Ametnike maffiast

Eesti riigis valitseb üks kummaline maffia - ametnike maffia. See seltskond suudab paberi peal ära teha suure osa tööst, isegi nii palju, et reaalselt pole vaja midagi ellu viia. Ametnikud on pidevalt kaitseseisundis, ükskõik mis murega sa tema poole pöördud, leiab ta alati seadusliku, eelarvelise või mõne muu põhjuse, miks ta ei peaks kodanikku aitama või miks ta seda teha ei saa. Paljudel juhtudel võib see olla ka tõsi, kuid siis tuleb seda selgitada seda kodanikule arusaadavas keeles. Ametnike vastused on aga tihti täis paragrahve, numbried ja tabeleid, mille mõistmiseks läheb vaja eriharidust. Seepärast löövadki paljud käega headele ideedele, kui tuleb välja, et selle elluviimiseks on vaja suhelda mõne riigiasutusega.
Olen suhelnud paljude riigiettevõtetega (Maanteeamet, PRIA, RMK jne). Pean tunnistama, et isegi minu jaoks , kes on harjunud suhtlema ametnikega on see alati äärmiselt kurnav. Tulles kohtumiselt ametnikuga, saad teada, et sinu mõtted on rumalad ja neid ei ole võimalik ellu viia.
See ametnike maffia, kes saab Eesti mõistes enamuses siiski keskmist palka ja seda meie kõigi ühisest rahakotist, need , kes on ametisse pandud rahvast teenima, on ehitanud endale paberist kindluse, mida ühel tavalisel kodanikul on raske vallutada.
Siit ettepanekud. Ametnike arvu Eestis tuleb vähendada, sest praegusel kujul on Eesti riigiaparaat suhtarvudes Euroopa suurimaid. Kindlasti on teatud perioode ja teatud ameteid, kus on pidev ajanappus, kuid võin kindlalt õelda, et suures osas tegelevad ametnikud aja surnuks löömisega. Samas on riigiametis tagatud sulle paljud privileegid, mida erafirmas töötades pole ehk näiteks on ebakompentenset ametniku väga raske ametist vabastada, kui ta just päris kriminaal ei ole. Seda saab teha makstes suurt valuraha. Kas pole kummaline, et inimene ei  tee oma tööd korralikult ja saab siis veel preemiat ka.
Tõsta tuleb amtnikke kompetentsi, sest paljud probleemid on tingitud sellest, et kui kodanik tuleb oma murega, siis ametnik ei saa sellest aru ja mitte soovides oma rumalust tunnistada leiavad põhjendusi tegemata jätmiseks.
Kolmandaks peaks iga ametnik kord näiteks nelja aasta järel töötama erafirmas, kus puutuks kokku päris eluga ja teaks mida tähendab eelarve täitmine reaalse tööga. Siis äkki lõpeks see mugavustsoonis elamine.

Suhtluskultuurist ja debatist

Olen andnud nõusoleku osaleda riigikogu valmistel Vabaerakonna nimekirjas. Seetõttu olen tavapärasest enam jälginud meie poliitilist elu. Ma pean tunnistama, et kuidagi väga raske on elukutseliste poliitikutega ühele lainele tõusta. Seda mitmes mõttes. Esiteks ei suudaks ma kuidagi poliitdebattidel ebaviisakalt kaaskõnelejale vahele karjuda. Teiseks ei suuda ma vaadata inimesele silma ja siirale küsimusele vastuseks täielikku pläma ehk populismi ajada. Kolmandaks ei ole mul argumente tõestamaks, et teatud erakondade lubadused on täielik rumalus ja need ei täitu kunagi, vaid lubadusi lubatakse vaid lihtsa populaarsuse saamiseks. Pole mulle antud soont siiraste silmadega jahu ajada.
Kõige enam häirib mind eelnevatest kultuurse sõnakasutuse puudumine. Poliitdebatil nagu eeldatakse, et ütlemised on teravad ja vastandlikud. Miks ei võiks olla debatid tõeliselt asjalikud, kus erinevatest ideedest sünnib midagi uut ja Eesti elu edasiviivat. Nii nagu omal ajal sündis Rahvarinne. Praegu on iga oponendi arvamus laiduväärt ja seda tuleb selgeks teha võimalikult labaselt väljendudes (nt Ligi, Gräzin, Savisaar, Ansip, Simson jne). Poliitikud, kelle sõnapruuk on olnud ebatsensuurne, halvustav ja mõnitav, tuleks kõrvaldada igasugu debattidelt. Meil aga viiakse nad omavahel hoopis kokku, teades, et tele ja raadioreitingud on siis üleval ja rahval on nalja rohkem. See välistab aga debati tõsiste teemade üle.
Lugesin tutvustust ETV ametlike debattide kohta. Saated on lühikesed ja teemasid palju, kuid minu jaoks Eesti elu kõige olulisemaid teemasid ei puudutata üldse. Kodanikuühiskonna areng, maaelu mitmekesistamine, laiapõhjaline kultuuri- ja spordiareng, neid teemasid ei arutata. Need on kokku pandud sotsiaaltemaatikaga, kus nad kindlasti esile ei tõuse, sest pensionid ja toestused võtavad kogu aja. Mitte , et mul oleks nende arutelude vastu midagi, aga olulisi teemasid, mis puudutab iga inimest ja kogu riigi pikaajalist tulevikku, ei arutata. Sellest on kurb.
Siit üleskutse. Olen valmis osalema erinevatel debattidel ja ümarlaudadel, kui seal austatakse oponente ja püütakse leida lahendusi tänastele kitsaskohtadele.

Head uut aastat ! Seda otses mõttes HEAD aastat! Kuulasin mingeid ennustajaid, kes rääkisid, et hull aasta on tulemas ja sõda vältimatu. Kuidas mulle ei meeldi need paanika külvajad. Kui inimestel oleks rohkem positiivseid mõtteid, siis oleks ka ühiskond hulga positiivsem. Millegipärast kipume siiski avalikult eelkõige  negatiivseid mõtteid avaldama. Rohkem positiivsust ootaks poliitikutelt, ajakirjanikelt, arvamusliidritelt ja kogu rahvalt.
Postiivsusest veel rääkides. Tegime perega jõulukaardi, mida saata sõpradele ja koostööpartneritele. Kaardile joonistas pildi tütar Eva- Lotta ja kaardile lisatud lumehelbe heegeldas Triinu. Sai väga ilus asi, mida kindlasti tasub alles hoida. Saatsin kokku 40 kaarti. Arvake paljud saatsid vastu. Õige vastus on mitte ükski. Mul tekkis mitmeid küsimusi, et kas asi on minus või milleski muus. Arvaks, et inimesed saadavad kasvõi neti teel siis vastu tervituse, aga isegi neti kaarte tuli käesoleval aastal postkasti vist kaks tükki. Netikaartide hulga vähenemise üle olen muidugi õnnelik, sest see on kõige vähem südamlik moodus kedagi tervitada. Kui aadressikastis on sada netiaadressi, siis kaob sealt kohe isikiku pöördumise soojus. Kas inimesed ei pea oluliseks jõulusid või ei pea nad oluliseks vastata. Isegi kui mõni mind ei kannata, oleks siiski viisakas vastata. Või pole inimestes enam viisakust.
Olgem positiivsed ja hoidkem ja austagem inimesi enda ümber. Head uut aastat kõigile!

Juhiti juba tähelepanu, et üks koostööpartner andis kingituse (Margna) ja teine helistas ja tänas (Sass). Vabandan ja tänud neile. Ega see polegi isiklik, aga üldine tendents, et enam ei märgata inimesi enda ümber on murettegev. Isegi Rahvatujurikkuja üks skets jutustas sellest.

