DEBATI PIDAMISEST

Külastasin loengut, kus lektor muude mõtete seas ütles, et debatt ei ole võitlus oma tõdede eest vaid ühiselt parima lahenduse leidmine. Ma sain korraga valgustatud. Lihtne lause avas minus uue vaatenurga, kuid samas tekkis küsimus – kuidas nimetada siis seda protsessi, mis toimub meie ühiskonnas, perekonnas ja ka meis enestes.

Jäin mõtlema debatile laiemalt. Debatt ei ole vaid poliitikute punnpõskne vahutamine tele-ekraanil või raadioeetris. Me peame debatti iga päev – kodus, tööl, tänaval, isegi iseeneses.

Muidugi on meil kõigil omad tõed ja nägemused, kuidas peaks asju korraldama või muresid lahendama. Arusaadavalt erinevad seisukohad põrkuvad. Ma ei tea, kust on tulnud arvamine, et enese seisukohtade kohendamine laiema kandepinna nimel, on inimesele nõrkuse tunnuseks. Poliitikutele heidetakse seda tihti ette, et nad taganesid oma sõnadest. Minu meelest on see pigem tugevuseks, kui inimene suudab enese seisukohti üldise kokkulepe nimele kohandada. Traadikimp on palju tugevam, kui iga üksik traat seal sees.

Meie tänaste poliitikute debatikultuur on väga madal. Kunagi vaatasin minagi teleekraanilt erinevaid debatisaateid, kuid juba ammu ei ole mõtet seda enam teha. Mul on isegi teleka ees istudes tunne, et nägu on oponendi pritsivast tatist märg. Aga alghariduse puudumist ongi raske varjata, sest sisemine tühjus paneb hääle kõmisema ja argumentide puudumisel antakse voli kätele. Haritud ja kogemustega inimesed, kelle sõnadel võiks olla ühiskonnas kaalu, ei taha end kulutada närvesöövates aruteludes ja nii saab matslikus lumepallina veeredes vaid hoogu juurde. Määravaks ei saa ühiskondlik heaolu, vaid isiklikud hüved ja soovid, mille olulisust saab mõõta vaid kisaga.

Kõige enam pidi närvitsejat solvama, kui vastaspool jääb rahulikuna enesekindlaks. Tark inimene hoiab suu kinni teades, et tema arvamus ei ole alati ainuõige ja on olemas veel teisigi seiskukohti. Rumal karjub kõvasti mõistmata teisi ja pidades vaid iseennast ainuõigeks. See rumaluse lumepall tuleks pidama saada.

Enne laiemasse debatti asumist peaks iga inimene pidama debatti endas. Samal koolitusel, mida algul mainisin, kirjeldas lektor küsimuste püstitamise tähtsust. Küsides õigeid küsimusi vastavad küsimused ise ja vastust pole tihti vajagi. Inimesed peaksid palju rohkem võtma aega mõtlemisele ja mõtestamisele. Meil tormatakse kohe tegutsema ja nii võib juhtuda, et jäetakse paljud olulised detailid tähelepanuta.

Meenub Aleksander Suumani luuletus “Üks , kes tõstis kaste küsis/Kuhu trügid?/ Kas sa ei näe – / Siin käib töö?/ Küsisin talt sedasama./ Ta pani kasti maha. Hingeldas./ Jalutasin pingsalt edasi.” Mõtlemine pole laiskus. Mõtlemine on väga raske ja isegi kurnav. Kurnavam, kui mistahes füüsiline tegevus, sest mõtlemisega ei kaasne tihtipeale käega katsutavat ja silmaga nähtavat tulemust. Rahulolu tehtust aga toidab keha adranaliigia, mis peletab väsimuse. Seepärast tõstame debatti pidades häält, sest siis on tunne, et me teeme midagi. Kuigi eesmärgiks on hoopis ühistele probleemidele lahenduste leidmine. Seega enne asumist poliitilise debati kallale tuleb inimesel pidada debatt enese sees.

Ma olen korra osalenud karjumise võistlustel, kus võitja selgus karjumise detsipillide järgi. Jäin teiseks. Kas see annab mulle hea eelise poliitikasse minemiseks. Sõnumit pole, kuid kisa on kõva.

Laua taga istuvaid ja mõtlevaid inimesi on igav vaadata. Andrei Zevakin ei tee sotsiaalmeedias muud , kuid vaatab teiste videosid ja reageerib neile, annab mõtlemisele emotsiooni. Ja see video video vaatamisest on ülipopulaarne. Mõtlemine pole glamuurne ja ei too inimesele jälgijaid juurde. Küll aga itsitamine, rühitsemine ja ropendamine. Mõtlev inimene on põlatud seal kus võimutseb nürimeelsus. Ühiskonna kangelaseks pole mitte inimene ise oma murede ja rõõmudega, vaid meedias loodud kuvand ühiskonnale sobivast inimesest.

Minu jaoks on A.H.Tammsaare “Tõde ja õigus” satiiriline teos, mis naeruvääristab eestlase nüridust, kes vaid füüsilises töös näeb ja leiab oma õnne. Nõukogude ajal tehti füüsilisest tööst kultus, kus paremaid premeeriti töökangelaste aunimedega. Mõtelda polnud vaja, sest seda tegi tööliste eest kompartei juhtkond. Nüüd võivad inimesed vabalt mõelda ja ka öelda. Kuid öelda tuleb siis, kui sul on midagi öelda. Sisemine tühjus paneb hääle kõmisema.

Debatt ei ole võitlus oma tõdede eest vaid ühiselt parima lahenduse leidmine. Aeg oleks pidada päriselt debatti, et leida ühiselt parimad lahendused. Põhjust ju oleks. Lõpetuseks veel üks Aleksander Suumani luuletus: “Joonistasin metsa/ Ja metsa kohale päikese/ Inimesed ütlesid,/ See on hommik./ Keegi ei öelnud : õhtu.”

Lootus, et kõik läheb paremaks, on inimesele omane. Peab minema.

Maroko kuurort Agadir

 Nullus enim locu sine genio est. Servius (tõlk – Igal paigal on oma vaim. Servius)

4.novembril startis Riiast esimene Riia-Agadir (Maroko) regulaarlennuliin. Kell 8 hommikul hakkasid sellel puhul terminalis trummid põrisema ja reisijatele pakuti torti. Agadiris maandudes võeti lennuk traditsiooniliselt vastu veeväravatega, mille tarvis olid kohale tulnud suured tuletõrjeautod. Sellist vastuvõttu ei olnud mina veel varem kogenud. Lennukist väljudes mürtsus orkester ja taas pakkuid rahvariietes härrasmehed juua ja süüa. Harju või VIPiks olemisega ära.

Maroko asub Aafrika loodenurgas olles üle Gibraltari väina Hispaaniast peaaegu palja silmaga näha. Agadir on Maroko tuntuim kuurortlinn otse Altlandi ookeani kaldal riigi lõuna otsas. Hetkel elab linnas u 200 000 inimest. Kes neid päris täpselt teab? Pooled elanikest on berberid, pooled araablased. Nii kõneldakse riigis ja ka Agadiris peamiselt berberi ja araabia keelt, endiste aegade jäljena ka prantsuse keelt.

Turism on linna jaoks oluline majandusharu ja 8 km pikkune puhta liivaga rannaäär on täis kümneid hotelle. Ranna äärel kulgeb kaunis promenaad, kus kohvikuid on siiski vaid mõned üksikud. See on veidi harjumatu, aga kuna kohalik elanikkond alkoholi ei tarbi ja hinnadki kohvikutes on neile üle jõu, siis on ka arusaadav, miks kohvikuid nii vähe on. Vahepõikena olgu mainitud, et keskmine palk Agadiris on u 300 eur. Toidu ja muud hinnad on aga võrreldavad meie hindadega. Ausalt öeldes, et saanudki päris täpselt aru, kuidas nad seal ära elavad.

