Üllar Saaremäe: Minu jaoks on müstika toomine oma ellu väga oluline, et me ei muutuks liialt argisteks inimesteks.

Üllar Saaremäe: Minu jaoks on müstika toomine oma ellu väga oluline, et me ei muutuks liialt argisteks inimesteks.

Kui Üllarile helistan ja teatan, et soovin temaga juttu teha, siis kutsub ta mind külla. Aadress on lihtne „Keera suure tee pealt punase posti tagant metsa sisse ja tee toob lõpuks minu maja juurde.“ Umbes viiesajameetrisel metsateel kohtan kahte kitse. Nad uudistavad mind ja ei põgene. On vist inimestega harjunud ja ei oska neist halba oodata. Aiman, miks loomeinimesed oma kodu tihti looduserüppe rajavad, inimestest eemale. Kui  sa pead päev läbi suhteliselt pingsalt suhtlema, siis koju jõudes tahaks lihtsalt vait olla või jagada emotsioone ainult oma kõige lähedasematega. Sedapuhku on Üllar üksi kodus. „Oota veidi. Ärme veel räägi“, teatab ta uksel.“Mul tuleb kohe kohalik meistrimees ja toob laste voodi ära“. Vaatan õuel ringi – kuur, katusealune autode jaoks, saun, ait, suveköök, suvega kuivaks jäänud tiik ja saja-aastane maja, selline milliseid vabadussõdalastele ehitati. Astume tuppa. Üllaril on tuli pliidi all ja pannil praevad kartulid. Elutoas on palju raamatuid ja plaate. Vana mööbel segi uuemaga. „Seal pole mul mingit stiili. On veidi segadus jah“, vabandab majaperemees. Õue veerebki kastiga maastur ja kastis paistab valge voodi. Haarame voodist kinni ja tassime ta toa poole. Aga oh häda. Üllari peagi sündivatele kaksikutele mõeldud voodi on nii lai, et ei mahu maja uksest sisse. Läheme koos voodiga teisele poole maja, kus on veranda. Selle välisuks on küll laiem, kuid sisemine jääb ikka kitsaks. Verandale esialgu voodi jääbki. Meister lubas järgmine päevtööriistadega tagasi tulla ja voodi lahti võtta, et siis toas taas kokku panna. Loodame parimat. Istume peale füüsilisi harjutusi köögi laua taha ja alustame vestlust. Ma tunnen Üllarit juba 30 aastat, kui sa koos oldud õpilasmalevas. Minust 3 ja pool aastat vanemana oli tema siis muidugi vana mees ja mina alles noor. See oleks nagu eile olnud.

Sa oled nüüd juba aastajagu vabakutseline. Ühesõnaga töötu. Nii kirjutas politseinik ühele minu tuttavale protokolli ametiks, kui ta teatas, et on vabakutseline.

Siin oleks paslik meenutada ühe minu tuttava vabakutselise lugu, kelle nimi pole hetkel oluline, aga kes ei vallanud väga hästi inglise keelt. Oli tema Kanadas reisil ja tema käest küsiti, et mis ametit ka pead, aga tal ei tulnud meelde, kuidas on vabakutseline (freelancer) inglise keeles. Midagi oli nagu meeles ja ütles siis , et landfreecer (maakülmutaja). Mehed oli elutargalt noogutanud. Paljugi, mis ameteid võib ühes väikses põhjala riigis olla. Ma olen siis ka aasta aega maakülmutaja olnud.

Kas elu on siis nüüd peale 25 aastat riigiteatris olemist vabam ka? Ei pea enam kell 9 tööle minema.

Teatris ei ole pidanud kunagi kella 9 tööle minema. Kui me 96ndal Saarega (Indrek Saar, tollane Rakvere teatri direktor) teatri võtsime, siis ma muidugi entusiasmist läksin kell 9 hommikul tööle, aga ega mind seal kellelgi vaja ei olnud enne 11 ja sellest ma sain õige ruttu aru. Sellest ma sain ka aru, et peanäitejuhi päevad ei alga kell 9 ja ei lõpe kell 5 vaid see käib 24/7. Kabinet mul muidugi oli, aga üldiselt ma seal laua taga ei istunud.

