Neljapäev, 28. jaanuar 2021

Eestikeelne piiblitõlge, vennastekoguduse liikumine ja Prohvet Maltsvet.

 Eestikeelne piiblitõlge, vennastekoguduse liikumine ja Prohvet Maltsvet.

Jan Hus, kes hukati 1415.a tuleriidal, süütas inimestes prohvetliku leegi, mis levis kulutulena üle Euroopa. Sündis hussiitide liikumine, mis oli herrnhutluse vaimseks seemneks.

18. sajandi algus oli Eestimaal pöördeline. 1710.a lõpevad Eestimaa pinnal Põhjasõja lahingud Venemaa ja Rootsi vahel, kuid vastasseis kahe vaenutseva suurriigi vahel kestab kuni 1721.a, millal Uusikaupunki rahulepinguga jagatakse omavahel mõjualad. Eesti- ja Liivimaal algab Venemaa Keisririigi võimu ajajärk. Balti saksa soost aadelkond säilitab oma privileegid ja kehtima hakkab Balti erikord. Riiklikuks keskuseks saab Stockholmi asemel Peterburg, kuid vaimsed mõtteviisid saabuvad siiski Euroopast. Koos uue keisriga saabub ka uus kirikuvalitsus. Rootsi luterlik–liberaalne kirikukorraldus asendub Vene ratsionaalse-ordotoksega. Uuendusmeelne Peeter I on vastuvõtlik uutele liikumistele. Pietistlik mõtteviis levib Eestimaale ja saab siin küllaltki hea vastuvõtu osaliseks. Sõda, katku- ja näljaaastad on maa inimestest tühjendanud ja kaheharuline valitsus jätab maarahva väga halba seisu. Raske olukord muudab omakorda inimesed uutele usuvooludele vastuvõtlikeks.    

Esimesed käsitöölistest herrnhutlased jõudsid Saaremaale juba 1726.a Esimesed jutlustajates herrnhutlased saabusid Riiga 1729.a, kes võeti vastu Magdalena von Hallarti kroonumõisas Volmartis, millest sai Liivimaa herrnhutluse keskus. 1936.a külastas Eesti- ja Liivimaad vennastekoguduste liikumise algataja krahv Zinzendorf, kellega koos saabusid ka herrnhutlastest ilmikjutlustajad. Eriti hea vastuvõtu osaliseks sai uus mõtteviis Noarootsi ja Vormsi soomlaste, rootslaste ja sakslaste hulgas. Soome kirikuajaloolased peavadki oma herrnhutluse alguseks just Eestimaa lääne osas tegutsenud liikumisi.  

17.sajandil Piibli eestikeelse Piibli tervikliku tõlkeversioonini ei jõutud. Lõunaeesti keeles ilmus Uus Testament ja teada on Johann Hornungi käsikirjaline põhjaeestikeelne Uue Testamendi tõlge, mis on tänaseks kaduma läinud. Ometi kasutati Põhjasõja ajal Hornungi tõlget uue trüki ettevalmistamiseks. Proovitrükk ilmus 1713.a, mida veel parandati ja kohendati, kuni 1715.a ilmus trükist põhjaeestikeelne Uus Testament. Eestimaal võimust võtma hakkava pietismi tuules hakati ette valmistama uut tervikpiibli tõlget. Pietistliku õpetuse üheks olulisemaks alussambaks on iga inimese võimalus lugeda Piiblit oma emakeeles. Omakeelne piibel suurendas maarahva seas huvi lugema õppimise vastu.  Seni peeti Piibli lugemist ja selgitamist vaid õppinud pastorite kohustuseks, kes seda tegid ladina või saksa keeles ja maarahvakeelseid selgitusi jagati vaid näpuotsaga. Korraga oli kõik muutumas. Piiblit võis lugeda igaüks. See oli tohutu mõtteviisi muutus, mis kiirendas Piibli tervikteksti tõlkimist ja väljaandmist.

