Kolmapäev, 4. mai 2022

                                   NÕIAD EESTI MUINASUSUNDIS

Sissejuhatus

Herbert of Cherbury sõnastas 1645.a loomuliku religiooni 5 põhitõde, mis võib koondada kahele tasandile. 1) jumalaaimdus, millel põhineb jumalaaustus koos eetikaga, 2) surnute maailma olemasolu, kus teostuvad tasu ja karistus. (6, lk127) Igal inimesel on teadmine jumala olemasolust. „Paljud uurijad nõustuvad, et VI-V aastatuhandel eKr kujunes Põhja-Euroopas välja üsna ühiste tunnustega kultuuriruum. Arheoloogia põhjal võib seda iseloomustada samanistlikuna. ( 6,  lk 129) See tähendab, et enne kristluse saabumist olid meil välja kujunenud omad religioossed kombed ja uskumused, mille peamiseks sisuks oli teispoolsus ja eetika. Samanismi peetakse kaasaegses antropoloogias ja võrdlevas usundiloos üheks vanimaks usundivormiks. Eesti kohta kirjutab Tõnnu Jonuks, et nimetatud perioodist peale seondusid uskumused surmavalla, loodusvaimude ja muude vaimolevustega suhtlemisega, ilmselt ka suuremate loomade austamisega. (6, lk 133)  „Füüsilise ja psüühilise orgaaniline ja harmooniline terviklus – see on soomeugrilaste loodustunde eluideaal. Kui soomeugrilaste hinges on midagi vägevat ja võimast, siis on see kodutunde kõrval loodustunne, mille aluseks on ennekõike just sügav armastus meid ümbritseva välisilma vastu.“ (Oskar Loorits) Seepärast on samaanil ehk nõial ühiskonnas tähtis roll – ta on „esmajoones arenenum oma ümbrusest“ ning „taotleb ekstaasi“, et hing saaks ihust lahkuda ja astuda vaimustudes „ühendusse surnutega või liikuda ise ringi irdhingena, otsida kadunud loomi või asju, näha paremaid saagi – või püügikohti, arstida haigeid, küsida surnutelt nõu jne. Peale selle on just ennustajatena eesti samanistlikud nõiad oma vaimset potentsiaali läbi aegade avanud. (6 lk 135) Hilisemal ajal hakati vahet tegema nõial ja targal ehk ka teadjal. Kurjategevat nõida kutsuti nõiaks, aga neid , kes jätkasid nõidadele tavapärast tegevust ravitsejatena, tuleviku ennustajatena või abiliste aitajana, neid hakati tarkadeks kutsuma.

Muinasnõiad

Muinasajal oli maarahva elu vaimudest ümbritsetud. Vaime oli nii majas, metsas, vees, ühesõnaga igal pool. Iga inimene ei suutnud astuda vaimudega ühendusse, et neilt saladusi kätte saada. Targa ülesanne oli olla vahemees inimeste ja vaimude vahel. Vaimusid lepitada ja nende poolehoidu leida, et nad kahju ei teeks. Eelkõige tehti seda ohverdustega. Kui tark tabab ära kurjade vägede sündimise hetke, siis saab ta võimu nende üle valitseda. See tähendab, et nii taevas kui maa, ilmastikunähtused jne alluvad targa tahtele. Seega arvati , et tark valitseb looduse üle. Targast tugevam on  vaid surm ja tema üle targal tavapäraselt võimu ei olnud.

Targad said omale infot magamise ajal. Seda nii hingerändamise ajal kui ka tavapärase une ajal. Seepärast pandi magama minnes tihti midagi pea alla, millelt oodati unenäost vastust. Otsuste tegemise juures oli olulisel kohal ka liisuheitmine. On teada lugu, kus eestlased heitsid liisku, et kas munk hukata või mitte. Muna saatis õnn ja ta jäetigi ellu.