Ka ise vabakutselisena on mul väga raske mõnele ametnikule seletada, et minu töö ongi 24/7. Isegi kui loen raamatud või jalutan, siis mõte töötab ikka selle kallal, mis parasjagu käsil.

Ma arvan, et samamoodi on ka teistel ametitel. Näiteks korralikul puusepal ka mõte kogu aeg töötab, kuidas ta midagi tegema peaks. Või ehitajal või arhitektil.

Ametnikel kukub uks selja taga kinni ja ei mõtle nad enam millelegi. Kas sinul on märkmik kogu aeg kaasas, et see, mis pähe tuleb kohe kirja panna?

Mul ei ole ja vahel on sellest siiralt kahju. Lavastuslikud ja rolliideed tulevad proovis tagasi, aga mul on üks tore hobi – ma kirjutan laulutekste. Mõnikord tekivad head riimid või toredad väljundid, siis need reeglina meelde ei jää. Ma arvan, et ma olen päris palju enda jaoks olulisi mõtteid sellepärast ära kaotanud, et ma neid kohe kirja ei pannud. Vanasti ma mõtlesin, et kuhu nad ikka kaovad, et minu seest nad tulid ja minu seest nad tulevad välja tagasi, aga ei tule. Kõigil suurtel poeetidel on märkmik, aga minul ei ole. Ma olen muidugi ka ainult laulutekstimeister.

Kas loominguvabaduse arvelt tuleb pere nimel kompromisse ka teha?

Eestis ollakse näitlejana vabakutseline kahel põhjusel. Kas sind ei taha ükski teater või sina ei taha ühtegi teatrit. Minul on selline seis, et mina ei taha hetkel ühtegi teatrit. Ma olen selles terve elu olnud. Ma olen jõudnud teelahkmeni, et näha kuidas ma üksi hakkama saan. Seni on läinud väga hästi. Hetkel ma ei tunne vajadust ühegi trupi liige olla. Palgaliseks näitlejaks ma enam ei lähe. Võib-olla kunagi võiks taas mõnda riigiteatrit juhtida.  

Sul on täitsa normaalne töö, aga ometi sa korraldad punklaulupidu ja nüüd veel luulepidu, mis ei kuulu kuidagi sinu ampluaasse. Mis okas sind selleks sunnib?

Esimese punklaulupeo korraldasime juba 10 aastat tagasi, aastal 2008. Ega seal mingid survet ei olnud, see tundus mulle lihtsalt nii geniaalne idee. Kui ausalt rääkida, siis sündis see väga ropult. Meil oli „Vargamäe Vabariigi“ esietendus või viimane etendus, igatahes oli pidu. Etenduses osalesid 130 lauljat Hirvo Surva juhatusel ja kui väike vein sees, siis lauljad võtavad ikka viisi üles. Nad laulsid igasugu kauneid koorilaule. Ma siis mõtlesin, et miks nad neid laule ainult laulavad ja õpetasin neile ühe Villu Tamme loo „Mida naised tahavad“. Seda lugu ei ole kunagi hiljem punklaulupeol esitatud. Ta on liiga ropp. Kellel huvi, see leiab loo üles. Aga see laul kõlas seal nii ägedalt ja ma küsisin Hirvo käest, et kas võimalik korraldada punklaulupidu. „Muidugi on. Vaata, kui hästi see kõlab“, oli tema vastus. Samal ajal oli meiega koos etenduse lavastaja Jaanus Rohumaa, kes oli ühtlasi presidendi kultuurinõunik. Ta ütles, et kui see asi tuleb, siis teeme sellest vägeva ürituse ja ma panen selle presidendi kultuurikalendrisse kirja. Sinna see mõte jäi. Ühel hetkel ta helistas mulle ja küsis, et mis kuupäeval see punklaulupidu sul tuleb. Mul oli plaan juba ununenud ja ma põrutasin talle siis esimese ettetuleva kuupäeva, mis osutus minu poja sünnipäevaks – 7.juuni. Mõtlesin, et poja sünnipäeva oleks tore väikse peoga tähistada. Ma ei aimanud, et see nii suureks läheb. Järgmisena läksin Rakvere Linnavalitsusse ja rääkisin linnapea Andres Jaadlaga, et mul on selline mõte ja presidendi kantselei ka toetab. Neil polnud selle peale enam midagi öelda, kui sellised käsud on kätte antud. Ma ei olegi seda varem kellelegi rääkinud.

