Koolitöö

DIALOOG SKEPTIKUGA

Arutlus pühast teatrist ja teatri pühadusest.

Skeptik: Sa räägid kristlikust, kõiki armastavast mõtteviisist, kristlikust hoolivast Jumalast. Aga Kristus on veidi enam kui 2000 aastat vana, kristlus veelgi vähem. Mis oli enne, kas siis enne ei olnud armastust, kas enne Kristuse saabumist Jumal ei armastanud oma lapsi ja oli tema pilk mujale pööratud? Kas valitses enne Kristuse saabumist ilmaruumis vaid viha ja raev. Ei, ütlen ma sulle. Armastust oli siis veel rohkemgi. Kus oli siis see sinu Jumal?

Autor: Minu Jumal on elulooja. Kaugel eemal siit, väljaspool meie kujutlusvõimet, asub Jumalate maa. Igaühele neist Jumalaist anti toimetamiseks tükike ilmaruumi. Seal võisid nad teha , mida soovisid. Jumalad leppisid kokku , et ühel hetkel nad kohtuvad ja vaatavad , kelle looming on kõige õnnestunum. Jumala ajamõõde on teadupärast pikk miljardeid aastaid ja üksik inimelu on tema jaoks vaid üksik möödalendav hetk. Minu Jumal sai endale Päikese koos taevakehadega tema ümber. Jumal otsustas luua siin elu, sest elu on suurim ja kauneim looming. Ta lõi enese näo järgi inimese, lisaks loomad ja taimed. Nüüd oli vaja hakata Jumalal oma kätetööd viimistlema. Meie oskame näha maailma vaid läbi enese silmade, kuid mõistmaks Jumala plaane jääb sellest väheks. Me liigume täiuslikkuse poole, kuid nagu ma juba ütlesin, siis inimelu on Jumala jaoks vaid hetk. See tähendab, et inimene ei mõista teed, mille poole ma ühiselt liigume. Nagu igas loomingus, siis on muidu eksimatu Jumalgi eksinud ja lasknud inimkonnal liikuda täiuslikkusest kaugemale. Seepärast lasi Jumal naisel sünnitada endale poja, kelle ta ohverdas inimkonna pattude eest ja seeläbi sai inimkond pöörata taas õigele teele.

Skeptik: Minu meelest on inimkond nagu laps, kes kogu aeg uut kogemust otsides hukatusele läheneb või siis vähemalt ennast kõrvetada laseb. Tähis on , et me sellest ka midagi õpiksime. Muidu jäämegi, nagu Maeterlincki pimedad ilmas ekslema. Isegi peale Lunastaja Kristust on inimkonna tee korduvalt kraavi jooksnud. Meie soovid ei mängi jumalikus maailmakorralduses üldse mingit rolli. Juba Antiik – Kreeka filosoofid arutasid elu tekkimise üle või kuidas ilmaruum sai alguse ja tõdevad kindla faktina, just faktina, mitte hüpoteesina, et ilma Jumaliku sekkumiseta poleks see kõik saanud võimalik olla. Mul on vahel tunne, et inimkond on nagu purjakil inimene, kes ei taju ohtusid enese ümber vaid tegutseb loomupärasele vastupidiselt.

Autor: Just , kuid alati on Jumal ulatanud oma abistava käe ja inimkonna taas õigele teele juhatanud. Juba 16. sajandi algul kinnitas Luther oma teesid kiriku uksele andes inimkonnale teada, et võimalik on mõelda ka teisti kui ainult kõike läbi Jumala silmade nähes. Kas ei olnud see tohutu muutus inimese mõttemaailmas. Ja 18.sajandi keskel tõstsid pead valgusutsaja filosoofid eesotsas Voltaire`iga, kes tõstsid inimese aujärjele andes teada, et kui inimene ise enese eest ei seisa, siis ei tee seda ükski Jumal aidata. Sest aidata ei saa seda , kes ennast ise ei taha aidata. Jumal nägi, et ta inimestele liialt on vabadust andnud ja nii lasi ta luua aurumootori, mis vabastas inimesed raskest füüsilisest tööst ja andis neile jälle aega Jumalat tundma õppida.  

Skeptik: Milline on siis inimese koht selles Jumala maailmakorralduses tänapäeval?

Autor: Inimese roll on olla osa hulgast, jätta endast maha parem paik, kui ta enne teda oli ja kinkida midagi inimkonnale juurde. Maa on nagu pall Jumal süles. Sellel pallil sibab 7 miljardit inimest. Lisaks kõik muu elav. Seepärast ei jõua ka Jumal tegeleda iga üksiku inimese soovidega, vaid hulkadega Inimesed loovad oma tegevusega ühisenergiavälja, mis kiirgab meie jaoks nähtamatut, kuid Jumala jaoks eredat valgust. Hea energia on roosa, aga halb energia punane. Seal, kus maa värvub punaseks, teeb Jumal omad korrektiivid. Ta laseb kehval aretustööl ennast ise hävitada ja laseb seejärel sündida uuel põlvkonnal. Vahel paneb Jumal inimese raskustega proovile, et näha tema tugevust ja siis võib meile tunduda, et Jumal on meid maha jätnud, kuid tegelikult Jumal hoiab meid ja laseb meil endilgi mõista, et enesesse ja Jumalasse uskudes saame raskustest võitu. Seepärast peame me inimkonnana roosakalt helendama, sest siis oleme õigel teel ja Jumal kingib meil oma armastust. Jumal armastab meid nagu lapsi – üleannetuid karistab, tublisid kiidab. Seepärast saadabki Jumal inimestele haigusi või loodusõnnetusi, et meid õigele teele juhatada. Nagu viimase suure pandeemia ajal, kui inimesed kodudesse aheldati. Inimesed arvasid, et nad on ise jumalad, kuigi on tegelikkuses oma arengus ahvile lähemal, kui Jumalale. Inimesed hakkasid võimutsema kõige loodu üle, maa värvus Jumal silmis ohuvärvi punaseks ja Jumal saatis inimkonnale haiguse, mis nad kodudesse kinni jättis. Õige ruttu puhastusid vesi ja õhk. Kalad said taas ujuda ja linnud taevas lennata ja inimenegi tundis ennast õnnelikumana. Oluline on , et me sellest õpiksime ja ennast jälle ei hakkaks jumalatena kujutama.

Skeptik: Õnnelikumana? Mis on see õnn? Õnn on iga inimese jaoks erinev. Mõni on teise õnnetuse üle õnnelik, teine on õnnelik üksi olles, kolmas saab õnne kogeda vaid teiste keskel. Kes ütleb mulle, et see, mida mina õnneks pean, tõesti õnn on? Kas õnn saab üldse kõigi jaoks üks olla? Kas see on õnnelikum, kelle rahakott on paksem? See, kellel arvel 0 eurot, rõõmustab kui talle 10 eurot antakse. See, kelle arvel on miljon, ei oska aga tuhandest üldse rõõmu tunda. Kui sa ütled, et liigume õnne poole, siis kohu poole me tegelikult liigume?

Autor: Aga ega me ei teagi, mis on õnn. Kui vahel on tunne, et me saame seda juba tunda, siis libiseb ta meil jälle käest. Oleme rahulolematud ja kriitilised püüeldes kogu aeg mingi tundmatu unelma poole, mida peame õnneks. Siis kui tunneme, et nüüd ongi see õnn meil käes, siis tajume, et ikka on veel midagi puudu ja asume edasi pürgima. Mingit ülimat õnne polegi tegelikult olemas, on ainult teekond õnneni. Kui me lepime sellega, et õnn on otsingutes, pidevas liikumises unelma poole, siis saabub meisse rahu ja just see ongi see õnn. 10 või 1000 eurot ei oma siin kõige väiksematki rolli. 

Skeptik: See on kõik loogiline, aga kuidas inimene teab, kuhu poole me teel oleme? Kuidas me teame, milline on see Jumala Suur Plaan, millest sa räägid? 

Autor: Ega sedagi meie ei tea. Kuidas seda seletada? Vaata, inimene on nagu jalgpall, mis peab jõudma unistatud väravasse, kuid enamuse ajast liigub hoopis platsil saades hoope, mis panevad ta liikuma. Need hoobid ei vii alati sugugi väravale lähemale. Siin tuleb appi meile meeskond. Kui me meeskonnana oleme otsustanud liikuda väravasse, jaganud rollid, kes takistab vastaseid, kes juhendab ja kes viib palli väravasse, siis on tulemus palju kindlam. Me peame ühtmoodi mõtlema. Me peame ühiselt mõistma , kes me oleme ja kuhu me teel oleme. Me peame enesele püstitama need eesmärgid ja jagame ülesanded. Seepärast ongi inimkonna arengu jaoks oluline kultuur. Kirjandus, muusika, teater, kunst, arhitektuur jne – see loob meile meie ühise eluruumi. Kultuuri ülesandeks on Jumala plaanid panna inimese jaoks arusaadavasse keelde.  

Skeptik: Kultuur ja iga inimese konkreetne kultuuriline osadus ei ole enam elu osa. Varasemalt mängisid kõik pilli, sest muusikat ilma elava esituseta polnud võimalik nautida. Kõik tantsisid, sest see oli meelelahutus, mis viis kokku mehed ja naised, noormehed ja neiud. Siis korraga oli muusikat võimalik kuulata salvestatuna, kohtuda lubati niisamagi. Kultuur lakkas olemast igapäevane elu osa. Albert Schweitzer kuulutab oma essees „Filosoofia süü kultuuri allakäigus“ kultuuri lõppu. Omal moel lõppeski 100 aastat tagasi üks kultuurilise arenguetappe ja seetõttu vahetult enne kõike muutvat I Maailmasõda oli temal selliseks väiteks täiesti õigus. 60 aastat hiljem tõdeb lavastaja Jaan Tooming, et inimkond ei kaota midagi, kui teater omad uksed kinni paneks ja tegevuse lõpetaks. Tänasel päeval on miskit taas lõppemas. Maailm on kolinud internetti ja iga päev luuakse kümneid äppe, mis peaksid inimese elu veelgi mugavamaks tegema. Kohtumisteks pole vaja enam kodunt väljuda. Veelgi enam – kodus istumist isegi propageeritakse. Kuid kultuuriline kogemus ilma vahetu kontaktita on emotsionaalselt tühi, sest saali ja lava vahel ei vahetata energiaid. Seepärast tundub loogiline, et panemegi kultuuriasutused kinni ja laseme neil siis uuesti kasvada just seal , kus on nende koht. Nagu võililled, mis murust eemaldatuna ajavad ennast läbi asfaldi päikese poole.

Autor: Kuulsin kord üht humoorikat lugu, mida rääkis Darwini evolutsiooniteooria kriitik. Roninud kord ahv puu otsast alla, et marjadega maiustada, kuid marjad olid käärima läinud ja endasse alkoholi kogunud. Ahv sõi, alkohol röövis tema mõistuse ja ta jäi puu alla magama. Järgmisel päeval tulid teised vaatama, kui ahv jäi. Sõid nemadki ja jäid samuti magama. Ärgates ei hakanudki nad enam puu otsa ronima, vaid inimestena maa peale elama. Mis on selle loo moraal? Me oleme ühiselt teel , meil on oma ühisenergiaväli, milles me elame. Aga keegi peab olema alati, kes teed näitab. Keegi peab olema, kes avab esimesena ukse tundmatusse. See ongi kultuuri üks peamistest eesmärkidest – olla teenäitaja. Minu jaoks on äärmiselt inspireeriv Arvo Pärdi ütlemine, et kõrgkultuuri ilma Jumala puudutuseta pole võimalik teha.  Ehk ilma Jumala juhatuseta ei võimalik inimese mõttesuundi muuta. Selles mõttes on Pärt nagu prohvet, kes on Jumala hääleks inimeste juures. Uku Masing on kirjutanud, et kultuuri mandudes peab kiriku roll ühiskonnas suurenema. Inimene vajab rituaale ja kus teatakse rituaalidest rohkem kui kirikus. Masing on kirjutanud, et kirik oma tuhande aastase ajalooga on kultuuri hoidnud ja salvestanud juba ajast , kui siin maal veel kirjaoskust ei tuntud ja muud võimalust leida juhatust teadmiste poole polnudki, kui ainult kirkust. Kirik on meie kultuurilise mõtlemise nurgakivi ja kui kultuur mureneb, siis peame taas naasma juurte ehk kiriku juurde, et lagunenud kultuuritempel taas üles ehitada.

Skeptik: Mis ülesandeid kannab tänapäeva teater, mille vajalikkuses lavastaja Jaan Tooming kindel ei olnud? Olen seda meelt, et teater on oma väljenduslikes otsingutes sattunud ummikusse. Teatril puudub inimese hinge raputav sõnum, teatrist on saanud meelelahutusvorm , mida  vaadates unustad argimured ja  rahuldad oma sügavaid ihasid. Ta ei ole enam Jumala hääleks nagu ta läbi ajaloo on olnud.

Autor: Nii kahju, kui see ka ei ole, aga ma olen sinuga nõus. Teatri ajalugu algas Antiik-Kreeka pühadest rituaalidest, sai tugeva tõuke keskaegsete müsteeriumitega, kui Jumala sõna tuli viia kirjaoskamatu rahvani. Teater on mitme erilise looja koostöö- autor, lavastaja ja näitleja. Tõelise loomingulise elamuse saamiseks peab kõigi erinevate osapoolte koostöö olema filigraanne. Jääda lootma kordumatule tekstile ei ole võimalik, kui üldpilt laguneb või näitlejad ei tea, millised on nende ülesanded. Samuti ei saa lootma jääda lavastajale, kes äkki kehvast materjalist kuidagi läbi tänu efektsetele lahendustele välja veab. Kuigi teatriajaloos on selliseid juhuseid olnud, kuid siis on lavastaja kasutanud algmaterjali vaid tõukejõuna luues ise uue ja iseseisvana  võetava näidendi. Arusaadavalt ei saa loota ka kõrgtasemel näitlejale kui näidend ja lavastaja ei anna talle võimalust oma võimeid näidata. See mitmete osapoolte ühine pingutus ja panusena antud energia ongi see, mis teeb teatri kordumatuks ja võrreldamatuks elamuseks. Muidugi on olemas ka film, kuid tunda elava inimese energiat ühes ruumis, minu kui vaatajaga, on siiski kogemusena hoopis midagi palju emotsionaalsemat. Teater peab näitama inimesele seda, kes ta võiks olla. Teater ei pea kaasa elama ühiskondlikele protsessidele või olema aktiivne suunanäitaja teel, kuhu inimkond peab liikuma. Samuti ei pea olema moraliseeriv või näppu vibutav. Teater ei tohiks laskuda igapäevase ajakirjandusliku poriloopimise tasemele, vaid vaatlema inimest tema ajas kõrvalt ja näitama talle positiivseid võimalusi ja näiteid ajaloost sellest, kes ta võiks olla. Teater peab paremaks muutma iga konkreetset inimest tõstes ta lühikeseks teatrimaagia hetkeks ehk etenduse toimumise ajaks argipäevast kõrgemale, lähemale Jumalale. Inimene peab teatris tunda ülevust, mida ta oma igapäeva argirutiinis ei koge. Head näidendit vaadates valdav vaatajat tihti emotsionaalselt tõstetud meeleolu, kus kananahk jookseb üle ihu ja vaataja tardununa tooli kangestub. Mis see on , kui see ei ole Jumala puudutus. Sellistel hetkedel puudutab inimene oma hinges midagi püha, midagi , mille olemasolu ta tajub, kuid seletada ei oska. Inimene puhastub.Keskaegsetes müsteeriumites kasutati teadlikult erinevaid lavastuslikke efekte, et vaatajat raputada, et vaatajale pakkuda enneolematu emotsionaalne kogemus. Need hetked pidi vaatajale suurendama loo meeldejäävust ja neil hetkedel pidi vaataja kogema Jumala olemasolu siinsamas teatrilaval. Inimene pidi tajuma, et nüüd astus Jumal lavale,  et Jumal on just sellel hetkel siinsamas, tulnud siia tema pärast, et temast saaks parem inimene ja et ta patuteelt kõrvale astuks. Sama võimalust kasutati juba ka antiikteatris , kui lavastuse lõppedes tuli Jumal taevast ja tõi lahenduse lahendamata probleemidele. Jumala sekkumine tõi asjade kulgemisse otsustava pöörde. Iga vaataja sai kohe aru, et ilma Jumala sekkumiseta ei toimu siin maailmas midagi. Teater peab tegelema tuleviku, mitte oleviku või mineviku vastasseisude lahendamisega. Samas on teatri võimuses läbi lavakogemuse jutustades mineviku lugusid viies vaataja tänasest päevast paremasse homsesse. Teater on õpetlik sild mineviku ja tuleviku vahel.

Skeptik: Ausalt öeldes tajun ma Jumala olemasolu või kuidas seda nimetada hulga rohkem tänapäevastes rituaalides, kus aeg-ajalt tuleb ikka passiivselt või aktiivselt osaleda. Pulmad, matused, vastuvõtud, erinevad tseremooniad – seal tajud midagi, mida ei näe, aga mida on tunda. Või siis kiriklikud rituaalid, kus osalejate arv on väga piiratud. Kadunud on kristluse tunnetus. Usk ei ole enam praktiline vajadus ja seetõttu muutunud kasutuks. 

Autor: Seda enam peab kultuur näitama teed Jumala poole. Rituaalid puudutavad sinu vaimu. Kui samas rituaalis osaleb sadu inimesi, siis kogetud energia mitmekordistub. See loobki ühisenergiavälja, mis meid kõiki haarab ja ühes suunas liikuma paneb. Osadust ehk osaks saamist kasutatakse nii kirikus kui ka teatris. Osadus loobki ühisenergiavälja. Näitleja laval on olemuselt sarnane preestriga, kes viies läbi teatavat rituaali kehastub rituaali läbiviimise ajaks rituaalijuhiks. Nad viivad oma tegevusega publiku mõttemaailma rändama. Preester lähemale jumalale, näitleja inimesele endale. Stanislavski eristab näitleja töös loomingulise töö ja kunstilise väljenduse. Hing paneb sind loominguliselt tööle, kuid tõelise kunstilise väljundi annab ikkagi ainult Püha Vaimu puudutus. Nüüd ongi küsimus näitlejale, et kas sinul on küllalt Vaimu, et hulkasid liigutada. Kas sinus on piisavalt palju Jumala puudutust?  Kas sa selle ihu ja vaimuvaraga, mis igal näitlejal on, suudad pakkuda midagi kordumatut? Eks ole ka teatri ja kiriku terminites palju ühist. Teatrihoonet kutsutakse kultuuritempliks, sest sealgi kaasatakse vaataja läbi rituaali kaasa ja viiakse argipäevast välja. Lava kutsutakse altariks. Üldse on teatrisaal sarnane kirikule, kus ühel pool on osalejad ehk vaatajad ja teisel pool rituaaliläbiviijad ehk näitlejad ja preestrid. Seepärast on arusaadav, et kirik keskajal teatri vande alla pani ja näitlejad inimkonna kõige madalamasse klassi paigutas, sest pühadust rüvetati ja pühasse ruumi toodi teemad, mis mingil moel ei oleks tohtinud ühiskonnas tähelepanu saada. Ühisenergiaväli löödi segamine ja algasid segaduste ajad.

Skeptik: Selleks, et me mõnd kunstitoest, kõik ühtmoodi mõistaks, peame olema oma olemuselt kõik ühesugused. Aga me ju ei ole. Me kõik erineme oma vanuse, hariduse, põlvnemise, silmaringi ja mille iganes poolest. Mis ühe jaoks on naljakas, ei ole seda teise jaoks mitte. Mis on ühe jaoks haarav, on teise jaoks igav. Kuidas saab siis üks lavastus meid ühiselt mõjutada? Siis peaks publikule lavastust ja tema sõnumit enne ja pärast seletama, aga  ilu võib olla ka lihtsalt ilus ja seda ei saa teaduslikult seletada. See võtaks ilult tema ilu. Emotsionaalne kogemus, mis eristab inimesi, on personaalne ja sõltub iga inimese taustast ja elukogemustest. Selle teaduslik seletamine ei anna saadud emotsioonile midagi juurde. Lisaks on selline selgitamine vägagi üldistav, sest inimesed, nagu ma juba ütlesin, on selleks liialt erinevad. Kui oskad too siis mõni näide, sellest kus üks lavastus omab laiemat mõju ja mõjutab inimesi ka väljapoole teatrisaali. 

Autor:  Lavastus peab andma tõuke aruteludeks. Teater ei pea pakkuma vastuseid, vaid tõstatama küsimusi. Ühiskondlik arutelu on see, mis meid ühendab. Näiteks  Shakespeare „Hamletis“ pannakse peategelane otsima tõde. Talle ei anta kätte valmis vastuseid, ta peab neid ise leidma. Loomulikult tabavad teda teel raskused, teda reedetakse, teda ei mõisteta. Vaatajatena mõistame peategelast, sest  tunneme tihtipeale sama, et meid on reedetud, meie usaldust kuritarvitatud. Peategelane jäi enesele kindlaks ja läks oma otsingutes lõpuni, kuigi see lõpp oleks võinud ka talle enesele saatuslikuks saada. Meiegi peame jääme oma põhimõtetele kindlaks. Kuulus on Hamleti monoloogi esimene rida, kuid palju kõnekam on hoopis teine „Kumb oleks üllam, kas vaevas taluda kõik nooled, mida vali saatus paiskab või tõstes relvad hädamere vastu, vaev lõpetada …“. Seda küsime endalt tihti. Peategelane ei andnud alla ja tõstis relvad hädamere vastu. Või teine näide. H. Ibseni „Peer Gynt“ peategelane kogeb oma eneseotsingutes Jumala olemasolu, kuid iga kord on see Jumal erinev. Ta jõuab lõpuks koju ja mõistab, et tõeline Jumal ongi see, kes ootab sind koduseinte vahel. Pole vaja kuhugi minna, sest kui sul Jumalat oma kodunt ei leia, siis ei leia sa seda mujalt ka. Vaatemängust lummatud publik läks koju ja tundis isegi raskustes olles ennast koduseinte vahel Jumalast hoituna. Teadmine, et Jumal on olemas, annab jõudu. Neid näidendeid on mängitud tuhandeid kordi läbi põlvkondade. Usu, et see on jätnud jälje meie kõigi mõtteviisidesse.

Skeptik: Ma võin su mõtetest ju isegi aru saada ja neid jagada, kuid neist ei tõuse kasu. Ütle, kus on eesti teatris Jumala sõna lavale toodud. Eestlane kardab Jumalat nagu tuld. Maini eestlasele, et sa tahad temaga Jumalast rääkida, siis ta põgeneb sinu juurest läbi suletud aknagi. Seepärast ei saa ka Jumalat lavale tuua. Inimene kardab Jumalaga kohtuda.

Autor:  Just. Kui inimene Jumalat ei usu, siis ei tähenda, et ta Jumalat ei karda. Kuid kuidas sa saad karta kedagi, keda sa ei usu? Usu mind – eestlane usub rohkem, kui ta tunnistab. Küll peagi saab läbi nõukogude propagandast immutatud inimpõlv, keda relva ähvardusel sunniti kirikust lahti ütlema. Inimene ei karda Jumalat, vaid relvakandjat, kes ennast Jumalaks nimetab ja laseb ennast kummardada. Minu vanaema rääkis kord sõjaaja mälestusi, mida vaikselt salvestasin. Hiljem ta helistas ja palus , et ma salvestust kuskil ei levita, sest „NEMAD“ tulevad veel tagasi. Hirm ei luba inimesel oma tõelist nägu näidata. Kuid olen sinuga nõus – arutlused Jumala olemuse ja mõju üle ei ole kuigi tihti eesti teatrilavadele jõudnud. Loomulikult on Tammsaare kõigi oma erinevate teostega olnud äärmiselt rikas varasalv eesti  teatrilavadel. Ma mõtlen „Tõde ja õigus“ kõigi oma osadega ja „Põrgupõhja uus vanapagan“, kuid need ei ole näitemängud vaid dramatiseeringud, mis annavad edasi juba dramatiseerija ideid antud teose teemadel. Olgu siis selleks Voldemar Panso „Inimene ja Jumal“ või Jaan Toominga „Põrgupõhja uus Vanapagan“.  Näitekirjanikud on Eestis usuga vähe tegelenud. Kohe tuleb meelde vaid Hendrik Visnapuu. Uuemal ajal on Jumala tegelaskujuna pannud lavale Andrus Kivirähk, kuid tema Jumal on pigem naeruväärne ega oma neid omadusi, mis inimest tema muredes aidata võiks. Mina isegi panin näidendis „K.E. von Baeri lõpetamata uurimus“ Baeri ja talupoja Jumala nägemuse üle vaidlema. Ega nad selgeks asja saanudki. Liialt erinevad olid mõlema arusaamad. … Jaa. Vähe on neid eesti teatrimehi, kelle peale on paistnud Jumala valgus. Või on see hirm ennast paljastada. Mõni kisuks ennast pigem laval alasti, kui tunnistaks Jumalat oma südames. Aga piisad uuristavad pika ajal peale ka kivisse augu. Rituaalid seovad meid ja loovad ühisenergiavälja. Ma olen kindel, et aeg, kui kõik need inimesed , kes tuhandete kaupa teatrisse jõuavad, mõistavad, et kirikul ja teatril on rohkem ühist , kui nad arvatagi oskavad, ei ole enam kaugel. Meie vaim on vabanemas süstitud hirmudest. Ja siis …

Skeptik: Ja mis siis juhtub?

