Neljapäev, 28. jaanuar 2021

Luterlik kirik 19. sajandil, 1832.a kirikuseadus ja Tartu Ülikooli usuteaduskond.

 Luterlik kirik 19. sajandil, 1832.a kirikuseadus ja Tartu Ülikooli usuteaduskond.

Valgustusajastu tuules 18.sajandi lõpul otsustasid ärksamad mõisahärrad Liivimaale taas ülikooli rajada. Põhjasõja-järgse Uusikaupunki lepinguga valitses Eesti- ja Liivmaal küll Vene keiser, kuid elu korraldasid siiski u 350 kohaliku rüütelkonna liiget. Vastavalt keiser Paul I plaanile 12.juulist 1800 alustas Tartu Ülikooli kuratoorium aktiivselt tööd ülikooli avamiseks. Ülikooli tarbeks eraldati maa Toomemäel ja 1704.a varemeteks varisenud Maarja kiriku maa-ala koos asuvate ehitistega. Kuid ootamatult kuratooriumi töö katkes, sest Kuramaa aadelkond soovis ülikooli hoopis oma juurde ja 25.detsembri 1800 ukaasiga määrati ülikooli asukohaks hoopis Jelgava. Algasid kiired ettevalmistused sealse ülikooli avamiseks. Kindlaks määrati ka avamise kuupäev – 29.juuni 1801.a. Kuid taas muutus kõik, kui 12.märtsil 1801 Paul I tapeti ja troonile astus Aleksander I, kes määras oma ukaasiga ülikooli asukohaks taas Tartu. Ta põhjendas otsust sellega, et Tartu asukoht on parem ja seal on juba ülikool tegutsenud. Isiklikult arvan, et otsuse taga olid tugevalt survet avaldanud Liivimaa vabamüürlasest rüütlid, kes kuulusid keisriga samasse loozi. Teadupärast oli keiser Aleksander I aktiivne vabamüürlane ja lähtus oma paljudes otsustes vabamüürlikest põhimõtetest ja nõuandjatest. Lisaks oli Tartu Ülikooli taasavamise järgne esimene tempel täiesti vabamüürlik, kus olid kujutatud püramiid, vinkel, sirkel ja kõikenägev silm. Kuramaa aadelkond proovis korra veel Jelgava gümnaasiumit ülikooliks muuta, kuid keiser oli sellele plaanile kategooriliselt vastu. Selle peale loobus Kuramaa aadelkond ülikooli rahastamisest ja ülikooli avamise plaanidesse tekkis eelarve puudujäägist tingitud seisak. 21.aprillil 1802 andsid õppejõud ametivande ja 19 immatrikuleeritud  üliõpilasega kool sai alustada tegevust. 22.mail 1802 külastas Tartut ja ülikooli keiser Aleksander I, kes avaldas ülikoolile toetust ja lubas oma igakülgset abi kooli arengule. Tegevust alustas neli teaduskonda, kus usuteaduskond oli väikseim. Usuteaduskonnas tuli luteri usu pastorite ettevalmistuseks luua 4 professuuri – dogmaatika ja religiooni moraal, eksegees ja idakeeled, kirikulugu ja vaimulik kirjandus, praktiline usuteadus. Vahepõikena olgu märgitud , et luterlus Liivi- ja Eestimaa peamise usuna oli sätestatud juba Uusikaupunki lepingus 1721.a. Ülikool valmistas luteri pastoreid ette kogu Venemaa jaoks. Võrreldes teiste Venemaa piirkondadega toimus pastorite õpetus Tartus teisiti. Mujal valmistati pastoreid ette vaimulikes seminarides, mitte ülikooli juures. Ka Tartu Ülikool asutas usuteaduskonna kõrvale vaimuliku seminari, et koolitada ja anda lisaharidust kaugemalt pärit vaimulikele. Teaduskonna vaimsuses valitses ratsionalism, mis vastandus ortodokssele luterlusele.