Ääremaa turvalisusest

Käisin möödunud reedel Metsamõisas ääremaade turvalisuse poliitdebatil. Korraldajad olid esindusliku seltskonna kokku kutsunud. Lisaks minule olid veel kohal Marko Pomerants IRList, Kristiina Ojuland sellest uuest erakonnast, Jaak Madisson EKREst, Siret Kotka Keskkerakonnast, Erki SDEst ja Indrek Reformierakonnast. Nende viimaste nimesid enam ei mäleta, mis ei vähendda muidugi nende tähtsust antud üritusel. Väike kokkuvõte siis minu elu esimesest poliitdebatist. Olin vist liiga viisakas ja lasin rohkem teistel rääkida, kuid järgmine kord tean kuidas paremini hakkama saada.
Kõige pealt tekitas minus küsimust, mis on ääremaa. Tallinnast vaadetes võin ju elada ääremaal, kuid ma ise seda küll ei tunne. Kiirabi jõuab minuni 15 min, tuletõrje 5 min, politseiga läheb aega, see on tõsi. Kas ma elan siis ääremaal. Mulle tundub, et ääremaa on rohkem inimese sisetunde küsimus. Vahest on ikka kuulda - Ma elan ääremaal ja ma ei saa seda teha ja mul pole selliseid teenuseid. Kui ma tulin maale elama, siis ma teadsin, et siin pole kõik sama moodi nagu linnas, sellepärast ma ära tulingi linnast. Ma ei tahagi, et siin oleks kõik sama moodi. Minu argumentideks olid lisaks veel vähene ennetustöö. Me saame kõik palju enam ära teha vandalismi tõkestamiseks, tulekahjude ennetamiseks ja samuti oma tervise hoidmisel. Siin oleks oluline ka alkoholipoliitika korrastamine. eesti on alkohol liiga lihtsalt kättesaadav ja see on paljude õnnetuste eelduseks. Lisaks saaks riik varustada riik vabatahtlikud tuletõrjekomandod toimiva tehnikaga. Miks ei võiks vabatahtlikul päästekomandol olla ka esmased esmaabi vahendid. Pean siin silmas hapnikumaskid jne. See eeldaks ka vastava kursuse läbimist , kuid see oleks ju võimalik. Kogukonna võimekus ise oma turvalisuse tagamisel peab paranema ja riigi poolt peavad tulema selleks vahendid.
Teine oluline teema oli elektriturvalisus. Kui elekter kaob ära, siis on põllumajandusettevõtted (laudad, kuivatid jne) suures hädas. Suuremate avariide korral tegutsetakse esmaselt suuremate asulatega. See on ka loogiline, sest seal on rohkem tarbijaid ja nii peavad metsatared ootama voolu teinekord nädalaid. Ometigi saaks vea kõrvaldamisega tihti hakkama ka kohalik elektrik lükates kaismed taas sisse, kuid selleks puudub tal luba. Elektrivõrk võiks koolitada välja kohalikud elektrikud kiirelt piirkonna vigu parandama. Mina omalt poolt pakkusin välja generaatorite olemasolu suuremates ettevõtetes ja päästekomandodes. Ajutise generaatoriga on võimalik paljud murekohad lahendada.
Järgmine suur teema oli teedehooldus. Minu ettepanek on , et ellu tuleb viia kiiremas korras haldusreform, mille käigus viia piirkonna teed ühis hoolduse alla. Siis kaoks ära see, kus riigitee on hooldamata. Vallatee on küll hooldatud, kuid kasu sellest pole, sest riigiteele jõudes oled ikka hanges kinni. Valla traktor sõidab sahk üleval mööda riigiteed vallateeni, et oma tööd teha, selle asemel, et sahk maha lasta ja ka see tee puhtaks teha. Absurdne olukord, millega olen kokku puutunud igal talvel. Siis jõudsime hhiselt arusaamale, et Eesti riigis tuleks tervikuna prioriteedid üle vaadata ja alustada uuelt lehelt. See tee , mida mööda praegu läheme viib kahjuks kindlalt edasi üha sügavamale rappa. Raske on praegustel võimuerakondadel tunnistada, et viimaste aastate töö pole olnud kõige parem, kuid usun, et see tooks ka neile tagasi pettunud valijad. Seniks valige Vabaerakond, kes toob uued edasiviivad tuuled riigijuhtimisse.
Debatist veel. EKRE mehe meelest taandus kogu turvalisus Eesti piiri halvale pidamisele. Korra olla 10 vietnamlast saanud üöle piiri. USA piiri ületavad igapäevasel 10 illegaalsed mehhiklased, Itaaliasse tuleb laevadega aafrika illegaalseid turiste jne. Pole see meie piir kuidagi teiste omast halvemini kaitstud. Mul on tuttavaid piirivalvureid ja tean, et nad võtavad oma tööd väga tõsisielt.
Kokkuvõttes leidsime, et maal elades peab iga inimene koostöös kogukonnaga hoolitsema oma turvalisuse eest, kuid riik peab võimaldama selleks kaasaegsed vahendid.

vaata debatti

https://www.youtube.com/watch?v=Isrib4Y_czs&list=PLg4KNaOTAiBIZ1UlAuKBMbDNhctSGT8w_

Rolle ja Tolle jõuluseiklus. Pakkimine

PAKKIMINE

„Mis sa teed?“ hüüatas korraga Rolle.

„Kassasiiseinäe – pakin komme“ vastas Tolle, nii et sõber vaevalt aru sai, mis ta ütles.

„Sa ei paki komme, sa sööd komme“.

„Noo, natukene maitsesin“

„Sul ei ole veel ühtegi pakki tehtud, aga suur kast on juba poolenisti tühi“

„Aga kuidas ma tean, et milline komm teisega sobib ja, et millised kommid on head. Kommide pakkimine on tähtis töö. Kui kommid on halvad on lapsed kurvad.“ ütles Tolle rahulolevalt suud maigutades.

„Lapsed on kurvad, kui nad ühtegi kommi ei saa ja kui sa samamoodi jatkad, siis nii see lähebki“.

