KAS MTÜd või vallaametnik.
Püüaks leida vastust küsimusele, et kas tänastes
kultuurimajades peaks toimetama vallapalgalised ametnikud või peaks vastavat
teenust tellima kohalikelt seltsidelt.
Alustan päris kaugelt. Eestis kehtivate seaduste järgi ei
pea omavalitsus üldse kultuuriga tegelema, kui ehk nii palju , et peab korras
hoidma valla avalikud hooned, kuhu kuuluvad reeglina ka kultuurimajad. Aga
majade uksed võib ka kinni panna ja korras hoitud nad ongi. Samas Eesti
põhiseadus nimetab meie riigi alustaladeks eesti keele, kultuuri ja rahvuse
hoidmist. Kes siis tagavad selle põhiseadusliku kohustuse.
Kui nüüd üks rahvatantsija või näitleja kultuurimajas õhtul
lavale astub on tal kanda kogunisti kolm funktsiooni. Ta kannab edasi meie
rahvalikku kultuuri, mis on ühtlasi meie iseseisvus üks peamisi eesmärke, ta
hoiab elus kohalikke traditsioone ja loomulikult arendab ka iseennast nii
vaimselt kui ka füüsiliselt. Iga tegevus või tulu on seotud alati ka kulutustega.
Kui vaadata siis kolme kasusaajat – riik, omavalitsus, inimene – siis kuidas
nad panustavad. Inimene oma ajaga, omavalitsus soojade ruumide ja tihti ka
juhendaja tasu tasumisega. Kahtlane on vaid riigi panus. Riik toetab suuresti
maakuultuuri kodanikuühiskonna ja põllumajandusrahadega. Ehk kultuuriprojektidele
näiteks ka rahvariiete tegemiseks saab toetust LEADER-programmist või KOP
programmist. Seega on kultuurist riiklikult tehtud projektipõhine kodanikuühiskonna
osa. Projekte kirjutades peame konkureerima matkaradade, ühisköökidega,
lastemänguväljakutega jne. See peaks vastama ka algsele küsimusele. Kas
palgatöötaja või selts. Riiklikult on kultuur pandud inimeste õlgadele ja
omavalitsuse vastav ametnik on siin juba luksus. Nagu 100 aastat tagasi toimib
kultuur seltsides, ühingutes ja muudes vabatahtlikes vormides.
Seega on minu eelistus MTÜd. MTÜd tagavad järjepidevuse nad
tagavad laiapõhjalisema kaasatuse jne. Nad kulutavad oma eelarvest 100% sihipäraselt
oma tegevuse arendamiseks. Iga MTÜle antud toetuseuro leiab kindlast väga
otstarbeka kulutuse. Kuid kui nüüd võtta sellest kasusaajate rivist välja see
teine osapool ehk omavalitsus, siis laguneb asi taas ära. Omavalitsus saab
vastu traditsioonid ja maine ja selle eest peab samuti panustama. Mida rohkem
ta panustab, seda rohkem ka vastu saab. Praktika näitab, et kõige vähem panustab
kasusaavatest pooltest riik, kuigi tema põhiseaduslikud kohustused peaksid
olema kõige suuremad.
Mul on ettepanek maakondlikud kultuuriasutuse loomiseks,
kellel oleks olemas kogu maakonnas toimuva kohta info ja kellel oleks ka
väärikas eelarve, millega toetada ühisüritusi ja arendada maakondlikku kultuuri. Kultuuriline tegevus ei
piirdu ammu enam ühe omavalitsusega, sobivate võimaluste puudumisel käiekase ka
kaugemal. Seega oleks vajalik laiema infopanga loomine. Lisaks reklaamitöö, mis
samuti piirdub tihti ühe omavalitsusega, kuigi publikut tuleks ka kaugemalt. Tänasel
päeval maavalitsuses ametis olev kultuuritöötaja ei oma reaalseid vahendeid ega
võimalusi väljakutsuvaks maakondlikuks kultuuri arendustööks. See peaks olema
kohustus ja panus põhiseaduslike kohustuste täitmisel.