Tartu Ülikool suutis kaasata õppetöösse oma ala parimad asjatundjad, mistõttu sai ülikool hinnatud haridustempliks. Ratsionalismist lähtuvat õpetust andvad õppejõud läksid siiski vastuollu seni Liivimaal valitsenud ortodoksse luterluse meelsusega. 1820.a eemaldaski kuraator K.Lieven usuteaduskonnast ratsionalistid ja ametisse pannakse kuratooriumile sümpaatsema suuna pietismi esindajad. Halles õppust saanud pastorite abil muutus pietistlik kirikukäsitlus üha levinumaks. Sellele püüdsid vana kooli esindajad vastu seista.

Algselt tegelesid usuteaduskonna õppejõud vähe teadusiku töö ja usuelu propageerimisega, kuid 1830ndatel. 1832-1840 andis kirikuloo professor Andreas Busch välja usuteaduslikku ajakirja, kus oma artikleid avaldasid kõik usuteaduskonna õppejõud. Kriitikud heitsid ülikoolile ette vähest teadustööd ja kraadide kaitsmist. Huvi suurendamiseks korraldati teaduslike tööde võistlusi, kuid huvi selle vastu oli vähene. Enamik töid ei olnud mitte uurimused, vaid jutluste tekstid. See-eest kuulus kartseris istumises teoloogia üliõpilastele juhtiv koht („Tartu Ülikooli Ajalugu II“, ilmunud 1982). Selles märkuses võib olla algmaterjali ilmumise ajast (1982) pärit vaimu, kus teoloogia õpilased tuligi joodikuteks tembeldada ja nende õppetöö tühiseks kuulutada. Kuid jäägu see nõukogude tekstikoostajate südametunnitusele.

Samal perioodil, 28.12.1832, kinnitas keiser Nikolai I oma ukaasiga Venemaa Evangeelse Luterliku Kiriku seaduse, mis muutis Baltimaade luterliku usuelu ja kiriku õiguslikke raame. Luterlik kirik Eestimaal oli kriisis, sest vennastekoguduste liikumine ja vene õigeusu riiklik eelistamine oli huvi luteri kiriku vastu vähendanud. Baltimaade luterlikud kirikuorganisatsioonid liideti seadusega Keiserliku Evangeelse Luterliku peakonsistooriumile alluvasse ühtsesse kirikuorganisatsiooni, mis jagati kaheksasse konsistoriaalringkonda. Oleks tahtnud viibida nende kunagiste vaidluste juures, mille alusel ringkondadesse määramise jaotus tehti. Kui kogu Venemaad koos tänase Ukrainaga kattis kaks (Peterburi ja Moskva) ringkonda, siis tänasel Eestimaal tegutses 4 ringkonda – Tallinn, Saaremaa, Eestimaa ja Liivimaa. Lisaks tegutsesid eraldi Riia ja Leedut ja Lätit kattev Kuramaa ringkonnad. Seadusega allutati luterlik peakonsistoorium Venemaa Siseministeeriumi Võõrkonfessioonide Vaimulike Asjade Peavalitsusele, mida juhtis ilmalik president, mille nimetas ametisse keiser. Konsistooriumite juhtorganite valmisõigus kuulus rüütelkonnale, mis andis mõisnikele võimu kiriku üle. Põhimõtteliselt oli tegemist riigikirikuga, mille ilmalik juhtkond sai keisrilt ametniku palka ja oli seeläbi keisrile kuulekas. See tähendas , et kogu maa majanduslik ja usuline võim läksid vaid mõningate omavahel peresidemetega seotud rüütliperekondade kätte. 1819.a maarahvale loodetavat kergendust tooma pidanud pärisorjusest vabastamise seaduse reaalne ellu viimine lükkus taas edasi.