Autor: Äkki siis lõpebki tigedus inimeste hingedest ja asendub armastusega ligemese vastu. Nagu Lev Tolstoi kirjutas, et armastus on nii suur ja hoomamata tunne, mis võib inimese halvatuks teha. Selline tunne saab olla vaid Jumalikku päritolu, sest see on ainus seletus. Jumala olemasolu väljendubki armastusena meie südametes. Ja seega on armastus ainus jumalik ja õige elamiseviis. Nii ta kirjutas. Just selle sõnumi kuulutamine peaks olema iga teatraali esmane eesmärk. Armastuse propageerimine kodus , tööl, koolis, tänaval, maailmas.

Skeptik: Sellise hala peale saad korralike meeste käest lõuga.

Autor: Karta on.     

 

Jõulud on erilised

 Jõulud on erilised

Sellel aastal tulevad jõulud teisiti. Mitte muidugi päris teisiti, kuid veidi tavapärasest harjumatumalt siiski. Firmapidusid ei ole, vallapidusid ei ole, avalikke jõulukontserte on vähe …  Kui tuju veel päris nulli ei läinud, siis lisan ka, et lapsed ei tohiks vanavanemaid ja jõuluvanad lapselapsi külastada. On vist natuke teistmoodi küll, kui mina seni harjunud olen. Kuid raadiotes kõlab jõulumuusika ja majad linnades on löönud jõulutuledes särama. See on märk, et jõulud siiski tulevad ja inimesed ei jäta saabuvaid pühasid tähistamata.  Nüüd siis olenegi oma jutuga jõudnud sinna, et sellel aastal on jõulud erilised. Võib juhtuda, et selliseid jõule ei tule enam kunagi. Kas ei ole see just üksi põhjuseid jõulude tähistamist  väga tema kordumatuses tõsiselt võtta? Kui juba kõik on tavapärasest erinev, äkki siis keeraks vinti juurde ja teekski jõulud sellisena nagu nad olid 100 aastat tagasi. Siis ei olnud elektrit (elekter võiks ikka olla), ei olnud internetti (selle saab küll jõuluõhuks välja tõmmata), ei olnud telekat ega raadiot (neidki pole keeruline kinni panna). „Tule taevas appi, aga mida me siis teeme“, küsivad võhikud. Ärge sellel imelisel õhtul vaadake ekraane, vaid teineteisele silma. Palju inspiratsiooni saab jõulude tähistamiseks, kui külastada eelnevalt neid kümneid kohalikke külamuuseume, kes enamuses on jõuludeks välja toonud ajaloolised jõuluehted, mängud ja muu inventari. Lisaks korraldatakse temaatilisi ekskursioone ja teemapäevi. Huvitaval kombel on muuseumid peredele jätkuvalt avatud, sest korraga seal suuri rahvahulki ei liigu. Igal juhul tasub pühade ajal märkmik koos pastakaga tasku pista ja oma kodukoha muuseumist läbi astuda. Lisaks mängudele ja meelelahutusele saab sealt kindlasti ka põnevaid ideid peolauale.

Katsun siis koos teiega mõelda, milline võiks olla eriline kodune jõuluõhtu. Kodune jõuluõhtu algab kuuse toomisega. Igahalja puu pühadeks tuppa  toomise traditsioon on kaunis vana ja veidi ka segane. Teada on , et juba 12. sajandil kasutati kiriku müsteeriumites paradiisipuu sümbolina haljast puud, mille otsa riputati õunad, kust siis Eeva saatusliku õuna noppis ja inimsoo igaveseks paradiisvõludest ilma jättis. Siis on tead, et okaspuu oksi toodi tuppa ja riputati akendele ja ustele, et tõrjuda kujasid vaimusid. Ma kujutan ette, et kuuseoks pidi kurjal vaimul kannikad marraskile tõmbama ja vaim pidi siis jutiga metsa põgenema. Samal põhjusel viidi oksad ka tallidesse ja pühakodadesse. Nagu tänapäevalgi seotakse hiiedes puudele paelakesi külge , et endale vaimude poolehoid võita, siis samal põhjusel kaunistati algselt ka jõulupuud. Enne kui kuused kodudesse jõudsid, püstitati nad linnaväljakutele. Arvatavalt püstitati maailma esimene avalik jõulupuu 1441.a kohalikke vallalisi kaupmehi ühendava Mustpeade vennaskonna poolt  just Tallinna Raekoja platsile, kui ümber vahaküünaldega ehitud nulupuu pidu peeti ja samal õhtul puu ka põletati.  Kuulus kroonik Balthasar Russow on pidanud 16.saj ajaloovääriliseks üht sarnast üritust veidi pilkavalt ja üleolevalt kirjeldada. Ta kirjeldab, kuidas noored kaupmehed oma neidudega tulid ja roosidega kaunistatud puu põlema süütasid ja siis selle ümber ühiselt ringmänge mängisid ja tantsu lõid.  Uuemal ajal on kuused juba iga linna keskväljakul. Tartust on teada 1931.a, Viljandis pandi puu püsti 1936.a ja ära on märgitud selle tarbeks telliti välismaalt 112 küünalt. Toreda nimega austati 1939.a Narva jõulupuud, mida kutsuti „poissmeeste jõulupuuks“, ju sellepärast, et neil vaesekestel polnud paremat puud võtta.

Euroopas toodi haljas okaspuu õuest tuppa juba 17.sajandil. Eestisse jõudis see komme 19.sajandil. Algselt oli kuuse peamiseks ehteks ladvas kõrguv Petlemma täht, mis nõukogude ajal sobilikult „Kremli täheks“ muutus. Tänapäeval toovad usinamad kuuse RMK äppi abil metsast, aga laisemad ostavad kaubakeskusest. Rohelise maailma vaate pooldajad panevad tuppa nailonkuuse (tegelikult kurnab selle tootmine ka loodust päris palju). Ruumi puudusel kinnitatakse seinale kuusekontuur, mille külge saab samuti ehted kinnitada. Meie oleme oma kodus kaunistanud mehemõõtu draakonipuud. Nii on.

Toredaks vahepalaks on ka kuusekaunistuste tegemine. Selle kohta võib leida  hulgaliselt kirjandust ja juhiseid ja kunagi ei tohi allahinnata kasvõi ühe väikese omatehtud kaunistuse võlu. Kuusel võiks olla poe ja omatehtud ehete kõrval vähemalt üks päris leegiga küünal, sest  elusa tule leegi võbelus toob tuppa erilise atmosfääri. Tean küll, et tuleohutuse pärast on see lubamatu, aga kui mina veel väike olin, siis oli kuusk küünlaid täis ja ma võisin neid vaadata tundide kaupa. Huvitav, et midagi ei läinud siis põlema. Muidugi tuleb lisaks kuusele kaunistada kogu elamine. Sada aastat tagasi oli väga populaarne jõulukroon, mis kindlasti õnnetoova ja tulevikku ennustava atribuudina pidi igas kodus olema. Õlgedest kroon valmistati ise ja pandi lae alla rippuma. Tüdrukud võistlesid, kelle kroon on kõige ilusam. Jõulukroon pidi kaitsema absoluutselt kõigi kurjade mõjude vastu. Mina küll ei julge öelda, et see uskumus on mõttetu. Seda ma ka ei usu, et kui raamat padja alla panna, siis tuleb tarkus ise pähe, aga magama minnes panen ikkagi raamatu igaks-juhuks padja alla. Lasen tütardel ka krooni teha … Igaks –juhuks. Nii on.  

Pean oluliseks, et kui kaunistusi teha, siis võiks sellest osa võtta kogu pere, sest vanemlik eeskuju on äärmiselt oluline. Peab vist mainima, et jõulud ei ole ainult laste püha, vaid ajalooliselt on see olnud eelkõige siiski vanemate püha. See on aeg, kus korraks astutakse igapäeva rutiinist kõrvale, tehakse kokkuvõte möödunust ja seatakse uusi plaane. Jõuludega koos hakkavad päevad pisitasa taas pikemaks venima ja see on märk uuest algusest, uuest ärkamisest. Samuti saab koos Jeesuslapse sünniga kogu inimsugu lunastuse ja uue võimaluse astuda hingeliselt puhtamana edasi. Omal ajal oli see väga oluline teadmine, mis tänapäeval on peamiselt nõukogude propaganda tagajärjel kaduma läinud. Ametlikult kuulutati 25.detsember Kristuse sünnipäevaks alles 381.a Konstantinoopoli kontsiilil.  See kattus Hilis–Rooma Võitmatu Päikese pühaga. Nii on.    

Enne veel kui jõuluõhtu kätte jõuab võiks terve pere teha jõulukaardi ja saata see postiga vanavanematele, kellele ei tohi või ei saa külla minna. Päris kaart on elav tervitus, igal juhul elavam kui netitervitus. Ma ütlen kohe ära, et netitervitusi ma ei loe, kui keegi peab vajalikuks saata. Ega jõulukaartide saatmise komme ei olegi väga vana. Teadaolevalt valmistas maailma esimese jõulukaardi oma sõbra sir Henry Cole palvel inglise kunstnik John Horsley. Cole`il oli kore kiire ja ta ei jõudnud ise käsitsi kaarte kirjutada. Ta trükkis neid 1000 tükki, kuid väga populaarsed need polnud. Kuid värvitrüki arenedes muutusid ka kaardid populaarseks ja 1880.a soovitas inglise postiamet inimestel kaardid varakult postitada. Sarnane mure oli ka Tallinna peapostkontoril, kes 1935.a andis teada, et teele on läinud 626 250 jõulukaarti ja tundis muret, kuidas postiljonid küll selle koorma kohale kannavad. Kaardid olid ilma ümbrikuta ja ega peale jõulusoovide kaardile suurt midagi enam kirjutada ei mahtunud. Õnneks on paljudes kodudes ja firmades jätkuvalt komme saabunud jõulukaardid avalikult välja panna. Mõnes kontoris on kaardirivi päris pikk, mis on märk sellest, et päris välja surnud kaardi saatmise komme veel ei ole. Andkem siis postiljonidele tööd ja äkki jäetakse siis ka mõni postkontor maal sulgemata. Nii on.  

Aga läheme oma erilise jõululaupäevaga edasi. Kuusk on toas ja ehted küljes. Kaardid saadetud. Endistel aegadel toodi tuppa alati õled. Nendes siis mängiti ja jäädi öösel magama. Tänapäeval lõhuvad kombainid õlekõrred nii ära, et tuppa tuues on nad vaid tolm. Õlgede asemel võib põranda mööblist puhtaks teha ja maha laotada padjad ja vaibad. Seal põrandal on nii hea külitada, pikutada ja mängida. Miks mitte ööseks magama jääda. Laste jaoks on alati  põnev, kui saad magada mujal kui oma turvalises voodis ja kui veel jõulutuled su kohal säravad, siis on eluaegne elamus kindel.  Ärge magama veel minge, sest jõulutaat pole üldse veel külas käinud.

Jõulutaat on muidugi iga jõuluõhtu oodatuim külaline. Jõuluvana eelkäijaks peetakse 4.sajandil Väike-Aasias elanud Myra piiskoppi Nikolausi, kes oli tuntud oma heategude poolest. Euroopasse jõudis jõulutaat 19.sajandi keskel. 1823 kirjutas luuletaja Clement Moore luuletuse „Püha Nikolause külaskäik“ , mis kirjeldas jõuluvana meile täna tuntud muheda ja lõbuse mehena. Arvatavalt on see luuletus jõuluvana olemust mõjutanud rohkem kui miski muu. Punase kuue ja valge krae joonistas jõuluvanale Ameerika karikaturist Thomas Nash, kes pani jõuluvana elama ka põhjamaale. Kõvasti tuntust jõuluvanale lisasid 1931.a Coca-Cola reklaamides naeratav taat. Päris esimene jõuluvana käis eesti lastel külas 1896.a Audru-Malla koolis Pärnumaal. Kahjuks pole tead, mida ta kingiks tõi või kas ta üldse midagi kingiks tõi.

Liigume minevikust tänapäeva. On juhtunud, et Taat jätab kingid ukse taha ja tõttab ise edasi. Meil käis aga ühel aastal Jõuluvana lapselaps Vambola (nii ta ennast kutsus). Polnud teisel habet ega midagi ja nägugi kuidagi pojaga sarnane, aga sai kingijagamisega suurepäraselt hakkama. Lohisev kuub jäi küll lahkudes talla alla kinni ja Vambola oleks ennast pea-aegu peadpidi peolaualt leidnud, kuid üldist rõõmu see ei vähendanud. Kingid on toonud ka põder Rudolf, kes need rõdule poetas. Teisel aastal olid päkapikud pakid keldrisse vedanud. Vaat kus vigurivändad. Hea, et lapsed kobistamise järgi üles leidsid. Ainult üks punane kuub lippas veel akna taga, aga jõuluajal ongi ju kingijagajail kiire. Jõuluvana võib tellida ka käesoleval aastal. Eks see on pere enda otsustada. Kingijagamisest loobuda siiski ei maksa. Olles jõuluvanaga sinasõber, siis tean, et jõuluvanale meeldivad kõige enam pered, kus pakke ei ole kümnete kaupa, vaid igaühele mõni. Nagu ennist juba mainisin, siis on isiklik ja vanemlik eeskuju oluline ja nõudes laste käest salme, peavad ka vanemad neid esitama. Aga ega siis alati pea salmi lugema, võib korraldada ka ühislaulmisi. Need meeldivad ka jõuluvanale väga. Esimesed jõululaulud on teada juba 13.sajandi Itaaliast, kuid tänapäeval võib neid katkematu vooluna kuulda igast raadiost. Arvatakse, et kõige enam mängitud ja müüdud jõululaul on Irving Berlini „I`m Dreaming of a White Christmas“, mille laulis kuulsaks Bing Crosby. Lisaks laulule võib kodus  korraldada ka mõne ühismängu või tantsu, kus Jõulutaatki meelsasti kaas lööb. Seega tasub olla loominguline.  Nii on.

Kingid jagatud ja kõht täis, siis on aeg patjadel mõned mängud mängida. Tänapäeval pakuvad kauplused palju erinevaid mänge, mida pereringis või sõpradega mängida, kuid kui neid pole käepärast, siis saab ka päris lihtsate koduste  vahenditega põnevalt aega veeta. Alati aitab pakk paberit. Kõige lihtsam on teha paberlennuk ja vaadata, kelle oma lendab kõige kaugemale. Järgmisena võib sama lennukit täpsuse peale visata, näiteks tooliseljatoest läbi. Kes kõige kaugemalt läbi saab on võitja. Siis saab paberist teha laeva. Pange laevad kõrvuti põrandale ja puhuge nad sadamasse. Kelle laev esimesena kohale jõuab, on võitja.  Võtke kaks paberit  või ajalehte ja minge üle toa. Tingimus on, et paberit mööda põrandat lohistada ei tohi ja jalg ei tohi põrandat puudutada. Võistlus on põnevam, kui ema-isa on kahekesi ühes võistkonnas ja lapsed teises. Katsugu siis kahekesi paberile ära mahtuda. Siis saab mängida asja-bingot. Tehke paberile 3x3 ruudustik ja kirjutage igasse ruutu üks toas olev ese, mis algab nt K-tähega. (kauss, komm, kingitus, kuusk jne) Mängujuht hakkab seejärel nimetama K-tähega esemeid, mida ta toas näeb. Kelle paber on ka see ese kirjas, tõmbab selle maha. Kelle paberil saavad esimesena kõik lahtrid läbi kriipsutatud, ongi võitja. Võib teha ka lihtsalt võistluse, kes kirjutab üles kõige rohkem K-tähega algavaid esemeid toas. Uskuge see mäng võib oma absurdsuses, kui inimesed hakkavad asjadele panema suvalisi nimesid, olla päris naljaks. Järgmises mängus „Kuulus ja kummaline“ kirjutab mängujuht paberile ühe kuulsa inimese nime. Teised püüavad korda mööda küsides küsimusi, millele saab vastata ainult kas ei või jaa (nt Kas ta on mees?, Kas ta on sportlane? jne) , ära arvata, kelle nimi on paberil. Kes ära arvab, saab õiguse kirjutada järgmine nimi. Sama mäng saab mängida ka toas olevate esemetega. Neid mänge saab mängida ka koos vanavanematega, kes joosta ei jõua. Natuke aktiivsemaid mänge saab mängida näiteks sokkidega, mis on palliks keeratud. Päris pall jõulukuuse juures võib pahandust tekitada, kuid sokid on turvalised. Nt võib võistelda, kes viskab kõige kaugemalt prügikorvi, või kes tabab kümnest viskest kõige rohkem. Sokipaari võib ka ära peita ja siis lasta teistel otsida. Siis võib korraldada lastele võistluse, kes toob mängujuhile esimesena nt midagi kollast või midagi lamedat või kivi, või vanaema sussi jne.  Loomulikult võib selle loo läbi lugedes koostada väikese perekondliku viktoriini ja õigeid vastuseid hiljem omatarkusega hiilates kommenteerida.  Nii on.

Kaunist ja rõõmsat ja väga erilist jõuluaega kõigile!

Kasutatud kirjandus

M. Kõivupuu „Meie pühad ja tähtpäevad“ (Varrak 2010)

M. Hiiemäe „Pühad ja argised ajad rahvakalendris“ (Varrak 2018)

Näidend. ÕNNESOOVID

ÕNNESOOVID

 Tegelased

Artur Õun,  75-aastane

Olli Õun, 70-aastane

Uurija Mäger

 

PILT1.

Korter. Kapi peal seisab vanas stiilis raadio. Raadiost kõlavad vikerviisid. Sügavusest kostuvad hääled.

Olli: Ma jään jälle hiljaks. Artur … Artur … Artur. Kuuled , ma ju räägin sinuga. Vasta siis

Artur: Jaa

Olli: Kas sa oled valmis?

Artur (tuleb lavale. Ülikond seljas, jalas sussid) : Jaa

Olli: Iga aastaga läheb selle sättimisega kauem aega.

Artur: Eks fassaad aastatega mureneb.

Olli: Mida sa rääkisid? Ma ei kuulnud hästi.

Artur: Ei midagi.

Olli: Midagi sa siiski ütlesid. Mingi mure oli sul või?

Artur: Ma räägin, et fassaad mureneb.

Olli: Mis fassaad?

Artur: Ei midagi.

Olli: Mida? (tuleb tuppa õhtukleidis. Värvib samal ajal huuli)

Artur: Kas see on ikka iga hommik oluline?

Olli: Artur, muidugi on. Teistel on sünnipäev ja meie siis istume ümber laua nagu mingid hulgused. Elu on pidu. Artur. Sul ei ole kingi jalas. Pane kohe kingad jalga. Vaata , mis kell juba on. Palju kell on?

Artur: Saab kohe kolmveerand.

Olli: Pane siis kõvemaks. Kohe algab. Kus su kaustik on?

Artur: Minust jäi ta eile laua peale. Siin käiks öösel nagu miski tont, kes kõik asjad teise kohta tõstab.

Olli: Ma ju koristasin eile.

Artur: Midagi sa ei koristanud. Tõstsid ainult minu kaustiku teise kohta. See oligi kogu su koristamine.

Olli: Mida sa urised.

Artur: Kuhu sa ta tõstsid siis? Seda pole kusagil.

Olli: Ega ta kaugel saa olla. Vaata hoolega ringi.

Artur: Iga hommik ikka seesama mäng. Kas see kaustik ei võiks olla lihtsalt laua peal. Siis me ei peaks teda iga hommik otsima.

Olli: Aga kui keegi tuleb külla. Astub uksest sisse ja laua peal on kaustik.

Artur: Hirmus lugu küll. Kaustik laua peal, mida küll inimesed võivad arvata, „Oo, need siin loevad“ No näed, kuhu sa ta pannud oled. Raadio peal.

Olli: Pane kõvemaks.

(Artur keerab raadio kõvemaks. Raadiost hakkavad kõlama Õnnesoovid)

Hääl raadiost: Õnnitleme tänaseid tähtpäevalisi. 98 sünnipäev. Armastatud vanaisa …. jne

Olli: Tule nüüd ruttu. Kus su pliiats on?

Artur: Ole tasa, ma ei kuule.

Olli: Pliiats, kus on pliiats?

Artur: Mis kuupäev täna on?

Olli: Tee ruttu, juba hakkas.

Artur: Mis kuupäev täna on?

OllI: Päev pärast eilset ja päev enne homset.

Artur: Vaata siis kalendrist järgi. Kurat, nüüd magasingi esimesed maha.

Olli: 13.aprill.

Artur: Pliiats. Kuhu sa pliiatsi oled pannud?

Olli: Võta minu huulepulk.

Artur: Huulepulk. Ole tasa.

(Kuulavad koos saadet. Artur teeb samal ajal kaustikusse märkmeid. Saade lõpeb)

Olli: Midagi uut ka oli?

Artur: Ma algust ju ei kuulnud. Kas me saaksime kokku leppida, et pliiats ja kaustik seisavad edaspidi siin laua peal ja sa ei tõsta neid ära, et me peaks neid iga hommik uuesti otsima.

Olli: Minu Artur sai nüüd vist pahaseks. Hea küll. Las nad olla siis sinu rõõmuks siin laua peal.

Artur: Meest sõnast, aga naisel on nagunii ühest kõrvast sisse ja teisest välja.

Olli: Oli siis midagi uut ka?

Artur: Silva Kukeverest, 80 aastane. Lapsed Tartust ja Soomest. Aga Elmarit Viisu külast, kes eelmisel aastal sai 78, enam ei olnud. Ja Leidal ei olnud enam lapsi, oli ainult Türi kogudus ja õpetaja.

Olli: Lastega riidu läinud. Kahju.

Artur: Ei tea. Võib-olla see aasta lihtsalt ei pandud Elmarile kuulutust.

Olli: See on nii hoolimatu. Inimesele on ju vaja väikest tähelepanu. Eriti sünnipäeva puhul.

Artur: Ma võtan nüüd lipsu eest . See nagu pooks. Mõte ei tööta, kui kõri on kinni pigistatud.

Olli: Mis aeg see selline on, kui oma isa ja ema sünnipäeval ära unustatakse. Ainult kogudus peab veel oluliseks meeles pidada.

Artur: Eks nemad ka rohkem selle pärast, et see aitab neil meeles pidada, kui palju maksumaksjaid veel on. Ma lugesin kokku, et Türi kogudusel oli eelmine aastal 42 õnnesoovi. 42! Ega nii väikese seltskonnaga uut katust kirikule ei pane.

Olli: Ega nad siis kogu kogudust õnnitle, ikka ainult vanemaid. Vast seal ole ikka nooremaid ka.

Artur: Oled sa selles kindel? Mida noor inimene kirikust otsib? Õnnesoove. Neil on endalgi piisavalt sõpru, kes õnne võiks soovida.

 

Pilt 2.

Artur: (räägib telefoniga) Mart …. Tere. Mina siin. … Isa noh. … Aa, tegid nalja … Homme on siis emal sünnipäev. Ärge unustage seda õnnesoovi raadiosse panna. Ta nii ootab seda. … Eks ta naljakas on jah, et külalised polegi tema jaoks  nii tähtsad, kui see raadio õnnesoov … Eks ikka külalised ka, aga seda raadiot ta ootab. Lugege siis ikka kõik õnnesoovijad kohe ülesse. Siis on nagu pikemalt tähelepanu ema peal … Ei koeri ja kasse ärge ikka pange. … Aa, sa tegid jälle nalja. … Ole siis tubli.

 

PILT 3. Sünnipäev

Laual on tort. Hääl kostub taamalt.

Artur:  Palju õnne sulle, palju õnne sulle, palju õnne, palju õnne, palju õnne sulle.

Olli: Kallis Artur, kui ilusad õied. Tänan sind.

Artur: Tule nüüd. Kell on kohe kolmveerand.

(Sisenevad mõlemad tuppa. Artur paneb raadio mängima. Algavad Õnnesoovid)

Artur: Tule istu nüüd. Ma valan sulle kohvi ja torti on ka.

Olli: See on nii ilus üllatus.

Artur: Tasa nüüd. Kohe tuleb.

Hääl raadiost: Õnnitleme tänaseid tähtpäevalisi . 95 sünnipäev … jne

(Õnnesoovid lõpevad. Vaikus pikk)

Artur: Äkki neil läks midagi sassi.

Olli: Ei läinud neil midagi sassi. Mind ei ole lihtsalt enam olemas. Ma olen tühi koht.

Artur: Lapsed pidid kuulutuse panema.

Olli: Lapsed-lapsed. Süüdista jah neid. Kas sa ei oleks võinud kontrollida?

Artur: Ma küsisin Mardi käest. Ta lubas panna.

Olli: Kõiki õnnitletakse. Isegi Leidale pandi kuulutus, kuigi juba kooliajal polnud tal üldse sõpru. Vastik tige vana inimene. Kõigile meie tuttavatele pannakse kuulutus, aga ainult mitte mulle. Naabri Marile tuli isegi Kanadast tervitusi. Klassivend Ülole loeti kõik tema lapsed ja lapselapsed ette, aga temal on neid ju kokku 18. 18 nime, aga mul mitte ühtegi.

Artur: Rahune nüüd. Ma uurin raadiost järele.

Olli: See pole enam see. Mind ei ole olemas. Mida nüüd kõik arvavad?

Artur: Rahune. Võtame torti. Teeme sampuse lahti. Ega siis pidu ei jää selle pärast pidamata.

Olli: Pidime me üldse seda kuulama.

Artur: (Võtab naise embusse) Ega elu sellest veel lõpe.

Olli: Kas sa armastad mind?

Artur: Mis küsimus see on? Eks ikka.

Olli: Kas sa armastad mind? Sa ei ole seda mulle nii kaua öelnud.

Artur: Ei mäleta täpselt enam.

Olli: Viimati ütlesid minu 50 sünnipäeval. Täpselt 20 aastat tagasi.

Artur: Vahepeal ikka ka. Vist kindlasti.

Olli: Sa võib-olla mõtlesid, et ütled, aga mina seda kuulnud sinu suust ei ole.  Üks kuradi tuim tükk oled. Korra mainid ja siis loodad, et on elu lõpuni sellega ühel pool. Aga mina olen ju naine. Ma tahan seda kuulda. Ma tahan kuulda, et mind armastatakse. Isegi nüüd, kui mul ennastki on paha peeglist vaadata. Kui maakülgetõmbejõud on kõik selle mis enne minust ülespoole kikkis oli nüüd allapoole kiskunud. Kes peaks armastama sellist vanamoori? (Virutab raadio vastu maad. Vaikuses heliseb telefon)

Artur: (Võtab toru) Tere … Ikka on kodus … Kohe kutsun (Katab toru käega) See on Mart.

Olli: Tere pojake. … Tänan … Teie olete ka kallid … Ootame teid … Papa arvas, et kuskil kell kuus. Meie oleme kodus. Tulge kuidas jõuate … Annan Papale. Olge siis tublid. Näeme. (Arturile) Mart tahab veel sinuga rääkida. Ma lähen toon harja.

Artur: Jaa. … Mis talle ikka kinkida. Meil on ju kõik olemas … Veidike tähelepanu. See on suurim kingitus. … Kui midagi väga tahete tuua, siis võiksite uue raadio kinkida. Vana läks katki. Ei taha enam hästi mängida. …. Mart! Üks asi veel. Kas sa kuulutuse saatsid raadiosse? … Läks meelest ära. Mis seal siis ikka. Eks järgmine aasta.

 

PILT 4.

Olli: (Dressides. Liigutab mööblit) Artur. Artur. Tule ometi appi. Sa ju kuuled, et ma olen hädas.

Artur: (Siseneb hommikumantlis) Mis siis nüüd juhtus?

Olli: Nüüd on kõik. Aitab oma kadunud aastate leinamisest ja sõpradele kaastundeavalduste saatmisest.  Tänasest hakkame elama uut elu – tervislikku ja optimistlikku. Pane ruttu dressid selga. Kohe algab hommikvõimlemine. Soojenduseks aita laud seina äärde lükata.

Artur: (Artur lükkab lauda) Kas mina pean ka selles aktsioonis osalema? Ma võiksin olla passiivne vaatleja.

Olli: Kõik on juba otsustatud. Me leppisime selles ju kokku.

Artur: Millal me selles kokku leppisime?

Olli: Just praegu. Ma ütlesin, et soojenduseks lükka lauda ja sa lükkasid. Sellega sa andsid nõusoleku.

Artur: Kuida moodi ma nõusoleku andsin?

Olli: Ärme praegu vaidle nii tühise asja pärast. Kohe algab võimlemine ja sul pole veel dressegi seljas.

Artur: (Võtab mantli maha ja jääb maikaga) Kas nii sobib?

Olli: Oo mister Hurmur. Kui sa selline oled, siis on mul sinu kõrval raske võimelda.

Artur: Jäta oma loba.

(Raadiost algab hommikvõimlemine. Vanapaar teeb usinalt kõike kaasa)

Olli: No näed , ei olnudki nii hull. Homme jälle, aga nüüd läheme jalutama.

Artur: Äkki puhkame vahepeal.

Olli: Otsi nüüd oma kepid välja ja läheme teeme ühe ringi.

Artur: Oleks ma vaid noorem. Küll siis teeks ühe ringi sinuga siinsamas.

Olli: Mis sa unistad. Korra aastas jõulude ajal on hea küll. Siis on kõige pikem öö. Sul võtab see ju nõnda kaua aega.

Artur: Tule siia, tüdruk.

Olli: Eks püüa kinni, kui sinust asja on.

 

PILT 5. Helmi

(Raadio mängib. Artur otsib midagi mööda elamist)

Artur: Olli. Olli. Kuhu sa pliiatsi oled jälle pannud? Mööbeldamist on nii palju, et ükski asi ei püsi enam oma koha peal. Olli. Kurat küll.

Olli: Mida ma kuulen? Kas me ei leppinud kokku, et hakkame mõtlema positiivselt ja avatult. Kuidas see Mitsurin ütleski - Me ei oota looduselt armuande, vaid võtame neid ise.

Artur: Sind vaadates ei maksa tõesti looduse armuandidele lootma jääda. Tuleb ise tegutseda.

Olli: Artur!!

Artur: Kuidas see sinu võitlus loodusimedega on pliiatsiga seotud ? Lähen saen puust välja või?

Olli: Just. Me ei hala, me ei nutu, me vaatame särasilmselt tulevikku võttes vastu selle hea, mida saatus meile kingib.

Artur: (demonstratiivselt optimistlikult) Kaua sa ikka positiivselt mõtled. Ihuliikmed on eilsest lidumisest nii valusad.

Olli: Pead rohkem trenni tegema. Siin su pliiats ongi.

Artur: (seob pliiatsi nööriga laua külge) Ma loodan, et nüüd ei lähe ta enam kaduma. (Võtab oma kaustiku välja) Mis kuupäev meil täna on?

Olli: 20.mai.

Artur: 20.mai. Täna on sinu sõbranna Helmi sünnipäev. Eelmine aasta oli tal pojapoeg Malil teenimas. See kõlas hästi küll – rahuvalvaja Jürgen Malilt. Aga ta peaks nüüd tagasi olema. Ega mulle need eputamised ei meeldi. Kanadast, Malilt, Soomest. Meil elab kõige kaugem sugulane Valgas. Parem jäta siis üldse juba koht nimetamata.

Olli: Ta sai vigastada.

Artur: Kes? Jürgen?

Olli: Ja. Sellepärast tuligi tagasi.

Artur: Pagan, ma ei teadnud. 

(Algavad Õnnesoovid. Kuulavad)

Hääl Raadiost: Õnnitleme tänaseid tähtpäevalisi. 91 sünnipäev ….

Olli: Helmit ei olnud. Kas ma peaks talle helistama? Issand. Midagi on kindlasti juhtunud.

Artur: Helista siis juba.

Olli: Vaata, kas sa numbri leiad üles.

Artur: See on siinsamas telefoni kõrval. (Valivad numbri. Mõlemad kuulavad.)

Olli: Keegi ei võta vastu. Mäletad, kui endast väljas mina olin, kui mind ei õnnitletud.  Pea-asi, et midagi juhtunud ei ole. Halloo. Helmi? … Palju õnne ja ikka tervist … Rahune nüüd kullakene …. Kuulsime küll või ei kuulnud tõesti … Kas ma tulen sinu juurde? Sa ei saa sellises olukorras üksi olla. … Helmi, rahune, ma hakkan kohe tulema. (Paneb toru hargile) Ta oli täiesti ära unustatud. Me olime esimesed, kes talle helistasid. Tal oli isegi laud kaetud. Ma pean minema.

 

PILT 6.

(Sisenevad üleriietes. Kergelt vindised)

Olli: Nii tore, et me ikkagi Helmile külla läksime.

Artur: Ma mõtlen, et kui hoolimatud on inimesed. Vaata kasvõi seda vanameest seal ülekäigurajal. Nii palju nüüd ei olnud autojuhil kannatust, kuni teine üle tee jõuab. Tuleb autost välja ja rebib vanemehe hõlmast üle tänava. Siis istub autosse ja sõidab läbi lombi kastes vanamehe tee ääres üleni märjaks. Milline hoolimatus. Milline tähelepanematus. Need noored saavad kunagi vanaks ja ega nad siis ei taha , et nendega samamoodi käitutaks.

Olli: Kuidas sulle tundus, kas Helmi oli lõpuks päris õnnelik?

Artur: Sa võid ju olla noor ja edukas, aga ühel päeval ootad samamoodi ristmikul rohelist tuld ja siis kihutab sinust ka mööda auto kastes su üleni märjaks. Elu on spiraal. Toob ikka tagasi sinna, kus korra oled juba olnud. Kui enne olid seespool, siis hiljem oled väljaspool. Koht on sama , aga vaatenurgad on erinevad.

Olli: Mis sa jaurad nüüd oma vanamehega. Sai märjaks, siis sai. Ega sina talle ka oma mantlit ei pakkunud. Hea, et Mart meid koju tõi.

Artur: Äkki oleks pidanud talle oma mantlit pakkuma. Meie olime ju autoga. Õudne lugu igal juhul. Mul on selle vanamehe nägu ikka silme ees. Mudavesi kulmudest alla voolamas. 

Olli: Hea asi see telefon, helistad pojale ja ongi kohe masinaga kohal. Ma tõesti ei märganud, et see kell juba nii palju on.  Tead vanamees, mis me nüüd teeme?

Artur: Teeme veel klaasi veini.

Olli: Ei. Me kirjutame ise ühe sünnipäevaõnnitluse. Sellise õnnitluse, mida kõik kadedusega kuulevad. Las nad siis mõtlevad, et oi, kui toredad sugulased ja sõbrad tal on.

Artur: Tohhoh. Kellele me selle kuulutuse siis kirjutame?

Olli: Helmile.

Artur: See on ju alles aasta pärast.

Olli: Paneme kuupäevaks 22.mai. Mis sellest, et on mõni päev hiljem. Parem ikka , kui üldse mitte midagi. Otsi paber välja. Pliiats on juba leitud.

Artur: (Toob paberi) Nii. Valmis.

Olli: Kirjuta. Palavalt armastatud endist rahvatantsijat ja kirglikku kudujat Helmi Moorat õnnitlevad 73 sünnipäeval kolleegid …

Artur: … ja Türi kogudus ja õpetaja

Olli: Unusta see kogudus ära. Seda ei pane. Too parem gloobus. Paneme sinna sellise riigi, millest keegi pole veel Õnnesoovides kuulnudki.

Artur: (Tuleb gloobusega) Ida-Timor. Neitsisaared. Põhja-Korea.

Olli: Just . Põhja-Koreast. Loe nüüd ette.

Artur: Palavalt armastatud endist rahvatantsijat ja kirglikku kudujat Helmi Moorat õnnitlevad 73 sünnipäeval kolleegid Põhja-Koreast.

Olli: Kuidas sulle tundub? Minu meelest on midagi puudu.

Artur: Ja midagi on üle ka.

Olli: Midagi on puudu ja midagi on üle. Muudame järjekorda …

Artur. Kuidas sa mõtled?  Palavalt armastatud Põhja-Korea rahvatantsijat õnnitlevad kirglikud kudujad. Või kirglikku Põhja-Korea kudujat  õnnitlevad kolleegid rahvatantsijad.

Olli: Ei. Nii ei sobi. Alustame otsast.

Artur: Olgu. Mida me Helmist teame? Kus ta töötas?

Olli: Kalatööstuse konservliini operaatorina.

Artur: Seda pole mõtet mainida. Kus ta õppis?

Olli: Ta lõpetas ainult 8 klassi ja pidi siis juba tööle minema. Neil ju isa polnud.

Artur: Seda pole ka mõtet mainida. Ega ta tõesti suuremate vaimuannetega ei hiilga. Mis tema hobid on?

Olli: Rahvatants ja kudumine.

Artur: Sellest oli juba juttu ….

Olli: Mul tuli mõte. Kirjuta. Et meretuul su juukseid paitaks.

Artur: Mis meretuul?

Olli: Ta oli ju kalatööstuses tööl.

Artur: Vahel on naiste loogika ainult neile enesele mõistetav. Kirjas.

Olli: Sõber raskustes sind aitaks …

Artur: Vahel keegi tehtut laidaks …

Olli: Mis mõttes? Ära seda nüüd küll kirjuta.

Artur: Ei kirjuta. Et meretuul su juukseid paitaks, sõber raskustes sind aitaks. Edasi

Olli: Nii ikka ei sobi.

Artur: Nõus. Kirjutame lihtsalt – Head ja asendamatud sõpra Helmi Moorat, kes muredes toetab ja kelle uksed on alati abivajajaile avatud tervitavad tema 73 sünnipäeval kõik sõbrad ja teekaaslased.

Olli: See on ilus, aga midagi oleks nagu puudu …

Artur: Türi kogudus ja õpetaja …

Olli: Lõpeta oma Türi kogudusega. Ideaalses õnnesoovis peab olema kindlasti ka keegi välismaalt.

Artur: Paneme siis lõppu Põhja-Koreast.

Olli: Just. Kirjuta nüüd ümber ja paneme posti. Vikerraadio, Gonsiori 22, Tallinn

(Artur kirjutab kirja ümber ja paneb ümbrikku)

 

PILT 7.

Olli: Tule juba. Mida sa seal kohmitsed nii kaua?

Artur: (Lava tagant) Ma pesen hambaid.

Olli: (Sätib kaustiku laulae, keerab uue raadio käima) Ma ütlesin Helmile ka , et ta oleks valvel, sest kunagi ei tea neid raadio asju. Vahel võivad neil minna päevad segamine. Helmi lubas siis olla raadio juures. Meil võiks olla mingi aparaat, millega Õnnesoove lindistada. Ma mäletan küll, kuidas vanasti sai mikrofoniga lintmakile salvestatud. Hiljem oleks nii hea kuulata enda saadetuid õnnitlusi ja teiste omade pealt maha kirjutada. Kell on kohe kolmveerand. Mida sa nii kaua teed seal?

Artur: Ma mõtlesin, et pesen sinu hambad ka ära.

Olli: Artur! Lõpeta. Tule juba.

Artur: (Tuleb tuppa) Siin ma siis nüüd olen. Kas juhtus midagi?

Olli: Veel ei juhtunud. Artur. Su lips.

Artur: Mis sellega on?

Olli: Seda pole. Õnnesoovid kohe algavad. Helmit õnnitletakse. Sina näed välja nagu maalt ja hobusega.

Artur: Kohe panen (Lahkub) Mida sa ennist rääkisid, ma ei kuulnud, vesi solises.

Olli: Ma räägin, et meil võiks olla aparaat, millega saaks Õnnesoove salvestada. Oleks hea hiljem enda soove teistele ette mängida.

Artur: (Tuleb tagasi) Mida?

Olli: Ma räägin, et meil võiks olla aparaat, millega saaks Õnnesoove salvestada. Oleks hea hiljem enda soove teistele ette mängida.

Artur: Sa oled nagu katkine grammofon. Seda ma juba kuulsin.

Olli: Algab.

Hääl raadios: Alustame Õnnesoovidega. 90 sünnipäev ….. Õnnitleme ka kõiki teisi tänaseid tähtpäevalisi.

Olli; Helmi õnnitlust ei olnud.

Artur: Seda ei oleks tohtinudki olla. Täna ei ole tema päev.

Olli: Aga me ju kirjutasime tänase kuupäeva.

Artur: Ega nad seal raadios päris juhmid ka pole. Neil on ju ka kaustikud ees ja kohe näha, millal kellelgi sünnipäev on.

Olli: Seda küll.

Artur: Mind paneb rohkem imestama, et kui neil nimekirjad ees on, siis kuidas nad ometi täna jälle kolm nime välja jätsid.

Olli: Äkki on ära surnud.

Artur: Ma olen jälginud ka surmakuulutusi ja need nimed kaustikust maha tõmmanud.

Olli: Äkki on siis lähedased surnud.

Artur: See võibki nii olla. Aga kuidas siis nad seal raadios ei taipa, et inimese jaoks on oluline kuulda õnnesoove, siis tea teab , et on veel elus. Neil on ju nimekirjad ja siis nad lihtsalt unustavad kolm nime ära. Sina tead ju väga hästi, millist südamevalu see enesega kaasa toob. Kuidas nad võivad siis inimesega niimoodi käituda?

Olli: Kurb.

Artur: Mitte lihtsalt kurb, vaid lubamatu. Inimene istub raadio ees, laud kaetud, lips ees ja siis on vaikus. Sinuga ei räägi enam korraga keegi. Tähista üksi oma sünnipäeva. Isegi tervituslaulu ei lasta. (lauldes) „Kas ema südant tunned sa, nii kaunis ….“  Ilus.

Olli: Aga saadame neile ise raadiosse õnnesoovid. Kirjutame salmid valmis ja paneme posti, siis nad teavad, et nad on olemas, et keegi märkas ja teab, et tal on sünnipäev. Sul on ju kaustik kuupäevade ja nimedega. Isegi kohad on kirjas. Rääkimata sugulastest. Ega me ei pea ju oma nime all saatma. Kirjutame nende laste nimed alla. Ega siis inimene vahet tee, temal on ikka hea meel, et kellelgi meeles on.

 

PILT 8.

Laual on kaardid ja ümbrikud. Artur ja Olli kirjutavad.

Artur: Kellel kuulsustest täna sünnipäev on?

Olli: Erich Kriegeril.

Artur: Krieger? Ma arvasin, et ta on surnud.

Olli: Kus ta siis surnud on. Just laulis ju raadios.

Artur: Selleks, et raadios laulda ei pea elama. Seal tulevad laulud ju lindi pealt. Ega me 50ndatel ei ela, kus kõik, mis raadios kõlas otse ja elaval kujul ette kanti.

Olli: Palun vaata, et õige soov läheks õigele inimesele. Muidu peame jälle kõik lahti kiskuma ja üle kontrollima. Kas sa arvad, et see endine kõlavahäälne linnuvaatleja oleks õnnelik olnud, kui teda oleks tervitatud, kui tublit talisuplejat. Kordan üle, et isiklikus lähenemises, isiklikus pöördumises ongi kogu meie tegevuse võti.

Artur: Saan aru, aga neid kirju sinna raadiosse on minu jaoks veidike palju. Sina ju ei tea, mis see kõik meile maksma läheb, sest sina pole poes käinud, aga mina tean. Viimane kord pidin oma õllest isegi loobuma, sest raha oli otsa saanud.

Olli: Palju  see siis ikka maksab. 1 euro vast kokku.

Artur: 1,12. Aga päevas saadad sa vähemalt 10 kaarti. See teeb 11,20. Kuus teeb see 336 eurot, kui on 30 päeva. Aga see on pool minu pensioni.

Olli: Artur, heategu ei saa rahasse ümber panna. Hingesoojus on hindamatu. Ja nii palju neid ka ei ole. Iga päev me kümmet kaarti ka ei saada.

Artur: Aga on ikka küll ja praegu on sellel hingesoojusel konkreetne hinnalipik küljes. 336 eurot kuus. See teeb keskeltläbi 350 õlut ehk umbes 17 kasti. Kui vähem juua, siis teeb see 10 kasti õlut ja 60 pakki pelmeene sinna kõrvale. Kui ma kõik selle kuu algul koju tooks, siis ma ei peaks kuu lõpuni kodunt välja minemagi.

Olli: Kas ainult mulle tundub või on inimesed tänavatel tõesti rõõmsamaks muutunud? Sina oma urisemisega muidugi välja arvatud. Kas sa ei ole tähele pannud, et paljud, kes varasemalt käisid pilk maas, käivad nüüd naeratades sirge seljaga? Kas sullegi tundub, nagu oleks neil mingi ilus saladus, mida eneses hoida.

Artur: Tean-tean. Kui naine on õnnelik, siis on mees õnnelik, kui naine ja mees on õnnelikud, siis on lapsed õnnelikud, kui kogu pere on õnnelik, siis on nende sõbrad õnnelikud, kui sõbrad on õnnelikud, on ka nende pered õnnelikud.

Olli: Mida sa sellega öelda tahad?

Artur: Kõige olulisem on naise õnn. Kui naine on õnnelik, siis on elu planeedil Maa õnnis ja rahulolev. Naistel on lahinguväljadel hulga rohkem võite, kui suurtel kindralitel. Naisele kingitud briljantsõrmus Eestis võib Jaapanis sõja lõpetada. Selline globaalne mõõde võib olla naise õnnetundel.

Olli: Nüüd sa liialdad.

Artur: Kui siis väga vähe.

Olli: Hea küll. Pane nüüd kaardid ümbrikutesse ja vaata , et sa kirjutad õiged aadressid.

(Heliseb telefon)

Olli: Halloo … Tere pojake. Kuidas teil seal ka läheb? … Ah meil? Meil on kõik rahulik. Mina tegelen kirjatööga. Isa lakub. Eee, isa lakib. Lakib jah. … On siin üks laud. .. Sulle helistati politseist. Miks?... Milliseid imelikke küsimusi? … Helmi kohta? Minu sõbranna Helmi kohta … Meie ei tea sellest midagi. .. Hea küll siis.

Artur: Mis tal juhtus?

Olli: Mardile helistati politseist ja küsiti Helmi kohta, et kas ta tunneb ja kes tema sõbrad on. Millega tegelevad? Veider. Ei tea millega see Helmi nüüd on hakkama saanud. Ma helistan talle. (Võtab toru ja valib numbri)

Artur: Noh?

Olli: Kutsub. Keegi ei võta vastu.

 

PILT 9.

Olli ja Artur kuulavad Õnnesoove.

Hääl raadios: Õnnitleme tänaseid tähtpäevalisi. Täna on meil hea meel tervitada 100 sünnipäeval Hilda Mäge Liiapeksilt. Jätkuvat elurõõmu soovivad viis järeltulevat põlvkonda ja Türi kogudus ja õpetaja. jne

Olli: 100. Kas sa kujutad seda ette?

Artur: See tähendaks veel 25 aastat sinuga koos.

Olli: Just. Kas pole mitte armas? Kasvada teise inimesega üheks. Olla üks. Üks hingamine. Üks ..

Artur: Hinga nüüd väheke vaiksemalt. Ma ei kuule, keda õnnitletakse.

Olli: Sinus ei ole kübetki empaatiat, mitte ivagi romantikat.

Artur: Sa lihtsalt ei mäleta enam. 45 aastat tagasi ma olin väga romantiline. Ise sa väitsid nii.

Olli: 45 aastat tagasi, aga eile või üleeile. Vaata mind. Kas ma ei ole siis sinu jaoks enam ahvatlev?

Artur: Miks sa küsid mu käest, kui sa juba õiget vastust tead.

Olli: Nüüd ma siis tean – ei olegi enam.

Artur: Ära hakka jälle. Muidugi oled.

Olli: Tee mulle siis üks musi.

Artur: Kas me võime enne Õnnesoovid lõpuni kuulata või on sellega nii kiire?

Olli: Sa oled nii taipamatu.

(Heliseb uksekell. Toas on vaikus.)

Olli: Keegi on ukse taga.

Artur: Ma kuulen, et kell heliseb.

Olli: Kes see võib olla?

Artur: Ega me enne ei tea, kui järgi vaatame.

Olli: Mart oleks ette helistanud.

Artur: Äkki siis lähed ja teed lahti.

Olli: Ma käisin eelmine kord.

Artur: Millal see oli, kaks nädalat tagasi. Ma ju kuulan saadet. Sa võid vabalt ise minna.

Olli läheb ukse juurde.

Olli: Kes on?

Mäger: Uurija Mäger Kaitsepolitseist. Mõne sõna vestleks.

Olli: See on politsei.

Artur: Politsei? (Läheb ka ukse juurde) Mis asjus?

Mäger: Palun avage. Mul on mõned küsimused?

Artur: Mille kohta?

Mäger: Palun avage.

Olli: Mida ta tahab?

Artur: See on see sinu Helmi. Ta on meid kuhugi sisse mähkinud. Korja laualt asjad kokku.

(Olli korjab laualt kaardid ja ümbrikud)

Mäger: Ma kuulen teid ju. Te olete kodus. Palun avada.

Artur: Kas teil order on?

Mäger: Mis order? Mul on ainult mõned küsimused.

(Artur avab ukse.)

Mäger: Tervist. Uurija Mäger Kaitsepolitseist. Kas võin edasi astuda?

Artur: Olge lahke.

Mäger: Teie olete Artur Õun ja ma eeldan, et teie olete siis Olli Õun.

Artur: Olli Õun, ei olnud õuna. … See on meil selline omavaheline nali.

Mäger: Mul oleks paar küsimust?

Olli: Kas te kohvi soovite?

Mäger: Miks mitte. Kui see teile tüli ei tee.

Olli: Mis tüli see kohvi ikka teeb. (Läheb kööki)

Mäger: Nagu ma ütlesin, siis oleks mul mõned küsimused. Meieni tuli vihje Helmi Moora kohta. Ma saan aru, et te tunnete teda.

Artur: Jaa, tunneme küll.

Olli: (Tuleb köögist. Arturile kõrva) Kohv on otsas. Äkki pakuks küpsiseid.

Artur: Kohv on kahjuks otsa saanud. Kas soovite küpsiseid?

Mäger: Meelsasti. (Olli paneb küpsised lauale. Kõik võtavad ja närivad. Küpsised on ilmselgelt kõvad) Maitsvad.

Olli: Ise eile küpsetasin.

Artur: Viivad keele alla. Mis küsimus teil seoses Helmiga tekkis?

Mäger: Me saime vihje, et ta võib olla seotud välismaiste luureteenistustega. Tahtsime teada, kas olete märganud tema käitumises viimasel ajal mingeid muudatusi?

Artur: Kuidas te meie poole oskasite pöörduda?

Mäger: Vaatasime tema telefoniväljavõttest, kellega tal viimasel ajal on kõnesid olnud.

Olli: (Arturile) Sellepärast nad Mardigagi rääkisid. Me kutsusime ta ju Helmi juurest endale vastu.

Artur: Minu teada ei ole tema olemises midagi eriti muutunud. Sama loll lammas, nagu ta kogu aeg on olnud.

Olli: Artur!

Artur: Mida ma valesti ütlesin. Ausalt öeldes ei saa ma aru, kuidas Helmi saaks kellelegi üldse kasulik olla. Ta ei tee traktoril ja veoautol vahet. Peaministri või presidendi nime pole mõtet tema käest ka välja pinnida, nendest ei ole ta midagi kuulnud.

Mäger:  Me saime Vikerraadiost kirja. Õnnesoovidest. Lugege ise

Artur: „Head ja asendamatud sõpra Helmi Moorat, kes muredes toetab ja kelle uksed on alati abivajajaile avatud tervitavad tema 73 sünnipäeval kõik sõbrad ja võitluskaaslased Põhja-Koreast.“

Mäger: Saate isegi aru, et sellistele vihjetele me peame reageerima. Teid me koostöös ei kahtlusta. Me uurisime teie tausta. Siin on küsitavusi, kuid üldiselt saame teid usaldada. Siit tulebki minu järgmine palve. Kas oleksite Eesti Vabariigi turvalisuse nimel tegema võimuorganitega koostööd?

Artur: Milles see koostöö seisneb?

Mäger: Olen aru saanud, et ta usaldab teid. Te võiksite talle külla minna, juhtida  jutu tema sissetulekutele ja välja uurida, kas tal on olnud viimasel ajal ootamatuid tulusid. Või on tema mõtteviisis midagi muutunud? Seejärel helistate minu numbril (Ulatab visiitkaardi) ja annate teada. See on kasulik ka teile, sest riiklik turvalisus on meie kõigi turvalisus.

Artur: Arusaadav. Muidugi.

Mäger: Oleme siis kokku leppinud. Tänan küpsiste eest. Jään teie kõnet ootama. Kohtumiseni.

Artur. Kohtumiseni (Mäger lahkub)

Olli: Miks sa võitluskaaslased kirjutasid?

Artur: Tundus ägedam.

 

PILT 10.

Artur: Ma ütlesin kohe, et nende kirjade kirjutamine ei too midagi head. Aga sina rääkisid muudkui sellest, kuidas tänavatel on inimeste silmad särama löönud. Viin paneb inimestel silmad särama, aga mitte sinu õnnesoovid. Ma nägin juba nädal aega atagi, kui me Helmi juurest koju jõudsime seda kõike ette. Enne veel kui võtme lukuauku panime ja uksest sisse astusime tundsin, et me avaksime ukse kui uude maailma, mis jätab meisse jälje igaveseks.

Olli: Mis seal siis oli?

Artur: Lutikad.

Olli: Lutikad?

Artur: Suured ja täissöönud lutikad. Neid oli igal pool.

Olli: Meie kodus või?

Artur: Meie kodus jah.

Olli: Meil pole kunagi lutikaid olnud. See on praegu isegi solvav. Ma tõmban iga nädal kogu mööbli lapi ja keemilise puhastusvahendiga üle.

Artur: See oli unes.

Olli: Isegi unes on lutikad minu kodus solvavad. Mida see siis tähendab?

Artur: Mis asi?

Olli: Lutikad toas.

Artur: Seda sama tähendabki, millega me siin praegu tegeleme. Seda , et meie peame teise juurde külla minema nagu lutikad ja tapeedi vahelt piiluma, mis asja see Helmi seal tegelikult kinniste uste taga ajab. Mulle pole kunagi meeldinud mingisugunegi pealekaebamine.

Olli: Ise sa kirjutasid sinna õnnesoovi lõppu sõbrad Põhja-Koreast. Sa tead sama hästi kui mina, et Helmi pole milleski süüdi vaid ainult sina.

Artur: Ütle nüüd veel, et ma läheksin politseisse Mägra jutule ja kõik üles tunnistaksin.

Olli: Aga minegi. Mine ja ütle, et sinu haige huumor oli selle õnnesoovi taga ja mitte Helmi sõbrad.

(Heliseb telefon)

Olli: Halloo … Tere Helmi … Ära nuta. Mis juhtus? …. Nädal on möödas ja sulle pole keegi helistanud ega külla tulnud. … Kallis. Sind ei ole unustatud. …  (Artur üritab kõrval selgeks teha, et Helmi nad külla kutsuks) Mis Põhja –Koreast? … Meie ei tea sellest midagi. Meie käisime eelmine aasta korra Rakveres Põhjakeskuses. … Kas sa sooviksid , et läheksime välja. Läheme kuhugi kohvikusse? … Kasvõi praegu kohe. Meil ei olnudki täna midagi erilist plaanis. … Või äkki on parem, kui tuleme hoopis sinu juurde? … Teeme siis nii. (kõne lõpeb)

Artur: Noo? Kuidas jäi?

Olli: Ta ootab meid.

Artur: Midagi me peame sealt leidma ja Mägrale ette kandma.

Olli: Artur, kas see ei ole alatu. Helmi ei ole ju milleski süüdi.

Artur: Sina seda ju praegu veel ei tea. Igal inimesel on patud ja meie ülesanne on need praegu päevavalgele tuua, sest muidu tuuakse meie patud päevavalgele ja seda ju ka ei tahaks.

Olli: Mis patud meil siis on?

Artur: Ega sina ei pruugi seda praegu teadagi või patuks pidadagi, aga siis tuleb kontroll ja ütleb sulle, mis patt on. Igal juhul ei ole meile seda praegu vaja. Praegu oleks meil vaja seda aparaati millega salvestada saab.

Olli: See kõik on minu jaoks nii keeruline.

Artur. Läheme nüüd. Me võime ju seda minemist edasi lükata, aga ühel hetkel peame Helmi juures ikkagi ära käima.

 

PILT 11.

Artur astub tuppa ja paneb raadio mängima.

Artur: Kell saab alles pool. Ära kiirusta, muidu on sul jälle puusaluu põlveõndlas.

Olli: Mida sa räägid seal?

Artur: Kuula oma tänast horoskoopi. Neitsi. Ma ei tea, kes nendele tähtkujudele nimesid pani. Ma pole hullemaid maniakke näinud, kui neitsid.

Olli: Ma ei kuule.

Artur: Siis on hästi.

Olli: Mida?

Artur: Neitsi. Päev on täis üllatusi. Sul tuleb loobuda mõnestki harjumuspärasest tegevusest ja see võib su endast välja viia, kuid ära lase ootamatustel endale liiga teha, vaid õpi uuest olukorrast ja liigu saadud õppetükkide najal  õnnelikumana edasi.

Olli: (Tuleb tuppa) Minu eas on juba hilja õppida.

Artur: Kunagi pole hilja. See on ju tähtedes kirjas, et õppides oled õnnelik. Liigud õnnelikuna edasi.

Olli: Usud sa seda tõesti.

Artur: Meie võime ju mitte uskuda, aga tähetargad on aastasadade jooksul inimesi jälginud ja oma tähelepanekud kirja pannud. Nende tähelepanekute alusel tehakse üldistavaid järeldusi ja midagi seal kindlasti on. Tuleta meelde, kas sul ei ole olnud, et õhtul päevale tagasi vaadates  märkad, et kõik on täpselt nii, nagu lehes lubatud?

Olli: See läheb sellepärast nii, et inimene usub seda, mida lehes lubatakse ja hakkab vastavalt käituma.

Artur: Kas tõesti?

Olli: Mis sinu horoskoop kirjutab?

Artur: Täna on sinu päev. Kõik toimib ilma , et peaksid liigselt sekkuma. Seepärast naudi olukorda ja lase ennast vabaks. Edust tiivustuna võid kohata oma elu armastust.

Olli: Siin ma siis olen ja nüüd sa temaga kohtusid.

Artur: Sa segad alati vahele. Ma pole saanud kunagi kellegi teisega kohtuda, sest sa segad alati vahele. Nagu Eeva küsis Aadama käest „Kas sa armastad mind?“ ja Aadam vastas „Mis mul üle jääb. Teist ju pole“.

Olli: Ahaaha haa. Väga naljakas. (Lahkub)

Artur: Räägitakse, et üks eesti mees oli naist nii väga armastanud, et oleks talle  seda pea-aegu öelnud. 

Hääl raadiost: Tänases hommikuprogrammis uurime lähemalt, miks Vikerraadio on otsustanud lõpetada hommikuste õnnesoovide edastamise. (Artur tõmbab kohvi kurku) Hääl2: Viimasel ajal on ilmnenud, et meile on saadetud massiliselt libaõnnesoove. Tervitatud ja jätkuvat elurõõmu on soovitud juba ammu surnud inimestele. See on väga valuliselt puudutanud lahkunute lähedasi. Ei ole teada, kes on nende libaõnnesoovide taga. Kuid asjast on teavitatud politseid, kes on lubanud asjaga tegeleda. Hääl1: Kas siiski ei ole veider, et kellelegi on tulnud mõttesse tervitada juba meie seast lahkunud inimesi? Hääl2: Selline huumor on tõesti kohatu ja väga imelik ja see võib väga inimestele haiget teha. (Artur paneb raadio kinni)

Olli:  (Tuleb tuppa) Mis siis nüüd? Pane raadio mängima. Kell on kohe kolmveerand. Otsi oma kaustik nüüd ruttu välja ja teeme aga linnukesed nimedele taha. Tead, viimasel ajal on minu jaoks hommikud nii helged. Teadmine, et tõused üles ja saad kedagi rõõmustada, panna kellegi silmad särama, siis paneb ka oma enese südame laulma. Mul tuli täna öösel nii palju imelisi soove pähe. Kuula. Lihtsalt vanainimesele. Tervitame juubilari, kes on läbi elu rõõmustanud meid ja keda meie rõõmustame nüüd oma õnnesooviga. Endisele lüpsjale. Iga liiter , mida sinu hoolsad käed on lüpsikusse lüpsnud on kellelegi toonud tervist ja rõõmu, võta kõik see rõõm nüüd vastu. Sõjainvaliidile. Nagu mesilane lendab alati tarusse, siis ootame ka sind ikka oma kodutallu kas jala või ratastel.  

Artur: Miks ratastel?

Olli: Äkki ta on ratastoolis.

Artur: Väga südamlik. Lisa sinna juurde veel  - kas kuuliga või ilma.

Olli: Mis kuuliga?

Artur: No, äkki on veel kuul sees.

Olli: Ma ei saa enam sinuga arvestada, kui sa niimoodi musta huumorit teed. Õnnesoov peab tulema südamest ja kandma endas inimest rõõmustavaid soove. Seal peab leiduma mõtteid, mis seovad ühte helge mineviku ja veel helgema tuleviku. Inimene peab mõistma, et ta ei ole oma muredes üksi.

Artur: Tead, mida raadios …

Olli: Kas sind ei rõõmusta meie ühine töö?

Artur: Rõõmustab ikka. … (Kallistavad. Olli paneb raadio mängima. Kostab muusika)

Olli: Kell on juba kolmveerand läbi. Huvitav. Nad pole kunagi hiljaks jäänud.

Artur: Vikerraadio lõpetab Õnnesoovide edastamise.

Olli: Kuidas nii?

Artur: Raadios hommikul öeldi.

Olli: Miks ometi?

Artur: Liiga palju libaõnnesoove.

Olli. Kes see küll nii teeb?

Artur: Ei tea jah. Kummalised inimesed.

 

PILT 12.

Olli näpib raadiot.

Olli: Mõtlesin, et täna ei panegi raadiot mängima. Mida ta siin karjub, kuulata pole nagunii midagi.

Artur: (Tuleb teisest toast) Mida?

Olli: Mitte midagi. Mida ma üldse sinuga räägin. Sa ei kuule ja kui kuuledki, siis ei kuula nagunii.

Artur: Pane see raadio nüüd mängima, kuuleb mõnegi asjaliku mõtte.

Olli: Mõtlesin, et täna ei panegi raadiot mängima. Mida ta siin karjub, kuulata pole nagunii midagi.

Artur: Mis ühe jaoks on tühi loba, on teise jaoks edasiviiv tarkuseallikas.

(Olli paneb raadio mängima. Kostub nostalgiline muusika. Kuulavad pikalt.)

Artur: Teeks kohvi.

Olli: Aga tee ise.

(Heliseb uksekell)

Artur: Kes kurat see siis võib veel olla? Sellisel kellaajal.

Olli: Mine vaata ometi. Mida sa enam istud?

Artur: Lähen-lähen. (Lahkub. Siseneb hetke pärast koos Mägraga)

Olli: Oi teie härra inspektor!

Mäger: Uurija. Ma pole inspektor vaid uurija.

Olli: Olgu siis uurija. Kas meie juures on siis midagi uurida?

Artur: Uurija tahab vist teada saada, kas meie oleme midagi välja uurinud.

Mäger: (peab pausi) Olete või?

Olli: Kas te kohvi soovite?

Mäger: Tänan ei. Eelmisest korrast piisas. On teil mulle midagi rääkida?

Artur: Käisime Helmi juures.

Olli: Nii nagu meil juttu oli teiega.

Artur: Hoidsime silmad ja kõrvad lahti.

Olli: Katsusime jutu küll välismaailmale viia, aga tema rääkis ikka ainult oma lastest ja sellest, et need enam külas ei käi. Ja siis veel kuidas ta tunneb mehest puudust.

Artur: Küsisin, et kas keegi siis on külas käinud. Ilmnes, et peale meie vaid postiljon.

Mäger: Postiljon. See on huvitav.

Olli: See ei ole tema jaoks huvitav. Ta on Helmist hulga noorem, kuigi nägus mees.

Mäger: Ma ei pidanud küll sellist huvi silmas.

Artur: Postiljoni võib kahtlustavate nimekirjast julgelt maha tõmmata. Ta on kurt.

Mäger: Ja siis?

Artur: No, mis salaagent sa oled, kui midagi ei kuule.

Mäger: Kas te lindistasite oma vestluse?

Artur: Jaa, aga sellega on selline asi, et ….

Mäger: Mis asi sellega siis on? Näidake siia.

Olli ulatab diktofoni. Mäger paneb mängima ja sellelt kostuvad läbisegi Arturi ja Olli hääled. „Nüüd peaks töötama, ära enam näpi midagi.“ „See ei käi ju ringi“ „See ei peagi ringi , Ära vajuta“ „Las ma võtan oma kätte“ „Kuhu sa ta paned, rinnahoidja vahele või“ „Hoian käes“  „Lollakas. Anna siia, ma panen taskusse.“ Kostub sagin ja ragin.

Olli: Ta pani selle salvestamise masina tasku. Pintsaku põuetasku.

Artur: Kuulake nüüd. Siit nagu oleks midagi kuulda. …

Mäger: (Paneb diktofoni kinni) See salvestus on täiesti kasutu.

Artur: Jah.

Olli: Ega Helmi ei ole ühegi vandenõuga seotud. Ta kardab hiirigi.

Mäger: Mida see tõestab?

Olli: Ta on enamuse ajast tooli peal püsti. Kord püüdis Artur ühe hiire kinni, siis ta jälle karjus, et lase lahti, mis sa piinad loomakest. Helmi on väga hella südamega.

Artur: Ma siis lasin ja Helmi hõljus nagu ingel lae all lambi küljes rippudes.

Mäger: Täiesti mitte vajalik info. Teie pärast ei saa ma nüüd õhtul magama jääda. Pilt lendlevast Helmist on silme ees. Mis tal seljas oli?

Olli: Meie kohtumisel?

Mäger: Ei. Siis kui ta lambi küljes lendles.

Olli: Kittel.

Mäger: Oh. Läks veelgi hullemaks. Ja ma mõtlesin, et olen elus kõike juba näinud ja kuulnud. Kitlis lae all hõljuv Põhja-Korea agent oligi veel puudu.

Artur: Ega ta kaua ei lennelnud, lamp kukkus koos Helmiga alla. Ta kaalub mingi tonn, ma arvan.

Mäger: Palju infot, millega pole midagi peale hakata. Kirja panite midagi?

Olli: Rukkijahu rabarberikoogi retsepti.

Mäger: Selge. Tundub, et teie abiga me selles uurimises edasi ei liigu.

Olli: Tore.

Artur: Kui vähegi jõudu ja jaksu on, siis aitame oma kallist riiki alati. Vaenlane ei maga.

Olli: Ei maga jah.

Artur: Astuge ikka läbi, kui teil on meie jaoks vähegi jõukohaseid ülesandeid. Selline süsteemne tegevus toob halli argipäeva kohe helget elevust.

Mäger: Rääkides süsteemsest tegevusest. Vestlesime raadiotoimetajaga, algul Helmi ja Põhja-Korea suhetest, siis juba ka sellest, et Õnnesoovide saade on üleujutatud valeõnnitlustega. Õnnitletakse juba surnuid inimesi ja nende lähedased on olnud sellisest tegevusest sügavalt sokeeritud. Kas teie kuulate Õnnesoove?

Olli: Muidugi kuulame. Iga jumala hommik istume märkmikuga siin laua taga.

Artur: Viimasel ajal küll mitte. Õnnesoovide edastamine lõpetati.

Mäger: Sellest on ikka tuline kahju. Minu vanemad ka alati ootasid seda saadet ja oh õnnetust, kui mõni aasta vahele jäi ja õnnitlemine raadioeetris ununes. Siis ei kutsutud enam külla, rääkimata kodustest pirukatest. Neid viimaseid ma igatsen küll.

Olli: Meil on küpsiseid , kui soovite.

Artur: Ole nüüd oma küpsistega.

Mäger: Tänan pakkumast, aga hetkel ei soovi.  Mis märkmik see teil siis ka on?

Olli: Selles on kirjas kõik, keda õnnitletakse. Me siis teame iga aasta lisada või maha tõmmata. Kurb oleks kui keegi õnnitlemata jääb ..

Artur: Ole tasa. Me peame arvet, et kõik sõbrad saaks ikka õnnitletud. Uuemal ajal ju inimesed nii väga enam kodunt välja ei tule ja näost näkku ei kohtu, eks siis peab helistama ja vahel ka kirjutama. Peab ikka inimesi meeles pidama. Mis rõõme sul elus siis rohkem ikka on vaja.

Mäger: Väga ilus vaade tänasele maailmale. Kas ma saaksin seda märkmikku näha?

Olli: See on siinsamas …

Artur: Istu ja ole vakka.

Olli: See on siin ..

Artur: Ja siis räägitakse, et naised oskavad mitut asja korraga teha.

Mäger: Äkki siis näitate seda märkmikku.

(Olli ja Artur ei liiguta)

Mäger: Teist korda ma ei palu, vaid võtan kasutusele karmimad meetmed.

(Olli võtab märkmiku ja ulatab Mägrale)

Mäger: Ei olnudki ju nii raske. (sirvib märkmikku) Huvitav. Väga huvitav. Kus teie libaõnnesoovide vabrik siis asub?

Artur: Meie ei tea sellest midagi.

Mäger: Ma ju tunnen käekirja ära. Sama käega on kirjutatud sajad õnnesoovid ja nüüd see märkmik siin. Ega ma ei ole kurt, nagu Helmi postiljon.

Olli: Pime ei näe. Kurt ei kuule.

Mäger: Ma tean, ega ma loll ei ole. Ma võtan selle märkmiku  asitõendina kaasa Õnnesoovide libaõnnitluste uurimises ja viin käekirja ekspertidele analüüsida.

Artur: See on meil ainuke.

Mäger: Olge mureta, te saate selle tagasi, kui siit ei leita fakte teie kaasatusele antud loos.

Olli: Me tahtsime tuua rõõmu inimeste halli argipäeva.

Artur: Ole vakka (haarab korraga südamest ja kukub)

Olli: Artur!!!

Mäger: (võtab taskust telefoni) Kas kiirabi kuuleb?  Siin uurija Mäger, vajame kiirelt arsti. Vanem mees on saanud südamerabanduse.

 

PILT 13.

Artur ajab ennast voodist püsti ja läheb ukse poole. Olli põrkab temaga uksel kokku.

Olli: Artur!! Mida sa teed? Marss voodisse tagasi. Kas sa ei mäleta, mida arst ütles. Mitte mingit koormust ja puhkad.

Artur: Kurat, mina sinna purki ei kuse. Nii palju olen ma ikka mees, et kemmergus ära käin.

Olli: Küll sa jõuad veel mees olla. Kobi kõige purgiga teki alla.

Artur: Eks ma siis kannatan veel. (Paneb raadio mängima)

Hääl raadiost: Alustame päevauudistega. Täna paljastati Põhja-Korea spioonide võrgustik. Kontaktisikuks Eestis oli pealt näha süütu pensionär Helmi Moora, kes oli loonud infovõrgustiku, mis jagas oma vahel sõnumeid Vikerraadio saate Õnnesoovid kaudu.  „Lihtne on värvata ilma pere ja sõpradeta inimesi“ kommenteeris kaitsepolitsei uurija Mäger “Jälgige oma tuttavaid ja andke ikka igast kahtlasest käitumisest teada.“  Politsei tänab tähelepanelikke inimesi, kes aitasid kaasa Põhja-Korea spioonivõrgustiku paljastamisele. (Artur paneb raadio kinni)

Helmi: Kes oleks võinud seda arvata ja me käisime tal nii tihti külas.

Artur: Nemad kutsuvad koputama. Kes seda küll teeks?

Helmi: See on hea, et meie midagi ei rääkinud. Meil oli nii palju lugusid, millest ma praegu alles aru saan.

Artur: Nüüd ma saan aru küll, miks need õnnesoovid nii veidra tekstiga ja arusaamatu sõnumiga on. Need olid hoopis kodeeritud sõnumid. Me võiks ka proovida. Kodeeritud õnnesoov. „Lilled on närtsinud, kuid mälestus jääb. Otsi õnne oma jalajälgedelt liival.“ Kas ei kõla hästi?

Olli: Mida see siis tähendaks?

Artur. Kuidas sa aru ei saa – Kohtume homme samal kohas ja samal ajal, kus eilegi. Vajan värsket infot.

Olli: Lõpeta see fantaseerimine ja kobi voodisse.  Sa pead puhkama.  

 

Pilt 14.

Artur magab voodis. Tuba on hämar.

Olli: (räägib telefoniga) Kui tore, et sa koju said.  … Jah. Artur on kodus. Ta sai rabanduse. Peab veel paar nädalat puhkama, aga jääb veel elama. … Muidugi peab ta oma elukombeid muutma. Võtma asju rahulikumalt. Kõik need fantaasiad spioonidest. … Helmi, ma tean. Ma olen talle kogu aeg rääkinud, et võtku aega enda jaoks. Ega maailm pöörlemist lõpeta, kui tema natuke tagasi tõmbab …. Ei lõpeta tema ka pöörlemist. Ühesõnaga kõik on nii hästi, kui saab olla. Ma pean lõpetama. Mart lubas tulla külla. Panen enne veel koogi ahju panema. Katsetan sinu antud retseptiga. …. Helistame hiljem.

(Olli askeldab koogiga, telefon heliseb)

Olli: Oi tere Mart, pojake. … Isal on kõik hästi, magab. … Ega ta eriti söö. Aga ma panin koogi ahju. Helmi andis retsepti. See saab just siis valmis kui siia jõuad. Külm piim ja soe kook ootavad sind juba. … Ah soo. … Eks ikka tuleb ootamatusi ette. … Tuled siis homme? … Homme sõidad komandeeringusse? … Näeme siis hiljem (Olli hakkab nutma) … Kõik on hästi. Kõik on hästi. .. Ära meie pärast muretse.

(Olli läheb heidab Arturi kõrvale)

Olli: Polegi ammu enam sinu kaissu pugenud. Nii on hea. Mäletad kui Mart sai lapsena laagrisse saadetud ja kodu oli terve nädalavahetuse meie päralt. Küll sa mäletad. Kuidas sa saaksid seda unustada? Kuidas me saaksime üldse kedagi unustada, kes meie ellu on toonud kõige rohkem päikest või kuidas me saaksime unustada neid hetki, mis meid on tõstnud paradiisi. Neid hetki ei tahaks ma jagada kellegi teisega, kui ainult sinuga. Ma armastan sind täna rohkem kui eile, aga homme vähem kui ülehomme. Ära mine minu juurest ära, palun. Kes ma olen ilma sinuta? Ma ei saa üksi hakkama. Ma ei taha saada üksi hakkama. (Arturi käsi tõuseb ja võtab Ollil ümbert kinni).