Näidend. Moe mees

MOE MEES

Draama 2-vaatuses Moe Piiritusetehase ajaloost 1907 kuni 1933.

Tegelased

Jakob Kurberg, isa

Arved Kurberg, poeg

Evald Kurberg, poeg

Marta Thomson, tütar

August Thomson, Marta mees, aktsiisiametnik

Vana, külamees

Punn, külamees

Uus (äkki sama näitleja, kes Jakob), külamees

Poiss, külamees

Käre – Jaan

Käre - Maali

Karskusseltsi Esimees, võib olla mees või ka naine

Sekretär

Meister

1.pilt Jakobi matused

Taamal liigub matuserongkäik. Kirstu kantakse kätel.

Jakob: See olen mina, Jakob Kurberg, keda seal maetakse. Siitsamast Moelt kuni Pika tänava lõpuni kantakse mind kätel. Seal on ootamas juba hobuvanker, millega mind viiakse Ambla kirikuaeda ja asetatakse minu viimasesse puhkepaika. Mullast oled sina võetud ja mullaks pead sina saama. Põnev oleks teada, mida head kirikuõpetaja minu kohta räägib. Lahkunu kohta tuleb ju ikka head rääkida? Kummalised on need kirikumehed. Too neile iga nädal salaja viina, aga kantslist kuulutavad viinapruulid kuradi käsilasteks. (paus. Eemal löövad kirikukellad) Küll ta ikka head räägib. Nii palju jõukust pole kohalik talumees kunagi varem teeninud, kui siin Moel. Ma tulin Moele 1886.a. Gatsinast, kus tsaaripere apteekrina võis kokkuhoidlik inimene endale suure varanduse kokku kraapida. Ega ma siia ilma plaanita ei tulnud. Viinast tundus tulu tõusvat ja siin oli viinaköök  tühjalt seismas. Ladusin von Wrangelile 60 000 lauale ja mõis sai minule. Sellest on siis nüüd 21 aastat.

2. pilt. Arved asub viinavabrikusse

Tuppa sisenevad Arved, Evald, Marta ja August.

Marta:  Me ju aitame ja toetame sind. Isa hoolt ja vaeva ei saa ju lihtsalt võõrastele maha müüa. Sinu enesegi tööd on siin palju sees. Pealegi oli see isa soov, et sina siin jätkaksid.

August: Lisaks oled sa ainus, kes kohalikke olusid ja inimesi tunneb. Ega me sind hätta jäta. Riigiga asjaajamise võin võtta alguses enda peale. Seniks kuni oled ennast paberitega kurssi viinud.

Evald: Kallis vend, ma tuleks ju ise siia, aga minu töö linnas ei võimalda seda hetkel.

Arved: Laske nüüd veidi olla. Maikuu on käes ja meil pole veel vili ja kartulgi kõik maas. Kõikse pealt tegeleme sellega ja siis vaatame, mis sellest viinaajamisest saab.

Marta: Sinu jaoks on must muld ja põllukultuurid alati kõige tähtsamad olnud. Kõik, mida sa ette võtad, läheb kenasti tööle.

August: Viinategu pole mõnda aega ette näha. Saadki aega ennast tehase käekäiguga kurssi viia.

Evald: Küttepuud on talvel metsast välja toodud. Praagavedu põldudele ka lõppenud. Tundub nagu puhkus.

Arved: Ma mõistan seda kõike, aga minu sees keeb. Mulle on tunne, nagu oleks isa meid reetnud. Lõpetab kevadtööd ja selle asemel, et nagu korralik peremees korraks puhata ja hinge tõmmata, lahkub jäädavalt. Viis mõisa, viinavabrik, õlleköök, restoran, kõrts, poed – seda kõike on ühe inimese jaoks liiga palju. Ma imestasin isa vaadates kogu aeg, et kuidas ta jaksab. See tundus mulle Heraklese tööna ja nüüd tahate kõik selle minu õlgadele panna. Aga kui ma ei jõua? Kui ma sellele koormale vastu ei pea? Vastutus ei ole ainult hooned ja maa, vaid ennekõike inimesed. Isa tundus mulle mäena, mille kõrguseks mina kunagi ei küüni. Mina olen ja jään künkaks tema kõrval ja kuidas saab siis küngas kanda mäe koormat.

Evald: Aga äkki  sa ise ei teagi, et oled ka vahepeal künkast mäeks saanud. Kellelgi kogu ümbruskonnas pole kaunimaid ja saagikamaid põlde. Kellelgi pole nii selget vaadet homsesse. Olen sind terve elu imetlenud.

Marta: Ma arvan, et sina oled kõige õigem inimene, kes isa tööd peaks jätkama. Isa tundis väga hästi inimesi ja kui ta selle siin otsustas sinule jätta, siis ikka selle pärast, et ta sinusse uskus. Ta nägi sinus midagi sellist, mida sa ise veel endas näinud ei ole.

August: Kallis naisevend, sinu süda on õige koha peal ja seepärast ei pea sa endas kahtlema, et sa kõige selle majandamisega siin suurepärast hakkama ei saaks.

Marta: Ja sa pole ju üksi. Sinu kõrval oleme kõik meie, kes me hoolime sinust ja sellest kodusest Moe mõisast sama palju kui sina isegi.

Evald: Nii tõesti on. Luban, et käin siin tihti, et sa varsti palud mul lõpetada see pidev jalus tolknemine.

Arved: Sõnad-sõnad. Väärtusi luuakse tegude mitte sõnadega. Kui sa millestki või kellestki hoolid, siis tuleb seda näidata tegude mitte sõnadega. Aga kui tulevad rasked ajad ja minu jõud ja teadmised enam mõisamajandamisest üle ei käi, kas teie siis tulete appi ja jagate vastutust või hoiate eemale nagu aru kaotanud pullist.

Marta: Arved! Miks sa nii räägid? Me oleme pere ja meie sind hätta ei jäta, juhtugu mis tahes. On ju August?

August: Noo, kas just nüüd mis tahes …

Marta: August!

August: Eks me ikka oleme valmis alati toetama. Kas valan väikse pitsi? Isa tehtud peenviin.

Marta: Arved ju ei joo.

Arved: Vala. (August valab. Joovad põhjani.) Vala veel. Täna võtan isegi kaks pitsi.

Marta: August! Arved! Evald. 

Pilt3. Külamehed viinaveol

Sisenevad hobuste ja vankritega talumehed Poiss, Punn, Vana ja Uus . Hakkavad viinavaate vankritele tõstma.

Vana: Käed külge ja vaadid vankrisse. Ega siis see, et härra hinge heitis, ei tähenda, et meie siin käed ripakil niisama passida saame. Rong on ees ja vaadid peab Tapale saama.

Punn: Polnud ta nii härra midagi. Väheke paremini käis riides, kui mina.

Vana: Aga kui tahtis, siis lõi ennast nii ülesse, et ümbruskonna saksad olid kadedusest sinised.

Punn: Mis sinised nad nii väga olid. Kord oli Lehtse parun  tee peal koos prouaga patseerinud, kui Kurberg tõllaga vastu sõitis. Parun hüppas põllule, aga sina oli värskelt sõnnikut laotatud. Parunil jäi kand mätta taha kinni ja nii ta plärtsti sinna sõnnikusse maandus. Kurberg jäi seisma ja küsis oma kanges saksa keeles proua käest, et kas see talumees tüütab teid, kas võin teid koju sõidutada? Oi kuidas parun turtsus ja kärkis.

(Vana puurib vaadi sisse auku)

Poiss: (ehmunult) Mida sa nüüd teed?

Vana: Vaata ja õpi, poiss. Igas töös on mitmeid nüansse. Nii nagu viinameistritele on põlvest põlve isadelt poegadele antud edasi iidseid pruulimise saladusi, nii annavad ka viinavedajad oma salateadmisi põlvest põlve edasi. On ka sinul aeg saada tõeliseks viinavedajaselliks. (laseb vaadist viina välja) Nii lasku põlvili. Sellesama viinaga pühitsen ma sinu salajase viinavedajate kildi liikmeks. Mis sisse on läinud, see ärgu tulgu eal välja! (võtab suu viina täis ja puhub Poisile näkku)

Poiss: Segased.

Punn: Mis siis nüüd nii kuri. Oleme kõik selle läbi elanud ja ega siis sina saa teisiti.

Vana: Aga selle auguga on nii, et sellele lööme punni ette ja paneme vitsa kenasti punni katma. No näed. Ütle nüüd, kellele see kurja teeb. Meie oleme rahul, mõisnik on rahul.

Punn: Eided on ka rahul.

Vana: Need sul kunagi rahul on (naerab).

Punn: Vanamees jõuab kõrtsust varavalgel koju ja eit kohe vastas, et kus sa nii kaua konutasid. Vanamees omakorda, et panin pimedas hobuse valetpidi vankri ette ja kas sa eit tead, et lükates liigub hobune väga aeglaselt. Eit küsib siis, et miks sa siis hobust teistpidi ei pannud, kui nägid, et see on valetpidi ees. Vanamees vastab, et kuhu mul kiiret, oleks veidi veel kauemaks jäänud, siis oleksid juba muretsema hakanud ja oleksid õnnelik, kui ma koju saabun, aga nüüd sain ikka võtta.

Poiss: Aga mis te piiritusega teete?

Vana: Selle müüme kõrtsile maha ja raha jagame ära.

Poiss: Aga, mida te rahaga teete.

Punn: Raha eest ostame kõrtsust viina ja tunneme end hästi.

Vana: Kui eit enne jaole ei saa.

Punn: Kuidas see eit eile ütleski, et võta kõrtsis kaks õlut ja ole kell 10 kodus või võta kümme õlut ja ole kell 2 kodus.

Vana: Mul ütles, et parem toasittur kui kõrtsilakkur.

Punn: Kuula poiss. Joo niikaua kuni viin kibe on, kui magusaks läheb, siis jäta kohe järgi.

Uus: Joodikul on viis meelt, aga joodikunaisel peab kümme olema. Kui mees tahab juua, siis üks eit teda ei takista!

Vana: Vähe räägib, aga kui ütleb, siis on asjal sügav sisu.

Poiss: Parem mehe juures viinahais kui mullahais.

Punn: Ja kui sul kunagi pulmad tulevad, siis tuletame seda sulle meelde.

Vana: Kui naist otsid, siis vaata et naine ei joo, sest viin on naisest üle nagu petrool konnast.

Punn: Kõikse raskem on vedada õlekoormat, äket ja purjus naist. Need ei püsi ükski peal.

Poiss: Teie suust selget sõna ei kuule. Hirmutate ära. Ei tahagi enam naist. Hakkame parem nüüd minema.

Punn: Või tema ei taha naist. Võta veel üks sorts ja näed peagi kuidas tahtma hakkad.

Pilt4. Jakob

Jakob:  Kui ma lamasin oma surivoodil hakkasin mõtlema, et mis saab sellest Moe mõisast. Vaatasin lapsi enda ümber ja kahtlesin. Kas on neis seda Jumalast saadetud vaimujõudu, mis hoiab elus mõisa ja külagi. Lapsi on mul kokku kuus. Kõigil omad asjad elus ajada ja jänni pole veel keegi jäänud. Ometi kui Surmaingel minu juurde jõudis, surusin hambad kõvasti kokku. Miskipärast oli mul tunne, et kui ma hambad avan, siis lendabki hing koos Ingliga minema. Nii ma surusin aga hambaid tugevasti kokku julgemata teha seda viimast hingetõmmet. Surm on hirm teadmatuse ees ja mitte enese pärast. See kas mind ootab taevas või põrgu polnudki oluline. Oluline oli hoopis kõik see, mis minust maha jääb. Mis saab sellest, mida mina armastuse ja vaevaga rajanud olen. Kas need müürid sammalduvad või annavad tööd veel aastasadadeks. Arved on tubli poeg. Nii prisked pole Moe pullid varem olnud ja nii kaunid pole Moe põlludki olnud. (paus) 1907 möödus lennates. Mõis teenis tulu rohkem kui varem. Ei tea, kas ärevad ajad maailmas on inimesi jooma ajanud. Omal ajal sai inimestele maad müüdud ja nüüd kasvab Tapa linn iga aastaga. Ikka tuleb uusi inimesi küll küladest ja raudteed mööda kaugemaltki. „Sõbra“ restoranist on saanud juba üks kaunikesti armastatud kooskäimisekoht. Allkorruse poodnik on ka tragi. Rahvasuu räägib, et läinud kord külamees poodi ja kui kaupmeest ei märganud, siis pistis endale heeringa püksi. Hakkas poest välja minema, aga nüüd astus seni varjul olnud kaupmees leti tagant välja ja valas sortsu soolvett külamehele taskusse, ise sõnades, et kala kuival kaua ei säili. Arved on tubli poeg. Inimene peab elama nõnda, et elu esimesel poolel oleks lapsed uhked sinu üle ja elu teisel poole oleks sul põhjust olla uhke nende üle. Arved sai kohe aru, et kohaliku rahvaga tuleb hästi läbi saada. Anna neil präänik ja nemad annavad kaks tagasi. Kes saada tahavad, need peavad ka andma.

Pilt. Karskusselts

Arvedi kabinetis on Karskusseltsi esindus (Esimees, Sekretär, Käre Jaan, Käre Maali)

Esimees:  See on haritute, jõukate, mõjuvate ja valitsevate seisuste kohus oma eeskujuga mõjuda. Vähe sellest, et teie võiksite oma viina valmistamist koomale tõmmata, peaksite teie esimeste hulgas olema, kes selle pahe rahvale eeskujuks hukka mõistab. Alkohol ei ole inimese loomuvajadus ja tema liigtarbimine kogu ühiskonnale palju kurja võib teha.

