Neljapäev, 28. detsember 2017

KOHTUMISED KÜLATEEL. Taimekasvataja Vello Mägiselt

KOHTUMISED KÜLATEEL
Taimekasvataja Vello Mägiselt
Vello Peitong askeldab oma Mägise küla elumaja taimede kasvulavaks eraldatud toas. Just jõuluõhtul pistsid esimesed lilletaimed mullast oma rohelised pead välja. Jaanuaris algab juba suurem töö, kui mulda saavad ka tomatite, kurkide ja teiste aiataimede seemned.
Vello töötas nõukogude perioodil Tallinnas tehase „Tarbeklaas“ varustajana. Töö andis talle tihti võimaluse sõita mööda tollast suurt kodumaad. Töö kõrvalt pidas ta aiamaad, nagu seda tegid väga paljud inimesed. Ta kasvatas kapsaseemneid ja söödapeeti ja palju muidki asju, ikka selleks, et perele väikest lisa teenida. Nõukogude korra lõppedes lõpetas tegevuse ka „Tarbeklaas“. Vello jäi hetkeks töötuks ja otsustas kolida maale, kus oli varem juba ostetud Mägise külla maja. Tööle hakkas ta Arvate Agros, kuid enamus ajast kulus kasvuhoonete rajamisele ja taimedega askeldamisele. Õige pea leidsid temani tee paljud tomati ja kurgitaimede ostjad, kes lisaks odavatele taimedele said tasuta loengu taimekasvatusest. Vello armastab taimi. Kuigi ta võiks äri edendamiseks müüa taimi ostjale vastavalt viimase soovidele, kuid siiski pole harvad juhud, kui Vello taimi üldse ei müü, sest ilm on veel liiga külm ja on öökülmi oodata. „Tulge nädala aja pärast, siis juba võib maha panna.“, saadab Vello ostjad minema. Ja ostjad mõistavad seda, on hea nõuande üle õnnelikud ja tulevadki nädala aja pärast tagasi. Vello armastab taimedest rääkida. Seda teavad ka püsikliendid ja ootavad seepärast kannatlikult järjekorras, kuni eelmised ostjad on saanud oma taimed koos loenguga, et siis ise samamoodi minna koju koos täpsete juhtnööridega, kuidas ja millal väetada, kasta või lõigata.
2017 oli Vellol kastides kasvamas 126 sorti tomateid. Mõned neist päris haruldased. Haruldased selle pärast, et Vello on need ise aretanud. Aastate kulgedes on ta kõrvale pannud muteerunud taimi ja neid siis uuel aastal taas kasvama pannud. Näiteks on seal taimi pea kogu vikerkaare värvivalikust. On loomulikult punaseid, kuid lisaks veel kollaseid, musti, rohelisi. On ümmargusi , kuid lisaks veel pisikesi, ovaalseid, pikergusi, hiiglaslikke, krobelisi. Vello armastab daame ehmatada pakkudes neile endaaretatud fallose-kujulisi tomateid. Oh, seda punastamist ja itsitamist siis. Aastaid tagasi tekitas Vello tomatikasvatajate foorumis segadust, kui tundis huvi, et kas keegi teab, kuidas on rohelise tomatisordi ametlik nimi. Kummaline tundus kogu aeg öelda „roheline tomat“. Ilmnes, et roheline tomat oli Eestis sellel hetkel päris haruldane, et seepärast sõitsid Mägisele paljud tomatikasvatajad üle Eesti, et saada just rohelise tomati taimi. Sügisel kui aega ja tomateid üle jääb armastab kokaharidusega Vello askeldada  köögis ja keedab enda koostatud retseptide järgi suurepäraseid salateid ja kastmeid. Enamus neist jõuab kodusele toidulauale, kuid kes oskab küsida, saab ka kaasa osta.

Kuigi kevad tundub kaugel olevat, on Mägisel alanud juba tõsine töö taimede ettekasvatamisel. Ega kuu aja pärast polekski saanud enam aega külateel juttu vesta. 

Lavastaja ja dramaturg Rein Pakk: Eestlased on väike rahvas, kes on otsustanud suur olla.

Lavastaja ja dramaturg Rein Pakk: Eestlased on väike rahvas, kes on otsustanud suur olla.

Ma ei tundnud Reinu Pakku enne, kui sattusime mõlemad “Suure Komöödiaõhtu” meeskonda. Teadsin teda küll, sest ikka hoiad ju pilgu peal sellel, mis toimub teatrimaailmas ja nendel värvikatel tegelasetel, kes selles ilmas toimetavad. Reinu tundmata tundus ta selline hampelmanni tüüpi tegelasena ehk mees, kes hoiab mitut rauda tules ja tihti pildil oma eriilmeliste ettevõtmistega. Tegutsedes mitmel rindel on oht jääda pinnapealseks. Tean seda omast käest. Rein on olnud aktiivne ettevõtja, ta on pidanud baare, toimetanud reklaamimaailmas, kuid viimastel aastatel leidnud püsiva koha teatris dramaturgi, lavastaja ja näitlejana. Täielik multitalent või ...? Meedia loodud muljed on vastuolulised. Kolme “Suure Komöödiaõhtu” hooajaga olen õppinud Reinu ka ise tundma. Rein meenutab Karlssonit, seda muidugi välimuselt, aga ka iseloomult – alati superrahulik, kelmikas pilk silmis valmis väikseks vallatuseks. Ükskord ma nägin kui Rein ärritus, kui päevases proovis trupiga kokkulepitu taheti võttemeeskonna poolt peaproovis ümber teha. “Kus te olite siis, kui me proovi tegime? Nüüd ei muuda enam midagi. Kõik jääb nagu proovis kokku leppisime!”, pani Rein asja paika. Selline ta ongi, äärmiselt laia silmaringiga hea vestluskaaslane, vaimukas ja muhe, kui kui vaja siis kindlalt oma asjade eest väljas. Selgemast  selgem, et nii põneva inimesega tekkis soov veidi omavahel vesteleda. Toon räägitu nüüd ka austatud lugejateni.  

Mul üks tuttav sõidab mööda maailma ja osaleb erinevatel jooksumaratonidel. Sina käid maailmas teatrit vaatamas? Mitme teatri külastused sinu kontos juba on? Miks sa seda teed ja mida see sulle annab?
Ega ma nüüd nii kole pööraselt ei käi, kahjuks, võiks rohkem käia.
Olen käinud New Yorgis, Londonis, aga ka lähemal, Riias, Helsingis jne. Kokku vast paarkümmend etendust. Ei ole lugenud. Märtsi lõpus lähen jälle New Yorki, on plaanis vaadata inglaste lavastuses “Inglid Ameerikas” (etendus ka Eesti Draamateatris) ja South Parki multika tegijate muusikali “Mormooni raamat”, aga reis sisaldab ka muud peale teatrikülastuste, ega ma ainult etendusi vaatama ei lähe. 
Ma tean küll ja küll Eesti teatraale kes on puht arvuliselt vaadanud kordi rohkem välismaiseid lavastusi, kuid enamusega neist teatraalidest on mul väike vahe. Enamjaolt käiakse siit Eestist välismaist teatrit vaatamas erinevatel rahvusvahelistel festivalidel. Mina eelistan käia vaatamas niiöelda tavalist teatrit. Tavalist, aga head. Olen muidugi ka festivalidel käinud, kodumaalgi näeb näiteks Baltoscandalil tihti häid asju, aga ma pean tunnistama, et ma pole suurem asi festivalivaataja. Mul on nimelt jube madal valulävi, kui ma pean vaatama ära päevas juba kolmanda etenduse, siis olen selleks liiga tuim, et sellest adekvaatset elamust saada ja ka analüüsida või niiöelda professionaalse kogemusena endasse salvestada. Filmifestivalidega on sama lugu, lihtsalt ei mahu neid filme päevas mitu tükki minu sisse.
Teiseks on teatrifestivalidega see jama, et kahjuks enamusel etendustest on ikka selline väike võistlusmoment sees, ikka needsamad kindlad “sel-aastal-trendikad-ja-töötavad-võtted” kipuvad tükist tükki korduma. Ma ei taha öelda, et ma poleks festivalidel näinud väga kordaminevaid ja inspireerivaid lavastusi, olen küll, aga ausõna enamus festivalil nähtud etendusi seda minu jaoks ei kipu olema. Võibolla see kõlab nüüd kuidagi ülbelt, aga mulle ei meeldi vaadata teatrit, mis on mõeldud vaatamiseks teatraalidele. Teatrit, mida peab oskama lugeda teadlikul, spetsiifilisel moel, mis tahab millegiga midagi öelda. Mulle meeldib teater, mis midagi ütleb, muidugi ka üllatab, on energeetiliselt laetud jne, aga mulle endale meeldib nii vaadata kui teha teatrit, mis on mõeldud… tavalistele inimestele.
Ja sellepärast ma käingi parema meelega tavalistel õhtutel koos tavalise publikuga tavalises teatris. Mulle meeldib, kui etendus seob ja ühendab kõrget ja madalat, on meelelahutuslik ja samas sügavalt mõtlemapanev, on särav, mänguline, vaimukas. Ja jälle võin kõlada ülbelt, aga sellist teatrit ei tehta meil Eestis kaugeltki mitte liiga palju. Aga meil tehakse ikka väga palju teatrit, väga palju head teatrit, mis on nii väikese rahva ja ühiskonna kohta täiesti fenomenaalne ja selle üle olen ma rõõmus ja uhke. Ühesõnaga, ega ma sellepärast ei käi mujal maailmas teatris, et Eestis ei ole midagi vaadata (Rein muheleb silmad kavalalt helkimas). Lihtsalt mujalt saab muid kogemiusi, teistsuguseid vaatenurki. Aga muide soovitan kõigile British National Theatre etenduste ülekandeid Eesti kinodes, olen seal näinud tihti suurepäraseid etendusi.

Milliseid veidraid erinevusi meie teatrikultuurist oled maailmas täheldanud?
Suured erinevused on meie ja angloameerika teatripubliku käitumises ja hoiakus. Meil on teater ikka veel väga lugupeetud asutus, kus kehtivad nii riietusele kui käitumisreeglitele üsna ranged kirjutamata seadused. Minu meelest on see suurepärane, sest neid kohti, kus on autoriteeti, lugupidamistunnet veel võimalik tunda, on nii väheseks jäänud. Läänes on publik hoopis suvalisem ja kärarikkam, tavalised tarbijad, istuvad joped seljas, lärmakad, pugivad saalis popcorni ja muud seesugust. Meie teatrisaalides ikka võib kommipaberikrabistajat tabada veel mitmeid hukkamõistvaid pilke.
Eks teatrimajandus on ju erinev. Kui meil Euroopas on teater midagi, mida peab riiklikult toetama, et see püsiks ja elaks, siis Ameerikas on see ju täiesti iseseisvalt toimetulev ja hästi toimetulev äri. Hästi tullakse muidugi toime ainult kõva konkurentsi tipus, aga põhimõte laieneb kõigile, alla välja. See on nii hea kui halb, sest tuleb teha teatrit, mis müüb ehk meeldib vaatajale, selles mõttes, et tehakse palju odavat teatrit, aga tehakse ka palju suurepärast.

Kuidas sulle tundub, kas Eestis näitlejaid austatakse?
Kindlasti austatakse ja seda muide isegi rohkem kui näiteks Ameerikas või Inglismaal. Angloameerika kultuuris on näitleja pigem interpreet ehk keegi, kelle töö on kokkulepitud mängu mängida, meil seevastu on näitleja pigem kunstnik ehk keegi kelle töö on luua ja läbi elada. See omakorda tuleneb vene näitlejakoolist, mis õpetab näitlejat õigeks ja õnnestunud soorituseks oma rolli läbi elama, mis omakorda loob näitleja ümber kannataja oreooli, meil vaadatakse näitlejale alt üles, ta on natuke nagu lunastaja ja temalt on alati mõtet küsida arvamust maailma asjade kohta, sest tema teab, sest elab ju kõike läbi. Ma arvan, et see suhtumine on ka nõukogude ajast pärit, mil näitlejad said lavalt öelda asju, mida tavaelus avalikult ei saanud. Läänes muidugi ka imetletakse näitlejaid, austatakse nende edu, aga mitte niivõrd nende isiksust, läänes on näitleja pigem kõige paremas mõttes meelelahutaja, aga meil arvamusliider.

Mis mulje on sulle jäänud, kas Eestis vaadatakse teatrit rohkem näitlejate või lavastaja või hoopis autori pärast?
Varem, ka nõukaajal, vaadati rohkem näitlejate pärast, nüüd aina rohkem lavastaja pärast, kes on aina rohkem samaaegselt autor. Varem justkui kõnetas vaatajat näitleja, täna rohkem lavastaja-autor. Varem mängiti teatris rohkem draamat, täna mängitakse rohkem ideid. Ideedemängimise aegu on ennegi olnud, näiteks modernism 20. sajandi kahe- ja kolmekümnendatel, aga näiteks kolmkümmend ja nelikümmend aastat tagasi oli teatri fookus rohkem inimliku draama peal, ka julgetes, uuenduslikes tükkides, kus vahendid olid radikaalsemad oli temaatika siiski inimesekesksem. Ka näitlejate mängulaad on muutunud, tänane teater nõuab näitlejalt rohkem füüsilist võimekust, mõnikümmend aastat tagasi nõudis pigem psühholoogilist. Ajad muutuvad.

“Suurest Komöödiaõhtust” ka. Kas Eesti telekanalid pole liialt orieneeeritud komöödiale? Kõik teevad igal õhtul nalja. Nalja tegemine on siiski väga raske töö. Mõned saated on päris masendavad, teisi kõlbab vaadata ka. Mida Komöödiaõhtu pere soovib selle saatega vaatajale pakkuda ja millest lähtute oma meeskonnaga eetrisse tulevate lugude valimisel?
Ideaalis soovib Komöödiaõhtu pakkuda vaatajale absurdikomöödiat, telemeelelahutust kõverpeeglis, et vaatad ja mõtled, et on hullud ja siis mõtled, et kas mitte teised saated pole tegelikult samasugused. Ega see alati ei tulegi välja, ülesanne on tõesti väga keeruline. Vormilises mõttes tahaks pakkuda vaatajale tihedat programmi, minu jaoks on õige naljategemine selline, et vaataja ei jõua ühte nalja veel lõpuni ära naerda, kui uus juba peale tuleb, noh, see on ideaal mis ammugi iga kord ei õnnestu, aga püüdma sinnapoole peab.
Muidugi on telemaastik liialt orienteeritud komöödiale, olen aastate eest juhtinud mitut arutlevat kultuurisaadet, näiteks istunud Marju Lauristiniga ja analüüsinud Michael Jacksoni isiksust, imagiot, muusikat, meil oli huvitav ja vaatajal ka, aga tänaseks on selliseid saateid ikka väga väheks jäänud.
Ja tõsi on ka see, et tihti valivad teletegijad reitingu huvides komöödia, mis on aga väga raske ja töömahukas kui tahta, et see õnnestuks ja nii pääseb eetrisse ka väga viletsas kvaliteedis hetki. Ei arva üldse, et “Suur Komöödiaõhtu” sellest süüst päris puhas oleks ja et meil alati kõik õnnestub. 

“Suures Komöödiaõhtus” osalevad Eesti parimad komöödiatähed segi tublide amatööridega. Kas selline kirju trupp teeb sinu töö raskeks?
Ennekõike olgu öeldud, et amatöör ei saa Komöödiaõhtul nüüd küll ikka kellegi kohta öelda, on jah vilunud ja endale nime teinud koomikuid, on mõne aasta eest lavakast tulnud noori tudmatuid andekaid näitlejaid, on ainult mõne muusikali-, teatri- või filmirolli teinud muusikuidki, aga nad on kõik ikka professionaalid, pealegi väga mitmekülgsed.
Aga töö raskekstegemisega on nii ja naa. Mõni “amatöör” ehk siis vähema kogemusega koomik on tihti entusiastlikuma suhtumisega kui komöödiatähed ja üllatab tänu sellele vanade kalade kõrval vaatajat rohkem ja positiivsemalt.
Kui ma olen ajakirjadest või –lehtedes lugenud Suure Komöödiaõhtu koomikute intervjuude pealkirju, siis läbivalt näen seal, et “raske töö….”, “oleks ma teadnud, et see nii raske on…” “keeruline ülesanne…” jne. See ongi raske töö, mis toob artisti - nagu ka lavastaja ja kirjutaja - tavalisest mugavustsoonist igas mõttes välja ja selles poolest on algajad ja tähed üsna samas situatsioonis ja võib teinekord ollagi nii, et algaja saab paremini hakkama.

Sa oled olnud väga ettevõtlik ettevõtja. Eestlased ootavad tavaliselt, et neile töö koju kätte toodaks. Kust tuleb julgus alustada oma ettevõttega ja mida see sulle on õpetanud?
Need kust-tuleb-küsimused on alati sellised, millele ausad on ainult kust-mina-tean-kust-tuleb-vastused. Kuskilt tulevad kergemeelsus, enesekindlus, rumalus. Rumaluse alla ma ei mõtle lauslollust, vaid sellist parasjagu piiratud teadlikkust, mis ei takista tegustemist, ei pane liiga palju kahtlema. Eks minagi kahtlen, vahest ka palju, see on inimlik, kuid selleks, et olla ettevõtlik, peab kahtlemise ja tahtmise tasakaal olema natuke tahtmise kasuks kaldu. Ma kahtlen palju, aga ma tahan ka palju (Reinu silmad on taas kavalal naerul). Ja nii ma muudkui tahan ja teengi asju.
Aga sellega, et eestlane passiivselt ootab, sellega ma ei taha nõus olla. Igal rahval on tegijaid ja ootajaid, andjaid ja saajaid proportsionaalselt enamvähem ühepalju. Eestlased on väike rahvas, kes on otsustanud suur olla. Selles mõttes, et eestlased tahavad, et neil oleks kõik iseseisva rahva asjad olemas – riik, rahvas, valitsus, kultuur, teater, kirjandus, oma eurolaulud jne. Aga kõike seda peab ju keegi tegema, me peame selle kõigega ju ise, omakeskis ainult miljonikesi hakkama saama ja sellepärast peame olema ekstra ettevõtlikud, meil peab andekas inimene mitme eest rabama. Ja rababki! Vaata kui palju meil multitalente on! Võtame kasvõi Aapo Ilves, kes kirjutab kõigile ansamblitele laulusõnu ja eurolaule ka ja ooperilibretosid ka ja muud ka. Saja miljoni suuruse rahva hulgas on mees, kes on teinud ühe eurolaulu eluaeg tehtud mees, aga meil peab Aapo mitmel rindel rabama. Ja selliseid on palju. Vaata kasvõi ennast!

Kas rattas ringlemine sinus tülgastust ei tekita? Kuidas sina rutiinist võitu saad?
Minuga on nii, et üht asja tehes puhkan teisest, vaheldus aitab. Jah, muidugi on töid, mis ei vaimusta loominguliselt, on asju, mis tuleb ära teha tahad või ei taha, aga siis tuleb proovida ümberhäälestada ennast, mitte neid asju, mida muuta ei saa. Aga ma ka mõistan, et kõigile eneses muutuse otsimine ei sobi, sellest on kahju, aga see vist on nii. Siis on muidugi raske. Kui selliseid inimesi liiga palju tekib, siis hakkab kõigil, kogu ühiskonnal raske.

Mida sa arvad ütlemisest - kui mina veel noor olin, siis oli kõik palju ilusam?
Suurt midagi ei arva. Kõik on kogu aeg üsna sama ilus, lihtsalt see “mina” saab vanemaks, vaade muutub. Kui oled vanem, siis on maailm rikkam, nii tundub mulle.

Mis sind Eesti elus rõõmustab? 
Rõõmustab see, et kõik on võimalik. Viidates üleeelmisele vastusele, et meid on vaid miljon ja meil on kõik iseseisva rahva, riigi ja kultuuri tunnused, siis see on ime. Ja see, et ka täna ja homme leidub inimesi, kes seda ime usuvad ja seda niiöelda töös hoiavad, mina ise sealhulgas, see on veel suurem ime.

Mis sind Eesti elus häirib?
Meedia, sotsiaalmeeidia, kogu eeter, kõik õhk on paks arvamustest, eriti arvamustest selle kohta, mis häirib. Mul ei ole soovi, tahtmist, isegi jõudu ei ole siia midagi lisada. No mida ma pean ütlema Rail Balticu, metsade või korruptsiooni kohta!?  Küllap on alati palju jooksvaid küsimusi, mida saab paremini lahendada, aga ma ei oska öelda ega mõelda, mis mind häirib väljaspool ennast. Kui miski häirib, siis ma leian sellele vastuse tavaliselt endast ja see on hea, sest siis on minu võimuses seda muuta, vähemalt teoreetiline võimalus.
Ei mäleta, kes see ameeriklane oli, kes alustas päeva palvega, et armas jumal, palun lase mul tegeleda asjadega, mida ma muuta suudan ja hoia mind ära tegelemast asjadega, mida ma muuta ei suuda… aga selgelt mäletan, et Jack Sparrow ütles esimeses Kariibi Mere Piraatide filmis Will Turnerile, et on asju, mida mees saab teha ja on asju, mida mees teha ei saa.

Huvitaval kombel on ka teised maininud häirivana massimeediat. Sa ise ka kirjutad artikleid ja näidendeid. Kas sa kirjutades teadvustatud endale vastutust, mida sellega lugejate või vaatajate ees võtad?
Täna me elame olukorras, mida aina enam nimetatakse tähelepanumajanduseks, see on majandus, kus kaubaks, peamiseks vahetusväärtuseks on maailmakodanike tähelepanu ja kõik selle maailma vägevad püüavad seda haarata, et seda osta, müüa ja vahetada. See haaramine on pidev võitlus, sõda kui soovite ja massimeedia on selle sõja üks peamisi lahinguvälju. Selleks, et haarata inimese tähelepanu on tarvis sündmust, draamat ja selles mõttes sobivad negatiivse sisuga uudised paremini, neis on rohkem draamat. Massimeedia kui selline ei häiri, häirib massimeedia negatiivsuses draamat otsiv meetod. Massimeediat järgides tundub kõik enamjaolt halvasti olevat või vähemalt probleemne ja murettekitav. Kui asjadesse süveneda, siis selgub tavaliselt vastupidine. Aga kui selgub, et kõik on hästi, siis pole meediaettevõttel käivet (Rein on irooniaga rahul ja muheleb). Sellepärast, et haarata tähelepanu, on tarvis inimesi pidevalt katkestada ja omakorda inimene, kes tahab olla iseseisev, edukas ja säilitada vabadusi, peab sellele vastu seisma, püüdes asjadele keskenduda ja süveneda.
Enda vastutust kirjutades teadvustan ma ikka ja praktiliselt väljendub see selles, et ma olengi hakanud kirjutama vähem kui mõni aasta tagasi. Vähem tootma arvamuslugusid, sest ma näen, et mu lood, mu sõnumid kipuvad sobituma sellesse sängi, kuhu suubub kõik moondades seda, mida ma kirjutades tahtsin edasi anda.
Seda vastutust on peaaegu võimatu kanda tähelepanumajanudse meediavoos.

Mis tehtud, mis teoksil?
Mis tehtud, see tehtud, kes vana asja meelde tuletab, sel silm peast välja. Aga algaval Eesti juubeliaastal, mis ühtlasi on ka minu juubeliaasta, olen otsustanud kinkida meile mõlemale täispika juturaamatu. Kirjutan seda, tahan kevade lõpuks avaldamisvalmis saada. Autobiograafiliste sugemetega romaan, mis räägib kolmekümneaasta tagustest sündmustest tänase pilgu läbi. Jube nõudlik ülesanne, sest on mahukas, sunnib pikka aega enda juures püsivalt tööd tegema, nõuab seetõttu suurt enesedistsipliini ja sisseelamist, nõuab aega, mida alati napib ja keskendumist, mida aina rohkem napib.
Siis on plaanis tuua sügisel Tartus, ERMis lavale Jaan Krossi “Keisrihull”.

Ja siis veel terve hulk plaane ja töid teles, teatris, kirjutuslaua taga ja mujalgi, võibolla ka veel üks hooaeg “Suurt Komöödiaõhtut”, näis.

Pühapäev, 10. detsember 2017

Aus ülestunnitus, miks ma armastan jõulusid!

Aus ülestunnitus, miks ma armastan jõulusid!

Mina armastan jõulusid ja ootan neid igal aastal, sest mulle meeldib jõuluaeg, kui inimesed on tavapärasemast rõõmsamad ja südamlikumad. Kasutan siin mõtiskluses illustreeriva materjalina äärmiselt pädevat rahvaarvamust, mis on pärit Kanal 2 saatest „Suur Lotokolmapäev“, mille pallide loosimisest vabad pausid täidetakse telemänguga „Rooside sõda“. Jõulude eel küsiti rahva arvamust jõulude kohta. Küsimusele, miks inimesed jõule ootavad, reastusid  vastused sellises järjekorras – „kingitused“, „vabad päevad“, „pere on koos“ ja „jõulutunne“. Päris omakasupüüdlik tabel on kokku saanud. Jõulude kiriklikku tähendust ei maininud keegi. Minu isiklikku edetabelisse mahuksid „pere on koos“, „andmise rõõm“, „tänutunne“ ehk palju sellist, millest eesti inimesed igapäevaselt unistavad, kuid mida nad kahjuks siiski harva kogevad. Aasta lõpul tänab ülemus töötajaid, et küll nad on tublit tööd tehtud. Aasta lõpul märgatakse korraga oma kõrval muredes inimesi, kellele siis abikäsi ulatatakse. Aasta lõpul kiidavad vanemad lapsi, et küll nad on salmid või laulud hästi selgeks saanud jne. Miks küll avaldatakse tänu peamiselt vaid aasta lõpul, kui seda võiks teha kogu aeg, iga päev, iga nädal, iga kuu. Ärgem olgem sõnadega kitsid. Sõnad ei maksa midagi , kuid õigel hetkel öeldud toetavad ja ilusad sõnad võivad muuta palju. Vabandamine ja tänamine on samuti alahinnatud tähtsusega, sest vabandades ja tänades looma silla parematele inimsuhetele enda ümber.
Mulle meeldib teha jõulukingitusi. Mulle meeldib kodus nuputada, mida kellelgi vaja võiks minna ja mille üle kingisaaja ka suurt rõõmu tunneks. See ei pea olema sugugi kallis asi. Palju olulisem selle juures on tähelepanu ja märkamine. Arvan, et möödas on ajad, kus kinginäljas rahvahordid ründasid kaubamaju ja valimatult endale võimalikult soodsaid ja mittesoolisi asju ostukorvi korjasid, et siis hiljem kodus vaadata, kellele mida sobiks anda.  Kingitus ei saa olla kompensatsioon tegemata või unustatud tegude eest. Kingitus ei kompenseeri aasta jooksul tegemata jäetut. Kingitus võiks olla isiklik ja kindlasti inimesele vajalik ja rõõmustav. Raske on teha kingitust inimesele, keda sa väga hästi ei tunne või siis inimesele, kellel on kõik olemas. „Rooside sõjas“ küsiti ka inimeste käest, et milliseid kingitusi nad jõuluvana kingikotist kõige enam ootavad. Vastused olid taas ettearvatavad – telefon, ehted, arvuti, raha, kosmeetika ja reis. Ma jäin kohe mõtlema, et kas tõesti kuskil toob jõuluvana lihtsalt ümbrikuga raha. See on küll jõulumuinasjutu lörtsimine. Minu meelest ütleb raha kinkimine ka kinkija kohta üpris palju ehk „võta papp ja ära vingu, et midagi pole saanud“.

Siin kohas oleks sobilik meenutada legendi Santa Clausist ehk Püha Nikolausest. Elasid kõrvuti rikas ja vaene mees. Vaesel mehel oli kolm mehele mineku eas tütart, kuid keegi tahtnud neid, sest tüdrukute isal polnud neile kaasavara anda. Rikas mees nägi naabri muret ja viskas ühel pimedal ööl kukru kuldrahadega vaese mehe aknast tuppa. Hommikul oli vaene mees kingituse üle õnnelik ja pani oma vanima tütre mehele. Rikas mees nägi vaese mehe õnne ja viskas ka järgnevatel öödel kuldrahad vaese mehe aknasse. Mehele said ka järgmised tütred. Nähes vaeste rõõmu, otsustas rikas mees oma varanduse neile kinkida ja hakkas aitama kõiki, kellel mured eluraskusteks kaelas. Viimaks tuli välja, kes on see heategija, kes oli aidanud selleks hetkeks juba sadu linna vaeseid. Kui rikas mees ühel päeval hinge heitis, otsustasid  linnaelanikud tema  mälestust austades tema surmapäeval ehk nigulapäeval teineteisele kingitusi teha. Hiljem on see komme nihkunud detsembri algusest jõuluajale. Kinkimise traditsioonil on väga ilus algus ja kingitusi tehes ei tohiks seda unustada. Märkamine, hoolimine, tänamine, aitamine on kinkimise juures peamisteks põhjusteks.  
Kui kodusel jõuluõhtul astub uksest sisse jõuluvana, siis tasub kõigil selleks hetkeks kehastuda näitlejateks ja suhtuda tõsiselt kingisaaja rolli. Räägin omast kogemusest koduskäija jõuluvanana. Lapsed suhtuvad kõigesse, mis on seotud jõuludega äärmise tõsidusega. Lausa kuritegelik on siis kui mõned lapsevanemad selle muinasjutu lõhuvad ja hakkavad halba eeskuju andes sobimatult tembutama. Jõuluvana kõige toredamad ja meeldejäävamad kodukülastused on alati need, kus igale pereliikmele on kõige rohkem kaks kinki, kõik loevad ühiselt salmi või lauldakse, siis mängitakse paar mängu ja Taat saab tänulikult edasi minna.

Mõned lustakad lood, mis on Jõuluvanaga juhtunud.
Kord külastas Jõuluvana sõjaväe osa. Astus saali ja sõdurid tõusid kõik korraga püsti ja jäid valvele seisma. Suurest kolinast ehmununa ütles Jõuluvana vaikselt „Tervist, sõdurid.“. Saalid oli vaikus. Jõuluvana juba mõtles, milliste õpetlike kuid lustakate sõnadega sõdureid viisakusele kutsuda, kui korraga kõlas sajast kõris korraga „Tervist, härra Jõuluvana“. Jõuluvana pidi püksi tegama.

Kord kündis Jõuluvana Tallinna Raekoja platsil ja hüüdis „Ho-ho-hoo“. Korraga astus tema juurde asiaatliku välimusega mees ja lausus „Yes. I am here“. Jõuluvana oli segaduses, et mis mõttes ta siin on. Asiaat, kelle ümber oli tema pere kogunenud, jätkas „I am Mister Ho. This is my wife, missis Ho and our children – Ho, Ho, Ho“. Head, et nad tulid.

Kord astus Jõuluvana Raekoja platsi lava trepist alla, ja kummardus, et näha paremini trepiastmeid. Kohev habe nimelt piirab vaatevälja. Samal ajal oli trepi alla kogunenud esinemisjärge ootav rahvatantsutrupp. Jõuluvana kummardus ja kogu trepp tegi kohe piduliku väljaastega kummarduse vastu. Järgmisel astmel kummardus Jõuluvana uuesti ja jälle kummardus tantsijatepere. Selle peale poetas Jõuluvana vaikselt: „ma saan aru küll, et külm on, aga iga kord kui ma treppi vaatan ei pea te ka kummarduma“. Nüüd taipasid ka rahvatantsijad, miks Taat kogu aeg kummardus ja nad puhkesid naerma.

Kord läks Jõuluvana ühte peresse kinke jagama. Väike perepoeg pelgas niivõrd Taati, et puges diivani taha. Siis ei jäänud ka Jõuluvanal muud üle, kui minna talle sinna järgi ja istuda koos poisiga põrandale. Kuna ülejäänud pere nüüd salme ei kuulnud, siis tulid ka nemad järgi diivani ja seina vahele kitsukesse prakku. Laps sai kingi kätte, kuid teiste kingid jäid kuuse alla. Siis läks isa ja tõi kingikotigi diivani taha. Nii seal kingid laiali jagati ja laulud lauldi ja salmid loeti.  

Lisaks perele meeldib mulle aastalõpul teha kingitusi või saata häid soove oma kolleegidele või koostööpartneritele. Mulle meeldib jõulutervitusi ka ise saada. Mulle ei maksa saata netikaarte, sest neil pole minu silmis mingit väärtust. Tavaliselt kustutan need kohe, nagu iga personaalsuseta masspostituse. Posti teel või isiklikult kohale toodud jõulutervitused aga panen välja kodus nähtavale kohale, kuuse otsa või kamina peale.  
Vastukaaluks positiivsetele emotsioonidele küsiti „Rooside sõjas“ rahva käest  „Mis teid jõulude juures häirib?“. Esimeseks 100 eestlase arvamuse järgi sai „ostuhullus“, mille järgnesid „liigne söömine“, “igavus“ ja „lume puudumine“. Ostuhullus on ainult inimeste peas kinni. Kui soovid teha kingitust südamest, siis ei märka sa selleni viivat protsessi hullusena. Alati võib ka kingituse ise teha. Tabelis toodud liigse söömisega olen ma küll nõus. See on mulle igal aastal samuti probleemiks olnud. Midagi pole teha, kui laud kaetakse hea ja paremaga, siis lased ennast kaasa viia ja muudkui pugid. Olen seda püüdnud kompenseerida õhtuste jalutuskäikudega. Aga IGAVUS ???? Mul jääb ajast alati puudu. Kõike, mida tahaks teha, ei jõua, sest enne tuleb öö kätte. Söömine, mängud, vestlused, jõuluvana ja ühislaulmised – need on ainult mõned tegevused, mis tuleb jõuluõhtul ära teha.

