Anna
Levandi: Kui Tahad , et kõik oleks hästi, siis ära tee pahasti.
Arlet
Palmiste
Mulle
meeldib vestelda inimestega, kes mind inspireerivad, kelle silmade läbi saab
elu näha uue nurga alt. Anna Levandi on kindlasti inimene, kellega kohtun ja
vestlen alati meelsasti. Anna kutsus mind vaatama Haabersti Uisukooli aastalõpuetendust.
See oli minu jaoks äärmiselt rikastav kogemus. Jääle sõitis umbes 100 erinevat
uisutajat, kes koos ja eraldi näitasid rohkearvulisele publikule oma õpitut.
Uisutamine on imeline ala. Mäletan , kuidas lapsepõlves näidati telekast
iluuisutamise ülekandeid, siis kogunes terve pere neid jälgima. Uisutajad
tundusid nagu võlurid jääl oma imeliste hüpete ja kiirusega. Juba sellest ajast
jäi mulle meelde kaunis Anna Kondrasova. Allar Levandiga kohtus Anna 1988 Galgary
olümpiamängude lõpetamisel, kus Allar Anna tantsule palus. Juba aasta pärast
alustasid nad ühist elu Eestis. Kuna Anna tööks vajalikke uisuhalle oli Eestis
vähe, siis algatasid nad Haabersti uisuhalli ehituse, mis on tänasel päeval
Anna teine kodu. Hoog panustada Eesti ühiskonna arengusse pole tal raugenud.
Millega sa praegu igapäevaselt
üldse tegeled?
Mina
tegelen ikka iluuisutamisega. Näiteks lähen esmaspäeval (vestlesime reedel, 20.
jaanuaril) oma õpilaste Helery Hälvini ja Daniel-Albert Nauritsaga Euroopa
Meistrivõistlustele Ostrovas. Nad on mõlemad Eesti meistrid, kõik kriteeriumid
täitnud ja selle koha välja teeninud. Järgmine nädal olen siis seal. Siis on
mul veel kümme noort uisutajat vanuses 10 kuni 15. Noored ja andekad. Nendega
ma tegelen igapäevaselt.
Ühes oma intervjuus mainisid, et
miks ei võiks mõni Eesti uisutaja uisutada maailma kõige kõrgemas konkurentsis.
Kuidas tegelikult on? Kas sa siiralt usud, et mõni Eesti sportlane võib tulla
maailmameistriks?
Miks
mitte? Siiski on paar asja , mis teevad selle keeruliseks. Meil ei ole
konkurentsi. Sellist loomulikku igapäevast konkurentsi. Džunglit, kus
sportlased hakkaks teineteist sööma ja läbi selle omavahelise võitluse areneks.
Pole loomulikku evolutsiooni, kus ellu jäävad parimad. Meie kandepind on väga väike,
valik on väike ja neid , kellele looduslikult sobiks see ala, neid on veel vähem.
Nende vahel ei ole nii suurt konkurentsi. Meie uisutajad ei pea konkurentsi
pärast nahast välja pugema. Nad saavad rahulikult areneda, nii kaua kuni neil on
aega ja tahet. Kui konkurents on nii tugev, et seal püsimiseks pead igapäevaselt
üha enam pingutama, siis on isiklik areng vältimatu. Venemaal on näiteks selline tase, et Venemaa
meistrivõistlustel osalenud 24 tüdrukust võiks 15 esimest olla maailmameistrid. Koondisesse
pääseb aga ainult neli, kuigi ka viies võiks vabalt maailmameister olla. Vat
selline tase. Seal jäävad pinnale ainult andekamatest andekamad, need, kes
suudavad trenni teha. Seal ei ole sul aega küpseda. Kui sa täna ei suuda
tasemel olla, siis kukud välja ja ongi sinuga kõik.
Sina oled tegelenud uisutamisega
kõige kõrgemal taseme. Selle treeningu vaeva omal nahal tundnud. Mis siis neil
eesti sportlastel viga on, et nad ei suuda tõusta absoluutsesse tippu? On nad
laisad või mis jääb puudu?