Sekretär: (tema käes on suur kuhi pabereid) Siin on meie koostatud uurimustöö, milles enam kui 100 arsti alkoholi liigtarbimise hukka mõistavad.

Arved: Austatud Karskusselts.  Ma olen teiega täiesti ühel meelel. Ometi ei saa sellesse suhtuda kõiki nurki kaalumata. Viina on joonud eesti rahvas juba kaugest ajast. Algul oli see vaid arstim, mida sai vaid apteegist osta ja mida isegi emad oma väikelastele tõvede korral seespidiselt manustasid arvates, et see teeb nad tugevamaks. Nõnda on kirjutanud teile kindlasti hästi tuntud doktor Baer Tartust juba 100 aastat tagasi ilmunud raamatus eestlaste endeemilistest haigustest. Seega on tõestatud ka viina kasulik mõju inimesele. Mistõttu ei pea ma vajalikuks viinatehase täielikku sulgemist.

Jaan: Kurat, ma ei jõua seda pläma enam kuulata. Mehed joovad nii, et ei tee nad enam vahet kas on hommik või õhtu. Kui on kilk peas, siis ajavad küla vahel naisi taga ja ei tee vahet , kas on oma või on võõras.

Maali: Kus nii oli?

Jaan: Ole vakka. Teinekord magavad kraavis hobune kõrval ootamas, millal peremees ärkab, et saaks koju minna. Ühel mehel hakkas lõpuks hobune astuma, aga peremees oli jalgupidi ohelikku kinni jäänud ja nii ta järgi lohises. Endal püksid jalast vajunud. Külarahvas ei saanud muidugi naeru tagasi hoida, aga lapsed … Milles on lapsed süüdi, et nad peavad taluma sellist vaatepilti.

Esimees: Jaan, rahune. Me mõistame sinu seisukohti, kuid katsume neid siiski asjalikus vormis edasi anda.

Jaan: Ja nii pole juhtunud vaid ühe korra, et seda võiks nimetada õnnetuks juhuseks või mõistlike inimeste haigushooks.  Sellist paska  võib siin ja seal näha kogu aeg. Vahel on teeperved kõrtsist koju minevat rahvast nii täis, et vankriga üldse liikuda ei saa. Mõni magab peab puhkab magusasti sooja lehmakoogi sees. Kas need on veel inimesed? Mis saab nõnda meie rahvast või meie maast, kui kõik unustavad töötegemise ja ainult kortli kaupa viina sisse kallavad.

Esimees: Jaan. Me saime aru sinu sõnade sisust ja katsume need nüüd viisakalt edasi anda.

Maali: Samas kuluks peale rasket tööpäeva  inimesele palju rohkem ära väike puhkus külakiigel ringmänge mängides või pritsimaja saalis ettekandeid kuulates. 

Jaan: Ole vakka. Kaine peaga ei mängi sul keegi mingeid ringmänge.

Maali: Mina olen mänginud „Tagumine paar välja“ ja „Kivikuningas“ ja …

Jaan: Ole vakka ja pritsimaja saali ei tule ka keegi niisama. Näita neile habemega naist või kahe peaga vasikat, siis on kõik karsked ja joodikud kohe kohal, aga ettekannet viina mõjust tervisele kuulab vaid mõni üksik ja needki itsitavad nagu head nalja kuuldes  ja lähevad pärast kõrtsi teistele sama nalja edasi rääkima. Kõrtsis on alati rohkem rahvast , kui pritsimajas kunagi olnud on.

Maali: Tantsuõhtul oli küll pritsimaja rahvast silmini täis.

Jaan: Ole vakka. Silmini täis oldi seal küll, sest siis müüdi seal napsu.

Esimees: Teie vestlust on põnev kuulata, kuid täna ei ole me selleks siia tulnud.

Arved: Mida te siis soovite? Kas seda, et me viina kohalikele kõrtsidele ei müüks ja vabriku seisma paneksime või? Kui meie panemegi vabriku kinni, siis tulevad järgmised ja viin voolab kõrides edasi. Mõelgem parem, mida head on viinavabrik Moele toonud. Siin saavad tööd ja head palka väga paljud kohalikud peremehed, kes peavad ülal oma lasterohkeid peresid. Meil on korras põllud ja prisked pullid.

Esimees: Just. Tahtsingi selgitada meie tuleku põhjust. Iga kirikuõpetaja teab, et viin on Saatanast, sest sinul ei tohi olla teisi jumalaid meie armsa Kristuse kõrval. Aga viin on saanud tänapäeval tähtsamaks Jumalast, mille peale vaene inimeseloom raiskab palju rohkem aega.

Arved: Inimene istub potil ka päris kaua. Kas peame siis hädal käimise ära keelama? Tuletan teile meelde, et Jeesuse esimene imetegu oli, kui ta Kaana pulmas vee veiniks muutis, sest sealsel rahval polnud enam midagi juua. Lisaks ei saa jätta märkimata, et kirikuõpetaja armulaual suisa ise rahvale veini sisse kallab.

Jaan: See on juba kurat teab mis. Me tuleme siia heas usus, et meid mõistetakse ja meie rahva tervist parandavaid ideid toetatakse aga siin hakatakse meie Jumala austust sittumisega kõrvutama.

Maali: Piiblis on kirjas, et sina ei tohi ilmaasjata Jumala nime suhu võtta.

Esimees ja Jaan koos: Ole vakka.

Arved: Ma ei ole siiski veel kuulnud, et mis oli teie tuleku tõeliseks põhjuseks.

Sekretär: Meie tahtsime teile üle anda kokkuvõtte meie korraldatud vestlustest kohalike inimestega. Me tundsime huvi ja küsisime millist kahju on liigne viina pruukimine rahvale teinud. Ma ei hakka teile loetleme kõik kirjeldatud tagajärgi, mida liigne viin endaga kaasa toob, vaid ainult peamised. Vestlustest  selgus, et kuna raha viiakse kõrtsmikule, siis jääb purjutavate vanemate lastel koolis käimata, sest riided ja õpikud maksavad. Muidugi on õppimise juures veel teisigi kulusid. Seega on suurimateks kannatajateks lapsed. Me tulime teie juurde sooviga, et kas mõis võiks toetada laste kooliteed, sest targad ja arukad inimesed on tulevikus kasuks meile kõigile.

Esimees: See oli meie tänase külastuse üks eesmärkidest, tõesti.

Jaan: Sest ennem jätab siga sita söömise, kui mees viina joomise. Olgu siis sellest veidigi kasu.

(Paus)

Arved: Lapsed. Lapsed. Lapsed. Oleme kokku leppinud. Loodan, et mõistate, kui palun teil nüüd lahkuda, sest töö tahab tegemist. Palun teile kaasa pakkida mõned meie vabriku näidised. See maitseviin on minu enda retsepti järgi valmistatud. Seda on ainult piiratud koguses ja seega eriti hinnas.

Jaan: See nüüd küll vajalik ei ole.

Arved: Muidugi. Vabandust. Kaunist päeva.

Kõik: Nägemist. (lahkuvad kabinetist. Esimees pöördub uksel tagasi)

Esimees: Tahtsin veel küsida, et …

Arved: Mida siis?

Esimees: Te olete nõnda üksi, ei naist, ei lapsi. Õed ja vennad küll käivad tihti siin ja toetavad muidugi, aga kas nõnda raske ei ole? Ma väga vabandan oma sellist otsekohest küsimust, aga seda on kõrvalt isegi nukker vaadata. Te tähendate kogu küla jaoks nõnda palju, aga kas seda, mida teie inimestele annate, nemad teile ka vääriliselt tagasi annavad. Ma läksin nüüd vist veidi liiale oma avameelsuses.

Arved: Tänan muretsemast, kuid minuga on kõik korras. Tööd on palju ja ega ma päris täpselt ette kujutaks millal mul oleks aega või tahtmist veel perega tegeleda.

Esimees: Kas üksindus inimese hinge ja südame mitte haavasid ei löö, mida hiljem on raske parandada? Tahtsin öelda, et kui tunnete puudust inimesest, kellega vestelda elust ja maailmast meie ümber, siis oleksin väga meelitatud ja tänulik, kui sõna saadaksite. Olen teie jaoks alati olemas.

Arved: Tänan. Seda on hea teada. Aga vabandan, sest pean nüüd tõesti tõttama.

Pilt. Voorimehed tulevad tünnidega tagasi.

Vana: Lase nüüd kätel käia. Pilved on madalad ja tahaks enne vihma koju saada.

Punn: Ma olen ikka mõelnud. Istud vankril, sõidad jaama, tõstad täis tünnid maha, tõstad tühjad peale tagasi, istud vankril, sõidad tagasi, aga nii ära väsitab, nagu oleks päev otsa metsas puid saaginud.

Vana: Mõtled, et kui koju saad, siis keerad kohe magama, aga kui töö eest raha pihku makstakse, läheb uni ära ja keerad hoopis kõrtsi poole.

Punn: See on kummaline jah. Naine seletab midagi, siis tuleb selline uni peale. Kõrtsmik midagi seletab, siis süttib silmis uus tuli.

Vana: Jutul ja jutul on vahe. Eit räägib, mida kodus vaja teha, aga kõrtsmik räägib, mida maailmas uut. Need eided on vahel ikka tüütud. Nad ei oska kohe puhata. Neil on kogu aeg vaja midagi teha.

Punn: Või räägivad sellest, mida on vaja mehel majapidamises teha. Seda, et sa oma raske tööga perele kopikat teenid, ei pea nemad miskiks.  Poiss, veereta nüüd tünnid sisse. Muidu jäämegi siia ootama. Oma teenistus tuleb ikka välja teenida. Magajale kassile hiir suhu ei jookse.

(Vana kallab vaadi põhja ämbrisse)

Poiss: Mida sa nüüd teed? Kuidas sul nii palju vaati jäi?

Vana: Ega mul jäänudki. Ma ise jätsin. Nagu pankurihärra ütles vastuseks oma poja küsimusele, et isake kuidas meie raha teenime, kui inimesed tulevad ja annavad raha meile hoida ja sa annad neile sama raha tagasi. Isake siis vastas, et see on nagu sahvrisse pandud juustuga. Võtad vahepeal välja ja paned tagasi, aga näpud on rasvased ja ninas hea lõhn.

Punn: Ega siis ennast saa rõõmust ilma jätta. (maitsevad piiritust)

Vana: Ära nüüd liiale mine. Millestki peame elama ka. See siin läheb kaubaks. Kuulsid, et karskusseltsi seltskond  käis Kurbergile kaebamas, et meestel on vooris näpud juba liiga rasvased.

Punn: Ise ei taha teenida, aga teistel ka ei lase. See Käre Jaan on mõistuse kaotanud, sest see mees, kes ei tule õhtul naabriga kannukest õlut või klaasikest kangemat tegema, on hull.

Poiss: Kõrtsitee on ikka kõige lühem.

Vana: Mida sina tead? Mitmel päeval sa sellel suvel napsu võtsid?

Poiss: Kahel.

Punn: Mul jäi kahel päeval vahele.

Vana: Mis siis sinuga juhtus?

Punn: Ühel päeval olin tõbine, teisel päeval lihtsalt oma hooletus.

Vana:  Jooginälg on ikka suurem kui sööginälg.

Punn: Enne võib olla seitse päeva söömata, kui ühe päeva joomata.

Uus: Ostab mees endale viina, ostab ka uue meele. Kui mees tahab juua, siis üks kuradi karskusselts teda kinni ei hoia.

(Vaikus)

Vana: Kuldsed sõnad.

Punn: Harva ütleb, aga kui ütleb, siis pane või kirja.

(Siseneb Arved)

Arved: Tervist mehed. Jäite täna hilja peale. Vaadake et naiste käest pragada ei saa. Nii, siin siis 50 kopikat täis vaadi jaama viimise eest ja 10 kopikat tühja vaadi tagasi toomise eest. (Raha loetakse igale mehele pihku)

Mehed: Tänud.

Arved: (uksel) Kohalikud naised on karused ja viha täis. Mina jootvat nende mehi. Kas käin mina teile kurku kallamas? Ei käi ju.

Vana: See on sellest, et nemad teid veel piisavalt ei tunne. Kui nemad teaks teie lahket meelt samahästi, kui meie, siis nemad teaksid ka seda, et teie ise ainult vahel harva endale tilgakese lubate ja säärane mõtegi siin majas poolehoidu ei võida. Eitede plära ainult.

Punn: Kas homme hommikul oleks vaja ka jaamas käia?

Arved: Ei. Homme teete kõrtsiringi. Seepärast olge varem kohal.

Vana: Saab tehtud.

Pilt. Rahvakoosolek.

Esimees: (publikule) Kallis rahvas. Oleme teid kokku kutsunud, et rõõmustada ühiselt meie kasvava küla ja aatelise maailmavaate üle. Me ei pea mitte teineteist sarjama ja külatänaval taga rääkima. Eks ole meil kõigil omad vead, kuid õige ühtsus inimeste vahel peitub ennekõike siiski vigade ja puuduste märkamises ja nende heasoovilikus parandamises. Mis on inimene väärt ilma teiste tunnustuseta. Suurt midagi, sest hinnangu meie elule annavad siiski  meie head naabrid, sõbrad, sugulased või ametikaaslased. Ei soovi meist keegi, et temast külatänaval pilk maas mööda käidaks ega tuldaks sõna juttu vestma. Seepärast on mul äraütlemata hea meel et üks selline mees, kes alati kõikjale hääd meelt ja õnne toob, on täna meiega. Moe mõisahärra Kurberg. Teeme temale tugeva ja südamliku aplausi.