Piibel tõlgiti otse heebrea keelest, mitte Lutheri tõlke järgi, nagu seda varasemalt oli tehtud. Eestikeelne sõnavara leidis koos uue Piibliga kõvasti täiendamist. Saksamaalt saabunud pietistlike pastorite ja õpetajate tõlkijate rühm eesotsas Jüri koguduse õpetaja Anton Thor Hellega andis selle tõlketööga koos eesti kirjakeele arengusse tohutu panuse. Esimesed eestikeelsed kirjutised olid olnud väga kohmakad ja ei olnud oma ebaloomulikkuses rahvale mõistetavad.  M. Luther pidas tõlkimisel oluliseks, et kirjakeel vastaks kõnekeelele, oleks valjult loetav ja rahvale mõistetav, kuid seetõttu kippusid kahjuks tõlked algsest sisust kaugenema. Pietistlikud tõlkijad eemaldusid teadlikult luterlikust tõlketraditsioonist ja lähtusid taas heebreakeelsest originaalist püüdes edasi anda võimalikult täpselt koos kõigi tema nüanssidega algset piibliteksti.  Uuendusena on nende tõlgetes märgata rahvalike väljendeid, mida varem polnud täheldatud. See tohutu töö ei olnud estofiilidest õpetajate jaoks kerge. Kõige pealt tuli omandada võõras keel ja luua kirjakeel, mis suures osas selle ajani puudus. Meie lähinaabritel oli omakeelne Piibel selleks ajaks juba ammu olemas, kui eestikeelse Piibli tõlkimisega alles alustati. Selleks oli mitu põhjust. Esiteks oli Eesti alal kasutusel kaks murdekeelt – Lõuna- ja Põhja-Eesti keeled. Piibli tõlkimisega alustati mõlemas keeles paralleelselt ja see hajutas väheseid keeletundjaid veelgi. Lisaks tõlkisid meie naaberrahvaste piibli peamiselt keelt oskavad kohalikud, kuid Eestimaal olid selleks sakslased, kes pidid kohaliku keele omandama.

Piibli kirjastamiseks vajaliku eelarve täitmiseks pöördus kohalike piiblitõlkijate seltskond vennastekoguduse rajaja krahv Zinzendorfi poole, kui viimane 1736.a Tallinna külastas. Zinzendorf toetas ettevõtmist omalt poolt 200 rublaga ja kutsudes üles kohalikke mõisnikke sama tegema. Ta algatas ka ettetellimiskampaania ja alustas trükiettevalmistustega.

Oma kirjades Zinzendorfile väidab kindral Bohm , et kulud kogu tiraaži väljaandmisele on 8000 rubla. Ettevõtmise peamiseks rahastajaks saigi kindral Bohm, kes annetas kokku 3000 rubla. Piibli väljaandmiseks vajalik algkapital saadi kokku ja 1739.a ilmus esimene eestikeelne tervikpiibel trükiarvuga 6015 eks. Piibli huvilisteks olid lisaks aadlitele ja kirikuõpetajatele ka talupojad, kes soetasid tihtipeale ühe Piibli mitme pere peale, sest Piibel oli tavalisele talupoja jaoks kallis. Algselt määrati ühe eksemplari hinnaks 60 kopikat, kuid vaimulikud müüsid Piiblit hinnaga 1,5 rubla. See häiris kindral Bohmi, kelle arvates võis selline käitumine tekitada mulje, nagu sooviks ta jumalasõna levitamise pealt tulu lõigata. Piibli müük ei läinud kuigi ladusalt ja Piibli tõlkimise rahastajaks olnud kindral Hermann von Bohni abikaasa Katariina von Bohn kinkis kogu esmatrüki müümata jäägi, kokku 3500 eks, Jõelähtme ja Harju-Jaani kogudustele, sest huvi eestikeelse Piibli vastu oli vähenenud. See käik suurendas Tallinna ümbruse maarahva kirjaoskust, mis pani aluse piirkonna kiiremale arengule. Loomulikult suurendas hulk tasuta jagatud piibleid  just Põhja-Eesti keele edu teiste murrete ees. 