Ei, nad
ei ole laisad. See on see, millest ma rääkisin. Kõigil on teinekord halvad
päevad. Siin nad võivad seda endale lubada, aga Venemaal pole sul valikut. Konkurendid
võtavad su koha. Isegi halval päeval pead sa iseendast maksimumi andma. See
ongi see vahe. Nemad peavad igal juhul treenima ja pingutama ja arenema, nad ei
saa endale lubada halba päeva või puhkust. Ma ei pea silmas ainult Venemaad,
vaid ka teisi suuri riike – Hiina, Ameerika. Seal on tohutult võistlejaid. Seal
pead ennast iga juhul kokku võtma. Meil ei pea, meil võid endale lubada
lõõgastust.
Eks samad probleemid on Eesti
sportlastega ka teiste alade juures. Edukas olemiseks pead leidma endale
tugevad treeningpartnerid ja reeglina leiab neid välismaalt. Kas sul kuskil
vahel kripeldab ka, et sul jäi kõige kirkam medal tiitlivõistlustelt võitmata?
Võitsin Euroopa
Meistrivõistlustelt neli pronksi, kuid ei kripelda. Ju mul jäi midagi õigel
ajal tegemata. Igaühele oma. Aga sellel tasemel võistelda, oli ikkagi
supertase.
Kas sa oled täna edukas?
Arvan
küll. Ma olen ambitsioonikas. Mind ei rahulda asju lihtsalt ära teha, ma tahan
neid maksimaalselt hästi teha. See tavaliselt toobki edu.
Tänasel päeval oled sa treener.
Sul on oma uisukool, õpilased, sa oled omal alal Eestis väga austatud.
Treenerina ei ole sinu õpilased võitnud veel maailmas märkimisväärseid
tulemusi. Kas sul on stiimulit ja soovi treenerina veelgi areneda, et sinu
õpilased võiks kunagi ka maailmameistrid olla?
Treenerina
ma arenen iga päev. Maailm on praegu lahtine. Me kõik näeme teiste tegemisi.
Väikeste kohtade treeneritena me teeme oma tööd, nii palju kui meil jaksu ja
võimalusi on. See ei tähenda , et treenerina oleks meil teadmisi vähem kui suurriikides.
Tihtipeale on meie teadmised hoopis suuremad ja rikkalikumad, sest me peame
töötama kehvema materjaliga. Näiteks ettevalmistusharjutuste valik, millistega
minuga keegi kunagi ei töötanud. Mulle öeldi, et mine hüppa ja kui ei hüppa,
siis mine koju. Meie aga proovime oma sportlasi mitmekülgselt arendada kasutades
erinevaid harjutusi ja ka teiste spordialade praktikat. Otsime pidevalt üha
rohkem uusi võimalusi. Mina austan selliseid treenereid palju rohkem. Soomes ja
Rootsis on sama probleem treeneritel. Meil ei ole sellist materjali nagu on
Venemaal.
Kas treeningmeetodid sinu
sportlaskarjääri ajal ja tänasel päeval on väga erinevad?
Ei saa
öelda. Me teeme täna samu asju – tants, koreograafia, kergejõustik,
akrobaatika. Neid abistavaid alasid tegin ka mina väga suurtes kogustes. See
tundide arv on meeletu. Tulemus ei tule niisama. Tulemus tuleb tänu tundide
arvule ja maksimaalsele püüdlikkusele. Maksimaalsele. Igast trennist tuleb
võtta viimane ja endast kõik anda.
Kas sind rutiin ei tapa? Iga
hommikul lähed uksest välja, jälle sama jäähall, samad õpilased, samad
harjutused. Mis on see stiimul, mis sind kodunt välja viib?
Ma
arvan, et see rutiin mulle isegi sobib. Rutiin hoiab toonuses. Ei saa lasta
ennast lõdvaks, ega lase laiali laguneda. Teinekord puhkuse esimestel päevadel
tunnen ma end imelikult, sest aega on , aga poolest päevast väsimus vaevab.
Tehes päev läbi tööd, siis oled õhtul ikka virk ja kraps. Silmad säravad. Minu
organism vajab rutiini. See on harjumus juba lapsest saadik ja kui seda ei ole,
siis on väga imelik. Aga iga organism on erinev.
Mis sind iga päev rõõmustab?
