NÕIAD EESTI MUINASUSUNDIS
Sissejuhatus
Herbert
of Cherbury sõnastas 1645.a loomuliku religiooni 5 põhitõde, mis võib koondada
kahele tasandile. 1) jumalaaimdus, millel põhineb jumalaaustus koos eetikaga,
2) surnute maailma olemasolu, kus teostuvad tasu ja karistus. (6, lk127) Igal
inimesel on teadmine jumala olemasolust. „Paljud uurijad nõustuvad, et VI-V
aastatuhandel eKr kujunes Põhja-Euroopas välja üsna ühiste tunnustega
kultuuriruum. Arheoloogia põhjal võib seda iseloomustada samanistlikuna. (
6, lk 129) See tähendab, et enne
kristluse saabumist olid meil välja kujunenud omad religioossed kombed ja
uskumused, mille peamiseks sisuks oli teispoolsus ja eetika. Samanismi peetakse
kaasaegses antropoloogias ja võrdlevas usundiloos üheks vanimaks usundivormiks.
Eesti kohta kirjutab Tõnnu Jonuks, et nimetatud perioodist peale seondusid
uskumused surmavalla, loodusvaimude ja muude vaimolevustega suhtlemisega,
ilmselt ka suuremate loomade austamisega. (6, lk 133) „Füüsilise ja psüühilise orgaaniline ja
harmooniline terviklus – see on soomeugrilaste loodustunde eluideaal. Kui
soomeugrilaste hinges on midagi vägevat ja võimast, siis on see kodutunde
kõrval loodustunne, mille aluseks on ennekõike just sügav armastus meid
ümbritseva välisilma vastu.“ (Oskar Loorits) Seepärast on samaanil ehk nõial
ühiskonnas tähtis roll – ta on „esmajoones arenenum oma ümbrusest“ ning
„taotleb ekstaasi“, et hing saaks ihust lahkuda ja astuda vaimustudes
„ühendusse surnutega või liikuda ise ringi irdhingena, otsida kadunud loomi või
asju, näha paremaid saagi – või püügikohti, arstida haigeid, küsida surnutelt
nõu jne. Peale selle on just ennustajatena eesti samanistlikud nõiad oma
vaimset potentsiaali läbi aegade avanud. (6 lk 135) Hilisemal ajal hakati vahet
tegema nõial ja targal ehk ka teadjal. Kurjategevat nõida kutsuti nõiaks, aga
neid , kes jätkasid nõidadele tavapärast tegevust ravitsejatena, tuleviku
ennustajatena või abiliste aitajana, neid hakati tarkadeks kutsuma.
Muinasnõiad
Muinasajal
oli maarahva elu vaimudest ümbritsetud. Vaime oli nii majas, metsas, vees,
ühesõnaga igal pool. Iga inimene ei suutnud astuda vaimudega ühendusse, et neilt
saladusi kätte saada. Targa ülesanne oli olla vahemees inimeste ja vaimude
vahel. Vaimusid lepitada ja nende poolehoidu leida, et nad kahju ei teeks.
Eelkõige tehti seda ohverdustega. Kui tark tabab ära kurjade vägede sündimise
hetke, siis saab ta võimu nende üle valitseda. See tähendab, et nii taevas kui
maa, ilmastikunähtused jne alluvad targa tahtele. Seega arvati , et tark
valitseb looduse üle. Targast tugevam on
vaid surm ja tema üle targal tavapäraselt võimu ei olnud.
Targad
said omale infot magamise ajal. Seda nii hingerändamise ajal kui ka tavapärase
une ajal. Seepärast pandi magama minnes tihti midagi pea alla, millelt oodati
unenäost vastust. Otsuste tegemise juures oli olulisel kohal ka liisuheitmine. On
teada lugu, kus eestlased heitsid liisku, et kas munk hukata või mitte. Muna
saatis õnn ja ta jäetigi ellu.
Vahel
lendas hing targa seest välja, et vaimudega suhelda. Siis oleks tark justkui
maganud, seda nimetati haldjas olemiseks. Selleks kasutati laplaste puhul
näiteks nõiatrummi. Nõid langes rütmi tagudes maha olles justkui minestusse
vajunud. Üles ärgates jutustas ta oma rännakutest ja sellest, kust ja kellelt
abi ja nõu käis otsimas. Kurja tehes olid nõiad tavapäraselt üldse nähtamatud.
