Kolmapäev, 6. september 2017

Autoga Hollandi ja tagasi

Autoga Hollandi ja tagasi

Üks sõber mainis, et kui tahad rahaliselt mõistlikult hakkama saada, siis pole Poolast lääne poole mõtet minna. Teinekord annavad vajadused võimaluse selliseid väiteid kontrollida. Tütar läks õppima Rotterdami ülikooli. Sellel koolil oli peenem nimi, kuid seda ma ei oska kirja panna. Igal juhul oli tegemist ülikooliga, mis asub Rotterdamis, Hollandis. Neli aastat õpinguid tähendab seda, et tea peab seal ennast selleks ajaks mõnusalt ja koduselt sisse seadma, see tähendab, et sinna tuli toimetada hulgaliselt koduseid asju.  Otsustasime, et kõige lihtsam on seda teha, kui ise autoga need kohale viia. Ladusime auto maast laeni sööki ja muud kraami täis ja asusime teele. Meil oli aega sinna ja tagasi jõudmiseks 5 päeva, kogu teekond kokku Google Mapsi põhjal oli u 4000 kilomeetrit.  Kiireks läheb.
Alustasime teekonda Tallinnast kell 00.00. Mina sõitsin ja Triinu magas, siis mina magasin ja Triinu sõitis, siis tegime stopi, võtsime kohvi ja mina sõitsin ja Triinu magas. Sellise hooga sõitsime järjest 1400 km. See oli muidugi väike maa võrreldes Vello Vaheri rekordiga, kes sõitis oma perega 5000 km järjest ja läks siis kohe areenile etendust andma. Teed on Poolas head. Enamus kiirteedest on tasulised. Kus üks tee algab ja teine lõpeb sellest  ei saanudki ma aru, sest maksupunktid hüppasid suvaliselt teele, maksid ja sõitsid edasi. Keskmine teemaks oli kuskil 15 euri. Õnneks on teede ääres piisvalt palju kohti , kus maha keerata , süüa ja varusid täiendada. Kui d samas sattusime ka suurematesse ummikutesse just Poolas. Suurlinnade ümbruses on ka kiirteed autosid ja täis ja väikesed teeremondid tekitavad kohe pikemaid seisakuid.
Jõudsime Poznani ja tegime pikema pausi, et daamid saaks poodi. Poolas pidavat ju kõik Eestiga võrreldes odavam olema ja kust siis veel osta saabuks talveks vajalikku manti.  Poznani hiiglaslik kaubamaja M1 sisaldab lisaks võõrapärastele ka kõiki meile tuttavaid kaubamärke. Kuid hinnad, oh imet, on samad, mis meil. Kaubamaja ise on muidugi uhke. Korruseid on seal kolm. Teise korruse toidumaailmas on u 15 erinevat restorani, seintele liikuvad pildid ja soovi korral saad ise endaski pilti teha valides tahaplaanile sobiva tausta. Poznanist lahkudes oli aeg juba nii hiline, et otsustasime leida ühe hosteli. Keerasime peateelt maha ja sõitsime edasi mööda väikeseid teid. Siin peab kiitma seda toredat seadust, mis annab võimaluse kodust internetti ilma lisatasuta ka Euroopas kasutada. Bookingust leitud hosteli aadress Google maps pandud, liikusime oma eesmärgi poole. Ikka väga mugav on internetiajastul reisida.  Liikusime läbi ühe küla, kus tundus, et oli käimas midagi festivali sarnast. Teede ääres olid põhupallidest tehtud skulptuurid ja tänav ise lippudega ehitud. Lõbus ja vallatu. Tee muutus järjest kahtlasemaks. Korraga sõitsime müüride vahelt sisse ja seal pidavatki olema hotell. Arutledes jõudsin järeldusele, et olime endise sõjaväe territooriumil, mis tänaseks oli ümber ehitatud militaarseks elurajooniks. Militaarset hõngu oli aga jätkuvalt tunda. Kõikjal olid skulptuurid, müürid, trellid … Pidasime seda tsivilisatsioonist eemal olevat hotelli kalliks ja liikusime järgmise küla poole. Õues läks pimedaks. Jõudsime Swiebodzini linna. Linna ümbritseval maanteel on hulgaliselt väikeseid hotelle. Pidasime ühe ees kinni ja saimegi 35 eur eest endale ilusa puhta toa.
Meie und valvas Jeesus. Mitte kaudses, vaid päris otseses mõttes.  Hommikul akent avades vaatas meid hiiglaslik Jeesuse kuju. Tuli välja, et tahtmatult olime jõudnud maailma kõrgeima Jeesuse kuju lähistele. 2010 aastal valminud kuju on 33 m kõrge ja loomulikult on see oma linna uhkuseks.  Kuju on tasuta külastatav ja paljude palverändurite sihtkohaks. Käisime ja saime osa sellest võimsast hardusest. Kaugelt vaadates tundus Jeesus palju võimsam, kui käega katsudes. Igal juhul soovitan külastada.
Jätkasime oma teekonda Hollandi poole. Jõudsime Saksamaale peale pooletunnist sõitu. Saksamaa valimised on tulemas ja kõik kohad on täis poliitikute pilte. Tänav nagu facebook. Saate aru küll – pildid tänaval … pildiraamat. Huvitav, et pildid on kõik väikesed ja meil leiduvaid hiiglaslike näopilte siin pole märgata. Saksalik korraarmastus torkab valusalt silma ka liikluses. Kõik sõidavad täpselt lubatud sõidukiirusega  ja kui neist siis mööduda, siis vilgutavad tulesid ja kutsuvad sind signaalitades korrale. Äärmiselt tüütu.  Kiirteed on Saksamaal tasuta. Kolmerealisel teel võid sõita riskipiirikiirusel. Esimesel real on rekkad ja bussid, teisel real sellised 120 km/h sõitjad ja siis kolmandat läbitakse kiirusel, mis auto parasjagu võimaldab. Meie sõitsime peamiselt teisel rajal. Kütusekulu oli nõnda väiksem ja närvid naisperel korras. Bensiin maksab Saksamaal u 20 senti rohkem kui meil.
Jõudsime Hannoveri lähistele ja taas kõlas tagapingilt tuttav hüüe: „Poodi, poodi, POODI!“ . Otse trassi ääres on mitmeid vägevaid kaubakeskusi ja keerasimegi neist ühe juures teelt maha. Naispere lippas poodi. Jäin teadlikult auto juurde kohmitsema, lubades kohe järgi tulla. Sain nüüd omas rütmis keskusega tutvuda. Kõik on samasugune nagu Eestis, ainult kaks korda suurem. Alkohol on Saksamaal odav. Liitrine, täiesti joodav vein, maksab 3 eurot. Samuti kanged napsid. Võtsin ühe pudeli, pärast arutelu endaga ühe veel ja siis veel ühe. Toit on poes odav, kuid süüa väljas on kallim kui Eestis. Riidepoodi vaatasin läbi akna. Hinnad olid ikka odavad. Hiljem selgus, et Triinu oli saanud 100 eur eest pojale ja endalegi sügiseks kogu varustuse. Nagu mainitud sain ka mina varustatud.
Jätkasime teed ja peagi ületasime Hollandi piiri. Bensiini hind on 1,6 eur. Uuu …  mina mõtlesin, et Saksamaal on kallis ja ei võtnud paaki täis. Metsa pole, vaid põllud ja kasvuhooned. Põldudel ei ole mitte vili vaid lilled. Lilled, lilled ja ees on ikka lilled. Jõudsime Rotterdami täpselt kell 00.00. Meil oli 2500 km läbimiseks koos peatustega kulunud täpselt 48 tundi. Päris hea. Tütar oli koos kahe koolikaaslasega rentinud odavaima korteri, mis nad Rotterdami üüriturul leidsid. Ometi on korteri üür ühes kuus kokku 2000 eur. Ma ei uskunud ja uurisin ka ise hindu. Tõesti nii see on. 2000 euri kuus on odav. Igal üürilisel oma väike magamistuba, lisaks suur elutuba, köök ja kelder. Kelder on tähtis, sest sinna sai hoiule viidu kõik vanaemade poolt kaasa pakitud toidukraam. Jätsime tütre maha ja läksime kõrval olevasse tudengihotelli, kus tuba maksis 50 eur.