See on suurepärane juhuste ahel. Kas sa oma tegevuste juures rahva harimisele ei mõtle, oluline on, et pulli saaks?

Ikka mõtlen rahvale. Ma olen hetkel Kadrina Vallavolikogu peatatud statuudiga aseesimees. Ise peatasin, sest mul on sügisel olulisemat teha. Mul nimelt sünnib kaks tütart. Ma lihtsalt ei jõua tegeleda ühiskondlike asjadega. Lisaks korraldasime ju luulepidu. Selle juures oli taas mängus minu hea sõbra Jaanus Rohumaa käsi, kes nüüd on EV100 korraldusmeeskonna juht. Ta astus läbi ja küsis, et Rakveres ei võiks mingit suuremat üritust selle raames teha. Igal pool pidi midagi toimuma, aga Lääne-Virumaal on suhteline vaikus. Lubasin mõelda, aga kui ta lahkus, siis hakkas mul juba peas kerima. Samal õhtul veel helistasin Tiina Mälbergile. Siis kutsusime kampa Pille-Riin Purje ja Toomas Suumanni ja asi hakkas liikuma. Voldemar Panso on öelnud geniaalse lause „Idee maksab heal juhul 5 kopikat. Oluline on teostus.“ Eesti I Üldluulepidu.

 Kas meeskond on sulle oluline või oled rohkem üksik hunt?

Luulepeo kontekstis rääkides, siis üksinda ei oleks ma seda ära teinud. Me panime endale kohe suure eesmärgi – tuua rahvani kogu eestikeelse luule lugu läbi aja. Alates esimesest eestikeelsest luuletusest, mis on kirjutatud siinse Kadrina kirikuõpetaja Brockmanni poolt juba 1640ndatel. 200 aastat enne Kristjan Jaak Petersoni. Ühesõnaga oli selge , et on olemas inimesed, kes valdavad seda teemat paremini ja miks mitte neid siis kampa kutsuda. Teiseks ei ole sellist üritust üksinda teostada ka võimalik. Videoinstallatsioonid, helikujundus, kogu orgunn. Meil oli seal taga 30-liikmeline meeskond. Üks asi on kui mul tekib idee, aga teine asi on panna meeskond selle idee nimel ühiselt tööle.

Millised omadused ühel liidril peavad olema, et meeskond rahulikult toimiks?

On kaks asja, mille pärast minnakse kaklema – raha ja sisu. Kui me ei saa kokkuleppel, mida me teeme ja kui me leiuta välja seda, mille eest teha, siis ei saa asjast asja. See kas keegi teenib rohkem või vähem ei ole probleem, sest kui tuled kultuurisündmuse korraldamisega nulli, siis oled tubli tegija.

Palju sa ise suvel teatrisse jõudsid?

Ma olin elus esimest korda see aasta ise peaprodutsent Neeruti mõisa suvelavastusel „Pargivaht“. Seepärast ma väga ei jõudnud. Mõnda siiski nägin, vast viis lavastust. Muidugi „Kremli ööbikud“. Ega ma väga ei käi vabal ajal teatrit vaatamas. „Kremli ööbikuid“ käisin vaatamas, et näha kuidas minu sõbral Robert Annusel lavastamine välja tuleb. See on vingemaid kultuuriprojekte, mida Ida-Virumaal  üldse tehtud. Tulu teenisid nad kõvasti.

Ma tahtsin jõuda sinna, et mida sa arvad suvisest teatritegemisest. Kas see on raha tegemine või leiab siit ka tõsiseid lavastusi?

