Peeter Raudsepp- Intervjuu AjaLehes

Rakvere Teatri uus loominguline juht Peeter Raudsepp: See on suur asi, et me saame oma emakeeles lavalt  erinevaid tekste kuulda.

Arlet Palmiste

Peeter Raudsepp? Ei tea, pole kuulnud … see nimi ei ütle paljudele midagi. Teatrisõpradele aga ütleb nii mõndagi. Peeter Raudsepp on teatripedagoog, lavastaja ja vahel ka näitleja. Uuest hooajast on ta Rakvere Teatri uus loominguline juht. Rakvere Teater on oma linnas olnud alati oluline maailmapildi ja poliitika kujundaja. On ju Rakvere Teatrist tõusnud kultuuriministriks Indrek Saar, linnavolikokku Velvo Väli ja paljud teisedki on olnud ühiskondlikult aktiivsed. Kas Peeter plaanib astuda oma eelkäijate maha jäätud suurtes jalajälgedes või tallab sisse oma raja? Kust mujalt seda ikka teada saab, kui tuleb minna ja järele küsida.

Lööd siis platsi puhtaks ja tood oma repertuaari teatrisse või millised on sinu plaanid?

Ei tahaks ajakirjandusele konti hambusse anda, et uus mees tuleb, lööb platsi puhtaks ja hakkab ehitama kuldset silda Rakverest Helsingisse või kuhu iganes. Ma olen teatri loominguline juht ja repertuaari kujundamine on pikk protsess. Ma olen seda meelt , et vaataja ei pea teadma teatri köögipoolt. Tema asi  on nautida etendusi ja see kuidas need lavastused lavale saavad ei peaks teda huvitama. See on töö, mida saab teha hästi ja saab teha ka halvasti nagu igat tööd. Ma tahaks seda hästi teha. Praegu on niimoodi, et eelmise juhtkonna poolt on selle hooaja plaanid  paika pandud ja väga palju lisada sinna ei saa. Veidi ikka, aga suurem töö on tehtud. Minu kujundada jääb juba järgmine hooaeg. Sellega tuleb aga juba tegeleda ja ühtlasi annab see mulle aega uuesti selle maja tegemistesse sisse elada.

Rakvere on tubli provintslinn ja siinne teater siiski provintsi teater. Ma pean kohe ütlema, et pean väga oluliseks teatri olemasolu väikelinas selle linna kultuuripildi kujundamisel. Kas ühe teatriga linnas on nõuded repertuaarile teistsugused suurlinna omadest? Teater peab ju pakkuma midagi igale sihtrühmale.

 Iga teater saab lähtuda oma võimalustest. Me peame teadma, kus on meie piirid ja püüdma iga lavastusega neid piire veidi nihutada. Samas me ei saa hüpata üle oma varju. Me peame arvestama sellega, et etendusi antakse väga palju väljasõitudel. See paneb lavastustele teatud raamid. Samas läbimõeldud repertuaari korral saame ikkagi pakkuda publikule elamust. Meil ei ole suurte teatritega võrreldavaid võimalusi ja seda eelkõige süviti minemise osas. Arutasime just loomenõukogus ja leidsime, et teatri repertuaar peaks põhinema kahel põhilisel suunal. Esiteks klassika, sest meie teatris on  vanemaid näitlejad, kellele pole klassika vastumeelt ja kes soovivad ennast sellega proovile panna. Teiselt poolt on meil teatris ka noori näitlejaid, kes tahavad mürada. Nimetame siis neid müramisi eksperimentideks või alternatiivteatriks. Teatri repertuaar peakski kujunema selle kahe voolu vahel. Ühelt poolt hoiame klassikaga elus traditsioone ja teiselt poolt välk-ja-pauk riskiprojektidega arendame ja laiendame näitlejate ja publiku piire.

Ära pahanda, et küsin provotseerivalt. Kas sa ei karda, et võid siin provintsis manguda?