„Hea küll. Ma rohkem ei proovi. Kuidagi väheks on jäänud neid komme tõesti“.

Tolle võttis suure peotäie punase paberiga ja teise peoga kollase paberiga komme. Pani need kõik kingikotti ja peale pani veel ka kaks rohelise paberiga kommi.

„Vaata, kui ilus ja maitsev samuti“ oli Tolle oma kätetöö üle uhke. Ta võttis pliiatsi ja kirjutas pakile nime peale – JOHANNA

„Igale lapsele meeldivad ju erisugused kommid. Mõnele meeldivad lutsukad, teisele sokolaadi kommid, mõni armastab magusat, teine jälle hapukat. Johannale meeldivad kookosega kommid“. Ta pani kommikoti suurde kasti ja jatkas tööd.

 „Tead, Rolle, kui kommidest puudus tuleb, siis ma võin neid iga kell juurde teha“, ütles Tolle uhkelt ja omal käisid käed nii kiiresti, nagu ainult päkapikud oskavad, kui nad komme pakivad.

„Sa ei oska ju komme teha. Või kui ka oskad, ei usu ma, et neid keegi süüa tahab“, itsitas Rolle.

„Ära naera. Ma sain päkapikkude kommivalmistamise võistlustel kolmanda koha“, oli Tolle uhke, „võtad suhkrut, lased pannil sulama ja keerutad pulga otsa ja ongi kukekomm valmis. Muidugi on siin salanippe, millest ma sulle praegu ei räägi.“.

Märkamatult olidki kommid pakitud. Päkapikud kogunesid kööki ja tegid Tolle salanippide järgi komme juurde ja kommid said väga maitsvad. Proovi ka.

Rolle ja Tolle jõuluseiklus. Kurb kuusepuu

KURB KUUSEPUU

Pikal jõuluõhtul kõndisid päkapikud läbi metsa kodu poole. Kingitused oli vaja viia veel ainult metsaloomadele, sest ka väikesed loomapojad ootasid Jõulutaati külla. Nad olid kõik terve suve oma emadele head lapsed olnud. Korraga kuulsid nad kellegi kurba nuttu.

„Kes see seal siis nüüd nii kurblikult ulub?“ ütles Tolle ja toetas ennast väsinult kännule istuma.

„Lähme vaatame, äkki on tal abi vaja“ pakkus Rolle ja sikutas sõbra taas püsti.

Nad lükkasid kuuseoksad kõrvale ja jõudsid väikesele lagendikule.

Ringi vaadates tundus lagendik tühi, aga ometigi kostis sealt ikka vaikset nuttu.

Päkapikud vaatasid teineteisele segaduses otsa ja astusid edasi.  

Korraga kostis lume alt hääl „Tere. Ma olen siin all ja palun ärge mulle peale astuge“.

Tõepoolest, hoolsal vaatamisel paistis lume alt ilus väike roheline kuusepuu.

„Tere sullegi ja kaunist jõulupüha. Miks sa nutad?    

 „Jõulukuu algul tulid isad ja lapsed ja viisid kõik mu õed-vennad kodudesse jõulupuudeks, ainult mina jäin siia, sest ma ei paistnud lume alt välja“ ohkas kuusepuu kurvalt, „siis kui kõik teised  kodudes särasid ja rõõmustasid, olin mina üksi siin pimedas metsas.“

„Ma  vist tean, kuidas sind aidata saame"

„Kuidas te mind aidata saate, jõulud on pea- aegu läbi ja enam ei taha mind keegi endale koju viia“ ütles kuuseke ja nuttis nii, et lumi hakkas ümberringi sulama.

„Kui sa veidi veel nutad ja lund sulatad, arvan ma, et saame siia täpselt paraja paiga loomalaste jõulupeo tarvis“

Parasjagu lendas mööda punakõhuline leevike.

„Hei, väike linnuke“ hõikas Rolle „lasku siia oksale. Palun tule aita meid“.

Leevike laskus kuuseoksale ja vaatas mõtlikult ringi.

„Kuidsss san aidatatata päkapikupoisss“ säutsus leevike omas keeles.

„Palun lenda metsas ringi ja kutsus kõik metsaelanikud siia väikese kuusepuu juurde jõulupeole, sest muidu peab ta päris üksi olema“.

