neljapäev, 26. august 2021

Vanaisa Monoloogid

 

VANAISA MONOLOOG 1 Haridusest

Võtsin Piibli ja pilli kaasa. Mis sul elus ikka muud on vaja – Piibel ja pill. Kui ma ka Jumalat ei usu, ei tähenda veel, et ma Jumalat ei karda. Ega kui vaeva ei näe, siis taeva ei saa. Teie olete õpetajad, aga milleks kooliharidus, kui meil on ahju otsas vanaisa ja tema rä

ägib millal ja mida teha! Sest vanaisa kuulis neid tarkuseid oma vanaisalt ja kui mina ahju peale jään, siis saan omakorda kõik edasi jutustada, mida oma vanaisalt kuulnud olen.

Seni kuni inimese maailma seisab vanaisa tarkuste ja piibli tarkuste vahel, ei saa temaga midagi kurja juhtuda. Inimene on inimene ja jääb inimeseks kõigi oma hädade ja rõõmudega, anna talle aabits kätte või mitte.

Sa võid ju kuube vahetada, aga ega sisu sellest muutu. Kuigi maailm meie ümber muutub, kui millessegi väga uskuda  ja seda tõde kuulutada. Kui mitmeid kordi ja pikalt samast rääkida, siis hakkavadki kõik sinu tõde uskuma ja soovitu jõuabki kätte. Eks kass tõuseb ka padjalt ikka siis kui kõht tühi on. Miski peab olema , mis inimest kangiga liikuma lükkab ja sõna vägi on suur. Kas ei ole mitte Piiblis kirjas, et alguses oli sõna ja Sõna oli Jumala juures ja Sõna ise oligi Jumal ja kui Sõna sai väge täis, alles siis tuli peremees ja pani peeru põlema. Kõik algab soovist. Kõik algab mõttest. Samas, kui millelegi päris lõpuni mõelda, siis ei saa ilma Jumala sekkumiseta miski selgeks. Kes me oleme  või kust me tuleme? Aga kui Jumalata miskit selgeks teha ei saa, siis milleks meile kooliharidus, kui meil Piibel laua peal ja vanaisa ahju peal, kes Piiblit seletab.

Vaata, kui õpetaja joob ja asjust ei taipa, pole suurt häda, aga õpilane peab alati kaine olema, sest õppida on raskem kui õpetada. Õpetada võib ka siis , kui ise aru ei saa, aga õppides peab tingimata aru saama. Kool teeb lihtsad asjad keeruliseks. Kool on nagu supp, kus hea ja maitsev puljong keeratakse paksuga segi ja nii ei saa sööja enam midagi aru, sest toidul kaob maitse. Igaüks paneb supile juurde just seda, mis tema meelest oluline, aga lõpptulemus kannatab. Ega lihtsaid asju inimene ei usu, inimese jaoks peab kõik keeruline olema, et ta seda tõsiselt võtaks. Lihtsad asjad on lihtsad ja seepärast inimene neid ei armasta, kuigi lihtsates asjades võib sügavust olla palju rohkem. Kooliõpetaja kardab ka lihtsaid asju ja tahab kõike keerukama näidata, kui asi tegelik ongi. Aga kui õpilane juba lihtsatest asjadest aru saab, siis on elamiseks sellest küllalt. Minevikus ei kahetse te midagi rohkem, kui olete ühe või teise rumaluse tegemata jätnud lausa suure tarkuse pärast. Tänapäeval kuulab õpetaja õpilast ja usub, et viimane teab, mida talle vaja on. Aga noorte inimeste sõnu ei maksa kuigi tõsiselt võtta, sest nemad on halvad inimestetundjad eriti kui küsimuses on nemad ise.