Vahel lendas hing targa seest välja, et vaimudega suhelda. Siis oleks tark justkui maganud, seda nimetati haldjas olemiseks. Selleks kasutati laplaste puhul näiteks nõiatrummi. Nõid langes rütmi tagudes maha olles justkui minestusse vajunud. Üles ärgates jutustas ta oma rännakutest ja sellest, kust ja kellelt abi ja nõu käis otsimas. Kurja tehes olid nõiad tavapäraselt üldse nähtamatud. Selleks tarvitati sõnajalaõit, küüntest kübarat, kaarnakivi, musta kassi luud või muud sarnast.

Seejuures kasutati ka mana- või nõiasõnu. Õigeid manasõnu tundsid vaid soome nõiad ja nii pidid eesti nõiad nende juures õppimas käima. Lisaks nõiasõnadele kasutati ka muid abinõusid. Seepärast eristati nõidasid nende meetodite järgi. Sõnadega nõidujaid nimetati sõnatarkadeks, lausujateks, pobisejateks, posijateks, soolapuhujateks. Kive tarvitavaid nõidu nimetati kivitarkadeks. Lisaks olid veel olemas soolatargad, veetargad, viinatargad, tuuletargad ja manatargad. Usk Sõna jõusse oli üleüldiselt suur. Algul vaid nõiale omandatud sõnajõud omastati peagi kõigile võõrastele. Nõid olla alati kiitnud , kui ta midagi ilusat nägi, kuid selles kiituses oli vägi , mis kiidetava kohe nõrgestas või üldse surmas. Seepärast pidid ka võõrad sattudes talusse hoiduma kiitusest. See komme pole eestlastel kuhugi kadunud. Sõnaväest sai vabaneda, kui kiidetavat kiitjalt võetud eseme põletamisel tekkiva suitsuga suitsutada. Lisaks sõnale sai halba teha ka silmavaatega. Halva silmaga looma vaatamine lõppes alati looma surmaga. Sellel arvati olevat ka hüpnotiseeriv mõju, nagu madudel. Parim vahend kurja silma vastu oli pärgelpask, mida kanti enesega pidevalt kaasas.

Nõiad olid rahvale nuhtluseks, nad tõid haigusi ja tõbesid inimestele ja koduloomadele. Nõiad kuivatavad veesooned, ikaldavad viljasaagi, tekitavad merel tormi ja põllul põuda. Oma tegevusi toimetasid halvad nõiad tavaliselt neljapäeva õhtuti, mis nõidade jaoks oli püha päev. Tähtsaimad nõidade kogunemise päevad on jaanipäev, jõulupäev ja uusaasta.  Sellel ajal peab hoolas peremees öö otsa üleval olema ja hoolega vaatama, et kurjad nõiad majapidamisele ligi ei pääseks. Nõiad toimetasid oma tegemisi saunades ja seepärast ravisid targad nõidade saadetud tõbesid samuti saunades. Saunas pidi valitsema vaikus ja tark vaid ravis viha ja sõnadega. Keskajal usuti, et nõiaks sai, kuid saatanale kolm tilka verd ohverdada. Kui nõia käest mindi abi küsima, siis nõudis tema tihti töötasuks kolm tilka verd. Paljud ei tahtnud anda kartes, et siis nad saatanale ennast annavad, kuid nõiad rääkisid siis vastu, et see teisiti võimalik ei ole.

Nõiad kristluses

Bengt Ankarloo ja Gustav Henningsen on toonud välja, et Euroopa nõiakuju on tekkinud erinevate, ent sarnaste tähendustega uskumuselementide põimumisest: sulandunud on hästi tuntud igapäevane külanõid ja salapärane, öösiti lendav olend, keda seostatakse luupainajaliku anti-maailmaga (Ankarloo, Henningsen 1993: 14). Antud jaotuses on nad kirjeldanud hästi tuntud külanõida paganlike uskumustega seostuva isikuna, näiteks teadja, ravitseja või targana, kellel on üleloomulikud võimed ja kes pole otseselt kristlusega seotud. Salapärase põrgusaadiku kuju on aga seotud nõia kui kristliku kuradi teenri ja kurjuse kehastusega, kes on hüljanud jumalale truuduse ja tema väärtused. (4)

