Intervju Mihkel Mattiseniga

Mihkel Mattisen „Muusika teeb mind õnnelikuks“

Arlet Palmiste

Ma tunnen Mihkel Mattisenit juba palju aastaid. 1996, kui hakkasime tegema ansamblit El Cumba, siis olid just JAMi poisid need, kes meie lugusid produtseerisid. Seejärel läksime koos nendega tollal väga populaarsele suveüritusele ehk suvetuurile. Meiega koos olid veel lisaks Black Rokit ja Estin. Kummaline kooslus, kui praegu tagasi vaadata. Midagi pole teha – JAM oli neist rahva hulgas kõige populaarsem kollektiiv. Tüdrukute kilked ei tahtnud vaibuda ja autogrammi järjekorrad tegid meid kõrvalt vaadates kadetaks. Ega tänapäeval pole midagi muutunud. Ikka vaatan vaid heatahtliku kadedusega, kuidas Mihkel sõltumata sellest, mida ta parasjagu ette võtab, rahva armastuse võidab. Armastus on muidugi suur sõna, aga austus tema talendi vastu on igal juhul suur.  Mida ta teeb ja mida ta sööb, et tal alati kõik nii hästi välja tuleb? Seadsin sammud stuudiosse, kus Mihkel valmistas ette RetroBesti festivalil toimuvaks suureks JAMi kontserdiks.

Mihkel, sul on suurepärane klassikalise muusika haridus . Sa oled lõpetanud Eesti Muusikaakadeemia ja täiendanud ennast aasta aega Londoni linna stipendiumiga Londonis ikka klassikalise klaver alal. Ometi ei esine sa suurtes music-hallides vaid pisikestes ööklubides. Miks nii?

Mängin ikka ka täna klassikalist muusikat. Ühe sooloklaverikontserdi ettevalmistamine on tohutu töö. Minu viimane suur soolokontsert, kus kaks poolaega olid mõlemad minu sisustada, oli viimati kolm aastat tagasi. Sellele eelnes vähemalt kuus kuud pingelist prooviaega. Palju tunde harjutamist. Õnneks oli rahvast kontserdil hästi. Kuna see ettevalmistus on keeruline, siis sellist asja ei jõua tihti teha. See on ikka tohutu energia , mis sinna läheb. Mul kindlasti plaanis mingil hetkel taas mõni kontsert anda, aga siis juba kõigis Eesti Kontserdi majades. Tuleb panna kuupäev ja kava enda jaoks paika. Mina mängin peast ja palad, mida tahaks kavasse võtta on reeglina tohutult pikad ja nüansirohked. Töö, mis tuleb enne kontserdi teha on meeletu ja inimesele, kes pole sellega kokku puutunud, on seda raske kirjeldada. Praegu ma kuupäevadest veel ei räägi.

Aga sa mängi Arvo Pärti. Tema lugudes on väga vähe noote.

See on muidugi positiivne külg (naerab). Aga see kui loos on vähe noote ei tähenda, et ta oleks halb lugu. See energia, mis on nootide vahel ja see kuidas sa ühest noodist teiseni liigud peab olema väga hästi teostatud. Pärti võib mängida küll. Oma lemmikheliloojat mul ei ole. Aastasadade jooksul on tehtud nii palju head loomingut, et nende vahel valida on raske. Kui ma hakkan koostama kontsertkava, siis alustan tavaliselt mõnest teosest, mida kindlasti mängida tahan ja siis hakkad sättima sinna ümber teoseid, mis sobivad meeleoluga ja ideega. Mulle meeldivad vene heliloojad – Prokofjev, Rahmaninov, Tsaikovski, Sostakovits. Ma arvan, et uue kava keskmeks saab kindalti midagi olema vana muusikast.

Kas sul ei ole siis ambitsiooni olla maailmakuulus klaverimängija, tiirutada mööda maailma ja esineda sama kavaga mitte Tallinnas ja Pärnus, vaid näiteks New Yorgis ja Pariisis?

See nõuab tohutut püsivust, aga seda mul ei ole. Mulle meeldib vaheldus. Mul on elus kogu aeg nii olnud, et klassiklaine muusika vaheldub pop-muusikaga ja muude tegemistega. Kui ma käisin Londonis õppimas, siis oli nii, et mul oli kooli poolt stipendium. Ma ei pidanud midagi raha teenimiseks tegema. Õpi ja harjuta aasta otsa klaverit. Tegelikkus oli aga see, et mõte läks uitama ja kirjutasin mingeid pop-lugusid. See on minu sees ja mulle omane ja sellest ei vabane. Kuhu sa tõmbad piiri, et see on pop-muusika ja see on klassika. Keegi on kunagi seda teinud, kuid see piir on ju väga ebamäärane. Piire võib tõmmata ka klassikalises muusikas. Näiteks Rahmaninov ja Mozart, need on totaalselt erinevad loojad.  Ja paljud tänased klassikalised heliloojad olid omal ajal tõsised pop-tähed. Näiteks sama Mozart. Sellist piiri tõmmata on väga raske. Lõppkokkuvõttes on kõik muusika ja see loeb, mis emotsiooni ta sulle loob.

Sümfooniaorkestrid esitavad pop-palu ja rockbandid Bachi. See on viimasel ajal väga moes. Sa rääkisid, et klassikalise klaveri kontserdi ettevalmistus võtab aega kuni pool aastat. See tähendab, et sellel ajal sa millegi muuga tegeleda ei saaks. See tähendab, et see üks õhtu peaks sulle nii palju sisse tooma, et sinu pere selle aja ära elab. On kontserditasud tõesti nii head?

(Naerab) Ei too nad midagi sisse.

Miks siis on vajalik klassikalise muusika esitamine? See on kallis, suured koosseisud ja pikad ettevalmistusperioodid, samas publik neid väga kuulamas ei käi. ERSO Lauluväljakul tuhandetele ei esine, JAM aga küll.

Ma arvan , et see on siiski väga vajalik. Reeglina on esitatav muusika läbi ajastute meieni jõudnud väärt muusika. Kuidas seda nüüd viisakalt öelda, et miks publik seda vahel ei mõista? Ütleme nii, et kui mingi matemaatik tuleb minu juurde ja tutvustab mõned elu muutvat teoreemi, siis see ei, et mina sellest aru ei saa, ei vähenda selle teoreemi olulisust. On inimesed , kes sellest aru saavad- Kõrgkultuuris ja kunstis on teoseid, mis igaühele kohale ei jõua ja ega peagi alati jõudma. Ka kõrgkultuuris on teoseid, mida inimesed lihtsamalt vastu võtavad ja on ka teoseid , millest aru saamine nõuab suuremaid eelteadmisi. Kui me hakkaksime kuulama ja tegema muusikat, mis kiiret raha sisse toob, siis kuulamegi „Läänemere laineid“ elu lõpuni.

Kas sa ei leia, et on vastutustundetu peale seda kui oled saanud riigi poolt tasuta kõrghariduse, loobuda õpitust ja asuda hoopis teises valdkonnas tööle? Selliseid näiteid on oi-kui-palju.

Minu puhul päris nii öelda ei saa. Ma olen viinud klassikalist muusikat inimesteni, kelleni see võib-olla poleks kunagi jõudnud või oleks jõudnud aastaid hiljem. Alati, kui mind on kutsutud üle Eesti rahvamajadesse või mujale klaverikontserdi andma, siis olen oodatud pop-lugude  vahele kavasse võtnud alati ka mõne klassikalise klaveripala. Tõsi – need on palad on tihti kergemad, mida publikul oleks lihtsam seedida. (läheb elevile) Teiseks on olnud mul oma missioon Eestimaa koolides. Ma olen läbi aegade kõige enam loeng-kontserte andnud Eesti Kontserti artist. Ma olen tutvustanud klassikalist klaverimuusikat sadadel kontsertidel üle Eesti lugematutes koolides esimesest klassist viimase klassini ja seda sellises võtmes, mis paneks neid kuulama. Kui sa nüüd küsisid, et kas ma olen pätt, et tegelen pop-muusikaga, siis usun, et sellest on kasu olnud, sest kuna publik tunneb mind pop-muusikuna, siis tulevad nad mind kuulama ja mina saan siis nendeni viia killukest armastust klassikalise muusika vastu. Tagasisside on olnud sellele äärmiselt positiivne. Olen kuulnud, et inimesed on läinud minu kontserdist innustust saanuna klaverit õppima ja hakanud käime klassikalise muusika kontserditel.

Kas ansambel Svingers on sul ka omamoodi missiooniprojekt, et tuua sellist stiilset 30ndate meeleolu Eestimaa peosaalidesse?

Selle ansambli algus oli väga lihtne. Tallinnas avati klubi Chicago, kuhu oli sellist sving-ansamblit, mis esitaks Sinatrat jne. Kuna sellist ansamblit ei olnud olemas, siis tuli see ise teha. Aga me oleme astunud sellest sammu edasi ja esitame hoopis tänapäevast muusikat svingi-võtmes. See on kindlasti inimesele vahelduseks huvitav, sest nad saavad tänapäevasest raadiohitist sellise teistmoodi versiooni. Ma ei tea, kui palju selles missiooni on, aga me võtame seda ansamblit väga tõsiselt ja meil on sellega väga suured erinevad loomingulised plaanid. Usun, et varsti kuulete väga põnevaid uudiseid seoses meie ansambliga.

Sa tegeled nii erinevate muusikastiilidega. Milline on sinu jaoks jumalik muusika?

Jumalik muusika on iga loodud muusika. Eriti muusika, mille noote uurides saad aru, et seda pole loonud tavaline inimene vaid geenius. Sellises muusikas on väga palju kõrgemat või mitmekihilisust, mille loomiseks peab olema midagi kõrgemalt poolt antud. Samas on iga muusika, mis kuulajat sügavalt puudutav , jumalik.

Kas pop-muusika saab olla jumalik?

Eks see on vaieldav küsimus, aga ma arvan et saab küll. Ka pop-muusikas on väga head ja väga halba muusikat. On loojaid , kes on väga andekad pop-muusika vallas ja see on jumala kingitus neile. Ega siis jumal jaganud ainult klassikalise muusikaga tegelejatele annet. Neid näiteid on väga palju.

Kas sa ei karda, et klassikaline pillimänguoskus kaob üldse ära? Tänapäeval saab arvutis kõik valmis teha. Valid programmist pilli, lükid noodid ritta. Isegi laulda võid valesti, sest pärast saab arvutis kõik õigeks keerata.

Arvuti on muusika loomisel äärmiselt hea asi. See, mida sa seal teed on  ju sinu enese valida. Kas paned pumm-pumm põhja tööle või teed midagi muud. Tänu arvutile on muusika tegemine muutunud oluliselt lihtsamaks, enam pole vaja palgata suuri stuudioid, vaid piisab mehest arvutiga. Samas on oluliselt lihtsam ka muusika levitamine. Üle maailma jõudmiseks pole vaja suuri managemente või agentuure. Lisaks veel on tänu internetile lihtsam leida enda kõrvale sarnaselt mõtlevaid ja loovaid inimesi üle maailma. Muusikalisele koostööle on tänu internetile oluliselt suuremad võimalused. Muusikat saab salvestada kontsertversioonina ja stuudiosalvestusena. Pop-muusikas eelistan kuulata alati stuudiosalvestust, sest ise stuudios töötades, ma tean, milline loo viimistlemine käib stuudios. Seal on kümneid pisikesi detaile, mida asjatundmatule on raske seletada. Näiteks basstrummi sound. See pole nii, et valin siit soundi ja panen põhja tööle. Ma olen istunud stuudios päevi, et valida basstrummile soundi, kuni leidnud selle õige. Kui siis lõpuks käib veel tipphelirezisöör asjast üle , siis kuulad ja tead, et see on õige. Lives sünnib hoopis midagi muud. Lavalt pillimeeste ühisest mängimisest tekkiv positiivne energia mõjutab inimest teisiti. Klassikalise muusikas kuulan ka kodus meelsasti kontsertsalvestusi.

Muusikast oleme pikalt vestelnud, millele veel sinu aeg kulub?

Ma arvan, et samadele asjadele, millele enamustel inimestel – armastus, pere … nüüd võiks midagi originaalset veel öelda (naerab). Kui endast veel rääkida, siis minu jaoks on oluline, et ma tegelen asjadega, mis mulle meeldivad. Kui siis väga vähe olene tegelenud nii tööl kui eraelus asjadega, millega ma pean vastutahtmist tegelema. See on minu jaoks hästi tähtis. Ma mõtlen tihti kurbusega nendele inimestele kes vastutahtmist peavad esmaspäeva hommikul tööle minema, siis vaevlevad reede õhtuni ja siis on vabanemise tunne. Minu jaoks on tööle minek olnud senini ikka rõõmuasi. Muidugi vahel ei viitsi. Esinemine on õhtul, juba pikutan diivanil, vaatan head filmi, no muidugi siis ei viitsi, aga kui lähed, siis on jälle hästi. Inimene peab endaga hästi läbi saama ja tundma ennast kogu aeg hästi.

Et elus tasakaalukalt toimida, siis peaks 8 tundi päevas pühenduma tööle, 8 tundi perele ehk iseendale ja 8 tundi puhkamisele. Kuidas sinu päev jaguneb, kas mõni osa võtab teise küljest tüki ära?

Sellega on kuidas kunagi.  Mul võib olla perioode, kus olen mitu päeva ainult pere päralt ja siis jälle on mõni tähtaeg lähenemas ja ma istun kolm ööpäeva järjest stuudios ja mind ei ole olemas. Stabiilses ajajaotuses ma pole väga osav. Tööl ei ole  mina üksi asjadega seotud ja tuleb teistega arvestada, see teeb keeruliseks. Ega ma „päris“ tööl käinud kunagi ei olegi. Mis muidugi ei tähenda, et ma tööd ei teeks – esinen, korraldan kontserte jne. Minu tööd on siiski kõik seotud muusikaga ja sellega olen saanud tänaseni Eestis täitsa kenasti ära elada.

Viimastel aastatel on moodsaks saanud käia palverännakutel või Balil hingepuhastusrituaalidel või veel midagi sarnast. Kas sul pole olnud soovi minna elu muutvale eneseleidmise teele?

Balil ma käisin eelmine aasta abiellumas. See on ka omamoodi elu muutev sündmus (naerab). Palverännakul ma pole käinud, mis ei tähenda, et ühel päeval ma ei võiks minna. Ma rääkisin Urmas Sõõrumaaga, kes käis Tais. Ma olen palju kord Tais käinud ja alati seal sooja päikest nautinud, aga tema istus seal kolm nädalat pimedas ruumis. Tema sai sealt kõva elamuse, kuid mina praegu ei näe, et saaksin võtta sellise aja. Pigem ma veedaks selle aja oma perega. Kunagi võiks mõnele palverännakule muidugi minna.

Selleks et kolm nädalat pimedas veeta pole vaja kuhugi sõita, ela Eesti talv üle ja oledki saanud oma vaimse läbielamise. Palju sa leiad aega puhkuseks ja on teil perega seoses sellega traditsioone?

Paar korda aastas katsume leida ikka võimalust – kord kevadel ja kord suvel käia kuskil kaugemal ja lisaks meeldib meile abikaasaga Eestis avastada kohti ja olla kahekesi mõned päevad. Suvel me käime Bulgaarias. Seal on meil üks koht, mis on meile armas. Kui suvi saab läbi, siis laps räägib, mida ta järgmine aasta seal tegema hakkab. See on meil selline hea traditsioon. Ma saan lapsega koos olla kui keskmine Eesti isa. Vahel on nii, et panen lapse magama ja siis lähen alles tööle. Me ei ole talle peale pannud mingeid kohustusi.  Seda ma arvan küll, et kui lapsele on midagi antud, siis peavad vanemad seda suunama, sest ega lapsele pole antud andeid kümnes erisuunas, vaid mingis kindlas valdkonnas. Seda peaks siis vanemad arendama ja tagant tõukama. Mina ka ei viitsinud lapsena klaverit mängida, aga vanemad mõistsid, et  mul on selle peale annet ja mingi lükati tagant.

Kui teil kodus abikaasaga vahel eriarvamused on, siis kuidas need lahendad? Esitad klaveril mõne kauni ballaadi või lased kõrvad lonti ja annad tüli jätkumise hirmus kaasale õigust?

Klaverit pole ma küll kunagi mänginud, aga see on hea mõte. Me oleme nagu kaks kõva kivi, ega taha kergelt kumbki alla anda. Eks ikka püüad leida selle kesktee, et võib –olla mina eksisin natuke või eksis kaasa natuke.  Kui ma talle õigust annan, siis teen seda irooniaga, et „jajah, sul on õigus“ , aga see paneb alati ainult vunki juurde. Aga me suudame alati lõpuks kõik selgeks rääkida ja leida mõistlik lahendus probleemidele. Alati leiab lahenduse, kui mõlemad seda tahavad.

Mis suvel tulemas?

Svingersiga on palju esinemisi erinevatel firmapidudel. Suurimaks sündmuseks minu jaoks on ansambel JAM esinemine 30. Juunil RetroBestil. Me läksime laiali 2005. See oli meie teadlik valik. Aasta varem tegime juba plaani, et selle päevani esineme ja rohkem kutseid vastu ei võta. Meie lõpetamises polnud mingit riidu, see oli planeeritud otsus. Nüüd on aga seoses viimaste aastate retrovaimustusega olema hakanud saama järjest kutseid erinevatelt ööklubidelt ja ürituste korraldajatelt ja otsustasimegi, et teeme ühe kontserdi ja teeme suurelt, et kõik kes tahavad saavad vaatama ja nautima tulla ja hiljem oma eluga õnnelikumana edasi minna. Ma ei välista, et kunagi veel mõne eriürituse raames kontserdi teeme, kuid hetkel on see viimane, sest kui me tahaks tegutseda, siis poleks me tegevust lõpetanudki.

Kas see periood, kui olite JAMiga aktiivselt tegevad oli sinu elu õnnelikum?

Kindlasti oli see õnnelik periood, aga kas kõige õnnelikum … Kuigi lood olid igal õhtul samad, siis sellega harjub ära. See-eest on publik erinev ja vastuvõtt on erinev. Rutiine me veel tundma ei hakanud, kuigi lõpupoole hakkas säde silmast juba kaduma ja asi muutus tööks. Publik tajub selle kiirelt ära ja selleni polnud meil soovi jõuda. Aga seda uut kontserti läheme rõõmuga tegema ja loodame seal näha palju tuttavaid nägusid.

Raimond Kaugver – tunnustuseta rahvakirjanik

Raimond Kaugver – tunnustuseta rahvakirjanik

Sündinud oli ta tiigri aastal 1926, talle olid kaela langenud kõik selle jumalast põlatud aastakäigu egiptuse nuhtlused – sõda, Siberi vangilaagrid, vaevane oma koha otsimine ühiskonnas, mis temast ja temasugustest sugugi teada ei tahtnud, siis kaks ebaõnnestunud abielu, millest ta pärast mitut aastat kestnud kõhklemist ja arupidamist viimaks ummisjalu põgenenud oli, ja üks peaaegu õnnelik abielu, mille kuri jumal või saatus luba küsimata ise talt ära võttis. Niisuguseid nagu tema on sadu, küllap tuhandeid. Sellest hoolimata, aga võib-olla just sellepärast – tahan ma jutustada tema loo. /Raimond Kaugver „Peotäis tolmu“/

Nõnda alustab rahvakirjanik Raimond Kaugver (1926-1992) oma viimaseks jäänud elulooraamatut. Käesoleva aasta kevadel on põhjust temast taas pikemalt kirjutada. Nimelt jõuab Piibe Teatris publiku ette Raimond Kaugveri elust jutustav Arlet Palmiste näidend „Mees raamatust“ ja Randvelt Kirjastuses ilmub seni avaldamata Raimond Kaugveri 1952a. kirjutatud romaan „Viimse meheni“.

Raimond Kaugver sündis 25. veebruaril 1926 Rakveres. Tema isa oli linnavalitsuse raamatupidaja ja ema usule pühendunud koduperenaine. Kuni II maailmasõja alguseni elas Raimond õnnelikku väikelinna nooruki elu. Kirjutamisega alustas ta varakult toimetades koolilehte ja kirjutades ka tänaseni säilinud vägagi mõttetihedaid päevikuid. Sõda muutis kõik. 1940a. jäi laskmises järku omav Raimond vahele koolist padrunite vargusega. Ta saadeti koduõppele, kuid võeti hiljem kooli tagasi. Samal ajal lasti nõukogude vägede poolt õhku Rakveres asuv Vabadussõja mälestusmärk. Raimondil õnnestus üks tükk koju tuua . Raimondi päevikuist võib lugeda, et sündmusele järgnes koolipiste hulgas patriotismi puhang. Nendest sündmustest jutustabki käesoleval aastal ilmuv seni raamatuna avaldamata Raimond Kaugveri romaan „Viimse meheni“. Põhjused on selged – kirjandustsensuur oli nõukogude ajal tugev. 1952.a kirjutatud koolipoistest jutustav romaan nägi esmakordselt trükivalgust 1990a. ajakirjas „Haridus“, kus see avaldati järjejutuna.

1941.a õnnestus Raimondil pääseda nõukogude vägede värbajate käest. Saksa vägede saabudes astus ta Omakaitsesse, kuid juba kuu hiljem astus ta sealt välja. Oletatavasti ei leidnud Raimond seal loodetud Eesti iseseisvuse taastamise soovi. Probleemide vältimiseks sõidab Raimond 1943.a augustis ühel pimedal ööl paadiga üle mere ja liitub Soome kaitsevägedega. Algatuseks saadeti noored mehed allohvitseride kooli, mille lõpetamisel antakse talle kaprali auaste. 1944.a märtsis moodustatud eestlastest koosneva 200. Jalaväepolgus kohtub Raimond teiste kirjandushuviliste noormeestega (Ain Kaalep, Raimond Kolk, Leenart Tikerpuu), kellega koos hakatakse välja andma ilukirjanduslikku albumit „Quasimodo“. Kaugver võtab endale ajakirjas eesnimeks Raivo, et vältida nimesegadust Raimond Kolgiga. 18. Augustil sõidavad eestlased Soomest kodumaale, et taas üritada võõrvägede ülemineku ajal taastada Eesti Vabariiki. Ajaloost teame, et see katse ebaõnnestus ja väeosa jookseb laiali. Raimond saabub kodukanti, kus mõned päevad varem on pommikillust surma saanud tema ema. Raimond võetakse tööle Mädapea algkooli, kuid kaua ta seal õpetada ei saa, kuna detsembris 1946 arreteeritakse ta riigivastase tegevuse eest. Aasta veedab ta kohtuotsuse ootuses Patarei vanglas, kuni 1946 märtsis mõistetakse süüdi ja saadetakse viieks aastaks Vorkuta vangilaagrisse. Raimond on kirjeldanud vangist kaevuri elu nii: "Meie ümber tusatses sageli tulitavalt näkku peksev tuisk, purgaa, mis neljakümnekraadises pakases põletas nagu leek. Meie kaevandus on otse jõe all, igas käigus sajab lõpmatult, nii et me välja ronides oleme tihti üleni märjad. Talvel külmusid vatiriided laagrisse jõudmiseni kangeks. Siis võis näha ebaharilikku pilti — barakki tulles koorisime end lahti ning asetasime purikaskõvad rõivad ahjude lähedale seisma nagu raudrüüd. Kuni me sõime ning kaklesime, sulasid nad üles."

1947.a kevadel jääb Raimond kaevanduse varingu alla ja satub haiglasse. Tänu headele inimestele avaneb tal võimalus vangistust jätkata laagri haiglas sanitarina ja peale vastava kursuse läbimist juba velskrina. Haiglas töötades hoogustub Raimondi kirjutamisvajadus. Üksikute peatükkidena jõuab kirjadena isani Rakveres romaan „Põhjavalgus“. Raimond vabastatakse ennetähtaegselt 1949.a. Tallinna saabudes läheb esimesena külla oma noorusarmastusele Sigridile, kellega neil vangis oldud aastate jooksul oli tihe kirjavahetus. Kokku üle 200 vangilaagris kirjutatud Raimondi kirja oma lähedastele on tänaseni säilinud.

Noor abielumees asub 1951.a tööle Trammipargi velskrina, hiljem lumesahajuhina, trammijuhina ja teedemajanduse meistrina. Ta töötab Trammipargis kuni 1961.a. Samal ajal jätkab pidevalt kirjutamist. Järjest valmivad romaanid, mis nõukogude riigis avaldamist ei leia. Esimene romaan trammipargist jutustav „Keskpäevavalgus“ avaldatakse alles 1961.a. Raimond teeb avaldamise nimel iseendaga suuri kompromisse. Tundub, et ta on loobunud lootmast, et Eesti Vabariik taastatakse ja sooviga saada avaldatud kirjutab edaspidi nõukogude korrale sobiliku sisuga romaane. Siiski ei võeta Soome vägedes võidelnud ja vangilaagris istunud kirjanikku kuni lõpuni riiklikes ametkondades päris omaks. Pidevalt võidavad auhindu kirjandusvõistlustel paljud teised, kelle tööd Raimond omadele tasemelt alla jäävad. See muserdab kirjanikku ja tekitab pikki joomaperioode.

1964.a võetakse Raimond lõpuks Kirjanike Liidu liikmeks ja temast saab elukutseline kirjanik. Raimond leiab omad teemad, millele pühenduda. Tema romaanid on sotsiaalse sisuga lihtsa tööinimese igapäeva elu kirjeldavad. Tema jutustamise stiil on geniaalselt lihtne ja haarav.  Samuti haaratakse poelettidelt tema raamatuid.

1966.a kohtub Raimond oma elu viimase armastuse Aavega. Kirjanik Teet Kallas mäletab, et Jõelähtme kooli kirjandusõpetaja Aave, lastekirjanik Julius Oengo tütar, kutsunud teda õpilastega kohtuma, aga tema peljanud seda atraktiivset naist ja sokutanud enda asemel Kaugveri. Aave oli boheemlaslike eluviisidega koloriitne inimene, väga ilus ja atraktiivne naine. “Päikesepoiss” (Teet Kallase väljend) Raimond oli oma päikesenaise leidnud. Kirjaniku tütar Katrin Kaugver ütleb, et isa kolmas abielu Aavega oli tema kõige abielulisem abielu.

Raimond elu on võimalik jälgida tema romaanide kaudu. Igast oma elu olulisest perioodist on ta kirjutanud romaani. 1979.a viidi Raimond gangreeniga haiglasse. Tüsistuste vältimiseks tuli jalg amputeerida. Haiglast veedetud ajast inspiratsiooni saades kirjutas ta ühe oma hinnatuima romaani „Vana mees tahab koju“.

