Laupäev, 30. jaanuar 2021

Rooma kultuur varases keisririigis (kunst, kirjandus, filosoofia)

 Rooma kultuur varases keisririigis (kunst, kirjandus, filosoofia)

Uku Masing on öelnud, et rooma on kreeka kultuuri koloniaalriik. Esimesed märgid püsiasustusest Rooma aladel pärinevad u 1000.a ekr, kui Türreeni mere äärne hõre asutus hakkas kiirelt tihenema. See oli seotud arvatavalt inimeste arengust karjakasvajatatest põlluharijateks ja sealsed tasased maad andsid võimaluse maad harida.

770 ekr asutati esimene kaubandusasula Ischia Napoli lahe läheduses, mis seadis sisse kaubandussuhted Kreekaga. Kreeka mõju oli tuntav kogu Rooma piirkonnas aastasadadeks. Kreeka kaudu jõudsid sinna ka teiste maade (Egiptus, Süüria) luksuskaubad (keraamika, metallehistöö). 753 asutatakse Rooma linn. Kogu piirkond koosnes pisikestest iseseisvatest riigikestest. 6.sajandil algasid Rooma vallutused.  Linn kasvab kiiresti. Selle valitsejateks on kuni 509 ekr kuningad, mil kuulutatakse välja vabariik. Kogu poliitika seisneb vastastikkustel liitlassuhetel. 264 algab pisikese vastuseisu tagajärjel Puunia I sõda Kartaago ja Rooma vahel. See lõpeb Rooma võiduga. Oluline on siin see, et kui varem peeti sõdu oma kodunt päevateekonna kaugusel, siis nüüd korraga lahkuti kodunt aastateks. See nõudis põhjendamist ja selleks kasutati kirjanikke ja teatrit.

Kirjandus

Igasugu kultuuri arengu eelduseks on ühiskonna jõukus. Kui põhivajadused on täidetud, siis saavad areneda sekundaarsed vajadused. Antiigi aegse kultuuri loojad olid sama palju ka rikkad metseenid, kes toetasid otse või läbi tellimuste kirjanike ja kunstnikke. Rooma kirjanduse sünniaastaks peetakse 240 ekr , kui pärast Puunia sõda esitati esimest korda näitemängu, mille autoriks oli Livius Andronicus . Rooma kirjandus oli kaua aega ühe riigi ja isegi ühe linna keskne. Rooma kirjanduse sihiks oli algusest peale Roomale ajaloo loomine. Ajalugu oli rooma identiteedi peamine alus, millele tugines nende maailmatunnetus. Ajaloo pildis olid aga kesksel kohal sõjad ja vallutused. Sõjamehed, sõja voorused, sõjameeste vaprus olid kirjanduse kesksed teemad. Väepealikud olid alati kangelased. Kirjanikud ja olid kaua aega peamiselt väejuhtidest metseenide teenistuses kas siis otseselt nende tegusid ülistades või siis omaloominguliste saavutustega patroonide heldusele kuulsust tuues või teatrietendustega positiivset mainet luues.

Näitemängude juurest pöörduti õige pea ka eepika poole. Livius Andronicus pani ümber Odüsseia, mis sai oluliseks sillaks Kreeka ja Rooma kultuur vahel, sest osa tegevusest Odüseeias toimub ju Rooma aladel. Muidugi kohandas Livius kangelase olemust Roomale sobivaks.

Sammu edasi astus Naevius , kes oma raamatus „Puunia sõda“ kirjeldas just lähiajalugu, mitte enam müütilisi kangelasi.  Hakkas arenema ka proosa. Proosa peamiseks eesmärgiks olid kasulikkus ja õpetlikkus. Esimeseks tuntud proosa kirjanikuks oli Cato (234 – 149). Ta tuntuim ja ainsana tervikuna säilinud töö on traktaat "Põlluharimisest" ("De agri cultura"), mis on ka varajasim täielikult säilinud ladinakeelne proosateos. Selles kasutatakse ka esimest korda sõna cultura,

Kirjandust peeti aristokraadi jaoks sobimatuks tegevuseks ja avalikult keegi sellega ei tegelenud. Küll on aga teada, kuidas ülikud anonüümselt oma armastatutele luuletusi saatsid. Samas soovisid ülikud läbi tellimuste oma tegusid jäädvustada lasta elukutselistel luuletajatel. Luuletajate loomingut tasustati väärikalt soosingu ja kingitustega. Seega oli esimeste kirjandusteoste publik väga väike jäädes sinnasamasse väiksearvulisse ülikute ringi. Ometi saab kodune eraraamatukogu rikkuse ja edukuse sümboliks. Raamatuid tuuakse sõjasaagina Kreekast ja need on peamiselt kreekakeelsed. Kreeka keel on kultuuri keel ja kuigi paljud ülikud ei tunnista oma kreeka keele oskust, siis tegelikult räägivad nad kõik. Avalikke raamatukogusid pole, kuid kodustest raamatukogudest laenutatakse raamatuid meelsasti välja. Raamatud on käsitsi kirjutatud ja ümberkirjutajad töötavad raamatukaupmeeste tagatubades tundide kaupa, et populaarsemaid teoseid ümber kirjutada. See on oluline, sest tänu sellele on säilinud tänapäevani paljude oluliste antiikautorite teosed.

Lugemisest olulisem on teoste suuline ettekandmine, sest ka kirjanikud tsiteerivad oma teoseid orjadele suuliselt, isegi lauldes ja seepärast saab ainult suuliselt ette kandes teosest päriselt aru. Peamisteks žanrideks, mida kirjanduses viljeleti olid kõnekunst, ajalugu ja tehniline kirjandus. Teada on Rooma perioodist üle 700 autori, kuid tekstinäiteid on leitud 144 autorilt. Seega vähem kui veerand. Plagiaadi mõistet tollal ei tuntud ja see tähendas, et üht ja sama teost võidi pidevalt täiendada uue autorluse all. Soov oli jõuda täiuslikkuseni. Kõrgeima tunnustuse ja kuulsuse kõnekunstis pälvib Cicero (106-43), kes tegutseb peamiselt riigiametnikuna, kui teatud perioodil, kui ta soosingu kaotamise tõttu tagandatakse provintsi, paneb oma kõned ja filosoofia kirja ja nii on need säilinud. Ta naaseb Rooma, kuid Antoniusele tema tegevus ei meeldi ja ta hukatakse.

1 saj ekr kerkib esile Vergilius (15.10.70-21.09.19 ekr). Tema  esimene kuulus teos oli „Bucolica“ (Karjuselaulud), seejärel „Georgica“ (ehk traktaat põllumajandusest) ja tema kuulsaim teos „Aeneis“. Vergiliuse värsse hakati tsiteerima igal pool. Ovidiuse luule oli neid täis ja samuti Seneca filosoofilised traktaadid. „Aeneis“ oli esimene raamat , mille lapsed kätte võtsid. See protsess on jälgitav Quintilianuse (35-96) „Kõnekunstiõpetuses“ Esimene ülesanne oli õppida mõtet järgides lugema ja pauseerima. Tajuma luule ilu ja tundmusi. Teiseks muuta luuleperioode proosaks ja õppida sõnade kvantiteeti. Kolmandaks retoorikaõpetus ja figuuride analüüs. Kogu õppematerjal võeti Vergiliuse loomingust. Vergiliuse mõju ulatub tänase päevani. Lisaks muidugi tema 931 kirjast koosnev kirjavahetus. Kiri žanrina oli samuti ülimalt populaarne. Kirju loeti suuremates seltskondades ette ja nende üle arutleti ja neile vastati. Siis veel Ovidius, Horatius, kes viis moodi epistlite zanri. Esimesel sajandil viib ladina keelse kirjanduse uutesse kõrgustesse Seneca (2-65), Ta oli Nero koduõpetaja , kuid kaotas soosingu ja sarnaselt paljude teiste tuntud autoritega lõpetas oma elu Nero käsul enesetapuga. On oluline teada, et ta oli samal ajal Rooma jõukamaid inimesi ja kirjanik ja filosoof. Tema filosoofilise maailmanägemuse aluseks on   saatuslik ettemääratus. Seetõttu peetakse teda ka üheks ristiusu teerajajaks. 

Filosoofia

Oluline on et sõjakäikudel kaugetesse piirkondadesse toodi kaasa kohalikud haritlased koduõpetajateks ja see mõjutas kogu sirguvat põlvkonda kreeka vaimsuse suunas.

Esimene suurem filosoofiline koolkond, kes Roomas tähelepanu sai, olid epikuurlased. Koolkonna rajajakse oli Epikuros (341-270). Jumalate olemasolus ta ei kahelnud. Hea ja halva tundmise mõõdupuuks oli meie tundmus. Lõbu on ainus tõeline hüve ja ainus tõeline pahe on norg. Stoik Seneca ütles „Mida meie pakume vooruse kaudu, seda saavutab Epikuros lõbu abil.“ Rooma luuletaja Horatius võtab epikureistliku eetika kokku ütluses Carpe diem – kasuta päeva.

Epikuurlusel ei olnud kaasaegse suurima filosoofilise koolkonna stoitsismiga eriti palju lahknevusi. Nende järgi koosnes filosoofia kolmest osast - loogika, füüsika, ja eetika. Filosoofia on nagu muna. Loogika on kaitsev koos, füüsika toitev munavalge ja eetika eluloov munakollane. Eetika moodustas stoikute õpetuse tuumosa. Tuntuimad stoikud Roomas olid Cicero, kes ei loonud ise uut teadmist, aga oli suureks kreeka õpetuse levitajaks, Siis Seneca, kelle õpetuse peamise osa moodustavad moraaliprobleemid, mille õige lahendamise korral ootavad inimest hingerahu ja häirimatus. Epiktetos (50-138), kelle paljud mõtted on leitavad hiljem kristluses.  Ta kõneleb inimestest kui Jumala lastest.  „Jumal on inimeste isa ja meie kõik oleme vennad“ 

Kolmas filosoofia koolkond on skeptitsism, mille suurimaks esindajaks on Karneades. Suurt tähelepanu sai kolme Kreeka filosoofide Rooma külastus 155 ekr, et lahendada väiksemat sorti tüli. Kohal olid kolme koolkonna (stoikud, peripateetikud, skeptikud)  juhtivad filosoofid, kes pidasid mitmel päeval linnaväljakul ettekandeid. Kõige enam sai tähelepanu skeptik Karneades,  kes ühel päeval kõneles õigluse ja teisel päeval vastupidiselt ebaõigluse kiituseks. See tekitas segadust nii palju , et Kreeka filosoofide esinemised keelati.

Teater

207 ekr sai Livius tellimuse kirjutada hümn Junole, lepitamaks jumalannat Rooma rahvaga. Kui seejärel võideti sõjas kartaagolasi võeti seda jumalanna lepitamise märgina ja poeedid ja näitlejad said õiguse asutada omaette kolleegium ehk ühendus Minerva templis. Algas süstemaatiline protsess kandmaks kreeka pärandit üle ladina keelde ja rooma kultuuriruumi. Roomlased võtsid kogu teatrikultuuri üks ühele üle Kreekast. Koos žanridega ka värsimõõt. Teatrikunst areneb ja etendusi (vaatemängud, komöödiad, tellitakse usupühadeks, Rooma mängud, Apollo mängud aga ka suuremate ülikute matuste puhul, võitude tähistamiseks jne.) 2 saj lõpuks oli Roomas juba 28 teatripäeva aastas. Muidugi olid need vabad päevad pidustuste nautimiseks. Etendusi telliti nn teatriettevõtjatelt, kes tellisid omakorda teksti ja panid kokku trupi, tellis dekoratsioonid jne. Etenduse sisu ja meeleolu määras siiski alati tellija. Trupp oli väike ja näitlejate sotsiaalne staatus madal. Roomlastel oli kodanikuõiguste võtmise ähvardusel keelatud näitlejatena tegutseda. Esimene teatrihoone Rooma linnas valmis alles Pompeiuse teater u 55 eKr.

Kunst

Endine sõjapealik Octavianus võttis endale 27.a eKr nimeks Augustus ja sai esimeseks keisrina tuntud autokraatseks valitsejaks. Tema pikk valitsemisaeg (45 aasta) andis võimaluse ellu viia mitmeid suurejoonelisi linnaehituslikke plaane. Arhitektuur oli tollal peamine kunstivorm. Rooma linn oli juba ammu välja kasvanud oma müüride vahelt. Selleks ajaks ulatus Rooma riik La Manchest  Egiptuseni. Keisrite aja alguseks oli Roomast saanud maailmalinn ja algamas oli tema hiilgeperiood. See tähendas ühtlasi kunsti ja kultuuri arengulist hüpet, sest kunsti arenguks on vajalik ühiskondlik jõukus, mis võimaldab jõudeaega ja see omakorda võimaldab tegeleda kaunite kuntsitega.

Lisaks teadmistele imporditi ka kujutavat kunsti. On öeldud, et puhast rooma kunsti pole olemas, see on vaid kreeka kunsti jäljendus. Tänu Roomale elas kreeka kunst edasi ja sai areneda. Roomlaste unelmaks oli hästi elada nautides ilu. Seda pidi kunst toetama.  Roomlased hindasid ilu ja seepärast kaunistasid rikkad roomlased oma villasid meelsasti kunstiteostega.  Püüeldi täiuslikkuse poole, mis väljendus realismis. Selle edevuse mõistsid filosoofid muidugi hukka.

Teiseks ei ole rooma kunstil teada autoreid, sest teos pühitseti tema tellijale. Skulptuuris oli populaarseim bareljeefid ja büstid. Muidugi oli skulptuur ka keisrite võimu sümboliks ja seepärast kaunistati avalikud tänavad ja asutused kõik erinevate skulptuuridega. Olen käinud efesoes ja seal on tänaseni näha alused kujude jaoks, mis ääristasid linna peatänavat. Arhitektuurist saab Rooma jõu sümbol. Kerkivad võimsad ehitised, mida imetletakse tänaseni. Arenevad oskused ja tehnilised teadmised, mis võimaldavad ehitada veelgi võimsamaid hooneid, mida kaunistatakse iluideaalidele vastavate skulptuuride ja ornamentikaga. Kõik me teame dooria, joonia ja korintose sambaid.  Kerkivad staadionid, amfiteatrid, termid jne. Kõik kannab mõtet, et inimesel peab olema hea elada.

Areneb ka mosaiigikunst. Mosaiigiga kaetakse hoonete põrandad, seinad jne. Lisaks tuleb teada, et kõrgel tasemel tegeletakse keraamika, metallikunsti, kulasepatöödega ja klaasikunstiga.

Muusika

Muusika oli kõikjal. üliku õhtusöögil mängisid muusikud ja tantsisid tantsijannad. Efesose tualett. Etruskidelt oli pärit flöödid. Teada on 311 ekr toimunud flöödimängijate streik, mis halvas kogu usuelu. Lisaks olid kasutusel trompetid, mida kasutati peamiselt militaartseremooniates. Idamaadest tuuakse erinevad löökriistad, mis saavad tantsijannade ja usutalituste saatjateks. Tants on seotud peamiselt naistega. Pannakse pahaks, kui ülikute tütred lähevad tantsu õppima, sest see on siiski alamaklassi tegevus. Keelpille (kitaara, lüüra) kasutati peamiselt  luuletuste ja erinevate tekstide saatmisel.

Kasutatud kirjandus

Marju Lepajõe „Võlur Vergilius“

Teodor Künnapas „Suured mõtlejad“

Jean Noel Robert „Rooma“

Kaspar Kolk „Rooma kirjanduse antoloogia“

Õigeksmõistuõpetusest

 Õigeksmõistuõpetusest 

 Kapitalismi poolt kodustatud kristlus on ennast kurnamise õigustustes ammendanud. Süsteem, kus kapitalist õigustab madalat palka ja pikki tööpäevi kristliku maailmavaatega töö pühadusest arenes ja toimis aastasadu kenasti, kuid korraga tuli sein ette. Ajalugu on näidanud, et ükski tsivilisatsioon, mille juhid mõtlevad ainult enese heaolule, pole püsima jäänud.  Kadunud on Egiptuse, Rooma, Bütsansti, Babüloonia jne riigid koos oma kultuuridega. Tänapäeval kaevama liivast välja vaid nende kunagiste võimsate riikide jäänuseid, et neid muuseumis  ikka taas kord raha eest näidata, jättes rääkimata lood nende riikide saatustest. Tänapäeval on haridus saanud kättesaadavaks ja maailm tänu internetile avanenud. Korraga on avanenud ka seni leplikuna oma saatust talunud ühiskonna nõrgemate kihtide silmad. 95% inimkonnast rabab, et 5% saaks iga päevaga järjest rikkamaks. Kui palju on palju? Millal saab küll? Kas 10 miljonit kontol teeb õnnelikumaks kui 5 miljonit? „Me ei pea sellega leppima“, hüüavad kõik palgapäevast palgapäevani või sootuks tööta elavad inimesed. Jumala loodud maailm on antud kõigile inimestele võrdse kingitusena. „Lühidalt võib öelda Gandhi väga tabavate sõnadega: me peame õppima lihtsamalt elama, et teistel oleks lihtsalt võimalik elada. Maa peal on piisavalt kõike iga inimese vajaduste jaoks, aga mitte igaühe ahnuse rahuldamiseks.“ (M. Kopp, “Jumala loodu vastutustundlikud hoidjad: kliimaõiguse kaitseks”).

India ühiskond on maailma kõige suurem näide inimeste vahelistest mahasalatud, isegi mahavaikitud ja tummalt aksepteerivast, ebaõiglusest. Inimesele ei antagi seal võimalust tema praeguses elus oma olukorda parandada, sest Jumal on loonud korra ja jumaliku korra vastu  ei julgeta astuda. “Mis sa vingud? Sul on ju pääsetee uuestisünni läbi. Selleks tööta ja tööta ja siis võib juhtuda, et oma kümnendas taassünnid oled samuti Brahman,” muigab Kapitalist ja vaene kastitu rügab suures tänutundes. “Keskmise inimese jaoks tähistab töö India usulis-kultuurilises raamistikus ka võimul ja autoriteedil ning kuulekusel ja alistamisel põhinevaid inimsuhteid.“ (B. Suneel Bhanu, ““Ma olen, sest ma töötan” - enda identiteedi leidmine töö kaudu”).

Metsas sirgub puu, põllul haljendab vili, meres ujub kala jne. Kellele see kõik kuulub? Kas sellele, kes seemne mulda pani või sellele, kes on andnud väe sirgumiseks? Kas mulda pandud seeme võrsuks ilma jumala loodud korrata viljakandvaks puuks? Kui Jumala silmis on kõik võrdsed, kas siis ei paks ka Jumala viljad olema jagatavad kõigi vahel? Tunnistan, et töö nõuab tasu ja viljade korajamine on kindlasti tasu väärt töö. Aga kui see tasu tuleb teiste kannatuste arvelt, nagu kirjeldas S. I. Munga oma essees “Loodu pole müügiks: kuidas jagada maad – maaomandiga seotud probleemid Tansaanias”. Kui maa, mis toob tasu ühele kasuminäljas Kapitalistile on olnud terve kogukonna ainsaks toitjaks? Kas kasuminälga võib kõrvutada kogukonna näljatundega? Küsimused, ainult küsimused, sest vastused on olemas, aga vastuseid ei taha keegi kuulda.  Ühiskonnast on kadunud empaatia nõrgemate suhtes. Ma loen tõepoolest hingelõhestavatest probleemidest Tansaanias, kuid poole tunni pärast, olles juba kõik unustanud, lähen külmkapi juurde ja teen endale võileiva. Stop, kuidas nii? Kas halastust ei jagu tõesti kauemaks? Aga minul ei ole lahendust ja neil kellel on, on isegi selle kambri võti ära kaotatud, kus lahendus paberil kirjas, sest kasumilootus on suurem kui ligemesearmastus. Seepärast ei maksa hädalisi väga oma südamesse vastu võtta, sest soov neid aidata võib kasumit kahandada. „Jõukuse jutlustamine hävitab kogukonda: eeldatakse, et jõukad on tõelised usklikud, samas kui vaesed peavad ilmselt olema usus kahtlejad; nii julgustatakse tugevaid, et nad nõrgad pühaduse nimel kõrvale heidaksid. Jõukus ei suuda taluda risti skandaali. See ei suuda välja kannatada Jeesust, maailma ristilöödud päästjat.“ (Hinlicky Wilson, “Jumala tõotused ja inimese jõukus ning edu”). Räägitakse maailma kaugete ja tundmatute nurkade muredest, sest see on suhteliselt muretu vestlus. “Oled kuulnud, et Indias on kastitud nagu orjad “, küsib esimene Hooliv baariletile nõjutades. “Oi kui jube. Aga Tansaanias on rahvalt nende põlised maad ära võetud ja nüüd ähvardab näljahäda,” on teine Hooliv väga mures. “Kas tõesti? Oi kui kurb. Mis me teha saame?”, teeb esimene nägu, et on kohe nõus võimalusel toetavale deklaratsioonile alla kirjutama. Samal ajal hõikab teine baarmenile. “Kaks õlut. Suurt!” “Just!”, on esimene väljapakutud lahendusega nõus. See dialoog on veidi äärmuslik, kuid just sellisel tasemel näeme ja elame kaasa muredele maailmas. Senikaua, kuni minu kapsamaad keegi ei puudu, on maailmas asjalood korras.

Kui meil ei ole võimalusi, oskusi või teadmisi olukordadele lahendust pakkuda, siis kes peaks seda tegema ja milline on sellises olukorras kristliku kiriku roll? “Kristlastena me teame, kui oluline on oma pattu tunnistada ja kahetseda. See aitab meil pühenduda: Jumal andestab ja kui me oleme Jumala armu poolt vabastatud, saame pöörduda maailma poole ja alustada julget tegutsemist. Lutheri käsitlus kristlase pühendumusest käib otseselt meie kohta. See kehtib ka tänapäeval ning meie teod kasvavad välja Jumala armulise halastuse tulemusena sündinud lepitusest ja rahust.“ (M. Kopp, “Jumala loodu vastutustundlikud hoidjad: kliimaõiguse kaitseks”).

Õhtumaades leidis Kapitalist kristluses endale vajaliku abimehe, sest lihtne on öelda, „Küll Jumal teile andeks annab.“ Jumal on ohverdanud oma poja meie patutegude eest juba ette  ja andnud meile seeläbi õiguse elada oma elu sellisena, nagu mugav ja  kasulik tundub. „Küll Jumal kõik korda teeb“, vastab Kapitalist, kui tema juurde tuleb näiteks looduse pärast muretsev ilmakodanik. „Seni, kuni Jumal pole märku andnud ja otse mulle öelnud, et see, mis ma teen on kahjulik, on kõik lubatud“, jätkab Kapitalist ja uljas Looduskaitsja lahkub võimetuna jumalike argumentide ees. Tehased põletavad puitu, et toota miljonite kaupa ühekordseks kasutamiseks mõeldud tooteid, sest kapitalism eeldab raha ringlemist. Mis saaks majandusest meie kapitalismi väärtusi kummardavas ühiskonnas, kui kõik hakkaks tootma esemeid, mida saaks pärandada tulevastele põlvedele? Seni kuni trükikojad päevas miljonite väärtuses raha trükivad ei tohi midagi säärast juhtuda. Toota, toota, toota. Las järeltulevad inimpõlved koristavad, mis see meie asi on.

