Laupäev, 30. jaanuar 2021

Õigeksmõistuõpetusest

 Õigeksmõistuõpetusest 

 Kapitalismi poolt kodustatud kristlus on ennast kurnamise õigustustes ammendanud. Süsteem, kus kapitalist õigustab madalat palka ja pikki tööpäevi kristliku maailmavaatega töö pühadusest arenes ja toimis aastasadu kenasti, kuid korraga tuli sein ette. Ajalugu on näidanud, et ükski tsivilisatsioon, mille juhid mõtlevad ainult enese heaolule, pole püsima jäänud.  Kadunud on Egiptuse, Rooma, Bütsansti, Babüloonia jne riigid koos oma kultuuridega. Tänapäeval kaevama liivast välja vaid nende kunagiste võimsate riikide jäänuseid, et neid muuseumis  ikka taas kord raha eest näidata, jättes rääkimata lood nende riikide saatustest. Tänapäeval on haridus saanud kättesaadavaks ja maailm tänu internetile avanenud. Korraga on avanenud ka seni leplikuna oma saatust talunud ühiskonna nõrgemate kihtide silmad. 95% inimkonnast rabab, et 5% saaks iga päevaga järjest rikkamaks. Kui palju on palju? Millal saab küll? Kas 10 miljonit kontol teeb õnnelikumaks kui 5 miljonit? „Me ei pea sellega leppima“, hüüavad kõik palgapäevast palgapäevani või sootuks tööta elavad inimesed. Jumala loodud maailm on antud kõigile inimestele võrdse kingitusena. „Lühidalt võib öelda Gandhi väga tabavate sõnadega: me peame õppima lihtsamalt elama, et teistel oleks lihtsalt võimalik elada. Maa peal on piisavalt kõike iga inimese vajaduste jaoks, aga mitte igaühe ahnuse rahuldamiseks.“ (M. Kopp, “Jumala loodu vastutustundlikud hoidjad: kliimaõiguse kaitseks”).

India ühiskond on maailma kõige suurem näide inimeste vahelistest mahasalatud, isegi mahavaikitud ja tummalt aksepteerivast, ebaõiglusest. Inimesele ei antagi seal võimalust tema praeguses elus oma olukorda parandada, sest Jumal on loonud korra ja jumaliku korra vastu  ei julgeta astuda. “Mis sa vingud? Sul on ju pääsetee uuestisünni läbi. Selleks tööta ja tööta ja siis võib juhtuda, et oma kümnendas taassünnid oled samuti Brahman,” muigab Kapitalist ja vaene kastitu rügab suures tänutundes. “Keskmise inimese jaoks tähistab töö India usulis-kultuurilises raamistikus ka võimul ja autoriteedil ning kuulekusel ja alistamisel põhinevaid inimsuhteid.“ (B. Suneel Bhanu, ““Ma olen, sest ma töötan” - enda identiteedi leidmine töö kaudu”).

