Neljapäev, 15. jaanuar 2015

Kas teenus tellida MTÜlt või las askeldab ametnik


KAS MTÜd või vallaametnik.

Püüaks leida vastust küsimusele, et kas tänastes kultuurimajades peaks toimetama vallapalgalised ametnikud või peaks vastavat teenust tellima kohalikelt seltsidelt.

Alustan päris kaugelt. Eestis kehtivate seaduste järgi ei pea omavalitsus üldse kultuuriga tegelema, kui ehk nii palju , et peab korras hoidma valla avalikud hooned, kuhu kuuluvad reeglina ka kultuurimajad. Aga majade uksed võib ka kinni panna ja korras hoitud nad ongi. Samas Eesti põhiseadus nimetab meie riigi alustaladeks eesti keele, kultuuri ja rahvuse hoidmist. Kes siis tagavad selle põhiseadusliku kohustuse.

Kui nüüd üks rahvatantsija või näitleja kultuurimajas õhtul lavale astub on tal kanda kogunisti kolm funktsiooni. Ta kannab edasi meie rahvalikku kultuuri, mis on ühtlasi meie iseseisvus üks peamisi eesmärke, ta hoiab elus kohalikke traditsioone ja loomulikult arendab ka iseennast nii vaimselt kui ka füüsiliselt. Iga tegevus või tulu on seotud alati ka kulutustega. Kui vaadata siis kolme kasusaajat – riik, omavalitsus, inimene – siis kuidas nad panustavad. Inimene oma ajaga, omavalitsus soojade ruumide ja tihti ka juhendaja tasu tasumisega. Kahtlane on vaid riigi panus. Riik toetab suuresti maakuultuuri kodanikuühiskonna ja põllumajandusrahadega. Ehk kultuuriprojektidele näiteks ka rahvariiete tegemiseks saab toetust LEADER-programmist või KOP programmist. Seega on kultuurist riiklikult tehtud projektipõhine kodanikuühiskonna osa. Projekte kirjutades peame konkureerima matkaradade, ühisköökidega, lastemänguväljakutega jne. See peaks vastama ka algsele küsimusele. Kas palgatöötaja või selts. Riiklikult on kultuur pandud inimeste õlgadele ja omavalitsuse vastav ametnik on siin juba luksus. Nagu 100 aastat tagasi toimib kultuur seltsides, ühingutes ja muudes vabatahtlikes vormides.

Seega on minu eelistus MTÜd. MTÜd tagavad järjepidevuse nad tagavad laiapõhjalisema kaasatuse jne. Nad kulutavad oma eelarvest 100% sihipäraselt oma tegevuse arendamiseks. Iga MTÜle antud toetuseuro leiab kindlast väga otstarbeka kulutuse. Kuid kui nüüd võtta sellest kasusaajate rivist välja see teine osapool ehk omavalitsus, siis laguneb asi taas ära. Omavalitsus saab vastu traditsioonid ja maine ja selle eest peab samuti panustama. Mida rohkem ta panustab, seda rohkem ka vastu saab. Praktika näitab, et kõige vähem panustab kasusaavatest pooltest riik, kuigi tema põhiseaduslikud kohustused peaksid olema kõige suuremad.

Mul on ettepanek maakondlikud kultuuriasutuse loomiseks, kellel oleks olemas kogu maakonnas toimuva kohta info ja kellel oleks ka väärikas eelarve, millega toetada ühisüritusi ja arendada  maakondlikku kultuuri. Kultuuriline tegevus ei piirdu ammu enam ühe omavalitsusega, sobivate võimaluste puudumisel käiekase ka kaugemal. Seega oleks vajalik laiema infopanga loomine. Lisaks reklaamitöö, mis samuti piirdub tihti ühe omavalitsusega, kuigi publikut tuleks ka kaugemalt. Tänasel päeval maavalitsuses ametis olev kultuuritöötaja ei oma reaalseid vahendeid ega võimalusi väljakutsuvaks maakondlikuks kultuuri arendustööks. See peaks olema kohustus ja panus põhiseaduslike kohustuste täitmisel.