Selleks tarvitati sõnajalaõit, küüntest kübarat, kaarnakivi, musta kassi luud
või muud sarnast.
Seejuures
kasutati ka mana- või nõiasõnu. Õigeid manasõnu tundsid vaid soome nõiad ja nii
pidid eesti nõiad nende juures õppimas käima. Lisaks nõiasõnadele kasutati ka
muid abinõusid. Seepärast eristati nõidasid nende meetodite järgi. Sõnadega
nõidujaid nimetati sõnatarkadeks, lausujateks, pobisejateks, posijateks,
soolapuhujateks. Kive tarvitavaid nõidu nimetati kivitarkadeks. Lisaks olid
veel olemas soolatargad, veetargad, viinatargad, tuuletargad ja manatargad. Usk
Sõna jõusse oli üleüldiselt suur. Algul vaid nõiale omandatud sõnajõud omastati
peagi kõigile võõrastele. Nõid olla alati kiitnud , kui ta midagi ilusat nägi,
kuid selles kiituses oli vägi , mis kiidetava kohe nõrgestas või üldse surmas.
Seepärast pidid ka võõrad sattudes talusse hoiduma kiitusest. See komme pole
eestlastel kuhugi kadunud. Sõnaväest sai vabaneda, kui kiidetavat kiitjalt
võetud eseme põletamisel tekkiva suitsuga suitsutada. Lisaks sõnale sai halba
teha ka silmavaatega. Halva silmaga looma vaatamine lõppes alati looma surmaga.
Sellel arvati olevat ka hüpnotiseeriv mõju, nagu madudel. Parim vahend kurja
silma vastu oli pärgelpask, mida kanti enesega pidevalt kaasas.
Nõiad
olid rahvale nuhtluseks, nad tõid haigusi ja tõbesid inimestele ja
koduloomadele. Nõiad kuivatavad veesooned, ikaldavad viljasaagi, tekitavad
merel tormi ja põllul põuda. Oma tegevusi toimetasid halvad nõiad tavaliselt
neljapäeva õhtuti, mis nõidade jaoks oli püha päev. Tähtsaimad nõidade
kogunemise päevad on jaanipäev, jõulupäev ja uusaasta. Sellel ajal peab hoolas peremees öö otsa
üleval olema ja hoolega vaatama, et kurjad nõiad majapidamisele ligi ei
pääseks. Nõiad toimetasid oma tegemisi saunades ja seepärast ravisid targad
nõidade saadetud tõbesid samuti saunades. Saunas pidi valitsema vaikus ja tark
vaid ravis viha ja sõnadega. Keskajal usuti, et nõiaks sai, kuid saatanale kolm
tilka verd ohverdada. Kui nõia käest mindi abi küsima, siis nõudis tema tihti
töötasuks kolm tilka verd. Paljud ei tahtnud anda kartes, et siis nad saatanale
ennast annavad, kuid nõiad rääkisid siis vastu, et see teisiti võimalik ei ole.
Nõiad kristluses
Bengt
Ankarloo ja Gustav Henningsen on toonud välja, et Euroopa nõiakuju on tekkinud
erinevate, ent sarnaste tähendustega uskumuselementide põimumisest: sulandunud
on hästi tuntud igapäevane külanõid ja salapärane, öösiti lendav olend, keda
seostatakse luupainajaliku anti-maailmaga (Ankarloo, Henningsen 1993: 14).
Antud jaotuses on nad kirjeldanud hästi tuntud külanõida paganlike uskumustega
seostuva isikuna, näiteks teadja, ravitseja või targana, kellel on üleloomulikud
võimed ja kes pole otseselt kristlusega seotud. Salapärase põrgusaadiku kuju on
aga seotud nõia kui kristliku kuradi teenri ja kurjuse kehastusega, kes on
hüljanud jumalale truuduse ja tema väärtused. (4)
Kristlik
õpetus nõiakunstist on rajatud kuradiga lepingu ideele (Valk 1996: 114).
