Moe mõisast

Kurbergide pere lugu

Jakob Kurberg sündis 9.aprillil 1837 Palmses. Jakob abiellus Arbaverest pärit sugulase Joosep Kurbergi ainsa tütre Emilie Julianega. Ametilt oli Jakob proviisor ja tegutses Gatsinas apteekrina. Kuigi äri aeti Gatsinas, siis pere ja lapsed kasvasid Emilie sünnikodus Arbaveres kuni  1880.a koliti juba 1868.a soetatud Einmanni mõisa. Ta riietus lihtsalt, kandes ka tähtsamatel üritustel maavillast ülikonda ja sõites lihtsa hobuvankriga. Naabermõisnikud Kurbergi ei sallinud ja kutsusid teda omavahel talupojaks.  1870a. valminud raudtee poolitas paljud mõisamaad ja seetõttu langesid mõisate hinnad. Olukorda kasutades ostis J.Kurberg endale viis Tapa ümbruse mõisa. 1887.a rajas ta Moe mõisa viinaköögi. Hea ärimehena avas ta peagi kaubahoovi ja restorani Tallinnas. Ka Tapal kuulusid temale mitmed poed ja „Sõbra“ restoran. 

Jakob Kurberg suri 27.aprillil 1907 Moe mõisas südame puudulikkusesse. Ta maeti 2. mail rahva austusavalduste saatel Ambla kalmistule. Jakobi abikaasa Emilie sureb 24.oktoobril 1926.

Kurbergide peres kasvas kuus last – Lydia Johanna (sünd 5.11.1877), Marta Leonie Josephine (sünd 7.02.1880-1957) , Arved Johannes (sünd 10.06.1881), Ewald Oskar (sünd 29.06.1884-27.06.1932), Herbert Gottlieb Ferdinand (sünd 10.03.1886) ja Woldemar Arthur (sünd 5.09.1887-30.08.1914).

Arved õppis Riia Polütehnikumis ja temast sai diplomeeritud agronoomiainsener.  Peale isa surma jätkas ta mõisa- ja viinamajandusega. Vaatamata ajutistele tagasilöökidele läks äri ülesmäge ja ta suutis sõja-ja keeluaegadest hoolimata mõisa töös hoida. Pereelu tal polnud ja see tekitas külarahva hulgas kummalisi kuulujutte. Arved suri Moel 9.novembril 1933. Ta on maetud Ambla kirikuaeda.

Marta oli abielus aktsiisiametniku August Thomsoniga, kes tõusis aktsiisi peavalitsuse juhatajaks ja aitas jõudumööda kaasa ka naisevenna ärile. Neil on poeg Erik Thomson (1915-1990), kes lõpetab Tartu Ülikooli põllumajanduse erialal. August oli aktiivne ühiskonnategelane. Ta oli Tapa Vabatahtliku Tuletõrje esimees ja oli vahemeheks Eesti keele konverentsil Tapal.

Herbert õppis meditsiini ja sai meditsiinidoktori kraadi. Peale Arvedi surma läks Moe mõis tema pärijate ehk õdede ja vendade ühisvaldusse. Äri hakkas juhtima Herbert. 1937 ostis Herbert teised ärist välja jäädes üksinda Moe mõisa peremeheks, kuid ta ei suutnud kaua äri ajada, sest saabuv II Maailmasõda sundis viinavabriku sulgema. Oma inimestest hoolivana leidis Herbert kõigile töö kaotama pidanud töölistele oskustele vastavad ametikohad viinaköökides üle Eesti. 1939 emigreerus kogu Kurbergide pere sõja eest Saksamaale.

Moe ja viina kronoloogia

1485 esimene kirjalik teada piirituse valmistamise kohta Eestis, kui Tallinna Suurgildi pruulijate kompanii põhimääruses on ära toodud mitmed keelde piirituse tootmise ja müümise õiguse kohta. Määrusega keelati linnalähedaste asulate elanikel linnas viina müüa.

1500 Esimest korda mainitakse Moe (saksa keeles Muddis) mõisa

1550 sai Revali apteeker Wolfgang Holzwirt Raelt talle kuuluvas apteegis loa viina müüa

1601 valitsus nõudis maaomanikelt reisijate teenindamiseks kõrtside avamist, millest hiljem kujunesid välja õlle ja viinamüügi kohad.

1669 Tallinna habemeajajad said Karl XI-lt viina tootmise ja müümise loa.

23.06.1688 Revideerimis- ja inventeerimisaktis on ära toodud Moe õlleköök, mis on esimene märk alkoholi tootmisest Moel.

1765 andis Katariina II välja ukaasi, millega andis viinapõletamise ainuõiguse üksnes aadlikele ja määrati kindlaks viinahind. Sellega algas mõisates tormiline viinatootmise kasv. Hulgikogustes viina müük talupoegadele keelati.

