ÕNNESOOVID
Tegelased
Artur Õun, 75-aastane
Olli Õun,
70-aastane
Uurija Mäger
PILT1.
Korter. Kapi peal seisab vanas
stiilis raadio. Raadiost kõlavad vikerviisid. Sügavusest kostuvad hääled.
Olli: Ma
jään jälle hiljaks. Artur … Artur … Artur. Kuuled , ma ju räägin sinuga. Vasta
siis
Artur: Jaa
Olli: Kas sa
oled valmis?
Artur (tuleb lavale. Ülikond seljas, jalas sussid)
: Jaa
Olli: Iga
aastaga läheb selle sättimisega kauem aega.
Artur: Eks
fassaad aastatega mureneb.
Olli: Mida
sa rääkisid? Ma ei kuulnud hästi.
Artur: Ei
midagi.
Olli: Midagi
sa siiski ütlesid. Mingi mure oli sul või?
Artur: Ma
räägin, et fassaad mureneb.
Olli: Mis
fassaad?
Artur: Ei
midagi.
Olli: Mida? (tuleb tuppa õhtukleidis. Värvib samal ajal
huuli)
Artur: Kas
see on ikka iga hommik oluline?
Olli: Artur,
muidugi on. Teistel on sünnipäev ja meie siis istume ümber laua nagu mingid
hulgused. Elu on pidu. Artur. Sul ei ole kingi jalas. Pane kohe kingad jalga.
Vaata , mis kell juba on. Palju kell on?
Artur: Saab
kohe kolmveerand.
Olli: Pane
siis kõvemaks. Kohe algab. Kus su kaustik on?
Artur:
Minust jäi ta eile laua peale. Siin käiks öösel nagu miski tont, kes kõik asjad
teise kohta tõstab.
Olli: Ma ju
koristasin eile.
Artur:
Midagi sa ei koristanud. Tõstsid ainult minu kaustiku teise kohta. See oligi
kogu su koristamine.
Olli: Mida
sa urised.
Artur: Kuhu
sa ta tõstsid siis? Seda pole kusagil.
Olli: Ega ta
kaugel saa olla. Vaata hoolega ringi.
Artur: Iga
hommik ikka seesama mäng. Kas see kaustik ei võiks olla lihtsalt laua peal.
Siis me ei peaks teda iga hommik otsima.
Olli: Aga
kui keegi tuleb külla. Astub uksest sisse ja laua peal on kaustik.
Artur: Hirmus
lugu küll. Kaustik laua peal, mida küll inimesed võivad arvata, „Oo, need siin
loevad“ No näed, kuhu sa ta pannud oled. Raadio peal.
Olli: Pane
kõvemaks.
(Artur keerab raadio kõvemaks.
Raadiost hakkavad kõlama Õnnesoovid)
Hääl raadiost: Õnnitleme tänaseid
tähtpäevalisi. 98 sünnipäev. Armastatud vanaisa …. jne
Olli: Tule
nüüd ruttu. Kus su pliiats on?
Artur: Ole
tasa, ma ei kuule.
Olli:
Pliiats, kus on pliiats?
Artur: Mis
kuupäev täna on?
Olli: Tee
ruttu, juba hakkas.
Artur: Mis
kuupäev täna on?
OllI: Päev
pärast eilset ja päev enne homset.
Artur: Vaata
siis kalendrist järgi. Kurat, nüüd magasingi esimesed maha.
Olli: 13.aprill.
Artur:
Pliiats. Kuhu sa pliiatsi oled pannud?
Olli: Võta
minu huulepulk.
Artur:
Huulepulk. Ole tasa.
(Kuulavad koos saadet. Artur teeb
samal ajal kaustikusse märkmeid. Saade lõpeb)
Olli: Midagi
uut ka oli?
Artur: Ma
algust ju ei kuulnud. Kas me saaksime kokku leppida, et pliiats ja kaustik
seisavad edaspidi siin laua peal ja sa ei tõsta neid ära, et me peaks neid iga
hommik uuesti otsima.
Olli: Minu
Artur sai nüüd vist pahaseks. Hea küll. Las nad olla siis sinu rõõmuks siin
laua peal.
Artur: Meest
sõnast, aga naisel on nagunii ühest kõrvast sisse ja teisest välja.
Olli: Oli
siis midagi uut ka?
Artur: Silva
Kukeverest, 80 aastane. Lapsed Tartust ja Soomest. Aga Elmarit Viisu külast,
kes eelmisel aastal sai 78, enam ei olnud. Ja Leidal ei olnud enam lapsi, oli
ainult Türi kogudus ja õpetaja.
Olli:
Lastega riidu läinud. Kahju.
Artur: Ei
tea. Võib-olla see aasta lihtsalt ei pandud Elmarile kuulutust.
Olli: See on
nii hoolimatu. Inimesele on ju vaja väikest tähelepanu. Eriti sünnipäeva puhul.
Artur: Ma
võtan nüüd lipsu eest . See nagu pooks. Mõte ei tööta, kui kõri on kinni
pigistatud.
Olli: Mis
aeg see selline on, kui oma isa ja ema sünnipäeval ära unustatakse. Ainult
kogudus peab veel oluliseks meeles pidada.
Artur: Eks
nemad ka rohkem selle pärast, et see aitab neil meeles pidada, kui palju
maksumaksjaid veel on. Ma lugesin kokku, et Türi kogudusel oli eelmine aastal
42 õnnesoovi. 42! Ega nii väikese seltskonnaga uut katust kirikule ei pane.
Olli: Ega
nad siis kogu kogudust õnnitle, ikka ainult vanemaid. Vast seal ole ikka
nooremaid ka.
Artur: Oled
sa selles kindel? Mida noor inimene kirikust otsib? Õnnesoove. Neil on endalgi
piisavalt sõpru, kes õnne võiks soovida.
Pilt 2.
Artur:
(räägib telefoniga) Mart …. Tere. Mina siin. … Isa noh. … Aa, tegid nalja …
Homme on siis emal sünnipäev. Ärge unustage seda õnnesoovi raadiosse panna. Ta
nii ootab seda. … Eks ta naljakas on jah, et külalised polegi tema jaoks nii tähtsad, kui see raadio õnnesoov … Eks
ikka külalised ka, aga seda raadiot ta ootab. Lugege siis ikka kõik
õnnesoovijad kohe ülesse. Siis on nagu pikemalt tähelepanu ema peal … Ei koeri
ja kasse ärge ikka pange. … Aa, sa tegid jälle nalja. … Ole siis tubli.
PILT 3. Sünnipäev
Laual on tort. Hääl kostub taamalt.
Artur: Palju õnne sulle, palju õnne sulle, palju
õnne, palju õnne, palju õnne sulle.
Olli: Kallis
Artur, kui ilusad õied. Tänan sind.
Artur: Tule
nüüd. Kell on kohe kolmveerand.
(Sisenevad mõlemad tuppa. Artur paneb
raadio mängima. Algavad Õnnesoovid)
Artur: Tule
istu nüüd. Ma valan sulle kohvi ja torti on ka.
Olli: See on
nii ilus üllatus.
Artur: Tasa
nüüd. Kohe tuleb.
Hääl raadiost: Õnnitleme tänaseid
tähtpäevalisi . 95 sünnipäev … jne
(Õnnesoovid lõpevad. Vaikus pikk)
Artur: Äkki
neil läks midagi sassi.
Olli: Ei
läinud neil midagi sassi. Mind ei ole lihtsalt enam olemas. Ma olen tühi koht.
Artur:
Lapsed pidid kuulutuse panema.
Olli:
Lapsed-lapsed. Süüdista jah neid. Kas sa ei oleks võinud kontrollida?
Artur: Ma
küsisin Mardi käest. Ta lubas panna.
Olli: Kõiki
õnnitletakse. Isegi Leidale pandi kuulutus, kuigi juba kooliajal polnud tal
üldse sõpru. Vastik tige vana inimene. Kõigile meie tuttavatele pannakse
kuulutus, aga ainult mitte mulle. Naabri Marile tuli isegi Kanadast tervitusi.
Klassivend Ülole loeti kõik tema lapsed ja lapselapsed ette, aga temal on neid
ju kokku 18. 18 nime, aga mul mitte ühtegi.
Artur:
Rahune nüüd. Ma uurin raadiost järele.
Olli: See
pole enam see. Mind ei ole olemas. Mida nüüd kõik arvavad?
Artur:
Rahune. Võtame torti. Teeme sampuse lahti. Ega siis pidu ei jää selle pärast
pidamata.
Olli: Pidime
me üldse seda kuulama.
Artur:
(Võtab naise embusse) Ega elu sellest veel lõpe.
Olli: Kas sa
armastad mind?
Artur: Mis
küsimus see on? Eks ikka.
Olli: Kas sa
armastad mind? Sa ei ole seda mulle nii kaua öelnud.
Artur: Ei
mäleta täpselt enam.
Olli:
Viimati ütlesid minu 50 sünnipäeval. Täpselt 20 aastat tagasi.
Artur:
Vahepeal ikka ka. Vist kindlasti.
Olli: Sa
võib-olla mõtlesid, et ütled, aga mina seda kuulnud sinu suust ei ole. Üks kuradi tuim tükk oled. Korra mainid ja
siis loodad, et on elu lõpuni sellega ühel pool. Aga mina olen ju naine. Ma
tahan seda kuulda. Ma tahan kuulda, et mind armastatakse. Isegi nüüd, kui mul
ennastki on paha peeglist vaadata. Kui maakülgetõmbejõud on kõik selle mis enne
minust ülespoole kikkis oli nüüd allapoole kiskunud. Kes peaks armastama
sellist vanamoori? (Virutab raadio vastu
maad. Vaikuses heliseb telefon)
Artur: (Võtab toru) Tere … Ikka on kodus … Kohe
kutsun (Katab toru käega) See on
Mart.
Olli: Tere
pojake. … Tänan … Teie olete ka kallid … Ootame teid … Papa arvas, et kuskil
kell kuus. Meie oleme kodus. Tulge kuidas jõuate … Annan Papale. Olge siis
tublid. Näeme. (Arturile) Mart tahab veel sinuga rääkida. Ma lähen toon harja.
Artur: Jaa.
… Mis talle ikka kinkida. Meil on ju kõik olemas … Veidike tähelepanu. See on
suurim kingitus. … Kui midagi väga tahete tuua, siis võiksite uue raadio
kinkida. Vana läks katki. Ei taha enam hästi mängida. …. Mart! Üks asi veel. Kas
sa kuulutuse saatsid raadiosse? … Läks meelest ära. Mis seal siis ikka. Eks
järgmine aasta.
PILT 4.
Olli: (Dressides. Liigutab mööblit) Artur.
Artur. Tule ometi appi. Sa ju kuuled, et ma olen hädas.
Artur:
(Siseneb hommikumantlis) Mis siis nüüd juhtus?
Olli: Nüüd
on kõik. Aitab oma kadunud aastate leinamisest ja sõpradele kaastundeavalduste
saatmisest. Tänasest hakkame elama uut
elu – tervislikku ja optimistlikku. Pane ruttu dressid selga. Kohe algab
hommikvõimlemine. Soojenduseks aita laud seina äärde lükata.
Artur:
(Artur lükkab lauda) Kas mina pean ka selles aktsioonis osalema? Ma võiksin
olla passiivne vaatleja.
Olli: Kõik
on juba otsustatud. Me leppisime selles ju kokku.
Artur:
Millal me selles kokku leppisime?
Olli: Just
praegu. Ma ütlesin, et soojenduseks lükka lauda ja sa lükkasid. Sellega sa
andsid nõusoleku.
Artur: Kuida
moodi ma nõusoleku andsin?
Olli: Ärme
praegu vaidle nii tühise asja pärast. Kohe algab võimlemine ja sul pole veel
dressegi seljas.
Artur: (Võtab mantli maha ja jääb maikaga) Kas
nii sobib?
Olli: Oo
mister Hurmur. Kui sa selline oled, siis on mul sinu kõrval raske võimelda.
Artur: Jäta
oma loba.
(Raadiost algab hommikvõimlemine. Vanapaar
teeb usinalt kõike kaasa)
Olli: No
näed , ei olnudki nii hull. Homme jälle, aga nüüd läheme jalutama.
Artur: Äkki
puhkame vahepeal.
Olli: Otsi
nüüd oma kepid välja ja läheme teeme ühe ringi.
Artur: Oleks
ma vaid noorem. Küll siis teeks ühe ringi sinuga siinsamas.
Olli: Mis sa
unistad. Korra aastas jõulude ajal on hea küll. Siis on kõige pikem öö. Sul
võtab see ju nõnda kaua aega.
Artur: Tule
siia, tüdruk.
Olli: Eks
püüa kinni, kui sinust asja on.
PILT 5. Helmi
(Raadio mängib. Artur otsib midagi mööda
elamist)
Artur: Olli.
Olli. Kuhu sa pliiatsi oled jälle pannud? Mööbeldamist on nii palju, et ükski
asi ei püsi enam oma koha peal. Olli. Kurat küll.
Olli: Mida
ma kuulen? Kas me ei leppinud kokku, et hakkame mõtlema positiivselt ja
avatult. Kuidas see Mitsurin ütleski - Me ei oota looduselt armuande, vaid
võtame neid ise.
Artur: Sind
vaadates ei maksa tõesti looduse armuandidele lootma jääda. Tuleb ise
tegutseda.
Olli:
Artur!!
Artur: Kuidas
see sinu võitlus loodusimedega on pliiatsiga seotud ? Lähen saen puust välja
või?
Olli: Just.
Me ei hala, me ei nutu, me vaatame särasilmselt tulevikku võttes vastu selle
hea, mida saatus meile kingib.
Artur:
(demonstratiivselt optimistlikult) Kaua sa ikka positiivselt mõtled. Ihuliikmed
on eilsest lidumisest nii valusad.
Olli: Pead
rohkem trenni tegema. Siin su pliiats ongi.
Artur: (seob pliiatsi nööriga laua külge) Ma
loodan, et nüüd ei lähe ta enam kaduma. (Võtab oma kaustiku välja) Mis kuupäev
meil täna on?
Olli: 20.mai.
Artur:
20.mai. Täna on sinu sõbranna Helmi sünnipäev. Eelmine aasta oli tal pojapoeg
Malil teenimas. See kõlas hästi küll – rahuvalvaja Jürgen Malilt. Aga ta peaks
nüüd tagasi olema. Ega mulle need eputamised ei meeldi. Kanadast, Malilt,
Soomest. Meil elab kõige kaugem sugulane Valgas. Parem jäta siis üldse juba
koht nimetamata.
Olli: Ta sai
vigastada.
Artur: Kes?
Jürgen?
Olli: Ja.
Sellepärast tuligi tagasi.
Artur:
Pagan, ma ei teadnud.
(Algavad Õnnesoovid. Kuulavad)
Hääl Raadiost: Õnnitleme tänaseid
tähtpäevalisi. 91 sünnipäev ….
Olli: Helmit
ei olnud. Kas ma peaks talle helistama? Issand. Midagi on kindlasti juhtunud.
