Kolmapäev, 16. detsember 2020

Koolitöö

DIALOOG SKEPTIKUGA

Arutlus pühast teatrist ja teatri pühadusest.


Skeptik: Sa räägid kristlikust, kõiki armastavast mõtteviisist, kristlikust hoolivast Jumalast. Aga Kristus on veidi enam kui 2000 aastat vana, kristlus veelgi vähem. Mis oli enne, kas siis enne ei olnud armastust, kas enne Kristuse saabumist Jumal ei armastanud oma lapsi ja oli tema pilk mujale pööratud? Kas valitses enne Kristuse saabumist ilmaruumis vaid viha ja raev. Ei, ütlen ma sulle. Armastust oli siis veel rohkemgi. Kus oli siis see sinu Jumal?

Autor: Minu Jumal on elulooja. Kaugel eemal siit, väljaspool meie kujutlusvõimet, asub Jumalate maa. Igaühele neist Jumalaist anti toimetamiseks tükike ilmaruumi. Seal võisid nad teha , mida soovisid. Jumalad leppisid kokku , et ühel hetkel nad kohtuvad ja vaatavad , kelle looming on kõige õnnestunum. Jumala ajamõõde on teadupärast pikk miljardeid aastaid ja üksik inimelu on tema jaoks vaid üksik möödalendav hetk. Minu Jumal sai endale Päikese koos taevakehadega tema ümber. Jumal otsustas luua siin elu, sest elu on suurim ja kauneim looming. Ta lõi enese näo järgi inimese, lisaks loomad ja taimed. Nüüd oli vaja hakata Jumalal oma kätetööd viimistlema. Meie oskame näha maailma vaid läbi enese silmade, kuid mõistmaks Jumala plaane jääb sellest väheks. Me liigume täiuslikkuse poole, kuid nagu ma juba ütlesin, siis inimelu on Jumala jaoks vaid hetk. See tähendab, et inimene ei mõista teed, mille poole ma ühiselt liigume. Nagu igas loomingus, siis on muidu eksimatu Jumalgi eksinud ja lasknud inimkonnal liikuda täiuslikkusest kaugemale. Seepärast lasi Jumal naisel sünnitada endale poja, kelle ta ohverdas inimkonna pattude eest ja seeläbi sai inimkond pöörata taas õigele teele.

Skeptik: Minu meelest on inimkond nagu laps, kes kogu aeg uut kogemust otsides hukatusele läheneb või siis vähemalt ennast kõrvetada laseb. Tähis on , et me sellest ka midagi õpiksime. Muidu jäämegi, nagu Maeterlincki pimedad ilmas ekslema. Isegi peale Lunastaja Kristust on inimkonna tee korduvalt kraavi jooksnud. Meie soovid ei mängi jumalikus maailmakorralduses üldse mingit rolli. Juba Antiik – Kreeka filosoofid arutasid elu tekkimise üle või kuidas ilmaruum sai alguse ja tõdevad kindla faktina, just faktina, mitte hüpoteesina, et ilma Jumaliku sekkumiseta poleks see kõik saanud võimalik olla. Mul on vahel tunne, et inimkond on nagu purjakil inimene, kes ei taju ohtusid enese ümber vaid tegutseb loomupärasele vastupidiselt.

Autor: Just , kuid alati on Jumal ulatanud oma abistava käe ja inimkonna taas õigele teele juhatanud. Juba 16. sajandi algul kinnitas Luther oma teesid kiriku uksele andes inimkonnale teada, et võimalik on mõelda ka teisti kui ainult kõike läbi Jumala silmade nähes. Kas ei olnud see tohutu muutus inimese mõttemaailmas. Ja 18.sajandi keskel tõstsid pead valgusutsaja filosoofid eesotsas Voltaire`iga, kes tõstsid inimese aujärjele andes teada, et kui inimene ise enese eest ei seisa, siis ei tee seda ükski Jumal aidata. Sest aidata ei saa seda , kes ennast ise ei taha aidata. Jumal nägi, et ta inimestele liialt on vabadust andnud ja nii lasi ta luua aurumootori, mis vabastas inimesed raskest füüsilisest tööst ja andis neile jälle aega Jumalat tundma õppida.  

Skeptik: Milline on siis inimese koht selles Jumala maailmakorralduses tänapäeval?

Autor: Inimese roll on olla osa hulgast, jätta endast maha parem paik, kui ta enne teda oli ja kinkida midagi inimkonnale juurde. Maa on nagu pall Jumal süles. Sellel pallil sibab 7 miljardit inimest. Lisaks kõik muu elav. Seepärast ei jõua ka Jumal tegeleda iga üksiku inimese soovidega, vaid hulkadega Inimesed loovad oma tegevusega ühisenergiavälja, mis kiirgab meie jaoks nähtamatut, kuid Jumala jaoks eredat valgust. Hea energia on roosa, aga halb energia punane. Seal, kus maa värvub punaseks, teeb Jumal omad korrektiivid. Ta laseb kehval aretustööl ennast ise hävitada ja laseb seejärel sündida uuel põlvkonnal. Vahel paneb Jumal inimese raskustega proovile, et näha tema tugevust ja siis võib meile tunduda, et Jumal on meid maha jätnud, kuid tegelikult Jumal hoiab meid ja laseb meil endilgi mõista, et enesesse ja Jumalasse uskudes saame raskustest võitu. Seepärast peame me inimkonnana roosakalt helendama, sest siis oleme õigel teel ja Jumal kingib meil oma armastust. Jumal armastab meid nagu lapsi – üleannetuid karistab, tublisid kiidab. Seepärast saadabki Jumal inimestele haigusi või loodusõnnetusi, et meid õigele teele juhatada. Nagu viimase suure pandeemia ajal, kui inimesed kodudesse aheldati. Inimesed arvasid, et nad on ise jumalad, kuigi on tegelikkuses oma arengus ahvile lähemal, kui Jumalale. Inimesed hakkasid võimutsema kõige loodu üle, maa värvus Jumal silmis ohuvärvi punaseks ja Jumal saatis inimkonnale haiguse, mis nad kodudesse kinni jättis. Õige ruttu puhastusid vesi ja õhk. Kalad said taas ujuda ja linnud taevas lennata ja inimenegi tundis ennast õnnelikumana. Oluline on , et me sellest õpiksime ja ennast jälle ei hakkaks jumalatena kujutama.