1794 koostatud „Revali kreisi viinaköökide registris“ on ära toodud ka Moe mõisa viinaköök. Samal aastal toodeti viinaköögis 480 pange piiritust

1801 ilmunud Eestimaa kubermangude viinaköökide nimekirjas on toodud ära, et Moe viinaköögis valmistati 2680 pange piiritust.

1831 Viinaköök seiskub arvatavasti koolera epideemia tagajärjel. Lisaks järgnevad epideemiale viljaikalduse aastad.

1842 viinaköökidel keelati väljamüük jao kaupa väikestes kogustes

1868 J.Kurberg ostab Einmanni mõisa koos aurujõul töötava piiritusetehasega

1863 jõustub aktsiisiseadus, mis kehtestab piiritusevabrikute toodangule karmid nõuded. Uue seaduse järgi lähtuti maksustamisel toorme kogusest. See hoogustas vananenud tootmisseadmete ümbervahetamist uuemate vastu.

1870 valmis Tallinn–Peterburi raudtee, mis hoogustab kohalikku ettevõtlust

1876 asutatakse Tallinnas Eesti suurim piiritusevabrik „Rosen ja Ko“

 1884 J.Kurberg ostab Saiakopli mõisa koos Trilli ja Kalle abimõisatega

1886 ostab eesti soost endine Gatsina apteeker Jakob Kurberg parun Karl von Wrangellilt Moe mõisa.

5.06.1887 esitab J.Kurberg kubernerile palve aurujõul töötava piiritusevabriku ehitamiseks. Samal ajal ehitatakse ka piirituse puhastamise vabrik ja õllevabrik.

1893 J.Kurberg Tallinnas tegutsevad „Muddise“ kaubamärgi all kaubakontor, ladu, Suur-Karja tänaval restoran „Restaurant Muddis“  ja  Nunne värava lähedal kohvik „Cafe Muddis“. „Muddise“ kaubamärk saab tuntuks ja usaldusväärseks.

1894 eesti keeles ilmub Willem Linkreimi piirituse tootmise käsiraamat „Tegeline juhataja viinapõletamises“

1898 Muddise õllevabriku porter sai Tallinna Põllumajandusnäitusel Väikese Hõbemedali

1900 Tallinnas Vene tänaval avatakse Moe õlleladu ja tööd alustavad kolm õllepoodi.

1900 kehtestati riiklik viinamonopol, mis tähendas, et kogu viinavabrikute toodang tuli viia Riigi Viinalattu Tallinnas, Tartus või Valgas.

1903 kinkis J.Kurberg Tapa Vabatahtliku Tuletõrje Seltsile vakamaasuuruse maatüki

1904 ehitas J. Kurberg samale maatükile voolikute kuivatamise torniga pritsimaja, mis lammutati 1960ndatel. Pritsimeeste orkester tuli rongkäigus mängides Tapalt Moele J.Kurbergi selle eest  tänama.

1904 ehitas Kurberg seltskondliku ühenduse Hermonie (asus pritsimaja kõrval) juurde saali, mida Tuletõrje Selts sai kolm korda kuus tasuta kasutada.

1907 luuakse Balti-Eesti Piiritusevabrikute Juhatajate Ametiühisus, kus liikmeteks olid eestlastest piiritusemeistrid. Ühing andis välja oma kuukirja „Piiritusetööstus“. Ühing korraldab oma liikmetele ametialaseid kursuseid.

1907 rentis Kurberg 99-aastaks tasuta Noorsoo Kasvatamise Seltsi Tapa osakonnale maatüki eesmärgiga rajada sinna kool. Koolimaja õnnistati sisse 3.01.1910. Hoone põles maha 20.08.1924 ja hoone vundamendile ehitati praegune Tapa Muusikakool.

1907 Jakob Kurberg sureb ja tööd jätkab tema vanim poeg Arved Kurberg. Austusest Kurbergi vastu kantakse ta kätel Moelt Tapa Pika tänava algusesse, kus asetatakse kirst vankrile ja sõidetakse Ambla kalmistule.

1908 – Kurbergid kingivad Tapa Eesti Noorte Kasvatamise Seltsile maatüki, mille ehitatakse koolimaja. Maatükk asub umbes tänase Tapa Raamatukogu koha peal.

21.08.1908 Piiritusevabrikus on tulekahju. Viinavabrik ja puhastamisvabrik põlevad maani maha. Põlengust saadud kahju likvideeritakse kiiresti ja vabrik alustab uuesti tööd juba sama aasta sügisel.