Metsas sirgub puu, põllul haljendab vili, meres ujub kala jne. Kellele see kõik kuulub? Kas sellele, kes seemne mulda pani või sellele, kes on andnud väe sirgumiseks? Kas mulda pandud seeme võrsuks ilma jumala loodud korrata viljakandvaks puuks? Kui Jumala silmis on kõik võrdsed, kas siis ei paks ka Jumala viljad olema jagatavad kõigi vahel? Tunnistan, et töö nõuab tasu ja viljade korajamine on kindlasti tasu väärt töö. Aga kui see tasu tuleb teiste kannatuste arvelt, nagu kirjeldas S. I. Munga oma essees “Loodu pole müügiks: kuidas jagada maad – maaomandiga seotud probleemid Tansaanias”. Kui maa, mis toob tasu ühele kasuminäljas Kapitalistile on olnud terve kogukonna ainsaks toitjaks? Kas kasuminälga võib kõrvutada kogukonna näljatundega? Küsimused, ainult küsimused, sest vastused on olemas, aga vastuseid ei taha keegi kuulda.  Ühiskonnast on kadunud empaatia nõrgemate suhtes. Ma loen tõepoolest hingelõhestavatest probleemidest Tansaanias, kuid poole tunni pärast, olles juba kõik unustanud, lähen külmkapi juurde ja teen endale võileiva. Stop, kuidas nii? Kas halastust ei jagu tõesti kauemaks? Aga minul ei ole lahendust ja neil kellel on, on isegi selle kambri võti ära kaotatud, kus lahendus paberil kirjas, sest kasumilootus on suurem kui ligemesearmastus. Seepärast ei maksa hädalisi väga oma südamesse vastu võtta, sest soov neid aidata võib kasumit kahandada. „Jõukuse jutlustamine hävitab kogukonda: eeldatakse, et jõukad on tõelised usklikud, samas kui vaesed peavad ilmselt olema usus kahtlejad; nii julgustatakse tugevaid, et nad nõrgad pühaduse nimel kõrvale heidaksid. Jõukus ei suuda taluda risti skandaali. See ei suuda välja kannatada Jeesust, maailma ristilöödud päästjat.“ (Hinlicky Wilson, “Jumala tõotused ja inimese jõukus ning edu”). Räägitakse maailma kaugete ja tundmatute nurkade muredest, sest see on suhteliselt muretu vestlus. “Oled kuulnud, et Indias on kastitud nagu orjad “, küsib esimene Hooliv baariletile nõjutades. “Oi kui jube. Aga Tansaanias on rahvalt nende põlised maad ära võetud ja nüüd ähvardab näljahäda,” on teine Hooliv väga mures. “Kas tõesti? Oi kui kurb. Mis me teha saame?”, teeb esimene nägu, et on kohe nõus võimalusel toetavale deklaratsioonile alla kirjutama. Samal ajal hõikab teine baarmenile. “Kaks õlut. Suurt!” “Just!”, on esimene väljapakutud lahendusega nõus. See dialoog on veidi äärmuslik, kuid just sellisel tasemel näeme ja elame kaasa muredele maailmas. Senikaua, kuni minu kapsamaad keegi ei puudu, on maailmas asjalood korras.

Kui meil ei ole võimalusi, oskusi või teadmisi olukordadele lahendust pakkuda, siis kes peaks seda tegema ja milline on sellises olukorras kristliku kiriku roll? “Kristlastena me teame, kui oluline on oma pattu tunnistada ja kahetseda. See aitab meil pühenduda: Jumal andestab ja kui me oleme Jumala armu poolt vabastatud, saame pöörduda maailma poole ja alustada julget tegutsemist. Lutheri käsitlus kristlase pühendumusest käib otseselt meie kohta. See kehtib ka tänapäeval ning meie teod kasvavad välja Jumala armulise halastuse tulemusena sündinud lepitusest ja rahust.“ (M. Kopp, “Jumala loodu vastutustundlikud hoidjad: kliimaõiguse kaitseks”).

Õhtumaades leidis Kapitalist kristluses endale vajaliku abimehe, sest lihtne on öelda, „Küll Jumal teile andeks annab.“ Jumal on ohverdanud oma poja meie patutegude eest juba ette  ja andnud meile seeläbi õiguse elada oma elu sellisena, nagu mugav ja  kasulik tundub. „Küll Jumal kõik korda teeb“, vastab Kapitalist, kui tema juurde tuleb näiteks looduse pärast muretsev ilmakodanik. „Seni, kuni Jumal pole märku andnud ja otse mulle öelnud, et see, mis ma teen on kahjulik, on kõik lubatud“, jätkab Kapitalist ja uljas Looduskaitsja lahkub võimetuna jumalike argumentide ees. Tehased põletavad puitu, et toota miljonite kaupa ühekordseks kasutamiseks mõeldud tooteid, sest kapitalism eeldab raha ringlemist. Mis saaks majandusest meie kapitalismi väärtusi kummardavas ühiskonnas, kui kõik hakkaks tootma esemeid, mida saaks pärandada tulevastele põlvedele? Seni kuni trükikojad päevas miljonite väärtuses raha trükivad ei tohi midagi säärast juhtuda. Toota, toota, toota. Las järeltulevad inimpõlved koristavad, mis see meie asi on.

