Kõik algab inimesest

Tänasel valimisliidu Suur-Järvamaa koosolekul otsustati, et igaüks peaks välja pakkuma mõne konkreetse lubaduse, mille nimel lubab võidelda. Hakkasin siis mõtlema lubaduste peale ja ei suutnud kuidagi midagi ennast puudutavat välja mõelda. Kuidagi tobe tundus liivakaste või eakate liikumisväljakuid lubada. Mitte sellepärast , et neid vaja poleks, vaid need on nii elementaarsed asjad, et tuleks ära teha lubamata. Pöörasin siis asja teistpidi ja proovisin läheneda enda kui valija seisukohast, et mida mina (Arlet) tahaksin kuulda, et mina seda inimest valiks. Jõudsin järeldusel, et lubadustest palju enam huvitab mind, milline see inimene on, keda valida. Kas tema maailmavaade läheb minu omaga kokku, kas tema unistused meie ühisest eluruumikorraldusest vastavad minu omale. Kui vähe me ikkagi teame poliitikute sisemist maailma. Hiljuti üks poliitikas agaralt kaasa teinud mees pandi pedofiilia süüdistustega vangimajja, aga mida pidid arvama tema valijad. Miks neid polnud juba varakult hoiatatud selle eest? Mõtlesin siis, et mis on need väärtused, millest mina pean? Üldiselt ma ei varja oma hingeelu ja mõttemaailma. Mida mõtlen, seda ütlen. Seega, kes tahab saab alati minuga isiklikult vestelda. Jõudisn järeldusele, et tahaksin seista iga inimese murede lahendammise eest. Olen vallamajas ja volikogus töötades näinud, kuidas inimesed tulevad muredega ja lähevad sama targalt minema, sest väidetavalt ei saa neid aidata. Või hoopis ei taheta või ei viitsita. Olen kuulnud, kuidas firmajuht on oodanud poolteist aastat ehitusluba, et oma ära laiendada. Ta plaanis juba lahkuda ja siis anti talle kohe see luba kätte. Vallas on iga inimene oluline. Kui inimesle on mure, siis peab teda aitama. Kui inimene õnnelikuna koju läheb, siis on tema pere õnnelik, ja siis on nende töökaaslased õnnelikud ja nii saabki Järva vallast üks vägagi õnnelik vald. Kõik algab inimesest.

Valimiseelne mõtisklus

Valimiseelne mõtisklus

Arlet Palmiste

Valimisliit Suur-Järvamaa kanditaat nr 253 Järva vallas

Mõned on öelnud, et ma olen nagu Hunt Kriimsilm, et pean üheksat ametit, aga ühtegi neist ei tee päris korralikult. Minu enda jaoks on mul ainult üks amet – meelelahutaja. Kõik minu tegemised on sellega seotud, et inimesed lõõgastuksid, naeraksid, tunneksid rõõmu, saaksid positiivsete emotsioonide osaliseks ja oleks seeläbi paremad inimesed. Mõni ütleb selle kohta tola, aga  tegelikult pole nalja tegemine, laulmine või teatri tegemine sugugi lihtne. See on paradoks, aga nalja tegemine on väga tõsine töö.

Kirjutades etendusi olen süvenenud inimeludesse, püüdnud mõista nende tegemiste tagamaid, uurinud ajalugu ja mõistnud, kuidas meie tänased otsused mõjutavad meie homseid tegusid. See tõi mind tänaste kohalike volikogude valimiste juurde.  

Meie kohaliku elu korraldust ootavad lähiaastatel ees väga suured muudatused. See töö, mis tuleb teha oktoobris valitaval volikogul ja vallavalitsustel Järva vallas on tohutult suur. Selleks peavad volikogus tegutsema inimesed, kes on kõrgemal isiklikust kasust ja oskama näha laiemat pilti tuleviku Järva vallast. Eelkõige peavad nad olema suure südamega professionaalid. See on ka põhjus, miks valimisliit Suur-Järvamaa ei nimetanud vallavanema kanditaati, vaid soovib parima vallavanema leida avaliku konkursi korras. Volikogu ei tohi olla kitsa huvigrupi teenistuses, vaid peab lähtuma kõigi vallakodanike huvidest.

Reformierakondlikul juhtimisel on Järva valla moodustamisel ellu viidud paras käkk. Üle sõideti igasugustest loogilistest lahendustest ja rahva arvamustest.  Nüüd on lepingud sõlmitud ja tagasi neid enam võtta ei saa ja tuleb nende tehtud halbade otsuste juures hakata leidma parimaid lahendusi.

Kui olin otsustanud osaleda valimistel, sest mulle tundus, et meie praegune reformierakondlik volikogu ei seisa enam oma kodanike huvide eest, nagu peaks, siis hakkasin tutvuma erakondade ja nende ideedega. Erakondade infot sirvides ei leidnud ma ühtegi uut ja silma särama panevat ideed. Tundus, et nende tegevust on tabanud valimisrutiin, mitte soov kohalikku elu parandada ja edendada. Seega välistasin enda joaks suured erakonnad, sest kohaliku elu korraldus ei saa  ega tohi sõltuda riiklikest käsulaudadest. Riik see on kodanikud ja riiki ei juhita mitte ülevalt alla vaid alt üles. Meie kodanikena määrame millist elu tahame siin riigis või vallas elada. Külaelanikuna ütlen seda külavanemale, külavanem ütleb volikogule, volikogu vallavalitsusele ja asjad peavad saama tehtud. Mitte vastupidi, et vallavalitsus ütleb volikogule, mida nad tegema peavad ja siis volikogu dikteerib küladele, mida ja kuidas teha ja üksikkodanikul pole üldse mingit sõnaõigust. Nii jõudsin valimisliiduni Suur-Järvamaa, mille peamised eesmärgid olid selgelt sõnastatud ja sobisid ka minu eesmärkidega.  

Tulevasel Järva vallal puudub keskus ja see teeb kogu valla elu korralduse väga keeruliseks, sest puudub koht, kuhu inimesed kõik kokku käiks. Sellest, millisele aadressile on vallamaja registreeritud, on tehtud liiga suur number. Aadress ei ole veel keskus. Nt asub Albu vallavalitsus Järva-Madises, kuid keskus on pigem Albus, kus on kool, kultuurimaja, pood jne. Raske on korraldada vallaelu, kui erinevate piirkondade elanikud näevad keskusena erinevaid kohti. Näiteks. Kus toimub valla jaanituli? Vastus on, et sellist kohta pole olemas. Olen kindel, et Järva vallas hakkavad jaanituled toimuma igas piirkonnas. See näide on ka laiemalt käsitletav. Keskuse puudumisel tuleb tugevdada erinevaid kogukondi ja vallasiseseid piirkondi. Riikliku reformiga on meilt võetud vallad, kus kõik tundsid kõiki ja sellega tuleb lihtsalt leppida. Samas ei saa me enam tekkivat valda lõhkuda, nagu lubab EKRE, sest see on seaduse vastane. Minu jaoks on olulised piirkonnad, mitte niivõrd tänased vallad. Kummalisel kombel on piirkondade piirid enam-vähem ühtivad kunagiste kihelkondade piiridega. Näiteks on Ambla ja Albu vallal juba praegu hea koostöö spordiklubide tegevuse korraldamisel. Selliste piirkondlike klubide tegevust tuleb toetada, kuigi samas on raske loota, et nt Imavere lapsed hakkaksid Albus igapäevaselt suusatreeningutel käima. Arenguid tuleb vaadata laiemalt ja koondada teenused keskustesse, kus neist saab osa võimalikult suur osa elanikkonnast. Järva vallas on võrdse tähtsusega keskused ja neid kõiki tuleb arendada lähtuvalt kohalikest vajadustest.

Kust tuleb siis loodetud kokkuhoid, kui arendame jätkuvalt võrdselt kõiki piirkondi? Kulude optimeerimine on uue vallavolikogu üks kõige suuremaid ja raskemaid ülesandeid. Kurb on see, et valdade ühendajad annavad rahvale võltslubadusi ja ei räägi teenustest, mis koondatakse või suletakse, kuigi vastavad kokkulepped on juba tehtud.  

Esiteks peab kokkuhoid tekkima juhtimiskulude koondamisest. Vallaametnike arv väheneb eelkõige tehniliste töötajate arvel. Samas tõuseb kompetents ja ametnike töömahud ehk kogu tööaeg sisustatakse vallatööga, mitte omavaheliste vestlustega. Vähenevad hariduskulud, sest koolid suletakse osaliselt või terviklikult. Minu arvamus on muidugi, et lasteaed ja algkool peavad olema võimalikult kodu lähedal ja selle eest tahan seista. Teine kokkuhoiu koht on hangete läbiviimine. On selge, et 10 km tee remontimisel tuleb 1 km  remondihinnaks vähem, kui ainult 1 km remontimisel.  Need on mõned võimalused.

Eks ta nüüd veidi ümmargune jutt sai, aga uute valdadega seonduv ongi vist veidi ümmargune, sest ega ei tea meist keegi päris täpselt, mis toimuma hakkab.

Siiski ka midagi konkreetset

-          Aravete kultuurimajast peab saama avatud kogukonna keskus. Kultuur tagasi Aravetele!

-          Üksikinimeste probleemid peavad jõudma lahenduseni!

-          Vallateed korda!

-          Kaugtöö võimaluste loomine ja seeläbi elu toomine maale!

Autoga Hollandi ja tagasi

Autoga Hollandi ja tagasi

Üks sõber mainis, et kui tahad rahaliselt mõistlikult hakkama saada, siis pole Poolast lääne poole mõtet minna. Teinekord annavad vajadused võimaluse selliseid väiteid kontrollida. Tütar läks õppima Rotterdami ülikooli. Sellel koolil oli peenem nimi, kuid seda ma ei oska kirja panna. Igal juhul oli tegemist ülikooliga, mis asub Rotterdamis, Hollandis. Neli aastat õpinguid tähendab seda, et tea peab seal ennast selleks ajaks mõnusalt ja koduselt sisse seadma, see tähendab, et sinna tuli toimetada hulgaliselt koduseid asju.  Otsustasime, et kõige lihtsam on seda teha, kui ise autoga need kohale viia. Ladusime auto maast laeni sööki ja muud kraami täis ja asusime teele. Meil oli aega sinna ja tagasi jõudmiseks 5 päeva, kogu teekond kokku Google Mapsi põhjal oli u 4000 kilomeetrit.  Kiireks läheb.

Alustasime teekonda Tallinnast kell 00.00. Mina sõitsin ja Triinu magas, siis mina magasin ja Triinu sõitis, siis tegime stopi, võtsime kohvi ja mina sõitsin ja Triinu magas. Sellise hooga sõitsime järjest 1400 km. See oli muidugi väike maa võrreldes Vello Vaheri rekordiga, kes sõitis oma perega 5000 km järjest ja läks siis kohe areenile etendust andma. Teed on Poolas head. Enamus kiirteedest on tasulised. Kus üks tee algab ja teine lõpeb sellest  ei saanudki ma aru, sest maksupunktid hüppasid suvaliselt teele, maksid ja sõitsid edasi. Keskmine teemaks oli kuskil 15 euri. Õnneks on teede ääres piisvalt palju kohti , kus maha keerata , süüa ja varusid täiendada. Kui d samas sattusime ka suurematesse ummikutesse just Poolas. Suurlinnade ümbruses on ka kiirteed autosid ja täis ja väikesed teeremondid tekitavad kohe pikemaid seisakuid.

Jõudsime Poznani ja tegime pikema pausi, et daamid saaks poodi. Poolas pidavat ju kõik Eestiga võrreldes odavam olema ja kust siis veel osta saabuks talveks vajalikku manti.  Poznani hiiglaslik kaubamaja M1 sisaldab lisaks võõrapärastele ka kõiki meile tuttavaid kaubamärke. Kuid hinnad, oh imet, on samad, mis meil. Kaubamaja ise on muidugi uhke. Korruseid on seal kolm. Teise korruse toidumaailmas on u 15 erinevat restorani, seintele liikuvad pildid ja soovi korral saad ise endaski pilti teha valides tahaplaanile sobiva tausta. Poznanist lahkudes oli aeg juba nii hiline, et otsustasime leida ühe hosteli. Keerasime peateelt maha ja sõitsime edasi mööda väikeseid teid. Siin peab kiitma seda toredat seadust, mis annab võimaluse kodust internetti ilma lisatasuta ka Euroopas kasutada. Bookingust leitud hosteli aadress Google maps pandud, liikusime oma eesmärgi poole. Ikka väga mugav on internetiajastul reisida.  Liikusime läbi ühe küla, kus tundus, et oli käimas midagi festivali sarnast. Teede ääres olid põhupallidest tehtud skulptuurid ja tänav ise lippudega ehitud. Lõbus ja vallatu. Tee muutus järjest kahtlasemaks. Korraga sõitsime müüride vahelt sisse ja seal pidavatki olema hotell. Arutledes jõudsin järeldusele, et olime endise sõjaväe territooriumil, mis tänaseks oli ümber ehitatud militaarseks elurajooniks. Militaarset hõngu oli aga jätkuvalt tunda. Kõikjal olid skulptuurid, müürid, trellid … Pidasime seda tsivilisatsioonist eemal olevat hotelli kalliks ja liikusime järgmise küla poole. Õues läks pimedaks. Jõudsime Swiebodzini linna. Linna ümbritseval maanteel on hulgaliselt väikeseid hotelle. Pidasime ühe ees kinni ja saimegi 35 eur eest endale ilusa puhta toa.

Meie und valvas Jeesus. Mitte kaudses, vaid päris otseses mõttes.  Hommikul akent avades vaatas meid hiiglaslik Jeesuse kuju. Tuli välja, et tahtmatult olime jõudnud maailma kõrgeima Jeesuse kuju lähistele. 2010 aastal valminud kuju on 33 m kõrge ja loomulikult on see oma linna uhkuseks.  Kuju on tasuta külastatav ja paljude palverändurite sihtkohaks. Käisime ja saime osa sellest võimsast hardusest. Kaugelt vaadates tundus Jeesus palju võimsam, kui käega katsudes. Igal juhul soovitan külastada.

Jätkasime oma teekonda Hollandi poole. Jõudsime Saksamaale peale pooletunnist sõitu. Saksamaa valimised on tulemas ja kõik kohad on täis poliitikute pilte. Tänav nagu facebook. Saate aru küll – pildid tänaval … pildiraamat. Huvitav, et pildid on kõik väikesed ja meil leiduvaid hiiglaslike näopilte siin pole märgata. Saksalik korraarmastus torkab valusalt silma ka liikluses. Kõik sõidavad täpselt lubatud sõidukiirusega  ja kui neist siis mööduda, siis vilgutavad tulesid ja kutsuvad sind signaalitades korrale. Äärmiselt tüütu.  Kiirteed on Saksamaal tasuta. Kolmerealisel teel võid sõita riskipiirikiirusel. Esimesel real on rekkad ja bussid, teisel real sellised 120 km/h sõitjad ja siis kolmandat läbitakse kiirusel, mis auto parasjagu võimaldab. Meie sõitsime peamiselt teisel rajal. Kütusekulu oli nõnda väiksem ja närvid naisperel korras. Bensiin maksab Saksamaal u 20 senti rohkem kui meil.

Jõudsime Hannoveri lähistele ja taas kõlas tagapingilt tuttav hüüe: „Poodi, poodi, POODI!“ . Otse trassi ääres on mitmeid vägevaid kaubakeskusi ja keerasimegi neist ühe juures teelt maha. Naispere lippas poodi. Jäin teadlikult auto juurde kohmitsema, lubades kohe järgi tulla. Sain nüüd omas rütmis keskusega tutvuda. Kõik on samasugune nagu Eestis, ainult kaks korda suurem. Alkohol on Saksamaal odav. Liitrine, täiesti joodav vein, maksab 3 eurot. Samuti kanged napsid. Võtsin ühe pudeli, pärast arutelu endaga ühe veel ja siis veel ühe. Toit on poes odav, kuid süüa väljas on kallim kui Eestis. Riidepoodi vaatasin läbi akna. Hinnad olid ikka odavad. Hiljem selgus, et Triinu oli saanud 100 eur eest pojale ja endalegi sügiseks kogu varustuse. Nagu mainitud sain ka mina varustatud.

Jätkasime teed ja peagi ületasime Hollandi piiri. Bensiini hind on 1,6 eur. Uuu …  mina mõtlesin, et Saksamaal on kallis ja ei võtnud paaki täis. Metsa pole, vaid põllud ja kasvuhooned. Põldudel ei ole mitte vili vaid lilled. Lilled, lilled ja ees on ikka lilled. Jõudsime Rotterdami täpselt kell 00.00. Meil oli 2500 km läbimiseks koos peatustega kulunud täpselt 48 tundi. Päris hea. Tütar oli koos kahe koolikaaslasega rentinud odavaima korteri, mis nad Rotterdami üüriturul leidsid. Ometi on korteri üür ühes kuus kokku 2000 eur. Ma ei uskunud ja uurisin ka ise hindu. Tõesti nii see on. 2000 euri kuus on odav. Igal üürilisel oma väike magamistuba, lisaks suur elutuba, köök ja kelder. Kelder on tähtis, sest sinna sai hoiule viidu kõik vanaemade poolt kaasa pakitud toidukraam. Jätsime tütre maha ja läksime kõrval olevasse tudengihotelli, kus tuba maksis 50 eur.

Hommikusöögilauas vaatasime ringi. Tundub, et Hollandis on tavapärane, kui vanemad toovad lapse kooli. Enamus, kes meiega söögisaali jagasid, olid pered, kus ülikooliealine noor koos vanematega. Läksime jalutama, et linnaga tutvuda. Rotterdam asub merest umbes 20 km kaugusel. Eestlased teavad Rotterdami peamiselt laulu järgi, kus reisusihiks oli ikka seesama linn. Kunagi oligi Rotterdam mere kaldal, kuid kanalitesüsteemi rajades on tänaseks merelt oluliselt juurde võidetud. Kanaleid on igal pool ja kogu aeg. Sillad tõusevad ja laskuvad. Laevad liiguvad. Rotterdami suur kaubasadam asub linnast eemal. Linnasüdames on ajalooline sadam, mis töötab ka tänasel päeval sadamana. Üleüldse on erinevaid sadamaid iga nuka taga – jahisadamad, kaubasadamad, paadisadamad, liinilaevasadamad, meretaksosadamad. Seoses kaubakeskusega on linn rikastunud. Majad eramurajoonides on siin  snooblikult edevad koos väikeste aedadega ja majataguste tiikidega. Igal majal on ukse kohal nimi – Villa Barbara, Villa Marta jne. Kõrghooneid on tõesti vähe ja enamus linnast on madalasustatud. Läheme väikesele paadisõidule, et linnast paremat pilti saada. Paadimees jutustab linna ajalugu. Tema jutt tundub usutav, sest kõigile küsimustele ta vastuseid ei tea. Kanali äärtes seisavad laev-majad, kus inimesed elavad oma igapäevast elu. See on jälle kuidagi harjumata. Kanali kaldal jookseb autotee, jalutavad inimesed, aga laevapere teeb tekil süüa, pereema paneb pesu kuivama jne. Nagu tungiks teise inimese eluruumi. Minu jaoks kummaline, aga nemad on seal vist sellega harjunud. Paadimees on uhke linnaarhitektuuri üle. Igal objekti juures rõhutab ta selle arhitektuurilist eripära ja ainulaadsust. Mis siin salata – linnaruumis ongi päris palju kelmikaid ehitisi. Mind hämmastas turuhoone. Seda on raske kirjeldada. Umbes 10 m paksused seinad kaarduvad viiekordse maja kõrguselt kuplina üles. Seinte sees on aknad, sest seal on korterid. Aknad on ka ruumi sisse. Kupli alla jääb avatud ruumina turg. Lagi on kõrgel ja ka seal on aknad, mis tähendab, et sealsed elanikud kõnnivad klaasist põrandal otse meie kohal. Toidukaupade hinnad on turul võrreldavad meie hindadega. Hea seegi. Turu vastas on põnev kuupidest maja, kus kuubid seisavad nurga peal. Kuidas seal sees elada või olla? Segane värk. Igal juhul hakkab mulle linn meeldima. Kõikjal on rohelust ja väikseid kanaleid. Majad on ilusad ja õued hooldatud. Kõikjal vuravad ratturid. Ratturite jaoks on sõiduteede kõrval omad teed. Harjumatu on lisaks autodele jälgida ka rattateid ja vaadata, et sa kellelgi ette ei astu.

Nagu öeldud, siis Rotterdamis korraliku randa pole. Kuna õues on ligemale 30 kraadi sooja, siis sõidame 20 km kaugusele Den Haagi, kus asub väidetavalt suurepärane rand. Kohale jõudes tõdeme, et nii see ongi. Rand jääb ookeani äärde ja seepärast on vesi Läänemerest oluliselt soolasem. Käsi laiali ajades saab veepinnal hõljuda. Imelikul kombel ei leia me rannast riietevahetuskabiine. See jääbki saladuseks, et kus ja kuidas nad siis märjad rõivad kuivade vastu vahetavad. Kes mind siin ikka tunneb. Tõmban kiirelt tagumiku paljaks ja vean ujumispüksid jalga. Piilun ringi - kedagi ei huvitanud.  Vesi läheb ruttu sügavaks ja juba 10 meetri kaugusel kaldast saab vabalt ujuda. Rand tundub lõputult pikk, vaata kummale poole tahad. Planeerimatult satume ranna keskele, kus asub vee kohale ulatuv kai. Kai selle alt avatud vee kohal asuva silla kohta on eesti keeles vale sõna, aga parema puudumisel kasutatakse seda. Eesti keeles on kai sadamat kaitsev vette rajatud vall või müür. See siin on hoopis midagi muud. Kai peal on kohvikud, restoranid, suur vaateratas, laskumistross ja benji-hüppe torn. Kõiki neid võimalusi kasutatakse tihedalt. Rahvast on rannas palju. Randa on tuldud suurte peredega ja siis ennast terveks päevaks mõnele ruutmeetrile sisse kirjutatud. Sellistes perekondlikes laagrites on rahvast imikutest vanuriteni, laud on kaetud, mehed popsivad vesipiipu, lapsed mängivad liivas jne. Asutame ennast minekule. Planeerime veel sama päeva jooksul jõuda Saksamaale, et siis ööbida autos mõnes rannaäärses parklas.

Bensiinipaak näitab tühjenemise märki. Plaanin sõita siiski Saksamaale ja seal tankida, sest hinnavahe on 30 senti. Saabuv õhtu toob hämarust. Armatuuris helendab näkku kiirelt vähenev number, mis näitab, kui palju veel selle kütusekogusega sõita saab. 30 km … 20km … Jõuame Saksamaale. Napiks läks see asi. Nüüd pole muud kui esimesse bensukasse. Kuid mida pole, see on bensukas. 10km … ja lõpuks 0. Triinu satub paanikasse, sest lisaks sellele, et meie auto ei tohiks siin sajuses ja pimedal teel enam üldse edasi liikuda, oleme sattunud kiirtee remonditavale osale, kus kaks sõidusuunda on ühele rajale juhitud. Kahe sõidusuuna vahel on blokkidest serv. Samasugune serv on ka teisel pool autot. Kui me nüüd seisma jääme, siis seisab kogu liiklus, sest meist mööda ei saa ja meie ära keerata ka ei saa. Tore lugu. Olen viinud tarbimise miinimumini – kiirus 50 km/h, soojendus välja jne. Tanklat ikka tee ääres näha pole. Eemalt paistab ristmik. Jään sinna seisma. Kuhu minna? Igal pool on pimedus. Triinu võtab ette abimees google ja leiab sealt lähima tankla. Peame suurelt teelt ära keerama ja lootma, et seal aurudega sõites veab auto külabensukani välja. Veereme vaikselt kõrgemaid jõude appi paludes. Eemalt hakkavad paistma tuled ja ongi tankla. Süda hüppab rõõmust. Jõuame lähemale ja … bensukas on öösel kinni. Vahin nõutult tanklat ja avastan mingi kummalise masina. Tuleb välja, et tegemist on kaardimakseautomaadiga. Kuigi aparaat ei sarnane sugugi meil leiduvatega, saan siiski makse tehtud ja bensiin hakkab voolama. Tänan.

Tagasi Eestisse oli otsustanud sõita läbi Taani ja Rootsi. Teekond sealt kaudu on u 800 km lühem, kuid ma pole sugu kindel, et odavam. Praami pilet Saksamaalt Taani maksab 104 eurot. Kui ma vaatasin hämmingus piletimüüjale otsa ja laususin: „100 eurot. Olete kindel?“, siis lisas tema nagu mingit saladust jutustades: „Ei. 104 eurot.“  Praam on uhke. Suured kauplused ja restoranid aitavad 40 minutisel sõidul  kiirelt mööduda. Taani jõudes plaanime külastada kuulsat Kopenhageni Tivolit.

Enne Tivoli külastust vaatame üle ka Merineitsi. Kõik on nii, nagu arvasin. Väike kuju ei paista turistide tagant väljagi. Samas pargis on ka mitmeid teisi skulptuure, kuid neid ei vaata keegi.  Parandame selle vea ja teeme rahuliku jalutuskäigu skulptuuripargis. Tivolit pole raske leida, kuid raske on leida parkimiskohta. Kõiki liikluseeskirju rikkudes keerasin ühte parkimismajja. Olgu öeldud, et 3 tundi parkimismajas läks maksma 17 euri. Pilet Tivolisse sisenemiseks maksab 16 eur.  Taanis on muidugi kroonid, kuid omas peas rehkendasin hinnad ikka eurodeks. Tivoli on täis lilli ja rohelust. See on imekaunis park, kus pargiteede ääres on kümned eriilmelised kohvikud. Kui oled väravast sisse saanud, siis pead igal atraktsioonil vastava pileti ostma. Kui ei soovi karussellitada, siis saab seal ka niisama ringi vaadata. Vaadata on aga palju.  Suurel laval tantsuetendus, väiksemal laval jazz-ansambel. Samas kihutab ameerika raudtee vagun ootamatult üle pea.  Vaikust saab nautida akvaariumis, kus kalade keskel ujuvad ka kaks haid. Võrratu võlumaa, mida kindlasti soovitan Taani sattudes külastada.

Järgmisel päeval sõitsime üle hiiglasliku silla Taanist Rootsi. Malmöst Stockholmi on u 600 kilomeetrit. Jõudsime õigel ajal kohale, et sõita Tallinki laevale ja alustada reisi viimast etappi laevaga. Kokkuvõtvalt võib öelda, et viie päevaga jõuab teha küll  Euroopas väikese tiiru.  Saime osa ajaloost, kogesime ekstreemsusi, puhkasime ja viisime lapse tema ajutisele kodumaale.

Rein Rannap saates "Nädalalõpp Kanal2ga"

Austusest Rannapi vastu ja kontserdi suure elamuse tagajärjel panen üles kirjutise vestlusest Margna-Jõekalda ja Rannapi vahel.

Mida mäletab Rein Rannap oma reisidest?

Kristjan üritab peale väikest arutelu Rein Rannapi muusika üle , kus on põimunud klassikaline ja rock muusika, leida sobivat kujundit. „Sa oled alati siis olnud nagu nahkhiir. Pole loom, pole lind. Ma mõtlen heas mõttes“. Kristjan jätkab „Nõukogude aja välisreisid. Kui välismaale lasti, enne loeti sõnad peale, siis olid ikka nuhid kaasas. Aga kuidas muusikud või ansamblid välismaale pääsesid ja kas seal teenitu jäi neile vastavalt kvalifikatsioonipunktile või kuidas sellega oli?“

Rannap elavneb silmnähtavalt. Muidu vaoshoitud pianist saadab tervet järgnevat juttu elavalt kätega.

„Käsin hiljuti Saksamaal esinemas ja siis tuli mulle kõik meelde, kuidas tollal oli. Seesama punkt, mis Nõukogude Liidus rublades oli, võrdsustati dollariga. See oli see raha, mida sa tohtisid sellest välishonorarist endale jätta. Ülejäänud raha, mis mulle välismaal peo peale maksti, tuli ära peita ja salaja üle piiri tuua. Seda ei tohtinud isegi deklareerida, et sul see valuuta on. Järgmisel päeval pidid minema GosKontserti ja kõik raha viimase sendini lauale laduma. Endale sai jätta ainult selle punktitasu ulatuses oleva raha, aga maksti välismaal kümme korda rohkem. Mul ei olnudki see nii väike , kuskil 60 rubla kontserdi pealt, aga kui oli tegemist orkestriproovidega, siis pidi teinekord nädal aega seal koha peal olema. Väljas süüa selle eest muidugi ei olnud võimalik ja kõik tahtsid ju endale tuua midagi – magnetofoni või mõne hilbu, sest siin polnud saada. Ja mida siis tegid nõukogude artistid. Nad võtsid kohvris söögi kaasa – lihakonservid, kuivikud. Kohvrid olid triiki täis.  Peenetes hotellides siis vaadati , et keegi ei näe ja segati endale süüa kokku. Seoses sellega ma olen kuulnud paari väga head lugu. Moskva Suur Teater käis ju pikkadel reisidel, teinekord olid kuude viisi ära. Konserve ei saanud siis muidugi nii palju kaasa võtta. Mida nemad siis tegid? Nad läksid hotelli ja tualetti veeloputuspaagis keetsid kartuleid. Panid spiraali sinna sisse ja ajasid keema. See selleks, aga mis ükskord juhtus. Pariisis oli Suure Teatri etendus. Kõik olid kohal - koor, orkester, tantsijad ja lauljad, tehniline personal. Mitusada inimest. Etendus sai läbi ja kõik läksid samal ajal hotelli ja kõik nagu üks mees torkasid oma kiirkeetjad vooluvõrku, aga sellist pinget polnud kunagi maailmas enne nähtud. Paugu pealt oli terve pool Pariisi pime.“ Saatejuhid on naerust kõveras ja publik plaksutab maruliselt. Rannap muheleb ja on ilmselgelt rahul oma looga.

Kristjan jätkab tõsinedes „See kontrast on ikka väga suur. Ühel hetkel keedad kemmergus kartuleid ja siis lähed frakis lavale. Käisin vaatamas NoTeatri etendust ansamblist „Ruja“, mille kohta te olete ise kommenteerinud, et ei olnud need peod tollal nii suured midagi. Või kuidas sellega on?“.

„ Ma ei oska üldistada. Eks ta oli igal ansamblil erimoodi. Mina suhtusin rockansamblisse sama moodi nagi klassikalisesse kammeransamblisse. See oli minu tagapõhi. Ma olin näinud selliseid ansambleid töötamas, proove tegemas. Ansambel ei olnud peokoht ega sõpruskond. Mina tegin käsitsi korralikud noodid. Proovi alguses andsin igale mehele noodid kätte ja nüüd mängime.“ Rannap matkib ilmekalt noodi kirjutamist ja seejärel laiali jagamist. „Proovi alguses on täitsa jama, sest teised võtsid seda nagu suhtlemisringkonda. Hakkasid anekdoote rääkima või lugusid, mis on juhtunud nädala jooksul.“ Rannapi käed, mis õhus poognaid joonistavad, teevad üha suuremaid ringe. Kristjan ja Teet itsitavad. “Poisid, mis toimub. Me tulime siia proovi tegema“. Rannap kehastub hetkeks oma ansamblikaaslaseks ja rähmab käega “Küll jõuab, aa, kas sa seda lugu tead ..“ ja jätkab „ma mõistan , et teistel oli minuga raske, aga ma ei teadnud, et teisiti saab ka teha bandi.“

Teet Margna „Ma olen tahtnud alati küsida, et sinu tuntud väga emotsionaalne ja hingestatud esinemisviis, kas see on teadlik valik või tuleb lihtsalt nii ?“

„See tuleb täiesti iseenesest ja loomulikult ja igakord erinevalt, sest meeleolu on erinev. Muidugi ma tõstan kätt võib-olla kõrgemale kui teised, aga see tuleb sellest tundest, mis selles on. Kõige hullem lugu, mis on selle liikumisega juhtunud on, kui Ruja esines Linnahallis sellise looga nagu „Must lind“. Seal on klaverisoolo ja siiamaani mängides ma kujutan ette seda hirmsat musta lindu, kes ähvardades lendab pea kohal. Need on sellised üksikud löögid, kus kajamasin annab järelefekti vuh, vuhh, vuhhh“. Rannapi käed lendlevad pea kohal ja suuga imiteerib linnuvuhinat. „Linnahallis oli selline nõukogudeaegne ühe jalaga klaveritool. Tänapäeval ma keeldun selle peal mängimast, aga siis ei olnud valikut. See pisike tool ja mina lendlen seal ja ühel hetkel kukkusin selili maha. See ei olnud meelega tehtud. Kaotasin lihtsalt tasakaalu, olin hoos ja haiget ei saanud. Aga paljud arvavad , et see oli mul meelega tehtud."

Peeter Raudsepp- Intervjuu AjaLehes

Rakvere Teatri uus loominguline juht Peeter Raudsepp: See on suur asi, et me saame oma emakeeles lavalt  erinevaid tekste kuulda.

Arlet Palmiste

Peeter Raudsepp? Ei tea, pole kuulnud … see nimi ei ütle paljudele midagi. Teatrisõpradele aga ütleb nii mõndagi. Peeter Raudsepp on teatripedagoog, lavastaja ja vahel ka näitleja. Uuest hooajast on ta Rakvere Teatri uus loominguline juht. Rakvere Teater on oma linnas olnud alati oluline maailmapildi ja poliitika kujundaja. On ju Rakvere Teatrist tõusnud kultuuriministriks Indrek Saar, linnavolikokku Velvo Väli ja paljud teisedki on olnud ühiskondlikult aktiivsed. Kas Peeter plaanib astuda oma eelkäijate maha jäätud suurtes jalajälgedes või tallab sisse oma raja? Kust mujalt seda ikka teada saab, kui tuleb minna ja järele küsida.

Lööd siis platsi puhtaks ja tood oma repertuaari teatrisse või millised on sinu plaanid?

Ei tahaks ajakirjandusele konti hambusse anda, et uus mees tuleb, lööb platsi puhtaks ja hakkab ehitama kuldset silda Rakverest Helsingisse või kuhu iganes. Ma olen teatri loominguline juht ja repertuaari kujundamine on pikk protsess. Ma olen seda meelt , et vaataja ei pea teadma teatri köögipoolt. Tema asi  on nautida etendusi ja see kuidas need lavastused lavale saavad ei peaks teda huvitama. See on töö, mida saab teha hästi ja saab teha ka halvasti nagu igat tööd. Ma tahaks seda hästi teha. Praegu on niimoodi, et eelmise juhtkonna poolt on selle hooaja plaanid  paika pandud ja väga palju lisada sinna ei saa. Veidi ikka, aga suurem töö on tehtud. Minu kujundada jääb juba järgmine hooaeg. Sellega tuleb aga juba tegeleda ja ühtlasi annab see mulle aega uuesti selle maja tegemistesse sisse elada.

Rakvere on tubli provintslinn ja siinne teater siiski provintsi teater. Ma pean kohe ütlema, et pean väga oluliseks teatri olemasolu väikelinas selle linna kultuuripildi kujundamisel. Kas ühe teatriga linnas on nõuded repertuaarile teistsugused suurlinna omadest? Teater peab ju pakkuma midagi igale sihtrühmale.

 Iga teater saab lähtuda oma võimalustest. Me peame teadma, kus on meie piirid ja püüdma iga lavastusega neid piire veidi nihutada. Samas me ei saa hüpata üle oma varju. Me peame arvestama sellega, et etendusi antakse väga palju väljasõitudel. See paneb lavastustele teatud raamid. Samas läbimõeldud repertuaari korral saame ikkagi pakkuda publikule elamust. Meil ei ole suurte teatritega võrreldavaid võimalusi ja seda eelkõige süviti minemise osas. Arutasime just loomenõukogus ja leidsime, et teatri repertuaar peaks põhinema kahel põhilisel suunal. Esiteks klassika, sest meie teatris on  vanemaid näitlejad, kellele pole klassika vastumeelt ja kes soovivad ennast sellega proovile panna. Teiselt poolt on meil teatris ka noori näitlejaid, kes tahavad mürada. Nimetame siis neid müramisi eksperimentideks või alternatiivteatriks. Teatri repertuaar peakski kujunema selle kahe voolu vahel. Ühelt poolt hoiame klassikaga elus traditsioone ja teiselt poolt välk-ja-pauk riskiprojektidega arendame ja laiendame näitlejate ja publiku piire.

Ära pahanda, et küsin provotseerivalt. Kas sa ei karda, et võid siin provintsis manguda?

Eks ma teadsin, kuhu ma tulen, kui ma otsustasin sellel konkursil kandideerida. Ma ju alutsain Rakveres kunagi oma teatriteed. Vahepeal ma olin kümme aastat Viljandis õpetaja, olen olnud siin näitleja ja lavastaja. See keskkond ei ole mulle võõras. Praegu veel on mul Tallinnas asjad lõpetamisel ja eks aeg näitab, kuidas see elukorraldus kujunema hakkab. Praegu veel sõidan Tallinna ja Rakvere vahet.

Kas Rakvere teatri trupp vastab sinu nõudmistele või oled nagu Eesti korvpallitreener, kes tunneb, et üks pikk võiks ikka veel korvi all olla? 

Rakvere tänane trupp on väga huvitav. Veidi oleks vaja tagant tõugata, et trupp oma võimeid täiesti avaks. Sellel aastal tuli teatrisse juurde noori näitlejaid Viljandi lavakoolist ja tahaks lisaks mõned kutsuda ka oma lavaka kursuselt. Uusi nägusid tuleb juurde ja see on hea. Põhituumi on endlselt rivis , kuid Rakvere teater nõuab suuremat truppi ja see vajaks suurendamist. See on Rakvere ja teiste väiketeatrite probleem või üldse meie kultuuripoliitika probleem. Meil on näitlejaid küll, kuid paljud neist istuvad tööta Tallinnas suure teatri palga peal ja sealt neid provintsi tööle saada on raske.

Kas Eestis on teatreid äkki liiga palju või on näitlejaid liiga palju

Kuidas siis nüüd vastata …? Ühelt poolt me ei saa noortelt inimestelt võtta ära võimalust teatriharidusele. Igas põlvkonnas on võimekaid inimesi ja neile peab olema võimalus parimaks profesionaalseks teatrihariduseks, et nad tulevikus oma tööeluga hakkama saaksid. Teiselt poolt on käärid selle vahel, et kõrgkoolid pole huvitatud lõpetajate arvu vähendamisest, sest sellest sõltub nende rahastus. Neid huvitav eelkõige kvantiteet, mitte kvaliteet. Igal aastal võiks olla maksimaalselt 10 lõpetajat. Praegu on neid 15-17. 10 oleks normaalne, kuid sellise jutuga ei saa minna Tartu Ülikooli või Muusikaakadeemia juurde, sest see oleks sellisel kujul nii väike ja kulukas õpe. See ei tasuks ära, sest õpetajad tahavad ikka sama palju palka saada. Näitlejaõpe on kallis, kuna ta on puhtalt kontakttund. Kaks süsteemi, kus ühel pool on koole haldav haridusministeerium ja teisel pool teatreid haldav kultuuriministeerium, ei klapi oma vahel. Nende teed jooksevad kõrvuti mitte koos. Lisaks on meil jätkuvalt suureks probleemiks, et meil õpetatakse näitlejad ühes koolis, teoreetikuid teises koolis, tehnikuid kolmandas koolis, tantsijaid neljandas koolis, kirjamehi viiendas koolis, filmimehi kuuendas koolis ja kõige nende õppekavad ei sünkroniseeru. Me hoiaksime olulist kokku ja tõstaksime õppekvaliteeti, kui me ühtlustaksime süsteemselt  õppekavad ja suudaksime pakkuda õpet ühistel alustel. Ja seda mitte ainult ühekordsete projektidena, kus kõik on õnnelikud, et nüüd tegime midagi koos, küll see oli vägev, vaid see peab toimima püsivalt. Hetkel on õppekavad erinevate pikkustega ja erinevate eesmärkidega. See on osaliselt nõukogude aja pärand, mis on tänaseni kestnud.

Sa oled oodatud ja hinnatud lavastaja, kuid ometi läksid lavakooli õpetajaks. Mis sa arvad ütlusest, et kes ise ei oska, see hakkab õpetama?

Sellega ma päris nõus ei ole. Noore näitleja arengu jälgimine ja tema esimeste sammude juures olemine on õnnelik ja rõõmus protsess. Energia, mis tekib esimeste õnnestumistega, on väga võimas. Olen saanud koolitundidest selliseid kogemusi , mida teatri proovisaalist või ka lavalt kunagi ei saa. Noore näitleja arusaamine oma õnnestumisest on kõrvalvaatajale väga nauditav.

On sul vahel olnud skulptori tunne , kes on saanud oma kätte vormitu massi ja teeb sellest nüüd kunstiteost?

Teatriõppes on pigem oluline kannatlikus ehk see on rohkem küpsetamine. Ütled noorele näitlejale midagi ära, millest ta midagi aru ei saa. Kordad ja kordad ja vaatad ,et aasta möödudes hakkab juba taipama ja see on omaette põnev protsess. See on nagu lapse sünd, kes alguses künnid kangetel jalgadel ja saab ajaga vabadust juurde ja hakkab omadel jaldale julgemat  käima. Lihtne on noort inimest eluks ajaks ära rikkuda ja võta temalt võimalus oma armastaud tööd teha.

Eestis kemplesid mõni aeg tagasi lauluõpetajad, et milliste meetoditega tuleb tööd teha ja millistega rikub noore hääle täiesti ära. Kas näiteõpetajad ka kritiseerivad teineteist?

Mitte päris. Mul Viljandis oma kursust ei olnud, olin Komissarovi kõrval. See andis mulle võimaluse jälgida, mis on selles õppes esimesel kahel aastal olulised. Esimesed kaks aastat on näitleja õppes väga olulised. Mul on sellest siiralt kahju, et Eesti teatrikoolides on igal kursusel erinev juhendaja. Meil on Nüganeni kursus ja Toompere kursus ja nii edasi. Mitmekesisus on küll hea, kuid võetakse väga andekas lavastaja, kuid miksi ei garanteeri, et ta esimesel kursusel õpetades kõik õigesti teeb.  Kui  juhendad esimest korda ja tekib teatud arusaam, kuidas mida teha, siis saab tööaeg otsa. Vene teatrikoolides on korralised näitleja meisterlikkuse õppejõud, kes töötavad püsivalt. Mind hakkas ära tüütama see vahe tegemine, et mina olen selle õppejõu lennust ja tema on hoopis teisest lennust. Selline kunstlik konkurentsi tekitamine ja kelle kursus on parim. See lõhnab Ameerika järele.  Saan aru, et mitmekesisust on vaja, kuid õppejõud peaks tajuma neil pandud vastutust. Mulle on kohati jäänud mulje, nagu Tallinna lavakool oleks Tallinna suuremate teatrite õppestuudio, kus lavastaja juhendajana võtab tugevamad jõud oma teatrisse tööle ja teised pillutakse mööda provintsi laiali. See ei peaks niimoodi käima.

Miks noored inimesed näitlejateks pürgivad? See on ju tegelikult hull töö. Hommikul oled proovis, siis jooksed teed väikse kõrvalotsa, siis õhtul etendus ja kui on veel väljasõidu etendus, siis jõuad koja hilja öösel, et siis hommikul jälle proovis olla. Selle kõigejuures ei ole palk kõrgem Eesti keskmisest. Tervis kannatab, pereelu kannatab. Milleks?

Aga töö on huvitav.  Albert Camus ütles kunagi, et näitleja on inimene, keda huvitav võimalikult palju kogeda. Näitlejana saad kogeda väga palju erinevaid rolle ja suhteid. Näitlejana leiad lahenduse paljudele sind ajahetkes vaevavatele probleemidele ja saad läbi elada kõiki oma erinevaid salajasi kirgi, tundeid ja unistusi, mida reaalses elus kogeda pole võimalik. Ma võin mängida kurjategijaid või prostituute ja samas ka nunna. See on võimalus erinevateks kogemusteks ja erinevateks ekstreemseteks inimsuheteks. Näitleja viib publiku sinna kuhu ta ise ei julge minna ja publik järgib teda. See on imeline tunne.

Sa oled väga hinnatud ja austatud õpetaja. Vastupidiselt omaenda sõnadel õpetajat järjepidevust  otsustasid sa selle töö jätta ja tulla põhikohaga tagasi teatrisse.  Miks?

Mul sai kursus otsa ja ma tundsin, et neid muutusi, mida ma sooviksin ellu viia, hetkel teha ei saa. Teiseks on vaja ka endale vaheldust. Ma sain kooli kõrvalt liiga vähe lavastada ja side teatriga hakkas kaduma.

Eestlased on väga teatrilembene rahvas. Käisin kunagi maailmas rahvaarvult kuuendas riigis, Filipiinidel, kus on üks teater. Meil on teatrid igas linnas ja kõik nad on rahvast täis. Oled sa mõelnud, mis vägi eestlasi teatrisse ajab?

Olen ikka mõelnud. See on minu meelest mingitpidi religiooni aseaine. Meil  ei ole ajaloolistel põhjustel tugevat religioosset traditsiooni, kuid rahval peab olema mingi kokkusaamise koht, kus samaaegselt tegeletakse mingi rituaaliga ja toimib mingi vaimne pingutus. See on vaimne nauding, mida sa üksi kodus ei saa. Selle vajaduse rahuldamine on koondunud teatrisse. Lisaks muidugi rahvusliku traditsiooni ja keele hoidmine. See on suur asi, et me saame oma emakeeles lavalt  tekste kuulda. Me oleme ajaliselt nii lähedal ajale, kus seda kõike ei olnud. Keegi räägib väärikalt ja kaunikõlaliselt avalikult eesti keeles , sellel on mingi religioosne mõõde.

Lavastajana loed sa kindlasti ohtralt näidendeid. Mis peab ühes näidendis olema, et sa ta teistest eraldi tõstad ja otsustad teatrilavale panna?

Viimastel aastatel olen ma saanud näidendite lugemisest palju suuremaid elamusi, kui teatrilavalt näidendeid nähes. Näidendis peab olema midagi sellist, mis mind isiklikult sellel hetkel puudub. Ta peab vastama nendele küsimustele, mis mind hetkel vaevavad. Meelierutavas näidendis peab olema mingi hetk, kus sa saad aru, et autoril on olnud elus sama probleem. Kui samal ajal on mul silme ees ka sobivad näitlejad, siis nii need otsused lavastuseks toimuvad. Ma pettun viimasel ajal tihti teatris. Siis ma analüüsin, et miks ma pettusin ja mida ma siis tahaksin laval näha. See on egoistlik, kuid selle võrra ausam, sest ma teen teatrit, mida ma ise tahaksin lavalt näha. Ma tean küll, mis publikule peale läheb. Ma tean seda, kuid ma ei taha publikule pakkuda seda, mida ma ise teha ei taha. Ma olen ajaga küll leplikumaks muutund ja püüdnud enda sees aru saada, et mida inimene otsib äärmiselt halvast etendusest ja mida see temaga siis teeb. Ma olen aru saanud, et paljud ei käi teatris etendust vaatamas, vaid käivad näitlejaid vaatamas. Mul oli üks huvitav kogemus, kui ma tegin sellel kevadel Vene Draamateatris ühe lavastuse. Käisin teatris teatri erinevaid etendusi vaatamas. Etendused olid keskpärased, kuid rahvas naeris ja aplodeeris. Ma mõistsin, siis , et need näitlejad on osakesed publiku eluteest. Publik on nendega koos kasvanud, näinud neid noortena ja sellepärast antakse neile palju andeks. Näitlejad elavad publiku eest põnevaid sündmusi läbi. Inimene elab koos selle näitlejaga ja kui siis veel näitleja suudab teda üllatada millegi ´uuega, siis ongi ta juba võlutud.

Mis sind elus rõõmustab?

Ma olen ikka raamatuinimene. Mind väga rõõmustab, kui ma lugedes avastan oma probleemidele täpseid sõnastusi ja lahendusi. See aitab minu sees olevaid küsimusi ja tundeid täpsemalt teistega jagada. See on hea tunne. See aitab ühes vaimses ruumis olla teistega koos ühises vaimses suhtluses. See ongi teatri võlu.

Aga mis sind laiemalt tänases päevas häirib?

Tigedust on Eesti väga palju.  Mulle on jäänud tunne, et paljud elavad siin Ameerika mentaliteedi järgi. Pidev konkurentsis olemine, selline darvinistlik olelusvõitlus. Põhjamaades on sellest ammu aru saadud, et see ei anna seda tulemust, mida taga ajame. See on nagu võidujooks, et kui keegi jookseb kiiremini, siis läheb ühiskonnal paremini. Ei lähe ju. See on inimressursi tohutu raiskamine. Kohutavalt ebaõiglane on kui laps jääb sõltuma sellest, millisesse peresse ta sünnib ja kui ühiskond ei tule talle siis vastu ja ei vabasta teda sellest sõltuvusest.  Võime ju ühiskondlikult tähtsustada perekonda, kuid eelkõige on tähtis indiviid ja siin ei saa eluks ajaks jääda sõltuma sellest, kuhu sa sündinud oled.

Siin peaks olema kool selleks äratajaks, kes tunneb andeka lapse ära ja pakub talle siis temale võimalusi arenguks.

Koolidega on teised mured. Koolides tuleks ära kaotada igasugu edetabelid. Siin on hea Soomet näiteks tuua. Soomes ei muretse keegi, et kus tema laps õpib, sest kõigi koolide tase on ühtlaselt kõrge. Aga kõrge on ta selle pärast, et 20 aastat on vaeva nähtud, et väärtustada õpetajaametit. Soomes on õpetaja elukutse väga prestiižne. Noored mehed pürgivad ülikooli astudes algklasside õpetajateks. Sellega käib kaasas ka see, et kui sa koolitad välja head õpetajad, siis antakse neile  vabadus. Õpetajat usaldatakse. See hariduseime ongi vabaduses, mis õpetajatele antakse. Meil valmistatakse kõik ette selleks, et sa oleks pidevalt parim. Milleks? Laps ei pea olema algklassides võitluses, ta peab mängima, ta peab sotsiaalselt suhtlema ja selle läbi arenema. Algklassides Soomes hindeid ei panda. Seal ei looda koheselt kunstlikke vaheseinu. Teisalt võib küsida, et kui te midagi ei hinda, siis kuidas see süsteem laiali ei lagune. Kuid ülemaailmsete Pisa testides on soomlased alati esimese kolme hulgas. Kogu maailm vaatab ja ei mõista, kuidas sellise vabadusega saab saavutada nii häid tulemusi.

Avad äkki enda vaba aja tegevusi. Mida sulle meeldib teha?

Kunagi tegelesin aktiivselt kujutava kunstiga, kuid see on jäänud viimasel ajal tahaplaanile. Aga minu päevade väga vajalik osa on tervisejooks. See aitab hoida keha toonuses ja korrastada laokil mõtted. See on küll harrastus, mida oluliseks pean ja neli korda nädalas vähemalt ette võtan.

Lõpetuseks. Millal näeb Rakvere Teatris sinu esimest lavastust?

Seoses Eesti Vabariik 100 projektiga valmistavad Eesti teatrid koos loositud partneriga ette ühe kümnendi vabariigi ajaloost. Meil koos tantsuteater Fine5 sattusid loosi tahtel 90-ndad. Kevadeks kirjutab Urmas Lennuk näidendi tööpealkirjaga „Joonase lähetamind“ . See põhineb vanal komöödial „Miks Jeppe joob?“. Sellest peaks tulema selline lõbusa satiiriga lugu tollest ajast ehk ühe külajoodiku tõus ja langus 90ndatel. Lavastus peaks välja tulema kuskil aprillis.