Kuigi teadustööd tehti Tartu Ülikooli teoloogia teaduskonnas vähe, siis olid teoloogia õppejõud aktiivsed ühiskondlikus elus ja ülikooli korralduses. Vastavalt keisri soovile alustati 1830.a ülikoolis ka õigeusu õpinguid, mis alates 1842 muutusid regulaarseks.  1865.a lisandus usuteaduskonnale viies kateeder – semiidi keeles. Tartu Ülikooli usuteaduskond oli selleks ajaks tänu oma õppejõududele omandanud juhtiva koha Euroopa ülikoolide seas. Õppejõududest tasub esile tõsta Alexander von Oettingeni ja Gustav Engelhardti rahvusvahelist tähelepanu saanud teadustegevust. Mõne sõnaga 40 aastat teoloogiateaduskonda kujundanud professor Alexander von Oettingenist. Ta lõpetas ülikooli usuteaduskonna 1850.a. 1854.a kaitses doktorikraadi ja alustas tööd eradotsendina. Täiendas ennast vahepeal välismaal ja valiti 1856 Taru Ülikooli süstemaatilise teoloogia professoriks. Õppejõutöö kõrvalt jätkas teadustööga. Oettingen tõi teaduskäibesse sotsiaaleetika mõiste. Tema 1suurteos „Moraalistatistika ja kristlik kõlbluseõpetus“ ilmus 1868.a. Selle töö eesti nimetati ta 1889.a Londoni rahvusvahelise statistikainstituudi auliikmeks. Tema teine suurteos „Luterlik dogmaatika“ ilmus juba pärast ülikooli töö lõppu 1897.a Kolmteist aastat andis von Oettingen välja enda poolt asutatud usuteaduslikku ajakirja „Dorpater Zeitschrift für Theologie und Kirche“.  Von Oettingeni eestvedamisel avati  1860.a ülikooli juures kirik, mis sai teoloogiatudengitele oluliseks praktika baasiks. Üliõpilaste arv suurenes aja jooksul  märkimisväärselt, kui 1865.a õppis teoloogiat 80 tudengit, siis 1889.a juba 256 tudengit. Sealjuures suurenes ka eestlastest tudengite arv. Teoloogiat õppisid Tartus paljud hilisemad ärkamisaja olulised tegelased. Seepärast oli usuteaduskond olulise tähtsusega Eesti rahvuslikus liikumises.

1839.a asutati Liivimaal Volmaris Cimze seminar, mis koolitas köstreid ja kooliõpetajaid. 1848.a kolis kool Valkka. Seal said õpetust ka paljud hilisemad Liivi-ja Eestimaa kooliõpetajad, kes arendasid koorilaulukultuuri nii kirikutes kui ka väljaspool, tänu kellele sai hiljem toimuma Eesti I Üldlaulupidu. Sajandi lõppedes hakkas suurema eestlastest pastorite hulk. Esimene kindlat teada eestlasest õpetaja oli Wilhelm Eisenschmidt, kes määrati Tartu Peetri koguduse, mis oli Tartu Maarja kogudusest aasta varem eraldunud, pastoriks 1870.a. Jakob Hurt asus Otepää kiriku juures tööle 1872.a. Suurenes aktiivsete ja haritud eestlaste hulk. Loomulikult suurendas see koguduse huvi kirikuasjades kaasa rääkida. Senini olid saksa soost kirikuõpetajad hoidnud mõisnike ja rüütelkonna poole, kellede hulka nad kirikumõisnikena ennast ka pidasid ja kelle patronaadi abil olid ametisse määratud. Harjumuspärane tasakaal löödi korraga kummuli. 1876.a keelab Liivamaa sinod pastoritel osaleda rahvuslikes liikumistes. Kõige enam puudutas see otsus Jakob Hurta, kes kuulus paljude rahvuslike seltside etteotsa. Viljandimaa talupojad saadavad 1864.a keisrile kirja, kus paluvad et õpetaja nende tahtmisele vastaselt ametisse ei määrataks. Veel suhtub aadelkond talurahva nõudmistele ja liikumistesse mõistvalt. Kuid talurahva soovis reformida agraarkorda suhtutakse kui mässukatsesse. Talurahvas saadab 1881.a keisrile taas  märgukirja, kus nõuab koguduste patronaadiõiguse kaotamist. Nii mõneski kohas ei olnud talurahvas nõus neile esitatud pastoriga ja tekkisid spontaansed vastuhakud. Tekkis idee luteri kiriku baasil moodustatud vabast rahvakirikust.    