Artur:
Helista siis juba.
Olli: Vaata,
kas sa numbri leiad üles.
Artur: See
on siinsamas telefoni kõrval. (Valivad numbri. Mõlemad kuulavad.)
Olli: Keegi
ei võta vastu. Mäletad, kui endast väljas mina olin, kui mind ei
õnnitletud. Pea-asi, et midagi juhtunud
ei ole. Halloo. Helmi? … Palju õnne ja ikka tervist … Rahune nüüd kullakene ….
Kuulsime küll või ei kuulnud tõesti … Kas ma tulen sinu juurde? Sa ei saa
sellises olukorras üksi olla. … Helmi, rahune, ma hakkan kohe tulema. (Paneb
toru hargile) Ta oli täiesti ära unustatud. Me olime esimesed, kes talle
helistasid. Tal oli isegi laud kaetud. Ma pean minema.
PILT 6.
(Sisenevad üleriietes. Kergelt
vindised)
Olli: Nii
tore, et me ikkagi Helmile külla läksime.
Artur: Ma
mõtlen, et kui hoolimatud on inimesed. Vaata kasvõi seda vanameest seal
ülekäigurajal. Nii palju nüüd ei olnud autojuhil kannatust, kuni teine üle tee
jõuab. Tuleb autost välja ja rebib vanemehe hõlmast üle tänava. Siis istub
autosse ja sõidab läbi lombi kastes vanamehe tee ääres üleni märjaks. Milline
hoolimatus. Milline tähelepanematus. Need noored saavad kunagi vanaks ja ega
nad siis ei taha , et nendega samamoodi käitutaks.
Olli: Kuidas
sulle tundus, kas Helmi oli lõpuks päris õnnelik?
Artur: Sa
võid ju olla noor ja edukas, aga ühel päeval ootad samamoodi ristmikul rohelist
tuld ja siis kihutab sinust ka mööda auto kastes su üleni märjaks. Elu on
spiraal. Toob ikka tagasi sinna, kus korra oled juba olnud. Kui enne olid
seespool, siis hiljem oled väljaspool. Koht on sama , aga vaatenurgad on
erinevad.
Olli: Mis sa
jaurad nüüd oma vanamehega. Sai märjaks, siis sai. Ega sina talle ka oma
mantlit ei pakkunud. Hea, et Mart meid koju tõi.
Artur: Äkki
oleks pidanud talle oma mantlit pakkuma. Meie olime ju autoga. Õudne lugu igal
juhul. Mul on selle vanamehe nägu ikka silme ees. Mudavesi kulmudest alla
voolamas.
Olli: Hea
asi see telefon, helistad pojale ja ongi kohe masinaga kohal. Ma tõesti ei
märganud, et see kell juba nii palju on. Tead vanamees, mis me nüüd teeme?
Artur: Teeme
veel klaasi veini.
Olli: Ei. Me
kirjutame ise ühe sünnipäevaõnnitluse. Sellise õnnitluse, mida kõik kadedusega
kuulevad. Las nad siis mõtlevad, et oi, kui toredad sugulased ja sõbrad tal on.
Artur:
Tohhoh. Kellele me selle kuulutuse siis kirjutame?
Olli:
Helmile.
Artur: See
on ju alles aasta pärast.
Olli: Paneme
kuupäevaks 22.mai. Mis sellest, et on mõni päev hiljem. Parem ikka , kui üldse
mitte midagi. Otsi paber välja. Pliiats on juba leitud.
Artur: (Toob
paberi) Nii. Valmis.
Olli: Kirjuta.
Palavalt armastatud endist rahvatantsijat ja kirglikku kudujat Helmi Moorat
õnnitlevad 73 sünnipäeval kolleegid …
Artur: … ja
Türi kogudus ja õpetaja
Olli: Unusta
see kogudus ära. Seda ei pane. Too parem gloobus. Paneme sinna sellise riigi,
millest keegi pole veel Õnnesoovides kuulnudki.
Artur:
(Tuleb gloobusega) Ida-Timor. Neitsisaared. Põhja-Korea.
Olli: Just .
Põhja-Koreast. Loe nüüd ette.
Artur:
Palavalt armastatud endist rahvatantsijat ja kirglikku kudujat Helmi Moorat
õnnitlevad 73 sünnipäeval kolleegid Põhja-Koreast.
Olli: Kuidas
sulle tundub? Minu meelest on midagi puudu.
Artur: Ja
midagi on üle ka.
Olli: Midagi
on puudu ja midagi on üle. Muudame järjekorda …
Artur.
Kuidas sa mõtled? Palavalt armastatud
Põhja-Korea rahvatantsijat õnnitlevad kirglikud kudujad. Või kirglikku
Põhja-Korea kudujat õnnitlevad kolleegid
rahvatantsijad.
Olli: Ei. Nii
ei sobi. Alustame otsast.
Artur: Olgu.
Mida me Helmist teame? Kus ta töötas?
Olli:
Kalatööstuse konservliini operaatorina.
Artur: Seda
pole mõtet mainida. Kus ta õppis?
Olli: Ta
lõpetas ainult 8 klassi ja pidi siis juba tööle minema. Neil ju isa polnud.
Artur: Seda
pole ka mõtet mainida. Ega ta tõesti suuremate vaimuannetega ei hiilga. Mis
tema hobid on?
Olli:
Rahvatants ja kudumine.
Artur:
Sellest oli juba juttu ….
Olli: Mul
tuli mõte. Kirjuta. Et meretuul su juukseid paitaks.
Artur: Mis
meretuul?
Olli: Ta oli
ju kalatööstuses tööl.
Artur: Vahel
on naiste loogika ainult neile enesele mõistetav. Kirjas.
Olli: Sõber
raskustes sind aitaks …
Artur: Vahel
keegi tehtut laidaks …
Olli: Mis
mõttes? Ära seda nüüd küll kirjuta.
Artur: Ei
kirjuta. Et meretuul su juukseid paitaks, sõber raskustes sind aitaks. Edasi
Olli: Nii
ikka ei sobi.
Artur: Nõus.
Kirjutame lihtsalt – Head ja asendamatud sõpra Helmi Moorat, kes muredes toetab
ja kelle uksed on alati abivajajaile avatud tervitavad tema 73 sünnipäeval kõik
sõbrad ja teekaaslased.
Olli: See on
ilus, aga midagi oleks nagu puudu …
Artur: Türi
kogudus ja õpetaja …
Olli: Lõpeta
oma Türi kogudusega. Ideaalses õnnesoovis peab olema kindlasti ka keegi
välismaalt.
Artur:
Paneme siis lõppu Põhja-Koreast.
Olli: Just.
Kirjuta nüüd ümber ja paneme posti. Vikerraadio, Gonsiori 22, Tallinn
(Artur kirjutab kirja ümber ja paneb
ümbrikku)
PILT 7.
Olli: Tule
juba. Mida sa seal kohmitsed nii kaua?
Artur: (Lava
tagant) Ma pesen hambaid.
Olli: (Sätib kaustiku laulae, keerab uue raadio
käima) Ma ütlesin Helmile ka , et ta oleks valvel, sest kunagi ei tea neid
raadio asju. Vahel võivad neil minna päevad segamine. Helmi lubas siis olla
raadio juures. Meil võiks olla mingi aparaat, millega Õnnesoove lindistada. Ma
mäletan küll, kuidas vanasti sai mikrofoniga lintmakile salvestatud. Hiljem
oleks nii hea kuulata enda saadetuid õnnitlusi ja teiste omade pealt maha
kirjutada. Kell on kohe kolmveerand. Mida sa nii kaua teed seal?
Artur: Ma
mõtlesin, et pesen sinu hambad ka ära.
Olli: Artur!
Lõpeta. Tule juba.
Artur: (Tuleb tuppa) Siin ma siis nüüd olen. Kas
juhtus midagi?
Olli: Veel
ei juhtunud. Artur. Su lips.
Artur: Mis
sellega on?
Olli: Seda
pole. Õnnesoovid kohe algavad. Helmit õnnitletakse. Sina näed välja nagu maalt
ja hobusega.
Artur: Kohe
panen (Lahkub) Mida sa ennist
rääkisid, ma ei kuulnud, vesi solises.
Olli: Ma
räägin, et meil võiks olla aparaat, millega saaks Õnnesoove salvestada. Oleks
hea hiljem enda soove teistele ette mängida.
Artur: (Tuleb tagasi) Mida?
Olli: Ma
räägin, et meil võiks olla aparaat, millega saaks Õnnesoove salvestada. Oleks
hea hiljem enda soove teistele ette mängida.
Artur: Sa
oled nagu katkine grammofon. Seda ma juba kuulsin.
Olli: Algab.
Hääl raadios: Alustame Õnnesoovidega.
90 sünnipäev ….. Õnnitleme ka kõiki teisi tänaseid tähtpäevalisi.
Olli; Helmi
õnnitlust ei olnud.
Artur: Seda
ei oleks tohtinudki olla. Täna ei ole tema päev.
Olli: Aga me
ju kirjutasime tänase kuupäeva.
Artur: Ega
nad seal raadios päris juhmid ka pole. Neil on ju ka kaustikud ees ja kohe
näha, millal kellelgi sünnipäev on.
Olli: Seda
küll.
Artur: Mind
paneb rohkem imestama, et kui neil nimekirjad ees on, siis kuidas nad ometi
täna jälle kolm nime välja jätsid.
Olli: Äkki
on ära surnud.
Artur: Ma
olen jälginud ka surmakuulutusi ja need nimed kaustikust maha tõmmanud.
Olli: Äkki
on siis lähedased surnud.
Artur: See
võibki nii olla. Aga kuidas siis nad seal raadios ei taipa, et inimese jaoks on
oluline kuulda õnnesoove, siis tea teab , et on veel elus. Neil on ju
nimekirjad ja siis nad lihtsalt unustavad kolm nime ära. Sina tead ju väga
hästi, millist südamevalu see enesega kaasa toob. Kuidas nad võivad siis
inimesega niimoodi käituda?
Olli: Kurb.
Artur: Mitte
lihtsalt kurb, vaid lubamatu. Inimene istub raadio ees, laud kaetud, lips ees
ja siis on vaikus. Sinuga ei räägi enam korraga keegi. Tähista üksi oma
sünnipäeva. Isegi tervituslaulu ei lasta. (lauldes) „Kas ema südant tunned sa,
nii kaunis ….“ Ilus.
Olli: Aga
saadame neile ise raadiosse õnnesoovid. Kirjutame salmid valmis ja paneme
posti, siis nad teavad, et nad on olemas, et keegi märkas ja teab, et tal on
sünnipäev. Sul on ju kaustik kuupäevade ja nimedega. Isegi kohad on kirjas.
Rääkimata sugulastest. Ega me ei pea ju oma nime all saatma. Kirjutame nende laste
nimed alla. Ega siis inimene vahet tee, temal on ikka hea meel, et kellelgi
meeles on.
PILT 8.
Laual on kaardid ja ümbrikud. Artur
ja Olli kirjutavad.
Artur:
Kellel kuulsustest täna sünnipäev on?
Olli: Erich
Kriegeril.
Artur:
Krieger? Ma arvasin, et ta on surnud.
Olli: Kus ta
siis surnud on. Just laulis ju raadios.
Artur:
Selleks, et raadios laulda ei pea elama. Seal tulevad laulud ju lindi pealt.
Ega me 50ndatel ei ela, kus kõik, mis raadios kõlas otse ja elaval kujul ette
kanti.
Olli: Palun
vaata, et õige soov läheks õigele inimesele. Muidu peame jälle kõik lahti
kiskuma ja üle kontrollima. Kas sa arvad, et see endine kõlavahäälne
linnuvaatleja oleks õnnelik olnud, kui teda oleks tervitatud, kui tublit
talisuplejat. Kordan üle, et isiklikus lähenemises, isiklikus pöördumises ongi
kogu meie tegevuse võti.
Artur: Saan
aru, aga neid kirju sinna raadiosse on minu jaoks veidike palju. Sina ju ei
tea, mis see kõik meile maksma läheb, sest sina pole poes käinud, aga mina
tean. Viimane kord pidin oma õllest isegi loobuma, sest raha oli otsa saanud.
Olli:
Palju see siis ikka maksab. 1 euro vast
kokku.
Artur: 1,12.
Aga päevas saadad sa vähemalt 10 kaarti. See teeb 11,20. Kuus teeb see 336
eurot, kui on 30 päeva. Aga see on pool minu pensioni.
Olli: Artur,
heategu ei saa rahasse ümber panna. Hingesoojus on hindamatu. Ja nii palju neid
ka ei ole. Iga päev me kümmet kaarti ka ei saada.
Artur: Aga
on ikka küll ja praegu on sellel hingesoojusel konkreetne hinnalipik küljes.
336 eurot kuus. See teeb keskeltläbi 350 õlut ehk umbes 17 kasti. Kui vähem
juua, siis teeb see 10 kasti õlut ja 60 pakki pelmeene sinna kõrvale. Kui ma
kõik selle kuu algul koju tooks, siis ma ei peaks kuu lõpuni kodunt välja
minemagi.
Olli: Kas
ainult mulle tundub või on inimesed tänavatel tõesti rõõmsamaks muutunud? Sina
oma urisemisega muidugi välja arvatud. Kas sa ei ole tähele pannud, et paljud,
kes varasemalt käisid pilk maas, käivad nüüd naeratades sirge seljaga? Kas
sullegi tundub, nagu oleks neil mingi ilus saladus, mida eneses hoida.
Artur:
Tean-tean. Kui naine on õnnelik, siis on mees õnnelik, kui naine ja mees on
õnnelikud, siis on lapsed õnnelikud, kui kogu pere on õnnelik, siis on nende
sõbrad õnnelikud, kui sõbrad on õnnelikud, on ka nende pered õnnelikud.
Olli: Mida
sa sellega öelda tahad?
Artur: Kõige
olulisem on naise õnn. Kui naine on õnnelik, siis on elu planeedil Maa õnnis ja
rahulolev. Naistel on lahinguväljadel hulga rohkem võite, kui suurtel
kindralitel. Naisele kingitud briljantsõrmus Eestis võib Jaapanis sõja
lõpetada. Selline globaalne mõõde võib olla naise õnnetundel.
Olli: Nüüd
sa liialdad.
Artur: Kui
siis väga vähe.
Olli: Hea
küll. Pane nüüd kaardid ümbrikutesse ja vaata , et sa kirjutad õiged aadressid.
(Heliseb telefon)
Olli: Halloo
… Tere pojake. Kuidas teil seal ka läheb? … Ah meil? Meil on kõik rahulik. Mina
tegelen kirjatööga. Isa lakub. Eee, isa lakib. Lakib jah. … On siin üks laud.
.. Sulle helistati politseist. Miks?... Milliseid imelikke küsimusi? … Helmi
kohta? Minu sõbranna Helmi kohta … Meie ei tea sellest midagi. .. Hea küll
siis.
Artur: Mis
tal juhtus?
Olli:
Mardile helistati politseist ja küsiti Helmi kohta, et kas ta tunneb ja kes
tema sõbrad on. Millega tegelevad? Veider. Ei tea millega see Helmi nüüd on hakkama
saanud. Ma helistan talle. (Võtab toru ja valib numbri)
Artur: Noh?
Olli:
Kutsub. Keegi ei võta vastu.
PILT 9.
Olli ja Artur kuulavad Õnnesoove.
Hääl raadios: Õnnitleme tänaseid
tähtpäevalisi. Täna on meil hea meel tervitada 100 sünnipäeval Hilda Mäge
Liiapeksilt. Jätkuvat elurõõmu soovivad viis järeltulevat põlvkonda ja Türi
kogudus ja õpetaja. jne
Olli: 100.
Kas sa kujutad seda ette?
Artur: See tähendaks
veel 25 aastat sinuga koos.
Olli: Just.
Kas pole mitte armas? Kasvada teise inimesega üheks. Olla üks. Üks hingamine.
Üks ..
Artur: Hinga
nüüd väheke vaiksemalt. Ma ei kuule, keda õnnitletakse.
Olli: Sinus
ei ole kübetki empaatiat, mitte ivagi romantikat.
Artur: Sa
lihtsalt ei mäleta enam. 45 aastat tagasi ma olin väga romantiline. Ise sa
väitsid nii.
Olli: 45
aastat tagasi, aga eile või üleeile. Vaata mind. Kas ma ei ole siis sinu jaoks
enam ahvatlev?
Artur: Miks
sa küsid mu käest, kui sa juba õiget vastust tead.
Olli: Nüüd
ma siis tean – ei olegi enam.
Artur: Ära
hakka jälle. Muidugi oled.
Olli: Tee
mulle siis üks musi.
Artur: Kas
me võime enne Õnnesoovid lõpuni kuulata või on sellega nii kiire?
Olli: Sa
oled nii taipamatu.
(Heliseb uksekell. Toas on vaikus.)
Olli: Keegi
on ukse taga.
Artur: Ma
kuulen, et kell heliseb.
Olli: Kes
see võib olla?
Artur: Ega
me enne ei tea, kui järgi vaatame.
Olli: Mart
oleks ette helistanud.
Artur: Äkki
siis lähed ja teed lahti.
Olli: Ma
käisin eelmine kord.
Artur:
Millal see oli, kaks nädalat tagasi. Ma ju kuulan saadet. Sa võid vabalt ise
minna.
Olli läheb ukse juurde.
Olli: Kes
on?
Mäger:
Uurija Mäger Kaitsepolitseist. Mõne sõna vestleks.
Olli: See on
politsei.
Artur:
Politsei? (Läheb ka ukse juurde) Mis asjus?
Mäger: Palun
avage. Mul on mõned küsimused?
Artur: Mille
kohta?
Mäger: Palun
avage.
Olli: Mida
ta tahab?
Artur: See
on see sinu Helmi. Ta on meid kuhugi sisse mähkinud. Korja laualt asjad kokku.
(Olli korjab laualt kaardid ja
ümbrikud)
Mäger: Ma
kuulen teid ju. Te olete kodus. Palun avada.
Artur: Kas
teil order on?
Mäger: Mis
order? Mul on ainult mõned küsimused.
(Artur avab ukse.)
Mäger:
Tervist. Uurija Mäger Kaitsepolitseist. Kas võin edasi astuda?
Artur: Olge
lahke.
Mäger: Teie
olete Artur Õun ja ma eeldan, et teie olete siis Olli Õun.
Artur: Olli
Õun, ei olnud õuna. … See on meil selline omavaheline nali.
Mäger: Mul
oleks paar küsimust?
Olli: Kas te
kohvi soovite?
Mäger: Miks
mitte. Kui see teile tüli ei tee.
Olli: Mis tüli
see kohvi ikka teeb. (Läheb kööki)
Mäger: Nagu
ma ütlesin, siis oleks mul mõned küsimused. Meieni tuli vihje Helmi Moora
kohta. Ma saan aru, et te tunnete teda.
Artur: Jaa,
tunneme küll.
Olli: (Tuleb
köögist. Arturile kõrva) Kohv on otsas. Äkki pakuks küpsiseid.
Artur: Kohv
on kahjuks otsa saanud. Kas soovite küpsiseid?
Mäger:
Meelsasti. (Olli paneb küpsised lauale. Kõik võtavad ja närivad. Küpsised on
ilmselgelt kõvad) Maitsvad.
Olli: Ise
eile küpsetasin.
Artur:
Viivad keele alla. Mis küsimus teil seoses Helmiga tekkis?
Mäger: Me saime
vihje, et ta võib olla seotud välismaiste luureteenistustega. Tahtsime teada,
kas olete märganud tema käitumises viimasel ajal mingeid muudatusi?
Artur:
Kuidas te meie poole oskasite pöörduda?
Mäger:
Vaatasime tema telefoniväljavõttest, kellega tal viimasel ajal on kõnesid
olnud.
Olli: (Arturile)
Sellepärast nad Mardigagi rääkisid. Me kutsusime ta ju Helmi juurest endale
vastu.
Artur: Minu
teada ei ole tema olemises midagi eriti muutunud. Sama loll lammas, nagu ta
kogu aeg on olnud.
Olli: Artur!
Artur: Mida
ma valesti ütlesin. Ausalt öeldes ei saa ma aru, kuidas Helmi saaks kellelegi
üldse kasulik olla. Ta ei tee traktoril ja veoautol vahet. Peaministri või
presidendi nime pole mõtet tema käest ka välja pinnida, nendest ei ole ta
midagi kuulnud.
Mäger: Me saime Vikerraadiost kirja. Õnnesoovidest. Lugege
ise
Artur: „Head
ja asendamatud sõpra Helmi Moorat, kes muredes toetab ja kelle uksed on alati
abivajajaile avatud tervitavad tema 73 sünnipäeval kõik sõbrad ja võitluskaaslased
Põhja-Koreast.“
Mäger: Saate
isegi aru, et sellistele vihjetele me peame reageerima. Teid me koostöös ei
kahtlusta. Me uurisime teie tausta. Siin on küsitavusi, kuid üldiselt saame
teid usaldada. Siit tulebki minu järgmine palve. Kas oleksite Eesti Vabariigi
turvalisuse nimel tegema võimuorganitega koostööd?
Artur:
Milles see koostöö seisneb?
Mäger: Olen
aru saanud, et ta usaldab teid. Te võiksite talle külla minna, juhtida jutu tema sissetulekutele ja välja uurida, kas
tal on olnud viimasel ajal ootamatuid tulusid. Või on tema mõtteviisis midagi
muutunud? Seejärel helistate minu numbril (Ulatab visiitkaardi) ja annate
teada. See on kasulik ka teile, sest riiklik turvalisus on meie kõigi
turvalisus.
Artur:
Arusaadav. Muidugi.
Mäger: Oleme
siis kokku leppinud. Tänan küpsiste eest. Jään teie kõnet ootama. Kohtumiseni.
Artur.
Kohtumiseni (Mäger lahkub)
Olli: Miks
sa võitluskaaslased kirjutasid?
Artur:
Tundus ägedam.
PILT 10.
Artur: Ma
ütlesin kohe, et nende kirjade kirjutamine ei too midagi head. Aga sina
rääkisid muudkui sellest, kuidas tänavatel on inimeste silmad särama löönud.
Viin paneb inimestel silmad särama, aga mitte sinu õnnesoovid. Ma nägin juba
nädal aega atagi, kui me Helmi juurest koju jõudsime seda kõike ette. Enne veel
kui võtme lukuauku panime ja uksest sisse astusime tundsin, et me avaksime ukse
kui uude maailma, mis jätab meisse jälje igaveseks.
Olli: Mis
seal siis oli?
Artur:
Lutikad.
Olli:
Lutikad?
Artur:
Suured ja täissöönud lutikad. Neid oli igal pool.
Olli: Meie
kodus või?
Artur: Meie
kodus jah.
Olli: Meil
pole kunagi lutikaid olnud. See on praegu isegi solvav. Ma tõmban iga nädal
kogu mööbli lapi ja keemilise puhastusvahendiga üle.
Artur: See
oli unes.
Olli: Isegi
unes on lutikad minu kodus solvavad. Mida see siis tähendab?
Artur: Mis
asi?
Olli:
Lutikad toas.
Artur: Seda
sama tähendabki, millega me siin praegu tegeleme. Seda , et meie peame teise
juurde külla minema nagu lutikad ja tapeedi vahelt piiluma, mis asja see Helmi
seal tegelikult kinniste uste taga ajab. Mulle pole kunagi meeldinud
mingisugunegi pealekaebamine.
Olli: Ise sa
kirjutasid sinna õnnesoovi lõppu sõbrad Põhja-Koreast. Sa tead sama hästi kui
mina, et Helmi pole milleski süüdi vaid ainult sina.
Artur: Ütle
nüüd veel, et ma läheksin politseisse Mägra jutule ja kõik üles tunnistaksin.
Olli: Aga minegi.
Mine ja ütle, et sinu haige huumor oli selle õnnesoovi taga ja mitte Helmi
sõbrad.
(Heliseb telefon)
Olli: Halloo
… Tere Helmi … Ära nuta. Mis juhtus? …. Nädal on möödas ja sulle pole keegi
helistanud ega külla tulnud. … Kallis. Sind ei ole unustatud. … (Artur üritab kõrval selgeks teha, et Helmi
nad külla kutsuks) Mis Põhja –Koreast? … Meie ei tea sellest midagi. Meie
käisime eelmine aasta korra Rakveres Põhjakeskuses. … Kas sa sooviksid , et
läheksime välja. Läheme kuhugi kohvikusse? … Kasvõi praegu kohe. Meil ei
olnudki täna midagi erilist plaanis. … Või äkki on parem, kui tuleme hoopis
sinu juurde? … Teeme siis nii. (kõne lõpeb)
Artur: Noo?
Kuidas jäi?
Olli: Ta
ootab meid.
Artur:
Midagi me peame sealt leidma ja Mägrale ette kandma.
Olli: Artur,
kas see ei ole alatu. Helmi ei ole ju milleski süüdi.
Artur: Sina
seda ju praegu veel ei tea. Igal inimesel on patud ja meie ülesanne on need
praegu päevavalgele tuua, sest muidu tuuakse meie patud päevavalgele ja seda ju
ka ei tahaks.
Olli: Mis
patud meil siis on?
Artur: Ega
sina ei pruugi seda praegu teadagi või patuks pidadagi, aga siis tuleb kontroll
ja ütleb sulle, mis patt on. Igal juhul ei ole meile seda praegu vaja. Praegu
oleks meil vaja seda aparaati millega salvestada saab.
Olli: See
kõik on minu jaoks nii keeruline.
Artur.
Läheme nüüd. Me võime ju seda minemist edasi lükata, aga ühel hetkel peame
Helmi juures ikkagi ära käima.
PILT 11.
Artur astub tuppa ja paneb raadio
mängima.
Artur: Kell
saab alles pool. Ära kiirusta, muidu on sul jälle puusaluu põlveõndlas.
Olli: Mida
sa räägid seal?
Artur: Kuula
oma tänast horoskoopi. Neitsi. Ma ei tea, kes nendele tähtkujudele nimesid
pani. Ma pole hullemaid maniakke näinud, kui neitsid.
Olli: Ma ei
kuule.
Artur: Siis
on hästi.
Olli: Mida?
Artur:
Neitsi. Päev on täis üllatusi. Sul tuleb loobuda mõnestki harjumuspärasest
tegevusest ja see võib su endast välja viia, kuid ära lase ootamatustel endale
liiga teha, vaid õpi uuest olukorrast ja liigu saadud õppetükkide najal õnnelikumana edasi.
Olli: (Tuleb tuppa) Minu eas on juba hilja
õppida.
Artur:
Kunagi pole hilja. See on ju tähtedes kirjas, et õppides oled õnnelik. Liigud
õnnelikuna edasi.
Olli: Usud
sa seda tõesti.
Artur: Meie
võime ju mitte uskuda, aga tähetargad on aastasadade jooksul inimesi jälginud
ja oma tähelepanekud kirja pannud. Nende tähelepanekute alusel tehakse
üldistavaid järeldusi ja midagi seal kindlasti on. Tuleta meelde, kas sul ei
ole olnud, et õhtul päevale tagasi vaadates
märkad, et kõik on täpselt nii, nagu lehes lubatud?
Olli: See
läheb sellepärast nii, et inimene usub seda, mida lehes lubatakse ja hakkab
vastavalt käituma.
Artur: Kas
tõesti?
Olli: Mis
sinu horoskoop kirjutab?
Artur: Täna
on sinu päev. Kõik toimib ilma , et peaksid liigselt sekkuma. Seepärast naudi
olukorda ja lase ennast vabaks. Edust tiivustuna võid kohata oma elu armastust.
Olli: Siin
ma siis olen ja nüüd sa temaga kohtusid.
Artur: Sa
segad alati vahele. Ma pole saanud kunagi kellegi teisega kohtuda, sest sa
segad alati vahele. Nagu Eeva küsis Aadama käest „Kas sa armastad mind?“ ja
Aadam vastas „Mis mul üle jääb. Teist ju pole“.
Olli: Ahaaha
haa. Väga naljakas. (Lahkub)
Artur:
Räägitakse, et üks eesti mees oli naist nii väga armastanud, et oleks
talle seda pea-aegu öelnud.
Hääl raadiost: Tänases hommikuprogrammis
uurime lähemalt, miks Vikerraadio on otsustanud lõpetada hommikuste õnnesoovide
edastamise. (Artur tõmbab kohvi kurku) Hääl2: Viimasel ajal on ilmnenud, et
meile on saadetud massiliselt libaõnnesoove. Tervitatud ja jätkuvat elurõõmu on
soovitud juba ammu surnud inimestele. See on väga valuliselt puudutanud
lahkunute lähedasi. Ei ole teada, kes on nende libaõnnesoovide taga. Kuid
asjast on teavitatud politseid, kes on lubanud asjaga tegeleda. Hääl1: Kas
siiski ei ole veider, et kellelegi on tulnud mõttesse tervitada juba meie seast
lahkunud inimesi? Hääl2: Selline huumor on tõesti kohatu ja väga imelik ja see
võib väga inimestele haiget teha. (Artur paneb raadio kinni)
Olli: (Tuleb tuppa) Mis siis nüüd? Pane raadio
mängima. Kell on kohe kolmveerand. Otsi oma kaustik nüüd ruttu välja ja teeme
aga linnukesed nimedele taha. Tead, viimasel ajal on minu jaoks hommikud nii
helged. Teadmine, et tõused üles ja saad kedagi rõõmustada, panna kellegi
silmad särama, siis paneb ka oma enese südame laulma. Mul tuli täna öösel nii
palju imelisi soove pähe. Kuula. Lihtsalt vanainimesele. Tervitame juubilari,
kes on läbi elu rõõmustanud meid ja keda meie rõõmustame nüüd oma õnnesooviga.
Endisele lüpsjale. Iga liiter , mida sinu hoolsad käed on lüpsikusse lüpsnud on
kellelegi toonud tervist ja rõõmu, võta kõik see rõõm nüüd vastu.
Sõjainvaliidile. Nagu mesilane lendab alati tarusse, siis ootame ka sind ikka
oma kodutallu kas jala või ratastel.
Artur: Miks
ratastel?
Olli: Äkki
ta on ratastoolis.
Artur: Väga
südamlik. Lisa sinna juurde veel - kas
kuuliga või ilma.
Olli: Mis
kuuliga?
Artur: No,
äkki on veel kuul sees.
Olli: Ma ei
saa enam sinuga arvestada, kui sa niimoodi musta huumorit teed. Õnnesoov peab
tulema südamest ja kandma endas inimest rõõmustavaid soove. Seal peab leiduma
mõtteid, mis seovad ühte helge mineviku ja veel helgema tuleviku. Inimene peab
mõistma, et ta ei ole oma muredes üksi.
Artur: Tead,
mida raadios …
Olli: Kas
sind ei rõõmusta meie ühine töö?
Artur:
Rõõmustab ikka. … (Kallistavad. Olli paneb raadio mängima. Kostab muusika)
Olli: Kell
on juba kolmveerand läbi. Huvitav. Nad pole kunagi hiljaks jäänud.
Artur: Vikerraadio
lõpetab Õnnesoovide edastamise.
Olli: Kuidas
nii?
Artur:
Raadios hommikul öeldi.
Olli: Miks
ometi?
Artur: Liiga
palju libaõnnesoove.
Olli. Kes
see küll nii teeb?
Artur: Ei
tea jah. Kummalised inimesed.
PILT 12.
Olli näpib raadiot.
Olli:
Mõtlesin, et täna ei panegi raadiot mängima. Mida ta siin karjub, kuulata pole
nagunii midagi.
Artur:
(Tuleb teisest toast) Mida?
Olli: Mitte
midagi. Mida ma üldse sinuga räägin. Sa ei kuule ja kui kuuledki, siis ei kuula
nagunii.
Artur: Pane
see raadio nüüd mängima, kuuleb mõnegi asjaliku mõtte.
Olli:
Mõtlesin, et täna ei panegi raadiot mängima. Mida ta siin karjub, kuulata pole
nagunii midagi.
Artur: Mis
ühe jaoks on tühi loba, on teise jaoks edasiviiv tarkuseallikas.
(Olli paneb raadio mängima. Kostub
nostalgiline muusika. Kuulavad pikalt.)
Artur: Teeks
kohvi.
Olli: Aga
tee ise.
(Heliseb
uksekell)
Artur: Kes
kurat see siis võib veel olla? Sellisel kellaajal.
Olli: Mine
vaata ometi. Mida sa enam istud?
Artur:
Lähen-lähen. (Lahkub. Siseneb hetke
pärast koos Mägraga)
Olli: Oi
teie härra inspektor!
Mäger:
Uurija. Ma pole inspektor vaid uurija.
Olli: Olgu
siis uurija. Kas meie juures on siis midagi uurida?
Artur:
Uurija tahab vist teada saada, kas meie oleme midagi välja uurinud.
Mäger: (peab pausi) Olete või?
Olli: Kas te
kohvi soovite?
Mäger: Tänan
ei. Eelmisest korrast piisas. On teil mulle midagi rääkida?
Artur: Käisime
Helmi juures.
Olli: Nii
nagu meil juttu oli teiega.
Artur:
Hoidsime silmad ja kõrvad lahti.
Olli:
Katsusime jutu küll välismaailmale viia, aga tema rääkis ikka ainult oma
lastest ja sellest, et need enam külas ei käi. Ja siis veel kuidas ta tunneb
mehest puudust.
Artur:
Küsisin, et kas keegi siis on külas käinud. Ilmnes, et peale meie vaid
postiljon.
Mäger:
Postiljon. See on huvitav.
Olli: See ei
ole tema jaoks huvitav. Ta on Helmist hulga noorem, kuigi nägus mees.
Mäger: Ma ei
pidanud küll sellist huvi silmas.
Artur:
Postiljoni võib kahtlustavate nimekirjast julgelt maha tõmmata. Ta on kurt.
Mäger: Ja
siis?
Artur: No,
mis salaagent sa oled, kui midagi ei kuule.
Mäger: Kas
te lindistasite oma vestluse?
Artur: Jaa,
aga sellega on selline asi, et ….
Mäger: Mis
asi sellega siis on? Näidake siia.
Olli ulatab diktofoni. Mäger paneb
mängima ja sellelt kostuvad läbisegi Arturi ja Olli hääled. „Nüüd peaks
töötama, ära enam näpi midagi.“ „See ei käi ju ringi“ „See ei peagi ringi , Ära
vajuta“ „Las ma võtan oma kätte“ „Kuhu sa ta paned, rinnahoidja vahele või“
„Hoian käes“ „Lollakas. Anna siia, ma
panen taskusse.“ Kostub sagin ja ragin.
Olli: Ta
pani selle salvestamise masina tasku. Pintsaku põuetasku.
Artur:
Kuulake nüüd. Siit nagu oleks midagi kuulda. …
Mäger:
(Paneb diktofoni kinni) See salvestus on täiesti kasutu.
Artur: Jah.
Olli: Ega
Helmi ei ole ühegi vandenõuga seotud. Ta kardab hiirigi.
Mäger: Mida
see tõestab?
Olli: Ta on
enamuse ajast tooli peal püsti. Kord püüdis Artur ühe hiire kinni, siis ta
jälle karjus, et lase lahti, mis sa piinad loomakest. Helmi on väga hella
südamega.
Artur: Ma
siis lasin ja Helmi hõljus nagu ingel lae all lambi küljes rippudes.
Mäger:
Täiesti mitte vajalik info. Teie pärast ei saa ma nüüd õhtul magama jääda. Pilt
lendlevast Helmist on silme ees. Mis tal seljas oli?
Olli: Meie
kohtumisel?
Mäger: Ei.
Siis kui ta lambi küljes lendles.
Olli:
Kittel.
Mäger: Oh.
Läks veelgi hullemaks. Ja ma mõtlesin, et olen elus kõike juba näinud ja
kuulnud. Kitlis lae all hõljuv Põhja-Korea agent oligi veel puudu.
Artur: Ega
ta kaua ei lennelnud, lamp kukkus koos Helmiga alla. Ta kaalub mingi tonn, ma
arvan.
Mäger: Palju
infot, millega pole midagi peale hakata. Kirja panite midagi?
Olli:
Rukkijahu rabarberikoogi retsepti.
Mäger:
Selge. Tundub, et teie abiga me selles uurimises edasi ei liigu.
Olli: Tore.
Artur: Kui
vähegi jõudu ja jaksu on, siis aitame oma kallist riiki alati. Vaenlane ei
maga.
Olli: Ei
maga jah.
Artur:
Astuge ikka läbi, kui teil on meie jaoks vähegi jõukohaseid ülesandeid. Selline
süsteemne tegevus toob halli argipäeva kohe helget elevust.
Mäger:
Rääkides süsteemsest tegevusest. Vestlesime raadiotoimetajaga, algul Helmi ja
Põhja-Korea suhetest, siis juba ka sellest, et Õnnesoovide saade on üleujutatud
valeõnnitlustega. Õnnitletakse juba surnuid inimesi ja nende lähedased on olnud
sellisest tegevusest sügavalt sokeeritud. Kas teie kuulate Õnnesoove?
Olli:
Muidugi kuulame. Iga jumala hommik istume märkmikuga siin laua taga.
Artur:
Viimasel ajal küll mitte. Õnnesoovide edastamine lõpetati.
Mäger:
Sellest on ikka tuline kahju. Minu vanemad ka alati ootasid seda saadet ja oh
õnnetust, kui mõni aasta vahele jäi ja õnnitlemine raadioeetris ununes. Siis ei
kutsutud enam külla, rääkimata kodustest pirukatest. Neid viimaseid ma igatsen
küll.
Olli: Meil
on küpsiseid , kui soovite.
Artur: Ole
nüüd oma küpsistega.
Mäger: Tänan
pakkumast, aga hetkel ei soovi. Mis
märkmik see teil siis ka on?
Olli: Selles
on kirjas kõik, keda õnnitletakse. Me siis teame iga aasta lisada või maha
tõmmata. Kurb oleks kui keegi õnnitlemata jääb ..
Artur: Ole
tasa. Me peame arvet, et kõik sõbrad saaks ikka õnnitletud. Uuemal ajal ju
inimesed nii väga enam kodunt välja ei tule ja näost näkku ei kohtu, eks siis
peab helistama ja vahel ka kirjutama. Peab ikka inimesi meeles pidama. Mis
rõõme sul elus siis rohkem ikka on vaja.
Mäger: Väga
ilus vaade tänasele maailmale. Kas ma saaksin seda märkmikku näha?
Olli: See on
siinsamas …
Artur: Istu
ja ole vakka.
Olli: See on
siin ..
Artur: Ja
siis räägitakse, et naised oskavad mitut asja korraga teha.
Mäger: Äkki
siis näitate seda märkmikku.
(Olli ja
Artur ei liiguta)
Mäger: Teist
korda ma ei palu, vaid võtan kasutusele karmimad meetmed.
(Olli võtab märkmiku ja ulatab
Mägrale)
Mäger: Ei
olnudki ju nii raske. (sirvib märkmikku)
Huvitav. Väga huvitav. Kus teie libaõnnesoovide vabrik siis asub?
Artur: Meie
ei tea sellest midagi.
Mäger: Ma ju
tunnen käekirja ära. Sama käega on kirjutatud sajad õnnesoovid ja nüüd see
märkmik siin. Ega ma ei ole kurt, nagu Helmi postiljon.
Olli: Pime
ei näe. Kurt ei kuule.
Mäger: Ma
tean, ega ma loll ei ole. Ma võtan selle märkmiku asitõendina kaasa Õnnesoovide libaõnnitluste
uurimises ja viin käekirja ekspertidele analüüsida.
Artur: See
on meil ainuke.
Mäger: Olge
mureta, te saate selle tagasi, kui siit ei leita fakte teie kaasatusele antud
loos.
Olli: Me
tahtsime tuua rõõmu inimeste halli argipäeva.
Artur: Ole
vakka (haarab korraga südamest ja kukub)
Olli:
Artur!!!
Mäger:
(võtab taskust telefoni) Kas kiirabi kuuleb?
Siin uurija Mäger, vajame kiirelt arsti. Vanem mees on saanud
südamerabanduse.
PILT 13.
Artur ajab ennast voodist püsti ja
läheb ukse poole. Olli põrkab temaga uksel kokku.
Olli:
Artur!! Mida sa teed? Marss voodisse tagasi. Kas sa ei mäleta, mida arst ütles.
Mitte mingit koormust ja puhkad.
Artur:
Kurat, mina sinna purki ei kuse. Nii palju olen ma ikka mees, et kemmergus ära
käin.
Olli: Küll
sa jõuad veel mees olla. Kobi kõige purgiga teki alla.
Artur: Eks
ma siis kannatan veel. (Paneb raadio mängima)
Hääl raadiost: Alustame
päevauudistega. Täna paljastati Põhja-Korea spioonide võrgustik. Kontaktisikuks
Eestis oli pealt näha süütu pensionär Helmi Moora, kes oli loonud
infovõrgustiku, mis jagas oma vahel sõnumeid Vikerraadio saate Õnnesoovid
kaudu. „Lihtne on värvata ilma pere ja
sõpradeta inimesi“ kommenteeris kaitsepolitsei uurija Mäger “Jälgige oma
tuttavaid ja andke ikka igast kahtlasest käitumisest teada.“ Politsei tänab tähelepanelikke inimesi, kes
aitasid kaasa Põhja-Korea spioonivõrgustiku paljastamisele. (Artur paneb raadio
kinni)
Helmi: Kes
oleks võinud seda arvata ja me käisime tal nii tihti külas.
Artur: Nemad
kutsuvad koputama. Kes seda küll teeks?
Helmi: See
on hea, et meie midagi ei rääkinud. Meil oli nii palju lugusid, millest ma
praegu alles aru saan.
Artur: Nüüd
ma saan aru küll, miks need õnnesoovid nii veidra tekstiga ja arusaamatu
sõnumiga on. Need olid hoopis kodeeritud sõnumid. Me võiks ka proovida.
Kodeeritud õnnesoov. „Lilled on närtsinud, kuid mälestus jääb. Otsi õnne oma
jalajälgedelt liival.“ Kas ei kõla hästi?
Olli: Mida
see siis tähendaks?
Artur.
Kuidas sa aru ei saa – Kohtume homme samal kohas ja samal ajal, kus eilegi.
Vajan värsket infot.
Olli: Lõpeta
see fantaseerimine ja kobi voodisse. Sa
pead puhkama.
Pilt 14.
Artur magab voodis. Tuba on hämar.
Olli:
(räägib telefoniga) Kui tore, et sa koju said.
… Jah. Artur on kodus. Ta sai rabanduse. Peab veel paar nädalat puhkama,
aga jääb veel elama. … Muidugi peab ta oma elukombeid muutma. Võtma asju
rahulikumalt. Kõik need fantaasiad spioonidest. … Helmi, ma tean. Ma olen talle
kogu aeg rääkinud, et võtku aega enda jaoks. Ega maailm pöörlemist lõpeta, kui
tema natuke tagasi tõmbab …. Ei lõpeta tema ka pöörlemist. Ühesõnaga kõik on
nii hästi, kui saab olla. Ma pean lõpetama. Mart lubas tulla külla. Panen enne
veel koogi ahju panema. Katsetan sinu antud retseptiga. …. Helistame hiljem.
(Olli askeldab koogiga, telefon
heliseb)
Olli: Oi
tere Mart, pojake. … Isal on kõik hästi, magab. … Ega ta eriti söö. Aga ma
panin koogi ahju. Helmi andis retsepti. See saab just siis valmis kui siia
jõuad. Külm piim ja soe kook ootavad sind juba. … Ah soo. … Eks ikka tuleb
ootamatusi ette. … Tuled siis homme? … Homme sõidad komandeeringusse? … Näeme
siis hiljem (Olli hakkab nutma) … Kõik on hästi. Kõik on hästi. .. Ära meie
pärast muretse.
(Olli läheb heidab Arturi kõrvale)
Olli: Polegi
ammu enam sinu kaissu pugenud. Nii on hea. Mäletad kui Mart sai lapsena
laagrisse saadetud ja kodu oli terve nädalavahetuse meie päralt. Küll sa
mäletad. Kuidas sa saaksid seda unustada? Kuidas me saaksime üldse kedagi
unustada, kes meie ellu on toonud kõige rohkem päikest või kuidas me saaksime
unustada neid hetki, mis meid on tõstnud paradiisi. Neid hetki ei tahaks ma
jagada kellegi teisega, kui ainult sinuga. Ma armastan sind täna rohkem kui
eile, aga homme vähem kui ülehomme. Ära mine minu juurest ära, palun. Kes ma
olen ilma sinuta? Ma ei saa üksi hakkama. Ma ei taha saada üksi hakkama.
(Arturi käsi tõuseb ja võtab Ollil ümbert kinni).