Traagilised sündmused sellega veel Raimond elus ei lõppenud. 1989.a ühelt peoõhtult koju naastes võtab Raimond alt oma proteesi ja heidab puhkama. Samal hetkel lahvatab küttekehast põlema Raimond abikaasa Aave õhkõrn peokleit. Raimond on võimetu teda aitama ja Aave hukkub Raimondi silme ees. Raimond ei toibu saadud löögist. Ta ei suuda enam minna nende Jõelähtme koju. Taksojuhtidest sõbrad Madis ja Milla, kes Raimondit kõikjale sõidutasid, leiavad talle maja Lehtses. Raimondile maja meeldib, kuid halvenev tervis sunnib  rohkem Tallinnas viibima.

Sõprade meenutuste kohaselt oli Raimond oma iseloomult tõeline „päikesepoiss“. Ta oli rõõmsameelne ja avatud hingega. Ta ei osanud öelda ei, kui inimesed teda külla või esinemistele kutsusid. Ta oli igas seltskonna hing. Ta oli hea huumorisoonega, kuid oskas jääda väärikaks igas olukorras. Ta töötas äärmiselt intensiivselt. Ta võis istuda kuu aega järjest laua taga, iga päev kuni 18 tundi, ja kirjutada selle ajaga romaani valmis. See tähendas aga seda, et ülejaanud 11 kuud aastast kulges ta elu omasoodu, kuni rahapuudus taas kirjutama sundis. Elu lõpul saab tänu kirjastuse „Kupar“ hiigeltiraazidele Raimondist päris jõukas mees. Tema eesti keeles ilmunud raamatute kogutiraaz on u miljon eksemplari. See on rohkem kui ükskõik millisel teisel Eesti kirjanikul kuni tänaseni välja. Rahvaarmastus on tipul ja Raimond valitakse 1990.a Eesti Kongressi liikmeks. 1991a. taastab Eesti oma kaotatud iseseisvuse, mida Raimond on nii kaua oodanud. Uut vabadust saab ta nautida aga liiga vähe aega. 24 jaanuaril 1992.a sureb Raimond Magdaleena haiglas leukeemiasse. Legend on lahkunud saamata lõpuni väärilist ametlikku tunnustust.

RAIMOND KAUGVERI  looming

koostanud Katrin Kaugver

"Keskpäevavalgus"
1962, tr-arv 21 000

Algab 1950. aastaga, lõpeb 13 aastat hiljem. Peategelane Kristjan on otse sõjast, "õigelt poolelt" tulnud noor mees, kellel pole suurt kedagi ega midagi alles ja kes saab töökoha trammiparki. Poiss on selline "lihtne ja hea". Raamatu lõpul, kui "koidust on saanud hommik ja hommik on muutunud päevaks", on ta naisest lahku läinud ja temast on saanud partei liikmekandidaat. Olulised on aga hoopis teised tegelased: "valel pool" sõdinud mehed, vanad töömehejuurikad, Kristjani peenemast perest pärit noor naine Anne, naise sõbratar, ämm ja äi. Nemad ei ole nii lihtsad ja head ja nemad elavad nii, nagu inimesed vahetult pärast sõja lõppu tegelikult elasid, ja räägivad sellest, millest räägiti.

"Igapäevane leib"
1964, tr-arv 24 000

10 aastat on möödunud. "Keskpäevavalguse" tegelaste elu läheb edasi. Kristjan läheneb neljakümnele, temast on saanud trusti vanemmeister. Raamat algab vana-aastaõhtuga: Kristjan ootab külalisi, shampus jahtub vannitoas. Elu on märgatavalt edenenud. Tegelaskonda kuulub igat masti Nõukogude aja tegelasi: varustajaid, ametiühingu funktsionääre, brigadire, sekka juba ka haritlasi. Taustaks trammitrusti remondibrigaadi mehed. Ka vahepeal uuesti abiellunud ja lahutanud Anne on jätkuvalt mängus. Konfliktid on seotud n-ö igapäevase leiva teenimisega, töö ja tunnustamisega. Inimesed Kristjani kõrval annavad talle oma sisemonoloogides hinnanguid. Temagi ei ole enam nii üheselt lihtne ja hea.

"Seitsmendas läänes"
1965, tr-arv 20 000

Elu kaevandusasulas. Mäeinstituudi lõpetanud Käsper tuleb tagasi ja asub tööle katsejaoskonna ülemana. Üht-teist on muutunud. Stalini pilt kombinaadi saali tagaseinas on asendunud korvpallilauaga. Käsperil tuleb lahendada tülisid, mis seotud kaevurite ja ülemuste erineva tööeetikaga. On plaani nimel rabamist, õnnetusi, viinaviskamist, koosolekuid, ühiselamuelu ja tüdrukuid. Käes on aeg, mil peainsenerid hakkavad nõukogude bürokraatia tulemusel infarkte saama.

"Nelikümmend küünalt"
1966, 1995

Direktori asetäitja Villem Alavain on jõudnud oma 40. sünnipäevani. Pidu on läbi, külalised lahkunud, küünlad kustumas ja Villem mõtleb tagasi neile neljakümnele aastale - küünal haaval. Iseenesest on Villemi elukäik sarnane nii paljude tema aastakäigu poiste omadega: gümnaasium, põgenemine Soome, sõdimine "valel poolel", Siberi vangilaager, vabanemine, tagasitulek ja vaevaline töö otsimine. Villemit - nagu paljusid teisigi - aitavad tutvused "õigete" inimestega, ta teeb kiiret karjääri ja enne neljakümneseks saamist on tal justkui kõik olemas mis vaja: hinnatud töö, õnnelik abielu, hea armuke, jõukus. Ometi on tal sel juubeliõhtul pärast külaliste lahkumist hinges tusk ja tühjus. See kõik pole see, ta pole seda kõike tahtnud, olud on ta lihtsalt selleni viinud.

"Jumalat ei ole kodus"
1971, tr-arv 32 000

Lugu algab sellega, et menukas kirjanik Sander Tümmeleht sõidutatakse tema naise Ingeborgi initsiatiivil psühhiaatriahaiglasse viinaravile. Tümmeleht on sapine ja maailma peale tige. Doktor esitab tavapärase küsimuse: Kuidas see algas? Vastust sellele küsimusele hakkabki Tümmeleht otsima, taustaks psühhiaatriahaigla värvikas tegelaskond. Andeka ja populaarse vaimuinimese allakäigulugu. Viimaseks leheküljeks on minategelane jõudnud äratundmisele, et "jumalad peavad olema, ja nad peavad kodus olema, alati kodus olema."

"Ja kõik on kuhugi teel"
1974, tr-arv 32 000

Ühe provintsigümnaasiumi abituriendid vastuolulistes sõja- ja okupatsioonioludes. Üksikasjalisemalt kirjeldatakse viie poisi käekäiku aastatel 1939- 1950. Golden Five, nagu viisik end ise kutsub, käib selle aja jooksul läbi väga erinevaid radu; 1950. aastaks on neist järele jäänud vaid üks - lapsena invaliidistunud Hendrik, kellest raamatu lõpus on saanud õpetaja. Metsavahi poeg Paul langeb bandiitide kuuli läbi, jaamaülema poeg Peeter saab otsa Pitka kompaniis, advokaadi poeg Heiti sureb omaenda kaaslaste käe läbi, Teadusemeheks kutsutud Andreas aga hukkub ihuüksi sakslaste vastu minnes. Raamatu pealkiri pärineb Whitmani luuletusest, mille poiste inglise keele õpetaja neile viimases tunnis ette luges.

"Suurte arvude seadus"
1978, tr-arv 32 000

Tegelasteks KEKi ehitusbrigaadi mehed, kes on sunnitud taotlema kommunistliku töö brigaadi nime. Idee taga on nende fanaatiline brigadir Tõnis Praost, kes on sama vankri ette rakendanud ka oma perekonna. Loomulikult toob see kaasa hulga konflikte. Pealtnäha sileda pinna alt koorub välja näotuid lugusid. See on kirev nõukogudeaegne tegelaskond - õpetajad, töömehed, harrastusteatri näitlejad, kohtunikud -, kes jesuiitlikult süsteemi üle kavaldavad ja kelle elud alluvad nn suurte arvude seadusele.

"Disko"
1982, kordustrükk 1995

Kooliromaan, mille tegelasteks linnalähedase maakooli lapsed ja õpetajad. Kesksemad tegelased on noor füüsikaõpetaja Künnapu ja nn raskest kodust pärit teismeline Madis. Taustaks kooli sulgemise oht, mistõttu valitsema kipuvad minnalaskmismeeleolud. Lastega lähemalt kokku puutudes saab oma kohustuslikku suunamisaega tegema tulnud Künnapust missioonitundega koolijuht, kel tuleb võidelda vanade pedagoogide kivinenud arusaamadega, alkoholilembeste lapsevanematega ja nõukogude rutiiniga. Noorel õpetajal on õnneks ka mõttekaaslasi. Ja vaev tasub ära - ootamatult kingib ikka justkui vägisi näitustele veetud Madis oma kunstiõpetajale Viiralti albumi sissekandega: "Lugubeetud õbetajale tänulik õbilane."

"Vana mees tahab koju"
1983, kordustrükk 1985 tr-arv 40 000,

Ühes haiglapalatis toibuvad operatsioonist kuus meest: vana kaevur Simmo, miilitsavolinik Ütsmüts, pensionär Kuivits, keda lõuapoolikust ajakirjanik kohe Kuivikuks hakkab kutsuma, maamees Kattai ehk Vintske ja tõlkijast minategelane Albert Valter. Vaatamata valudele ja haiglavaevadele on palatis rohkelt lõõpi ja aasimist. Tasapisi tõusevad keskseks kaks tegelast - seitsmekümneaastane Simmo, kel amputeeritakse mõlemad jalad, ja tõlkija Valter, kes ise pääseb küll kergemalt, kuid kelle poeg teeb isa haiglasoleku ajal avarii, milles hukkub inimene. Valter tegeleb nii oma poja probleemidega kui vana vapra Simmoga. Simmo lugu on kurb: tütar ei taha teda enam koju viia, ta saadetakse invaliididekoju, kus ta raamatu lõpul ka sureb.

"Meie pole süüdi"
1984, 1996,

Poistekamp peksab jõhkralt läbi kaks vanainimest, kellest üks hiljem sureb. Poiste vanemad kutsutakse uurija juurde. Peategelaseks tõuseb perekond Puustusmaa, kelle pojal Vahuril lasub süüdistus tapmises. Tegemist on n-ö korraliku perekonnaga: isa on soliidse ehitusorganisatsiooni vaneminsener, ema kauplusejuhataja. Ka teistel poistel on kodud ja vanemad olemas. Kohtupäeva eel püüab Vahuri isa Justus oma elule tagasi vaadates selgusele jõuda, kus ja millal nad vea tegid, kust on pärit poja vägivaldsus. Tulemus ei ole rõõmustav. Valet ja silmakirjalikkust on olnud ohtralt. "Minul ei ole enam ammu mingeid illusioone, miks nad siis teilgi peaksid olema," ütleb eeluurimise all olev poeg enne kohut isale ja pöördub temast ära.

"Pariisi lõbusad naised"
1985, tr-arv 50 000

Ülikooliaegsed ühika toakaaslased Veronika ja Klara, kellest üks on nüüdseks majavalitsuse jaoskonnajuhataja ja teine instituudi nooremteadur, kohtuvad taas üle kümne aasta. Pariis on küla Virumaal, kus elab Klara. Mõlemad naised on üksikud, Klaral on küll kuueaastane poeg. Naised otsustavad Pariisi kahe peale maja ehitada. Maja projekteerimise käigus klaaritakse vanu segaseid suhteid ja sõlmitakse uusi. Üldiselt on naised tarmukad ja tulevad oma asjadega toime. Raamatu lõpul pannaksegi majale nurgakivi.

"Tee isa juurde"
1987, tr-arv 100 000

Loo käivitab peategelase, 25-aastase Jürgeni konstateering: "Ma olin seitsmeaastane, kui nad lahku läksid." Jürgeni isa läks pere juurest ära, ema abiellus uuesti ja poiss sai endale kasuisa. Ema sureb, kui Jürgen on 15aastane. Ta satub nn ärikate sekka, tüdruksõber süstib endale morfiini. Siis otsustab kasuisa uuesti abielluda ja poiss saadetakse elama lihase isa juurde. Seda tagasiteed teineteiseni romaani teine pool kirjeldabki.

"Kas ema südant tunned sa?"
1988, tr-arv 115 000

Ühe linnakooli eesti keele õpetaja Tehvan satub juhuse tahtel klassijuhatajaks 10. klassile, kus õpib tema tütar Birgit, kelle olemasolust isal seni aimugi polnud. Ka tütar peab isaks oma kasuisa. Ema teatab Birgiti isale, kuidas asjad tegelikult on, sest tüdrukul on kooliga probleeme. Birgiti eest hoitakse seda jätkuvalt saladuses. Mõistagi läheb asi sellest esiotsa ainult hullemaks, kõne all on Kaagvere eriinternaatkooli saatmine. Juttu on teistestki probleemsetest lastest ja kodudest. Lõpuks saab Birgit siiski oma pärisisa tagasi. Küsimus ema südamest aga jääb.

„Kirjad laagrist“
1989, trükiarv 80 000

Autobiograafilised ja dokumentaalsed jutustused Vorkuta vangilaagrist. Kõrvuti lausa uskumatu eluiha ja ängistav lootusetus. Reetmised ja eneseohverdused, argus ja suuremeelsus, visa võitlus vaimu nürinemise vastu. Üürikesed kiindumised ja haprad laagrisuhted. Väike reekviem nendele, kel oli vähem õnne kui autoril.

"Postuumselt rehabiliteeritud"
1990, tr-arv 80 000

Valekaebuse peale 15 aastaks vangi mõistetud Verner Kivistik tutvub tapivagunis Tenno Roodese nimelise mehega, kes on suremas ja kes teeb ahvatleva ettepaneku: võtku Kivistik tema nimi endale. Kuna see annaks Kivistikule võimaluse vabaneda kuue aasta pärast, võtab ta ettepaneku vastu. 1951 saabki ta laagrist vabaks. Paraku on elu võõra nime all ahistav ja täis pidevat hirmu saada ära tuntud. Niigi elavad inimesed veel läbiotsimishirmu all, võim jahib metsavendi, valitseb pealekaebuste oht. Kivistiku/Roodese naine Hella ei tea mehe saladust ja peab tema kummalist olekut vangilaagris läbielatu tagajärjeks. 1953, pärast Stalini surma, algavad rehabiliteerimised. Paradoksaalsel kombel rehabiliteeritakse Verner Kivistik, postuumselt, mõistagi. Valenime alla elamisest väsinud Kivistik otsustab vana patu üles tunnistada.

"Laev keset rägastikku"
1990, tr-arv 80 500

Käes on Gorbatshovi-aeg. Raamatu peategelasteks on viiekümnendates abielupaar, kes plaanib sõpradega väikesele automatkale minekut. Mees, Pärtel Kõvatoomas, on kergema zhanri helilooja, naine Annereet teatrikunstnik, sõbrad Velli ja Vambo aga taksojuhid. Paralleelselt keset metsa seisva laeva looga jutustab Pärtel Kõvatoomas iseenda ja oma perekonna lugu. See on otseselt ja tihedalt seotud nõukogude nomenklatuuri kuuluva Olaf Mõtsmehega, kelle pärast Kõvatoomas kord Konservatooriumist välja visati ja selle tulemusel peaaegu põhja oleks läinud. Lisaks kõigele hakkavad lahutama omavahel abielus olevad Mõtsmehe tütar ja Kõvatooma poeg. Vanad vaenud ärkavad ellu. Tagatipuks lõhuvad vandaalid matkasihiks olnud laeva. Juhtub muudki näotut. Ometi ei murdu idealistist Vambo, kes ehk ise ongi üks säärane laev keset rägastikku.

"Peotäis tolmu"
1992

Juba vanaisa staatuses kirjaniku soe ja helge tagasivaat oma lapsepõlvele vanematekodus Rakveres ja metsnikust onu juures Alutagusel. Lapsepõlve süütud, muretud mängud. Sügavalt autobiograafiline, kuid siiski mitte dokumentaaljutustus. Mehe lapsepõlv, kellele "olid kaela langenud kõik selle jumalast põlatud aastakäigu egiptuse nuhtlused - sõda, Siberi vangilaagid, vaevane oma koha otsimine ühiskonnas, mis temast ja temasugustest midagi teada ei tahtnud, siis kaks ebaõnnestunud abielu, millest ta pärast mitu aastat kestnud kõhklemisi ja arupidamist viimaks ummisjalu põgenenud oli, ja üks peaaegu õnnelik abielu, mille kuri jumal või saatus luba küsimata ise talt ära võttis. Niisuguseid nagu tema oli sadu, küllap tuhandeid." Autoril oli salasoov oma elu sel moel uuesti läbi kirjutada, aga aega jäi napiks. Raamatu lõpul on minategelane R. neljateistkümneaastane. Käes on juuni 1940. Lapsepõlve lõpp.

"Laevad kaotavad tüüri"
1993

1951. a sahtlisse kirjutatud romaan eesti kunstnikkonna algavast sovetiseerumisest. Söakas ja kompromissitu, kirjutatud autori noorusele kohase maksimalismiga. Lähemalt vaadeldakse kaht sõpra, tegevat maalikunstnikku Arvo Alast ja oma kohast ilma jäänud kunstimuuseumi direktorit Ever Reeki, kes pole kaks viimast aastat põhimõtteliselt enam midagi maalinud. Ka direktorikoha kaotas Ever ideoloogilistel põhjustel. Romaanis on palju vaidlusi kunsti ja poliitika vahekorrast, võimalikust kollaboratsionismist, uue rezhiimiga kohanemise otstarbekusest. Kas passiivne vastuhakk või aktiivne mässamine - need on tolle aja valikud. Tähtis koht on romaanis antud kaunile Marenile, muusale, kelle jooni võib näha kordumas autori hilisemate raamatute naistegelastes. Ja üle kõige laotub mingit endisaegade salonglikku hõngu. Raamatu on kirjanduslikult toimetanud ja asjakohase eessõnaga varustanud Teet Kallas.

Sillad põlevad

2007

1950ndate lõpus kirjutatud lühiromaani sündmustik käivitub märtsis 1944, päeval, mil peategelane Gunnar Maandi vabaneb vangistusest Patareis. Käes on „saksa aeg“ ja kõigile, kes omal ajal venelastega mehkeldasid, näidatakse varjamatult näpuga. Maandi, kelle kodust sakslased läbiotsimisel nõukogude propagandat leidsid, teab, et tal on metsalise märk otsa ees. Kuskilt tuleb aga alustada. Ta otsib Tallinnas üles ülikooliaegse tuttava Ingridi, kuid see kohtumine ei too õnne. Järgmisel päeval pommitavad venelased Tallinnat, Ingridi kodu hävib. Raev kallaletungijate vastu kandub üle Maandile. Sõda alles käib ja Maandi jõuab teha ka talutööd, redutada metsas ning teenida Pitka üksuses, oma pattu sel kombel lunastades. Pärast sõda korjab mehe aga üles kunagine kongikaaslane, kes on nüüd täitevkomitees kõrge koha peal ja nii saab Maandi oma eluga järje peale – alustab nõukogude ametniku elu koos vastavate hüvedega. Ent ta on kaotanud sõbrad ja armastatud naise ning tunneb ahastusega, et on kui inimene, kes kannab põlevatele sildadele peoga vett...

Põhjavalgus

2010

60 aastat ootas see käsikiri oma aega. Autor oli napilt kahekümneneljane, kui ta Vorkuta vangilaagrist vabanes ja oma seal salaja kirja pandud märkmed joonelt romaaniks kirjutas, teades muidugi, et see ühelgi juhul ilmuda ei saa.

Raamatu peategelane Mattias Raud käib viie aastaga – 1944-1949 – läbi kogu oma aastakäigule määratud põrgu: NKVD ülekuulamised, Patarei, tapivagunid, Siber, kaevandus. Aga ta tuleb sealt eluga välja. Sest ta on noor ja idealistlik ja tal on pisut õnne. Laagris juhtub kõike, inimene on viidud oma viimse piirini.  Ainult nürineda ei tohi, teab Mattias kindlalt, lootust ei tohi hetkekski kaotada. Mitte füüsilised piinad ei tapa, vaid see hall nürinemine. Ja nii nad siis „kirjutavad ja arutlevad, loovad väikesi teoseid, mida kuhugi panna ei ole peale ligase kuuetasku – aga nad loovad siiski.“ Ja üle kõige laotub kirgas põhjavalgus, mis aitab jääda inimeseks ses hirmsas, jõletus elus.

Võõra mõõga teenistuses

2011

Romaan ilmus alles kolmandal katsel, posthuumselt. 1958 esitas autor käsikirja romaanivõistlusele, kus see ei läinud ideoloogilistel põhjustel läbi. 1981 tegi ta loo mõneti ümber, kuid uus versioon leiti olevat kehvem ja sinnapaika kõik jäigi.

Aeg, millest päevikuna esitatud romaan räägib, jääb sakslaste sissemarsi ja venelaste teise tuleku vahele – 1941. augustist 1944.a septembrini. Sõjaaeg niisiis. Loo moto seisab tiitellehel: Tugevad loovad olukordi, nõrgad langevad olukordade ohvriks. Kummatigi on mõlemad oma tegude eest võrdsel määral vastutavad. Ja selle paratamatusega tegelased end lakkamatult vaevavadki. Pidev sundus valida pooli, otsustada, kelle leeris olla, kas sekkuda või vaadata kõrvalt, ajab tülli klassikaaslased, isad ja pojad, poisid ja nende tüdrukud. „Kas ei peaks inimene rohkem armastama ja vähem tegelema probleemide ja ideedega, mis teda teisi vihkama õpetavad?“ küsib päevikut pidav nooruk lõpuks iseendalt. Võideldes võõra mõõga all, võõral pinnal, võõraste ideede eest, tunneb ta üha selgemalt, et on „ei keegi eikellegimaal“, ei muud kui „välihallis mundris nimetu kogu“. Siseheitlused lõpevad leegionist deserteerumise ja põgenemisega.

Viimse meheni

2017

1940. a lämbel hilissuvel tulevad neli Rakvere koolipoissi kokku, et asutada ülelinnaline salajane rühmitus, sest: „Tarvis on midagi ette võtta, kurat! Mina ei kannata seda enam välja!“, nagu ütleb mõtte algataja, 17-aastane Rasmus. Sihiks seavad poisid võitluse „eesti rahvusliku meelsuse ja poliitiliste ideaalide säilimise eest“. Nad näppavad relvi, trükivad kooli teadetetahvlile üleskutseid ja jagavad salaja lendlehti. Ei saa ju rahulikult kõrvalt vaadata, kuidas ümberringi komnooreks astutakse ja enamlust propageeritakse. Muidugi on poiste tegevus ohtlik. Tekivad kokkupõrked uue võimu poolt ametisse pandud õpetajatega. Tagajärjed ei lase end kaua oodata. NKVD on jalul, algavad arreteerimised. Ja siis lasevad punased õhku Vabadussõja ausamba ning panevad künkale püsti oma puust obeliski. See nõuab kättemaksu ja poisid panevad punase obeliski põlema. Sel ööl hukkub üks sõpradest. Järgmiste kuude jooksul saab poiste tõotus „Viimse meheni!“ kurvaks tõeks.

Raimond Kaugveri eludaatumid

Raimond Kaugveri eludaatumid

1926

25. veebruaril sünnib Rakvere raamatupidaja perre poeglaps, kes saab nimeks Raimond Kaugver. Raimondi isa Andreas on linnavalitsuse pedantlik raamatupidaja. Ema Olga koduperenaine, kes aktiivse lahkusulisena proovis ka poega poisipõlves kirikuellu kaasata.

1933

Raimond alustab kooliteed Rakvere 3. algkoolis.

1937

Raimond jätkab õpinguid Rakvere 2. Gümnaasiumis.

1940

Rakvere Gümnaasiumi õpilasena näppab kevadel kooli relvakapist padruneid ja jääb neid linna peal müües vahele. On sunnitud koolist lahkuma, kuid peatselt võetakse kooli tagasi. Vahepeal oli Raimond koduõppel. Relvad on Raimondit kogu aeg  huvitanud. Tal on koguni II järk laskespordis, mille üle on ta väga uhke.

22. juuni moodustatakse riiki sisenenud Vene vägede toel uus valitsus, mida asub juhtima Johannes Vares-Barbarus. Rakveres toimuvad uue valitsuse vastased öised miitingud.

21.oktoobril lastakse õhku Rakvere Vabadussõjas langenute mälestusmärk. Raimondi päeviku sissekanded on väga pateetilised. Tal on õnnestunud üks tükk koju tuua.

Kaugveride korterisse majutatakse kaksteist vene vägede sanitaarõde.

1941

13. juuni õhtul küüditakse paljud Rakvere pered, teiste hulgas ka mitmed Raimondi koolivennad.

22.juuni sisenevad Saksa väed Nõukogude Liitu. Raimond hõiskab oma päevikus: „Vabadus läheneb …“.

7. juunil sisenevad Saksa väed Rakverre. Rahvas tervitab neid tormiliselt.

8. august astub Raimond Rakvere Omakaitsesse.

Augusti lõpul astub Omakaitsest välja ja pühendub memuaaride kirjutamisele. Viimased siiski ei ilmu. Valmisid hoopis näidendid „Eksimuste tööpäev“ ja „Härgmäe pojad“. Alustas romaani „Tõe eest“.

1942

24. veebruaril planeerib Raimond koos kaaslastega koolis venelaste käe läbi hukkunud koolikaaslaste mälestusmiitingut, kuid planeeritav miiting satub poliitilise politsei tähelepanu alla ja keelatakse ära. Raimond kutsutakse ülekuulamisele. Lõpetab kooli väga heade hinnetega. Isegi käitumine on lõpuks tunnistatud „väga heaks“.

Suve veedab Raimond maal talutöid tehes. Tema päevikusse jõuavad üha enam igapäevaste tegemiste kirjeldamise kõrval filosoofilised mõtisklused ja inimhinge vaatlused.

1943

Raimondi VI päeviku viimane sissekanne tehakse 31. jaanuaril. Sellele järgneb pooleteiseaastane paus. Raimond isa hävitab vahepealsed päevikud.

Augustis põgeneb Saksamaale mobiliseerimise kartuses Soome. KGB ülekuulamisprotokollide järgi asus koheselt tööle rikka soomlase juurde, kuid soomepoisid mäletavad, et Raimond alustas hoopis õpinguid allohvitseridekoolis. Samuti on Soome arhiividest leitud materjalidest näha, et ta astus Soome armeesse juba 23. oktoobril 1943. Kooli lõpetades määrati talle kaprali auaste.

1944

Märtsis määrati Raimond Soome armee 200. jalaväepolgu koosseisu. Kohtub seal Ain Kaalepi ja Leenart Tikerpuuga, kellega koos hakatakse välja andma kirjanduslikku albumit „Quasimodo“. Albumile teeb kaastööd ka Raimond Kolk ja , et kaks Raimondit teineteisega lugejate jaoks segi ei läheks, saab Kaugveri nimeks Raivo. Kokku koostatakse kaks käsikirjalist albumit.

18. augustil lahkub enamus Soomes teeninud eestlasi kodumaale, et asuda kaitsma oma kodumaa vabadust. Teiste seas ka Raimond. Eestisse jõudes saadetakse väeosa Kehra mõisa väljaõppele. 22. septembril peale Tallinna langemist vene vägede kätte, laguneb väeosa laiali ja Raimond lahkub Rakverre.

19. septembril saab Raimondi ema pommikillust haavata, mille tagajärjel sureb.

Oktoobris asub Raimond tööle Mädapea algkoolis universaalse õpetajana. Kavandab Soome-mälestuste kirjutamist. Kutsutakse mitmeid korda ülekuulamistele, kuna tema peale on kaebuse esitanud kooli komsorg, kelle Raimond tüli käigus oli trepist alla tõuganud.

14. detsember on esimene ülekuulamine KGBs, mille käigus ta pikaks ajaks vangistati.

1946

4. märtsil mõistetakse süüdi kodumaa reetmises. Karistuseks 5 aastat sunnitöölaagrit Vorkuta söekaevanduses. Raimond on kirjeldanud vangist kaevuri elu nii: "Meie ümber tusatses sageli tulitavalt näkku peksev tuisk, purgaa, mis neljakümnekraadises pakases põletas nagu leek. Meie kaevandus on otse jõe all, igas käigus sajab lõpmatult, nii et me välja ronides oleme tihti üleni märjad. Talvel külmusid vatiriided laagrisse jõudmiseni kangeks. Siis võis näha ebaharilikku pilti — barakki tulles koorisime end lahti ning asetasime purikaskõvad rõivad ahjude lähedale seisma nagu raudrüüd. Kuni me sõime ning kaklesime, sulasid nad üles."

1947

Raimond jääb varingu alla ja satub haiglasse. Tänu headele inimestele avaneb tal võimalus vangistust jätkata laagri haiglas sanitarina ja peale vastava kursuse läbimist juba velskrina. Haiglas töötades hoogustub Raimondi kirjutamisvajadus. Üksikute peatükkidena jõuab kirjades isani Rakveres romaan „Põhjavalgus“.

1949

16. detsembril ennetähtaegselt vabastatuna jõuab peale seiklusrohket teekonda Tallinna. Tallinna saabudes läheb esimesena külla oma noorusarmastusele Sigridile, kellega neil vangis oldud aastate jooksul oli tihe kirjavahetus. Kokku üle 200 vangilaagris kirjutatud Raimondi kirja oma lähedastele on tänaseni säilinud.

1950

Veebruaris abiellub Kundast pärit Sigrid Kurvisega ja asub elama Tallinnasse Gonsiori tänavale. 16. veebruaril vormistatakse Raimond tööle Tallina trammitrusti velskrina. 15. juuli vabastatakse ta velskri ametist, kuid saab tööd jätkata remondimehena. Perre sünnib tütar Katrin.

1951

Alustab Trammitrustis tööd lumesaha juhina ja seejärel trammijuhina. Valmib tema esimene sahtlisse kirjutatud romaan „Laevad kaotavad tüüri“, mis avaldatakse kirjastuses „Kupar“ alles 1993.a

1953

Raimond ülendatakse Trammitrusti teedemajanduse meistriks. Selles ametis on ta kuni 1961 aastani. Samal ajal jätkab oma kirjatööd, kuid ei looda oma teoste avaldamisele, sest tema teostes kirjeldatav vangilaagri temaatika ei vasta riiklikule ideoloogiale.

1956

Raimond liitub Noorte Autorite Koondisega. Saab novellivõistlusel II auhinna ja tema novell „Doktor Kollom“ avaldatakse ajakirjas „Looming“.

1957

21. mail arutatakse Kirjanike Liidus Raimondi novellikogu „Virvatuled“ käsikirja. Kogu ei saa positiivset hinnangut ja kirjastus lükkab käsikirja tagasi. Ometi saab Raimond novellivõistlusel III preemia novelliga „Revident“. „Loomingus“ avaldatakse ka tema söekaevandusest jutustav novell „Neljas horisont“.

1958

Valmib romaani „Sillad põlevad“ (ilmub raamatuna 2007) käsikiri. Tõenäoliselt usub Raimond nõukogude korra kokku varisemisesse, sest miks muidu kirjutab ta romaane, mille ilmumine selles ajas oli võimatu. Romaan „Võõra mõõga teenistuses“ leiab romaanivõistlusel äramärkimist, kuid avaldamisele ideoloogilistel põhjustel ei lähe.

Pereelus on rahutud ajad ja Kaugverid lahutavad oma abielu. Kuid juba 15. novembril abiellub sarmikas kirjanik „Õhtulehe“ töötaja Grete-Edith Leisneriga. Noorte Autorite Koondise kaudu saab pere elamise Pärnu mnt 23 majja, kus korterit jagatakse Adolf ja Heljo Rummoga.  

1959

„Vanemuises“ jõuab lavale Raimondi näidend „Seitse pikka päeva“, mis siiski ei saada suur publikumenu. Samuti jõuavad raadioteatris eetrisse tema kuuldemängud, mille kirjutamisel oli ta eriti usin. 1975.a lõpuks on tal juba valminud 17 kuuldemängu.

1962

Ilmub Raimondi esimene romaan, trammipargist jutustav „Keskpäevavalgus“. Sooviga saada avaldatud tuleb ta vastu riiklikule poliitikale ja kujutab oma järgmistes teostes nõukogude argipäeva ja töötajaid. Töötab lühiajaliselt kaevurina Kohtla-Järvel, et saada inspiratsiooni kaevurite elust jutustavale romaanile „Seitsmendas läänes“.

1964

Raimond võetakse vastu Kirjanike Liidu liikmeks. Temast saab elukutseline kirjanik.

1966

Raimond tutvub ja abiellub oma viimaseks jäänud abikaasa aavega. Kirjanik Teet Kallas mäletab, et Jõelähtme kooli kirjandusõpetaja Aave, lastekirjanik Julius Oengo tütar, kutsunud teda õpilastega kohtuma, aga tema peljanud seda atraktiivset naist ja sokutanud enda asemel Kaugveri. Aave oli boheemlaslike eluviisidega koloriitne inimene, väga ilus ja atraktiivne naine. “Päikesepoiss” (Teet Kallase väljend - autor) Raimond oli oma päikesenaise leidnud. Kirjaniku tütar Katrin Kaugver ütleb, et isa kolmas abielu Aavega oli tema kõige abielulisem abielu.

1979

Ägenenud gangreeni tõttu amputeeritakse Raimond jalg. Tema vitaalsust ja elurõõmu see siiski õnneks oluliselt ei vähenda.

1989

Raimond saab Fr. Tuglase novellipreemia kogumikus „Kirjad laagrist“ ilmunud novelli „Elupäästja“ eest, mis tegelikkuses oli valminud juba 1951.a. Ühelt peoõhtult koju naastes võtab Raimond alt oma proteesi ja heidab puhkama. Samal hetkel lahvatab küttekehast põlema Raimond abikaasa Aave õhkõrn peokleit. Raimond on võimetu teda aitama. Aave hukkub Raimondi silme ees.

1990

24. veebruaril valitakse Raimond rahva poolt Eesti Kongressi liikmeks. Samal ajal ei suuda Raimond enam elada oma Jõelähtme kodus. Head sõbrad, taksojuhid Madis ja Milla, leiavad talle maja Lehtses, mis saab kirjaniku päris esimeseks oma koduks. Seoses haigusega ei saa ta siiski maamajas palju aega veeta.

1992

Raimond viiakse leukeemiaga Magdaleena haiglasse, kus ta 24. jaanuaril sureb. Raimond on maetud Tallinna Metsakalmistule.

 

Eesti parim sommeljee Kristjan Markii: „Võtmesõnadeks alkoholi juures on mõõdukas tarbimine, terve mõistus ja eluterve ellu suhtumine.“

Eesti parim sommeljee Kristjan Markii: „Võtmesõnadeks alkoholi juures on mõõdukas tarbimine, terve mõistus ja eluterve ellu suhtumine.“

Arlet Palmiste

Paidest pärit Kristjan Markii on mitmel aastal võitnud Eesti parima sommeljee auhinna ja käinud Eestit edukalt esindamas mitmetel rahvusvahelistel võistlustel. Võhikule võib sommeljee ametist jääda eksitav mulje, et tegemist on tegelasega, kes päevad läbi veini tripsutab ja teistele seejärel teada annab, et milline vein kõlbab juua ja milline mitte. Mis saab seal keerulist olla? Iga Eesti inimene oskab veini hinnata – see on hapu, see on magus ja see on mingi imelik. Need, kes arvavad, et on asjatundjad, joovad haput ja ülejäänud rahvas magusat. Kõik on selge. Milleks veel siis kõrgelt tasustatud sommeljee vajalik on? Naistepäeva ootuses käisin külas Kristjan Markiil, et asjasse selgust tuua.

Kes on sommeljee?

Sommeljee on isik, kes on traditsiooniliselt vastutav restorani joogivaliku eest. Tänasel päeval on ka igal maaletoojafirmal oma sommeljee, kes tegeleb joogi valiku tutvustamisega ja sobitab jooke söökidega. Arvatakse, et sommeljee tegeleb ainult venidega, kuid päriselt see nii ei ole. Tema vastutada on kogu restorani joogikaart – alkoholivabad joogid, lahjad alkoholid, õlled, veinid, kanged joogid jne. Kõik, mis puudutab jooki, on tema ampluaa.

Mina ei ole kunagi mõistnud, et kuidas mõni jook sobib teatud söögiga paremini kui teine. Kuidas on nii, et mõne tootja valge vein sobib kala juurde ja teise oma jälle mitte. Kas see on lihtsalt lugu, et sööki põnevamaks teha või mõjutab jook tõesti toidu maitset?

Igal toidul on oma ülesehitus, oma aroomi ja maitse profiil. Samamoodi on igal joogil oma ülesehitus ja oma maitse ja aroomi profiil. Meie töö ongi need kaks asja omavahel kokku viia ja garanteerida parim võimalik maitseelamus. See ongi meie töö.

Aga millist veini peaks hamburgeri juurde jooma?

Burger on comfortfood, lihtne ja igapäevane, valge vein jääb siia lahjaks. Siia sobib kerge punane vein või linnaseline, kerge karamellimaitsega märtzen või octoberfest tüüpi õlu. Mõnedele meeldib jälle pale ale, teistele IPA. Mina võtaks isegi porteri või mõne maitseka Belgia või Sotimaa õlu.

Aga milline vein sobib pelmeenide juurde?

Viin. Kui saabuval naistepäeval tahad naist üllatada, siis söök peaks olema väljakutse. Lihtsad lahendused ei too soovitud edu.

Päriselt nüüd ma ei teagi, mida siis valida. Aga tundub, et sa ise jood ikka kõvasti, et seda kõike teada?

Mina joon siiski vähe, aga maitsen palju.

Sina oled mitu aastat võitnud Eesti parima sommeljee auhinna. Mille poolest sa siis teistest parem oled? Kas sinu nina on tundlikum või keel tunneb rohkem nüansse?

Ega seal mingeid trikke ei ole. Võistluses on kõik alad seotud erialaga. Võidujooksu või missivõistlust seal ei korraldata. Ülesanded võistluses lähtuvad reaalsest elust. Esimene ülesanne on alati teooria test, kus küsimused puudutavad üle maailma valdkonnas toimuvat. See on esimene raske pähkel. Teiseks vaadatakse , kui kiiresti sa reageerid teatavatele olukordadele, seoses sellega, kui hea teenindaja ja müügimees sa oled. Kui kiirelt pakud välja erinevaid lahendusi. Lisaks pead tundma muidugi veine, tootjaid ja veinimaid. Oluline on ka omada laia silmaringi. Mida rohkem oled reisinud ja oma silmaga näinud erinevaid tootjaid, seda enesekindlam oled. Kui oled kuskil käinud ja tootmist oma käega katsunud, siis oled kohe soovitustes tugevam.

Kas sommeljee ametit on võimalik õppida ka või käib õppimine töö kõrval rohke tinapanemise käigus?

Saab ikka õppida. Eestis on olemas Eesti Sommeljeede Erakool. Õppeprotsess nii lustakas muidugi ei ole, kui sa arvad. Joomist on vähe, kuid degusteerimist päris palju. Palju o teooria ja ka praktilist õpet. Õppekavas on kolm kursust. Esimene on baaskursus, kus ühtlustatakse inimeste teadmised, kes lähevad järgmisel kursusele. Teine on juunior-sommeljee kursus, kus pead selgeks saama erinevate tootjariikide geograafia, bioloogia, keemia, ajaloo, keeled. Lisaks kogu veinimaailma alustõed, tootmiste eripärad. Selle teadmiste maht on võrdne mitme kõrgharidusega, kui sa tahad olla tõesti hea sommeljee.

Sommeljee amet tundub noorele inimesele nagu unistuste töö. Veedad päevi kõrtsus vähehaaval veini timmides. Kas selle ametiga on tõesti võimalik tänases Eestis ära elda?

Sommeljee amet on eelkõige siiski töö, mitte lustimine. Igas töös on omad positiivsed ja negatiivsed küljed. Meie oleme teenindajad. Siin on omajagu kontori tööd ja sama palju ka saalis teenindavat tööd. Lisaks pikad päevad ja tööl tuleb olla ka puhkepäevadel. Igale inimesele see ei sobi.

Ütle ausalt, kas inimesed saavad aru maitseerinevustest. Minu meelest on enamiku inimeste jaoks olemas valge vein ja punane vein. Valget veini juuakse kala juurde ja punast veini liha juurde. Sellega teadmised piirduvad.

See on muutumas. Inimesed muutuvad järjest teadlikumaks. Koolituste käigus on välja tulnud inimeste eksiarvamused. Arvatakse , et vein on nii keeruline asi, et võtame parem õlut. Tegelikkuses on vastupidi. Veini tootmine on rangelt reguleeritud. Tihti ei pea pudelit lahti tegema, sest veinimaid ja tootjaid tundes, juba tead, mis seal sees võib olla. Õlledega on palju keerulisem. Kui öeldakse mõni õllesort või maa, siis ilma maitsmata ei oska midagi arvata. Õllemaailmas on nii palju anarhiat, tootmine on reguleerimata.

Kas tõesti on siis nii, et ühe ja sama piirkonna , ühe ja sama viinamarjasordi, maitsed võivad erineda sellest kummal pool mäenõlva ta kasvab?

Nii on tõesti. Maitsed võivad erineda ka kõrvuti asuvatel tootjatel. Üks ja sama pinnas, üks ja sama kliima, üks ja sama sort, kuid väikesed tootmise eripärad või meistri käekirja erinevused loovad täiesti erinevad lõpp-produktid.

Ole hea, anna mõni konkreetne soovitus ka. Kui võhiklik mees soovib saabuval naistepäeval naisele muljet avaldada, siis mida võiks näppu võtta?

Kindlasti lilled. Aga kui naisele meeldib vein, siis tasub eelnevalt meelde jätta, et millist veini on naine joob, sest nagu on erinevaid veine on ka erinevaid maitseid. Kellele meeldib kuiv vein kellele poolmagus või koguni magus vein. Uuri, mis prouale meeldib või küsi nõu asjatundjate käest, kui täpselt õiget ei leia, sest kindlasti on olemas midagi samas stiilis. Tihti tähistatakse tähtpäevi vahuveinidega ja see on selline kindlapeale minek. Prosecco, cava, champagne – need nimed on tuttavad ja sealt peaks igaüks endale midagi leidma.  Kui sul on aga esmane kohting, siis on kindla peale väga raske minna. See ei ole häbiasi, kui küsid viisakalt enne järgi, et milliseid jooke neiu eelistab, millised on tema ootused. Siis saab juba klienditeenindaja sulle midagi konkreetset soovitada. Ma võin ju praegu öelda, et võtke Champagne, sest see on arvatavasti maailma parim vahuvein, kuid ta on päris kuiv ja, kes kuiva ei joo, sellele see jook ei meeldi. Paljud siiski ei üldse vahuveini, seega on väike eelnev kodutöö siiski ilusa õhtu alguseks vajalik. Raske on anda üht ja konkreetset soovitust. Ma võin sulle anda maitsta maailma parimaks kuulutatud veini, kuid sinu meelest on see kuiv ja täielik äädikas. Teine inimene saab sellest aga gastronoomilise orgasmi. Igal vähegi kvaliteetsel joogil siin maailmas on oma koht ja aeg. Sommeljee töö ongi see aeg, koht ja inimene joogiga kokku viia.

Sina oled ametis Carmen Grupis ja sinu põhiliseks töökohaks on restoran „Korsten“. Kas sina oled oma restorani menüüsse võtnud ka Eesti veine ja kas sa soovitad neid ka turistidele?

Ohoo…. Eesti veinid on viimastel aastatel teinud tohutu arenguhüppe. Olen saanud proovida väga huvitavaid kodumaiseid veine. Kodused katsetused on küll toredad, kuid müügiõigusega veinitootjaid on meil veel üpriski vähe (hetkel on Eestis 10 ametlikku veinitootjat) ja neid ootaks kindlasti juurde. Kui konkurents läheb tihedamaks, siis tekib ka motivatsioon tegeleda tootearendusega, kindlasti tõuseb kvaliteet ja nii võib siin veel lähiaegadel väga toredaid ja lahedaid veine tulla. Tänasel päeval jäetakse need tihti liiga magusad, kuid samas ei ole nad nii magusad, et pakkuda desserdi juurde, kuid põhitoidu juurde ka ei sobi. Pigem peaks meistrid otsustama, et millist jooki nad toodavad, kas siis kuiva või magusat. Sellist universaalset rahvalikku maitset tabavat keskmist veini on toiduga väga raske sobitada. Veinidest enam aga hindan ma eestimaiseid käsitöö õllesid ja siidreid. Selles valdkonnas on eestlased teinud väga tugeva arengu ja pakuvad arvestatavat konkurentsi kogu maailmale. Kui on võimalik siis ikka soovitan eestimaist.

Mille poolest võiks Eesti vein maailmas silma paista? Kui maailmas tehakse veine peamiselt viinamarjast, kas siis oleks Eesti ainulaadsetel marjaveinidel võimalik silma paista?

Ütle üks mari, mis kasvab ainult Eestis? Sellist pole. Marjaveine tehakse ka mujal maailmas, selles mõttes pole Eesti venid haruldased. Soomes, Rootsis on marjaveinid täitsa olemas. Kuigi jah, seal kus viinamarjad kasvavad, seal marjaveine praktiliselt ei toodeta. Samas tehakse seal marjadest igasugu teisi napse.   

Kuidas on lood Eestis toodetud kangete napsidega? Kas siin üldse tehakse midagi ja kas need on koha leidnud ka restoranides?

Miks ei tehta. Näiteks Põhjaka aastavahetuse naps. Lisaks teeb Nobenaps mustsõstralikööri ja muudki. Kuid sarnaselt veinidega vajab see valdkond tugevat tootearendust. Perspektiivi oleks siin küll.

Kas turistid oskavad huvi tunda Eesti veini või õlle vastu? Kas restoranis küsitakse ka kohalikku napsi?

Ikka küsitakse. See sõltub muidugi restoranist ja ka sellest, kas seal käib turiste, kuid ka eestlased küsivad üha enam kohalikku toodangut. Sommeljeena ei saa ma siiski soovitada üht tootjamaad, vaid meie soovitame maitset ja maitsete koosmõju. Kui eesti vein sobib teatud olukorras, siis me muidugi seda soovitame.

Riigipoliitika soosib taas koduse veini ja õlle tegemist. Iseenesest on see hea, sest siis ei lähe kaduma aastasadade jooksul kogunenud käsitöönduslikud oskused. Kas oled sattunud proovima ka eesti kodumeistrite veinitoodangut? Vanasti mulksus igas kodus pudel toanurgas, kuidas tänapäeval on?

Viimaste aastate jooksul on see tegevus kõvasti aktiviseerunud. Mõnede jaoks on see tõsine hobi, millest võib saada tulevikus ka sissetulek. Maitsed on ebaühtlased, kuid see ongi katsetamise tulemus. Mõni vasikas läheb ikka aia taha. Oleks imelik , kui ei läheks, siis tekiks küsimus, et mida ja kuidas see meister teeb, et tal midagi untsu ei lähe. Kogemuste ja vilumuse kasvades kasvavad ka oskused ja küll areneb ka kodune alkoholi tootmine.

Praeguse valitsuse alkoholipoliitika on paljude jaoks häiriv, kuid minu meelest siiski aetakse õiget asja. Samas on mul juba äärmiselt piinlik lugeda alkoholitootjate kinnimakstud valitsust sarjavaid artikleid. Tarbimise vähenedes vähenevad ka tootmine ja ettevõtjate kasum. Kui ma kõrvutan rahva tervise ja välismaiste ettevõtjate kasumi, siis eelistan igal juhul tervist. Kas restoraniäris on juba märgata tarbimise vähenemist seoses hindadega tõusuga?

Praegu on veel vara öelda, et mis hakkab toimuma. Seisukohti on erinevaid ja teooriad on erinevaid. Ühest küljest on selge, et iga asja liigne tarbimine on kahjulik. Olgu see siis alkohol, vesi või porgandimahl. Kõigest on võimalik ennast surnuks süüa või juua. Eelkõige on terve mõistus see, mis peaks töötama, aga mis pahatihti ei tööta. Skandinaavia puhul oli märgata, kuidas alkoholipoliitika karmistudes kodutootmine suurenes. Eks näha ole, kuidas meil läheb.  

Siin on siis veel ka teine pool ehk alkoholi tarbimise kultuur. Minule meeldib napsu vahel võtta, kuid üldse ei meeldi mulle purjus olla. Pokaal veini või mõni õlu heas seltskonnas on väga meeldiv, kuid paljude jaoks algab hea pidu purupurjus peast. Samas paljud nendest , kes räägivad, kuidas nad enam üldse ei joo, on tegelikkuses alkoholiprobleemidega inimesed ja alkoholist loobumine on nende jaoks ainumõeldav, mis ei tähenda seda, et kõik teised peaksid nende eeskuju järgima. Tundub, et alkoholikultuuri osas on meil pikk tee minna. Puudub ühiselt mõistetav arusaam.

See on ka sommeljee töö üks peamisi ülesandeid – mõistlike koguste ja kvaliteetsete jookide tarbimise propageerimine. Millist jooki millise toidu kõrvale juua, et saada emotsioon. Me ei propageeri joomingut, vaid mõistlikke koguseid elamuse saamiseks. Me ei saa muidugi kätt ette panna, kui inimene midagi tellib. Saame vaid juhul, kui ta ilmselgelt on juba purjus. Inimese tarbimine sõltub alati ka aastaajast, ilmast, tellija lastetoast. See on keeruline psühholoogia, mis inimest juhib.

Siiski puudub Eestis näiteks õlle või veini tarbimise kultuur. Inimesed ei tea, kuidas ja millal juua ja muidugi, et millistes kogustes. Nädalavahetuse linnapilt on kaunis kole.

Seda ei saa öelda, et Eesti oleks selles mõttes kuidagi eriline. Sama pilt on ka Ameerikas, Austraalias, Pariisis või ükskõik kus. Mõistliku tarbimise propageerimine on vajalik. Samas ei saa öelda, et liigtarbimine oleks massiline. Kindlasti ei ole, aga istub keegi purjus peaga autorooli või tekitab mingi kakluse, siis see tekitab alati sellise võimendatud uudise, mis loob mulje, et tegemist on äärmiselt levinud probleemiga. Muidugi on neid , kes alkoholi kuritarvitavad, kuid kõige suuremate tarvitajate hulgas hakkab generatsioon vahetuma. Nädalavahetuseks koju tulles käiakse ikka enne poest läbi ja ostetakse kotid kangemat kraami täis. Sellist kultuuri on liiga palju. Samas on inimesi, kes ei pea pudelit alati tühjaks jooma ja jätavad selle järgmiseks korraks.

Kas generatsioonide tarbimisharjumustes on märgata ka mingit vahet?

Noored tarbivad rohkem magusaid jooke, magusad õlled ja mahedad coolerid. Siis on noored, kes teadlikult peavad piiri alkoholiga. Kes võtavad seda toidujoogikultuuri osana, mitte alkoholikultuuriosana. See on väga mõistlik, mida ma pooldan täiesti. Mida enam me kodus teadlikult alkoholi tarbime , mõõdukalt valitud toitude kõrval, seda rohkem me oma järeltulevat põlvkonda ka õpetame. Kodune eeskuju on alkoholikultuuris väga määrav. Alati ei pea lapsed pidudel, kus ohtralt alkoholi tarbitakse, kaasas olema. Ei koduses ega riiklikus kasvatuses ei too karm keelamine head nahka. See on meie kultuuri osa, et pulmades ja matustel on pudel laua peal. See ei pea seal olema, aga ei viin ei pea olema ka kohvikannus, kust teda kruusi valatakse. See oleks ka tobe. Võtmesõna on mõõdukas tarbimine, terve mõistus ja eluterve ellu suhtumine. Koguste vähendamine tuleb kindlasti kasuks, kuid täiesti vältimine on iga ühe isiklik otsus. Samamoodi suitsust või magusast loobumine. See on inimese isiklik otsus, mida mina pean austama. Samas suhtumine, kus oma eluviisi peale surutakse, nt nagu taimetoitlased, kes vaatavad sind vihase pilguga, kui sa liha sööd, siis selline käitumine pole ka päris normaalne.

Sa oled Paidest pärit. Kas kodus käies astud kohalikest kohvikutest läbi ja hindad sealset veinivalikut. Kuidas üldse maapiirkondades sobitakse kokku toitu ja jooke?

Kui ma vanematel külas käin, siis ma käin seal puhkamas. Vahel käin väljas, aga peamiselt viibin siiski kodus. Maaturism kui selline on meil päris hästi arenenud ja sellega nähakse kõvasti vaeva. Samas restorane, kus teadlikult tegeletakse menüü arendamisega, palju ei ole. Nemad oma kliente vähehaaval harivad ja suunavad. Näiteks Kõue mõis ja Põhjaka mõis. Eraldi kedagi esile tõsta siiski ei tahaks. Oluline ei ole ainult alkoholi vaid ka alkoholi vabade jookide valik ehk kogu menüü terviklik lahendus. Tallinnas on muidugi selliseid kohti rohkem.   

Kui sa sõpradele külla lähed, siis mida sa kaasa võtad? Milline mark on selline universaalne, mis sobib alati?

