Rooma kultuur varases keisririigis (kunst, kirjandus, filosoofia)
Uku Masing on öelnud, et rooma on
kreeka kultuuri koloniaalriik. Esimesed märgid püsiasustusest Rooma aladel
pärinevad u 1000.a ekr, kui Türreeni mere äärne hõre asutus hakkas kiirelt
tihenema. See oli seotud arvatavalt inimeste arengust karjakasvajatatest
põlluharijateks ja sealsed tasased maad andsid võimaluse maad harida.
770 ekr asutati esimene
kaubandusasula Ischia Napoli lahe läheduses, mis seadis sisse kaubandussuhted
Kreekaga. Kreeka mõju oli tuntav kogu Rooma piirkonnas aastasadadeks. Kreeka
kaudu jõudsid sinna ka teiste maade (Egiptus, Süüria) luksuskaubad (keraamika,
metallehistöö). 753 asutatakse Rooma linn. Kogu piirkond koosnes pisikestest
iseseisvatest riigikestest. 6.sajandil algasid Rooma vallutused. Linn kasvab kiiresti. Selle valitsejateks on
kuni 509 ekr kuningad, mil kuulutatakse välja vabariik. Kogu poliitika seisneb
vastastikkustel liitlassuhetel. 264 algab pisikese vastuseisu tagajärjel Puunia
I sõda Kartaago ja Rooma vahel. See lõpeb Rooma võiduga. Oluline on siin see,
et kui varem peeti sõdu oma kodunt päevateekonna kaugusel, siis nüüd korraga
lahkuti kodunt aastateks. See nõudis põhjendamist ja selleks kasutati
kirjanikke ja teatrit.
Kirjandus
Igasugu kultuuri arengu eelduseks
on ühiskonna jõukus. Kui põhivajadused on täidetud, siis saavad areneda
sekundaarsed vajadused. Antiigi aegse kultuuri loojad olid sama palju ka rikkad
metseenid, kes toetasid otse või läbi tellimuste kirjanike ja kunstnikke. Rooma
kirjanduse sünniaastaks peetakse 240 ekr , kui pärast Puunia sõda esitati
esimest korda näitemängu, mille autoriks oli Livius Andronicus . Rooma kirjandus oli kaua aega ühe riigi ja
isegi ühe linna keskne. Rooma kirjanduse sihiks oli algusest peale Roomale
ajaloo loomine. Ajalugu oli rooma identiteedi peamine alus, millele tugines
nende maailmatunnetus. Ajaloo pildis olid aga kesksel kohal sõjad ja
vallutused. Sõjamehed, sõja voorused, sõjameeste vaprus olid kirjanduse kesksed
teemad. Väepealikud olid alati kangelased. Kirjanikud ja olid kaua aega peamiselt
väejuhtidest metseenide teenistuses kas siis otseselt nende tegusid ülistades
või siis omaloominguliste saavutustega patroonide heldusele kuulsust tuues või
teatrietendustega positiivset mainet luues.
Näitemängude juurest pöörduti õige
pea ka eepika poole. Livius Andronicus
pani ümber Odüsseia, mis sai oluliseks sillaks Kreeka ja Rooma kultuur vahel,
sest osa tegevusest Odüseeias toimub ju Rooma aladel. Muidugi kohandas Livius
kangelase olemust Roomale sobivaks.
Sammu edasi astus Naevius , kes oma raamatus „Puunia sõda“
kirjeldas just lähiajalugu, mitte enam müütilisi kangelasi. Hakkas arenema ka proosa. Proosa peamiseks
eesmärgiks olid kasulikkus ja õpetlikkus. Esimeseks tuntud proosa kirjanikuks
oli Cato (234 – 149). Ta tuntuim ja ainsana tervikuna säilinud töö on traktaat
"Põlluharimisest" ("De agri cultura"), mis on ka varajasim
täielikult säilinud ladinakeelne proosateos. Selles kasutatakse ka esimest
korda sõna cultura,
Kirjandust peeti aristokraadi jaoks
sobimatuks tegevuseks ja avalikult keegi sellega ei tegelenud. Küll on aga
teada, kuidas ülikud anonüümselt oma armastatutele luuletusi saatsid. Samas
soovisid ülikud läbi tellimuste oma tegusid jäädvustada lasta elukutselistel
luuletajatel. Luuletajate loomingut tasustati väärikalt soosingu ja kingitustega.
Seega oli esimeste kirjandusteoste publik väga väike jäädes sinnasamasse
väiksearvulisse ülikute ringi. Ometi saab kodune eraraamatukogu rikkuse ja
edukuse sümboliks. Raamatuid tuuakse sõjasaagina Kreekast ja need on peamiselt kreekakeelsed.
Kreeka keel on kultuuri keel ja kuigi paljud ülikud ei tunnista oma kreeka keele
oskust, siis tegelikult räägivad nad kõik. Avalikke raamatukogusid pole, kuid
kodustest raamatukogudest laenutatakse raamatuid meelsasti välja. Raamatud on
käsitsi kirjutatud ja ümberkirjutajad töötavad raamatukaupmeeste tagatubades
tundide kaupa, et populaarsemaid teoseid ümber kirjutada. See on oluline, sest
tänu sellele on säilinud tänapäevani paljude oluliste antiikautorite teosed.
Lugemisest olulisem on teoste
suuline ettekandmine, sest ka kirjanikud tsiteerivad oma teoseid orjadele
suuliselt, isegi lauldes ja seepärast saab ainult suuliselt ette kandes teosest
päriselt aru. Peamisteks žanrideks, mida kirjanduses viljeleti olid kõnekunst,
ajalugu ja tehniline kirjandus. Teada on Rooma perioodist üle 700 autori, kuid
tekstinäiteid on leitud 144 autorilt. Seega vähem kui veerand. Plagiaadi
mõistet tollal ei tuntud ja see tähendas, et üht ja sama teost võidi pidevalt
täiendada uue autorluse all. Soov oli jõuda täiuslikkuseni. Kõrgeima tunnustuse
ja kuulsuse kõnekunstis pälvib Cicero (106-43), kes tegutseb peamiselt
riigiametnikuna, kui teatud perioodil, kui ta soosingu kaotamise tõttu
tagandatakse provintsi, paneb oma kõned ja filosoofia kirja ja nii on need
säilinud. Ta naaseb Rooma, kuid Antoniusele tema tegevus ei meeldi ja ta
hukatakse.
1 saj ekr kerkib esile Vergilius (15.10.70-21.09.19 ekr). Tema esimene kuulus teos oli „Bucolica“
(Karjuselaulud), seejärel „Georgica“ (ehk traktaat põllumajandusest) ja tema
kuulsaim teos „Aeneis“. Vergiliuse värsse hakati tsiteerima igal pool. Ovidiuse
luule oli neid täis ja samuti Seneca filosoofilised traktaadid. „Aeneis“ oli
esimene raamat , mille lapsed kätte võtsid. See protsess on jälgitav
Quintilianuse (35-96) „Kõnekunstiõpetuses“ Esimene ülesanne oli õppida mõtet
järgides lugema ja pauseerima. Tajuma luule ilu ja tundmusi. Teiseks muuta
luuleperioode proosaks ja õppida sõnade kvantiteeti. Kolmandaks retoorikaõpetus
ja figuuride analüüs. Kogu õppematerjal võeti Vergiliuse loomingust. Vergiliuse
mõju ulatub tänase päevani. Lisaks muidugi tema 931 kirjast koosnev
kirjavahetus. Kiri žanrina oli samuti ülimalt populaarne. Kirju loeti
suuremates seltskondades ette ja nende üle arutleti ja neile vastati. Siis veel
Ovidius, Horatius, kes viis moodi epistlite zanri. Esimesel sajandil viib
ladina keelse kirjanduse uutesse kõrgustesse Seneca (2-65), Ta oli Nero
koduõpetaja , kuid kaotas soosingu ja sarnaselt paljude teiste tuntud
autoritega lõpetas oma elu Nero käsul enesetapuga. On oluline teada, et ta oli
samal ajal Rooma jõukamaid inimesi ja kirjanik ja filosoof. Tema filosoofilise
maailmanägemuse aluseks on saatuslik
ettemääratus. Seetõttu peetakse teda ka üheks ristiusu teerajajaks.
Filosoofia
Oluline on et sõjakäikudel kaugetesse
piirkondadesse toodi kaasa kohalikud haritlased koduõpetajateks ja see mõjutas
kogu sirguvat põlvkonda kreeka vaimsuse suunas.
Esimene suurem filosoofiline
koolkond, kes Roomas tähelepanu sai, olid epikuurlased. Koolkonna rajajakse oli
Epikuros (341-270). Jumalate olemasolus ta ei kahelnud. Hea ja halva tundmise
mõõdupuuks oli meie tundmus. Lõbu on ainus tõeline hüve ja ainus tõeline pahe
on norg. Stoik Seneca ütles „Mida meie pakume vooruse kaudu, seda saavutab
Epikuros lõbu abil.“ Rooma luuletaja Horatius võtab epikureistliku eetika kokku
ütluses Carpe diem – kasuta päeva.
Epikuurlusel ei olnud kaasaegse suurima
filosoofilise koolkonna stoitsismiga eriti palju lahknevusi. Nende järgi
koosnes filosoofia kolmest osast - loogika, füüsika, ja eetika. Filosoofia on
nagu muna. Loogika on kaitsev koos, füüsika toitev munavalge ja eetika eluloov
munakollane. Eetika moodustas stoikute õpetuse tuumosa. Tuntuimad stoikud
Roomas olid Cicero, kes ei loonud ise uut teadmist, aga oli suureks kreeka
õpetuse levitajaks, Siis Seneca, kelle õpetuse peamise osa moodustavad
moraaliprobleemid, mille õige lahendamise korral ootavad inimest hingerahu ja
häirimatus. Epiktetos (50-138), kelle paljud mõtted on leitavad hiljem
kristluses. Ta kõneleb inimestest kui
Jumala lastest. „Jumal on inimeste isa
ja meie kõik oleme vennad“
Kolmas filosoofia koolkond on
skeptitsism, mille suurimaks esindajaks on Karneades. Suurt tähelepanu sai
kolme Kreeka filosoofide Rooma külastus 155 ekr, et lahendada väiksemat sorti
tüli. Kohal olid kolme koolkonna (stoikud, peripateetikud, skeptikud) juhtivad filosoofid, kes pidasid mitmel
päeval linnaväljakul ettekandeid. Kõige enam sai tähelepanu skeptik Karneades, kes ühel päeval kõneles õigluse ja teisel
päeval vastupidiselt ebaõigluse kiituseks. See tekitas segadust nii palju , et
Kreeka filosoofide esinemised keelati.
Teater
207 ekr sai Livius tellimuse
kirjutada hümn Junole, lepitamaks jumalannat Rooma rahvaga. Kui seejärel
võideti sõjas kartaagolasi võeti seda jumalanna lepitamise märgina ja poeedid
ja näitlejad said õiguse asutada omaette kolleegium ehk ühendus Minerva
templis. Algas süstemaatiline protsess kandmaks kreeka pärandit üle ladina
keelde ja rooma kultuuriruumi. Roomlased võtsid kogu teatrikultuuri üks ühele
üle Kreekast. Koos žanridega ka värsimõõt. Teatrikunst areneb ja etendusi
(vaatemängud, komöödiad, tellitakse usupühadeks, Rooma mängud, Apollo mängud
aga ka suuremate ülikute matuste puhul, võitude tähistamiseks jne.) 2 saj lõpuks
oli Roomas juba 28 teatripäeva aastas. Muidugi olid need vabad päevad
pidustuste nautimiseks. Etendusi telliti nn teatriettevõtjatelt, kes tellisid
omakorda teksti ja panid kokku trupi, tellis dekoratsioonid jne. Etenduse sisu
ja meeleolu määras siiski alati tellija. Trupp oli väike ja näitlejate
sotsiaalne staatus madal. Roomlastel oli kodanikuõiguste võtmise ähvardusel
keelatud näitlejatena tegutseda. Esimene teatrihoone Rooma linnas valmis alles
Pompeiuse teater u 55 eKr.
Kunst
Endine sõjapealik Octavianus võttis
endale 27.a eKr nimeks Augustus ja sai esimeseks keisrina tuntud autokraatseks
valitsejaks. Tema pikk valitsemisaeg (45 aasta) andis võimaluse ellu viia
mitmeid suurejoonelisi linnaehituslikke plaane. Arhitektuur oli tollal peamine
kunstivorm. Rooma linn oli juba ammu välja kasvanud oma müüride vahelt. Selleks
ajaks ulatus Rooma riik La Manchest Egiptuseni.
Keisrite aja alguseks oli Roomast saanud maailmalinn ja algamas oli tema
hiilgeperiood. See tähendas ühtlasi kunsti ja kultuuri arengulist hüpet, sest
kunsti arenguks on vajalik ühiskondlik jõukus, mis võimaldab jõudeaega ja see
omakorda võimaldab tegeleda kaunite kuntsitega.
Lisaks teadmistele imporditi ka kujutavat
kunsti. On öeldud, et puhast rooma kunsti pole olemas, see on vaid kreeka
kunsti jäljendus. Tänu Roomale elas kreeka kunst edasi ja sai areneda.
Roomlaste unelmaks oli hästi elada nautides ilu. Seda pidi kunst toetama. Roomlased hindasid ilu ja seepärast
kaunistasid rikkad roomlased oma villasid meelsasti kunstiteostega. Püüeldi täiuslikkuse poole, mis väljendus
realismis. Selle edevuse mõistsid filosoofid muidugi hukka.
Teiseks ei ole rooma kunstil teada
autoreid, sest teos pühitseti tema tellijale. Skulptuuris oli populaarseim bareljeefid
ja büstid. Muidugi oli skulptuur ka keisrite võimu sümboliks ja seepärast
kaunistati avalikud tänavad ja asutused kõik erinevate skulptuuridega. Olen
käinud efesoes ja seal on tänaseni näha alused kujude jaoks, mis ääristasid
linna peatänavat. Arhitektuurist saab Rooma jõu sümbol. Kerkivad võimsad
ehitised, mida imetletakse tänaseni. Arenevad oskused ja tehnilised teadmised,
mis võimaldavad ehitada veelgi võimsamaid hooneid, mida kaunistatakse
iluideaalidele vastavate skulptuuride ja ornamentikaga. Kõik me teame dooria,
joonia ja korintose sambaid. Kerkivad
staadionid, amfiteatrid, termid jne. Kõik kannab mõtet, et inimesel peab olema
hea elada.
Areneb ka mosaiigikunst. Mosaiigiga
kaetakse hoonete põrandad, seinad jne. Lisaks tuleb teada, et kõrgel tasemel
tegeletakse keraamika, metallikunsti, kulasepatöödega ja klaasikunstiga.
Muusika
Muusika oli kõikjal. üliku õhtusöögil mängisid
muusikud ja tantsisid tantsijannad. Efesose tualett. Etruskidelt oli pärit
flöödid. Teada on 311 ekr toimunud flöödimängijate streik, mis halvas kogu
usuelu. Lisaks olid kasutusel trompetid, mida kasutati peamiselt militaartseremooniates.
Idamaadest tuuakse erinevad löökriistad, mis saavad tantsijannade ja
usutalituste saatjateks. Tants on seotud peamiselt naistega. Pannakse pahaks,
kui ülikute tütred lähevad tantsu õppima, sest see on siiski alamaklassi
tegevus. Keelpille (kitaara, lüüra) kasutati peamiselt luuletuste ja erinevate tekstide saatmisel.
Kasutatud
kirjandus
Marju Lepajõe „Võlur Vergilius“
Teodor Künnapas „Suured mõtlejad“
Jean Noel Robert „Rooma“
Kaspar Kolk „Rooma kirjanduse antoloogia“