Jaan (omavahel): Kurat, küll poeb. Põlema peaks selle ettevõtmise pistma. Siis vast saab mõneks ajaks rahu.

Maali: Kus siis mehed tööd saaksid?

Jaan: Ole vakka.

Kurberg: (astub rahva ette) Tänan kutsumast austatud eestseisja.  Kui palju on küll? Millal saab mõõt täis? Sellele olen mina viimasel ajal palju mõelnud. Kui inimesel on kõik olemas ja ta miskit enam soovida ei mõista, kas siis see ongi õnn. Või on õnn hoopis näljase ränduri silmades, kellele kehvik oma viimase leiva annab. Ma pean tunnistama, et Moe mõis on kõigi meie ühiste pingutuste abil möödunud aastal kenasti teeninud. Minu juures käisid kohaliku karskusseltsi liikmed, kellel oli mure meie järeltuleva põlve moraalse palge pärast. Nad pidavat nägema liialt purjakil mehi ja mis eriti kole siis vahel ka naisi.  Ega viina saa süüdistada, kui inimene mõistuse kaotab. Viga on ikka joojas. Kuid ometi soovime oma isa Jakob Kurbergi nimel teha külale kingituse, mis aitaks kaasa meie laste ja lastelaste vaimse kasvamise teel. Mina ei ole täielise viinajoomise keelamise poolt. Viina võib võtta kui meel püsib virge ja mõistus on oma koha peal. Kõiges peab tundma mõõdukust. Laupäeval saunas on värskendav õlu vajalik ja isegi kasulik, kuid viina ei tohiks juua mitte purjus pea vaid ennekõike rõõmsa meele pärast. Seepärast soovime, et meie noorsugu sirguks vaimus, kus hinnatakse selget silmavaadet ja mõistlikku juttu.

Jaan: Kas paneb vaadi viina oksjonile ja raha kingib siis seltsile?

Maali: Kinkigu siis viin parem kohe meestele,

Jaan: Jää ometi ükskord vakka.

Arved:  Kõigele sellele mõeldes soovime kinkida Tapa Eesti Noorte Kasvatamise Seltsile maatüki, et sinna rajataks koolimaja.  Tulevase koolimaja ehitust oleme otsustanud toetada ka rahaliselt.

(Aplaus)

Esimees: Teeme veel kord mõisahärra Kurbergile suure aplausi.

Jaan: See on kübe meres. Kingib rahvale tüki rohtus maad ja arvab, et kõik perenaised kohe andestavad, kui mehed viinasena koju tulevad. Maa peal hakatakse pidusid korraldama, kus jälle hea mõisal viina müüa.

Maali: Aga lapsed saavad samal ajal vähemalt õppida.

Jaan:  Ole … vakka

Arved: Selleks, et noori viinakuradist eemal hoida, ei tohi antud maal pidusid korraldada, puhvetit pidada ega isegi alkoholi tarbida. See on meie tingimus ja ma loodan, et see sobib kokku üldise meelega.

Esimees: Mul pole kohe sõnu. See on nii ….

Sekretär: Sooviksime omalt poolt üle anda mõisahärra Kurbergile tänusedeli.

Esimees: Muidugi. Aplaus.

Sekretär: Ühtlasi volitame omalt poolt kinkekontrahtile, kuhu on lisatud soovitud tingimused,  alla kirjutama Tapa Eesti Noorte Kasvatamise Seltsi eestseisja. Palume asjaosalisi laua taha.

(Istuvad laua taha. Kirjutavad. Tõusevad ja suruvad kätt.)

Punn: No nüüd on küll põhjust pidu pidada.

(Kõik vaatavad Punni poole)

Punn: Ma mõtlen tantsu ja kaljaga.

Jaan: Kahe näoga Jaanus.

Maali: Kes neist?

Jaan: Kõik nad on silmakirjatsejad.

Esimees (Arvedile): Olemegi koos midagi õige ilusat korda saatnud. Seda võiks ühiselt tähistada.

Arved: Kõigi pilgud on meile pööratud. Ma ei saa niimoodi avalikult … käituda. Vabandan

Pilt. Arved ja Evald

Evald:  Kaval, väga kaval. Kingi ära kasuta maatükk ja Karskusseltsi asjalised on tükiks ajaks muuga hõivatud. Läheb aasta enne kui nad maja püsti saavad. See oli ka hea käik, et sa keelasid platsil alkoholi müügi, siis läheb neil raha kogumisega veel kauem aega. Kaval, väga kaval.

Arved: Ma mõtlesin seda tõsiselt. Rahvas joob liiga palju.

Evald: Eesti rahvas on alati joonud. Igas talutares on juba sadu aastaid õlletõrred seisnud. Kas see sinu armastatud teadlane Baer ei märkinud juba sada aastat tagasi oma eestlaste haigustest jutustavas raamatus, et eestlased elavad mustuses ja roojuses ja elus hoiab neid vaid viin, mida nad ohtralt pruugivad ja mis õnneks paljud haigustekitajad tapab.

Arved: Ütle mulle veel üks põhjus, miks peaks inimene viina jooma, peale selle et mõistlikes koguses seespidiselt ja ka välispidiselt tarvitades võitleb ta paljude haigustega.

Evald: Inimese meel ehk mõistus on keeruline vigur. Meie oleme eesti soost ja kuigi sakslased väidavad, et nemad meist anatoomiliselt erinevad, et nad targemad, arukamad ja ilusamad, siis oleme meie heaks näiteks, et õigel kasvupinnal võib igast inimesest härra saada ja tegelikkuses oleme üpriski sarnased.

Arved: Ja kus siis nüüd see viina kasu sinu jutusse tuleb?

Evald: Kõik inimesed joovad. Mõned vähem, teised rohkem. Saksad joovad peenemat kraami, talumees lihtsamat jooki, kuid eesmärk on neil ikka üks - argipäeva unustamine. Viin viib inimese rännakule tema enese meeltes. Seal rännakutes võib tema olla tsaar või mõisavalitseja, ta võib olla armastaja ja armastatud, rikas ja ilus. Tead küll - Mees on ikka kõrtsis rikas, kodu aga vaene.

Arved: Kui viina on, siis on sõpru ka.

Evald: Just nimelt. Inimesel on vaja vahel unustada argipäev, et elada unistustes.

Arved: Sa tahad siis öelda, et me oleme siin oma viinatehasega heategijad.

Evald: Kas just heategijad, aga kus on nõudlust, seal on pakkujaid ja miks siis ei võiks meie olla need pakkujad.

Arved: Ma olen jälle mõelnud, et oleksin selle viinavabriku ammu jätnud, aga vastutus küla ees, nende inimeste ees pole lubanud seda teha. Mida nad siis peale hakkavad, kust teenistust leiavad, et oma elu paremini elada? Nad on ometi meie rahvuskaaslased ja meil on kohustus oma edu nendega jagada. Ma tean, et nad varastavad ja et kõik viinatünnid on seestpoolt nagu siilid, aga see on siiski piisk meres.

Evald: Talurahvas hakkas viina varastama juba siis kui mõisad esimesed viinaköögid püsti panid ja seda kommet pole nad tänaseni jätnud. Sa võid neile kõik anda, aga oma tilga laseb ta vaadist välja ikkagi. See on nende ametioskus. Viinavargus ei kao kunagi.

Arved: Kas rahvas jooks vähem, kui meie teeks kallemaid ja paremaid napse?

Evald: Sa mõtled küll väga aateliselt, kallis vend, kuid eelkõige vaata ikka, et sinu omad asjad korras oleks, ja siis pööra pilk külarahva poole. Pole ju sugugi kindel, et nemad sinu arvamust jagavad või sinu toetust soovivad või, et nad viinapruukimisest võõrduks.

Pilt. Põleng

 (Mööda jookseb petrooleumilambiga Jaan. Eemalt hõiked. „Põleb“ Tulekahju“)

Arved: Kas tuletõrje järgi on juba saadetud?

Vana: Puhastamisevabrik on täies leegis. Sealt võib tuli mujale edasi minna.

Arved: Seda enam päästa ei anna. Kastke viinakeldrit, et see tuld ei võtaks. Kui see läheb siis on pauk pealinna ära kosta.

Punn: Viinavabriku sein ka põleb.

Arved: Kas tuletõrjele on sõna saadetud?

Vana: Poiss pani hobusega ajama.

(Helisevad kellad. Taamal keritakse voolikuid lahti. Suits tikub tuppa. Vesi lendab. Läbisegi kostavad käsklused ja hüüded)

Marta (siseneb): Oh armas taevaisa, ära lase nüüd meie isa tööl hukka minna.

Arved: Marta, ole hea inimene mine korja kabinetist dokumendid ühte kausta kokku. Igaks juhuks.

Marta: Kes seda meile teha? Ainult kuuled hirmuvärinal kuidas tihtipeale teistes mõisates viinaköögid süttivad ja maani maha põlevad ja mõtled, et hoiaks Taevaisa meid selle eest, aga nüüd  noolivad leegid juba mõisagi seina. Kes seda meile teha võis?

Arved: Selle mõtleme hiljem. Mine nüüd ja korja paberid kokku.

Marta: Ma ei saa Arved. Ma ei saa. Ma nägin , kuidas leegid lõid akendest välja ja sel oli Saatana nägu. Sarved peas ja sarved kergitasid katuseäärt. Korraga purunesid klaasid aga mulle tundus nagu oleks keegi leekidest karjatanud ja mind appi hüüdnud. Ma tahtsin minna, kuid mu jalad ei liikunud.

Arved: Polnud seal kedagi.

Punn: (hõikab aknalt) Viinavabrik on ka nüüd leekides.

Arved: Kuuled. Ma pean minema appi. Mine kabinetti ja pane paberid kokku.

(Sisse tormab Esimees.)

Esimees: Kuulsin, mis juhtunud on. Tulime kohe kohale. Äkki saame abiks olla.

Arved: Abiks olla? Öelge siis , kes seda tegi?

Esimees: Kas te arvate tõesti, et keegi meie Seltsist võis seda teha. Luban ja tõotan teile, et meie hulgast küll ei maksa süüdlasi otsida. Me oleme ütlemata tänulikud kõige eest, mida te meie heaks teinud olete.

Arved: Ometi sobib see nii kenasti kokku teie ideaalide ja pürgimustega. Pole vabrikut, pole viina. Kuid ärge arvake, et see nii jääb. Kus on januseid, seal on pakkujaid.

Marta: Arved! See pole hetkel tähtis. Tähtis on tulele piir panna.

Arved: Sina ka. Ärge arvake, et ma nii tühine mees olen, et mind keegi ei vihka. See, kes seda tegi ootavad ees hirmsad ajad. Ükski piin ei tundu liiga suur karistuseks selle eest.

Marta: Arved! (Arved väljub)

Esimees: Te peate mind uskuma. Minul pole sellega midagi pistmist.

Marta: Lõpetage ometi. Miks need kellad peavad helisema. Kellad peaksid rõõmu tooma – pulmakellad, jõulukellad, ristimiskellad. Vaigistage ometi see kellade helin.

Esimees: Mis kellad? Kas tahate vett.

Marta: Just vett mul praegu ongi vaja. Vett. Rohkem vett.

August: (siseneb) Siin sa oledki. Tule, ma viin su eemale. Sa ei tohiks seda näha.

Marta: Arved palus, et ma paneksin kabinetis paberid kokku.

August: Ma panen. Tule läheme nüüd siit eemale.

Marta: Kas sa arvad, et sinna need kellad ei kosta? Kas sa loodad, et sinna leegid ei paista? Kallis August, vii mind mererannale, kus tuul paitaks põski ja kus männimetsa kohin sulaks ühte kaldale veerevate lainetega. Taamal ujuks luik oma poegadega ja kõik see hingerahu oleks ühes koos.

August: Marta. Lähme nüüd. Sa ei saa siia enam jääda.

Esimees: Ta soovis vett.

(lahkuvad. Taustal leegid kustuvad ja tuletõrjujad korjavad voolikuid kokku)

Pilt. Põlenud püksid

(Vana, Punn, Poiss, Uus istuvad kastidel)

Vana: Kellele see vabrik nüüd ette jäi, et oli vaja tuli otsa panna.

Punn: Kurbergil oli paljudega kana kitkuda. Karskusselts …

Vana: Kõik see saksa rahvas, kes eesti soost härrat sugugi enda vääriliseks pole tahtnud pidada

Punn: Siis veel kõik need pruulikodade ja kõrtside omanikud, kes Kurbergis soovimatut konkurenti nägid.

Vana: Kõik abielumehed ka. Ega tea ju kelle abikaasale ta poissmehena  soovimatuid pilke on heitnud. Ega rüütellikkus pole ilmast kadunud.

Punn: Seda viimast ma ei usu. Räägitakse, et Kurbergile on meelt mööda hoopis poisid.

Poiss: Mis? Mina pole midagi teinud.

Vana: Siis pead kiirustama. Muidu oled varsti nii vana, et sind ei taha enam keegi. Kurbergil ei ole naist veel lihtsal põhjusel – öeldakse, et naine laevas , laev põhjas ja naine viinaköögis, tegu hukas. Sellepärast polegi …

Punn: Kõigest võid sa elus ilma olla ja see ei torgi su hinge, aga kui keegi sind ei kadesta, siis keerab hinges nii, et silmist purskab pisaraid.