Lepingu kohaselt omandas isik üleloomulikud võimed kuradilt vastutasuks – tema
järgimise, liitu astumise ja jumala hülgamise eest. (4) Uskumus kuradi osaluses
seletas, miks nõiakunsti vaadeldi fundamentaalselt kurjana. See oli ketserluse
vormiks, austusavaldus ja koostöö jõududega, mis olid ohtlikud Taevasele
Jumalale, kellega kristlased sõlmisid lepingu ristimise kaudu (Valk 1996: 115).
Kristlikus uskumuses kasutas nõid üleloomulikke võimeid kurjadel eesmärkidel,
mis olid loomulikult seotud kuradiga. Seevastu paganlikes usundites võis kurat
olla kaasatud aga võis ka mitte, sest nõiakunsti oli võimalik omandada ka ilma
temata. Esimese puhul väärib aga märkimist, et kristlikus uskumuses ei saa
üleloomulikud võimed tulla tavainimesele muud moodi kui kuradilt. Seega on ehk
ka mõistetav, miks just paganlikke nõidu seostati kuradiga ning neid näidati
äärmiselt halvas ja kurjas valguses. Paganlike uskumuste mahategemine ja nende
kuradistamine oligi omane keskaja kristlusele, mis ei kannatanud oma kõrvale
konkurente. Paganlike usundite targad või teadjad asetati samasse kategooriasse
kristlike nõidadega ehk siis nende isikutega, kes on omandanud üleloomulikud
võimed kuradilt. Seetõttu on ka võimalik mõista, miks nõia isik oli sedavõrd
vihatud ja kardetud, sest ta oli otseselt vastuolus kiriku õpetuse ja jumalaga,
ta oli kurjuse sümbol ning kuradi teener. Üleloomulikud võimed polnud aga
ainsad, mille poolest nõia isik kurjuse sümbol oli. Nõiad allusid kuradile oma
uskumustes ja tegevustes, andsid oma meele ja keha tema teenistusse ning
täitsid vaidlemata tema käske.(4)
Nõid kirjasõnas
Esimesed
kirjalikud vihjed nõidadest Eesti aladel on pärit 1071.a , kui ajalooürikutesse
on kirja pandud, et üks Novgorodi elanik olnud abi palunud tsuudi ehk siis
eesti nõialt. Nõid kutsunud kurjasid vaimusid välja, kuid need ei olnud tulnud.
Novgorodi elanik võttis siis risti kaelast ja peale seda ettevõtmine õnnestu.
Tarku on Eesti pärimuses kogu aeg austatud.
Teati
rääkida, et Soomes on palju kangemad nõiad, kui Eestis. Soome nõid pidavat
eesti nõia kohe ära tundma. Veelgi kangemad nõiad on aga Lapimaal. Üldse
tundub, et mida põhjapoole, seda tugevamaks nõiad muutuvad. Eestis olnud
saartelt pärit nõiad tugevamad kui mandri omad. Teatakse rääkida, et Gustav
Adolf olla kutsunud appi lahingutesse lapi nõidasid ja Karl XII käinud soome
nõidade juures. 1534 kurtis Novgorodi peapiiskop, et tema maal elavad eestlased
peavad oma preestreid, keda nad arbui (arbujad) kutsuvad. , kes nende
matusetalitused omal viisil peab ja lapsi õnnistab. 1644 on teada lugu, kuidas
Vihtla Jörgen Urvastest hea viljasaagi õnnistuseks härja ohverdas. Mõnevõrra
rohkem on preestritest teada Bremeni Adami Kuramaa kirjeldusest 16. peatükis,
kus öeldakse: Kuramaal on kõik majad täis ennustajaid (divinis),
ettekuulutajaid (auguribus) ja surnutemanajaid (nigromanticis) (Tõnnu Jonuks)
Läti
Henrik on kirjutanud, kuidas maarahvas heitis liisku, kumb tappa - kas rasvane
härg või rasvane preester. Liisk oli langenud härja peale ja nii oli preester
ohverdamisest pääsenud. Vargaid olla tagad eriti edukalt viina abil tabanud.
Targad loksutasid viina pudelit seni kuni see vahtu läks ja siis ilmus vahu
sisse varga nägu.
