reede, 15. september 2023

Vastutusest

 VASTUTUSEST

Muinasajal asusid tänasel piiridega piiritletud Eestimaal mitmed muinasmaakonnad, mis igaüks koondus ühe või mitme linnuse ümber. Igal maakonnal oli oma pealik ehk vanem ja vanemate nõukogu, kes valitsesid rahvast oma parimate teadmistega ja isikliku vastutusega. Olemuselt olid nad nagu väikesed riigid, kes rahumeeles elasid ja aeg-ajalt, kui Jumal viljarammu ei andnud, tegid rüüsteretki naabrite juurde. Mis teha, kui naabri varakamber rohkem välja annab , kui oma põllupind. Mõned maakonnad, eriti saarlased, olid kuulsad oma metsikuse poolest. On ju teada legend, kuidas saarlased isegi Sigtunast linnavärava sõjasaagina kaasa tõid. Saarlased käisid varakeskajal rüüsteretkel isegi Järvamaal sooviga järvalasi karistada ristiusku astumise eest, kuid sattusid seal kokku ristiväega, kes saarlaste väe puruks lõi ja sõjasaagi tagasi järvalastele andis. Seega viisid rüüsteretked teinekord päris kaugele. Igaüks seisis enese eest. Vanema kohustus oli hoida oma rahvas elava ja tervena.

Koos ristirüütlitega tulid uued maaisandad, kes ei saanud omanikuks läbirääkimiste või ostu veel, vaid tugevama õigusel. Nüüd pandi küladesse püsti maaisanda märgina puust ristid. Hakkasid kujunema selgemad piirjooned erinevate valduste vahel. Lõunas valitses Saksa ordu, põhjas Taani kuningas ja saartel Lääne piiskop. Eestimaale tekkisid esimesed riigi tunnuste ja keskvõimuga haldusalad. Valitsejad vahetusid kuni 1918 sai maarahvana aastatuhandeid siin soisel maal elanud rahvas võõrvõimust vabana ise oma maa valitsejateks said.

Eks ta alguses vist hirmu tõi, sest eestlane ju oma naabrit tundis. Kohtuskäimine ja oma õiguse kompromissitu tagaajamine on olnud eestlaste meelistegevuseks juba kaua aega. 100 aastat oma riiki, millest pool veel ka vaenlase võimu all, on olnud lühike aeg. Ikka veel õpivad valitud juhid valitsemise kunsti ja püüavad mõista vastutuse suurust.

Mind väga häirib, kui avalikus meedias räägitakse stiilis „riik võttis”, „riik otsustas” jne. Sama kehtib ka valla puhul. Riik ei otsusta ega võta midagi. Võtavad ja otsustavad ikka inimesed ja seepärast tuleks ka selgelt väljenduda – valitsus otsustas või minister lubas või mõni ametnik keelas. Riik on piiridega mõõdetud maa, kus elab sarnast keel kõneleb rahvas. Riik oleme meie kõik – igaüks eraldi ja korraga koos. Kui süüdistatakse riiki, siis süüdistatakse kaudselt ka mind. Aga mina tõesti armastan seda maad ja rahvast, ega taha ennast sugugi süüdi tunda. Minu riik on looduskatastroofidest puutumatu, nelja aastaajaga, imekauni looduse ja veidi kinniste , kuid ometi äärmiselt lahkete inimestega maa. Kuidas saab küll selliste rikkustega riik oma inimesi kiusata või hätta jätta. Ei. Otsustajad on ikka inimesed mitte riik. Maailma muutmine algab iseenesest. Rohkem tolerantsi ja väheke empaatiat ja juba muutub riigikorraldus paremaks.