Sama mõttekäiku täiendab Martin Kopp „Igaüks, kes on püüdnud linnas kõndida ainult oma naba vaadates, teab, et iseendasse pöördumine lõpeb paratamatult kellegagi kokku põrkamisega: me ei näe teisi inimesi ega ümbritsevat keskkonda, keda ja mida me saatuslikult kahjustame.“ (“Jumala loodu vastutustundlikud hoidjad: kliimaõiguse kaitseks”). Nii. Seega tuleb tõsta ennast oma isiklikust minast kõrgemale. Tõsta silmad kinganinadelt ja vaadata maailma avaramalt. Inimesena pean tõstma teised enesest kõrgemale. See on püramiidi teistpidi vaatamine. Kui tavapäraselt inimene soovib näha ennast püramiidi tipus, siis tehes tegusid jumalikul moel ja jagades tema raskust, võtan kanda osa  inimkonna raskusest. Kui nüüd veel seda kapitalistlkule mõtteviisiile vastanduvat motet edasi arendada, siis peaksin mina lastes Jumalal end kanda, tegema selle talle võiamalikult kergeks ehk kas minul inimesena on vaja kõike seda kola, mida kuurid ja garaazid täis on. Kas meil inimestena poleks juba ammu pidanud jõudma arusaam, et seda miljonite tonnide ulatuses saasta, mis hulbib meredes või kujuub looduses, poleks meile vaja olnud. Seda on toodetud taas vaid mõne kasuminäljas Kapitalisti huvides. Tema sai kasumi, aga meie kõik saime kahjud. Kuigi kõikvõimas, ei pea ka Jumal igavesti kandma meie saasta. Ta on ennast juba raputanud ja raputab veelgi.

Selles, et inimene peab olema kooskülas ümbritsevaga, on paljud usundid ühte meelt.

Juudi kommeneeritud pühakirjas Talmudis on kirjas II p1 Rabi ütleb "Missugune on õige tee, mille inimene enesele peab valima? Iga tee, mis on kiituseks tema käijale ja kiituseks talle ka inimeste silmis."

Konfutsius "Vesteid ja vestlusi" XIV 1

Xian küsis, mis on häbiväärne.

Õpetaja ütles:

"riigis on kulg

     ikka omakasu

riigis ei ole kulgu

     ikka omakasu

see on häbiväärne".

 

T-A. Põder kirjutab kristlikust mõtteviisist „Üks võimalus on ütelda, et elu on teod ning tähtis on teada, millised teod on vajalikud, et jumalasuhe oleks positiivne. Vajalik on teha sellised tegusid, millega pälvida ja teenida välja Jumala soosing.“ (“Martin Lutheri ja reformatsiooni tähendus tänapäeval”).

Kui kõik usuliikumised on sama meelt, et inimkonnana areneme vaid vastastikkuses hoolivuses, siis kuidas küll ometi inimkond liigub vastupidises suunas? Kuidas me inimkonna enamusena ei suuda peatada Kapitalistide ühiskonda lõhestavat käitumist? Ühiskonna liidrid (poliitikud, väepealikud, ärimehed) on ikka kaasanud oma tegevuse õigustamiseks vaimulikke ja kultuuriesindajaid. Nii kirjutasid rooma kirjanikud ülistuslaule väepealikutele luues noorele riigile ajalugu, mida neil tõeliselt olemas polnud. Vastu said luuletajad soosingut ja meelehead. Teada on, et Vergiliusele kingiti  näiteks villa kauni oru kaldal. „Jõukuseõpetus soovib sellist Jumalat, keda saab ära osta „usuga” või lahke annetamisega lootuses veel suuremale tasule. Aga Jumal ei ole müügiks, nagu ei ole seda ka lunastus.“ , kirjutab Hinlicky Wilson oma essees “Jumala tõotused ja inimese jõukus ning edu”. Ma loodan, et sellega nõustuvad kõik, et Jumal pole müügiks. Küll on aga Jumala soosingu lootus läbi aegade olnud hinnalipikuga. Lootuses leida Jumala soosingut on tehtud annetusi, ohverdatud, palvetatud jne. Käisin hiljuti vaatamas Christian Akkermani näitust Niguliste kirik-muuseumis. Akkermann valmistas kõige uhkemad altariskulptuurid, Tema suuremate tööde tellijateks aga ei olnud sugugi kogudused, vaid eraannetajad, kes soovisid läbi suurejoonelise kingituse kindlasti enesele taevases elus pehmemeiad patju, kuid samas aitas säärane annetus nõrgemaid kogukonna kihte. Altari valmistamisel said tööd nikerdajad, maalijad, puusepad ja metsamehed. Kiriklik annetus kui kogukondlik abivahend nõrgematele oli teadlikult kehtestatud süsteem. Altariskulptuurid oleks võinud ju tellida ka kogudus oma ühisest rahakassast, kuid ometi leiti selleks alati eraannetajad. Ühiskonna jõukus on aluseks kultuuri ja kunsti arengule. Kultuuri arengu eelduseks on ühiskonna esmavajaduste rahuldatus. Alles seejärel kui majanduslik rahulolu tekitab vaba aega mõtisklemiseks võib kultuur arenema hakata. Ja olemegi lõhkise küna ees. Nautides kultuuri, olgu siis muusikat, teatrit, kirjanust, filmi jne, saame osa teatud kunstniku maailmanägemusest, kuid see nägemus on alati mõjutatud nendest, kes selle eest maksavad. Rahvas ei ole nõus ostma raha välja käima kuulamaks lugusid maailmahädadest. Rahvas tahab näha ja kuulda lugusid rõõmsast tulevikust, helgetest päevadest täis armastust ja edu. Selle eest on nad nõus ise raha välja käima. Metseenid toetavad  nende maailmanägemusele sobivat kultuuri ja ega siis vaene kunstnik rumal ei ole. Nähes,  millised teosed leiavad toetust, soovib ta ka ise sarnast luua, et toetust  saada. Ja Kapitalist loobki massimeedias temale sobivat maailmapilti ja meile jääb üle vaid rääkida. Rääkida, kuni jõud raugeb ja massimeedia meid koos sõnumiga hoolivusest matab. Mul on tuline kahju, et luterlik kirik jättis kasutamata hulga võimalusi, et kallutada võitluses Kapitalist rahajumalaga kaalukauss enese poole, reformatsiooni 500 aastapäeva tähistamisel. Pakun välja, et 75% eesti inimestest ei teadnud sellest või kui ka teadsid, siis ei võtnud kuidagi osa. Reformatsiooni juubel andis võimaluse läbi ajaloo tõstada inimese ette küsimused, et kuhu ja kuidas me oleme inimestena jõudnud. Kuidas ja millisel moel on kristlik kujundanud meie maailmanägemist? Kui suurel määral on kristlik kirik loonud meie tavapäraseid suhteid peres, kogukonnas või riigis? Kas inimene tunneb Jumalast puudust?  Suured teemad ja suured küsimused. Vabandan, et lisan nüüd pikema mõtte, sest seda pole tervikmõtet kaotamata võimalik lühendada,  T-A. Põderi esseest “Martin Lutheri ja reformatsiooni tähendus tänapäeval” - “Luther ja reformatsioon tõstavad kristliku religiooni, kristliku usu ja elu juures taas keskmesse taipamise, et Jumal on tõotuse Jumal, et Jumal kingib ennast inimesele — inimesele, kes on jumalatu. Just sellega aga, et Jumal kingib end inimesele, kes on jumalatu, s.t ei usu — inimesele, kelle jaoks Jumal ei ole teema, kes teda eirab, pilkab või põlgab —, äratab ta inimeses usalduse ja tänulikkuse enda vastu ning sellega ühtlasi armastuse ja austuse kaasinimese kui Jumala ligimese vastu, samuti kogu maailma kui Jumala loodu vastu. See on arusaamine kristlikust elust ja üldse inimeste kooselust kui sellisest, mida kannab ja lõimib tõotuse ja usalduse loogika, mitte — ükskõik kuidas õigustatud — käsu ja hirmu loogika. Jumal, tõeline Jumal on seega see, keda saab usaldada — tingimatult usaldada; kelle peale saab alati, nii elades kui surres, lootuse panna; kellelt saab oodata ja võtta vastu kõike head ja ainult head“. Kas me peaksime jumalata inimesele kaas tundma? Kas jumalata inimene on poolik nagu viimasel ajal peetakse poolikuks mobiilita inimest? Inimene on religioosne olend ja kui temal pole jumalat, siis kes annab talle vastused tema elu suurtele küsimustele? Olengi jälle seal, et Kapitalisti poolt kinnimakstud massimeediast on saanud pühakoda ja seebiooperist pühakiri. Ja uskuge mind, et inimene leiab sealt kõik enese jaoks olulised vastused. Kuid selge on ka see, et nende vastustega paremat maailma ta endast maha ei jäta.   

Milline oleks siis Jumalale meelepärane elu?  Mida kujutab enast reformatsiooni juubeli valguses esile tõstetud jumala õigeksmõist? “Millisest elu me peame elama, et pälvida kristliku jumala soosing ja õigeksmõist?“, küsib ka T-A. Põder oma essees „“Martin Lutheri ja reformatsiooni tähendus tänapäeval”.  Õigeks mõist võib tunduda lihtne, kuid on tavalise ilmakodaniku jaoks keeruline mõista. Tegin oma tutvusringis katset küsides, et  kuidas nad mõistavad kristlikku õigeksmõistu. Pooled vastasid, et pole aimugi. Veerand üritas siiski midagi välja mõelda pakkudes, et tegemist võiks olla Jumala heatahtlikkusega ja vaid mõni üksik oskas luua seoseid Jumala ristil surnud poja ja inimkonna pattude vahel. B. Suneel Bhanu kirjutab “Oma alanduses läbi Jeesuse Kristuse ristisurma kuuleb Jumal kannatavate inimeste karjeid ja samastub nendega. Ristiteoloogias mõistab usklik kirikut kui Jumala rahvast, kes saab kinnitust Jumala ustavusest ning jagab oma andeid ligimesega, sisenedes sel moel laiemasse oikumeenilisse osaduskonda.“ ( “Ma olen, sest ma töötan” - enda identiteedi leidmine töö kaudu”). Andsin seda selgitust taas mõnele sõbrale lugeda. Kõik nad pidasid seda siiski liialt keeruliseks. Mulle vastati, et lihtne on näiteks mõista karma-sõnumit. ”Ära tee teistele seda, mida sa ei taha, et sulle tehakse”.  Ma vastasin, et see ju ongi sama, ainult et veidi laiem. “Aga siis ütlegi nii”, sain vastuseks. Kui suur on Jumala kannatuste karikas? Inimkond liigub kiirel sammul vastpidisel suunal, mida Jumal on juhatanud. Kujundlikult võiks öelda, et seistes teelahkmel küsisime hallipäiselt vanamehelt teed linna: Vanamees näitas käega metsa poole ja ütles, “Siit läbi metsa astudes jõuate päevaga kohale. Rada on küll kitsas ja vahel tõuseb tee make, aga ohtusid karta pole.” Nogutasime ja küsisime , “Kuhu see lai ja sile tee viib, mille ääres tuled säravad ja muusika mürtsub”. Vanamees vastas “See viib ka linna, aga ei tea, kas te kohale jõuate, sest röövlid ja sulid hoiavad rändajaid tagasi.” Seisime ja pidasime aru ja hakkasime siis mööda laia teed naerusuiselt astuma.    