Nõidadest on loomulikult juttu ka eesti
rahvapärimuses. Kuna nõiad suhtlesid teispoolsusega, siis on pärimuses arvata,
kuidas nõiad surevad. Kindlasti pidi see olema midagi hoopis teistmoodi, kui
ristinimestel. Mõned näited.
„Tuntakse
arvamisi, et nõid enne ei või surra, kui ta kõik nõiduse tembud ja sõnad
kellegile edasi õpetanud. Sellepärast vaatab ta enesele aegsasti õpilase
valmis. Ei ole nõial kedagi, kellele ametit edasi õpetada, tunneb ta koledat
vaeva ega saa ometigi hinge heita. Enamasti jätab nõid ameti kätteõpetamise elu
lõpuks. Aga tuntakse paljugi juhtumisi, mil nõid nõiaks saada soovijale ameti
ju ammu enne surma kätte õpetanud. Mõni nõid otsis enne surma õpilase, tegi
sellele aga tingimiseks armulauale minna, kirikuleiba sealt kaasa tuua, sellega
kesköösel metsa ristteele sammuda ja seal püssiga puruks lasta.“(Eisen)
„Nõidu
kartis rahvas isegi pärast nende surma, sest nõiad hakkasid kodu käima ja
elusaid hirmutama ja piinama. Nõida surnuaiale viies tehti ta kodukäimise
takistuseks mõnesuguseid tempa. Matmisel pandi nõid kõhuli hauda: köie ots
seoti ümber kaela, teine ümber pahema jala kedreluu. Sedaviisi maetud nõid ei
pääsnud milgi kombel kodu käima, vaid vajus ikka sügavamasse maa sisse.“
(Eisen)
Nõiaprotsessid
Paganlike
igandite likvideerimisel oli luterlik kirik oma „ainult Kristus“ põhimõtte
tõttu ning pühakuteaustamise hülgamise põhjal teadaolevalt printsipiaalsem kui
katoliiklus. (6) Rootsi ajal ja veel Vene ajalgi meil Liivimaa osas kehtinud
Karl V kriminaalseadus ehk Karoliina nõuab surmaotsust põletamise läbi neile,
kes on sünnitanud nõidusega kellelegi kahju. Neid, kes nõidunud kedagi
kahjustamata, tuleb karistada äranägemise järele. (3) Vanemad teated
nõiaprotsesside kohta üldse Eesti alal algavad 16. sajandi viimastel aastatel,
ühes sellega ka esimesed teated surmamõistetute kohta. 1588. a. põletatud
Harjumaal Kuimetsas viis nõida. Osenbrüggeni poolt avaldatud 1608. a. Tartus
peetud nõiaprotsessil mõistetakse kaebealune vabaks, samas aga teatab ta nõidade
surmamõistmisest 1617. ja 1619.a Tartus. Riesemanni poolt avaldatud
1615.–1618.a Tallinnas peetud neljast protsessist lõppes ainult üks
surmaotsusega. Nimelt mõisteti surma põletamise läbi 1616. a. keegi soomlane
Andres kuradi abiga elavate olevuste sissenõudmise eest. Kogutud teadete järele
teab Riesemann ka mainida üheksa nõia põletamist 1615. a. Paides. Samal aastal
mõistetakse surma ka Narvas keegi naisnõid Brigitta ja 1617. a. Harjumaal
Kuimetsas kuus naisnõida põletamise läbi. Hilisem teadaolev surmaotsus Eestimaa
osas on aset leidnud Lääne Meeskohtus 1665. a., millal mõisteti surma keegi
Kapso Maie. Otsus sellest on saadetud läbivaatamiseks Ülem-Maakohtule, millest
on säilinud vastav kinnitus. Sellest nähtub surmaotsus põletamise läbi. Tartu
Maakohus on teinud veel 18. sajandil surmaotsuse. Nimelt 1723. a. 16. jaanuaril
süüdistatakse Valguta talupoega Wielo Ado’t nõidumisega süütamises. Kaebealune
tunnistab et õppinud nõidumist isalt Lapimaal, kust ta ka pärit. Nii
usaldatakse ülekuulamine Laiuse õpetaja Eduard Reimersi ja Kambja õpetaja
Sutor’i hoolde, mille tulemuseks Maakohus on teinud surmaotsuse, mis Õuekohtu
vastuses 28.02.1724.a muudetakse. Nagu Õuekohtu vastusest selgub, siis on
Maakohus mõistnud kaebealusele rattal purustamise ja neljaks raiumise nõidumise
ja süütamise eest asemel rahakaristuse. Õuekohus asendab surmanuhtluse eluaegse
vangistusega. Nii jäi viimane Maakohtu poolt kuulutatud surmaotsus rakendamata.
