Judaismi õhu nuusutamine tekitas minu hinges elevust. Nii palju oli tuttavat ja samas uut. See kõik on judaismi inimlikes vormides meie kõrval kogu aega olemas, ilma et seda eripärast vaimumaailma oleks teadlikult varem osanaud tähele panna. Judaism on inimeseks olemise õpetus. Juudid näevad endas missiooni inimkonna ees. Lugedes erinevaid juudi filosoofe tajusin, et see pole ainult sõnakõlks, vaid juudid tunnevadki Jumala poolt valitud rahvana kohustust inimkonna ees. Neid on selle algselt üleolevana näiva suhtumise pärast läbi ajaloo taga kiusatud ja nüpeldatud, kuid kõigele vaatamata ei ole nad kaotanud usku inimkonna võimesse muutuda.
Minu
äi õppis nõukogude ajal Leningradis kommunismi ülikoolis, kus valmistati ette tulevasi
poliittöötajaid kogu suurele Nõukogude Liidule. Äi armastab meenutada oma
juutidest professoreid, kes ametliku õpetuse varjus rääkisid ka lubamatust.
Minus tekitas see küsimusi, et kes siis on juut tegelikult? Kas see, kes on karikatuuridel
kujutatud juudi kõvernina või juudi nimega või ikkagi ainult see, kes järgib
judaistliku õpetust ja kombestikku ja palvetab iga päev? Milline juut on
Venemaal elav juut, kes ka oma nime oli venepäraseks muutnud ja sabatit ei tähista?
„Tegelikult ei saa olla juut vaistlikult; ei saa olla juut enese teadmata. Head
tuleb soovida kogu südamest, aga samal ajal ei tohi seda soovida ainult südame
lihtsameelse hoogsusega. Olla hoogne ja samal ajal hoogu talitseda - võib-olla
see ongi juudi riitus! Kirg, mis umbusaldab oma kirglikkust, mis saab üha
uuesti teadlikkuseks. Juudi usku kuulumine eeldab riitust ja teadmist. Õiglus
ei ole võhikule kättesaadav. Judaism on äärmine teadlikkus.“ (Emmanuel Levinas
„Eetika ja vaim“ (Vikerkaar 2002 8/9)
Meil
räägitakse väga palju juutidest, kes nõukogude kultuurielus (lavastajad,
kirjanikud, heliloojad jne) justkui ametliku kultuurimaastiku kõrval toimetasid.
Samal ajal kiusati neid taga, ei lastud oma töid avalikkuse ette tuua või
halvemal juhul saadeti tutvuma suure kodumaa põhjaaladega. Et ellu jääda ütlesidki
nad lahti oma juudi nimedest ja loobusid rahvuslike traditsioonide järgmisest. „Ometigi suutis pikaajaline suhtlemine Lääne
kristlusega sünnitada ebakindlust isegi siiralt judaismile andunud juutides,
kes olid perekonnapärimuste kaudu alal hoidnud tundliku sideme juudi
eksistentsi sümbolitega. Moraal, ühiskondlik tegevus, hoolitsus õigluse eest -
see kõik on suurepärane. Aga see pole midagi enamat kui moraal! Maine
ettevalmistus! Liiga ähmane, et täita sisemist elu. Liiga kujundivaene, et
jutustada hinge lugu. Ilma kirjanduse ja draama koeta. Ja mis seal salata,
sellest pole kunagi võrsunud midagi muud peale psalmide!“ (Emmanuel Levinas
„Eetika ja vaim“ (Vikerkaar 2002 8/9)
Olles
uurinud vabamüürlaste liikumise ajalugu ja märkasin enesele üllatuseks, kui
palju on judaismil ja vabamüürlaste õpetuses ühiseid jooni. Mõlemad on läbi
ajaloo olnud tagakiusatud ja avalikkusest tõrjutud. Mõlema õpetuse aluseks on
kindlate rituaalide järgmine, mis võivad olla väljapoole kogukonda
mõistetamatud või arusaamatud. Mõlemal liikumisel on väga olulisel kohal
suuline õpetus ja isiklik kogetud elamus. Õpetus kinnistub läbi dialoogi
iseenesega, mida iga osaline järjepidevalt peab. Mõlema õpetuse peamiseks
sambaks on inimese isiklik areng ja seeläbi Jumalale lähemale tõusmine. See on
minu jaoks äärmiselt huvitav, sest nii nagu vabamüürlastel on Jumalana käsitletav
Kõrgem Ehitusmeister pigem märk või sümbol, kui reaalne objekt, siis astub ka
juutide Jumal taevaselt troonilt, kuhu ta on tõstetud kristlikus maailmas,
inimeste sekka. Jumal on teinud juutidega lepingu ja lepingupartnerid on ju
teadupärast alati võrdsed ja inimesel tuleb oma elu ikkagi ise üles ehitada.
