Urmas Sisask astub tähtede tagant publiku ette.

 26.juunil esietendus Jäneda Pullitalliteatris Kristiina Jalasto-Kallas näidend „Ood armastusele. Urmas Sisaski lugu”. Näidendi lavastaja ja muusikaline kujundaja on Reeda Toots. Peaosas särab Christofer Rajaveer.

Viimastel aastatel on Eesti suveteatrit tabanud ajalooliste ja isikulooliste näidendite rohkus. Lavastusi tuuakse publikuni nende reaalsetes toimumiskohtades hoogustades nõnda kohalikku turismi ja propageerides kohalikku ajalugu. Meie rahva kujunemise lugu on saanud geopoliitiliselt segasel ajal iga inimese jaoks oluliseks. Õnneks on eesti kultuur rikas eriliste inimeste poolest, kelle saatus ei ole sugugi seotud ainult linnadega. Selles mõttes on igati arusaadav, miks Jänedal Urmas Sisaski mälestust uuslavastusega elus hoitakse.

Peale ülikooli lõppu suunati helilooja ja esimene astromuusik Urmas Sisask just Jänedale kultuurielu korraldama. 1994.a rajas ta Jäneda mõisa torni tänaseni toimiva muusika-tähetorni, mis on ainulaadne kogu Eestis. Olen minagi seal käinud ja isegi ühel oma sünnipäeval külalised Sisaski kontserdile kutsunud. Sisask oli veider tegelane muidu maalähedases ja rahumeelses külakeskkonnas. Tema olemasolu oli kõikjal märgata. Oma samaanitrummiga astus ta tihti uksest sisse ja asus kõiki tähevalgusega õnnistama. Tema matemaatiliselt välja arvutatud tähtede kõlarütmidel põhinev liturgiline muusika on ainulaadne kogu maailma muusikaajaloos. Ta kõneles inimese tühisusest ja kõiksuse armastusest inimese vastu. Tähistaevas ja Jumal sulasid Sisaski maailmapildis kokku ja nõnda kasutas ta muretult oma loomingus Piibli tekste, sest tema meelest olid need kosmilist päritolu. Sisaski rahule ja armastusele kutsuv elufilosoofia tuleb lavastuses kenasti välja.

Sisaskit kehastav Christofer Rajaveer on väga elutruu. Neile , kes Sisaskit ei tundnud, peab selgituseks ütlema, et just selline ta oligi. Mõtetes eemal, kuid füüsiliselt ruumi täitev. Sisask oli loonud oma isikliku mikrokosmose, mille keskmes Päiksena särades jagus valgust laiali. Rajaveeri rolliloome tehnika ei lase Sisaskil inimesena välja tulla või on see veel esietenduse ärevus, mis teda tagasi hoiab. Sisaski nutud ja naerud, kõhklused ja kahtlused, pettumused ja avanemised jäävad paljastamata. Oleks soovinud näha rohkem inimest Rajaveeri tehniliselt väga hästi teostatud rolli taga. Kuid siiski on Rajaveeril kaks monoloogi, kus ta detailitäpselt kirjeldab, kuid pikk on kosmose muusika klaverikeel või mitu kiigeringi jõuab teha enne kui vanaema metsa tagant nähtavale ilmub, panevad saali rõkkama ja aplodeerima. Sisaski suhe oma vanaemaga, keda kehastab Carmen Tabor, on erakordselt soe. Vanaema on ainus, kes suhtub Sisaskisse eelarvamuseta.

Lavastuse suurimaks tugevuseks on Urmas Sisask ise ehk siis tema muusika. Lavastuses teeb kaasa lavastaja Reeda Tootsi juhatamisel NUKU koor. Midagi ei ole teha, aga Sisask oli geenius, kelle muusika oleks võinud saavutada palju suurema kuulsusesära, kui looja oleks sündinud mõne suurema rahva hulgas. Kuid muusika elab igavesti ja nõnda on meil võimalik sellest imest osa saada. NUKU koor kõlab imeliselt. Minu jaoks on üllatuseks, kui palju vallatuid tekstiliselt lorilauludele sarnanevaid laule Sisask on loonud. Juhan Viidingu sõnadele loodud „Tuisk” ja Hando Runneli „Ah mis siis” toovad publikul naeru suule ja tõstavad meeleolu. Vaimusilmas kujutan religiooseid kantaate kuulates ette, kuidas lavasügavusest avaneb muusika saatel publikule Sisaski loodud tähistaevas, kuid nõnda ei juhtu ja lava jääb kuni lõpuni ikkagi rustikaalseks pullitalliks. Vaid näitlejate näod on värvitud valgeks ja nõnda liiguvad nad justkui tähed taeva mustal taustal. Eks Sisaski jaoks, kes oli oma sõnul Maa peal vaid külaline tähevöö tagant, olidki tähed inimestest olulisemad. Kunstnik Karmo Mende on loonud väga lihtsa mustava lava. Lava tagaseinale on ta pannud kõrguma Kuu, mis etenduse lõppedes laskub võttes enesega kaasa Sisaski vaimu. See on kaunis hetk. Lisaks koorimuusikale saab lavastuses kuulata ka Sisaski klaveripalasid, mida esitab Urmas Sisaski tütar Tiiu Sisask. Tiiut klaveri taga näha on veidi võõristav, kui mineviku reaalsus kohtub lava kujutluslikkusega. Tiiu Sisask, kes on koos isaga mänginud esitatavaid palasid kümneid, kui mitte sadu kordi ja nõnda jõuab Tiiu Sisaski abil kolm aastat peale Urmas Sisaski Maa pealt lahkumist tema kaudne puudutus täna meieni. Teiste palade hulgas kõlab Tiiu Sisaski esituses minu jaoks Sisaski esimesi ja kaunemaid palasid „Cassiopeia”, mis valmis juba tema õpingute ajal.

Lavastuse teksti on koostanud Kristiina Jalasto-Kallas. Autor on põhjalikult tutvunud Sisaski elulooga ja leidnud sealt palju põnevaid ja humoorikaid kilde. Kildudeks nad jäävadki. Lavastuse esimene vaatus tutvustab Sisaski koolipõlve ja teine vaatus loojaiga. Erinevad killud on küll vaimukad ja publik lustib tegelastele kaasa elades, kuid killud ei moodusta tervikut. Kindlasti oleks lavastusele kasuks tulnud, kui teksti oleks kärbitud. Näidendi alapealkirjaks on „Urmas Sisaski lugu”, kuid lugu siit siiski välja ei kooru. Vaatajale ei tutvustata Sisaski isiklikku nägu. Vaid korra Sisask avaneb, kui ta külastab pudelite kolinal oma õde Siirit paludes luba mängida tema klaveril, sest temal enesel pole enam klaverit. Siiri saadab ta hoopis kõige pealt sauna pesema. Kuidas Sisask sinnani jõudis, et päevi pesemata ja joomasena klaverist ilma jäi? Sellele lavastus vastust ei paku. Sisaski sisemine maailma jääb vaatajale avamata või kaob tähtede taha. Sisaski elust on tehtud suveteatrile omane lustakas komöödia, kuid Sisaski enese elu oli ju pigem traagiline. Lavastus loob Sisaskist pildi , kui veidrikust, kes oma maailmapildist ei loobu. Enese jaoks ei olnud ta kunagi veidrik, vaid valele planeedile eksinud hing. Oma isiku ja ühiskonna ooduste vastandamine tekitas pingeid, millest Sisask siiski suuremat ei hoolinud.

Ometi soovitan lavastust vaatama minna, sest lavastuse tugevused ületavad puudused. Geniaalne muusika ja mõnus huumor tagavad vaatajale kindlasti rahulolu ja Eesti loojate geniaalsus leiab veelkord kinnitust.

„Charon” toob uue muusika „Estoniasse”

 29. mai õhtul on teater „Estonia” saginat täis. Maailma esietenduseni on jõudnud Tõnis Kaumanni uudisooper „Charon”. Surnud hingi üle allilma jõe Styxi vedava kreeka mütoloogia kõrvaltegelase loo kirjutas libretoks Andrus Kivirähk ja lavale sättis Üllar Saaremäe.

Daamidel on seljas õhtukleidid, meestel ülikonnad ja edumeelsematel ka smokingud. Kohale on saabunud äri- ja poliitiline koorekiht. Fotograafide välgud sähvivad. Õhk on ootusest ärev. Uue eesti ooperi lavale tulek on kultuurisündmus, mis jätab selja taha samal ajal toimuva Soome koomiku Ismo esinemise Alexelas või korvpallifinaali Tartus.

Dirigent Kaspar Mänd astub pulti ja tõstab käed. Ooper algab. Avamängu ajaks panen silmad kinni ja minu kujutluses saab muusika reaalse kuju. Mind viiakse muusikas müütilisse allmaailma, mida pole näinud ükski surelik. Harfid panevad Styxi voolama ja trummid Hadese kõnelema. Meeleolud vahelduvad, kuid domineerivaks jääb ärevus, mida saadab arusaamatul moel kerglus. Veider muusikaline segu.

Eesriie avaneb ja lavasügavusest astub eeslavale valgetesse hõlstidesse riietatud koor. Surnud hinged ootavad paadimeest. Igaühel on oma lugu, nõnda astuvad solistid koorist välja, et oma pooleli jäänud elust jutustada. Koori sisse on põimitud ka langenud sõjamehe aaria, kellele pole sõjaväljal münti silmadele pandud ja kes seetõttu ei pääse Elysiumi. Väikese vimkana esitab sõjamehe aaria suurepäraselt Juuli Lill. Kus see kirjas on, et sõdur peab alati mees olema. Ja jäängi mõtlema, et kas kangelaslikkus sõjaväljal toob igavese õndsuse. Õndsus surmatoojale ei olegi loogiline.

Koorist saab kogu lavastuse peategelasi. Koori partiid on nauditavad ja eesmärgipärased. Lavastaja Üllar Saaremäe on pannud koori ühtselt hingama ja tunda on, et koor naudib neile laval pakutavat loomingulisust. Eriti paistab see silma uneäolises stseenis jumal Hypnose juures. Kostüümikunstnik Ketlin Saaremäe on teinud võrratu töö riietades koori unenägudena fantaasiarikastesse kostüümidesse. Solistid ajasid eeslaval oma asja, samal ajal kui koor lustib tagaplaanil. Oleks tahtnud olla selle protsessi juures, kui mõeldi välja need kõige veidramad „alice-imedemaal-tüüpi” tegelased. Orav kurameerib kiiliga, mingid munad proovivad elustada luike jne. Kõigi keskel valitseb unejumal Hypnos, keda kehastanud Heldur Harry Põlda teeb suurepärase rooli oma ebainimlikelt kõrgete koturnidega. Saalis nagu hõljuks kanepi aroom.

Kuid tõttasin liialt juba ette. Lugu ise on väga lihtne, vahest isegi liiga lihtne. Kreeka mütoloogia episoodiline tegelane Charon viib surnud hingi, kes on maamulda maetud ja kellel on tasuks münt anda, üle Styxi jõe igavese rahu riiki Elysiumi. Erinevatel põhjustel põlatakse paljud tagasi ja nende hinged jäävad rahu leidmata rändama. Ühel hetkel seisab Charoni ees imekaunis Niobe ja surematu armub surelikku. Niobe jääb lapseootele ja Charon saadab Niobe seadust rikkudes Hypnose abiga koos unenägudega tagasi elavate juurde maa peale. Surmajumal Hades saab seaduserikkumisest teada, kuid andestab veel viimast korda Charonile Aegade möödudes seisab Niobe taas Charoni ees ja armunud on õnnelikud oma kohtumise üle. Nende õnne rikub tütar Leyla, kes oma vanematega liitub. Järelikult on surnud temagi. Finaalis selgub, et Leyla on surematu nagu tema isagi ja võib vabalt kahe maailma vahel liikuda. Eks see tekitas natuke segadust, et kui surematu võib kahe maailma vahel liikuda, siis miks Charon maa peal Niobega kohtumas ei käinud. Leyla kodustab igaljuhul põrgukoer Kerberose, kes rõõmsalt palli järgi jookseb.

Kreeka mütoloogia on sama rikas varasalv loojatele inspiratsiooniallikana nagu piibelgi. Ülikoolis õppides läbisime antiikmütoloogia kursuse, mida andis õppejõuna Aksel Küngas, kes alati väga elavalt ja teatraalselt jutustas kreeka jumalate tegemistest, kuni kord toolile tõustes, see tema all purunes. „Inimene on nagu pähklikoor”, sõnas ta rahulikult tõustes. Inimesed on ikka soovinud maailma enese ümber selgitada ja leida tähendust silmale nähtamatule. Sünd ja surm, armumine ja vihkamine – kust need tulevad ja kuhu need lähevad? „Charon” on lugu armastusest. Lugu peaks panema publiku mõtlema, kas oleme valmis armastuse nimel seadust rikkuma. Kas oleme valmis oma armastatu või lapse õnne nimel ennast ohverdama? Minu jaoks tekkis loole ka teine sümboolne paralleel meie enese rahva ajaloost. Lugesin just raamatut „Väikesed paadid ja suur põgenemine” eesti paadipõgenikest Rootsis. Põgenedes võeti ette ohtlik mereretk, kõik ei pääsenud alati peale ja kõik ei jõudnud alati kohale. Charoni paat on justkui võimalus igaveseks vabaduseks, kuhu pääsevad vaid valitud.

Tõnis Kaumanni „Charon” on nüüdisooper ja teda tuleb ka sellisena võtta. Kindlasti pettuvad need , kes ootavad meeldejäävaid aariaid või kauaks kummitama jäävaid meloodiaid. Eelkõige on „Charon” terviklik emotsioon, kus võrdse osa moodustavad muusika, näitlejad, valgus, kujundus jne. Peabki kiitma valguskunstnik Rasmus Rembeli ja vidokunstnik Rene Topolevi, kelle töö tulemusena saab lavast tõeline surma eeskoda. Ka kunstnik Jaanus Laagrikülli kujundus on efektne. Visuaalne lavapilt on väga ilus ja võimas.

Charoni rollis oli esietendusel laval Tamar Nugis. Veidike meenutas Nugis Steven Seagali, kes igas olukorras, olgu ta siis kurb, rõõmus, armunud, nukker jne, on ta ikka muutumatult sama kivinäoga. Ega seegi väga tüüpiline ei ole, et esiarmastajat tenori asemel hoopis bariton laulab. Äkki ehmatas solisti uus olukord ära. Muidugi on ka libretist Andrus Kivirähk kirjutanud laulmiseks väga raske teksti. Muusika ja tekst liiguksid justkui kumbki oma rada. Meenub, kuidas Jaagup Kreem kirjeldas oma libretisti tööd lühiooperi „Ööbik ja üliõpilane” juures sobitades pikki või kõrgeid noote vokaalidega ja nõnda teksti aina ümber kirjutades. Kivirähk on sättinud aariatesse kõige vähemlauldavamad täheread. Paberil võib see naljakas tunduda, kuid solistid laval on hädas. Kivirähk on ooperisündi kirjeldades sõnanud , et peale libreto üle andmist tema enam loomingusse ei sekkunud. Aga oleks vist võinud.

Nauditava rolli näitlejana teeb Niobet kehastanud Kadri Raalik. See, et Raalik on võrratu laulja, oli varem teada, kuid „Charonis” avaneb ta ka võrratu näitlejana. Üldiselt on kogu trupi mängulisuse juures märgata, et lavastaja Üllar Saaremäe on ooperiteatrisse tulnud draamateatrist. Rollid on eriilmelised ja rollikaared kenasti väljajoonistatud. Koor ei ole vaid mööbel laval, vaid täidab väga olulist ja sisukat rolli ka vaikides. Kindlasti turgutas selline koostöö teatri loomingulist kollektiivi.

Maailmakirjandusest pärit süzee loob uuele ooperile eelduse ka välismaal esitamiseks, kuid seni on võimalik kõigil eesti kultuurihuvilistel uue muusikat „Estonias” nautida.

Muusik ja näitleja Emma Lotta Kiviberg: „Emaga koos laval olla on vastutus”

 Emma Lotta Kiviberg on Elina Reinoldi tütar ja Piibe teatri 2026 aasta suvel Kuremaa teatriaidas esietenduvas lavastuses „Luba mul kuulata” on ta laval kahes olulises rollis korraga. Ta on partner oma emale ja ka lavastuse muusikaline kujundaja ja lavastuse tarbeks kokku pandud ansambli juht. Ta on eriline noor inimene, kelle tuleviku käekäigul tasub pilku peal hoida. Uurime lähemalt, kellega tegu.

Just ilmus sinu ansambli Trifoor esimene kogumikplaat. Sa õpid ja annad kontserte. Milline on aga sinu muusikaline taust?

Õpin Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia kolmandal kursusel pärimusmuusikat , aga millal ma kooli lõpetan, seda veel ei tea.

Natuke lavastuse „Luba mul kuulata” muusikast. Sa panid lavastuse tarbeks kokku ansambli. Kes sinna kuuluvad?

Meie Siberi bandi võtsin kõik oma head sõbrad ja kutselised paberitega pärjatud muusikud. See on väga hea punt. Viiulil ja basskitarril on Maria Mänd, kes lõpetab kohe Göteborgi Muusikaakadeemia pärimusmuusika eriala. Siis on Kerttu Zahharov, kes on viiuldaja ja hiiu kandle mängija. Neljas liige on lõõtsapoiss Uku Zolgo. Kõik nad muidugi lisaks pillimängule laulavad ka.

Kas need Siberi eestlaste laulud on kuidagi teistmoodi ka?

Siberi eestlaste lauluvaramu on hoopis teistsugune, kui Eesti paikne muusika. Need on inimesed , kes on hakanud sinna minema juba 18. sajandi lõpul ja suures osas 19. sajandil. Paremat elu otsima. Nad rajasid küll eesti külad, kus kõlas eesti keel, kuid nende muusika sai väga tugevaid vene mõjutusi. Need lood on vene meloodiatega, kuid ka meie kihelkondades levinud tekstitüvedega. Selline eriline ja ilus segu kahest kultuurist. Need on ilusad ja erilised laulud. Siberi eestlaste laulude hulgas on väga palju sügavaid ja kurbi tekste, sest elu oli sela keeruline, kõike pidi uuesti üles ehitama ja need raskused peegelduvad ka meie lavastuses, kuigi Siberisse minemise põhjused olid teistsugused. Mõned läksid vabatahtlikult, palju küüditati asumisele Siberi küladesse nõukogude ajal ja paljud viidi Siberi vangilaagridesse. Kuid see meeleolu on sama, kodumaa igtasus ja muserdatus. Sa olid üksi võõra rahva seas, pere on maha jäänud või maha lastud või kadunud. Lauludes otsitakse enese jaoks vastuseid. Kuna meie lavastus pendeldab kahe maailma vahet, siis teiselt poolt kõlavad mõned uuemad rahvalikud laulud, mis kirjeldavad taasiseseisvumise aega ja meeleolusid. Nõnda see valik on tehtud.

Sa ei ole õppinud teatrikoolis, kuid siin lavastuses astud publiku ette oma ema lavalise partnerina. Milline on sinu näitlejakogemus?

See on eluaegne. Suurima kogemuse sain telesaates „Laske mind lavale”, aga kuna ma olen ema kõrval juba lapsena teatris kaasas käinud, siis olen seda maailma nõnda palju kõrvalt näinud. Teater on mind läbi elu huvitanud. Ma olen käinud noorte näiteringides Maret Oomeri ja Elina Reinoldi juures.

Kas esimest korda emaga koos laval olla on teistmoodi ka?

Jah, väga hirmus. Vastutus on väga suur, kuid juba tunnen, et see hakkab lahtuma. Tekib hoopis omavaheline lavasoojus ja see on väga armas.

Kumb roll on sinu jaoks mugavam – kas muusik või näitleja?

Mõlemad on mugavad. Nad on lihtsalt väga erinevad.

Kas sa olid oma noorusele vaatamata kursis nende ajalooliste sündmustega, millest lavastsu „Luba mul kuulata” jutustab?

Ma olen väga suur ajaloofänn. Olen lugenud ja vaadanud läbi kümneid tunde dokumentaalmaterjale, istunud arhiivides. Ma olen kursis ajalookeerdkäikudega. Võib-olla ei suuda ma kohe kõiki aastaarve ja kuupäevi paika panna. Mis hetkel kõik toimus või mitu päeva öölaulupidu kestis või kus kõik siis viibisid jne. Aga meelestatusest olen ma hästi aru saanud ja tajun seda.

Lavastuses mängid sa tütart, kes 1980ndate lõpu vabadusetuulte puhudes lippab öölaulupeole jättes Siberi vangilaagri õudusi näinud ema koju muretsema. Kas sa oled oma emale olnud mureta laps?

Kindlasti mitte. Ma arvan, et ema ka ei olnud oma vanematele muretu laps. Tal olid lihtsalt väga palju leebemad vanemad, kui minul on. Aga vanglas pole käinud ja politsei eest pole ka pidanud põgenema.

VAT – Teatris esietendus Triinu Laane „Luukere Juhani juhtumised”

 21. mail esietendus VAT- teatris kirjanik Triinu Laane samanimelise auhinnatud lasteraamatu põhjal loodud lõbus ja südamlik lavastus „Luukere Juhani juhtumised”. Lavastus on suunatud eelkõige lastele, kuid sobib vaatamiseks igas vanuses publikule.

Triinu Laane lasteraamat on kogu eesti kirjanduse viimaste aastate suurim hitt. Teost on tõlgitud paljudesse keeltesse ja seda on soovitanud lugeda väga tunnustatud kirjastused üle maailma. „Luukere Juhani juhtumised” on jõudnud Eesti teatrilavale korra varemgi, kui Müüdud Naer selle Tarmo Tagametsa lavastatuna Võrus publikuni tõi, kuid tollane lavalugu erineb väga praeguse VAT Teatri käsitlusest.

Eks mai lõpp, kui hooaeg kohe lõppemas, on väheke veider aeg ühe lastelavastuse väljatoomiseks, kuid teiselt poolt vaadatuna saab uus sügisene hooaeg siis hooga käima minna. Kuid eks ole suvigi teatritegijatele kiire aeg ja „Luukere Juhani juhtumised” on just selline lavastus, mida sobib näidata erinevatel välilavadel või festivalidel. Saame näha, aga usun, et küllakutsed võtab teater rõõmuga vastu.

Lavastuse sisu on multifilmilikult lihtne (dramaturg-lavastaja on Aare Toikka). Taadu (Margo Teder) ja Memme (Triinu Meriste) on kaugel ja lapselapsed nendeni ei jõua. Päevad veerevad ühtemoodi ja kõik jutud on ammu räägitud. Olulisim probleem on, kuidaspidi teekann laual seisma peab. Mulle meenuvad kohe Mr Beani multifilmid, kus samamoodi puudub tekst ja emotsioone antakse edasi kõnet asendava mörinaga. Selline sõnadeta vaatemäng on olnud VAT teatri trumpe läbi aja ja õnneks on see taas tee lavale leidnud.

Päeva helgeime hetkena heliseb Taadu telefon ja tal palutakse linnakooli bioloogiaklassi lagunenud luukere ära parandada. Taadu ja Memme sõidavadki väga vallatus ja lõbusas stseenis kolmest taburetist koosnevaga autoga linna. Suured joonistused metsast, linnast ja koolist liiguvad nende taga andes märku kurvilise ja raputava teekonna läbimisest. Koju jõudes asub Taadu luukere parandama, kuid ikka satuvad käed ja jalad valesti. Noor publik elavneb ja asub Taadut õpetama. Taadu paneb Luukerele nimeks Juhan. Sellest hetkest on noorel publikul lavastuse võti kätte leitud ja omad lemmikud hakkavad kujunema. Olgu öeldud, et lõpuks on Luukere Juhan nagu rockstaar, kelle nime noor publik saalis ühiselt hõikab.

Luukere pannakse toidulaua äärde nagu pereliige isutuma ja asutakse ühiselt tsaid jooma. Lavastuses on teksti minimaalselt ja needki sõnad, mida räägitakse on võrokiilsed. Kartust, et lapsed publikus seda keelt ei mõista, ei ole. Keel on lihtne ja tegevustega kaetud. Algul pärib noor publik vanematelt sõnade tähendust, kuid lõpuks looga hoogsalt kaasa minnes, loobub sellest. Lavastus on tegevuslik, kuid ometi jääb mõnel hetkel venima. Loodetavasti ajaga tempo tõuseb ja tegevused tihenevad, mis kindlasti loo terviku mõttes tuleks kasuks.

Arvatavalt ärkab luukere peagi ellu, mis tundub Taadu ja Memme jaoks Võrumaal igapäevane olukord. Memme ja Taadu asuvad luukerele rõõmsa elevusega oma perepilte näitama. Perepiltideks on suureformaadilised joonistused, mis kujutavad Taadu ja Memme perelugu noorusest ja pulmadest lastelasteni välja. Perealbum hiiglaslike joonistustena on suurepärane leid. Joonistused jäävad lavale harkjalgadele rippuma moodustades nõnda koos lauaga kogu lavakujunduse (kunstnik Liina Unt). Lihtsate vahenditega on loodud kirev ja lapselik maailm.

Saabub öö. Taadu ja Memme magamine on samuti sooja huumoriga lavastatud. Margo Teder ja Triinu Meriste lavapartnerlus seob nad üheks, nagu lapse jaoks vanavanematega tihti juhtub. Üht ilma teiseta ei oska ette kujutatagi. Triinu Meriste särab laval ja on aru saada, et ta naudib oma rolli. Taadu ja Memme majja murravad keset ööd sisse kolm röövlit. Valvekoerana tõuseb Juhan lendu ja ehmatab röövleid nõnda, et need kokutades põgenevad. Taadu ja Memme vara on päästetud. Kõrvaltegelasi kehastavad Lauli Koppelmaa (teater Ugala) ja Meelis Põdersoo. Nemad panevad ka liikuma Luukere Juhani. Näitlejate liikuvus teeb minusuguse vanamehe kadetaks. Füüsilise liikuvuse eripärast lähtuvad ja kujutatud karakterid on põnevalt loodud. Kui tihtipeale jääb eesti teatris füüsiline rähklemine lavastuse idee kandmisel arusaamatuks, siis „Luukere Juhani juhtumistes” on erinevad lavalised lapselikult lihtsad, kuid täpsed väljendusvahendid tasakaalus ja toetavad teineteist. Kujutan ette millise naudinguga prooviprotsessis otsides erinevaid võtteid sündmustiku sõnadeta kujutamisel lõpuks tulemuseni jõuti. Lavastaja Aare Toikka on osanud siduda erinevad sketsilikud stseenid ladusakas tervikuks.

Maailma lugejate seas miljonite lemmikuks saanud Luukere Juhan on leidnud ka väga väärika koha eesti teatrilaval.

Elina Reinold „Me ei tohi kaotada usku ja lootust”.

Piibe teater oli juba ammu otsinud võimalust teha koostööd Elina Reinoldiga. Elinas on midagi tabamatult karismaatilist, väliselt habras, kuid sisemiselt jõuline. Käesoleval suvel saab unistus teoks, kui Elina mängib peaosa Piibe teatri 2026 aasta suvelavastuses „Luba mul kuulata”. Ajan Elinaga juttu teatrist ja elust üldse.

Millised on sinu kokkupuuted varem olnud eestlaste küüditamisest Siberisse?

Mu vanatädi küüditati Siberisse ja tal jäi kolmeaastane poeg siia ja kui ta tagasi tuli, siis oli poeg juba kuusteist. Noore inimesena, kui ma sellest teada sain, siis ma väga elasin seda läbi, et kuidas saab nii olla, et sind viiakse ära ja sinust jääb maha kolmeaastane laps. Lisaks sellele olid minu ämm ja äi küüditatud ja mitte lihtsalt küüditatud, vaid viidi vangilaagrisse. Sellepärast olen neid jutte kõrvalt kuulnud, kuigi neid väga ei taheta rääkida, aga peamised lood ikkagi, et kuidas kinni võeti ja millal ja kuhu viidi. Minu äi oli metsavend. Keegi sõber imbus nende sekka metsas venelaste agendina, uimastas mehed metsas ära ja nii nad võetigi kinni.

Kui suur ajaloohuviline sa ise oled?

Mitte ülearu suur, aga kui mul tekib isiklik kokkupuude, kui ma juhtun olema kuskil maailma otsas, siis mind küll huvitab selle koha kultuur ja ajalugu. Ja see, mis puudutab minu esivanemaid või perekonna ajalugu, see on mind küll lapsest saadik väga huvitanud. Milline oli elu siis, kuidas siis elati, mis töid tehti, kuidas loomi peeti, mida söödi jne. Ma olen oma vanatädiga kõik lüpsilkäigud kaasas olnud, olnud kõige nende toimingute juures, see on mind väga huvitanud juba lapsest saati.

Sa oled vabakutseline, kas see on rõõm või õnnetus?

Plussid ja miinused. Vabakutseline on selles mõttes hea olla, et ma olen vaba. Ma ise otsustan, mida ma teen ja kui ma teen, siis ma pühendun ja ma ei saa kellelegi teha etteheiteid, et lavastaja on loll või materjal on kehv, kui ma olen juba selle töö vatsu võtnud. Inimesed on ju erinevad, ka teatrites. Aga mul on tunne, et kui inimene otsustab olla vabakutseline, siis tööd tehes annab ta endast kõik.

Kas sa kollektiivist ei ole puudust tundnud, teater on ju ikkagi eelkõige kollektiivne kunst?

Olen küll vägagi. See on vabakutselisuse juures miinus. Sa pead õppima elama tekkinud üksinduse tundega. Sa ei ole kuskil oma ja sul ei ole oma karja. Aga samas, kui olen rääkinud kolleegidega, siis võid ennast üksikuna tunda ka teatris sees. Kui kõik vabakutselised tunnevad üksindusetunnet ja igatsevad kollektiivi, kuid see ei tähenda, et ma sellel põhjusel kuhugi kollektiivi läheks.

Kuulsust toob ikka näitlejale televisooon, kui käid ekraanilt läbi, siis oled oodatud ka teatrilavale. Rahvas tuleb sind vaatama. Kas televisoon on töö või pigem reklaam enesele?

Igaljuhul töö. See, et televiisorit vaatab kordades rohkem inimesi kui teatris käib, ei ole mõtet võistelda. Kuigi Eestis käib teatris ikka tohutult palju inimesi, eesti publik on vapustav. Aga töö on ta siiski igal juhul. Ma ei ole sellele kunagi vaadanud kui reklaamile. Seda on muidugi palju juhtunud, et saali tuleb publik, kes on näiteks „Kättemaksukontori” fännid, kuid siis ka nad vaatavad siiski lavalugu. Inimesed saavad ikkagi aru, et näitleja on amet.

Mis zanris sa ise annast laval kõige mugavamani tunned?

Kui mina teen laval tragöödiat või tõsisemat lugu, siis ma ikkagi otsin sealt naljakohti. Ma mõtlen seda tõsiselt, et laval me peegeldame elu. See ei tähenda, et teatrikunst peab olema realistlikult elu, aga tea peab olema usutav ja loomulikkus on teostatav vaid läbi selle, et ta on nagu elu. Elus on kogu aeg mõlemad poolused. Eks sa isegi tea, et teinekord ajab ka matustel naerma. Tragöödias on samamoodi huumorit.

Inimesed kardavad ennast avada, siis peidetakse end maski taha.

Laval jutustatakse ikkagi mingit lugu ja seal loos on mingi inimesed, tegelased. Näitlejana ma vaatan seda tegelast. Inimestena me võtame oma tegemisi tõsiselt, kuigi vahel võtame tehtu üle naerda. Laval on samamoodi.

Sa mängid Piibe Teatri suvelavastuses „Luba mul kuulata” peaosalist. Kuigi lugu põhinev Aino Paju saatusel, siis lavale panduna tekib ühest elusaatusest laiem üldistus. Läbi ühe inimese elu vaatleme tervet ühte perioodi Eesti ajaloost. Nõnda siiski see ajalooline reaalne tegelane muutub lavarolliks. Kes sina laval oled?

Enamus mälestusi, mida ma laval monoloogidena räägin, on Aino Paju lugu. Samas tütrega räägitavad dialoogid, mille tegevus toimub 1980ndate lõpus, siis need meie nooruspõlvest. Ja mina võtan selles olukorras eeskujuks oma ema, kes vaatas, kuidas tütar läks öösel kuhugi välja. Loomulikult ei tundnud ma Aino Paju nii hästi, et ma teda kehaga tajuksin, kuid ma mäletan oma ämma ja tema pilku. Kindlasti kasutan ka sealt teatud võtteid. Nõnda ei ole see ainult Aino Paju, vaid tema lugu ammutab insipratsiooni laiemalt. Viib isiklikust üldistuseni.

Selle näidendi tegevus toimub 1980ndate lõpul, kui ema Eesti ajaloos toimusid murrangulised sündmused. Ärevust oli õhus palju. Hirmu samamoodi. Milline tütar sina olid, kas vanemad pidid sinu pärast palju muretsema?

Ma küsisin just oma pinginaabri Kärt Juhansoni käest üle, et kas ta mäletab seda, kuidas me vanalinnapäevadelt öölaulupeole sattusime. Tema mäletas seda teisiti, kui mina mäletasin. Kärt ütles, et see oli tohutu õhin ja üldse polnud sellist tunnet, et midagi oleks võinud halvasti lõppeda, aga mina mäletan küll seda tunnet, kuidas minus oli ettevaatlikus ja hirm. See ei olnud ainult õhin, et kuidas maailm muutub. Mäletan, et kodus ütlesin küll vanematele, et tulge ka ja kolmandal õhtul nad vist isegi tulid ka. Ma ei mäleta Alo Mattiseni laule, vaid ainult „Kui õitseb sirel ja laulab ööbik ...”. Kohapealt ma mäletan siiski ka ühte hirmu hetke. See oli esimesel õhtul. Ma mäletan kuidas laulukaare mäenõlva sõitis mootorratas ja sini-must-valge lipp oli käes. Siis oli mul küll selline tunne, et kas ta võetakse nüüd kinni. Ma mäletan hirmu ja oma pilku, kuidas ma kontrollisin, et kas kuskil on miilitsad, kes teda tulevad kinni võtma.

Olid sa hea laps oma vanematele?

Ma arvan, et ma olin hea laps. Minu vanemad ei olnud ka karmid. Meil oli kõik hästi, me suhtlesime omavahel kõigil teemadel.

Lavastuses „Luba mul kuulata” on sinu lavapartnriks sinu oma tütar Emma-Lotta Kiviberg. See on teil esimest korda koos laval olla. Kas on kuidagi teistmoodi ka?

Muidugi. Me oleme seda võimalust juba kaua oodanud. Me mängime laval ema ja tütart ja samas me oleme ema ja tütar, kuigi näitlejana sa ei tohi mängida vaid olema. See on põnev. Seal laval on teatud situatsioone, mis on päris sarnased elus toimunuga. Kui ema küsib, et kuhu sa lähed ja kas sa ikka pead minema või kas sa pead nii käituma. Ja tütar vastab, et pean küll minema, sa ei tea midagi. See on nii elus olnud.

Kas sa peidad oma tundeid vahel maski taha?

Ma tahaks seda osata, aga minu jaoks osutub vahel probleemiks , sest ma olen liiga aus ja siiras. Ma tahaks osata rohkem mingi nalja taha vingerdada.

Meie lavastuses ema ja tütar vestlevad. Tütar küsib, kuid ema hoiab oma mälestused enesele ja nii kuni lõpuni. Ta ei räägigi. Kas sul on jäänud oma vanematelt midagi küsimata?

Küsimata on jäänud palju asju, mis lähevad meelest ära või pole osanud küsida. Valusad teemad. Minu onu põgenes sõja eest ja oli 20 aastat kadunud. Minu vanaema usku kogu aeg, et ta on elus, kuni tuli kiri, et olen Austraalias ja tal on neli last. Minu isa näitas mulle kogu aeg meie maakodus, et siia me jooksime pommitamise eest peitu, siia varjusime tulistamise ajal jne. Me ei tohi kaotada usku ja lootust.

Milliseid emotsioone need valusad teemad, mida lavastuses puudutame, sulle on toonud?

Ei tohi unustada neid inimesi, kelle mälestusele me selle lavastuse pühendame. See on tähtis, et me mäletaksime, mis ajaloos juhtus. Ma ei tea, kas see teeb meid targemaks, aga vähemalt oleme siis äkki vähem naiivsed. Teiselt poolt annab see lavastus lootust ja usku. Et kui miski on lootusetult kehv, siis kõik saab muutuda ainult paremaks. Lisaks veel need rahvalikud laulud ja muusika, mis etenduses kõlavad. Muusika ühendab perekondi ja kogukondi. See tõstab meeleolu ja loob parema enesetunde. See ühendab.

„Ooperifantoom” tekitab segaseid tundeid.

 Peale pisikest pausi oma maailmaturneel algasid 5. mail Broadway Entertainment Grupi loodud lavastuse "Ooperifantoom" etendused Unibet Arenal Tallinnas. Etendused on siinses regioonis ainsad ja seetõttu on publik paljurahvuseline. Suured teatriproduktsionid ei jõua Eesti pinnale kuigi tihti ja nõnda on huvi kindlasti olemas, kuid massiivsele reklaamikampaaniale vaatamata ei olnud Tallinna esietendusel saal sugugi välja müüdud. Kas võib olla põhjuseks, et lavastust on Eestis mängitud või ei taheta ära rikkuda väga heast filmis saadud kogemust. Tegemist on ikkagi läbi aegade ühe kõige menukama muusikalise lavastusega. Arnold Lloyd Webberi 1986.a West Endis esmakordselt lavale jõudnud aegumatut muusikat võib kuulata ikka ja jälle. Etendus nähtud valdavad mind segased tunded. Ooper spordisaalis.

Kuid esmalt siiski laval kuuldud ja nähtust. Täpselt kell seitse teadustatakse üle saali, et etendus algab 10 minuti pärast. Teatris täpsusega harjunud publiku jaoks on see hämmastust tekitav. Aga kui nii, siis olgu pealegi ja mõnedki suunduvad puhvetisse joogi järgi. Kõrges ja laias spordisaalis asuv lava on selle ruumi jaoks kuidagi väike. Lava ei mõju ruumis domineerivana, nagu ta peaks olema. Ometi on lava siiski suurem, kui Eesti teatrimajades see võimalik oleks. Lava kummalgi pool on ekraanid, kuhu kuvatakse live-na etenduse jooksul laval nähtav ja lisaks eestikeelne tõlge. Etendus algab. Lavastuse süzeed ei ole vist mõtet ümber kirjutada. Usun, et 1910.a Gaston Leroux poolt avaldatud samanimelise romaani järgi loodud ooperi tegevustik on kõigile teada. Ooperi lavastaja on Stephen Barlow ja vaatemänguliste efektidega pole ta kokku hoidnud. Pildid vahetuvad sujuvalt viies publiku ühest ajast ja olustikust sujuvalt teise. Tehniliste nüansside täpsus on kaunis. Tallinna publiku joaks oli teksti sisse toodud väike kohalik nali, kui vallandatud muusikajuht teatab laval, et „kui mind vajate , võite leida mind Tartust”. Andrew Riley loodud lavakujundus on suurejooneline ja mõjuks väiksemas ruumis kindlasti veelgi võimsamalt. Kujundus ei haaranud mind endasse, ei sidunud saali ja lava. Kui esimese vaatuse lõpus hiiglaslik lühter lae alt saali kukub ja vaid meetri kaugusel dirigendist pidama jääb, levib läbi saali ehmatav ohe. See on küll efektne. Ometi tabab ooperi finaali eel dekoratsioone väike tagasilöök, kui üle lava udus libisev paat korraga takerdub nõnda, et Daae osatäitja Georgia Wilkinson oleks üle parda pudenenud. Lavale tõttasid lavatöölised , kes kõikuva aluse kaldale manööverdasid. Etendusse tehti ootamatu 10-minutiline tehniline katkestus. Siis etendus jätkus noodipealt samast kohast, kust ta pooleli jäi. Paat oli vist naeltega põrandasse kinnitatud nõnda, et ta kuni lõpuni enam oma kohalt ei liikunud. Aga pean ütlema, et see ei häirinud, kõigil juhtub, see pigem ühendas saalis vaikselt kulminatsiooni ootava publiku. Georgia Wilkinsoni hääl ja roll mõjusid lummavalt. Pehme loomulikkusega jõudis ta ka kõige ülemiste nootideni. Kindlasti oli lavastuse üheks kõrghetkeks tema aaria „Think of me”. Oli ilus küll. Fantoomi osas oli laval Nadim Naaman. Naamani hingeline ja ihulik valu jõudsid publikuni. Publik tänas artiste püsti seistes ja artistid tänasid Tallinna publikut. Peab kiitma ka helirezisöör Adam Fisheri, kelle loodud helipilt on puhas, erinevad instrumendid ei mata teineteist vaid jõuavad puhtalt minuni. Ei ole kuigi tihti spordisaalis nõnda head heli nautinud.

Aga teater algab puhvetist, nagu ütleb laulusalm. Ostan raamatumõõtu kavalehe, kus on kõigi osatäitjate fotod ja elulood. Need ei ütle mulle midagi. Peasissekäigu ees on uhke fotosein, mida usinasti kasutatakse. Olen ootusärev, kuidas avaneb ooper spordisaalis. Spordisaal jäi ooperi jaoks kõledaks. Ja muidugi see publik. Minu ees istub neli soomlast, kes etenduse alguse venitust ära kasutades varustasid ennast õllede ja küpsistega. Esimese vaatuse poole peal ajas keegi neist õlle ümber ja minu ümber hõljub leivalik õllearoom, mis lavalt kõlavate aariatega sugugi kokku ei passinud. Teiseks vaatuseks soome kamp enam saali ei tule või läksid nad istuma lavale lähemale parteri tühjadele kohtadele. Teiseks vaatuseks on igaljuhul parter võluväel publikuga täitunud. Soomlastest on jäänud vaid toolide all vedelevad tühjad topsid ja pabertuutud. Soomlaste kõrval istub üks tugevama kondiga proua, kes vaheajal on burgeri ostnud ja mugib seda isukalt etenduse ajal kaste suunurgast tilkumas. Minu kõrval istub ilmselgete ATH tunnustega noormees, kes haiseb higi järgi ja niheleb kogu aeg kratsides vist kogu ihu. Mul hakkas eneselgi sügelema. Haigus pole meie enese taha ja jätan oma arvamuse vastutulelikult endale. Minu taga istus tavapärasest pikem mees, kelle põlved käisid kogu aeg mulle kuklasse, sest toolid spordisaalis ei ole mõeldud suurematele inimestele. Kitsikus paneb nihelema. Nelja soomlase kõrval istub paar, kes on joped selga jätnud. Huvitav, kas nad teinuks seda ka teatris "Estonia". Rahvas tuleb ooperisaali pokaalid ja suupisted käes. Kas tõesti ei saa olla tund aega söömata? See ei ole minule. Ma ei saanud lõpuni aru, miks publik spordisaalis ooperit vaadates käitus nagu spordivõistlusel olles. Samas peab tunnistama, et publik on mitmerahvuseline. Kombed on ju erinevad. Oli kuulda soome, inglise, läti ja muidugi eesti keelt.

Kuid kokkuvõtlikult peab mainima, et Arnold Lloyd Webberi igihaljas muusika on nauditav alati. Orkester, koor ja solistid olid väga head ja nende esitus usutav. Etendusi tasub kindlasti vaatama mina, kuid peab olema valmis ka saalis avanevaks kultuuriliseks sokiks.

Peapiiskop Urmas Viilma reisikiri Pühaduse otsinguil.

 Enne möödunud jõule saabus müügile peapiiskop Urmas Viilma religioosne rännuraamat „Rist kolbal. Kuidas saada pühaks.” Raamat müüdi kiirelt läbi ja tänaseks on poelettidel juba kordustrükk. Raamatu on kirjastanud autor ise ja kujundanud Emma Darvis.

Raamatutega on tihtipeale nagu inimestega. Nad tulevad ise sinu juurde, nad leiavad su üles, isegi kui oled seljaga nende poole. Viilma raamatu ilmumine oli jäänud mul märkamata, kuid ometei kohtasin teda kõige ootamatumas kohas.

Astusin Kadrina sauna, mille klubiruumis oli algamas kohtumisõhtu EELK peapiiskop Urmas Viilmaga. Seda nalja tahtsin näha , kuidas peapiiskop rätikutes saunalistega Jumalast räägib. Aga ta ei rääkinud Jumalast, rääkis hoopis kirikust kui organisatsioonist, sellest, et kaasajal on Eestis avatud 60 uut pühakoda, sellest, et kirikuliikmed maksavad rohkem liikmemaksu, kui kõigi erakondade liikmed kokku, sellest, kui mitu põlvkonda kulub, et meel ajupesust puhastuks jne. Ja Viilma rääkis ka oma raamatust. Olles siiralt üllatunud, kui muretult ja ladusalt kirikupea kõigile küsimustele vastas, ostsin Viilma raamatu, et tema mõttemaailmaga lähemalt tutvuda. Olgu öeldud, et kui jutud klubitoas said räägitud, tuli peapiiskop kõigi saunaliste seltsis leiliruumi ja jutud jätkusid olekus nii nagu Jumal inimese loonud on.

„Rist kolbal. Kuidas saada pühaks” ei ole kristlik filosoofiline raamat, see on kirjeldav rännuraamat. Viilma rääkis, et olles olnud 10 aastat oma piiskopi ametis, leidis ta , et tuleb võtta aega enesele. „Peagi mõistsin, et Jumala loodud töö ja puhkuse vahelduva rütmi saab taastada ainult peatumine ilma süütundeta. Puhkus ei ole ju tegevusetus, vaid usaldus”, kirjutab Viilma. Õnneks on võimalik vaimulikel võtta sabatiaasta. Sabatiaasta tähendab algselt põllule iga kuue aastase harimise järele seitsmendal aastal puhkuse andmist. Sabati pidamine on kirjas juba Piiblis, kui Jumal kuus päeva tööd rabas ja seitsmendal päeval puhkas. Nõnda käskis ta ka inimestel seitsmendal aastal puhata. Huvitaval kombel on seitsmenda aasta puhkus oluline ka ida filosoofias. Võttiski Viilma rännukepi ja asus poole aasta pikkusele rännuteele mööda pühapaiku otsides oma sisemist pühadust ja kinnitust Jumala olemasolule. Raamatut läbib mõte, et elu nagu palveteekondki ei ole vaid kohale jõudmine, vaid teekond. Ka eesmärgini jõudes jätkub kogemuse võrra rikkamana uus tee ja olles teel avatud meele ja uudishimuga võivad inimese ees avaneda hoopis uued perspektiivid.

Oma teekonnal külastas peapiiskop ränduri kott seljas üheksat religiooset keskust. Tema teekond viis ta Püha Maa, Egiptuse, Kapadookia, Athose, Rooma, Santiago, Wittenbergi, Fatima ja Taize palveradadele. Kõigist neist keskustest on raamatus eraldi peatükk.

Viilma ei manitse oma raamatus lugejat usuleiguses ega kirjelda Jumala suurust, et lugeja kindlasti usust ei kaugeneks. Viilma otsib vastuseid iseenese jaoks, ta näib kohati kahtlevat ja samas rõõmustab siiralt kui kahtlused hajuvad. Viilma kirjutab: „Roomas astusin läbi pühade uste, nüüd tean, et uks Kristuse juurde on minu südames. Pühal Maal puudutasin kivi, millel Jeesus kõndis – nüüd tean, et Kristus kõnnib minu sees. Wittenbergist otsisin puhastatud usku – nüüd tean, et puhas usk on ainult Kristuses. Kõik välised rännakud olid ettevalmistus sisemisele palverännakule.” (lk 197)

Viilma on väga hea kirjeldaja. Ta ei ole tavaline turist, tema teadmised lubavad tal leida palverännuteedel märke, millest turistina mööda kõnniks. Tema märkab ja kirjeldab oma kogemust. Astuda Püha Peetruse basiilikasse läbi peapiiskopi silmade on väga värskendav.

Raamatu mahust pool moodustavad Viilma enese tehtud fotod. Lisaks fotodele ja Viilma tekstile võib raamatust leida eraldi raamituna entsüklopeedilisi kirjeldusi läbitud paikadest või kristluse ajaloost. Viimased on väga heaks täienduseks autori sisekaemuslikule otsingule. Mõned näited. Kas teadsite, et Petlemma Sünnibasiilika on vanim järjepidevalt kasutuses olev kirik maailmas või Egiptuse kristlased ehk koptid on läbi kahe aastatuhande säilitanud Piiblivälisele pärimusele toetuvat traditsiooni Püha Perekonna peatuskohtadest kõikjal Egiptuses või maailma ainsa mungariigi Athose liturgia ei toimu kord päevas, vaid kogu aeg või palvenöör on villasest, puuvillasest või siidniidist punutud üksteisele järgnevatest sõlmedest kee, mille sõlmede arv on 12, 33, 50, 100 või 300? Väikest palvenööri kantakse ümber käe ja sellist võis saunas märgata ka peapiiskopi randmel. Väikesed tarkuseterad pudenevad justkui viljaterad maale tekitades soovi rohkemat teada saada. Tagasivaated looduse, inimese ja ehitiste ajalukku täiendavad imeliselt vaimset eneseotsingu kirjeldust moodustades haarava terviku.

Raamatut läbib Jeesuspalve – Issand Jeesus Kristus, Jumala Poeg, heida armu minu peale. Palve leiab tekstist iga kord, kui autor kuhugi siseneb või midagi enese jaoks avastab. Palvest saab mantra ja palverännakust saab ka raamatus rännak koos palvega. „Vaikus muutub sõnumiks. Palve ei vaja alati sõnu – vahel piisab ühest hingetõmbest, ühest nimest.” (lk 92), kirjutab Viilma. Raamatut lugedes liigun vaimus mööda maailma ja mind saadab palve. See teeb südame soojaks. Olen justkui tuule varjus. Eesti inimesed ei alusta oma päeva palvega. Paljud seda siiski teevad. Mõned palvetavad kui meelde tuleb. Mõned palvetavad seda iseenesele teadvustamata. Palve on hetk iseenesele, enese soovide ja eesmärkide sõnastamine. Kuigi ma ise ei palveta, siis olen tänulik, kui keegi sedaminu eest teeb.

Viilma otsib oma rännakutel pühadust. Kas tema elu on püha? Kas tema kolbale tekib siit ilmast lahkudes rist, nagu vaid 2% meestest see tekkida võib? „Pühaks saamine ei toimu ainult kirikus, vaid ka köögis, kontoris, tänaval või metsas.” (lk 30), tõdeb Viilma ja jätkab „Pühad isad ütlesid , et kui inimene kord leiab üles oma südame, leiab ta Jumala. Selles koopas tunnen, et süda on tõepoolest Jumala elupaik.” (lk 93) Lõpuks tõdeb Viilma : „Pühaks saamine ei ole inimese pingutus jõuda Jumala juurde, vaid Jumala astumine inimese juurde.” (lk 163)

Urmas Viilma raamat „Rist kolbal” väärib lugemist kui äärmiselt rikastav reisiraamat, kui ka lihtsalt mõistetav vaimulik mõtisklus. Oma iva leiavad siit mõlema kirjanduszanri austajad. Ise nautisin võimalust rännata enesest targemaga mööda maailma ja näha nähtut teise pilgu läbi. Erinevused rikastavad.