Kristlik õpetus nõiakunstist on rajatud kuradiga lepingu ideele (Valk 1996: 114). Lepingu kohaselt omandas isik üleloomulikud võimed kuradilt vastutasuks – tema järgimise, liitu astumise ja jumala hülgamise eest. (4) Uskumus kuradi osaluses seletas, miks nõiakunsti vaadeldi fundamentaalselt kurjana. See oli ketserluse vormiks, austusavaldus ja koostöö jõududega, mis olid ohtlikud Taevasele Jumalale, kellega kristlased sõlmisid lepingu ristimise kaudu (Valk 1996: 115). Kristlikus uskumuses kasutas nõid üleloomulikke võimeid kurjadel eesmärkidel, mis olid loomulikult seotud kuradiga. Seevastu paganlikes usundites võis kurat olla kaasatud aga võis ka mitte, sest nõiakunsti oli võimalik omandada ka ilma temata. Esimese puhul väärib aga märkimist, et kristlikus uskumuses ei saa üleloomulikud võimed tulla tavainimesele muud moodi kui kuradilt. Seega on ehk ka mõistetav, miks just paganlikke nõidu seostati kuradiga ning neid näidati äärmiselt halvas ja kurjas valguses. Paganlike uskumuste mahategemine ja nende kuradistamine oligi omane keskaja kristlusele, mis ei kannatanud oma kõrvale konkurente. Paganlike usundite targad või teadjad asetati samasse kategooriasse kristlike nõidadega ehk siis nende isikutega, kes on omandanud üleloomulikud võimed kuradilt. Seetõttu on ka võimalik mõista, miks nõia isik oli sedavõrd vihatud ja kardetud, sest ta oli otseselt vastuolus kiriku õpetuse ja jumalaga, ta oli kurjuse sümbol ning kuradi teener. Üleloomulikud võimed polnud aga ainsad, mille poolest nõia isik kurjuse sümbol oli. Nõiad allusid kuradile oma uskumustes ja tegevustes, andsid oma meele ja keha tema teenistusse ning täitsid vaidlemata tema käske.(4)

Nõid kirjasõnas

Esimesed kirjalikud vihjed nõidadest Eesti aladel on pärit 1071.a , kui ajalooürikutesse on kirja pandud, et üks Novgorodi elanik olnud abi palunud tsuudi ehk siis eesti nõialt. Nõid kutsunud kurjasid vaimusid välja, kuid need ei olnud tulnud. Novgorodi elanik võttis siis risti kaelast ja peale seda ettevõtmine õnnestu. Tarku  on Eesti pärimuses kogu aeg austatud.

Teati rääkida, et Soomes on palju kangemad nõiad, kui Eestis. Soome nõid pidavat eesti nõia kohe ära tundma. Veelgi kangemad nõiad on aga Lapimaal. Üldse tundub, et mida põhjapoole, seda tugevamaks nõiad muutuvad. Eestis olnud saartelt pärit nõiad tugevamad kui mandri omad. Teatakse rääkida, et Gustav Adolf olla kutsunud appi lahingutesse lapi nõidasid ja Karl XII käinud soome nõidade juures. 1534 kurtis Novgorodi peapiiskop, et tema maal elavad eestlased peavad oma preestreid, keda nad arbui (arbujad) kutsuvad. , kes nende matusetalitused omal viisil peab ja lapsi õnnistab. 1644 on teada lugu, kuidas Vihtla Jörgen Urvastest hea viljasaagi õnnistuseks härja ohverdas. Mõnevõrra rohkem on preestritest teada Bremeni Adami Kuramaa kirjeldusest 16. peatükis, kus öeldakse: Kuramaal on kõik majad täis ennustajaid (divinis), ettekuulutajaid (auguribus) ja surnutemanajaid (nigromanticis) (Tõnnu Jonuks)

Läti Henrik on kirjutanud, kuidas maarahvas heitis liisku, kumb tappa - kas rasvane härg või rasvane preester. Liisk oli langenud härja peale ja nii oli preester ohverdamisest pääsenud. Vargaid olla tagad eriti edukalt viina abil tabanud. Targad loksutasid viina pudelit seni kuni see vahtu läks ja siis ilmus vahu sisse varga nägu.