Skeptik: Õnnelikumana? Mis on see õnn? Õnn on iga inimese jaoks erinev. Mõni on teise õnnetuse üle õnnelik, teine on õnnelik üksi olles, kolmas saab õnne kogeda vaid teiste keskel. Kes ütleb mulle, et see, mida mina õnneks pean, tõesti õnn on? Kas õnn saab üldse kõigi jaoks üks olla? Kas see on õnnelikum, kelle rahakott on paksem? See, kellel arvel 0 eurot, rõõmustab kui talle 10 eurot antakse. See, kelle arvel on miljon, ei oska aga tuhandest üldse rõõmu tunda. Kui sa ütled, et liigume õnne poole, siis kohu poole me tegelikult liigume?

Autor: Aga ega me ei teagi, mis on õnn. Kui vahel on tunne, et me saame seda juba tunda, siis libiseb ta meil jälle käest. Oleme rahulolematud ja kriitilised püüeldes kogu aeg mingi tundmatu unelma poole, mida peame õnneks. Siis kui tunneme, et nüüd ongi see õnn meil käes, siis tajume, et ikka on veel midagi puudu ja asume edasi pürgima. Mingit ülimat õnne polegi tegelikult olemas, on ainult teekond õnneni. Kui me lepime sellega, et õnn on otsingutes, pidevas liikumises unelma poole, siis saabub meisse rahu ja just see ongi see õnn. 10 või 1000 eurot ei oma siin kõige väiksematki rolli. 

Skeptik: See on kõik loogiline, aga kuidas inimene teab, kuhu poole me teel oleme? Kuidas me teame, milline on see Jumala Suur Plaan, millest sa räägid? 

Autor: Ega sedagi meie ei tea. Kuidas seda seletada? Vaata, inimene on nagu jalgpall, mis peab jõudma unistatud väravasse, kuid enamuse ajast liigub hoopis platsil saades hoope, mis panevad ta liikuma. Need hoobid ei vii alati sugugi väravale lähemale. Siin tuleb appi meile meeskond. Kui me meeskonnana oleme otsustanud liikuda väravasse, jaganud rollid, kes takistab vastaseid, kes juhendab ja kes viib palli väravasse, siis on tulemus palju kindlam. Me peame ühtmoodi mõtlema. Me peame ühiselt mõistma , kes me oleme ja kuhu me teel oleme. Me peame enesele püstitama need eesmärgid ja jagame ülesanded. Seepärast ongi inimkonna arengu jaoks oluline kultuur. Kirjandus, muusika, teater, kunst, arhitektuur jne – see loob meile meie ühise eluruumi. Kultuuri ülesandeks on Jumala plaanid panna inimese jaoks arusaadavasse keelde.  

Skeptik: Kultuur ja iga inimese konkreetne kultuuriline osadus ei ole enam elu osa. Varasemalt mängisid kõik pilli, sest muusikat ilma elava esituseta polnud võimalik nautida. Kõik tantsisid, sest see oli meelelahutus, mis viis kokku mehed ja naised, noormehed ja neiud. Siis korraga oli muusikat võimalik kuulata salvestatuna, kohtuda lubati niisamagi. Kultuur lakkas olemast igapäevane elu osa. Albert Schweitzer kuulutab oma essees „Filosoofia süü kultuuri allakäigus“ kultuuri lõppu. Omal moel lõppeski 100 aastat tagasi üks kultuurilise arenguetappe ja seetõttu vahetult enne kõike muutvat I Maailmasõda oli temal selliseks väiteks täiesti õigus. 60 aastat hiljem tõdeb lavastaja Jaan Tooming, et inimkond ei kaota midagi, kui teater omad uksed kinni paneks ja tegevuse lõpetaks. Tänasel päeval on miskit taas lõppemas. Maailm on kolinud internetti ja iga päev luuakse kümneid äppe, mis peaksid inimese elu veelgi mugavamaks tegema. Kohtumisteks pole vaja enam kodunt väljuda. Veelgi enam – kodus istumist isegi propageeritakse. Kuid kultuuriline kogemus ilma vahetu kontaktita on emotsionaalselt tühi, sest saali ja lava vahel ei vahetata energiaid. Seepärast tundub loogiline, et panemegi kultuuriasutused kinni ja laseme neil siis uuesti kasvada just seal , kus on nende koht. Nagu võililled, mis murust eemaldatuna ajavad ennast läbi asfaldi päikese poole.

Autor: Kuulsin kord üht humoorikat lugu, mida rääkis Darwini evolutsiooniteooria kriitik. Roninud kord ahv puu otsast alla, et marjadega maiustada, kuid marjad olid käärima läinud ja endasse alkoholi kogunud. Ahv sõi, alkohol röövis tema mõistuse ja ta jäi puu alla magama. Järgmisel päeval tulid teised vaatama, kui ahv jäi. Sõid nemadki ja jäid samuti magama. Ärgates ei hakanudki nad enam puu otsa ronima, vaid inimestena maa peale elama. Mis on selle loo moraal? Me oleme ühiselt teel , meil on oma ühisenergiaväli, milles me elame. Aga keegi peab olema alati, kes teed näitab. Keegi peab olema, kes avab esimesena ukse tundmatusse. See ongi kultuuri üks peamistest eesmärkidest – olla teenäitaja. Minu jaoks on äärmiselt inspireeriv Arvo Pärdi ütlemine, et kõrgkultuuri ilma Jumala puudutuseta pole võimalik teha.  Ehk ilma Jumala juhatuseta ei võimalik inimese mõttesuundi muuta. Selles mõttes on Pärt nagu prohvet, kes on Jumala hääleks inimeste juures. Uku Masing on kirjutanud, et kultuuri mandudes peab kiriku roll ühiskonnas suurenema. Inimene vajab rituaale ja kus teatakse rituaalidest rohkem kui kirikus. Masing on kirjutanud, et kirik oma tuhande aastase ajalooga on kultuuri hoidnud ja salvestanud juba ajast , kui siin maal veel kirjaoskust ei tuntud ja muud võimalust leida juhatust teadmiste poole polnudki, kui ainult kirkust. Kirik on meie kultuurilise mõtlemise nurgakivi ja kui kultuur mureneb, siis peame taas naasma juurte ehk kiriku juurde, et lagunenud kultuuritempel taas üles ehitada.

Skeptik: Mis ülesandeid kannab tänapäeva teater, mille vajalikkuses lavastaja Jaan Tooming kindel ei olnud? Olen seda meelt, et teater on oma väljenduslikes otsingutes sattunud ummikusse. Teatril puudub inimese hinge raputav sõnum, teatrist on saanud meelelahutusvorm , mida  vaadates unustad argimured ja  rahuldad oma sügavaid ihasid. Ta ei ole enam Jumala hääleks nagu ta läbi ajaloo on olnud.

Autor: Nii kahju, kui see ka ei ole, aga ma olen sinuga nõus. Teatri ajalugu algas Antiik-Kreeka pühadest rituaalidest, sai tugeva tõuke keskaegsete müsteeriumitega, kui Jumala sõna tuli viia kirjaoskamatu rahvani. Teater on mitme erilise looja koostöö- autor, lavastaja ja näitleja. Tõelise loomingulise elamuse saamiseks peab kõigi erinevate osapoolte koostöö olema filigraanne. Jääda lootma kordumatule tekstile ei ole võimalik, kui üldpilt laguneb või näitlejad ei tea, millised on nende ülesanded. Samuti ei saa lootma jääda lavastajale, kes äkki kehvast materjalist kuidagi läbi tänu efektsetele lahendustele välja veab. Kuigi teatriajaloos on selliseid juhuseid olnud, kuid siis on lavastaja kasutanud algmaterjali vaid tõukejõuna luues ise uue ja iseseisvana  võetava näidendi. Arusaadavalt ei saa loota ka kõrgtasemel näitlejale kui näidend ja lavastaja ei anna talle võimalust oma võimeid näidata. See mitmete osapoolte ühine pingutus ja panusena antud energia ongi see, mis teeb teatri kordumatuks ja võrreldamatuks elamuseks. Muidugi on olemas ka film, kuid tunda elava inimese energiat ühes ruumis, minu kui vaatajaga, on siiski kogemusena hoopis midagi palju emotsionaalsemat. Teater peab näitama inimesele seda, kes ta võiks olla. Teater ei pea kaasa elama ühiskondlikele protsessidele või olema aktiivne suunanäitaja teel, kuhu inimkond peab liikuma. Samuti ei pea olema moraliseeriv või näppu vibutav. Teater ei tohiks laskuda igapäevase ajakirjandusliku poriloopimise tasemele, vaid vaatlema inimest tema ajas kõrvalt ja näitama talle positiivseid võimalusi ja näiteid ajaloost sellest, kes ta võiks olla. Teater peab paremaks muutma iga konkreetset inimest tõstes ta lühikeseks teatrimaagia hetkeks ehk etenduse toimumise ajaks argipäevast kõrgemale, lähemale Jumalale. Inimene peab teatris tunda ülevust, mida ta oma igapäeva argirutiinis ei koge. Head näidendit vaadates valdav vaatajat tihti emotsionaalselt tõstetud meeleolu, kus kananahk jookseb üle ihu ja vaataja tardununa tooli kangestub. Mis see on , kui see ei ole Jumala puudutus. Sellistel hetkedel puudutab inimene oma hinges midagi püha, midagi , mille olemasolu ta tajub, kuid seletada ei oska. Inimene puhastub.Keskaegsetes müsteeriumites kasutati teadlikult erinevaid lavastuslikke efekte, et vaatajat raputada, et vaatajale pakkuda enneolematu emotsionaalne kogemus. Need hetked pidi vaatajale suurendama loo meeldejäävust ja neil hetkedel pidi vaataja kogema Jumala olemasolu siinsamas teatrilaval. Inimene pidi tajuma, et nüüd astus Jumal lavale,  et Jumal on just sellel hetkel siinsamas, tulnud siia tema pärast, et temast saaks parem inimene ja et ta patuteelt kõrvale astuks. Sama võimalust kasutati juba ka antiikteatris , kui lavastuse lõppedes tuli Jumal taevast ja tõi lahenduse lahendamata probleemidele. Jumala sekkumine tõi asjade kulgemisse otsustava pöörde. Iga vaataja sai kohe aru, et ilma Jumala sekkumiseta ei toimu siin maailmas midagi. Teater peab tegelema tuleviku, mitte oleviku või mineviku vastasseisude lahendamisega. Samas on teatri võimuses läbi lavakogemuse jutustades mineviku lugusid viies vaataja tänasest päevast paremasse homsesse. Teater on õpetlik sild mineviku ja tuleviku vahel.

Skeptik: Ausalt öeldes tajun ma Jumala olemasolu või kuidas seda nimetada hulga rohkem tänapäevastes rituaalides, kus aeg-ajalt tuleb ikka passiivselt või aktiivselt osaleda. Pulmad, matused, vastuvõtud, erinevad tseremooniad – seal tajud midagi, mida ei näe, aga mida on tunda. Või siis kiriklikud rituaalid, kus osalejate arv on väga piiratud. Kadunud on kristluse tunnetus. Usk ei ole enam praktiline vajadus ja seetõttu muutunud kasutuks. 

Autor: Seda enam peab kultuur näitama teed Jumala poole. Rituaalid puudutavad sinu vaimu. Kui samas rituaalis osaleb sadu inimesi, siis kogetud energia mitmekordistub. See loobki ühisenergiavälja, mis meid kõiki haarab ja ühes suunas liikuma paneb. Osadust ehk osaks saamist kasutatakse nii kirikus kui ka teatris. Osadus loobki ühisenergiavälja. Näitleja laval on olemuselt sarnane preestriga, kes viies läbi teatavat rituaali kehastub rituaali läbiviimise ajaks rituaalijuhiks. Nad viivad oma tegevusega publiku mõttemaailma rändama. Preester lähemale jumalale, näitleja inimesele endale. Stanislavski eristab näitleja töös loomingulise töö ja kunstilise väljenduse. Hing paneb sind loominguliselt tööle, kuid tõelise kunstilise väljundi annab ikkagi ainult Püha Vaimu puudutus. Nüüd ongi küsimus näitlejale, et kas sinul on küllalt Vaimu, et hulkasid liigutada. Kas sinus on piisavalt palju Jumala puudutust?  Kas sa selle ihu ja vaimuvaraga, mis igal näitlejal on, suudad pakkuda midagi kordumatut? Eks ole ka teatri ja kiriku terminites palju ühist. Teatrihoonet kutsutakse kultuuritempliks, sest sealgi kaasatakse vaataja läbi rituaali kaasa ja viiakse argipäevast välja. Lava kutsutakse altariks. Üldse on teatrisaal sarnane kirikule, kus ühel pool on osalejad ehk vaatajad ja teisel pool rituaaliläbiviijad ehk näitlejad ja preestrid. Seepärast on arusaadav, et kirik keskajal teatri vande alla pani ja näitlejad inimkonna kõige madalamasse klassi paigutas, sest pühadust rüvetati ja pühasse ruumi toodi teemad, mis mingil moel ei oleks tohtinud ühiskonnas tähelepanu saada. Ühisenergiaväli löödi segamine ja algasid segaduste ajad.

Skeptik: Selleks, et me mõnd kunstitoest, kõik ühtmoodi mõistaks, peame olema oma olemuselt kõik ühesugused. Aga me ju ei ole. Me kõik erineme oma vanuse, hariduse, põlvnemise, silmaringi ja mille iganes poolest. Mis ühe jaoks on naljakas, ei ole seda teise jaoks mitte. Mis on ühe jaoks haarav, on teise jaoks igav. Kuidas saab siis üks lavastus meid ühiselt mõjutada? Siis peaks publikule lavastust ja tema sõnumit enne ja pärast seletama, aga  ilu võib olla ka lihtsalt ilus ja seda ei saa teaduslikult seletada. See võtaks ilult tema ilu. Emotsionaalne kogemus, mis eristab inimesi, on personaalne ja sõltub iga inimese taustast ja elukogemustest. Selle teaduslik seletamine ei anna saadud emotsioonile midagi juurde. Lisaks on selline selgitamine vägagi üldistav, sest inimesed, nagu ma juba ütlesin, on selleks liialt erinevad. Kui oskad too siis mõni näide, sellest kus üks lavastus omab laiemat mõju ja mõjutab inimesi ka väljapoole teatrisaali. 

Autor:  Lavastus peab andma tõuke aruteludeks. Teater ei pea pakkuma vastuseid, vaid tõstatama küsimusi. Ühiskondlik arutelu on see, mis meid ühendab. Näiteks  Shakespeare „Hamletis“ pannakse peategelane otsima tõde. Talle ei anta kätte valmis vastuseid, ta peab neid ise leidma. Loomulikult tabavad teda teel raskused, teda reedetakse, teda ei mõisteta. Vaatajatena mõistame peategelast, sest  tunneme tihtipeale sama, et meid on reedetud, meie usaldust kuritarvitatud. Peategelane jäi enesele kindlaks ja läks oma otsingutes lõpuni, kuigi see lõpp oleks võinud ka talle enesele saatuslikuks saada. Meiegi peame jääme oma põhimõtetele kindlaks. Kuulus on Hamleti monoloogi esimene rida, kuid palju kõnekam on hoopis teine „Kumb oleks üllam, kas vaevas taluda kõik nooled, mida vali saatus paiskab või tõstes relvad hädamere vastu, vaev lõpetada …“. Seda küsime endalt tihti. Peategelane ei andnud alla ja tõstis relvad hädamere vastu. Või teine näide. H. Ibseni „Peer Gynt“ peategelane kogeb oma eneseotsingutes Jumala olemasolu, kuid iga kord on see Jumal erinev. Ta jõuab lõpuks koju ja mõistab, et tõeline Jumal ongi see, kes ootab sind koduseinte vahel. Pole vaja kuhugi minna, sest kui sul Jumalat oma kodunt ei leia, siis ei leia sa seda mujalt ka. Vaatemängust lummatud publik läks koju ja tundis isegi raskustes olles ennast koduseinte vahel Jumalast hoituna. Teadmine, et Jumal on olemas, annab jõudu. Neid näidendeid on mängitud tuhandeid kordi läbi põlvkondade. Usu, et see on jätnud jälje meie kõigi mõtteviisidesse.