Eks ma teadsin, kuhu ma tulen, kui ma otsustasin sellel konkursil kandideerida. Ma ju alutsain Rakveres kunagi oma teatriteed. Vahepeal ma olin kümme aastat Viljandis õpetaja, olen olnud siin näitleja ja lavastaja. See keskkond ei ole mulle võõras. Praegu veel on mul Tallinnas asjad lõpetamisel ja eks aeg näitab, kuidas see elukorraldus kujunema hakkab. Praegu veel sõidan Tallinna ja Rakvere vahet.

Kas Rakvere teatri trupp vastab sinu nõudmistele või oled nagu Eesti korvpallitreener, kes tunneb, et üks pikk võiks ikka veel korvi all olla? 

Rakvere tänane trupp on väga huvitav. Veidi oleks vaja tagant tõugata, et trupp oma võimeid täiesti avaks. Sellel aastal tuli teatrisse juurde noori näitlejaid Viljandi lavakoolist ja tahaks lisaks mõned kutsuda ka oma lavaka kursuselt. Uusi nägusid tuleb juurde ja see on hea. Põhituumi on endlselt rivis , kuid Rakvere teater nõuab suuremat truppi ja see vajaks suurendamist. See on Rakvere ja teiste väiketeatrite probleem või üldse meie kultuuripoliitika probleem. Meil on näitlejaid küll, kuid paljud neist istuvad tööta Tallinnas suure teatri palga peal ja sealt neid provintsi tööle saada on raske.

Kas Eestis on teatreid äkki liiga palju või on näitlejaid liiga palju

Kuidas siis nüüd vastata …? Ühelt poolt me ei saa noortelt inimestelt võtta ära võimalust teatriharidusele. Igas põlvkonnas on võimekaid inimesi ja neile peab olema võimalus parimaks profesionaalseks teatrihariduseks, et nad tulevikus oma tööeluga hakkama saaksid. Teiselt poolt on käärid selle vahel, et kõrgkoolid pole huvitatud lõpetajate arvu vähendamisest, sest sellest sõltub nende rahastus. Neid huvitav eelkõige kvantiteet, mitte kvaliteet. Igal aastal võiks olla maksimaalselt 10 lõpetajat. Praegu on neid 15-17. 10 oleks normaalne, kuid sellise jutuga ei saa minna Tartu Ülikooli või Muusikaakadeemia juurde, sest see oleks sellisel kujul nii väike ja kulukas õpe. See ei tasuks ära, sest õpetajad tahavad ikka sama palju palka saada. Näitlejaõpe on kallis, kuna ta on puhtalt kontakttund. Kaks süsteemi, kus ühel pool on koole haldav haridusministeerium ja teisel pool teatreid haldav kultuuriministeerium, ei klapi oma vahel. Nende teed jooksevad kõrvuti mitte koos. Lisaks on meil jätkuvalt suureks probleemiks, et meil õpetatakse näitlejad ühes koolis, teoreetikuid teises koolis, tehnikuid kolmandas koolis, tantsijaid neljandas koolis, kirjamehi viiendas koolis, filmimehi kuuendas koolis ja kõige nende õppekavad ei sünkroniseeru. Me hoiaksime olulist kokku ja tõstaksime õppekvaliteeti, kui me ühtlustaksime süsteemselt  õppekavad ja suudaksime pakkuda õpet ühistel alustel. Ja seda mitte ainult ühekordsete projektidena, kus kõik on õnnelikud, et nüüd tegime midagi koos, küll see oli vägev, vaid see peab toimima püsivalt. Hetkel on õppekavad erinevate pikkustega ja erinevate eesmärkidega. See on osaliselt nõukogude aja pärand, mis on tänaseni kestnud.

Sa oled oodatud ja hinnatud lavastaja, kuid ometi läksid lavakooli õpetajaks. Mis sa arvad ütlusest, et kes ise ei oska, see hakkab õpetama?