Arusaaadavalt hakati uut Piiblit lugema ja kasutama ka vennastekoguduste koosolekutel. Piibli teine trükk ilmus muutumata kujul 1773.a. Kolmandast trükist alates hakati tõlkesse tegema väiksemaid keelelisi täpsustusi ja parandusi. Päris uue Piibli tõlkeni jõuti alles 1968.a        

Koos eestikeelse Piibli ilmumisega sai Eestimaal uue hoo sisse ka vennastekoguduse liikumine. Kerkisid palvemajad ja hävitati koduse majapidamise lukskaupu ja lõbuasju. Muu hulgas leidsid otsa ka eestlaste muusikainstrumendid. Kõige aktiivsem oli liikumine Saaremaal, kus päris puutumata herrnhutlusest ei jäänud ükski küla. Esimene palvemaja kogudus asutati Urvastes 1741.a 1742.a oli Liivimaal u. 2000 ja Saare- ja Eestimaal u 8000 eestikeelset vennastekoguduslast. Vennastekoguduse mõju oli märgata ka Liivimaa kirikuvisitatsioonidel 1739-1742, kui maarahvas oskas lisaks lugemisele ka pühakirja seletada. Lisaks märgati, et kui varem võis maarahva laulu nimetada karjumiseks, siis nüüd osatakse juba mitmehäälselt laulda. Hakkas tekkima ka vennastekoguduse äärmuslus. Ühe näitena paistis silma Tallima Paap Haanjast, kes kutsus rahvast elama kodukorda ja kui kõik söödav on lõppenud, siis tungima Nursi mõisa. Mõisnike hirmul ja valekaebuse alusel  keelustati keisrinna ukaasiga 16.aprillil 1743 vennastekoguduse tegevus Läänemere kubermangudes. Jutlustajad lahkusid riigist ja tulemusi ei andnud ka Zinzendorfi poolt soovitud läbirääkimised keisrinna Jelizavetaga. Kuid ametlik tagakiusamine ainult suurendas rahva poolehoidu herrnhutliku liikumise vastu. Jätkuvalt käidi koos, kuigi koosolekuid tuli pidada nüüd teist pilgu eest varjul. Seda perioodi koguduse liikumises nimetatakse „Vaikse käigu“ ajaks. Keeluaja lõpetas keisrinna Katariina II luba 11.aprillist 1764.a. Taas hakati ehitama palvemaju ja koos käima, kuid endist hiilgust siiski liikumine ei saavutanud.

Uue hoo sai vennasteliikumine 19. sajandi algul koos taevaskäijate liikumisega. Need olid isehakanud prohvetid, kes hakkasid nägema nägemusi ja samal ajal visklema, väänlema ja karjuma. Taevaskäijate liikumine suri välja, kuid vennastekogudused said sellest ainult indu juurde. Uue tõuke andis liikumisele 1817.a välja antud keiser Aleksander I manifest, mis lubas taas hakata ehitama palvemaju. 1839.a oli vennastekoguduste liikmete arv juba üle 50 000. Vennastekogudustele kuulus 170 palvemaja. Seejuures tegutseti paralleelselt luteri kirikuga, kus käidi armulaual, ristimistel, leeris jne. Ometi häiris vennastekoguduse vaba ja kontrollimatu mõtteviis luteri kirikut ja 1832.a kirikureform muutis suhtumise neisse suisa tõrjuvaks. Ootamatuks löögiks vennastekogudusele oli 1857.a Herrhuti sinodi otsus lõpetada keskuse vahetu tegevus Eesti- ja Liivimaal ja kutsuda tagasi saksa päritolu jutlustajad kodumaale. Lisaks kohalike koguduste rahalised raskused ja see kõik kokku muutis liikumise perspektiivituks. Vennasteliikumise tähtsust Eesti rahvuslikus mõtlemises pole võimalik alahinnata. Lisaks rahva poolt vastu võetud uutele moraalinormidele on oluline märkida ka paljude Eesti rahvusliku ärkamise juhtkujude päritoluna vennastekogusega seotud perekondi.  

Kuigi ametlikult hakkasid vennastekogudused oma uksi sulgema, siis päris nii lihtsalt see siiski ei läinud. Vennastekoguduste tagasi tõmbumine aktiivsest usuelust andis rohkem ruumi tegutsemiseks erinevatele usulistele rühmitustele, mis koondusid karismaatiliste liidrite ümber. Tuntuimaks näiteks on siin Juhan Leinberg ehk prohvet Maltsvet, kes tegutses 1850ndatel peamiselt Kesk-Eestis. Temast on pikemalt kirjutanud teoloog Uku Masing ja rahvakirjanik Eduard Vilde, kelle 1904.a ilmunud romaan „Prohvet Maltsvet“ tegi Maltsveti üle Eesti kuulsaks. Samas tõdeb Masing, et „Vilde haiglane vaen usu vastu on teinud talle võimatuks Maltsveti kui inimese mõistmise“. Igal juhul tegi Vilde romaani ettevalmistamisel ära suure töö külastades piirkondi, kus Maltsvet tegutses ja kohtudes inimestega , kes olid Maltsvetiga isiklikult kokku puutunud. Kuigi Maltsvet suri 16. juulil 1885 Ambla kihelkonnas Pruunal, siis  oli 20.saj algusaastateks alles veel küllalt inimesi, kes temast rääkida võisid. Seepärast võib Vilde  ilukirjanduslikku käsitlust pidada ajaloolises mõttes päris täpseks.

