Kolmapäev, 12. oktoober 2016

Vestlus Arne Lauriga

SINU ELU ON SINU KÄES. KASUTA SEDA TARGALT-
Arlet Palmiste
November on hingedekuu. Õhtud on pimedad ja inimesed tõmbuvad külmade sügistuulte ja vihmade eest kodudesse varju. Paljusid tabab hoobina stress kaotatud suvest. Kuidas vältida meeleolu langust sügise saabudes, kuidas hoida oma meel avatud ja õnnelikuna läbi terve aasta? Mida inimene peaks tegema? Just nendel teemadel sattusin vestlema krisnaiidist lauliku, joogi ja mõttetarga Arne Lauriga.   Arne elab Varbolas iidses talus. Seal on tal oma väike kasvuhoone ja aiamaa ehk taimetoitlasena on tal kogu värske kraam omakasvatatuna võtta. Ta sõidab palju ringi ja annab joogatreeninguid või viib läbi filosoofilisi vestlusi.
 Kes sa olid kolmkümmend aastat tagasi?
Pikk vaikus ja Arne alustab „Ma olin siis sõjaväest tulnud noormees, kes töötas ETVs valgustajana. Samal ajal tegelesin muusikaga ja olin ühes spordiklubis kulturismitreener.“
Mina mäletan noore koolipoisina teie ansamblit Just Knud Qvikstad. Eriti selgelt on meles üks kontsert Tallinna Raekoja platsil See muusika ei oli hoopis teist moodi ja kõnetas mind eriliselt. See ei olnud selleine tavapärane rock või folk, mis oli tollal valdav. Eriti meeldis mulle laul „Väike laul armastustest“, seda laulan vahel tänaselgi päeval. Kahjuks ei olnud selle ansambli eluiga väga pikk.
„Muusika on kogu aeg minu jaoks olnud väga oluline. 1989 alustasime Just Knud Qvikstadiga, millega sai plaate tehtud ja kontserte antud. See oli huvitav band.  Seal olid põnevad tüübid nagu Märten Kross kitarril, Raul Ukareda samuti kitarril  Margus Alviste bassil, Antti Kammiste klahvpillidel, trummarid vahetusid. Ansambliga lõpetasime, kui läksin 1991 paariks aastaks Itaaliasse, kuid juba varem olin hakanud esoteerikaga tegelema. Eestis oli juba nõukogude aja lõpus märgata huvi tõusu usu ja müstika vastu. See sai tõukeks, miks ma Itaaliasse läksin. Peale Itaalias elatud kahte aastat, otsustasin samas mungaks hakata. Kolm aastat elasin kloostris. See ei olnud üldse raske aeg. Ma arvasin tollal täiesti kindlasti, et veedan oma ülejäänud elu kloostris, kuid minu vaimne juhendaja mõistis mind paremini ja arvas, et mul oleks parem niisama elada, sest tänavatel jutlustades tõmbas mind ikka nooremate ja ilusamate naiste poole. Tulin tagasi ja sellest ajast olen tegelenud sellega millega ma tegelen – jooga, muusika, maaelu. Olen püüdnud oma kogemusi edasi anda. See on oluline.“
Inimesed soovivad stressi saabudes oma elus midagi muuta, vahetada töö või elukohta,  arvates, et väline muudatus toob neile ka oodatud sisemist rahu. Tegelikkuses pole see nii. Iga jäävat rahulolu pakkuv muudatus saab alguse inimesest enesest, tema mõtteviisi ja suhtumisest ümbritsevasse maailma muutumisest.  Kuhu poole peaks tormama, et sügismasendusest pääseda?
„Tormata pole kuhugi vaja, sest loodusseadused on nii tehtud. Meil igaühes on juhtimas kolm looduseomadust. Esimene on kirg, teine on voorus ja kolmas on teadmatus. Kõik inimese sisemised meeleolud ja kogu loodus on mõjutatud kolme loodusomaduse poolt. Kirg on küll edasiviiv jõud, kuid kahjuks on meie ühiskond ülesehitatud vaid kire peale. Vaid kirglikult elades väsid lõpuks ära ja see tekitab probleeme nii vaimselt kui füüsiliselt. Kui me tahame õigesti  ja tasakaalukalt elada, siis peame elama vooruslikumalt. Voorus tähendab kõike eluaspekte, see on toitumine, hügieen, puhkus, magamine, mõtlemine, suhtlemine jne ehk lühidalt kultuur. Armastuse energia on pidevalt muutuv ja et hing oleks õnnelik, on vaja ennast kogu aeg natuke ületada, sest eneseületus meeldiv meie hingele ja toob rahulolu. Iga äärmus on halb. Kui elame liigses mugavustsoonis, siis kaob entusiasm elada ja see võimendab teadmust ehk laiskust  kuni selleni, et sa ei viitsi teha muud kui ainult vedeleda mustade linade vahel ja sulle tundub, et sellest stressist välja ei saagi. Teine äärmus on, kui elad kogu aeg tulevikus. See tähendab pidevalt kiirustada, pingutada, joosta kuhugi. Tegelikult tuleb endas leida õige sisemise elamise tempo. Me saame elamiseks vajalikku energiat paljudest kohtadest. Me oleme harjunud energiat saama toidust, päikesest , magamisest või värskest õhust. See toidab meie välist ehk füüsilist keha, kuid me ei oska leida energiat oma peenkeha toitmiseks. Inimesel on kaks keha – füüsiline keha ja peenkeha ehk mõttemaailm. Meie peenkeha on palju tugevam meie füüsilisest keha seda kontrollides. Probleem on selles, et meie ise ei oska teadlikult kontrollida oma mõistust. Kõige kiirem tee mõistuse kontrollimiseni on olla olevikus ja arendada endas häid inimlikke omadusi, nagu lihtsus, alandlikkus, tänulikkus, headus ja kaastunne. Mõistust on väga raske kontrollida, seda saad kontrollida arukusega. Kuid arukus toimub vaid läbi hea sisemise kultuuri.“
Idamaised erinevad filosoofiad – budism, hinduism, jooga, vaisnavism jne – on kõik omavahel sisuliselt seotud. Seepärast räägitaksegi enamasti ida filosoofiast välja toomata konkreetset mõtteharu. Kõige sümpaatsem selle juures on, et erinevad idamaised usud ei võitle teineteisega vaid aktsepteerivad ja isegi toetavad teineteist. Ükski hinduist ei pane pahaks, kui sina oled budist jne. Oluline selle juures on , et see, mille järgi sa elad, on sellel hetkel sinu jaoks oluline ja aitab sind. On avaldatud arvamust, et eestlased on kõige vähem usklikud inimesed maailmas. Minu meelest ei ole see nii. Eestlased on isegi väga usklik rahvas, nad ainult ei usalda teatud religiooni, mida aastasadade jooksul meile peale on surutud. Kristlus on küll vajalik usk, aga kogu meie ühiskond on liialt kristluse poole viltu. Religioonid on kõik võrdsed, seni kuni nad inimese hingele head teevad. Millist religiooni sina soovitad järgida?
„Vahet  pole millist. Inimene vastavalt oma teadmistele valib ise alati endale sobiva usu või mõtteviisi. Loodus on inimesele kinkinud valikuvabaduse ja ka usuvabaduse, oli siis ateist või kes iganes. Loodus on nii teinud , et elamiseks peab inimene uskuma mingit filosoofiat või taustsüsteemi. Ilma selleta pole võimalik elada. Mina isiklikult soovitan teatud valikuid ainult nendele inimestele, kelle jaoks mina olen autoriteet. Muidu on see ainult enese raiskamine ja pealesurumine. Täiskasvanud inimest on raske õpetada või suunata, ta peab seda ise tahtma. Kui inimene on õiges meeleolus, siis ma võin rääkida, mida mina arvan, aga kogu Eesti rahvale mina ei saa öelda, et just see on mõtteviis, mida kõik peame järgima.“
Ummikusse jooksnud läänemaailm otsib uusi ja värskeid mõttesuundi idast. Värske on selles kontekstis muidugi  veidi irooniline, sest idamaised tarkused on vanemad, kui tänane läänelik ühiskond. Ida filosoofia on aastatuhandete jooksul endalt raputanud kõik liigse ja jäänud on vaid lihtne ja inimlik õpetus sellest, kuidas leida tee isikliku õnne ja rahuloluni. Ka Eestimaal võib üha enam märgata inimesi, kelle suust sa ei kuule iialgi ühtegi paha sõna, kes käivad elust rahulolevatena ja õnnelikena ringi.  Alguses tunduvad idamaised tarkuseterad eluvõõraste ja kaugetena, kuid aastatuhandete tarkust tasub vähemalt nii palju usaldada, et avada oma meel ja tutvuda sellega. Kõik ei jää kohe külge, kuid see, mis tänasel päeval just sinule vaja, haagib takjana meeltesse.  Sealt on juba lihtne leida enese jaoks järgmine aste ja korraga taipad, et sa oledki muutunud, et väline on asendunud sisemisega, rahutus on asendunud rahuloluga ja mis peamine, et kohtunik sinu elu üle otsustamisel oled sina ise ja mitte keegi teine. Milliseid mõtteharjutusi sa teed, et oma meelt arendada?
„Seda nimetatakse reguleeritud või arendatud vaimseks eluks. Nagu sportlane teeb harjutusi, et tulemusi saavutada ja ennast arendada, peab ka vaimse arenguga pidevalt tegelema. Regulaarselt oma arenguga tegeledes tuleb sinna taha jõud.  Füüsiline keha, peenkeha ja hing vajavad pidevat treeningut. Füüsiline keha tuleb puhas ja terve hoida. Ma loen tarku raamatuid, mediteerin , sellega hoian korras  oma peenkeha. Südame ja hinge hoian korras läbi laulu, muusika, ilu ja hea suhtluse. Seda viimast peab vist veidi selgitama. Vaimne keha vajab pidevalt toitmist iluga. Muusika, kirjanduse, kunsti ilu on see, mis toidab sinu hinge. Sotsiaalset suhtlust on kolme sorti. Esiteks nendega , kes on eespool ehk eeskujud. Teiseks nendega, kes on meist taga pool ehk lapsed ja vähem kogenenud. Kolmandaks meiega võrdsed ehk sõbrad. Kõiki kolme suhtlustasandit on meil terviklikuks eluks väga vaja. On välja uuritud, et  60% meie suhtlusest võiks olla  võrdne suhtlus, see on siis emotsioonide ja kogemuste jagamine. 20% ette jõudnutega ja 20% tagapool olijatega. Me peame alati oma isikliku teadmist edasi andma.“
Mis komme see on teil kallistada kogu aeg? Tuleb võõras inimene vastu – kallistate – läheb inimene ära – kallistate. Sellepärast teil eestlaste hulgas nii vähe mõistmist ongi, sest eestlane tahab ju privaatusust, et tema biovälja ei tungitaks. Kuigi samas on Gunnar Aarma kirjutanud, et lapse jaoks olulisemaid turvalisuse märke, kui tema vanemad kallistavad omavahel ja muidugi last ka. Aarma on öelnud, et vähemalt viis korda päevas peaks paar teineteist kallistama. See hoiab eemal tekkivad pinged, rahustab ja loob kodus turvalisuse tunde.
„Selles joogakoolkonnas, kus mina tegutsen ehk bhaktijoogas, seal ei kallistata kogu aeg kõiki, aga kuna ajastu on selline, et inimestel on lapsepõlves jäänud armastusest puudu, siis inimesed tahavad seda saamata jäänud energiat tagasi saada. Nõukogude ajal inimesed ei kallistanud teineteist, ei tekkinud seda harjumust ja inimesed tunnevad sellest puudust. See on ainuke põhjus. Bhaktijoogas kallistatakse ainult oma naist või oma meest ja lapsi. Võõraid ei kallistata. Oma tunnete avalik demonstreerimine on märk ebakindlusest. Kui sulle on midagi püha, siis seda avalikult ei näidata. Oma kõige armsama pilte avalikult ei jagata.  Kui sul on kindel suhe , siis pole sellega vaja turuplatsile minna. Facebookis või meedias oma isikliku ja intiimse elu näitamine on märk armastuse puudumise.“
Sügis on hea aeg teha enda peal katseid, et leida ja kõrvaldada tervist ja enesetunnet häirivaid tegureid. Eelmisel sügisel ei söönud ma kuu aega liha, siis kuu aega ei söönud nisutooteid, kuu aega ei söönud piimatooteid, ei tarbinud alkoholi. Sellest sai selgeks, et minule ei sobi nisutooted ja ka liha. Sellest ajast ma neid ei söö. Pean tunnistama, et minu enesetunne ja tervis on oluliselt paranenud. Rohkem on energiat toimetada. Pea töötab paremini ja peeglisse vaadates olen tänu rahuldavale väljanägemisele enesekindlam. Samuti on minu jaks täiesti mõistetamatu, miks inimesed ostavad kalli raha eest erinevaid toidulisandeid, vitamiine ja mida kõike veel. Samas pudenevad meie eestimaises puhtas looduses pihlakad puudelt, õunad kukuvad ja mädanevad, arooniad on vaid lindudele, rääkimata ebaküdooniast. Kõigis neis meie igapäevastes viljades on kordades rohkem vajalikke aineid. Mida sina söögi juures jälgid?
„Ma olen taimetoitlane. Ma joon meelsasti toidu kõrvale mahepiima, mis on eelnevalt läbi keedetud. Piima tarvitan ainult õhtul ja hommikul. Piim on kuuenergia toiduaine ja seetõttu sobib just sellel ajal tarbimiseks. Piima tuleb enne kuumutada ja võib lisada teatud maitseaineid. Piim iseenesest on püha jook ja mõtlemisele väga hea. Piim on võimas toitaine. Selles mõttes pole ta õigesti hinnatud, et piima peetakse pigem toidukõrvaseks. Paljud ei tarbi piima eetilistel põhjustel. See tähendab kui teatud toitainete tootmine toob kaasa loomade vangistamist, nende loodusliku valiku piiramist. Piimatooted on inimesele üldse väga vajalikud. Piim tõstab inimese teadvust, aga piima tuleb tarvitada õigesti. Muidu on minu menüüs veel lisaks puuviljad, juurviljad, kaunviljad, teraviljad jne. Inimesed on erinevad, neil on erinevad kehatüübid. Meie põhjamaistele kehadele on näiteks teatud vürtsid vastunäidustatud ja neid ei saa siin süüa. Iga inimene peab leidma endale sobiliku toitumisviisi. Kui lihast ei suuda loobuda, siis vähendage koguseid, ja tarbige puhast liha, mis pole keemiat täis. Samuti on ulukiliha alati parem farmides kasvanud lihast. Farmideskasvanud loomad on stressis ja see stress talletub lihas ja siis me sööme seda endale sisse. See on negatiivne energia, mis inimesele kindlasti head ei tee. “
Mind on samuti alati häirinud, kui näiteks seakasvatusest rääkides kasutatakse sõna – tootmine. See on sama räige, kui peaminister räägiks, et käesoleval aastal oleme lapsi tootnud saja võrra enam eelmisest aastast. Aga läheme edasi jookidega. Mina pole suitsu elus kunagi teinud ja õlutki pole viimasel kahekümnel aastal joonud. Kuigi ma ei tarvita mõne inimese jaoks peamisi eluspüsimiseks vajalikke mõnuaineid, olen ma hommikuti ärgates õnnelik iga päeva üle ja seda ei suuda rikkuda poliitikute tegemised, ilm ega kaasliiklejad (need asjad ajavad inimesi minu meelest igapäevaselt kõige rohkem vihale). Vahel mulle siiski meeldib valitud seltskonnas veidi napsu võtta. Väike naps peaks olema inimest vabastav ja lõõgastav, ometi muutuvad paljud inimesed napsitades hoopis kurjaks. Vat nendel tuleks küll joomine suisa kohtulikult keelata. Mida sina jood või mõnuaineid tarvitad enda maandamiseks?
„Mina joon taimeteed. Musta ja rohelist teed ma ei joo, sest need on liiga toksilised. Viljakohvi ma joon, see on hea. Oakohvi küll mitte. Peamiselt joon ikka vett. Joon ka palju puhast mahla, kuid tuleb vaadata, et seal poleks suhkrut ja konservante. Tänapäeval on juba mahe ja tervislik ka suurtes kaubanduskeskustes saadaval. Tuleb lihtsalt teadlikult tarbida. Jätta igasugune keemia oma menüüst välja.“
Sa oled ometi olulise osa elust muusikuna veetnud umbsetes peosaalides, kus alkohol voolab liitritena. Sa oled ka ise nooruses alkoholi tarbinud. Kas alkoholist, kui meie ühiskonnas legaalsest mõnuainest, loobumine oli keeruline?
„Minu jaoks oli alkoholist väga lihtne loobuda, sest kui ma napsu võtsin, siis hakkas mul  pea ringi käima ja ma läksin magama ja see tunne mulle ei meeldinud. Sain sellest aru, et kaine peaga on palju parem pidu panna, peo kvaliteet on parem. Alkohol on seotud kompleksidega. Ma saan sellest aru, kui sa enda pärast põed  või elad mingeid foobiad, siis tarbid alkoholi. Alkoholikultuur meie ühiskonnas ei toimi. Me ei oska napsitada. Alkohol on hea arstirohi, kuid kultuurne joomine on reklaamitrikk. See on väga halb, et lapsi meelitatakse jooma madala alkoholi sisaldusega jookida. Alkohol tuleks täiesti ära keelata, sest see, mis see rahvaga teeb on hullumeelne. See arvamus ei ole mingi emotsioon, see  on puhas statistika. Siin pole filosoofiaga midagi pistmist.“
Inimene peab valima ja leidma endale töö, mis sobib tema elurütmiga. Mina näiteks armastan hommikuti vedeleda. Hommikul minu pea ei tööta. Kuidas sa ennast käima tõmbad ja päevale vastu lähed?
„See sõltub sellest, millal sa magama läheb, mis mõtteid sa mõtled õhtul uinudes ja mida sa sööd. Kui vedeled voodis, sööd näkse, vaatad poole ööni filmi, siis pole lootust , et ärkad hommikul värskena. Väga oluline on hommikune häälestamine Ela mõttes oma päev läbi, mida sa pead tegema ja mida sa tahad selle tegevusega saavutada. Pane peale hea muusika. Mõtled korraks oma elu prioriteedid läbi – ma olen õnnelik kõige üle, mis päev toob. Iga negatiivset hetke saab võtta kui õppetundi või väljakutset. Suhtume saabuvasse loominguliselt ja positiivselt.  Me salvestame nii oma peenkehasse selle tunde, kuidas ma tahame, et päev läheks. Samal ajal masseerige läbi oma peopesad, kuhu koonduvad meie organite energiakanalid. See aitab kogu kehal ärgata. Masseerige kõige kümne sõrmega pead lükates pikki kaela  sõrmed pealael kokku. Tähtis on hommikul ennast üleni ära pesta, sooja ja jaheda veega ja vaata hommikul lille. See annab sulle terveks päevaks hea tunde.“
Fred Jüssi on öelnud, et Eesti suurim loodusvara on vaikus ja seda peab hoidma. Paljud religioonid rikuvad aga seda vaikust ja möllavad avalikus ruumis , külla palvetades või kellukesi kõlistades. Miks see vajalik on?
„Palve on inimese loomulik seisund. See on suhe loodusega. Paljudes religioonides paistab see lihtsalt rohkem  välja. Palve on hinge loomulik seisund , see on loodusega rääkimine. Erinevates religioonides kasutatakse erinevaid termineid - loits, mantra, palve. Põhimõte on kõigil üks. Võtad aja maha ja süvened endasse. See on kvaliteetaeg iseenese jaoks. Inimesed kipuvad otsima põhjuseid, et aega maha võtta. Meie ühiskond nõuab, et oleksid kogu aeg tegevuses. Niisama istumine on võrdne laiskusega ja see on taunitav. Siis hakkab inimene suitsetama, et aega maha võtta. Suitsetaja ei istu niisama, vaid suitsetab ja kui sa ei suitseta, siis pead tööga jätkama. Kuid sisse ja välja saab hingata ka ilma suitsuta, sa võid ka niisama võtta aja maha enese jaoks.  Äärmused on alati halvad, ka palvetades. Fanaatilise palvega häirid teisi inimesi. Palveks on oma aeg ja koht. Palve on sinu enda , mitte teiste jaoks. Kui see ei meeldi, siis pole midagi teha. Kõigile meeldida on alati raske, ikka on keegi, kes arvab, et sa eksid. Sellega tuleb leppida ja mitte südamesse võtta.“
Mina usun väga nime ja sõna jõudu. Inimesed loobivad väga tihti sõnu, mida nad hiljem kahetsevad. Sa võid küll vabandada, aga öeldut tagasi võtta ei saa. See jääb teise inimese südamesse vahel väga kauaks. Eesti inimesed on selles osas üldse väga hellad. Õhtujuhina olen ammu taibanud, et kahemõttelisi nalju ei maksa kunagi teha, sest alati on keegi, kes arvab, et see käib just tema kohta. Sul on oma vaimne nimi. Nimi kõla on samuti oluline, see on visiitkaart, mis loob parteris esmase emotsiooni. Kuidas on elada kahe nimega?
„Iga hetk on kordumata, seda tuleb jälgida. See pole meie asi, kui väljastpoolt midagi ebameeldivat meid tabab. Viga tuleb alati otsida endas, mitte süüdistada teisi. See on loodusseadus. Teisiti sa lähed tupikusse. Agressioonid enda vastu tuleb vastu võtta alandlikult. Nagu sa tõid näite. Tuleb mõelda, et miks need sõnad mind puudutasid, mida ma kardan. Muidugi kui sa oled politseinik, siis tuleb agressioonile vastata vahel agressiooniga. Nimi on inimese jaoks teisejärguline. Minu jaoks tähendab minu vaime nimi rohkem. Minu vaimne õpetaja andis selle mulle läbi vastava rituaali. See oli oluline hetk minu elus.  Nime kõla on väga oluline, milliseid vibratsioone see tekitab. Teaduslikult on selgeks tehtud, et sanskriti keelne vibratsioon väljendab erinevaid objekte kõige selgemalt. Minu nimi on ka sanskriti keelne . Minu vaimne nimi Arjuna tähendab Jumalale pühendunu. Selle nime kõla, tema vibratsioon on väga olulised. Kõrgemad kultuurid mõistsid seda. Isegi ebateadlikult nime pannes, tähendas see alati midagi, taustsüsteem oli niivõrd tugev. Jah, nimi on oluline“
Ma olen eneselegi üllatusena märganud, et minu jaoks on saanud olulised erinevad talismanid. Meil on kodus 200 meie perekonnas olnud piibel. Raamatut kätte võttes võib täiesti füüsiliselt tunnetada eelmiste hingede positiivset energiat. Inimesed armastavad endale ümber kätte või kaela panna religioosse tähendusega talismane. Kas neil esemetel on olemas mingi reaalne mõju ka?
„Kõik on mõõdetav. Teadlased on ammu kindlaks teinud, et erinevad märgid kannavad erinevaid energiaid. Rist, püramiid, kolmnurk, ring jne, nende energiad on erinevad. Need on kõik ju teaduslikult mõõdetud ja tõestatud. Kui sa kannad mingeid sümboleid, siis see mõjutab sind kindalasti. Seega kõik need sümbolid, mida me kanname, või enda ümber paneme, mõjutavad meid. Perereliikviad on hästi võimsa energiaga. Nendesse ei saa suhtuda üleolevalt.“
Kas sa oled õnnelik?
„Mul on sellele kaks vastust – ma olen väga õnnelik ja ma ei ole üldse õnnelik. Kui ma poleks õnnelik siis ma poleks tänulik, aga nii palju on veel arenguruumi kuhugi jõuda. Tõeliselt õnnelikud oleme siis, oleme ennast teadvustanud igavese hingena, nii kaua kui meie jaoks on olulised välised kestad, nii kaua peame arenema. Kõik väline on ainult illusoorne.“
Kui kellegi tekkis huvi antud teemade vastu ja ta sooviks neist lähemalt teada saada, siis kuidas oleks võimalik sinuga kohtuda või osa saada erinevatest treeningutest.

„Ma ei ole väga organiseeritud inimene. Mind on raske leida, aga siiski mind ikka kutsutakse igale poole - koolidesse, firmadesse jne. Olen teinud selliseid kontsert-loenguid. Mänginud pilli ja rääkinud erinevatest mõtteviisidest. On üks üritus, mida olen juba aastaid korraldanud ja kuhu võib igaüks tulla. See on Etnoteka üritustesari Müstika tantsustuudios Tallinnas. Seal tantsime , seal on erinevad workshopid ja töötoad, seal on alkoholivabad kokteilid.  Ürituste eesmärgiks on õpetada ja näidata kuidas veeta vaba aega ilma toksiliste aineteta. Järgmine üritus on 19.novemberil ja sinna olete kõik oodatud. Infot selle kohta leiab internetist ja facebookist.“

Pühapäev, 2. oktoober 2016

Arno Kannike - piimapoisi elust

Piimamees Arno Kannike teab , kes on süüdi!
Arlet Palmiste

Mina elan Ambla vallas Sääskülas põllu ja metsa joonel.  Meie külas on lehmi rohkem kui inimesi. Oli ja on ikka praegu õnneks ka. Ühes külaotsas  pidas väiketalunik 50- pealist lehmakarja. Teises külaotsas asub Mägise suurfarm, kus loomi üle tuhande viiesaja.  Küla keskel aretab kolmas lehmakasvataja tõukarja. Lehmi on ja elu on.  Tänaseks on väiketalunik oma karja realiseerinud. Karjamaadel vuravad traktorid ja kasvab vili. Tõuaretaja on väga murelik, sest türklased, kes varasemalt kõik loomad rõõmuga koju viisid, on loobunud eesti karjast. Tõuaretaja meenutab oma külaskäiku Türgimaale, kui türklased soovisid eesti loomi nende uues kodus eestlastele näidata. Hüüdsid siis põllu ääres „hrsaih sekusupsti“ või midagi sarnast, kes neist aru saab. Ei saanud lehmadki ja ükski loom hüüetele ei reageerinud. Aga kui Tõuaretaja hõikas karjamaa ääres ilusas eesti keeles „Vissi, Vissi, Vissi“, kappas lehmakari igatsetud eestlasi uudistama. Karjamaal kosusid vaid Eestist pärit lehmad. Enam lehmi sinna ei viida.
Mägise suurfarm töötab hetkel täisvõimsusel, kuid omanikfirma on sulgenud oma teise farmi Roosnas. Lehmad said ekskursiooni Mägisele , kuid töökohad külas kadusid. Järjekordne majatäis rahvast on teel pealinna tööd otsima.
Mis jama sellega on, küsib lehmakauge inimene. Mida need karjakasvatajad kogu aeg  jauravad? Mida te toodate siis nii palju, kui turgu pole, ütleb üks. Miks te uusi turge ei leia, kui nii palju toodate, ütleb teine.  Ja mis peamine  - kes on tekkinud olukorras süüdi? Mõned arvavad süüdlaseks karjakasvajatajaid, sest viimased toodavad liiga palju. Ometigi toodetakse Taanis inimese kohta veel rohkem toorpiima ja seal sarnast muret pole. Teised peavad süüdlaseks töötlevaid tehaseid, et viimased ei suuda valmistada maailmaturu jaoks piisavalt atraktiivseid tooteid. Näiteks Leedu „Rokiskio“ juustutehas töötleb päevas rohkem piima kui kõik Eesti piimatööstused kokku ja valminud tooted lähevad suures osas ekspordiks. Teada on, et suur hulk Eesti piimast tänu heale kvaliteedile läheb samuti Leedu juustutehasesse. Kolmandad peavad tekkinud olukorra süüdlasteks kaupmehi, kes müüvad kauplustes piima alla omahinna püüdes saavutada konkurentsieelist. Neljandad peavad süüdlaseks tarbijaid, kes sedasama odava hinnaga välismaa piima ostavad, jättes kohalikud põllumehed käppa imema. Viiendad peavad süüdlaseks aga üht abstraktset tegelast nimega Riik. Riik, see on tema kodanikud ja territoorium ehk osake riigist olen ka mina. Kuna mina endal süüd ei näe, siis ei tohiks Riiki süüdistada. Süüdistada saab valitsust või ministeeriumi või mõnd ametnikku, kes vajalikul hetkel vajalikud tegevused on jätnud tegemata. Oma toidu tootmine peaks olema iga iseseisva riigi olulisi julgeoleku alustugesid. Sellepärast seda mujal maailmas riiklikult ka toetatakse. Meil jagatakse toetusi näpuotsaga nagu supile soola. Veel süüdistatakse tekkinud olukorras rahvusvahelisi kontserne, kelle sooviks on Eesti maaelu väljasuretada, et siis siin maad odavalt kokku osta ja oma tooteid müüa. Mina ise arvan, et üheks suureks süüdlaseks on eestlase kinnine loomus. Kõigile meeldib tammsaarelikult tööd murda ja toota, aga mida produktidega siis peale hakata, selleks pole mõistust ja kontakte. Ehk eesti müügimehed on rahvusvahelisel turul teinud senini halba tööd. Viimasel ajal on küll kuulda mõningatest positiivsetest arengutest, mis on hea, kuid hilinenud, sest enne saavad Eestis lehmad otsa, kui välismaised turud avanevad.
Kes siis ikkagi on süüdi, et tänane seis piimatootmises on selline nagu ta on ? Loodan, et minu küsimustele teab vastuseid anda Arno Kannike. Tema nimi ei ütle suurele osale inimestest midagi, kuid piimatootjad teavad teda väga hästi. Arno peab 4. novembril oma 74. sünnipäeva. See on alati meeldiv põhjus tagasi vaatamiseks. Arno Kannike on „piimapoiss“ sünnist saadik. Tema isa oli Äksi meierei autojuht ja pere elas meierei kõrval töölistemajas. Juba poisikesena askelda ta meiereis olles meistrile abiks lihtsamatel töödel. Peale kooli läks ta õppima Õisu Piimandustehnikumi piimatootmist. Peale kooli lõpetamist 1961.a läks Arno tööle  Tallinna Piimakombinaati. Kohe esimesel päeval andis meister karmi käsu, et tootmisruumidesse ei tohi tulla ükski võõras ja kõigil peab olema kogu aeg seljas valge kittel. Ometi astus Arno esimesel tööpäeval sisse kitlita tundmatu. Noore hakkaja mehena saatis Arno sissetungija viisakalt välja. Tunni möödudes sai ta  väljakutse direktori juurde. Ilmnes, et tundmatu näol oli tegemist tollase liha-piimatööstuse ministri Naruskiga. Kõik siiski mõistsid noore mehe tarmukust ja suuremaid probleeme sellega ei kaasnenud.
1962 aastal astus Arno Moskva Liha- ja Piimatööstuse Instituuti tehnoloogiliste protsesside automatiseerimise erialale. Kooli kõrvalt töötas ta A. Mikojani nimelises Lihakombinaadis laadijana. Nende brigaadi ülesandeks oli lihakered kaubaautodele laadida. Nupumehi on alati olnud ja oli ka lihakombinaadis. Paremad palad ja lihakered pandi autodele, kes laadijatele väikese rubla jätsid. Õhtuks kogunes nii päris korralik summa, mis meeste vahel ära jaotati. Arno vanemad olid sügavas veendumuses, et poiss on Moskvas pätiks läinud, sest kuidas muidu seletada, et poiss teenis tudengina rohkem, kui vanemad kodus kokku. Ülikooli-aegsete õpingukaaslastega suhtleb Arno tänase päevani. Seetõttu on ta kursis piimanduses toimuvaga ka väljaspool Eestit.
 Instituudi ajal lõi ta aktiivselt kaasa Moskvas õppivaid Baltikumist pärit tudengeid ühendavas klubis „Baltikum“, olles ühe perioodi klubi president. Klubi vilistlased käivad kord aastas koos tänaseni päevani. Koos võetakse ette põnevaid väljasõite ja meenutatakse endisi aegu. Samal ajal  Arnoga kuulusid klubisse tänased austatud akadeemikud Valdur Saks, Ene Ergma, Peeter Tulviste, rahvamuusik Igor Tõnurist jt
 Kooli lõppedes läks Arno tööle Konstrueerimis- Tehnoloogia Büroosse (KTB), kus tema peamiseks arendusobjektiks sai sublimatsioonimeetod ehk külmkuivatus.  Loomulikult oli tegemist Nõukogude Liidus äärmiselt salastatud uurimismeetodiga, sest just sellel meetodil valmistatud toitu kasutasid kosmonaudid. Laboratoorium asus Tallinna Külmhoone territooriumil. Toidud olid niivõrd maitsvad, et kord üle Eesti lennates tervitas kosmonaut Georgi  Gretsko isiklikult Arnot hea kõhutäie eest. 
1980.a määrati Arno Tallinna Piimatoodete Kombinaadi direktoriks. Tallinnas toimus samal aastal olümpia purjeregatt ja seega ootasid kombinaati ees suured väljakutsed. Olümpiamängude ajal vähenes Tallinnas piimatarbimine enam kui kaks korda. Oskate arvata põhjust? Nimelt saadeti linnakodanikud olümpiamängude ajaks Tallinnast välja. Polnud vaja et inimesed kaunist linnapilti risustaks.
Mõni aeg hiljem alustas Arno ainsa eestlasena õpinguid NSVL Rahvamajanduse Akadeemias ehk rahvakeel i ministritekoolis. Kooli lõpetanuna ei leitud talle sobivat kohta Liha- ja Piimatööstuse ministeeriumis ja Arno suunati Plaanikomiteesse.
Tema ametialane kõrghetk saabus 1986, kui ta määrati üleliidulise Teaduse ja Tehnika Keskuse direktoriks töökohaga Moskvas. Instituudile allusid kõik sarnased instituudid 82 linnas üle suure Nõukogude Liidu. Kokku töötas tema alluvuses umbes 14 000 töötajat, teiste hulgas sadu professoreid ja paar akadeemikut. Peaks uurima, et kas mõni nõukogudeaegne ametnik veel nii kõrgele jõudis.  
Oma peamiste töökohustuste kõrvalt on Arno olnud Eesti Piimandusmuuseumi asutajate hulgas Imaveres.  Samuti on ta Eesti Piimaliidu taasasutajaliige ja suured on tema teened, et Eesti Piimaliit taastas esimesena endistest liiduvabariikidest oma liikmelisuse rahvusvahelise Piimaföderatsioonis juba 1991. aastal. Sellega seoses meenus Arnole tore lugu, kui oktoobris 1991 toimunud Piimakongressil Jaapanis tundsid korraldajad huvi, et kas sini-must-valget lippu võib ikka ametlikult kasutada.  Tänavu möödub sellest tähelepanuväärsest tähtpäevast 25 aastat.
Vat selline mees on see Piimamees. Kuigi ta enam ametlikult piimanduses tegev ei ole, siis jälgib ta hoolega seal toimuvat. Katsuks saada siis vastust , kes on süüdi?
Kes on süüdi, et Eesti piimanduses kiratseb?
Mina kipun ikka valitsust süüdistama. Meie valitsus on liiga liberaalne, nad ei kaitse oma turgu. Isegi Saksamaal doteeritakse piima tootmist, aga Eestis ei ole seda kunagi tehtud. Meie looduslikud tingimused on väga head piimakarja kasvatamiseks ja meie piim on väga hea kvaliteediga, kuid siiski tuleb see kätte kallimalt kui mujal maailmas. Meie ei saa nii odavalt piima vabrikutesse suunata. Eesti turu kaitsmiseks ja piimanduse olukorra parandamiseks tuleb kiiresti teha poliitilisi otsuseid. Samas teeks üleskutse, et rahvas hakkaks jooma igapäevaselt rohkem piima, mitte palju kallimat välismaa pudelivett. Piim on palju kasulikum janukustutaja ja samuti majanduse jaoks tulusam.
Mida saavad teha eesti piimatootjad, et oma toodangu müüdavust parandada ja läbi selle eesti piimakarjakasvatajatele paremat hinda pakkuda?
Oma tootevalik tuleb üle vaadata. Tööstused pole viimase 25 aasta jooksul väikeste eranditega eriti edasi arenenud. Veidi on tehtud uuendusi, kuid väga pole oma tootmisliine arendatud. Tööstused pole uutele konkurentsivõimelistele toodetele rõhku pandud. Viimasel ajal räägitakse palju riigi poolt 15 miljoni euroga toetatud uue piimatööstuse rajamisest. Sellest räägitakse mitu aasta, aga tegudeni pole jõutud. Nii kaua läheb eesti piim Leetu. Nemad on leidnud oma sihtturud ja toodavad nendele suunatud tooteid, eriti itaallastele. Sealsed pitsad on paljud kaetud leedu juustuga. Leedukad on rajanud oma äriidee laabijuustutedele, need on kõvad juustud, mille valmimisaeg on kaks aastat. Meil pole vastavad tehnoloogiat.  Võrus toodetakse sarnast juustu , kuid nende toodangumaht on väike ja kvaliteet pole vist ka nii hea. Sihturgudega tuleb rohkem tööd tea. Leida meie piimakvaliteedile ja nende soovidele vastav toode ja siis seda toodet arendada.  Eestis on lubatud lehmade toitmiseks kasutada geenmuundatud sööta. Jaapanlased ja hiinlased on selles osas väga tundlikud, kui me seda ei muuda, siis sealsed turuuksed meile ei avane. Sellega tuleb täna tegeleda, et müüa meie puhast loodust ja sellega seoses ka puhast piima. Selleks on olemas maailmas turg.
Kas ainult Eesti piimtootjad on hädas või on mujal maailmas ka probleeme?
Käisin just ühes väikeses Ungari jäätisetehases. Kogu sealne toormaterjal tuuakse Itaaliast, kaasa arvatud piim. Itaalias on parimad jäätisetootmise masinad ja oma toodangu kõrge kvaliteedi tagamiseks tuuaksegi kogu tooraine kohale Itaaliast. Tallinna Külmhoone oli omal ajal samuti suur kvaliteetse jäätise tootja. Keila tsehh tootis spetsiaalselt Eesti värsket tavapärasemast rammusamat jäätise koort. Selle kvaliteet oli väga hea ja see tagas toodete värskuse ja kõrge kvaliteedi. Leedukatel läheb väga hästi ja piima kokkuostuhinnad on alati olnud kõrgemad kui meie omad. Seda vaatamata faktile, et neil lisandub piima hinnale veel ka transpordihind. Meil toodeti headel aastatel 550 kilo piimatooteid inimese kohta aastas. Uus-Meremaal toodetakse 2200 kilo ja kõik müüakse välja. Tänaseks on meie piimatoodang umbes poole võrra langenud ja ikkagi seisame probleemide ees. . Venemaaga võiks saada suhted korda, sest sinna müüa poleks üldse raske. Vanasti müüdi Peterburi  100 tonni toorpiima päevas. Tartust läks iga päev tsisternrong sinna poole teele. Need olid head ajad. Venemaal tänasel päeval  karjaksvastus suureneb, sest mis neil üle jääb, kuid nende piima ja piimatoodete pole ka venemaalase jaoks harjumuspärase kvaliteediga. Kunagi töötati välja vene turgu silmas pidades vene juust, mida tehti sordita piimast. Piima kvaliteedinäitajad polnud selle juustu tootmise juures olulised. Võru toodetud Vene juust oli Venemaal väga populaarne. Kui Moskvas mõnes kaupluses olid müügil eesti või, juust või hapukoor, siis olid lettide taga järjekorrad. Eesti jäätist viidi omal ajal Saksa DVsse ja Venemaale. Seega oleks ka täna võimalik leida turge.  1960 aastal Abja võitööstuses praktikal olles ei saanud me tootmisesse pausi teha, sest nõudlus oli suur. Seepärast viskasime meister Peedu Lälliga kulli ja kirja selle peale kumb saab laulupeole sõita. Peedu võitis ja läks laulupeole, mina pidin masinaid töös hoidma. Usun, et ka tänapäeval on võimalik välisturud üles leida ja selle turu jaoks sobivaid tooteid pakkuda. Selleks tuleb teha algatuseks õigeid poliitilisi otsuseid.
Kes peaks seisma Eesti piimanduse argu eest?
Tänasel päeval Eesti Piimaliidu enam olemas ei ole. Ei peetud vajalikuks. Piimandusega tegeleb Põllumajandus-Kaubanduskoda, kus selleks on ametis üks inimene. Veel mõni aeg tagasi ei võtnud isegi põllumajandusministrid piimanduses toimuvat väga tõsiselt. Vastuolud poliitikute ja põllumeeste vahel algasid juba Laari valitsuse ajal ja ega need suhted palju paremaks pole läinud. Valitsus peab seisma oma ettevõtjate huvide eest ja aitama kaas välisturgude avanemisele. Seda tööd on hakatud tegema, kuid see on veidi hiljaks jäänud.
14. oktoobril on kõik oodatud Imavere Piimandusmuuseumi, kus avatakse nõukogude perioodi ( 1950-1991) ekspositsioon. Arno, sa pead seal ka väikese ettekande. Miks nii oluline periood eesti piimanduses on seni tähelepanuta jäänud?

 Imavere muuseum on riiklik muuseum ja sõltub oma arenduses riiklikust rahastusest ehk tihtipeale on selleks ministri isiklik huvi antud teema vastu. Nõukogude perioodi ekspositsiooni vastu olid mitmed ministrid, kes ei pidanud seda perioodi oluliseks eesti piimanduses. Nad ei tajunud selle aja tähtsust, kuid sellel baseeruvad eesti piimatööstused tänaseni. Seega leian, et see on väga oluline väljapanek ja eriti tore, et selle avamine toimub just eesti piimanduse rahvusvaheliste suhete taastamise 25. aastapäeval.