Ma
tegelen lastega. Laps pole mingi asi. Laps on iga päev erinev. Mul on neid palju
ja kui mõnel on üks päev hea ja teisel teine päev ja kui lähed tööle, siis
kunagi ei tea, mis sind ees ootab. Lähed trenni, teed suurejoonelised plaanid,
aga siis pole pool gruppi haiguse tõttu tulnud. Mis mõttes? Teinekord pidid
jälle kõik väsinud olema ja järsku tulevad, silmad säravad. Treeneri töö on
kummaline. Hommikul vara alustad ja õhtul hilja lõpetad, sest päeva keskel on
lapsed koolis. Meie süsteemis käivad lapsed koolis alati. Vahel saavad koolist
ära, kui õppimisega on kõik korras, kuid üldiselt on kool kohustuslik. See
väsitab siiski, sest meil on laupäeval ka tööpäev ja kui on võistlused , siis
pühapäeval ka. 24/7
Millal sa aega siis iseendale leiad?
Eks ma
selle 24 tunni jooksul leian mõne tunni ka endale. Samas on see hea, sest pole
aega, et tekiks depressioon, pahad tujud või midagi muud masendavat. Lihtsalt
ei ole aega. Ma leian et see on pluss. Ma vaatan omavanuseid inimesi ja mõtlen,
et see ei ole hea, kui on inimestel liiga palju vaba aega. Muutud liiga
mugavaks ja laisaks. See on siis kohe keha peal tunda, kaotad välimust ja siis
kaotad ka sisemist vormi. Ma tunnen , et peaksin ka ennast rohkem liigutama, et
sportlik vorm ei kaoks ära. Aga see on jälle laiskus.
Millised on sinu salanipid, et sa
alati nii hea välja näed?
Mina ei
arva, et ma näen hea välja. Mina nägin hea välja viis aastat tagasi, kui ma
selles tantsuprojektis osalesin. Siis ma nägin oma standardite järgi superhea
välja. (Anna naerab südamest). Nüüd ma olen selle vormi kaotanud ja selle üle
on mul kurb meel. Aga sellist elu, nagu need neli kuud, ei saa kogu aega elada.
See oli hullumeelsus. Nüüd peab pingutama, pole
parata.
Sa oled kogu aeg töö. Kui oluline
on sinu jaoks sinu pere?
Pere on
number üks. Mul noorim poeg on tööl tihti kaasas. Ma olin temaga nii kaval, et
temagi uisutab ja siis on ta minuga kaasas. Allar on meie rütmiga juba harjunud
ja on samuti kauem tööl. Õhtul siis kohtume. Hea on see, et me oleme Allariga mõlemad
sportlased. Meile on selge, et nii need asjad on ja pole mõtet midagi üle
arutada. Mõnele selline elurütm võib-olla ei sobi, kuid see on juba tema asi.
Kas on tõsi, et iluuisutamisega
tegelevad mehed on kõik veidi imelikud? Eestlane liibuvates pükstes avalikult
tantsivate meeste peale lugupidava pilguga ei vaata.
See
arvamus on muutunud. Ma vaatan oma mehe peale. Kui meil olid esimesed lapsed
Anders ja Armand, siis arutasime, et paneme nad uisutama. Allar ütles siis, et
mida kuradit. Kuid viimase poja Arleti puhul otsustasime ühiselt , et oleks
väga hea kui ta uisutaks. Allar ise seletas poisile, kui ta oli neljane, miks
ta peaks uisutama – milline treenitus, milline kontsentratsioon, tasakaal,
tants, muusika. Sa õpid publiku ees esinema. Sa õpid seda ala harrastades nii
palju ja see annab eluks vajalikke oskusi. Viimasel ajal, kui mehed hüppavad
neljakordseid hüppeid, on välja arvutatud, et hüppesse minnes on koormus nagu
kosmonaudil raketi startides. Treenitus on neil meestel kõrgel tasemel.
Iluuisutamine pole enam ammu ainult naiste ala, vaid see on väga mehine ala,
kuigi peab tantsima, aga meeste tants on väga ilus. Mulle meeldib väga.
Kui tihti te perega kõik kohtute?
Mida teil siis ühiselt meeldib ette võtta?
Suured
poisid elavad juba oma elu. Jõuluks sellel korral tulid õnneks kõik koju. Aga väikese Arleti ja Allariga saame ikka igal
õhtul kokku. Meile meeldib siis koos süüa teha. Suure naudinguga. Poiss vaatab
kuidas isa süüa teeb ja siis annab ka oma panuse. Ütleb näiteks , et oodake ja
siis midagi toimetab seal köögis, kuni kutsub meid. Siis on teinud mingi
magustoidu või smuuti. Kõik on siis alati ilusti serveeritud. Me käime koos
kinos, teatris , spaas. Me käime igal pool koos. Poiss on nüüd juba 11.
Piisavalt vana, et kõik täiskasvanute etendused ära vaadata. Ta on nagu meie
väike maskott. Me käime tõesti palju väljas. Vahel on raske, sest minu tööpäev
lõpeb hilja, kuid siis aitavad kolleegid välja ja viivad trenni läbi. Teinekord
aitan jälle mina neid.
Sinu lemmiklilled on roosid ja
palusid ka oma sünnipäeval külalistel tuua roose, mida saaksid oma aeda istuda.
Sul on imekaunis aed ja kodu muidugi ka. Omaette metsa sees, kuid samas viie
minuti kaugusel Tallinna kesklinnast.
Kodu on
koht, mille juures me rahaga ei koonerda. Asi pole ainult rahas, vaid meil
meeldib kodus ka kõike ise teha. Roosid said kõik kenasti aeda istutatud. Mõned
talved on rooside jaoks halvad, aga teinekord elavad kenasti üle. Viimasel ajal
on lund vähe, mis kataks roosid nagu tekiga, seda on neile vaja. Aga aias ma
askeldan ikka ise. See on pärit minu vanaemalt, kes väga armastas roose. Tema
keetis isegi roosimoosi, kuid minul see nii hea välja ei tule. Vist teen midagi
valesti.
Sina tulid Eestisse elame 1989.
Kas selline keskkonnavahetus oli sinu jaoks sokk?
Oli
küll. Venemaal ma olin oma ala tipus. Kõik austasid. Siin pidin ma kõigega
nullist alustama. Ma pidin keelt, kultuuri, traditsioone ja ka inimesi õppima
tundma. Ma pidin ennast oma ametis tõestama. Ühesõnaga pidin kõigega otsast
alustama, aga äkki see oligi tore.
Milliseid alternatiive elu sulle
sellel ajal pakkus? Kuhu sa veel oleks võinud minna?
Maailm
oli sellel hetkel minu jaoks lahti. Mulle tehti pakkumisi esineda jääshowdes ja
töötada treenerina Ameerikast, Austraaliast ja mitmelt poolt Euroopast. Kuid
elu viis sinna , kus olid süda ja armastus.
Kas eestlased ei tundnud sinu
jaoks liialt kinnised ja konservatiivsed? Uusi inimesi ei taheta sugugi hästi
vastu võtta?
Ei ole
eestlastel midagi viga. Ma olen elanud ühiskonnas, kus keevaliselt paisatakse
igasugu asju suust välja. Kui see jutt on positiivne, siis pole häda midagi.
Aga kui suust lendab õhku suvalist prahti ja ei hoolita sellest, kuidas teine
ennast selle tagajärjel tunneb, siis see pole nii hea. Eestlastega tuleb
lihtsalt harjuda elama. Eestlane ei ütle kunagi, mida ta mõtleb. Mitte kunagi.
Isegi mitte häid asju. Eestlane on kogu aeg valves. Et aru saada, mida inimene
mõtleb ja tunneb, selleks pead teda tundma õppima. Pead ennast tegema
usaldusväärseks. Sa pead ennast muutma usalduslikumaks ja siis ta avab ennast.
Ega naljalt keegi siin enda sisse vaadata ei lae ja see on hea. Meie kodu on
külalistele kogu aeg avatud. Meil käib palju sõpru, see on peamiselt Allari
pärast. Allari vanaema ütles talle, et sa oled tore poiss, aga sul on liiga
palju sõpru. Minu meelest pole sõpru kunagi liiga palju. Eriti nüüd aastate
möödudes saad aru, kui oluline on, et sul on palju sõpru. Sõpru ja suhteid tuleb
hoida. Ennast ei saa jõuliselt inimestele peale suruda, vaid see kohandumine
käib ikka ajaga koos.
Ega Eesti ühiskond sind hästi
vastu ei võtnud.
Üldse ei
võtnud. Kommentaarid olid sellised, et üks venelane tuleb ja varastab nende
printsi. Mina olin siis tulles väga paha inimene. See eelarvamus oli kohutav.
Algus oli ikka raske. Ma ei pidanud alustama nullist, vaid isegi miinusest ja
sealt siis ennast üles upitama.
Kas eestlaste juures oli ka
midagi eriti veidrat, millega harjumine võttis aega?
Verivorst.
Ma ei söönud 15 aastat verivorsti. Ma isegi ei saanud aru, kuidas sellist junni
üleüldse süüa saab. Siis ühel korral tundsin head lõhna ja mõtlesin, et proovin
ära. Nüüd on see minu lemmiktoit. Või siis ka kastmed. Eestlased kasutavad
hästi palju kastmeid. See on toidukultuuris suur erinevus. See ei olnud minu
silmale meeldiv. Just silmale, sest meenutas midagi muud. Aga lapsed tulid
koolist ja nõudsid. Eks ma siis tegin ja proovid ka ise ja hakkab meeldima.
Nüüd oled sa eestlaste jaoks juba
nii oma inimene, et president on sulle ka medali andnud. Sa osaled aktiivselt
ühiskondlikus töös. Miks?
Ma olen
selline inimene, et ma ei saa niisama kõrvalt vaadata. Ikka ütlen oma arvamuse
välja, vahel äkki isegi liiga otse. Aga kui ma olen omas valdkonnas Eesti tipus,
siis ma arvan, et pean oma seisukohti avaldama ja sama asja pärast võetakse
neid otsustajate ringis ja rahva hulgas samamoodi kuulda. Lisaks elukogemus. Ma
olen elanud erinevates ühiskondades ja süsteemides. Lisaks veel oma ametis
suured saavutused ja loomulikult kolm last, kelle üle olen ma väga uhke. Ma
olen patriootlik. Jah, ma olen venelane, elan venelasena ja suren venelasena.
Ega rahvus ei muutu, kuid ma austan ja aktsepteerin neid ühiskondi, milles ma
elan ja olen elanud. Kui me elasime Norras, siis elasime nende tavade järgi,
kui me elame siin, siis elame siinsete traditsioonide järgi. Nende minu põhimõtete
pärast, mis näitavad vene rahvast mitte nii tüüpilises valgusest, lükatakse
mind tihti ette, et ma omi seisukohti avaldaks.
Sina tulid Eestisse juba ammu,
kuid tänasel päeval kipuvad paljud noored ja ka vanemad hoopis välismaale
minema. Mõned tulevad tagasi, mõned mitte. Kuidas hoolivust kodumaa vastu
suurendada?
See on
minu meelest sõltub inimese kodusest kasvatusest. Kui kodu ja kodumaad
armastavaks inimene on kasvatatud. Armastus muidugi muudab asju, nagu minu
puhul. Meie elasime Norras ja mina oleks sinna hea meelega jäänud. Mulle seal
kõik sobis igas mõttes. Aga Allar ütles, et ei, läheme koju. Meie omad lapsed
ka. Armand õppis kaua aega Ameerikas, aga algusest peale oli selge, et ta ei
jää sinna, sest siin tundis ta ennast kõige paremini. Anders töötab praegu
Amsterdamis, ta sai konkursiga selle koha ja on väga uhke, kuid pikem eesmärk
on tal ikkagi tulla koju tagasi. Õnneliku kodu saab üles ehitada igas riigis,
selleks ei pea sõitma välismaale. Sama moodi saab igas riigis halvasti elada.
Mida Eesti sinu jaoks tähendab?
Kodu.
Minu jaoks on jäähallid igal pool maailmas ühesugused – valged seinad ja +7
kraadi. Aga siin on minu kodu. Sellist kodu ei saa Moskvas kunagi omada, kus
elad metsa sees ja 5 minuti kaugusel kesklinnast.
Te olete Allariga koos pidevalt
nagu armunud. Mis selle ilusa suhte saladus on?
Me näeme
vähe. Nagu M. Thatcher ütles, et kaks tundi päevas meest näha on küll.
Meie näeme isegi rohkem. Me näeme harva
ja igatseme teineteise järgi. Lisaks ei pea kõiki asju välja ütlema. Targem on
vait olla, kui igasugu ebameeldivusi endast välja laduda. Kui me oleme koos ja
meil on vaba aeg, siis kasutame seda väga kvaliteetselt. Meie aeg on alati
sisukalt sisustatud. See hoiab suhte terve ja alati värske.
Sa mainisid, et lapsed on sul
tublid ja sa oled nende üle uhke. Milliste põhimõtete järgi oled sa oma lapsi
kasvatanud?
Esiteks.
Lapsed on vanemate peegel. Kui sulle laste juures midagi ei meeldi, siis vaata
iseennast ja küsi, mida sa valesti tegid. Teiseks. Piiramatu ja tingimusteta
armastus. Ma armastan neid sellisena nagu nad on, aga ma olen nõudlik ja karm
ema. Meil on põhireeglid paigas. Ma ei mõtle seda, millega nad parasjagu
tegelevad, kuigi ka seal olen ma öelnud, et kui midagi teed, siis tee
maksimaalselt hästi. Peamine on , et nad oleks iseenda suhtes ausad. Sa pead
olema iseendaga rahul, siis on teised ka sinuga rahul. Siis saab sind usaldada
ja sinu peale loota. Austa teisi, siis austavad teised sind.
Sa oled laste treener. Kuidas
sulle tundub, kui hästi või halvasti on eesti lapsed kasvatud?
Iluuisutamine
on ala, kus alustatakse juba kolme –nelja aastaselt. Sinna tulevad igasugu
taustaga lapsi koos oma vanematega, väga värvikas seltskond. Väga. Arusaamised
elust on väga erinevad. Meie treenerid on suhteliselt jõulised, sest meil
peavad olema oma töö tegemiseks reeglid paigas. Kui need väikesed või nende vanemad
hakkaksid meid juhendama, siis oleks õudne, mis sellest lõpuks välja tuleb. Kui
meil lastega on kõik paigas, siis hakkame ka neid vanemaid laste kaudu juhendama.
Ega päriselt kedagi ei muuda, inimene on ikka selline nagu ta tahab olla. Kuid
inimene, kes tegeleb iluuisutamisega, on siiski teistsugune. Tihti kurdetakse,
et lapsed väsivad liialt ära, nad on liialt koormatud. Mõeldakse välja lastele
pseudoprobleeme. Uisutajatel neid probleeme ei ole. Neil on iga päev pikad
treeningud, neil on väga täpselt paigas kogu päevakava. Reeglina õpivad nad koolis
kõik hästi või väga hästi. Neil lastel pole kunagi igav, et nad ei teaks, mida
endaga peale hakata. Kui neil on vaba päev, siis ma näen, kuidas nad
riietusruumis juba planeerivad, mida nad sellel päeval ette võtavad. Nad ei
vedele kunagi kõht punnis diivanil. Nad on väga positiivselt aktiivsed.
Kas vanematega suheldes on olnud
ka arusaamatusi?
Seda
tuleb pidevalt ette. Kõigi jaoks ei saa olla perfektne. Omavaheline konkurents
ja kadedus. Tihti süüdistatakse treenerit, kui laps on teisest halvem, et
treener pöörab teistele rohkem tähelepanu. Aga meie ju teame, et ühele on
rohkem antud ja teisele vähem, looduslik sobivus. Või ei taha laps üldse
uisutada, vaid lapsevanem tahab. Ühesõnaga miljon põhjust, aga see on
normaalne. Ma arvan, et koolis on õpetajatel palju hullem, sest meil on rohkem
võimu. Mina saan oma õpilastest loobuda, kui meie omavahelised suhted jooksevad
tupikusse. Koolis õpetaja ei saa seda teha, ta peab kõik probleemid alla
neelama, endas maha suruma ja sellega edasi minema. Kui meil on oma lapse
koolis arenguvestlused, siis mina lähen sinna alati lilledega, sest ma naudin,
kuidas õpetaja õpetab, tema suhtumine oma töösse. Teine lapsevanem tuleb ja
kõik kakskümmend minutit lihtsalt sõimab, et kui valesti kõik on. Ja õpetajal
pole õigust sellest õpilasest loobuda. Mis teha.
Mis on sinu õnne valem?
Selleks
, et õnnelik olla, on vaja ennast õnnelikuks teha. Sport õpetas seda mulle.
Ärkad hommikul üles ja ei tunne oma keha. Siis kui jääd asemele puhkama, siis
jääd rongist maha ja sinu asemele tuleb keegi teine. Elus on samamoodi. Kui
jääd koju virisema. Jääd töölt koju, võtad haiguslehti ja oled õnnetu. Et
õnnelik olla tuleb vaeva näha. Kui tahad terve olla, tuleb nii elada, et
oleksid terve. Minul pole võimalik haige olla. Paljud inimesed sõltuvad minust
ja ma paneksin nad raskesse olukorda. See pole võimalik. Ma ei ole ideaalne,
mul on ka halbu päevi, kuid tööle minnes pühin selle peast välja ja annan
endast parima. Ma ei saa lubada ka seda, et teised peavad võtma mind sellisena
nagu sellel hetkel olen. Samamoodi on ka kodus. Kui sa tahad , et kõik oleks
hea, siis ära tee pahasti.