Esmaspäev, 25. juuni 2018

Autoga mööda Läänemere rannikut Hollandi




Autoga mööda Läänemere rannikut Hollandi

Meie tütar lõpetas oma kooliaasta Rodderdamis ja vaja oli tema asjad ära tuua. Otsustasime Triinuga ühendada meeldiva kasulikuga, võtta aega enesele ja osutada kullerteenust tütrele. Või nagu seda ütles minu kallis Triinu „Me ju arutasime selle läbi ja siis ma otsustasin, et seekord oleme 11 päeva ja ei kihuta kogu aeg arutult ringi.“ Minul ei jäänud muud üle, kui vabastada ennast muudest kohustustest ja rooli istuda, sest me olime ju selle läbi arutanud, mis sest , et mina seda arutelu tähele ei pannud. Eks see olnud minu viga.

Plaan oli lihtne – sõita Hollandi mööda Läänemere lõuna kallast ja külastada sealseid imearmsaid linnu. Pakkisime asjad autosse jättes sinna nii palju ruumi, et saime muretult autos ka magada. Küll on see seadus hea, et rännates enam telefonitasudele midagi ei lisandu ja saad rahaliku südamega kasutada mobiilset internetti kiirete töötoimetuste tegemiseks ja mis peamine – google maanteede kaardi  vaatamiseks. Panime neiule, kes telefonis liikluses orientuurimiseks juhtnööre jagab nimeks Esta. Esta on teelt väga kapriisne tütarlaps ja juhatas meid teinekord päris imelikele radadele, mis ei tundunud kuidagi kiiremaiks teeks kahe asula vahel. Pealegi hakkab peale mitmepäevast kasutamist tema tuim, monotoonne ja mis kõige hullem, käskiv kõneviis, lõpuks närvidele  käima. Siis laskub juht Estaga dialoogi. See on veel hullem, sest kui mina juba rooli taga vahutan tema segaste juhiste pärast, siis tema jätkab sama tuimal häälel. See on enneolematu ülbus. Otsustasime, et tuleb teha palju emotsionaalsem  teejuht, kes vahel südamest ohkaks või itsitaks omaette või siis näitaks oma tundeid „Ma ju ütlesin, et siit ei saa“ „Keerame nüüd ringi ja hakkame otsast peale“ „Kas sinu või minu vasak“ jne. Vat siis sõidad 1000 kilomeetrit ja kunagi ei hakka igav. Proovisime seda Triinuga, kui vaigistasime Esta ja Triinu jagas juhiseid vastavalt kaardile. See ajas närvi sama palju , aga oli vähemalt lõbus. Kui peaksite sama üritama, siis annan nõu, et leppige ennem kokku, kummal pool on vasak ja kummal pool parem, sest teinekord võib sõbra vasak olla teisel pool kui sinu vasak.

POOLA
Läti ja Leedu jätsime peatusteta vahele ja sõitsime otse Poola. Ületasime tänu Estale Poole piiri kohas, kus ühel pool teed oli sõnnikuhunnik ja teisel pool piiri post. Ma olin sellest külarajast nii tüdinud, et ei tulnud meelde isegi pilti teha sellest absurdsest paigast.
Esimesena külastasime Gierlozi linna lähistel metsade keskel asuvat Hitleri peakorterit II Maailmasõja ajal Hundikoobast. Enne veel kui saime parklasse müüdi meile piletid. Need ei maksnud suurt midagi. Läks vist 40 zlotti. Peab teadma, et kurss on umbes 4:1. Seega maksis pilet kuskil 10 eurot. Saime autost välja, kui meie juurde astus vanem vene keelt rääkiv härra ja pakkus giiditeenust. See maksis 60 zlotti, mille saime pooleks jagada samal ajal saabunud vene juudi perega.  Keskus ise on ikka võimas ja tekitab aukartust inimese võimete ees. Hiljem külastasime ka kirikuid, mille ees on samuti aukartus, kuid siin on see hoopis teistsugune.  Hundikoobas oli mõeldud varjatud juhtimiskeskuseks sõjas Venemaa vastu. Kohalikele räägiti, et metsa ehitatakse keemiatehast ja seal lekib. Vale toimis ja rahvas hoidis sündivast linnast eemale. Kokku ehitati soisele metsaalusele 200 erinevat osavalt maskeeritud rajatist. Ainsateks pidevalt ründavateks vaenlasteks olid sääsed, mida oli olnud massiliselt. Hitler saabus siia esmakordselt jaanipäeval 1941 ja ta veetis siin kokku kolme aasta jooksul enam kui 800 päeva. Eriti hirmuäratavad olid Hundikoopas suurte juhtide isiklikud punkrid. Väljast massiivsed, kuid seest üldse mitte avarad, sest enamuse kogu hoonest moodustas betoon. 8 meetrise läbimõõduga välisseina ja sama paksu siseseina vahel oli amortisatsiooniks vajalik umbes meetrine õhukoridor. Katuse paksuks oli 14 meetrit. Puude vahele olid tõmmatud terastrossidele võrgud, kuhu langesid sügisel lehed ja talvel lumi ja nii polnud lennukitelt näha muud kui metsa. Trossid ripuvad puude otsas kohati veel tänaseni. Jäin mõtlema, et, keda nad nii hirmsasti kartsid? Milleks oli vaja nii kolossaalseid kaitserajatisi. Mul on tunne, et nad kartsid oma rahvast rohkem , kui vaenlasi, sest Hitler oli ju kindel, et suudab Venemaa vallutada mõne kuuga. Kartsid vist aga õigustatult, sest just siin üritati 43 atentaati üle elanud Hitlerit taas tappa tema oma ohvitseride poolt. Sellest ajaloolisest seigast on alles päris täpsed andmed ja sellest on vändatud film „Valküürid“ Tom Cruisega peaosas. Igal juhul on see ajalooline fakt ka tänases Hundikoopas jäädvustatud. Kui kaotus oli juba näha otsustas Hitler kogu keskuse hävitada, et see ei satuks vaenlaste kätte. Sajad tonnid lõhkeainet lennutasid suured betoonkamakad mööda metsa laiali. Palju hävis, kuid palju ka säilis tänaseni. Poola riik ja rahvas kannatasid II Maailmasõjas kõvasti. Seda ei lasta seal hetkekski unustada. Reeglina on need mälestusmärgid kaunikesti masendavad ja seepärast lähedal asuvasse koonduslaagrisse me minna ei soovi.