Sama mõttekäiku täiendab Martin Kopp „Igaüks, kes on püüdnud linnas kõndida ainult oma naba vaadates, teab, et iseendasse pöördumine lõpeb paratamatult kellegagi kokku põrkamisega: me ei näe teisi inimesi ega ümbritsevat keskkonda, keda ja mida me saatuslikult kahjustame.“ (“Jumala loodu vastutustundlikud hoidjad: kliimaõiguse kaitseks”). Nii. Seega tuleb tõsta ennast oma isiklikust minast kõrgemale. Tõsta silmad kinganinadelt ja vaadata maailma avaramalt. Inimesena pean tõstma teised enesest kõrgemale. See on püramiidi teistpidi vaatamine. Kui tavapäraselt inimene soovib näha ennast püramiidi tipus, siis tehes tegusid jumalikul moel ja jagades tema raskust, võtan kanda osa  inimkonna raskusest. Kui nüüd veel seda kapitalistlkule mõtteviisiile vastanduvat motet edasi arendada, siis peaksin mina lastes Jumalal end kanda, tegema selle talle võiamalikult kergeks ehk kas minul inimesena on vaja kõike seda kola, mida kuurid ja garaazid täis on. Kas meil inimestena poleks juba ammu pidanud jõudma arusaam, et seda miljonite tonnide ulatuses saasta, mis hulbib meredes või kujuub looduses, poleks meile vaja olnud. Seda on toodetud taas vaid mõne kasuminäljas Kapitalisti huvides. Tema sai kasumi, aga meie kõik saime kahjud. Kuigi kõikvõimas, ei pea ka Jumal igavesti kandma meie saasta. Ta on ennast juba raputanud ja raputab veelgi.

Selles, et inimene peab olema kooskülas ümbritsevaga, on paljud usundid ühte meelt.

Juudi kommeneeritud pühakirjas Talmudis on kirjas II p1 Rabi ütleb "Missugune on õige tee, mille inimene enesele peab valima? Iga tee, mis on kiituseks tema käijale ja kiituseks talle ka inimeste silmis."

Konfutsius "Vesteid ja vestlusi" XIV 1

Xian küsis, mis on häbiväärne.

Õpetaja ütles:

"riigis on kulg

     ikka omakasu

riigis ei ole kulgu

     ikka omakasu

see on häbiväärne".

 

T-A. Põder kirjutab kristlikust mõtteviisist „Üks võimalus on ütelda, et elu on teod ning tähtis on teada, millised teod on vajalikud, et jumalasuhe oleks positiivne. Vajalik on teha sellised tegusid, millega pälvida ja teenida välja Jumala soosing.“ (“Martin Lutheri ja reformatsiooni tähendus tänapäeval”).

