MAAELU PASK JA PÄIKE

Viimasel ajal kiputakse ikka rääkima barjäärist maa ja linna vahel või maa ja linna inimeste vahel. Kõige enam tekitavad seda barjääri muidugi rääkijad ise. Milles see barjäär siis seisneb?

Tean lugusid, kus noor naine autoga pidi maale külla sõitma, kuid linna piirilt helistas, et tema enam edasi ei julge tulla – tänavavalgustus kustus ja kõik on nii pime. Linnainimesed tulevad maale ja on üllatunud, et meil on siin ka kiire internetiühendus või et meil on täiesti normaalse palgaga töökohad olemas jne. Kehvakene infovahetus ja maaelust teavitamine on üheks kõige suuremaks piduriks kogu maaelu arengule. Pilt, mis luuakse sopalehtede stiilis maaelust on minule imelik kõrvalt vaadata. Maaelu romantikaks peetakse näiteks seda, et mehed poe taga õlut rüüpavad või kõrtsis teineteisel ninasid veriseks lüüakse. Ometigi räägivad faktid teist keelt – maal on elu palju turvalisem ja ka neid väheseid pahategusid, mis statistikas kajastatakse, saadavad korda enamasti linnast tulnud turistid. Samuti väidan kindlalt, et enesega mitte toime tulevaid ja asotsiaalseid inimesi on linnades kordades rohkem.  Miks siis tegelike linna probleeme maaga seostatakse? Huvitav, kurb ja tülgastav oli kõrvalt vaadata meediakajastusi, mis ilmusid Aravete kohta mõned aastad tagasi, kui saime rohkelt tähelepanu seoses ohvriterohke liiklusõnnetuse ja veeuputusega. Telekaamera oli välja otsinud kõige koledamad nurgatagused ja kõige räpasema mehikese, kes pealegi polnud veel kohalik. Mulje, mis loodi oligi selline, et see on asula, kus kõik on viinamaiad või rullnokkadega kihutajad. Näidatud vennikesed on teinekord küll tüütult domineerivad, kuid nad ei ole kindlasti enamuses. Miks arvatakse, et müüb räpane ja kole ja kuidas sellise meedia kasutajale selgeks teha, et reaalsus on hoopis teine? Nii tekibki võltskujutlus maaelust, mis on nagu filmist "Sõrmuste isand" orkide riik ja kuhu normaalne inimene ei lähe (ega Frodogi poleks läinud, kuid asjaolud sundisid). 

Kas selliste kajastustega rahuldavad noored maalt lahkunud ajakirjaniku hakatised oma kibestumist?

Kuidas viia see pilt, mida mina olen Eestimaad läbi sõites näinud, küladest kõigi teisteni? Õnneks on siiski küllalt valgustatuid inimesi, kes on näinud maaelu tõelist nägu ja on juba maale tagasi kolinud või siis vähemalt omavad tugevat sidet maaga. Eestimaal ringi sõites olen näinud võrratuid kogukondi, kus on tehtud väga suuri asju, ohverdatud oma aega ja raha külaelu arendamiseks. Valminud on külamajad ja külaplatsid, toimuvad suuremad ja väiksemad traditsioonidega üritused. Küla toimib suure sotsiaalse perena, kus vajadusel abistatakse teineteist ja on loodud vajadusest lähtuvalt ühiste eesmärkide saavutamiseks ka ühiseid ettevõtmisi (Lõuna-Eestis avatud kool, päästekomandod, korrakaitseüksused, merepäästeüksused, sotsiaalkeskused, noorteklubid jne). Sarnaseid näiteid on tohutult palju. Ei tasu tekitada endale võltskujutlust läbi võõraste silmade, sest oma silm on kuningas.  Eestis on hetkel 4437 küla, mõnest ikka leiate vahel aega läbi astuda.

Eestlane oma olemuselt maainimene ja tõelist õnne ja rahulolu leiab siiski vaid koos tugevas seotuses maaga. Otsigem endas see argihalluse alla mattunud õnneseeme üles. Tulge maale ja olgem tigeduse ja kadeduseta lihtsalt õnnelikud.

Mina juba ammu ei kujuta ette, et suudaksin enam elada linnas. Eile käisime perega külateel jalutamas, mitte ühtegi autot ei tulnud vastu, selle eest aga nägime jänest ja luiki.

KULTUURITÖÖTAJA KUI IMELOOM

Novembris toimunud Järva kultuurikonverents andis suurepäerase ülevaate, sellest , mis meie maakonnas toimub kultuurivallas, kes siin töötavad ja kuidas see valdkonna töökorraldus on lahendatud erinevates omavalitsustes. Seis on väga kirju. See pani mind mõtlema ja arutlema, et milline peaks olema üks kultuuriasutus ja milline peaks olema kultuuritöötaja roll ühes omavalitsus, veel täpsemalt ühes külas.