Nõidadest on loomulikult juttu ka eesti rahvapärimuses. Kuna nõiad suhtlesid teispoolsusega, siis on pärimuses arvata, kuidas nõiad surevad. Kindlasti pidi see olema midagi hoopis teistmoodi, kui ristinimestel. Mõned näited.

„Tuntakse arvamisi, et nõid enne ei või surra, kui ta kõik nõiduse tembud ja sõnad kellegile edasi õpetanud. Sellepärast vaatab ta enesele aegsasti õpilase valmis. Ei ole nõial kedagi, kellele ametit edasi õpetada, tunneb ta koledat vaeva ega saa ometigi hinge heita. Enamasti jätab nõid ameti kätteõpetamise elu lõpuks. Aga tuntakse paljugi juhtumisi, mil nõid nõiaks saada soovijale ameti ju ammu enne surma kätte õpetanud. Mõni nõid otsis enne surma õpilase, tegi sellele aga tingimiseks armulauale minna, kirikuleiba sealt kaasa tuua, sellega kesköösel metsa ristteele sammuda ja seal püssiga puruks lasta.“(Eisen)

„Nõidu kartis rahvas isegi pärast nende surma, sest nõiad hakkasid kodu käima ja elusaid hirmutama ja piinama. Nõida surnuaiale viies tehti ta kodukäimise takistuseks mõnesuguseid tempa. Matmisel pandi nõid kõhuli hauda: köie ots seoti ümber kaela, teine ümber pahema jala kedreluu. Sedaviisi maetud nõid ei pääsnud milgi kombel kodu käima, vaid vajus ikka sügavamasse maa sisse.“ (Eisen)

 

Nõiaprotsessid

Paganlike igandite likvideerimisel oli luterlik kirik oma „ainult Kristus“ põhimõtte tõttu ning pühakuteaustamise hülgamise põhjal teadaolevalt printsipiaalsem kui katoliiklus. (6) Rootsi ajal ja veel Vene ajalgi meil Liivimaa osas kehtinud Karl V kriminaalseadus ehk Karoliina nõuab surmaotsust põletamise läbi neile, kes on sünnitanud nõidusega kellelegi kahju. Neid, kes nõidunud kedagi kahjustamata, tuleb karistada äranägemise järele. (3) Vanemad teated nõiaprotsesside kohta üldse Eesti alal algavad 16. sajandi viimastel aastatel, ühes sellega ka esimesed teated surmamõistetute kohta. 1588. a. põletatud Harjumaal Kuimetsas viis nõida. Osenbrüggeni poolt avaldatud 1608. a. Tartus peetud nõiaprotsessil mõistetakse kaebealune vabaks, samas aga teatab ta nõidade surmamõistmisest 1617. ja 1619.a Tartus. Riesemanni poolt avaldatud 1615.–1618.a Tallinnas peetud neljast protsessist lõppes ainult üks surmaotsusega. Nimelt mõisteti surma põletamise läbi 1616. a. keegi soomlane Andres kuradi abiga elavate olevuste sissenõudmise eest. Kogutud teadete järele teab Riesemann ka mainida üheksa nõia põletamist 1615. a. Paides. Samal aastal mõistetakse surma ka Narvas keegi naisnõid Brigitta ja 1617. a. Harjumaal Kuimetsas kuus naisnõida põletamise läbi. Hilisem teadaolev surmaotsus Eestimaa osas on aset leidnud Lääne Meeskohtus 1665. a., millal mõisteti surma keegi Kapso Maie. Otsus sellest on saadetud läbivaatamiseks Ülem-Maakohtule, millest on säilinud vastav kinnitus. Sellest nähtub surmaotsus põletamise läbi. Tartu Maakohus on teinud veel 18. sajandil surmaotsuse. Nimelt 1723. a. 16. jaanuaril süüdistatakse Valguta talupoega Wielo Ado’t nõidumisega süütamises. Kaebealune tunnistab et õppinud nõidumist isalt Lapimaal, kust ta ka pärit. Nii usaldatakse ülekuulamine Laiuse õpetaja Eduard Reimersi ja Kambja õpetaja Sutor’i hoolde, mille tulemuseks Maakohus on teinud surmaotsuse, mis Õuekohtu vastuses 28.02.1724.a muudetakse. Nagu Õuekohtu vastusest selgub, siis on Maakohus mõistnud kaebealusele rattal purustamise ja neljaks raiumise nõidumise ja süütamise eest asemel rahakaristuse. Õuekohus asendab surmanuhtluse eluaegse vangistusega. Nii jäi viimane Maakohtu poolt kuulutatud surmaotsus rakendamata. Kokkuvõttes surmamõistetud nõidade arv tõuseb viiekümne viiele teadaolevale juhule. Tegelikult toimunud surmanuhtluste arv on kahtlematult suurem. Surmamisviisis on rõhuvas enamuses põletamine, mille kõrval esinevad harukordsete juhtudena surmamõistmised pea maharaiumise teel mõõgaga ja selle kõrval ka üksikud kvalifitseeritud surmaotsused. Ajaliselt on surmaotsused jälgitavad 1588. a. ja 1723. a. vahemikus, kuna täideviidud surmaotsustega seotud protsesside jälgimine on võimaldatud 17. sajandi piirides. (3)


