Eestlase kultuuriruumist

 Valimised ja valmislubadused panevad inimese mõtlema vastuolude peale. Miks on nii, et mõned ideed tunduvad olulised ja head ja teised sisutühjad ja kasutud. Ometi võideldakse mõlemate eest raevukalt rusikaid vastastikku rusikaid vibutades.

Seepärast tuleb endale aeg-ajalt meelde tuletada, et Eesti on rahvusriik, mis on sündinud eestlaste rahvuse , keele ja kultuuriruumi kaitseks. Ilmselgelt sellest üheselt mõistetavalt tõsiasjast lähtuvad kõik teised eesmärgid ja kokkulepped. Kuid ometi tõstavad vahel pead jõud, kes väidavad, et ega siis ainult eestlastel pea olema eestis hea elada. Ikka kõik on siia oodatud ja ikka kõigil peab siin hea olema. Kas ikka peab? Kas peab Eestis hea olema elada ka neil, kes eestlasi, tema keelt ja kultuuri ei austa? Ma arvan, et ei pea. Õigus saada osa riigi hüvedest peab olema ikka ainult nendel, kes üheselt mõistavad, et selle miljonilise rahva ainus võimalus ka tulevikus eksisteerida on kompromissitu kaitse oma keele ja kultuuri eest. Sulandudes ja kaitset lõdvendades kaovad keel ja kultuur kiiresti, sest surve väljaspoolt on valutekitavalt tugev. Ometi imbuvad sellest kaitsemüürist läbi ideed, mis kutsuvad üle globaliseeruma, sest eesti keele ja kultuuriga ei ole maailmas midagi peale hakata. Meie kultuuriruumi vaimne kaitsemüür peab olema oluliselt tugevam kui sõjamasinatega mehitatud riigikaitse. Meie riik võidakse ju vallutada, kuid kui meie vaimne kaitsemüür püsib, siis jääme rahvana kestma. Kui langeb vaimne kaitsemüür, siis kaob rahvus ja peale seda kingime oma rahvusriigi vabatahtlikult esimesele soovijale.

Mis asi on siis eestlase kultuuriruum? Juri Lotman on öelnud: „Peale individuaalse mälu on olemas meie kõigi ühine mälu – kultuur.” Kultuuriruum on rahvuslik märgisüsteem, mis on kujunenud läbi aastasadade. See salapärane märgisüsteem on lõpuni mõistetav vaid siin sündinud ja selles ruumis kasvanud inimesele. Eks olete kõik käinud välismaal ja tajunud, et ei mõista, miks mida vahel millekski tehakse. Tihti on kuulda, kuidas mõned agarad kultuurikandjad tungivad võõrasse kultuuriruumi ja hakkavad oma kogemusest lähtuvalt õpetama, et kuidas asjad peaks käima ja kui valesti elatakse. Eks oleme seda ka ise tajunud Euroopa tarkpeade poolt, kes vahel oma rahva teadmatust eeldavad ka meilt ja siis hakatakse õpetama, selle asemel, et vaikides hoopis meilt õppida.

Sellesse rahvuslikku märgisüsteemi kuulub ka keel ja vaid keelt valdavatele inimestele mõistetavad keelelised eripärad. Eks oleme kõik kokku puutunud google translatega, kes ei mõista keele taga tema tähendust. Nt tuleb mees tuppa ja ütleb: „Tuleb nagu oavarrest”. Eestlane saab aru, et sajab tugevat vihma, kuid võõrkeelne arvab, et mees kohtas päkapikku, kes tuli oa otsast. Oluline on teada ka, kuidas öeldakse. Sama lause rõhuasetusi muutes võib muutuda ka ütlemise sisu. Mina viskan nalja, aga keelt mitte mõistev inimene solvub. Muidugi on keel elav instrument ja seepärast ka pidevas muutumises. Pidevalt tuleb keelde juurde uusi sõnu või termineid ja see on loomulik. Paljude tänasete igapäevaseid sünad on keelde toodud keeleteadlaste poolt ja pole sugugi alati rahva poolt kohe omaks võetud. Kuid täna me enam seda ei mäleta.

Kultuuriruum on terviklik süsteem. Lisaks keelele moodustavad kultuuriruumi paljud pisikesed igapäevased harjumused. Kultuuriruumi osaks on ka söömisharjumused. Mitte ainult meil söödavad söögid , vaid aeg, millal mida süüakse ja kombed, kuidas süüakse. Kultuuriruum on ka omavahelised suhted ja suhtlemised. Eestlane ei kipu võõrast kallistama või suudlema ja me ei ole sellestpärast veel tundetud või külmad. Eestlane ei kipu armastust avaldama. Armastust tuleb märgata läbi väikeste märkide. Kõik see on võõramaalasele võõrastav ja mõne jaoks kindlasti ka vale. Siis tuleb kuulus välismaa psühholoog ja räägi , kuidas ennast avada. Milleks? Õppigu parem märke märkama. Eks eestlane sellepärast ka metsa kaitseks välja astub, sest mets on meie identideedi oluline osa. Rahvana me ei kujuta ette olukorda, kus meil ei ole võimalust tegeleda korilusega või minna metsa jalutama. Võimalus korjata metsas seeni ja marju on enamusele maailmast mõistetamatu. Metsadega koos võetakse suur tükk meie rahvuslikust eneseteadvusest ja selle ees on vaid meile mõistetav hirm, mida välismaine ärimees ei saa kunagi mõistma. Mulle meeldib Jaan Kaplinski kirjutatu: ”Me ei saa leppida sellega, et inimene on nagu toru või torustik, kus peab ajaühikust läbi minema aina enam ressurssi st peame tootma, kulutama, ära viskama aina enam seda, mida loodusest saame. Nüüd kulutame, laseme oma keha ja kodukeskkonna süsteemist läbi rohkem, kui loodus suudab pakkuda.” Eestlase põhiolemuses on alati olnud kokkuhoidlikkus ja Ameerika imporditud majanduskasvule rajatud ühiskonnamudel pole meile kunagi päris omaseks saanud. Maa, looduse, ja inimeste hävitamine kasumi nimel pole eestlasele mõistetav ja tekitab mõistetavat viha. Meie kultuuriruumi rünnatakse vaimselt ja see on meie rahvusele palju suuremaks ohuks, kui mistahes pommid.

Lõpetuseks loomingust. Muidugi on ka kunstiline looming kultuuriruumi osa ja lähtub nendestrahuslikest kogemustest. Nii on looming tihtipeale mõistetav vaid samas kultuuriruumis elavatele inimestele. Looming on rahvusliku kogemuse talletamine. Iga loominguline kunstiteos on elava hetke jäädvustus, dokumentaalne jälg tänasest päevast ajalukku. See on ka põhjus, miks peame rahvana oma loojaid hoidma ja looma neile loominguks sobivad võimalused. Arhiivid talletavad meie ajalugu, kuid kultuuriline looming paneb selle tuleviku jaoks elama.

Hoidkem oma maad, keelt, kultuuri ja tema loojaid.

SAGADI PARUNIÄRRA MÕRVALUGUDEST

 

Jaanuari lõpul toimunud Eesti kirjanduse nädalal räägiti väga palju kirjanduse mälupaikadest. Need on siis reaalsed kohad meie ümber, kus toimuvad kirjadusteoste tegevused. Omas mõttes olen jaganud kirjanduse tegevusväljad kaheks. Esiteks kirjaniku enese elukeskkond ja sellest tingitud mõjutused tema loomingus. Siin on heaks näiteks Tõnu Õnnepalu, kelle kogu looming kulgeb tema elukohti mööda. Lugedes Õnnepalu loomingut saame kiirelt teada, kus ta parasjagu toimetamas on. Viimasel ajal ammutab Õnnepalu inspiratsiooni Jõgevamaalt ja Luua Puukoolist. Mulle enesele meeldib väga ka Aleksander Suumani luule, mis lisaks kohale on uue elu andnud ka seal elanud inimestele. Miski ei ole tema luules juhuslik ja nii räägivad luulelised jutustused vägagi täpselt külas elanud inimestest ja nende omavahelistest suhetest. Mul oli õnn koostöös Toomas Suumaniga teha tema isa luulest kirjanduslik põimik, mis tuleb sügisel lavastamisele koostöös Viljandi Kultuuriakadeemia lavatudengitega. Õnn, et tuleb, sest algselt pidime seda tegema koos Toomasega. Aga aeg tegi sellest hoopis teise näitemängu. Neist tänasel päeval aktuaalsetest lugudest, mis kirjeldavad kaasaegset maailma autori ümber, saavad kunagi ajaloolised romaanid ja tulevased põlved uurivad neid kui dokumentaalseid materjale. Siin meenub Jan Kausi miniatuuride raamat „Tallinna Kaart”, mis on küll kaasaegne kirjandus, kuid loob oma tagasivaatelise sisuga tänasele lugejale teatud Tallinna piirkondadest hoopis teistlaadi nägemuse. Kaus kirjeldab seal oma tundeid ja nägemusi ja neid ei saa võtta päris dokumentaalse tõena, kuid samas pole ühe inimese mälestus ju kunagi ka vale. Vastandina võib välja tuua Eduard Vilde „Prohvet Maltsveti”, mille eeltööna külastas autor Maltsvetiga seotud kohti ja kirjutas üles tema kaasaegsete mälestusi. Seega on ilukirjanduslik romaan siiski ka päris tugev ajalooline dokument, sest koha, aja ja inimeste kirjeldused on seal vägagi detailitäpsed ja tõepärased.

Siit jõuamegi teise jaotuse juurde, milleks on ajaloolised romaanid. Romaanid, mille kirjanduslik tegevus viib lugeja teise aega kajastades teatud sündmusi läbi autori nägemuse. Kohe meenub „Pirita kloostri viimased päevad”, „Mahtra sõda” , „Nimed marmortahvlil” ja muidugi Indrek Hargla Tallinnas askeldava apteeker Melchiori lood. Ajalooliste kriminaalromaanide, mille tegevus toimub Eestimaal, hulgas on ka üks kurioosum ehk Jules Verne „Draama Liivimaal”. Maailmakuulus kirjamees ei külastanud kordagi Eestimaad, kuid ometi tõi oma romaani tegevuse Pärnu lähistel asuvasse kõrtsi. Teda ajendas selleks Euroopa – Peterburi vaheline maantee, kus liikus vägagi kummaline ja suursugune rahvas ja kus on palju rahvast , siis seal võib alati midagi juhtuda. Sealjuures on Verne Eestimaa kirjeldamisel detailides vägagi täpne.

Kirjanduse tegevusväljadest on saanud läbi uuemal ajal ka turisminduse üks harusid. Ka Eestimaal viivad mitmed turismifirmad soovijad kirjandusteoste toimumiskohtadesse. Siin pole mõtet pikemalt rääkida kooli kohustuslikest sihtkohtadest nagu Palamuse või Vargamäe, vaid ka uuema kirjanduse jälgedest. Kohe meenuvad Vahur Afanasjevi „Serafima ja Bogdan” või Paavo Matsini „Kongo tango”, mille inspireerituna avati Tartus samanimeline kohvik, mille kujunduses on kasutatud tsitaate romaanist. Seega kirjandust saab müüa ka kirjandusväliselt.

Nüüd olengi oma pika sissejuhatusega jõudnud viimastel aastatel Lääne -Virumaale tugeva kirjandusliku jälje jätnud Ain Küti Sagadi paruni mõrvalugudeni.

Käesoleva aasta algul ilmus autorilt juba neljas raamat nimega „Kolme kaardi mõistatus” antud sarjast. Tegelased on saanud lugejatele eelnevatest raamatutest tuttavaks. Kriminaalseid lugusid lahendavad Sagadi mõisahärra Paul Aleksander Eduard von Fock, tema mõisavalitseja Gerhard Wagner ja Annikvere mõisapreili Maria Juliana von Nottbeck. Von Focki tegevuse ajendeiks on tema amet meeskohtu eesistujana, mis kohustab teda segaseid lugusid paljastama. Kolmes esimeses raamatus on ta seda ka vägagi eeskujulikult teinud. Kuid neljandas raamatus kahtlustavad kohalikud mõisnikud von Focki liigses agaruses ja tagakiusamises ja nii võetakse von Fock auväärt ametist maha ja tagandatakse teiseks assessoriks. Südamevalu ajab von Focki jooma ja rikub suhted sõpradega. Lisaks otsustavad kohalikud mõisnikud talle vingerpussi mängida ja näidata, mis tunne on, kui sind alusetult süüdistatakse. Kõik on valmis, et möll võiks alata. Nagu oligi arvata läheb vingerpuss vett vedama ja see, kes pidi teesklema surnut, tapetakse päriselt. Kõige tõenäolisem süüdlane on Sagadi mõisavalitseja Wagner. Uus meeskohta eesistuja, Idavere mõisnik Gernet, kõrvaldab von Focki uurimisest, kuid see ei hoia von Focki tagasi, vaid annab hoogu motiveeritult tegutsema. Möll läks lahti. Salapärased kaardid sifreeritud kirjaga mõrvatu taskus tunduvad olevat mõrva lahenduseks. Mõisnikud süüdistavad teineteist, kuid süüdlast ei kuskil. Samuti ei ärka oodatud armastust preili von Nottbecki ja von Focki vahel. Lugeja ootab seda juba ammu. Sisukokkuvõtteks olgu mainitud, et kogu tegevuse ajendiks on atentaadikatse keisrile, kes Virumaalt läbi sõidab. Õnneks hoitakse atentaat ära ja paljastatakse ka süüdlased. Armastust ikka ei kuskil. See oli sisust lühikokkuvõte.

Romaanil on omad vead ja omad tugevused. Romaani tegelased on suhteliselt üheplaanilised ja nende iseloomudest saab lugeja aimu vaid aimamisi. Von Focki kohta annab autor vihje, et tal tekkisid joomahood, kuid romaani käigus see ununeb. Von Nottbeck tundub olevat Von Fockist sisse võetud , kuid suuremate tunneteni see siiski ei lähe. Armastust ei ole ka teiste tegelaste vahel. Pigem on preilist autor üritanud luua veidi sarkastilist ja humoorikat tegelast, kes mõisniku tegevust kommenteerides pillub teravaid kilde. Samas ka mitte väga teravaid ja naljad tunduvad romaanis kui piinlikud täiendused, mis toimetaja palvel lisatud, et raamat ei oleks liiga sünge. Ka romaani kõrvaltegelased on visandatud vaid pealiskaudselt. Nii ei saa me päris täpselt lõpuni aru mõrvari motiividest või tema tegevuse sügavamatest ajenditest. Autori energia on läinud tegevuste kirjeldamisele ja nii on jäetud tegelased lõpuni avamata. Samuti pole kõige tugevamad romaanis leiduva dialoogid. Dialoogides puudub ajastule omane kõneviis ja pigem on need tänased käibefraasid. Autor ei ole tegelastele andnud eripäraseid kõneviise, mis avaks tegelase tausta. Olgu siis eripärad linna ja maa-aadli kõneviisis. Kuigi tegevus toimub Eestimaal, siis ei ole tegelaste hulgas eestlasi. Minu jaoks on see romaani juures miinuseks, sest ühe mõisa juures mängisid töölistest eestlased väga olulist rolli.

Kuigi autoril on Sagadi parunile veel palju juurde anda, siis on romaanisarjal ka omad väga suured tugevused. Ain Kütt, kes ajaloolasena töötab igapäevaselt Sagadi mõisas, on kirjeldanud suurepäraselt ajaloolisi olusid ja sidunud ajaloolised faktid ilukirjandusliku loominguga. Ootasin väga Sagadi mõisahärra uut raamatut ja seda just ajaloolise tausta täpse ja nauditava kirjelduse pärast. Mul oli võimalus mõni aeg tagasi külastada loengut, kus Ain Kütt kirjeldas oma uurimistööd romaani tarbeks ja rääkis juurde seda, mida romaanis kirjas ei ole. Pean ütlema, et tegemist oli äärmiselt huvitava ettekandega ja kellel võimalust, siis kindlasti võtke võimalusel aega Ain Küti loengut kuulata. Ajalugu on ääretu varasalv lugusid, kus välja saab võtta just need, mis hetkel päevakohased või enesele südamelähedased. Samas saab iga ajaloolist sündmust esitada ka just autori soovidest lähtuvalt ja nii võivad samast loost erinevad autorid teha sisult täiesti erinevad ilukirjanduslikud teosed. Sagadi parunihärra mõrvalood avavad u 200 aasta tagust elu Virumaa mõisates. Romaan sarnaneb kroonikale, kus teatud olustikulised kirjeldused võib romaanist välja tõsta ja eraldi vaadelda. Samas see ei kahjusta romaani süzeed. Olgu näitena toodud Vinni stift ehk aadlipreilide pansionaat. Kirjeldus, kuidas sinna satuti, milliseid eesmärke kool omas, kuidas suhtusid kohalikud mõisnikud kooli või millised ootused temale olid. See on täiesti eraldi käsitletav ja väga huvitav lisa ajaloo kuivadele faktidele. Samuti kirjeldus, kuidas toimisid postitee-äärsed kõrtsid, kes neid majandasid ja millised kohustused neil olid. Sarnaseid kirjeldusi võib leida romaanist mitmeid. Ajalooliste märkide ilukirjanduslikud avamised on kindlasti Sagadi parunihärra mõrvalugude kõige tugevamaks küljeks. Raamatus trükitud kaart romaanis nimetatud mõisate asukohtadega annavad võimaluse need tänasel päeval läbi sõita ja viia end romaani abil ajaloolisesse keskkonda.

Igal juhul on Virumaa saanud juurde mitmeid kirjanduslikke sihtkohti, mis tänu Ain Küti romaanidele on huviliste jaoks elama hakanud.

Erakondade valimeelsetest kultuuriprogrammidest

Erakondade valimeelsetest kultuuriprogrammidest

Valimised on tulemas ja tegin kodutööd vaadates läbi valimistel osalevate erakondade ideed ja lubadused kultuurivaldkonnas. Laiendades võib öelda, et kultuurielu sõltub suuresti riigi rahakoti suurusest ja jagajate lahkusest. Seega suunad kultuurimaailmas võivad olla vastavalt valitsevale erakonnale vägagi muutlikud. Kõige enam pööratakse programmides tähelepanu kultuuri kättesaadavusele ehk neile allikatele, mis tooksid kultuuri raha juurde. Näiteks: et Eesti filmidel oleks mitmekeelsed tõlked ja nad leviks digiplatvormidel, et eesti kirjandus ja muusika jõuaks maailma jne. Muidugi lubavad kõik hoida traditsioone, nagu laulupidu. Kõige mahukamad kultuuripoliitika programmid olid Reformierakonnal, Eesti 200 ja Rohelistel. Kõige enam pöörduvad otse loomeinimeste poole sotsiaaldemokraadid. Kultuuri rahvusluse ja riigi alusena mainib Isamaa. Samas ei lubanud ükski, et raskete aegade saabudes ei ole kultuur esimene, kellelt raha ära võetakse. Siiski saaks igast programmist parema välja võttes koostada Eesti tuleviku jaoks väga hea kultuuriprogrammi. Ainus küsimus on, et kuidas panna erakonnad ühiselt võitlema eesti kultuuri pikaaegse kestmise eest ja et võetaks arvesse ka nende erakondade mõtteid, kes riigikogusse ei pääse. Edetabelit otseselt koostama ma siin ei hakka, aga mina annaks oma hääle rohelistele.

Lisan erakondade kultuuriprogrammide kokkuvõtte.

SOTSIAALDEMOKRAADID

Pöörab palju tähelepanu inimestele kultuuris ja nende hakkama saamisele. Paremad palgad, suuremad toetused, ravikindlustus jne. Ilus lause programmist

„Kultuur teeb meist eestlased ja hoiab meie vaimset tervist kriisiaegadel.”

ISAMAA

Rahvus-idealistlik tuleviku nägemus. Seab ainsana kultuuri rahvuse säilimise mõõdupuuks. Lisaks on palju juttu keelest ja keele tähtsusest rahvuse säilimisel. Jutt on siiski ilma suuremate originaalsete lubadustega. Võimeline tegema teistega koostööd, sest on palju kattuvusi. Ilus lause:

„Perekonnas omandatud keel, kultuur, väärtused, ellusuhtumine ja hoiakud moodustavad identiteedi baasosa.”

PAREMPOOLSED

Ei suutnud programmist leida kultuuri kohta ainsat sõna. Üleüldse on nende programm kehvasti esitletud. Raske leida otsitavat.

REFORMIERAKOND

Keskendub suuresti digikultuurile ehk eestikeelse kultuuri kättesaadavusele. Tähtsustab loomemajanduse ja intellektuaalse omandi osa üldise majanduse taustal. Loomemajandus õigete investeeringute korral võib olla väga tulutoov ja kindlasti majandaks ennast ise ära. Ilus lause : „Eesti keel on kultuuri olulisim osa. Eesti keeles peab olema võimalik saada ja edastada teavet kõigil tehnoloogilistel platvormidel.”

EKRE

Ainus lause : „Toetame senisest enam rahvusteadusi ning Eesti algupärase kirjanduse, kunsti ja muusika edendamist. Viime sisse eesti kultuuriloo kursused ja taastame eesti kirjanduse kursuse nii põhikoolis kui ka gümnaasiumis.” Tore.

KESKERAKOND

Paljusõnaline , täis mitmeid väikseid lubadusi, mida ellu viia. Samas oleks sellised võinud nad ammu ära teha nt tasuta muuseumipühapäevad, suurem kultuuriranits lastele, filmilinnak jne. Puudub suurem plaan. Sponsorluse osas lubavad algatada maksudebati, selle asemel, et koheselt toetused kultuuri heaks ehk sponsorlus vabastada maksudest. Ilusat lauset polegi välja tuua.

EESTI200

Ma arvan, et kõige mahukama kultuurilise programmiga. Seavad aluspõhimõtteks Jakob Hurda öelda: „Kui me ei saa suureks rahvaarvult, peame saama suureks vaimult!“ Maalivad ilukirjandusliku pildi, milline peaks Eesti kultuuriruum olema 2035 aastal. Mainivad ainsana viipekeele tähtsust. Ilus lause: „Kultuuripoliitika märksõnad järgneval neljal aastal on digitaalsus, mitmekesisus ja rahvusvahelisus.”

ROHELISED

Pole neistki midagi arvanud, aga programm väga põhjalik ja rohelisest maailmast lähtuv. Ka kultuur on roheline ja plasttopse üritustel ei ole. Palju juttu pärandkultuurist ja looduse ja kultuuri koosmõjust. Mainivad põlisrahvaste tähtsust Eestis. Kultuur on oluline osa riigikaitse laiast käsitlusest ja positiivse väliskuvandi loomisest. Inimeste kultuurielus osalemine tõstab elanike silmis riigi usaldusväärsust ja tugevdab ühistel demokraatlikel väärtustel põhinevat ühiskonda. Ilus lause: „Reguleerime põliskultuuridest pärinevate psühhedeelsete loodussaaduste rituaalse kasutuse – potentsiaalselt positiivse sotsiaal-kultuurilise mõjuga kombestiku, mis on viimastel aastakümnetel levinud Euroopasse ja üle maailma.” Ootan.

Kultuurilubadused 2023

 

Sotisaaldemokraadid

Palju ilusaid mõtteid ja ongi õiged ja head, kuid fookust ei ole.

4. ELUJÕULINE JA AVATUD KULTUURIRUUM

4.1. Kultuur püsib inimestel – loojatel ja kultuuris osalejatel Kultuuri ülesanne on ühtaegu hoida eestlust, toetada avatud ja salliva ühiskonna kujunemist ning aidata käia kaasas muutustega maailmas. Eesti kultuur püsib pühendunud loomeinimestel ja kultuuritöötajatel. Nagu iga teine töötaja, vajab ka kultuuritöötaja palgastabiilsust ja sotsiaalseid tagatisi. Kultuur peab olema kättesaadav inimese kogu elukaarel, sõltumata inimese elukohast, vanusest, päritolust, erivajadusest, sotsiaalmajanduslikest võimalustest. Kultuur teeb meist eestlased ja hoiab meie vaimset tervist kriisiaegadel. • Suurendame kultuuriranitsa summat 150 eurole lapse kohta, mis võimaldab igal lapsel lasteaiast gümnaasiumini käia teatris, kontserdil, muuseumis, kinos või näitusel. • Kolmekordistame kohalikele omavalitsustele suunatud huvihariduse fondi, suurendades seeläbi regulaarse ja mitmekesise huvihariduse kättesaadavust. • Tagame kõrgharidusega riigi kultuuritöötajatele vähemalt Eesti keskmise palga ning koostöös omavalitsuste ja ametiühingutega kaotame riigi ja omavalitsuse kultuuritöötajate palgavahe. • Rakendame ravikindlustuse, töötuskindlustuse, vanemahüvitise ja pensionistaaži süsteemi vabakutselistele loovisikutele. Võimaldame töösuhtes olemist loometoetuste saamise ajal. • Jätkame palgatoetuse maksmist kooride, rahvatantsurühmade, orkestrite ja rahvamuusika kollektiivide juhtidele, et hoida nende palk kultuuritöötajatega võrdsel tasemel. • Tagame kunstniku- ja kirjanikupalga jätkumise, suurendame palgasaajate ringi ning rakendame filmirežissööri- ja heliloojapalga süsteemi. • Muudame ettevõtete ja eraisikute kultuurile ja spordile tehtavad annetused maksuvabaks. • Tõstame laenutushüvitisi ning indekseerime autorihüvitisfondi, et loetavatele kirjanikele ja illustraatoritele maksta õiglast hüvitist nende töö eest. • Toetame eesti keele ja kultuuri õpet sõjapõgenikele ning toetame kõigi sisserännanute kohanemist kultuuris osalemise kaudu. • Muudame erivajadusega inimestega arvestamise kultuurisektoris enesestmõistetavaks, nii et kultuur on kättesaadav nii füüsiliselt kui ka digitaalselt. • Hoiame ja arendame Eesti näitekunsti ja teatreid. Seadustame mitmeaastased toetuslepingud, suurendame rahastamist ja loome meetmed näitekunsti vormide ja muude loometegevuste põimimiseks, sh teatriresidentuurideks. • Väärtustame digikultuuri arengut ning aitame kaasa digipöördele ja digipädevuste omandamisele kultuurivaldkonnas. Toetame mängutööstust eestikeelsete hariduslike mängude loomisel. • Peame oluliseks kultuuriharidust, et kultuur oleks lõimitud koolitundidesse. • Tagame meedia sõltumatuse ja vabaduse, muudame Eesti Rahvusringhäälingu nõukogu koosseisu mitmekesisemaks ja suurendame kompetentsust. • Kohustame rahvusvahelisi voogedastusplatvorme panustama kohalikku filmitootmisse ning töötame globaalsete digihiidude õiglase maksustamise nimel. • Vähendame kultuurisündmuste, perioodika ja raamatute käibemaksu

PAREMPOOLSED

Nende programmist sõna kultuur või mõnel muul moel ei leidnud

ROHELISED

5. Kultuur

Me vajame ühiskonnahüpet, kultuurilist muutust, mis aitaks meie inimestel hoida ja kaitsta oma elukeskkonda. Meie kultuuripärandis on olemas väärtusruum, mida on vaja taaselustada, et taastada inimese ja looduse kooskõlas toimimist. Kultuur ja loovus saavad aidata meil ületada ees ootavad kriisid.

Kultuur on meie identiteedi kandja. Nii meie kultuur kui ka meie identiteet on mitmekesised ja rikkad, ühendades põliseid ja kaasaegseid lõimi. Meil tuleb hoida nii kultuurilist kui looduslikku elurikkust. Kultuuriline elurikkus teeb meid tugevamaks.

Tänapäeva ühiskonna keerukus nõuab hariduse kõigi astmete ja liikide ning teadus- ja kunstiloome sidusust. Loovad ning haritud inimesed on innovaatilised kõigis ühiskonna arengusuundades.

Jõustame loomingulisi tegevusi kõigis kultuurivaldkondades ning kihtides, sh põliskultuur, pärandkultuur, rahvakultuur, professionaalne kultuur, maailmatasemel algupärandite loomine, kaasaegne rahvakultuur ja digitaalsed loomelahendused.

5.1. PÄRANDKULTUUR

1. Tõstame vaimse kultuuripärandi alast teadlikkust ning kultuuripärandi, sh looduslike pühapaikade hoidmist elavas kasutuses. Toetame vaimse kultuuripärandi uurimist, hoidmist ja kasutusvõimaluste laiendamist.

2. Toetame põliskeelte (näiteks võru ja setu keel) ja pärandkultuuride säilimist. Toetame pärandkultuuri sünteesimist kaasaegsesse elusasse kultuuripilti.

3. Leiame raha looduslike pühapaikade (hiied, allikad jt) kaardistamise jätkamiseks, kaitse alla võtmiseks ning hooldamiseks. Ühtlasi teeme kõigile kättesaadavaks kaardirakendused kogu looduslike pühapaikade kohta käiva infoga.

4. Pakume kaardistatud ja hooldatud looduslike pühapaikade omanikele maksusoodustusi ja toetusi.

5. Vana-Võromaal, Setomaal, Mulgimaal ja saartel tuleb senisest enam panustada pärimuskultuurile tuginevasse või oma toodetes pärismuskultuuri elemente kasutavasse (väike)ettevõtlusesse, sest kultuuripiirkondade omapära on maailmas ainulaadne.

6. Muuhulgas tuleb senisest tõsisemalt tuua kooliõppesse sisse ka põlised piirkonnakeeled ja muud põlised (piirkondlikud) kombed, sest nii saavad lapsed teadlikuks oma kodukoha väärtustest ja tekib emotsionaalne side. Emotsionaalse sideme loomine oma kodupaigaga on parim moodus luua eeldused selleks, et täiskasvanuna sooviks seesama inimene oma kodupaigas luua kodu oma perele ja lastele, ning seda teadmisega, et ka tema lapsed saavad kindlasti seal nende kodukandis maailma parima hariduse.

7. Toetame Eesti kultuuri ja elurikkuse ühe osa – vanade kohalike tõugude ja sortide säilitamist ja kasvatamist.

8. Toetame Eestile omaste kultuurmaastike ja taluarhitektuuri kaitset ja säilimist. Toetame nõuannetega ja rahaliselt taluomanikke oma talu audentsel taastamisel ja sobitamisel maastikku.

9. Edendame loodus- ja kultuuriturismi.

10. Väärtustame laulu- ja tantsupidude traditsiooni ja tagame selle kestmise Eesti rahvuskultuuri olulise osana. Toetame terviklikult UNESCO inimkonna vaimse kultuuripärandi esindusnimekirja kantud laulu- ja tantsupeo protsessi. Jätkame ja laiendame liikumise järjepidevuse hoidmiseks kooride, rahvatantsurühmade, orkestrite ja rahvamuusika kollektiivide juhtide palgatoetust.

11. Reguleerime põliskultuuridest pärinevate psühhedeelsete loodussaaduste rituaalse kasutuse – potentsiaalselt positiivse sotsiaal-kultuurilise mõjuga kombestiku, mis on viimastel aastakümnetel levinud Euroopasse ja üle maailma.

12. Arendame kultuurilist läbikäimist ja kultuurivahetust kogu maailmaga. Globaliseeruvas maailmas pöörame erilist tähelepanu Eesti põlisrahvastele ja meie sugulasrahvastele, sest kultuuriline mitmekesisus on vajalik jätkusuutlikuks arenguks. Väärtustame kultuurilist ja bioloogilist mitmekesisust ühtse mõtestatud tervikuna.

13. Koostöös kohalike kogukondadega, arvestades neist igaühe vajadusi, aitame siduda kohaliku eripära ja kultuuripärandit senisest enam piirkondade turundamise ja turismiarendusega. Väärtustame juhtumipõhiselt maa- ja rannarahva ajalooliste tegevusaladega seotud kultuuripärimusi, väärtusi, traditsioone, elulaade, taluarhitektuuri, toidukultuuri jms nii Eesti kui ka rahvusvahelise kultuurilise mitmekesisuse elava osana.

14. Toetame hõimurahvaste ja Eesti organisatsioonide ühisalgatusi, loovisikute vahetusprogrammide, kultuurisündmuste ja koolituste läbiviimist ning ühise kultuurimälu uurimist ja vahendamist.

5.2. PÕLISRAHVAD

1. Eestimaal elavad põlisrahvad ja hõimud (näiteks setud) on üks osa laiemast Eestimaa pärandkultuurist. Põlisrahvaste keeled ja kultuurid globaliseeruvas ja digitaliseeruvas maailmas vajavad suuremat riikliku kaitset, hoidmist, säilitamist ja arendamist.

2. Mitmekesisus ja mitmekihilisus kultuuris on suur rikkus, mis vajab hoidmist ja arendamist. Põlisrahvad on kohandunud kohaliku loodusega. Põlisrahvad hoiavad üle 80 protsendi maailma elurikkusest.

3. Tunnustame põlisrahvaid Eestis, kes end põlisrahvana määratlevad ja kellel on usaldusväärne esindusinstitutsioon (näiteks Seto Kongress).

4. Pooldame põliskeeltele ja keelemurretele suuremat riikliku tuge ja suuremat kasutamist avalikus ruumis.

5. Tunnustame võru ja setu keelt Eestis omaette põliskeeltena, lõpetades nende kohtlemine murdekeele või piirkondliku erikujuna.

6. Teadvustame, et globaliseeruvas maailmas on paljud (põlis)kultuurid tarbimisühiskonna poolt ohustatud – parandamaks nende väljavaateid, on vaja arendada üleilmset koostööd nende vahel.

5.3. KULTUUR JA LOOVUS ÜHISKONNAS

1. Aitame kaasa loovuse kui võtmepädevuse arendamisele ja rakendamisele kõikides eluvaldkondades. Eesti ja kogu maailma jaoks on järjest olulisem osata probleeme lahendada ja kriitiliselt mõelda, mis mõlemad eeldavad loovust kui pädevust.

2. Arendame loomemajandust. Selleks aitame loomeettevõtetel luua tihedaimaid kontakte teiste valdkondadega ja teiste loomeettevõtetega. Kontaktide loomine aitab kaasata loomeinimesi kui spetsialiste riiklikku teadus- ja arendustegevustesse. Pooldame loomeinkubaatorite loomist ja käimas hoidmist.

3. Edendame Eesti kultuuri uurimis- ja teadustöö, sh loovuurimuse võimalusi.

4. Tagame igale lapsele ja noorele juurdepääsu mitmekülgsele ja kvaliteetsele kultuurile nii tegija kui ka osasaajana. Osalemine kultuuris peab olema võimalik sõltumata elukohast, erivajadustest, keeleoskusest, majanduslikest võimalustest või muudest tingimustest.

5. Seame sisse Noorte Kultuuripassi, mille väärtus on vähemalt 400 eurot igale 18-aastaseks saanud noorele, kes võib toetust kasutada kuni 21-aastaseks saamiseni erinevate kultuuriürituste ja teenuste tarbimiseks, raamatute ostmiseks Eestis.

6. Toetame rahvaraamatukogude tegevust keele ja kultuuri säilitajate ja kandjatena. Aitame igati kaasa, et maapiirkonna raamatukogust saaks koos kooliga veelgi olulisem rahva kooskäimise koht ja kogukonna ühendaja. Toetame kooliraamatukogusid kaasaegse kirjanduse hankimisel. Toetame raamatukogude juurde ööpäevaringsete iseteeninduslahenduste võimaluste loomist (laenutuskapid ja teised iseteenindusseadmed).

7. Laenutushüvitisi autoritele (kirjanikud ja raamatukunstnikud) tuleb tõsta, õiglane laenutustasu on vähemalt 30 senti laenutuskorra eest. Kooliraamatukogude laenutused (vähemalt ilukirjanduse fond) tuleb laenutushüvitise arvutamisel sisse arvestada.

8. Eesti keele, kultuuri ja väärtusruumi kestmiseks ja arendamiseks peavad kultuurisektori töötasud olema konkurentsivõimelised.

9. Toetame loomeliitude kampaaniat “Ravikindlustus kõigile!” Meile on oluline Eestis elavatele inimestele sotsiaalsete tagatiste tagamine. Tagatud ravikindlustus loob paremad tingimused ka näiteks ettevõtluse alustamiseks.

10. Loovisikupalga saajate ringi laiendamine. Loovisikupalk peab olema ette nähtud mitte üksnes kunstnikele ja kirjanikele, vaid ka heliloojatele ja aktivistidele. Kuni pole kehtestatud kõiki kodanikke hõlmavat kodanikupalka, aitab loovisikupalk lahendada vabakutseliste loovisikute tasustamise ja sotsiaalsete garantiide probleeme ning liikuda kogu valdkonnas töö õiglase tasustamise suunas.

11. Näitusetasude avaliku taotlusvooru loomine ministeeriumi poolt. Avalik taotlusvoor aitaks lahendada aktiivselt näitustel osalevate vabakutseliste loovisikute tasustamise ja sotsiaalsete garantiide kitsaskohti. Ühtlasi aitaks meede teatud määral leevendada kunstiasutuste eelarveprobleeme ja looks võimaluse taotleda sihtotstarbelist toetust kunstnikutasudeks.

12. Viime näituse- ja kunstiasutuste tegevustoetused Kultuurkapitali ridadelt riigieelarvesse.

13. Kujundame kvaliteetset avalikku ruumi ja elukeskkonda. Ruumi kujundavate hangete puhul rakendatakse väärtuspõhist mudelit, mille eesmärgiks on elukeskkonna kõrge kvaliteet ning keskkonnaeesmärkide saavutamise toetamine. Ruumipoliitika on kooskõlas kliimaneutraalsuse ja elurikkuse eesmärkidega ning toetab kliimamuutuste mõjuga kohanemist. Arvestame ligipääsetavusega.

14. Muinsuskaitse peab olema omaniku initsiatiivi toetav ja hariv. Toetame restaureerimisalast haridust.

15. Kaasajastame autorikaitse seadust, viies selle vastavusse elektroonilise meedia arengutasemega, arvestades sõnalise ja visuaalse ning heliloomingu lihtsat paljundatavust tänapäeval ning vajadust reguleerida vahendajate kasumeid kunstiloojate õiglaseks tasustamiseks.

16. Tõstame autoriõigustega seotud võimaluste ja kohustuste alast teadlikkust, pidades silmas teoste loojaid, kasutajaid ja vahendajaid, ning toetame võimalusel uute tehnoloogiate arendamist loovisikute tööpanuse arvestamiseks, esiletõstmiseks ja hüvitamiseks rahvusvahelises digimajanduses.

17. Tagame ligipääsu kultuurile kogu inimese elukaare ulatuses. Edendame põlvkondadevahelist kultuurikorraldust. Arvestame eakate ja puuetega inimeste vajadustega kultuuriteenuste pakkumisel ning füüsilise ja digitaalse keskkonna arendamisel.

18. Tõstame kultuuriasutuste ja -korraldajate teadlikkust kaasava disaini põhimõtete rakendamisest ligipääsetavuse suurendamisel ning arvestame kultuuriteenuste pakkumisel erivajadustega inimeste heaoluga kogu kasutajateekonna ulatuses, sh abivahendite võimaldamisel, rehabilitatsiooni- ja tugiteenuste ning infoteenuste pakkumisel.

19. Juurutame keskkonnateadliku kultuurikorralduse põhimõtteid ja toetame kultuurivaldkonnas rohepöörde eesmärkide saavutamist, eesmärgiga vähendada kultuurivaldkonna keskkonnamõju. Arendame kestlikke toimemudeleid, soodustame kliimasõbralike lahenduste väljatöötamist, rakendame ringmajanduse ja -disaini põhimõtteid, kaasajastame kultuuritaristut ning soodustame kultuuriväärtuslike hoonete kasutuselevõttu ja vastupidavust kliimamuutuste mõjule, samuti lähtume kultuurmaastike kujundamisel põhimõttest hoida ja luua elurikkust.

20. Teadvustame kultuuri rolli riigi turvalisuse tagamisel ning demokraatia tugevdamisel. Kultuur on oluline osa riigikaitse laiast käsitlusest ja positiivse väliskuvandi loomisest. Inimeste kultuurielus osalemine tõstab elanike silmis riigi usaldusväärsust ja tugevdab ühistel demokraatlikel väärtustel põhinevat ühiskonda.

5.4. EESTI KEELE KAITSE

1. Soovime eesti keelt riigikeelena tähtsustada.

2. Toetame meetmeid, mille eesmärk on ohjeldada inglise keele eelistamist ja põlgust eestikeelsuse suhtes nii avalikus ruumis, veebikeskkonnas kui ka mujal.

ISAMAA

Rahvus-idealistlik. Seab kultuuri rahvuse säilimise mõõdupuuks

EESTLUS eesti keel, haridus, teadus, sport, kultuur Rahvuslus tähendab õigust säilitada ja kaitsta eestlust, Eesti iseseisvust, eesti keelt, kultuuri ja tavasid. Rahvuslus põhineb kõigi rahvaste õiguste ja kultuuri austamisel. Eesti keele säilimiseks kultuurkeelena on oluline edendada eestikeelset kõrgharidust ja teadust. Õppekeel lasteaedades ja üldhariduskoolides peab olema eesti keel. Peame oluliseks mitmekesiste kultuurivõimaluste arendamist ja rahvusvahelist koostööd. Perekonnas omandatud keel, kultuur, väärtused, ellusuhtumine ja hoiakud moodustavad identiteedi baasosa. Mida edasi, seda enam hakkavad identiteeti mõjutama lasteaed, kool, huvitegevused, sõpruskond ja meedia. Akadeemik Oskar Loorits toonitab, et isiku väärtuse ja kaalu ühiskonnas määrab esmajoones tema vaimne selgroog, maailmavaade ja iseloom. Eestluse edasikandmise aspektist muutub määravaks rahvuslike hoiakute, püsiväärtuste ja konstruktiivse maailmatunnetuse edasiandmine kogu haridustee vältel eakohases vormis. Üleilmastuvas maailmas orienteerumist ja enese määratlemist toetab religiooniõpetus. Eestluse elujõu hoidmise kõrval toetub haridusele ja teadusele ka ühiskonna sotsiaalmajanduslik võimekus ja inimese isikliku eneseteostuse edukus. Hea haridus avab noortele parimad eeldused edukaks tulevikuks. Edu tähendus ei ole kitsalt vertikaal-hierarhiline, vaid on seotud inimese isiklike eelduste parima võimaliku rakendamisega karjääriplaneerimise ja elukestva õppe kaudu.

Hariduse kvaliteet toetub õpetajale. Isamaa väärtustab õpetajat ning seisab selle eest, et ta oleks hästi tasustatud, kõrgelt kvalifitseeritud ning tunneks end tööl turvaliselt ja ühiskonnas lugupeetult. Teadussaavutuste jõudmine kõigini ka eesti keeles, kultuuri kättesaadavus ning head loomevõimalused autoritele kannavad edasi meie emakeelt ja kultuuri. Tegusad, haritud, motiveeritud ja rahvuslikult meelestatud inimesed tagavad ühiskondliku heaolu ja eesti rahvuse püsimise läbi aegade. Isamaa: • viib lõpule ülemineku eesti õppekeelele kõigis lasteaedades ja koolides, • tõstab õpetaja töötasu alammäära 125 %-ni Eesti keskmisest palgast, • eraldab vahendid alushariduse ja huvikoolide õpetajate palgatõusuks, • tagab Eesti kultuuri elujõu hoidmiseks ja majanduses lisaväärtuse loomiseks teadusja arendustegevuse ja innovatsiooni rahastamise koostöös erasektoriga 3% SKT-st, • võimaldab tõsta ülikooli professori palgamäära Eesti keskmisest 4-kordseks, kaasprofessoril 3-kordseks ja doktorikraadiga lektoril 2-kordseks, • sätestab keeleseaduses täiendavad eesti keele nõuded teenuste osutamisel, avalikus ruumis ja kohalike omavalitsuste volikogudes, • parandab kultuuri kogemise võimalusi üle Eesti, toetab Eesti tippkultuuri elujõulisust ning tagab professionaalsetele autoritele loomevõimalused, • jätkab loovisikute sotsiaalsete tagatiste süsteemi arendamist, • teostab Eesti kultuuritaristu auditi, eesmärgiga olemasolev taristu kaasajastada, • korraldab laulu- ja tantsupeo seaduse vastuvõtmise.

EKRE

Olematu

Toetame senisest enam rahvusteadusi ning Eesti algupärase kirjanduse, kunsti ja muusika edendamist. Viime sisse eesti kultuuriloo kursused ja taastame eesti kirjanduse kursuse nii põhikoolis kui ka gümnaasiumis.

REFORMIERAKOND

Keskendub suuresti digikultuurile ja loomingu majanduslikuole väärtusele

Reformierakonna eesmärk on selline ühiskonnakorraldus, kus eesti keele ja kultuuri säilimine ja areng oleks tagatud läbi aegade. Leiame, et selle tagatiseks on demokraatlik rahvusriik kui ühiskondliku organisatsiooni kõrgeim vorm. 

Eesti keel on kultuuri olulisim osa. Eesti keeles peab olema võimalik saada ja edastada teavet kõigil tehnoloogilistel platvormidel. 

Loomevabadus

Kunstilisele väljendusvabadusele ei sea riik piire ega raame.

Loomevabadust ei suunata ega raamistata riikliku poliitikaga ega selle rakendamisega. Eestis ei ole kohta riigikunstil.

Riik toetab kultuuriloomet.

Loomevabadus tähendab ka võimalust kultuuriloomega tegeleda. Vajaduse riikliku toetuse järele tingib eelkõige keeleareaali väiksus. Kultuuriloomingu toetamine peab toimuma läbipaistval ja süsteemsel viisil, mille keskmes on Eesti Kultuurkapital, mis tegutseb seaduse alusel iseseisvalt.

Teosed on intellektuaalne omand ja neid tuleb kohelda kui iga teist omandit.

Autoritel on õigus oma teostele ja nad peavad saama õiglast tasu oma teoste kasutamise eest, seda ka digiteeritud teoste puhul. Autoritasud peavad olema õiglased ja piisavad ka juhul, kui riik peab vajalikuks teoste avalikku tasuta kättesaadavust (näiteks raamatukogude kaudu). 

Kultuuri säilimiseks ja arendamiseks on vajalik optimaalne hulk institutsioone.Kultuuriinstitutsioonid peavad oma tegevuses olema vabad. Valdavalt peavad nad tegutsema eraõiguslike isikutena, mida riik vajadusel toetab.

Kultuuripärandi hoidmine

Muinsuskaitse peab muutuma rahvuslikuks väärtushinnanguks ja liikumiseks, mitte olema üksnes riigi institutsioon.

Riigi Muinsuskaitseamet peab olema inimtegevust nõustav ja abistav ametkond, millel on ka piisav ja efektiivne riikliku järelevalve funktsioon. Kodanikuühendused peavad kultuuripärandi hoidmisel kandma senisest suuremat rolli ja võtma suuremat vastutust. Seda on võimalik saavutada riigi poolt sõlmitavate halduslepingutega.

Kultuuriväärtused peavad olema inimeste kasutuses.

Ehitiste ja rajatiste kaitse ei saa seisneda nende sihipärase kasutamise tõkestamises. Mälestisi saab tulevastele põlvedele säilitada kõige paremini siis, kui nad on inimeste kasutuses, mis eeldab ka mõistliku tasakaalu leidmist nende säilitamise ja kaasaja vajadustele kohandamise vahel. 

Muuseumid peavad olema nii teadusasutused, kultuuripärandi säilitajad, haridusasutused kui ka elamuskeskused.

Eesti muuseumid on teinud viimase kümne aasta jooksul arenguhüppe. Muuseumide arendamisel peab riik lähtuma mõistlikust kogumispoliitikast. Riik peab toetama eramuuseume mõtestatud ja läbipaistval moel.

Riik toetab rahvusvähemuste kultuuriseltse ja piirkondlikke kultuuriruume.

Eesti piirkondlikud kultuuriruumid ja keelemurded on lahutamatu eesti kultuuri osa ning vajadusel tuleb neid läbipaistval moel toetada. Samuti väärivad toetust rahvusvähemuste kultuuri ja keelt säilitada ja arendada püüdvad kodanikeühendused. 

Kättesaadav ja ligipääsetav kultuur

Arendame loomemajandust.

Pelgalt majanduslike võimaluste puudumine ei saa olla eneseväljenduse ainsaks takistuseks. Loomemajandus peab aitama luua uusi teoseid ja võimaldama loojatel kunstilise eneseväljenduse abil toime tulla.

Teosed peavad olema kättesaadavad ja ligipääsetavad.

Kättesaadavus ei pea tähendama tasuta kasutusvõimalusi. Turutõrgete korral on teoste kättesaadavuse toetamine nii organisatsiooniliste kui ka rahalise toetusega igati õigustatud. Autorite õigused peavad sealjuures olema kaitstud. Tasuta kultuuri- ja spordiürituste puhul peavad riik ja omavalitsused alati kaaluma ettevõtjate õigustatud huve turgu sekkumisel. Juurdepääs peab olema tagatud ka erivajadustega inimestele.

Teoste digiteerimine on hädavajalik ja seda tuleb arendada.

Nii säilimise kui ka kättesaadavuse seisukohast on teoste ja muude kultuuriväärtuste digiteerimine hädavajalik. Samas tuleb hinnata selle tööga kaasnevaid kulusid ja nende suhet taotletava eesmärgiga. 

Arendame Kultuuriranitsat.

Kultuuriranits on toetusmeede põhikooli õpilastele, et tagada igale lapsele kultuurielamus. Kultuuriranitsa programm võimaldab lastel ja noortel külastada õppeprogrammi osana teatrietendusi, kinoseansse, muuseume või muud kultuurivaldkonnas pakutavat.

Digitaalne kultuur

Riigi digitaalse taristu areng peab toetama kultuuriloomet.

Ühenduste ja intellektuaalse tehnoloogia (sealhulgas tehisintellekti) arendamisel peavad riik ja ülikoolid arvestama kultuuriloome vajadustega. 

Globaalsetel platvormidel levitatav sisu peab olema maksimaalselt kättesaadav ka eesti keeles.

Ülemaailmse leviga platvormid (näiteks Apple, Netflix jt) on valdavalt ingliskeelsed, kuid võimaldavad järjest enam ka sisu tõlkeid kasutaja keeleruumi vajadusi silmas pidades. Eesti peab tegema pingutusi platvormide väärtusliku sisu kättesaadaks tegemiseks ka eesti keeles.

Eestis elamine ei tohi olla takistuseks ligipääsule digitaalsele kultuurisisule.

Riik peab senisest jõulisemalt kaitsma oma kodanike õigust võrdsele ligipääsule teostele, mida piiriüleselt digitaalselt levitatakse. Juhtumid, kus teoste levitamise territoriaalsed õigused Eesti osas on Eesti loata võõrandatud kolmandate riikide asutustele või äriühingutele, peavad olema välissuhtluse tähelepanu all ja vaidlustatud. Eesti ja Soome avalik-õiguslike ringhäälinguorganisatsioonide saated ja programmid peavad olema vabalt kättesaadavad nii Eesti kui ka Soome territooriumil.

Paremini tuleb kasutada rahvusvahelisi rahastamisvõimalusi.

Euroopa Liidul on mitmeid digitaalse kultuuri arendamiseks mõeldud rahastamisallikaid, mida Eestis kasutatakse tagasihoidlikult, kuna teave nende võimaluste kohta puudub või ei levi. Kultuuriloome rahastusvõimalusi tuleb senisest oluliselt paremini tutvustada ja selleks saab luua eraldi digitaalse keskkonna.

Toetame eestikeelsete ja Eesti kultuuri peegeldavate filmide tootmist ning muudame filmide tagasimaksefondi reeglid paindlikumaks.

Kehtiv rahastuse mudel ei arvesta filmitootmise pikka protsessi, seetõttu muudame tagasimaksefondi eelarve kasutamise paindlikumaks. Samuti soovime suurendada eestikeelsete filmide tootmise rahastamist, kaasates Euroopa Nõukogu pakutavat finantseerimist.

Riiklikult tähtsad kultuuriehitised

Lahendame Rahvusooper Estonia teatri töötingimused.

Tuleb jõuda kokkuleppele, kuidas lahendatakse rahvusooperi ja rahvusballeti kaasaegseks tegevuseks vajalike tingimuste küsimus.

Kultuurkapitali poolt riiklikult tähtsate kultuuriobjektide rahastamine peab olema paindlik ja mõistlik.

Kultuurkapitali nõukogu peab olema vaba iseseisvalt otsustama rahaeraldiste üle. Muutuvates tingimustes ei pea kultuurkapital jäigalt kinni pidama Riigikogus otsustatud objektide rajamise järjekorrast. Riigikogu peab enda poolt kehtestatud nimekirjas tegema korrektiive, kui muutunud keskkond seda tingib.

KESKERAKOND

Paljusõnaline , täis väikseid asju. Need oleks võinud nad ammu ära teha. Sponsorlus eosas lubavad uurida, selle asemel , et anda maksuvabastus.

KESKERAKOND PEAB VAJALIKUKS: KULTUUR ■ Arendada koostöös omavalitsustega maakondlike kultuurimajade ja rahvamajade võrgustikku, tagamaks ligipääs kultuurile igas Eesti nurgas. Regionaalpoliitiliselt olulise objektina toetame uue Hiiumaa kultuurikeskuse rajamist Kärdlasse. ■ Arendada koostöös kohaliku omavalitsusega välja Tallinna Lauluväljak vastavalt toimunud arhitektuurikonkursile. Lauluväljak peab jääma laulupidude koduks, suurürituste toimumispaigaks ning täitma kaasaegse linnaruumi funktsioone. ■ Toetada Tallinna filmilinnaku rajamist ning Eesti filmitööstuse arengut. Soodustame rahvusvaheliste filmitootjate tulekut Eestisse läbi tagasimaksefondi Film Estonia, toetades meie valdkonna professionaalide tööhõivet. ■ Laiendada Kultuuriranitsa programmi, suurendades toetust iga õpilase kohta 60 euroni. Kõikidel lastel on võimalus läbi Kultuuriranitsa programmi osaleda kultuuriüritustel, näitustel, teatrietendustel sõltumata nende perekondade rahalistest võimalustest ning regionaalsest eripärast. ■ Toetada kultuurivautšerite kasutusele võtmist. Kultuurivautšerid aitaksid parandada majandus- ja sotsiaalsetesse raskustesse sattunud inimeste vaimset heaolu ning enesehinnangut. ■ Täiendada teatrite toetusmeedet, et soodustada külalisetenduste korraldamist igas Eesti maakonnas, arvestades ka saarelist eripära. ■ Laiendada “Muuseumipühapäeva” programmi kõikidesse omavalitsustesse, tagades igakuiselt ühel pühapäeval tasuta sissepääsu muuseumidesse. ■ Toetada professionaalse kõrgkultuuri püsimist ja arengut ning loomemajandust. ■ Kindlustada kultuuri riikliku toetussüsteemi jätkumine ning toetada Eesti kultuuri ■ tutvustamist maailmas erinevatel festivalidel ja üritustel. ■ Tugevdada vabakutseliste loovisikute sotsiaalseid garantiisid, tagamaks neile ravikindlustus. ■ Algatada kultuuritöötajate tööandjapensioni seadustamine. ■ Soodustada kultuuri rahastamise erinevaid võimalusi. Ettevõtete ja eraisikute annetuste rahastuse suurendamiseks viime läbi maksupoliitika muutmise analüüsi. ■ Tõsta Eesti autoritele makstava laenutushüvitise fondi mahtu, tagamaks väärikam loometöö tasu. ■ Anda hoogu raamatukogude digivõimekuse parandamisele ning suurendada koostöös omavalitsustega kõrgharidusega raamatukoguhoidja palka Eesti kultuuritöötaja palgamiinimumini. ■ Suurendada teavikute soetamise rahastust, et igas Eesti raamatukogus oleks lai valik kirjandust.

EESTI 200

Muinasjutuvestjad. Palju unistusi

KULTUUR

EESTI LUGU: IMEPISIKESE RAHVA KULTUUR, MIS ON ÜLE MAAILMA TUNTUD

Jakob Hurt ütles enam kui saja aasta eest: „Kui me ei saa suureks rahvaarvult, peame saama suureks vaimult!“ Saagem siis! Mitte kunagi ei ole Eestil olnud selleks paremat võimalust kui tänapäeval, kui meil on oma riik ning kui meie keel ja kultuur arenevad. Selleks pakub üha uusi võimalusi digiajastu. Praegusajal on rahvuskultuuri jätkusuutlikkus suuresti seotud võimega globaliseeruvas virtuaalmaailmas ellu jääda, kuid meie eesmärk ei peaks olema mitte pelgalt ellu jääda, vaid luua midagi enamat, luua virtuaalruumist eesti kultuuri võimendi!

Saja aasta pärast on meie rahvakild enam-vähem sama suur kui praegu, kuid meie kultuur saab olema mitu korda suurem ja nähtavam. Eesti võtab sihi saada kultuuri eksportivaks maaks ja loometööstusest on kujunenud Eesti üks olulisimaid majandusharusid. Elujõuline eesti kultuur ühendab eestlasi ja teisi Eestis elavaid inimesi, eesti kultuur on maailmas tuntud ja järgitud. Koos e-riigi ja teadusriigi kuvandiga on Eesti maailmas tuntud kui paljusid maailma elanikke kõnetava kultuuriga ühiskond. Eesti keel ja kultuur säilivad vaid siis, kui me suudame nende positsiooni kindlustada globaalselt, mitte üksnes siin, Eestimaal. Kui me suudame inimesi üle maailma panna kuulama meie loodud muusikat, vaatama meie tehtud filme, lugema meie kirjutatud raamatuid, külastama meie loodud festivale ja ehitama meie kujundatud maju, siis säilib vaid meile, eestlastele, omane maailmatunnetus ja selle väljenduskeel. Nutika Eesti kultuur on digitaalne, sest selle kaudu jõuame me ka kõigi sadade tuhandete eestlasteni üle kogu maailma. Tuleviku Eestis on autoritele tekkinud uued ja laiemad võimalused loominguga tegelemiseks, kultuurikogemused on mitmekesistunud ning Eesti rikkalik kultuuripärand on hästi hoitud.

Eesti riigil on eriline vastutus eesti keele arendamise ja keelekeskkonna kujundamise eest. Eesti kultuur kannab eesti keele vaimu ja on eestikeelne. Eesti viipekeel on iseseisev keel ning viibeldud eesti keel on eesti keele esinemiskuju. Eesti keel, tema murded ja selles keeles väljendatud tähendused esindavad globaalsel 21. sajandil eestlaste identiteeti ja väärtusi. Väiksearvulise hulga rääkijatega, kuid ometi väga laialdaselt kasutatav eesti keel alates maailmatasemel tippteadusest ning lõpetades infotehnoloogiarakendustega hariduses ja igapäevaelus on väike ime, mille Eesti peab endale looma. Keele arengu seisukohalt on väga oluline hoida aktiivses kasutuses ka keerulisemat eesti teaduskeelt. Tuleviku Eestis on nüüdisaegsete digitehnoloogia arenduste abil loodud eesti keelele võimalused olla globaalne suhtluskeel, nii et eesti keeles saab hõlpsasti hakkama kõikjal maailmas.

Ehitame Eestit, kus kultuur ja haridus käivad käsikäes: kultuurihariduse integreerimine elukestvasse õppesse ei ole siinkohal ainult osa õppetegevusest, vaid see toetab ka tuleviku tööturu ühte võtmeoskust: loovust ja ettevõtlikkust, mille arendamise on Eesti 200 seadnud prioriteediks. Kultuur on lõimitud nii haridus- kui ka majandusprotsessidesse, sest mida suurema kaaluga on kultuur ja kultuuritegevus ühiskonnas, seda suurem on selle ühiskonna majandusliku ja sotsiaalse innovatsiooni võimekus. Eesti peab kujunema riigiks, kus majanduslik ja kultuuriline mõtteviis on põimunud ning kus kultuuri ei nähta kui meeldivat esteetilist või emotsionaalset kaupa, vaid kui majanduse jaoks tähendusi loovat elu osa.

Lennart Meri on öelnud, et eestlus peab olema kui globaalne küla. Väljaspool Eestit elab poole Tallinna jagu inimesi. Suur osa neist on põgenike järglased, kes alustasid oma elu võõrsil nullist. Selle kõige kõrval jätkus neil aega ja tahet võidelda Eesti taasiseseisvumise eest. Teine arvestatav osa globaalsest eestlaskonnast on inimesed, kes on leidnud välismaal armastuse või töö

Eesti 200 lähtub põhimõttest, et 21. sajandi eestlus on globaalne. Meie rahvuskaaslased võõrsil on meie suursaadikud. Riik peab globaalseid rahvuskaaslasi kaasama otsustusprotsessidesse ja võtma suurema rolli globaalse eestluse toetamisel. Me peame toetama senisest rohkem oma globaalsete rahvuskaaslaste eesti keele õpet, kultuuriüritusi ja noortevahetusi. Ka kodakondsusseadus peab arvestama globaalsete eestlastega. Globaalse eesti rahvana oleme üheskoos tugevamad.

PIKK PLAAN AASTANI 2035

1. Teeme globaalsest virtuaalruumist eesti kultuuri võimendi. Toetame eesti kultuuri digiteerimist ja uute väljendusvormide arengut. Toetame eesti kultuuri eksporti kogu tema laias väljendusareaalis filmist muusikani ja kujutavast kunstist rahvakunstini. Eesti kultuuri nähakse kui ühiskonna ja majanduse arengu mootorit ning kultuurivaldkonna rahastust käsitletakse kui investeeringut, mitte kui kuluartiklit riigieelarves. Loome eesti kultuuri ambitsioonika ekspordikava.

2. Soodustame eestikeelset kultuuriloomet ja teadust, toetades muu hulgas Eestisse tulevate välistalentide eesti keele õpet ning eestikeelseid teadusväljaandeid.

3. Toome kultuuritööstusse, -haridusse ja -tegevusse rohkem ressursse. Erainvesteeringud ja metseenlus kultuuris on laialt levinud ning see on tehtud majanduslikult atraktiivseks. Riik väärtustab ja soodustab kultuuri- ja sporditegevuses osalemist (laulu- ja tantsupidu, rahvaspordiüritused jne).

TEGEVUSKAVA JÄRGNEVAKS VALITSEMISPERIOODIKS

Kultuuripoliitika märksõnad järgneval neljal aastal on digitaalsus, mitmekesisus ja rahvusvahelisus.

DIGITAALSUS

1. Loome digikultuuri arenduskeskuse. Vaatamata Eesti eduloole e-valdkonnas puudub praegu riiklik tugi- ja arendustegevus digikultuuri valdkonnas. Digikultuuri arenduskeskus ajakohastab Eestis pakutavat kultuurikogemust. Samuti peab digikultuuri arenduskeskus Eesti rikkalikule kultuuripärandile looma parema juurdepääsu ning nähtavuse. Avatud, kergesti leitav ja aktiivses kasutuses olev kultuuripärand on hästi hoitud kultuuripärand!

2. Eestist saab esimene riik maailmas, kus kõik riigis toimuvad olulisemad kultuurisündmused on saadaval koos kirjeldustõlkega (vaegkuuljatele ja -nägijatele mõeldud lisafunktsiooniga).

3. Arhiivide ja mäluasutuste kogud on digiteeritud ning kasutajasõbralikult kättesaadavad.

4. Arendame välja Eesti digiraamatukogu, kus teeme kättesaadavaks võimalikult suure osa Eesti kultuuripärandist. Digilahenduste abil pakume hariduslikku lisandväärtust meie tänasele raamatukoguvõrgustikule, muutes lugemistubade võrgustiku avatud ülikooliks.

5. Meie UNESCO maailmapärand ja metsik loodus on virtuaalselt kergesti leitavad ning kuuluvad maailma populaarseimate virtuaalekskursioonide esikümnesse.

6. Uued digiplatvormid hoogustavad pärandi kogumist ja loovad pärandikogumise renessansi.

7. Seame eesmärgiks, et meedia ja kultuuri digitaliseerumisel koheldaks võrdselt kõiki meediavorme. Ühtlustame ajakirjandusele kohalduva käibemaksu ja võrdsustame selle pabermeedia sooduskäibemaksuga. Seisame jõuliselt digimaksu kehtestamise eest reklaami müüvatele sotsiaalmeedia- ja internetihiidudele.

8. Eesti kultuuri ja autorite toetamiseks töötame välja lahenduse tasu kogumiseks erinevatelt rahvusvaheliste interneti meediaedastuse teenuste pakkujatelt.

RAHVUSKULTUUR JA KUNSTIVORMIDE MITMEKESISUS

1. Kaasame kultuuriarengu ja -investeeringute otsustusprotsessi rohkem kompetentsikeskuseid, eelkõige ülikoole ja erialaliite.

2. Kultuuriinvesteeringud (tegevus- ja investeeringutoetused) muutuvad sarnaselt kultuuriloomega dünaamilisemaks, kus eesmärk ei ole toetada kitsalt valdkonna arengut, nagu teater, film või kujutav kunst, vaid eelkõige arendada nüüdisaegset kunstiloomet. Dünaamilised kultuuriinvesteeringud annavad võrdsemad võimalused, samuti võimaluse luua erinevaid teemafookusi ja suurprojekte.

3. Jätkame kunstniku- ja kirjanikupalga võimaldamist tippvormis vabakutselistele loojatele ning otsime võimalusi selle programmi laiendamiseks (vahendite suurendamiseks ja ka teiste loomealade esindajate kaasamiseks).

4. Võtame suuna mitmefunktsiooniliste kultuuriasutuste rajamiseks väljaspool Tallinna ja Harjumaad eesmärgiga tuua kultuuriharidus inimestele lähemale, integreerida omavahel kultuur, majandus ja haridus ning luua võimalused kultuuriloomeks ka väiksemates linnades, asulates ja külades.

5. Arendame üle Eesti raamatukogude võrgustikku, mis on seotud nii koolide, teiste haridusasutuste kui ka avaliku ruumiga. Selleks loome pikaajalise raamatukogude arengu- ja investeeringukava ning seome raamatukogude tegevuse kultuuri, hariduse ja majandustegevusega konkreetses piirkonnas.

6. Taastame varem Kultuuriministeeriumis ellu viidud programmi „Eesti kirjandusklassika“ ja kahekordistame kehtivad laenutushüvitised.

7. Mäluasutustega koostöös loome Vikipeedia residentuuri, institutsiooni, mis tegeleb Vikipeedia keeletoimetamisega ning muuseumi- ja arhiivikogude teemaliste artiklite kirjutamisega.

8. Tagame loomeinimestele autoriõigustest tuleneva õiglase hüvitise kogumise ja maksmise.

9. Suurendame vahendeid looduslike pühapaikade säilitamiseks, kaardistamiseks ja neid tutvustavate digilahenduste loomiseks.

10. Toetame Eesti filmitööstust nii, et igal aastal valmiks vähemalt üks laste- ja noortefilm.

11. Arhitektuuriliselt ja ajalooliselt olulised hooned tuleb korrastada ja funktsioonidega sisustada. Riik võtab endale moraalse kohustuse vähemalt iga uue ehitatava hoonega paralleelselt taastada (renoveerida) vähemalt üks ajalooline hoone.

12. Algatame arhitektuurivoliniku (riigiarhitekti) institutsiooni loomise.

13. Eesti rahvakultuuri eri valdkondade kompetentsikeskuste loomine ja jätkusuutliku rahastusmudeli väljatöötamine ning tantsu- ja laulupidude ettevalmistuse ja korraldamise rahastuse kestlik tagamine.

14. Koori- ja tantsujuhtide tasustamismetoodika põhialuste loomine ning kollektiivide tegevustoetuste kohustuste riigipoolne tagamine koostöös kohalike omavalitsuste ja erasektoriga.

15. Kohalike omavalitsuste tasandil toimivate rahvamajade võrgustiku ajakohastamine ja riikliku sihtrahastuse tagamine, loomaks rahvakultuurivaldkondade spetsialistidele regionaalsed töökohad.

RAHVUSKULTUUR JA KUNSTIVORMIDE MITMEKESISUS

1. Eesti filmikunsti kui suure ekspordipotentsiaaliga valdkonna jätkusuutlikkuse tagamiseks suurendame filmitegemiseks mõeldud vahendeid. Ennast tõestanud ja seni vaid projektipõhiselt tegutsenud olulisemad filmitootmisettevõtted saavad kandideerida tegevustoetusele.

2. Eesti kirjandusteoste läbilöögivõime suurendamiseks loome rahvusvahelistel turgudel tegutsevate müügiagentide võrgustiku.

3. Soodustame kõrgetasemeliste välisautorite kultuurikontakte Eestiga (kontserdid, esinemised, näitusetegevus, kirjastamine jms).

4. Soodustame Eesti muusikaklassika esitamist, salvestamist ja plaadistamist nii kodumaiste kui rahvusvaheliste muusikute ja kollektiivide poolt.

5. Toetame eesti kultuuri tutvustavate infokanalite loomist võimaldamaks globaliseeruvas maailmas ja kasvaval e-residentide hulgal saada paremat ülevaadet Eestis toimuvast.

6. Soodustame Eesti noorte talentide osalemist rahvusvahelistel kultuuriüritustel.