Hommikusöögilauas vaatasime ringi. Tundub, et Hollandis on tavapärane, kui vanemad toovad lapse kooli. Enamus, kes meiega söögisaali jagasid, olid pered, kus ülikooliealine noor koos vanematega. Läksime jalutama, et linnaga tutvuda. Rotterdam asub merest umbes 20 km kaugusel. Eestlased teavad Rotterdami peamiselt laulu järgi, kus reisusihiks oli ikka seesama linn. Kunagi oligi Rotterdam mere kaldal, kuid kanalitesüsteemi rajades on tänaseks merelt oluliselt juurde võidetud. Kanaleid on igal pool ja kogu aeg. Sillad tõusevad ja laskuvad. Laevad liiguvad. Rotterdami suur kaubasadam asub linnast eemal. Linnasüdames on ajalooline sadam, mis töötab ka tänasel päeval sadamana. Üleüldse on erinevaid sadamaid iga nuka taga – jahisadamad, kaubasadamad, paadisadamad, liinilaevasadamad, meretaksosadamad. Seoses kaubakeskusega on linn rikastunud. Majad eramurajoonides on siin  snooblikult edevad koos väikeste aedadega ja majataguste tiikidega. Igal majal on ukse kohal nimi – Villa Barbara, Villa Marta jne. Kõrghooneid on tõesti vähe ja enamus linnast on madalasustatud. Läheme väikesele paadisõidule, et linnast paremat pilti saada. Paadimees jutustab linna ajalugu. Tema jutt tundub usutav, sest kõigile küsimustele ta vastuseid ei tea. Kanali äärtes seisavad laev-majad, kus inimesed elavad oma igapäevast elu. See on jälle kuidagi harjumata. Kanali kaldal jookseb autotee, jalutavad inimesed, aga laevapere teeb tekil süüa, pereema paneb pesu kuivama jne. Nagu tungiks teise inimese eluruumi. Minu jaoks kummaline, aga nemad on seal vist sellega harjunud. Paadimees on uhke linnaarhitektuuri üle. Igal objekti juures rõhutab ta selle arhitektuurilist eripära ja ainulaadsust. Mis siin salata – linnaruumis ongi päris palju kelmikaid ehitisi. Mind hämmastas turuhoone. Seda on raske kirjeldada. Umbes 10 m paksused seinad kaarduvad viiekordse maja kõrguselt kuplina üles. Seinte sees on aknad, sest seal on korterid. Aknad on ka ruumi sisse. Kupli alla jääb avatud ruumina turg. Lagi on kõrgel ja ka seal on aknad, mis tähendab, et sealsed elanikud kõnnivad klaasist põrandal otse meie kohal. Toidukaupade hinnad on turul võrreldavad meie hindadega. Hea seegi. Turu vastas on põnev kuupidest maja, kus kuubid seisavad nurga peal. Kuidas seal sees elada või olla? Segane värk. Igal juhul hakkab mulle linn meeldima. Kõikjal on rohelust ja väikseid kanaleid. Majad on ilusad ja õued hooldatud. Kõikjal vuravad ratturid. Ratturite jaoks on sõiduteede kõrval omad teed. Harjumatu on lisaks autodele jälgida ka rattateid ja vaadata, et sa kellelgi ette ei astu.
Nagu öeldud, siis Rotterdamis korraliku randa pole. Kuna õues on ligemale 30 kraadi sooja, siis sõidame 20 km kaugusele Den Haagi, kus asub väidetavalt suurepärane rand. Kohale jõudes tõdeme, et nii see ongi. Rand jääb ookeani äärde ja seepärast on vesi Läänemerest oluliselt soolasem. Käsi laiali ajades saab veepinnal hõljuda. Imelikul kombel ei leia me rannast riietevahetuskabiine. See jääbki saladuseks, et kus ja kuidas nad siis märjad rõivad kuivade vastu vahetavad. Kes mind siin ikka tunneb. Tõmban kiirelt tagumiku paljaks ja vean ujumispüksid jalga. Piilun ringi - kedagi ei huvitanud.  Vesi läheb ruttu sügavaks ja juba 10 meetri kaugusel kaldast saab vabalt ujuda. Rand tundub lõputult pikk, vaata kummale poole tahad. Planeerimatult satume ranna keskele, kus asub vee kohale ulatuv kai. Kai selle alt avatud vee kohal asuva silla kohta on eesti keeles vale sõna, aga parema puudumisel kasutatakse seda. Eesti keeles on kai sadamat kaitsev vette rajatud vall või müür. See siin on hoopis midagi muud. Kai peal on kohvikud, restoranid, suur vaateratas, laskumistross ja benji-hüppe torn. Kõiki neid võimalusi kasutatakse tihedalt. Rahvast on rannas palju. Randa on tuldud suurte peredega ja siis ennast terveks päevaks mõnele ruutmeetrile sisse kirjutatud. Sellistes perekondlikes laagrites on rahvast imikutest vanuriteni, laud on kaetud, mehed popsivad vesipiipu, lapsed mängivad liivas jne. Asutame ennast minekule. Planeerime veel sama päeva jooksul jõuda Saksamaale, et siis ööbida autos mõnes rannaäärses parklas.