Kodukülast

Uurisin rahvaluule andmebaasist, et kas on miskit kirja pandud ka minu Sääsküla kodukülast. Ilmnes, et siin on elanud üks külakarjak, kes päevasel ajal teinud karja valvates võikarpisid. Tegemist pidi olema vist omamoodi mehega, miks muidu on temast mitmeid lugusid ja teda on ka nõiaks peetud. Külakari oli olnud tema juures koos isegi siis, kui karjane kohal ei olnud. Seda panid kõik imeks. Lisaks olla ta loomadega kõnelenud ja neid vilega juhtinud.   


„Mäel , kuhu külaloomad kokku aeti: Vanasti elas sial üks karjane prints ja teind sial või-karppisi. Terve küla kari aeti sinna. Nüid on sie metsa vaeund. Sie prints tegi sial või karppisi. Korraline oli karjas. Sie prints old viel nõid - kes ei jõund oma looma seks aask sinna aeada, sie pidi ise oma looma sinna määle aeama.“

 „Seaskülas (Sääsküla J.-Madise khk.) old karjane, see teind kõik tükid ää. Ega tema põle ise karjas old ega kedagi. Ühekorra elajad pole õhtale läind. Pää juba loojas, ei tule ega tule. Viimaks peremed läind otsima. Üks paju põesas old seal [karjamaal], tema [karjane] seal põesa taga põlvili maas. Nemad kangesti kart, põle jullend päris ligi minna. Põle näind, mis ta teind seal põesa taga. Loomad põle ka eemale läind. Kui pää tõust, siis tuld sealt põesa takka ära ja siis akand loomad ka liikuma.
Kui ää surnd, siis enne üteld, et: \\\\\\\\\\\\\\\\\\\\\\\\\\\\\\\"Röövel sai ka risti peal andeks, aga mina pean küll põrgus põlema - seda on kõik mu köntis käpad teind (tema käed olnud vigased). Seesama old see obuste Prints.“

„Karja Prints oli Lohala küla karjane. Tema teind kevadel karjale piire ümber, siis kari seist alati koos. Loomad seist tal kohe ise metsas. Aga ühekorra old ta ka kimbus küll. Loomad jäänd õhta metsa, põle koju tulnd. Mindud otsima. Old seal Aniste pool metsas. Vanamees old seal põlvili maas ja üks suur all sikk old ta ees. Kui teised ligemale saand, siis kadund ää see sikk. Siis vanamees tõust üles ja loomad akand ka tulema. - See on üks kuulujutt, see. Seda jälle kuulsin: Loomad old üksi metsas, karjane ise koguni külas. Old kuulda, et loomad karjund metsas. Vanamees läind õue ja õisand kolm korda, üteld: "On ta nüid teind, mis on teind, aga enam ta küll ei tee. - Teine pää leitud, et unt murd ühe mullika ää.“ (ERA II 25, 128/9 (4)