Kõik kohalikud, kellega kokku puutusin, olgu siis hotellis, kohvikus või mujal, olid äärmiselt sõbralikud. Egiptuses nähtud kauplejate pealetükkivust seal ei kohanud. Söögid olid kõikjal väga head ja pettumust ei pidanud ma kordagi kogema. Lisaks armastavad kohalikud teenindajad nalja ja väikseid vimkasid visata. Ühes kohvikus soovis Triinu kasutada WC-d. Kelner vaatas talle kurva näoga otsa ja ulatas siis väikse ämbri ja paberi sõnades, et neil käiakse üle tee jäätiseputka taga. Triinu jäi teda suurte silmadega vaatama. Mees hakkas aga naerma ja juhatas ta tualetti. Meil ja neil kindlasti ka oli terveks päevaks hea tuju. Samas uurisin, et miks kallavad marokolased tassi teed kannu kõrgel õhus hoides. Mulle selgitati, et nõnda tulevad tee sisse väiksed mullid, mis toovad maitse paremini välja.

Suur osa puhkusest möödus rannas. Vesi on Agadiris aastaringselt soe ja kõrged lained veerevad rannale. Lustimist lainetes oli palju. Kohalikel oli kombeks õhtuti ja nädalavahetusel tulla oma toolide, laua, pillide, söökide, jookide, pliitide, pallide, sirmide jne randa ja lüüa üles perekondlik laager. Samuti tehti rannas päris palju sporti. Rannal kogunesid jalgpalli mängima mehed poisikestest vanameesteni, naised liigutasid enda samal ajal rannatrenazööridel, nende vahel võis näha ka jooksjaid.

Üleliia palju Agadiris just vaatamisväärsusi ei ole, kuid midagi ikka. Enim jäi meelde Crocopark, kus elas vist oma paarsada krokodilli. Lisaks oli pargis eraldi aed iguaanidele, varaanidele ja kilpkonnadele, kes vabalt külastajate vahel uhkes kaktuseaias liikusid.

Agadiris toimus 1960 aastal maavärin, mis hävitas 70% linnast ja milles hukkus u 15000 inimest. Seepärast puudub seal vanalinn oma algsel kujul. Huviliste jaoks on ehitatud üks osa endisaegsest vanalinnast ehk La Medina Itaalia arhitekt Coco Polizzi poolt 1992.a uuesti samasugusena üles. Kollaste liivakivist majade vahel kulgevad täpselt sellised kitsad tänavad, nagu kõik olema idamaistes muinasjutufilmides näinud. Jalutuskäik selles muuseum-linnas viib mõtted uitama ammustele aegadele. Samuti pakkuvad linnas vaheldust imekaunid pargid. Need roheluse oaasid on vahelduseks kõrbesse rajatud linnale. Olhao pargi veerel asuvad muuseumid – berberi muuseum, mis on kahjuks kinni, ja kunstimuuseum, mis annab kohalikust kaasaegsest ja ka traditsioonilisest maalikunstist väga hea ülevaate.

Agadiri rahvas on uhke argaaniaõli üle, mida toodetakse vaid seal piirkonnas kasvavatest viljadest. Argaaniapuu võib elada kuni 250 aastaseks. Kuulsad on pildid kitsedest, kes puu otsas osavalt turnides lehti söövad. Need on pärit just Agadiri ümbrusest, kus kohalikel kitsedel pole kuivaperioodil tihti peale pikkade teravate okastega argaaniapuu lehtede midagi süüa. Pähklite kogumine ja koorimine toimub kõik käsitsi. Endistel aegadel pressiti ka õli käisitsi, aga tänapäeval käib see töö juba masinatega. Satume argaania-festivalile. Õieti polegi see festival, vaid üks tubane tutvustus argaaniaõli tootmisest ja väärtustest. Saame teada, et õige õli nahale määrides ei haise ja imbub kiirelt sisse. Õlil on tõesti palju väärtuslikke omadusi ja nii tõesti leidub turul hulga koopiad. Seega argaaniaõli tuleks kasutada, kuid kasu on vaid originaalist.