Suvelavastusi on ikka tehtud. Mingil hetkel hakati rääkima, et Elmo Nüganeni „Kolme musketäriga“ said alguse meie suvelavastused. See pole päris nii. Raivo Trass on teinud Vargamäel lavastusi 1978 aastast. Tegelikult on suveteatri maaletooja Andres Dvinjaninov , kes töötas pikalt Soomes, kus kesateatteri oli väga populaarne. Tema tegi siin siis oma Emajõe Suveteatri, mis rajas suveteatrite buumi. Seda ma ütlen ausalt ja Andrest tunnustades. Ta peaks selle eest elutöö preemia saama.

Oled sa ka usin poliitelu jälgija?

Ei ole. Ma vaatan ainult milline sõber järjekordselt mingi sita sisse on astunud. Ma olen selles asjas liiga kärsitu. Olin kunagi Rakvere Linnavolikogus ja siis lubasin endale, et ei tee kunagi midagi sellist enam. Siis tulid naabrid jutuga, et siin elad, siis tule kampa Kadrina vallavolikogu valimistel. Olin nõus. Aasta seal näitas, et huumorimeel peab olema kõva, et seal vastu pidada ja kohal käia. Riigikogusse on mind ka kutsutud, kuid seekord veel õnneks mitte. Ainus, kelle eesmärgid mulle korda lähevad on Isamaa, kelle toetus on küll hetkel madal. EKRE on liiga radikaalne ja kohati debiilne. Sotsid on jälle liiga tolerantsed. Siis jääb veel Reform või Kesk. Ega valida polegi kedagi. Kõigil neil on midagi, mis mulle meeldib, kuid tervik puudub.

Mis suhe sul kiriku ja Jumalaga on?

Üksteist toetav (muheleb). Ma olen lavastanud kirikutes mitu müsteeriumi. Väike –Maarja kirikus sees ja Tapa kirikus väljas. Viimast tegime Suure Reedel, kui väljas tuiskas ja niudevööga Toomas Krall mängis Jeesust. Tõmbasime ta risti otsa, tuiskas ja Tapa rahvas oli sokis. Ma olen mänginud preestreid jne. Jeesuse teematika paelub mind. Iidne lugu ja selle mõju inimestele.

On sinul omad teemad, mille juurde sa ikka ja jälle tagasi tuled?

On ikka. Mind väga huvitab eluvertikaal – alt üles. Minu suur kirg on Iirimaa ja nemad on seal läbinisti katoliiklased. Ma olen aru saanud, et meil on seoses sellega midagi puudu, sest neil seal on kellele loota. Ma arvan, et seda, mis neil on, mina enam ei leiagi, sest Jumala otsimisega oleks pidanud tegelema maast madalast peale. Selle sees kasvama. Kiriku suhtes olen ma jäänud vaatlejaks. Ma ei ole ühegi koguduse liige, kuid see ei tähenda, et ma ei saaks hästi läbi kristlastega. Kirikuõpetaja amet on minu jaoks olnud mingil perioodil väga oluline, seda seoses rolliga lavastuses „Connamara“, kus ma mängisin kirikuõpetajat, kes lõpetas oma elu enesetapuga. See on katoliiklastele surmapatt. Siis ma katsusin jõuda asja tuumani ja mõista, mida selline käitumine tema jaoks tähendas. Ma olen sündinud nõukogude perioodil Kohtla-Järvel ja üles kasvanud Kohtla-Nõmmel. Minu suurimaks sisemiseks eneseväljenduseks oli punkarlus. Religioon oma rituaalidega on maailm, mida ma tegelikult ei tunne. Ma ei oska seda hukka mõista või selle üle irvitada. Me tegelikult ei tea, mida tähendab lapsest saadik Jumala käe kõrval kasvada. Ma ei mõista seda ja seepärast see paelub mind.

Räägitakse, et eestlased pole usklik rahvas, ometi ei möödu päevagi, kui me ei teeks midagi mingist ebausust kantuna. Kas sellega üritatakse Jumalast jäetud tühja kohta kompenseerida?