Seni on muidugi ametnikel mugav vingerdada. Jättes kõik negatiivsed ja ebameeldivad otsused ühe ebamäärase vastutaja nagu riik õlule. Ametnikud kardavad vastutada ja jätavad selles hirmus isegi vajalikud otsused tegemata ja sellest on saanud küll valulik murekoht kogu riigile. Nüüd tõesti riigile, see siis tähendab kogu rahvale, kes sellel pinnal elavad. Kaudselt siis ka neile ametnikele endile. Lahkhelid tekivad tihti konkreetsete otsuste erineval mõistmisel või tõlgendamisel. Seadused on peidetud kantseliitliku keelde, et lihtne inimene neist aru ei saaks, ega hakkaks uurima asjade sisulist olemust. 

See tava on laenatud nõukogude korra käest, kus kehtis põhimõte „mõisa köis las lohiseb”. Puudus vastutus ja vastutaja. Vastutades võid ka eksida, kuid seda tuleb ausalt tunnistada ja võtta vastutus. Oma vigade aus tunnistamine teeb tugevamaks ja loob tuleviku tarbeks rahva silmis usaldusliku vahekorra. Muidugi, kui neid eksimusi liiga palju ei tule. Ka Rooma keisreid valiti konsulite hulgast, kuid seal löödi liialt eksides nad lihtsalt maha. Tänapäeval lüüakse sind meedias risti. Välja näeb enam-vähem sama.

Eks selles eksimise hirmus on meie valitud liidritel ja otsustajatel kaduma läinud positiivne ja elujaatav energia. Rõõmu tehtud tööst ja saavutatud tulemustest on vähe märgata. Silm ei sära enam. Eks ma saan ka sellest aru, sest kui enne valimisi rääkida silmade särades uudsetest ideedest, siis valituks saaduna sumbuvad need ideed kõik kokkulepetesse, ametnike otsustamatusesse või lihtsalt arvamisse, et „meil on pole varem nii tehtud.”

Seega tuleks lõpetada riigi või valla süüdistamine meid kõiki mõjutavates otsustes, vaid nähkem tegude ja otsuste taga ikka inimest. Inimest, kes tehes ja otsustades ka vastutab.

Murust

 Murust

Mis siin poliitikast veel rääkida, kui palju lihtsamad asjad viivad inimesed tihtipeale kahte teineteist süüdistavat või ründavat leeri. Põllumees on täis õndsat rahu, kui vili võrsub ja oras sirgub, aga suvemaalase viib see endast välja. Suvemaalasel ei ole oma vähese ajaga muud teha, kui anduda niitmisele. Loodus on võimas. Isegi, kui inimene katab kogu maa asfaldiga, siis mõne ajab pärast ajavad ikka kuskilt pragudest rohukõrred ennast püsti. Rohi oli kõikjal ilmaruumis enne kui inimene. Nii vaadates oleme hoopis meie inimestena rohukoju sisse tunginud ja püüame nüüd rohelust tema enese põlisest kodust välja puksida.

Eesti taluõuedes on rohi alati kasvanud, kuid varasemalt sõid loomad selle ära ja vastutasuks katsid õue murule jõudu andvate väljaheidetega. Mõisaaedade eeskujul hakati 19. sajandi keskel eestlaste poolt päriseks ostetud taludes õue jagama kaheks. Elamise ümber tekkis loomapidamisest vaba iluaed ja teisel pool maja asus endiselt majandushoov, kus toimus edasi tavapärane taluelu. Selle väikse vahega, et sulaspoistel tekkis üks töö juurde, sest iluaed tuli rohust puhtaks niita. Seega on murupügamise taga matsirahvast eestlaste soov sakslikum välja näha, olla parem kui teised. Möödunud on 150 aastat ja võiks arvata, et iseseisvas riigis meil ei ole enam väikerahva komplekse, kuid soov murupügamisega ennast paremana näidata pole kuhugi kadunud. Aga kompleksidest tulevikus.