Sellega ma päris nõus ei ole. Noore näitleja arengu jälgimine ja tema esimeste sammude juures olemine on õnnelik ja rõõmus protsess. Energia, mis tekib esimeste õnnestumistega, on väga võimas. Olen saanud koolitundidest selliseid kogemusi , mida teatri proovisaalist või ka lavalt kunagi ei saa. Noore näitleja arusaamine oma õnnestumisest on kõrvalvaatajale väga nauditav.

On sul vahel olnud skulptori tunne , kes on saanud oma kätte vormitu massi ja teeb sellest nüüd kunstiteost?

Teatriõppes on pigem oluline kannatlikus ehk see on rohkem küpsetamine. Ütled noorele näitlejale midagi ära, millest ta midagi aru ei saa. Kordad ja kordad ja vaatad ,et aasta möödudes hakkab juba taipama ja see on omaette põnev protsess. See on nagu lapse sünd, kes alguses künnid kangetel jalgadel ja saab ajaga vabadust juurde ja hakkab omadel jaldale julgemat  käima. Lihtne on noort inimest eluks ajaks ära rikkuda ja võta temalt võimalus oma armastaud tööd teha.

Eestis kemplesid mõni aeg tagasi lauluõpetajad, et milliste meetoditega tuleb tööd teha ja millistega rikub noore hääle täiesti ära. Kas näiteõpetajad ka kritiseerivad teineteist?

Mitte päris. Mul Viljandis oma kursust ei olnud, olin Komissarovi kõrval. See andis mulle võimaluse jälgida, mis on selles õppes esimesel kahel aastal olulised. Esimesed kaks aastat on näitleja õppes väga olulised. Mul on sellest siiralt kahju, et Eesti teatrikoolides on igal kursusel erinev juhendaja. Meil on Nüganeni kursus ja Toompere kursus ja nii edasi. Mitmekesisus on küll hea, kuid võetakse väga andekas lavastaja, kuid miksi ei garanteeri, et ta esimesel kursusel õpetades kõik õigesti teeb.  Kui  juhendad esimest korda ja tekib teatud arusaam, kuidas mida teha, siis saab tööaeg otsa. Vene teatrikoolides on korralised näitleja meisterlikkuse õppejõud, kes töötavad püsivalt. Mind hakkas ära tüütama see vahe tegemine, et mina olen selle õppejõu lennust ja tema on hoopis teisest lennust. Selline kunstlik konkurentsi tekitamine ja kelle kursus on parim. See lõhnab Ameerika järele.  Saan aru, et mitmekesisust on vaja, kuid õppejõud peaks tajuma neil pandud vastutust. Mulle on kohati jäänud mulje, nagu Tallinna lavakool oleks Tallinna suuremate teatrite õppestuudio, kus lavastaja juhendajana võtab tugevamad jõud oma teatrisse tööle ja teised pillutakse mööda provintsi laiali. See ei peaks niimoodi käima.

Miks noored inimesed näitlejateks pürgivad? See on ju tegelikult hull töö. Hommikul oled proovis, siis jooksed teed väikse kõrvalotsa, siis õhtul etendus ja kui on veel väljasõidu etendus, siis jõuad koja hilja öösel, et siis hommikul jälle proovis olla. Selle kõigejuures ei ole palk kõrgem Eesti keskmisest. Tervis kannatab, pereelu kannatab. Milleks?

Aga töö on huvitav.  Albert Camus ütles kunagi, et näitleja on inimene, keda huvitav võimalikult palju kogeda. Näitlejana saad kogeda väga palju erinevaid rolle ja suhteid. Näitlejana leiad lahenduse paljudele sind ajahetkes vaevavatele probleemidele ja saad läbi elada kõiki oma erinevaid salajasi kirgi, tundeid ja unistusi, mida reaalses elus kogeda pole võimalik. Ma võin mängida kurjategijaid või prostituute ja samas ka nunna. See on võimalus erinevateks kogemusteks ja erinevateks ekstreemseteks inimsuheteks. Näitleja viib publiku sinna kuhu ta ise ei julge minna ja publik järgib teda. See on imeline tunne.

