12. novembril esietendus Teatris Nuutrum Andri Luupi näidend „Kodumängijad”. Teater Nuutrum on oma viie tegevusaasta jooksul kasvanud tõsiseltvõetavaks repertuaariteatriks, mille külastajate arv ei jää alla ka riiklikele provintsiteatritele. Teatril on olnud mitmeid õnnestumisi nt „Härra Ibrahim ja koraani õied” või „Süütu”, mis on viinud teatri tegemised iga aasta märtsis jagatavatele teatriauhindadeni. „Kodumängija” sellistesse kõrgustesse ei küüni.
Lavastaja Robin Täpp on kutsunud „Kodumängijate” perekonda laval kehastama ka päriselt perekond Tabori. Lavastaja sõnul ei olnud see taotluslik, vaid teda huvitas pigem nii erinevate stiilidega näitlejate kokkumäng. Ometi loob see intriigi, kui laval saab näha perekonda samades rollides perekonnana.
Need, kes loodavad laval osa saada mõnusast perekomöödiast, peavad siiski pettuma. Andri Luupi näidendi puhul on tegemist suhteliselt naljavaese draamaga, mille tekst on trafaretne ja ei paku uusi vaatenurki. Isa on surnud ja pere klaarib temaga suhteid. Poeg istub koolnu kõrval ja korraga hakkab koolnu temaga suhtlema. Poeg (Theodor Tabor) saab ära öelda kõik oma ütlemata jäänud unistused ja ootused isale. Lavastaja on nende suhtluse lavastanud väga põnevalt. Isa (Margus Tabor) küll räägib, kui füüsiliselt ei liigu. Nõnda liigutab poeg isa, riietades, toites või pannes istuma. Isa on aga poja käes justkui kaltsunukk. Imetlen üle 60 aastase Margus Tabori liikuvust. Ta voolab laval ja Theodor Tabori kehastatud pojal jääb üle ta vaid kinni püüda. Isa-poja duett töötab laitmatult ja nende lavasuhtlust on põnev jälgida. Ei tea mis värk paljudel inimestel isadega on. Isad on tihti eemal ja nagu ei tohiks laste kasvamisse seeläbi domineerivat mõju avaldada, kuid ometi saab isa tunnustusest midagi nii olulist, mille nimel terve elu rabeletakse. Tihti tuleb tunnustus enne üldsuse poolt, kuid isa ei ütle ikka oma kiitvat sõna. Poeg tahab olla isa moodi, olla sama sportlik ja võita medaleid. Mis sest, et talle sport tegelikult ei meeldi. Eesti mehe suurim kiitus on: „kohe mitte midagi halba pole öelda” või on selleks lihtne patsutus õlale. Miks on vahel sellist tunnustust nii raske välja teenida?
Isa ja poja jutud saavad räägitud ja isa lebab taas koolnuna lavatsil. Nüüd astub mängu ema (Garmen Tabor), kes purustab poja idealiseeritud nägemuse isast. Ema paljastab, et isa on läbi elu armastanud teist naist ja nõnda jätnud oma pere armastuseta. Ometi tunnistab ema, et kohusetundest ei lahkund isa pere juurest luues nõnda valelikkust täis rahumaailma, mänginud kodu. Kaks aastat on Ema hoolitsenud Isa eest, kui viimane haigena voodis lebas. Pestes ja kasides teda, teades samal ajal, et see mees pole teda kunagi armastanud. Naise ohverdus on alati imeline ja ka imelik. Paljud naised ja emad on oma elud lukku keeranud ja keelduvad vabana elamast. Jään mõtlema ka ühiskonnas arutelu alla kerkinud eutanaasia seaduslikkusest. Tunnistan, et mina sooviksin pigem väärikalt lahkuda, kui olla oma lähedastele koormaks kanda.
Lavalugu ei veere lumepallina, kus üha enam paljastub mineviku valesid. Sisult on tegemist kahe isikliku sisemonoloogiga, mis on küll esitatud koos partneriga. Loos puudub põnevus ja ega naljagi väga ei saa. Kogu lavastuse tugevuseks on perekondlike sidemetega seotud lavapartnerite mäng. Kui poeg kallistab oma ema või isa , siis on selles midagi enamat kui lihtsalt lavapartnerite kallistus. Kui etenduse lõppedes hoiab poeg oma räsitud ema embuses , siis on selles midagi enamat kui lihtsalt lavastaja efektne leid.
Helistan emale ja siis pojale-tütrele. Peaks neile vist ütlema, et nad on kallid. Ei mäletagi, millal seda viimati sai meelde tuletatud.