Kokkuvõttes surmamõistetud nõidade arv tõuseb viiekümne viiele teadaolevale
juhule. Tegelikult toimunud surmanuhtluste arv on kahtlematult suurem.
Surmamisviisis on rõhuvas enamuses põletamine, mille kõrval esinevad
harukordsete juhtudena surmamõistmised pea maharaiumise teel mõõgaga ja selle
kõrval ka üksikud kvalifitseeritud surmaotsused. Ajaliselt on surmaotsused
jälgitavad 1588. a. ja 1723. a. vahemikus, kuna täideviidud surmaotsustega
seotud protsesside jälgimine on võimaldatud 17. sajandi piirides. (3)
Kodukülast
Uurisin
rahvaluule andmebaasist, et kas on miskit kirja pandud ka minu Sääsküla
kodukülast. Ilmnes, et siin on elanud üks külakarjak, kes päevasel ajal teinud
karja valvates võikarpisid. Tegemist pidi olema vist omamoodi mehega, miks
muidu on temast mitmeid lugusid ja teda on ka nõiaks peetud. Külakari oli olnud
tema juures koos isegi siis, kui karjane kohal ei olnud. Seda panid kõik imeks.
Lisaks olla ta loomadega kõnelenud ja neid vilega juhtinud.
„Mäel ,
kuhu külaloomad kokku aeti: Vanasti elas sial üks karjane prints ja teind sial
või-karppisi. Terve küla kari aeti sinna. Nüid on sie metsa vaeund. Sie prints
tegi sial või karppisi. Korraline oli karjas. Sie prints old viel nõid - kes ei
jõund oma looma seks aask sinna aeada, sie pidi ise oma looma sinna määle
aeama.“
„Seaskülas (Sääsküla J.-Madise khk.) old
karjane, see teind kõik tükid ää. Ega tema põle ise karjas old ega kedagi. Ühekorra
elajad pole õhtale läind. Pää juba loojas, ei tule ega tule. Viimaks peremed
läind otsima. Üks paju
põesas old seal [karjamaal], tema [karjane] seal põesa taga põlvili maas. Nemad
kangesti kart, põle jullend päris ligi minna. Põle näind, mis ta teind seal
põesa taga. Loomad põle ka eemale läind. Kui pää tõust, siis tuld sealt põesa
takka ära ja siis akand loomad ka liikuma.
Kui ää surnd, siis enne üteld, et: \\\\\\\\\\\\\\\\\\\\\\\\\\\\\\\"Röövel
sai ka risti peal andeks, aga mina pean küll põrgus põlema - seda on kõik mu
köntis käpad teind (tema käed olnud vigased). Seesama old see obuste Prints.“
„Karja Prints oli
Lohala küla karjane. Tema teind kevadel karjale piire ümber, siis kari seist
alati koos. Loomad seist tal kohe ise metsas. Aga
ühekorra old ta ka kimbus küll. Loomad jäänd õhta metsa, põle koju tulnd.
Mindud otsima. Old seal Aniste pool metsas. Vanamees old seal põlvili maas ja
üks suur all sikk old ta ees. Kui teised ligemale saand, siis kadund ää see
sikk. Siis vanamees tõust üles ja loomad akand ka tulema. - See on üks
kuulujutt, see. Seda jälle kuulsin:
Loomad old üksi metsas, karjane ise koguni külas. Old kuulda, et loomad karjund
metsas. Vanamees läind õue ja õisand kolm korda, üteld: "On ta nüid teind,
mis on teind, aga enam ta küll ei tee. - Teine pää leitud, et unt murd ühe
mullika ää.“ (ERA II 25, 128/9 (4)
Järva-Madise koguduse
õpetajal olnud, umbes sada aastat tagasi, karjane, keda hüütud Karja-Aaduks.