Linnuke tõusis lendu ja kadus pimedusse. Maad kattis vaikus, ainult tähed särasid ja kuu tegi kavalasti silma. Rolle pani käe kotti ja võttis sealt neli küünalt, ta sättis need kuusokstele ja süütas leegi. Kuusepuu säras nii ilusasti hämaral lagendikul. Korraga kostis raginat ja metsast astus välja põder. Tema järel tulid rebane, jänes ja mäger. Õige pea oli lagendik metsaelanikke täis. Rõõmsalt võeti ringi – tantsiti ja lauldi, kuni korraga kostis kellahelinat ja oma saanil maandus lagendikule Jõuluvana. Iga loomalaps sai kingituse ja ära ei unustatud ka loomavanemaid.

„Nii ilusat jõuluõhtut ei ole küll kellegi teisel“ õhkas õnnelik kuusepuu ja sättis oma okstel kommidest keed, sest jõuluvana ei olnud ka teda unustanud.

Äkki langesid lagendikule suured ilusad lumehelbed ja kuusepuu jäi suurest õnnest päris tummaks.

Rolle ja Tolle jõuluseiklus. Lumeveskis

LUMEVESKIS

„Täna on juba teine advent. Kahe nädala pärast on jõulud, aga lumemõldrid pole veskit ikka veel tööle pannud“, oli Tolle aknast välja vaadates murelik.

„Mustad jõulud ei ole üldse toredad“ oli Rolle sõbraga nõus, „Lähme lumemõldritele külla. Äkki nad on jäänud talveunne“.

Päkapikud otsisid välja oma võlulennumasina, hüppasid sisse ja panid mootori tööle. Vuhinal lendasid nad läbi õhu ja peatselt maandusid nad lumeveski ukse taga.

„Hei, kas ka keegi kodus on?“ hõikas Rolle ja koputas uksele.

Uks läks kriginal lahti ja seal taga seisis mureliku näoga Lumeeit.

„Astuge edasi“ 

„Kas midagi on juhtunud? Maa on must ja teie olete siin nii kurvad“, pöördus Tolle laua taga istuva Lumetaadi poole.

„Ei saa veskit kuidagi tööle. Lumesõela polt on suvega kuhugi kadunud ja ilma selleta ei tohi veskit tööle panna, sest muidu langeks maa peale ilusate helveste asemel üks suur tükk, nagu pudru kausist ja siis võib veel keegi viga saada“ ohkas Lumetaat raskelt.

„Ära muretse. Selle leiame kohe üles, sest kadunud asjade otsimine on mu lemmik tegevus ja selles töös pole osavamat kui mina“, hõikas rõõmsalt Tolle.

„Ja-jah, ta iga hommik otsib oma pükse“ itsitas Rolle.

Juba jooksidki nad veskisse kadunud polti otsima.

Nad otsisid kõikjalt – lumejahu seest ja veskikivi vahelt, põranda pealt ja laepragude vahelt, kapi seest ja ahju tagant. Nad leidsid sealt igasugu asju – lumetaadi kadunud prillid, lumeeide niidirulli, lumememme kübara ja iseenda vana linnujäljemasina. Ainuke asi aga mida nad ei leidnud oli lumesõela polt.

Nõutult istusid kõik laua ümber.

„Tundub, et sellel aastal tulevad mustad jõulud“ ohkas Lumetaat.

„Ärge norutage, mõtleme midagi välja“ hõikas Rolle.

„Seni kuni te mõtlete, võtke värskeid kukleid“ ütles Lumeeit ja võttis ahjust välja imehästi lõhnavad ja ahvatleva väljanägemisega saiakesed.

Päkapikud võtsid saiakesi ja jäid vaikselt nosima. Üle köögi polnud muud kuulda kui suude matsumist.

„Ai“ karjatas korraga Tolle.

„No, mis nüüd lahti“ oli Lumeeit murelik.

„Ma murdsin vist hamba. Siin saia sees on midagi“

Tolle tegi suu lahti ja võttis sealt välja poldi.

„Näe, polt. Kuidas see siia sai?“ oli Tolle üllatunud. Ta tõusis, et polt visata nurgas seisvasse prügikasti.

„Oota, ära viska veel.“ ütles Lumetaat tõsise näoga „Näita siia“.

Päkapikk ulatas poldi Lumetaadile. Lumetaat uuris tema käes olevat asjandust ja korraga lõi ta nägu särama.

„See ongi kadunud polt. Kust ta küll sinu hammaste vahele sai?“

„Äkki oli ta jahu sisse kukkunud“ oletas Lumeeit.

„No, ma ju ütlesin, et ma olen osav kadunud asjade otsija“ oli Tolle uhke.

„Nüüd aga ruttu tööle, sest inimsed ootavad lund. Lapsed tahavad kelgutada ja ega Jõulutaatki ilma lumeta tulla saa“ ütles Lumetaat ja asus lumesõela parandama.