Inimene ei ela tarkusest , vaid oskustest. Ei ole kooliharidusel mõtet  kui sa adra taga käia ei mõista. Kes sa inimeseloom, selline siis oleks? Pole tööd pole vilja, pole vilja, pole leiba, pole leiba pole peret, pole peret pole lapsi, aga lapsed on üldse ainumas ja suurim rõõm selles elus. Võtad nad õhtul põlve peale, kiigutad ja räägid maailma asjust ja nemad küsivad ka, no et kas saksad ka peeru lasevad või on see talurahva eelisõigus. Eks mina siis vastan kuidas oskan. Kord olin just põllult tulnud, kui poiss küsis, et kuidas tähed säravad, et kas neil on sädemed sees, ma ei osanud midagi vastata, siis küsis  jälle, et kuidas viljakõrs teab, et ta peab kevadel nina mullast välja pistma, no kus mina selliseid asju tean. Eit ütles siis poisile, et sa ära sega isa, sa ju näed , et isa on väsinud ja tahab puhata. Aga nii ei tohi, las lapsed küsivad, kuidas nad muidu targaks saavad. Kui mina lapsena midagi valesti tegin, siis sain vanemate käest peksa, et ma parem oleks. No nüüd nuhtlen mina oma lapsi ja eite, kui need midagi valesti teevad. Ikka selle pärast , et nad paremad inimesed oleks. Ei tea, kas nemad peksust targemaks muutuvad, aga endal on hea olla, et oled ikka midagi teinud, et lapsed elus hakkama saaks. Tarkus tuleb ikka tagant poolt.

Eks ma olen plaaninud neid ka kooli panna, aga mis kasu neile sellest tõuseb. Õun maitseb hea, kui puu on tugev. Kehva puu õunad lähevad juba kasvades mädanema. Puu on õuna kodu ja lapsega on samamoodi. Kodu õpetab inimest rohkem kui koolipink ja kui kodu ei õpeta, ega siis koolipinki tarkust anna. Elu õpetab sind igal sammul. Ole ainult mees – pane tähele ja jäta meelde. Ma võin oma vaatluste põhjal  sitahunniku järgi ilma ennustada. Kui hunnik on jääs, siis on külm, kui hunnik on vesine, siis sajab, kui hunnikut pole näha, on udu, kui hunnik on kadunud, siis on tugev tuul.

Mulle meeldib kuulata ja vaadata. Ma mõtlen, et inimesed lugemisega liialt aega kulutavad. Mulle meeldib eluga kursis olla ja sellepärast ei võta ma ajalehte kättegi, vaid lähen tare kõrval külatee äärde ja vaatan. Teinekord vaatan ja ootan mitu päeva, enne kui midagi juhtub, aga mõnikord läheb kohe madinaks lahti. Näiteks. Üks päev sõitis mõisahärra kellegi võõra daamiga tõllal mööda ja ei läinud poolt päevagi, kui juba läks pastori-härra ka vankril samuti mõisa poole. Nii on. Uudised tulevad ise sinu juurde. Ah, kus siin see uudis siis oli? Aga, kes see daam oli? Aga miks läks pärast daami saabumist pastor mõisa. Pärast oli meil eidega mitu päeva arutamist, et kas keegi sureb või abiellub. Eit käis küla peal ja rääkis edasi, mida meie nägime. Kõigil oli asja kohta oma arvamus. Nii see tõde selgubki.

VANAISA MONOLOOG 2 Naistest

Ma olen kuulnud, et maakera on lapik. Ei tea kas, sellel võib tõetera sees olla. Kirikuõpetaja rääkis, et pole vaja kodunt kaugele minna, sest kui liialt kaugele lähed, siis kukud üle serva alla. Ega ma polegi läinud. Kord sõitsin Albu mõisani, aga keerasin otsa ringi, sest tee hakkas juba alla poole minema. Siis ma olin veel noor. Sõitsime peale laulatust kirikust koju. Panin käe naise põlvele. Naine ütles, et nüüd kui me abielus oleme, võid ka kaugemale minna. Ma siis põrutasin kohe Alpu välja, aga siis tuli hirm peale.

Eesti on vaba maa, kus iga mees võib teha täpselt seda, mida tema naine tal lubab. Enne kui kodunt välja tulin, luges naine sõnad peale. „Mõtle, mida sa kirjutad või avalikult räägid. Me peame edasi ka elama. Meie lapsed peavad edasi elama ja tahavad inimestele otsa vaadata. Sinu jaoks on terve minu elu vaid lõbus kõrtsijutt. See pole kõrts, see on elu ja minu elu pole kildude peal väljas.“ 

Hea naine on vaese mehe varandus. Vanemad mehed teavad, et on teemasid, millega ei maksa üldse naisega dialoogi astuda. Kuula ära ja tee nagu öeldakse. Mees on ju laisk, milleks raisata jõudu vaidlemisele, kui see nagunii kuhugi ei vii. Vaidled kulutad jõuda , närve ja aega ja lõpuks teed ikka nagu eit tahtis. Seepärast, kui naine hakkab rääkima näiteks uutest pudrukaussidest võib mees samal ajal vabalt mõelda, et kas teha õhtul sauna ja  võtta väike õlu või mitte või minna  või minna metsa ja vaadata, et kas on loomajälgi näha … „Jaan, kuule Jaan“  „Jah“ „No, mida ma sinuga ikka räägin“.

Vestlus naisega on nagu karujaht.  Viska pikali ja teeskle surnut. Naisel hakkab igav ja ta lahkub. Vanasti rääkisin eidega ka, aga tema enam mind ei kuula. Kui julgesingi midagi vahele poetada, ütleb naine selle peale hoopis „Sa ära hinga nii sügavalt, kui ma sinuga räägin ….  Ja üleüldse ole vait, kui mina sinu arvamust küsin“ ja paneb edasi. Kuigi naised meeste käest küsivad, siis tegelikult on neil vastus enne teada, kui küsimus küsitudki. Ja siis hoia alt, kui sinu arvamus tema omaga kokku ei sobi. Siis on silmad vees ja ainult kukal näha.

Peale seda kui on mulle pika monoloogi pidanud, vaatab otsa ja ohkab „Ütle, mis kasu mul sinust on?“  Seepärast mehed naisi tihti ei kuulagi, sest naise jaoks on oluline jagamise , mitte küsimuse, rõõm. „Me ju rääkisime sellest ja siis ma otsustasin“.  Aga millal mina sain oma arvamust avaldada või millal ta sellest rääkis?

Küsis küll mu käest, „Kas mul on aega rääkida?“. Ma ütlesin „Jaa, Eks ikka ole“. Eit jätkas „Väga hea, kuula siis“. Eidel hakkab mõte tööle, kui tema selle välja räägib. Mina mõtlen asjad enne ikka peas valmis. Eit räägib õhtu jooksul viis mõtet välja, aga kasu pole ühestki. Ma mõtlen ka peas viis mõtet välja, aga kui neist kasu pole, siis välja neid kõva häälega ei räägi. Eidele meeldib vist omaenese häält kuulda. Kuulab siis nagu kedagi teist ja saab vastu vaielda. Raske on sellisesse vaidlusse sekkuda. Öeldakse, et Narri ja naise suud ei suuda kuningatki sulgeda. Aga tegelikult mitte narril pole sellest kasu, et ta  elab kuningakojas, vaid ikka kuningal.

Mehed ehitavad maja aga naised kodu. See on suur vahe. Miski neid ometi seob. Seni kuni naine meest armastab, ei tea temast õieti midagi, aga oota vaid, kuni ta enam ei armasta, siis paistab õige nägu kohe kätte. Nooruse armastus tuleb ja läheb ja ega keegi teagi, kust ta tuleb ja kuhu ta läheb. Need , kes temast loobuma peavad, nutavad, aga kes kätte saavad nutavad sagedasti veelgi rohkem. Pea-asi et leiad õige naise, sest naine on mõnikord mehele sama hea nagu tapakirves, sest mees olgu ta kuningas või ori, on nõnda loodud, et naise käes on ta häda ja õnn, rõõm ja mure, pettumus ja lohutus, põrgupiin ja taevaõndsus.  Armastus on ainus asi, mille pärast on mõtet pingutada, aga sellest saame alles siis aru, kui pole enam kedagi , kelle pärast pingutada.

Eks me oleme ka neid armuvilju tunda saanud. Peale abiellumist sündis kohe poeg. No muidugi mitte päris kohe. Nii ruttu need asjad ka ei käi,  te peaks ju teadma. Kolm kuud läks vahepeal mööda. Ma algul mõtlesin, et kuidagi ruttu, aga siis naine seletas, et kolm kuud enne pulmi ja kolm kuud peale pulmi ja kolm korda kolm ongi ju üheksa. Eks ta nii siis ole. Sünnitustega polnud häda. Esimese lapse puhul pidime eidele nööri ümber kõhu siduma ja kolmanda lapse sünni ajal tõmbasime eide jalgupidi lae alla, et tal kergem oleks. Tavaline asi. Kas on sellel tähtsust, et kuidas laps ema sees küpseb? Pea-asi, et ta terve on. Ega kanapojast kotkast nagunii ei saa.