Agadiri taga kõrgub Atlase mäeahelik. Rendime auto ja sõidame linnast välja tutvuma kohaliku looduse ja inimestega. Mägede vahele peitunud Paradise Valley üllatab oma rohelusega keset tolmkuiva ümbrust. Väike jalgsimatk viib orgu, mille põhjas voolab väike jõgi. Külastajate on võimalus ennast jahutada külma joogiga istudes jõkke pandud toolidel samal ajal kalad kandu näksimas. Omapärane tunne ja kogemus.

Edasi sõidame Taroudant, mis asub Agadirist 80 km kaugusel Õigupoolest on terve linn vaid üks suur turg. Kunagise kindluse müürid seisavad endiselt püsti ja nende vahel käib vilgas kauplemine. Kui oleme veidi jalutanud otsustame auto juurde tagasi pöörata, sest meile tundub, et võime tänavarägastikku ära eksida. Samal hetkel astub meie kõrvale laia naeratusega kohalik ja küsib, kas me juba linnaväljakut nägime. Me ei olnud seda näinud. Ta lubas meid juhatada, kuna ta just sinnpoole läheb. No, miks siis mitte. Hakkasime minema – parem pööre, vasak pööre, jälle vasak, siis parem, parem , ikka vasak või oli enne parem. Katsusin teed meeles pidada, et oskaks tagasi inna. Päikese järgi orienteeruda ei olnud võimalik, sest kõik tänavad on päikese kaitseks kaetud katusega. Olin eksinud ja sõltusin täiesti oma teejuhist. Pidin teda usaldama. Kui olime käinud ka filmi „Ali-Baba” võttekohas ja turul veidi ringi tiirutanud, siis arvasin, et peaksime auto juurde tagasi minema. Teejuht ütles, et pole probleemi. Ta teadis täpselt, kuhu olime auto jätnud. Ta oli meid jälginud juba sellest ajast, kui parkisime ja astus lihtsalt õigel ajal ligi, et siis teejuhatamise eest väike raha teenida. Samas ei oleks me ise osanud seal linnas kõiki kohti üles küll leida. Vahel tuleb inimesi uskuda ja usaldada. Kõik ei olegi pätid.

Kiirustasime järgmisesse linnakesse. Surfilinn Taghazout on maaliline külake ookeani kaldal. Istusime kohvikusse ja aeg seiskus. Kogu linnakest valdas mõnus chill-out meeleolu. Naudi ja oleskle, soovi korral hüppa vette ja unusta argimured. Ometi pidime jõudma Agadiri, sest hakkas juba pimenema. Politseid võis näha maanteede ääres päris tihti. Kiirteede kaks rada olid suunatud kokku üheks ja politsei tegi pistelist kontrolli. Ma olen sõitnud autoga u 25 riigis ja mind pole veel kunagi kinni peetud. Nii nüüd see siis juhtus. Mind nähes küsis ohvitser veatus inglise keeles, et kuhu kiirustame. Mis sa ikka oskad öelda, et õhtu käes ja kõht tühi. Ilmnes, et olin sõitnud 80-e alas 100-ga. „Selle eest on trahvi 300 drahmi (u 30 eur), milles saab maksa kohapeal sularahas”, lõi ohvitser faktid lauda. Minu argumendid näljast ei olnud piisavad. Trahvi vormistamine käis kähku ja tõesti saingi ametliku paberi. Kõige peale kulus max 5 min. Siin on meie politseil palju õppida, kes kõige pealt intervjueerivad, siis paluvad autosse, siis kirjutavad, siis lihtsalt venitavad.

Kokkuvõtteks peab ütlema, et kas soovib külmal ajal sooja otsides Egiptusele vaheldust, siis Maroko on selleks väga hea. Ma isegi julgeks arvata, et oluliselt parem.