Reede, 8. mai 2015

Käisin koertega jalutamas. Loodus elab ikka omas rütmis ja mul lavastajana on stsenaariumi talle raske ette kirjutada, Asjad lähevad põnevaks ka sekkumata. Jänes kükitas tee peal ja koerad vanast harjumusest tegid nagu tahaks teda taga ajada ja nii tormas kogu kamp pea ees võssa. Mõnda aega oli võsast kosta urinat ja raginat, kuni korraga lõid põõsad kahte lehte ja välja tormas rebane. Koerad ikka kannul. Nüüd ei saanudki aru, et kas rebane oli ennast jäneseks maskeerunud või jänes rebaseks. Või kui nördinud võis olla rebane, et tema jänesejaht ära rikuti. Igal juhul sain koerad rebasest eemale ja jatkasime oma rännakut. Meie jalutustee viib ümber metsatuka. Alati on jänes ühel pool meid ootamas ja teisel pool samuti. Nii on mul tekkinud küsimus, et kas neid jäneseid on üks või kaks. Näo järgi on raske vahet teha. Keerasin taas metsatuka tagant põllule ja seal nad siis meid ootasid. Kogunisti kolm jänest. Küsimus, et kui palju neid on, sai küll vastuse, aga mida nad minust tahtsid. Kas kambakat teha või tulid tänama, et ma ühe sõbra rebase käest päästsin. Käin küll metsas, aga pole veel saanud nii loodusega üheks , et neid mõistaks.