 „Kõigi inimeste kutsumus pole muud kui kutse preesterlusele, teiste teenimisele. Selles radikaalselt uues pujāri (preesterlikus) tööidentiteedis naelutatakse kõik erinevused meeste ja naiste, püha ja sekulaarse, rituaalselt puhta ja ebapuhta, kastidesse kuulujate ja väljaheidetud masside vahel Jeesuse ristile,“ kirjutab B. Suneel Bhanu oma esses ““Ma olen, sest ma töötan” - enda identiteedi leidmine töö kaudu”. Preesterluse mõiste on sealjuures laiem ja kätkeb endas kogu koguduse teenimist inimesele antud võimete piiril ja võimalusi kasutades. Sammu edasi astub T-A. Põder “Klooster, eraldatus kõigest ilmalikust, on kristliku elu, Jumalale tõeliselt meelepärase elu paradigma. Selline elu on tõeline Jumala teenimine, millest Jumalal on eriliselt hea meel.“ Mõte on natuke liiga ilus, et võiks rakenduda tänapäeval. Kas vaid Jumala teenimisele pühendatud elu on ikka Jumalale meelepärane? Kas see ikka aitab jumalikku maailmakorraldust hoida? Kas enese sulgemine kloostrirüppe ei ole tänase maailma jaoks veidi liiga ultraortodoksne? Hinlicky Wilson oma essees “Jumala tõotused ja inimese jõukus ning edu” kirjutab järgmist : “Iiobi raamat on Piibli kõige selgem vastulause kujutlusele, et kannatav inimene peab olema patune, ja samuti kujutlusele, et õigeolemine garanteerib õnne.“ ja jätkab samas “Väga sageli on kannatuste põhjuseks õigeolemine, mitte patt.“  Ja ma olen selle viimasega nii väga nõus. Sest tõesti on nii, et elades jumalale meelepärast elu , saame tihtipeale ühiskonna meelepaha osaliseks, sest see rikub ühiskonna laisavõitu harjumisi. Kui tihti keeratakse selg nendele, kes kutsuvad inimesi meeleparandusele.   

Jälle vaid küsimused, aga see on normaalne arutledes enese jaoks tundmatutel radadel. Ühes olen siiski selgusele jõudnud. Inimene, sealjuures mina ise ka, peab elama kooskõlas looduse ja ühiskonnaga. Iga inimene oma tegevusega kahjustab Jumala poolt meile koduks kingitud planeeti Maa. Me saame teha vaid seda, et meie põhjustatud jalajälg oleks võimalikult väike. Me oleme Jumala silmis kõik võrdsed. Sündinud haisvast tilgast ja lahkume tõukudele söödaks. See kuidas me vahepeal elame on meie kujundada. Igal juhul võiks maailm peale meid olla parem paik. Siis võime loota, et Jumal kingib oma helduses meile igavese rahu.  

 

Kasutatud kirjandus:

T.-A. Põder, “Martin Lutheri ja reformatsiooni tähendus tänapäeval”, teoses: T.-A. Põder, Usukultuur evangeelses luterlikus vaatevinklis (2018), 205–232

S. Hinlicky Wilson, “Jumala tõotused ja inimese jõukus ning edu”, teoses: Jumala armu poolt vabastatud, toim. A. Burghard, 115–120
B. Suneel Bhanu, ““Ma olen, sest ma töötan” - enda identiteedi leidmine töö kaudu”, ibid., 127–137)

M. Kopp, “Jumala loodu vastutustundlikud hoidjad: kliimaõiguse kaitseks”, ibid., 247–255
S. I. Munga, “Loodu pole müügiks: kuidas jagada maad – maaomandiga seotud probleemid Tansaanias”, ibid., 256–261

 

 

Neljapäev, 28. jaanuar 2021

Eestikeelne piiblitõlge, vennastekoguduse liikumine ja Prohvet Maltsvet.

 Eestikeelne piiblitõlge, vennastekoguduse liikumine ja Prohvet Maltsvet.

Jan Hus, kes hukati 1415.a tuleriidal, süütas inimestes prohvetliku leegi, mis levis kulutulena üle Euroopa. Sündis hussiitide liikumine, mis oli herrnhutluse vaimseks seemneks.

18. sajandi algus oli Eestimaal pöördeline. 1710.a lõpevad Eestimaa pinnal Põhjasõja lahingud Venemaa ja Rootsi vahel, kuid vastasseis kahe vaenutseva suurriigi vahel kestab kuni 1721.a, millal Uusikaupunki rahulepinguga jagatakse omavahel mõjualad. Eesti- ja Liivimaal algab Venemaa Keisririigi võimu ajajärk. Balti saksa soost aadelkond säilitab oma privileegid ja kehtima hakkab Balti erikord. Riiklikuks keskuseks saab Stockholmi asemel Peterburg, kuid vaimsed mõtteviisid saabuvad siiski Euroopast. Koos uue keisriga saabub ka uus kirikuvalitsus. Rootsi luterlik–liberaalne kirikukorraldus asendub Vene ratsionaalse-ordotoksega. Uuendusmeelne Peeter I on vastuvõtlik uutele liikumistele. Pietistlik mõtteviis levib Eestimaale ja saab siin küllaltki hea vastuvõtu osaliseks. Sõda, katku- ja näljaaastad on maa inimestest tühjendanud ja kaheharuline valitsus jätab maarahva väga halba seisu. Raske olukord muudab omakorda inimesed uutele usuvooludele vastuvõtlikeks.    

Esimesed käsitöölistest herrnhutlased jõudsid Saaremaale juba 1726.a Esimesed jutlustajates herrnhutlased saabusid Riiga 1729.a, kes võeti vastu Magdalena von Hallarti kroonumõisas Volmartis, millest sai Liivimaa herrnhutluse keskus. 1936.a külastas Eesti- ja Liivimaad vennastekoguduste liikumise algataja krahv Zinzendorf, kellega koos saabusid ka herrnhutlastest ilmikjutlustajad. Eriti hea vastuvõtu osaliseks sai uus mõtteviis Noarootsi ja Vormsi soomlaste, rootslaste ja sakslaste hulgas. Soome kirikuajaloolased peavadki oma herrnhutluse alguseks just Eestimaa lääne osas tegutsenud liikumisi.  

17.sajandil Piibli eestikeelse Piibli tervikliku tõlkeversioonini ei jõutud. Lõunaeesti keeles ilmus Uus Testament ja teada on Johann Hornungi käsikirjaline põhjaeestikeelne Uue Testamendi tõlge, mis on tänaseks kaduma läinud. Ometi kasutati Põhjasõja ajal Hornungi tõlget uue trüki ettevalmistamiseks. Proovitrükk ilmus 1713.a, mida veel parandati ja kohendati, kuni 1715.a ilmus trükist põhjaeestikeelne Uus Testament. Eestimaal võimust võtma hakkava pietismi tuules hakati ette valmistama uut tervikpiibli tõlget. Pietistliku õpetuse üheks olulisemaks alussambaks on iga inimese võimalus lugeda Piiblit oma emakeeles. Omakeelne piibel suurendas maarahva seas huvi lugema õppimise vastu.  Seni peeti Piibli lugemist ja selgitamist vaid õppinud pastorite kohustuseks, kes seda tegid ladina või saksa keeles ja maarahvakeelseid selgitusi jagati vaid näpuotsaga. Korraga oli kõik muutumas. Piiblit võis lugeda igaüks. See oli tohutu mõtteviisi muutus, mis kiirendas Piibli tervikteksti tõlkimist ja väljaandmist.

Piibel tõlgiti otse heebrea keelest, mitte Lutheri tõlke järgi, nagu seda varasemalt oli tehtud. Eestikeelne sõnavara leidis koos uue Piibliga kõvasti täiendamist. Saksamaalt saabunud pietistlike pastorite ja õpetajate tõlkijate rühm eesotsas Jüri koguduse õpetaja Anton Thor Hellega andis selle tõlketööga koos eesti kirjakeele arengusse tohutu panuse. Esimesed eestikeelsed kirjutised olid olnud väga kohmakad ja ei olnud oma ebaloomulikkuses rahvale mõistetavad.  M. Luther pidas tõlkimisel oluliseks, et kirjakeel vastaks kõnekeelele, oleks valjult loetav ja rahvale mõistetav, kuid seetõttu kippusid kahjuks tõlked algsest sisust kaugenema. Pietistlikud tõlkijad eemaldusid teadlikult luterlikust tõlketraditsioonist ja lähtusid taas heebreakeelsest originaalist püüdes edasi anda võimalikult täpselt koos kõigi tema nüanssidega algset piibliteksti.  Uuendusena on nende tõlgetes märgata rahvalike väljendeid, mida varem polnud täheldatud. See tohutu töö ei olnud estofiilidest õpetajate jaoks kerge. Kõige pealt tuli omandada võõras keel ja luua kirjakeel, mis suures osas selle ajani puudus. Meie lähinaabritel oli omakeelne Piibel selleks ajaks juba ammu olemas, kui eestikeelse Piibli tõlkimisega alles alustati. Selleks oli mitu põhjust. Esiteks oli Eesti alal kasutusel kaks murdekeelt – Lõuna- ja Põhja-Eesti keeled. Piibli tõlkimisega alustati mõlemas keeles paralleelselt ja see hajutas väheseid keeletundjaid veelgi. Lisaks tõlkisid meie naaberrahvaste piibli peamiselt keelt oskavad kohalikud, kuid Eestimaal olid selleks sakslased, kes pidid kohaliku keele omandama.

Piibli kirjastamiseks vajaliku eelarve täitmiseks pöördus kohalike piiblitõlkijate seltskond vennastekoguduse rajaja krahv Zinzendorfi poole, kui viimane 1736.a Tallinna külastas. Zinzendorf toetas ettevõtmist omalt poolt 200 rublaga ja kutsudes üles kohalikke mõisnikke sama tegema. Ta algatas ka ettetellimiskampaania ja alustas trükiettevalmistustega.

Oma kirjades Zinzendorfile väidab kindral Bohm , et kulud kogu tiraaži väljaandmisele on 8000 rubla. Ettevõtmise peamiseks rahastajaks saigi kindral Bohm, kes annetas kokku 3000 rubla. Piibli väljaandmiseks vajalik algkapital saadi kokku ja 1739.a ilmus esimene eestikeelne tervikpiibel trükiarvuga 6015 eks. Piibli huvilisteks olid lisaks aadlitele ja kirikuõpetajatele ka talupojad, kes soetasid tihtipeale ühe Piibli mitme pere peale, sest Piibel oli tavalisele talupoja jaoks kallis. Algselt määrati ühe eksemplari hinnaks 60 kopikat, kuid vaimulikud müüsid Piiblit hinnaga 1,5 rubla. See häiris kindral Bohmi, kelle arvates võis selline käitumine tekitada mulje, nagu sooviks ta jumalasõna levitamise pealt tulu lõigata. Piibli müük ei läinud kuigi ladusalt ja Piibli tõlkimise rahastajaks olnud kindral Hermann von Bohni abikaasa Katariina von Bohn kinkis kogu esmatrüki müümata jäägi, kokku 3500 eks, Jõelähtme ja Harju-Jaani kogudustele, sest huvi eestikeelse Piibli vastu oli vähenenud. See käik suurendas Tallinna ümbruse maarahva kirjaoskust, mis pani aluse piirkonna kiiremale arengule. Loomulikult suurendas hulk tasuta jagatud piibleid  just Põhja-Eesti keele edu teiste murrete ees. 

Arusaaadavalt hakati uut Piiblit lugema ja kasutama ka vennastekoguduste koosolekutel. Piibli teine trükk ilmus muutumata kujul 1773.a. Kolmandast trükist alates hakati tõlkesse tegema väiksemaid keelelisi täpsustusi ja parandusi. Päris uue Piibli tõlkeni jõuti alles 1968.a        

Koos eestikeelse Piibli ilmumisega sai Eestimaal uue hoo sisse ka vennastekoguduse liikumine. Kerkisid palvemajad ja hävitati koduse majapidamise lukskaupu ja lõbuasju. Muu hulgas leidsid otsa ka eestlaste muusikainstrumendid. Kõige aktiivsem oli liikumine Saaremaal, kus päris puutumata herrnhutlusest ei jäänud ükski küla. Esimene palvemaja kogudus asutati Urvastes 1741.a 1742.a oli Liivimaal u. 2000 ja Saare- ja Eestimaal u 8000 eestikeelset vennastekoguduslast. Vennastekoguduse mõju oli märgata ka Liivimaa kirikuvisitatsioonidel 1739-1742, kui maarahvas oskas lisaks lugemisele ka pühakirja seletada. Lisaks märgati, et kui varem võis maarahva laulu nimetada karjumiseks, siis nüüd osatakse juba mitmehäälselt laulda. Hakkas tekkima ka vennastekoguduse äärmuslus. Ühe näitena paistis silma Tallima Paap Haanjast, kes kutsus rahvast elama kodukorda ja kui kõik söödav on lõppenud, siis tungima Nursi mõisa. Mõisnike hirmul ja valekaebuse alusel  keelustati keisrinna ukaasiga 16.aprillil 1743 vennastekoguduse tegevus Läänemere kubermangudes. Jutlustajad lahkusid riigist ja tulemusi ei andnud ka Zinzendorfi poolt soovitud läbirääkimised keisrinna Jelizavetaga. Kuid ametlik tagakiusamine ainult suurendas rahva poolehoidu herrnhutliku liikumise vastu. Jätkuvalt käidi koos, kuigi koosolekuid tuli pidada nüüd teist pilgu eest varjul. Seda perioodi koguduse liikumises nimetatakse „Vaikse käigu“ ajaks. Keeluaja lõpetas keisrinna Katariina II luba 11.aprillist 1764.a. Taas hakati ehitama palvemaju ja koos käima, kuid endist hiilgust siiski liikumine ei saavutanud.