Kui kõik usuliikumised on sama meelt, et inimkonnana areneme vaid vastastikkuses hoolivuses, siis kuidas küll ometi inimkond liigub vastupidises suunas? Kuidas me inimkonna enamusena ei suuda peatada Kapitalistide ühiskonda lõhestavat käitumist? Ühiskonna liidrid (poliitikud, väepealikud, ärimehed) on ikka kaasanud oma tegevuse õigustamiseks vaimulikke ja kultuuriesindajaid. Nii kirjutasid rooma kirjanikud ülistuslaule väepealikutele luues noorele riigile ajalugu, mida neil tõeliselt olemas polnud. Vastu said luuletajad soosingut ja meelehead. Teada on, et Vergiliusele kingiti  näiteks villa kauni oru kaldal. „Jõukuseõpetus soovib sellist Jumalat, keda saab ära osta „usuga” või lahke annetamisega lootuses veel suuremale tasule. Aga Jumal ei ole müügiks, nagu ei ole seda ka lunastus.“ , kirjutab Hinlicky Wilson oma essees “Jumala tõotused ja inimese jõukus ning edu”. Ma loodan, et sellega nõustuvad kõik, et Jumal pole müügiks. Küll on aga Jumala soosingu lootus läbi aegade olnud hinnalipikuga. Lootuses leida Jumala soosingut on tehtud annetusi, ohverdatud, palvetatud jne. Käisin hiljuti vaatamas Christian Akkermani näitust Niguliste kirik-muuseumis. Akkermann valmistas kõige uhkemad altariskulptuurid, Tema suuremate tööde tellijateks aga ei olnud sugugi kogudused, vaid eraannetajad, kes soovisid läbi suurejoonelise kingituse kindlasti enesele taevases elus pehmemeiad patju, kuid samas aitas säärane annetus nõrgemaid kogukonna kihte. Altari valmistamisel said tööd nikerdajad, maalijad, puusepad ja metsamehed. Kiriklik annetus kui kogukondlik abivahend nõrgematele oli teadlikult kehtestatud süsteem. Altariskulptuurid oleks võinud ju tellida ka kogudus oma ühisest rahakassast, kuid ometi leiti selleks alati eraannetajad. Ühiskonna jõukus on aluseks kultuuri ja kunsti arengule. Kultuuri arengu eelduseks on ühiskonna esmavajaduste rahuldatus. Alles seejärel kui majanduslik rahulolu tekitab vaba aega mõtisklemiseks võib kultuur arenema hakata. Ja olemegi lõhkise küna ees. Nautides kultuuri, olgu siis muusikat, teatrit, kirjanust, filmi jne, saame osa teatud kunstniku maailmanägemusest, kuid see nägemus on alati mõjutatud nendest, kes selle eest maksavad. Rahvas ei ole nõus ostma raha välja käima kuulamaks lugusid maailmahädadest. Rahvas tahab näha ja kuulda lugusid rõõmsast tulevikust, helgetest päevadest täis armastust ja edu. Selle eest on nad nõus ise raha välja käima. Metseenid toetavad  nende maailmanägemusele sobivat kultuuri ja ega siis vaene kunstnik rumal ei ole. Nähes,  millised teosed leiavad toetust, soovib ta ka ise sarnast luua, et toetust  saada. Ja Kapitalist loobki massimeedias temale sobivat maailmapilti ja meile jääb üle vaid rääkida. Rääkida, kuni jõud raugeb ja massimeedia meid koos sõnumiga hoolivusest matab. Mul on tuline kahju, et luterlik kirik jättis kasutamata hulga võimalusi, et kallutada võitluses Kapitalist rahajumalaga kaalukauss enese poole, reformatsiooni 500 aastapäeva tähistamisel. Pakun välja, et 75% eesti inimestest ei teadnud sellest või kui ka teadsid, siis ei võtnud kuidagi osa. Reformatsiooni juubel andis võimaluse läbi ajaloo tõstada inimese ette küsimused, et kuhu ja kuidas me oleme inimestena jõudnud. Kuidas ja millisel moel on kristlik kujundanud meie maailmanägemist? Kui suurel määral on kristlik kirik loonud meie tavapäraseid suhteid peres, kogukonnas või riigis? Kas inimene tunneb Jumalast puudust?  Suured teemad ja suured küsimused. Vabandan, et lisan nüüd pikema mõtte, sest seda pole tervikmõtet kaotamata võimalik lühendada,  T-A. Põderi esseest “Martin Lutheri ja reformatsiooni tähendus tänapäeval” - “Luther ja reformatsioon tõstavad kristliku religiooni, kristliku usu ja elu juures taas keskmesse taipamise, et Jumal on tõotuse Jumal, et Jumal kingib ennast inimesele — inimesele, kes on jumalatu. Just sellega aga, et Jumal kingib end inimesele, kes on jumalatu, s.t ei usu — inimesele, kelle jaoks Jumal ei ole teema, kes teda eirab, pilkab või põlgab —, äratab ta inimeses usalduse ja tänulikkuse enda vastu ning sellega ühtlasi armastuse ja austuse kaasinimese kui Jumala ligimese vastu, samuti kogu maailma kui Jumala loodu vastu. See on arusaamine kristlikust elust ja üldse inimeste kooselust kui sellisest, mida kannab ja lõimib tõotuse ja usalduse loogika, mitte — ükskõik kuidas õigustatud — käsu ja hirmu loogika. Jumal, tõeline Jumal on seega see, keda saab usaldada — tingimatult usaldada; kelle peale saab alati, nii elades kui surres, lootuse panna; kellelt saab oodata ja võtta vastu kõike head ja ainult head“. Kas me peaksime jumalata inimesele kaas tundma? Kas jumalata inimene on poolik nagu viimasel ajal peetakse poolikuks mobiilita inimest? Inimene on religioosne olend ja kui temal pole jumalat, siis kes annab talle vastused tema elu suurtele küsimustele? Olengi jälle seal, et Kapitalisti poolt kinnimakstud massimeediast on saanud pühakoda ja seebiooperist pühakiri. Ja uskuge mind, et inimene leiab sealt kõik enese jaoks olulised vastused. Kuid selge on ka see, et nende vastustega paremat maailma ta endast maha ei jäta.   