30.mai 1908 A.Kurbergile kuuluvas Sõbra hotellis ja restoranis peeti esimene eesti kirjakeele konverents, kus saavutati kokkulepe, et kirjakeeleks saab Põhja-Eesti keskmurre, küll mõningate parandustega. Konverentsil osales toona 13 keelemeest: kuus Tartust, kuus Tallinnast. Vahemeheks oli A.Kurbergi õemees ja kohaliku Tuletõrje Seltsi esimees August Thomson.

1912 Arved Kurberg vallandab liigse napsilembuse tõttu vabrikuvalitseja Ernst Treumundi ja võtab vabrikuvalitseja kohustused enda kanda

1913 Eestis töötab kokku 283 toorpiiritusevabrikut. Peamine tooraine on kartul.

30.09.1914 sureb Kurbergide pere noorim võsu Woldemar

5.09.1914 seoses I Maailmasõjaga kuulutatakse välja „kuiv seadus“ ja vabrikus peatatakse tootmistegevus.

3.02.1915 – A.Kurberg saab loa Limonaadivabriku avamiseks

24.04.1915 Keeluseaduse tulemusena lastakse Moe õllevabriku varud jõkke

24.02.1918 Eesti kuulutab välja iseseisvuse. Mõisad riigistatakse. Ilmselt Kurbergide Eesti päritolu tõttu jääb Moe endiselt neile.

4.01.1919 kuulutatakse välja alkoholimüügikeeld Eestimaa kõrtsides ja restoranides. Põhjuseks toodi korra hoidmine tagalas Vabadussõja ajal

16.01.1919 luuakse maakondades komisjonid puskariajajate jälitamiseks ja keelurikkujate karistamiseks

Juunis 1919 alustatakse Asutavas Kogus keeluseaduse väljatöötamist.

1919 Moe piiritusevabrik peatab tegevuse. Toodangu hulk on vähenenud, sest kadunud on lisaks siseturule ka Venemaa turg

1920 asutatakse Kartuliühingute Liit, mis koondas enamiku Kartuliühingutest. Kartuliühingud olid riigilt rendile võtnud enamuse endiste mõisate viinaköökidest.

27.02.1920 peale segaseid aegu alustatakse taas Moel piirituse puhastamisega. Toorpiiritus tuuakse lähiümbruse mõisatest. Piiritus on noore Vabariigi üks kindlamaid tuluallikaid ja seepärast suunatakse kogu toodang eksporti, mis omakorda hoogustab salapiirituse tootmist siseturul.

Kevad 1920 Keeluseaduse vastuvõtmist toetavad „piiritusekuningad“, kes loodavad seeläbi põrandaalusest ärist suurt tulu teenida. Õlletootjad on seadusele vastu ja seaduse vastuvõtmine oma algsel kujul ei lähe läbi. Algavad protestid viinavabrikute avamise vastu.

27.04.1920 Asutav Kogu võtab vastu alkoholi seaduse, mis tunnistab alkoholimüügi riigimonopoliks ja kehtestab igale vähemalt 20-aastasele mehele tsekinormi. Naised jäävad viinatsekkidest ilma. Viinamüük lubatakse paremates restoranides.

1921 alustab tööd ka Moe toorpiiritusevabrik

1923 Riigimonopol müüs piirituse otse salakaubavedajatele, kes selle tarnisid Eestisse tagasi. Aasta jooksul konfiskeeriti Eestis 410711 liitrit salapiiritust.

1.01.1926 Eesti Vabariigis kaob tsekisüsteem ja alkohol läheb vabamüügile

30.juuli 1926 Tapa saab  linnaõigused

1928 Moe Limonaadivabrik lõpetab tegevuse

27.06.1932 sureb Ewald Kurberg. Tal ei olnud naist ega lapsi

1933 Jäneda Põllutöökoolis avatakse kahe-aastase õppeajaga piiritusemeistrite õppekursus. Üle aasta võeti 30 poissi ja kõik leidsid tööd. Õpiti Villem Karbi õpiku järgi "Piirituse tööstuse käsiraamat". Rühmad said alati täis ja peale kooli leiti kohe töökoht, sest amet oli nõutud.

9.11.1933 sureb Arved Kurberg ja tehast asub pärijate esindajana juhtima tema vend Herbert Kurberg

1937 saab tehase ainuomanikuks Herbert Kurberg

28.08.1939 Kurbergide perekond lahkub Saksamaale. Töö vabrikus seiskub.

15.10.1971 avatakse Viktor Kirsilo eestvedamisel Moe Piiritusemuuseum