Hundikoopast sõitsime  oma ajaloo rännakus ligemale 700 aastat tagasi ja külastasime suurimat telliskivi ehitist siinpool Alpe ehk Malborki (endine Marienburg)  linnust. See UNESCO Maailmapärandi hulka kuuluv linnus on tähtsamaid ajaloomälestisi kogu Poolas ja poolakad peavad teda omamoodi rahvuslikuks pühapaigaks. Linnus asukoha Visla jõe suudmeharu Nogati jõe kaldal endisel Preisimaal valis välja Saksa Ordu oma keskuseks 13. sajandil. Linnust hakati ehitama 1274 ja rüütlid kolisid sinna juba 1280.a.  Teadupärast valitses osa Eestimaa üle samuti teotooni ehk Saksa ordu ehk kaudselt võib pidada linnust ka tollase Eesti administratiivseks keskuseks. Linnus on kolme osaline.  Igat osa eraldab vallikraav ja kindlusemüür ehk tema vallutamine oli vaenlastele ületamatult raske. 1457.a müüdi linnus koos tema sees oleva lossiga Poola kuningas Kazimierz IVndale ja lossist sai Poola kuningate residents.  Poola jagamisel läks 1772.a linnus uuesti sakslaste kätte. 1945.a sai loss II Maailmasõjas kõvasti kannatada, kuid peale sõda ehitasid poolakad oma uhkuse taas kiirelt üles ja 1961.a avati linnus muuseumina. Piletiga koos anti meile lossi sisenemisel kaasa audiogiidid, mis meid läbi lossikoridoride juhatasid ja oluliste detailide kohta infot jagasid. Linnus on tõesti suur ja tasub igal juhul sinna kanti sattudes külastamist. 
Koos jalutamise ja pildistamisega kulus meil linnuses aega enam kui kolm tundi. Üldse on huvitav tähendada, et kõndisime iga päev vähemalt 10 kilomeetrit. Hiljem Brüsselis ja Amsterdamis tuli päevateeks isegi 15 km. Seega oli autosõit segatud sportliku jalutusega ja sugugi ei olnud kogu aeg nii, nagu Triinu mainis, et kõik tema rippuvad kehaosad on juba ammu autoistmesse vajunud.
Ükskõik, mida me külastasime, siis pidime oma külastust jagama kümnete kooligruppidega. Nagu kevadisel koolide lõpetamisel ikka, siis viiakse ka mujal Euroopas lapsi ekskursioonidele oma kodumaa kaunimate vaatamisväärsuste juurde. See on ju iseenesest tore ja vajalik, aga pika peale teiste jaoks tüütu, sest aega kulub kõikjal planeeritust rohkem ja kisa ei vaibu kõrvust ka õhtul veel. Laste kädin ja kisa levib vist mingis teises tonaalsuses, sest kui olime hiljem Rotterdami Euromastis 185 m kõrgusel maast, siis all asuva kooli katkematu kilkekõmin kostis sinna nagu istuks kõrval toas.
Poolas sõitmiseks ei kasutanud me kiirteid, vaid liikusime ikka väiksematel külateedel. Kui vähegi aega on, siis soovitan seda soojalt teha. Läbides väikseid külasid ja nähes sealseid inimesi, tekib maaga hoopis teine side ja tunnetus. Varasemalt häirinud rekkad on kolinud kiirteedele ja pikkade alleede vahele peitunud külateed, kust aeg-ajalt avanevad vaated silmapiirini loovad romantilisele meeleolu ja toovad hinge rahu. Reeglina on teed heas korras ja hästi tähistatud. Ainsad, kes meeleolu rikkusid, olid valgete kaubikute juhid. See ei ole probleemiks ainult Eestis, vaid valgete kaubikute juhid terroriseerivad kaasliiklejaid kõikjal Euroopas. Arutasime omavahel, et kas neil on olemas oma salaorganisatsioon, kus hoolimatust ja teisi liiklussigadusi õpetatakse. Tegime ka laulu „Valge kaubik, valge kaubik, 2-tonnine furgoon, kiira-käära sõidab maanteel, tundub juht on veidi joond“. Nagu Eesti ühest paljudest teeremontidest minust üks valge kaubik (energiajook Monster logo oli autol peal, vast oli juht üle joonud) sajaga mööda kihutas ja mul oli auto esiklaas kive täis, nii see Eestist kaugemalgi ei muutunud. Valgete kaubikute juhid elavad kõikjal oma reeglite järgi.

Jõudsime Gdanskisse. Suurlinn, kuhu kavatsesime ööbima jääda. Parkisime auto parklasse ja läksime linna peale jalutama. Linna südames on hiiglaslik vaateratas, mis pole kallis ja kust avaneb vaade kogu sellele tööstus- ja sadamalinnale. Gdanski kesklinnas kõrgub vaateratas, mitte nii suur kui Londonis või Hong Kongis, kus me ka käinud oleme, kuid siiski piisavalt kõrge, et saada ülevaade kogu linnast. Jalutama selles arhitektuuristiilide segapuntras unustades enda jaoks salvestada tee. Korraga juhtusb nii, et minu telefoniaku on tühjaks saanud ja sama juhtus ka Triinul. Sellest poleks ju hullu, kui me teaks, kuhu meie auto on pargitud. Aga seda ei suuda me kumbki meenutada. Katsume siis mälupiltides sobrades meenutada, mida me enda ümber nägime, kui autot parkisime. Minule meenus mingi kirik, Triinule suur tänav. Liikusime siis linna serva poole, kus eemalt paistis kirikutorn ja oh seda õnne, kui nurga tagant välja astudes korraga ootaski meid meie sõber Chrysler.
Sõitsime ööseks Gdanski kõrval asuvasse kuurordlinnakesse Rewa. Imearmas ja imelise liivarannaga linn, kus iga maja on hotell ja kus igas õues väikese tasu eest parkida lubatakse. Parkimine aiaga piiratud turvalises hoovis maksis 2 eurot öö, mõistlik. Ranna ääres kulges promenaad, kus sai tahvlitelt lugedes tutvuda linna ajalooga või teha füüsilisi harjutusi. Uue päeva hommikul alustasime sõitu Läänemerele. Seda muidugi mitte päris otseselt, vaid 35 kilomeetrit merre ulatuva Hel poolsaarele. Vahva 35 kilomeetri pikkune riba Baltimeres, mis on kohati kolm kilomeetrit ja kohati vaid 100 meetrit lai, tipus asub armas turistilõksust linnake nimega Hel. Linna endisest kirikust on tehtud meremuuseum, mille tornist saab taas vaate kogu piirkonnale. Linna suurimaks vaatamisväärsuseks on hülgekeskus, kus tutvustatakse neid imelisi mereloomi ja räägitakse merekeskkonnast tervikuna. Nende paljude koolilaste, kes seal meiega koos tunglevad ümber basseinide, jaoks on tegemist äärmiselt olulise ideega parema ja puhtama looduse nimel.