Vana: Kurbergil seda muret ei olnud. Eks need Karskusseltsi omad tule räästasse pistsid.

Punn: Sellisel juhul ei läinud kõik sugugi nende plaanide järgi – viinakelder ja õllevabrik jäid tulest puutumata. Viin läheb müügiks ja uus vabrik kerkib jälle.

Vana : Küll ta kerkib.

Punn: Pea-asi, et sellega liialt kaua ei lähe ja meie teenistus selle läbi ei kannata.

Vana: Kus ta kannatab. Ehitusel on ka kindlasti mehi vaja. Sõnnik tahab vedamist, puud tegemist. Meil on siin tööd mitmeks aastaks.

Poiss: Aga kus lõõmas. Vahepeal oli tunne, et kõik maailm on juba leekides.

Vana: Sa ole sellega ettevaatlik. Mõnele on hakanud leegid nii meeldima, et ei saa muidu kui tulebki tuli kuhugi räästasse pista.

Punn: Aga kas mõisahärrat panite tähele. Jooksis nagu noor sälg pritsimeeste keskel. Juba lippas ämbriga jõe poole ja siis juba andis ise pumbale hoogu.

 Vana: Aga tema silmad. Mulle tundus vahepeal, et seal silmades on veel rohkem tuld, kui väljas oligi.

Poiss:  Tema silmad leegitsesid nagu põrgutuld kujutaval maalil. Leegid peegeldusid silmadelt. Aina punane, ei muud värvi.

Vana: Poiss kurat. Millest ma enne rääkisin. Sinul võib ainult süda leegitseda, muud leegid jäta rahule.

Uus: Tühi kott ei seisa püsti. Põletatagu vabrik või pangu külakõrts uksed kinni, kui mehel on janu, siis ta joob ja ükski maailmahäda teda ei takista. Mees läheb kasvõi Lätti viina järgi , aga joomata ei jäta.

Vana: Suurelt öeldud. Läti jääb liiga kaugele, kuigi räägitakse, et Läti ja ka Saksa viin kohalikust hulka odavam on.

Punn: Imelik on see inimese loomus. Kuidas sa siis pahedest võitu saad, kui inimene ise ei taha pahedest võitu saada. Mõnel pole isegi vahet, mida joob. Pea-asi et oleks kange ja pea purju teeks.

(Tõusevad ja löövad kokku. Punni püksitagumik on põlenud ja paljas kannikas välgub)

Poiss: Sinu munder on küll tules kannatada saanud.

Punn: Vahi kuradit. Ma mõtlesin, et miks mul selle kuumaga jahe tuul jalge vahelt läbi käib. Nii ei saa nüüd küll koju minna.

Poiss: Kuhu sa tagumiku kaotasid?

Punn: Kes seda teab. Toetasin korra vett loopides vastu seina. Ongi täitsa auk sees.

Poiss: Siin pole mitte natuke auku vaid augu ümber natuke tervet kohta.

Vana: Sa pane kittel selga. Vähemalt on kannikad kaetud. Muidu lippad nagu kits külateel. Valge tagumik välkumas.

Punn: Kuhu ma niimoodi siis lähen.

Vana. Kes sind näeb? Vaikselt astume. Vajadusel teeme katet. (Võtab seinalt kanga) Tõmbame kanga ette ja ei näe sind keegi. Aja nüüd püksid maha.

(Sisenevad Marta ja August. Punn varjub kanga taha.)

Marta: Tere õhtust.

August: Tervitus

Mehed: Tervitus austatud mõisaproua ja ametnikuhärra.

Marta: Käisime kahjusid vaatamas. Kuulsime teie hääli ja tahtsime tänada. Õnnetus on küll suur, kuid nähes, kui paljud inimesed meist siiski hoolivad ja appi tõttasid, siis tegi see südame soojaks ja tõi suures mures kergendust.

August: Teie abiga saime kõige suurema õnnetuse ära hoida.

Marta: Nagu näen, et olete hetkel hõivatud.

Poiss: Punn teeb siin … harjutusi.

Marta: Kummaline. (August võtab katte eest)

Vana: Juhtus nii, et tal jäid püksid tulle.

Marta: Vabandust. Meie kohus on siis teile abi eest uued püksid muretseda. August, läheme vaatame kapid üle. Oodake siin. Me oleme kohe tagasi. (Väljuvad)

Vana: Nüüd läks küll hästi. Mõisniku püksid on pea-aegu sama hea nagu tsaari orden. Sa oled nüüd külavahel tehtud mees.

Poiss: Mul oleks ka nagu püksisääred kärssand. 

Vana: Mida sa ajad? Pole pükstel häda midagi. Veidi tahmased on, see on kõik.

Poiss: Vaata hoolega. Täiesti söestunud. Nendega küll koju minna ei saa. (ajab püksid maha. Uus ei räägi midagi vaid võtab lihtsalt püksid maha.)

Vana: Ah nii on lood. Siis on minu püksid ka hukas. (võtab ka püksid maha)

Punn: No ja nüüd. Oleme siis kõik püksata. Kas te kavatsete kõik minu pükstesse puges?  Kuidas me siis küla vahel teie meelest kõnnime, neli meest ühtedes pükstes?

Poiss: Ühte jalga.

Vana: Vast on mõisarahval mõni paar pükse ikka veel. Te ikka mõelge, kui palju oleme meie neid aidanud. Kas nad siis ei või veidigi tagasi anda rahvale, mis rahvale kuulub. Ilma Eesti talurahva pingutuseta poleks ükski mõis saavutanud seda hiilgust, nagu nad tänapäeval kõigil vaatamiseks ja uhkuseks on. Iga küla, iga talu, iga mehe panused kokku annavad selle , mille vilju naudivad saksad linnades ja kaugetes maades, kuhu kõikjale meie endi higi ja vaevaga tehtud märjuke jõuab. 

Uus: Sa mõtled ikka pükse?

Vana: Just. Saksa püksid on märk sellest, et ühel kaunil päeval saame oma tehtu vilju maitsta. Saame kogeda seda, mille nimel oleme kaua vaeva näinud, mille nimel oleme ohverdanud palju tunde oma pere kõrvalt, oleme jätnud pooleli oma kodused tegemised ja talunud naiste hädaldamist.

Uus: Sa mõtled ikka pükse.

Vana: Just. Ma olen elu aeg tahtnud endale uusi pükse.

(Vana paneb püksid põlema. Siseneb Marta. Tardub vaatepildist)

Marta: Kas ma saan õigesti aru, et ka teiste püksid on tules kannatada saanud.

Vana: Need on söestunud täiesti.

Marta: siis on hea, et ma võtsin kapist rohkem pükse kaasa teadmata, kas need jalga mahuvad.

Pilt: Ehitus

(Mehed tassivad sisse mingit suurt aparaati)

Meister: Rahulikult. Tasakesi. Väga hea. Olge ettevaatlikud. Ega see pole mõni külasepa tehtud tünn, see on ometi Krulli tehase toodang.  Pange ta nüüd siia maha. Korras. Teie seal. Tooge nüüd torud sisse. Need tuleb omavahel ju ühendada ka. Aeg liigub.

Arved (siseneb): Olete puhastusseadmed juba jaamast kätte saanud. Väga hea.

Meister: Kas härra võtab väikse piisakese ka?

Arved: Tänan ei. Ma ei joo. Ausalt öeldes on mul ka raske mõista, kuidas töö ajal saab endale klaasikese lubada. Olge sellega ettevaatlik.

Meister: Ärgu härra pahandagu. Meistri suu peab märg olema. Joobnud mees on tark mees – kaks kasu korraga. Ärge muretsege enne aegu, saavad kõik teie asjad õigel ajal üles ja vabrik läheb tööle nii mis mühiseb.

Arved: Loodame. Kas mehi on piisavalt? Võime mõned kohalikud ka veel vajadusel appi kutsuda.

Meister: Kõik on praegu nii nagu plaanid ette näevad. Homme peaks jõudma Rakverest Ney vasktorud ka ja siis ongi kõik vajalik kohal. Värvimine ja puhastamine on lihtne töö. See läheb ludinal. Väike mure on põrandaga. Uued seadmed on nõnda rasked, et oleks vaja põrandat tugevdada. Peaks betooni juurde valama.

Arved: Katsuge ikka eelarves olla. Pole sellel põrandal häda kedagi. Seisid seal eelmised masinad, siis seisavad uued ka.

Meister: Eks härra ise teab. Praegu on kõik kena, aga kui vesi tünnidesse lasta, siis võib mõranema lüüa.

Arved: Kutsuge , kui masinad paika saavad (lahkub)

Meister: Just nii. Radirii, radiraa, radirallalal (rüüpab plaskust) Mehed. Ma lähen käin hädal. (lahkub lauldes, eemalt kostab plartsatus. Vana ja uus ja Poiss, uued püksid jalas, veavad märga meistrit enda vahel)

Vana: Võta nüüd eluvaim sisse.

Poiss: Ma nägin kuidas ta vette kukkus. Lasi põit ja libises. Libises aga tillist hoidis ikka kinni. Hüppasin kohe järgi ja haarasin kraest, enne kui päris põhja vajus.

Punn: Kust sa tal kinni haarasid?

Poiss: Kraest.

Vana: Tubli on. Puhu nüüd talle eluvaim sisse.

Poiss: Ei tea mismoodi.

Vana: Tee suu lahti. Mitte endal. Meistril. (kõik krimpsutavad nina) See mees pole aega kulutanud. Sellest lehast võiks lõkke põlema panna. Puhu nüüd talle õhk kopsudesse.

Poiss: Kuda moodi.

Vana: Vat sedamoodi (puhub enda ette. Poiss puhub) Nii pole sellest kasu, sa pane oma lõuad tema omadega kokku.

Poiss: Lolliks läinud.

(Meister hakkab köhima ja avab silmad)

Uus: Kui mees tahab juua, ega töö siis ei sega. Sa joo enne tööd või pärast tööd, joo kasvõi töö ajal aga mitte töö asemel.

Meister: Kuidas see nüüd nii läks? Peale esimest toopi ei tundnud midagi

Uus: ja peale teist toopi ei tundnud enam kedagi …

Meister: Mis te nüüd teinud olete? Kuradi mehed. Ma olen üleni märg. Mis jamaga te nüüd hakkama saite.

Poiss: Meie? Meie päästsime su praegu uppumissurmast.

Meister: Jajah. Kobige tööle, va lakekrantsid.

Vana: Joobnud mehel ja heinakoormal peab teel palju ruumi olema.

Pilt. Jakob

Jakob:  Vabrik ehitati kiirelt üles ja juba sama aasta sügisel pandi masinad tööle. Süüdlane jäigi tabamata, kuigi külamehed andsid Käre-Jaanile korraliku keretäie. Igaks juhuks. Kuigi viimane väitis, et tema pole põlenguga kuidagi seotud, ei uskunud mehed tema sõnu. Sellel ala, millest inimesel maitse suus, on kõik targad midagi arvama. Igaüks teab, kuidas on kõige parem viina teha ja viina müüa. Oli toetajaid ja oli kadestajaid, kuid külmaks ei jätnud see kedagi. Arved hoidis suhted riigimonopoliga kenasti korras ja tehase toodang ei vähenenud. Ümbruskonna saksa mõisnikud alustasid raudtee ehitust Paidest Tapale. Esimesele kokkusaamisel, kus raudteeinsenerid oma tööplaane näitasid, läks Arved kaheldes kohale. Plaani peal oli näha kuidas raudtee Moe mõisa maad Tapa juures poolitab. Eks tal oli veel meeles, miks mina omal ajal Moe nii soodsalt osta sain. Raudtee tegi küll paljudele head, kuid poolitas paljude mõisate maad, mille hind  kohe ka langes. Eks Arvetil oli hirm, et midagi sarnast võib juhtuda. Nii ei andnud Arvet sakslaste meelehärmiks kontrahile allkirja. Plaan tehti ümber ja raudtee pidi nüüd lõppema Tamsalu jaamas. Teisele kokkusaamisele oli Arvet sakslaste meelehärmiks selga pannud linased talurahva rõivad. Nüüd läbis raudtee plaani peal Arvetile kuuluvate Einmanni mõisa maid, mille vastu polnud tal midagi. Saksad jätkasid koosistumist pidusöögiga, kuhu aga Arvetit ei kutsutud. See ei mahtunud talle hinge ja seepärast ei andnud ta ka uuele plaanile allkirja. Nii pidid saksad raudtee planeerima kaarega ümber Moe mõisa maade. Raudteed ei saadudki valmis enne kui noor Eesti Vabariik sellega lõpule jõudis. Selleks ajaks olid aga paljud mõisnikud juba oma mõisate uksed kinni pannud. Enne veel ootas ees Esimene ilmasõda.

II VAATUS

Pilt. Akna taga kogunevad mehed. Kompsud käes. Jagatakse vorme.

Evald: Mobilisatsioon kuulutati välja.

Arved: Ütle mulle palun, mis pistmist on ühel noorel Tapa poisil sellega, et Sarajavos Ferdinand maha löödi. Alati kannatavad kõikse rohkem need, kellel asjaga kõige vähem pistmist. Need aga kes vastuseisu alustavad istuvad õndsalt oma kullatud tubades edasi.

Evald: Räägitakse, et mobilisatsiooni ajaks kuulutatakse välja viinakeeluaeg.

Arved: Peaks, et need poisid ikka elusalt tagasi tulevad. Huvitav kas meie töölistest ka keegi kutse sai.