Seda kirjeldab jidisikeelne klassik Solem As oma lühiromaanis „Oru laul“, kus
juudid läksid oma riigi utoopiat üles ehitama vettivasse orgu. Paludes küll
Jumalalt juhatust ja tuge, kuid reaalse töö pidid siiski nemad ise ära tegema
ja seda unistust troonib edu. Paradoksina ei nähtud positiivses lõpptulemuses
mitte enese tublit tööd, vaid Jumala õnnistust.
Jumal
on alati hea ja isegi siis, kui saatus viskab kaikaid kodaratesse, ei
süüdistata selles Jumalat, vaid selles nähakse Jumala õpetust või juhatust, et
eksinud taas õigele teele suunata. Judaism on vaimureligioon, kus õpetus
kinnistub läbi praktilise tegevuse. Judaism on elamise vorm, kus ilmalikkus ja
püha on segunenud igas eluetapis. „Religioon on nende jaoks kõige mõte, nende
endi olemasolu sügavaim tuum, ja mitte midagi välist, midagi lisandunut,
omandatud ja õpitut“ (Leo Baeck „Judaismi olemus“)
Vaatlekski
nüüd minu meelest judaismi kolme peamist põhimõtet, ilma milleta juut ei ole
juut. Esiteks pidev ja läbi elu jätkuv õppimine. Teiseks elu osaks olevate
rituaalide, eelkõige sabati, täitmine. Kolmandaks perekonna ja eriti ema
austamine. Nüüd kõigest lähemalt.
Pidev ja läbi elu jätkuv õppimine.
"Juudid on alati endast kujutanud vähemust
ja vähemus on alati sunnitud mõtlema, see on vähemuseks olemise saatusega
kaasnev õnnistus." (Leo Baeck "Judaismi olemus"). See mõte seob
eestlasi ja juute. Vähemusena ei ole sul maailmas võimalust suureks saada muidu
kui vaimult. See tähendab, et Eesti rahva püsimajäämise aluseks on suurem panus
täna haridusse ja teadusesse. Pidev rahulolematus olemasolevaga ja soov läbi
uuenenud teadmiste olukorda parandada – see on põhimõte, mida juudi rahvas on
aastasadu praktiseerinud ja kust eestlastel oleks õppida. „II p1 Rabi ütleb "Missugune on õige tee, mille inimene enesele peab
valima? Iga tee, mis on kiituseks tema käijale ja kiituseks talle ka inimeste
silmis." (Isad Talmudi 4.osa)
Täiuslik
juudi mees on tark ja õpetatud. Täiuslik juudi naine teeb kõik, et tema mees
oleks kõige täiuslikum st teeb kõik selleks, et mees saaks ennast harida. Juudi
õpetus ei lõpe kunagi. Talmud, mis on paksem, kui enamuse inimeste eluaegne
lugemisvara, pakub arutamist, selgitamist, ümbermõtlemist terveks eluks. Maimonides
on öelnud, et „seletamise väravad ei ole suletud.“ Kui tihti jäävad
teoreetilised teadmised ühe suletud kildkonna erahuviks, siis juudi õpetuses on
teoreetiline pool elust väga tihedalt seotud praktilise poolega. Toorasse kirja
pandu on elamise aluseks. „Juudi mees
tegeleb enesetäiendamisega läbi kogu elu. Haridus jaguneb kultuuriks ja
valgustuseks. Kultuur tundub olevat rohkem seotud praktilisega : headusega,
peenuse ja iluga käsitöös, kunstis ja seltskondlikes kommetes (objektiivsega),
oskuse, hoolsuse ja vilumusega ühelt poolt, kalduvuste, tungide ja harjumustega
teiselt poolt (subjektiivsega). Mida enam need ühel rahval vastavad inimese
määratlusele, seda enam omistatakse sellele kultuuri; nõndasamuti leitakse seda
enam kultuuri ja haritust maatükist, mida enam seda inimese hoolsus on pannud
kasvatama inimesele vajalikku. — Valgustus seevastu tundub olevat rohkem seotud
teoreetilisega . Mõistusliku tunnetusega (objekt.) ja oskusega (subjekt.)