Samal ajal muutub Lääne- ja Saaremaal rahva hulgas üha populaarsemaks liitumine vene õigeusu kogudustega. Selle tagamaad on lihtsad. 1816 ja 1819 keisri poolt vastu võetud talupoegade isikuvabaduse seadused andsid talupoegadele näilise vabaduse , kuid jättis maa mõisnikele. Maarahval oli raske mõista, kuidas saab olla vaba, kui sul maad ei ole ja keeldus mõisa teopäevi tegemast. 1841.a palusid mõisnikud keisrilt appi väesalkasid, et talupoegade kasvava rahulolematusega toime tulla. Maarahvas oli kindlal veendumusel, et keisri plaanile maad anda talupoegadele anda, seisavad mõisnikud vastu. Seepärast kuulutati truudust keisrile ja Jumalale. Samal põhjusel, et ikka maad saada, hakati usku vahetama ja astuti „keisri usku“. 1845.a suvest vahetas usku ligi kolmandik Saaremaa elanikest.  

1864.a annab keskvõim välja loa õigeusklike vennastekoguduste rajamiseks. Selleks ajaks oli keisrivõimu toel õigeusku Eestimaal levitatud juba  40 aastat. Olemas olid kirikud, kirjandus ja vaimulikkond. Õigeusklikud vennastekogudused said uueks tõukejõuks kirjanduse levitamisel ja õigeusu propageerimisel. Selle tagajärjel hakkasidki eestlased üha enam liituma õigeusu kogudustega. Sellest oma korda tundis ennast ohustatuna luteri kirikuid valitsev rüütelkond, kes ei saanud nii enam oma talupoegade meelsust kontrollida. See tõukas aadelkonna tegudele. Alustati luteri kiriku reformidega ja suurendati sotsiaalhoolekande tähtsust. 1866.a asutatakse diakonissidemaja Tallinnas, 1867 kurttummade kool Vändras, lisaks laste varjumajad, naiste parandusmajad ja linnamisjonid.  Kui linnades jäi valitsevaks luterlus, siis Läänemaal asututi hulgakaupa õigeusku valelootuses saada maad ja maksuvabastusi. 17 mail 1883.a salviti Lihula koolimajas korraga õigeusku 254 inimest. Kokku astus 1883-1884 õigeusku 3400 inimest. Läänemaalt levis õigeusk Hiiumaale ja hiljem ka Saaremaale. Teoloog Uku Masing kritiseerib tolleaegset luterliku kiriku keskvalitsust nende võimetuse pärast korraldada ühtlaselt arenevat usuelu, mis andis võimaluse uutel kogudustel luterluse kõrvale tekkida.    

 

Kasutatud kirjandus:

1.      „Tartu Ülikooli Ajalugu II 1798-1918“ (kirjastus „Eesti Raamat“ 1982)

2.      Riho Saard “Ristitud eestlane” (Kirjastus Argo 2018)

3.      Eesti Kiriku ja Religioonilugu. Õpik kõrgkoolidele. Koostaja Riho Altnurme. (Tallinn 2018)

4.      Toomas Pung, “Baltisaksa teadlasperekond von Oettingenid”.

5.      Seppo Zetterberg “Eesti Ajalugu” (Tänapäev 2009)

 

1 kommentaar:

  1. Laenu saamise asemel sain oma juba programmeeritud tühja sularahaautomaadi kaardi, et võtta 30 päeva jooksul päevas maksimaalselt 5000 dollarit. Mul on selle üle nii hea meel, sest sain eelmisel nädalal oma enda kätte ja olen seda kasutanud 50 000 dollari saamiseks. Hr Mike annab kaardi välja vaid vaeste ja abivajajate abistamiseks, ehkki see on ebaseaduslik, kuid see on midagi toredat ja ta ei ole nagu teised inimesed, kes teesklevad, et neil on tühjad sularahaautomaadi kaardid. Ja keegi ei jää kaardi kasutamisel vahele. võta temalt oma, soovitan teda täielikult. Saatke talle lihtsalt e-kiri aadressil (blankatm002@gmail.com

    VastaKustuta