Korralik „murufoob” öise tööeluga inimesi ei armasta. Tema tõmbab laupäeva hommikul kell 8 kortermaja akna all niiduki käima ja asub lahingusse. Viimasel ajal on hakanud murufoobi häirima nooruslikud murufiilid (ilmselt veganid), kes räägivad elurikkusest ja sellest, et igas aias peaks olema mõni niitmata ala ehk kõrreväli, kus saaksid toimetada putukad, ussikesed, väiksemad linnud, kahepaiksed jne. Putukad on oluline toidulaud lindudele ja kõrrepõld tagab meie ümber loodusliku mitmekesisuse. Murufoob vaidleb muidugi vastu, sest pikema kui 5 cm muru sees elavad ka puugid ja teised inimese jaoks väga ohtlikud pisielukad. Puugid on aga murufoobi meelest inimese kõige suuremad vaenlased. Huvitav on see, et puukide pelgajad tavaliselt karu ei karda, aga väikest puuki kardavad niivõrd, et eelistavad tihti kõndida ainult laudterrassil ja muru eemalt vaadelda. Eks ole paljud ka oma aia katnud juba terrassilaudadega rajades maale linnale sarnase keskkonna. Huvitav on samas kuulata selliseid inimesi rääkimas maaelu võludest.

Teine tore seltskond on suvised telesaadejuhid ja suunamudijad, kellele maalt reportaazi tehes alati vikat kätte antakse ja kes siis kuidagi sellega hakkama ei saa. Võiks siis ju enne kaamera ette minekut mõne minuti harjutada. Iga füüsiliselt terve inimene saab vikatiga niitmise esmased võtted 10 min selgeks küll. Kas siis on meie eeskujudeks olevad meediapersoonid siis tõesti nii õppimisvõimetud? Äkki peaks nad endale mingi lihtsama töö siis vaatama. Igal juhul tunneb murufoob ennast sellist saamatust nähes kasuliku ja parema inimesena ning tõmbab ka pühapäeva hommikul kell 8 trimmeri tööle.

Nüüd võib ju arvata, et korteriinimestel on vedanud, sest ei pea ennast vaevama murumuredega. Aga ei. Ise nad ju niitma ei pea, aga selle-eest on nad kogenud kritiseerijad, kui kellegi on muru niitmata. Võiks ju arvata, et mis see teiste asi on, kas minu rohulapp on niidetud või niitmata, aga selline mõte on naiivne. Paljude nina on just nii pikk, et mahtuda võõraste aialippide vahele. Omavalitsuse keskkonnaametniku lauale kuhjuvad kaebekirjad niitmata maadest ja lohakates maaomanikest. Oi kui tihti võib näha ka FB avalikes gruppides postitusi stiilis, et „nägin kõrt, ei tea, kas meil on nüüd rahapuudusel avalikus ruumis niitmine üldse lõpetatud”. Siit väike ettepanek omavalitsustele. Korteriomanikele peaks kehtestama niitmismaksu. Ise nad ei niida ja selleks kuluv raha jääb neil ju täitsa üle. Aga muruniitmine ei ole odav. Korralik mururobot, kes laisemate eest orjatöö ära teeb, maksab min 2000 eur. Murutraktor maksab min 3000 eur. Tavaline niiduk kuskil alates 300 eur. Lisaks muidugi kütus ja niitja töötunnid. Aastane kulu muruniitmisele koos nt liisinguga on vähemalt 500 eur. Selle raha võiks muru hooldamisest vabastatud korteriomanikud vallale maksta. Muidugi ma saan aru, seda ei juhtu, kuid kas peab siis ikka alati virisema, kui omal käed taskust välja ei käi.

Muru on inimesele võimas vaenlane. Suur osa inimkonnast pühendab sellele võitlusele suure osa oma vabast ajast, kuid võitu pole siiski veel maitsta saanud. Pole isegi rahulolu tunda saanud, kuigi sellele võitlusele on kulutatud hulgaliselt töötunde ja raha. Muru on inimesest nii vaimselt, kui ka füüsiliselt üle ja võidab selle lõputa lahingu lõpuks ikkagi. Äkki võiks siis ennast vabastada murupingest ja kuulata murutraktori põrina asemel linnulaulu.