Uue hoo sai vennasteliikumine 19. sajandi algul koos taevaskäijate liikumisega. Need olid isehakanud prohvetid, kes hakkasid nägema nägemusi ja samal ajal visklema, väänlema ja karjuma. Taevaskäijate liikumine suri välja, kuid vennastekogudused said sellest ainult indu juurde. Uue tõuke andis liikumisele 1817.a välja antud keiser Aleksander I manifest, mis lubas taas hakata ehitama palvemaju. 1839.a oli vennastekoguduste liikmete arv juba üle 50 000. Vennastekogudustele kuulus 170 palvemaja. Seejuures tegutseti paralleelselt luteri kirikuga, kus käidi armulaual, ristimistel, leeris jne. Ometi häiris vennastekoguduse vaba ja kontrollimatu mõtteviis luteri kirikut ja 1832.a kirikureform muutis suhtumise neisse suisa tõrjuvaks. Ootamatuks löögiks vennastekogudusele oli 1857.a Herrhuti sinodi otsus lõpetada keskuse vahetu tegevus Eesti- ja Liivimaal ja kutsuda tagasi saksa päritolu jutlustajad kodumaale. Lisaks kohalike koguduste rahalised raskused ja see kõik kokku muutis liikumise perspektiivituks. Vennasteliikumise tähtsust Eesti rahvuslikus mõtlemises pole võimalik alahinnata. Lisaks rahva poolt vastu võetud uutele moraalinormidele on oluline märkida ka paljude Eesti rahvusliku ärkamise juhtkujude päritoluna vennastekogusega seotud perekondi.  

Kuigi ametlikult hakkasid vennastekogudused oma uksi sulgema, siis päris nii lihtsalt see siiski ei läinud. Vennastekoguduste tagasi tõmbumine aktiivsest usuelust andis rohkem ruumi tegutsemiseks erinevatele usulistele rühmitustele, mis koondusid karismaatiliste liidrite ümber. Tuntuimaks näiteks on siin Juhan Leinberg ehk prohvet Maltsvet, kes tegutses 1850ndatel peamiselt Kesk-Eestis. Temast on pikemalt kirjutanud teoloog Uku Masing ja rahvakirjanik Eduard Vilde, kelle 1904.a ilmunud romaan „Prohvet Maltsvet“ tegi Maltsveti üle Eesti kuulsaks. Samas tõdeb Masing, et „Vilde haiglane vaen usu vastu on teinud talle võimatuks Maltsveti kui inimese mõistmise“. Igal juhul tegi Vilde romaani ettevalmistamisel ära suure töö külastades piirkondi, kus Maltsvet tegutses ja kohtudes inimestega , kes olid Maltsvetiga isiklikult kokku puutunud. Kuigi Maltsvet suri 16. juulil 1885 Ambla kihelkonnas Pruunal, siis  oli 20.saj algusaastateks alles veel küllalt inimesi, kes temast rääkida võisid. Seepärast võib Vilde  ilukirjanduslikku käsitlust pidada ajaloolises mõttes päris täpseks.

Maltsvetlus on hea näide sellest, kuidas liikumine, millel puudus täiesti vaen kiriku vastu, saab lõpuks pea-aegu siiski iseseisvaks usulahuks ja mida vaid kiriklik sekkumine takistas. Kuid vaen ühise vaenlase ehk vennastekoguduse vastu ühendas maltsvetlasi ja ametlikku kirikut. Vennastekogudused pidasid alati oluliseks, et õpetaja oleks omade vendade seast. Maltsvet kritiseerib vennastekogudusi, sest sinna kuulusid küla jõukama elanikkonna liikmed. Kuna nende hulgas oli suurem kirjaoskus ja korralikud elukombed, siis võeti neid meelsamini ka mõisaametitesse. Ühel hetkel moodustasidki vennastekoguduse enamuse kupjad, aidamehed, kiltrid ja jõukamad talupojad, kes olid enestele ehitanud uhked palvemajad. Maltsvet heitis seda välist uhkeldamist ja usuga poosetamist patuseks. Teatakse, et Maltsvet oli ka ise kuulunud vennastekogudusse, kuid sealt tagandatud. Kui siis Maltsvet tahtis uuesti kogudusega liituda, siis teda enam ei lubatud. Selline käitumine solvas Maltsveti, millest ta päris üle ei saanudki. Kuid, nagu arvab Masing, võis vastuseisus vennastekogudusega enamat kui lihtsalt isiklik solvumine. Paljude hernhuutlaste ülbus ja üleolek teiste kogukonna liikmete hulgas olid tuntud. Heaks näiteks on Aniste Thomsoni sekretäri sõnad Maltsveti kohta, kui ta nimetab teda „eksinud loomaks“, „koeranäruks“, „ahviprohvetiks“, „tuuletallajaks“, „narrilaste narrilane“ jne.  Oma koduküla meeste sõnavara tunnen kohe ära. Täpselt ei ole teada, mis sündmus sundis Juhan Leinbergi ennast kutsutud prohvetiks nimetama. Rahvas räägib, et talle oli ehitusel tala pähe kukkunud, mille peale ta ennast leidis olevat Jumala saadiku. Maltsvet ise rääkis, et kui ta kõrtsileti taga magama jäi, siis oli tema juurde tulnud ingel, kes käskis tal raudkivi alla peidetud kuldsete kaantega raamat välja kaevata ja kui Maltsvet seda teinud, tulnudki talle kohe Jumala vaim peale. Kui Jumala vaim tema peale tuli lamanud tema meelemärkuseta maas, tuul puhus tema üle ja käskinud võtta pasun ja puhuda, sest viimased ajad on kätte jõudnud. Maltsveti tegevuse kohta on võimalik teada saada säilinud ülekuulamisprotokollidest. Ta tsiteeris palju piiblit. Eriline huvi oli tal Vana Testamendi ja eriti prohvet Hesekieli vastu, kellega ta arvas endal palju sarnasust olevat. Aja jooksul Maltsveti tundmused ja vaated ka muutusid. Paides ülekuulamisel nimetab ta end prohvet Johanneseks ehk Ristija Johanneseks. Masing arvab, et Maltsvet ei teinud kahel Piibli Johannesel vahet ja pani nad kokku. Maltsvet hakkab kuulutama maailmalõppu ja kuna maailmalõpp kohe kätte pidavat jõudma, siis kutsub inimesi meeleparandusele. Kõrtsmikuna nägi Maltsvet kindlasti inimeste pahemat poolt korduvalt ja rohkem kui vaja. Seepärast on maltsvetlaste hulgas keelatud viinajoomine, suitsetamine ja ka tubaka nuusutamine. Tema seletus keelule on lihtne – Püha Vaim ei tule nende peale, kes viinast ja tubakast lehkavad. Tema jaoks on oluline inimese keha, mida mingil moel rikkuda ei tohi, sest rikutuna on ta Jumala eluasemena kõlbmatu. Ei tohtinud panna isegi rõugekuppe. Ta kutsub üles pühapäeva tähistama ja pühapäeval mitte töötama. Mõisnikud võtavad seda üleskutsena vastuhakule kehtiva korra vastu ja Maltsvet viiakse ülekuulamisele. Tema ülekuulamiste protokollid on kuupäevaliste täpsustega olemas ja see annab tema tegevuse kohta väga hea ülevaate, kuigi tema vastused on tihti vastuolulised ja muutuvad ülekuulamistel. Arvatakse, et esimestel kordadel, kui ta veel ei tajunud ülakuulajate meelsust, siis ta rääkis seda, mida temalt oodati. Hiljem muutus julgemaks ja kirjeldas oma usukombeid avalikult. 1850ndatel satub Maltsvet kuulutaja Miina Reiningu mõju alla. Maltsvet annab edasi Reiningu nägemusi ja ettekuulutusi. Ametnikud kuulutavad Reiningu hulluks. Maltsvet viib Reiningu oma kodutallu Lool ja 5.10.1860 on kõigil maltsvetslastel võimalik temaga kogunemisel kohtuda. Maltsvet kuulutab ette maailmalõppu ja annab teada, et peagi saabuv „valge laev“ viib kõik pühale maale. Võimud vahistavad Reiningu ja asuvad Maltsveti otsima. Maltsvet läheb Krimmi ja kaob mõneks ajaks Eestimaalt. Juunis 1861 oodatakse Lasnamäel „Valget Laeva“, mida aha ei tule. Andunumad järgijad otsustavad siiski mööda maad Krimmi rännata. Neid, kes maha jäävad ootavad rasked ajad, sest nad on enamuses taevaliku pääsemise ootuses oma vara laiali kinkinud. Koos paljude teiste väljarännanutega tuleb 1864.a tagasi ka Maltsvet. Ta on pettunud iseendas ja maas, mis neid vastu võttis. Ta väidab, et tema ei kutsunud kedagi välja rändama, vaid Minna Reining oma ettekuulutustes pettis teda. Oma elu 20 viimast aastat elab tagasitõmbunult Ambla kihelkonnas tänase Lehtse lähedal. Ta sureb 16.juulil 1885.a.

See on lugu ühest väga eriskummalisest usulisest liikumisest Eestis. Kõige enam tekitab küsimusi, et millise vaimujõuga suutis Maltsvet rahvast mõjutada. Rändjutlustajad olid eestlastele tuntud juba dominiiklaste ajast, kui rändavad mungad mööda maad rännates usku kuulutasid. Herrnhutlastest jutlustajadki olid enamuses suuremates kohtades koosolekut pidanud. Jutlustajate maine liikus nende ees ja nii kogunes emotsionaalseid ja karismaatilisi jutlustajaid kuulama sajad inimesed. Nad olid nagu tänapäeva popstaarid, keda kõik tahtsid käega katsuda ja kelle sõna ei tahetud kõrvast mööda lasta. Nende karismaatiliste jutlustajate usutalituste mõju oskavad kirjeldada vaid selles protsessis osalenud inimesed. Tänasel päeval võime seda vaid oletada. Samas ei saa selles, et kümned pered on valmis kinkima kogu oma maise vara lootuses jõuda tõotatud maale, jätta süüta ajast tingitud koormatud elu ja lootusetust sellest vabaneda, mida kutsus esile mõisnike suhtumine maarahvasse.                        

 

Kasutatud kirjandus:

1.      Riho Saard, “Ristitud eestlane” (Kirjastus Argo 2018)

2.      Kristiina Ross, ““Kiri algab kirikust” Varase eesti keele luterlikkusest” (Tallinn 2017)

3.      Eesti Kiriku ja Religioonilugu. Õpik kõrgkoolidele. Koostaja Riho Altnurme. (Tallinn 2018)

4.      Uku Masing, “Prohvet Maltsvet” (Ilmamaa 1993)

5.      Voldemar Ilja, “Vennastekoguduse (herrnhutluse) ajalugu Eestimaal 1730-1743”

6.      Seppo Zetterberg “Eesti Ajalugu” (Tänapäev 2009)

Luterlik kirik 19. sajandil, 1832.a kirikuseadus ja Tartu Ülikooli usuteaduskond.