See sõltub. Ilmast, aastaajast, kas pidu on sees või väljas, mida plaanime ette võtta, kas peol süüakse ka või mitte. Ühest vastust anda on raske. Enam-vähem ma tean, mis mu sõpradele meeldib. Loomulikult vaatan ka mina, mis poes soodsama hinnaga on. Kui hea vein on soodushinnaga, siis miks ei peaks ma seda ostma. Mingil määral ostame kõik hinda, kuigi odav hind ei saa olla valiku ainus eeldus. Alati tasub veidi vaeva näha ja tavaliselt teised oskavad seda vaeva hinnata.

Lõpetuseks tahaks veel teada klaaside kohta. Kui mul on nüüd söök valmis ja sobiv jookki olemas, kas vale klaas võib rikkuda kogu terviku. Kui oluline on üldse klaas joogi tarbimisel või on see pigem müügimehe jutt, et toodet huvitavamaks teha?

 Klaas muudab suisa füüsiliselt maitset. Klaaside kuju, kuidas jooks su suhu voolab, millised maitsemeeled saavad esimesena puudutatud. On olemas veinid, mis nõuavad väga konkreetset klaasitüüpi ja on olemas veinid, mis sobivad ka universaalsete klaasidega. Vahuveini puhul on nii, et tavaliste vahuveinide puhul võiks kasutada sampanjapokaale, kuid kvaliteetsemate, nt champaignade, puhul tasuks mõelda isegi valge veini klaaside peale. Areng ja küpsus tuleb paremini välja. See on oluline osa emotsioonist, aroomist ja maitsest. Mmhh,… jah. Tasuks ikka alati valida õiged klaasid.

Lähen teen nüüd klaasi enda tehtud koduveini. Võtan õige valge veini klaasi ja tarbin mõõdukalt. Kõrvale võtan mõne hea mereandidest suupiste, nt krevetid. Kui see kõik kenasti kokku sobib, siis loodan , et naistepäeval minu kaasa oskab seda samamoodi hinnata. Tänan ette rõõmu toomast. 

Anna Levandi: Kui Tahad , et kõik oleks hästi, siis ära tee pahasti.

Anna Levandi: Kui Tahad , et kõik oleks hästi, siis ära tee pahasti.

Arlet Palmiste

Mulle meeldib vestelda inimestega, kes mind inspireerivad, kelle silmade läbi saab elu näha uue nurga alt. Anna Levandi on kindlasti inimene, kellega kohtun ja vestlen alati meelsasti. Anna kutsus mind vaatama Haabersti Uisukooli aastalõpuetendust. See oli minu jaoks äärmiselt rikastav kogemus. Jääle sõitis umbes 100 erinevat uisutajat, kes koos ja eraldi näitasid rohkearvulisele publikule oma õpitut. Uisutamine on imeline ala. Mäletan , kuidas lapsepõlves näidati telekast iluuisutamise ülekandeid, siis kogunes terve pere neid jälgima. Uisutajad tundusid nagu võlurid jääl oma imeliste hüpete ja kiirusega. Juba sellest ajast jäi mulle meelde kaunis Anna Kondrasova. Allar Levandiga kohtus Anna 1988 Galgary olümpiamängude lõpetamisel, kus Allar Anna tantsule palus. Juba aasta pärast alustasid nad ühist elu Eestis. Kuna Anna tööks vajalikke uisuhalle oli Eestis vähe, siis algatasid nad Haabersti uisuhalli ehituse, mis on tänasel päeval Anna teine kodu. Hoog panustada Eesti ühiskonna arengusse pole tal raugenud.

Millega sa praegu igapäevaselt üldse tegeled?

Mina tegelen ikka iluuisutamisega. Näiteks lähen esmaspäeval (vestlesime reedel, 20. jaanuaril) oma õpilaste Helery Hälvini ja Daniel-Albert Nauritsaga Euroopa Meistrivõistlustele Ostrovas. Nad on mõlemad Eesti meistrid, kõik kriteeriumid täitnud ja selle koha välja teeninud. Järgmine nädal olen siis seal. Siis on mul veel kümme noort uisutajat vanuses 10 kuni 15. Noored ja andekad. Nendega ma tegelen igapäevaselt.

Ühes oma intervjuus mainisid, et miks ei võiks mõni Eesti uisutaja uisutada maailma kõige kõrgemas konkurentsis. Kuidas tegelikult on? Kas sa siiralt usud, et mõni Eesti sportlane võib tulla maailmameistriks?

Miks mitte? Siiski on paar asja , mis teevad selle keeruliseks. Meil ei ole konkurentsi. Sellist loomulikku igapäevast konkurentsi. Džunglit, kus sportlased hakkaks teineteist sööma ja läbi selle omavahelise võitluse areneks. Pole loomulikku evolutsiooni, kus ellu jäävad parimad. Meie kandepind on väga väike, valik on väike ja neid , kellele looduslikult sobiks see ala, neid on veel vähem. Nende vahel ei ole nii suurt konkurentsi. Meie uisutajad ei pea konkurentsi pärast nahast välja pugema. Nad saavad rahulikult areneda, nii kaua kuni neil on aega ja tahet. Kui konkurents on nii tugev, et seal püsimiseks pead igapäevaselt üha enam pingutama, siis on isiklik areng vältimatu.  Venemaal on näiteks selline tase, et Venemaa meistrivõistlustel osalenud 24 tüdrukust võiks 15  esimest olla maailmameistrid. Koondisesse pääseb aga ainult neli, kuigi ka viies võiks vabalt maailmameister olla. Vat selline tase. Seal jäävad pinnale ainult andekamatest andekamad, need, kes suudavad trenni teha. Seal ei ole sul aega küpseda. Kui sa täna ei suuda tasemel olla, siis kukud välja ja ongi sinuga kõik.

Sina oled tegelenud uisutamisega kõige kõrgemal taseme. Selle treeningu vaeva omal nahal tundnud. Mis siis neil eesti sportlastel viga on, et nad ei suuda tõusta absoluutsesse tippu? On nad laisad või mis jääb puudu?

Ei, nad ei ole laisad. See on see, millest ma rääkisin. Kõigil on teinekord halvad päevad. Siin nad võivad seda endale lubada, aga Venemaal pole sul valikut. Konkurendid võtavad su koha. Isegi halval päeval pead sa iseendast maksimumi andma. See ongi see vahe. Nemad peavad igal juhul treenima ja pingutama ja arenema, nad ei saa endale lubada halba päeva või puhkust. Ma ei pea silmas ainult Venemaad, vaid ka teisi suuri riike – Hiina, Ameerika. Seal on tohutult võistlejaid. Seal pead ennast iga juhul kokku võtma. Meil ei pea, meil võid endale lubada lõõgastust.

Eks samad probleemid on Eesti sportlastega ka teiste alade juures. Edukas olemiseks pead leidma endale tugevad treeningpartnerid ja reeglina leiab neid välismaalt. Kas sul kuskil vahel kripeldab ka, et sul jäi kõige kirkam medal tiitlivõistlustelt võitmata?

Võitsin Euroopa Meistrivõistlustelt neli pronksi, kuid ei kripelda. Ju mul jäi midagi õigel ajal tegemata. Igaühele oma. Aga sellel tasemel võistelda, oli ikkagi supertase.

Kas sa oled täna edukas?

Arvan küll. Ma olen ambitsioonikas. Mind ei rahulda asju lihtsalt ära teha, ma tahan neid maksimaalselt hästi teha. See tavaliselt toobki edu.

Tänasel päeval oled sa treener. Sul on oma uisukool, õpilased, sa oled omal alal Eestis väga austatud. Treenerina ei ole sinu õpilased võitnud veel maailmas märkimisväärseid tulemusi. Kas sul on stiimulit ja soovi treenerina veelgi areneda, et sinu õpilased võiks kunagi ka maailmameistrid olla?

Treenerina ma arenen iga päev. Maailm on praegu lahtine. Me kõik näeme teiste tegemisi. Väikeste kohtade treeneritena me teeme oma tööd, nii palju kui meil jaksu ja võimalusi on. See ei tähenda , et treenerina oleks meil teadmisi vähem kui suurriikides. Tihtipeale on meie teadmised hoopis suuremad ja rikkalikumad, sest me peame töötama kehvema materjaliga. Näiteks ettevalmistusharjutuste valik, millistega minuga keegi kunagi ei töötanud. Mulle öeldi, et mine hüppa ja kui ei hüppa, siis mine koju. Meie aga proovime oma sportlasi mitmekülgselt arendada kasutades erinevaid harjutusi ja ka teiste spordialade praktikat. Otsime pidevalt üha rohkem uusi võimalusi. Mina austan selliseid treenereid palju rohkem. Soomes ja Rootsis on sama probleem treeneritel. Meil ei ole sellist materjali nagu on Venemaal.

Kas treeningmeetodid sinu sportlaskarjääri ajal ja tänasel päeval on väga erinevad?

Ei saa öelda. Me teeme täna samu asju – tants, koreograafia, kergejõustik, akrobaatika. Neid abistavaid alasid tegin ka mina väga suurtes kogustes. See tundide arv on meeletu. Tulemus ei tule niisama. Tulemus tuleb tänu tundide arvule ja maksimaalsele püüdlikkusele. Maksimaalsele. Igast trennist tuleb võtta viimane ja endast kõik anda.

Kas sind rutiin ei tapa? Iga hommikul lähed uksest välja, jälle sama jäähall, samad õpilased, samad harjutused. Mis on see stiimul, mis sind kodunt välja viib?

Ma arvan, et see rutiin mulle isegi sobib. Rutiin hoiab toonuses. Ei saa lasta ennast lõdvaks, ega lase laiali laguneda. Teinekord puhkuse esimestel päevadel tunnen ma end imelikult, sest aega on , aga poolest päevast väsimus vaevab. Tehes päev läbi tööd, siis oled õhtul ikka virk ja kraps. Silmad säravad. Minu organism vajab rutiini. See on harjumus juba lapsest saadik ja kui seda ei ole, siis on väga imelik. Aga iga organism on erinev.

Mis sind iga päev rõõmustab?

Ma tegelen lastega. Laps pole mingi asi. Laps on iga päev erinev. Mul on neid palju ja kui mõnel on üks päev hea ja teisel teine päev ja kui lähed tööle, siis kunagi ei tea, mis sind ees ootab. Lähed trenni, teed suurejoonelised plaanid, aga siis pole pool gruppi haiguse tõttu tulnud. Mis mõttes? Teinekord pidid jälle kõik väsinud olema ja järsku tulevad, silmad säravad. Treeneri töö on kummaline. Hommikul vara alustad ja õhtul hilja lõpetad, sest päeva keskel on lapsed koolis. Meie süsteemis käivad lapsed koolis alati. Vahel saavad koolist ära, kui õppimisega on kõik korras, kuid üldiselt on kool kohustuslik. See väsitab siiski, sest meil on laupäeval ka tööpäev ja kui on võistlused , siis pühapäeval ka. 24/7

Millal sa aega siis iseendale leiad?

Eks ma selle 24 tunni jooksul leian mõne tunni ka endale. Samas on see hea, sest pole aega, et tekiks depressioon, pahad tujud või midagi muud masendavat. Lihtsalt ei ole aega. Ma leian et see on pluss. Ma vaatan omavanuseid inimesi ja mõtlen, et see ei ole hea, kui on inimestel liiga palju vaba aega. Muutud liiga mugavaks ja laisaks. See on siis kohe keha peal tunda, kaotad välimust ja siis kaotad ka sisemist vormi. Ma tunnen , et peaksin ka ennast rohkem liigutama, et sportlik vorm ei kaoks ära. Aga see on jälle laiskus.

Millised on sinu salanipid, et sa alati nii hea välja näed?

Mina ei arva, et ma näen hea välja. Mina nägin hea välja viis aastat tagasi, kui ma selles tantsuprojektis osalesin. Siis ma nägin oma standardite järgi superhea välja. (Anna naerab südamest). Nüüd ma olen selle vormi kaotanud ja selle üle on mul kurb meel. Aga sellist elu, nagu need neli kuud, ei saa kogu aega elada. See oli hullumeelsus. Nüüd peab pingutama, pole  parata.

Sa oled kogu aeg töö. Kui oluline on sinu jaoks sinu pere?

Pere on number üks. Mul noorim poeg on tööl tihti kaasas. Ma olin temaga nii kaval, et temagi uisutab ja siis on ta minuga kaasas. Allar on meie rütmiga juba harjunud ja on samuti kauem tööl. Õhtul siis kohtume. Hea on see, et me oleme Allariga mõlemad sportlased. Meile on selge, et nii need asjad on ja pole mõtet midagi üle arutada. Mõnele selline elurütm võib-olla ei sobi, kuid see on juba tema asi.

Kas on tõsi, et iluuisutamisega tegelevad mehed on kõik veidi imelikud? Eestlane liibuvates pükstes avalikult tantsivate meeste peale lugupidava pilguga ei vaata.

See arvamus on muutunud. Ma vaatan oma mehe peale. Kui meil olid esimesed lapsed Anders ja Armand, siis arutasime, et paneme nad uisutama. Allar ütles siis, et mida kuradit. Kuid viimase poja Arleti puhul otsustasime ühiselt , et oleks väga hea kui ta uisutaks. Allar ise seletas poisile, kui ta oli neljane, miks ta peaks uisutama – milline treenitus, milline kontsentratsioon, tasakaal, tants, muusika. Sa õpid publiku ees esinema. Sa õpid seda ala harrastades nii palju ja see annab eluks vajalikke oskusi. Viimasel ajal, kui mehed hüppavad neljakordseid hüppeid, on välja arvutatud, et hüppesse minnes on koormus nagu kosmonaudil raketi startides. Treenitus on neil meestel kõrgel tasemel. Iluuisutamine pole enam ammu ainult naiste ala, vaid see on väga mehine ala, kuigi peab tantsima, aga meeste tants on väga ilus. Mulle meeldib väga.

