Suured tunded väikses majas

 Reede, 27. septembril, esietendus teater „Estonias” juba üheteiskümnes G.Bizet maailmakuulsa ooperi „Carmen” lavaversioon. Lavastajaks, dekoratsiooni- ja kostüümikunstnikuks on üks ja seesama mees Pierre-Emmanuel Rousseau Prantsusmaalt. Solistidena astuvad lavale paljud piiritagused kuulsused ja muidugi kogu „Estonia” staaride koosseis.

Saan loa enne etenduse algust piiluda lava kulisside taha. Kuigi etendus on kohe algamas, siis on lava tühi. Olen väheke segaduses. Kuidas siis nii, kas tõesti ei ainsatki dekoratsiooni? Kuid siis juhitakse minu tähelepanu akside vahel seisvatele tribüünidele. Peagi jõuavad nad lavale ja on lavakujunduslikult väga huvitav leid. Iga asi omal ajal. Lava taga on kitsas. Koridorid on kitsad. Lavakardinate taga on kitsas. Tantsijad jooksevad üle koori varvaste ja koor segab dekoratsioonide liigutamist. Kõiki teatri dekoratsioone hoitakse Suur-Sõjamäe tänaval asuvas laos ja tuuakse päeval õhtuseks etenduseks vajalik autoga kohale. Päris vaevaline logistika.

Liigun lavalt edasi ja jõuan meistrikodadesse. Ühes toas istuvad õmblejad, teises kingsepad, kolmandas tekstiilikunstnik jne. Kümmekond õmblejat istub ühes toas ja masinad vurisevad. Alati on vaja midagi kohendada või parandada. Ikka siis kui on vaja hetke pärast lavale minna märkab näitleja, ettema lukk ei tule lahti või vastupidi ei lähe kinni. Siis peavad õmblejad kiirelt tegutsema. Kui avaldan arvamust, et toas on vähe ruumi, siis prouad kiidavad oma paranenud tingimusi ja soovitavad vaatama minna Riia Ooperiteatri töökodasid. Seal ei pidavad üldse ruumi olema. Koha hakkas parem. Alati on hea teada, et lätlastel on kehvem. Jääme vestlema koridoris kostüümiala juhatajaga ja meie taha tekib tropp. Solist Mart Mardiste ütleb lõpuks, et me ei saa teie vahelt läbi minna, sest muidu lähte riidu. Ebausk on teatris tugevalt sees. Seisame kõrvuti ja rahvas pääseb liikuma. Laua peal on sigaretid, mille otsad vajutades naiskoori käes peatselt hõõguma hakkavad. Puudel ripuvad mustad kuued. Igaühel nimi peal, et iga artist leiaks muretult enda oma üles. Mulle näidatakse naiskoori õlgadel olevad salle, mis on kõik käsitsi maalitud ja kaunistatud. Iga seeliku serva on õmmeldud kuus meetrit narmaid. Kuigi teatrimaailmas on taaskasutus au sees ja paljud kostüümid või rekvisiidid leiavad pidevat uuesti tee lavale, siis on lavastuse ja teatrispetsiifikast lähtuvalt vaja neid ümberkujundada või siduda uute vahenditega. See on suhteliselt keeruline käsitöö, mis vajab kogenud meistreid. Jõuan oma ringkäiguga teatri katuse alla, kus asub dekoratsioonide töökoda. Siia toob ja siit välja viib sealt vaid kiitsuke uks, mis tähendab, et kui massiivsed lavakaunistused valmis tehakse, tuleb need taas lahti võtta, lavale kanda ja seal uuesti kokku panna. Käsitsi tööd on uskumatult palju.

Oleme kõik kuulnud, kuidas kultuurivaldkonna töötajate palgad jäävad alla Eesti keskmisele. Ometi teevad näiteks teatri lavatagused töötajad väga spetsiifilist tööd, mida pole võimalik õppida ja mida on võimalik teha vaid kogemustele tuginedes. Iga inimene on siin kuldaväärt ja tema lahkumine oleks kaotuseks. Inimesi hoiab palgast enam teatris kinni see miski tajumatu teatriime. Teater puudutab inimese hinge tuues välja tema varjatud emotsioonid. Nii võime teatris nutta ja naerda ja keegi ei vaata meie peale viltu. Olla sellise inimesi mõjutava ime tunnistajaks tõstab kõik protsessis osalejad vaimselt kõrgemale. Keegi ei taha näha esimest armastajat kodanikuna kõrtsis pummeldamas. See rikub teatriunelma. Me soovime säravaid tähti vaid näha, kuid mitte katsuda, sest siis võime avastada, et tegemist on tavaliste kividega. Teater on nagu liivakell, kus ühes pooles on kõik lavatagused jõud ja teises pooles publik, mis on omavahel ühendatud lava frontaaliga. Samas ei puutu need kaks maailma omavahel füüsiliselt kokku, sest selle nähtamatu piiri ületaja kukub lihtsalt orkestriauku. Küll aga voolab energia alguses lavalt saali ja siis reaktsioonidena saalist lavale tagasi. Nii on liivakella mõlemad pooled alati liikumises.

Etendus on algamas ja lähen saali. „Carmenit” on maailma lavadel muudetud ja kaasajastatud. Kord jääb Carmen elama, ja sureb hoopis don Jose. Kord on don Jose gey, kes Escamilloga käsikäes lahkub. Nii pole Prosper Merimee algteosest suurt midagi enam alles jäänud. Kavalehel nimetatakse Merimee teost romaaniks, kuigi tegelikult on tegemist jutustusega, mille lavale seadsid libretistid Henri Meilhaci ja Lodovic Halevy. Libretistid on algteosega vabalt ringi käinud ja seda tingisid publiku ajastust lähtuvad ootused ja tõekspidamised, mis ooperi esietendudes 1875.a erinesid oluliselt tänapäevastest. Iial varem polnud publik laval näinud töölisklassi, litsakaid daame või jõhkrat mõrva. Ooper oli kõrgkultuur, mis sobis vaid kõrgklassi murede ja rõõmud esitamiseks. Peale ooperi maailma esietendust 1875.a oli publik sokeeritud säärasest maitsetusest. Lisaks tundusid ooperi jaoks liialt labased ja lihtsad seal kasutatavad tänavameloodiad. Nõnda oli teater sunnitud välja mõtlema erinevaid turunduslikke trikke, et publik teatrisaali tuua, kuid ometi tundus, et tegemist on loomingulise katastroofiga. Kolm kuud peale esietendust Bizet sureb 36-aastaselt nägemata oma ooperi hilisemat suurt edu kogu mailmas.

Merimee jutustuses on Carmen röövlijõugu liige, kes kurameerib rikaste meestega, et siis oma sõpradel lasta ta paljaks varastada. Teatrilaval on Carmen vaid salakaubitsejate jõugu liige, mitte selle juht. Carmen vangistatakse, kui teda valvanud kapral don Jose langeb Carmeni võlude kütkesse ja vabastab ta. Don Jose pannakse vangi, kus Carmen teda vaatamas käib. Vabanedes külastab don Jose Carmenit ja tapab tema armukese armukese ohvitser Zuniga. Don Jose on sunnitud põgenema mägedesse ja liitub röövlijõuguga. Carmeni intiimne lähedus teiste meestega ei sobi teda armastavale don Josele ja Carmenile ei sobi omakorda don Jose pealetükkivus ja soov ohjeldada tema metsikut loomust. Kui Carmen leiab armastuse toreodoor Escamillos, tapab don Jose Carmeni. Kõik. Sisu mõttes on Merimee jutustus sügavam ja ka põnevam.

Ooperi avamängu ajal seisavad tühjal pöördlaval kandetoolil Jumalaema kuju hoidvad ülepea kapuutsides protsesioonimungad. Neid piirab rahvas. Lavastuses on kasutatud ohtralt katoliku sümboolikat, mis on kindlasti oluline lavastajale, kuid jäävad võõraks maausulisele või luterlasest eestlasele. Sellest oleks võinud lavastajale keegi märku anda. Muidugi sobib kasutatud kristlik sümboolika ooperi ajastuse ja asukohaga. Sääraste liikuvate protsesioonid traditsioon on pärit kristluse algaegadest, kui tuli teenistuse läbiviimiseks vahetada asukohti ja nii liiguti koos rituaalsete vahendite ja rahvaga ühest kohast teise. Samal põhjusel olid kaetud protsessiooni juhtinud preestrite näod. Kas see on viide sellele, et Carmen oli salakaubavedajate jõugu liige, kes samuti pidevalt oma asukohta vahetas? Jumalaema oma hispaania kultuuris väga olulisel kohal. Maarja on kodu hoidja ja kaitsja. Lavastaja on seadnud vastastikku kaks erinevat naise loomust – vabameelne Carmen ja pühalik Maarja. Olgu lisatud, et Maarja pilt liigub isegi lavakujunduse muutudes stseenist stseeni. Kuid olen kindel, et seda vastuolu enamus publikust ei mõista. Lavastaja on jumalikku abi laval veelgi kasutanud. Escamillo kuub langeb taevast alla enne härjavõitlust. Samuti langevad taevast toolid, millel igavlevad sõdurid istet võtavad. Jääb segaseks, kas siis Jumalaema toetab korrakaitsjaid. Sellega tahaks lavastaja justkui öelda, et ei toeta carmenlikku eluviisi ja käitumismustreid andes tema vangistajatele jumaliku toe. Laval läbisegi seisvad toolid toovad mulle silme ette kõige mõjusama holokausti memoriaali Krakowis, kus väljak on kaetud erinevate tühjade toolidega, kelle omanikud on „lahkunud”. Kuid see on minu isiklik mõttekild, mis edasi ei arene.

Carmenit kehastab „Estonia” lavastuses teiste solistide kõrval Marie Gautrot Prantsusmaalt. Gautrot sobib Carmeniks ideaalselt . Temas on lõunamaist temperamenti, tema voolav hääl viib kaasa ja lendlevad emotsioonid muudavad rolli väga usutavaks. Temale oponeerib külaneiu Micaelat mänginud sametiselt maheda tämbriga Perrine Madoeuf Prantsusmaalt, kes teeb võrratu rolli. Teda vaadates jäin tõesti uskuma, et ta soovib don Josed armastades päästa viimast vaevate südamevalude käest. Üllatuslikult jäi Raiko Raaliku roll Escamillona kesiseks. Tema hääl ei kajanud ja tekstist polnud võimalik aru saada. Hiljem kuulsin, et see oli tingitud tema haigusest , kuid sel hetkel oli ometi emotsioon ootamatult negatiivne. Tema mängus ei paistnud toreodoorliku edevust ja sära. Loodan, et see tuleb.

Veidi ka lavastusest. Sündmused laval kaovad tausta. Don Jose ja Carmeni duetis langevad mõlemad põrandale, kuid see paneb nad mänguliselt kinni. Suured tunded ei tule välja ja don Jose teekond mõrvani ei muutu usutavaks. Hispaaniast pärit solist Mario Rojase kehastatud don Jose on antud lavastuses nõrk mees, kes iial poleks valmis mõrvaks. Hetk, kui don Jose mõrvab Priit Volmeri kehastatud Zuniga jääb mul alguses üldse märkamata, sest see on viidud laval koori taha. Samas on Priit Volmer kogu lavastuse üks kõige usutavamaid soliste. Tema võimas hääl ja detailirohke mäng teevad rolli nauditavaks. Kahju kohe, et ta juba esimeses vaatuses lahkuma peab. Kui mustlasneiud kaartidel ennustavad ja Carmen surmakaardi pakist tõmbab, jääb samuti märkamata. Kaardid on väikesed ja tegevus toimub põrandal. Õnneks istun rõdu esimeses reas ja olen seega üks väheseid, kes näeb, mis toimub. Oma kujutluses näen, kuidas inimsuurused kaardid laval pöörlevad ja edasisi sündmusi juhtivat saatust ennustavad.

Dirigent Arvo Volmer jälgib lava toimuvat samal ajal kogu orkestrit ohjeldades. Tal on vist rohkem kui kaks silma kõige märkamiseks. Kuigi orkestri vahemängude ajal tekib ootus, mille oleks võinud lavastuslikult täita tegevuse või piltidega, sest tühi lavakardin suisa ootaks seda. Nõnda oli see lahendatud ka „Estonia” eelmise „Carmeni” lavastustes, mis tekitas publikus väga positiivse vastukaja.

Kuigi lavastaja valikud jäävad kohati arusaamatuks, siis võrratu muusika, kus üks maailmakuulus hitt järgneb teisele, on teinud „Carmeni” ajatuks. Kui seda muusikat esitavad lisaks võrratud muusikud ja lauljad, siis on kauakestev emotsioon hoolimata kõigele garanteeritud.

„Arhitekt” tekitab vastuseta mõtteid.

 

9.Novembril esietendus teatris „Ugala” Soti näitekirjaniku David Greigi draama „Arhitekt”. Näidendi lavastas Taagu Tubin. Lavastuses astusid lavale Riho Kütsar, Merle Palmiste, Jass Kalev Mäe, Lauren Grinberg ja teised. Kunstnik Kristjan Suits.

Näidendis on kaks kõrvuti jooksvat tegevustelge, mis päriselt lõpuni kahjuks teineteisega ei haaku. Keskses tegelaskujuks on arhitekt Leo Black, kelle kunagine kuulsus tervete elurajoonide rajajana on taandunud parklate projekteerijaks. Ühel hetkel pöördub ühe elurajooni kogukond oma esindaja kaudu Blacki poole, et viimane toetaks iseenese poolt projekteeritud elurajooni lammutamist. Rajooni eeskujuks oli iidne Stonehenge, kus kiviplokkide asemel seisavad ühtses ringis majad. Iseenesest irooniline sümbol kui tundmatu ehitaja poolt püstitatud kiviplokid seisavad jätkuvalt ja lõputult, kuid samal ajal elumajad lammutatakse.

Kõigepealt neist isiklikest mälestustes, mis etendust vaadates tekkisid. Peale II Maailmasõda valitses kogu Euroopas suur elamispindade puudus. Probleemi lahendamiseks ehitati väikeste korteritega suuri maju, kus esmaseks ei olnud mitte kvaliteet vaid kvantiteet. Loomulikult olude paranedes hakkasid elumajade elanikud endale paremaid elamistingimusi nõutama või rajama. Suurtest elamurajoonidest said getod. Õnneks oleme Eestis sellest pääsenud.

Aastaid tagasi käisin Tapal vaatamas ühe tühja viiekordse elumaja lõhkamist. Rahvast oli koha palju, kuid kõik nad pidi pettuma. Maja kerkis umbes meetri kõrgusele maast lahti ja kukkus samasse tagasi. Midagi ei juhtunud. Selles mõttes läks Tartu korstna lammutamisega lihtsamalt, aga korstent on vist lihtsam lammutada ka. Tänaseks on maja Tapal muidugi kadunud ja temaga koos mõni teinegi. Vana peab ruumi tegema uuele. Veel meenus lugu Singapurist, kus sattusin ringi sõitma kohaliku arhitektiga, kes tutvustas mulle oma loodud maju ja selgitas nende olemuse aluseid. Igal hoonel on kontseptsioon. Näiteks moodustasid kolm 40-korruselist elumaja ühtse kompleksi, kus iga kümne korruse tagant oli majade vahele rajatud õhus rippuv park, milles asusid lisaks lopsakale rohelusele pingid, piknikualad, mängiväljak, treeningplats jne. See tähendab, et elades isegi 35 korrusel, said aknast välja vaadates näha, kuidas laps all õues mängib või memmed juttu vestavad. Õhupargid lõhkusid mulje tavalisest magalast ühendades kogukonda ja tuues nad petlikku rohelusse. Arhitektuur on võimas kultuuriline valdkond mõjutades meid kõiki, ütleb arhitekt Black kohe näidendi alguses. Õnneks on hakatud ka Eestis üha rohkem rääkima vastutustundlikust ruumiplaneerimisest, kus on arvestatud kõigi elanikerühmadega. Üha enam on läinud hinda eluruumid, mis pole vaid voodid ja parklad, vaid midagi enamat.

Veel jäin mõtlema arhitekti ameti peale. Võib ju mõelda, mida Black ka rõhutab, et arhitekti amet on vanimaid maailmas. Juba esimese püramiid valmimise juures pidi toimetama keegi, keda meie nimetame arhitektiks. Jumalat, kui Maailma loojat, on tihti võrreldud arhitektiga. Nagu lavastuse kavalehelt võis lugeda nimetakase kristlikus kultuuriruumis ja eriti vabamüürluses Jumalat Universumi Suureks Arhitektiks. Ootasin, et ka näidendis „Arhitekt” tekib seoses arhitekti Blacki tegelaskujuga jumalik üldistus. Ei tekkinud. Black ei tõusnud langenuna üles vabastades maailma, vaid jäi kinni inimlikku argipäeva.

Eraldi peab kiitma lavastaja Taago Tubina ja Tõnis Parksepa poolt koostatud väga sisukat kavalehte. Kavaleht pöörab väga palju tähelepanu arhitektuuri ühiskondlikule mõjule. Seega võib oletada, et lavastaja sisuline fookus keskendus just peategelase ametialasele tegevusele. Mis juhtub loojaga, kui tema looming hävitatakse? Lavastuses laseb arhitekt ennast koos oma loodud hoonega õhku leides nõnda vastuse kõigile oma probleemidele. Me samastame ennast oma tööga. Kui hävib inimese elutöö, siis muutub väärtusetuks ka inimene ise.