Maltsvetlus on hea näide sellest, kuidas liikumine, millel puudus täiesti vaen kiriku vastu, saab lõpuks pea-aegu siiski iseseisvaks usulahuks ja mida vaid kiriklik sekkumine takistas. Kuid vaen ühise vaenlase ehk vennastekoguduse vastu ühendas maltsvetlasi ja ametlikku kirikut. Vennastekogudused pidasid alati oluliseks, et õpetaja oleks omade vendade seast. Maltsvet kritiseerib vennastekogudusi, sest sinna kuulusid küla jõukama elanikkonna liikmed. Kuna nende hulgas oli suurem kirjaoskus ja korralikud elukombed, siis võeti neid meelsamini ka mõisaametitesse. Ühel hetkel moodustasidki vennastekoguduse enamuse kupjad, aidamehed, kiltrid ja jõukamad talupojad, kes olid enestele ehitanud uhked palvemajad. Maltsvet heitis seda välist uhkeldamist ja usuga poosetamist patuseks. Teatakse, et Maltsvet oli ka ise kuulunud vennastekogudusse, kuid sealt tagandatud. Kui siis Maltsvet tahtis uuesti kogudusega liituda, siis teda enam ei lubatud. Selline käitumine solvas Maltsveti, millest ta päris üle ei saanudki. Kuid, nagu arvab Masing, võis vastuseisus vennastekogudusega enamat kui lihtsalt isiklik solvumine. Paljude hernhuutlaste ülbus ja üleolek teiste kogukonna liikmete hulgas olid tuntud. Heaks näiteks on Aniste Thomsoni sekretäri sõnad Maltsveti kohta, kui ta nimetab teda „eksinud loomaks“, „koeranäruks“, „ahviprohvetiks“, „tuuletallajaks“, „narrilaste narrilane“ jne.  Oma koduküla meeste sõnavara tunnen kohe ära. Täpselt ei ole teada, mis sündmus sundis Juhan Leinbergi ennast kutsutud prohvetiks nimetama. Rahvas räägib, et talle oli ehitusel tala pähe kukkunud, mille peale ta ennast leidis olevat Jumala saadiku. Maltsvet ise rääkis, et kui ta kõrtsileti taga magama jäi, siis oli tema juurde tulnud ingel, kes käskis tal raudkivi alla peidetud kuldsete kaantega raamat välja kaevata ja kui Maltsvet seda teinud, tulnudki talle kohe Jumala vaim peale. Kui Jumala vaim tema peale tuli lamanud tema meelemärkuseta maas, tuul puhus tema üle ja käskinud võtta pasun ja puhuda, sest viimased ajad on kätte jõudnud. Maltsveti tegevuse kohta on võimalik teada saada säilinud ülekuulamisprotokollidest. Ta tsiteeris palju piiblit. Eriline huvi oli tal Vana Testamendi ja eriti prohvet Hesekieli vastu, kellega ta arvas endal palju sarnasust olevat. Aja jooksul Maltsveti tundmused ja vaated ka muutusid. Paides ülekuulamisel nimetab ta end prohvet Johanneseks ehk Ristija Johanneseks. Masing arvab, et Maltsvet ei teinud kahel Piibli Johannesel vahet ja pani nad kokku. Maltsvet hakkab kuulutama maailmalõppu ja kuna maailmalõpp kohe kätte pidavat jõudma, siis kutsub inimesi meeleparandusele. Kõrtsmikuna nägi Maltsvet kindlasti inimeste pahemat poolt korduvalt ja rohkem kui vaja. Seepärast on maltsvetlaste hulgas keelatud viinajoomine, suitsetamine ja ka tubaka nuusutamine. Tema seletus keelule on lihtne – Püha Vaim ei tule nende peale, kes viinast ja tubakast lehkavad. Tema jaoks on oluline inimese keha, mida mingil moel rikkuda ei tohi, sest rikutuna on ta Jumala eluasemena kõlbmatu. Ei tohtinud panna isegi rõugekuppe. Ta kutsub üles pühapäeva tähistama ja pühapäeval mitte töötama. Mõisnikud võtavad seda üleskutsena vastuhakule kehtiva korra vastu ja Maltsvet viiakse ülekuulamisele. Tema ülekuulamiste protokollid on kuupäevaliste täpsustega olemas ja see annab tema tegevuse kohta väga hea ülevaate, kuigi tema vastused on tihti vastuolulised ja muutuvad ülekuulamistel. Arvatakse, et esimestel kordadel, kui ta veel ei tajunud ülakuulajate meelsust, siis ta rääkis seda, mida temalt oodati. Hiljem muutus julgemaks ja kirjeldas oma usukombeid avalikult. 1850ndatel satub Maltsvet kuulutaja Miina Reiningu mõju alla. Maltsvet annab edasi Reiningu nägemusi ja ettekuulutusi. Ametnikud kuulutavad Reiningu hulluks. Maltsvet viib Reiningu oma kodutallu Lool ja 5.10.1860 on kõigil maltsvetslastel võimalik temaga kogunemisel kohtuda. Maltsvet kuulutab ette maailmalõppu ja annab teada, et peagi saabuv „valge laev“ viib kõik pühale maale. Võimud vahistavad Reiningu ja asuvad Maltsveti otsima. Maltsvet läheb Krimmi ja kaob mõneks ajaks Eestimaalt. Juunis 1861 oodatakse Lasnamäel „Valget Laeva“, mida aha ei tule. Andunumad järgijad otsustavad siiski mööda maad Krimmi rännata. Neid, kes maha jäävad ootavad rasked ajad, sest nad on enamuses taevaliku pääsemise ootuses oma vara laiali kinkinud. Koos paljude teiste väljarännanutega tuleb 1864.a tagasi ka Maltsvet. Ta on pettunud iseendas ja maas, mis neid vastu võttis. Ta väidab, et tema ei kutsunud kedagi välja rändama, vaid Minna Reining oma ettekuulutustes pettis teda. Oma elu 20 viimast aastat elab tagasitõmbunult Ambla kihelkonnas tänase Lehtse lähedal. Ta sureb 16.juulil 1885.a.

