kolmapäev, 18. november 2026

Perekond Taborid mängivad perekonda

 12. novembril esietendus Teatris Nuutrum Andri Luupi näidend „Kodumängijad”. Teater Nuutrum on oma viie tegevusaasta jooksul kasvanud tõsiseltvõetavaks repertuaariteatriks, mille külastajate arv ei jää alla ka riiklikele provintsiteatritele. Teatril on olnud mitmeid õnnestumisi nt „Härra Ibrahim ja koraani õied” või „Süütu”, mis on viinud teatri tegemised iga aasta märtsis jagatavatele teatriauhindadeni. „Kodumängija” sellistesse kõrgustesse ei küüni.

Lavastaja Robin Täpp on kutsunud „Kodumängijate” perekonda laval kehastama ka päriselt perekond Tabori. Lavastaja sõnul ei olnud see taotluslik, vaid teda huvitas pigem nii erinevate stiilidega näitlejate kokkumäng. Ometi loob see intriigi, kui laval saab näha perekonda samades rollides perekonnana.

Need, kes loodavad laval osa saada mõnusast perekomöödiast, peavad siiski pettuma. Andri Luupi näidendi puhul on tegemist suhteliselt naljavaese draamaga, mille tekst on trafaretne ja ei paku uusi vaatenurki. Isa on surnud ja pere klaarib temaga suhteid. Poeg istub koolnu kõrval ja korraga hakkab koolnu temaga suhtlema. Poeg (Theodor Tabor) saab ära öelda kõik oma ütlemata jäänud unistused ja ootused isale. Lavastaja on nende suhtluse lavastanud väga põnevalt. Isa (Margus Tabor) küll räägib, kui füüsiliselt ei liigu. Nõnda liigutab poeg isa, riietades, toites või pannes istuma. Isa on aga poja käes justkui kaltsunukk. Imetlen üle 60 aastase Margus Tabori liikuvust. Ta voolab laval ja Theodor Tabori kehastatud pojal jääb üle ta vaid kinni püüda. Isa-poja duett töötab laitmatult ja nende lavasuhtlust on põnev jälgida. Ei tea mis värk paljudel inimestel isadega on. Isad on tihti eemal ja nagu ei tohiks laste kasvamisse seeläbi domineerivat mõju avaldada, kuid ometi saab isa tunnustusest midagi nii olulist, mille nimel terve elu rabeletakse. Tihti tuleb tunnustus enne üldsuse poolt, kuid isa ei ütle ikka oma kiitvat sõna. Poeg tahab olla isa moodi, olla sama sportlik ja võita medaleid. Mis sest, et talle sport tegelikult ei meeldi. Eesti mehe suurim kiitus on: „kohe mitte midagi halba pole öelda” või on selleks lihtne patsutus õlale. Miks on vahel sellist tunnustust nii raske välja teenida?

Isa ja poja jutud saavad räägitud ja isa lebab taas koolnuna lavatsil. Nüüd astub mängu ema (Garmen Tabor), kes purustab poja idealiseeritud nägemuse isast. Ema paljastab, et isa on läbi elu armastanud teist naist ja nõnda jätnud oma pere armastuseta. Ometi tunnistab ema, et kohusetundest ei lahkund isa pere juurest luues nõnda valelikkust täis rahumaailma, mänginud kodu. Kaks aastat on Ema hoolitsenud Isa eest, kui viimane haigena voodis lebas. Pestes ja kasides teda, teades samal ajal, et see mees pole teda kunagi armastanud. Naise ohverdus on alati imeline ja ka imelik. Paljud naised ja emad on oma elud lukku keeranud ja keelduvad vabana elamast. Jään mõtlema ka ühiskonnas arutelu alla kerkinud eutanaasia seaduslikkusest. Tunnistan, et mina sooviksin pigem väärikalt lahkuda, kui olla oma lähedastele koormaks kanda.

Lavalugu ei veere lumepallina, kus üha enam paljastub mineviku valesid. Sisult on tegemist kahe isikliku sisemonoloogiga, mis on küll esitatud koos partneriga. Loos puudub põnevus ja ega naljagi väga ei saa. Kogu lavastuse tugevuseks on perekondlike sidemetega seotud lavapartnerite mäng. Kui poeg kallistab oma ema või isa , siis on selles midagi enamat kui lihtsalt lavapartnerite kallistus. Kui etenduse lõppedes hoiab poeg oma räsitud ema embuses , siis on selles midagi enamat kui lihtsalt lavastaja efektne leid.

Helistan emale ja siis pojale-tütrele. Peaks neile vist ütlema, et nad on kallid. Ei mäletagi, millal seda viimati sai meelde tuletatud.

Nõmme 100 kutsub tutvuma Nõmme ajalooga

 1925 aastal tegi Eesti Linnade Liit mitmetele suurematele alevitele ettepaneku alustada linnaks nimetamise protsessi. Neli neist võitsidki asjast tuld ja nõnda tähistati juba suvel Tapa, Türi ja Põltsamaa 100 aastapäeva. Nõmme sai oma linnaõiguse dokumendid kätte 12. novembril 1926 ja 100 aastat hiljem on põhjust nüüd pidu pidada. Alates 1940 aastast on Nõmme osa Tallinnast kaotades oma iseseisva linnaõiguse, kuid nende eriline olemus on säilinud.

Nõmme sünniloos mängib olulist rolli raudtee. 1870 aastal valmis Tallinn-Paldiski raudtee, mille 7 km nõuti peatust, et linnarahvas saaks teha väljasõite loodusesse. Jälgimäe õpetatud ja suure visooniga mõisnik Nikolai von Glehn otsutas oma maad jagada kruntideks, et linnainimesed saaks sinna suvilaid rajada. 1873 leidiski esimene suvilakrunt omaniku. Majad hakkasid kerkima ja von Glehn ütles oma kuulsad sõnad „Seie saagu lenn”. Kui linnarahvas ehitas suvilaid, siis von Glehn hakkas linna ehitama. Kerkisid mitmed avalikud hooned. Avati ärisid, restorane ja koha mändide all leidis enesele turg. 1886 valmib Glehni loss, mille juures olid juba olemas Palmimaja ja tänaseni kuulsad Kalevipoja ja krokodilli skulptuurid. Alev kasvas kiiresti ja oli peagi linna mõõtu. Puhkajate jaoks sai murekohaks Järvel asunud pupertitehas, mis tootis sõnnikust küttematerjali, kuid haises kohutavalt. Rahulik elukeskkond ja ettevõtlus ei sobinud juba siis kokku. Von Glehn soovis linnale ehitada ka oma sadama, et maailm lähemale tuua. Nõnda pakkus ta ka kuulsale Ameerika autotööstur Fordile võimalust linn ära osta, kuid ideeks see jäi. Samuti valmis von Glehnil vaid ühele inimesel mõeldud avalik asutus, ilma milleta linn tema sõnul eksisteerida ei saa. Selleks polnud kainestusmaja, vaid hoopis hullumaja.

Nõmme linnaosavalitsus otsustas linna 100.aastapäeva tähistada sündmustega läbi aasta, mis kulmineerusid teatraliseeritud kontsertetendusega „Nõmme 100” Von Glehni teatris Nõmme südames. Etenduses teevad kaasa lisaks Von Glehni teatri näitlejatele ja solistidele seitse Nõmme kultuurikollektiivi. Nõnda jõuavad publikuni vaheldumisi pildikesed Nõmme ajaloost ja kontsertetteasted. Kõrgeid kunstilisi ootusi sellele galakontserdi stiilis etendusele pole mõtet panna. Tema tugevus on mujal. Sada aastat tugevat identiteeti kandnud Nõmme kogukond on näitamas oma ühtsust. Nõmmekas on küll tallinnlane, kuid temas on midagi veel.

Esietenduse eel tuleb rahva ette Nõmme linnaosa vanem Gerry Konnov. Poliitikud oskavad väga hästi rääkida mesimagusaid sõnu, kuid Konnov on siiras, kui ta räägib nõmmekast, kui erilisest kodanikust. Samas antakse Von Glehni teatri eestvedajale, näitleja ja lavastaja Margus Prangelile linnaosa valitsuse poolt üle aasta nõmmelase tiitel. Aastaid on Prangel toimetanud Von Grahli teatri vastuolulise kuid armastatud juhina. Endise kino Koit ruumides tegutsevast Von Glehni teatrist on saanud Nõmme jaoks oluline asutus, kus käiakse nautimas erinevaid kultuurisündmusi ja tähistamas isiklikke tähtpäevi. Hoonet ennast kutsuti selle valmides 1937 aastal rahva seas pilvelõhkujaks, sest tema kõrge lavatorn paistis kaugele üle linna. Suure maja juhina on Prangelist saanud viimasel ajal rohkem majahaldaja kui teatraal, kuid „Nõmme 100” valmib siiski tema kogenud lavastajakäe all.

Kõige soojema mulje galaprogrammis jätab elupõlise nõmmeka ja tuntud kultuuritöötaja Mart Puusti etteaste. Peagi 81-aastaseks saav Puust kehastab laval iseennast. Tuleb ja istub Aleksander Otsa kehastatud parun Von Glehni kõrvale maha ja pajatab oma elust. Aleksander Ots oma lehviva habemega valik von Glehni rolli on ootamatu, kuid ta sobib sinna valatult. Taustal jookseb vallatu pildimosaiik Puusti nooruspõlve Nõmmest. Puust räägib oma õpingutest Nõmme muusikakoolist ja 27.põhikoolis. Puusti rahulolu oma elu üle Nõmme mändide all kandub saali. Oma meenutuse lõpetab Puust marionett-rohutirtsu viiulimänguga. Puust nukk muutub Puusti käes nõtkeks ja väga elavaks.

Üllatab ka tsirkusestuudio Folie noorte artistide küpsus. Igal juhul on kunagised akrobaatikakuulsused Sem Fatkin ja Jüri Druus saamas endale väga väärilise järelkasvu. Artist peab esinema, ega ta muidu ei arene ja esinemist noored artistid naudivad. Lavastuse taustal jooksevad fotod ja videokaadrid Nõmme ajaloost. Raudteejaamast on saanud kohtumiste paik, kus käiakse koos ka siis, kui rongi oodata pole. 1924 avatakse esimesena Baltikumis elektrirongiliin Tallinna ja Nõmme vahel. Sellist imet pole võimalik näha isegi suurel Venemaal. Nõmme kasv jätkub ja sealsed krundid lähevad üha rohkem hinda. Von Glehni hulluna näiv mõte elab tänaseni jõudsalt edasi. Von Glehni tegemistest on põhjust meil kõigil õppida. Ideed on elluviimiseks, mitte paberile kirjutamiseks. Kui usud oma ideesse, siis vii see ellu ükskõik, mis hinnaga. Üks on kindel, et pühendumus toob edu. Kahjuks kohtab sellist siirast soovi pühenduda ennast teistele inimestele tänasel päeval harva.

„Nõmme 100” on just selline etendus, mida iga nõmmekas peaks ära vaatama. Lavastus annab ülevaate tähtedest Nõmme ajaloost ja tutvustab tänaseid sirguvaid staare. Ants Antson, Paul Keres, Jaak Uudmäe,Voldemar Panso või paljud teised tuntud Eesti elu kujundajad saavad endale siit väärikad järglased. Nõmme lugu jätkub.

Rakvere Teatri „Europeana” vaatab ajaloo veidramat poolt

Aastal 1917 kirjutas üks sõdur oma õele TUNNEN, ET KÕIK HEA, MIS MINUS OLI, ON HAKANUD PIKKAMISI HÄÄBUMA, JA MA TUNNEN, ET OLEN PÄEV-PÄEVALT POSITIIVSEM.

Tsehhi kirjandusmaailma käesoleva sajandi üks tõlgitumaid teoseid on Patrik Ouredniki „Europeana. 20.sajandi lühiajalugu”. Tegemist iroonilise ja ajaloo streotüüpe naeruvääristava lühiromaaniga. Eesti keeles ilmus raamat Külliki Tohveri tõlkes 2018.a Loomingu raamatukogus. Romaanist on tehtud maailma teatrilavadel mitmeid tõlgendusi. Oma tekstivaliku Rakvere lavastuse jaoks on teinud dramaturg Roos Lisette Parmas ja lavastaja- näitleja Johannes Richard Sepping.

„Ja langenud prantslasi oli kokku 2681 km ja langenud inglasi 1547 km ja langenud sakslasi 3010 km, arvestades surnukeha keskmiseks pikkuseks 172 cm. Ja terves maailmas kokku oli langenud sõjamehi 15 508 km.”

Aeg on ühesuunaline. Selles mõttes , et lõpuks oleme kõik vaid tolm igaviku teel. Nõnda ütleb ka Rakvere Teatri tunnuslause - „Kaduviku nimel”. Rakvere Teatris 14. novembril esietendunud Patrik Ouredniki näitemäng „Europeana” ei jutusta midagi uut. Julmused ajalooteljel on kõigile teada. Vali vaid periood ja sarnased lugusid, kus määravaks on võimu ühiskonna domineerimine armastuse ühiskonna üle, saab kirjutada kokku mitmeid. Maailmas on valitsenud ja valitseb ka praegu 1% inimkonnast 99% üle. Majanduslik võim annab ka sõjalise jõu, mida on hädatarvilik kasutada, et oma võimu hoida. Arusaadavalt võiks ju enamus selja sirgu lükata ja tõusta üles ja selle 1% lömastada ja eks seda on ka ajaloos tehtud, nt prantsuse ja vene revolutsioonid, kuid see liigutab vaid raskuskeset, sest pööre tooks võimule uue 1% ja kõik jätkuks ikka samamoodi, vaid teistes värvides. Juba vanas Roomas teati, et anna rahvale tsirkust ja leiba, siis on ta rahul ja sinu võim kindel. Nõnda on saanud ka meie ajast narratiivide ühiskond, kus meile ettesöödetud lood kujundavad arvamust, mida tõe pähe võttes oma elukorraldust kujundama. Aga kus on see päris tõde, seda ei teagi päris täpselt ja kas universaalne rahvaid haarav tõde on üldse olemas. Lev Tolstoi, kes olles ise valitseva 1% hulgas, oli siiski ülimalt kriitiline omaenese staatuse suhtes. Need on muidugi kõige hullemad, kes ise võimul olles, hakkavad võimu kritiseerima. Tolstoi kuulutas inimtegevuse ainsaks mõistetavaks jõuks armastuse. Tema sõnul on armastus nii tugev tunne, et see ei saa olla muud kui jumalikku päriolu. Kui kõik elaksid armastuses, siis ei oleks maailmas sõdu, vaesust, nälga jne. Tolstoile oponeeris A.H.Tammsaare, kes kirjutas, et tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb armastus, aga armastus ei tulnud. Nii ongi. Armastus nõrgestab võimu. Nõnda ei jää võimuladvikul muud üle, kui viha õhutada. Aastatuhanded mööduvad, kuid ikka pingutab 1% kuidas valetades, viha õhutades või sõdides üldsuse surve all ellu jääda.

„Kommunistlikes maades kirjutasid progressiivsed kirjanikud romaane tööliste elust, sest nad tahtsid näidata, et olla tööline on parim asi, mis ühe vabamõtlejast inimesega juhtuda võib, või nad kirjutasid inimestest, kes algul vaatasid töölisklassile põlglikult ülalt alla, ent siis mõistsid, et tööliste seas valitseb rõõmus elevus ja tahtsid ise ka saada tööliseks või vähemalt töötava intelligentsi esindajaks, et aidata töölisi oma uute ja julgete mõtetega.”

Seega ei ole Patrik Ouredniki tekstis meie ajaloo tunnetamises midagi uut. Ourednik on oma teoses leidnud ajaloost kirjutamiseks uusi ja inspireerivaid vaatenurki. Lavastuse puhul on küsimus on vormis või isegi jätkuvates vormiotsingutes. Laval on neoonkollases kostüümis näitleja Johannes Richard Sepping. Ta tulistab teksti nõnda, et kuulajana, aga veel rohkem mõistjana, on raske sama tempot hoida. Üllatusi ja veidraid fakte täis tekst läheb kõrvade vahelt kaduma. Kairi Mändla loodud lavakujunduses domineerib valge aukudega põrand, kuhu peategelane asetab püsti erineva pikkusega neljakandilisi kaikaid ehitades ja lammutades nõnda uusi maailmu. Sõdadest tulvil aeg just selline ongi, kord ehitatakse ja siis jälle purustatakse. Pean tunnistama, et kohati on ehitustöö väga efektne. Kõige suurema purustuse eel asetab Sepping kaikad Vene riigi sümboli Andrease risti najale, et sellel siis suure kolinaga kokku lasta kukkuda. Olen kindel, et see oli juhuslik, kuid minule mõjus lootusrikkalt. Kahjuks mõjub Seppingu aktiivsus juhuslikuna. Pigem oleks näinud vähem füüsilist aktiivsust, mis oleks saanud impulsi tekstist. Tekst ei haaku lõpuni tehnilise lahendusega, pigem mõjub tehniline aktiivsus võrratut teksti söövana. Vorm ja sisu pole leidnud rütmilist ühtsust.

Taas pean kiitma Vootele Ruusmaa helikujundust. Tunnistan, et see muutub juba tüütuks, kuid midagi pole teha. Ruusmaa äärmuseni maitsekas helilooming ei muutu lavastuses dominantseks. Helikeel täidab tühja ruumi viies vaataja ühest pildist ja meeleolust teiseni. Muusikast saab sild, mida mööda on näitlejal mugav kulgeda.

„Ja paljude uurimuste järgi oli sajandi olulisim sündmus antibeebipillide leiutamine, sest see lubas naistel ühtida siis, kui nad soovisid, kartmata rasedaks jäämist, ja see lubas neil saavutada seksuaalset sõltumatust ja seeläbi ka majanduslikku sõltumatust, sest nad said edukamalt kandideerida igasugustele tähtsatele ametikohtadele, ja nad ei minestanud enam, kui nägid hiirt, sest nad lakkasid järk-järgult allumast meeste naiste kohta loodud stereotüüpidele.”

Igal juhul on saanud Rakvere teater oma repertuaari lavastuse, millega võib maailma festivalidel tiirlema hakata. Näitlejad vajavad väljakutseid ja selles mõttes on Rakvere teatri juhtide julgus anda noorele lavastajale võimalus soololavastusega välja tulla tänuväärne. Vabastage Sepping muudest rollidest ja las läheb tiirutama ilma mööda, et panna Rakvere märgina Euroopa teatrikaardile. Ameerikasse pole mõtet minna, need seal ei saaks sellest nagunii aru.

Viimases pildis mätsib Sepping ennast saviga kokku. Temast saab skulptuur, tundmatu sõdur. Nimeta ja näota tegelane inimkonna ajateljel. Ajaloo liivarand on jälgi nii täis, et ühte rada teisest eraldada pole võimalik.

„Aastal 1917 kirjutas üks sõdur oma õele TUNNEN, ET KÕIK HEA, MIS MINUS OLI, ON HAKANUD PIKKAMISI HÄÄBUMA, JA MA TUNNEN, ET OLEN PÄEV-PÄEVALT POSITIIVSEM.”


kolmapäev, 4. november 2026

Vootele Ruusmaa uus luulekogu märkab maaelu romantikat.

 Helilooja, näitekirjanik ja luuletaja Vootele Ruusmaalt ilmus äsja poelettidele tema neljas luulekogu „Ärkveloleku tavatus”. Luulekogu on välja andnud Kaarnakivi Seltsi kirjastus. Kogu sisaldab lisaks vabavärsilistele luuletustele ka vaikelulisi miniatuure.

Luulega on keerulised lood. Luulet kirjutatakse palju, kuid loetakse tänapäeval siiski üha vähem. Kohati on tunne, et lugejateks on vaid uudishimust kolleegide tegemiste vastu needsamad, kes ise ka kirjutavad. Surnud ring. Ometi paiskavad luuletajad luulepakitsuse paberile eelkõige iseenese rahuloluks ja lootuses, et see kõnetab laiemaid rahvahulki. Kuid kuidas peaks luule jõudma rahvahulkadeni, kui luulest hoitakse eemale kui pahast haisust. Sellist luule kõrglendu, nagu oli Juhan Viidingu ajal (pean ütlema, et Mihkel Muti raamat on ikka väga hästi kirjutatud avades lisaks geniaalsele isikule ka aja eripära) kahjuks tänapäeval niipea ette näha ei ole.

Muidugi on erandeid. Meie kaasaegsed klassikud, keda loetakse pidulikel aktustel ja kribitakse tähtpäeva kaartidele. Asi seegi. Kõik eelnev on kirja pandud isikliku mõtisklusena, sest Vootele Ruusmaa uus kogu väärib laiemat tähelepanu. Ruusmaa on ausa töö ja andekusega saavutanud tähelepanu kultuuride parnassil. Hiljuti jõudis lavale tema Rakvere teatri näidendikonkursi võidutöö „Vöötrada”. Peatselt jõuab publikuni lavastus „Europeana”, kus Ruusmaa loob originaalmuusika. Kõigi tegemiste kõrval õpib ta põhikohaga lavakunstikateedri etenduskunstide magistriõppes. Arusaamatult võimekas mees.

Luulekogus „Ärkvelolekutavatus” on kokku 40 luuletust. Haprad igapäevahetked ja elu kõrvalteede suureks kirjutamine loovad eripärase veidi romantilise õhustikuga maailma. Vootele Ruusmaa elab Roosna-Alliku lähistel Järvamaal. Tema kodu ühel pool on mets ja teisel pool põld. Ruusmaad on inspireerinud pidevas muutumises olev loodus ja külaelu veidi veidrad persoonid koos oma lugudega. „/--/meepurgi kaas kleepus sõrmede külge kui savi. kollakad kristalliseerunud känkrad uppusid lusikal kuuma vette. naabrimehel on mesitarud. annab purgi, mina jällegi raamatu. Vahetuskaup.” Neist meeleolupiltidest moodustab siiski väga terviklik lugu, kus erinevate põlvkondade esindajad samadele olukordadele vaid neile omaselt reageerivad. Lavakoolis kohustuslik õppeprotsessi osa, kus tuleb igapäevaelus jälgida erinevaid inimtüüpe, on jõudnud luulesse. „oma aia kurk / vanaema lõikab pakse mahlaseid viilakaid / söö vorst kõik ära / pikka kasvu poiss istub küür seljas / alandlikult ja sõna lausumata laua taga / kas lõikan juurde? /---/ Vanaema koos kärbsega on saanud nostalgiliste maaelu hetkede peamisteks tunnistajateks „/-/ vanaema sasib kondiste ja valulike sõrmedega / kastanpruune juukseid / sa oled tubli poiss ja kunagi kuulub see koht sulle / mõlemas liigahtab miskit / vaikivad / kumbki teab oma tõde.” Ruusmaa salmides on maaelu vaikust. Maailm seisatab ja vaatleja raputab nõutult pead. Meie igapäevaelu hetked püütakse kinni ja pannakse järeltuleva põlve tarbeks paberile. Milline on see pilt, mis meist maha jääb? „keegi unustas/käsipiduri/ taskusse, / nii vähemalt näikse / kui see mailm paneb säärase tempoga sohu /--/”

Oma luulekoguga tabab Ruusmaa inimese südant. Kaduvik on liiga lähedal, kuid meile on antud aeg muuta tulevikku. Muutused algavad väikestest asjadest, mis on kõigile jõukohased.

Ja lõpetuseks. Mitte vähetähtis ei ole see, et illustratsioonid on luulekogule teinud Ruusmaa väike tütar Säsi Ruusmaa. Tulevik on meie laste käes, kuid hetkel ei tohi meie veel väsida.

teisipäev, 13. oktoober 2026

„Kes siis lapse isa ikkagi oli?!” küsib publik lavastuse „Agnes Dei” lõppedes.

 „Kes siis lapse isa ikkagi oli?!”, küsib publik etenduse lõppedes. Kas imed on olemas või on saladustel argised põhjused? Rakvere Teatri uuslavastus Peeter Raudsepa lavastatud „Agnes Dei” sellele vastust ei anna.

1982.a kirjutatud näidendi autor on ameerika kirjanik John Pielmeier. Samal aastal võitis näidend üleriigilise näidendivõistluse ja jõudis õige pea ka Broadwayle, kus pidas vastu 599 etendust. Originaalis kannab näidend nime „Agnes of God”. Näidendi tõlkija Lauri Saaber oleks võinud pealkirja ka teisti sõnastada, nt Jumalik Agnes, sest Agnes Dei oma sarnasuselt kristliku maailma ühe peamise terminiga Agnus Dei-ga, on väga laialdaselt mõistetav, kuid samas küsimusi tekitav. Ühesõnaga loob hästivalitud pealkiri juba head eeldused põnevaks teatriõhtuks. Pean kohe kiitma Rakvere Teatri kavalehti ja mitte ainult antud lavastuse puhul vaid ka kogu repertuaari juures. Lauri Saaberi koostatud taustamaterjal täiendab ja selgitab väga hästi laval toimuvat avades uusi tasandeid. Puhas õppematerjal.

Lavastust „Agnes dei” mängitakse Rakvere Linnuse soojas söögisaalis. Soojas selles mõttes, et soojem kui õues, kuid mitte palavas. Kavalehel on märgitud, et tegemist on Rakvere linna esmamainimise 800 aastapäeva koostööprojektiga Virumaa Muuseumide ja Rakvere teatri vahel. Eks mõistatuseks see jääbki, kuidas lugu Rakvere linna ajalugu või igapäevaelu puudutab.

Teatrisse pääsemiseks tuleb tõusta Vallimäe treppidest Vallimäe otsas asuva linnuseni. Tunne on justkui oleks palverännakul pühaduse otsingul. Enne õnnistust peabki inimene raskustes karastuma. Söögisaalis publikut ootav lava on puhastes värvides. Kunstnik Reili Evarti loodud kloostrikabinet on stilistiliselt selge. Puhtad värvid domineerivad riietuses ja dekoratsioonides. Teises vaatuses lööb küll must-valge rahuliku ja turvalise kloostripildi sassi karjuvalt esile tõusev punasena valget noviitsirüüd kattev veri. Efekt saavutab tulemuse.

Lugu läheb hoogsalt käima. Kloostrisse saabub kohtu poolt määratud psühhiaater dr Livingstone, keda laval kehastab Tiina Mälberg, et kindlaks teha, kas kloostris sünnitanud ja oma lapse tapnud noviits Agnes, keda mängib Luisa Lõhmus, on vaimselt vastutav või mitte. Doktorit toetab ja samal ajal takistab kloostri abt Ema Miriam, keda mängib Ülle Lichtfeldt. Ema Miriam on veendunud, et Agnes on rasestunud ime läbi ja kloostris pole olnud võimalik kokkupuude ühegi mehega. Ometi on Doktor Livingstone arvamusel, et inimese sisemaailm on küll keeruline ja täis kaugeid mõjutusi, kuid rasestumiseks on siiski maisemad põhjused. Kõige selle keskel ajab noviits Agnes nõnda segast juttu, et tema käest ma vaatajana loo mõistmiseks vajalikku otsa kätte ei saa. Mis siis tegelikult juhtus? Järjest kooruvad lahti mineviku varjud ja avanevad peidetud seosed.

Ma ei mäleta, et ma oleks mõnes varasemas teatriloos kuulnud nõnda palju naiste intiimelust. Menstruatsioon, tsükkel, rasedus või selleni püüdlemine, sünnitusvalud ja kaotused tekitab teatri naiskülastajates kindlasti äratundmist, kuid mina olen lihtsalt pahviks löödud. Rakvere teater on üldse viimasel ajal pühendanud päris hulga lavaaega naiste teemadele. Naisi tabavatest vapustustest jutustavad ka „Klaaslaps” ja „Vöötrada”. Nõnda sobib „Agnes Dei” jätkuna kenasti teatri repertuaari. Kuid Ema Miriami kurvastuseks hakkab müstika hajuma ja argine maailm pääseb doktor Livingstone eestvedamisel esile. Müstika kadumisega koos hajub ka laval valitsenud pinge. Tekst kaotab sügavuse ja vajub vilinal tühjaks. Karjudes üritatakse pinget taas tõsta, kuid need jäävad vaid karjeteks.

Ristiusu müstika on äärmiselt põnev ja oma vastuolulisel moel vägagi reaalne ja elav nähtus. Ja mis siin salata, et jumalikku puudutust on näha, kuulda või tunda iga loomingulise akti juures. Usk ja müstika kõnetavad inimesi olgu siis kummardudes või vastu võideldes. Ja nii kaua kui ei ole minule ära seletatud, miks Maa kõiki enda poole tõmbab, ei ole võimalik elu ja inimest teisiti ette kujutada kui jumaliku loominguna või jumaliku puudutusena. Luterlastena on katoliikliku usu keskmes oleva müstika mõistmine raskendatud. Luterlane usub jumalat oma südames ja tema jaoks ei ole selleks vaja lisatõestusi. Jumal elab meie kõigi sees ja me ise toidame jumalat iseendas ja sellega ka oma usku. Katoliiklane vajab selleks märke väljaspoolt. Säravat kirikut ja imesid, kuid imesid tajudes ja tunnistades on katoliikluse selgroog selle võrra tugevam. Ta annab kõhklejale tajutava märgi. Seepärast otsitakse füüsilisi märke jumala olemasolust, millest lähtuvalt on mõistetav Ema Miriami soov näha noore noviitsi rasestumises taevalikku väge. Kuid klooster ei ole nii suletud ruum, kui Ema Miriam näib arvavat. Külastasin hiljuti Kreekas kloostreid ja nii mõneski vaatamata kinnisele sisehoovile avanesid aknad välisseinas vabasse maailma. Kongid ei olnud kinnises ruumis, vaid nende uksed avanesid otse suletud siseõue, kuid aknast sisse piiludes võis näha, kuidas mungad sees elavad.

Lavastust veab Doktor Livingstone kehastab Tiina Mälberg, kes ei lahku korrakski lavalt. Tema roll jaguneb mõtteliselt kaheks. Dialoogide vahel toob Livingstone monoloogidena publikuni oma loo ja mõtted. Monoloog teatrilaval on alati keeruline. Kellele siis näitleja õigupoolest räägib ja miks ta peaks omaette rääkima? Kui ta tinglikult astub lavalt maha, et publikuga otsekontakti astuda ja neile oma lugu rääkida, siis oleks minu jaoks abiks olnud, kui monoloogid ja dialoogid oleks olnud jõulisemalt eraldatud. Kuid lõpuks ometi saab Tiina Mälberg antud rolliga üle pika aja näidata oma loomingulist vormi. Tema emotsioonid jõuavad usutavalt publikuni ja kui Mälberg ongi tundunud pigem pehmena, siis nüüd avaneb tema jõuline pool. Tema lavapartnerina särab Ülle Lichtfeldt. Psühholoogilisele mängule pakub korraga vaheldust stseen esimese vaatuse lõpust, kui abt ja doktor istuvad kivitrepile, et koos suitsu teha, samal ajal arutades, millist suitsu võiks teha erinevad kuulsused. Millist tubakat Jeesus tõmbas? Hetk viib meid vaatajana korraga teise ruumi. Avanevad uued näod, et hetke pärast uuesti mask ette panna ja asuda võitlusesse oma tõekspidamiste nimel. Lichfeldt mängib pühaliku abti inimlikuks ja see on meie luterlikus maailmas ainumõeldav, sest kloostri hierarhiline kord jääb meile segaseks. Noore noviits Agnesena on laval külalisena Luisa Lõhmus, kelle loominguline tee on alles algamas ja koostöö kahe nõnda kogenud kolleegiga on kindlasti andnud talle suure kogemuse. Roll ei ole lihtne, sest Agnese kanda jääb teadmine, kas müstika on olemas või oli kõik siiski vaid osav näitemäng oma patuteo varjamiseks. Esietendusel oli tajuda veel rabetust, kuid kindlasti lisandub ajaga detaili ja tundetäpsust. Lõpuks küsiks uuesti: „Kes siis lapse isa ikkagi oli?!”

esmaspäev, 14. september 2026

Andres Noormetsa lavastus „Vöötrada” võtab vaataja kaissu.

 14. septembril astus Rakvere Teatri peanäitejuht Peeter Raudsepp enne lavastuse „Vöötrada” esietendust publiku ette ja lõi peale pisikest avakõnet teatri uue hooaja sümboolse kongilöögiga avatuks. Uus hooaeg toob Rakvere Teatrisse üheksa uuslavastust, mille hulgast võib leida algupärandeid, kui ka eesti ja maailma klassikuid.

Vootele Ruusmaa näidend „Vöötrada” võitis eelmisel aastal Rakvere Teatri poolt korraldatud näidendikonkursi. Lisaks rahalisele preemiale võttis teater kohustuse näidend publikuni tuua ja nõnda ta nüüd Andres Noormetsa lavastajakäe alla lavale jõudiski.

Vootele Ruusmaa on imbunud Eesti teatrimaailma vaiksel ja märkamatul moel, kuid on ometi pannud endast ühe rohkem rääkima. Ruusmaa õpingud lavakunstikateedri magistriõppes viisid vaid nädalajagu tagasi esietenduseni Noorsooteatris ja heliloojana on tal Noorsooteatri uuslavastuses „Elajas” samuti oma panuse andnud. Kahe nädalaga kolm esietendust on päris korralik graafik. Ruusmaa ei ole veel haaratud meediakaruselli ja nõnda võib leida tema tutvustamiseks lavastuse kavalehelt pikema intervjuu. Ruusmaa on luuletaja ja tema tekstid on oma loomult haprad piiludes inimhingedesse, mitte neisse sisse trügides.

„Vöötrada” jutustab leinast ja leinast üle saamisest. Lapse kaotanud Luna (Anneli Rahkema) soovib, et tema kaaslane Gregor (Peeter Rästas) kahe aasta möödudes teda jätkuvalt leinas toetaks ja tema valu mõistaks. Kuid Gregor, kuigi Lunat jätkuvalt armastades, soovib eluga edasi minna. Kui Luna Gregori oma südames kõrvale heidab, leiab Gregor hea kuulaja lillepoemüüja Evelinis (Loviise Kapper). Leinaja kannab oma mured ja hädad üle kõige lähedasemale inimesele tõrjudes ainsa toe nõnda oma elust välja. Kas Luna ja Gregor leiavad veel ühise elutee, seda tuleb juba teatrisse vaatama tulla.

Lugedes jättis „Vöötrada” mulle teise emotsiooni, kui ta nüüd Andres Noormetsa käe all lavale on pandud. Noormets on loonud väga õhulise atmosfääri, kus inimhinged hakkavad õrnalt helisema. Isegi nii õrnalt, et nende võimendamiseks kasutavad näitlejad mikrofone. See ei ole väikese saali puhul sugugi tavapärane. Peab lavastajat kiitma, sest sellisel moel saab õrnus võimendatud ja mässib publiku endasse. Lavastaja Noormets on loonud ka lavastuse heli- ja lavakujunduse. Kõik kokku see moodustabki tervikliku kapsli, mis vaataja endasse võtab. Võib ju aravata, et tõsine teema mõjub rusuvalt, kuid siin seda tunda ei ole. Laval hõljub kergus ja lootus. Tagasivaated mineviku ja esimeste kohtumiste kohmetus tekitab nostalgiat ja paneb naeratama.

Lavakujundus on lihtne. Poodium lava keskel on justkui järk-järgult rohelusse mattuv leinaoaas, mille keskel kroonib kogu emaliku armastust nautiv bonsai. Bonsaist on saanud armastuse kehastas, kelle jaoks ei ole kahju parimast väetisest või ööpäev läbi põlevast kasvulambist. Lava tagaseinas on neli ekraani, mis värvi ja kujutatavt muutes viivad vaataja hetkega ühest ruumist teise ja nõnda on stseenide vahetused geniaalselt lihtsad ja kiired. Vöötrada on näidendis valikute sümbol. Fooris vilkuv tuli kord lubab ja siis jälle ei luba. Nõnda saab lavastuses rohelisest elurõõmu ja tuleviku märk. Punasest oma korda mineviku ja paigalseisu sümbol. Efektne hetk on lavastuse teises vaatuses, kui Gregorit kehastava Peeter Rästase näo üks pool on monoloogis oma valikutest roheline ja teine pool punane. Lavastuse emotsiooniderohke valguskujunduse on loonud Villu Konrad.

Lavastust saadab 90% ulatuses muusika. Muusika vaikib, kui peategelased teineteisega telefonis räägivad ja nõnda tekib läbi mikrofoni huvitav kajaefekt. Heliline kordus võimendab teksti tähendust ja sõnumi sügavust. Muidu muusika ei katke isegi monoloogide ajaks, kuid võimendub dialoogides. Kohati matab muusika vestlused enda alla sundides nii tegelasi teineteise peale karjuma. See on huvitav võte, mida ei ole eesti teatris kuigi tihti kohanud. Samas toetab see lavastuses loodud habrast atmosfääri. Sisemised karjed kostuvad võimendatuna vaatajani.

Näitlejate mäng on nauditav. Külalislavastaja on näitlejatele andnud uut hingamist. Rõõm laval olemisest on silmaga näha ja kõrvaga kuulda. Peeter Rästas on justkui kurb ja hüljatud kaisukaru. Soov armastuse järele pole kadunud, isegi kui suhe valusalt haiget teeb. Anneli Rahkema tegelaskuju Luna muutub aja möödudes ebameeldivaks. Tahaks talle öelda, et miks sa inimene endaga niimoodi teed? Miks sa ei ela täna, vaid leinad eilset, kus enam midagi muuta ei saa. Naiseliku kontrasti Rahkema Luna tegelaskujule loob Loviise Kapper Evelinina, kes elab just tänases päevas. Kapper on laval taoistlikus kulgemises nautides hetki, mida elu talle pakub. Kapper kannab rolli toetavaid kostüüme, mille eest peab kiitma kostüümikunstnik Maarja Viidingut. Minuga ei juhtu tihti, et vaatad laval mõnda kostüümi ja see jääb ka hiljem veel mälupildina silme ette.

Vaatajana läheb mul aega, et lavastaja loodud maailma sisse minna, aga kord juba haaratuna hakkan nautima soojust enese ümber. Kuid siis lõhub vaheaeg loodud maailma ja teises vaatuses see enam ei taastu. Minu jaoks jääb näidend õhukeseks. Tegevuslike sündmusi on vähe ja kõik, mis toimub toimub inimese sisemuses. Aga kui kaua sa siis jaksad ühele leinale teatris kaasa elada. Eluski ei jaksa. Kuigi teema on ühiskonnas oluline, eriti ajal , kus igast inimhinge tundmusest üritatakse tragöödia välja võluda. Inimesed solvuvad, pettuvad, lahkuvad, vihastuvad nii kergesti. Tunnetest on saanud mõjutusvahend või mängukann. Elamiseks ei jää nii enam üldse aega. Ükskord elame ja siis tuleb seda rõõmuga teha. Rakvere Teatri hooaega on alanud igal juhul uue eesti dramaturgia esietendusega ja juba see annab põhjust Rakverre sõita.

reede, 14. august 2026

„Nüüd õpin Mustamäel” pakub nooruslikku energiat.

 Sajab. Sajab terve õhtu. Aga eesti teatripublik kiletab ennast ja istub tribüünile elamuse ootuses. Küll see on tore idee – tuua tudenginostalgia lavale otse ülikooli südames tänase TalTechi peahoone sisehoovis. Endiste rektorite büstid on kuklad pööranud publiku poole ja otsekui jälgiks õpetlikul pilgul laval toimuvat. Tribüün täitub igas vanuses endiste tudengitega, kes peredki kaasa võtnud, et neile tutvustada oma nooruspõlve romantikat. Minugi ootuseks on nautida nostalgilisi tudengiseiklusi ja huumorit täis suvekomöödiat. Kõik need väikesed napsutamised, õppejõududga vägikaigaste vedamine ja kõige lõpuks ikkagi kooli lõpetamine. Läbi vihma hakkavad kõlama esimesed taktid avalaulust.

Autor Andra Teede on loo tegevustiku viinud 1968. aastasse, kui valmis TPI Mustamäe kampus ja uus peahoone. Lugu algab hoogsalt ja tundub, et nalja saab, kuid siis kõik muutub ... Korraga hakatakse jahuma Praha kevadest ja dissidentlusest. Kellel on registreerimata trükimasin, kes kuulab Ameerika Häält. Naljad lõpevad ja algab miski vabadusvõitlus, mis pole ka päris võitlus, kuni ühed tegelased satuvad Vilniusesse ja näevad , kuidas tankid Tsehhi poole sõidavad. Mis on sellel kõigel pistmist tudenginostalgiaga? Tõnis Liibek meenutab: ”TPI uues kampuses nauditi aga noorust ja unistati paremast tulevikust. Tudengite meelsus polnud ideoloogiliselt ühtne ega tugevalt politiseeritud. Pigem iseloomustas seda praktiline orientatsioon, mõõdukas konformism ja tugev erialane fookus, mille kõrval eksisteeris ettevaatlik distants ametliku ideoloogia suhtes.” Naeratav publik tõsineb. Näidendi „Nüüd õpin Mustamäel” autor Andra Teede on soovinud näidendisse sisse kirjutada kõik põnevad killud minevikust, kuid nõnda ei moodusta nad tervikut. Lavastuses on tudenginostalgiat, kuid lõpuni seda ei hoita.

Lavastuse promootoriks on MTÜ Tallinna Tehnikaülikooli Vilistlaskogu. Idee taga on arvatavasti TTÜ turundusosakonna juhataja Hele-Riin Pihel, kes on rohkem tuntud kirjanikunimega Birk Rohelend, kes oleks äkki võinud rohkem teemas sees olles ka näidendi kokku kirjutada. Kooli ja vilistlaste soov tutvustada oma kooli läbi populaarse suveteatri on igati kiiduväärt. Jään mõtlema, et mis on olnud nende laiem eesmärk lavastuse ellukutsumisel – kas tutvustada kooli võimalusi või kooli ajalugu, koguda raha kooli tegevuste tarbeks või lihtsalt tunda ennast veel kord noorena. Sellest ei saagi päris lõpuni aru. Fookus hajub laiali.

Naljad muidugi laval päris otsa ei lõpe. Martin Miili kehastatud õppejõud Hubert Rootsi ja tema abikaasa Teele, keda mängib Piret Krumm, duett on suurepärane ja hoiab ülal lavastuse humoorikat meeleolu. Miili erutav monoloog üliõpilastele uue arvuti Minsk-22 võimalustest on nauditav. Samas jääb Rootsi abikaasa kirjeldus koduteest kummitama – „Nõmme mäest üles, rongiga Balti jaama, trammiga Kunstiülikooli juurde ja bussiga Lasnamäele.” Abikaasa kiirustab meest minema, sest koju jäid lapsed (kaheaastane ja pooleaastane) magama. Olid ikka ajad. Mart Min kirjutab kavalehel: „1960. aastate kohta kasutatakse väljendit „kuldsed kuuekümnendad”. Võib muidugi küsida, kas nad ikka olid kuldsed. Olid küll! Me tundsime end üsna vabalt, hirmu oli vähe, vintis peaga üldse mitte. Siberisse saadetud tulid tagasi, meelsusvangid vabastati. Teaduse ja tehnika areng oli võimas: inimene kosmoses, inimene Kuul. Ülikoolidesse ilmusid arvutid.”

Ekraanile ilmuvad jutustust illustreerivad videolõigud. Arhiividest on üles leitud väga huvitavaid kaadreid, mis loovad lavastuse ajastule tunnetusliku fooni. Seda võimendavad ajalooliselt päris (väikeste eranditega) täpsed kostüümid. Lavastuse kunstnikuks on Illimar Vihmar, kes on pildivahetused lahendanud ratastel mööbli sujuva liigutamisega. Arhiivikapid on muidugi klassika. Ei tea, kust need on välja võetud. Pilt on puhas ja stiilne.

Peaosalise Kaarel Määrina on laval Jass Kalev Mäe. Mäe on sihikindlalt rühkimas Eesti teatrilavade kõige eredamasse tippu. Ta kasutab suurepäraselt ära talle antud võimalused. Temas on nii hästi ära tuntav esmakordselt linna sattunud maapoiss. Segadus silmis ja hinges. Tahaks olla osa kõigest ja samas tahaks olla vaikselt oma toa nurgas. Mäe toob selle paljude jaoks tuttava vastuolu imetäpselt publikuni. Kaarel Määri ema Marta rollis on Kadri Lepp. Temas õhkub emalikku nostalgiat, mida ülikoooli minnes kindlasti on kõik tundnud. Laps astub iseseisvasse ellu ja sellega ei taha armastav ema kuidagi leppida. Lepp on oma kõrvalrollis meeldejääv.

Nauditava panuse lavastusse annab TTÜ rahvatantsuansambel „Kuljus”. Kõik tantsud on visuaalselt huvitavad ja täis nooruslikku energiat. Nende panust oleks tahtnud isegi rohkem näha. Tantsuansambli esitused kulmineeruvad ajaloost üles leitud ja Helmi Tohvelmanni poolt loodud „Seppade tantsuga”. See on ehmatavalt ehe ja samas ilus nõukogude kultuuri parim näide. Propagandat tehti igas valdkonnas, ka tantsupõrandal. Kui mujal maailmas tantsiti twisti, siis meil oli seppade tants. Müts maha ansambli juhendaja Marina Kuznetsova ees. Ta on teinud väga tublit tööd. Tantsutrupp osales grupistseenides, mis on lavastaja Veiko Tubina poolt väga täpselt lavale seatud. Ka tavapärastest liikumistest saab laval justkui tants. Töötama hakkavad pisidetailid, mis jooksevad kenasti kokku ühtseks tervikuks. Esimene vaatus lõpeb kaklusega venelaste ja eestlaste vahel, mille oli lavale seadnud Tanel Saar. Olid sellised ajad. Inetu on öelda, ega vihmas ja vees toimunud lahing oli lõbus vaadata. Jäin mõtlema, et kuidas küll kostümeerijad kõik need riided teiseks vaatuseks kuivaks saavad. Aga vaheaeg kestis 40 minutit ja selle ajaga jõuab paljutki.

Lõpetuseks peab tähelepanu juhtima kavalehele ja kiitma kavalehe koostajat kirjanik Jan Kausi. Nõnda sisukat ja kenasti kujundatud kava ei ole ammu kohanud.