Intervju Mihkel Mattiseniga

Mihkel Mattisen „Muusika teeb mind õnnelikuks“

Arlet Palmiste

Ma tunnen Mihkel Mattisenit juba palju aastaid. 1996, kui hakkasime tegema ansamblit El Cumba, siis olid just JAMi poisid need, kes meie lugusid produtseerisid. Seejärel läksime koos nendega tollal väga populaarsele suveüritusele ehk suvetuurile. Meiega koos olid veel lisaks Black Rokit ja Estin. Kummaline kooslus, kui praegu tagasi vaadata. Midagi pole teha – JAM oli neist rahva hulgas kõige populaarsem kollektiiv. Tüdrukute kilked ei tahtnud vaibuda ja autogrammi järjekorrad tegid meid kõrvalt vaadates kadetaks. Ega tänapäeval pole midagi muutunud. Ikka vaatan vaid heatahtliku kadedusega, kuidas Mihkel sõltumata sellest, mida ta parasjagu ette võtab, rahva armastuse võidab. Armastus on muidugi suur sõna, aga austus tema talendi vastu on igal juhul suur.  Mida ta teeb ja mida ta sööb, et tal alati kõik nii hästi välja tuleb? Seadsin sammud stuudiosse, kus Mihkel valmistas ette RetroBesti festivalil toimuvaks suureks JAMi kontserdiks.

Mihkel, sul on suurepärane klassikalise muusika haridus . Sa oled lõpetanud Eesti Muusikaakadeemia ja täiendanud ennast aasta aega Londoni linna stipendiumiga Londonis ikka klassikalise klaver alal. Ometi ei esine sa suurtes music-hallides vaid pisikestes ööklubides. Miks nii?

Mängin ikka ka täna klassikalist muusikat. Ühe sooloklaverikontserdi ettevalmistamine on tohutu töö. Minu viimane suur soolokontsert, kus kaks poolaega olid mõlemad minu sisustada, oli viimati kolm aastat tagasi. Sellele eelnes vähemalt kuus kuud pingelist prooviaega. Palju tunde harjutamist. Õnneks oli rahvast kontserdil hästi. Kuna see ettevalmistus on keeruline, siis sellist asja ei jõua tihti teha. See on ikka tohutu energia , mis sinna läheb. Mul kindlasti plaanis mingil hetkel taas mõni kontsert anda, aga siis juba kõigis Eesti Kontserdi majades. Tuleb panna kuupäev ja kava enda jaoks paika. Mina mängin peast ja palad, mida tahaks kavasse võtta on reeglina tohutult pikad ja nüansirohked. Töö, mis tuleb enne kontserdi teha on meeletu ja inimesele, kes pole sellega kokku puutunud, on seda raske kirjeldada. Praegu ma kuupäevadest veel ei räägi.

Aga sa mängi Arvo Pärti. Tema lugudes on väga vähe noote.

See on muidugi positiivne külg (naerab). Aga see kui loos on vähe noote ei tähenda, et ta oleks halb lugu. See energia, mis on nootide vahel ja see kuidas sa ühest noodist teiseni liigud peab olema väga hästi teostatud. Pärti võib mängida küll. Oma lemmikheliloojat mul ei ole. Aastasadade jooksul on tehtud nii palju head loomingut, et nende vahel valida on raske. Kui ma hakkan koostama kontsertkava, siis alustan tavaliselt mõnest teosest, mida kindlasti mängida tahan ja siis hakkad sättima sinna ümber teoseid, mis sobivad meeleoluga ja ideega. Mulle meeldivad vene heliloojad – Prokofjev, Rahmaninov, Tsaikovski, Sostakovits. Ma arvan, et uue kava keskmeks saab kindalti midagi olema vana muusikast.

Kas sul ei ole siis ambitsiooni olla maailmakuulus klaverimängija, tiirutada mööda maailma ja esineda sama kavaga mitte Tallinnas ja Pärnus, vaid näiteks New Yorgis ja Pariisis?

See nõuab tohutut püsivust, aga seda mul ei ole. Mulle meeldib vaheldus. Mul on elus kogu aeg nii olnud, et klassiklaine muusika vaheldub pop-muusikaga ja muude tegemistega. Kui ma käisin Londonis õppimas, siis oli nii, et mul oli kooli poolt stipendium. Ma ei pidanud midagi raha teenimiseks tegema. Õpi ja harjuta aasta otsa klaverit. Tegelikkus oli aga see, et mõte läks uitama ja kirjutasin mingeid pop-lugusid. See on minu sees ja mulle omane ja sellest ei vabane. Kuhu sa tõmbad piiri, et see on pop-muusika ja see on klassika. Keegi on kunagi seda teinud, kuid see piir on ju väga ebamäärane. Piire võib tõmmata ka klassikalises muusikas. Näiteks Rahmaninov ja Mozart, need on totaalselt erinevad loojad.  Ja paljud tänased klassikalised heliloojad olid omal ajal tõsised pop-tähed. Näiteks sama Mozart. Sellist piiri tõmmata on väga raske. Lõppkokkuvõttes on kõik muusika ja see loeb, mis emotsiooni ta sulle loob.