järele mõelda inimelu seikade üle, nende tähtsuse ja mõju otsustavuse järgi
inimese määratluses.“ (Moses Mendelsohn „Mida tähendab valgustada“). Mõttetera oli
pikk, kuid katkestus oleks lõhkunud terviku. Loomulikult seletav uuritav objekt ehk Talmud, ise õppimise
olulisust. „IV 7, Seitse asja on omased matsile ja
seitse targale. Tark ei kõnele selle juuresolekul, kes on tarkuselt temast
suurem. Ja ta ei sega end oma kaaslase sõnade vahele, ja ta pole läbematu
vastama. Ta küsib tavakohaselt ja vastab asjakohaselt, ja räägib esimesest
esimesena ja viimasest viimasena. Ja selle kohta, mida ta ei ole kuulnud, ütleb
ta : ma ei ole seda kuulnud. Ja ta tunnustab tõtt. Ja nende asjade vastandid on
matsil.“ (Isad Talmudi 4.osa)
„V 15 Nelja liiki on tarkade ees istujaid: käsn, lehter, kurn ja sõel. Käsn
on see, kes imeb sisse kõik. Lehter on see, kes ühelt poolt kogub kokku ja
teiselt poolt laseb välja. Kurn on see, kes laseb veini ja peab kinni sademe.
Sõel on see, kes laseb läbi tavalise jahu ja peab kinni sõmera jahu.“ (Isad
Talmudi 4.osa). Kirjutatu on üks, kuid me mõistame seda kõik erinevalt lähtudes
oma kogetud maailmast. Nagu on kirjutanud juudi filosoof Martin Buber oma
kuulsaimas essees „Sina-Mina“, et me tunnetame maailma läbi iseenese. Me loeme
sama raamatut , kuid see raamat kõnetab meid erinevalt. Me vaatame maali
seinal, aga kui üks näeb selles sügise hääbumist, siis teine hoopis kaunist
loodust. Sama on Jumalaga. Selleks, et olla rahvaga üks peame mõistma meie elu
põhiväärtuseid üheselt. Sama tõdeb Solem As oma juba tsiteeritud romaanis, et
juudi inimene elab ja töötab rahva, mitte enese nimel.
„Maal ei ole tõsidust, armastust ega ka mitte Jumala tundmist“ (Ho 4,1).