Kui tihti te perega kõik kohtute? Mida teil siis ühiselt meeldib ette võtta?

Suured poisid elavad juba oma elu. Jõuluks sellel korral tulid õnneks kõik koju.  Aga väikese Arleti ja Allariga saame ikka igal õhtul kokku. Meile meeldib siis koos süüa teha. Suure naudinguga. Poiss vaatab kuidas isa süüa teeb ja siis annab ka oma panuse. Ütleb näiteks , et oodake ja siis midagi toimetab seal köögis, kuni kutsub meid. Siis on teinud mingi magustoidu või smuuti. Kõik on siis alati ilusti serveeritud. Me käime koos kinos, teatris , spaas. Me käime igal pool koos. Poiss on nüüd juba 11. Piisavalt vana, et kõik täiskasvanute etendused ära vaadata. Ta on nagu meie väike maskott. Me käime tõesti palju väljas. Vahel on raske, sest minu tööpäev lõpeb hilja, kuid siis aitavad kolleegid välja ja viivad trenni läbi. Teinekord aitan jälle mina neid.

Sinu lemmiklilled on roosid ja palusid ka oma sünnipäeval külalistel tuua roose, mida saaksid oma aeda istuda. Sul on imekaunis aed ja kodu muidugi ka. Omaette metsa sees, kuid samas viie minuti kaugusel Tallinna kesklinnast.

Kodu on koht, mille juures me rahaga ei koonerda. Asi pole ainult rahas, vaid meil meeldib kodus ka kõike ise teha. Roosid said kõik kenasti aeda istutatud. Mõned talved on rooside jaoks halvad, aga teinekord elavad kenasti üle. Viimasel ajal on lund vähe, mis kataks roosid nagu tekiga, seda on neile vaja. Aga aias ma askeldan ikka ise. See on pärit minu vanaemalt, kes väga armastas roose. Tema keetis isegi roosimoosi, kuid minul see nii hea välja ei tule. Vist teen midagi valesti.

Sina tulid Eestisse elame 1989. Kas selline keskkonnavahetus oli sinu jaoks sokk?

Oli küll. Venemaal ma olin oma ala tipus. Kõik austasid. Siin pidin ma kõigega nullist alustama. Ma pidin keelt, kultuuri, traditsioone ja ka inimesi õppima tundma. Ma pidin ennast oma ametis tõestama. Ühesõnaga pidin kõigega otsast alustama, aga äkki see oligi tore.

Milliseid alternatiive elu sulle sellel ajal pakkus? Kuhu sa veel oleks võinud minna?

Maailm oli sellel hetkel minu jaoks lahti. Mulle tehti pakkumisi esineda jääshowdes ja töötada treenerina Ameerikast, Austraaliast ja mitmelt poolt Euroopast. Kuid elu viis sinna , kus olid süda ja armastus.

Kas eestlased ei tundnud sinu jaoks liialt kinnised ja konservatiivsed? Uusi inimesi ei taheta sugugi hästi vastu võtta?

Ei ole eestlastel midagi viga. Ma olen elanud ühiskonnas, kus keevaliselt paisatakse igasugu asju suust välja. Kui see jutt on positiivne, siis pole häda midagi. Aga kui suust lendab õhku suvalist prahti ja ei hoolita sellest, kuidas teine ennast selle tagajärjel tunneb, siis see pole nii hea. Eestlastega tuleb lihtsalt harjuda elama. Eestlane ei ütle kunagi, mida ta mõtleb. Mitte kunagi. Isegi mitte häid asju. Eestlane on kogu aeg valves. Et aru saada, mida inimene mõtleb ja tunneb, selleks pead teda tundma õppima. Pead ennast tegema usaldusväärseks. Sa pead ennast muutma usalduslikumaks ja siis ta avab ennast. Ega naljalt keegi siin enda sisse vaadata ei lae ja see on hea. Meie kodu on külalistele kogu aeg avatud. Meil käib palju sõpru, see on peamiselt Allari pärast. Allari vanaema ütles talle, et sa oled tore poiss, aga sul on liiga palju sõpru. Minu meelest pole sõpru kunagi liiga palju. Eriti nüüd aastate möödudes saad aru, kui oluline on, et sul on palju sõpru. Sõpru ja suhteid tuleb hoida. Ennast ei saa jõuliselt inimestele peale suruda, vaid see kohandumine käib ikka ajaga koos.

Ega Eesti ühiskond sind hästi vastu ei võtnud.

Üldse ei võtnud. Kommentaarid olid sellised, et üks venelane tuleb ja varastab nende printsi. Mina olin siis tulles väga paha inimene. See eelarvamus oli kohutav. Algus oli ikka raske. Ma ei pidanud alustama nullist, vaid isegi miinusest ja sealt siis ennast üles upitama.

Kas eestlaste juures oli ka midagi eriti veidrat, millega harjumine võttis aega?

Verivorst. Ma ei söönud 15 aastat verivorsti. Ma isegi ei saanud aru, kuidas sellist junni üleüldse süüa saab. Siis ühel korral tundsin head lõhna ja mõtlesin, et proovin ära. Nüüd on see minu lemmiktoit. Või siis ka kastmed. Eestlased kasutavad hästi palju kastmeid. See on toidukultuuris suur erinevus. See ei olnud minu silmale meeldiv. Just silmale, sest meenutas midagi muud. Aga lapsed tulid koolist ja nõudsid. Eks ma siis tegin ja proovid ka ise ja hakkab meeldima.

Nüüd oled sa eestlaste jaoks juba nii oma inimene, et president on sulle ka medali andnud. Sa osaled aktiivselt ühiskondlikus töös. Miks?

Ma olen selline inimene, et ma ei saa niisama kõrvalt vaadata. Ikka ütlen oma arvamuse välja, vahel äkki isegi liiga otse. Aga kui ma olen omas valdkonnas Eesti tipus, siis ma arvan, et pean oma seisukohti avaldama ja sama asja pärast võetakse neid otsustajate ringis ja rahva hulgas samamoodi kuulda. Lisaks elukogemus. Ma olen elanud erinevates ühiskondades ja süsteemides. Lisaks veel oma ametis suured saavutused ja loomulikult kolm last, kelle üle olen ma väga uhke. Ma olen patriootlik. Jah, ma olen venelane, elan venelasena ja suren venelasena. Ega rahvus ei muutu, kuid ma austan ja aktsepteerin neid ühiskondi, milles ma elan ja olen elanud. Kui me elasime Norras, siis elasime nende tavade järgi, kui me elame siin, siis elame siinsete traditsioonide järgi. Nende minu põhimõtete pärast, mis näitavad vene rahvast mitte nii tüüpilises valgusest, lükatakse mind tihti ette, et ma omi seisukohti avaldaks.

Sina tulid Eestisse juba ammu, kuid tänasel päeval kipuvad paljud noored ja ka vanemad hoopis välismaale minema. Mõned tulevad tagasi, mõned mitte. Kuidas hoolivust kodumaa vastu suurendada?

See on minu meelest sõltub inimese kodusest kasvatusest. Kui kodu ja kodumaad armastavaks inimene on kasvatatud. Armastus muidugi muudab asju, nagu minu puhul. Meie elasime Norras ja mina oleks sinna hea meelega jäänud. Mulle seal kõik sobis igas mõttes. Aga Allar ütles, et ei, läheme koju. Meie omad lapsed ka. Armand õppis kaua aega Ameerikas, aga algusest peale oli selge, et ta ei jää sinna, sest siin tundis ta ennast kõige paremini. Anders töötab praegu Amsterdamis, ta sai konkursiga selle koha ja on väga uhke, kuid pikem eesmärk on tal ikkagi tulla koju tagasi. Õnneliku kodu saab üles ehitada igas riigis, selleks ei pea sõitma välismaale. Sama moodi saab igas riigis halvasti elada.

Mida Eesti sinu jaoks tähendab?

Kodu. Minu jaoks on jäähallid igal pool maailmas ühesugused – valged seinad ja +7 kraadi. Aga siin on minu kodu. Sellist kodu ei saa Moskvas kunagi omada, kus elad metsa sees ja 5 minuti kaugusel kesklinnast.

Te olete Allariga koos pidevalt nagu armunud. Mis selle ilusa suhte saladus on?

Me näeme vähe. Nagu M. Thatcher ütles, et kaks tundi päevas meest näha on küll. Meie  näeme isegi rohkem. Me näeme harva ja igatseme teineteise järgi. Lisaks ei pea kõiki asju välja ütlema. Targem on vait olla, kui igasugu ebameeldivusi endast välja laduda. Kui me oleme koos ja meil on vaba aeg, siis kasutame seda väga kvaliteetselt. Meie aeg on alati sisukalt sisustatud. See hoiab suhte terve ja alati värske. 

Sa mainisid, et lapsed on sul tublid ja sa oled nende üle uhke. Milliste põhimõtete järgi oled sa oma lapsi kasvatanud?

Esiteks. Lapsed on vanemate peegel. Kui sulle laste juures midagi ei meeldi, siis vaata iseennast ja küsi, mida sa valesti tegid. Teiseks. Piiramatu ja tingimusteta armastus. Ma armastan neid sellisena nagu nad on, aga ma olen nõudlik ja karm ema. Meil on põhireeglid paigas. Ma ei mõtle seda, millega nad parasjagu tegelevad, kuigi ka seal olen ma öelnud, et kui midagi teed, siis tee maksimaalselt hästi. Peamine on , et nad oleks iseenda suhtes ausad. Sa pead olema iseendaga rahul, siis on teised ka sinuga rahul. Siis saab sind usaldada ja sinu peale loota. Austa teisi, siis austavad teised sind.

Sa oled laste treener. Kuidas sulle tundub, kui hästi või halvasti on eesti lapsed kasvatud?

Iluuisutamine on ala, kus alustatakse juba kolme –nelja aastaselt. Sinna tulevad igasugu taustaga lapsi koos oma vanematega, väga värvikas seltskond. Väga. Arusaamised elust on väga erinevad. Meie treenerid on suhteliselt jõulised, sest meil peavad olema oma töö tegemiseks reeglid paigas. Kui need väikesed või nende vanemad hakkaksid meid juhendama, siis oleks õudne, mis sellest lõpuks välja tuleb. Kui meil lastega on kõik paigas, siis hakkame ka neid vanemaid laste kaudu juhendama. Ega päriselt kedagi ei muuda, inimene on ikka selline nagu ta tahab olla. Kuid inimene, kes tegeleb iluuisutamisega, on siiski teistsugune. Tihti kurdetakse, et lapsed väsivad liialt ära, nad on liialt koormatud. Mõeldakse välja lastele pseudoprobleeme. Uisutajatel neid probleeme ei ole. Neil on iga päev pikad treeningud, neil on väga täpselt paigas kogu päevakava. Reeglina õpivad nad koolis kõik hästi või väga hästi. Neil lastel pole kunagi igav, et nad ei teaks, mida endaga peale hakata. Kui neil on vaba päev, siis ma näen, kuidas nad riietusruumis juba planeerivad, mida nad sellel päeval ette võtavad. Nad ei vedele kunagi kõht punnis diivanil. Nad on väga positiivselt aktiivsed.

Kas vanematega suheldes on olnud ka arusaamatusi?

Seda tuleb pidevalt ette. Kõigi jaoks ei saa olla perfektne. Omavaheline konkurents ja kadedus. Tihti süüdistatakse treenerit, kui laps on teisest halvem, et treener pöörab teistele rohkem tähelepanu. Aga meie ju teame, et ühele on rohkem antud ja teisele vähem, looduslik sobivus. Või ei taha laps üldse uisutada, vaid lapsevanem tahab. Ühesõnaga miljon põhjust, aga see on normaalne. Ma arvan, et koolis on õpetajatel palju hullem, sest meil on rohkem võimu. Mina saan oma õpilastest loobuda, kui meie omavahelised suhted jooksevad tupikusse. Koolis õpetaja ei saa seda teha, ta peab kõik probleemid alla neelama, endas maha suruma ja sellega edasi minema. Kui meil on oma lapse koolis arenguvestlused, siis mina lähen sinna alati lilledega, sest ma naudin, kuidas õpetaja õpetab, tema suhtumine oma töösse. Teine lapsevanem tuleb ja kõik kakskümmend minutit lihtsalt sõimab, et kui valesti kõik on. Ja õpetajal pole õigust sellest õpilasest loobuda. Mis teha.

Mis on sinu õnne valem?

Selleks , et õnnelik olla, on vaja ennast õnnelikuks teha. Sport õpetas seda mulle. Ärkad hommikul üles ja ei tunne oma keha. Siis kui jääd asemele puhkama, siis jääd rongist maha ja sinu asemele tuleb keegi teine. Elus on samamoodi. Kui jääd koju virisema. Jääd töölt koju, võtad haiguslehti ja oled õnnetu. Et õnnelik olla tuleb vaeva näha. Kui tahad terve olla, tuleb nii elada, et oleksid terve. Minul pole võimalik haige olla. Paljud inimesed sõltuvad minust ja ma paneksin nad raskesse olukorda. See pole võimalik. Ma ei ole ideaalne, mul on ka halbu päevi, kuid tööle minnes pühin selle peast välja ja annan endast parima. Ma ei saa lubada ka seda, et teised peavad võtma mind sellisena nagu sellel hetkel olen. Samamoodi on ka kodus. Kui sa tahad , et kõik oleks hea, siis ära tee pahasti.