Kas kultuuritöötaja on üldse ühes omavalitsuse vajalik?

Kultuuritöötajateks loetakse kultuurimajade, raamatukogude, muuseumide töötajaid ja kõikvõimalike huvijuhte.Reeglina hoiab neid asju omavahel toimimas ühes omavalitsuses kultuurinõunik või seatud ametnik (rahvamaja juhataja, kultuurikomisjoni esimees). Kolm aastat tagasi toimunud Üleriikliku Rahvamajade konverentsi eel tehtud küsitlus uuris, kes on meie kultuurijuhid. Sealt saadud vastused andsid jahmatava vastuse. Ligi 4/5 neist on naised, enamus neist üle 50 aasta vanad ja ilma erialalise hariduseta. Kõige üllatavam oli veel see, et umbes veerand ei näinud vajadust ja põhjust ennast ka erialaliselt täiendada. Kas kultuuritöötajat valitaksegi nii, et sina oled meil kooliajal tubli olnud ja alati pidusid korraldanud, kuigi oled nüüd 20 aastat lüpsja olnud, aga tule meile ikka kultuurijuhiks? Kui tähtis on see otsus, et seda nii kergekäeliselt teha?

Hiljuti maakonna kultuuritöötajatele tehtud koolitusel palusin kõigil kirjutada 3 omadust, mis peaks olema ühel kultuuritöötajal. Enamus kirjutas sinna inimese iseloomuga seotud omadusi – energiline, heatahtlik, rõõmus, abivalmis jne. Neid lugedes jäi kultuuritöötajast mulje kui imeinimesest. Vähem pöörati tähelepanu tema erialalistele oskustele. Märgiti, et ta peab olema mitmekülgne. Kultuurtöötaja peab tundma tehnikat, tegema kerget remonti, ehitama vajadusel dekorastioone, reklaamima, kujundama saali, peale seda ka ise laulma, tantsima ja pidu juhtima jne. Tule taevas appi, sellist inimest , kes seda kõike oskaks ja rahuldavalt ellu viiks, nii et keegi ei leiaks põhjust nuriseda, pole olemas. Avalikkusele suunatud inimesena, on ta aga pidevalt kõigil silme ees ja kritiseerida. Seega peab tal olema veel ka paks nahk kriitikale ja nagu eespool oli lugeda siis ikka kogu aeg rõõmus meel. Kas see ei jäta siis kultuuritöötajast veidi kohtlast muljet, sa õiendad temaga, aga tema naeratab vastu. Eks sellepärast kulturnikuid ka hulludeks tagaselja hüütakse.

Minu jaoks ei ole toimiv kultuuritöö mitte eelkõige füüsiline vaid just vaimne. Plaane ellu viia võivad paljud, aga silma torkavad just erilised ideed ja nende väljamõtlemine ei õnnestu sugugi igaühel. Ka inimeste ärarääkimine, et nad ühest või teisest asjast oma vabast ajast osa võtaksid nõuab vaimujõudu. Ajakirja Geo poole aasta tagusest numbrist võis lugeda, kuidas liigub inimese mõte ja milliseid kanaleid selleks kasutatakse. Inimese ajutegevus on mitmetasandliline, seda sellepärast, et vaimne töö on palju energiamahukam inimese jaoks. Kui me peaks iga liigutuse peale mõtlema, siis oleks lõunaks meie akud tühjad. Nii on meie füüsiline liikumine alateadlik, aga mõtete liigutamine täiesti teadlik ja võtab inimeselt kordi rohkem energiat kui kraavikaevamine. Ometigi, kõigi nende omaduste juures, mis peab kultuuritöötajal olema, kogu selle energia juures, mida ta ma töös kasutab, on ta üks kõige madalapalgalisemaid. Sest materialistide arvates ei ole ju oluline, kes neid tühikargajaid kamandab, tulu nad ei too ju nagunii mittemingisugust. Aga kas, see on ikka pärasi nii?

Kui ühe küla üldine kultuurituse tase on kõrge, siis see küla elab hästi. Ta saab endaga hakkama. Lihtsatest asjadest võib sõltuda inimese elu. Äärmuslik näide aga seda selgem. Kui inimesed on harjunud teienteiesele tere ütlema, naistele uksi avama, autoga mööda sõites porilombi kõrval hoogu maha võtma, siis sellel, kes on kodunt välja astunud, et mina metsa ja nöör kael siduda, sest tal pole tööd, ta ei saa endaga hakkam, tal on sõbrad kadunud. Kui nüüd teda teretatakse, küsitakse kuidas tal läheb, tuntakse huvi oma naabri vastu, võib tal see soov üle minna. Näide on äärmuslik, kuid kui inimesete sisemine kultuur on see, mis hoiab ühe küla elujõulisena ja elujõulist küla sooviks endale iga omavalitsus. Seega kultuuritöötaja roll rahva sisemise kultuuri ja harituse tõstmisel on äärmiselt oluline. Loomulikult ei tee seda tööd vaid kultuuritöötaja vaid ka kool ja kodu, aga siiski tähtsat osa selles mängib kindlasti. Kultuuritöötajal on omas kogukonnas mission, mida peab kandma. See on ka oma teadmiste ja kogemuste avatud jagamine kõigiga. Seega ilma laia silmaringita, hariduseta ja ilma tulevikku suunatud tegevuskavata kultuuritöötaja ei ole tõesti vajalik ühele omavalitsusele. Ma seon siin üheks kultuuriasutuse ja juhataja, sest tihti nad on ühte nägu. Kultuuritöötaja töö ei ole vaid ruumide soe hoidmine ja kord kuus pidude korraldamine koos rohke söögi ja joogiga. See on midagi palju enamat, midagi mida ei theta päeva või isegi aastaga. Kui vanemad ei hooli, sellest, et külastada raamatukogu, muuseumi või kultuurimaja, siis tuleb tegeleda lastega, et 20 aasta pärast siiski oleksid meil need inimesed, kelledel vaim on terve ja olemas tahe, midagi ka ise teha väljaspool oma igapäevaseid kohustusi. Traditsioonid tekivad aga nende elujõulisust näitab aeg.              

Kui rahvas ei taha traditsioone hoida, ei saa üks kulturnik ka seda teha. Kultuuriline eneseväljendus on üks võimalusi oma elu sisustamisel. Kui rahval pole midagi väljendada, kui aeg on röövinud viimasegi huvi isetegemise vastu, siis ei saa ka kultuuritöötaja midagi teha. Kerge on süüdistada üht kulturnikut, et miks midagi ei toimu, aga seni kuni suurim huvi kultuuri vastu seisnebki sellistes süüdistustes, siis niikaua ei juhtu ka midagi, kuni rahvas ei leia oma seest vajadust ennast vaimselt harida või ennast emotsioonidega rikastada. See on aastatepikkune järjepidev protsess, mis hoiab rahva isetegemise juures, kui see ahel on katkenud, saab seda taaastada, aga mitte kungi enam sellisena. Kui peres põlvest põlve antakse edasi nt. Tantsuhuvi, siis see säilib ja areneb, sest seda suurem on see ejalooline pagas, lood, mida jutuustavad vanaemad, mida neile on jutustanud nende vanaemad. Kui neid lugusid pole võib asi sündida uuesti, kuid mitte kunagi sellisena nagu varem. Seepärast ei saa ma aru ka õhkamistest, et küll vanasti olid toredad peod ja kuidas vanasti oli palju taidlejaid. Seda ei tule enam kunagi. Ma küsiks vastu, et miks te lasite sellel hääbuda, miks te katkestasite oma traditsioonid. Ainult rahvas saab hoida ja edasi traditsioone. Seepärast tekib küsimus, et kas meie üldlaulupidude süsteem on antud hetkel õige, kus paljud kollektiivid heidetakse kõrvale ja pidu on kunstiliselt kõrgele aetud, kus rahva rõõmus kaasatus on saanud vaevaga õpitud kavadeks ja konkursiks, mida sugugi kõik ei läbi. Millisest traditsioonide hoidmisest me räägime, kui paljud kõrval jäetud lõpetavad isetegemise, kuna nad pole piisavalt head, et milleks siis üldse teha. Aga see pole ju isetegemise eesmärk. Oluline ongi ise teha, hästi või halvasti pole seejuures oluline. Müts maha nende ees, kes peale rasket tööpäeva tulevad pere kõrvalt välja ja teevad midagi , mis nende südant rõõmustab. Loomulikult on hea, kui iga kollektiiv areneb ja astub same edasi, sest see on hea osalejatele endile, seada kõrgemaid eesmärke, see hoiab tahte tugeva.   

Rattaga läbi koduvalla - Ambla

RATTAGA LÄBI VALLA

2014.a veebruaris käisin põlveoperatsioonil ja arst ütles mulle hiljem, et kui tahan mõnda aega veel ilma kunstpõlvedeta käia ja siis on minu spordialad ujumine ja rattasõit. Ujumisega on Aravetel raskusi, aga rattaga saab küll sõita. Võtsin arsti soovitust tõsiselt ja otsustasin väntama hakata, et sõit oleks põnevam, seadsin endale erinevaid eesmärke. Üheks oli sõita läbi kõik Ambla valla avalikud teed. Sellel oli lisaks tervisele ka teine põhjus. Olin koostamas Ambla valla raamatut, mida sai peamiselt tehtud raamatukogus ja arhiivides istudes. Oma silmaga olid paljud kohad nägemata. Nii tundus hea ideena tervislike eluviise harrastades tutvuda vallaga. Ambla vallas on kokku 154 km avalikke teid, aga ega neid järjest läbi sõita saanud.  Võtsin kaardi ette ja läbi suve vedasin jooni nendele teedele, kus ma juba sõitnud olin. Pean kohe ausalt ära ütlema, et päris kõike teid ma siiski läbi ei sõitnud ja Reineveres jäid mõned lõigud läbimata.

Nendel sõitudel oli aega mõtiskleda ja vaadelda. Esiteks pean ütlema, et rattaga sõites näeb oluliselt rohkem, kui autoga sõites. Teiseks on ratta seljast kergem maha tulla, kui tee ääres midagi huvitavat oli. Proovige järgi ja sellest võib saada haigus, mis sunnib teid üha uuesti teele minema. Ambla vallas on rohkem vaatamisväärsusi või huviväärsusi, kui paljud meist teavad. Meie külade keskused , kui teha väike kodune eeltöö, on kõik täis põneva ajalooga kohti ja hooneid. Enamus neist ei ole tähistatud ja seal toimunud sündmused unustatud. Ambla valla raamatusse on päris paljud unustatud lood kirja pandud. Võtke raamat kätte ja tehke samuti vallas unustamatu ringsõit.

Rattaga võib Ambla vallas julgelt sõita. Lahtisi koeri ei ole. Käravetelt Aniste poole on küll ühes aiata hoovis suured koerad, kuid neil on vist elektritara. Igaks juhuks lisasin siiski alati hoogu, kui majast möödusin. Rohkem hirmu ei pidanud kordagi tundma. Ka liiklusohutuse mõttes oli turvaline sõita. Liiklustihedus meie kõrvalteedel on väike.  Samuti on Ambla valla kruusateed päris heas seisus ja häirivaid munakivi või porilompe polnud samuti. Kui millegi kallal norida, siis võiks Ambla valla teed rattasõitja jaoks olla eripärasemad ehk võiks olla enam künkaid, erinevaid pinnareljeefe ja metsateid, mis praktiliselt puuduvad.

Kui vaadata meie valda külalise pilgu läbi, siis on samuti mitmeid asju , mis kohe silma torkavad. Meie vallas on siiski päris palju tühjana seisvaid maju. Paljudes neist on veel ka mööbel sees, kui puuduvad igasugu elumärgid. Need ei ole ainult elumajad, vaid ka aidad, küünid ja muud kõrvalhooned. Kahju on tühjana seisvatest hoonetest, kui veel rohkem kahju on seal leiduvatest esemetest. Inimesed ei mõista esemete väärtusi ja nii lastakse kaduda tükikesel ajalool. Siin juures paneks inimestele südametele, et mõelge hoolega, enne kui midagi vana ja ajaloolist prügikasti või lõkkesse viskate. Teine pool selle teema juures, mida ma ei mõista on eraomandi puudutamatus. Pooldan seda täiesti, aga kui omanik temale kuuluvatest väärtustest ei hooli, laseb neil laguneda või kaduda, kas siis ei võiks olla üldsusel või kohalikul omavalitsusel ajaloo säilitamise huvides kasulikum need varad üle võtta. Muidugi on see tundlik teema, kuid sama tundlik on ka meie ühise pärandi hävimine hoolimatuse tõttu.

Teine tähelepanek on viitade, siltide, infotahvlite jne kohta. Neid küll on vallas, kuid neid on vähe. Infotahvlid võiks asuda kõigi olulisemate huviväärtuste juures.  Samuti peaks olema teed sinna tähistatud. Samas kui kuhugi juba inimesi kutsume, siis peab seal olema ka midagi vaadata ja sealne ümbrus korras. Üldise korrashoiuga on samuti probleeme. Teeäärsetes  metsades on päris palju väikesi prügihunnikuid. Väiksematel teedel pressib kohati võsa teele, mis takistab vaadet ja teeb liiklemise ohtlikuks. Neid kohti pole küll palju, kuid ometi võiks nad kõrvaldada.

Lõpetuseks. Elage tervislikult ja vaadake oma koduvallas avatud silmade ja südamega ringi ja kindlasti leiate sada põhjust, miks just Ambla vallas on kõige parem elada!