 Luterlik kirik 19. sajandil, 1832.a kirikuseadus ja Tartu Ülikooli usuteaduskond.

Valgustusajastu tuules 18.sajandi lõpul otsustasid ärksamad mõisahärrad Liivimaale taas ülikooli rajada. Põhjasõja-järgse Uusikaupunki lepinguga valitses Eesti- ja Liivmaal küll Vene keiser, kuid elu korraldasid siiski u 350 kohaliku rüütelkonna liiget. Vastavalt keiser Paul I plaanile 12.juulist 1800 alustas Tartu Ülikooli kuratoorium aktiivselt tööd ülikooli avamiseks. Ülikooli tarbeks eraldati maa Toomemäel ja 1704.a varemeteks varisenud Maarja kiriku maa-ala koos asuvate ehitistega. Kuid ootamatult kuratooriumi töö katkes, sest Kuramaa aadelkond soovis ülikooli hoopis oma juurde ja 25.detsembri 1800 ukaasiga määrati ülikooli asukohaks hoopis Jelgava. Algasid kiired ettevalmistused sealse ülikooli avamiseks. Kindlaks määrati ka avamise kuupäev – 29.juuni 1801.a. Kuid taas muutus kõik, kui 12.märtsil 1801 Paul I tapeti ja troonile astus Aleksander I, kes määras oma ukaasiga ülikooli asukohaks taas Tartu. Ta põhjendas otsust sellega, et Tartu asukoht on parem ja seal on juba ülikool tegutsenud. Isiklikult arvan, et otsuse taga olid tugevalt survet avaldanud Liivimaa vabamüürlasest rüütlid, kes kuulusid keisriga samasse loozi. Teadupärast oli keiser Aleksander I aktiivne vabamüürlane ja lähtus oma paljudes otsustes vabamüürlikest põhimõtetest ja nõuandjatest. Lisaks oli Tartu Ülikooli taasavamise järgne esimene tempel täiesti vabamüürlik, kus olid kujutatud püramiid, vinkel, sirkel ja kõikenägev silm. Kuramaa aadelkond proovis korra veel Jelgava gümnaasiumit ülikooliks muuta, kuid keiser oli sellele plaanile kategooriliselt vastu. Selle peale loobus Kuramaa aadelkond ülikooli rahastamisest ja ülikooli avamise plaanidesse tekkis eelarve puudujäägist tingitud seisak. 21.aprillil 1802 andsid õppejõud ametivande ja 19 immatrikuleeritud  üliõpilasega kool sai alustada tegevust. 22.mail 1802 külastas Tartut ja ülikooli keiser Aleksander I, kes avaldas ülikoolile toetust ja lubas oma igakülgset abi kooli arengule. Tegevust alustas neli teaduskonda, kus usuteaduskond oli väikseim. Usuteaduskonnas tuli luteri usu pastorite ettevalmistuseks luua 4 professuuri – dogmaatika ja religiooni moraal, eksegees ja idakeeled, kirikulugu ja vaimulik kirjandus, praktiline usuteadus. Vahepõikena olgu märgitud , et luterlus Liivi- ja Eestimaa peamise usuna oli sätestatud juba Uusikaupunki lepingus 1721.a. Ülikool valmistas luteri pastoreid ette kogu Venemaa jaoks. Võrreldes teiste Venemaa piirkondadega toimus pastorite õpetus Tartus teisiti. Mujal valmistati pastoreid ette vaimulikes seminarides, mitte ülikooli juures. Ka Tartu Ülikool asutas usuteaduskonna kõrvale vaimuliku seminari, et koolitada ja anda lisaharidust kaugemalt pärit vaimulikele. Teaduskonna vaimsuses valitses ratsionalism, mis vastandus ortodokssele luterlusele.

Tartu Ülikool suutis kaasata õppetöösse oma ala parimad asjatundjad, mistõttu sai ülikool hinnatud haridustempliks. Ratsionalismist lähtuvat õpetust andvad õppejõud läksid siiski vastuollu seni Liivimaal valitsenud ortodoksse luterluse meelsusega. 1820.a eemaldaski kuraator K.Lieven usuteaduskonnast ratsionalistid ja ametisse pannakse kuratooriumile sümpaatsema suuna pietismi esindajad. Halles õppust saanud pastorite abil muutus pietistlik kirikukäsitlus üha levinumaks. Sellele püüdsid vana kooli esindajad vastu seista.

Algselt tegelesid usuteaduskonna õppejõud vähe teadusiku töö ja usuelu propageerimisega, kuid 1830ndatel. 1832-1840 andis kirikuloo professor Andreas Busch välja usuteaduslikku ajakirja, kus oma artikleid avaldasid kõik usuteaduskonna õppejõud. Kriitikud heitsid ülikoolile ette vähest teadustööd ja kraadide kaitsmist. Huvi suurendamiseks korraldati teaduslike tööde võistlusi, kuid huvi selle vastu oli vähene. Enamik töid ei olnud mitte uurimused, vaid jutluste tekstid. See-eest kuulus kartseris istumises teoloogia üliõpilastele juhtiv koht („Tartu Ülikooli Ajalugu II“, ilmunud 1982). Selles märkuses võib olla algmaterjali ilmumise ajast (1982) pärit vaimu, kus teoloogia õpilased tuligi joodikuteks tembeldada ja nende õppetöö tühiseks kuulutada. Kuid jäägu see nõukogude tekstikoostajate südametunnitusele.

Samal perioodil, 28.12.1832, kinnitas keiser Nikolai I oma ukaasiga Venemaa Evangeelse Luterliku Kiriku seaduse, mis muutis Baltimaade luterliku usuelu ja kiriku õiguslikke raame. Luterlik kirik Eestimaal oli kriisis, sest vennastekoguduste liikumine ja vene õigeusu riiklik eelistamine oli huvi luteri kiriku vastu vähendanud. Baltimaade luterlikud kirikuorganisatsioonid liideti seadusega Keiserliku Evangeelse Luterliku peakonsistooriumile alluvasse ühtsesse kirikuorganisatsiooni, mis jagati kaheksasse konsistoriaalringkonda. Oleks tahtnud viibida nende kunagiste vaidluste juures, mille alusel ringkondadesse määramise jaotus tehti. Kui kogu Venemaad koos tänase Ukrainaga kattis kaks (Peterburi ja Moskva) ringkonda, siis tänasel Eestimaal tegutses 4 ringkonda – Tallinn, Saaremaa, Eestimaa ja Liivimaa. Lisaks tegutsesid eraldi Riia ja Leedut ja Lätit kattev Kuramaa ringkonnad. Seadusega allutati luterlik peakonsistoorium Venemaa Siseministeeriumi Võõrkonfessioonide Vaimulike Asjade Peavalitsusele, mida juhtis ilmalik president, mille nimetas ametisse keiser. Konsistooriumite juhtorganite valmisõigus kuulus rüütelkonnale, mis andis mõisnikele võimu kiriku üle. Põhimõtteliselt oli tegemist riigikirikuga, mille ilmalik juhtkond sai keisrilt ametniku palka ja oli seeläbi keisrile kuulekas. See tähendas , et kogu maa majanduslik ja usuline võim läksid vaid mõningate omavahel peresidemetega seotud rüütliperekondade kätte. 1819.a maarahvale loodetavat kergendust tooma pidanud pärisorjusest vabastamise seaduse reaalne ellu viimine lükkus taas edasi.

Kuigi teadustööd tehti Tartu Ülikooli teoloogia teaduskonnas vähe, siis olid teoloogia õppejõud aktiivsed ühiskondlikus elus ja ülikooli korralduses. Vastavalt keisri soovile alustati 1830.a ülikoolis ka õigeusu õpinguid, mis alates 1842 muutusid regulaarseks.  1865.a lisandus usuteaduskonnale viies kateeder – semiidi keeles. Tartu Ülikooli usuteaduskond oli selleks ajaks tänu oma õppejõududele omandanud juhtiva koha Euroopa ülikoolide seas. Õppejõududest tasub esile tõsta Alexander von Oettingeni ja Gustav Engelhardti rahvusvahelist tähelepanu saanud teadustegevust. Mõne sõnaga 40 aastat teoloogiateaduskonda kujundanud professor Alexander von Oettingenist. Ta lõpetas ülikooli usuteaduskonna 1850.a. 1854.a kaitses doktorikraadi ja alustas tööd eradotsendina. Täiendas ennast vahepeal välismaal ja valiti 1856 Taru Ülikooli süstemaatilise teoloogia professoriks. Õppejõutöö kõrvalt jätkas teadustööga. Oettingen tõi teaduskäibesse sotsiaaleetika mõiste. Tema 1suurteos „Moraalistatistika ja kristlik kõlbluseõpetus“ ilmus 1868.a. Selle töö eesti nimetati ta 1889.a Londoni rahvusvahelise statistikainstituudi auliikmeks. Tema teine suurteos „Luterlik dogmaatika“ ilmus juba pärast ülikooli töö lõppu 1897.a Kolmteist aastat andis von Oettingen välja enda poolt asutatud usuteaduslikku ajakirja „Dorpater Zeitschrift für Theologie und Kirche“.  Von Oettingeni eestvedamisel avati  1860.a ülikooli juures kirik, mis sai teoloogiatudengitele oluliseks praktika baasiks. Üliõpilaste arv suurenes aja jooksul  märkimisväärselt, kui 1865.a õppis teoloogiat 80 tudengit, siis 1889.a juba 256 tudengit. Sealjuures suurenes ka eestlastest tudengite arv. Teoloogiat õppisid Tartus paljud hilisemad ärkamisaja olulised tegelased. Seepärast oli usuteaduskond olulise tähtsusega Eesti rahvuslikus liikumises.

1839.a asutati Liivimaal Volmaris Cimze seminar, mis koolitas köstreid ja kooliõpetajaid. 1848.a kolis kool Valkka. Seal said õpetust ka paljud hilisemad Liivi-ja Eestimaa kooliõpetajad, kes arendasid koorilaulukultuuri nii kirikutes kui ka väljaspool, tänu kellele sai hiljem toimuma Eesti I Üldlaulupidu. Sajandi lõppedes hakkas suurema eestlastest pastorite hulk. Esimene kindlat teada eestlasest õpetaja oli Wilhelm Eisenschmidt, kes määrati Tartu Peetri koguduse, mis oli Tartu Maarja kogudusest aasta varem eraldunud, pastoriks 1870.a. Jakob Hurt asus Otepää kiriku juures tööle 1872.a. Suurenes aktiivsete ja haritud eestlaste hulk. Loomulikult suurendas see koguduse huvi kirikuasjades kaasa rääkida. Senini olid saksa soost kirikuõpetajad hoidnud mõisnike ja rüütelkonna poole, kellede hulka nad kirikumõisnikena ennast ka pidasid ja kelle patronaadi abil olid ametisse määratud. Harjumuspärane tasakaal löödi korraga kummuli. 1876.a keelab Liivamaa sinod pastoritel osaleda rahvuslikes liikumistes. Kõige enam puudutas see otsus Jakob Hurta, kes kuulus paljude rahvuslike seltside etteotsa. Viljandimaa talupojad saadavad 1864.a keisrile kirja, kus paluvad et õpetaja nende tahtmisele vastaselt ametisse ei määrataks. Veel suhtub aadelkond talurahva nõudmistele ja liikumistesse mõistvalt. Kuid talurahva soovis reformida agraarkorda suhtutakse kui mässukatsesse. Talurahvas saadab 1881.a keisrile taas  märgukirja, kus nõuab koguduste patronaadiõiguse kaotamist. Nii mõneski kohas ei olnud talurahvas nõus neile esitatud pastoriga ja tekkisid spontaansed vastuhakud. Tekkis idee luteri kiriku baasil moodustatud vabast rahvakirikust.    

Samal ajal muutub Lääne- ja Saaremaal rahva hulgas üha populaarsemaks liitumine vene õigeusu kogudustega. Selle tagamaad on lihtsad. 1816 ja 1819 keisri poolt vastu võetud talupoegade isikuvabaduse seadused andsid talupoegadele näilise vabaduse , kuid jättis maa mõisnikele. Maarahval oli raske mõista, kuidas saab olla vaba, kui sul maad ei ole ja keeldus mõisa teopäevi tegemast. 1841.a palusid mõisnikud keisrilt appi väesalkasid, et talupoegade kasvava rahulolematusega toime tulla. Maarahvas oli kindlal veendumusel, et keisri plaanile maad anda talupoegadele anda, seisavad mõisnikud vastu. Seepärast kuulutati truudust keisrile ja Jumalale. Samal põhjusel, et ikka maad saada, hakati usku vahetama ja astuti „keisri usku“. 1845.a suvest vahetas usku ligi kolmandik Saaremaa elanikest.  

1864.a annab keskvõim välja loa õigeusklike vennastekoguduste rajamiseks. Selleks ajaks oli keisrivõimu toel õigeusku Eestimaal levitatud juba  40 aastat. Olemas olid kirikud, kirjandus ja vaimulikkond. Õigeusklikud vennastekogudused said uueks tõukejõuks kirjanduse levitamisel ja õigeusu propageerimisel. Selle tagajärjel hakkasidki eestlased üha enam liituma õigeusu kogudustega. Sellest oma korda tundis ennast ohustatuna luteri kirikuid valitsev rüütelkond, kes ei saanud nii enam oma talupoegade meelsust kontrollida. See tõukas aadelkonna tegudele. Alustati luteri kiriku reformidega ja suurendati sotsiaalhoolekande tähtsust. 1866.a asutatakse diakonissidemaja Tallinnas, 1867 kurttummade kool Vändras, lisaks laste varjumajad, naiste parandusmajad ja linnamisjonid.  Kui linnades jäi valitsevaks luterlus, siis Läänemaal asututi hulgakaupa õigeusku valelootuses saada maad ja maksuvabastusi. 17 mail 1883.a salviti Lihula koolimajas korraga õigeusku 254 inimest. Kokku astus 1883-1884 õigeusku 3400 inimest. Läänemaalt levis õigeusk Hiiumaale ja hiljem ka Saaremaale. Teoloog Uku Masing kritiseerib tolleaegset luterliku kiriku keskvalitsust nende võimetuse pärast korraldada ühtlaselt arenevat usuelu, mis andis võimaluse uutel kogudustel luterluse kõrvale tekkida.    

 

Kasutatud kirjandus:

1.      „Tartu Ülikooli Ajalugu II 1798-1918“ (kirjastus „Eesti Raamat“ 1982)

2.      Riho Saard “Ristitud eestlane” (Kirjastus Argo 2018)

3.      Eesti Kiriku ja Religioonilugu. Õpik kõrgkoolidele. Koostaja Riho Altnurme. (Tallinn 2018)

4.      Toomas Pung, “Baltisaksa teadlasperekond von Oettingenid”.

5.      Seppo Zetterberg “Eesti Ajalugu” (Tänapäev 2009)

 

Pühapäev, 3. jaanuar 2021

Rene Descartes „Meditatsioonid esimesest filosoofiast“

 

Euroopa mõtte arengulugu

Arlet Palmiste

KKL, Usuteaduste Instituudi magisriõppe töö

 

Rene Descartes „Meditatsioonid esimesest filosoofiast“

Rene Descartes sündis 1596.a Bretagne`is parlamendinõuniku pojana. 1604-1612 õppis ta jesuiitide kolleegiumis, mis oli omas ajas kõrgelt hinnatud eliitkool. 1612 lahkus ta Pariisi, kuid kadus sealt peatselt ja asus Hollandi armeesse. 1629.a asus Descartes asus ta lõplikult elama Hollandisse. Oma loomult oli ta pühendunud katoliiklane, austades väga jesuiite. Hollandis elades kirjutas ta kõik oma peamised tööd. Ta armastas tagasihoidlikku ja rutiinset elu. Tema päevakava oli ühesugune. Hommikuti magas ta kaua ärgates enne lõunat ja asus seejärel  tööle. 1649. Kutsus Rootsi uuendusmeelne kuninganna Kristiina ta oma õukonda. Juba varem olid nad olnud kirjavahetuses. Kristiina sooviks oli saada õpetust ja määras tundide toimumise ajaks hommikul kell 5. See rikkus Descartes harjumuspärast rutiini ja lisaks Rootsi külm kliima, viisid selleni, et Descartes haigestus ja suri kopsupõletikku veebruaris 1650.a Stockholmis.

Descartes peetakse analüütilise geomeetria leiutajaks. Matemaatikuna soovis ta, et ka filosoofias valitseks matemaatikale omane selgus ja tõestatus. Tema toesed olid kirjutatud lihtsas keeles ja rahvale arusaadavalt. Need üles ehitatud loogiliselt ja kergelt loetavalt. Kogu tema kahtlustest haaratud filosoofia saab kokku võtta lausesse – cogito, ergo sum. Mina mõtlen (kahtlen), järelikult olen mina  olemas. Kõik muu vajab tõestamist. Isegi minu enese keha, sest vaim ja keha on teineteisest lahus. Descartes rõhutas pidevalt, et autoriteetide kaudu ei ole veel miski tõestatud, autoriteet ei ole tõestuse garantiiks. Autoriteet ja tema arvamus on kaks erinevat asja ja autoriteedi arvamus vajab ka tõestamist. Seepärast jättes kõrvale vana, alustas ta oma uue  filosoofia rajamist vundamendist. Lisaks tema filosoofia alusmõttele – cogito , ergo sum – on tal teisigi maailma mõtlemist muutnud väiteid. Kõik on tõde, mida ma selgesti ning ilmselt tajun – see on teine teoreem. Lisaks veel – hing on mõtlev ja ainult mõtlev substants, Jumal eksisteerib, Jumal on kõikvõimas ja ülim headus, välismaailm eksisteerib ja keha on ruumiliselt ulatuv substants. Kui inimene suudab Jumalast , kui täiuslikust olendist mõelda või luua täiuslikku olendi idee, siis peab Jumal kui selline ka olemas olema, sest oma ebatäiuslikkuses ei saa inimene luua täiuslikku olendi ideed ja selle mõtte saab talle anda vaid Jumal ise. Seeläbi võime uskuda, et Jumal on olemas, kuigi tema olemasolu pole veel tõestatud. Jumalast ei saa mõelda kaheldes. Jumal peab olema olemas ja just sellisena on ta täiuslik olend.

Descartes õpetus ehk kartesianism oli 17.sajandi Euroopas oma olulisuselt võrreldav aristotelismiga 13.sajandil. Tema õpetuse võtsid kõige pealt vastu loodusteadlased ja arstid. Ülikoolidesse jõudmisel pidi õpetus võitlema valitseva aristotelliku filosoofiaga, lisaks humanistidega. Arusaadavalt võitles ka kirik jõuliselt kartesianismi leviku vastu. Veidral kombel olid siin eesotsas just Descartes poolt austatud jesuiidid.

Meditatsioonid esimesest filosoofiast, milles tõestatakse Jumala eksisteerimine ja hinge erinevus kehast“ ilmus esmakordselt 1641.a Pariisis. 17. Sajandi algul toimus maailmas filosoofilise mõtte muutus, mille keskmes olid eelkõige Descartes teosed. Meditatsioonid on mõtteline järg  1637.a ilmunud „Arutlus meetodist“ , mis ilmus algselt prantsuse keeles. Meditatsioonide eessõnas teeb ta tagasiviite oma varem ilmunud teosele selgitades, et arendab edasi oma seal avaldatud mõtteid. Samas vastab ta Arutluse tagasisidemena saabunud olulisematele kirjadele ja vastuväidetele selgitades veel kord oma seisukohti. Descartes kirjutab „Teine vastuväide on, et mul on endas olemas idee minmust täiuslikumast, ei järeldu, et seesama idee on ka minust täiuslikum, ja vähem veel, et eksisteerib miski, mida see esindab“. Selle väite ehk ka Jumala olemasolu tõestuseks pühendab Descartes Meditatsioonides ühe peatüki.

Kuna tema ideed olid ajastus uudsed, siis avaldab ta Meditatsioonid ladina keeles. Descartes selgitab „kuna ma ei ole autor, keda loevad teised kui vaid need, kes võtavad aega koos minuga mõtiskleda ning suudavad ja tahavad vabastada vaimu meeltest, nagu ka kõigist eelarvamustest“. Samas ta lisab, et ta ei oota, et Meditatsioone loeksid massid ja harimatud, kes võivad teost tõesena võttes seda järgima hakata.

Esimeses meditatsioonis kutsub ta lugeja vabastama ennast kõigest eelnenust ja avatud meelega koos autoriga mõtisklema. „tuleb see kõik ühekorraga mingil hetkel oma elus aga kiskuda ning vundamendist alates uuesti üles ehitada“, kirjutab Descartes. Ta möönab, et see on keeruline, kuid arvestades ajastule omaseid jäiku seisukohti, siis ei olnud tal ka teisi võimalusi. Soovides lammutada müüri tuleb leida selle nõrgad kohad ja mitte joosta pea ees vastu kivi. Oma teise meditatsiooni alguses ta lisab samale mõttekäigule „lähen edasi, seni kuni jõuan mingi kindla teadmiseni, või siis kindla teadmise asemel vähemalt selleni, et mingit kindlat teadmist ei ole.“ See on üleskutse rajada uus filosoofia vana ja ummikusse jooksnud filosoofia kõrvale. 17.sajandil tõuseb üha enam igapäevases elus mehhaanika tähtsus. Teadlased ja leiutajad  on avastanud võimalusi inimtöö vähendamiseks. Jumala olemasolu seatakse selle läbi kahtluse alla. Filosoofia ülesandeks saab erinevate teadusharude sidumine ühtsesse ruumi ja nende ühiselt mõtestatud suunaga arendamine. Filosoofia ülesanded muutuvad inimese kesksemaks. Siin saabki oluliseks Descartes idee reaalse ja vaimse maailma eraldamisest. Reaalne maailm, kus toimetab inimene oma lõplike vahenditega ja vaimne maailm oma lõputute võimalustega. Loomulikult asub selle mõtteviisi vastu võitlema kirik, kes on korraga pagendatud kureerima vaimumaailma, millest käega katsutav tulu on üpris kasin. Samal ajal reaalne maailm kõigi oma maiste rikkustega antakse inimeste valitseda. See mõtteviis on purustav.

Teose mina-vormis arutelus ei olnud midagi uut. Oma ideede paremaks edastamiseks kasutas Descartes rahvale juba tuntud ja arusaadavat vormi. Siin on nähtav sarnasus Platoni Dialoogidega. Kui filosoofiline maailm lähtus seni Aristoteles ja tema tõlgendajate kirjutistest, siis Descartes julges sellest eemalduda ja oma tööde eeskujuks võtta Platoni.  Teos on üles ehitatud kuuele meditatsioonile, mis oleks nagu kirjutatud kuuel erineval päeval. Ajaloolased on hiljem siiski kindlaks teinud, et märkmeid teose kirjutamiseks tegi Descartes oluliselt kauem.  

Descartes teos on pühendatud „Kõige targemale ja kuulsamatele meestele, Pariisi Püha teoloogia fakulteedi dekaanile ja doktoritele“. Selles ei olnud midagi ainulaadset. Pühendusega otsivad autorid tunnustatud arvamusliidrite tähelepanu ja poolehoidu. Seda sama palub ka Descartes oma pühendudes ja palub võimalusel oma ideid tutvustada ka tudengitele. Ta kirjutab „Kaks küsimust – Jumala ja hinge kohta – on sellist sorti, millele tõestused tuleks anda pigem filosoofia kui teoloogia abil. Meile, usklikele, küll piisab, et inimhing koos kehaga ei hävine ja Jumal on olemas – uskmatuid aga ei ole võimalik veenda omaks võtma mingitki religiooni ja ka peaaegu mingit moraalset voorust, kui kõigepealt neid kaht asja loomuliku mõistusega ära ei tõesta“. See mõttearendus on olnud Descartes arutluste tõukavaks jõuks. Ühes on autor kindel, et Jumal on hea ja Jumalale pühendatud elu õilis. Kuid kuidas viia see teadmine uskmatuteni. „Usk on Jumala kingitus“, väidab Descartes. See on äärmiselt ilus ja sügav väide. Meie elu õilistamiseks või kõige kõrgemaks sihiks on Jumal andnud usu. Usk on Descartes jaoks midagi enamat teadmisest , et Jumal on olemas. Usk on vaimne olemus, mille läbi inimene areneb ja puhastub.  Descartes väidab, et maailma ei saa kirjeldada vaid Jumala tahtena. Lisaks Jumalale on elu olemust kujundanud paljud asjaolud. Peamiselt inimene oma isikliku tahtega.

