„Kes siis lapse isa ikkagi oli?!” küsib publik lavastuse „Agnes Dei” lõppedes.

 „Kes siis lapse isa ikkagi oli?!”, küsib publik etenduse lõppedes. Kas imed on olemas või on saladustel argised põhjused? Rakvere Teatri uuslavastus Peeter Raudsepa lavastatud „Agnes Dei” sellele vastust ei anna.

1982.a kirjutatud näidendi autor on ameerika kirjanik John Pielmeier. Samal aastal võitis näidend üleriigilise näidendivõistluse ja jõudis õige pea ka Broadwayle, kus pidas vastu 599 etendust. Originaalis kannab näidend nime „Agnes of God”. Näidendi tõlkija Lauri Saaber oleks võinud pealkirja ka teisti sõnastada, nt Jumalik Agnes, sest Agnes Dei oma sarnasuselt kristliku maailma ühe peamise terminiga Agnus Dei-ga, on väga laialdaselt mõistetav, kuid samas küsimusi tekitav. Ühesõnaga loob hästivalitud pealkiri juba head eeldused põnevaks teatriõhtuks. Pean kohe kiitma Rakvere Teatri kavalehti ja mitte ainult antud lavastuse puhul vaid ka kogu repertuaari juures. Lauri Saaberi koostatud taustamaterjal täiendab ja selgitab väga hästi laval toimuvat avades uusi tasandeid. Puhas õppematerjal.

Lavastust „Agnes dei” mängitakse Rakvere Linnuse soojas söögisaalis. Soojas selles mõttes, et soojem kui õues, kuid mitte palavas. Kavalehel on märgitud, et tegemist on Rakvere linna esmamainimise 800 aastapäeva koostööprojektiga Virumaa Muuseumide ja Rakvere teatri vahel. Eks mõistatuseks see jääbki, kuidas lugu Rakvere linna ajalugu või igapäevaelu puudutab.

Teatrisse pääsemiseks tuleb tõusta Vallimäe treppidest Vallimäe otsas asuva linnuseni. Tunne on justkui oleks palverännakul pühaduse otsingul. Enne õnnistust peabki inimene raskustes karastuma. Söögisaalis publikut ootav lava on puhastes värvides. Kunstnik Reili Evarti loodud kloostrikabinet on stilistiliselt selge. Puhtad värvid domineerivad riietuses ja dekoratsioonides. Teises vaatuses lööb küll must-valge rahuliku ja turvalise kloostripildi sassi karjuvalt esile tõusev punasena valget noviitsirüüd kattev veri. Efekt saavutab tulemuse.

Lugu läheb hoogsalt käima. Kloostrisse saabub kohtu poolt määratud psühhiaater dr Livingstone, keda laval kehastab Tiina Mälberg, et kindlaks teha, kas kloostris sünnitanud ja oma lapse tapnud noviits Agnes, keda mängib Luisa Lõhmus, on vaimselt vastutav või mitte. Doktorit toetab ja samal ajal takistab kloostri abt Ema Miriam, keda mängib Ülle Lichtfeldt. Ema Miriam on veendunud, et Agnes on rasestunud ime läbi ja kloostris pole olnud võimalik kokkupuude ühegi mehega. Ometi on Doktor Livingstone arvamusel, et inimese sisemaailm on küll keeruline ja täis kaugeid mõjutusi, kuid rasestumiseks on siiski maisemad põhjused. Kõige selle keskel ajab noviits Agnes nõnda segast juttu, et tema käest ma vaatajana loo mõistmiseks vajalikku otsa kätte ei saa. Mis siis tegelikult juhtus? Järjest kooruvad lahti mineviku varjud ja avanevad peidetud seosed.

Ma ei mäleta, et ma oleks mõnes varasemas teatriloos kuulnud nõnda palju naiste intiimelust. Menstruatsioon, tsükkel, rasedus või selleni püüdlemine, sünnitusvalud ja kaotused tekitab teatri naiskülastajates kindlasti äratundmist, kuid mina olen lihtsalt pahviks löödud. Rakvere teater on üldse viimasel ajal pühendanud päris hulga lavaaega naiste teemadele. Naisi tabavatest vapustustest jutustavad ka „Klaaslaps” ja „Vöötrada”. Nõnda sobib „Agnes Dei” jätkuna kenasti teatri repertuaari. Kuid Ema Miriami kurvastuseks hakkab müstika hajuma ja argine maailm pääseb doktor Livingstone eestvedamisel esile. Müstika kadumisega koos hajub ka laval valitsenud pinge. Tekst kaotab sügavuse ja vajub vilinal tühjaks. Karjudes üritatakse pinget taas tõsta, kuid need jäävad vaid karjeteks.

Ristiusu müstika on äärmiselt põnev ja oma vastuolulisel moel vägagi reaalne ja elav nähtus. Ja mis siin salata, et jumalikku puudutust on näha, kuulda või tunda iga loomingulise akti juures. Usk ja müstika kõnetavad inimesi olgu siis kummardudes või vastu võideldes. Ja nii kaua kui ei ole minule ära seletatud, miks Maa kõiki enda poole tõmbab, ei ole võimalik elu ja inimest teisiti ette kujutada kui jumaliku loominguna või jumaliku puudutusena. Luterlastena on katoliikliku usu keskmes oleva müstika mõistmine raskendatud. Luterlane usub jumalat oma südames ja tema jaoks ei ole selleks vaja lisatõestusi. Jumal elab meie kõigi sees ja me ise toidame jumalat iseendas ja sellega ka oma usku. Katoliiklane vajab selleks märke väljaspoolt. Säravat kirikut ja imesid, kuid imesid tajudes ja tunnistades on katoliikluse selgroog selle võrra tugevam. Ta annab kõhklejale tajutava märgi. Seepärast otsitakse füüsilisi märke jumala olemasolust, millest lähtuvalt on mõistetav Ema Miriami soov näha noore noviitsi rasestumises taevalikku väge. Kuid klooster ei ole nii suletud ruum, kui Ema Miriam näib arvavat. Külastasin hiljuti Kreekas kloostreid ja nii mõneski vaatamata kinnisele sisehoovile avanesid aknad välisseinas vabasse maailma. Kongid ei olnud kinnises ruumis, vaid nende uksed avanesid otse suletud siseõue, kuid aknast sisse piiludes võis näha, kuidas mungad sees elavad.

Lavastust veab Doktor Livingstone kehastab Tiina Mälberg, kes ei lahku korrakski lavalt. Tema roll jaguneb mõtteliselt kaheks. Dialoogide vahel toob Livingstone monoloogidena publikuni oma loo ja mõtted. Monoloog teatrilaval on alati keeruline. Kellele siis näitleja õigupoolest räägib ja miks ta peaks omaette rääkima? Kui ta tinglikult astub lavalt maha, et publikuga otsekontakti astuda ja neile oma lugu rääkida, siis oleks minu jaoks abiks olnud, kui monoloogid ja dialoogid oleks olnud jõulisemalt eraldatud. Kuid lõpuks ometi saab Tiina Mälberg antud rolliga üle pika aja näidata oma loomingulist vormi. Tema emotsioonid jõuavad usutavalt publikuni ja kui Mälberg ongi tundunud pigem pehmena, siis nüüd avaneb tema jõuline pool. Tema lavapartnerina särab Ülle Lichtfeldt. Psühholoogilisele mängule pakub korraga vaheldust stseen esimese vaatuse lõpust, kui abt ja doktor istuvad kivitrepile, et koos suitsu teha, samal ajal arutades, millist suitsu võiks teha erinevad kuulsused. Millist tubakat Jeesus tõmbas? Hetk viib meid vaatajana korraga teise ruumi. Avanevad uued näod, et hetke pärast uuesti mask ette panna ja asuda võitlusesse oma tõekspidamiste nimel. Lichfeldt mängib pühaliku abti inimlikuks ja see on meie luterlikus maailmas ainumõeldav, sest kloostri hierarhiline kord jääb meile segaseks. Noore noviits Agnesena on laval külalisena Luisa Lõhmus, kelle loominguline tee on alles algamas ja koostöö kahe nõnda kogenud kolleegiga on kindlasti andnud talle suure kogemuse. Roll ei ole lihtne, sest Agnese kanda jääb teadmine, kas müstika on olemas või oli kõik siiski vaid osav näitemäng oma patuteo varjamiseks. Esietendusel oli tajuda veel rabetust, kuid kindlasti lisandub ajaga detaili ja tundetäpsust. Lõpuks küsiks uuesti: „Kes siis lapse isa ikkagi oli?!”

Andres Noormetsa lavastus „Vöötrada” võtab vaataja kaissu.

 14. septembril astus Rakvere Teatri peanäitejuht Peeter Raudsepp enne lavastuse „Vöötrada” esietendust publiku ette ja lõi peale pisikest avakõnet teatri uue hooaja sümboolse kongilöögiga avatuks. Uus hooaeg toob Rakvere Teatrisse üheksa uuslavastust, mille hulgast võib leida algupärandeid, kui ka eesti ja maailma klassikuid.

Vootele Ruusmaa näidend „Vöötrada” võitis eelmisel aastal Rakvere Teatri poolt korraldatud näidendikonkursi. Lisaks rahalisele preemiale võttis teater kohustuse näidend publikuni tuua ja nõnda ta nüüd Andres Noormetsa lavastajakäe alla lavale jõudiski.

Vootele Ruusmaa on imbunud Eesti teatrimaailma vaiksel ja märkamatul moel, kuid on ometi pannud endast ühe rohkem rääkima. Ruusmaa õpingud lavakunstikateedri magistriõppes viisid vaid nädalajagu tagasi esietenduseni Noorsooteatris ja heliloojana on tal Noorsooteatri uuslavastuses „Elajas” samuti oma panuse andnud. Kahe nädalaga kolm esietendust on päris korralik graafik. Ruusmaa ei ole veel haaratud meediakaruselli ja nõnda võib leida tema tutvustamiseks lavastuse kavalehelt pikema intervjuu. Ruusmaa on luuletaja ja tema tekstid on oma loomult haprad piiludes inimhingedesse, mitte neisse sisse trügides.

„Vöötrada” jutustab leinast ja leinast üle saamisest. Lapse kaotanud Luna (Anneli Rahkema) soovib, et tema kaaslane Gregor (Peeter Rästas) kahe aasta möödudes teda jätkuvalt leinas toetaks ja tema valu mõistaks. Kuid Gregor, kuigi Lunat jätkuvalt armastades, soovib eluga edasi minna. Kui Luna Gregori oma südames kõrvale heidab, leiab Gregor hea kuulaja lillepoemüüja Evelinis (Loviise Kapper). Leinaja kannab oma mured ja hädad üle kõige lähedasemale inimesele tõrjudes ainsa toe nõnda oma elust välja. Kas Luna ja Gregor leiavad veel ühise elutee, seda tuleb juba teatrisse vaatama tulla.

Lugedes jättis „Vöötrada” mulle teise emotsiooni, kui ta nüüd Andres Noormetsa käe all lavale on pandud. Noormets on loonud väga õhulise atmosfääri, kus inimhinged hakkavad õrnalt helisema. Isegi nii õrnalt, et nende võimendamiseks kasutavad näitlejad mikrofone. See ei ole väikese saali puhul sugugi tavapärane. Peab lavastajat kiitma, sest sellisel moel saab õrnus võimendatud ja mässib publiku endasse. Lavastaja Noormets on loonud ka lavastuse heli- ja lavakujunduse. Kõik kokku see moodustabki tervikliku kapsli, mis vaataja endasse võtab. Võib ju aravata, et tõsine teema mõjub rusuvalt, kuid siin seda tunda ei ole. Laval hõljub kergus ja lootus. Tagasivaated mineviku ja esimeste kohtumiste kohmetus tekitab nostalgiat ja paneb naeratama.

Lavakujundus on lihtne. Poodium lava keskel on justkui järk-järgult rohelusse mattuv leinaoaas, mille keskel kroonib kogu emaliku armastust nautiv bonsai. Bonsaist on saanud armastuse kehastas, kelle jaoks ei ole kahju parimast väetisest või ööpäev läbi põlevast kasvulambist. Lava tagaseinas on neli ekraani, mis värvi ja kujutatavt muutes viivad vaataja hetkega ühest ruumist teise ja nõnda on stseenide vahetused geniaalselt lihtsad ja kiired. Vöötrada on näidendis valikute sümbol. Fooris vilkuv tuli kord lubab ja siis jälle ei luba. Nõnda saab lavastuses rohelisest elurõõmu ja tuleviku märk. Punasest oma korda mineviku ja paigalseisu sümbol. Efektne hetk on lavastuse teises vaatuses, kui Gregorit kehastava Peeter Rästase näo üks pool on monoloogis oma valikutest roheline ja teine pool punane. Lavastuse emotsiooniderohke valguskujunduse on loonud Villu Konrad.

Lavastust saadab 90% ulatuses muusika. Muusika vaikib, kui peategelased teineteisega telefonis räägivad ja nõnda tekib läbi mikrofoni huvitav kajaefekt. Heliline kordus võimendab teksti tähendust ja sõnumi sügavust. Muidu muusika ei katke isegi monoloogide ajaks, kuid võimendub dialoogides. Kohati matab muusika vestlused enda alla sundides nii tegelasi teineteise peale karjuma. See on huvitav võte, mida ei ole eesti teatris kuigi tihti kohanud. Samas toetab see lavastuses loodud habrast atmosfääri. Sisemised karjed kostuvad võimendatuna vaatajani.

Näitlejate mäng on nauditav. Külalislavastaja on näitlejatele andnud uut hingamist. Rõõm laval olemisest on silmaga näha ja kõrvaga kuulda. Peeter Rästas on justkui kurb ja hüljatud kaisukaru. Soov armastuse järele pole kadunud, isegi kui suhe valusalt haiget teeb. Anneli Rahkema tegelaskuju Luna muutub aja möödudes ebameeldivaks. Tahaks talle öelda, et miks sa inimene endaga niimoodi teed? Miks sa ei ela täna, vaid leinad eilset, kus enam midagi muuta ei saa. Naiseliku kontrasti Rahkema Luna tegelaskujule loob Loviise Kapper Evelinina, kes elab just tänases päevas. Kapper on laval taoistlikus kulgemises nautides hetki, mida elu talle pakub. Kapper kannab rolli toetavaid kostüüme, mille eest peab kiitma kostüümikunstnik Maarja Viidingut. Minuga ei juhtu tihti, et vaatad laval mõnda kostüümi ja see jääb ka hiljem veel mälupildina silme ette.

Vaatajana läheb mul aega, et lavastaja loodud maailma sisse minna, aga kord juba haaratuna hakkan nautima soojust enese ümber. Kuid siis lõhub vaheaeg loodud maailma ja teises vaatuses see enam ei taastu. Minu jaoks jääb näidend õhukeseks. Tegevuslike sündmusi on vähe ja kõik, mis toimub toimub inimese sisemuses. Aga kui kaua sa siis jaksad ühele leinale teatris kaasa elada. Eluski ei jaksa. Kuigi teema on ühiskonnas oluline, eriti ajal , kus igast inimhinge tundmusest üritatakse tragöödia välja võluda. Inimesed solvuvad, pettuvad, lahkuvad, vihastuvad nii kergesti. Tunnetest on saanud mõjutusvahend või mängukann. Elamiseks ei jää nii enam üldse aega. Ükskord elame ja siis tuleb seda rõõmuga teha. Rakvere Teatri hooaega on alanud igal juhul uue eesti dramaturgia esietendusega ja juba see annab põhjust Rakverre sõita.

„Nüüd õpin Mustamäel” pakub nooruslikku energiat.

 Sajab. Sajab terve õhtu. Aga eesti teatripublik kiletab ennast ja istub tribüünile elamuse ootuses. Küll see on tore idee – tuua tudenginostalgia lavale otse ülikooli südames tänase TalTechi peahoone sisehoovis. Endiste rektorite büstid on kuklad pööranud publiku poole ja otsekui jälgiks õpetlikul pilgul laval toimuvat. Tribüün täitub igas vanuses endiste tudengitega, kes peredki kaasa võtnud, et neile tutvustada oma nooruspõlve romantikat. Minugi ootuseks on nautida nostalgilisi tudengiseiklusi ja huumorit täis suvekomöödiat. Kõik need väikesed napsutamised, õppejõududga vägikaigaste vedamine ja kõige lõpuks ikkagi kooli lõpetamine. Läbi vihma hakkavad kõlama esimesed taktid avalaulust.

Autor Andra Teede on loo tegevustiku viinud 1968. aastasse, kui valmis TPI Mustamäe kampus ja uus peahoone. Lugu algab hoogsalt ja tundub, et nalja saab, kuid siis kõik muutub ... Korraga hakatakse jahuma Praha kevadest ja dissidentlusest. Kellel on registreerimata trükimasin, kes kuulab Ameerika Häält. Naljad lõpevad ja algab miski vabadusvõitlus, mis pole ka päris võitlus, kuni ühed tegelased satuvad Vilniusesse ja näevad , kuidas tankid Tsehhi poole sõidavad. Mis on sellel kõigel pistmist tudenginostalgiaga? Tõnis Liibek meenutab: ”TPI uues kampuses nauditi aga noorust ja unistati paremast tulevikust. Tudengite meelsus polnud ideoloogiliselt ühtne ega tugevalt politiseeritud. Pigem iseloomustas seda praktiline orientatsioon, mõõdukas konformism ja tugev erialane fookus, mille kõrval eksisteeris ettevaatlik distants ametliku ideoloogia suhtes.” Naeratav publik tõsineb. Näidendi „Nüüd õpin Mustamäel” autor Andra Teede on soovinud näidendisse sisse kirjutada kõik põnevad killud minevikust, kuid nõnda ei moodusta nad tervikut. Lavastuses on tudenginostalgiat, kuid lõpuni seda ei hoita.

Lavastuse promootoriks on MTÜ Tallinna Tehnikaülikooli Vilistlaskogu. Idee taga on arvatavasti TTÜ turundusosakonna juhataja Hele-Riin Pihel, kes on rohkem tuntud kirjanikunimega Birk Rohelend, kes oleks äkki võinud rohkem teemas sees olles ka näidendi kokku kirjutada. Kooli ja vilistlaste soov tutvustada oma kooli läbi populaarse suveteatri on igati kiiduväärt. Jään mõtlema, et mis on olnud nende laiem eesmärk lavastuse ellukutsumisel – kas tutvustada kooli võimalusi või kooli ajalugu, koguda raha kooli tegevuste tarbeks või lihtsalt tunda ennast veel kord noorena. Sellest ei saagi päris lõpuni aru. Fookus hajub laiali.

Naljad muidugi laval päris otsa ei lõpe. Martin Miili kehastatud õppejõud Hubert Rootsi ja tema abikaasa Teele, keda mängib Piret Krumm, duett on suurepärane ja hoiab ülal lavastuse humoorikat meeleolu. Miili erutav monoloog üliõpilastele uue arvuti Minsk-22 võimalustest on nauditav. Samas jääb Rootsi abikaasa kirjeldus koduteest kummitama – „Nõmme mäest üles, rongiga Balti jaama, trammiga Kunstiülikooli juurde ja bussiga Lasnamäele.” Abikaasa kiirustab meest minema, sest koju jäid lapsed (kaheaastane ja pooleaastane) magama. Olid ikka ajad. Mart Min kirjutab kavalehel: „1960. aastate kohta kasutatakse väljendit „kuldsed kuuekümnendad”. Võib muidugi küsida, kas nad ikka olid kuldsed. Olid küll! Me tundsime end üsna vabalt, hirmu oli vähe, vintis peaga üldse mitte. Siberisse saadetud tulid tagasi, meelsusvangid vabastati. Teaduse ja tehnika areng oli võimas: inimene kosmoses, inimene Kuul. Ülikoolidesse ilmusid arvutid.”

Ekraanile ilmuvad jutustust illustreerivad videolõigud. Arhiividest on üles leitud väga huvitavaid kaadreid, mis loovad lavastuse ajastule tunnetusliku fooni. Seda võimendavad ajalooliselt päris (väikeste eranditega) täpsed kostüümid. Lavastuse kunstnikuks on Illimar Vihmar, kes on pildivahetused lahendanud ratastel mööbli sujuva liigutamisega. Arhiivikapid on muidugi klassika. Ei tea, kust need on välja võetud. Pilt on puhas ja stiilne.

Peaosalise Kaarel Määrina on laval Jass Kalev Mäe. Mäe on sihikindlalt rühkimas Eesti teatrilavade kõige eredamasse tippu. Ta kasutab suurepäraselt ära talle antud võimalused. Temas on nii hästi ära tuntav esmakordselt linna sattunud maapoiss. Segadus silmis ja hinges. Tahaks olla osa kõigest ja samas tahaks olla vaikselt oma toa nurgas. Mäe toob selle paljude jaoks tuttava vastuolu imetäpselt publikuni. Kaarel Määri ema Marta rollis on Kadri Lepp. Temas õhkub emalikku nostalgiat, mida ülikoooli minnes kindlasti on kõik tundnud. Laps astub iseseisvasse ellu ja sellega ei taha armastav ema kuidagi leppida. Lepp on oma kõrvalrollis meeldejääv.

Nauditava panuse lavastusse annab TTÜ rahvatantsuansambel „Kuljus”. Kõik tantsud on visuaalselt huvitavad ja täis nooruslikku energiat. Nende panust oleks tahtnud isegi rohkem näha. Tantsuansambli esitused kulmineeruvad ajaloost üles leitud ja Helmi Tohvelmanni poolt loodud „Seppade tantsuga”. See on ehmatavalt ehe ja samas ilus nõukogude kultuuri parim näide. Propagandat tehti igas valdkonnas, ka tantsupõrandal. Kui mujal maailmas tantsiti twisti, siis meil oli seppade tants. Müts maha ansambli juhendaja Marina Kuznetsova ees. Ta on teinud väga tublit tööd. Tantsutrupp osales grupistseenides, mis on lavastaja Veiko Tubina poolt väga täpselt lavale seatud. Ka tavapärastest liikumistest saab laval justkui tants. Töötama hakkavad pisidetailid, mis jooksevad kenasti kokku ühtseks tervikuks. Esimene vaatus lõpeb kaklusega venelaste ja eestlaste vahel, mille oli lavale seadnud Tanel Saar. Olid sellised ajad. Inetu on öelda, ega vihmas ja vees toimunud lahing oli lõbus vaadata. Jäin mõtlema, et kuidas küll kostümeerijad kõik need riided teiseks vaatuseks kuivaks saavad. Aga vaheaeg kestis 40 minutit ja selle ajaga jõuab paljutki.

Lõpetuseks peab tähelepanu juhtima kavalehele ja kiitma kavalehe koostajat kirjanik Jan Kausi. Nõnda sisukat ja kenasti kujundatud kava ei ole ammu kohanud.

„Viimane rong” puudutab kogukonda

 Kummaline fenomen on see Eesti suveteater. Pakkumist on hullupööra, kuid ikkagi on pileteid suuresti välja müüdud. Nõnda on juhtunund ka 31. juulil Avinurmes esietendunud Urmas Lennuki lavastusega „Viimane rong”, mis tänaseks juba välja müüdud.

Suveteatrid viivad publiku kõige veidramatesse kohtadesse tutvustades imeliselt kaunist ja kultuuriliselt rikast Eestimaad ka väljaspool linnu. Suvel on kaua valge ja nõnda julgeb tänavalaternate all igaveses valguses kasvanud linnakodanik linnast kaugemale tulla. Tean millest räägin, sest olen selliste inimeste kohtunud, kes pimeduse saabudes ummisjalu põgenevad linna valguse alla. Vanavanemate ja vanemate õpetused elu võimalikusest maal on ammu ununenud. „Ei tule enam siia selliseid inimesi. Kaovad inimesed, kaob ka küla.”, ohkas juba Tammsaare Andres suu läbi. Lavastaja Urmas Lennuk kirjutab kavalehel „”Viimane rong” kõneleb inimestest, kes hoiavad elus seda, mida me unustame kipume. Kui me heidame elust välja kõik, mis meid tänasesse hetke on toonud ja seda enam mäletada ei mõista, siis on viimane rong meie jaoks juba lõplikult ammu jaamast lahkunud.” Lavastuse algul juatatakse publik rongi ja algab sõit mahajäätud jaamahoonesse. Publik viiakse sõna kõige otsesemas mõttes metsa. Rongirännak teeb etenduse ainulaadseks. Sõites tunnen puudust ühest pillimehest või giidist, kes kümmekond minutit kestval sõidul oleks võinud avada raudtee ajalugu.

Mis siin varjata, aga lavastus äratab mälestused. Sadakond aastat tagasi oli Eesti kaetud kitsarööpmeliste raudteede võrgustikuga. Raudtee oli paljude külade jaoks ainus toimuv ühendustee. Samamoodi ka Avinurmes, kus kevadeti teed olid nõnda pehmed, et enne suurt suve ilma rongita külast välja ei saanudki. Eesti võis oma tehnoloogilise arengu üle tollal uhke olla. Eestis olid kindlusraudteed, tööstusraudteed ja muidugi ka reisijate veoks mõeldud avalikud raudteed. Põneva faktina meenub, et Naissaarel, kus tänaseni saab rongiga sõita, oli kõige rohkem raudteed ühe saare ruutkilomeetrite kohta kogu maailmas. Saaremaal liikusid rongid kogu saarel. Raudtee viis Raplast Virtsu, Türilt Tamsallu ja muidugi Sondast Mustveesse. Tänaseks on kõik need teed loodusest või loodusesse kadunud. Jäänud on vaid nostalgiahõngulised raudteejupid Avinurmes, Lavassaares ja Naissaarel, kus turistele vanu aegu meenutatakse. Ise käisin eelmisel aastal Lätis Baltimaade ainsal seni igapäevaselt tegutseva kitsarööpmilise rongiga sõitmas Gulbenest Aluksnesse. See oli päris tore kogemus. Kõik oli nagu päris, aga hulka väiksem. Sõit andis aega mõelda, kuidas kogu rongiliiklus oli 100 aastat tagasi korraldatud. Kuid kaovad raudteed ja kaovad postkontorid, kauplused, koolimajad ja kultuurikeskused. Pimedus võtab võimust ja rahvas koondub üha enam linnalaternate alla. Sellest Urmas Lennuki lavastus räägibki. Ootus, et vana ja hea aeg tuleb jälle tagasi ei ole inimeste südametest kadunud. Urmas Lennuk kirjutab, „Mäletamine ja meeles hoidmine ei muuda meid kunagi paksuks, rumalaks või ebaeetiliseks. Mäletamise eest ei panda tänapäeval enam inimesi vangi. Vähemalt vabas maailmas mitte. Mäletamine ja meeles hoidmine muudab meid rikkamaks ja annab meile võimaluse jõuda ühel ilusal päeval unustatud jaama.”

Õhust on tunda, et lavastus on kohaliku kogukonna jaoks oluline. Teatriga koos tulevad suveturistid on ilmselgelt oodatud külaelu elavdama. Lavastuse on välja toonud Avijõe Selts ja Mustvee Turismikoda koos paljude kohalike toetajatega. Polegi näinud , et ühel kavalehel oleks toetajate nimekiri nõnda pikk olnud. Järelikult läheb kultuuripõllul tehtav kohalikele inimestele korda ja seda on märgata parkijates kuni lavastuses kaasategevate harrastajateni.

Ühes hüljatud raudteejaamas käivad jaamaülemast Isa ja Tütar iga õhtu vastu võtmas vaid nende endi kujutluses saabuvat rongi, mis isegi kujutluses kunagi ei peatu. Kuid ootus jääb kestma, et ühel päeval rong peatub ja tulevad inimesed ja tuleb ema. Jaama ümber askeldavad vaid endisaegsete inimeste varjud, kes vaikides kõike jälgivad, kuni .... Kuni jaama saabub dreziinil Mees, keda kehastab Märt Avandi. Mees purustab Tütre jaoks Isa loodud kujutletava maailma. Kuskil on olemas jaam, kus rongid peatuvad isegi mitu korda päevas. Kuskil on Inimesed ja Elu. Tütar paneb selga kleidi, võtab kohvri, kuid jääb ikkagi jaama ... Ometi saab ta Mehelt suudluse.

Mees on vaatleja. Avandi kehastatav Mees otsib jaamast oma mineviku rõõme, sest tänapäevas on teda tabanud isiklikud kaotused. Avandi suu on muigel, kuid süda valutab. Kuid vastuolud rollides panevad näitlejad elama.

Tütrena on laval Jaune Kimmel, kes kannab kogu lugu. Temas põrkuvad soov oma turvalise kodu järele ja igatsus kogeda kauget ja tundmatut. Ta astuks justkui mööda köit, mis on pisut ohtlik, sest kunagi ei tea, kuhu poole võid kukkuda. Ta hindab oma aruteludes erinevaid valikuid. Mehe ja Tütre suhtlustes on uudishimu, kui Isa ja Tütre suhtluses domineerib armastus. Kimmel mängib erinevad suhted ja enese sisemised arengud välja graatsilise paindlikkusega muutudes vastavalt oma partnerile.

Isa rolliga juhtusid imelikud lood. Alguses pidi Isana lavale astuma Jaan Rekkor, kuid tervismured murdsid suve lõpul armastatud näitleja. Kiirelt astus tema asemele Margus Tabor, kes pidi rolli vähem kui kolme nädalaga selgeks õppima. Pean kohe ütlema, et kohmetust või jätkuvat rolliotsingut tema esituses tunda ei olnud. Tabor täitis talle usaldatud koha suurepäraselt. Rekkor ja Tabor on oma loomult väga erinevad näitlejad ja seepärast tekkis ikka kujutluses mõte, et kuidas Rekkor oleks mõnes lavaolukorras käitunud. Kuid Tabor sobitus oma rolli nii suurepäraselt, et raske oli kohe kujutada, kuidas seda teisiti üldse teha. Tema hirm kaotada ainus päris inimene enda kõrvalt oli arusaadav ja jõudis iga vaatajana, sest kuskil südames tunneme sama hirmu kõik. Tabor ilmselgelt armastas oma rolli. See on kummaline äratundmine, kui saad aru, et näitleja ja tema kehastatav roll võiksid päris elus kohtudes olla head sõbrad. Sellised, kelle elu teineteisele korda läheb.

Kuigi lugu laval jookseb kenasti, siis on tunda, et tegemist on tellimustööga. Loos on tunda kirjanduslikku konstrueeritust, kus kohustuslikena on oma koha loo ülesehituses leidnud naer, pisarad, armastus jne. Aga see vist on ka ainuke asi , mis mind vaevama jääb ja kas seda üldse teised tähele panevad. Ega vist. Seega uuel aastal leidke varakult lavastuse info üles ja minge saage osa rännakust mineviku maale.

Urmas Lennuki „Vargamäe valvur” avab Tammsaare uue nurga alt.

 24. juulil oli esietendus Teatril Nuutrum, kui Vargamäe rehetalus jõudis publikuni Urmas Lennuki näidend „Vargamäe valvur”. Näidend keskendub A.H. Tammsaare 100 aastat tagasi ilmunud romaani „Tõde ja õigus” saunanaise loole. Kes valvab meie üle, kui satume enesega pahuksisse?

Vargamäele on jõudnud paljud teatrid ja teatritegijad. Mingis mõttes on tüvetekst „Tõde ja õiguse” erinevad teatrikäsitlused põlises talukompleksis olnud üheks meie rahvusliku olemuse hoidjaks ja kujundajateks. 2025 aastal juhtus, et Vargamäele ei jõudnudki üksi teater. Põhjuseid oli sellel mitu, kuid peamiselt tegutses muuseumipere uue ekspositsiooni püstitamisega ja rohelise maja renoveerimisega. 2026 aastaks on tööd tehtud ja kui kõikjal tähistatakse „Tõde ja õiguse” ilmumise 100 aastapäeva, ei saanud muuseumipere enam teatrivaba suve lubada. Nõnda jõuti Teater Nuutrumini, kes oli valmis oma teatriloos esimest korda lavastuse Vargamäel publikuni tooma. Vargamäge tasub külastada isegi siis, kui seal teatrit parasjagu pole. Uus atraktiivne väljapanek ja ühes tubadest neljal ekraanil korraga jooksev minilavastus on vaatamist väärt igal ajal. Teatrikülastaja ei peaks selle kogemiseks isegi eraldi piletit ostma.

Vahel tundub, et A.H.Tammsaare „Tõde ja õigus” on juba iga nurga alt läbi uuritud ja midagi päris uut pole enam võimalik publikuni tuua, kui „Vargamäe valvur” suudab üllatada. Urmas Lennuki „Vargamäe valvur” jutustab Saunanaise loo. Sauna läksid varjule sulased, kui peremees neid vaevas ja samuti perelapsed, kui neil oli vaja pelgupaika või kohta omaette olemiseks. Nõnda oli saunanaine kahe naabermajapidamise saladuste valvur või hingehoidja. Hingeteraapiast ei teatud Tammsaare ajal midagi, kuid ega siis mured sellest kuhugi kadunud. Mured vaevasid inimesi ikka, vahest isegi rohkem, kui tänapäeval seda oskame arvata. Näidendi üheks läbivaks sümboliks on raamat, mida nooremad loevad ja vanad ajaraiskamiseks peavad. Raamatut loevad isegi need, kes lugeda ei mõista ja nõnda on sunnitud need, kes mõistavad, neile raamatu õigetpidi pihku andma. Teadmised peaks viima inimese välja või kõrgemale tema sünnikeskkonnast. Kõik me ihkame parema poole. Samal ajal unistab sulane valgest leivast, mida süües võiks ta isegi surra. Lennuki kirjutatuna on inimese edasiviivaks jõuks just teadmised. Siin saab termin „lennukad ideed” hoopis uue tähenduse. Mari paneb uude koju esimese asjana raamaturiiuli, et sinna panna kõike muud peale Piibli, mida loeb peremees ja mille pärast on temas nõnda palju kurjust. Raamatutes on elus ilus ja armastus nõnda lihtne. Inimese unistused paremast elus ei ole kuhugi kadunud. Meie unistused on muutunud lihtsalt suuremaks. Äkki peaksime oma ambitsioone tagasi tõmbama ja rohkem nautima olemasolevat. Saunanaine toob inimesed pilvist maa peale ja lükkab nad õigele teele. Peab muidugi mainima, et kuigi räägitakse tõsistest asjadest, siis eelkõige on tegemist siiski komöödiaga. Nii palju kui Tammsaarest komöödiat teha saab.

Kunstnik Annika Lindemann on loonud Vargamäe rehe alla väga lihtsa lava, mis väga selgelt toetab autori nägemust. Kahe rehevärava vahe on täidetud turbamullaga. Lakaavast on saanud taevas, kuhu Saunanaine lõpus lahkub ja kust Jumal saadab maa peale vihma, lund ja saepuru. Saepurust saab samuti huvitav sümbol. Juss mainib, et peremehel on majad ja loomad, aga sulasel vaid saepuru taskus ja nõnda sajab ka maa peale saepuru, märk tühisusest meie keskel. Üks asi jääb siiski segaseks, et miks kahe pere lapsed ilmuvad lavale raamatutena riiulis reheväravate kohal. Kas see on märk, et meie lapsed on targemad kui meie? Võiks ju nii olla.

Näidendi lavastaja on Vallo Kirs. Tema kasutada on olnud väga piiratud vahendid. Ei ole kerkivad dekoratsioone või pöördlava või tulevärki. Lavastajal on neli näitlejat ja tekst. Siin peab küll mütsi austusest kergitama, sest kogu tekst on läbi lavastatud ja igal sõnale antud tähendus. Pausid kannavad ja pilgud kõnelevad. Lavastaja on viinud tegevuse ka uksest välja ja nõnda avaneb kaunis vaade Vargamäe väljale, kus Mari parasjagu loogu keerutab. Tegevused algavad kaugel varem, kui nad lõpuks publiku ette jõuavad. See loob elulise atmosfääri, mis ei luba mul publikus tähelepanu kaotada.

Liigagi varjatuks jääb lavastuse helikujundus, mille on loonud Peeter Konovalov. Õrnalt helisevad kellukesed ja kumisevad kausid. Siis kostuvad kirikukellad justkui üle Kodru raba Järva-Madise kirikust. Tavapäraselt on sellised helid eelnevalt salvestatud, kuid „Vargamäe valvuris” on lakapealses taevas ja reheväravate taga peidus inglid, kes kõike seda heliilu otse publikuni toovad. Minu jaoks muutvad helid maagiliseks.

Lavastuse suurimateks voorusteks on võrratud näitlejatööd. Liisi ja Mari kahes rollis on Jane Napp, keda väga tihti Eesti teatrilavadel pole näha olnud. Nappi silmad elavad. Tema silmis on kogu rollide kese. Silmad naeravad õnnest ja valavad murest pisaraid. Temas on tütarlapselikku siirust ja õrnust. Soov leida ja põgeneda armastuse juurde. Olla vaba vanemate loodud karmist maailmast kiirgab igas Nappi lavahetkes. Tema partneriks on Märten Matsu. Ausalt öeldes ei ole nii elurõõmust Matsut varem laval näinudki. Tema ühesaapaga Juss on otsekohene ja siiras mees. Tüüpilise eesti mehe kehastus, kes ei oska sõnu seada ja muredes enesesse tõmbub, kuni kuuseoks tema mureraskuse all murdub. See on tore leid autoril, et Juss lonkas mitte ihuvea vaid sellepärast, et peremees talle vaid ühe saapa andis. Matsu mängib selle ka täie lustiga välja.

Igavese sulase Matu rollis on laval Rait Õunapuu. Tema roll oleks justkui teisejärguline, kuid Õunapuu ei luba selle sellisena paista. Temas on maameheliku tarkust, mida koolis ei õpi. Tarkust, mis tuleb vihma ja lumega taeva all töö rügades. Valge saia ihalus jääbki kinni püüdmata, isegi kui sai juba pihus on. Ta on nagu ketikoer, kes jäänud oma peremehe juurde kinni. Isegi unistus kraavihalli tööst, mis annaks vabadust, ei tundu talle kutsuvana. Maailma seletamine oma teadmistest lähtuvalt loob koomilisi olukordi suhetes teistega. Õunapuu mängib kõik selle oma rahulikul moel väärikalt välja.

Ja siis Saunanaine, keda kehastab Ülle Lichtfeldt. Ausalt öeldes oleks võinud Saunanaise rollis olla keegi vanem, päris vana, näitlejanna. Lichtfeldt on veel liiga noor või nooruslik. Ometi teeb ta suurepärase rolli. Tema enesesse vaatavad monoloogid toovad vaatajani tema sisemise valu, mis ununevad kohe, kui on vaja hakata korraldama perelaste tulevikku. Igaühel on antud oma roll siin maises elus. Saunanaise rolliks on olla tugi kogu perele. Lichtfeldtis on väärikat sirgeselgsust, mis ei lase teda alahinnata. Ta võtab kogu Vargamäe valu ja astub redelil taevasse. Kaunis hetk.

Nõnda onVargamäel valminud Tammsaare vääriline lavastus, millest saab kindlasti selle suve üks suuremaid teatrielamusi.

Mart Sander avab ennast publikule uues krimilavastuses.

 Teatrirohkes suves saav saab uue – Harmi mõisas näha Mart Sanderi uusimat krimilavastust „Ohver otsib mõrvarit”. Mõisa on loodud täiuslik argipäevast vabastav suveelamus. Õieti tuleks Mart Sanderi lavastust nähes kirjutada kolm erinevat lugu.

Esimene lugu. Uus – Harmi mõis

Eestimaal oli mõisakultuuri kõrgajal enam kui 1000 mõisa, mida valitsesid u 300 teineteisega tihedalt sugulussidemetega seotud aadlipere. Balti aadlikud kasutasid julgelt neile Vene keisri poolt antud erikorda. Nõnda on teada, et ühel hetkel oli enam kui pool kogu tsaari õukonnast seotud Balti aadlikega. Uus-Harmi mõisas pikalt valitsenud Zoege von Manteuffeli pere ei olnud teistest kehvemad ja arendas mõisast välja korraliku äriettevõtte. Manteuffelid olid abielusidemetega seotud Kügelgeni kunstnikeperega ja seetõttu kunsti ja kultuuri toetavad. 1919.a läks mõis riigi kätte ja 1932.a asutati seal kool. Kool hoidis endise mõisa ümber laiuva pargi kenasti korras ja arendas seda edasigi. Iga lõpulend istutas parki puu ja nõnda elas park edasi. Kahjuks on tänaseks on sildid puude juurest igavikku kadunud. Kogu mõisa ajalugu on stendidel lugemiseks välja pandud.

2021 aastast on endine mõisahoone erakätes ja värsked mõisnikud soovivad hoonest teha meelelahutus- ja puhkekompleksi. Minule jättis toreda mulje puukuuri rajatud teatrirestoran, milles puud külmkapi taga talve ootasid. Uue-Harmi asub Tallinnast vaid 45 km kaugusel ja seepärast võiks pargisügavusse uppunud mõisal olla potensiaali saada armastatud peokohaks.

Teine lugu. Mart Sander.

Mart Sanderit on nimetatud multitalendiks – kunstnik, kirjanik, lavastaja, näitleja, helilooja, laulja, saatejuht. Mul on olnud arvamus, et kes on multitalent, see ei oska päris tipptasemel midagi. Kuid Sander näib seda kummutavat, vähemalt mõnes valdkonnas. Sander ei häbene eestlasele tüüpiliselt ennast kiita. Ta on enesekindel ja samas ka enesekeskne. Ta ei otsi, kust poolt päike paistab, et ennast selle valgusesse sättida. Sander on ise päike ja maailm tiirleb tema ümber. Temas on karismat ja mõistan neid, kes on suured Sanderi loomingu austajad.

Mulle on ikka meeldinud, kui lisaks teatrile pakutakse suveteatris midagi veel. Väljasõit suvisele Eestimaale võiks olla mitmeeesmärgiline. Uue-Harmi mõisa kahe korruse seintele on asetatud Sanderi maalid. Kui ma seni teadsin Sanderit peamiselt portretistina, siis mõisanäitusel avanes korraga mulle täiesti uus ja väga heal tasemel ajaloolise olustiku maalija Sander. Tema maalides on liikuvust ja väga head figuuritunnetust. Maalide kompositisoon keskendub olulisele jättes kõik liigse kõrvale. Olin üllatunud. Etenduse lõppedes on kohvikus autogrammitund, kus kõigil on võimalus võtta samas müügil olnud Sanderi raamatutesse autogramme. Kõik Sanderi õied on rahvale näitamiseks välja pandud ja ootavad vaid andunud publiku poolt noppimist. Imetlen Sanderi ülbet julgust ennast kriitikakartuseta demonstreerida.

Kolmas lugu. Ohver otsib mõrvarit.

Tegelikult leiab ohver juba esimeses vaatuses mõrvari üles ja nõnda on võimalik teises vaatuses laval näha täitsa uut lugu „Määratud aadressaat”. Eesriide asemel on lava ees ekraan. Kirjad ekraanil kutsuvad ostma Sanderi raamatuid ja külastama näitust. Korraga annab kiri teada, et etenduseni on jäänud 2 minutit, siis 1 minut ja siis ... Ootan, et loetaks sekundeid ja kõlaks pauk. Aga sekundeid ei loeta ja pauku ei tule, vaid ekraanile ilmub lühifilm kuritööst. Film on hollywoodilikult efektne ja oleks võinud kauemgi kesta. Ekraan kerkib kui eellugu nähtud ja näitlejad astuvad lavale. Mõlema kriminaalse loo tegevustik on viidud 1930ndate Euroopasse. Mingis mõttes jätkab Sander sellega oma viimase romaani „Värvide sosinad” maastikel. Kuid ometi jääb mulle küsimuseks, et miks just 1930ndad ja miks mitte kodune Eesti. Vahel tundub, et Sander elab valel ajastul ja ei ole suutnud tänase eluga kohaneda. Tema muusika, kunsti, kirjanduse ja isegi riietuse koduks on jäänud eelmise sajandi 30ndad. Selline järjekindel ustavus ühele stiilile tekitab austust. Sellega põhjendan endale ära näidendi ajastu. Aga miks seiklused Euroopas. Eesti ajalooski on tapetud või ohvril nahk üle kõrvade tõmmatud. Sander soovib nende lugudega jõuda vist Eestist kaugemale ja miks peaks ühte Londoni teatrikülastajat huvitama Eesti kolkas toimuv. Sellega on siis selge.

Lavastuses teeb kaasa kolm näitlejat ja see paneb ette piirid sündmustiku kujutamisele. Olen ise kirjutades olnud dilemma ees, kas edasiviiv sündmus tuua lavale tekstina või tegevusena. Kas ma ütlen, et tapsin või tapangi laval? Tekstiga saab kiiremini edasi minna, kuid tegevuslik on jälle põnevam vaadata. Sander tegelased räägivad laval. Esimeses loos tunnistavad kaks mõrvarit uurijale üles, et just nemad tapsid paruni. Sündmustikku minutite kaupa lahti kerides jõutakse lõpuks tõeni. Ma ei hakka siin lõppu ära rääkima, kuid olles suur krimisarjade fänn, siis aimasin juba päris kiiresti, kuhu kogu lugu tüürib. See pole halb, sest lõpp-punkt võib olla ju üks, kuid teekonnad sinna tihti erinevad. Esimeses vaatuses teeb humoorika ja tehniliselt põneva rolli Siim Maaten. Tema armuhulluses mõrvar kaotab kire tõttu kohati hääle ja huvitav on jälgida , kuidas tema eneseohverdusliku mõrvari käitumine loo arenedes muutub tavapäraseks topsisõbraks. Meenutab siin natuke Ervin Abelit filmis „Mehed ei nuta”. Sanderi politseiinspektor langeb oma edupilvist, et kuulsust toonud mõrvaloole uus käik anda. Ta on pettunud ja kohmetu, kuid siiski enesekindel. Need kaks vastandlikku omadust on heaks eelduseks üheks korralikuks koomiliseks rolliks. Sanderi tegelaskuju toob silme ette krimikomöödia klassika Inspektor Clouseau filmist „Pink Panther”. Kolmanda näitlejana astub lavale Toomas Kolk, kes on tasakaaluks partnerite koomikale agressiivselt juhmivõitu. Päris kõiki rollis peituvaid võimalusi (mõtlen siin sellist tölpalikku juhmi kurikaela) Kolk välja ei mängi ja selles mõttes on veel võimalusi arenguks.

Sekundid ekraanil liiguvad ja algab teine vaatus. Teise vaatuse alguses üllatab Sander kogu saali. Hämarala lavale astudes ei tunne ma teda ära ja mõtlen pikalt, et kes see veel siis nüüd on. Sündmused saabuvad ise õiges järjekorras lavale ja neid kaadritaguseid hetki publikule ei näidata. Ometi on loos pinget ja kuigi lahendus on teada, siis ootad põnevusega, kuidas sinnani jõutakse. Kahe uurija vestlus viib lõpuks siiski oodatud müsteeriumi lahenduseni.

Järelsõna.

Mart Sanderi krimiteatriõhtu on külastamist väärt. Tema annete kirju pallett lüüakse publiku ees valla ja tema fännid saavad kinnitust oma armastuse õigsusele. Sander on nähtus, mida armastad või mitte, aga ei vihka kindlasti. Seega leiab oma elamuse iga külastaja Uue-Harmilt igal juhul.

„Bandiproov” paneb nostalgitsema.

 3. juulil esietendus 1Teatril Ohtu mõisa tallis Mart Rekkaro esinäidend „Bandiproov”. Vanade bandimeeste rollides astuvad publiku ette Üllar Saaremäe ja Tarvo Krall, kes loo ka ühiselt lavale sättisid.

„Bandiproov” on Mart Rakkaro esimene publikuni jõudev näitemäng. Rahvas teab rääkida, et esimene vasikas läheb ikka aia taha, kuid sedapuhku võib autorit avatöö õnnestumise puhul õnnitleda.

„Bandiproov” on suvelavastus tema kõige parem vormis. Loos leidub poliitilist ja ajalist teravust, situatsioonihuumorit ja haaravat muusikat. Esimese vaatuse kergest kohmetusest saadakse teiseks vaatuseks üle ja siis lustivad juba näitlejad koos publikuga.

Lugu vestab kahe kunagise bandimehe soovist kutsuda taas kokku oma tegevuse lõpetanud ansambel „Küpress”, kuid vahepeal on möödunud 30 aastat ja elud on meestel läinud eri radasid. Zanriliselt on näidend sõnastatud kui „ei-ole-suhtekomöödia”, kuid ometi käivitub sündmustik just suhetest lähtuvalt. Õieti on laval justkui kaks erinevat näitemängu. Esimeses vaatuses põrkuvad endise solisti, kuid praeguse liberaalse ärimehe Hevi, keda mängib Tarvo Krall ja endise laulukirjutaja, kuid praeguse töötuna näiva konservatiivi Franki, keda kehastab Üllar Saaremäe, maailmavaated. Olukord läheb päris tuliseks ja tundub, et suvekomöödia asemel sattusin vaatama maailmavaatelist propagandat. Õnneks keerab autor konservatiivsele maailmavaatele vinti nii palju peale, et see muutub naeruväärseks ja publikul on võti loo lahti mõtestamiseks naerusuiselt käes. Kui Frank oma pikas ja Saaremäe poolt mõjuvana esitatud monoloogi lõpus teatab, et tuulikutega nüristatakse inimeste vaimu ja „Aktuaalse Kaamera” ajaks lülitatakse tuulikud välja, et rahvas õige mõtteviisi vastu võtaks, siis müristab publik juba kaasa naerda. Näitlejad naudivad oma laval olekut. Saaremäe ja Krall teevad haaravad rollid ja nende põrkuvad maailmad saavad näitlejate abil arusaadava lahenduse.

Hoopis teistmoodi situatsioonikomöödia rullub lahti teises vaatuses. Ilmneb, et Hevi on 30 aastat tagasi ära näpsanud Franki armastatu, kelle vastu pole viimasel tunded seni kustunud. Varjatud armastus vajab väljaelamist. Neiu Kersti Mesipuu Oole leitakse facebooki abil üles ja algavad ettevalmitused Frankile armastava rokipeeru kuvandi loomisel. Neljandas abielus olev Hevi teab naistest kõike, kuid ometi tunnistab ka tema, et viimase naise, kes on temast poole noorem, sõpradega pole tal millestki rääkida. Sõpradeks võib kutsuda vaid ärikaaslasi, kellega kohtudes arutatakse töö asju, kuid mitte hingel lasuvat. Vanad sõbrad leiavad taas ühise keele ja tunda on kahetsust kunagi sõpruse reetmise pärast. Kahetseb ka Hevi, et ta ühe oma seitse aastat tagasi lahkunud bandikaaslase surmast alles nüüd Franki käest kuuleb. Tal oli sellel hetkel tähtsamad tegemised ees. Kõik see on eluline ja peegeldub igale vaatajale tema isiklikke kogemusi. Paratamatult vaatan ka mina peeglisse ja pean eneselt küsima, et miks me oma kunagiste kooli või malevakaaslastega küll nii harva kohtume. Oleme tihti hüljanud enese kõrval inimesed, kellega oleme veetnud koos kõige rõõmsamad või kaunemad hetked.

Lavastus tekitab 1990ndate nostalgiat, millele aitavad kaasa lavastuse osaliste eneste nooruspõlve muusikakuulamise meenutused kavalehel. Ansambel „Küpress” lõpp on määratud väga täpselt - 6. september 1993 Nõmme Kultuurimajas. Viimase kontserdi plakat ripub Franki seinal tänaseni. Vaatasin huvi pärast millist muusikat kuulati 1991-1992 Eestis. Veidral moel ei leidnud selle aja kohta edetabeleid või publikumagneteid. Jätkus veel nõukogude aegne muusikaline järellainetus. Uued tuuled muusikalavadel alles hakkasid puhuma. Nõmme on noore eesti roki sünni juures märgiline koht. Siin said oma esimesed tuleristsed Hendrik Sal-Saller ja Generaator M, samuti Jaagup Kreem ja Terminaator ja paljud teisedki. Kreem on meenutanud, kui suur päev see oli, kui Nõmme rokiklubis pidevalt jõlkuvad noored, ükskord lavale lasti. Tänasel päeval on nad oma järgmise aasta juubelikontserdile ära müünud üle 10000 pileti. Midagi on siin ilmas ikka igikestvat ka.

Laval meenutab Hevi üht oma ärikaaslast, kes kõigest loobudes hakkas usklikuna kellukesega mööda tänavaid jooksma. Ta küsib, et kas tõesti inimene siis teisiti õnnelikuks ei saa. Mulle meenutab see 1990ndate muusik Arne Laurit ja tema ansambelit „Just Knud Qvigstad”, millele oleks kindlasti ees olnud suur tulevik, kui Arne poleks krisnaiidi mungaks hakanud ja kellukesega tänavail rõõmu jaganud. Muusika on võimas relv mõjutamaks meie emotsioone. Seni kuini seda relva kasutatakse vaid rõõmu jagamiseks, on kõik siin ilmaruumis hästi. Rääkides mõjutusetest, siis sain ise 1980ndate lõpul Soome kirjasõbralt pidevalt kassette uuema lääne muusikaga, mis said siis ribadeks kuulatud. Kuid nooruspõlve lemmikud mõjutavad inimeste muusikamaitset läbi elu. Minagi kuulan just tänu Soome kirjasõbrale veel tänagi päris palju vana soome rokki. Vanad mehed jäävad poisteks. Minu meelest on „Bandiproov” oma nostalgilisuses just meestele sobilik suveteater. Kui muidu käivad teatris peamiselt ikka naised, siis „Bandiproovist” leiavad oma suveelamuse kindlasti ka mehed.

„Bandiproovi” lavakujunduse on loonud Ketlin Saaremäe. Üldse tundub olevat Saaremäede tandemil viimasel ajal väga palju tööd. Saaremäe on lavale pannud iga mehe unistuse, tõelise poissmehe koopa, kus puudub igasugune naiselikkuse puudutus. Rääkimata tegelaste kostüümidest, mis otsekui ajamasinast väljunute seljast võetud. Olen minagi palju käinud sellistes kodustuudiotes, kes vaid peremees ise teab, kust midagi leida võib. Kogu ruumi katab rangelt kontrollitud segadus. Oma koopa peremehena väidab Frank Hevile, et ta enam alkoholi ei joo, kuid kummutab aeg-ajalt kõlari taha peidetud viinapudelist. Olen sellist käitumist näinud. Kõigepealt valetan iseendale ja siis teistele.

Kavalehelt võib leida ühe huvitava intervjuu Lihtinimesega, millele tahaks eraldi lugeja tähelepanu juhtida. See on terav arvamusavaldus Eesti kultuuri- ja eriti teatripoliitika pihta. Eesti rahvas püsib, kuni püsib tema kultuur. See on rahvuslik sammas, mille ümber keerleb kõik muu. Kui mingil enesehävituslikul moel on meie poliitikud kultuuri hülgamas. Kultuur tõstatab probleeme ja juhib tähelepanu kitsaskohtadele. Oma humoorikal ja peidetud moel teeb „Bandiproov” seda kohe kindlasti.