Sümfooniaorkestrid esitavad pop-palu ja rockbandid Bachi. See on viimasel ajal väga moes. Sa rääkisid, et klassikalise klaveri kontserdi ettevalmistus võtab aega kuni pool aastat. See tähendab, et sellel ajal sa millegi muuga tegeleda ei saaks. See tähendab, et see üks õhtu peaks sulle nii palju sisse tooma, et sinu pere selle aja ära elab. On kontserditasud tõesti nii head?

(Naerab) Ei too nad midagi sisse.

Miks siis on vajalik klassikalise muusika esitamine? See on kallis, suured koosseisud ja pikad ettevalmistusperioodid, samas publik neid väga kuulamas ei käi. ERSO Lauluväljakul tuhandetele ei esine, JAM aga küll.

Ma arvan , et see on siiski väga vajalik. Reeglina on esitatav muusika läbi ajastute meieni jõudnud väärt muusika. Kuidas seda nüüd viisakalt öelda, et miks publik seda vahel ei mõista? Ütleme nii, et kui mingi matemaatik tuleb minu juurde ja tutvustab mõned elu muutvat teoreemi, siis see ei, et mina sellest aru ei saa, ei vähenda selle teoreemi olulisust. On inimesed , kes sellest aru saavad- Kõrgkultuuris ja kunstis on teoseid, mis igaühele kohale ei jõua ja ega peagi alati jõudma. Ka kõrgkultuuris on teoseid, mida inimesed lihtsamalt vastu võtavad ja on ka teoseid , millest aru saamine nõuab suuremaid eelteadmisi. Kui me hakkaksime kuulama ja tegema muusikat, mis kiiret raha sisse toob, siis kuulamegi „Läänemere laineid“ elu lõpuni.

Kas sa ei leia, et on vastutustundetu peale seda kui oled saanud riigi poolt tasuta kõrghariduse, loobuda õpitust ja asuda hoopis teises valdkonnas tööle? Selliseid näiteid on oi-kui-palju.

Minu puhul päris nii öelda ei saa. Ma olen viinud klassikalist muusikat inimesteni, kelleni see võib-olla poleks kunagi jõudnud või oleks jõudnud aastaid hiljem. Alati, kui mind on kutsutud üle Eesti rahvamajadesse või mujale klaverikontserdi andma, siis olen oodatud pop-lugude  vahele kavasse võtnud alati ka mõne klassikalise klaveripala. Tõsi – need on palad on tihti kergemad, mida publikul oleks lihtsam seedida. (läheb elevile) Teiseks on olnud mul oma missioon Eestimaa koolides. Ma olen läbi aegade kõige enam loeng-kontserte andnud Eesti Kontserti artist. Ma olen tutvustanud klassikalist klaverimuusikat sadadel kontsertidel üle Eesti lugematutes koolides esimesest klassist viimase klassini ja seda sellises võtmes, mis paneks neid kuulama. Kui sa nüüd küsisid, et kas ma olen pätt, et tegelen pop-muusikaga, siis usun, et sellest on kasu olnud, sest kuna publik tunneb mind pop-muusikuna, siis tulevad nad mind kuulama ja mina saan siis nendeni viia killukest armastust klassikalise muusika vastu. Tagasisside on olnud sellele äärmiselt positiivne. Olen kuulnud, et inimesed on läinud minu kontserdist innustust saanuna klaverit õppima ja hakanud käime klassikalise muusika kontserditel.

Kas ansambel Svingers on sul ka omamoodi missiooniprojekt, et tuua sellist stiilset 30ndate meeleolu Eestimaa peosaalidesse?

Selle ansambli algus oli väga lihtne. Tallinnas avati klubi Chicago, kuhu oli sellist sving-ansamblit, mis esitaks Sinatrat jne. Kuna sellist ansamblit ei olnud olemas, siis tuli see ise teha. Aga me oleme astunud sellest sammu edasi ja esitame hoopis tänapäevast muusikat svingi-võtmes. See on kindlasti inimesele vahelduseks huvitav, sest nad saavad tänapäevasest raadiohitist sellise teistmoodi versiooni. Ma ei tea, kui palju selles missiooni on, aga me võtame seda ansamblit väga tõsiselt ja meil on sellega väga suured erinevad loomingulised plaanid. Usun, et varsti kuulete väga põnevaid uudiseid seoses meie ansambliga.