 

Teisipäev, 13. jaanuar 2015

Ametnike maffiast

Eesti riigis valitseb üks kummaline maffia - ametnike maffia. See seltskond suudab paberi peal ära teha suure osa tööst, isegi nii palju, et reaalselt pole vaja midagi ellu viia. Ametnikud on pidevalt kaitseseisundis, ükskõik mis murega sa tema poole pöördud, leiab ta alati seadusliku, eelarvelise või mõne muu põhjuse, miks ta ei peaks kodanikku aitama või miks ta seda teha ei saa. Paljudel juhtudel võib see olla ka tõsi, kuid siis tuleb seda selgitada seda kodanikule arusaadavas keeles. Ametnike vastused on aga tihti täis paragrahve, numbried ja tabeleid, mille mõistmiseks läheb vaja eriharidust. Seepärast löövadki paljud käega headele ideedele, kui tuleb välja, et selle elluviimiseks on vaja suhelda mõne riigiasutusega.
Olen suhelnud paljude riigiettevõtetega (Maanteeamet, PRIA, RMK jne). Pean tunnistama, et isegi minu jaoks , kes on harjunud suhtlema ametnikega on see alati äärmiselt kurnav. Tulles kohtumiselt ametnikuga, saad teada, et sinu mõtted on rumalad ja neid ei ole võimalik ellu viia.
See ametnike maffia, kes saab Eesti mõistes enamuses siiski keskmist palka ja seda meie kõigi ühisest rahakotist, need , kes on ametisse pandud rahvast teenima, on ehitanud endale paberist kindluse, mida ühel tavalisel kodanikul on raske vallutada.
Siit ettepanekud. Ametnike arvu Eestis tuleb vähendada, sest praegusel kujul on Eesti riigiaparaat suhtarvudes Euroopa suurimaid. Kindlasti on teatud perioode ja teatud ameteid, kus on pidev ajanappus, kuid võin kindlalt õelda, et suures osas tegelevad ametnikud aja surnuks löömisega. Samas on riigiametis tagatud sulle paljud privileegid, mida erafirmas töötades pole ehk näiteks on ebakompentenset ametniku väga raske ametist vabastada, kui ta just päris kriminaal ei ole. Seda saab teha makstes suurt valuraha. Kas pole kummaline, et inimene ei  tee oma tööd korralikult ja saab siis veel preemiat ka.
Tõsta tuleb amtnikke kompetentsi, sest paljud probleemid on tingitud sellest, et kui kodanik tuleb oma murega, siis ametnik ei saa sellest aru ja mitte soovides oma rumalust tunnistada leiavad põhjendusi tegemata jätmiseks.
Kolmandaks peaks iga ametnik kord näiteks nelja aasta järel töötama erafirmas, kus puutuks kokku päris eluga ja teaks mida tähendab eelarve täitmine reaalse tööga. Siis äkki lõpeks see mugavustsoonis elamine.

Neljapäev, 1. jaanuar 2015

Suhtluskultuurist ja debatist

Olen andnud nõusoleku osaleda riigikogu valmistel Vabaerakonna nimekirjas. Seetõttu olen tavapärasest enam jälginud meie poliitilist elu. Ma pean tunnistama, et kuidagi väga raske on elukutseliste poliitikutega ühele lainele tõusta. Seda mitmes mõttes. Esiteks ei suudaks ma kuidagi poliitdebattidel ebaviisakalt kaaskõnelejale vahele karjuda. Teiseks ei suuda ma vaadata inimesele silma ja siirale küsimusele vastuseks täielikku pläma ehk populismi ajada. Kolmandaks ei ole mul argumente tõestamaks, et teatud erakondade lubadused on täielik rumalus ja need ei täitu kunagi, vaid lubadusi lubatakse vaid lihtsa populaarsuse saamiseks. Pole mulle antud soont siiraste silmadega jahu ajada.
Kõige enam häirib mind eelnevatest kultuurse sõnakasutuse puudumine. Poliitdebatil nagu eeldatakse, et ütlemised on teravad ja vastandlikud. Miks ei võiks olla debatid tõeliselt asjalikud, kus erinevatest ideedest sünnib midagi uut ja Eesti elu edasiviivat. Nii nagu omal ajal sündis Rahvarinne. Praegu on iga oponendi arvamus laiduväärt ja seda tuleb selgeks teha võimalikult labaselt väljendudes (nt Ligi, Gräzin, Savisaar, Ansip, Simson jne). Poliitikud, kelle sõnapruuk on olnud ebatsensuurne, halvustav ja mõnitav, tuleks kõrvaldada igasugu debattidelt. Meil aga viiakse nad omavahel hoopis kokku, teades, et tele ja raadioreitingud on siis üleval ja rahval on nalja rohkem. See välistab aga debati tõsiste teemade üle.
Lugesin tutvustust ETV ametlike debattide kohta. Saated on lühikesed ja teemasid palju, kuid minu jaoks Eesti elu kõige olulisemaid teemasid ei puudutata üldse. Kodanikuühiskonna areng, maaelu mitmekesistamine, laiapõhjaline kultuuri- ja spordiareng, neid teemasid ei arutata. Need on kokku pandud sotsiaaltemaatikaga, kus nad kindlasti esile ei tõuse, sest pensionid ja toestused võtavad kogu aja. Mitte , et mul oleks nende arutelude vastu midagi, aga olulisi teemasid, mis puudutab iga inimest ja kogu riigi pikaajalist tulevikku, ei arutata. Sellest on kurb.
Siit üleskutse. Olen valmis osalema erinevatel debattidel ja ümarlaudadel, kui seal austatakse oponente ja püütakse leida lahendusi tänastele kitsaskohtadele.
Head uut aastat ! Seda otses mõttes HEAD aastat! Kuulasin mingeid ennustajaid, kes rääkisid, et hull aasta on tulemas ja sõda vältimatu. Kuidas mulle ei meeldi need paanika külvajad. Kui inimestel oleks rohkem positiivseid mõtteid, siis oleks ka ühiskond hulga positiivsem. Millegipärast kipume siiski avalikult eelkõige  negatiivseid mõtteid avaldama. Rohkem positiivsust ootaks poliitikutelt, ajakirjanikelt, arvamusliidritelt ja kogu rahvalt.
Postiivsusest veel rääkides. Tegime perega jõulukaardi, mida saata sõpradele ja koostööpartneritele. Kaardile joonistas pildi tütar Eva- Lotta ja kaardile lisatud lumehelbe heegeldas Triinu. Sai väga ilus asi, mida kindlasti tasub alles hoida. Saatsin kokku 40 kaarti. Arvake paljud saatsid vastu. Õige vastus on mitte ükski. Mul tekkis mitmeid küsimusi, et kas asi on minus või milleski muus. Arvaks, et inimesed saadavad kasvõi neti teel siis vastu tervituse, aga isegi neti kaarte tuli käesoleval aastal postkasti vist kaks tükki. Netikaartide hulga vähenemise üle olen muidugi õnnelik, sest see on kõige vähem südamlik moodus kedagi tervitada. Kui aadressikastis on sada netiaadressi, siis kaob sealt kohe isikiku pöördumise soojus. Kas inimesed ei pea oluliseks jõulusid või ei pea nad oluliseks vastata. Isegi kui mõni mind ei kannata, oleks siiski viisakas vastata. Või pole inimestes enam viisakust.
Olgem positiivsed ja hoidkem ja austagem inimesi enda ümber. Head uut aastat kõigile!

Juhiti juba tähelepanu, et üks koostööpartner andis kingituse (Margna) ja teine helistas ja tänas (Sass). Vabandan ja tänud neile. Ega see polegi isiklik, aga üldine tendents, et enam ei märgata inimesi enda ümber on murettegev. Isegi Rahvatujurikkuja üks skets jutustas sellest.