Enne Saksamaale jõudmist sõitsime läbi ka Szczecinist. Hääldage seda linna nime kuidas oskate. Ma arvan, et eestlased ei ole päris õigesti seda nime anatoomiliselt üldse võimelised  hääldama. Päeva hakkas õhtusse jõudma ja seega ei olnud meil palju aega. Szczecnis jalutades mõistsin taas, et on teatud asjad, mis on poolakate jaoks kõigest tähtsamad. Esiteks on see usk ja see, et nende oma mees 26 aastat paavstina kogu maailma valitses, on kõikjal ära märgitud. Teiseks II Maailmasõjaga seonduvad saatusejäljed. Neid Poola rahva jaoks valusaid haavu ei lasta ka tänasel päeval unustada. Kolmandaks on kirg unustamaks sotsialismi periood ja soov jõuda tagasi Euroopa vägevate ja austust väärivate rahvaste sekka.  Poolakad on selles mõttes veider rahvas, et kui nende poole inglise keeles pöörduda, siis nad vastavad poola keeles ja kui siis täpsustad oma soovi, siis ta vastab ikka inglise keeles ja vaatab küsivalt otsa, et mida ma arvan tema jutust. Teda ei häiri absoluutselt see, et ta näeb ja saab aru, et ma poola keelt ei mõista. Tema jätkab ikka poola keeles ja on hämmingus, miks me Poolasse tulles pole ometi keelt ära õppinud. Ausalt öeldes, siis hakkasin poola keelest juba ka aru saama, sest sarnasus vene keelega on olemas ja tuttavaid sõnu on keeles palju. Aga Szczecin. Peamised vaatamisväärsused on kirjelduse järgi koondunud vanalinna, kuid vanalinna meie mõistes neil tegelikult pole. Ajaloolised hooned on segi tänapäevastega, lisaks sekka mõned aastakümnete tagused. Seega puudub terviklik ajastuhõnguline linnasüda. Taas kord mõistan, mida turistid tunnevad, kui räägivad Tallinna vanalinna kordumatust ilust. Kunagi Tallinna linnaisade poolt tehtud otsus, et vanalinna ei tohi ehitada uusi hooneid või paigaldada kirevaid reklaame, on olnud ainuõige.
Szczecinis asub maailma suurim punastest tellistest basiilika, mis troonib vägevana nii-nimetatud vanalinna ääres.  Kindalsti tasub külastada ka vägevat Pommeri lossi. Lossis tegutseb kunstimuuseum, linnamuuseum ja mitmed kohvikud, kus korraldatakse põnevaid kontserte ja sündmusi.

SAKSAMAA
Saksamaa ajaloolised linnad on koduselt võluvalt. Esimesena jääb meie teele Lübeck. Hansalinn Lübeck on üks varajase maailmakaubanduse olulisemaid keskusi. Veega ümbritsetud vanalinn oma viie peakiriku seitsme torniga on üle tuhande aasta vana ja kuulub UNESCO Maailmapärandi objektina muinsuskaitse alla. Võtame Turismiinfopunktist linna kaardi, millele on maha märgitud kooskirjeldustega teekond kõigi olulisemate vaatamisväärsuste juurde. Tee viis mööda Maarja kirikust, mille torni oli võimalik liftiga tõusta ja imetleda vaadet kogu linnale. Enim püüdsid silma linna paljud kirikud oma sihvakate tornidega. Astusime sisse hiiglaslikku Maarja kirikusse. Kümned hauakambrid, mitmed teineteisest eraldatud kontsertsaalid, on vaid osa sellest, mida suur hoone endas peidab. Kirikus tundsin tühise putukana Jumala nimel rajatu kõrval. Mõistsin, et hiiglaslik ja uhke kirik annab inimesele olla uhke inimese üle. Kui vahel tänaval või pidudel inimesi vaadeldes hakkab paha ja kahju üheaegselt, sest  inimesed on kaotanud endas uhkuse ja autunde, siis kirikus vaadeldes seda muinasjutulist hoonet, saab usu inimese võimsusse taas tagasi, sest see , kes on loonud midagi nii suurejoonelist ei saa olla üdini paha.
Lübecki majade vahelt avanevad  kitsad tänavad, mis viivad imelistesse sisehoovidesse, kus inimesed igapäevaselt elavad, kuid ometi on lubatud huvilistel nende väikeste muinasjutuliste aedadega tutvuda. Ühe sellise väikese tänava kõrvalt leiab kuulsa saksa kirjaniku Günther Grassi maja, mis tänasel päeval tegutseb muuseumina.
Lübecki Vorwerkeri kalmistul asub eestlaste jaoks oluline mälestusmärk. Fern der Heimat ruhen hier Esten (kaugel kodumaast puhkavad siin eestlased), nii on kirjas Teises maailmasõjas hukkunud Eesti sõjapõgenike mälestusmärgil Vorwerkeri kalmistul. AsetasimeTriinuga mälestusmärgile lillepoti ja pidasime vaikuseminuti. Tuleb tõdeda, et südame tegi soojaks nähtu, mälestusmärgi jaoks on valitud ilus koht, ümbrus on kenasti hooldatud ja Vorwerkeri kalmistu on tervikuna tõeline vaatamisväärsus. Läbi kalmistus jooksevad alleed, kus hekkide taga on varjatult hauad. Hauad ei ole tihedalt teineteise kõrval, vaid asetsevad mõistlike vahedega veidi süsteemitult  muruplatsi sees. Kalmistu on jaotatud mitmesse sektorisse, kus oma viimse puhkepaiga on leidnud paljude rahvaste lahkunud. Olen surnuaedade fännina jalutanud väga paljudel maailma kalmistutel, kuid nii ilusat pole vist tõesti varem kohanud.  

Lübeckist viis meid tee Bremenisse. Saksamaa vanim sadamalinn Bremen asub Weseri jõe suudmes. Endisest kalurikülast on nüüdseks saanud Saksamaa loodeosa keskus.  See, et umbes poole miljoni elanikuga Bremenit üle maailma just tänu «Bremeni linna moosekantidele» teatakse, näib neid endid pisut üllatavat. Linna 600-aastane raekoda kui ka vabadust ja sõltumatust sümboliseeriv ligi kuuemeetrine Rolandi kuju on kantud UNESCO maailmapärandi nimistusse. Raekoja alla asub Euroopa üks suuremaid veinikeldreid, kuhu tehakse ka ekskursioone. Linna sümboliks saanud moosekantide kujusid on erineval moel ja erineval kujul märgata kõikjal ja suveniire koos eesli, koera, kassi ja kukega saab osta igalt poolt.

Enne Hollandisse jõudmist põikame läbi Rheine linnast, mis üllatab meid oma kompaktse ja liigirikka loomaaiaga. Rheine loomaaias saab sisse astuda teatud puuridesse ja vaadelda lindude või loomade toimetamisi otse nende koduses keskkonnas. Kõik puurid on suured ja osavalt loodusesse sulatatud. Korrakski ei teki küsimust, et kuidas küll see või teine loomake sellises keskkonnas elamisega hakkama saab. Astume ahvide puuri. Veidi pelgan, et ahvid on agressiivsed, nagu seda Aasias võib tihti näha, kuid siin on teisiti. Ahvid mängivad omaette ja ei tee inimestest üldse välja. Kaamelid nagu lesiks lihtsalt keset teerada. Vaata, et peale ei astu. Mõistan, et loomaaed on oluline loodusõppekeskus kohalikele koolidele, sest siia on rajatud väliõppeklassid ja metsa all looklevad viidastatud õpperajad. Loomaiast 5 minutilise jalutuskäigu kaugusel on endisesse kloostrisse rajatud Bentlage loss. Loss tegutseb kultuuri- ja kunstikeskusena. Lossis on ka kohalikku ajalugu tutvustav muuseum ja kõrgelt hinnatud restoran. Jätame viimase külastamise seekord vahele.

HOLLAND
Rodderdamis tegime jalutuskäigu Euromastini. Kui küsisin torni all laiuvas imekaunis pargis ühelt tervisesportlaselt sulaselges inglise keeles teed, siis olin segaduses, et viimane minust aru ei saanud. Triinu togib mind küünarnukiga ja itsitab :“Mida sa nüüd siis küsisid – eurotorn.“ Ja kordab siis veel kord erilise inglise aktsendiga – eurotorn. Mis seal vahet on eurotorn või euromast. Lõpuks saime asjad selgeks ja tee näidati meile kätte. Seal tasub Rodderdami sattudes kindlasti ära käia. Torni tippu tõuseb klaasist seintega lift, kus sees saad muretult istuda ja mis 185 meetri kõrgusele  jõudes hakkab tegema tiire ümber  torni pakkudes imelisi 360 kraadi vaateid kogu linnale. Tornis on veel lisaks restoran, peosaal ja vaateplatvormid. Elamus oli igal juhul garanteeritud, sest kuigi vaatelift pidi olema suletud, siis kutsuti meid ikkagi peale väikest hooldust proovisõidule. Nii me siis koos remondimeestega Rodderdami vaadet imetlesime ja olime õnnelikud meile avanenud võimaluse üle.
Rodderdam on kaasaegse arhitektuuri keskus. Vaatetornist on eriti hästi näha, kui palju erinevaid ja erilisi maju linn endas peidab. Päris tavalist korteritega karpi nagu linnas polekski. Igal majal on oma väike arhitektuuriline vigur küljes. Kuulus on turuplasti kõrval olev kuup-maja, kus maja karp oleks nagu ühe nurga peale seisma pandud. Loomulikult on vaatamist väärt ka turuhoone ise.

Rodderdami kõrval asub väike ja maaliline linnake Delft. Delft on vaieldamatult Hollandi üks kõige kaunemaid linnu. Linna keskväljaku Grote Markti ääres asuvad Uus ja Vana Kirik ja raekoda. Kuulus on Delfti kirikute kellamäng, mida on kutsutud ka kellamängude Stadivariuseks ja mida saab kuulda iga esmaspäeva õhtul. Kahjuks on reede. Uue Kiriku torn on 209 m kõrge, mis Madalmaades jääb alla vaid Utrechi katedraalile. Kirikusse on maetud Hollandi viimased kuningad.
Linna vaatamisväärsuste hulka kuulub kuulsa maalikunstnik Vermeer van Delfti maja. Nagu tema nimigi ütleb, siis sündis, elas ja töötas Vermeer just siin linnas. Taas leian ennast mõtisklemast maalikunstnike tähtsuse üle kohaliku identiteedi loomisel. Igas linnas on kindlasti üheks peamiseks väärtuseks mõne sealse kunstinuku maja. Hiljem külastame veel Antwerpenis Rubensi maja. Amstedamis on Rembranti ja Van Goghi majad. Kuulsaid Madalamaade kunstnike on palju ja sealne kunst hinnas kogu maailmas. Eesti keeleski on ilmunud raamatud Vermeer van Delft, Rembrandi ja ka Pieter Bruegheli elust. Delfti peamised võlud tulevad välja peale väikest jalutuskäiku. Raba peale rajatud linnas on hulgaliselt kanaleid, mis on ääristatud kõige võluvamate hoonetega.

Teel Rodderdamist Amsterdami sõitsime läbi Haagist, kus paljude vaatamisväärsuste ja suurepärase ranna kõrval asub ka Madurodam ehk Mini-Holland. Minilinn avati 2.juulil 1952 ja tema esimeseks linnapeaks oli tollal 14-aastane printsess Beatrix. Pargis on koha leidnud kõik peamised Hollandi vaatamisväärsused. Loomulikult on minimajad ääristatud tänavate ja rohelusega. Tänavatel sõidavad autod, kanalites laevad ja hiiglaslikul miniraudteel liiguvad rongid. Linnaplatsil liigub rongkäik ja kõikjal on tilluksed inimesed, kes nagu päris inimesedki tegelevad oma igapäevaste asjadega. Mõned istuvad kohvikutes, mõned mängivad palli, teised vaatlevad kogu seda minisaginat oma maja akendelt. 1:25 suurusega Madurodamis on kokku 1148 minihoonet, 27 silda, 2389 autot, 58 laeva, 32 lennukit, 12 rongi ja 5000 spetsiaalselt aretatud minipuud. Reaalsus võiks sellises linnas elada 13 000 inimest. Õhtul süttivad kõigi majade akendes ja liiklusvahendites kokku 50000 tulukest ja linn elab hämaruses oma elu edasi, nagu päris linngi. Olen hämmingus detailide täpsusest, sest kirikutel on hoolikalt välja toodud ka kõige pisemad kaunistused.  Arutame omavahel, et kas peamegi edasi veel minema, sest kõik see, mida planeerime vaatama minna, on siin olemas.

Madurodamis puudub siiski Amsterdami sümbol punaste laternate tänav. Satume sinna reede õhtul, kui elu kihab kõige oma pahedega. Inimesi on laternate tänaval palju. Huvitaval kombel on 95% siin liikuvatest inimestest valged. Silmad udused, kanepi suits suunurgas vaadatakse akende tagant ennast pakkuvaid tüdrukuid. Kui raha vähe saad 2 euro eest astuda kabiini, kus läbi klaasi on võimalik jälgida suguakti. Tänaval on ka mitmeid muuseume, mis tutvustavad kogu seda salajast ja intiimset maailma. Sealt ilmneb, et Punaste Laternate tänaval on 420 akent ehk tuba, mille taga neiud ennast pakuvad. Neiud on kontrollitud ja kõigil neil on olemas vägivaldsete klientide kaitseks häirenupud. Nad tegutsevad sisuliselt eraettevõtjatena, kes maksavad osutatud teenuste pealt makse ja ruumi kasutuse eest renti. Aken on päris kallis, sest neid, kes seal sooviks töötada, on rohkem, kui kohti. See on muidugi väga kummaline. Tunnen ennast selles inimkonna pahede mülkas ebamugavalt.  Usun armastusse ja pole kunagi päris täpselt aru saanud, mis mõnu pakub prostituutide külastamine. Soovin lahkuda ja kuigi Triinu tahaks veel uudistada, siis otsustame siiski sööma minna. Söögikohad on Amsterdamis kallid, kuid reede õhtul on nad ikkagi kõik rahvast täis. Jalutame pikalt enne kui endale koha leiame. Jätan siin jutu pooleli, sest halvemat toitu ja teenindust pole ma vist kuskil varem tundnud.
Soovisin külastada Amsterdamis Van Goghi muuseumi või Anne Franki maja, kuid sinna pääses vaid eelostetud piletitega ja kohale minnes muuseumit külastada polnud võimalik. Lisaks oli Anne Franki maja külastamiseks ajalimiit ehk 15 minutiga pidi ringi majas ära tegema ja välja tulema. Jäin taas mõtlema - sõjaõuduste näitamine on küll vajalik, kuid kas on ikka eetiline, et inimeste kannatustest on tehtud rahamasin, kus probleemi olemusse süveneda aega ei anta ja hiljem saad lihtsalt öelda, et oled seal käinud.

Tagasiteel koju põikasime sisse Appledoorni linnakese vahetus läheduses kuni 1975.a Hollandi kuningapere suveresidentsiks olnud Het Loo lossist. Taas kord on tegemist vaatamisväärsusega, mida tuleks Hollandis kindlasti külastada. Loss ise oli küll remondis, kui tallid ja aiad olid külastajatele avatud. Het Loo loss ehitamist alustati Oranje prints Williami poolt 1684 aastal, kui viimane ostis endale samanimelise jahimaja. Peatselt tõusis William III Inglismaa kuningatroonile ja lossis algasid võimaluste suurenedes ümberehitustööd. Lossi ümber rajati purskkaevude, tiikide, paviljonidega  ja fantastilise iluaiaga aed-park. Suured muutused lossiaias toimusid 1807-1809, kui Hollandi kuningaks oli Napoleon I vend Loius Bonaparte. Maapinna tasandamiseks lõhuti terrassid ja täideti basseinid, samuti krohviti üle loss ise. Alles 20. Sajandi algul laskis kuninganna Wilhelmina lossi algsel kujul taastada. 1970.a võeti vastu otsus avada loss muuseumina. Kuningapere kolis parki ehitatud majja ja peale ümberehitustöid avati loss külastajatele 1984.a. See on lühidalt lossi ajalugu. Meil avanes võimalus külastada uhkeid kuninglikke talle, kus hobuste asemel olid  vaatamiseks väljas kuninga perele kuulunud sõidukid. Iga sõiduki juures olid fotod või videod antud sõidukist koos kuningaperega. Mind hämmastas, et Hollandi kuninga ametlik sõiduk oli aastaid tagasi Ford Granada ja hiljem Ford Scorpio. Mõlemad autod küll kuningapere jaoks täiustatud, kuid siiski kuidagi liiga maalähedane valik kuninglikule perele. Kõige enam hämmastas siiski lossi iluaed ja aia taga laiuv parkmets. Liigirikka metsa alla on korralikud rajad, voolavad ojad ja pargi keskel on tiigid, millest üle viivad uhked sillad. Jalutades on lihtne ette kujutada, kuidas Hollandi kuningad on siin oma kõrgete külalistega jalutanud või ise oma hommikusi terviseringe teinud. Näiteks on pargi sees ka paviljon, kus üks kuningannateest oma eluloo kirjutas. Lossi taguses iluaias on basseinid kaladega, mis omavahel ühendades moodustavad kauneid kaskaade, mille ääres kõrguvad kümned skulptuurid. Mõistsin, et loss oma hiilguses on oluline Hollandi kodanikele, kes siin jalutades tajuvad kuninglikku suursugusust ja kindlasti sisendab see neile tugevust rahvana.
Mind hämmastas, et enim levinud sõiduk Hollandi teedel on pigem väiksemat sorti säästlikum auto. Meie liikluspildis domineerivaid mahtuniversaale ja maastikuautosid kohtab seal üliharva. Omajagu süüd on siin Hollandi kõrges bensiinihinnas, mis on 1,63 eur liitri eest, kuid teisalt on meie suurte autode hullus ikkagi äärmiselt veider ja mõistetamatu.
  
BELGIA
Laupäeval teeme väljasõidu Belgiasse, et külastada Antwerpenit ja Brüsselit. Antwerpen on Belgia suuruselt teine linn,kui kindlasti on ta kõige rikkam linn ja seda juba ajalooliselt. Antwerpenile on rikkust toonud teemandid, sest linna peetakse teemandituru keskuseks. Selle au on linnale toonud meistrid, kes leiutasid teemantide lihvimiseks uue mooduse, mille tagajärjel käib linnast läbi suur osa kogu maailma teemantidest.  Kuigi meile meeldib Triinuga jalutada, siis seekord otsustame linnas tiiru teha ratastel rongiga, mis teeb tiiru linna peamiste vaatamisväärsuste juures. Rongisõit munakivisillutisel pole midagi meeldivat. Vagun on umbne ja rappub hullusti. Antwerpeni Jumalaema katedraal on kuulus oma kunstikogu poolest. See on üks väheseid kirikuid, kuhu sisenemiseks tuleb osta pilet, kui 7 eurone pilet tasub ära. Võib ju oletada, et kirikud on kõik ühesugused, et kui oled ühte näinud, siis tead, mida ka teisest oodata. Laias laastus võibki see nii olla, kuid süvenedes on näha olulisi erinevusi.
Antwerpenis käies tuleb kindlasti läbi minna ka kunstnik P.Rubensi majast. Rubens oli oma aja üks olulisemaid kunstnikke kogu maailmas. Lisaks tegutses ta kunstikoguja ja aktiivse ühiskondliku tegelasena. Rubensi maja paistab väljast väike, kuid sisenedes avaneb suur siseõu ja maja-tagune aed. Maja 4 korrust on kõik kunsti täis. Majas saab imetleda Rubensi enda ja ka paljude tema kaasaegsete  originaalteoseid. See on imeline sissevaade ajastu suurkuju varjatumasse poolde.

Belgia pealinn Brüssel on üks kõige kosmopoliitsemaid linnu maailmas – umbes 27 protsenti selle elanikest on välismaalased (arvestamata neid, kes on juba Belgia kodakondsuse saanud). Linn kannab õigusega Euroopa pealinna tiitlit – siin tegutseb üle 40 000 Euroopa Liidu ametniku, umbes 4000 NATO esindajat ja ligikaudu 300 erinevat agentuuri (lobigrupid, saatkonnad, meediaühendused). Pärast Euroopa Liidu konverentside kohtumiskohaks valimist sai linn tõeliseks Euroopa äri ja poliitika keskuseks. Brüsselis asuvad praegu järgmised asutused: Euroopa Komisjon, Euroopa Parlament ja NATO ehk Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsioon.
Külastame Europarlamendi peahoonet. Aeg on hiline ja hoone juba suletud, kuid ümbrusega tutvudes saame aimu kogu selle hiiglasliku hoonetekompleksi olemusest.
Esimese asjana viis tee meid kuulsa Pissiva Poisini. Saab siis ka öelda, et oleme selle veidruse ära näinud. Mõni asi on lihtsalt kuulus selle poolest, et ta on kuulus ja keegi enam ei mäleta, miks ta tegelikult kuulsaks sai. Eks ta üks Kopenhageni Väikse Merineitsiga sarnanev veidrus on. Brüsseli raekoda Grone Marktil on nii võimas, et minul vajus suu ammuli kui platsile jõudsime. Raekoja fassaadil on sajad kohalike kuulsuste ja pühakute kujud. Platsi ääristavad uhked hooned, mis omal ajal kulusid kohalikele gildidele. Võtame istet ühs paljude välikohvikutes ja naudime tänavamuusikuid ja degusteerides Belgia kuulsaid õllesid. Korraga libiseb lauajalg ümmargusel munakivil ja kuus klaasi õlut langeb mulle sülle niisutades selle kõige piinlikuma koha riietuses. Lugu on küll halenaljakas, kuid samas pean ütlema, et naudin Brüsseli õhtut olulisemalt rohkem, kui päev varem Amsterdamis. Enamus inimesi on adekvaatsed ja rõõmsameelsed, kuulatakse muusikat ja isegi tantsitakse.
Hiiglaslikku raua-aatomit kujutav Atomium on üks Belgia pealinna Brüsseli tuntumaid ehitisi. See rajati 1958. aasta Brüsseli maailmanäituse jaoks. Hoone projekteeris insener André Waterkeyn, interjööri kujundasid arhitektid André ja Jean Polak. Atomium on 102 m kõrge ning koosneb üheksast 18 m läbimõõduga kerast, mis on tehtud roostevabast terasest, kerad on ühendatud nii, et hoone kuju sarnaneb rauakristalli omaga, kui kristalli suurendataks 165 miljardit korda. CNN on nimetanud Atomiumi Euroopa kõige veidramaks ehitiseks. Torud ühendavad kerasid kuubi 12 serva pidi ning 8 neist viivad kristalli keskele. Torudes on eskalaatorid ja lift, kerades näitusesaalid jm. Parasjagu on seal Belgia kuulsaima sürrealisti Rene Magritte näitus. Kõige ülemisest kerast avaneb Brüsseli panoraam. Atomiumi all pargis asub ka Mini-Euroopa. Park ise on hiiglaslik, kus leidub mitmeid erinevaid skulptuure. Muru sees kalpsavad jänesed tehes õhtuse jalutuskäigu vallatuks vaatemänguks.

Meie 11-päevane reis autoga Euroopasse hakkas lõpule jõudma. Tõdesin, et pikalt ette korraldamata on täiesti võimalik jooksvalt maha panna väga huvitav programm lähtuvalt teekonnast ja oma lõpp-eesmärgist. Nautisime kauneid loodus- ja linnavaateid tehes pidevalt teel väikesi peatusi.

Laupäev, 2. juuni 2018

Andres Dvinjaninov – Mulle meeldib inimesi rõõmustada


Andres Dvinjaninov – Mulle meeldib inimesi rõõmustada

Vastik kohe, kui mõnel inimesel ühtegi plekki küljes ei ole. Otsisin, mis ma otsisin, aga midagi kompromiteerivat ei leidnud. Andres Dvinjaninov on just selline inimene. Kes ta siis õieti on – dramaturg, lavastaja, laulja, teatrijuht või hoopis koolitaja? Rahvasuu teab - üheksa ametit, kümnes nälg – kas see ongi nii või täiendavad erinevad tegevused teineteist? Tuleb Andresele Väänikverre külla sõita ja järele uurida. Väänikverre viib kruusatee. Ükskõik kuspoolt sa külale lähened, siis kruusateest ei pääse. Harva juhtub nii, et inimene müüb maha maja Viimsis ja kolib keset Eestit kohta, kus bussiliine pole ja naabritki pole näha. Külateel, enne veel kui jõuan Andrese Kabeli taluni, sibab kõige pealt üle nugis. Vaevalt olen ehmatusest toibunud, kui kits tahab autoaknast sisse hüpata. Mine või jala edasi. Majani viib uhke elupuuallee ja väraval võtab vastu mind Välk. Välk pole mingi kodustatud loodusime vaid noor puudel. Lavastaja, kes on just lavale toonud „Buratino“, koera nimeks sobiks siiski rohkem Artemon.  1930ndatel ehitatud taluhäärber on muidugi uhke. Keset maja laiutab väikse teatrisaali mõõtu elutuba, lavagi on nurgas, kuid teatrit pole siin tehtud ja vaevalt ka kunagi tehakse, sest pererahval on Tartus juba oma Karlova teatrimaja olemas. Maja ääres on kaunid terrassid ja ühel neist võtamegi istet. Terrassi värvilised klaasid heidavad päiksekiirtes murule kauneid värvilaike, mis näivad nii reaalsed, et ei julge neile pealegi astuda. Tugitooli alt poevad välja kassipojad, kes hakkavad külalise varvastega mängima. Andres on täna kodune, sest tema ja Ingridi tütar Inderli oli hommikul olnud veidi nohune. Seepärast istub tütar kogu meie vestluse ajal kenasti isa kõrval ja kuulab.  Hea laps, kes kuulata oskab.

 Sul on siin väga ilus. Siin hakkab fantaasia lendama küll.
Jaa. Paned veel sigari ja piibu ette ja naudid olemast. Täpselt siin, kus ma praegu istun, olen kirjutanud kaheksa dramatiseeringut „ Üle linna Vinski“, „Kunksmoor, viimati „Buratino“.

Palju sul vabadust on kirjaniku teosest dramatiseeringut kirjutades?
Sa saad sealt teosest leida seda, mis sind parasjagu puudutab või huvitab. Näiteks „Põrgupõhja uus Vanapagan“, mille ka siin kirjutasin. See tegelaste ja sündmuste galerii on Tammsaarel seal väga lai. Kahe tunniga ei jõua seal kõigest rääkida. Mina valisin sealt oma teema ja selleks oli tänapäevane kapitalistlik maailm. Sellest lähtuvalt valid sealt välja sündmuste rea, mis seda ideed kannab. Mul oli seal viis Kaval-Antsu. Kõik nägid ühtemoodi välja ja üritasid Vanapaganat ära rääkida. Usust me ei rääkinud üldse, kuigi mängisime lavastust Tartu Toomkiriku varemetes. Seal kündis Uku Uusberg põldu. Või võtame praegu välja tulnud „Buratino“ Olav Ehala ajatu muusikaga. Kutsuti seda lavastama ja siis mõtlesin, et mida ma sellega teen, sest seda on ju Eestis mitmeid kordi varem juba lavastatud. Hakkasin siis lugema ja avastasin, et tegemist on piiblilooga, mida ei ole varem „Buratino“ juures rõhutatud. Seni oli sellest tehtud klounaad. Mina leidsin, et see on lugu headusest ja kurjusest. Carabass on Mefistoteles, Papa Carlo ei ole Mefistoteles jne. Nüüd on küsimus, et kuhu see süütu väike laps läheb? Kas ta läheb kõigi pahede poole või valib teise tee. Kes sellest aru saab, see saab, kes ei saa, see ei saa. Tavaliselt keegi ei saa. (Andres naerab mõnuga)

„Buratinos“ on olemas kõik klassikalise commedia`del`arte tegelased – Malviina, Pierrot, Arlekiin. Kellena sina ennast kõige rohkem tunned?
Ma olen mänginud Carabassi „Vanemuise“ „Buratinos“. Aga kellena ma ennast kõige rohkem tunned, see on küsimus?  Ma olen ennast liigagi tihti tundnud Arlekiinina. Lähme ja teeme ja särame. See vist tundub liialt kerglane.

Kas sa hoiad maailmal sinu ümber pidevalt pilku peal või lased sellel endast mööda minna?
Ma jälgin kogu aeg elu meie ümber. Ma loen lehti igapäevaselt ja panen selle info põhjal kokku oma lood. Mis mul puudu jääb, on oma seisukohtade kõvahäälne rusikat lauale lüües väljaütlemine. Kursusevend Artur Talvik juba teeb seda. Mul ei ole vajadust osaleda  ühiskonna protsessides, näidata näpuga ühiskonna mädapaisetele, ironiseerida või olla oma lavastustes sotsiaalelt aktiivne, mida teeb kõige teravamalt teater NO99. Ma ei sütti sellest sõnumist, et kui halvasti kõik Eestis on.
Kas sa siis tõesti ei ole kurb, et sa ei ole Eestis arvestatav arvamusliider?
Ei ole jah. Mulle on pakutud, et pea seda kolumni või kirjuta meile sellest artikkel. Üldiselt ei ole mul väga madal enesehinnang, aga selle koha pealt ütlen ma küll, et keda see huvitab, mida üks Dvinjaninov arvab asjadest. Mul ei ole seda vedru, mis paljudes on , kes oma kodukandis või kogukonnas ehitavad, parendavad, muudavad, arendavad. Mul ei ole seda vedru. Ju ma olen siis ka nii laisk. Ma teen seda nagunii, aga läbi oma lavastuste. Ma kirjutasin „Buratino“ lavastusse Papa Carlo suhu mõtte, et tee teistele seda sama, mida sa tahad, et sulle tehakse. Seda pole seal kunagi olnud ja ma olen kindel, et nii mõnigi laps kuuleb seda esimest korda ja äkki talle jääb see siis meelde. Inimestele on jäänud mulje, et sa pead kõige kohta kogu aeg midagi arvama. Andke mulle nüüd andeks, aga ei pea.  Sa oled nagu süüdi, kui sul ei ole oma seisukohta. Iga asja kohta oodatakse sinu käest valmis seisukohta. Aga see ei pea nii olema. Oma mõtteid saab väljendada ka palju diskreetsemalt kui otse lajatades.
Ma olen ka seda meelt, et inimene võib ja peab julgema oma seisukohti muuta. Algul mõtled üht, aga uut infot saades mõtled oma vaated ümber. Poliitikas nimetatakse selliseid tuulelippudeks ja siis nad ei julgegi oma lollidest ideedest enam taganeda. Minu meelest näitab elu muutustega kaasaminemine hoopis inimlikku arenemisvõimet.
See võib näidata ka argust, et sa ei julge oma arvamust välja öelda. Nii arvavad need, kes julgevad välja öelda. Miks sa ei ütle, otsusta ära, kas sa oled Rail Balticu poolt või vastu, kas sa oled tselluloositehase poolt või vastus, kas sa oled EKRE poolt või vastu. Ütlen ausalt, et mind huvitab vaid, et Eesti oleks vaba ja iseseisev. Nüüd tuleb muidugi mõni ja ütleb, et kus see Eesti siis vaba on, ta on ju Brüsseli nööri otsas. Minu jaoks on Eesti vaba ja kuni ta seda on, ei ole vahet, kes meid sealt ülalt juhib, sest see kõik on nagunii ajutine.
Kas sind siis ei häiri, et meil ei ole arvamusliidreid. Nii kui mõni suudabki rahva usalduse võita, tõmmatakse ta poliitikute ja ajakirjanduse poolt kohe ribadeks. Seda näitasid hästi viimased presidendi valimised. Ükski väärikas kanditaat omavahel nääklevatele poliitikutele ei sobinud ja pandi pukki rahva jaoks tundmatu välismaa ametnik.
Seda ütled sina ja paljud minu tuttavad arvavad ka samamoodi. Minu jaoks oli seal kanditaatide seas president olemas ja seepärast tekitas see poliitikute omavaheline kemplemine väiklaste asjade pärast pahameelt küll. Samas aga, kus seda poleks.
Eesti on rahvusriik ja rahvuse püsimise aluseks on omakeelne kultuur ja haridus.
Keel ongi kultuuri alus. Eriti kui keele amplituud on nii väike. Omakeelne kultuur on ülioluline. Oma kirjandus, sõnateater, emakeelne muusika. Sõna on rahvuskultuuris väga oluline. Sa võid teha maali , skulptuuri või mõne muu taiese, mis toobki Eestile maailmas suurt kuulsust, kuid keelel või traditsioonidel põhinev kultuuril on rahvuse jaoks eriline tähendus. Oma keele ümber olemisel on väärtus.
Mis seisus on Eesti kultuur?
Eesti kultuur on väga heas seisus.  Meil on toimivad laulupeod, pisarateni liigutavad tantsupeod. Ma ei ole ju tantsija, aga käisime „Kaunimate“ kambaga ühe rahvatantsujuhi juubelil mängimas ja kui ma imetlesin, kuidas nende tantsijate silmad särasid tantsides. Ämm tantsis siinsamas Jõgeval toimunud Naistetantsupeol ja me siis ka vaatasime seda ja see oli vapustav. Laulupeo lõpus toimuv on hingeliselt raputav. Kuidas siis saab küsida, et millises seisus on eesti kultuur. Ta õitseb. Ta pole kunagi sajandite jooksul õitsenud nii nagu täna. Võib-olla. Ma lisan alati lõppu võib-olla, sest ma ju päris kindlalt ei tea seda.
Eestis on hetkel 23 riikliku etendus ja kontsertasutust. Seda on tegelikult vapustavalt palju.
Pluss vähemalt teist sama palju veel eraõiguslikke asutusi, nagu Emajõe Suveteater. Saabuval suvel on Eestis 60 uuslavastust. See on minu ideaal. Kui ma hakkasin suveteatrit tegema 22 aastat tagasi, siis ma tulin Soomest, kus suve jooksul oli 200 lavastust. Ma rääkisin seda siin, kus Linnateatri õues oli „Musketärid“ ja aasta hiljem tegime „Robin Hoodi“, ja keegi ei uskunud, et see on võimalik. Ma ütlesin, et on küll, sest 1930ndatel mängiti suviti igas Eesti külas näitemängu.
Tänaselgi päeval toimetavad rahvateatrid hoogsalt. Ainuüksi Jõgeva ümbruses tean ma kolme suvelavastust – Pedjal, Maarjas ja Kuremaal.
Ole lahke. No mis see muud siis on, kui õitsemine. 20 aastaga on jõutud sinna, et on huvi ja on aega, on majanduslikku ja vaimset kapatsiteeti tulla kokku. Tule Arlet või Juhan ja teeme meie külas sellise pulli asja. Igas külas on kindlasti omad ettevõtmised. Meil siin on väike küla. Siin elab … siin ei elagi õieti kedagi. See mulle muidugi meeldib iseenesest. Igal juhul on see kõik kultuuriline õitseng. Iga üks võib raamatu kirjutada ja selle välja anda. Ei tea, kus ta raha leiab, aga tal on see võimalus seda teha. Meie „Kaunimate aastate vennaskond“ sai 25 aastaseks ja andsime sellega seoses 27 kontserti üle Eesti. Kõik on välja müüdud.
Vaatan, et lisaks kultuuripõllule künnad ka päris põldu.
Natuke ikka. Kartuli panime maha. Meil on pärlkanad ja kukk ka. Munad on omast käest võtta. Kasvuhoone on ka, aga see on Ingridi rida.
Kes sa siis tegelikult oled – lavastaja, näitleja, koolitaja, aednik, laulja?
No kes ma siis olen. Täna tegin ühe esinemise koolituse. Lisaks teen näite- ja häälekoolitusi. Mul on sellel nädalal neli koolitust. Ma ei saagi nimetada oma põhilist tegevusvaldkonda. Seda ei ole. Neid asju, mida ma elus teen, ei tee ma selle pärast, et elus püsida või kütet maksta. Ma teen kõike seda suure rõõmuga. Vahel ei ole tahtmist rahva ette minna, aga kui näed nende säravaid silmi, siis käivitub ka endas mingi vedru. Mulle meeldib inimesi rõõmustada. Kogu selle rahva või kaamerate ees olemise vastandiks on siis siin kodus olemine.
Kuidas sa käivitad endas selle vedru, mis käima tõmbab, kui tõesti on periood, kus väsimus murrab?
(Andres mõtleb pikalt). Ilma püssirohuta ei maksa lasketiiru minna. Mulle meeldib väga muru niita. Põristan traktoriga suure rõõmuga. Ma kuulsin hiljuti ühe lähedase käest, et see ei pidanud töö olemagi (Andres muheleb) . Lisaks meeldib mulle reisida ja maailma avastada. Käisime hiljuti perega Itaalias, kevadel käisime veel Egiptuses.
Vaata inimene läheb mööda teed. Keegi teil siin siis ikka elab.
See on naaber. Küla ise asub peamiselt teisel pool jõge. Seal on mitu maja ja väga toredad naabrid. Seal on Taavi pere, kelle on Ingeliga sama vana laps. Siis on Tõnu pere. Tõnu sõidab oma Fergusoniga siia ja tõmbab kartulivaod sisse. Siis on arstipere, kes elab kohe ümber nurga. Õhtul läheme Naabrimare juubelile. Selline külaelu toimib väga hästi.
Kui sulle antakse 1000 euri vabalt annetamiseks, siis kellele sa selle annetaksid?
Ma seal näosaates ju korra ikka võitsin ka ja annetasin. Aga kui taas selline võimalus oleks, siis vanemliku hoolitsuseta lastele. See on mind kõige rohkem puudutanud. Tegime etendust „Hulkur Rasmust“ Mäe lastekodu kõrval ja see läks hästi hinge.
Kas sa oleksid oma tööd nõus tasuta tegema, kui sellel on ilus ja õilis eesmärk?
Ikka. Me teeme seda pidevalt. Alles hiljuti esinesime Tartu Maarjamõisa haiglas kõigile arstidele ja patsientidele. Siis oleme käinud Liiva vanadekodus, kus on päris eakad inimesed. SOS-lastekülla kutsuti, kuid kahjuks sellel korral kuupäevad ei klappinud. Teeme ikka, kui on aega.  Aeg on alahinnatud väärtus. Elasin praegu poolteist kuud Tallinnas ja ei näinud vahepeal oma inimesi. Ma võiksin ju kogu aeg kuskil käia ja midagi teha, aga keegi on siis kodus väga õnnetu.
Kuidas sina oma peres armastust elus hoiad?
Kuidas me hoiame armastust, Ingi? (Esimest korda saab sõna kogu aeg Andrese kaenlas istunud Inderli . „Hoiame kõik koos kokku“, kostub vastuseks Andrese pöördumisele.) Teeme koos sauna ja siis hüppame kõik koos tiiki ja siis köhime öö otsa, nagu täna oli? (Inderli ainult naeratab.) No kuidas me siis hoiame. Sellest võib ju palju lugeda, et mida teha ja kuidas suhet värske hoida, aga ega meie ei teegi midagi erilist. Me mängime alati õhtuti õhtumänge, mida on kokku seitse.  Me ei tee teadlikult midagi. Sa tunned ennast nende inimestega hästi ja see on väga mõnus. Teed koos ühiseid asju ja tunned ennast hästi ja see ongi hästi. Leia endale õiged kaasteelised ja saadki käia muretut eluteed.
Mis sind elus häirib?
Pidev häda. Probleemi otsimine, probleemi tekitamine, see jutt, et kui halvasti kõik on. Kui halb on elu Eestis, kuidas kultuur sureb välja, kuidas kõik rändavad välja, kuidas külad on välja surnud ja midagi ei toimu. Nii hirmsat aega pole Eestimaa varem näinud ja see on lõppu algus. Mind häirib, kui inimesi kogu miski häirib. Geid, mehed, naised, metsad, palgalõhe, küll on ikka palju probleeme, mida inimesed armastavad.
Kas sa oma teatris maksad ka naisnäitlejatele vähem?
Kindlasti mitte, aga on olukordi, kui nad küsivad vähem. Soorollid on ju nii jaotatud, et mehelt oodatakse, et ta ehitaks maja valmis. Naiselt üldiselt ei eeldata, et ta peab maksma laenud, ostma autod, panema talverehvid alla, koolitama ja panema riided selga. Meestelt seda eeldatakse. Naistelt eeldatakse teisi asju, mis on ka väga aja ja töömahukad.
Mis sind täna rõõmustab?
Rõõmustab, et lapsed ja teised lähedased on terved. Rõõmustab, et on nii ilus ilm. Ma olen seoses suveteatriga muutunud harrastusilmateadlaseks. Jälgin erinevaid kanaleid. Palju on asju, mis rõõmustavad. Kurvastavaid asju on hulka vähem.
Kus siis teatrihuviline sind näha saab või milliseid kultuurisoovitusi saabuvaks suveks annad?
Kutsuks kõiki ikka Emajõe suveteatrisse. Juulis esietendub tõeliselt pöörane etendus „Tsaar Saltaan“. Lavastuses astuvad publiku ette kolme erineva teatri näitlejannad oma parimas kõrgvormis: Marika Barabanštšikova Vanemuisest, Karin Tammaru Endlast ja Terje Pennie Ugalast. Kõigile teada-tuntud Puškini muinasjutt koos pööraste süžeekäikude ja värvikate karakteritega kantakse ette vaid kolme näitlejanna poolt. See nõuab neilt üliinimlikku ümberkehastumisvõimet ja oskust panna mängu kogu oma näitlejaarsenal. Mängupaik on maagiline – õigeusu kirik koos säravate sibulkuplite ja kulunud fassaadiga mõjub kui igavikuliselt lagunev maal, kuhu Puškini tegelased on varjunud maailma eest. Pühade Aleksandrite kirik asub Tartus Karlova linnaosas Sõbra tänavas. Lavastusele on andnud heakskiidu piiskop. Seega, on loota, et ilm tuleb ilus!. Lisaks „Tsaar Saltanile“ kutsun noori teatrisõpru juba viiendat aastat etenduva „Üle linna Vinski“ etendustele.
Tuleb tulla. Loodan, et ilm teid soosib ja tuleb kaunis suvi.


Andrese pere õhtumängud.
1.       Pallikull. Jooksed ja siis pead teist palliga viskama ja igaühel on kolm elu.
2.       Trifaa (põhjaeestlaste ukakas). Seda mängitakse ka õues, puu juures.
3.       Härra Hunt. See on Andrese lemmikmäng. Seda mängitakse nii, et üks inimene istub toolil seljaga teiste poole, kes seisavad rivis. Seisjad küsivad kooris „Härra Hunt, mis kell on?“. Hunt siis vastab , et üks või kaks, kuni kümneni. Siis kõik imestavad, et oo kaks ja astuvad kaks sammu Hundile lähemale. Imestamine on Andrese lemmikkoht ja selle on ta ise mängule lisanud. Kui Hunt vastab, et „Kell on 10. On söögiaeg“, siis võivad teised liikuda ja hunt peab kellegi kinni püüdma. „See on ülijabur mäng. Jaburuse kehastus“, lisab Andres.
4.       Pimesikk. See Andresele ei meeldi, sest see on ebakindel mäng.
5.       Rebane, rebane, üks, kaks, kolm. See on sama mäng, mis heeringas, heeringas, üks , kaks , kolm.
6.       Haned, luiged, tulge koju. Ei saa tulla, hunt on ees.
7.       Ingeli leiutatud mäng, kus inimene seisab kinnisilmi ja peab siis ära arvama, mitu kätt või jalga teised tema küljes hoiavad.