Skeptik: Ma võin su mõtetest ju isegi aru saada ja neid jagada, kuid neist ei tõuse kasu. Ütle, kus on eesti teatris Jumala sõna lavale toodud. Eestlane kardab Jumalat nagu tuld. Maini eestlasele, et sa tahad temaga Jumalast rääkida, siis ta põgeneb sinu juurest läbi suletud aknagi. Seepärast ei saa ka Jumalat lavale tuua. Inimene kardab Jumalaga kohtuda.

Autor:  Just. Kui inimene Jumalat ei usu, siis ei tähenda, et ta Jumalat ei karda. Kuid kuidas sa saad karta kedagi, keda sa ei usu? Usu mind – eestlane usub rohkem, kui ta tunnistab. Küll peagi saab läbi nõukogude propagandast immutatud inimpõlv, keda relva ähvardusel sunniti kirikust lahti ütlema. Inimene ei karda Jumalat, vaid relvakandjat, kes ennast Jumalaks nimetab ja laseb ennast kummardada. Minu vanaema rääkis kord sõjaaja mälestusi, mida vaikselt salvestasin. Hiljem ta helistas ja palus , et ma salvestust kuskil ei levita, sest „NEMAD“ tulevad veel tagasi. Hirm ei luba inimesel oma tõelist nägu näidata. Kuid olen sinuga nõus – arutlused Jumala olemuse ja mõju üle ei ole kuigi tihti eesti teatrilavadele jõudnud. Loomulikult on Tammsaare kõigi oma erinevate teostega olnud äärmiselt rikas varasalv eesti  teatrilavadel. Ma mõtlen „Tõde ja õigus“ kõigi oma osadega ja „Põrgupõhja uus vanapagan“, kuid need ei ole näitemängud vaid dramatiseeringud, mis annavad edasi juba dramatiseerija ideid antud teose teemadel. Olgu siis selleks Voldemar Panso „Inimene ja Jumal“ või Jaan Toominga „Põrgupõhja uus Vanapagan“.  Näitekirjanikud on Eestis usuga vähe tegelenud. Kohe tuleb meelde vaid Hendrik Visnapuu. Uuemal ajal on Jumala tegelaskujuna pannud lavale Andrus Kivirähk, kuid tema Jumal on pigem naeruväärne ega oma neid omadusi, mis inimest tema muredes aidata võiks. Mina isegi panin näidendis „K.E. von Baeri lõpetamata uurimus“ Baeri ja talupoja Jumala nägemuse üle vaidlema. Ega nad selgeks asja saanudki. Liialt erinevad olid mõlema arusaamad. … Jaa. Vähe on neid eesti teatrimehi, kelle peale on paistnud Jumala valgus. Või on see hirm ennast paljastada. Mõni kisuks ennast pigem laval alasti, kui tunnistaks Jumalat oma südames. Aga piisad uuristavad pika ajal peale ka kivisse augu. Rituaalid seovad meid ja loovad ühisenergiavälja. Ma olen kindel, et aeg, kui kõik need inimesed , kes tuhandete kaupa teatrisse jõuavad, mõistavad, et kirikul ja teatril on rohkem ühist , kui nad arvatagi oskavad, ei ole enam kaugel. Meie vaim on vabanemas süstitud hirmudest. Ja siis …

Skeptik: Ja mis siis juhtub?

Autor: Äkki siis lõpebki tigedus inimeste hingedest ja asendub armastusega ligemese vastu. Nagu Lev Tolstoi kirjutas, et armastus on nii suur ja hoomamata tunne, mis võib inimese halvatuks teha. Selline tunne saab olla vaid Jumalikku päritolu, sest see on ainus seletus. Jumala olemasolu väljendubki armastusena meie südametes. Ja seega on armastus ainus jumalik ja õige elamiseviis. Nii ta kirjutas. Just selle sõnumi kuulutamine peaks olema iga teatraali esmane eesmärk. Armastuse propageerimine kodus , tööl, koolis, tänaval, maailmas.

Skeptik: Sellise hala peale saad korralike meeste käest lõuga.

Autor: Karta on.     

 

Kolmapäev, 2. detsember 2020

Jõulud on erilised

 Jõulud on erilised

Sellel aastal tulevad jõulud teisiti. Mitte muidugi päris teisiti, kuid veidi tavapärasest harjumatumalt siiski. Firmapidusid ei ole, vallapidusid ei ole, avalikke jõulukontserte on vähe …  Kui tuju veel päris nulli ei läinud, siis lisan ka, et lapsed ei tohiks vanavanemaid ja jõuluvanad lapselapsi külastada. On vist natuke teistmoodi küll, kui mina seni harjunud olen. Kuid raadiotes kõlab jõulumuusika ja majad linnades on löönud jõulutuledes särama. See on märk, et jõulud siiski tulevad ja inimesed ei jäta saabuvaid pühasid tähistamata.  Nüüd siis olenegi oma jutuga jõudnud sinna, et sellel aastal on jõulud erilised. Võib juhtuda, et selliseid jõule ei tule enam kunagi. Kas ei ole see just üksi põhjuseid jõulude tähistamist  väga tema kordumatuses tõsiselt võtta? Kui juba kõik on tavapärasest erinev, äkki siis keeraks vinti juurde ja teekski jõulud sellisena nagu nad olid 100 aastat tagasi. Siis ei olnud elektrit (elekter võiks ikka olla), ei olnud internetti (selle saab küll jõuluõhuks välja tõmmata), ei olnud telekat ega raadiot (neidki pole keeruline kinni panna). „Tule taevas appi, aga mida me siis teeme“, küsivad võhikud. Ärge sellel imelisel õhtul vaadake ekraane, vaid teineteisele silma. Palju inspiratsiooni saab jõulude tähistamiseks, kui külastada eelnevalt neid kümneid kohalikke külamuuseume, kes enamuses on jõuludeks välja toonud ajaloolised jõuluehted, mängud ja muu inventari. Lisaks korraldatakse temaatilisi ekskursioone ja teemapäevi. Huvitaval kombel on muuseumid peredele jätkuvalt avatud, sest korraga seal suuri rahvahulki ei liigu. Igal juhul tasub pühade ajal märkmik koos pastakaga tasku pista ja oma kodukoha muuseumist läbi astuda. Lisaks mängudele ja meelelahutusele saab sealt kindlasti ka põnevaid ideid peolauale.

Katsun siis koos teiega mõelda, milline võiks olla eriline kodune jõuluõhtu. Kodune jõuluõhtu algab kuuse toomisega. Igahalja puu pühadeks tuppa  toomise traditsioon on kaunis vana ja veidi ka segane. Teada on , et juba 12. sajandil kasutati kiriku müsteeriumites paradiisipuu sümbolina haljast puud, mille otsa riputati õunad, kust siis Eeva saatusliku õuna noppis ja inimsoo igaveseks paradiisvõludest ilma jättis. Siis on tead, et okaspuu oksi toodi tuppa ja riputati akendele ja ustele, et tõrjuda kujasid vaimusid. Ma kujutan ette, et kuuseoks pidi kurjal vaimul kannikad marraskile tõmbama ja vaim pidi siis jutiga metsa põgenema. Samal põhjusel viidi oksad ka tallidesse ja pühakodadesse. Nagu tänapäevalgi seotakse hiiedes puudele paelakesi külge , et endale vaimude poolehoid võita, siis samal põhjusel kaunistati algselt ka jõulupuud. Enne kui kuused kodudesse jõudsid, püstitati nad linnaväljakutele. Arvatavalt püstitati maailma esimene avalik jõulupuu 1441.a kohalikke vallalisi kaupmehi ühendava Mustpeade vennaskonna poolt  just Tallinna Raekoja platsile, kui ümber vahaküünaldega ehitud nulupuu pidu peeti ja samal õhtul puu ka põletati.  Kuulus kroonik Balthasar Russow on pidanud 16.saj ajaloovääriliseks üht sarnast üritust veidi pilkavalt ja üleolevalt kirjeldada. Ta kirjeldab, kuidas noored kaupmehed oma neidudega tulid ja roosidega kaunistatud puu põlema süütasid ja siis selle ümber ühiselt ringmänge mängisid ja tantsu lõid.  Uuemal ajal on kuused juba iga linna keskväljakul. Tartust on teada 1931.a, Viljandis pandi puu püsti 1936.a ja ära on märgitud selle tarbeks telliti välismaalt 112 küünalt. Toreda nimega austati 1939.a Narva jõulupuud, mida kutsuti „poissmeeste jõulupuuks“, ju sellepärast, et neil vaesekestel polnud paremat puud võtta.

Euroopas toodi haljas okaspuu õuest tuppa juba 17.sajandil. Eestisse jõudis see komme 19.sajandil. Algselt oli kuuse peamiseks ehteks ladvas kõrguv Petlemma täht, mis nõukogude ajal sobilikult „Kremli täheks“ muutus. Tänapäeval toovad usinamad kuuse RMK äppi abil metsast, aga laisemad ostavad kaubakeskusest. Rohelise maailma vaate pooldajad panevad tuppa nailonkuuse (tegelikult kurnab selle tootmine ka loodust päris palju). Ruumi puudusel kinnitatakse seinale kuusekontuur, mille külge saab samuti ehted kinnitada. Meie oleme oma kodus kaunistanud mehemõõtu draakonipuud. Nii on.

Toredaks vahepalaks on ka kuusekaunistuste tegemine. Selle kohta võib leida  hulgaliselt kirjandust ja juhiseid ja kunagi ei tohi allahinnata kasvõi ühe väikese omatehtud kaunistuse võlu. Kuusel võiks olla poe ja omatehtud ehete kõrval vähemalt üks päris leegiga küünal, sest  elusa tule leegi võbelus toob tuppa erilise atmosfääri. Tean küll, et tuleohutuse pärast on see lubamatu, aga kui mina veel väike olin, siis oli kuusk küünlaid täis ja ma võisin neid vaadata tundide kaupa. Huvitav, et midagi ei läinud siis põlema. Muidugi tuleb lisaks kuusele kaunistada kogu elamine. Sada aastat tagasi oli väga populaarne jõulukroon, mis kindlasti õnnetoova ja tulevikku ennustava atribuudina pidi igas kodus olema. Õlgedest kroon valmistati ise ja pandi lae alla rippuma. Tüdrukud võistlesid, kelle kroon on kõige ilusam. Jõulukroon pidi kaitsema absoluutselt kõigi kurjade mõjude vastu. Mina küll ei julge öelda, et see uskumus on mõttetu. Seda ma ka ei usu, et kui raamat padja alla panna, siis tuleb tarkus ise pähe, aga magama minnes panen ikkagi raamatu igaks-juhuks padja alla. Lasen tütardel ka krooni teha … Igaks –juhuks. Nii on.  

Pean oluliseks, et kui kaunistusi teha, siis võiks sellest osa võtta kogu pere, sest vanemlik eeskuju on äärmiselt oluline. Peab vist mainima, et jõulud ei ole ainult laste püha, vaid ajalooliselt on see olnud eelkõige siiski vanemate püha. See on aeg, kus korraks astutakse igapäeva rutiinist kõrvale, tehakse kokkuvõte möödunust ja seatakse uusi plaane. Jõuludega koos hakkavad päevad pisitasa taas pikemaks venima ja see on märk uuest algusest, uuest ärkamisest. Samuti saab koos Jeesuslapse sünniga kogu inimsugu lunastuse ja uue võimaluse astuda hingeliselt puhtamana edasi. Omal ajal oli see väga oluline teadmine, mis tänapäeval on peamiselt nõukogude propaganda tagajärjel kaduma läinud. Ametlikult kuulutati 25.detsember Kristuse sünnipäevaks alles 381.a Konstantinoopoli kontsiilil.  See kattus Hilis–Rooma Võitmatu Päikese pühaga. Nii on.    

Enne veel kui jõuluõhtu kätte jõuab võiks terve pere teha jõulukaardi ja saata see postiga vanavanematele, kellele ei tohi või ei saa külla minna. Päris kaart on elav tervitus, igal juhul elavam kui netitervitus. Ma ütlen kohe ära, et netitervitusi ma ei loe, kui keegi peab vajalikuks saata. Ega jõulukaartide saatmise komme ei olegi väga vana. Teadaolevalt valmistas maailma esimese jõulukaardi oma sõbra sir Henry Cole palvel inglise kunstnik John Horsley. Cole`il oli kore kiire ja ta ei jõudnud ise käsitsi kaarte kirjutada. Ta trükkis neid 1000 tükki, kuid väga populaarsed need polnud. Kuid värvitrüki arenedes muutusid ka kaardid populaarseks ja 1880.a soovitas inglise postiamet inimestel kaardid varakult postitada. Sarnane mure oli ka Tallinna peapostkontoril, kes 1935.a andis teada, et teele on läinud 626 250 jõulukaarti ja tundis muret, kuidas postiljonid küll selle koorma kohale kannavad. Kaardid olid ilma ümbrikuta ja ega peale jõulusoovide kaardile suurt midagi enam kirjutada ei mahtunud. Õnneks on paljudes kodudes ja firmades jätkuvalt komme saabunud jõulukaardid avalikult välja panna. Mõnes kontoris on kaardirivi päris pikk, mis on märk sellest, et päris välja surnud kaardi saatmise komme veel ei ole. Andkem siis postiljonidele tööd ja äkki jäetakse siis ka mõni postkontor maal sulgemata. Nii on.  

Aga läheme oma erilise jõululaupäevaga edasi. Kuusk on toas ja ehted küljes. Kaardid saadetud. Endistel aegadel toodi tuppa alati õled. Nendes siis mängiti ja jäädi öösel magama. Tänapäeval lõhuvad kombainid õlekõrred nii ära, et tuppa tuues on nad vaid tolm. Õlgede asemel võib põranda mööblist puhtaks teha ja maha laotada padjad ja vaibad. Seal põrandal on nii hea külitada, pikutada ja mängida. Miks mitte ööseks magama jääda. Laste jaoks on alati  põnev, kui saad magada mujal kui oma turvalises voodis ja kui veel jõulutuled su kohal säravad, siis on eluaegne elamus kindel.  Ärge magama veel minge, sest jõulutaat pole üldse veel külas käinud.

Jõulutaat on muidugi iga jõuluõhtu oodatuim külaline. Jõuluvana eelkäijaks peetakse 4.sajandil Väike-Aasias elanud Myra piiskoppi Nikolausi, kes oli tuntud oma heategude poolest. Euroopasse jõudis jõulutaat 19.sajandi keskel. 1823 kirjutas luuletaja Clement Moore luuletuse „Püha Nikolause külaskäik“ , mis kirjeldas jõuluvana meile täna tuntud muheda ja lõbuse mehena. Arvatavalt on see luuletus jõuluvana olemust mõjutanud rohkem kui miski muu. Punase kuue ja valge krae joonistas jõuluvanale Ameerika karikaturist Thomas Nash, kes pani jõuluvana elama ka põhjamaale. Kõvasti tuntust jõuluvanale lisasid 1931.a Coca-Cola reklaamides naeratav taat. Päris esimene jõuluvana käis eesti lastel külas 1896.a Audru-Malla koolis Pärnumaal. Kahjuks pole tead, mida ta kingiks tõi või kas ta üldse midagi kingiks tõi.

Liigume minevikust tänapäeva. On juhtunud, et Taat jätab kingid ukse taha ja tõttab ise edasi. Meil käis aga ühel aastal Jõuluvana lapselaps Vambola (nii ta ennast kutsus). Polnud teisel habet ega midagi ja nägugi kuidagi pojaga sarnane, aga sai kingijagamisega suurepäraselt hakkama. Lohisev kuub jäi küll lahkudes talla alla kinni ja Vambola oleks ennast pea-aegu peadpidi peolaualt leidnud, kuid üldist rõõmu see ei vähendanud. Kingid on toonud ka põder Rudolf, kes need rõdule poetas. Teisel aastal olid päkapikud pakid keldrisse vedanud. Vaat kus vigurivändad. Hea, et lapsed kobistamise järgi üles leidsid. Ainult üks punane kuub lippas veel akna taga, aga jõuluajal ongi ju kingijagajail kiire. Jõuluvana võib tellida ka käesoleval aastal. Eks see on pere enda otsustada. Kingijagamisest loobuda siiski ei maksa. Olles jõuluvanaga sinasõber, siis tean, et jõuluvanale meeldivad kõige enam pered, kus pakke ei ole kümnete kaupa, vaid igaühele mõni. Nagu ennist juba mainisin, siis on isiklik ja vanemlik eeskuju oluline ja nõudes laste käest salme, peavad ka vanemad neid esitama. Aga ega siis alati pea salmi lugema, võib korraldada ka ühislaulmisi. Need meeldivad ka jõuluvanale väga. Esimesed jõululaulud on teada juba 13.sajandi Itaaliast, kuid tänapäeval võib neid katkematu vooluna kuulda igast raadiost. Arvatakse, et kõige enam mängitud ja müüdud jõululaul on Irving Berlini „I`m Dreaming of a White Christmas“, mille laulis kuulsaks Bing Crosby. Lisaks laulule võib kodus  korraldada ka mõne ühismängu või tantsu, kus Jõulutaatki meelsasti kaas lööb. Seega tasub olla loominguline.  Nii on.

Kingid jagatud ja kõht täis, siis on aeg patjadel mõned mängud mängida. Tänapäeval pakuvad kauplused palju erinevaid mänge, mida pereringis või sõpradega mängida, kuid kui neid pole käepärast, siis saab ka päris lihtsate koduste  vahenditega põnevalt aega veeta. Alati aitab pakk paberit. Kõige lihtsam on teha paberlennuk ja vaadata, kelle oma lendab kõige kaugemale. Järgmisena võib sama lennukit täpsuse peale visata, näiteks tooliseljatoest läbi. Kes kõige kaugemalt läbi saab on võitja. Siis saab paberist teha laeva. Pange laevad kõrvuti põrandale ja puhuge nad sadamasse. Kelle laev esimesena kohale jõuab, on võitja.  Võtke kaks paberit  või ajalehte ja minge üle toa. Tingimus on, et paberit mööda põrandat lohistada ei tohi ja jalg ei tohi põrandat puudutada. Võistlus on põnevam, kui ema-isa on kahekesi ühes võistkonnas ja lapsed teises. Katsugu siis kahekesi paberile ära mahtuda. Siis saab mängida asja-bingot. Tehke paberile 3x3 ruudustik ja kirjutage igasse ruutu üks toas olev ese, mis algab nt K-tähega. (kauss, komm, kingitus, kuusk jne) Mängujuht hakkab seejärel nimetama K-tähega esemeid, mida ta toas näeb. Kelle paber on ka see ese kirjas, tõmbab selle maha. Kelle paberil saavad esimesena kõik lahtrid läbi kriipsutatud, ongi võitja. Võib teha ka lihtsalt võistluse, kes kirjutab üles kõige rohkem K-tähega algavaid esemeid toas. Uskuge see mäng võib oma absurdsuses, kui inimesed hakkavad asjadele panema suvalisi nimesid, olla päris naljaks. Järgmises mängus „Kuulus ja kummaline“ kirjutab mängujuht paberile ühe kuulsa inimese nime. Teised püüavad korda mööda küsides küsimusi, millele saab vastata ainult kas ei või jaa (nt Kas ta on mees?, Kas ta on sportlane? jne) , ära arvata, kelle nimi on paberil. Kes ära arvab, saab õiguse kirjutada järgmine nimi. Sama mäng saab mängida ka toas olevate esemetega. Neid mänge saab mängida ka koos vanavanematega, kes joosta ei jõua. Natuke aktiivsemaid mänge saab mängida näiteks sokkidega, mis on palliks keeratud. Päris pall jõulukuuse juures võib pahandust tekitada, kuid sokid on turvalised. Nt võib võistelda, kes viskab kõige kaugemalt prügikorvi, või kes tabab kümnest viskest kõige rohkem. Sokipaari võib ka ära peita ja siis lasta teistel otsida. Siis võib korraldada lastele võistluse, kes toob mängujuhile esimesena nt midagi kollast või midagi lamedat või kivi, või vanaema sussi jne.  Loomulikult võib selle loo läbi lugedes koostada väikese perekondliku viktoriini ja õigeid vastuseid hiljem omatarkusega hiilates kommenteerida.  Nii on.

Kaunist ja rõõmsat ja väga erilist jõuluaega kõigile!

Kasutatud kirjandus

M. Kõivupuu „Meie pühad ja tähtpäevad“ (Varrak 2010)

M. Hiiemäe „Pühad ja argised ajad rahvakalendris“ (Varrak 2018)