Evald: Pista pea välja ja küsi.

Arved: Ma kohe tundsin, et see rahuaeg ei saa kaua kesta. Kõik oli liiga ilus ja liiga korras. Nüüd siis ongi selleks korraks ilusad ajad lõppenud.

(Siseneb August)

August: Tervist härrad Kurbergid.

Evald: Tervitust armas õemees.

Arved: Tere. Rõõm näha, et jõudsid. Astu aga edasi, võta kuub maha. Tahad klaasikest.

August: Tänan. Hetkel ei soovi. Tulin tegelikult kiireloomuliste ametiasjade pärast.

Arved: Kas aktsiisivalitsuses on puudujäägid? Müüme küll rohkem kui kunagi varem.

August: Mobilisatsiooni ajaks kuulutati välja alkoholikeeld. See tähendab, et kogu müük ja ka tootmine suures ulatuses tuleb kinni panna. Õlletehas tuleb kohe sulgeda, aga viinatehas võib tööstuslikul eesmärgil veel tootmist väiksemas mahus jätkata. 

Evald: Seda oli arvata ja ette näha.

Arved: Millal siis keeld kehtima hakkab?

August: Kohe.

Arved: Ah, et kohe. See annab meile väga vähe aega. Saad sa oma paberitega veel pool tunnikest oodata.

August: Pool tundi annab ikka kannatada.

Arved: Saadan koorma kõrtside poole teele. Kes teab, millal seda jälle teha saab. (Arved hõikab ukse taha) Mehed, tulge siia. (Tulevad Vana ja Punn) Kaua võtab, et koorem peale saada ja minema saata.

Vana: Pool päeva. Peame külast vankreid tooma.

Punn: Sõjavägi rekvireeris kõik mõisa vankrid.

Arved: Ah nii. Teil on tund, et vankrid tuua, koorem peale saada ja minema saata.

Punn: Tunniga ei jõua midagi.

Arved: Siis kihutab üks teist praegu külasse ja teine tõstab õllekastid nii kaua välja. Tegutseme.

(Mehed väljuvad)

Arved: Äkki annad tunni aega. Ma oletan, et sa jäid sügisesel teel mudasse kinni. August, sa ju tead, et meie võlgu ei jää.

August: Te panete mu täbarasse olukorda, kuid olgu siis nii. Tunnikese võin oodata.

Evald: Tule, pakume sulle seni ühe mehise lõunasöögi. Vaatan, et oled linnatoidul olles lahjaks jäänud.

August: Marta on otsustanud tervislikumalt toituma hakata.  Päris tüütu, et ma pean siis ka seda kaasa tegema. Ka s teil hea kärakas suitsupekki on?

Evald: Oo. Muidugi on. Lähme vaatame seda asja.

(Evald ja August väljuvad. Hetke pärast siseneb Esimees)

Esimees: Tervist.

Arved: tere.

Esimees: Näen, et mõis tassitakse päris tühjaks.

Arved: On siis mul sellele võimu vastu seista.

Esimees: Ma tulingi, et küsida, kas meie selts saaks kuidagi heas usus aidata. Te olete linna jaoks nii palju head teinud, et teeb meele mõruks, kui saabuvatele aegadele mõelda. Keegi ei tea, mis juhtuma hakkab, aga pered tahavad toitmist ja lapsed koolis käia.

Arved: Tänan abi pakkumast, kuid me saame hakkama. Vabrikud tuleb ajutiselt sulgeda ja selle vastu ei saa teie kahjuks midagi teha.

Esimees: Tehased siis suletakse. See tähendab küll paljude jaoks hirmsaid aegu. Kas ei anna tootmist ümber korraldada, et siiski töökohad alles jääks? Ma olen juba aastaid mõelnud, et miks teie ei tooda ilma alkoholita jooke. Näituseks kalja tegemine ei erine ju õlletegemisest kuigi palju. Ja karastavaid jooke vajab kindlasti ka sõjavägi. Kui õnnestuks õlle asemel kalja teha, siis võiks olla tehas päästetud.

Arved: Jaa. Sellel mõttel on kaalumist väärt terasid.

Esimees: Ma olen Teile korduvalt öelnud, et tulge läbi, et saaksime omavahel rahulikus seltsis suhelda. Näete nüüd ise, sellest võib abi tõusta meile kõigile.

Arved: Tean, et olen alati oodatud, aga ma pole leidnud piisavalt aega. Ajad on sellised, kus iga hetk võib midagi juhtuda ja siis oleks parem kohal olla. Liiati loodan, et piirituse tootmist täiesti seisma ei panda. Pean minema sõjavägede juhataja juurde. Ma olen ju sõjaväes ohvitseriks olnud ja tuttavaid seal leidub. Piiritust on igas olukorras vaja. Olgu või sõjaolukord – lampide sisse, toidu soojendamisel, puhastamiseks. Tähtis on leida üles õiged mehed ja vajutada nende õigetele nuppudele.

Esimees: Ma oleksin soovinud ka millestki isiklikust rääkida.

Arved: Ma tean, ma tean, aga …

(Sisse astub Punn.)

Punn: Vabandust. Kaks käru saime. Paneme praegu kastid peale. Kui valmis on, siis annan kohe teada.

Arved: Tänan.

(Punn lahkub)

Arved: Ma pean nüüd minema. Vabandan.

Pilt. Jakob

Jakob: Kõik läks enam-vähem Arvedi plaane mööda. Sõjavägi vajas piiritust ja tehas jätkas seitsme mehega tööd. Keldrid olid joodavat täis, kuid müük rahvale oli rangelt keelatud. Öövarjus käis kaubandus siiski väikest viisi edasi ja Tallinnaski polnud Muddise kaubamärk veel lõplikult kadunud.  Sõda on äri, kus oskajad ärimehed teenivad suuri kasumeid. Pole kuigi kena kui kasu tuleb kümnete või sadade sõjaväljal langenute arvel, aga nii see kahjuks oli. Arved oleks võinud kodumaalt lahkuda. Tal oli välismaistes pankades piisavalt raha hoiule pandud, kuid ometi otsustas ta kohale jääda ja seista oma mõisa, tehase ja muidugi inimeste eest.

Pilt: Vana, Punn, Uus

Vana (suur pudel süles): Mul ei ole rohkem pudeleid.

Punn: Ma korjasin naabrilt ka kõik õõnesanumad kokku. Kui laps tahab nüüd vanni minna, siis peab küll õlles suplema. 

Vana: Kust see jutt üldse lahti läks, et õlu kõik hävitatakse ja  jõkke lastakse.

Punn: Tallinnas olid juba eile kõikide õlleköökide tünnid tühjaks tehtud. Tead ju küll, et keeluaeg. Ju siis ei pidanud mõned keelust kinni. Härrale eile linnast telegrafeeriti. Karta on, et nad on iga hetk siin.

Vana: See on patt jumala enda vastu. Õlu on ju iidne jook. Räägitakse, et kui Jumal seitsmendal päeval peale ilmaloomist puhkas, siis võttis ta õlle ette. No kas pole häbiasi, et hea jook, mis meeli ergutab ja kurku niisutab, millesse on hulka tööd ja armastust pandud, nüüd lihtsalt jõkke lastakse.

Punn: Oled kuulnud, et varblane lasi ka odraiva jõkke, jõi siis vett ja tõdes, et ikka parem kui paljas vesi.

Vana: Härrast on kahju. Lubas meil küll nii palju võtta, kui jaksame ja jõuame ära kanda, aga ikkagi läheb ju suurem jagu kaotsi.

Punn: Härra on igasugu jamadest ennast läbi vedanud. Küll veab nüüd ka.

(Sisse tormab Käre Jaan koos Maaliga.)

Jaan: Tervitust mehed. Kus Kurberg on?

Vana: Eks ta mõisas ole. Või oled tee mõisa unustanud.

Jaan: Ei ole. Maali, mine kutsu Kurberg siia. Ma jälgin seni, et hävitamisele kuuluv kaduma ei läheks.

(Maali läheb)

Jaan: Näed , et olete oma panged juba kanget kraami täis valanud. Mind on volitatud jälgima ja vastutama mõisa õllevaru hävitamise eest. (lööb jalaga ühe püti ümber). Kas on hirm kaineks saamise ees? Kas sa Punn oled üldse kunagi kaine olnud? Nii kaua kui mina sind mäletan, siis on sul kogu aeg vine peas olnud. Jutust ma parem ei räägi , see on sul nagunii segane. Mida sa oma eluga nüüd peale hakkad, kui ei saa enam õhtuti nina likku pista? Olete vait? Kogu kangus on korraga teist kadunud. Minule on antud võim ja ma kavatsen seda täie rangusega ellu viia. (lööb teise püti ümber). Ma olen näinud, mida viin ja õlu inimesega teevad. Inimene on Jumal poolt loodud looduse kroon, kuid Saatan oma tigeduses soovib oma ahvatlustega seda krooni mustata ja teie lähetegi nagu lutsud õnge. Kaanite ja kakerdate, joote ja laaberdate mööda ilma. Teis pole kübekestki enam seda ilu, milles Jumal teid loonud on. Saatan elab teis ja teie abil maailmas oma tegusat ja võidukat elu. Te olete hävitanud Jumala, te olete ketserid, te olete hullemad kui roojased sead.

Vana: Kas oder mitte ei võrsu maast, kus Jumal on talle jõudu andnud kasvamiseks ja kas pole siis õlu mitte Jumal loodud jook?

Jaan: Ära võta Jumala nime suhu, kust õllelehka välja tuleb.

Punn: Mine perse, Jaan. Kui mees joob kannu õlut, siis pole ta veel mingi Saatana käsilane, vaid lihtsalt janune.

(sisenevad Arved ja Evald koos Maaliga)

Arved: Tervitus Jaan. Oli asja ka või räuskad niisama.

Jaan: Kubermanguvalitsuse korraldusel olen volitatud korraldama Muddise Õlletehase laos seisva toodangu hävitamise vastavalt keisri poolt sõjaolukorraks välja kuulutatud keeluaja normidele. Palun esitada paberid laos seisvate koguste kohta. Seejärel õlu hävitada ehk teisisõnu lasta jõkke. Meid on volitatud jälgima, et kogused paberil ja jões oleksid vastavuses ja seejärel vaadeldes kindlaks tegema, et tehase keldrites enam keelatut ei oleks.

Arved: Tark pea mõtleb, joobnud pea ütleb. Ei oska ainult kuidagi mõista kuidas jõe kogust täpselt määrata, et see vaadi sisuga ikka kokku klapiks.

Jaan: Härra sai aru küll, mida ma silmas pidasin.

Arved: Et tünnis peab olemas sama palju vett kui jões.

Evald: Siin on laopaberid. Nagu näha, siis oleme tootmise lõpetanud ja suurt enam midagi ladudes pole.

Jaan: Asume siis asja juurde.

Arved: Sa tahad veel meie abi selle juures, et me oma loodu hävitaksime?

Jaan: See ei olnud palve, vaid käsk.  Teie järel.

(Lähevad välja. Akna taga lastakse sorinal suurest tünnist õlu maha)

Uus: (Võtab põuetaskust pudeli.) Konn ka ei krooksu, kui vett ei ole. Hävita palju tahad, aga kui mees tahab juua, siis joob ta ikka. 

Pilt: Poiss, Arved, Evald

Arved: Poleks uskunud, aga nüüd kui näen siis usun. Vaata vennas. Sellest poisist, kes meil siin nina tatine peas vooris sõitis, on saanud tõeline mees. Munder seljas ja nagu ma saan aru, siis üldse mitte vähetähtis tegelane tsaariväes.

Poiss: Härra on väga lahke.

Arved: Kas võib pakkuda ühe sigari? (Evald pakub)

Poiss: Tänan. (süütavad sigaretid)

Arved: Kuidas siis tsaariväes on? Pidi kiire sõda olema, nüüd juba aasta jagu käib möll. Millal see lõpeb? Kurnab maa täitsa ära. Palju neid vägesid siin Eestis õieti ongi?

Poiss: Väed on kogu aeg liikumises, aga 100 000 meest o kindlasti. Siis kui sakslased Riiani jõudsid, siis  oli ka 200 000. Eks me oleme selline eelpost enne Petrogradi.

Arved: Petrograd. Kummaline kuulda. Ma pole sellega ikka harjunud. Viha sakslaste vastu oli nii suur, et Peterburist pidi saama Petrograd.

Evald: Mõtle, kui palju need mehed süüa ja juua võivad. Oma rahva toitmisega on raskusi ja nüüd veel vaata et teist sama palju juures.

Arved: Küll Poiss juba teab, kui palju kõigi nende noorte meeste peale  kulub. Võib sulle öelda ikka Poiss. Nii harjunud vanast ajast. Poiss. Olid ju kõige noorem. Kummaline oleks sind nüüd Villemiks kutsuda. See on ju su nimi.

Poiss: Villem jah. Aga ega mind tõesti keegi teisiti pole hüüdnud, kui Poiss. Oma küla mehed, kes laos vastu tulevad, ütlevad ikka Poiss. See on kõigi teiste jaoks muidugi kummaline.

Arved:  Kus sa nüüd siis õieti teenidki?

Poiss: Ma olen varustusvalitsuse teenistuses. Kõige lihtsamalt öeldes pole päris sõjaväelane, vaid sõjaväe ametnik. Rahvas ütleb lihtsalt laomees.

Evald: Laomees. See on ju parim koht. Täidad oma kohust kodumaa ja keisri ees, kuid kartust surma saada pole. Kaval, väga kaval.

Arved: Eks igaüks läheb ikka sinna, kus leitakse tema võimetele vastav koht olema ja kus ta üldist olukorda arvestades kõikse enam kasulik saaks olla.

Poiss: Päris nii ladusalt see siiski ei läinud. Omavahel öeldes, siis oli Moe piiritus siin abiks. Kodused tagavarad sai mängu pandud ja õigetele inimestele antud … ja seal ma siis nüüd olen. Ma loodan, et te seda edasi ei räägi.

Arved: Seda kartust küll ei ole. Sa oled kindlasti meie uusi jooke ka näinud ja vahest isegi proovinud. Muddise kali ja limonaad.

Evald: Eelmisel kuul läks mitu head voori sõjaväele. Vaatan täpsemalt järgi. Suisa 300 pange.

Poiss: Olen ikka proovinud. Limonaad oli minu jaoks veidi liialt magus, aga sõjaväljal, kus suur magusa puudus, just paras. Kali oli aga väga hea.

Arved: Kui maitses, siis valame kohe välja. (Evald tõstab kaks pudelit lauale) Kumma avame?

Poiss: Mis tähtsust sellel on? Kas kali pole igas pudelis ühesugune.

Arved: Vaata hoolega. Kas näed vahet.

Poiss: (vaatab) Pole siin midagi erinevat.

Arved: Vaata siis väljast, kas seal näed midagi erinevat?

Poiss: Mis proovile panek see siis nüüd on? Ei näe ka väljast midagi erinevat.

Arved: Kas sa siis tõesti ei märganud, et ühel pudelil on sildil nurk ära lõigatud. (Näitab) Ja nüüd ma küsin uuesti – kumma pudeli me avame?

Poiss: Mis mängu te minuga mängite? Kui tõesti peab valima, siis avame selle lõigatud sildiga pudeli.

(Evald avab ja valab kõigile klaasidesse välja. Klaasid võetakse kätte)

Arved: Elagu meie tsaarivägi. (Mõisnikud ei joo ja vaatavad Poissi)

Poiss: Pagan, see pole kali. See on … kurat, see on ju selge viin. Miks ta siis pruun on?

Arved: Oi , kas tõesti. Midagi läks vist segi. Ole hea, Evald, tee teine pudel lahti.

(Evald avab pudeli ja valab jälle välja)

Arved: Proovi nüüd.

Poiss: Kali, mis kali.

(Vaikus)

Evald: Ma ei tea, kuidas see nii läks. Meie viga. Viin kalja pudelis, keeluajal.

Arved: Villem. Tahtsime sulle väikest teenistust pakkuda. Nagu vanal ajal, aga veidi suuremate summadega. Viinast võib hulka tulu tõusta. Nagu sa oma ametipostil olles kindlasti tead.

Poiss: Saan juba aru, kuhu teie jutt tüürib.

Evald: Nagu sa nägid ja tundsid, siis teeb vahet kaljapudelil ja pudelil, kus sees midagi kaljast kangemat, ainult see, kellel seda vaja teada. Piiritusest meil puudu ei tule ja toorpiiritusevabrik töötab vastavalt vajadusele. Sõjaväe piiritus värvitakse kenasti kaljaga ühte värvi ja selle sisust ei tea keegi, kes sellest teadma ei pea.

Arved: Sa ütlesid, et siin 100 000 tsaariarmee soldatit. Kindlasti otsivad nad vaatamata keeluajale õhtuti väikest meeleturgutust.

 (Poiss sirutab käe. Samal ajal astub tuppa Esimees)

Esimees: Vabandust. Tundub, et segan.

Arved: Mitte sugugi. Astu edasi. Mis sind Moele tõi?

Esimees: Tee väsitas. Kas võin klaasikese kalja paluda? Ärge tehke endale tüli, ma valan ise. (Astub laua juurde, valab piiritust) Ma tulin, et paluda luba korraldada Sõbra restoranis tuluõhtu meie soldatite toetuseks. Ma näen, et üks neist täna isegi siin on. (Paneb klaasi käest ja surub kätt. Evald samal ajal vahetab klaasid.) Kas rindel on olukord rahulik? (Võtab teise klaasi)

Poiss: Ma olen varustusteenistuses. Arutamegi hetkel limonaadi … (Esimees hakkab jooma, aga Arved läheb talle pihta ja klaas kukub.)

Arved: Vabandan. Kui hoolimatu minust. Ulatan kohe uue joogi (ulatab piirituse)

Evald: See on …. Uus jook, mida pole veel proovitud. See võib olla toores ja kõhu lahti lüüa.

Arved: Mis toores. Las ma maitsen. (Maitseb) See on tõesti toores.

Evald: Tundub, et meil on jookidega raskusi. Kohe vaatan (uurib kasti, kus kõik pudelid on lõigatud nurgaga)

Esimees: Mida te valite? Andke esimene kättejuhtuv.

Arved: Läheme kõrvaltuppa, kus saan pakkuda parimat vett ja lepime kokku tuluõhtu korraldamises. Loomulikult ei saa meil olla selle vastu mitte kõige vähematki. Aga sinuga Villem oleme siis kokku leppinud. (suruvad kätt) Ole hea vennas ja lepi asjatoimetustes kokku. (Lahkuvad)

Poiss: Kui mehed tahavad juua, siis poeb kaamel ka koormaga nõelasilmast läbi. 

Pilt. Jakob

Jakob: Tublil kolmveerandil sellest, mida inimene ette võtab, pole pikemas plaanis ega inimesele endale mingit kasu ega sisu. Meil on tegelikult õnnelik olemiseks õige vähe vaja ja selle rahuldamiseks piisab vähesest. Aga aega on ju vaja kuidagi täita ja siis hakatakse vabu hetki täitma rumalustega. Hea, kui see aeg kulub lõbusale viinavõtmisele, halvemal juhul tehakse seal kõrgemal pool elukorraldusse mittevajalike ümberkorraldusi või kõikse hullem, kui ajaviiteks sõja teele asutakse. Sakslased tõid 1918.a algul kaasa lõbusamad ajad, kui viinavabrik taas täie võimsusega tööle pandi. Aga siis kuulutati välja Eesti Vabariik. Soomlased olid oma riigi juba mõni kuu varem välja kuulutanud ja nüüd avanes võimalus ka eesti edumeelsetel. Segadus, mis siis järgnes pole millegagi võrreldav. Mööda maad liikusid ringi sakslased, punased, valged, lisaks muidugi eesti väeüksused. Kogu tootmine Moel pandi seisma, sest tulevik oli enam kui tume ja ka riigil polnud täit selgust eesootavast. Lisaks võttis Eesti Vabariik sakstelt nende põlised mõisad ja viimased lahkusid noruspäi kodumaale. Neile osaks saanud Vene keisririigi eristaatus Eesti Vabariigis enam ei kehtinud. Arvetilt võeti ka maad käest, kuid mõisasüda koos tehastega jäid alles. Piiritust on ju vaja iga riigikorra ajal. Eks siin aitas kaasa, et meie oleme ikkagi eesti soost. Piiritusetehas pandi Marta abikaasa Alberti, kes töötas Aktsiisivalitsuses kõrgel kohal, tublil kaasa aitamisel taas tööle 1920.a

Pilt. Arved, Marta, August

(Siseneb Evald pudel käes)

Arved: Noo nii. Vala siis välja ja proovime ära.

(Evald valab klaasidesse välja.)

Arved: Lõhn tõmbab ninasõõrmed kohe puhtaks.

August: Ega oskused kuhugi ei kao. Vabrik võib ju kinni olla, aga meistri loomingu tunneb kohe ära.

Marta: Tohoh. Sa nimetad nüüd piirituseajamist loominguks.

August: Miks mitte? Ma olen käinud kümnetes piiritusevabrikute ja see, mis sealt torudest välja tuleb, on siin ja seal väga erinev. See siin on meistriteos ja miks mitte teda siis nimetada loominguks.   

Marta: Ma saan aru küll, et viinavabriku avamine on kogu meie pere jaoks oluline, kuid kuidagi piinlik on teenida sellega, mis teiste tervist ja vaimu nõristab.

Evald: Kallis õeke, ära sa nüüd selle teemaga alusta. Me peame niigi igapäevaselt sellel teemal arutelusid küll valitsuses ja riigikogus ja igal pool mujalgi.

August: Muidugi on selle mitu erinevat nurka, kust läheneda, kuid arvestades tulusid, mis riigikassal saamata jäävad, kui me jätkuvalt laseme Läti või Saksa salapiiritusel turul võimutseda, siis viinatehaste avamine on ainuõige samm.

Evald: Eelkõige on viina mõistlik pruukimine tervisele ikkagi kasuks. Ununevad sõjakoledused, mis paljusid vaevavad. Viin aitab külmetushaiguste ja ka muude haiguste korral, kus bakterid organismi ründavad.

Marta: Jutt või asi. See on vaid õigustus. August, sinu argumentidega olen ma muidugi nõus. Viinast saadavad tulu pole mõtet meie niigi keerulises rahaolukorras välismaale viia.

August: Saadud tuluga saab meie noore riigi jaoks palju vajalikku korda saata.

Arved: Igal juhul oleme ka meie vähemalt ajutiselt raskustest päästetud. Jook on korralik. Kangust ka piisavalt. Tuleb aparaadid taas täiel võimsusel tööle panna.

Marta: Aga kust sa võtad toorainet, nüüd kui maad on riigile antud.

Evald: Päris armas kohe, kuidas sa muretsed. Algul muretseb, et miks me viina toodame ja siis muretseb, kust me saame toorainet.

Arved: Meil toovad piiritust puhastada hetkel juba Lehtse, Käravete, Porkuni, Seidla, Mädapea, Karinu, Vohnja, Albu ja Triigi toorpiiritusetehastest.  Loodan, et neid lisandub veelgi. Kui oma toorpiiritusetehase ka tööle saame, siis on ka sellega hästi. Roseniga Tallinnas on samuti lepe sõlmitud, kes kogu meie piirituse soodsa hinnaga vastu võtab. Peaks , et valitsus vaid lollusi ei teeks.

August: Sa mõtled, nagu Soomes, kus kuiv seadus on välja kuulutatud.

Arved: Just.

Evald: Karskusmeelsed on tugevat survet avaldamas. Esimene hääletus ei läinud Riigikogus veel läbi, aga teine võib peagi tulla. 

(Tuppa astub Poiss. Seljas uhke ülikond)

Poiss: Tervist austatud mõisapere.

Arved: (üllatunult) Villem. Tervist.

Marta: Ma mäletan sind küll, sa oled see Poiss, kes tehases töötas.

Poiss: Tõsi-tõsi, proua Marta.

Marta: Millega sa siis praegu tegeled? Näed päris esinduslik välja.

Evald: Villem on sõjaväes.

Poiss: Olin. Hakkajad mehed võivad ka sõjaväljal kenakesti teenida. (pilgutab silma) Tegelen nüüd väikest viisi oma äriga. Vahendan kaupu siia ja sinna poole. Teate küll, et vahendajad nöörivad alati suure koore.

Arved: Seda on tore kuulda, et oma kandi inimestel elus kenasti läheb. Kas saame kuidagi kasulikud olla?

Poiss: Tulin lihtsalt õnne soovima, et piiritusepuhastustehas taas tööle on pandud. Sellest tõuseb kindlasti kohalikele palju tulu (pilgutab jälle silma).

Evald: Tänan väga. Loodame.

Poiss: No näed siis, kui hästi me ühte meelt oleme. Ma olen ka püüdnud ikka kohalikule elule kaasa aidata. Ostsime koolile uued aabitsad ja lauluraamatud. Inimene peab õppima, siis on tal elus kõik teed lahti. Siis on ka inimesel tarkust vastu võtta juhuseid, mida elu tema teele toob.

Marta: Uued õpikud, see on küll kena kingitus. Meie omal ajal ka toetasime koolimaja ehitust.

Poiss: No näed, kui sarnaselt edumeelsed inimesed mõtlevad.

Evald: Lähen heidan tehasele pilgu peale. Kas soovite ka kaasa tulla?

August: Meeleldi.

Poiss: Ma vahetaks kaks sõna mõisahärraga ja liituks teiega siis kohe.

Marta: Väga viisakas noormees. (Väljuvad)

Arved: Meil oli kokkulepe, et me ei kohtu.

Poiss: Ajad on muutunud. Inimesed on muutunud, riigikord on muutunud. Vahest tahaks vanu aegu meelde tuletada.

Arved: Kas sellel kohtumisel on ka mõni sügavam sisu, kui lihtsalt viisakuste vahetamine?

Poiss: Panen tähele, et mõisahärra on kuidagi krampis. Miks ei võiks kaks kunagist äripartnerit vanu aegu meenutada ja klaasikest koos tõsta? (valab pudelist klaasidesse) Lõhn on tugev ja selge. Hägu pole ka. Maitsegi on puhas.

Arved: Kui ainult klaasikese, siis küll. Olen püüdnud oma äri alati ausalt ajada ja ajad on vahel sundinud äri päästmiseks seadustele viltu vaatama, aga sellest teavad väga vähesed ja loodetavasti nende hulk ei suurene.

Poiss: Mina isegi ei mäleta enam, millest mõisahärra räägib. Aga olid vast vanasti ikka ajad. Rohi oli rohelisem, taevas selgem, inimesed õnnelikumad. Limonaad kangem.

Arved: Mida sa soovid?

Poiss: Härra Kurberg. Mõtlesin, et vanade aegade mälestuse nimel võiks taas veidi äri teha.

Arved: Kuidas sa seda ette kujutad?

Poiss: Teilt on parim piiritus. Minu poolt parim hind.

Arved: See pole kuidagi võimalik. Tehases on tööl aktsiisiametnik, kes paneb kirja kogu väljuva kauba. Samamoodi pannakse kirja kesklaos kirja kogu saabuv kaup. Mõlemal juhul kraaditakse ja kaalutakse kaup üle.

Poiss: Siin on siiski üks väike konks.

Arved: Mis konks? Ei. See pole meie jaoks vajalik ega mõistlik. Oleme saanud loa vabrik avada ja ei soovi sellest taas ilma jääda.

Poiss: Härra Kurberg, kuulake minu ettepanek ikka ära. Mina ei taha viina vedada Soome, nagu seda paljud teevad. Mina tahan viina müüa neile tublidele meestele, kellele toobist piiritusest kuus ei piisa.  Paljud neist kannatavad sõjavalude käes, paljudel on muud põhjused.

Arved: Ega see riigimonopolile midagi ei tähenda. Kogu meie toodang läheb kesklattu või vähesel määral kohalikele kõrtsidele.

Poiss: Ahhaa. Just nimelt. Aga, härra Kurberg, teie ei tea kui palju mina joon. Tulen kõrtsi ja võtan kohe toobi, siis võtan teise ja siis kolmandagi. Siis vaatab kõrtsmik, et mulle peab kohe terve vaadi lauale tooma, aga kui jood nii palju kui mina, siis tehakse juba soodsamat hinda. Teie kõrtsis juuakse hirmus palju.

Arved: Miks ma peaksin sellega nõus olema?

Poiss: Ma ei usu, et see kogus, mis valitsus tellib teie tootmisele vastab ja lisaks katab sealt saadud hind vaid hädapärased kulutused. Kindlasti jääb tulivett üle ka ja kas ei ole siis selle eest hea saada õiglast hinda. Lisaks maksab Kurbergi hea nimi palju ja midagi kahtlast ei oska siin keegi karta.  Ja limonaadivabrik töötab ka ju veel. (pilgutab silma)

Pilt. Praagatalgud

Vana: Ainult imesta, kuidas kõik rahaks läheb. Normaalne talunik seisaks piirituse järgi sabas, aga siin on rahvas hoopis praaga peale kohale tulnud.

Punn: Ja hinda saab sama palju.

Vana: Aitab küll, ära sinna kärusse rohkem pane. Meil on siin Moe mõisa 50 pulli ka toita.

Punn: Jäneda mõisas läheb praagatoru piiritusevabrikust otse pullilauta. Seal pole mingit käsitsi kühveldamist. Läga voolab ja pullid söövad. Peaks meil ka nii olema.

Vana: Kuula lugu. Jänedal olid mehed kõrvalt endale ka piirituse käima pannud. Korraga aktsiisiametnik kohal ja hakkas kontrollima. Meestel ei jäänud trahvihirmus muud üle, kui lasid oma piirituse otse praagatorusse. Kõik oleks nagu korras. Kontrollid lahkusid, aga pullid olid vahepeal head kraami üleliia mekkinud. Korraga lööb pullitalliuks lahti ja pull tormab silmad punased peas välja. Sirgelt liikuda ei mõista, ikka tiira-taara. Tuias ringi kuni jäi tiigikaldale rohu sisse magama. Ise tegi hellalt – muuu. Siis pandi köis taha ja talutati mõne aja pärast taltunud loomake jälle lauta tagasi.

Punn: Kas järgmisel hommikul kippus veetünni juurde ka? Kui on korralik põhi all, siis teisel päeval võtad lonksu vett ja oled jälle laululind valmis.

Vana: Lase parem kätel käia. Sinu loba tünni tühjaks ei tee.

(Siseneb Poiss)

Poiss: Jõudu, härrad.

Vana: Tarvis, tarvis. Nüüd see päris härra ise tulebki.

Punn: Näed ikka päris uhke välja. Kas sõjaväes tõesti nii hääd raha antakse?

Poiss. Ega ma pole enam sõjaväes. Ma teen nüüd väikest viisi oma äri.

Punn: Oma äri. Kus nüüd ütles. Mis sina nolk ärist tead?

Poiss: Sina Punn, ära ole sugugi nii kriitiline. Kus on ostjaid, seal on pakkujaid. Kui mina ei paku siis pakub keegi teine. Ega siis tühi koht täitmata jää.

Vana: Millega sa siis kaupled, kui see saladus pole?

Poiss: Mina ei tea elust võib-olla palju, aga viinast tean ma kohe rohkem. Eks tuleb sellega tegeleda, millest tead. Olen vaadanud kõrvalt, kus inimesed on ette võtnud asju, millest neil aimugi ei ole. See ei lõpe hästi.

Vana: Või sina tead siis viinast kohe rohkem? Oled siis Kurbergile konkurendiks hakanud?

Poiss: Mitte konkurendiks, pigem ostjaks. See on pikem jutt ja las ta praegu olla.

Punn: Seda see rahvas sahistab, et kui kurk kuiv ja normiviinad otsas, siis Poisi käest ikka saad. Või peab sulle nüüd Villem ütlema?

Poiss. Oh, olge nüüd. Omade vahel kutsuge kuidas tahate. Aga proovin ikka hädalisi aidata.

Vana: Sa ole sellega ettevaatlik. Külal on suur suu ja kui naabril liiga hästi läheb, siis antakse kahtlustest kiirelt võimudele teada.

Poiss: Mina ei tea midagi. Mida pole näinud, seda pole teinud, sellest pole kuulnudki. Ükskord mõtlesin, aga nüüd ei mäleta enam sedagi.

Punn: Mida?

Poiss: Just sedasama. Tahtsin uurida, et kui sul üks kast aida nurgas seisaks ja vahel mõni janune tuleks küsiks sealt „laenuks“, et kas siis oleks sellest halba?

Punn: Minul terve kast või?

Poiss: Miks mitte? Ma saan aru küll, et ega aidanurgas oleks sul muidu ju viljaastja, mille pead nüüd mujale viima ja eks see ikka maksab. Ega meie võlgu ei jääks.

Vana: Te olge selle äriga ettevaatlikud?

Poiss: Kas see on sinu meelest siis õiglane? Valitsus lubab igale mehele vaid toobi piiritust kuus. Aga kui on mõni tähtpäev – pulmad, matused, nimepäev? Kuidas sa siis hakkama saad? Palud igaühel oma viina kaasa võtta. Ma tean küll, et olete kõvad limonaadijoojad olnud.

Vana: Päevaleht soovitas teha vahet poissmeeste ja naisemeeste vahel. Vallalistele antagu viinatšekke alates 30. eluaastast, abielus olijatele 40ndast. Erand tehtagu sõja läbi teinud sõduritele, eelkõige ohvitseridele, kelle suhtes vanusepiiri ei kehtestata, „sest et nende närvid kõige enam kannatanud on ja nemad seda ära on teeninud“.

Poiss: Sellega ma olen nõus. (Võtab põuest pudeli) Mina kui endine sõjaväelane pakun meelsasti enese poolt välja teenitud jooki.

Punn: Ma ei tea. Ei taha jamasid. Eit ka kodus seletab kogu aeg. Oleks mina nii tark enne, kui eit on pärast, siis oleks maailma asjad kõik teisiti. Pean naisega nõu pidama ja siis ta ütleb, mida me otsustame.

(Siseneb Käre-Jaan)

Jaan: Ongi kamp koos. Ärge vaikige. Rääkige aga julgelt edasi või on see nii suur saladus, mida jagada ei söenda.

Vana: Mis saladust siin ikka. Poiss tuli tervitama.

Jaan: Lihtsalt tervitama või on ikka pudel ka kaasas? Kuidas siis teisiti. Ega jutt ju muidu jookse, kui topsi hinge all ei ole.

Poiss: Ära jaura. Isegi ajaleht kirjutas, et endistel sõjameestel on närvid läbi ja viin on parim ravim nende turgutamiseks.

Jaan: Sina ju ei käinud rindel. Sina olid laomees.

Poiss: Olin kus ma olin. Mida see sinu tagumikku torgib? Kus sa ise olid, kui teised lahinguväljal kodumaa eest võitlesid?

Jaan: Mina vaatasin, et sinusugused nahahoidjad kõik oma kohust täidaks.

Vana: Mehed-mehed. Aitab. Mis te siin norite, minge õue. Käed on teil küljes ja vestelge seal sõnadeta edasi.

Jaan: Olen kuulnud, et mõned ei pea tsekinormi millekski. Mõne käest saab viina isegi öösel, kui ainult raha on. Selliseid on siin meie külas ka. Ega teie neid ometi tunne?

Vana: Vanasti sai sinu käest. Nüüd enam ei tea. 

Punn: Ma ei ole kuulnud, et meie külas keegi sellega tegeleks. Ma tean, et Amblas on üks mees ja vist oli Lehtses ka.

Vana: Meil on kõik seadusekuulekad ja eeskujulikud inimesed.

Punn: Just. Joome kuus pool toopi viina ära ja kui puudu tuleb siis laename.

Jaan: Ma hoian teil kõigil silma peal. Eriti sinul Villem. Ma tean küll, millega sa tegeled. Ühel hetkel sa jääd vahele ja see saab olema õnnelik päev kogu külale.

Punn: Ma ei oleks nii kindel, et kogu külale.

Jaan: Te kõik lähete veel kinni. (lahkub)

Punn: Too see kast siis meie aidanurka. Keda see seal ikka segab.

Uus: Enne võib olla seitse päeva söömata kui ühe päeva joomata. Viin peab olema, leib võib olla majas. Olgu norm või mitte, aga kui mees tahab siis mees joob ikka.

Punn: Just.

Pilt. Arvedi lahkumine

August: Sa pead kohe sellega arvestama, et ma ei ole siin täna kui sinu õemees ja sõber, vaid ametiasjus. Ametiasjus, mille kohta pean koostama hiljem aruande ja see, mis seal aruandes seisma peab on juba enne teada. Mulle on antud selle kohta selged juhised. Puudu on vaid asjasse puutuvad tunnistused. Sa peaksid olema õnnelik, et suutsin asjad nii sättida, et ma ise siia tulla sain, sest alguses oli ette nähtud hoopis teiste ametnike külastus. Seepärast ma tahan sulle öelda, et ära ole minu peale tige või solvunud. Ka mina püüan sellest olukorrast leida lahendust, mis sinule kõige vähem kahju teeb.

Arved: Milles siis minu süü täpsemalt seisab?

August: Tapa kõrtsis müüakse rohkem viina, kui kuskil mujal terves Eestis. Ja mitte toobijagu rohkem, vaid ikka ämbrite kaupa rohkem. Tapal juuakse rohkem viina , kui tervel Läänemaal kokku. Võib-olla aetakse seal rohkem kodus puskarit või oled sina liiga hea kaupmees või on Tapa rahvas lihtsalt joodikud, aga see on see, mida tuleb meil tõestada.   

Arved: Mida siin tõestada on? Nad ongi joodikud. Viimnekuiüks. See rahvas, mis koos raudteega siia tulnud on, ei ole tulnud siia ülikoolipingist, vaid algkoolist. Täidavad mõtlemata ettepandud töökäsud, et siis kohe kõrtsis istet võtta ja toop sisse valada. Ma olen näinud mehi, kes hommikul, enne veel kui tööle lähevad, kõrtsis tervisele kosutust otsivad. Nii on, aga kuidas seda tõestada, seda ma ei oska sulle öelda. Istu päev läbi kõrtsis ja pane paberile kirja, mitut meest sa seal näed ja kui palju nad joovad.

August: See on üks võimalus. Aga rahaministeeriumis arvatakse, et sinul käib kõrtsi kaudu keelatud äri ja, et seal müüdud jook kõik sugugi kõrtsis kaubaks ei lähe, vaid jõuab ka mujale. Arved, armas naisevend, sa ei saa sellega riskida. Me nägime palju vaeva, et taas saaks loa avada piirutuspuhastusvabrik ja nüüd võidakse see luba tühistada, vaid sellepärast, et sina veidi lisaraha keelatud äri ajades soovid saada.

Arved: Ma ei kasuta seda kasu, mis vabrik toob, enda peale. Sa tead seda väga hästi. Ei meeldi mulle joomine ja piiritusetootmine, aga kui mina seda ei teeks, siis teeks seda keegi teine, aga sellisel juhul teen ma seda juba ise ja teen nii hästi kui oskan, et joojate tervis sellest võimalikult vähe kahjustada saaks. Hea meelega müüks piiritust vaid haavade puhastamiseks või põletite sisse, aga see pole võimalik.

August: Ma tean seda kõike, kuid ma pean ju midagi kirja panema, kui ma seda ei tee, siis ei jäeta sind ega Moe viinavabrikut rahule. Moe on praegu suuruselt teine piiritusepuhastusevabrik ja neid , kes heal meelel näeksid, et vabrik oma uksed kinni paneb, on oi kui palju. 

(Sisse astub Esimees)

Esimees: Tervist härrad. Mulle saadeti märgukiri, et vabrikut on tuldud kontrollima ja paluti karskusseltsil kontrollide tööd jälgida.

August: Ole lahke. Enam ei usaldata mind ka.

Arved: Hakake siis pihta. Pange kirja kõik need patutööd, mida siit leiate. Võtke, siin on kogu arvemajandus. Siin on kõik kontrahtid.

