Kuidas mõtestada usuelu ja kirikuelu seost?
Ma tulin Usuteaduste
Instituuti kristliku kultuurilugu õppima sooviga oma mõttemaailma korrastada.
Nagu oleks kõigest kuulnud ja nagu teaks keskmisest inimesest enam, aga ometi
ei moodusta minu teadmised tervikut. Kujundlikult öeldes on teadmised nagu
tellisehunnik hoovil, mis maksis kallist raha ja isegi tuule eest varjab, kust
iga kivi saab välja võtta ja teise kohta asetada. Kuid tellisehunnik ei ole
siiski müür, kus üks kivi on teisega seotud ja mis moodustab tugeva aluse, kuhu
rajada juba järgmine korrus ja katus. Õppimine on viinud minu harali teadmistes
paljud asjad paika või seostesse. Korraga olen aru saanud, miks teatud
protsessid või sündmused on toimunud või mis on nende olemasolu tingimusteks
olnud.
Ma vabandan, et räägin
endast ja mitte ette antud teemal, kuid just eneseni viisid mind loengute
tarvis loetud kirjandus ja mõtterännakud. Seepärast jätkan. Ma olen alates
keskkooli lõpust olnud teadlikult usklik inimene. Ma olen enesele tunnistanud
Jumala olemasolu ja otsinud märke Jumalast. 1990ndate algul tekkis Eestis
pöörane usuliikumiste laine, kuhu lasin enesegi haarata. Ja Jumal lahustus
erinevate liikumiste ja õpetuste vahel ära. Korraks kadus ind leida Jumalat,
sest võltsjumalikkust oli ümber palju ja tundus, et see asendab suurepäraselt
päris Jumalat minu hinges. Mingil hetkel taipasin, et olenemata usuliikumisest
või õpetusest räägivad kõik tegelikult ühte keelt erinedes vaid detailides.
Nagu on öeldud, et kõik, mis erinevates religioonides on sarnast, on hea ja
see, mis neid teistest eraldab, see on reeglina halb. Kõik jutustavad lugu ühest
ja samast heatahtlikkust loojast, eluandjast, saatusekujundajast ehk Jumalast.
Religioonimaailm
meenutab riiki, mis on tema kõigi kodanike jaoks üks, aga ometi igaühe jaoks
veidi omanäoline. Kui kuulata erinevate valitsevate erakondade seisukohti, siis
kõik on pühendanud riigi teenimisele, kuid neid kuulates oleks nagu tegu
erinevate riikidega. Usuturul toimub sama. See teadvustamine oli minu jaoks
pöördelise tähtsusega. Ma ei pea leidma enesele mingit kirikut, minu Jumal on
minu südames. See ongi tempel. Mõneti sarnanes minu Jumal Lev Tolstoi Jumalale,
kelle jaoks Jumal oli Armastus. Tolstoi tunnistab, et Jumalat ei ole keegi
kohanud ja me suuda mõista teda, kuid me saame läbi armastuse temaga läbi käia.
„Kui me armastame, siis Tema on meis ja
meie Temas. Hakkame alati armastama
kõiki nii mõtte, sõna kui ka teoga. Selles ongi Jumala avitus ja kõrgeim hüve“ („Elada praegust hetke“ lk 30). Sest Armastus
on nii suur tunne, et seda on võimalik esile kutsuma ainult Jumal ehk Armastus
on kõige otsesem märk Jumala olemasolust. Kui minus on Armastus, siis tähendab,
et Jumal on mind puudutanud ja ainus viis hoida jumalikkust eneses on armastada
kõike tema loodut.
Ometi vajas Jumal minu
südames kogudust ja pühadust. Seepärast astusin alati , kui võimalik sisse pühakoja
uksest. Mulle sobisid kõik pühakojad – katoliku, luterliku, õigeusu, sünagoog,
budistlikud või hinduistikud templid jne. Ma tundsin kõikjal, et Jumal on minu
juures. Ma tegin oma Jumala otsingutes
rahu ja leppisin olukorraga minnes oma eluga edasi. Minu Jumal oli minu südames
ja me saime hästi läbi. Seepärast tundsin rõõmu lugedes Wildfried Härle mõtet: „Me peame õppima ka ise end aktsepteerima,
kuigi me (vahest pareminigi kui teised) teame, et meis on nii mõndagi, millega
pole kõik korras, mis on häiriv või koguni aktsepteerimatu.“ Ma tean, et
minu mõttemaailm ei pruugi olla õige, ma tean, et ma olen alles teel
kujundamaks oma maailma, ma tean ka , et minu elust kogetud tarkused ei pruugi
kattuda kaaskodanike omaga või häirivad need mõtted koguni teisi. Kuid need on
minu mõtted ja tunded, mida eirates läheksin vastuollu iseenesega.
Õnneks võivad
seisukohad inimese elus muutuda ja uut kogedes suisa vastandlikeks muutuda. See
omakorda kipub inimesi häirima, sest tihtipeale arvatakse, et inimene ei tohi
areneda ja selle eest, mis korra öeldud, pead lõpuni vastutama. Teekond
Jumalani samas ei peagi lihtne olema, sest sellel teel liialt on segajaid. Peab
läbima keeruka teoloogilise, religioosse, teadusliku teadmiste labürindi, et
jõuda tolstoilikule arusaamisele, et Jumal on Armastus. E.Jüngel on kirjutanud:
„Milline inimene ma tõeliselt olen, selle
üle ei saa otsustada ükski maine instants. Selle üle ei saa otsustada isegi
mina ise. Otsus isiku olemise üle ei ole ühegi maise isiku ja instantsi
meelevallas. Sest isiku olemise üle saab pädevalt otsustada ainult see, kes
teeb isiku isikuks. Ja see on Jumal üksi.“ (Inimlik inimene, 1985). Seega
ei tohi mina kulgejana lasta ennast segada võõrastest arvamustest või välistest
mõjututest. Minule ilmutab end Jumal sellisel kujul, nagu ta hetkel arvab
kasulik olevat. Minu ülesanne on hoida meel vaba ja lasta end juhatada valguse
poole. Tuleb unustada kriitika ja vaen olemasoleva kohta ja tõdeda, et Jumal on
Armastus.
Ühel päeval kutsus mind
enda juurde minu vanaema ja usaldas minu kätte meie perekonna käes 200 aastat
olnud Piibli. Ta usaldas selle mulle tingimusega, et ma hoian seda ja pärandan
edasi. Selles pühas raamatus on peidus võimas energia , mille on sinna põlvkondade
kaupa jätnud minu esivanemad. See energia on tunnetatav, kui Piibel kätte
võtta. Selle teadmise tunnetamine, et me oleme eostatud elusate organismide
poolt aastatuhandete taha tagasi, tekitab aukartust. Me ei ole kerkinud mullast
ega sadanud taevast, vaid meie tee Jumala poolt looduna on reaalne. Kõik meie esivanemad kuni
Jumalani välja olid reaalsed inimesed oma tunnete, mõtete, kogemuste ja
teadmistega. Kõik see pärandusena saadud pagas on jõudnud tänaseks minuni. Kett
minu ja Jumala vahel on pikk, kuid see on reaalne. Nüüd oli minu kätte jõudnud
Püha Raamat, mis kandis endas tükikest ajalugu minu põlvnemise loos. Hakkasin
huvituma Piiblist ja neist raamatu tarkustest, mille varal nägid ja seletasid
enese jaoks maailma minu esivanemad.
Jumal minu südames jäi samaks, kuid nüüd lisandus minu inimeseks olemisele huvi
ristiusu ja eelkõige ristiusus ajaloo vastu. Kes olid need inimesed, kes on
minu Piiblit käes hoidnud ja miks on sellel minu jaoks nii suur jõud?
Jätan hulga vahele ja
jõuan tänasesse päeva. Eberhard Jüngel märgib, et „usk on Lutheri järgi hoopis meie elu teo- ja saavutusseose
elementaarne katkestus. Usus usaldab inimene hoopis täielikult Jumala tegu ehk
siis Jumala loovat sõna.“ ja jätkab mõne aja pärast „kristlane ei ela eneses, vaid Kristuses ja oma ligemeses, vastasel
korral ta ei ole kristlane.“ (E.Jüngel „Inimlik inimene“, 1985) Luterlik
Jumala seletus ei veennud mind. Miks? Ma tõesti soovin tunda Jumalat sellisena
nagu teda tunnevad luterlased, kuid kõik seni loetu ei ole mind veennud. Ma
külastan kirikuid , vestlen tuttavate kirikuõpetajatega, kuid keegi ei ole
mulle suutnud usutavalt mulle selgitada luterlikku kolmainu põhimõtet. Minus on
küsimus, millele pole leidnud rahuldavat vastust – On Jumal, kelle olemasolus
ma ei kahtle, kuid kelle huvides oli mängu tuua Jumala poeg? Miks Jumal tappis
oma poja, kui ta ikka oli Jumala poeg, teades, et ta ärkab kolme päeva pärast
taas? Selline silmakirjalikkus inimestega manipuleerimisel ei tekita just
positiivseid emotsioone. Minu Jumal nõnda ei teeks. Ja ma tõdesin iseeneses, et
nii kaua kuni kõneldakse Jumalast, on minu jaoks kõik selge, aga kui kaasatakse
Poeg, siis läheb loogika peas sassi. Kuidas ma elan Kristuses, kes pole isegi
Jumal?
Otsisin vastust oma
küsimusele, kuid põrkusin taas vastus mõistetamatuse müüri. Kas kõigi kiriklike
selgituste juures on vaja kasutada keelt, mida on raske mõista, nagu on ilma
eelneva kogemuste lugejal raske mõista Piiblit ennast? Piibel on täis
tähendamissõnasid, sümboleid ja märke, millest lugeja üle libiseb ja mis
muutuvad mõistetavaks alles peale asjatundlikku seletust. Me põrkame pidevalt
mõistete valesti mõistmise seina vastu, mis takistab meil olla osa kogudusest.
Siin omakorda vallandubki inimeses jõuetu protest, kuna temalt on röövitud tema
isiklik arvamus või kogemus. Sest ka minul Pühakirja lugejana tekib oma
emotsioon, teadmine või kogemus. Raymond Ruyer tõdeb oma „Psühhobioloogias“, et
me lähtume maailma seletamisel iseenda kogemustest pidades neid lõplikeks, kuid
tark on see, kes ei eelda, et kogu maailm piirdub vaid tema kogetuga. Kas
Piibli tähendamissõnadel saab olla erinevaid seletusi, mille poolest on minu
tunnetus halvem näiteks mõnest kirikuõpetaja omast. Lektor Ergo Naab sõnas
loengus: „me ei tohiks unustada, et
Piibel on siiski ligemale 2000 aastat vana ja keel, mida seal kasutatakse
vastab tollastele normidele.“ Kui me tänasel päeval hakkame seda
kaasajastama, kas siis on ikka tegemist päris sama pühakirjaga ja kas kõik see,
mis meile on Jumala poolt läbi pühakirja antud on ikka sama. Probleemi on
täheldanud ka Wildfried Härle oma traktaadis „Õigeksmõist täna“: „Mis puudutab mõistmist takistavaid keelelisi
tegureid, siis tuleb märkida, et mõiste „õigeksmõist“ on ise esimeseks komistuskiviks
– mitte sellepärast, et see meie igapäevases keelekasutuses nii harva ette
tuleb, vaid seal kus meie teadus- ja argikeeles õigeksmõistust või
(enese)õigustamisest kõneldakse, peetakse silmas midagi hoopis muud, lausa vastandit
sellele, mida mõtlesid Paulus ja Luther.“ Ehk ajas ja lähtuvalt inimese elulistest
kogemustest võib mõistete tähendus muutuda. Nõustun, et ilma eelneva õpetuste
või taustateadmiseta ei ole minul võimalik osa saada algsest heebrea või
kreekakeelsest algtekstist. Sisenedes piibellikku tähendamismaailma vajan seega
igal juhul juhatust. Aga kes võtab endale lõpliku õiguse anda mõistetele
kõigile ühiselt arusaadav sisu?
Ja olengi
kohustuslikuna pealkirjas etteantud terminite vangis. Mis siis õigupoolest on
kirikuelu? Piiskop Urmas Viilma tõi raadiointervjuus ERR saatele „Kirikuelu“
välja kiriku kolm tähendust. Esiteks kirik kui hoone, kui füüsiline ja kõigile
käega katsutav objekt. Teiseks kirik, kui seadustatud organisatsioon maistest
seadustest lähtuvate kohustustega. Kolmandaks kirik, kui kogudus ehk kristliku
religiooni järgiv inimrühm. Kindel ja selge on vaid teadmine, et kirik on
ainult kristluses kasutatav termin.
Seepärast pean
vajalikuks selgitada oma nägemust kirikust. Minu jaoks on kirik eelkõige
kogudus. See on teatud rühm inimesi, kes jagavad sarnast usulist kogemust ja
kes on valinud ennast teenima õpetaja. Kogudusel võib olla oma ajalooline
kirikuhoone, kuid ka ilma hooneta koos käies on nad ikkagi osa kirikust. Samas
on küsimus, et kas kirikuks ehitatud hoone, millele on antud uus funktsioon, on
ikka veel kirik. Mina käisin terve noorusaja treeningutel kirikusse ehitatud
spordisaalis. Minu jaoks oli tegemist spordisaaliga ja ma ei tundnud kordagi
sealt , et ma kuidagi rikuks jumalikku rahu. See tunnetus, mis ka varemetes
kabelites oskab näha ja tunda püha hingust, tekib koos inimliku elukogemusega.
Tänasel päeval nähes lagunevat või veel hullem konserveeritud pühakoda tunnen
hinges valu. Seepärast , kui öeldakse kirik, siis kangastub silmade ees pigem
inimene või isegi altarimaal, kui hoone või organisatsioon. Olen sama probleemi
ees , kui räägitakse riigist. Öeldakse, et riik keelab või riik toetab. Aga kes
on see riik? Riik on ju inimesed. Piiridega ääristatud mullapind ei ole riik.
Riik on inimesed ja ka otsuste taga on inimesed. Ka selle otsuse taga, et see
maalapp siin on meie riik, on ikka inimesed.
Minu süda rõõmustas
lugedes Thomas A. Põdra mõttetera: „Usk
ei ole pime allumine kiriku institutsioonile (reguleeritud ühistegevusele),
vaid selles osalemine ja sellele pühendumine südames särama löönud evangeeliumi
kirka valguse tõttu. Selles valguses saab mõistetavaks ka kiriku institutsiooni
ja selle kujundamise olulisus. Teisiti: kirik tahab olla alati, ka
ametkondlikus-institutsionaalses mõttes, enesekriitiline – evangeeliumi juurde
tagasipöördumise ja sellest lähtuvalt suunaleidmise tähenduses –, aldis
patutunnistusele ja meeleparandusele.“ („Usukultuur evangeelses-luterlikus
vaatevinklis“ lk 482, Tallinn 2018) Ehk kirik hakkab elama läbi usu. Ehk veel –
kogu religioosse kultuuri aluseks on usk, mis mõtestab kogu käega katsutava ja
silmaga nähtava maailma. Spordisaaliks muudetud kirik on spordisaal, kuni seal
pole usku. Jumala teenimisele suunatud tegevus ka mitte religioosses ruumis
pole samas vähem religioosne kirikus läbiviidud teenistusest. Seega on kirik eelkõige kogudus ehk inimesed
ja seeläbi ka inimesi koondav organisatsioon. Mulle väga meeldib T-A.Põdra
arvamus, et kirik TAHAB olla enesekriitiline. Soovides olla elav kasvava
liikmeskonnaga tulevikku selgelt vaatav organisatsioon peabki olema ülimalt
enesekriitiline. Piibel ei saa ega tohiks olla antropoloogiline teos, mille
abil jutustada minevikku või otsida tõlgendamisvigu. Piibel koos oma õpetusega
peab olema elav teos, mis on arusaadav igale inimesele ja kõnetab igaüht. Kõiki
ehk veidi erinevalt, kuid Piibel ei tohi jätta puudutamata kedagi. Me elame
kristlikus ilmaruumis, kus elasid ka meie esivanemad ja kogu meie maailmapilt
on kujundatud piibelliku õpetuse alusel. Tahame seda või mitte, usume Jumalat
või mitte, loeme Piiblit või mitte, aga kristlikust vundamendist meie
elukorralduses mööda ei saa. Piibel on tänaseni meie elukorraldust kujundav
autoriteet. Isegi kui me seda ei tea või ei taha tunnistada. Piibli autoriteedi
aluseks on tema jumalik päritolu ja mitte see, et kirik nii kuulutab. Piiblile
tuginevat autoriteeti peaks kristlik kirik palju rohkem kasutama ühiskondliku
elu korraldamises. Moosesele antud 10 käsku on tänaseni kõige parem inimese
elukorralduse alus ja seda tuleb ikka ja jälle meelde tuletada.
Kuid tulen tagasi
kiriku aluseks oleva koguduse juurde. Kes kuuluvad ja kuidas saada koguduse
liikmeks? Kas selleks, et saada koguduse liikmeks piisab vaid usust või on
selleks vaja midagi veel? Kas kogudust on võimalik omakasu eesmärgil omandada?
Üks vastuse variante on peidus Wildfried
Härlel: „Kes otsustab õigupoolest viimselt selle üle, kas mind
aktsepteeritakse, kas ma olen omaks võetud? Teevad seda minu kaasinimesed või
mina ise? Või on olemas üks instants, mille tunnustusest või eemaletõrjumisest
viimselt sõltud, mis väärtus on minul, kas ma olen aktsepteeritav ning kas ma
saan seepärast ka iseend omaks võtta ja aktsepteerida?“ (Õigeksmõist täna,
2008). Ehk usuelu ja kirikuelu seos on lihtsamalt öeldes Jumala maailma ja meie
argise maailma suhe. Inimene ei saa sekkuda jumalikku maaima tegemistesse.
Inimene saab ainult usaldada, et see, mida Jumal ette võtab on hea ja vajalik.
Usaldus tuleb aga välja teenida ja kui meil puuduvad märgid, mis annaks Jumala
headest kavatsuste meie suhtes, siis tekivad kahtlused ja inimene pöördub
Jumala teelt kõrvale. Me oleme oma argises elus harjunud asju ajama „müün ja
ostan“ suhetes. Kui ma annan Jumalale oma usalduse, armastuse ja isegi
annetuse, siis tahan ka vastu saada. Kuid Jumal vaikib. Samas inimesed, keda ei
vaeva olemuslikud probleemid, on oma suhetes Jumalasse ja ka teistesse
inimestesse oluliselt vabamad. Nende potentsiaal teostada ennast läbi
religioosse maailma on suurem. Usu tunnistamine vabastab pingetest isikliku
vastutuse ees. „Uskuda tähendab kogu südamest Jumalat usaldada. /…./ Ning kui Jumala
usaldamine ongi see, mis on oluline, sest sellega tunnistab inimene Jumala
Jumalaks olemist ning Jumala ja inimese vahekord seatakse jälle korda. , asetatakse
pea pealt jalgadele.“ (W.Härle, Õigeksmõist täna, 2008). Härle tõdeb ka, et
tänasel päeval on õigeksmõistu õpetuse ehk luterliku kiriku aluspõhimõtte sisu
hakanud tähendust kaotama.
Nüüd siis peakirjas
toodud termin „usk“. Tsiteerin taas Lev Tolstoid: „Miks sa elad? Ei tea. Aga kui sul sellest aimu ei ole, ei saa sa
eladeski teada, mida sul tuleb teha ja mida mitte. Halb on elada sellel, kes
seda ei tea. Aga sellepärast ongi inimesed niikaua , kui on olemas olnud,
mõtisklenud selle üle, milleks nad elavad ja sellest aru saanud, õpetanud
teisi, mida teha ja mida mitte. Vaat just seda õpetust kutsutaksegi usuks“
(„Elada praegust hetke“ lk 16). Loomulikult ei ole see mõtisklus laialt levinud
ega ka akadeemilist äramärkimist leidnud. Kas on põhjustki, kuid see on üks
nägemus inimeselt, kes püüdis mõtestada enese jaoks maailma läbi usu. Ometi
kõlab see tänapäeva usuturu pakkumiste paljususes vägagi aktuaalsena. Usust on
saanud toode, mille võimaliku lisaväärtusena on võimalik maha müüa igatsorti
tooteid. Veel 100 aastat tagasi olid inimesed usklikud ja käisid oma usu
kinnitamiseks igal pühapäeval kirikus. Tänapäeval nimetatakse igas mõttes sama
käitumist elustiiliks ja kiriku asemel käiakse joogasaalis või
meeletreeningutel või kett-turundus koolitusel. Kõiki neid ühendab inimese usk
paremasse homsesse või paremaks inimeseks saamisele. Usk pole tänapäeval kuhugi
kadunud. Usk on vahetanud kuube. Seega on tänavaid täis võimalikke koguduste
liikmeid, kuid aegunud sõnumid viivad inimeste teed kirikust mööda.
Teine mõttekäik usu
teemadel Wildfried Härlelt: „Viimaks
eksisteerib veel kolmaski arusaamist raskendav mõiste: „usk“. Kui Paulus ütleb,
et inimene võib saada õigeks ilma seaduse tegudeta, üksnes usust, siis kõlab
see paljude jaoks nii nagu öeldaks sellega: reformatoorse õpetuse järgi pole
oluline täita Jumala tahet ning teha Jumala poolt kästut, vaid oluline on
üksnes uskuda kiriklikku õpetust s.o. seda tõeks pidada ja sellega nõustuda,
isegi siis , kui ise selle õiguses võib-olla kindlad ei oldagi ehk teisisõnu –
pidada seda tõeks vastu enda südametunnistuse häält.“ („Õigeksmõist täna“
2008). Paulus ei osanud ligemale 2000
aastat tagasi arvata, et kristlus püsib veel aastatuhandeid hiljem. Samuti ei
osanud ta arvata, et kirjad, mille kirjutamisega ta hulga aega kulutas, võivad
kunagi jõuda adressaadini loetud sekunditega. Samuti ei osanud tema oma
naiivsuses kindlasti arvata, et tema heauskseid sõnu Jumala ja usu vastutusest
inimese tegude suhtes, tõlgendatakse isiklikust vastutusest vabastamisena. Usk
tagab igavese elu sõltumata inimese maistest tegudest. See on tänapäeval isegi
ohtlik avaldus, mis jätab varju inimese kohustused järgida kümmet käsku.
Kokkuvõtvalt võib
öelda, et kristlikul kirikul on tänapäeval jäänud jätkuvalt oluline roll meie
igapäevase elu kujundamisel, kuid see mõju on pigem alateadlik. Teadlike
lahendusi tänapäeva probleemidele otsivad inimesed paraku mujalt. Usuelu meie
ühiskonnas pole kadunud, kuid kahjuks on see liikunud väljapoole kirikut. Samas
on olemas potentsiaal otsivate inimeste näol, kes sarnaselt aastasadade
tagusega otsivad vastuseid iseenese eksistentsile. Otsivad inimesed on
pakkumiste paljususes pakutava suhtes kriitilised, kuid seda kindlamad enesele
kohta leides.
Kasutatud
kirjandus:
1.
Eberhard Jüngel „Inimlik inimene“ 1985,
kogumikust „Uuema evangeelse teoloogia põhitekstid“ (Ilmamaa 2013)
2.
Wildfried Härle „Õigeksmõist täna“,
2008, kogumikust „Reformatsioon 500“ (Usuteaduste Instituut 2017)
3.
Lev Tolstoi „Elada praegust hetke“ (päevikud
1909-1910) Tõlkinud Rainis Toomemaa, Johannes Esto Kirjastus 2018.
4.
Thomas-Andres Põder „Usukultuur
evangeelses-luterlikus vaatevinklis“ (Usuteaduste Instituut 2018)