See on lugu ühest väga eriskummalisest usulisest liikumisest Eestis. Kõige enam tekitab küsimusi, et millise vaimujõuga suutis Maltsvet rahvast mõjutada. Rändjutlustajad olid eestlastele tuntud juba dominiiklaste ajast, kui rändavad mungad mööda maad rännates usku kuulutasid. Herrnhutlastest jutlustajadki olid enamuses suuremates kohtades koosolekut pidanud. Jutlustajate maine liikus nende ees ja nii kogunes emotsionaalseid ja karismaatilisi jutlustajaid kuulama sajad inimesed. Nad olid nagu tänapäeva popstaarid, keda kõik tahtsid käega katsuda ja kelle sõna ei tahetud kõrvast mööda lasta. Nende karismaatiliste jutlustajate usutalituste mõju oskavad kirjeldada vaid selles protsessis osalenud inimesed. Tänasel päeval võime seda vaid oletada. Samas ei saa selles, et kümned pered on valmis kinkima kogu oma maise vara lootuses jõuda tõotatud maale, jätta süüta ajast tingitud koormatud elu ja lootusetust sellest vabaneda, mida kutsus esile mõisnike suhtumine maarahvasse.                        

 

Kasutatud kirjandus:

1.      Riho Saard, “Ristitud eestlane” (Kirjastus Argo 2018)

2.      Kristiina Ross, ““Kiri algab kirikust” Varase eesti keele luterlikkusest” (Tallinn 2017)

3.      Eesti Kiriku ja Religioonilugu. Õpik kõrgkoolidele. Koostaja Riho Altnurme. (Tallinn 2018)

4.      Uku Masing, “Prohvet Maltsvet” (Ilmamaa 1993)

5.      Voldemar Ilja, “Vennastekoguduse (herrnhutluse) ajalugu Eestimaal 1730-1743”

6.      Seppo Zetterberg “Eesti Ajalugu” (Tänapäev 2009)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar