Mida
mäletab Rein Rannap oma reisidest?
Kristjan üritab peale väikest arutelu Rein Rannapi
muusika üle , kus on põimunud klassikaline ja rock muusika, leida sobivat
kujundit. „Sa oled alati siis olnud nagu nahkhiir. Pole loom, pole lind. Ma
mõtlen heas mõttes“. Kristjan jätkab „Nõukogude aja välisreisid. Kui välismaale
lasti, enne loeti sõnad peale, siis olid ikka nuhid kaasas. Aga kuidas muusikud
või ansamblid välismaale pääsesid ja kas seal teenitu jäi neile vastavalt
kvalifikatsioonipunktile või kuidas sellega oli?“
Rannap elavneb silmnähtavalt. Muidu vaoshoitud
pianist saadab tervet järgnevat juttu elavalt kätega.
„Käsin hiljuti Saksamaal esinemas ja siis tuli mulle
kõik meelde, kuidas tollal oli. Seesama punkt, mis Nõukogude Liidus rublades
oli, võrdsustati dollariga. See oli see raha, mida sa tohtisid sellest
välishonorarist endale jätta. Ülejäänud raha, mis mulle välismaal peo peale
maksti, tuli ära peita ja salaja üle piiri tuua. Seda ei tohtinud isegi
deklareerida, et sul see valuuta on. Järgmisel päeval pidid minema GosKontserti
ja kõik raha viimase sendini lauale laduma. Endale sai jätta ainult selle
punktitasu ulatuses oleva raha, aga maksti välismaal kümme korda rohkem. Mul ei
olnudki see nii väike , kuskil 60 rubla kontserdi pealt, aga kui oli tegemist
orkestriproovidega, siis pidi teinekord nädal aega seal koha peal olema. Väljas
süüa selle eest muidugi ei olnud võimalik ja kõik tahtsid ju endale tuua midagi
– magnetofoni või mõne hilbu, sest siin polnud saada. Ja mida siis tegid
nõukogude artistid. Nad võtsid kohvris söögi kaasa – lihakonservid, kuivikud.
Kohvrid olid triiki täis. Peenetes
hotellides siis vaadati , et keegi ei näe ja segati endale süüa kokku. Seoses
sellega ma olen kuulnud paari väga head lugu. Moskva Suur Teater käis ju
pikkadel reisidel, teinekord olid kuude viisi ära. Konserve ei saanud siis
muidugi nii palju kaasa võtta. Mida nemad siis tegid? Nad läksid hotelli ja
tualetti veeloputuspaagis keetsid kartuleid. Panid spiraali sinna sisse ja
ajasid keema. See selleks, aga mis ükskord juhtus. Pariisis oli Suure Teatri
etendus. Kõik olid kohal - koor, orkester, tantsijad ja lauljad, tehniline
personal. Mitusada inimest. Etendus sai läbi ja kõik läksid samal ajal hotelli
ja kõik nagu üks mees torkasid oma kiirkeetjad vooluvõrku, aga sellist pinget
polnud kunagi maailmas enne nähtud. Paugu pealt oli terve pool Pariisi pime.“
Saatejuhid on naerust kõveras ja publik plaksutab maruliselt. Rannap muheleb ja
on ilmselgelt rahul oma looga.
Kristjan jätkab tõsinedes „See kontrast on ikka väga
suur. Ühel hetkel keedad kemmergus kartuleid ja siis lähed frakis lavale.
Käisin vaatamas NoTeatri etendust ansamblist „Ruja“, mille kohta te olete ise
kommenteerinud, et ei olnud need peod tollal nii suured midagi. Või kuidas
sellega on?“.
„ Ma ei oska üldistada. Eks ta oli igal ansamblil
erimoodi. Mina suhtusin rockansamblisse sama moodi nagi klassikalisesse
kammeransamblisse. See oli minu tagapõhi. Ma olin näinud selliseid ansambleid
töötamas, proove tegemas. Ansambel ei olnud peokoht ega sõpruskond. Mina tegin
käsitsi korralikud noodid. Proovi alguses andsin igale mehele noodid kätte ja
nüüd mängime.“ Rannap matkib ilmekalt noodi kirjutamist ja seejärel laiali
jagamist. „Proovi alguses on täitsa jama, sest teised võtsid seda nagu suhtlemisringkonda.
Hakkasid anekdoote rääkima või lugusid, mis on juhtunud nädala jooksul.“ Rannapi
käed, mis õhus poognaid joonistavad, teevad üha suuremaid ringe. Kristjan ja
Teet itsitavad. “Poisid, mis toimub. Me tulime siia proovi tegema“. Rannap
kehastub hetkeks oma ansamblikaaslaseks ja rähmab käega “Küll jõuab, aa, kas sa
seda lugu tead ..“ ja jätkab „ma mõistan , et teistel oli minuga raske, aga ma
ei teadnud, et teisiti saab ka teha bandi.“
Teet Margna „Ma olen tahtnud alati küsida, et sinu
tuntud väga emotsionaalne ja hingestatud esinemisviis, kas see on teadlik valik
või tuleb lihtsalt nii ?“
„See tuleb täiesti iseenesest ja loomulikult ja
igakord erinevalt, sest meeleolu on erinev. Muidugi ma tõstan kätt võib-olla
kõrgemale kui teised, aga see tuleb sellest tundest, mis selles on. Kõige
hullem lugu, mis on selle liikumisega juhtunud on, kui Ruja esines Linnahallis
sellise looga nagu „Must lind“. Seal on klaverisoolo ja siiamaani mängides ma
kujutan ette seda hirmsat musta lindu, kes ähvardades lendab pea kohal. Need on
sellised üksikud löögid, kus kajamasin annab järelefekti vuh, vuhh, vuhhh“.
Rannapi käed lendlevad pea kohal ja suuga imiteerib linnuvuhinat. „Linnahallis oli
selline nõukogudeaegne ühe jalaga klaveritool. Tänapäeval ma keeldun selle peal
mängimast, aga siis ei olnud valikut. See pisike tool ja mina lendlen seal ja
ühel hetkel kukkusin selili maha. See ei olnud meelega tehtud. Kaotasin
lihtsalt tasakaalu, olin hoos ja haiget ei saanud. Aga paljud arvavad , et see
oli mul meelega tehtud."
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar