Augusti mängitakse esmakordselt Anija
mõisas E.Vilde romaani „Kui Anija mehed Tallinnas käisid“ lavaversiooni.
Augustis esietendub
Anija mõisas E. Vilde „Kui Anija mehed Tallinnas käisid“. Kust tuli selline idee?
Vilde romaan on Anija küla kuulsaks teinud, kuid oma veidral
moel, ei ole seda seni Anijal veel mängitud. Tegelikult leidsin ajalugu uurides
vaid ühe lavastuse aastast 1946, kui Vilde romaani tõi Noorsooteatris lavale
Enn Toona, kes ise kirjutas ka dramatiseeringu. See kolmevaatuseline näidend
ilmus samal aastal ka raamatuna. Piibe Teater peab oluliseks tutvustada
publikule Piibe maantee äärset ajalugu ja inimesi. Niimoodi sobis Anija-meeste
lugu meie plaanidesse kohe väga hästi.
Aga 2013.a mängiti Anijal
lavastust „Tokerjad“, mis põhineb samal romaanil.
Kahjuks ei näinud ma omal ajal seda lavastus, kuid olen
selle hiljem videost järgi vaadanud. Nagu lavastaja Eva Klemets on kirjutanud,
siis põhines „Tokerjad“ peamiselt Vilde teisel romaanil „Mahtra sõda“ ja 1856.a
veristel sündmustel kui talurahvaseadus vastu võeti. Vilde Anija – romaani
kasutati „Tokerjates“ väga vähe ja romaani peamine tegevusliin jäi üldse
kasutamata. „Tokerjad“ oli ikkagi lugu talurahvarahutustest.
Millest siis „Kui
Anija mehed Tallinnas käisid“ jutustab?
Dramatiseeringut kirjutades lähtusin Vilde romaanist.
Tegemist on Vilde romaani täpse lavalooga. Tõesti on näidendis üks pilt, kus
Anija kandi talumehed linnas peksa saavad, kuid see on mahukast romaanist
tõesti vaid üks pilt. Tegemist on linnaromaaniga, mis päris ilusti kirjeldab
Tallinna erinevate rahvakihtide suhteid, kus põlist maarahvast ei tahetud
sugugi ligi lasta sakste pärusmaaks olnud käsitöötsunftidele. Kas ei ole tule see tuttav ette kuulates
tänast päevapoliitikat? Kuid kogu olustikuline igapäevaelu on vaid taustaks
romaani peamisele tegevusliinile. Eelkõige on tegemist armastuslooga, kus
eneseuhkus, enesekesksus ja eneseohverdus saavad täiesti uue tähenduse. See on
ajatu armastuslugu, mis võiks aega muutes juhtuda ka täiesti tänapäeval.
Mis žanris on see
lavastus? Mida publikuna oodata?
Tegemist on eelkõige draamaga, kus on kaks poolt. Kui
esimene vaatus on helge ja positiivne, siis teises vaatuses hakkavad koguneme
mustad pilved, mis viivad traagilise lõpuni. Eks seda tuleb vaatama tulla. Igal
juhul on näitlejatel raske et kõiki neid sisemisi muutusi ja arenguid publikuni
tuua. See on raske, kuid samas nii huvitav ja nad on sellega lavastaja Jaanus
Nuutre juhendamisel suurepäraselt hakkama saanud.