No hea küll. Lisan mõned mängud, mida lisaks pikkadele kaardilahingutele meil kodus mängitakse. Nende mängude mängimiseks pole vaja midagi peale pastaka ja paberi.
1.       „Kuulus ja kummaline“. Mängujuht mõtleb oma peas välja ühe kuulsa inimese. Mängijad hakkavad tema käest kordamööda antud isiku kohta küsimusi küsima, millele saab vastata, kas „ei“ või „jaa“. Kui vastus on jaatav, siis küsija jätkab, kui vastus on eitav, läheb järg järgmisele. See , kes esimesena ära arvab, antud isiku, ongi võitja ja mõtleb järgmise isiku oma peas välja.
2.       „Viis sekundit“. Mängus tuleb 5 sekundi jooksul leida kolm vastust mängujuhi küsitud teemal Nt „nimeta kolm eesti ajalehte“, „nimeta kolm ministrit“, „nimeta kolm muinasjutukangelast“ või „nimeta kolm metslooma“. Võimalusi on küsimusteks tuhandeid. Kes ei suuda nimetada, kukub välja ja kes viimasena mängu jää, on võitja.
3.       Võtke raamat ja laske inimestel pakkuda, mitu lehekülge on raamatus. Parim pakkuja võidab. Võtke järgmine raamat. Pakkumisele saab panna erinevaid asju.
4.       Laste jaoks on põnev ka paberlennuki viskamise võistlus. Kelle oma kõige kaugemale lendab, see on võitja.
5.       Loomulikult võib meelde tuletada ka vanu traditsioonilisi jõulumänge – sõrmekoogu vedamine, mustlasmaadlus.
6.     
           Võite ka siin loos esinevad „Rooside sõja“ küsimuste vastused välja kirjutada ja laste siis pereliikmetel arvata. Võitjaks tuleb ikka see, kes kõige rohkem õigeid vastuseid teab.
Mulle meeldib kodune jõuluõhtu kui sõbralikus pereringis pugitakse kõht täis.  Mulle meeldivad lauatagused, veidi laisad vestlused. Meil on saanud pereringis toredaks traditsiooniks, et kõik võtavad kordamööda oma aasta jooksul tehtu kokku ja annavad teada, millised olid tema aasta suurimad kordaminekud. See on olnud vägevaks tõukejõuks, et lõpetada enne detsembrit oma poolikud tegemised, et saaks siis oma tegudest anda parema ülevaate. „Rooside sõjas“ küsiti rahva käest, et „milliseid delikatesse tahaksite jõululauale“. Siin olid vastused taas päris lihtsad – kalamari, angerjas, marineeritud seened ja sült. Kui teil siis jõuluajal on tulemas külalisi, katsuge kindlasti  siin toodud valik lauale panna, sest neid delikatesse rahvas ootab ja tunneb neid süües rõõmu.
Mulle meeldib piparkooke teha ja neid siis koos lastega kaunistada. Oleme igal aastal leidnud aja külastada Tallinnas uhket piparkoogi-näitust. Meie loodud teosed sealseteni ei küüni, kuid ometi üritame meiegi teha midagi kordumatut. Tunnistan, et kaunilt kaunistatud piparkooke on raske süüa, aga kui neid ise ei söö, siis on peagi  jaol hiired ja muud hirmsad elukad. 
Mulle meeldib advendiajal hommikuti varem tõustes oma lastele salaja sussi sisse maiustusi panna, kuigi mu lapsed on suured ja teavad ammu, kuidas kommid sussi sisse saavad, aga muinasjutt peab siiski jätkuma ja nende hommikune rõõm ei ole praegugi sugugi teeseldum.
Mulle meeldivad jõululaulud. Mulle meeldib nende laulude optimistlik ja positiivne meeleolu, samas toovad jõululaulud pimedasse talveõhtusse soojust ja südamlikkust. „Rooside sõjas“ küsiti rahva käest, milline on kõige populaarsem jõululaul. Edetabel sai suhteliselt ettearvatav ja seetõttu igav. Kõige populaarsem oli muidugi „Püha öö“, talle järgnesid „Oh, kuusepuu“, „Aisakell“ ja „Valged jõulud“. Ikka need samad vanad ja muidugi head laulud, kuid kas sa ikka kuulad jõuluajal ühtejärge „Püha ööd“. Teiseks ei ole nende populaarsemate hulgas ühtegi eesti helilooja loodud lugu, kuigi eesti autorid on loonud väga ilusaid laule. Üldse kipume alahindame oma enda loojate loomingut ja pidama ülevamaks piiri tagant  juba teatud tuntuse saavutanud loomingut. Ilma asjata on see nii.
Mulle meeldib jõuluõhtutel jalutada surnuaias, meenutada oma lähedasi ja panna nende kalmudel põlema küünlad. Oleme oma perega süüdanud juba paljudel aastatel küünlad ka nendel haudadel, mis muidu on mattunud pimedusse. Nii oleme alati pannud küünla rahvakirjanik Anton H. Tammsaare vanemate hauale Järva-Madisel ja helilooja Raimond Valgre isa hauale Järva-Jaanis. Tuledemeres surnuaia pühadust häirib, kui inimesed kitsastel radadel kõnnivad teineteisest vaikides mööda ja ei soovi häid pühi. Selleks et vastutulijale häid pühi soovida ei pea teda tundma. Väikene viisakus ei võta kelleltki tükki küljest, kuid loob sooja ja hooliva õhkkonna, mida kannad endas veel kaua. Kui oled ise avatud, siis avaneb maailm ka sulle. Olen käinud jõuluajal kaubakeskustes ja linnas jõuluvanana ringi. Pakun suurtele ja väikestele kommi ja soovin häid pühi. Mõni naeratab, astub ligi ja teeb pilti, kuid suur enamus tormab väljategemata mööda. Mul on neist inimestest alati väga kahju, aga ma ei oska ka neid kuidagi aidata, sest enne kui jõuan küsida „Mis vaevab sinu südant?“, on nad juba nurga taha kadunud. Miks inimesed ei võta vastu rõõmu, mida neile heast südamest pakutakse? Väike naeratus, väike tänusõna ja mine siis edasi.
Mulle meeldib jõuluõhtuks õppida mõni uus laul või salm selgeks, sest ei saa oma lastest kehvem olla, vaid alati tuleb isikliku eeskujuga neid innustada jõuluõhtut tõsiselt võtma. Olen ise jõuluvanaks kodudes käinud ja vanemate passiivsus kinkide lunastamise juures on alati üks kõige kurvemaid hetki. Kui ootad, et lapsed salmid pähe õpiksid, siis oleks tore seda ka ise teha. Jõuluvana oma kinkidega on imearmas muinasjutt, millest loobumine jätab hinge tühja koha.

Lisan veel ühe mängu ja ehk jõuluviktoriini. Õiged vastused leiad alt.
1.       1441.a pandi Tallinna Raekojaplatsile püsti maailma esimene avalik jõulupuu. Puuks oli  tollal kuuse asemel nulg. Puu seisis ühe päeva ja siis põletati pööripäeva pidustuste raames. Milline tuntud seltskond jõulupuu püstitas?
2.       Millise firma reklaamidele ilmus esmakordselt meile hästi tuntud punase kuuega jõuluvana?
3.       Kui te olete head lapsed, siis tuleb teile jõuluvana, kui aga olete pahad lapsed, siis tuleb 21. Detsembril teile külla see tegelane.
4.       Jõuluvanal on Põhjanabal palju põtru, kuid vaid ühe äbariku nina helendab näidates pimedal ööl saanile teed. Kuidas on selle põdra nimi?
5.       Päkapikud kannavad oma mütsi kogu aeg võttes selle peast vaid ühel juhul. Millisel põhjusel võtavad päkapikud mütsi peast?

Vastused:
1.       Mustpeade vennaskond
2.       Coca-cola
3.       Tahma-Toomas
4.       Rudolf

5.       Pestes