Sa oled väga hinnatud ja austatud õpetaja. Vastupidiselt omaenda sõnadel õpetajat järjepidevust  otsustasid sa selle töö jätta ja tulla põhikohaga tagasi teatrisse.  Miks?

Mul sai kursus otsa ja ma tundsin, et neid muutusi, mida ma sooviksin ellu viia, hetkel teha ei saa. Teiseks on vaja ka endale vaheldust. Ma sain kooli kõrvalt liiga vähe lavastada ja side teatriga hakkas kaduma.

Eestlased on väga teatrilembene rahvas. Käisin kunagi maailmas rahvaarvult kuuendas riigis, Filipiinidel, kus on üks teater. Meil on teatrid igas linnas ja kõik nad on rahvast täis. Oled sa mõelnud, mis vägi eestlasi teatrisse ajab?

Olen ikka mõelnud. See on minu meelest mingitpidi religiooni aseaine. Meil  ei ole ajaloolistel põhjustel tugevat religioosset traditsiooni, kuid rahval peab olema mingi kokkusaamise koht, kus samaaegselt tegeletakse mingi rituaaliga ja toimib mingi vaimne pingutus. See on vaimne nauding, mida sa üksi kodus ei saa. Selle vajaduse rahuldamine on koondunud teatrisse. Lisaks muidugi rahvusliku traditsiooni ja keele hoidmine. See on suur asi, et me saame oma emakeeles lavalt  tekste kuulda. Me oleme ajaliselt nii lähedal ajale, kus seda kõike ei olnud. Keegi räägib väärikalt ja kaunikõlaliselt avalikult eesti keeles , sellel on mingi religioosne mõõde.

Lavastajana loed sa kindlasti ohtralt näidendeid. Mis peab ühes näidendis olema, et sa ta teistest eraldi tõstad ja otsustad teatrilavale panna?

Viimastel aastatel olen ma saanud näidendite lugemisest palju suuremaid elamusi, kui teatrilavalt näidendeid nähes. Näidendis peab olema midagi sellist, mis mind isiklikult sellel hetkel puudub. Ta peab vastama nendele küsimustele, mis mind hetkel vaevavad. Meelierutavas näidendis peab olema mingi hetk, kus sa saad aru, et autoril on olnud elus sama probleem. Kui samal ajal on mul silme ees ka sobivad näitlejad, siis nii need otsused lavastuseks toimuvad. Ma pettun viimasel ajal tihti teatris. Siis ma analüüsin, et miks ma pettusin ja mida ma siis tahaksin laval näha. See on egoistlik, kuid selle võrra ausam, sest ma teen teatrit, mida ma ise tahaksin lavalt näha. Ma tean küll, mis publikule peale läheb. Ma tean seda, kuid ma ei taha publikule pakkuda seda, mida ma ise teha ei taha. Ma olen ajaga küll leplikumaks muutund ja püüdnud enda sees aru saada, et mida inimene otsib äärmiselt halvast etendusest ja mida see temaga siis teeb. Ma olen aru saanud, et paljud ei käi teatris etendust vaatamas, vaid käivad näitlejaid vaatamas. Mul oli üks huvitav kogemus, kui ma tegin sellel kevadel Vene Draamateatris ühe lavastuse. Käisin teatris teatri erinevaid etendusi vaatamas. Etendused olid keskpärased, kuid rahvas naeris ja aplodeeris. Ma mõistsin, siis , et need näitlejad on osakesed publiku eluteest. Publik on nendega koos kasvanud, näinud neid noortena ja sellepärast antakse neile palju andeks. Näitlejad elavad publiku eest põnevaid sündmusi läbi. Inimene elab koos selle näitlejaga ja kui siis veel näitleja suudab teda üllatada millegi ´uuega, siis ongi ta juba võlutud.

Mis sind elus rõõmustab?