Esimees: Rahune ometi. Püüa aru saada, et meie oleme sinu sõbrad. Me soovime, et kõik jätkuks nõnda, kuis on see varem olnud. Piiritusevabrik on uhkuseks olnud ja jääb kogu külale.  

Arved: Ma olen lihtsalt nii väsinud. Miks ma pean pidama võitlust korraga mitmel rindel? Saksad ei kannata mind, sest mulle mõis koos viinavabrikuga alles jäeti, samal ajal kui nemad oma uhketest häärberitest välja aeti. Salaviinamüüjad näevad minus konkurenti, keda on vaja nõrgestada. Piiritusevabrikute omanikud näeksid meeleldi, et ma üldse uksed kinni paneks ja siis veel see valitsus, kes igal sammul püüab äri kägistada. Ma olen väsinud. Vahel tahaks lasta paadil mööda jõge allavoolu lasta sõita ja minna sinna, kuhu vesi ja tuul viivad.

August: Ma ei tea öelda, kellele sa hetkel jalgu jäid, kuid selline tunne on küll, et keegi on rahaministeeriumile vihjanud või maksnud, et sinu tegemised range vaatamise alla võetaks. Õllevabrik jäi juba Saku ja A.LeCoqi kontrahti pärast avamata, kes turu omavahel ära jagasid ja seejärel väiksemad vabrikud üles ostsid. Kas Rosen ja Kartuliühisuste Liit seda sama proovivad, siis sellest pole juttu olnud.

Esimees: Karskusseltsist ei maksa vaenlast otsida. Me oleme ütlemata tänulikud kõige eest, mida Viinavabrik Tapale teinud on - kool, majad, poed, kohvik. Isegi emakeelekonverents omal ajal sai mõisa toel ja eestvedamisel ellu viidud. Kes teab, mis keeles me praegu kõneleks, kui mõis poleks Tapale keeleteadlasi üle Eesti kokku kutsunud.

Arved: See polnud mingi linn, see oli küla nagu iga teine siin Ambla kihelkonnas ja kaugemalgi. Alles raudteega koos hakkasid siia inimesed tulema, kellele meie oma mõisamaadest krunte jagasime. Me oleks võinud seal tänaseni oma pulle ja lehmi karjatada. Ma ei ootagi tänu, aga vaenu ka ei tahaks tunda. Miks on inimestel nii raske taluda õnne, et seda tuleb kohe vaenu või kättemaksuga mürgitada? Mis sa neist paberitest mudid? Võta ette ja vaata läbi.

August: Mida ma neist vaatan? Ma tean, et paberid on sul korras. Alati on olnud. 

Arved: Juba sellest ajast, kui Katariina mõisnikele andis loa viina ajada, algasid ka vargused. Viina on alati varastatud. Viina on varastanud isegi need, kellel seda vaja pole. Väiksemad mehed varastavad väiksemaid koguseid, suured mehed suuri koguseid. Mõni varastab mõisniku, teine kõrtsmiku, kolmas riigi tagant. See on rahva ammune tava. Viin ja vargus. Kuigi võiks viina osta, aga varastatud viin maitseb hulga paremini. 

August: Nüüd ütle, et valitsus, kes viina hinda tõstab, see kukub,

Arved: Seda pole vaja öelda. See on alati nii olnud ja igaüks seda teab, kuid ometi seal valitsus igakord mõeldakse, et seekord läheb teisiti.

Esimees: Kui viina hinda tõstetakse, siis on solvunud isegi need, kes muidu viina ei joo.

Arved: Kogu see hiiglaslik elukas nagu meie oma riik, seisab sellisel väikesel alusel nagu meie oma ettevõtjad ja kooritakse seda habrast alust igast servast.

(Arved haarab rinnust ja kukub)

Esimees: Arved. Võta rahulikult. Hinga nüüd. (Elustavad)

Pilt: Peied

 Jakob: Ei aidanud sind see tervisevetel käimine. Kohtusimegi jälle. Oleksid pidanud vabriku kõrvalt ka enesele rohkem mõtlema. Pole elul täit sisu, kui su kõrval pole peret. Selle koha pealt olid loll, mis loll. Mina võin nii öelda küll. Mina olen siit sinu tegemisi 26 aastat jälginud. Enam-vähem said muidugi hakkama. Isana on sinu üle põhjust isegi uhke olla.

 (All on peielaud. Lauas istuvad Evald, Marta, August, Punn, Uus, Poiss, Vana, Esimees, Sekretär, Käre-Jaan, Käre -Maali)

August: Kallid külalised. See jook on kokku segatud Arvedi enda poolt retsepti järgi, mille ta oli päranduseks saanud oma isalt. Võtame, sest vahel räägib sõõm kanget inimesest rohkem, kui pikad kõned. (võtavad) See Jakobi retseptiraamat on olnud suunanäitajaks väga paljude jookide valmimisel. Ausalt öeldes, et teagi, kas keegi nüüd enam oskab nendega midagi peale hakata. 

Vana:  Mina sõnu sättida ei mõista, aga süda nõuab, et see, mis kogunenud, seda tuleb jagada. Härra oli väärt mees, kellel jagus alati lahket meelt ja head sõna igaühele, nagu tema isalgi. Mõni inimene möödub sinust nagu tuul ja toob kaasa ainult nohu, kuid mõni jätab jälje igaveseks. Ega sa ei pea inimesega toopide viisi viina või õlut jooma, et tema väärtust mõista. Hea inimesega koos hakkad ise ka rohkem särama, süda läheb rõõmsaks ja olemine kergeks. Härra oli hea mees. Võtame. (võtavad)

Esimees: Arved oli hea mees. Võiks ju arvata, et viinameister karskusest suurt ei pea, aga Arved oli üks kõige pühendunumaid karskuse eest võitlejaid. Tema pidas klaasikest rõõmsa meele allikaks, mitte meelemõistuse röövijaks. Kõiges tuleb piiri pidada, seda ta õpetas. Ka karskuses tuleb piiri pidada, sest ükski äärmus ei vii sind lõpliku õnneni. Seepärast – Arvedi mälestuseks! (Võtavad) Ei maksa iga kord põhjani võtta. Piisab klaasikesest õhtu jooksul, mitte klaasikesest pooltunni jooksul.

Poiss: Arved oli üks pagana kaval ärimees. Rikas kui kröösus. Kõik mõisad, majad, kaubahoovid ja kohvikud, mis tal ilma mööda laiali olid. Viin see on raha. Kui sina seda raha vastu ei võta, küll siis võtab keegi teine. Kojamehest presidendini – igaüks vajab aeg-ajalt pitsikest. Arved sai sellest aru ja hoidis läbi kõigi raskete aegade viinavabriku töös. Arvedi mälestuseks. (Võtavad)

Marta: Meie isa oli tubli mees ja andis oma lastele edasi kõik, mida oli elus õppinud või kogunud. Tal olid omad veidrused ja põhimõtted, millest ta kangesti kinni hoidis. Arved jätkas tema tööd, aga ma ei näe, kes võiks nüüd seda tööd jätkata. Arvedil lapsi ei olnud. Mina seda teha ei mõista. Evaldi terviski pole kõige parem. Kas see, mida meie isa meile usaldades jättis, kas see tõesti saab nüüd otsa? Kellele seda retseptiraamatut enam vaja on? (üritab seda küünlast põlema panna. Tekib segadus ja raamat päästetakse.) Mu hing on kõige selle pärast nii valus. (nutab)

Punn: Võtame.

(Vaikus ja siis tekib sumin. Järgmised jutud suminasse. Kõik on purjus. Järgnevad meeleolud, mis purjus inimesi tabavad.)

Poiss (Sekretärile): Ma ei ole sind nii ammu näinud. Vahel tuleb kohe igatsus peale näha neid säravaid silmi.

Sekretär: Sa oled purjus.

Poiss: Mis siis? Tahad ma viin su siit ära. Sõidaks koos autoga mere äärde. Mul on seal majake. Tead kui ilus seal on. Kajakas hõikab, lained laksuvad, männid kohavad. Tunne, nagu oleks maailma äärel ja enam paremaks minna ei saa.

Sekretär: (meelitatult) Ei tule ma sinuga kuhugi. Sa räägid seda juttu igaühele. Kõik teavad , et Villemi jutt on nagu magus viin. Õhtul on küll hea, aga hommikul on pea haige.

Poiss: Kes sellist juttu räägib? Mina olen kõige ausamate kavatsustega.

Sekretär: Kas kõigi nende tüdrukute suhtes, kellele sa seda juttu räägid?

Poiss: Ma räägin ainult sulle. Sa oled mulle ammu juba silma jäänud. Las ma teen sulle kohe ühe musu.

Sekretär: Lõpeta. Vara veel. (Musitavad)

Esimees (Martale): Sina mõistad mind. Arved ei olnud mulle lihtsat hea sõber. Ta oli minu jaoks midagi enamat. Ta oli …

Marta: Ma saan aru küll.  Ta oli nii lahke inimene. Ei öelnud ta kunagi kellelgi midagi halba.

Esimees: Mul oleks nagu südamest tükk välja rebitud. Kuidas olla edasi, kui puudub see, millele toetuda? Arved oli mulle .. (sosistab Martale kõrva).

Marta (hämmingus): Ei või olla. Arved. Seda ma poleks küll uskunud.

Jaan ( nutuselt Maalile): Sa ei tea, kuidas on elada, kui sul ei ole sõpru.

Maali: Sul olen ju mina.

Jaan: Jää vakka. Ma räägin, kui sind ei austata. Kui sa oled nagu puuk, millest tuleb kaarega mööda minna.

Maali: Mina austan sind.

Jaan: Jää vakka. Ma räägin tõsiselt, mis mind vaevab ja sina viskad ainult nalja. Sa ei tea , kuidas torgib, kui näed, et teised ühiselt pidusse lähevad ja sind keegi kaasa ei kutsu. Sa ei tea, kuidas torgib, kui teistel hästi läheb. Tahaks inimese rahulolu ja õnne pilve pealt siis mudasse rebida.

Maali: Mina mõistan sind.

Jaan: Jää vakka. Sinuga ei saa üldse rääkida. Sa ei mõista mind. Sa ainult räägid. Keegi ei pea tööd, mida mina teen oluliseks ja keegi ei austa, mind sellepärast.

Maali: Mina hoolin ju sinust päriselt ja minu meelest on töö, mida sa teed, väga vajalik.

Jaan: Päriselt? Maali. Sa oled liiga hea minu vastu. Kes olen mina pisike putukas sinu suure südame kõrval. (paneb pea sülle ja nutab) Sa oled nii hea inimene.

Maali: Ole vakka.

Punn (lööb rusikaga vastu lauda): Oli jutt, et müüme viina maha ja raha teeme pooleks. Ma kuulsin kõrtsmiku käest küll, mis hinnaga sa talle müüsid, aga mina sealt küll poolt ei saanud.

Vana: Seal oli ka Uue viin. Tema sai oma raha ka.

Punn: Huvitav-huvitav. Kõrtsmik ütles hinnaks hoopis midagi muud, kui sina mulle teada andsid. Ikkagi ei klapi kuidagi sinu jutt. Sa lihtsalt pistsid minu raha oma tasku. Kuradi mees raisk. Töötame päevad läbi kõrvuti ja siis selline sigadus. (läheb kallale. Teised tulevad vahele.)

Vana: Tõmba nüüd tagasi. Pole keegi sinu taskust sinu oma ära võtnud. Ise varastab Kurbergi vaadist küll ja nüüd saab pahaseks, kui keegi temalt varastab.

Punn: Mina pole midagi varastanud. Ma ainult puhastasin vaate ja panin pesuvee kõrvale.

Vana: Pesuvee. Sind ennast tuleks kõrvale panna.  

(Punn läheb jälle kallale)

Uus: Vanemat inimest pole ilus niimoodi avalikult lüüa. Läheme välja.

August: Lööma ei hakka. Rahuneme nüüd kõik maha.

Marta: Pole ammu midagi laulnud. Pange muusikat. (paneb Tango Noturno mängima ja hakkab üksinda tantsima. Kõik vaatavad ja tantsivad Marta järel välja.)

Uus: Kes tahab juua, küll see põhjuse või vabanduse leiab. Jänni jäävad need, kes niisama joogist keelduvad. Ühes pitsis võib olla kuhjaga austust ja ühes pitsist loobumises kuhjaga solvumist. (Läheb teistele järele)

Jakob: Ma tahtsin ainult, et inimesed õpiksid unistama. Viin avab meeled uutele mõtetele, mis sind elus aidata võivad.

Arved: Ma rääkisin ikka, et viin peab olema kallis, et teda joodaks vähem ja maitse suus tunda oleks. Juua tuleb just nii palju, et meel rõõmsaks saaks.

Jakob: Aga inimene ei taha lihtsalt rõõmus olla. Inimestele meeldib kannatada. Kui  sa neilt kannatuse ära võtad ja asendad kannatuse rõõmuga, siis nad ei tea mida endaga peale hakata.  Tuleb juua nii palju , et rõõmus meel kaoks ja kannatus tagasi oleks.

Arved: Kannatad õhtul ja siis kannatad hommikul. Süda on rahul.

Jakob: Küll nad ükskord mõõdukalt jooma õpivad ja rõõmust meelt nautima hakkavad. Mina enne siit ära ei lähe.

Arved: Jäädki siia viinavabrikusse igavesti kummitama.

Jakob: Kui vaja siis jään jah. Lähme ja teeme enne suurt tööd ühe pitsi pipraviina. 

(Muusika hääbub ja valgus läheb viinapudelile)