Bensiinipaak näitab tühjenemise märki. Plaanin sõita siiski Saksamaale ja seal tankida, sest hinnavahe on 30 senti. Saabuv õhtu toob hämarust. Armatuuris helendab näkku kiirelt vähenev number, mis näitab, kui palju veel selle kütusekogusega sõita saab. 30 km … 20km … Jõuame Saksamaale. Napiks läks see asi. Nüüd pole muud kui esimesse bensukasse. Kuid mida pole, see on bensukas. 10km … ja lõpuks 0. Triinu satub paanikasse, sest lisaks sellele, et meie auto ei tohiks siin sajuses ja pimedal teel enam üldse edasi liikuda, oleme sattunud kiirtee remonditavale osale, kus kaks sõidusuunda on ühele rajale juhitud. Kahe sõidusuuna vahel on blokkidest serv. Samasugune serv on ka teisel pool autot. Kui me nüüd seisma jääme, siis seisab kogu liiklus, sest meist mööda ei saa ja meie ära keerata ka ei saa. Tore lugu. Olen viinud tarbimise miinimumini – kiirus 50 km/h, soojendus välja jne. Tanklat ikka tee ääres näha pole. Eemalt paistab ristmik. Jään sinna seisma. Kuhu minna? Igal pool on pimedus. Triinu võtab ette abimees google ja leiab sealt lähima tankla. Peame suurelt teelt ära keerama ja lootma, et seal aurudega sõites veab auto külabensukani välja. Veereme vaikselt kõrgemaid jõude appi paludes. Eemalt hakkavad paistma tuled ja ongi tankla. Süda hüppab rõõmust. Jõuame lähemale ja … bensukas on öösel kinni. Vahin nõutult tanklat ja avastan mingi kummalise masina. Tuleb välja, et tegemist on kaardimakseautomaadiga. Kuigi aparaat ei sarnane sugugi meil leiduvatega, saan siiski makse tehtud ja bensiin hakkab voolama. Tänan.
Tagasi Eestisse oli otsustanud sõita läbi Taani ja Rootsi. Teekond sealt kaudu on u 800 km lühem, kuid ma pole sugu kindel, et odavam. Praami pilet Saksamaalt Taani maksab 104 eurot. Kui ma vaatasin hämmingus piletimüüjale otsa ja laususin: „100 eurot. Olete kindel?“, siis lisas tema nagu mingit saladust jutustades: „Ei. 104 eurot.“  Praam on uhke. Suured kauplused ja restoranid aitavad 40 minutisel sõidul  kiirelt mööduda. Taani jõudes plaanime külastada kuulsat Kopenhageni Tivolit.
Enne Tivoli külastust vaatame üle ka Merineitsi. Kõik on nii, nagu arvasin. Väike kuju ei paista turistide tagant väljagi. Samas pargis on ka mitmeid teisi skulptuure, kuid neid ei vaata keegi.  Parandame selle vea ja teeme rahuliku jalutuskäigu skulptuuripargis. Tivolit pole raske leida, kuid raske on leida parkimiskohta. Kõiki liikluseeskirju rikkudes keerasin ühte parkimismajja. Olgu öeldud, et 3 tundi parkimismajas läks maksma 17 euri. Pilet Tivolisse sisenemiseks maksab 16 eur.  Taanis on muidugi kroonid, kuid omas peas rehkendasin hinnad ikka eurodeks. Tivoli on täis lilli ja rohelust. See on imekaunis park, kus pargiteede ääres on kümned eriilmelised kohvikud. Kui oled väravast sisse saanud, siis pead igal atraktsioonil vastava pileti ostma. Kui ei soovi karussellitada, siis saab seal ka niisama ringi vaadata. Vaadata on aga palju.  Suurel laval tantsuetendus, väiksemal laval jazz-ansambel. Samas kihutab ameerika raudtee vagun ootamatult üle pea.  Vaikust saab nautida akvaariumis, kus kalade keskel ujuvad ka kaks haid. Võrratu võlumaa, mida kindlasti soovitan Taani sattudes külastada.
Järgmisel päeval sõitsime üle hiiglasliku silla Taanist Rootsi. Malmöst Stockholmi on u 600 kilomeetrit. Jõudsime õigel ajal kohale, et sõita Tallinki laevale ja alustada reisi viimast etappi laevaga. Kokkuvõtvalt võib öelda, et viie päevaga jõuab teha küll  Euroopas väikese tiiru.  Saime osa ajaloost, kogesime ekstreemsusi, puhkasime ja viisime lapse tema ajutisele kodumaale.


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar