Muusik ja näitleja Emma Lotta Kiviberg: „Emaga koos laval olla on vastutus”

 Emma Lotta Kiviberg on Elina Reinoldi tütar ja Piibe teatri 2026 aasta suvel Kuremaa teatriaidas esietenduvas lavastuses „Luba mul kuulata” on ta laval kahes olulises rollis korraga. Ta on partner oma emale ja ka lavastuse muusikaline kujundaja ja lavastuse tarbeks kokku pandud ansambli juht. Ta on eriline noor inimene, kelle tuleviku käekäigul tasub pilku peal hoida. Uurime lähemalt, kellega tegu.

Just ilmus sinu ansambli Trifoor esimene kogumikplaat. Sa õpid ja annad kontserte. Milline on aga sinu muusikaline taust?

Õpin Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia kolmandal kursusel pärimusmuusikat , aga millal ma kooli lõpetan, seda veel ei tea.

Natuke lavastuse „Luba mul kuulata” muusikast. Sa panid lavastuse tarbeks kokku ansambli. Kes sinna kuuluvad?

Meie Siberi bandi võtsin kõik oma head sõbrad ja kutselised paberitega pärjatud muusikud. See on väga hea punt. Viiulil ja basskitarril on Maria Mänd, kes lõpetab kohe Göteborgi Muusikaakadeemia pärimusmuusika eriala. Siis on Kerttu Zahharov, kes on viiuldaja ja hiiu kandle mängija. Neljas liige on lõõtsapoiss Uku Zolgo. Kõik nad muidugi lisaks pillimängule laulavad ka.

Kas need Siberi eestlaste laulud on kuidagi teistmoodi ka?

Siberi eestlaste lauluvaramu on hoopis teistsugune, kui Eesti paikne muusika. Need on inimesed , kes on hakanud sinna minema juba 18. sajandi lõpul ja suures osas 19. sajandil. Paremat elu otsima. Nad rajasid küll eesti külad, kus kõlas eesti keel, kuid nende muusika sai väga tugevaid vene mõjutusi. Need lood on vene meloodiatega, kuid ka meie kihelkondades levinud tekstitüvedega. Selline eriline ja ilus segu kahest kultuurist. Need on ilusad ja erilised laulud. Siberi eestlaste laulude hulgas on väga palju sügavaid ja kurbi tekste, sest elu oli sela keeruline, kõike pidi uuesti üles ehitama ja need raskused peegelduvad ka meie lavastuses, kuigi Siberisse minemise põhjused olid teistsugused. Mõned läksid vabatahtlikult, palju küüditati asumisele Siberi küladesse nõukogude ajal ja paljud viidi Siberi vangilaagridesse. Kuid see meeleolu on sama, kodumaa igtasus ja muserdatus. Sa olid üksi võõra rahva seas, pere on maha jäänud või maha lastud või kadunud. Lauludes otsitakse enese jaoks vastuseid. Kuna meie lavastus pendeldab kahe maailma vahet, siis teiselt poolt kõlavad mõned uuemad rahvalikud laulud, mis kirjeldavad taasiseseisvumise aega ja meeleolusid. Nõnda see valik on tehtud.

Sa ei ole õppinud teatrikoolis, kuid siin lavastuses astud publiku ette oma ema lavalise partnerina. Milline on sinu näitlejakogemus?

See on eluaegne. Suurima kogemuse sain telesaates „Laske mind lavale”, aga kuna ma olen ema kõrval juba lapsena teatris kaasas käinud, siis olen seda maailma nõnda palju kõrvalt näinud. Teater on mind läbi elu huvitanud. Ma olen käinud noorte näiteringides Maret Oomeri ja Elina Reinoldi juures.

Kas esimest korda emaga koos laval olla on teistmoodi ka?

Jah, väga hirmus. Vastutus on väga suur, kuid juba tunnen, et see hakkab lahtuma. Tekib hoopis omavaheline lavasoojus ja see on väga armas.

Kumb roll on sinu jaoks mugavam – kas muusik või näitleja?

Mõlemad on mugavad. Nad on lihtsalt väga erinevad.

Kas sa olid oma noorusele vaatamata kursis nende ajalooliste sündmustega, millest lavastsu „Luba mul kuulata” jutustab?

Ma olen väga suur ajaloofänn. Olen lugenud ja vaadanud läbi kümneid tunde dokumentaalmaterjale, istunud arhiivides. Ma olen kursis ajalookeerdkäikudega. Võib-olla ei suuda ma kohe kõiki aastaarve ja kuupäevi paika panna. Mis hetkel kõik toimus või mitu päeva öölaulupidu kestis või kus kõik siis viibisid jne. Aga meelestatusest olen ma hästi aru saanud ja tajun seda.

Lavastuses mängid sa tütart, kes 1980ndate lõpu vabadusetuulte puhudes lippab öölaulupeole jättes Siberi vangilaagri õudusi näinud ema koju muretsema. Kas sa oled oma emale olnud mureta laps?

Kindlasti mitte. Ma arvan, et ema ka ei olnud oma vanematele muretu laps. Tal olid lihtsalt väga palju leebemad vanemad, kui minul on. Aga vanglas pole käinud ja politsei eest pole ka pidanud põgenema.

VAT – Teatris esietendus Triinu Laane „Luukere Juhani juhtumised”

 21. mail esietendus VAT- teatris kirjanik Triinu Laane samanimelise auhinnatud lasteraamatu põhjal loodud lõbus ja südamlik lavastus „Luukere Juhani juhtumised”. Lavastus on suunatud eelkõige lastele, kuid sobib vaatamiseks igas vanuses publikule.

Triinu Laane lasteraamat on kogu eesti kirjanduse viimaste aastate suurim hitt. Teost on tõlgitud paljudesse keeltesse ja seda on soovitanud lugeda väga tunnustatud kirjastused üle maailma. „Luukere Juhani juhtumised” on jõudnud Eesti teatrilavale korra varemgi, kui Müüdud Naer selle Tarmo Tagametsa lavastatuna Võrus publikuni tõi, kuid tollane lavalugu erineb väga praeguse VAT Teatri käsitlusest.

Eks mai lõpp, kui hooaeg kohe lõppemas, on väheke veider aeg ühe lastelavastuse väljatoomiseks, kuid teiselt poolt vaadatuna saab uus sügisene hooaeg siis hooga käima minna. Kuid eks ole suvigi teatritegijatele kiire aeg ja „Luukere Juhani juhtumised” on just selline lavastus, mida sobib näidata erinevatel välilavadel või festivalidel. Saame näha, aga usun, et küllakutsed võtab teater rõõmuga vastu.

Lavastuse sisu on multifilmilikult lihtne (dramaturg-lavastaja on Aare Toikka). Taadu (Margo Teder) ja Memme (Triinu Meriste) on kaugel ja lapselapsed nendeni ei jõua. Päevad veerevad ühtemoodi ja kõik jutud on ammu räägitud. Olulisim probleem on, kuidaspidi teekann laual seisma peab. Mulle meenuvad kohe Mr Beani multifilmid, kus samamoodi puudub tekst ja emotsioone antakse edasi kõnet asendava mörinaga. Selline sõnadeta vaatemäng on olnud VAT teatri trumpe läbi aja ja õnneks on see taas tee lavale leidnud.

Päeva helgeime hetkena heliseb Taadu telefon ja tal palutakse linnakooli bioloogiaklassi lagunenud luukere ära parandada. Taadu ja Memme sõidavadki väga vallatus ja lõbusas stseenis kolmest taburetist koosnevaga autoga linna. Suured joonistused metsast, linnast ja koolist liiguvad nende taga andes märku kurvilise ja raputava teekonna läbimisest. Koju jõudes asub Taadu luukere parandama, kuid ikka satuvad käed ja jalad valesti. Noor publik elavneb ja asub Taadut õpetama. Taadu paneb Luukerele nimeks Juhan. Sellest hetkest on noorel publikul lavastuse võti kätte leitud ja omad lemmikud hakkavad kujunema. Olgu öeldud, et lõpuks on Luukere Juhan nagu rockstaar, kelle nime noor publik saalis ühiselt hõikab.

Luukere pannakse toidulaua äärde nagu pereliige isutuma ja asutakse ühiselt tsaid jooma. Lavastuses on teksti minimaalselt ja needki sõnad, mida räägitakse on võrokiilsed. Kartust, et lapsed publikus seda keelt ei mõista, ei ole. Keel on lihtne ja tegevustega kaetud. Algul pärib noor publik vanematelt sõnade tähendust, kuid lõpuks looga hoogsalt kaasa minnes, loobub sellest. Lavastus on tegevuslik, kuid ometi jääb mõnel hetkel venima. Loodetavasti ajaga tempo tõuseb ja tegevused tihenevad, mis kindlasti loo terviku mõttes tuleks kasuks.

Arvatavalt ärkab luukere peagi ellu, mis tundub Taadu ja Memme jaoks Võrumaal igapäevane olukord. Memme ja Taadu asuvad luukerele rõõmsa elevusega oma perepilte näitama. Perepiltideks on suureformaadilised joonistused, mis kujutavad Taadu ja Memme perelugu noorusest ja pulmadest lastelasteni välja. Perealbum hiiglaslike joonistustena on suurepärane leid. Joonistused jäävad lavale harkjalgadele rippuma moodustades nõnda koos lauaga kogu lavakujunduse (kunstnik Liina Unt). Lihtsate vahenditega on loodud kirev ja lapselik maailm.

Saabub öö. Taadu ja Memme magamine on samuti sooja huumoriga lavastatud. Margo Teder ja Triinu Meriste lavapartnerlus seob nad üheks, nagu lapse jaoks vanavanematega tihti juhtub. Üht ilma teiseta ei oska ette kujutatagi. Triinu Meriste särab laval ja on aru saada, et ta naudib oma rolli. Taadu ja Memme majja murravad keset ööd sisse kolm röövlit. Valvekoerana tõuseb Juhan lendu ja ehmatab röövleid nõnda, et need kokutades põgenevad. Taadu ja Memme vara on päästetud. Kõrvaltegelasi kehastavad Lauli Koppelmaa (teater Ugala) ja Meelis Põdersoo. Nemad panevad ka liikuma Luukere Juhani. Näitlejate liikuvus teeb minusuguse vanamehe kadetaks. Füüsilise liikuvuse eripärast lähtuvad ja kujutatud karakterid on põnevalt loodud. Kui tihtipeale jääb eesti teatris füüsiline rähklemine lavastuse idee kandmisel arusaamatuks, siis „Luukere Juhani juhtumistes” on erinevad lavalised lapselikult lihtsad, kuid täpsed väljendusvahendid tasakaalus ja toetavad teineteist. Kujutan ette millise naudinguga prooviprotsessis otsides erinevaid võtteid sündmustiku sõnadeta kujutamisel lõpuks tulemuseni jõuti. Lavastaja Aare Toikka on osanud siduda erinevad sketsilikud stseenid ladusakas tervikuks.

Maailma lugejate seas miljonite lemmikuks saanud Luukere Juhan on leidnud ka väga väärika koha eesti teatrilaval.

Elina Reinold „Me ei tohi kaotada usku ja lootust”.

Piibe teater oli juba ammu otsinud võimalust teha koostööd Elina Reinoldiga. Elinas on midagi tabamatult karismaatilist, väliselt habras, kuid sisemiselt jõuline. Käesoleval suvel saab unistus teoks, kui Elina mängib peaosa Piibe teatri 2026 aasta suvelavastuses „Luba mul kuulata”. Ajan Elinaga juttu teatrist ja elust üldse.

Millised on sinu kokkupuuted varem olnud eestlaste küüditamisest Siberisse?

Mu vanatädi küüditati Siberisse ja tal jäi kolmeaastane poeg siia ja kui ta tagasi tuli, siis oli poeg juba kuusteist. Noore inimesena, kui ma sellest teada sain, siis ma väga elasin seda läbi, et kuidas saab nii olla, et sind viiakse ära ja sinust jääb maha kolmeaastane laps. Lisaks sellele olid minu ämm ja äi küüditatud ja mitte lihtsalt küüditatud, vaid viidi vangilaagrisse. Sellepärast olen neid jutte kõrvalt kuulnud, kuigi neid väga ei taheta rääkida, aga peamised lood ikkagi, et kuidas kinni võeti ja millal ja kuhu viidi. Minu äi oli metsavend. Keegi sõber imbus nende sekka metsas venelaste agendina, uimastas mehed metsas ära ja nii nad võetigi kinni.

Kui suur ajaloohuviline sa ise oled?

Mitte ülearu suur, aga kui mul tekib isiklik kokkupuude, kui ma juhtun olema kuskil maailma otsas, siis mind küll huvitab selle koha kultuur ja ajalugu. Ja see, mis puudutab minu esivanemaid või perekonna ajalugu, see on mind küll lapsest saadik väga huvitanud. Milline oli elu siis, kuidas siis elati, mis töid tehti, kuidas loomi peeti, mida söödi jne. Ma olen oma vanatädiga kõik lüpsilkäigud kaasas olnud, olnud kõige nende toimingute juures, see on mind väga huvitanud juba lapsest saati.

Sa oled vabakutseline, kas see on rõõm või õnnetus?

Plussid ja miinused. Vabakutseline on selles mõttes hea olla, et ma olen vaba. Ma ise otsustan, mida ma teen ja kui ma teen, siis ma pühendun ja ma ei saa kellelegi teha etteheiteid, et lavastaja on loll või materjal on kehv, kui ma olen juba selle töö vatsu võtnud. Inimesed on ju erinevad, ka teatrites. Aga mul on tunne, et kui inimene otsustab olla vabakutseline, siis tööd tehes annab ta endast kõik.

Kas sa kollektiivist ei ole puudust tundnud, teater on ju ikkagi eelkõige kollektiivne kunst?

Olen küll vägagi. See on vabakutselisuse juures miinus. Sa pead õppima elama tekkinud üksinduse tundega. Sa ei ole kuskil oma ja sul ei ole oma karja. Aga samas, kui olen rääkinud kolleegidega, siis võid ennast üksikuna tunda ka teatris sees. Kui kõik vabakutselised tunnevad üksindusetunnet ja igatsevad kollektiivi, kuid see ei tähenda, et ma sellel põhjusel kuhugi kollektiivi läheks.

Kuulsust toob ikka näitlejale televisooon, kui käid ekraanilt läbi, siis oled oodatud ka teatrilavale. Rahvas tuleb sind vaatama. Kas televisoon on töö või pigem reklaam enesele?

Igaljuhul töö. See, et televiisorit vaatab kordades rohkem inimesi kui teatris käib, ei ole mõtet võistelda. Kuigi Eestis käib teatris ikka tohutult palju inimesi, eesti publik on vapustav. Aga töö on ta siiski igal juhul. Ma ei ole sellele kunagi vaadanud kui reklaamile. Seda on muidugi palju juhtunud, et saali tuleb publik, kes on näiteks „Kättemaksukontori” fännid, kuid siis ka nad vaatavad siiski lavalugu. Inimesed saavad ikkagi aru, et näitleja on amet.

Mis zanris sa ise annast laval kõige mugavamani tunned?

Kui mina teen laval tragöödiat või tõsisemat lugu, siis ma ikkagi otsin sealt naljakohti. Ma mõtlen seda tõsiselt, et laval me peegeldame elu. See ei tähenda, et teatrikunst peab olema realistlikult elu, aga tea peab olema usutav ja loomulikkus on teostatav vaid läbi selle, et ta on nagu elu. Elus on kogu aeg mõlemad poolused. Eks sa isegi tea, et teinekord ajab ka matustel naerma. Tragöödias on samamoodi huumorit.

Inimesed kardavad ennast avada, siis peidetakse end maski taha.

Laval jutustatakse ikkagi mingit lugu ja seal loos on mingi inimesed, tegelased. Näitlejana ma vaatan seda tegelast. Inimestena me võtame oma tegemisi tõsiselt, kuigi vahel võtame tehtu üle naerda. Laval on samamoodi.

Sa mängid Piibe Teatri suvelavastuses „Luba mul kuulata” peaosalist. Kuigi lugu põhinev Aino Paju saatusel, siis lavale panduna tekib ühest elusaatusest laiem üldistus. Läbi ühe inimese elu vaatleme tervet ühte perioodi Eesti ajaloost. Nõnda siiski see ajalooline reaalne tegelane muutub lavarolliks. Kes sina laval oled?

Enamus mälestusi, mida ma laval monoloogidena räägin, on Aino Paju lugu. Samas tütrega räägitavad dialoogid, mille tegevus toimub 1980ndate lõpus, siis need meie nooruspõlvest. Ja mina võtan selles olukorras eeskujuks oma ema, kes vaatas, kuidas tütar läks öösel kuhugi välja. Loomulikult ei tundnud ma Aino Paju nii hästi, et ma teda kehaga tajuksin, kuid ma mäletan oma ämma ja tema pilku. Kindlasti kasutan ka sealt teatud võtteid. Nõnda ei ole see ainult Aino Paju, vaid tema lugu ammutab insipratsiooni laiemalt. Viib isiklikust üldistuseni.

Selle näidendi tegevus toimub 1980ndate lõpul, kui ema Eesti ajaloos toimusid murrangulised sündmused. Ärevust oli õhus palju. Hirmu samamoodi. Milline tütar sina olid, kas vanemad pidid sinu pärast palju muretsema?

Ma küsisin just oma pinginaabri Kärt Juhansoni käest üle, et kas ta mäletab seda, kuidas me vanalinnapäevadelt öölaulupeole sattusime. Tema mäletas seda teisiti, kui mina mäletasin. Kärt ütles, et see oli tohutu õhin ja üldse polnud sellist tunnet, et midagi oleks võinud halvasti lõppeda, aga mina mäletan küll seda tunnet, kuidas minus oli ettevaatlikus ja hirm. See ei olnud ainult õhin, et kuidas maailm muutub. Mäletan, et kodus ütlesin küll vanematele, et tulge ka ja kolmandal õhtul nad vist isegi tulid ka. Ma ei mäleta Alo Mattiseni laule, vaid ainult „Kui õitseb sirel ja laulab ööbik ...”. Kohapealt ma mäletan siiski ka ühte hirmu hetke. See oli esimesel õhtul. Ma mäletan kuidas laulukaare mäenõlva sõitis mootorratas ja sini-must-valge lipp oli käes. Siis oli mul küll selline tunne, et kas ta võetakse nüüd kinni. Ma mäletan hirmu ja oma pilku, kuidas ma kontrollisin, et kas kuskil on miilitsad, kes teda tulevad kinni võtma.

Olid sa hea laps oma vanematele?

Ma arvan, et ma olin hea laps. Minu vanemad ei olnud ka karmid. Meil oli kõik hästi, me suhtlesime omavahel kõigil teemadel.

Lavastuses „Luba mul kuulata” on sinu lavapartnriks sinu oma tütar Emma-Lotta Kiviberg. See on teil esimest korda koos laval olla. Kas on kuidagi teistmoodi ka?

Muidugi. Me oleme seda võimalust juba kaua oodanud. Me mängime laval ema ja tütart ja samas me oleme ema ja tütar, kuigi näitlejana sa ei tohi mängida vaid olema. See on põnev. Seal laval on teatud situatsioone, mis on päris sarnased elus toimunuga. Kui ema küsib, et kuhu sa lähed ja kas sa ikka pead minema või kas sa pead nii käituma. Ja tütar vastab, et pean küll minema, sa ei tea midagi. See on nii elus olnud.

Kas sa peidad oma tundeid vahel maski taha?

Ma tahaks seda osata, aga minu jaoks osutub vahel probleemiks , sest ma olen liiga aus ja siiras. Ma tahaks osata rohkem mingi nalja taha vingerdada.

Meie lavastuses ema ja tütar vestlevad. Tütar küsib, kuid ema hoiab oma mälestused enesele ja nii kuni lõpuni. Ta ei räägigi. Kas sul on jäänud oma vanematelt midagi küsimata?

Küsimata on jäänud palju asju, mis lähevad meelest ära või pole osanud küsida. Valusad teemad. Minu onu põgenes sõja eest ja oli 20 aastat kadunud. Minu vanaema usku kogu aeg, et ta on elus, kuni tuli kiri, et olen Austraalias ja tal on neli last. Minu isa näitas mulle kogu aeg meie maakodus, et siia me jooksime pommitamise eest peitu, siia varjusime tulistamise ajal jne. Me ei tohi kaotada usku ja lootust.

Milliseid emotsioone need valusad teemad, mida lavastuses puudutame, sulle on toonud?

Ei tohi unustada neid inimesi, kelle mälestusele me selle lavastuse pühendame. See on tähtis, et me mäletaksime, mis ajaloos juhtus. Ma ei tea, kas see teeb meid targemaks, aga vähemalt oleme siis äkki vähem naiivsed. Teiselt poolt annab see lavastus lootust ja usku. Et kui miski on lootusetult kehv, siis kõik saab muutuda ainult paremaks. Lisaks veel need rahvalikud laulud ja muusika, mis etenduses kõlavad. Muusika ühendab perekondi ja kogukondi. See tõstab meeleolu ja loob parema enesetunde. See ühendab.

„Ooperifantoom” tekitab segaseid tundeid.

 Peale pisikest pausi oma maailmaturneel algasid 5. mail Broadway Entertainment Grupi loodud lavastuse "Ooperifantoom" etendused Unibet Arenal Tallinnas. Etendused on siinses regioonis ainsad ja seetõttu on publik paljurahvuseline. Suured teatriproduktsionid ei jõua Eesti pinnale kuigi tihti ja nõnda on huvi kindlasti olemas, kuid massiivsele reklaamikampaaniale vaatamata ei olnud Tallinna esietendusel saal sugugi välja müüdud. Kas võib olla põhjuseks, et lavastust on Eestis mängitud või ei taheta ära rikkuda väga heast filmis saadud kogemust. Tegemist on ikkagi läbi aegade ühe kõige menukama muusikalise lavastusega. Arnold Lloyd Webberi 1986.a West Endis esmakordselt lavale jõudnud aegumatut muusikat võib kuulata ikka ja jälle. Etendus nähtud valdavad mind segased tunded. Ooper spordisaalis.

Kuid esmalt siiski laval kuuldud ja nähtust. Täpselt kell seitse teadustatakse üle saali, et etendus algab 10 minuti pärast. Teatris täpsusega harjunud publiku jaoks on see hämmastust tekitav. Aga kui nii, siis olgu pealegi ja mõnedki suunduvad puhvetisse joogi järgi. Kõrges ja laias spordisaalis asuv lava on selle ruumi jaoks kuidagi väike. Lava ei mõju ruumis domineerivana, nagu ta peaks olema. Ometi on lava siiski suurem, kui Eesti teatrimajades see võimalik oleks. Lava kummalgi pool on ekraanid, kuhu kuvatakse live-na etenduse jooksul laval nähtav ja lisaks eestikeelne tõlge. Etendus algab. Lavastuse süzeed ei ole vist mõtet ümber kirjutada. Usun, et 1910.a Gaston Leroux poolt avaldatud samanimelise romaani järgi loodud ooperi tegevustik on kõigile teada. Ooperi lavastaja on Stephen Barlow ja vaatemänguliste efektidega pole ta kokku hoidnud. Pildid vahetuvad sujuvalt viies publiku ühest ajast ja olustikust sujuvalt teise. Tehniliste nüansside täpsus on kaunis. Tallinna publiku joaks oli teksti sisse toodud väike kohalik nali, kui vallandatud muusikajuht teatab laval, et „kui mind vajate , võite leida mind Tartust”. Andrew Riley loodud lavakujundus on suurejooneline ja mõjuks väiksemas ruumis kindlasti veelgi võimsamalt. Kujundus ei haaranud mind endasse, ei sidunud saali ja lava. Kui esimese vaatuse lõpus hiiglaslik lühter lae alt saali kukub ja vaid meetri kaugusel dirigendist pidama jääb, levib läbi saali ehmatav ohe. See on küll efektne. Ometi tabab ooperi finaali eel dekoratsioone väike tagasilöök, kui üle lava udus libisev paat korraga takerdub nõnda, et Daae osatäitja Georgia Wilkinson oleks üle parda pudenenud. Lavale tõttasid lavatöölised , kes kõikuva aluse kaldale manööverdasid. Etendusse tehti ootamatu 10-minutiline tehniline katkestus. Siis etendus jätkus noodipealt samast kohast, kust ta pooleli jäi. Paat oli vist naeltega põrandasse kinnitatud nõnda, et ta kuni lõpuni enam oma kohalt ei liikunud. Aga pean ütlema, et see ei häirinud, kõigil juhtub, see pigem ühendas saalis vaikselt kulminatsiooni ootava publiku. Georgia Wilkinsoni hääl ja roll mõjusid lummavalt. Pehme loomulikkusega jõudis ta ka kõige ülemiste nootideni. Kindlasti oli lavastuse üheks kõrghetkeks tema aaria „Think of me”. Oli ilus küll. Fantoomi osas oli laval Nadim Naaman. Naamani hingeline ja ihulik valu jõudsid publikuni. Publik tänas artiste püsti seistes ja artistid tänasid Tallinna publikut. Peab kiitma ka helirezisöör Adam Fisheri, kelle loodud helipilt on puhas, erinevad instrumendid ei mata teineteist vaid jõuavad puhtalt minuni. Ei ole kuigi tihti spordisaalis nõnda head heli nautinud.

Aga teater algab puhvetist, nagu ütleb laulusalm. Ostan raamatumõõtu kavalehe, kus on kõigi osatäitjate fotod ja elulood. Need ei ütle mulle midagi. Peasissekäigu ees on uhke fotosein, mida usinasti kasutatakse. Olen ootusärev, kuidas avaneb ooper spordisaalis. Spordisaal jäi ooperi jaoks kõledaks. Ja muidugi see publik. Minu ees istub neli soomlast, kes etenduse alguse venitust ära kasutades varustasid ennast õllede ja küpsistega. Esimese vaatuse poole peal ajas keegi neist õlle ümber ja minu ümber hõljub leivalik õllearoom, mis lavalt kõlavate aariatega sugugi kokku ei passinud. Teiseks vaatuseks soome kamp enam saali ei tule või läksid nad istuma lavale lähemale parteri tühjadele kohtadele. Teiseks vaatuseks on igaljuhul parter võluväel publikuga täitunud. Soomlastest on jäänud vaid toolide all vedelevad tühjad topsid ja pabertuutud. Soomlaste kõrval istub üks tugevama kondiga proua, kes vaheajal on burgeri ostnud ja mugib seda isukalt etenduse ajal kaste suunurgast tilkumas. Minu kõrval istub ilmselgete ATH tunnustega noormees, kes haiseb higi järgi ja niheleb kogu aeg kratsides vist kogu ihu. Mul hakkas eneselgi sügelema. Haigus pole meie enese taha ja jätan oma arvamuse vastutulelikult endale. Minu taga istus tavapärasest pikem mees, kelle põlved käisid kogu aeg mulle kuklasse, sest toolid spordisaalis ei ole mõeldud suurematele inimestele. Kitsikus paneb nihelema. Nelja soomlase kõrval istub paar, kes on joped selga jätnud. Huvitav, kas nad teinuks seda ka teatris "Estonia". Rahvas tuleb ooperisaali pokaalid ja suupisted käes. Kas tõesti ei saa olla tund aega söömata? See ei ole minule. Ma ei saanud lõpuni aru, miks publik spordisaalis ooperit vaadates käitus nagu spordivõistlusel olles. Samas peab tunnistama, et publik on mitmerahvuseline. Kombed on ju erinevad. Oli kuulda soome, inglise, läti ja muidugi eesti keelt.

Kuid kokkuvõtlikult peab mainima, et Arnold Lloyd Webberi igihaljas muusika on nauditav alati. Orkester, koor ja solistid olid väga head ja nende esitus usutav. Etendusi tasub kindlasti vaatama mina, kuid peab olema valmis ka saalis avanevaks kultuuriliseks sokiks.

Peapiiskop Urmas Viilma reisikiri Pühaduse otsinguil.

 Enne möödunud jõule saabus müügile peapiiskop Urmas Viilma religioosne rännuraamat „Rist kolbal. Kuidas saada pühaks.” Raamat müüdi kiirelt läbi ja tänaseks on poelettidel juba kordustrükk. Raamatu on kirjastanud autor ise ja kujundanud Emma Darvis.

Raamatutega on tihtipeale nagu inimestega. Nad tulevad ise sinu juurde, nad leiavad su üles, isegi kui oled seljaga nende poole. Viilma raamatu ilmumine oli jäänud mul märkamata, kuid ometei kohtasin teda kõige ootamatumas kohas.

Astusin Kadrina sauna, mille klubiruumis oli algamas kohtumisõhtu EELK peapiiskop Urmas Viilmaga. Seda nalja tahtsin näha , kuidas peapiiskop rätikutes saunalistega Jumalast räägib. Aga ta ei rääkinud Jumalast, rääkis hoopis kirikust kui organisatsioonist, sellest, et kaasajal on Eestis avatud 60 uut pühakoda, sellest, et kirikuliikmed maksavad rohkem liikmemaksu, kui kõigi erakondade liikmed kokku, sellest, kui mitu põlvkonda kulub, et meel ajupesust puhastuks jne. Ja Viilma rääkis ka oma raamatust. Olles siiralt üllatunud, kui muretult ja ladusalt kirikupea kõigile küsimustele vastas, ostsin Viilma raamatu, et tema mõttemaailmaga lähemalt tutvuda. Olgu öeldud, et kui jutud klubitoas said räägitud, tuli peapiiskop kõigi saunaliste seltsis leiliruumi ja jutud jätkusid olekus nii nagu Jumal inimese loonud on.

„Rist kolbal. Kuidas saada pühaks” ei ole kristlik filosoofiline raamat, see on kirjeldav rännuraamat. Viilma rääkis, et olles olnud 10 aastat oma piiskopi ametis, leidis ta , et tuleb võtta aega enesele. „Peagi mõistsin, et Jumala loodud töö ja puhkuse vahelduva rütmi saab taastada ainult peatumine ilma süütundeta. Puhkus ei ole ju tegevusetus, vaid usaldus”, kirjutab Viilma. Õnneks on võimalik vaimulikel võtta sabatiaasta. Sabatiaasta tähendab algselt põllule iga kuue aastase harimise järele seitsmendal aastal puhkuse andmist. Sabati pidamine on kirjas juba Piiblis, kui Jumal kuus päeva tööd rabas ja seitsmendal päeval puhkas. Nõnda käskis ta ka inimestel seitsmendal aastal puhata. Huvitaval kombel on seitsmenda aasta puhkus oluline ka ida filosoofias. Võttiski Viilma rännukepi ja asus poole aasta pikkusele rännuteele mööda pühapaiku otsides oma sisemist pühadust ja kinnitust Jumala olemasolule. Raamatut läbib mõte, et elu nagu palveteekondki ei ole vaid kohale jõudmine, vaid teekond. Ka eesmärgini jõudes jätkub kogemuse võrra rikkamana uus tee ja olles teel avatud meele ja uudishimuga võivad inimese ees avaneda hoopis uued perspektiivid.

Oma teekonnal külastas peapiiskop ränduri kott seljas üheksat religiooset keskust. Tema teekond viis ta Püha Maa, Egiptuse, Kapadookia, Athose, Rooma, Santiago, Wittenbergi, Fatima ja Taize palveradadele. Kõigist neist keskustest on raamatus eraldi peatükk.

Viilma ei manitse oma raamatus lugejat usuleiguses ega kirjelda Jumala suurust, et lugeja kindlasti usust ei kaugeneks. Viilma otsib vastuseid iseenese jaoks, ta näib kohati kahtlevat ja samas rõõmustab siiralt kui kahtlused hajuvad. Viilma kirjutab: „Roomas astusin läbi pühade uste, nüüd tean, et uks Kristuse juurde on minu südames. Pühal Maal puudutasin kivi, millel Jeesus kõndis – nüüd tean, et Kristus kõnnib minu sees. Wittenbergist otsisin puhastatud usku – nüüd tean, et puhas usk on ainult Kristuses. Kõik välised rännakud olid ettevalmistus sisemisele palverännakule.” (lk 197)

Viilma on väga hea kirjeldaja. Ta ei ole tavaline turist, tema teadmised lubavad tal leida palverännuteedel märke, millest turistina mööda kõnniks. Tema märkab ja kirjeldab oma kogemust. Astuda Püha Peetruse basiilikasse läbi peapiiskopi silmade on väga värskendav.

Raamatu mahust pool moodustavad Viilma enese tehtud fotod. Lisaks fotodele ja Viilma tekstile võib raamatust leida eraldi raamituna entsüklopeedilisi kirjeldusi läbitud paikadest või kristluse ajaloost. Viimased on väga heaks täienduseks autori sisekaemuslikule otsingule. Mõned näited. Kas teadsite, et Petlemma Sünnibasiilika on vanim järjepidevalt kasutuses olev kirik maailmas või Egiptuse kristlased ehk koptid on läbi kahe aastatuhande säilitanud Piiblivälisele pärimusele toetuvat traditsiooni Püha Perekonna peatuskohtadest kõikjal Egiptuses või maailma ainsa mungariigi Athose liturgia ei toimu kord päevas, vaid kogu aeg või palvenöör on villasest, puuvillasest või siidniidist punutud üksteisele järgnevatest sõlmedest kee, mille sõlmede arv on 12, 33, 50, 100 või 300? Väikest palvenööri kantakse ümber käe ja sellist võis saunas märgata ka peapiiskopi randmel. Väikesed tarkuseterad pudenevad justkui viljaterad maale tekitades soovi rohkemat teada saada. Tagasivaated looduse, inimese ja ehitiste ajalukku täiendavad imeliselt vaimset eneseotsingu kirjeldust moodustades haarava terviku.

Raamatut läbib Jeesuspalve – Issand Jeesus Kristus, Jumala Poeg, heida armu minu peale. Palve leiab tekstist iga kord, kui autor kuhugi siseneb või midagi enese jaoks avastab. Palvest saab mantra ja palverännakust saab ka raamatus rännak koos palvega. „Vaikus muutub sõnumiks. Palve ei vaja alati sõnu – vahel piisab ühest hingetõmbest, ühest nimest.” (lk 92), kirjutab Viilma. Raamatut lugedes liigun vaimus mööda maailma ja mind saadab palve. See teeb südame soojaks. Olen justkui tuule varjus. Eesti inimesed ei alusta oma päeva palvega. Paljud seda siiski teevad. Mõned palvetavad kui meelde tuleb. Mõned palvetavad seda iseenesele teadvustamata. Palve on hetk iseenesele, enese soovide ja eesmärkide sõnastamine. Kuigi ma ise ei palveta, siis olen tänulik, kui keegi sedaminu eest teeb.

Viilma otsib oma rännakutel pühadust. Kas tema elu on püha? Kas tema kolbale tekib siit ilmast lahkudes rist, nagu vaid 2% meestest see tekkida võib? „Pühaks saamine ei toimu ainult kirikus, vaid ka köögis, kontoris, tänaval või metsas.” (lk 30), tõdeb Viilma ja jätkab „Pühad isad ütlesid , et kui inimene kord leiab üles oma südame, leiab ta Jumala. Selles koopas tunnen, et süda on tõepoolest Jumala elupaik.” (lk 93) Lõpuks tõdeb Viilma : „Pühaks saamine ei ole inimese pingutus jõuda Jumala juurde, vaid Jumala astumine inimese juurde.” (lk 163)

Urmas Viilma raamat „Rist kolbal” väärib lugemist kui äärmiselt rikastav reisiraamat, kui ka lihtsalt mõistetav vaimulik mõtisklus. Oma iva leiavad siit mõlema kirjanduszanri austajad. Ise nautisin võimalust rännata enesest targemaga mööda maailma ja näha nähtut teise pilgu läbi. Erinevused rikastavad.

Kokkuvõte Tammsaare kirjanduspreemia nominentidest

 Teen siis väikese kokkuvõtte ka. Seekordne Tammsaare kirjanduspreemia valik oli väga kirju, mis on kogu protsesi väga suur väärtus. 1 luulekogu, 1 esseistika, 1 graafiline elulugu, 1 novellikogu, 1 päevik, 4 romaani, mis kõik väga erinevad. Eesti kirjandus elab põnevat elu. Ometi peab mainima, et romaanide osas oli seekordne valik võrreldes eelmise aastaga oluliselt nõrgem. Taas on tugevalt esindatud naiskirjanikud (6), kes annavad tooni kogu aastale.

Mina avastasin enda jaoks täiesti uued autorid, kellest polnud varem aimugi, aga nüüd ootan nende järgmisi üllitisi. Eks see olegi konkursside üks ülesandeid, juhtida tähelepanu uutele autoritele ja uudisloomingule. Loodetavasti leiab lugeja nominentide seast enesele üllatavat ja värsket lugemist. Kirjandus ei ole ainult ajaviide, vaid vaimu harimine. Tühisuse rohkus klipimaailmas on oluline hoida vaim valivalt virge ja avastada pikemate tekstide lugemise mõnu.

Aliis Aalmann „Kes aias“

Novellikogu „Kes aias” on seni luuletajana esinenud noore autori esimene proosateos. Olen novelli kui zanri suur austaja. Eestist Arvo Valton ja Peep Vallak, maailmast muidugi W.S.Maugham, kelle looming on üldse parim, mida kirjanduspõllul leida. Aalmann üllatas mind väga positiivselt. Tema lood jätsid lugema ja lõpus hakkasin juba nautima lubades endale vaid ühe loo päevas, et lugemismõnu kestaks kauem. Noore autorina oskab ta ometi luua väga meisterlikult pildi peategelase hingesügavustes toimuvast. Kirjutades lühilausetega , nagu luuletajale kohane, loob autor väga nappide , kuid täpsete lausetega imelise ja haarava atmosfääri. Olen lummatud autori sõnakasutusest. Soovitan raamatut igal juhul lugeda ja jään ise ootama Aalmanni uusi lugusid.

Mari-Liis Müürsepp luulekogu „Keegi hingab”

Kõige pealt peab ära märkima, et see tegemist on teise raamatuga nominentide hulgast kirjastuselt „Hunt”. Midagi on nad siis hästi teinud ja nende tegemisi tasub jälgida. Kuna poodides Müürsepa luulekogu leida ei olnud, siis kirjutasin kirjastusse ja nad saatsid raamatu mulle koju. Väga viisakas neid ja tänan. Nüüd siis raamatust endast. Ma ei ole suur eesti kaasaegse luule lugeja, kuid Müürsepa kogu pani mind oma seisukohti ümberhindama. Kolm aastat tagasi sai Tammsaare preemia Kristiina Ehin oma mahuka kogu eest. Luule võib siiski üllatada. Müürsepa luulekogu ei ole kuigi mahukas. Ühe jutiga lugedes võttis aega 45 min, kuid see mõjus, sest siis võtsin raamatu uuesti ette ja lugesin ta korra veel üle. Kuid nüüd juba rahulikult kaasa mõtiskledes. Müürsepa luule on lõbus kuid samas sügav. Ta oskab märgata elu pisikesi detaile ja teha nende põhjal elulisi üldistusi. Tema keelekasutus on lihtne, kuid sõnaseosed huvitavad. Kogu maailmas furoori ei tekita, sest temas ei ole piirideülest üldistavust. Müürsepa luuletused on naisekesksed ja minul neid avalikult ette kanda poleks võimalik, kuigi soov oleks küll, sest midagi seal on. Andsin raamatu pojale lugeda. Talle ka meeldis. Soovitan soojalt kõigile. Usun, et see oleks hea algus eesti luulega tutvumiseks ka neile, kes seda veel teinud ei ole.

Indrek Koff (ja Olena London) graafiline romaan „Ära oota midagi“

Oli see vast üks huvitav raamat. Kauplusest leidsin raamatu elulugude riiulilt. See tekitab segadust, sest kirjutades küll oma vanaisast on tegemist siiski laiema teosega kui ühe tundmatu vanaisa elu. Mina oleks selle kindlasti pannud ilukirjanduse hulka. Mõnes mõttes võib võib tuua paralleele Kaire Loogi Tolmuraamatuga, kus ta kirjeldas teed oma vanaema juurde. Koff kirjutab oma vanaisast. Mõnusasti kaetud kogu minevikupallett. Koffi vanaisa oli sündinud 1918 märtsis, nagu ka minu vanaisa. Seepärast oli raamatus oi kui palju tuttavat. Minu vanaisa oli samuti tööl kolhoosis ja põristas traktoriga, hiljem oli ehitusel. Ega seda aega tagasi ei taha, aga miski mõnus lapsepõlve nostalgia on. Kõik kerkis meelde. Eraldi peaks arvustama Olema Londoni joonistusi, ilma milleta poleks raamat kolmveeranditki väärt. Need on suurepärased. Lappasin raamatut ikka veel ja veel läbi vaadates ja imetledes joonistusi. Kui lihtsad ja samas kui sügavad. Lugu piltides kannab mind ajaloo tumedamale poolele nt haakristi varjukujutis on viisnurk. Lihtne ja kõigile arusaadav esimesest hetkest. Vägistamise loo juures on pilt kummuli naisekingast. Lihtne ja valus. Mulle romaan meeldib ja see jääb öökapile, et joonistustesse veelgi süübida.

Reeli Reinaus „Hiietantsijad“

Raamatus on kuus tegelast, kelle lugu kordamööda kirjanik jutustab. Lõpuks muidugi hakkavad lood teineteisega haakuma. Võte ei ole uus, kuid antud raamatus töötab päris kenasti. Kõigil tegelasetel on toimetamist maailma elukeskkonna päästmisega, mida noored ja vanad tajuvad erinevalt. Autori folkloristi taust kumab kogu tekstist läbi. Lugejani tuuakse rahvalikud pajatused, millel loo põhisündmustikuga pole midagi pistmist. Tõsi – rahvajutud laiendavad pakutavat infohulka ja annavad loole juurde sügavust. Legendid annavad romaanile maagilise olemuse. Jutustus ei saanud nagu algul minema, kuid lõpuks kui hakkasid tekkima seosed, siis läks asi elavamaks. Siiski teist korda ma raamatut ei loeks. Lugu on väga tänapäevane ja mul on raske näha , et temast saaks sajandeid ühendav teos. Zanriliselt kipub romaan olema maagiline realism, mille suur fänn ma olen. Nihestatud reaalsus segatud rahvaliku pärimusega. Kas vaimud või lihtsalt rituaale toimetavad noored? Mina oleks lasknud müstilisel maagial veelgi rohkem esile tulla ja ma oleks jätnud õhku küsimuse sündmuste reaalsest või maagilisest kogemisest. Arvan, et julgeks seda romaani lugemiseks soovitada.

Kairi Look „Tantsi tolm põrandast”

See raamat on emotsioon. Lõpuks vormub ka miski lugu, kuid see ei muutu oluliseks. Mälestustetolm tõstetakse õhku ja kirjanik elab selle taas eneses läbi. Ma ei oska selliste raamatutega suhestuda. See pole ikka üldse minu maailm. Minul peab olema raamatus lugu ja kui lugu põhineb reaalsel ajalool, siis peab olema seal ka jutustaja selgitus. Nt Looki raamatus on mitmeid vihjeid möödunule nt Balti kett, kuid siis kui ma seda ei teaks, ei ütleks need vihjed mulle midagi. See raamat on justkui salakood, mille mõistmiseks peab olema salavõti. Minul seda ei ole. Lapsepõlves oli üheks minu lemmikraamatuks Jimenezi „Platero ja mina”. Neis raamatutes on miski ühisosa loost, mis tuuakse lugejani piltides. Looki raamat on killuke naistemaailmast, kus õhkamine muutub reaalsest elust olulisemaks. Üldse on raamatu puhul oluline, kas seal on lugu või mitte. Siin ei ole või on ta siis nii ära peidetud, et mina oma karuse aruga sellest aru ei saa.

Kristi Küppar „Viimane lusikas”

Romaanivõistlusel eriauhinna võitnud minu jaoks seni veel tundmatu kirjaniku debüütromaan. Romaani lähtekoht on lihtne. Peategelane Katariina ostab 7 lusikat ja hakkab oma endisi elukohti läbi käima, et vahetada sealsete elanikega lusikaid ja võtta nõnda oma minevikust killuke enesega tänapäeva kaasa. Sealt avanevad peategelase mineviku lood ja hirmud. Raamat on kerge. Kirjanik on püüdnud naljatleda, kuid tundub, et see pole päris tema rida. Naljad on eluvõõrad ja klisseelikud. Möönan , et olen nalja osas väga valiv. Nali peab olema eluline ja lähtuma sündmustikust. Lihtsad sissekirjutatud killud mõjuvad võltsina. Tegemist on järjekordse naistekaga, kus mehel on peategelasega raske samastuda. Tore on, aga mis siis. Mulle meenub Dovlatovi „Kohver”, kus samuti avaneb lugu kildudena läbi esemete.

Maarja Vaino „Viivi Luige elujõu poeetika“

Tegemist on tõsise nissitootega. See raamat pole Viivi Luigest, vaid tema loomingu erinevatest tahkudest. Raamatu autor on Viivi Luige suur austaja ja nõnda on ta välja kirjutanud hulga tsitaate, mis on koos kommentaaridega edasi antud. Mina ei ole väga Viivi Luike lugenud ja nõnda jäi kõik minu jaoks kaugeks. Luige „Varjuteater” on küll väga hea raamat. Aga miks peaks kirjandust seletama või otsima tähendust seal , kus kirjanik pole sinna tähendust pannudki. Jäin mõtlema, et kui palju on ülikoolide arhiivides humanitaaride baka ja magistritöid, millega edasises elus pole midagi peale hakata. Kirjandus peab kõnetama iseseisvalt, ta ei muutu paremaks, kui teda lahti seletada. Raamat, kas kõnetab või mitte. Ühe toreda mõtte siiski leidsin ka Vaino raamatust. Indiaanlaste kujutluses asub minevik sinu silme ees, sest see on tuttav ja seda sa oled näinud, aga tulevik asub selja taga, sest see on veel tundmatu. Nõnda on see ristivastupidi meie kujutlustele. Mulle aga indude mõtteviis sobib. Kõndides selg ees tulevikku, saame lähtuda ainult mineviku kogemusest. Nt kui maale langeb vari, siis võib varsti puu vastu tulla.

Mika Keränen „Saunarahu”

„Saunarahu” on Keräneni saunapäevik. Need on killud tema kogemustest erinevatest külastatud saunadest. Kirjanik tunnistab ise, et raamat on saanud alguse tema FB saunapostitustest. Nõnda on raamatus Fblikud killud. Oleks tahtnud, et kirjanik oleks käsitletavaid teemasid laiendanud. Kirjeldanud kuuldud saunalugusid, miks inimesed ja tema sauna armastavad, millised need erinevad saunad on, mile poolest nad erinevad jne. Praegu on tegemist päevikuga, kus kohati isegi kuupäevad sees, mis seob väga ühe konkreetse ajaga. Raamatu lähtekoht on väga huvitav, aga jääb kuidagi poolikuks. Oleks soovinud enam lugeda ka mineviku mõjudest, soome ja eesti sauna erinevustest jne. Lõpuni ei saa ma aru, mis kirjanikku ennast siis sauna juures kõige rohkem võlub. Ta kirjutab, et tema lubadus on olnud rohkem kuulata, aga kuuldut väga lugeja lugeda ei saa. Võib-olla olen ma Tõnu Õnnepalu päevikustiilis romaanidega ära hellitatud ja ootan lastekirjanikult liiga palju. Igal juhul tahtmist sauna minna tekitab raamat küll.

Andrus Kasemaa „Minu kangelased”

Mõnda raamatut lugedes oled kohe nõutu. Ei oska midagi arvata. Kasemaa romaan ei ole läbiva narratiiviga romaan. Pigem vabavormiline dokumentaalkirjandus. Autor on kirjeldanud oma eluteel kohatud inimesi ja läbielatud sündmusi analüüsides neid kergel, kuid mitte väga humoorikal toonil. Muidugi annab see raamat tuleviku lugejale meie ajast, inimestest ja nende mõttemaailmast kaunis põhjaliku ülevaate. Pigem ongi tegemist ajastu kroonikaga. Minu seisukohad aga autoriga ei klappinud, mis on tänapäeva polariseerinud maailmas täiesti normaalne. Kõik algas sellest, kui autor kuulutas Tapa, Kehra ja Jõgeva kõige koledamateks linnadeks Eestis. Neis käin ma ise tihti ja näen nende linnade inimeste ilu. Lugemisehoog rauges enne lõppu. Samas esitasid mitu inimest antud romaani nominendiks, ju siis seal midagi ikka on.

MEES RAAMATUST – RAIMOND KAUGVER 100

 25. veebruaril tähistavad kirjandushuvilised rahvakirjanik Raimond Kaugveri 100 sünniaastapäeva. Sel puhul toimub Nõmmel Von Glehni teatris algusega kell 17 Raimond Kaugveri mälestusõhtu, kus Raimond Kaugveri elust ja loomingust räägivad kirjandusteadlane Sirly Hiiemäe ja dramaturg Arlet Palmiste. Õhtu lõpetab Raimond Kaugveri romaani „Jumalat ei ole kodus” dramatiseeringu esietendus Piibe Teatrilt.

Raimond Kaugver sündis 25.02.1926 Rakveres. Rahvakirjaniku tiitli pälvinud Raimond Kaugver on tänaseni ainus eesti kirjanik, kelle raamatute kogutiraaz ületab 1 miljoni piiri olles nõnda läbi aegade eesti kõige loetamuid kirjanikke. Tema psühholoogiliselt tabavad karakterid ja inimlikud teemad võlusid ja võluvad tänaseni tuhandeid lugejaid.

Tema elutee oli kõike muud kui igav ja lihtne. Ta ise on kirjutanud oma romaanis "Peotäis tolmu": "Sündinud oli ta tiigri aastal 1926, talle olid kaela langenud kõik selle jumalast põlatud aastakäigu egiptuse nuhtlused – sõda, Siberi vangilaagrid, vaevane oma koha otsimine ühiskonnas, mis temast ja temasugustest sugugi teada ei tahtnud, siis kaks ebaõnnestunud abielu, millest ta pärast mitut aastat kestnud kõhklemist ja arupidamist viimaks ummisjalu põgenenud oli, ja üks peaaegu õnnelik abielu, mille kuri jumal või saatus luba küsimata ise talt ära võttis."

Valmistades Piibe teatris ette 2017.a lavale jõudnud lavastust „Mees raamatust”, mis jutustades Raimond Kaugveri elust läbi tema loomingu, lugesin läbi kõik tema ilmunud romaanid. Kuigi mõnes intervjuus Kaugver eitas, et ta sai ainest loominguks oma elust, siis ühes intervjuus ta omakorda mainib, et 60% ulatuses on kõik nii toimunud. On kuidas on, kuid väga palju paralleele on Kaugveri loomingu ja elu vahel küll.

Raimondi isa Andreas on linnavalitsuse pedantlik raamatupidaja. Ema Olga koduperenaine, kes aktiivse lahkusulisena proovis ka poega poisipõlves kirikuellu kaasata. Juba 1938.a alustab Raimond päeviku kirjutamist. Rakvere 2. Gümnaasiumi õpilasena näppab 1940. kevadel kooli relvakapist padruneid ja jääb neid linna peal müües vahele. Relvad on Raimondit kogu aeg huvitanud. Tal on koguni II järk laskespordis, mille üle on ta väga uhke. Raimind on sunnitud koolist lahkuma, kuid võetakse peatselt kooli tagasi. Vahepeal oli Raimond koduõppel. 21.oktoobril 1940.a lastakse õhku Rakvere Vabadussõjas langenute mälestusmärk. Raimondi päeviku sissekanded on väga pateetilised. Tal on õnnestunud üks tükk koju tuua. Samal ajal majutatakse Kaugveride korterisse kaksteist vene vägede sanitaarõde. Noormees saab õdede lemmikuks. Vabadussõja ausamaba asemel püstitasid venelased puust viisnurga, mille noormehed ühel ööl protestimärgiks põlema panid. 22.juunil 1941 sisenevad Saksa väed Nõukogude Liitu. Raimond hõiskab oma päevikus: „Vabadus läheneb …“. Juba 7. juulil sisenevad Saksa väed Rakverre. Rahvas tervitab neid tormiliselt. 8. august astub Raimond Rakvere Omakaitsesse. Kuid juba augusti lõpul astub Omakaitsest välja ja pühendub 15-aastasena memuaaride kirjutamisele. Viimased siiski ei ilmu. Valmisid hoopis näidendid „Eksimuste tööpäev“ ja „Härgmäe pojad“. Alustas romaani „Tõe eest“, mis valmib , kuid ei leia eales avaldamist.

Raimondi VI päeviku viimane sissekanne tehakse 31. jaanuaril 1943.a. Sellele järgneb pooleteiseaastane paus. Raimond isa hävitab vahepealsed päevikud. Augustis 1943.a põgeneb Kaugver Saksamaale mobiliseerimise kartuses Soome. Hilisemate KGB ülekuulamisprotokollide järgi asus koheselt tööle rikka soomlase juurde, kuid soomepoisid mäletavad, et Raimond alustas hoopis õpinguid allohvitseridekoolis. Samuti on Soome arhiividest leitud materjalidest näha, et ta astus Soome armeesse juba 23. oktoobril 1943. Kooli lõpetades määrati talle kaprali auaste. Märtsis määrati Raimond Soome armee 200. jalaväepolgu koosseisu. Kaugver kohtub seal Ain Kaalepi ja Lennart Tikerpuuga, kellega koos hakatakse välja andma kirjanduslikku albumit „Quasimodo“. Albumile teeb kaastööd ka Raimond Kolk. Et kaks Raimondit teineteisega lugejate jaoks segi ei läheks, saab Kaugveri eesnimeks ajakirjas Raivo. Kokku koostatakse kaks käsikirjalist albumit. 18. augustil lahkub enamus Soomes teeninud eestlasi kodumaale, et asuda kaitsma oma kodumaa vabadust. Teiste seas ka Raimond. Eestisse jõudes saadetakse väeosa Kehra mõisa väljaõppele. 22. septembril peale Tallinna langemist vene vägede kätte, laguneb väeosa laiali ja Raimond lahkub Rakverre. 19. septembril saab Raimondi ema pommikillust haavata, mille tagajärjel sureb. See on Raimondi jaoks esimeseks traagiliseks kaotuseks, kuid neid tuleb veel. Oktoobris asub Raimond tööle Mädapea algkoolis universaalse õpetajana. Kavandab Soome-mälestuste kirjutamist. Kutsutakse mitmeid korda ülekuulamistele, kuna tema peale on kaebuse esitanud kooli komsorg, kelle Raimond tüli käigus oli trepist alla tõuganud. 4. märtsil 1946 mõistetakse Kaugver süüdi kodumaa reetmises. Karistuseks 5 aastat sunnitöölaagrit Vorkuta söekaevanduses. Raimond on kirjeldanud vangist kaevuri elu nii: "Meie ümber tusatses sageli tulitavalt näkku peksev tuisk, purgaa, mis neljakümnekraadises pakases põletas nagu leek. Meie kaevandus on otse jõe all, igas käigus sajab lõpmatult, nii et me välja ronides oleme tihti üleni märjad. Talvel külmusid vatiriided laagrisse jõudmiseni kangeks. Siis võis näha ebaharilikku pilti — barakki tulles koorisime end lahti ning asetasime purikaskõvad rõivad ahjude lähedale seisma nagu raudrüüd. Kuni me sõime ning kaklesime, sulasid nad üles." 1947 jääb Raimond kaevanduses varingu alla ja satub haiglasse. Tänu headele inimestele avaneb tal võimalus vangistust jätkata laagri haiglas sanitarina ja peale vastava kursuse läbimist juba velskrina. Haiglas töötades hoogustub Raimondi kirjutamisvajadus. Üksikute peatükkidena jõuab kirjades isani Rakveres romaan „Põhjavalgus“. Antud romaani peetakse ainulaadseks kogu maailmas, sest ei ole varasemast teada, et keegi oleks romaani kirjutanud vangilaagris olles. 16. detsembril 1949.a ennetähtaegselt vabastatuna jõuab peale seiklusrohket teekonda Tallinna. Tallinna saabudes läheb esimesena külla oma noorusarmastusele Sigrid Kurvisele, kellega neil vangis oldud aastate jooksul oli tihe kirjavahetus. Kokku üle 200 vangilaagris kirjutatud Raimondi kirja oma lähedastele on tänaseni säilinud. Aasta hiljem abiellutakse ja perre sünnib tütar Katrin. Kaugver töötab trammitrustis velskrina, lumesahajuhina, trammijuhina ja kuni 1961.a-ni teedemajanduse meistrina.

1958 valmib romaani „Sillad põlevad“ (ilmub raamatuna 2007) käsikiri. Tõenäoliselt usub Raimond nõukogude korra kokku varisemisesse, sest miks muidu kirjutab ta romaane, mille ilmumine selles ajas oli võimatu. Romaan „Võõra mõõga teenistuses“ leiab romaanivõistlusel äramärkimist, kuid avaldamisele ideoloogilistel põhjustel ei lähe. Pereelus on rahutud ajad ja Kaugverid lahutavad oma abielu. Kuid juba 15. novembril abiellub sarmikas kirjanik „Õhtulehe“ töötaja Grete-Edith Leisneriga. Noorte Autorite Koondise kaudu saab pere elamise Pärnu mnt 23 majja, kus korterit jagatakse Adolf ja Heljo Rummoga.

1959.a jõuab „Vanemuises“ lavale Raimondi näidend „Seitse pikka päeva“, mida siiski ei saada publikumenu. Samuti jõuavad raadioteatris eetrisse tema kuuldemängud, mille kirjutamisel oli ta eriti usin. 1975.a lõpuks on tal juba valminud 17 kuuldemängu. 1962.a ilmub Raimondi esimene romaan, trammipargist jutustav „Keskpäevavalgus“. Sooviga saada avaldatud tuleb ta vastu riiklikule poliitikale ja kujutab oma järgmistes teostes nõukogude argipäeva ja töötajaid. Töötab lühiajaliselt kaevurina Kohtla-Järvel, et saada inspiratsiooni kaevurite elust jutustavale romaanile „Seitsmendas läänes“.

1964 võetakse Raimond Kirjanike Liidu liikmeks. Temast saab elukutseline kirjanik. 1966 a. Raimond tutvub ja abiellub oma viimaseks jäänud abikaasa Aavega. Kirjanik Teet Kallas mäletab, et Jõelähtme kooli kirjandusõpetaja Aave, lastekirjanik Julius Oengo tütar, kutsunud teda õpilastega kohtuma, aga tema peljanud seda atraktiivset naist ja sokutanud enda asemel Kaugveri. Aave oli boheemlaslike eluviisidega koloriitne inimene, väga ilus ja atraktiivne naine. “Päikesepoiss” (Teet Kallase väljend) Raimond oli oma päikesenaise leidnud. Kirjaniku tütar Katrin Kaugver ütleb, et isa kolmas abielu Aavega oli tema kõige abielulisem abielu. Järgneb loominguliselt aktiivne periood. Igal aastal valmib Kaugveril üks romaan. Katrin Kaugver meenutab: „Ma kahtlustan, et tal oli sünnipärane eeldus. Ta sai inimestest aru. Ta ütles mulle kord, et ta ei saa kedagi vihata, sest ta mõistab kõiki, isegi viimast lurjust. Siberi laagrikool oli kindlasti tohutu elukool, sest seal nägi ta ikka väga kirevat inimeste galeriid. Kindlasti ta midagi seal kaotas oma hingest, kuid samas nägi jälle milleski nägi inimese suurust. Ta lihtsalt nägi inimese sisse.”

1979 amputeeritakse ägenenud gangreeni tõttu Raimond jalg. Nõukogude arstide töö tulemusel ei ole võimalik proteesi paigaldada. 1980 läheb Kaugver ravile soome, kus opereeritakse jalga uuesti ja nüüd on võimalik hakata kasutama proteesi. Tema vitaalsust ja elurõõmu see siiski õnneks jalutusk jäämine oluliselt ei vähenda. 1989 saab Raimond Fr. Tuglase novellipreemia kogumikus „Kirjad laagrist“ ilmunud novelli „Elupäästja“ eest, mis tegelikkuses oli valminud juba 1951.a. Samal aastal ühelt peoõhtult koju naastes võtab Raimond alt oma proteesi ja heidab puhkama. Samal hetkel lahvatab küttekehast põlema Raimondi abikaasa Aave õhkõrn peokleit. Raimond on võimetu teda aitama. Aave tormab õue, kus kleit kustutatakse, kuid 65% Aave kehast on kaetud põletushaavadega. Aave hukkub Raimondi silme ees. See jätab talle sügava jälje. 24. veebruaril 1990.a valitakse Raimond rahva poolt Eesti Kongressi liikmeks. Samal ajal ei suuda Raimond enam elada oma Jõelähtme kodus. Tema head sõbrad, taksojuhid Madis ja Milla, leiavad talle maja Lehtses, mis saab kirjaniku päris esimeseks oma koduks. Seoses Kaugveril avastatud leukeemiaga ei saa ta siiski maamajas palju aega veeta. Raimond viiakse 1992.a algul Magdaleena haiglasse, kus ta 24. jaanuaril sureb. Raimond on maetud Tallinna Metsakalmistule.