Sa tegeled nii erinevate muusikastiilidega. Milline on sinu jaoks jumalik muusika?

Jumalik muusika on iga loodud muusika. Eriti muusika, mille noote uurides saad aru, et seda pole loonud tavaline inimene vaid geenius. Sellises muusikas on väga palju kõrgemat või mitmekihilisust, mille loomiseks peab olema midagi kõrgemalt poolt antud. Samas on iga muusika, mis kuulajat sügavalt puudutav , jumalik.

Kas pop-muusika saab olla jumalik?

Eks see on vaieldav küsimus, aga ma arvan et saab küll. Ka pop-muusikas on väga head ja väga halba muusikat. On loojaid , kes on väga andekad pop-muusika vallas ja see on jumala kingitus neile. Ega siis jumal jaganud ainult klassikalise muusikaga tegelejatele annet. Neid näiteid on väga palju.

Kas sa ei karda, et klassikaline pillimänguoskus kaob üldse ära? Tänapäeval saab arvutis kõik valmis teha. Valid programmist pilli, lükid noodid ritta. Isegi laulda võid valesti, sest pärast saab arvutis kõik õigeks keerata.

Arvuti on muusika loomisel äärmiselt hea asi. See, mida sa seal teed on  ju sinu enese valida. Kas paned pumm-pumm põhja tööle või teed midagi muud. Tänu arvutile on muusika tegemine muutunud oluliselt lihtsamaks, enam pole vaja palgata suuri stuudioid, vaid piisab mehest arvutiga. Samas on oluliselt lihtsam ka muusika levitamine. Üle maailma jõudmiseks pole vaja suuri managemente või agentuure. Lisaks veel on tänu internetile lihtsam leida enda kõrvale sarnaselt mõtlevaid ja loovaid inimesi üle maailma. Muusikalisele koostööle on tänu internetile oluliselt suuremad võimalused. Muusikat saab salvestada kontsertversioonina ja stuudiosalvestusena. Pop-muusikas eelistan kuulata alati stuudiosalvestust, sest ise stuudios töötades, ma tean, milline loo viimistlemine käib stuudios. Seal on kümneid pisikesi detaile, mida asjatundmatule on raske seletada. Näiteks basstrummi sound. See pole nii, et valin siit soundi ja panen põhja tööle. Ma olen istunud stuudios päevi, et valida basstrummile soundi, kuni leidnud selle õige. Kui siis lõpuks käib veel tipphelirezisöör asjast üle , siis kuulad ja tead, et see on õige. Lives sünnib hoopis midagi muud. Lavalt pillimeeste ühisest mängimisest tekkiv positiivne energia mõjutab inimest teisiti. Klassikalise muusikas kuulan ka kodus meelsasti kontsertsalvestusi.

Muusikast oleme pikalt vestelnud, millele veel sinu aeg kulub?

Ma arvan, et samadele asjadele, millele enamustel inimestel – armastus, pere … nüüd võiks midagi originaalset veel öelda (naerab). Kui endast veel rääkida, siis minu jaoks on oluline, et ma tegelen asjadega, mis mulle meeldivad. Kui siis väga vähe olene tegelenud nii tööl kui eraelus asjadega, millega ma pean vastutahtmist tegelema. See on minu jaoks hästi tähtis. Ma mõtlen tihti kurbusega nendele inimestele kes vastutahtmist peavad esmaspäeva hommikul tööle minema, siis vaevlevad reede õhtuni ja siis on vabanemise tunne. Minu jaoks on tööle minek olnud senini ikka rõõmuasi. Muidugi vahel ei viitsi. Esinemine on õhtul, juba pikutan diivanil, vaatan head filmi, no muidugi siis ei viitsi, aga kui lähed, siis on jälle hästi. Inimene peab endaga hästi läbi saama ja tundma ennast kogu aeg hästi.

Et elus tasakaalukalt toimida, siis peaks 8 tundi päevas pühenduma tööle, 8 tundi perele ehk iseendale ja 8 tundi puhkamisele. Kuidas sinu päev jaguneb, kas mõni osa võtab teise küljest tüki ära?

Sellega on kuidas kunagi.  Mul võib olla perioode, kus olen mitu päeva ainult pere päralt ja siis jälle on mõni tähtaeg lähenemas ja ma istun kolm ööpäeva järjest stuudios ja mind ei ole olemas. Stabiilses ajajaotuses ma pole väga osav. Tööl ei ole  mina üksi asjadega seotud ja tuleb teistega arvestada, see teeb keeruliseks. Ega ma „päris“ tööl käinud kunagi ei olegi. Mis muidugi ei tähenda, et ma tööd ei teeks – esinen, korraldan kontserte jne. Minu tööd on siiski kõik seotud muusikaga ja sellega olen saanud tänaseni Eestis täitsa kenasti ära elada.

Viimastel aastatel on moodsaks saanud käia palverännakutel või Balil hingepuhastusrituaalidel või veel midagi sarnast. Kas sul pole olnud soovi minna elu muutvale eneseleidmise teele?

Balil ma käisin eelmine aasta abiellumas. See on ka omamoodi elu muutev sündmus (naerab). Palverännakul ma pole käinud, mis ei tähenda, et ühel päeval ma ei võiks minna. Ma rääkisin Urmas Sõõrumaaga, kes käis Tais. Ma olen palju kord Tais käinud ja alati seal sooja päikest nautinud, aga tema istus seal kolm nädalat pimedas ruumis. Tema sai sealt kõva elamuse, kuid mina praegu ei näe, et saaksin võtta sellise aja. Pigem ma veedaks selle aja oma perega. Kunagi võiks mõnele palverännakule muidugi minna.

Selleks et kolm nädalat pimedas veeta pole vaja kuhugi sõita, ela Eesti talv üle ja oledki saanud oma vaimse läbielamise. Palju sa leiad aega puhkuseks ja on teil perega seoses sellega traditsioone?

Paar korda aastas katsume leida ikka võimalust – kord kevadel ja kord suvel käia kuskil kaugemal ja lisaks meeldib meile abikaasaga Eestis avastada kohti ja olla kahekesi mõned päevad. Suvel me käime Bulgaarias. Seal on meil üks koht, mis on meile armas. Kui suvi saab läbi, siis laps räägib, mida ta järgmine aasta seal tegema hakkab. See on meil selline hea traditsioon. Ma saan lapsega koos olla kui keskmine Eesti isa. Vahel on nii, et panen lapse magama ja siis lähen alles tööle. Me ei ole talle peale pannud mingeid kohustusi.  Seda ma arvan küll, et kui lapsele on midagi antud, siis peavad vanemad seda suunama, sest ega lapsele pole antud andeid kümnes erisuunas, vaid mingis kindlas valdkonnas. Seda peaks siis vanemad arendama ja tagant tõukama. Mina ka ei viitsinud lapsena klaverit mängida, aga vanemad mõistsid, et  mul on selle peale annet ja mingi lükati tagant.

Kui teil kodus abikaasaga vahel eriarvamused on, siis kuidas need lahendad? Esitad klaveril mõne kauni ballaadi või lased kõrvad lonti ja annad tüli jätkumise hirmus kaasale õigust?

Klaverit pole ma küll kunagi mänginud, aga see on hea mõte. Me oleme nagu kaks kõva kivi, ega taha kergelt kumbki alla anda. Eks ikka püüad leida selle kesktee, et võib –olla mina eksisin natuke või eksis kaasa natuke.  Kui ma talle õigust annan, siis teen seda irooniaga, et „jajah, sul on õigus“ , aga see paneb alati ainult vunki juurde. Aga me suudame alati lõpuks kõik selgeks rääkida ja leida mõistlik lahendus probleemidele. Alati leiab lahenduse, kui mõlemad seda tahavad.

Mis suvel tulemas?

Svingersiga on palju esinemisi erinevatel firmapidudel. Suurimaks sündmuseks minu jaoks on ansambel JAM esinemine 30. Juunil RetroBestil. Me läksime laiali 2005. See oli meie teadlik valik. Aasta varem tegime juba plaani, et selle päevani esineme ja rohkem kutseid vastu ei võta. Meie lõpetamises polnud mingit riidu, see oli planeeritud otsus. Nüüd on aga seoses viimaste aastate retrovaimustusega olema hakanud saama järjest kutseid erinevatelt ööklubidelt ja ürituste korraldajatelt ja otsustasimegi, et teeme ühe kontserdi ja teeme suurelt, et kõik kes tahavad saavad vaatama ja nautima tulla ja hiljem oma eluga õnnelikumana edasi minna. Ma ei välista, et kunagi veel mõne eriürituse raames kontserdi teeme, kuid hetkel on see viimane, sest kui me tahaks tegutseda, siis poleks me tegevust lõpetanudki.

Kas see periood, kui olite JAMiga aktiivselt tegevad oli sinu elu õnnelikum?

Kindlasti oli see õnnelik periood, aga kas kõige õnnelikum … Kuigi lood olid igal õhtul samad, siis sellega harjub ära. See-eest on publik erinev ja vastuvõtt on erinev. Rutiine me veel tundma ei hakanud, kuigi lõpupoole hakkas säde silmast juba kaduma ja asi muutus tööks. Publik tajub selle kiirelt ära ja selleni polnud meil soovi jõuda. Aga seda uut kontserti läheme rõõmuga tegema ja loodame seal näha palju tuttavaid nägusid.