Ainult tõeseks tõotatud objekt või väide on edasise mõtiskluse aluseks. Tagasi minnes tõestatud väidete tõestamise juurde astume oma arutelude arengus sammu tagasi. Sealjuures saab väidete tõestust tõestada vaid tõestaja või siis arutleja ise, sest see, mis minu arutelu seisukohast on tõene, ei pruugi olla seda teise inimese arvates. Descartes sõnul saabki kindel olla vaid iseenese mõtetes ja ei milleski muus. Isegi iseenda füüsilises kehas  võime kahelda, sest silmi sulgedes ei näe ega taju ma oma keha sugugi, kuid minu mõte on ikkagi olemas. Meil on olemas sellisel juhul vaid mõte iseenda kehast või taju tema olemasolust. Teisalt kas ma näen seda, mida ma arvan nägevat, või on see vaid kujutlus sellest, mida ma arvan, et ma näen. Oletame , et minu ees seisab inimene. Ma näen temal kaht liigutavat kätt ja oletan, et need on tema käed. Samas võivad need olla tehiskäed, mis jätavad päris käte mulje. Kui inimene mulle naeratab, siis ma eeldan, et ta on minu vastu sõbralik, kuigi tegemist võib olla hoopis füüsilise eripäraga, mis tekitab valu ja inimeses tigedust.  Ma näen, et tal on hallid silmad, kuigi reaalsuses on need silmaläätsed. Seepärast peame kõiges, mida näeme kahtlema ja endalt küsima, et kas see, mida ma meeltega tajun, on tõde või on tõde mujal?  Lisaks on ka iga inimene pidevas muutumises ja seda nii füüsiliselt kui ka vaimselt. Oletame, et me ei ole mõne sõbraga kohtunud ega vestelnud nädal aega. Selle ajaga võib inimene kaalus juurde võtta, põlvelõikusel käia jne. Samas võib teda tabada armumine, kaotusvalu või võidurõõm, mis kõik on inimest tugevalt mõjutavad tunded. Kas ma võin väita, et see inimene on ikkagi sama inimene? Descartes väidab, et inimese füüsiline keha on lõplik väärtus. Seda saab poolitada või hävitada. Võtame inimeselt jalad, siis on ta ikkagi veel inimene. Samas on vaim tervik ja lõputu. Vaimu ei saa lõhestada ega hävitada. Seega on inimese juures ainus püsiväärtus vaim ja uurides kõike seda, mis inimesesse puutub, peame alustama just vaimust. Siit tekib juba uus küsimus, millele Descartes püüab vastust leida. Kas meie vanemad on siis meie vanemad või kes on vanemad inimese jaoks? Keha, mis antakse mulle vanemate poolt, on lõplik ja mööduv ja seega on olulisem lõputa vaim, mida arendab läbi oma tajude inimene ise. Descartes väidab, et kõik, mida me teame, oleme omandanud läbi iseenese tajude. See tähendab siis nägemine, kuulmine, haistmine, kompamine ja maitsmine. Sündides on meie vaim puhas leht, mida alles hakatakse täitma. Seega on vanemad vaid mateeria loojad, keda kannustab idee inimese loomisest.  

Mateeria ja vaimu lahutamine on üks suuremaid murranguid filosoofia ajaloos. Descartes mõtterännakute aluseks on püsiväärtused. Püsiväärtused kujunevad kõrvaldades kahtlustused. Kõiges tuleb kahelda ja küsida küsimusi, kuni koorub lõplik ja kaheldamatu väärtus.  Mis on muutumatud väärtused? Kolmnurgal on alati kolm külge, kaks pluss kaks on alati neli.  Descartes jaoks on matemaatika parim viis maailma korrastamiseks. Kuna matemaatilised väärtused on püsivad, siis saame kõik muu asetada matemaatiliselt mõõdetavasse maailma. Descartes jaoks on reaalne maailm kõrvutatav matemaatikaga. Ehk tema jaoks ei ole matemaatika numbritesse pandav teadusharu vaid reaalne maailm ehk kõiges, mida reaalses maailmas näeme olemasolevatena on oma matemaatiline tõestus. Siin kõrval tegutseb teine ehk vaimumaailm, mida ei ole võimalik matemaatiliselt  tõestada.

Kes on hull? See mõte tabas mind Descartes meditatsioone lugedes. Seda on palju räägitud ja selle üle mõtiskletud. Hulluks arvatakse keegi, kes mõtleb või tegutseb vastupidiselt kokkulepitud mudelitele. Nimetame selle üldisele arvamusele vastu võitleva indiviidi siis hulluks. Hullu enda jaoks on muidugi tema elu normaalne. Tema mõte liigub tema maailmatunnetuse tasemel on sellisel kujul tema jaoks ainuvõimalik. Tema seisukohast on kõik teised, kes tema jaoks loomulikku ei järgi, hullud. Kelle normaalsus on normaalsem? Sama mõtete vastuolulisus avaldub, kui hakata kõrvutama unenägu ärkvel olekuga. Kui mina olen pidžaamaga magades oma koduse teki all oma unenäos alasti, siis on see alastus hetkel minu jaoks ainuvõimalik reaalsus. Samas inimene, kes vaatab magavat mind, näeb mind riietatuna ja tekiga kaetuna. See on reaalsus minust tema jaoks. Mina väidan, et olen alasti, kuigi teiste jaoks see sellisena ei paista. Oma tõe kõrvutamine teiste tõdedega teeb sellest kokkuleppelise tõe. Me võime enamusena kokku leppida, et roheline on roheline, kuid see ei tee sellest lõplikku tõde. Eriti nende värvipimedate jaoks, kes rohelist ei näe. Seega jõuame tagasi arutelu algusesse, et vaatamata arvamuste paljususele, on määrav vaid minu enese mõte ehk idee. Ainult oma enese idees saan ma olla lõplikult kindel, sest kõiges muus pean pidevalt kahtlema. Descartes sõnul „… pole mulle muud selge, kui see, et olen mõtlev asi, ehk asi, milles on mõtlemisvõime“.  Descartes mõjutavad meie olemust kolme sorti kogemused: 1. Jumala poolt meile antud, 2. Meid meie elus mõjutanud ehk kogetud teadmised ja 3. Meie enese poolt omandatu ehk õpitud teadmised. Need on meid elus mõjutanud reaalsed kogemused. Lisaks on kujutlusvõime, mis tuleks aga vaimust lahus hoida, et see ei segaks meid reaalsete otsuste tegemisel. Kui sa inimesena kujutad ette , et mõistad lennata, siis reaalses elus kogetud teadmiste alusel, ei maksa seda järgi proovida. Meie vaimurännakud (kujutlusvõime, fantaasia) on reaalsed vaid meie enese jaoks.

Oma kolmandas meditatsioonis mõtiskleb Descartes Jumala üle „kas Jumal on, ja ku on, siis kas võib olla ta pettur. Nimelt seda asja teadmata ei paista mulle, kuidas ma saaksin üldse üheski asjas kindel olla.“ Jumal on iga inimese jaoks erinev. Jumal kõnetab iga inimest erinevalt. Isegi inimese sees võib olla mitu erinevat Jumal ideed. Ühe Jumalaga räägib inimene näiteks  igapäevastest mureasjadest, teisega pikematest perspektiividest. Samas võivad objekt ja idee objektidest erineda. Ehk inimese mõte Jumalast ja Jumala tõeline olemus ei kattu. Inimene loob endale oma Jumala. Siit lähtuvalt tuleb kokku leppida neis alusteadmistest Jumala kohta, mis on kõigi inimeste jaoks ühine. Descartes ütleb, et selleks alusteadmiseks on usk, et Jumal on hea ja hooliv kõigi vastu. Kui Jumal oleks pettis, siis ei saaks me ühelegi tõekspidamisele elus kindlad olla. Kuigi Descartes ideed põlati kiriku poolt tema elu ajal maha, oli ta siiski veendunud usklik. „Siit aga järeldub, et miski ei saa tekkida eimillestki, nagu ei saa tekkida see,  mis on täiuslikum, sellest, mis on vähem täiuslikum.“, kirjutab Descartes. Ehk maailma loomist pole ilma täiusliku Jumala sekkumiseta pole võimalik ette kujutada ega kirjeldada. Seega on Jumala olemasolu tõestatud meie kaudu. Ehk kuna MINA mõtlen (cogito, ergo sum) ja minus on olemas täiusliku olendi idee, siis tõestab see, et Jumal on olemas. Descartes selgitab, et isegi kui on võimalik kujutleda, et sellist täiuslikku olendit ei ole olemas, siis ideed temast ei saa olematuks teha. Descartes tõdeb: „Seega idee, mis mul on Jumalast, on kõigist minu ideedest kõige tõesem, ja selgem ja täpsem“.  Descartes arutleb, et enne , kui me ei ole endale selgeks teinud ideed Jumalast, kui täiuslikust olendist, ei saa me lõplikult endale selgeks mõelda ühtegi teist ideed, sest ideest Jumalast saavad alguse kõik teised ideed või teadmised.

Me ei tea Jumala lõppeesmärke siin maailmas. Kindlasti ei ole need eesmärgid teostatavad reaalses ehk füüsilises maailmas. Muutused reaalses maailmas toimuvad vaimu maailma otsuste tagajärjel. Me oleme Jumalalt saanud piiratud teadmised, mille alusel tuginedes lisaks oma kogemustele, teeme otsuseid. „Minu eksitused (mis on ainukesed tõendid mingist ebatäiuslikkusest minus), märkan, et need sõltuvad üheaegselt kahest põhjusest, nimelt mõistmisvõimest, mis on minus ja valiku võimest, ehk vabast tahtest“. Seega sünnivad inimese vead sellest, et tahte ulatus on suurem tema intelligendi ulatusest ja ei jää sinna piiridesse püsima, vaid ulatub ka sinna, mida inimene enam ei mõista. „tahte ulatusele peab alati eelnema intellekti tunnetus“, jätkab Descartes. Samas ta tõdeb, et ideede või teadmiste paljusus, isegi juhul, kui nad on teineteisele vasturääkivad , on igal juhul parem, kui ühetaoline täiuslikkus. Kas ebatäiuslikkus ei ole sellisel juhul üks märke täiuslikkusest?   

Descartes kirjutatud „Meditatsioonid esimesest filosoofiast“ on vaimustav lugemine ja raske on selle teoses mõtteselgust ja aktuaalsust paigutada 17.sajandi algusesse. Samas on mõistetav selle mõtterännaku mõju oma ajastu mõtlemisele, nagu on mõistetav ka kirikuringkondade vastuseis raamatule. Descartes jutustav keel on lihtne ja arusaadav. Descartes koos astus filosoofia tavalisele inimesele lähemale. Ta selgitas inimestele lihtsas keeles igapäevalisi tõdesid. Jumal ei ole tema ideedena karm kohtumõistja vaid inimese heatahtlik abimees. See oli mõtteviisi muutus, mida inimkond ootas ja sealt alates algasidki inimkonna arengus hilisemad murrangulised arengud.   

 

Kasutatud kirjandus:

1.      Rene Descartes, „Meditatsioonid esimesest filosoofiast“

2.      Teodor Künnapas, „Suured mõtlejad“

3.      Jakov Ljatker, „Descartes“