Järva-Madise koguduse õpetajal olnud, umbes sada aastat tagasi, karjane, keda hüütud Karja-Aaduks. See oli ostnud Lohala küla Karja-Prints’u käest karjapoisse – noori kuradeid, viie rubla eest. siis olnud tal hea karjas käia, maganud ise tule ääres ja kari kusagile pahapeale ei läinud.
Maganud tule ääres ja lõuna ajal hüüdnud: „Õp, õp, poisid!“ Kari tulnud kellade kõlinal kokku ja hakanud koju minema, aga keegi ei näinud, kes loomi ajas. Nii sündinud ka õhtuleminek. Hundid ilmaski tema karja ei puutunud.
Kord läks Aadu suurde kõrtsi napsutama, jättes karja metsa. Keegi teine mees küsinud: „Kus kari on, kas hundid kallale ei lähe“ „Ei minu karja puutu keegi!“ Hiljem hakanud Aadut kaks ilusat preilit ära kutsuma: „Lähme ja läheme, tule aga ära!“
Aadu pärast rääkinud jutustaja vanaemale, et hakkan ära minema, preilid kutsuvad. Kõige uuemad riided panen selga ja muu kraami jätan venna hooleks. Vanaema küsinud: „Kus need preilid sind kutsuvad, need viivad su elavalt põrgu, need on ju kuradid.“ Siis Aadu oli rääkinud, et ostsin viie rubla eest ja enam ei saa lahti. Vanaema käskinud õpetajale rääkida. Aadu pole aga julgenud õpetaja näole minna. Vanaema rääkinud siis Vanatoa-Antsule, kes olnud kiriku „vöölmünder“ ja see rääkinud õpetajale, et kaks preilit kutsuvad ta karjast ära.
Õpetaja lasknud Aadu tulla oma juurde ja lugenud talle jumalasõna. Viinud ta kiriku kolmeks päevaks ja ööks. Pannud altari ette piiblit lugema ja teind talle kolm piiret ümber. Õpetaja käinud teda seal iga päev pihtimas, öeldes, et ära sa kedagi karda, kui sa miskit näed, ning kellegi kutsumise peale ei tohi piiretest välja minna. Kui sind keegi tuleb kutsuma: preilid, sugulased või sõbrad, ära siis ära mine. Kui minu näol keegi tuleb sind kutsuma, ära ka siis liigu paigast. Mina tulen ja võtan su käest kinni ning astun ka üle kolmanda piire, kuna kurat üle kolmanda ei julge tulla.
Küll siis hakanud Aadul hirmsad tunnid. Alguses tulnud ta igapäevased preilid teda ära kutsuma, siis sugulased, kes olid moonutatud tondid. Tulnud ka õpetaja ja kutsunud: „Tule nüüd, Aadu, altarist välja!“ Aadu aga ei läinud, muudkui lugenud aga piiblit. Viimaks olnud õige kole, tulnud tigedaid härgi, kes purskanud tuld ja tõrva ninast ja suust välja, kippunud Aadu kallale. Kõiksugused koletised külastanud teda, Aadu jäänud aga paigale.
Neljanda päeva hommikul tulnud õige õpetaja ja viinud Aadu kirikust välja ja ütelnud: „Nüüd su hing on päästetud!“ (ERA II 221, 154/7 (8) < Järva-Madise khk., Albu v., Kaalepi as. – Meeta Peitma, Paide Kaubanduskeskkooli õpilane < Eduard Limberg, 60 a)

Kasutatud kirjandus

1.     Johan Mattias Eisen „Eesti mütoloogia“

2.     Aarne Ruben „Nõiaprotsessid Eestis“

3.     Villem Uuspuu „Surmaotsused Eesti nõiaprotsessides“ https://www.folklore.ee/tagused/nr19/uuspuu.pdf

4.     Miikael Jekimov „Nõiaks saamise uskumused eesti rahvapärimuses, nende religiooniajalooline taust ja žanritunnused“ (TÜ 2015)

http://dspace.ut.ee/bitstream/handle/10062/48864/Miikael-jekimov-BA-2015.pdf

5.     Tõnno Jonuks. „Inimohver eesti eelkristlikus usundis.“ (Mäetagused 19, 125-134)

6.     Arne Hiob „Martin Luther ja protestantlik reformatsioon“ (2017)

7.     Eesti Rahvaluule andmebaas