See oli ostnud Lohala küla Karja-Prints’u käest karjapoisse – noori kuradeid,
viie rubla eest. siis olnud tal hea karjas käia, maganud ise tule ääres ja kari
kusagile pahapeale ei läinud.
Maganud tule ääres ja lõuna ajal hüüdnud: „Õp,
õp, poisid!“ Kari tulnud kellade kõlinal kokku ja hakanud koju minema, aga
keegi ei näinud, kes loomi ajas. Nii sündinud ka õhtuleminek. Hundid ilmaski
tema karja ei puutunud.
Kord läks Aadu suurde kõrtsi napsutama, jättes
karja metsa. Keegi teine mees küsinud: „Kus kari on, kas hundid kallale ei
lähe“ „Ei minu karja puutu keegi!“ Hiljem hakanud Aadut kaks ilusat preilit ära
kutsuma: „Lähme ja läheme, tule aga ära!“
Aadu pärast rääkinud jutustaja vanaemale, et
hakkan ära minema, preilid kutsuvad. Kõige uuemad riided panen selga ja muu
kraami jätan venna hooleks. Vanaema küsinud: „Kus need preilid sind kutsuvad,
need viivad su elavalt põrgu, need on ju kuradid.“ Siis Aadu oli rääkinud, et
ostsin viie rubla eest ja enam ei saa lahti. Vanaema käskinud õpetajale
rääkida. Aadu pole aga julgenud õpetaja näole minna. Vanaema rääkinud siis
Vanatoa-Antsule, kes olnud kiriku „vöölmünder“ ja see rääkinud õpetajale, et
kaks preilit kutsuvad ta karjast ära.
Õpetaja lasknud Aadu tulla oma juurde ja lugenud
talle jumalasõna. Viinud ta kiriku kolmeks päevaks ja ööks. Pannud altari ette
piiblit lugema ja teind talle kolm piiret ümber. Õpetaja käinud teda seal iga
päev pihtimas, öeldes, et ära sa kedagi karda, kui sa miskit näed, ning kellegi
kutsumise peale ei tohi piiretest välja minna. Kui sind keegi tuleb kutsuma:
preilid, sugulased või sõbrad, ära siis ära mine. Kui minu näol keegi tuleb
sind kutsuma, ära ka siis liigu paigast. Mina tulen ja võtan su käest kinni
ning astun ka üle kolmanda piire, kuna kurat üle kolmanda ei julge tulla.
Küll siis hakanud Aadul hirmsad tunnid. Alguses
tulnud ta igapäevased preilid teda ära kutsuma, siis sugulased, kes olid
moonutatud tondid. Tulnud ka õpetaja ja kutsunud: „Tule nüüd, Aadu, altarist
välja!“ Aadu aga ei läinud, muudkui lugenud aga piiblit. Viimaks olnud õige
kole, tulnud tigedaid härgi, kes purskanud tuld ja tõrva ninast ja suust välja,
kippunud Aadu kallale. Kõiksugused koletised külastanud teda, Aadu jäänud aga
paigale.
Neljanda päeva hommikul tulnud õige õpetaja ja
viinud Aadu kirikust välja ja ütelnud: „Nüüd su hing on päästetud!“ (ERA II
221, 154/7 (8) < Järva-Madise khk., Albu v., Kaalepi as. – Meeta Peitma,
Paide Kaubanduskeskkooli õpilane < Eduard Limberg, 60 a)
Kasutatud kirjandus
1. Johan Mattias Eisen „Eesti
mütoloogia“
2. Aarne Ruben „Nõiaprotsessid
Eestis“
3. Villem Uuspuu „Surmaotsused
Eesti nõiaprotsessides“ https://www.folklore.ee/tagused/nr19/uuspuu.pdf
4. Miikael Jekimov „Nõiaks saamise uskumused
eesti rahvapärimuses, nende religiooniajalooline taust ja žanritunnused“ (TÜ
2015)
http://dspace.ut.ee/bitstream/handle/10062/48864/Miikael-jekimov-BA-2015.pdf
5. Tõnno Jonuks. „Inimohver
eesti eelkristlikus usundis.“ (Mäetagused 19, 125-134)
6. Arne Hiob „Martin Luther ja protestantlik
reformatsioon“ (2017)
7. Eesti Rahvaluule andmebaas