Teine tegevusliin on seotud arhitekt Blacki pereeluga. Tema naine on rahulolematu ja tahab lahutust. Täisealised lapsed on vanematest eemaldunud ja otsivad armastust väljaspool kodu.

Black peab korraga kahte võitlust. Kui tema ametialased taotlused ja pingutused on selged ja mõistetavad, sest kes sooviks, et tema loomingu hiilgavaim pärl prügikasti saadetakse, siis tema eraelulised eesmärgid jäävad segaseks. Sama peab kahjuks tõdema kõigi lavastuse tegelaskujude kohta. Tegelased avanevad mitmepalgeliselt, kuid nende käivitavad motiivid jäävad arusaamatuks. Põhjus ja tagajärg ei ühti. Blacki abikaasa Pauline soovib kogu õue panna asfaldi alla, et saaks puhta jalaga tuppa. Black hakkab rajama hoopis aeda. Tekib unistuste ja argipäeva konflikt, mille põhjuseid nähakse ikka ja alati inimestes enda kõrval ja mitte iseeneses.

Tuues lavale lavastuse, siis peab tal olema väga üheselt mõistetav põhjus, miks seda just täna on vaja publikul näha. „Arhitekti” puhul ma seda ei taju. Ma ei leia eneses vastust küsimusele, mille erilisega lavastust meid kõnetab. Pered lagunevad paljudes näitemängudes. See, et lapsed ei mõista vanemaid ja vastupidi, ei ole samuti harukordne. Lavastaja Taago Tubin tema käes olevate vahenditega ei ole samuti suutnud avada karakterite eesmärke ja ajendite sügavamaid põhjuseid. Lavastaja on lähtunud psühholoogilise teatri printsiipidest. Näitlejad elavad oma rolle läbi võimsalt, kuid tempo logiseb ja kulminatsioonid kaovad karjumisse. Lugesin just läbi värskelt ilmunud Aristotelese „Luulekunstist”, kus autor juhib tähelepanu, et õiged pöörangud tegevustes toimuvad laval teksti abil, mitte jumaliku sekkumise kaudu. Ootamatusi sündmustikus on vähe. Laval saab näha sõnateatrit, kus füüsiliste liialdusteta vahetatakse korrektselt etteantud teksti.

Kogu dialoogi saadab õhkkonda kujundav Vootele Ruusmaa muusika. Kogu aeg ja katkemata. Tegemist on seitsmenda lavastusega lavastaja Taago Tubina ja helilooja Vootele Ruusmaa koostöös. Muusika lavastuses ei muutu dominantseks. Muusikat tuleb tähele panna. Rohkem saavad tähelepanu pilte ühendavad maailmakuulsad hitid (Tom Jones „Green, Green Grass of Home”, Rolling Stones „Paint of Black”), mis on osaliselt tekstis ette määratud.

Kunstnik Kristjan Suitsu kujunduses domineerivad puhtad vormid, täisnurksed kuubid ja sillad. Kitsal mängupinnal luuakse pöördlava abiga ühe kuubi eri külgedel väga mitmeid tegevuspaiku. Lavastaja ja kunstniku koostöö on loonud minimaalsete vahenditega võimalusterohke mängupinna. Väga hea leid on rekka, milles peretütar käib turvatunnet otsimas. Algselt bussipeatust meenutav kuup laseb vaataja fantaasial rikkalt voolata.

Lavastuse suurim võlu on näitlejad. Esmakordselt saab laval näha „Ugala” trupi uut liiget Riho Kütsarit, kes oma senise karjääri on veetnud „Vanemuises”. Tulek on võimas. Tema kehastatud arhitekt Leo Blacki ametialane rollikaar on mõistetav, kuigi lõpuni jäävad päris täpselt arusaamatuks tema suhted oma laste ja abikaasaga. Kui naine palub tal kodunt lahkuda, siis tõmbab mees saba jalge vahele ja läheb. Lavastuses on puudu stseen, kus peategelane lepib segadusega enese ümber ja otsutab ennast koos majaga õhku lasta. Kütsar valitseb oma tundeid isegi äärmuslikus tundemöllus. Tema mängustiil on jõuline ja seda enam jääb arusaamatuks tegelase õnnetu lõpp.

Blacki abikaasa Pauline rollis on külalisena Merle Palmiste. Esimeses pildis meenub tema kehastatud kodukana seriaalis „Kälimehed”, kuid see on petlik. Teise vaatuse Palmiste ei ole enam tagasihoidlik koduperenaine. Tema soov edasi liikuda on selge ja mõistetav, kuid õhku jäävad tema suhted oma lastega. Kas üks ema laseks oma tütrel ööd läbi kolada ei-tea-kus või ei tunneks huvi poja protestimeelsuse põhjuste vastu? Peretütar Helen, keda kehastab „Ugala” selleaastane täiendus lavakunstikoolist Lauren Grinberg, otsib isalikku armastust suvalise rekkamehe juurest, kes samuti enesest noorema neiu ära põlgab. Blacki poega Martinit mängib Jass Kalev Mäe, kelle tegelaskuju leiab endalet tänavalt kaaslaseks ja armukeseks Robi, keda kehastab Oskar Punga. Punga roll on lavastuse tähelepanuväärseimaid. Ääretu plastilisus ja liigagi aus usutavus tekitavad võõristust. Kas ma ikka tahan laval näha nõnda avatud gei-seksi, kus Robi ennast alasti võtab ja Martin talle minetti tegema hakkab. Ma saan aru, et see on minu isiklik foobia ja näitleja esitab vaid talle usaldatud rolli ja teeb seda väga hästi. Segaseks jäävad ka põhjused, miks Martin Robi ära põlgab, mille peale viimane ennast ära tapab.

Kokkuvõttes ei ole „Arhitekt” lihtne lavastus. Esimeses vaatuses tajutud kerglus ja huumor kaovad teises vaatuses sotsiaalsesse ängi. Head näitlejatööd austav vaataja saab kätte hea toosi, kuid terviklikkuses jääb midagi puudu. Lõpus kõlas purustav plahvatus - „kolm-kaks-üks-kõmaki”.

Klaaslaps Rakvere teatris

 REBITUD HING JA AVATUD SÜDA

On 17. septembri õhtu. Sõidan koju Rakvere teatri Urmas Lennuki lavastatud ja Maarja Kangro kirjutatud lavastuse „Klaaslaps” etenduselt. Pilvitust taevast vaatab mind „blue moon” ehk siis hiiglaslik Kuu, mis asub Maale oma kõige lähemas punktis. Meenub kosmoloogiast tuntud antroopsusprintsiip, mille sõnastas Cambridge Ülikooli professor Brandon Carter 1970. aastal. Selle põhimõte on lihtne – ilmaruum on nõnda loodud, et kõigi tingimuste kokkulangevusel saaks siin tekkida mõtlev elu. See tähendab, et ilmaruum on kujunenud luues eeldused inimese sünniks. Olles osa kosmilisest tolmust hoiab meid Päike, meie ema. Segane algus, aga täiskuu tekitab segaseid mõtteid. Inimelu tekkimine ja jätkuvus. Kosmoloogid on ennustanud Päikese elueaks 2 miljardit aastat. Inimene võiks siis ju siin elada sama kaua, kui just inimene ise oma tegevuses ennast ei hävita.

Sünd ja inimene. Elu loomise valud ja ebaõnnestumised. Need teemad tõusevad esile Maarja Kangro romaani „Klaaslaps” Urmas Lennuki dramatiseeringus ja lavastuses. Maarja Kangro on oma 2016.a ilmunud eluloolises romaanis olnud eemaletõukavalt aus kirjeldades kogu lapse teadliku kaotamise protsessi selle valus. Romaan leidis juba ilmudes suurt vastukaja ühiskonnas. Kavalehel kirjutab Urmas Lennuk, et romaani lugedes tabas teda positiivne väsimus, millega tuleb edasi tegeleda, sest muidu jääd endale ette heitma, et „pöörasid pilgu kõrvale.”

On kaks asja, mis vajaksid eraldi käsitlust – idee ja teostus. Lavastuses tõstatuv probleem vajab kindlasti ühiskonnas suuremat arutelu ja teadvustamist. Eriti tänapäeval, kus perekondade mured laste saamisel on üha süvenevad. Minu enda tutvusringkonnas on peresid, kus on lapsendatud lapsed või kunstviljastamise teel saadud lapsed või vaatamata soovile ei saada laps. Lisaks kuulen oma noor sugulasi rääkimas, et siia maailma ei teha nemad ühtegi last sünnitada ja võetakse endalt see võimalus. Nagu mainib Lennuk kavalehes „Kõrvalevaatamine ei muudaks maailma oma olemuses olematuks.” Elulood on erinevad ja mis kellegi jaoks on normaalsus võib kellegi teise joaks olla ime. Maailm ei ole enam käsitledes must ja valge, nagu ajalugu on meile ettekirjutanud. Elus on tonaalsusi. Üha enam avatakse tabu-teemasid, millest polnud varem viisakas rääkida. Kas me olema valmis seda vastu võtma? Kodus arutame lavastuse üle ja arvan, et teema võib meestele võõraks jääda. Abikaasa arvab, et vastupidi, et mehed peaksid kõik seda lavastust vaatama, et aru saada, MIDA NAISED TUNNEVAD.

Urmas Lennuki lavastuses keevad emotsioonid. Nagu isegi liiga palju. Näidendis on kaks sündmust. Esimene, kui Naine saab teada, et ta laps ei jää elama ja teine, kui Naine kaotab oma lapse. Ülejäänu on naise tunnete ja emotsioonide kirjeldus nende Naise elu kõige valusamate sündmuste tajumisel. Esimene vaatus haarab mind vaatajana kaasa. Mul on ebamugav ja nii vist peabki olema, kui mulle antakse võimalus vaadata teise inimese südame kõige salajasematesse soppidesse. Siin võikski etendus lõppeda, sest minu vastuvõtukarikas on täis saanud. Teises vaatuses aga keeratakse alles vinti peale ja pean vaatajana läbi elama Naise tunded abordi ajal. Mul hakkab igav, sest ma lihtsalt ei jõua enam emotsionaalselt kaasa elada. Abordi lõppedes nõuab Naine, et ta saaks loodet näha. See on minu jaoks liig. Minu aju blokib laval toimuva. Ometi on siin ka lavastuse ilusaim hetk, kui Arst ütleb, et Isa ja Ema peavad ootama. Naist kutsutakse Emaks. See on ainus kord elus, kus ta saab seda kuulda. Unistus uuest elust ja selle unistuse purunemisest.

Tekst jõuab vaatajani kolmel moel. Dialoogid esitatakse laval otse, sisemonoloogid läbi mikrofoni ja jutustaja kirjeldav tekst eelnevalt Kristian Põldma poolt sisse loetuna. Viimases on väga huvitav lavastuslik leid. Näitlejad seisavad lava keskel ja jutustaja annab teada, et nad on kohviku lauas nr 41. Mõne aja pärast annab jutustaja teada, et tegelased lahkusid kohvikust ukse kaudu. Ei mingeid laudu, toole, kohvitasse, ainult tekst ja liikumatu näitleja. Minu kujutlus loob ülejäänu.

Peaosatäitjana teeb Jaune Kimmel märkimisväärse rolli. Tema kontrollitud ja sugestiivne enesekindlus teeb ta ebameeldivaks. Ma üritan teda mõista, kuid oma enesekesksuses ei lase ta endale ligi. Ma tahaks öelda, et mine ravile, otsi abi, ära laota oma hingesitta tänavale vaatamiseks. Ühesõnaga roll mõjub. Unustan ära, et laval on näitleja. Statistidena on laval Mees Madis Mäeorg ja Arstid Imre Õunapuu. Kui Mees üritab Naist toetada, millest viimasel on täiesti ükskõik, siis Arst laseb käed rippu lastes ennast Naisel sõimata. Tema pilgus on mõistmine, et tegemist on järjekordse närvihaigega, kes ei oska oma tunnetega hakkama saada. Ikka on süüdi arstid, kes röövivad emalt tema sündimata lapse. Samas on süüdi ka Mees, kelle püüdlusi olla Naisele toeks, viimane ei hinda.

Ei taha naiste tundeid laste kaotamise puhul alahinnata. See on alati tragöödia. Ometi oleks siin võimalus järelteemadeks – mida tunneb Mees, kui Naine kaotab lapse või mida tunnevad arstid, kui peavad Naiselt võtma armastatud ja oodatud lapse. Mees on kivisein, kuhu põrkavad tunded ja Arst on svamm, mis vastamata imeb kõik endasse.

Urmas Lennuk on loo jutustamisel kasutanud edasiviivaid sümboleid või märke. Nõnda muutub ahtake lavaruum palju avaramaks. Rääkides puhkusest Ukrainas 2014 aastal, kui seal algas sõda, puistab Mees lauale liiva. Naine joonistab sinna mere ja päikese. Lihtne sümbol viib meid korraks toa steriilsusest välja päikselisele rannale. Naine on siis juba teadlik oma sündimata lapse saatusest ja ta sõidab üksi, et leida eneses selgus või tee probleemiga hakkama saamiseks. Liivamaali vaadates meenuvad mulle ukrainlanna Ksenija Simonova geniaalsed lavastatud liivamaalingud. Ootan, et Naise joonistus kuvataks samamoodi seinale, kuid lauale ta jääb. Lavastuslikult on see ometi põnev lahendus, kui vaataja viiakse minimaalsete kujunditega ühest ruumist teise. Realism hajub ja jääb vaid idee.

Kunstnik Nele Sooväli lavakujundus on lihtne ja puhas. Veidi tõstetud lavapinnal on kaks ratastega klaaskappi ja laud. Mängupinna esiservas on 31 valgekaanelist raamatut. Need mõjuvad kui sündimata laste kirjutamata elulood. Ometi on näha raamatu sees teksti, kui näitlejad neid lappavad. Sümbol oleks mõjusam, kui ka raamatute sisu oleks samuti valge. Raamatud tõstetakse tegevuse käigus doominokividena püsti ja lükatakse ümber, kui Naise elu kokku vajub. See on aimatav , kuid ometi mõjuv.

Koju sõites mõtisklen teatri olemuse ja rolli üle ühiskonnas. Kas teater on rohkem meelelahutus või on ta ühiskonna arvamuse ja mõttemaailma kujundaja? Üha enam võib kuulda arvamusi, et teater peab kaasas käima ühiskonna arenguga ja kajastama hetkel aktuaalseid probleeme. Seda on kuulda eelkõige sõjakontekstis. Poliitikud soovivad, et teater toetaks nende pingutusi sõjavankri veeretamisel. Aga keegi ei taha õigustada sõda, sest sõjal pole õigustust. „Klaaslaps” on midagi muud. Ühe naise kannatuste kaudu avaneb meile varjul hoitud murede maailm ja seeläbi avatakse diskussioon nende murede lahendamiseks. Tänaval jalutades ei tule mulle vastu enam ainult näod vaid oma isikliku ja kordumata looga inimesed. Kõigil meil on oma saladus, millest ei peeta viisakaks rääkida, kuid enesesse sulgumine hävitab inimest sisemiselt. Vaevavankrit on mitmekesi lihtsam vedada. Hoidkem teineteist!

Elevandi üksildus

ÜKSINDUSE MITU NÄGU

Septembris jõudis kirjastuselt Tänapäev raamatulettidele Tauno Vahteri kolmas romaan „Elevandi üksildus”.

Tauno Vahteri raamat paneb kukalt kratsima. Mis lugu see on, mida kirjanik meile jutustab ja mis veelgi olulisem – miks ta seda meile jutustab?

Romaanil on kaks peamist tegevusliini. Esimene viib meid kunstiliselt kaunistatud ja nimedega vürtsitatud reaalsesse ajalukku, mille peategelaseks on Eesti kaalukaim inimene Alviine Pedriks, kellest romaanis on saanud Aliide. Alviine sündis Kolkjal, abiellus, pidas poodi, lahutas, abiellus uuesti, käis laatadel pirukaid müümas ja pidas lõpuks Kadrinas teemaja. Tema rännakud ja ärid olid teinud ta oma inimeseks paljudes kohtades – Jõgeval, Lehtses jne. Vahepeal oli tema isa Kolkjalt Kadrinasse kolinud ja seal väikese maja ehitanud. Sinna asubki Alviine elama. Maja on aga tänases kultuurimajas asunud teemajast päris kaugel. Sellest poleks midagi, kui Alviine poleks vahepeal haiguse tagajärjel hakanud hoogsalt kaaluma koguma. Võtta päevaga kilo juurde ei olnud Alviine jaoks probleemiks. Romaanis pannakse Aliide rongile ja saadetakse Tartusse arsti juurde. Haiglas pannakse Aliide dieedile ja tema kehakaal hakkabki vähenema, kuid rahad saavad otsa ja Aliide saadetakse rongiga Kadrina tagasi. Säärase koguka inimese liigutamine linnast linna ei ole lihtne ülesanne ja kuigi olemuselt on sündmused peategelase jaoks traagilised, siis oskab Vahter kogu sündmustiku muhedaks kirjutada. Ühel päeval lahkub siit ilmast Aliide abikaasa August ja Aliide pole suuteline enam teemaja pidama. Kuid elu tahab elamist. Kuuldused kogukast naisest jõuavad pealinna ja hädas lõbustuspargi omanik Richard sõidab Kadrina, et oma lõbustusasutusele uus atraktsioon leida. Õieti hakkab alles siit peale romaani sündmustik kirjeldades inimfriigi avalikku ja suletud elu.

Tauno Vahteri romaani mõned peatükid on kui esseed, mis tutvustavad küllaltki populaarteaduslikul moel sündmustiku ajaloolist tausta seda edasi viimata. Nii saab lugedes teada juba 150 aastat tagasi Euroopas tiirelnud loomaaedadest ja eksootilisest loomadest. Lisaks antakse ülevaade tolle aja lõbustusparkidest ja nendel näidatavates eksootilistest ja erilistest inimestest (eskimod, mustanahalised jne), kes on publikule vaatamiseks välja pandud oma loomulikus keskkonnas. Lisaks saame eraldi ülevaate elevantidest Euroopas ja sellest, kuidas on inimene neid oma hüvanguks kasutanud. Need miniesseed on minu jaoks raamatu kõige huvitavam osa.

Romaani teine tegevusliin toimub tänapäeval ja selle peategelaseks on minajutustajana ärimees Ralf Vessenbergi asjaajaja Martin Fuks. Kui mineviku sündmustiku annab edasi jutustaja, siis kaasaegne lugu on vahendatud mina-jutustaja abil. Enesekeskne ärimees on otsustanud endale soetada elevandi. Tema abiline Fuks peab tõrjuma pealetükkivate ajakirjanike kõnesid, lõbustame ärimehe üksikut tütart ja samal ajal korraldama elevandi transporti ja aediku ehitust. Kui elevant on õnnelikult puuri jõudnud, kutsub ärimees Vessenberg kokku teised suurärimehed, et tutvustada neile uut rahvuslikku ärimudelit, kus inimesed on seotud võrgustikuga, mis neid jälgib ja sellele vastavalt teeb nende elustiilile vastavaid pakkumisi, mille abil on võimalik teenida boonuseid, mis omakorda annavad soodustusi igapäevaste teenuste tarbimisel. Loen ja mõtlen, et kuidas on omavahel seotud elevant ja Vessenbergi uus ärimudel. Raamatu lõpus tormab elevant vabadusse ja Martin Fuks lahkub töölt, et sõita puhkama. Kas meie inimestena oleme oma harjumuste vangid ja elame puuris nagu elevandid? Või oleme hoopis riigi vangid soovides põgeneda meid piiravatest piiridest? Ükskõik, kuidas kirjanik ka seda mõtles, siis tekstist välja see ei tule. Lugeja ei saa teada, kas ärimudel käivitati või mitte, miks elevanti vaja oli, kas elevant põgenedes jõudis tagasi koju, kas Fuks poissmehena leidis armastuse. Ei tea. Jääb silma, et raamatu lõpus on kuus tühja lehekülge, justkui võiks lugeja sinna oma versiooni teose lõpust kirja panna. See on tähenduslik.

Romaani tegelaskujude iseloom, tegutsemise ajendid ja mõttemaailm jäävad lugejale põhjalikumalt avamata. Kuigi kollane ajakirjandus on kaudselt kogu romaani üks tegelastest, siis ometi ei tooda meieni piinlikust tekitavat musta pesu. Isegi kui lõpus saame teada, et Vessenberg on enese äridele aluse pannud oma väidetava onu mustalt teenitud rahadega, siis see ei vii kuhugi ja hukka teda seepärast ei mõisteta. Kuigi ajakirjandus võtab ka Aliide ette, siis tema suhtumisest temast kirjutatavasse me teada ei saa.

Romaani „Elevendi üksildus” näol on olemuslikult tegemist kahe novelliga, mis paralleelselt joostes õieti kokku ei saagi. Kaks romaani tegevusliini seotakse natuke vägivaldselt lõpus siiski kokku. Mineviku varjud jõuavad tänapäeva, kuid see ei anna kummalegi tegevusliinile haaravat või ootamatut lõpplahendust. Lugejana pean loo eneses ise avama ja nõnda näeb iga lugeja seda isemoodi. See tähendab, et me ei ela sisse autori nägemusse vaid loome autori tekstist tõugatuna omaenese loo. Autor annab meile vihjeid ja lähtekoha, kuid mitte lõpp-lahendust. Lugu algab, areneb, aga ei lahene. Selles mõttes on paralleelselt kulgev Aliide lugu oma kompaktsuses mõjusam jõudes lõpuks siiski lahenduseni.

Stilistiliselt on tegemist siiski muheda teosega. Autor on teinud Aliidest sõnaka ja küllaltki elurõõmsa proua, kes oma elurõõmuga varjab hingelist üksindust. Iseloomukas on seik, kus järjekordne külaline soovib Aliidet kohe väga-väga lähedalt vaadata ja kui mees juba Aliidele pea päris põue pistab, siis Aliide võtab ja virutab kiimas mehe vastu tooli käsituge öeldes, et sellised perverdid pole talle kunagi meeldinud. Jõust Aliidel puudu ei olnud. Omavahelist lõbusat tögamist leidub ka Martin Fuksi ja ärimees Vessenbergi tütre Ave omavahelistes vestlustes. Ärimees Vessenberg nimelt ise oma tütrega ei suhtle ja nende vahendaja roll on antud Fuksile. Olla vahendajaks kahe vastandliku pooluse vahel tekitab sädemeid. Kindlasti on romaani tugevamaks osaks just ajalolline tagasivaade ja tänapäevane lugu jääb pealiskaudseks.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et tegemist on romaaniga üksildusest, mida tingivad erinevad asjaolud - füüsiline võimetus või oskamatus suhelda. Inimestena kipume enda ümber enese kaitseks rajama vaimse aediku, kuhu hästi ei taha teisi sisse lasta. Teiselt poolt piirab meid füüsiline maailm, mis piirab meie vaimset vabadust. Ise jään lugedes mõtisklema meie tänaste netikuulsuste ja hittideta superstaaride üle. Me naudime teiste abitust ja naerame teiste rumaluse olles samal rahul enese saavutustega. Alati on hea teada, et keegi on veel lollim. Raha eest kahe peaga vasika või ülekaalulise näitamine pole kuhugi kadunud. Loomade eest hoolitsevad looduskaitseaktivistid, kuid inimest ei kaitse keegi. Eriti tema enese eest.

VÕRRATU MAAILM

Pärnu Suveteater on Pärnu Jahtklubi paadikuuris lavale toonud Tiit Palu lavastuse „Võrratu maailm”, milles mängivad Piret Laurimaa, Sepo Seeman ja Guido Kangur.

Pärnu suveteater on üks ütlemata kodune ja soe teater. Kaks perekonda on pannud seljad kokku, et oma suvepuhkus Pärnus juba kümnendat aastat järjest töiselt mõnusaks teha. Tiit Palu kirjutab ja lavastab. Piret Laurimaa ja Sepo Seeman mängivad. Enel Seeman toimetab kõige muuga. Eks vahel on ikka külalised ka laval. Seekord siis näitlejana Guido Kangur ja muusikuna Jaanus Jantson.

Piret ja Sepo õppisid ühel ajal Tallina Pedagoogikaülikooli näitejuhtimise erialal. Mõneaastase vahega. Eks sealt see tutvus alguse sai. Hiljem olid koos ka õpilasmalevas ja „Endla” teatris. Samal ajal õppis Pedas koorijuhtimist Enel Seeman. Seega said koolikoridoridest alguse mõned teisedki soojad tutvused. Siis oli Enel veel Kõrre. Eneli vend Olavi Kõrre osales muusikuna eelmises Suveteatri lavastuses „Sorgu tuletorni saladus”. Nüüd on muusikuks Jaanus Jantson, kelle abikaasa Merle õppis ka samal ajal näitejuhtimist. „Pere on väike, aga suur skandaal ...”. Seda ma silmas peangi, kui ma ütlen, et Pärnu Suveteater on kodune – kõik on omavahel ammused sõbrad ja tunnevad teineteist läbi-lõhki. Piret on ühes intervjuus maininud, et ta on Sepoga vähemalt sama palju suudelnud kui oma abikaasaga. Aga seda ikka laval. Veider igal juhul.

Jõuan Pärnu Jahtklubi paadikuuri juurde liiga vara. Väiksed purjetajad on merelt tulnud ja tassivad oma paate kuuri. Kuskil seal paatide taga on teatrilava. Aega etenduseni on veel tund ja pool. Ometi istub Enel oma lauakesega juba ukse juures ja suunab tulijaid teatrisaali kohti kinni panema. Lavastaja Tiit Palu kiikab ka ukse vahelt sisse ja aitab inimestel kohti leida. Astun teatrisaali. Piret paneb laval rekvisiite paika. Astun ligi ja tervitan. Piret räägib paari sõnaga oma olümpiaelamustest Pariisis. Selline lihtne primadonna. Sepo räägib tuttavale anekdoote. Näitlejad on nähtaval ja siinsamas. Süda läheb ootusest soojaks.

Vaatlen lava. Lavakujundus kujutab nõukaaegset tuba. Piret rääkis, et kogu dekoratsioon saadi ühe Mai tänava maja korterist, mille omanik siit ilmast lahkus ja järglased seejärel toa tühjaks tegid. Kõik on nostalgiliselt päris , nagu Vabaõhumuuseumi nõuka majas. Lavakujundus tervikuna on trupi ühistöö. Samuti pole valguskunstniku ja pole vajadustki. Vaid korra etenduse jooksul valgus muutub, kui tantsiva ema kehastava Pireti saateks vilgutavad isa ja poeg seinalampidega. Kostüümid on stiilselt ajastupärased. Siit saavad ideid võtta kõik, kellel mõni stiilne retropidu ees. Sepo sarvraamidega prillid ja bakenbardid annavad meile kohe ajastu kätte. Ka Pireti purjetukaline parukas tuletab meelde neid hirmsaid aastaid, kui klassiõdedel olid tukad täitornideks lakitud.

Algab. Lavastaja astub publiku ette, tänab teatri toetajaid ja palub vaigistada telefonid. Väike sagin rahva hulgas. Muusik Jaanus Jantson läheb lavale, võtab kitarri kätte ja tõmbab üle keelte. Helitehnikasse ei jõua midagi. Proovib korra veel, ikka vaikus. Jaanus otsmikule tekib esimene higipiisk. Ta hakkab kruttima nuppe ja kaableid. Lavastaja teatab pidulikult: „Muusikat teeb Jaanus Jantson”. Jaanus naeratab, tekib ka teine higipiisk, kuid kõlarites on ikka vaikus. Lõpuks saab asi korda ja algab laul. Lavale tuleb kontsade klõbinal ema Virget mängiv Piret Laurimaa koos tema poega mängiva Guido Kanguriga. Nad istuvad laua taga ja algab dialoog. Jaanusel on uus mure. Juhtmetega mässates on pill häälest ära läinud. See on väljakutse – kuidas panna pill publiku ees istudes häälde nii, et seda lavale kosta poleks. Ta üritab ennast väikseks teha, kuid tõmbab sellega hoopis tähelepanu. Tegelikult on see naljakas – päris elu tükkis lavaellu. Ega see häirinud.

Lavastuses puudub kindel eesmärgistatud tegevusliin. Lapse suust kerkivad küsimused, millele vanemad otsivad vastuseid. Kuid vanemad ei leia neid vastuseid, sest nad on aega kinni jäänud. Olen kindel, et sellisena näevadki tänapäeva noored oma vanemaid. Isa Viktorit kehastav Sepo Seeman loeb aastaid ühte ja sedasama lehte, sest ainult seal on veel head uudised. Ema Virge ütleb pojale, et kui on küsimusi, siis küsi isa käest, tema loeb lehte ja on maailma asjadega kursis, kuid isa ei tea sedagi , et pikk-kõrv pole orav, vaid jänes. Ema loeb aastaid tundelist romaani ja elab rohkem sealsetele tegelastele kaasa kui oma enese perele. Isa meenutab, kuidas tema omal ajal hüppas kehalise tunnis nii, et tund lõppes enne ära, kui maandus ja matemaatikas olid nii suured numbrid, et ei mahtunud tahvlile ära. Enam selliseid ei ole. Poeg aga ei taha kuulda, kuidas kõik oli. Poeg tahab teada, mis tuleb. Isa vastab: „Ära muretse poeg, kõik läheb paremaks. „Kuidas ta siis paremaks läheb, kui vanasti oli kõik hea ja enam nii ei ole?”, küsib poeg Paul vastu.

Laps muudkui küsib, kuid küsimused põrkuvad vastu seina. Lõpuks ütleb poeg Pauli kehastav Guido Kangur: „Kui ma suureks saan, siis hakkan ise küsima asju, millele keegi vastata ei oska ja siis olen mina kõige targem.” Algul on võõrastav näha poja rollis vanemat näitlejat, kui vanemaid kehastavaid näitlejad, kuid kui võti on käes, siis loksub kõik paika. Guido Kangur on rollis usutav ja tema nõutus ja segadus elu ootuses on lavastuses edasiviivaks jõuks. Eks poeg ongi hetketi oma vanematest targem, sest tema elab „siin ja praegu” ja vaatab tulevikku, millest vanemad enam ei hooli.

Erinevaid teemasid käsitlevaid lavapilte eraldavad laulud. Natuke tekib küsimus laulude valiku osas. Kõik laulud on rahvale tuntud ja kindlasti on publikul nendega kõigil omad mälestused. Nende oma lugude mälust pinnale kerkimine lõhub minu jaoks lavastuslikku tervikut. Lavastuse lõpulaul on eestikeelne „Võrratu maailm”, mille originaali „What a wonderful world” on kuulsaks laulnud Louis Armstrong. Vahel on laule , mida pole mõtet tõlkida, sest kaduma võib minna kõik see, mis originaali kuulsaks teinud. Ka Sepo esitab oma soololaulu, millele Piret hoogsalt kandlel saadet vihub mängida. See on Pireti juures seninägemata külg. Lavastuse kõrghetk saabub, kui ema hakkab oma kappi sorteerima. Iga esemega koos meenuvad lood, kust see saadud ja miks teda kanda ei saa. Ema Virge läheb üha enam hoogu alustades meelelise tantsuga meenutades ladina teleseriaalide kättemaksuhimulisi peategelasi. Tants lõpeb karjatusega - „Mul pole midagi selga panna”.

Kui eelmisel suvel sai Sepot „Sorgu tuletorni saladuses” näha tõsises rollis ja see oli positiivselt väga üllatav, siis „Võrratus maailmas” on tal võimalus taas teha huumorit. Aga mitte sirgjoonelist ja jalaga tagumikku, vaid varjatult ja südamlikult. Tavaliselt valjuhäälne ja ruumitäitev Sepo on laval kuulates vastuvõtlik ja vastates enesekindlalt soe. Teadmatust saab armastusega asendada küll.

Kavaleht ei anna lavastusele zanrimääratlust. Vaataja peab selle ise leidma. Viimasel ajal on Eesti teatris zanrid hägustunud. Tragöödias on komöödiat, draamas vodevilli jne. „Võrratu maailm” jutustab valulikest asjadest helgel moel. Seal on draamat, kuid ei puudu ka komöödia. See on südamlik raputus. Etendus hakkab lõppema. Ikkagi heliseb kellegi kotis telefon ja mitte üks vaid kaks korda. Mida inimesed mõtlevad. Teatrilummus on segatud.

Ja veel üks asi. Etenduse kestab tund ja 15 minutit, mis on täpselt paras pikkus õhtuseks kultuurinautimiseks peale puhkusepäeva rannas või linnas. Astud paadikuurist välja ja päike sillerdab Pärnu jõel vastu. Aeg on vaadata helgesse tulevikku.

Aruanne Läti reisist

Suvesaade „Kurvist Kurvi” seikles oma neljandal hooajal Lätis. Kolme aastaga olime koos Jaagup Kreemiga oma mootorratastega Eestile tiiru peale teinud ja seekordne motomatk viis juba väheke kaugemale, aga mitte ka väga kaugele. Kui kõik ausalt ära rääkida siis pean tunnistama, et Läti üllatas väga positiivselt. Lätlased ise räägivad, et neil on küll leedulastega sarnane keel, kuid rohkem ühist siiski eestlastega. Meid seob ühine baltisakslik ajalugu ja tõsisasi, et Liivimaa, mis sidus ühtseks riigiks Põhja-Läti ja Lõuna-Eesti, likvideeriti tsaari ukaasiga alles 1917.a. Seda kinnitavad ka teadlased, kes on teinud kindlaks, et lätlaste DNA sarnaneb rohkem eestlaste, kui leedulastega. Sama on tähendatud ka eesti teadlaste poolt, kes avastanud, et meie DNAl on lätlastega rohkem ühist kui soomlastega.

Pöördusin Läti Turismiameti poole, kes oli lahkelt nõus meid nõustama ja koostame meile reisiprogrammi. Meie tingimuseks oli, et me ei soovi näha eestlaste poolt juba palju külastatud Riiat, Jurmalat ja Siguldat. Peab ju veel midagi muud olema, mida selles Eestist suuremas riigis vaadata on. Lätlased olid rõõmuga nõus. Programm sai huvitav ja leidis üles televaatajad, kes hakkasid huvi tundma meie soovituste vastu. Nii sain päris hulga kirju, kuid kirjadele ükshaaval on raske vastata. Seepärast panen kirja oma mõtted, tähelepanekud ja soovitused Lätis reisimiseks. Suve on veel ees ja nagu meile tihti öeldi, siis hooajavälisel ajal on majutusasutuste hinnad oluliselt odavamad, seega võib ka sügis-talvel vabalt ette võtta ühe nädalavahetuse seikluse meie sõbralikus naaberriigis.

Kui me peame Eestit metsaseks riigiks, viimasel ajal muidugi kahandatakse meie ühist rikkust väga jõuliselt, siis Läti on veelgi metsasem. Läti väikelinnades napib uusarendusi ja nii on valdav rohelus, mis on kõigi linnade peamine märksõna. Näiteks ronisime Valmiera kirikutorni, kust vaadates jäi mulje, nagu oleksime keset metsa, mitte südalinnas. Kõikjal vaid rohelus. Pean tunnistama, et selline rohelus on puhkajale väga kosutav.

Läti on jagatud nelja regiooni vahel – Vidzeme, Kurzeme, Zemgale ja Latgale. Kõik nad on veidi omamoodi, kuid mis kõige tähtsam, et inimesed igas piirkonnas on erinevad ja keelgi väheke erineb. Seepärast oleks mõistlik oma reisiplaane seades lähtuda ühest regioonist, millega rahulikult tutvuda. Minu suurim üllatus oli Latgale, mis asub riigi ida osas vastu Venemaad. Lätlased teistest piirkondadest suhtuvad Latgalisse külmalt. Seal kõneldakse oma murret, seal on venelasi rohkem kui mujal, sinna on tehtud vähem riiklike investeeringuid, kuid minu meelest oli see piirkond oma lihtsuses üllatav ja inimesed seal kõige lahkemad.

Piiri ääres.

Aluksnes jäime vihma kätte ja kui uurisime, kus saaks osta mingeid spordijalatseid, siis öeldi meile naeratades, et selleks peab sõitma Võrru või Tartusse, sest just seal käivad nemad tegemas oma suurimaid oste. Aluksne asub vähem kui tunnise sõidu kaugusel Eesti piirist. Seal on olemas kõik suurepäraseks perepuhkuseks ja seda kõike hulga odavamalt. Sõidud kaatriga või väikelaevaga, zip-line, mänguväljakud ja uhke järverand, on vaid osa võimalustest, mida seal pakutakse. Rujiene ehk Ruhja ei asu samuti piirist, kuid just seal asub Läti kõige erilisem jäätisetööstus, mida on võimalik etteteatmisel külastada. Üldse tuleb paljudes kohtades ette teatada, sest külastajaid pole palju ja teenindajad ei istu kogu aeg kohapeal pidevas ootuses. Ruhja on väike armas linnake ja jäätis võrratu. Preili linna soovitan kõigil külastada. Seal on kaks väga erilist kohta, millele pole Eestis sarnast. Esiteks nukukunstnik Vladlena Nukumaailm, kus on omale koha leidnud sajad kõige erilisemad nukud, mis on täpsed ja detailsed, et neid vaadates on tunne nagu nad elaks. Mitte kaugel Vladlena asub metallikunsti galerii Nester Costum, kus auto ja mootorratta parandamisest üle jäänud juppidest on kokku pandud kõige erilisemad ja ka praktilised teosed. Selle uudistamine võtab aega ja saabki päev läbi, et nautida einet Preili mõisa kohvikus. Preilis asub ka Läti suurim linnapark.

Üllatused põldude vahel.

Läti turismimajandus ei ole nii jõuliselt arenenud, kui Eestis. Läti põllumehed investeerivad oma tulu kodukanti ja on selle üle väga uhked. Seepärast võib leida suurepäraseid majutus- ja toitlusasutusi keset Narnijat, nagu Jaagup armastas öelda. Esimesena meenub Zoltners Tervete lähistel, kus asub ka Michelini soovitusega restoran ja pruulikoda. Sama emotsiooni pakkus Mikelise kompleks Bauska lähistel, kus peale hotelli asub suurepärase kollektsiooniga automuuuseum ja üllatav restoran. No ja siis muidugi Läti suurim jaanalinnufarm Strauss un Kaza Kuldiga lähistel, mis pakkus vist kõige suurema toiduelamuse üldse. Siin oli lisaboonuseks peagi söögiks minevate jaanalindude ja kitsede paitamine. Kõik nad asusid Narnijas, kuid on väärt külastust.

Loodusesõbrale.

Nagu juba mainitud, siis Läti on roheline maa. Üllatusin Raksi Zoo põhimõttest, et loomad peavad olema inimesele lähemal. Raksi Zoos tohib loomi toita, neid paitada ja ka puuri astuda. Jaluta laamadega, sõida kaalitega või toida leemureid nende puuris. See oli eriline kogemus. Teine üllatav koht oli Tervete looduspark, mida haldab riiklik metsakeskus, kus on välja ehitatud väike muinasjutuline päkapikulinn. See oli ahhetama panev emotsioon. Kui pargis käidud võib samas ööbima jääda kääbiku majja või puu otsa. See oli koht, kuhu kindlasti tuleks minna kogu perega ja jääda pikemaks.

Rannapuhkus

Lätis on u 600 km liivast randa. Seda on rohkem kui Eestis. Läti kuurortlinn on Liepaja oma võrratu 8-kilomeetri pikkuse valge liivarannaga. Ega rannast peagi sealt kaugemale minema, sest kõik vajalik on leitav ühest kohast. Kui ilm ei soosi rannal lesimist, siis võib jalutuskäigu ette võtta Liepaja rannapargis, mis on nii loogiliselt ja kaunilt rajatud. Liepajast saab 2027 Euroopa kultuuripealinn ja juba praegu tehakse seal selleks ettevalmitusi. On, mida oodata. Liepajast põhja poole sõites asub lätlaste suvepealinn Pavilosta, mis pakub kõikvõimalike vesiseid meelelahutusi. Siin on võimalik ka sukeldumist õppida. Ei tasu unustada, et Läti on jõgeda maa, kus on 12000 jõge. See tähendab, et igal pool on võimalik leida jõerandasid ja puhkemajasid nende kaldal.

Ajaloohuvilisele.

Lätis on u 60 iidset ordulinnus või mäestust nendest. Paljud linnused on korda tehtud ja neid saab enamuses tasuta vaadelda või piletiga külastada. Cesise linnuse vanglakongis ehmatasime ka ise, kui seinast astus välja endise vangi valge kummituslik kuju. Üks uhkemaid terviklikke komplekse oli Daugavpilsi kindlus, kus asusid Mark Rothko kunstikeskus ja kohalik ajaloomuuseum. Kindluse müüride vahel asub ka Inseneri Arsenal, mis on värskelt avatud kohalikku tööstust ja Läti tehnikat tutvustav keskus. Oli väga huvitav. Daugavpilsi kindlus on eraldi müüriga eraldatud tervklik linnaosa, kus asub üle 50 hoone. Olgu tähendatud, et kindluse müürid on rajatud Saaremaalt toodud kividest. Kindlasti on Läti kõige olulisem ajalooline keskus Rundale palee. Rundale on oma suursuguses ainulaadne kogu piirkonnas. Lossi toad ja aed on sisustatud ja korrastatud just nii, nagu need 200 tagasi olid. Kindlasti soovitan ette võtta sõidu pargisõidukil palee pargis, mis tutvustab aeda ja tema taastamise lugu.

Teedest.

Läti teedest on räägitud hirmulugusid ja eks on ka põhjust. Suurimaks probleemiks pole mitte teekatte halb kvaliteet, kuigi ka seda kohtasime Daugavpilsi sisse sõites, vaid nõukogude aegne teede võrgustik. Riia ümbersõitu tuleks igal juhul vältida, sest seal ei ole rajatud ainsatki viadukti ja liiklust reguleeritakse fooridega. See tekitab aga tohutuid ummikuid. Ka Riiast läbisõit on väga vaevaline. Isegi öisel ajal võttis see aega. Samuti on sillad kitsad ja tihti liikusele avatud vaid ühel suunal korraga. Mugavaid neljarealisi teid vist ei kohanudki. Muidugi ei saa jätta märkimata, ka Läti liikust reguleerivaid kiiruskaameraid, mis pildistavad tagantpoolt või vastassuunast. Kaamerad asuvad igas teed läbivas asulas. Nõnda on liikus tihe ja tasane ja kaamerate poolt veelgi tasasemaks tehtud. Aga kus siis turistil kiiret.

Hindadest.

See on huvitanud paljusid, et millised on seal hinnad. Kütuse hind on sarnane Eesti omaga. Samuti alkohol. Umbes kolmandiku võrra odavama on väljas söömine ja majutus. Poes on kaubad samuti vähemalt veerandi võrra odavamad.

Köögist.

Kiitsime oma saadetes läti kööki ja seda põhjusega. Hiljem perega Lätit külastades ilmnes, et meie kiidetud BBQ liha sai ühes Cesise kohvikus ainult nädalavahetustel. Seega vabandame. Perega Läti külastades avastasime Rundale palee ees asuva kohviku. Nime ei mäleta enam. Seda julgen väga soovitada. Tegime kamba peale menüüst valiku ja kõik oli suurepärane. Minu üllatavaim söögielamus oli aga hoopis Ludza linna käsitöömajas pakutud kartulipudru piimas keedetud sooja rohelise sibula salatiga. See oli nii lihtne, kuid äärmiselt maitsev. Koka sõnul kasutati omal ajal just neid toiduaineid, mida parasjagu loodus pakkus. Kui talv möödus ja kevad saabus, siis söödi kartuleid, mida tehti maitsvaks looduses leiduvaga. Ludza linn, koos seal kunagi elanud eestlaste kogukonna ehk ludzidega, oli minu jaoks kindlasti põnevaim ajalooline avastus. Mingil moel oli minu teadmistest mööda läinud teadmine, et juba 18. sajandil põgenes väidetavalt reformatsiooni eest sinna tuhandeid eestlasi. Viimane ludzi keele rääkija suri alles 10 aastat tagasi. Tänasel päeval on ludzid siiski lätlastega segunenud, kuid inimestele on jäänud eesti perekonnanimed. Eestlaste jälgi tasub kindlasti minna Ludza piirkonda otsima. Eestlased elatasid ennast peamiselt käistöölistena ja nii on eriilmelised käsitööoskused ludzide hulgas kõrgelt arenenud. Sain sealt kaasa kingitusena tradistioonilise särgi. On ikka ilus küll.

Keelest.

Läti on teinud oma riigi turustamisel eestlaste hulgas suurepärast tööd. Läti ametlik turisminduse veebileht on loomulikult eestikeelne. Nõnda on igal pool eestikeelsed materjalid, infotahvlid ja isegi piletid. Kuigi lätlaste hulgas, nagu ka meil, ei räägita heal meelel vene keeles, aga kui nad aru saavad, et tegemist on eestlastega, siis räägivad küll. Nooremad räägivad muidugi head inglise keelt. Nõnda on vähemalt üht võõrkeelt osates seal võimalik vabalt hakkama saada.

Kokkuvõtteks.

Läti on nii lähedal, et teda saab avastada ka nädalavahetuste kaupa ja mis kõige tähtsam – avastada on ka Riiast kaugemal.

 

Üllar Saaremäe: ”See paistab kohe silma, kui suunad tähelepanu välisele ja jätad sisemise hooletusse.”

14. aprillil esietendub Simuna Rahvamajas Piibe Teatri lavastus „Kuulus on kummaline”. Lavastus on inspireeritud Simanas kasvanud ja Väike-Maarjas koolis käinud Aleksander Suumani ehk Suumani Sassi (1926-2003) elust ja luulest.

Lavastuses teeb kaasa Üllar Saaremäe, kellega on hea rääkida mõni sõna elust, teatris ja muidugi ka luulest.

Sa oled riigikogu liikme ametist vaba ja hetkel suisa vabakutseline. See kõlab natuke nagu töötu.

Ma olin enne Riigikogu ka kaks aastat vabakutseline, aga tollane Isamaa madal reiting pillutas mind kerjuseleivale. 21 aastat juhtisin Rakvere teatrit, 2017 hakkasin vabakutseliseks. See on väga lahe tänu nendele võimaustele, mis avanevad. Ma pole õppinud ei ütlema ja seepärast olen teatud perioodid oma elust suutnud väga tihedaks ajada ja see ei ole sugugi tore. Tahaks teha ühte asja korraga, aga näiteks see kevad viib mind täiesti otseselt Kuressaarest Narvani.

Vahepeale mahub veel Simuna Suumani lugu ka. Mis sind selle juures siiski rõõmustab?

Kui teatri peanäitejuhina pidin teinekord tegema asju, mida ise poleks teinudki, kuid mida oli repertuaari jaoks vajalik. Kaal oli sõnal kohustus. Vabakutselisena ei kohusta miski vastu võtma tõid, mida teha ei taha. Rõõmu toovad tööd, mis lähevad enesele korda. Rõõmu toob rutiini puudumine. Mõtisklen oma loodud Teater Sagittario tuleviku üle. Kuhu poole peaks liikuma ja millist teed käima, kellega ja kus. Sinna vahele sellised meeldivad tööd, nagu see Suumani luuleteater. Luule on olnud minu kirg kogu elu. Ma arvan, et ma olen praegu aktiivselt tegutsevate lavastajate hulgas kõige rohkem luulelavastusi teinud persoon. Ega ei tea, kes võiks konkureerida.

Kui ma mõtlen luule esitajatele siin Eestis, siis sina tuled kohe esimesena meelde. See ei kompliment. Sa oled selles väga usutav ja sind jääd kuulama. Kõiki ei jää.

Nii on. Ega kõigile luule lugemine ei sobigi, nii öeldi mulle koolis. Seda ütles mu tollane lavakõne õppejõud. Aga luulega seostub ka eesti esimene luulepidu, mida ma vedasin koos kadunud Toomas Suumaniga, Sass Suumani pojaga. Või „Johannese passioon”, mis ületas kõrgelt tavapärase luuleteatri tasapinna saadud tähelepanu poolest. Ikka olen siin ja seal teinud erinevaid luuleetendusi, näiteks Karl Ristikivi „Inimese teekond” loetuna nii, nagu autor selle kirjutas. Viimase viie aasta sisse veel mahub kaks luulelavastust.

Kas õppejõud on tulnud ka oma sõnade pärast vabandama?

Ma arvan, et ta ei mäletagi seda. See oli öeldud kuskil teisel kursusel töö käigus. Aga eks ma läksin ka panema ja see paistab kohe silma, kui suunad tähelepanu välisele ja jätad sisemise hooletusse.

Seda on vist teatris üldse päris palju. Sul oli enne kooli astumist väike kõnedefekt, sul ei olnud r-tähte.

Lavakasse astudes mul juba oli. Ma õppisin r-tähe kahe kuuga lavaka eelvoorude ja sisseastumise vahel kooli lõpueksamide vahel selgeks. Kui ma poleks seda ette võtnud ja oleks kohe käege löönud, et seda pole võimalik nii ruttu selgeks teha, oleks palju ehk teisiti. Ma sain tunda tunnet, et tööga saab palju ära teha. Meie kursusel oli „andejumal” Dan Põldroos, kes ütles, et tema on 99% annet ja 1% tööd ja mina olen 99% tööd ja 1% annet. Ta oli oma ütlemistes vahel päris äärmuslik. Mulle läks tema öeldu siis väga korda.

Kas on vahet vabakutselistel ja riigiteatri palgal olevatel truppidel? Kas kuskil ussitab rohkem?

Mul on seda raske öelda. Ma olen töötanud ainult Rakvere teatris. Kümme aastat tagasi Margus Kasterpalu kutsus korra „Vanemuisesse”, aga rohkem pole olnud ... vist. Vabakutseliste trupid saavad kokku toredad inimesed ja teevad oma töö ära ja lahkuvad jälle. Keeruline vastata.

Kas sa oled oma hingelaadilt tundlik inimene?

Raske öelda. Elu on karastanud, aga mul ei ole raske tundlik olla. Samas ei saa olla pehmo. Toomas Suuman ütles, et luule on meeste asi, kuhu naistel pole asja. Ma pole päris selle mõttega nõus. Luule võib tunduda hell ja pehme, et nagu naiste asi. Aga siin ma olen Suumaniga nõus , et luule on siiski vägagi meeste asi. Luule mõistmiseks pead olema avarama ja lahtise meelega. See on peamine, ole siis mees või naine.

Mida sa arvad Aleksander Suumani luulest?

Eks ma olin teda enne ka lugenud. Teda ma küll peast ei loe, nagu paljusid luuletajaid, kuid ma teadisn tema tekste. Ma polnud neid endasse lugenud. Ta on väga huvitav avastamine ja eriti sellises kompositisoonis, nagu sa oled kokku kirjutanud. Tegemist on väga tõsiseltvõetava poeediga. See lugu avab Suumani ühe tahu. Me avame ühe olemise temast, kui kunstnikust. Tema luule ei ole ajastukeskne, kuigi mõne tekstida loob ajast väga täpse pildi. Ta on üldinimlik, kuigi ta räägib Simunast või Vilsandist. Aga eks meil on kõigil oma Simuna või Vilsandi kuskil. Riimvärssi on temal ju väga vähe. Vabavärsi puhul ei oska aga iialgi öelda, kas ta oli kirjutatud eile või 50 aastat tagasi, kui just pole kedagi mainitud. Need on kõik elulised ja lustakad jutustused.