Milline oleks siis Jumalale meelepärane elu?  Mida kujutab enast reformatsiooni juubeli valguses esile tõstetud jumala õigeksmõist? “Millisest elu me peame elama, et pälvida kristliku jumala soosing ja õigeksmõist?“, küsib ka T-A. Põder oma essees „“Martin Lutheri ja reformatsiooni tähendus tänapäeval”.  Õigeks mõist võib tunduda lihtne, kuid on tavalise ilmakodaniku jaoks keeruline mõista. Tegin oma tutvusringis katset küsides, et  kuidas nad mõistavad kristlikku õigeksmõistu. Pooled vastasid, et pole aimugi. Veerand üritas siiski midagi välja mõelda pakkudes, et tegemist võiks olla Jumala heatahtlikkusega ja vaid mõni üksik oskas luua seoseid Jumala ristil surnud poja ja inimkonna pattude vahel. B. Suneel Bhanu kirjutab “Oma alanduses läbi Jeesuse Kristuse ristisurma kuuleb Jumal kannatavate inimeste karjeid ja samastub nendega. Ristiteoloogias mõistab usklik kirikut kui Jumala rahvast, kes saab kinnitust Jumala ustavusest ning jagab oma andeid ligimesega, sisenedes sel moel laiemasse oikumeenilisse osaduskonda.“ ( “Ma olen, sest ma töötan” - enda identiteedi leidmine töö kaudu”). Andsin seda selgitust taas mõnele sõbrale lugeda. Kõik nad pidasid seda siiski liialt keeruliseks. Mulle vastati, et lihtne on näiteks mõista karma-sõnumit. ”Ära tee teistele seda, mida sa ei taha, et sulle tehakse”.  Ma vastasin, et see ju ongi sama, ainult et veidi laiem. “Aga siis ütlegi nii”, sain vastuseks. Kui suur on Jumala kannatuste karikas? Inimkond liigub kiirel sammul vastpidisel suunal, mida Jumal on juhatanud. Kujundlikult võiks öelda, et seistes teelahkmel küsisime hallipäiselt vanamehelt teed linna: Vanamees näitas käega metsa poole ja ütles, “Siit läbi metsa astudes jõuate päevaga kohale. Rada on küll kitsas ja vahel tõuseb tee make, aga ohtusid karta pole.” Nogutasime ja küsisime , “Kuhu see lai ja sile tee viib, mille ääres tuled säravad ja muusika mürtsub”. Vanamees vastas “See viib ka linna, aga ei tea, kas te kohale jõuate, sest röövlid ja sulid hoiavad rändajaid tagasi.” Seisime ja pidasime aru ja hakkasime siis mööda laia teed naerusuiselt astuma.    