Juudi rahval on oma Jumal, mis ei ole päris sama Jumal, kes meile Piibli on
andnud. Piibli Jumal ja Inimese Jumal erinevad teineteisest. Üks andis Siinai
mäel Moosesele käsulauad, aga teine elab siinsamas inimese kambris ja sööb
temaga samas lauas. „Nad ei tahtnud niivõrd kõnelda sellest, mis on Jumal
iseeneses, kuivõrd sellest, mida ta inimese jaoks tähendab, mida ta endast
maailma jaoks kujutab.“ (Leo Baeck „Judaismi olemus“). Sealjuures ei ole Piibel
ainult Jumala sõna, vaid elav elamise õpetus. Toora on inimestele antud
kingitus juhistega, kuidas elada. See, kes neid juhiseid rikub ja õigelt teelt
kõrvale kaldub, saab karistada. Ja mitte Jumala poolt vaid iseenese poolt, sest
ta on rikkunud kehtivat korda ja rikkumised viivad alati kannatuseni. Samas, kui
käia Piiblis näidatud teed, siis Jumal rõõmustab inimese üle. Juudi Jumal on
pigem rõõmujumal, kes näitab teed tulevikku, mitte ei heida ette mineviku
vigasid, nagu see kristluses kipub olema. Üldse on kummaline, kuidas ühe ja
sama Jumala tundmised võivad niivõrd erineda ja kuidas sama Jumal on erinevate
rahvaste jaoks ise näoga.
„Juudid on teadlikud sellest, et nad loovad Piiblit ikka ja jälle uuesti.“
(Leo Baeck „Judaismi olemus“). Jumala soovide mõistmine. Jumala juhatuse
vastuvõtmine. Jumaliku õpetuse toomine argiellu. Need on juudi õpetlaste teoreetilistena
näivad, kuid ometi väga praktilised tegemised. „Valgustuse
kuritarvitamine nõrgestab kõlblusmeelt, toob kalkust, egoismi, irreligioossust
ja anarhiat. Kultuuri kuritarvitamine sünnitab toretsemist, silmakirjalikkust,
lodevust, ebausku ja orjalikkust. Kus valgustus ja kultuur ühel sammul edasi
lähevad, seal on nad teineteisele vastastikku parimaks kaitsevahendiks
laostumise vastu. Nad on hukatuslikud teineteisele hoopistükkis vastupidisel
viisil. Rahva haridus, mis ülaltoodud sõnaseletuse kohaselt koosneb kultuurist
ja valgustusest, laostub tunduvalt vähem. Haritud rahval pole muud sisemist
ohtu kui rahvusliku õnne liiasus, mida võib juba iseenesest, nagu inimkeha
täiuslikemat tervistki, juba haiguseks pidada. Rahvas, kes on hariduse varal
jõudnud rahvusliku õnnelikkuse kõrgeimasse tippu, on just seetõttu
langemisohus, et ta ei saa enam kõrgemale tõusta.“ (Moses Mendelsohn „Mida tähendab valgustada“ ).
See
Moses Mendelsohni pikem mõte tähendab lühidalt, et ükski rahvas ei püsi ilma
Jumala ja kultuurita. „Moraal viib inimühiskonna täiusele.“ (Emmanuel Levinas
„Eetika ja vaim“ (Vikerkaar 2002 8/9) Meie kahjuks on ajalugu seda tõestanud,
kui räägitakse üksikisiku vabadusest kõike teha, aga mitte üksikisiku
kohustustest ühiskonna ees. Seda põhjustab egoistlik soov olla ise maailma
keskmes mõistmata, et tõeline õnn on jagatud õnn ja mida rohkem on neid, kes
sinu õnnest osa saavad, seda suurem on ka sinu õnn. Jumal seob läbi kultuuri rahva
üheks.
„Vägivaldne
on igasugune tegevus, mida tehes inimene toimib, nagu oleks ta ainus toimija:
nagu oleks ülejäänud maailm olemas ainult selleks, et tema tegutsemist vastu
võtta; vägivaldne on järelikult ka igasugune tegevus, mille mõju alla me
satume, ilma et me sellele igas asjas kaasa töötaksime.“ (Emmanuel Levinas
„Eetika ja vaim“ (Vikerkaar 2002 8/9)
Rituaalide pidamine
Eelmise teema lõpust on hea astuda järgmise juurde. W.Goethe on kirjutanud,
et inimkond on muutunud, kuid inimene jääb alati samaks. Inimene on religioosne
olend ja vajab täiuslikuks rahuloluks rituaalseid raame.
„Minna koos isaga paasapüha eelõhtul
sünagoogi palvetama – kas saab olla midagi ilusamat? Mida on väärt üksnes see,
et pealaest jalatallani ollakse kõige uuemates riietes ja mis mulje jätab see
teistele poistele! Ja palvetamine? Esimene pidupäevane õhtupalve! Esimene
pidupäevane borhu! Ah, kuipalju rõõmusid on hea Jumal valmistanud juudi
lastele!“ (Solem Alejchem „Ülemlaul“). Omal veidral moel on juudi kõige
olulisem rituaalne tegevus reeglitest lähtuv puhkus ehk sabat. Seda on
ööpäevaringselt ja igapäevaselt töötaval kristlasel raske mõista, sest
kristlase jaoks on töö parim viis tõusta Jumalale lähemale.
„III 1 „Kust sa tuled? Haisvast tilgakesest. Ja kuhu sa lähed? Usside ja
vaklade juurde. Ja kelle ees sa annad aru ja vastutad? Kuningate Kuningate
Kuninga, Püha ees, õnnistatud olgu tema.“ (Isad. Talmud 4osa). Oi kui valus ja
kui ilus ühteaegu on antud mõte. Me sünnime ja sureme paljana. Milleks kõik see
vahepealne vaeva nägemine? Piibel on
kogu juudiliku elukorralduse alus. Piiblis on kõik kirjas. Seal on kirjas, mida
teha ja mida jätta tegemata. Samuti vastused küsimustele millal ja kus. Ja
Jumal on öelnud, et seitsmendal päeval peab inimene puhkama ja sabatit pidama.
Kuid puhkus ei tähenda juudi jaoks pikutamist teleka ees, vaid aega oma
lähedaste ja Jumalaga olemiseks. See on aeg, kus inimene peab vaatama enese
sisse. See ongi aeg, mis on inimese pärisosa, see milleks on ta ilma sündinud.
Eelnevad päevad on täidetud kohustustega oma igapäevase elu korraldamiseks
sellisena, et seitsmendal päeval saaks sabatit pidada.
Vahel
võib tunduda et rituaalide rohkus võib tekitada segadust ja lüüa sassi tänapäevase
elurütmi. Kuid selleks on Jumal teadjameestele on andnud tarkuse Jumala sõna
tõlgendada.
Ka
juudi erinevad eluetapid on raamitud erinevate rituaalidega. Sünd, ümberlõikamine,
meheks saamine, pulmad, surm jne – kõik rituaalsed tähistused hoiavad rahvast
koos, sest kõik on läbinud elus samad etapid. Kogemus on seeläbi jagatav ja
mõistetav. Muidugi ka sünagoogi teenistus, mis ei ole juutide jaoks tüütuks
kohustuseks, vaid oodatud ja rõõmu toovaks sündmuseks, kus kohtuvad kogukonna
liikmed, et ühiselt Jumalale silma vaadates oma elu jagada.
„VI
5 Toora on suurem kui preestrlus ja kuningavõim. Sest kuningavõim on omandatav
kolmekümne eelisega, preesterlus kahekümne neljaga ja Toora on omandatav
neljakümne kaheksa asjaga, ja need on: õppimisega, tähelepaneliku kuulamisega, huulte
vormimisega, südame mõistmisega, südame taipamisega, hirmu ja kartusega,
alandlikkusega, rõõmuga, tarkade teenimisega, uurimisega üheskoos kaaslastega,
õpilastega disputeerimisega, järelmõtlemisega, Kirja lugemisega, Misna
kordamisega, vähe kauplemisega, vähe magamisega, vähese naudinguga, vähese
naeruga, vähese maise tegevusega, kannatlikkusega, hea südamega, tarkade
usaldamisega, karistuste vastuvõtmisega.“ (Isad Talmudi 4.osa) Toora kirjeldab väga
täpselt, kuidas inimene peab elama ja märkimisväärne on see, et selle järgi elataksegi,
kuigi meie eelistame õppida oma vigadest.
Pere austamine
Juudi põlvnemine lähtub emast. Juudi
mees võib saada uskmatuga palju lapsi, kuid ükski neist pole juut. Juudi naine
võib saada uskmatu mehega lapsi ja need on juudid. Sünagoogis on naised
palvuste ajal pagendatud teise tuppa, rõdule või vähemalt oma pingiridadele
lastes meestel valitseda pühade rituaalide üle, kuid kodus valitseb nende võim.
Juudi mehe elu kulgeb väljaspool kodu – õppides, töötades jne. Kodus valitseb
naine, kes hoiab koos rituaalidele põhinevat päevakava. „Iisraelimaa algab
köögist“, kirjutab Solem As oma romaanis „Oru laul“. Igapäeva elu kulgeb kodus
ja kodust elu korraldab naine. Igapäevaste rituaalide täitmist ja rituaalide
täitmiseks vajalike tingimuste loomist korraldab igas peres naine. Mõeldes
juudi õpetusele ja juutidele laiemalt, siis meenuvad kohe erinevad õpetlased,
kes on viimseni mehed. Kuid juudi igapäevaelu korraldavad naised.
„Teie
õpetajad loetlevad teile ette kõik, mida Toora käsib. Aga mina ütlen teile :
armastuse tegu on väärt samapalju kui kõik õpetuse teod“ (Tosefta Pea IV.19). Ühiselt
läbiviidavad igapäevased rituaalid hoiavad juudi peret koos. Kuigi jälgitakse
Toora käske, siis päris sambaks peresuhetes on armastus. Armastus omakorda
toetub Toorale ehk ei ole võimalik viia läbi rituaale ilma armastuseta.
Armastusega Jumala ja pere vastu.
„II p3. Olge ettevaatlikud võimukandjate
suhtes, sest nad ei lähene inimesele muidu, kui neil endil on seda vaja. Nad
näivad sõpradena kasusaamise tunnil, aga nad ei seisa inimese kõrval tema häda
tunnil.“ (Isad Talmudi 4.osa). Juudid on ajaloost tingitud tarkuse tõttu väga
umbusklikud võõraste ja ilma Jumalata võimukandjate suhtes. Inimese elu hea
käekäik algab kodunt. Kui kodus on kõik korras, siis saab ta hakata väljapoole
vaatama ja toimetama. Ilma pere ja armastuseta pere vastus inimene ei ole
usaldusväärne. „IV 13. On kolm krooni – Toora kroon, preesterluse kroon ja
riigi kroon. Aga hea nime kroon on neist kõigist üle.“ (Isad Talmudi 4.osa). Ja
veel „IV 16. See maailm sarnaneb eeskambriga tulevase maailma ees. Valmista
end eeskambris ette, et siseneda
pidusaali.“ (Isad Talmudi 4.osa). Juudi
rahvas sarnaneb tervikuna perele. Hoides kokku ja mitte lastes segada end
välistest mõjutustest või liikumistest, mis ei toeta nende maailmavaadet.
Oluline on jääda endaks, hoida alles oma rahva jaoks olulist, austada peret ja
Jumalat. Siis võib olla kindel, et maailm , mida juudid on ühiselt ehitanud ,
jääb kestma. Austus selle rahva vastu peaks olema hulga suurem , kui maailm
seda paista laseb.
Kasutatud kirjandus
1. Solem
Alejchem „Ülemlaul“ (LR 1987, tlk Kalle Kasemaa)
2. Isad,Talmudi
4.osa 9.Traktaat (LR, 1990, tlk Andres Gross ja Marju Lepajõe)
3. Leo
Baeck „Judaismi olemus“ (Ilmamaa 2014, tlk Anu Põldsam)
4. Emmanuel
Levinas „Eetika ja vaim“ (Vikerkaar 2002 8/9)
5. Moses
Mendelsohn „Mida tähendab valgustada“ (Akadeemia 1992/ 5)
6. Solem
As „Oru laul“ (LR 2015)