Kord astus kirikuhärra läbi ja küsis, et millal need lapsed sul sündinud on ja kui palju sul siis neid ka on. Seda ma tean täpselt. Esimene laps sündis kui sügisel hakkasime sigu toitma. Teine laps linaropsimise ajal aasta hiljem, Peeter sündis peetripäeval ja Paap paabupäeval, siis oli aastake vahet ja siis sündisid kaksikud maarjapäeval ja teine paar kaksikuid aastake hiljem tõnisepäeval , möödunud aastane jakobipäeval ja tänavune jaanipäeval. Nii see kõik oli. Inimene sünnib ja sureb liiga ruttu. Õnn ja rõõm on aeglase loomuga, nad ei jõua inimesele järgi. Ikka on inimene enne siit ilmast lahkunud , kui õnn kohale jõuab. Harva juhtub , et õnn inimesega kõrvu kõnnib.

Eit käib mul kirikus laulmas. Seal on ta siis õnnelik. Laulavad kõiki neid kauneid laule ja siis on pärast hing rahul, et oled elus midagi ilusat teinud. Eks igaühele oma. Aga minu meelest on see veider – seisad seal suu ammuli ees. Nii võib ju kärbes suhu lennata. Kirikus käib koor koos, kus on vanad mehed tagareas, kes koorijuhataja rääkides pidevalt hüüavad „Ma ei kuule“. Ees reas on aga naised, kes kurdavad, et ei saa aru. Nii on elus ka naised ei saa aru ja mehed ei kuule.

Ega ma ei tea kui palju ma oma naist armastan või ei armasta. Aga nii palju küll, et ühe korra oleks talle seda pea-aegu öelnud. Ütled ära ja siis on elu lõpuni mureta. Armastus nõuab tegusid, mitte sõnu. Väiksed inimesed peavad ka armastama, nagu oleksid nad suured, sest armastus on see, milles väiksed võivad olla suured. Kõige suuremad. Või mis see armastus üldse on, seda peab veel uurima.

VANAISA MONOLOOG 3 Tervisest

Võtke julgesti maasikaid. Mul eit kasvatab neid hoolega, käib igal hommikul kusega kastmas. Ega nad siis niisama nii suured ei ole. Paned sõnnikut siis viljakõrs sirgub. Oma maalt oma kätega korjatud toit on kõige kallim ja kõige parem. Kui sööd seda, mis su kodu ümber kasvab, siis ei juhtu sinuga midagi. Ei ründa haigused ega kimbuta tõved. Aga noored kipuvad kodunt eemale ja siis on kohe ka haigused ligi. Inimesele on siin kõik antud, aga temal on sellest vähe. Tema trügib ikka kuhugi kõrgemale või kaugemale. Et siis kahetsedes tagasi tulla, sest mullast oled sa võetud ja sinna samasse mulda sa ihkad ka kunagi tagasi. Aga nii kaua peab muidugi elama. Üks kirjamees ütles, et suits ei võta minult minu nooruse päeva , vaid vanadusepäevi ja nendest ei ole mul kahju. (läidab piibu) Aga milleks me elame, kui me oma elu nautida ei saa.

Üks doktor kõneles kord, et pärast sügistöid polegi eestlastel miskit muud teha, kui pimedatel talveõhtutel end kurguauguni rasvast sealiha, mooritud hapukapsaid, musta leiba ning muud raskesti seeditavat kraami täis vitsutada, peale üliohtrasti põletatud viina ja kanget koduõlut juua, pärast seda ent ühetoonilist laulujoru venitada ja veidramoelist jõnktantsu tammuda.

Peale tööd on ikka vaja meel vabaks lasta, et unustada päevaraskus ja tunda ennast härrana. Aga kuidas sa ilma viinata siis unistad. Viin laseb meele vabaks ja kisub sisemusest inimese unistused välja. Meil joodavad emad isegi rinnalapsi viinaga. Ikka sellepärast, et nad terved ja tugevad oleks.

Haigus pidi inimest tabama, kui tema enese eest piisavalt ei hoolitse. Mida need arstid teavad? Haigus on surma käsk. Haigused tulevad inimesele Jumala kättemaksuks või karistuseks. Kui inimene on valel teel, siis saadab Jumal talle häda või õnnetuse. Seda ikka selleks, et meil taas õigele rajale suunata. Kui ma Jumalasõna ei usu, ei tähenda veel, et ma jumalat ei karda. Ega muidu taeva ei saa, kui vaeva ei näe. Loomulikult võib haiguse saata ka kuri silm või pahatahtlik inimene. Siis tuleb külatarga poole pöörduda, et tõvest lahti saada. Aga kuidas tark teab, et tema tark on või kuidas mina tean, et tark tõesti tark on. Sellega on nii, et Jumal on lasknud targal korda saata midagi sellist, millega tavaline inimene hakkama ei saa.  Arutab näiteks ussi sõlmest lahti või rottidel sabad sõlmest. Nii see on. Kui tema siis ravib, lööb ta trummi ja pomiseb segaseid sõnu. Kuidas teisiti siis inimene terveks saab? Hädad võivad tabada inimest ka kõrvaliste mõjutajate toel Suure pärna all täiskuu ööl tabavad sind hirmsad sügelised, mis mööda ihu rändama hakkavad. Selle eest tuleb siis hoiduda. Nelja tee ristis tabab inimest alati äge peapööritus, süda läheb pahaks ja sugugi enam süüa ei taha.

Muidugi on meil kodus ka rohtu igale haigusele. Piiritus, tärpentin, äädikas, väävelhape, püssirohi, elavhõbe, väävel ja juudasitt, mida rahvas teab rohkem kui peerupidur. Tervisega ei või kaubelda.

Mida need doktorid teavad? Üks käis siin ka ja rääkis, et inimene koosneb suuremalt jaolt veest. No anna mõistust – siis peaks ma ju puhta jääst olema, kui püsti seisan. Kuigi vahel on olek päris vedel küll. Päris vedelas olekus on inimene ainult esmaspäeva hommikul, kui pühapäeval kõrtsus on läinud meestega pikemalt. Siis on sulased ka nii vedelad, et voolavad põllule. Nagu vanaisa ütleb, et kõrtsitee on ikka kõige lühem. Kas teil on vahel tunne, et teie pole nagu õiges kotis. Ma mõtlen, et nagu see nahk inimese ümber. Minul on küll. Vahel olen oma mõtetes juba ammu põllul, aga see neetud kott minu ümber, see käänab alles voodis teist külge. Vanaisa ütleb ikka, et pane kotti see, mis sinna käib ja ära hakka toppima sinna seda, mis selleks mõeldud pole. Vahel on tunne küll, et minagi võiks olla kooliõpetaja või kirikuhärra või isegi mõisahärra. Aga miks nii on, et kui me oleme sündinud siia ilma kõik ühesugustena, siis ometi on mõne mehe kuub tema ümber palju uhkem. Kas see kuidas me kasvame mõjutab ka meie elukulgu ja kuidas siis sellest välja saada. Ei tea. Kott minu ümber on juba vana ja kulunud ja mul on tunne, et ta on hakanud läbi laskma. Pean korra ära käima. 

LÕPP

Eestlane on nagu lapitekk. Temas on palju erinevaid värve. Ma istun tihti tee ääres või lesin ahju peal kuulan ja vaatan neid omaenese rahvuskaaslasi ja õiget mõistmist pole ikka leidnud. Mis elukas tema selline on, et mina tema sisse ei näe? Ma olen juba aastaid ilmas elanud ja ringi käinud, nii mõndagi imet näinud, aga tema sisse mina ei näe. Äkki tema polegi päris inimene. Äkki tema pole loomariigist, vaid hoopis osa taimeriigist, sest kas saab inimene oma juured nii kõvasti ühe maa sisse ajada. Tema peab olema puu. Rannamänd, mida kallas ei hoia, vaid kes ise hoiab kallast kinni. Ükski rahvas kuskil maal pole nii kaua ühe koha peal elanud. Ikka liigutakse sõdade eest või loodusjõudude eest, aga see rahvas siin ei liigu. Tema on kinni. Mis varandust nemad selles maas näevad? Ilm on vesine ja külm. Põllusaaki saab kord aastas ja sedagi vaid hea õnne korral. Majad on pimedad, kitsad ja suitsu täis. Võõrad valitsejad vahetuvad, aga see rahvas jääb ikka kohale. See ei ole normaalne. Oma töökuses ja visaduses elaksid nad vähegi paremates oludes jõukate ja valitsejatena. Aga nemad on siin külmal ja vesisel maal. Kiusuks iseenesele.

 

 

 

Lühinäidend. Leivategu

 

LEIVATEGU

Tegelased:

ISA ja POEG

 

Isa parandab raadiot. Üleni õline.

Isa: Vahi nüüd ei lähe käima.

Poeg: Lülita sisse. (Masin hakkab tööle)

Isa: Ma teadsin küll.

Poeg: Isa, ma pean täna leiva kodus tegema, et see homme kooli viia.

Isa: Palu ema. Ta on köögis kuningas või kuninganna. Minu isa rääkis mulle ikka, et sa abiellu inimesega, kes oskab hästi süüa teha. Ilu kaob aga näljatunne jääb.

Poeg: Ema läks trenni. Aga eks ma siis vaatan mõnest kokaraamatust.

Isa: Pole vaja. Eesti mees manuaali ei loe. Saame hakkama. Nii, sa räägid , et tuleb teha leib. Kui raske see siis olla saab? Mida meil selleks vaja on?

Poeg: Äkki vaatan siiski kokaraamatust.

Isa: Poiss, kuula nüüd. Tead, miks mehed ei saa kokaraamatu järgi süüa teha.

Poeg: Ei tea.

Isa: Sest seal algavad kõik retseptid lausega – võta puhas nõu. Raamatud on könnidele. Vesi ja jahu ja sool ja pärm. Pihuga muud mudru ka vahele ja peakski valmis saama. Ega siis ainult leivast söönuks saa, ütles kokk ja pani kotletitaignasse liha ka. Otsi välja kauss. Pane ahi juba sooja. Leivateo juures on kõige tähtsam puhtus. Sa pane põll ka ikka ette. Tuhk ega tolm ei tohi leiva sisse sattuda, sest muidu ei astu sa toitu ja iseennastki.

Poeg: Palju ma jahu panen?

Isa: Pane pihu täis.

Poeg: Sinu või minu pihutäis.

Isa: No võta parem kruus. Kruus jahu, kruus vett,

Poeg: Kruus soola.

Isa: Pane. Ega soolaga saa koonerdada. Las see tainas nüüd olla. Pane pärm klaasi. Sega veega läbi. Vili on alati olnud eestlaste põhitoidus. Jahu on väga kasulik toode. Mäletan, kui noorena jalgade vahelt ära hõõrus, siis sai ikka jahu peale pandud.

Poeg: Kas siis küpses nagu ahjus ja pärast võtsid püksist pätsi välja?

Isa. Ole vakka. Las see pärm nüüd seisab.

Poeg: Mis järgmiseks?

Isa: Sega jahu ja vesi kokku. Sega - sega. Ema palus kord, et kas ta saaks rahus ja vaikuses süüa teha. Läksin siis kööki ja keerasin suitsualarmil patareid välja. Saigi vaikus tuppa. Ega toit sellest paremaks ei läinud. Küll sina oled ikka pirtsakas , arvas ema. Eile sõid makarone ja kiitsid, üleeile sõid makarone ja kiitsid, kolm päeva tagasi sõid makarone ja täna enam ei sobi.

Poeg: Miks sina niisama istud?

Isa: Kes teeb , see oskab. Kes ei tee, see juhendab.

Poeg: Kas ei olnud, et see kes oskab, see teeb ja kes ei oska , see juhendab.

Isa: Oleks mina noorena kuulanud, mida minu isa rääkis.

Poeg: Mida ta siis rääkis?

Isa: Kust ma seda peaks teadma, ma ei kuulanud ju teda. Kui tahad oma leiba valmis saada, siis kuula sina mind. Nüüd sega sool sisse. Las see nüüd jälle olla. Nüüd võta kapist pekk ja lõika kuubikuteks.  Tead, et Baer juba kirjutas, et  „Liha sööb eestlane harva, peaaegu üksnes pühapäevadel. Kindlasti oleks tervislikum, kui see rahvas vähemalt niiskel kevadel saaks rikkalikult liha süüa ja lisaks puuvilju.“ Korralikke puuvilju Eestimaal ju ei kasva, küll on aga erinevaid marju. Lisaks pakuvad metsad rohkelt kõhutäidet. Kui paneks leiva sisse seeni?

Poeg: Ole mõistlik.

Isa: Seened on ehk tõesti liiast. Nii nüüd võta pann ja pane tulele. 

Poeg: Kes see Baer oli?

Isa : Mida teile seal koolis õpetatakse. Tema pani 200 aastat tagasi kirja oma vaatlused eestlaste kohta. Lühidalt öeldes arvas professor, et kõigis meie hädades on süüdi meie elukombed, mis ei ole kultuurrahva väärilised. Näiteks kirjutas ta söömise kohta „Ikkagi olete teie eestlased väga aplad. Juba lapsest peale topitakse kõht liialt täis ja venitatakse välja. Talvel sööb eestlane kaks korda päevas, aga suvel, millal ta varahommikul tööle tõttab, võtab ta kolm toidukorda. Esimest korda varahommikul. Ei maksa mõelda kergele einele, mida meie võtame. Siis kuue tunni möödudes ja siis õhtusel ajal. Söömisel unustab iga eestlane kõik inimväärse ja ei ole võimalik suurema aeglusega selle tegevuse juures olla. Ja peaaegu mitte kunagi, ka kõige rahvarohkema koosviibimise puhul, ei lõbusta nali vaikivat söömaaega.“

Poeg: Vanaisa räägib ikka, et hommik võta enesele, lõuna jaga sõbraga ja õhtusöök anna vaenlasele.

Isa: Jah, aga eestlane õgib nagu poleks tal ei sõpru ega vaenlasi. Minu meelest ei ole 200 aastaga suurt midagi muutunud. Kas sa üldse tead, kuidas saab viljast jahu?

Poeg: Muidugi. Traktor külvab, lehm väetab, kombain korjab saagi kokku, põhupallid jäävad põllule hunnikusse, kuivati kuivatab ja veski jahvatab.

Isa: Lihtne. Aga veel 150 aastat tagasi käis see kõik käsitsi. Kõige pealt raiuti ja põletati mets maha, et sellest põldu teha. Külimitu pealt peoga võttes külvati.  Sirbiga lõigati ja pandi kõrred vihkudesse. Ikka tasakesi, et tera enne õiget aega maha ei pudeneks. Siis viidi koju ja kuivatati rehe all. Siis taoti kootidega vili lahti. Siis suurte sõeladega sõeluti sodi välja. Siis käsitsi käsikiviga jahvatati. See oli kõik käsitöö. Ja kui siis leiva lauale panid, siis pidid teda austama, sest ta oli nii palju tööd nõudnud. Ja kes ei austanud, see sai tukast sugeda. Kui ei austa leiba, siis ei austa ka teist inimest.

Poeg: Miks sul kõik need vanad tööriistad kodus olemas on?

Isa: Äkki läheb elekter ära. Kunagi ei või teada.

Poeg: Sain segatud.

Isa: Kas käsi tuleb taigna küljest lahti? Vanasti saada sellest aru, kui tainas valmis oli.

Poeg: Tuleb küll. Kui keelega takka aidata.

Isa: Väga hea. Nüüd sega pärm sisse. Meie teeme ja sööme tänapäeval rukkileiba, aga vanas Egiptuses, selt kust leiva tegemine pärit on, tehti leiba nisu- ja odrajahust. Egiptus oli kogu Lähis-Ida viljaait. Vanimad leivapätsid, mis on leitud on rohkem kui 4000 aastat vanad. Algselt tehti leiba kuumadel kividel ja alles hiljem leiutati ahi, mille seintel tehti leiba. Seepärast ongi egiptuse leib lapik. Vaata rukis kasvab Eestimaa külmas ja niiskes kliimas kõige paremini ja annab kõige suuremat saaki. Seepärast süüakse lõunamaades valget leiba, sest neil on jälle nisu suurim saagiandaja. Pane nüüd ahju.

Poeg: Kohe ahju või?

Isa: Ikka kohe. Mida me ikka enam ootame?

Poeg: Kas seda kuhugi vormi ei peaks panema? Ta voolab ju muidu laiali.

Isa: Hea mõte. Ma tahtsingi näha, kas sa mõtled kaasa. Ma teadsin seda küll. Muidugi tuleb vormi panna. Leiva vormiga tehakse vormileiba. Kui vormi pole ja tainas pannakse lihtsalt hunnikusse, siis on põrandaleib.

Poeg: Ja kui leib väheke ära kõrbeb, siis on koorikleib.

Isa: Just nii see ongi. Koorikleib ehk kõrveleib. Pane nüüd sinna vormi.

Poeg: Kas see tainas väheke paks ei ole?

Isa: Kas sa tahad ühe või kahe käe leiba? Vaata ühe käe leib on selline, et võtad otsast kinni ja see seisab ikka sirgelt. Lao või terve külmakapi sisu sinna leivale.  Kahe käe leiba tuleb kahe käega võtta, sest muidu veereb juust maha. Kumba sa siis tahad kahe või ühe käe leiba?

Poeg: Ühe käe.

Isa: Siis las see tainas olla paks. Nüüd võib sinna peale panna veel erinevaid asju. Meie paneme need praetud pekikuubikud.  Ja kui ahju paned, siis pane kõige alla kapsaleht. Siis ei hakka leib ahju kinni.

Poeg: (Paneb leiva ahju) Millal siis rukkileiba hakati sööma?

Isa: No umbes 1000 aastat tagasi koos võõrvallutajatega saabus ka rukis Eestimaale. Räägitakse, et algselt kasvas rukis Egiptuse nisupõldudel umbrohuna ja alles hiljem avastati tema väärt omadused. Leivaviljaks sai rukis u 500 aastat tagasi. Leivategu oli püha ja rituaalne tegevus. See oli eluspüsimise eelduseks. Näiteks läks laps karja, siis anti talle leivakäär kaasa ja see oligi tema kogu päev söök. Allikast limpsis vett peale ja nii elatigi. Seda on tänapäeval raske mõista, kui me sööme leiba vaid suupistena prae või supi kõrvale. Leib oligi peamine söök. Kartulit, mida meil palju süüakse, hakati kasvatama alles umbes 150 aastat tagasi. Sinnamaani aeti leivaga läbi. Leiba tehti kord nädalas ja olenevalt pere suurusest ikka 6-10 pätsi korraga. Ühe leiva peale tehti ristimärk, et Jumal leivategu õnnistaks.

Poeg: Isegi Meie Isa palves mainitakse leiba. Pidi siis ikka tähtis söök olema.

Isa: Just. Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev. Ristileiba ei pakutud kellelegi. Pereisa murdis siis õhtusöögil igale pereliikmele vastavalt tema panusele. Täismehed said suurema tüki ja lapsed väiksema. Kui rukist oli vähevõitu, siis pandi jahu aganatega segi. Nii valmis aganaleib.

Poeg: Sa oled aganaleiba söönud?

Isa: Ega ma nüüd nii vana ka ei ole. Rahvatarkus teab rääkida, et aganaleiba süües ei tohtinud vastu tuult seista. Kas tead miks?

Poeg: Muidu lendasid aganad silma.

Isa : Just, sest aganaleib on väga rabe. Seni kuni leib on ahjus, teeme võid.

Poeg: Mismoodi?

Isa: Ma nagu mäletaks, et kapis oli vahukoor. Kalla see vahukoor nüüd purki ja pane kaanega kinni ja nüüd lase kätel käia. Klopi. Eks piim on veel ajaloos olnud eesti rahva jaoks veelgi olulisem kui leib. Poiss, mõtle ise, mida kõike piimast saab.

Poeg: Võid

Isa: Just, aga veel …

Poeg: Võid

Isa: Seda sa juba ütlesid. Anna see purk siia. Sa pead leidma õige rütmi. Vaata. Samal ajal tuleta meelde, mida kõike piimast saab.

 Poeg: Kohukesed, moosiga kohukesed, Jogurt, hapukoor, kohupiim, keefir, pett, juust, kodujuust.

Isa: Lisaks käib piim ka paljude toitude sees, kus teda nähagi pole. Näiteks sokolaad. Ja piimagi on ju väga erinevat. Meie joome peamiselt lehmapiima, aga üha enam kasutatakse ka kitsepiima. Mägedepojad joovad lambapiima. Lisaks juuakse veel kaamelipiima ja hobusepiima jne.

Poeg: Päris rõve.

Isa: On jah. Klopi nüüd ise edasi. Näed, kuidas vesi eraldub juba. Piimas on u 87% vett. Teadlased on piima juppideks võtnud ja avastanud sealt üle 100 keemilise elemendi.

Poeg: Siis ei tohiks sportlased seda juuagi. Läheb dopingu alla.

Isa: Kes sedagi teab? Piimale annab valge värvuse kaseiin. Ma vaatan , mis leib ahjus teeb. Ei saa aru. Peab ikka veel olema.

Poeg: Tundub, et või on valmis.

Isa. See on hea. Kalla vesi ära ja ongi või purgis. Pane ta siia taldrikule. Ja nüüd saab seda soola või maitseainetega maitsestada.

Poeg: Head lõhnad tulevad.

Isa: Leib on vist ka valmis. Võta välja (Poeg avab ukse ja võtab välja tellise)

Poeg: See on tellis.

Isa: Soola sai vist palju.

Poeg: Ma arvasin kohe, et liiga paks tainas.

Isa: Oleks pidanud vist kokaraamatust järgi vaatama. Aga sa vii kooli või. Teistel on leivad ja nii saategi parema suutäie.

Poeg: Mis mul üle jääb?

Isa. Ära emale sellest räägi. Teeme nii?