Raske on kogu rahvast ühte valemisse panna. Ühelt poolt on ka minu jaoks Jumalasse uskumine ja teiselt poolt ka müstika toomine oma ellu väga olulised, et me ei muutuks liialt argisteks inimesteks. Me oleme iirlastega väga sarnased oma veidrate uskumustega. Iirlased usuvad tänaseni haldjatesse, kuigi sellest avalikult rääkida ei tohi. Minulgi on maja taga loitsuplats alles, kuigi seda pole mõnda aega kasutatud.  Eks me rehepapi ja krati tegemise rahvas oleme ja pole mõõgaga toodud kristlust aastasadade jooksul suutnud vastu võtta. Ega Põhjamaadel pole kuskil Kristlust ennastunustavalt austatud, sest  Jumalaid võib olla mitu, nagu viikingitel – Thor, Odin, Freya jne. On kindlam. Mulle meeldib selliste mõtetega mängida. Kui meil poleks olnud nõukogude aega, mis siis meie rahvast oleks saanud.

Mis sind tänases eesti häirib?

Ma olen püüdnud niimoodi elada, et see, mis mind häirib, selle teen ise korda. Sellega, millega ma ise hakkama ei saa, selle kallale ma reeglina ei lähe. Muidugi mind häirivad mõned asjad. Ühelt poolt mind häirib see tohutu tolerantsus, mis on maad võtnud. Teiselt poolt häirib mind see viha, mis selle vastu on suunatud. Kuidas inimesed aru ei saa, et me oleme kutsutud siia maailma õnnelikult ja rahulikult elama. Muidugi me peame kaitsma oma kultuuri, keelt ja rahvust. Selles mõttes olen ma rahvuslane.

Eesti rahvas on 100 aasta pärast ikka veel olemas?

Mina teen selleks kõik. Eesti Vabariigi juubeli puhul sünnib kaks väikest tüdrukut peagi siia ilma ja läbi nende eesti rahvas jätkub kindlasti. Küll meie lapsed ka lapsi saavad, aga ma pidin veel korra ette näitama.

 Mis sind Eestis elades rõõmustab?

Ütlen ja mõtlen tõsiselt. Mind rõõmustab, et meie elatusjärg on päris hea. Ma olen tulnud päris vaesest keskkonnast olles õpetaja ja pottsepa poeg. Oma elu jooksul olen pidanud läbi saama suhteliselt vähesega. Noore näitleja ja pereisana pidin vahel nädal enne palgapäeva hakkama saama paki makaronidega. Lisaks rõõmustab, et meie rahva vaimne seis pole üldse mitte halb. Tegeletakse aktiivselt kultuuri eri vormidega ja niisama vestlemisega. Noored ei ole hukas, kuid võrreldes meie põlvkonnaga on nad palju vähem vastustvõtvad ja riskivamad. Maailm on nende jaoks lahti. Nad pigem istuvad Londonis oma hetke oodates, kui siin riigiteatris igapäevaselt töötades. Ja ma saan neist aru. Meie põlvkond tahab, et meie lastel oleks parem, kui meil oli. Meie vanemad tahtsid ka, aga neil polnud võimalik, sest nõukogude aeg hoidis neid kinni. Mina olen oma pojale suutnud küll jõuluvana kotti sokutada Mootorratturhiired või Lego, makstes sealjuures ära pool oma jõuluvana tegemisega teenitud rahast, aga tema läheb täna poodi ja ostab selle lihtsalt. Eesmärgid ja võimalused elus muutuvad.

Kuhu minna, mida teha.

Ise hakkan sügisel lavastama Vene Draamateatris Andrus Kivirähu „Eesti Matust“. See esietendub jaanuaris, aga siis on kõik oodatud. Suurepärane maja ja suurepärased inimesed. Need teatrisõbrad , kes pole seal veel käinud, võiksid kindlasti tulla vaatama.

Su kartulid vist kõrbevad.

Kurat. Nii võib juhtuda kui satud lobisema.