Ma olen ikka raamatuinimene. Mind väga rõõmustab, kui ma lugedes avastan oma probleemidele täpseid sõnastusi ja lahendusi. See aitab minu sees olevaid küsimusi ja tundeid täpsemalt teistega jagada. See on hea tunne. See aitab ühes vaimses ruumis olla teistega koos ühises vaimses suhtluses. See ongi teatri võlu.

Aga mis sind laiemalt tänases päevas häirib?

Tigedust on Eesti väga palju.  Mulle on jäänud tunne, et paljud elavad siin Ameerika mentaliteedi järgi. Pidev konkurentsis olemine, selline darvinistlik olelusvõitlus. Põhjamaades on sellest ammu aru saadud, et see ei anna seda tulemust, mida taga ajame. See on nagu võidujooks, et kui keegi jookseb kiiremini, siis läheb ühiskonnal paremini. Ei lähe ju. See on inimressursi tohutu raiskamine. Kohutavalt ebaõiglane on kui laps jääb sõltuma sellest, millisesse peresse ta sünnib ja kui ühiskond ei tule talle siis vastu ja ei vabasta teda sellest sõltuvusest.  Võime ju ühiskondlikult tähtsustada perekonda, kuid eelkõige on tähtis indiviid ja siin ei saa eluks ajaks jääda sõltuma sellest, kuhu sa sündinud oled.

Siin peaks olema kool selleks äratajaks, kes tunneb andeka lapse ära ja pakub talle siis temale võimalusi arenguks.

Koolidega on teised mured. Koolides tuleks ära kaotada igasugu edetabelid. Siin on hea Soomet näiteks tuua. Soomes ei muretse keegi, et kus tema laps õpib, sest kõigi koolide tase on ühtlaselt kõrge. Aga kõrge on ta selle pärast, et 20 aastat on vaeva nähtud, et väärtustada õpetajaametit. Soomes on õpetaja elukutse väga prestiižne. Noored mehed pürgivad ülikooli astudes algklasside õpetajateks. Sellega käib kaasas ka see, et kui sa koolitad välja head õpetajad, siis antakse neile  vabadus. Õpetajat usaldatakse. See hariduseime ongi vabaduses, mis õpetajatele antakse. Meil valmistatakse kõik ette selleks, et sa oleks pidevalt parim. Milleks? Laps ei pea olema algklassides võitluses, ta peab mängima, ta peab sotsiaalselt suhtlema ja selle läbi arenema. Algklassides Soomes hindeid ei panda. Seal ei looda koheselt kunstlikke vaheseinu. Teisalt võib küsida, et kui te midagi ei hinda, siis kuidas see süsteem laiali ei lagune. Kuid ülemaailmsete Pisa testides on soomlased alati esimese kolme hulgas. Kogu maailm vaatab ja ei mõista, kuidas sellise vabadusega saab saavutada nii häid tulemusi.

Avad äkki enda vaba aja tegevusi. Mida sulle meeldib teha?

Kunagi tegelesin aktiivselt kujutava kunstiga, kuid see on jäänud viimasel ajal tahaplaanile. Aga minu päevade väga vajalik osa on tervisejooks. See aitab hoida keha toonuses ja korrastada laokil mõtted. See on küll harrastus, mida oluliseks pean ja neli korda nädalas vähemalt ette võtan.

Lõpetuseks. Millal näeb Rakvere Teatris sinu esimest lavastust?

Seoses Eesti Vabariik 100 projektiga valmistavad Eesti teatrid koos loositud partneriga ette ühe kümnendi vabariigi ajaloost. Meil koos tantsuteater Fine5 sattusid loosi tahtel 90-ndad. Kevadeks kirjutab Urmas Lennuk näidendi tööpealkirjaga „Joonase lähetamind“ . See põhineb vanal komöödial „Miks Jeppe joob?“. Sellest peaks tulema selline lõbusa satiiriga lugu tollest ajast ehk ühe külajoodiku tõus ja langus 90ndatel. Lavastus peaks välja tulema kuskil aprillis.