 „Kõigi inimeste kutsumus pole muud kui kutse preesterlusele, teiste teenimisele. Selles radikaalselt uues pujāri (preesterlikus) tööidentiteedis naelutatakse kõik erinevused meeste ja naiste, püha ja sekulaarse, rituaalselt puhta ja ebapuhta, kastidesse kuulujate ja väljaheidetud masside vahel Jeesuse ristile,“ kirjutab B. Suneel Bhanu oma esses ““Ma olen, sest ma töötan” - enda identiteedi leidmine töö kaudu”. Preesterluse mõiste on sealjuures laiem ja kätkeb endas kogu koguduse teenimist inimesele antud võimete piiril ja võimalusi kasutades. Sammu edasi astub T-A. Põder “Klooster, eraldatus kõigest ilmalikust, on kristliku elu, Jumalale tõeliselt meelepärase elu paradigma. Selline elu on tõeline Jumala teenimine, millest Jumalal on eriliselt hea meel.“ Mõte on natuke liiga ilus, et võiks rakenduda tänapäeval. Kas vaid Jumala teenimisele pühendatud elu on ikka Jumalale meelepärane? Kas see ikka aitab jumalikku maailmakorraldust hoida? Kas enese sulgemine kloostrirüppe ei ole tänase maailma jaoks veidi liiga ultraortodoksne? Hinlicky Wilson oma essees “Jumala tõotused ja inimese jõukus ning edu” kirjutab järgmist : “Iiobi raamat on Piibli kõige selgem vastulause kujutlusele, et kannatav inimene peab olema patune, ja samuti kujutlusele, et õigeolemine garanteerib õnne.“ ja jätkab samas “Väga sageli on kannatuste põhjuseks õigeolemine, mitte patt.“  Ja ma olen selle viimasega nii väga nõus. Sest tõesti on nii, et elades jumalale meelepärast elu , saame tihtipeale ühiskonna meelepaha osaliseks, sest see rikub ühiskonna laisavõitu harjumisi. Kui tihti keeratakse selg nendele, kes kutsuvad inimesi meeleparandusele.   

Jälle vaid küsimused, aga see on normaalne arutledes enese jaoks tundmatutel radadel. Ühes olen siiski selgusele jõudnud. Inimene, sealjuures mina ise ka, peab elama kooskõlas looduse ja ühiskonnaga. Iga inimene oma tegevusega kahjustab Jumala poolt meile koduks kingitud planeeti Maa. Me saame teha vaid seda, et meie põhjustatud jalajälg oleks võimalikult väike. Me oleme Jumala silmis kõik võrdsed. Sündinud haisvast tilgast ja lahkume tõukudele söödaks. See kuidas me vahepeal elame on meie kujundada. Igal juhul võiks maailm peale meid olla parem paik. Siis võime loota, et Jumal kingib oma helduses meile igavese rahu.  

 

Kasutatud kirjandus:

T.-A. Põder, “Martin Lutheri ja reformatsiooni tähendus tänapäeval”, teoses: T.-A. Põder, Usukultuur evangeelses luterlikus vaatevinklis (2018), 205–232

S. Hinlicky Wilson, “Jumala tõotused ja inimese jõukus ning edu”, teoses: Jumala armu poolt vabastatud, toim. A. Burghard, 115–120
B. Suneel Bhanu, ““Ma olen, sest ma töötan” - enda identiteedi leidmine töö kaudu”, ibid., 127–137)

M. Kopp, “Jumala loodu vastutustundlikud hoidjad: kliimaõiguse kaitseks”, ibid., 247–255
S. I. Munga, “Loodu pole müügiks: kuidas jagada maad – maaomandiga seotud probleemid Tansaanias”, ibid., 256–261

 

 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar