Paide Teatri "Konsiilium"

 See oleks isegi lõbus, kui ta poleks nii traagiline.

Minu asemel peaks tegelikult ülevaate Paide Teatri lavastusest „Konsiilium” kirjutama tehisaru. Tal ei ole oleks raske talle antud sisendite toel koostada kriitiline kokkuvõte. Analüüsida iseenese tööd. Kuid siiski järgemööda.

Sisenedes teatrimajja palutakse QR-koodi abil lavastuse kodulehel anda etenduse loomiseks vajalikud sisendid – zanr ja tegevuskoht. Olen krambis, sest pole kunagi pidanud seda trikki ära õppima. Eks kunagi on ikka esimene kord. Saan hakkama. Liikudes saali poole pigistan 5 eurot oma taskus, et kava osta. Kasu sellest pole, sest ka kava ostmine käib QR-koodi abil. Saan sellega ka hakkama. Olengi viidud välja oma tavapärasest keskkonnast. Ma olen läbinud portaali reaalse ja tehisliku maailma vahel. Iseenesest võiks see portaal olla veelgi jõulisem. Tõsta mind tänavalt matrix-likult irreaalsusesse.

Lavastust „Konsiilium” mängitakse Paide Teatrimaja suure saali laval. Selles ei ole midagi erakordset. Eks lavastajad on ikka aeg-ajalt tõstnud publiku koos näitlejatega lavale. Polegi varem märganud, et milline suurepärane black-box on Paide suur lava. Stangede trossid katavad seinu olles kui internetikaablid, mida mööda liigub minu eelnevalt edastatud etenduse loomiseks vajalik info. Mängupind on kaetud kostüümide, rekvisiitide ja muu suvalise kolaga. Hiljem mõistan, miks see nii on, sest iial ei tea, mida tehisaru ette kirjutab. Kuhu viib näitlejaid tänane lugu? Lava teises servas on laua taga kunstilis-tehniline personal – dramaturg, kes sisendab arvutile rahvalt saabuvad sisendid, helikunstnik ja videokunstnik. Viimane võiks ka olemata olla, sest kaablitel jooksev pilt ei ole nagunii mõistetav. Õnneks on kavalehel arvuti loodud digitaalsed maalid vaatamiseks olemas.

Lava ees ja külgedel on suured ekraanid suunaga näitlejate poole. Korraks saabub teadvusse häiriv reaalne maailm. Saal on jahe ja prouad sätivad endale pleede ümber. Keegi haiseb hullult suitsu järgi. Kuid siis ta algab.

Tehisaru on häirivalt agresiivselt tunginud meie ellu. Mulle helistas kord üks vana tuttav ja küsis minu loetud raadioreklaame, kuna nad arendavad tehisaru, kes hakkaks ise raadioreklaame sisse lugema. Isegi see väike lisateenistus tahatakse ära võtta. Muidugi ma ei andnud talle reklaame. Juba kõlavad raadios muusikapalad, mis on sisse lauldud tehisaru poolt. Rääkimata suurtest kontserditest, kus ei ole enam ansambleid, vaid muusik tuleb lavale mälupulk programmiga näpus. Tehisaru maalib pilte just selles stiilis ja sellest kohast, mis sulle meeldib. Tehisaru kirjutab luuletuse või jutukese just sinule vajalikus stiilis. Rääkimata esseedest, kirjanditest või uurimustöödest, mida tehisaru kirjutab. Ja mis siin salata- tehisaru ongi võimekam.

Digitaalne kavaleht on inforohke, kus tuuakse meieni tänane olukord tehisaru arendamisel, mis tundub viivat hukuni, sest mõttevõime kaotanud inimene on määratud hukule. See ongi darwinism või nagu kirjutas Nietzsche, et puult raputatakse mädanenud õunad ja jäävad alles vaid päris viljad. Ometi leiab ka lohutust ajaloost. Kui tulid esimesed fotoaparaadid arvasid kõik , et portreemaal kaob ajaloo prügikasti, kuid ei kadunud ta midagi. Inimliku hoolt või armastust , mis pannakse loomingusse tehisaru ei suuda asendada.

Lavastuse lõpus kõlab oodatud küsimus: „Kas tehisintellekt suudab asendada päris loomingut?” Sellele küsimusele otsitaksegi vastust. Viis näitlejat tulevad lavale ja selgitavad, mis toimuma hakkab. Tänase etenduse teksti loob praegu ja siinsamas publiku antud sisendite toel tehisaru. Näitlejad jälgivad täpselt teksti, kuni iga stseeni lõpus oleva improvisatsioonini. Seejärel vahetatakse zanri, lugu jätkub ja kõik kordub. Näitlejad küsivad publiku käest veel veidi sisendit – oma tegelaskuju nime, ametit, salasoovi ja kiiksu. Seejärel tutvustatakse publikule nende loodud tegelasi ja lugu võib alata.

Näitlejatöödest pole siin suurt midagi rääkida, sest ka näitlejad ise ei tea eelnevalt, keda nad täna õhtul peavad kehastama hakkama. Näitlejad kannavad ette sõna haaval nende tegelasele ette kirjutatud teksti. Tekst on puine ja täis kummalisi võõrsõnamoodustisi. Ka teksti vahel olevad remargid loetakse ette. See annab võimaluse näitlejatele naeruvääristada programmi, mida ka lustiga tehakse. Kui remargis öeldakse, et tegelaskuju pööritab silmi, siis näitleja ülemängitult neid pööritabki. Trupp on ühtne ja teineteist toetav. Lugu viiakse ühiselt edasi ja käigu pealt otsustatakse, kes mängib tehisaru poolt loodud lisategelasi. Nii saabuvad laval kratt, vanapagan ja keegi Sirje. Ka näitlejad on segaduses, et kust tema esitatavasse näidendisse tuli.

Tehisaru Ai on programmeeritud kirjutama filmistsenaariumi. Kaadrid vahetuvad kiiresti ja tegelaste emotsioonid antakse tekstiliselt ette. Esimene pilt on situatsioonikomöödia, teine zombi-maailm, kolmas Andrus Kivirähu fantaasiamaailm. See kõik paistab välja kui üks maleva taidlusülevaatus või kooliteatri lustimine. Vigurdamine, veiderdamine, ülemängimine. Rahvas küll naerab, kuid selles naeruski on midagi võltsi. Kõik see võikski olla lõbus, kui ta ei oleks nii traagiline. Mõtlen juba, et milleks see kõik. Kuid siis jõuab see minuni – see ongi ju võlts. See kõik. See tekst on võlts, mängimine on võlts, kas see teatergi on päris. Ma läbisin portaali. Lavastaja Helen Rekkor ja dramaturg Mart-Matteus Kampus on leidnud suurepärase lahenduse vastamaks küsimusele „Kas tehisintellekt suudab asendada päris loomingut?”. Mu hing on kerge. Lavastuse põhjal võib kindlalt väita, et täna veel tehisaru loomingut ei asenda. Loomingu jaoks on oluline inimlik puudutus või jumalik hingus. Kriipsude ja punktide kogum, mida on üks töötlemisprogramm, ei suuda täna veel panna publikut kaasa elama tegelase hingerännakutele. Tal puudub empaatia.

„Konsiilium” paneb mõtlema tulevikule. Õnneks näitlejat laval ei saa tehisaruga asendada. Muusikas saab, filmis saab aga teatrilaval ei saa. Inimest tehisaru veel ei asenda. Ja kui me ei taha kaduda võltsprobleemidega võltsmaailma, siis peame sellele vastu seisma. „Konsiilium” väärib vaatamist.

Mati Undi elulooraamatust

Mihkel Mutt: „Ainus jääv tõde paistis olevat lühike resümee, mille ta (Unt) tegi oma teekonna lõpupoole: peaasi on mitte igav olla!”

Mutt kirjutas Undist raamatu. Nii võiks vabalt alata mõni lapsik anekdoot. Kuid anekdoodiga on siin vähe ühist. Kuigi nalja saab ka kõvasti. Milles siis asi? Mihkel Mutt kirjutas oma heast sõbrast kirjanik- lavastaja Mati Undist geniaalse elulooraamatu „Liblikas, kes lendas liiga lähedale”. Elulooraamatud võib laias laastus jagada kaheks. Esiteks raamatud, mis on koostatud, kellegi teise poolt ja teiseks raamatud, mille on kirja pannud peategelane ise tuginedes oma mälestustele. Lõpuni usaldusväärsed pole kumbki zanr. Esimene ei pruugi lõpuni tajuda kõiki peategelase eluvalikute põhjuseid ja teisel juhul tahavad kõik ennast ikka ilusamaks, targemaks ja julgemaks kirjutada. Tihtipeale surub peale ka aeg, sest raamat tuleb välja anda, kui inimese elutöö on veel kõigil meeles ja pakub huvi. See on ka üks põhjuseid, miks ei ole Eestis just üleliia palju hästi kirjutatud või koostatud elulugusid. Mihkel Mutt tõstab oma raamatuga aga Eesti elulookirjandus täiesti uutesse kõrgustesse.

Raamat on lugemise, meenutamise ja kaasamõtlemise nauding esimesest leheküljest viimaseni. See raamat ei jutusta ainult Mati Undist vaid ka ajast ja inimestest tema ümber. Mutt püüab mõista ja selgitada ka lugejale, miks käitus Unt teatud hetkedel just nii, nagu ta sellel hetkel käitus. Millised on tagamõtted või kes olid inimesed, kes teda mõjutasid. See on ühe geeniuse analüüs teise geeniuse elust ja peab sündima midagi erilist.

Mati Unts sündis 1.jaanuaril 1944 Linnamäe külas, Voore vallas. 1958.a lõpetas ta Leedimäe (tänane Voore) Põhikooli ja suundus edasi õppima Tartusse. Sellega tema pikemad kokkupuuted Jõgevamaaga lõppesid. Vaatlen veidi lähemalt, kuidas Mutt on näinud Undi lapsepõlve ja suhet vanematega. Kas inimene saab ennast oma lapsepõlvest lõplikult lahti rebida? Undi koduses raamatukogus oli suur osa inimloomust avavat psühholoogilist erialakirjandust. Unt pidi teadma, et oma lapsepõlve mõjude eest ei põgene. Mutt kirjutab „Ilmselt oli eestlaseks olemine talle samasugune käsitamatu nähtus nagu tema sündimine arveametniku ja tehniku pojana Voorel. Ta võttis seda nagu sattumast, oli loobunud selle üle juurdlemast ega puudutanud seda oma loomingus ka uuemal ajal.”

Alates Tartusse õppima asudes jäid tema kontaktid kodukohaga vaid visiitideks. Ometi kirjutab Mutt, kuidas nii mõnelgi korral satuti Tartu sõpruskonnaga Voorele. Undi suhetest oma vanematega võib aimata põlvkondade vahelist arusaamatust, kus vanemad lootsid oma pojas näha korralikku töömeest, aga kellest sai hoopis nende jaoks mõistetamatu ja veider boheemlane.

Tartu kultuuriringkonna läbi käimine oli 1970ndatel väga tihe. Mutt kirjeldab legendaarset sündmust, kui 1970.a saadeti Peeter Tulvistet sõjaväkke, mille käigus lõhuti mööblit ja visati jäägid kõrval asuvasse „Vanemuise” tiiki. Samal peol lennutanud Unt tugitoole mööda tube, „nagu Kalevipoeg kive”, mille kohta Mutt mainib tunnustavalt „ikka see Vooremaa”.

Niisamuti ei kiitnud Undi vanemad heaks tema rohkeid suhteid naistega. Unt oli abielus neli korda. Igakord õnnelikult. Unt kirjutab: „Kõik on ikka jube jama, kui armastust ei ole.” Tema jaoks oli oluline armastuse värskus ja armastuse lõppedes lahutas tagasivaatamatult. Unt kirjutab: „Armastus on nagu uni, keegi pole siis võimeline midagi korda saatma.” Samas väidab Mutt, et Undi jaoks oli oluline, et tal oleks protezee, keegi, kes vaataks talle imetlevate silmadega otsa. Armastusest saadud impulsi pani Unt loomingusse ja selle ammendudes otsis uus inspiratsiooniallika. Unt kirjutab: „Mul on tunne, et pean oma vanematest lahti ütlema. See on osaliselt nii juhtundki, ja see ei tee mulle rõõmu. Aga minu tee on viimasel ajal „ära” läinud, et ma ei suuda, ei viitsi enam vastata nende meeleheitlikele kirjadele. Nad ei suuda mõista, kuidas ma jätsin maha naise, lapse, korteri, mööbli, muugi, lõhkusin ühe perekonna, mis oligi katki juba algusest peale.” Siia sobib veel üks kodunt kaasa antud Undi mõte - „Mehe elu võib olla räpane, aga mehe kodu peaks olema puhas.”

Lihtsate inimestena hoidsid Undi vanemad eestlaste jaoks tavapärast madalat profiili. Unt selline ei olnud ja seda ei saanud vanemad heaks kiita. „Vanematekodust oli ta saanud kaasa alalhoidliku suhtumise, et võimuga ei tohi tüli norida, mis toona kätkes endas, et rahvuslust ei tohi torkida, sellega praalimisest rääkimata.”, kirjutab Mutt. Ela oma elu vaikselt ja vagusi ja siis ei puudu sind keegi. Aktiivsus tekitab tähelepanu ja sõjaaegsetele inimestele tähendas tähelepanu alati ohtu. Ideaaliks oli elust läbilibisemine ilma jälgi jätmata. Ometi kirjutas Unt 1980.a alla skandaalsele 40- kirjale. Unt on kirjutanud „inimene kui niisugune ei ole tegelikult loodud võitlemiseks mingi monstrumi või üldse mingi asja vastu, tähendab maailmakorra uutmine /.../ on inimelu seisukohalt ebaloomulik tegevus. Minu arust üldse maailma teiseks muuta on iseendast pisut paranoiline mõte.” Muuta saab inimene vaid iseend ja enese suhet ümbritsevasse. Ega Unt ka sellest hoolinud.

Unti valdas pidev soov kogeda midagi uut. Nõnda ei käinud ta peale esietendust oma lavastusi üle vaatamas. Esietenduse pidudel olla Unt tihti rääkinud hoopis oma tööst järgmise lavastusega. Näitlejad on meenutanud, kuidas Unt jälgis esietendust ukse vahelt piiludes, tehes nõnda publikule oma etenduse. Unt ei kannatanud, kui tähelepanu temalt kõrvale läheb. Publiku ja sõprade arvamused tema loomingu kohta olid Undi jaoks määrava tähtsusega. Seltskondlik viisakus kuulata ka partneri muresid Undil puudusid. Teda huvitas vaid üks – mida vestluspartner arvab tema loomingust.

Undi sarnaseid andeid ei ole Eesti kirjandus ja teatripõllul väga palju olnud. Ajalukku jääb ta uut stiili kirjaniku ja kaanoneid murdva lavastajana. Kes ta siis oli – lavastaja või kirjanik? Kindlasti pidas Unt ennast ise rohkem teatriinimeseks. Lavastajaks, kes nooruses kirjutas. Muti raamat sellele päris lõpliku vastust ei annagi. Mihkel Mutt: „Ainus jääv tõde paistis olevat lühike resümee, mille ta (Unt) tegi oma teekonna lõpupoole: peaasi on mitte igav olla!”

Muti raamat ei ole pelgalt ühe suure looja ja inimese elulugu. See on isiksuse arenemise ja kasvamise lugu läbi tema loomingu ja kaasaegsete mälestuste. Muti suhe Unti on austav, kuid mitte alati mõistev. Seepärast otsib Mutt vastuseid. Nii on „Liblikas, kes lendas liiga lähedale” ka ühe ajastu analüüs, mille lõppemist Mutt hinges leinab. Mutt viib end nostalgitsedes tagasi minevikku kasutades teejuhina Unti. Igal juhul sellise ajastust avava eluloona on tegemist suurepärase raamatuga. Isegi kui Jõgevamaa seal teenimatult vähe on kajastamist leidnud.

Peaksime rääkima Raimondist

 19. oktoobril esietendus Tallinnas Kultuurikeskuses „Kaja” Teatril Nuutrum Mart Sander näidend „Peaksime rääkima Raimondist”. Järjekordne, kes teab juba mitmes, vaade muusikalise geeniuse Raimond Valgre elulukku.

Publik koguneb saali. Laval istub vineerkasti otsas autor-näitleja Mart Sander ja mängib üksikuid fragmente Valgre lauludest. Nukruse helid. Vaikselt siseneb Valgre ema kehastav musta looritatud Liisa Pulk ja jääb kuulama. Tuled saalis ikka veel põlevad. Nüüd sisenevad lavale ka teised paksudes talvemantlites tegelased. Lava keskel domineeriv vineerkast sümboliseerib kirstu. Need on Valgre matused. Tegelased räägivad omavahel, kuid publik seda ei kuule. Saalis tuli ikka veel põleb, kuid jutukahin on vaikinud. Korraga vaatab Liisa Pulk publikusse ja sõnab: „Kas rohkem kedagi ei tulnudki. Ootame ikka veel.” Näidend on alanud. Tuled kustuvad. Rohkem kedagi ei tule.

„Peaksime rääkima Raimondist” sarnaneb peielauaga, kus kadunukese lähedased istuvad koos ja jutustavad helgemaid hetki koosoldud ajast. Raimond on lahkunud ja lavale kordagi ei astu. Iseenesest on see autoril päris huvitav võte - hoida peategelane, kelle ümber lugu keerleb, nähtamatuna, kuid samas laval olevana. Lavastuse lõpuni jäävad ootus ja pinge, et millal Raimond ise ometi tuleb lavale. Ootuseks see jäigi.

„Peaksime rääkima Raimondist” koosneb piltidest, mis on igaüks eraldi lugu, kuid tänu Raimondile moodustavad ühtse terviku. Mart Sander kirjutab kavalehel, et ta teab Raimondi elust uusi fakte ja saladusi, millest pole varem räägitud? Mis need on? Kõmuhuvilisena olen valmis ja ootel.

Lava taustal olevale valgele kinoekraanile ilmuvad kuupäevad, mis liiguvad ajas tagasi. Surmavallast valguse poole. Elu õhtust elu koidiku poole. Jään mõtlema, et millised on inimese elu helged aastad. Valgre elu helgemad hetked jäid sõjaeelsesse aega. Sõjas lagunes riik ja lagunes inimene. Raimondi elu helgusest on lavastuses siiski vähe juttu. Autor on näidendis Raimondist loonud pildi, kes on inimeste jaoks nagu savi, kellel puudub võime ise enda elu kujundada ja nii mudivad kõik teda eelkõige enese eesmärkidele sobilikult.

Pilte seovad muusikalised numbrid. Kuulsad ja vähem kuulsad Valgre laulud, mille liikumised on seadnud Miika Pihlak. Iseenesest oleks võinud laulunumbreid rohkemgi olla, sest uusi laule oli põnev kuulata ja särtsakad- lustakad tantsud lõhkusid ajastu karmust.

Mart Sander on intervjuudes rääkinud, kuidas ta leidis Teatri- ja Muusikamuuseumi arhiividest 12 seni avaldamata Raimond Valgre laulu. Lavastuses saab ka selgeks, miks need laulud tundmata on. Nimelt keeldub Sanderi kehastatud kirjastaja ajakirjas „Modern lööklaulud” avaldamast Valgre laule, eelistades ajakirjas kuulsate näitlejate pilte. Kirjastaja on lavastuses Sanderi kehastatud tegelaste galeriis kõige eredam roll. Raha ja kultuur põrkuvad ka tänases maalimas ja sellega on Sander kindlasti kokku puutunud, sest ta suudab ärimehena väga veenvalt selgeks teha, miks ei saa ega tohi suvalise lõbulaulukesi ajakirjas avaldada. Tagantjärgi tarkusena oli see muidugi korvamatuks kaotuseks Eesti kultuurile.

Näidendis on 38 tegelast , keda kehastavad 7 näitlejat. Kiired rollivahetused ei häiri ja ei tekita segadust. Kuid kavalehel oleks võinud siiski selguse huvides veidi avada lavale astuvate tegelaste ajaloolist tausta ja kokkupuuteid Raimondiga. Hetkel eeldab autor, et laval kostuvad reaalsete tegelaste nimed on kõigi jaoks tuttavad. Minu jaoks enamuses nad olidki, kuid samas jutustab kavalehel Liisa Pulk, kuidas ta kohtus inimestega, kes ei teadnud midagi Raimond Valgrest. Seega oleks võinud siiski väikse tausta luua, kuigi ma saan ka aru, et sellised teadmatud inimesed ei tule teatrisse nagunii.

Kõiki viit naistegelast mängib Liisa Pulk. Kavalehel mainib Pulk, et Raimondi naisi sidus teatav eneseteadlikkus. Liisa Pulga mängitud naised on iseloomult tugevad, sambad õrna Raimondi kõrval. Naised võtsid Raimondi, mitte vastupidi. Tuntud seiga Valgre eluloost, kus ta abiellub esimese kõrtsu sisenenud neiuga on lahendanud autor sõprade sepitsusena, sest abiellunud punaväelasele antakse korter. Seda on aga kõigil vaja ja hiljem korterisse tikkuv Valgre visatakse hoopiski välja.

Lavastuse särtsakaim pilt avaneb noorte heliloojate repertuaarikomisjoni koosolekult, kus kuulatakse läbi uusi laule ja antakse neile eluõigus või lükatakse tagasi. Valgre esitatud minoorne „Saaremaa valss” kantakse laval ka sellisena ette. Lugu ei saa teadaolevalt repertuaarikomisjoni heakskiitu. Kõige enam protestib Podelski. Komisjon teeb ettepaneku viia laul masoori, nagu tunneme teda tänapäeval. Väga ootasin, et Miika Pihlaku kehastatud Podelski tõuseb ja sõnab, et selle loo päästab vaid korralik eelmäng ja improviseerib seejärel ette täna tuntud „Saaremaa valsi” eelmängu. Fakt sellest, et tuntud eelmängu just Podelski kirjutas, ei ole Sanderile autorina kindlasti teadmata. Ka siin oleks pilt vajanud ajaloolist selgitust, sest kõik ei pruugi teada, et avalikuks muusika esitamiseks oli nõukogude ajal sellele enne vaja saada pädeva repertuaarikomisjoni luba. Saatuselöögid saadavad Valgret – vaatamata rahva armastusele lükatakse tema laulud tagasi nii eesti kui nõukogude ajal. Naised jätavad ta maha vaatamata Valgre armastusele. Nõnda sunnib saatus haarama alkoholi järele. „Ma võtan viina, sest olen täna kurb..”, laulab lavastuses hoopis Liisa Pulga kehastatud litsakas Evi.

Jaanus Laagrikülli lavakujundus on minimalistlik koosnedes vineerkastidest, mida liigutades moodustatakse erinevaid ruume. Aegade vaheldumise toovad publikuni lisaks tagaseinale ilmuvatele kuupäevadele tegelaste ajastutruud kostüümid. Kostüümikunstnik Jana Wolke on teinud suurepärast tööd. Tema kostüümid tabavad ajastu meeleolusid, stiili ja võimalusi. Kostüüm on näitlejale oluline abivahend rolli loomisel. Siin teevad näitlejad ja kostüümikunstnik ühise eesmärgi nimel suurepärast koostööd.

Eestil on üks ajalugu. Teist meil pole ja ega neidki pole üleliia palju, kes oleks meie ajalugu muutnud või kujundanud. Neid ajaloos olulisi inimesi peaks igaüks meist tundma. Killuke meie kultuuriloost jõuab Teater Nuutrum vahendusel rahvani. Uudne lähenemine ajaloole, hea muusika, kaunid kostüümid, hoogne lavastus – kõik on loodud suurepäraseks teatrielamuseks, mida julgen soovitada.

EESTI KEELEST

 Külastasin perega Pariisi. Võtsin lugemiseks kaasa värskelt Loomingu Raamatukogus ilmunud Krisztina Tothi jutukogu „Piksel”. Ajakohasena tabas mind keset Pariisi lõiguke antud raamatust – „Üks neist oli pooleldi rumeenlanna, pooleldi ungarlanna, teine Kreeka juuditar, teisisõnu on nad täiesti tavalised prantslannad oma juba pensionieas ametnikest prantsuse meestega. Nad ei räägi ei rumeenia, ungari, heebrea ega kreeka keelt ning nagu prantslased ikka ei räägi nad ühtegi võõrkeelt.” No jah. Raamat on kirjutatud 2011 aastal ja ehk väljaspool Pariisi nii siis oligi. Täna sai vähemalt Pariisi turismiobjektide läheduses hakkama ka inglise keelega.

Pariis on nagu Paabel, kus valitseb keelte, nahavärvide ja uskude virrvarr. Ometi peavad nad kõik ennast prantslasteks. Neid seovad ruum ja keel. Kõik nad räägivad prantsuse keelt, sest teisti ei ole seal riigis võimalik elada. Prantsusmaa on prantsuse keele kodu. Prantsuse keele oskuseta ei ole võimalik Prantsusmaal elades hakkama saada. See loob inimesete vahel usaldusliku suhte, mis seob neid antud piiridega piiritletud ruumis. See on nüüd selge ja ei hakka seda enam kordama.

Samal ajal Eestis. Osa siinseid kodanikke on siiski arvamisel , et sellist aju koormavat ajaloo jäänukit, mis ainult õnnetute ajaloo eksimuste tõttu veel ikka miskil põhjusel hingitseb, nagu seda on eesti keel, ei ole vaja. Eestlased õppigu ise omal maal võõrkeeli, et siis vähemusega suhelda. Taas on paslik meenutada Eesti Vabariigi põhiseaduse preambulat riigi alustalade kohta: „ ... kaitseks sisemisele ja välisele rahule ning pandiks praegustele ja tulevastele põlvedele nende ühiskondlikus edus ja üldises kasus, mis peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade.” Kordan siis üle, kui kellelgi arusaamatuks jäi, sest keeleoskusega on nagu ta parasjagu on, ehk siis – Eesti Vabariigi esmaseks kohustuseks on meie riigi, keele ja kultuuri säilitamine tulevastele põlvedele. Kas see mitte ei kõla kõrvale kaunilt kuulata ja silmale ilus vaadata? Kuidas saakski teisiti olla, sest peale meie ei kaitse eesti keelt mitte keegi. Kui riigikaitses saame loota NATOle või raudtee ehituses EUle, siis keelekaitse on ainult meie enese vastutusel. Selles asjas nt lätlastelt abi paluda pole kohane. Ainult õpetliku valuga hinges peab tõdema, et paljud meie sugulaskeeled , kellel pole olnud õnne olla kaitstud riigi seadustega, on lõplikult kadunud.

Muidugi on Eestimaal valitsenud paljud rahvad, kuid eesti kultuur ja keel on vaatamata välisele survele püsima jäänud. Juba esimese eesti keele õpiku kirjutanud Heinrich Stahl mõistis 1630 aastal, et kui erinevad rahvad soovivad elada rahumeelselt kõrvuti ühel maal, siis peab neil olema üheselt mõistetav infoväli ja selleks on vajalik üks keel. Nii tõlgiti ja anti kirikukantslist teada kõik kuninga seadused ja käsud ikka eesti keeles.

Kuigi viimasel ajal tundub, et meie seadusandjad on oma peamise püha kohuse hooletusse jätnud.

Paberil on ju kõik ilus aga päris elus siiski teisiti. Me ei tohiks eesti keele säilimise nimel teha ühtegi mööndust ja anda järele nõudmistes keele kasutuses riiklikus korralduses ja avalikus ruumis.

Eestlastena peame oma keele üle olema uhked. Eesti keel on ometigi legendi tasandil kuulutatud maailma kauneima kõlaga keelte sekka. Siis tuleb seda keelet igal võimalikul juhul uhkus silmis kõneleda. Eestlane on alahoidlik, aga mõne asjaga ei tohi kokkulepetele minna. Seda, et meie tulevased põlved räägiksid uhkusega eesti keeles, peame meie tänaste eestlastena korraldama.

Mida hääd on siis keele säilimise nimel ellu viidud? ... Noh. Meelde tuli. Meil on eestikeelne haridus. Tõsi küll – ülikoolis kipub oleme ingliskeelsega juba segamini minema. Meil on tänavapildis lubatud ainult eestikeelsed sildid ja reklaamid. Ometi on Lasnamäe sildadel ka venekeelsed reklaamid ja kauplustes kõlavad venekeelsed raadioreklaamid. Mina olen hakanud neid kauplusi eirama, kus võib sattuda venekeelse mögafoni peale. Jõgeval on selles mõttes muidugi lihtsam. Me ei pea pugema selle muukeelse rahva jäänukile meie omal kodumaal. Õppigu eesti keeles, suhelgu eesti keeles, kuid samas austagu oma kultuuri. Seda õigust ei ole neid võetud ja see poleks mõistlikki. Ega siis inimene ei pea unustama , mis rahvusest ta on või rahvust vahetama. Ei. Lihtsalt austagu riiki, kus ta elab ja selle riigi põlisrahvast. Eestis on üks riigikeel ja selles keeles peab iga riigi kondanik kõnelema. Raskema taibuga inimestel tuleb olla vaid õnnelik, et meie riigikeelte hulka ei kuulu viipekeel, nagu seda on Uus-Meremaal. Samas on iga võõrkeel rikkus, mis avab uue maailma uksed ja eestlased rikas rahvas, sest enamus eestlastest räägivad vähemalt kolme keelt. Andkem ka teistele võimalus rikkaks saada.