KUIDAS ANIJA MEHED TALLINNAS KÄISID
E. Vilde ainetel Arlet Palmiste
Tegelased
Mait
Meister
Sanna
Berta
Emiilie
Tiina
Leena
Parun Riesenthal
Noorparun
Riesenthal
Opman
Huber
Ämmaemand
Politsei
Pilt. Mait Paruni
ees
(Mait hiilib suure mõisa ukse taga. Selja tagant läheneb Paruni poeg Gothard)
Gothard: Poiss, mis sa vahid siin?
Mait: Voatan kust uksest mõisa minna.
Gothard: Kelle juurde minna tahad?
Mait: Paruni-härra
juurde.
Gothard: Mis
sa Paruni-härrast tahad?
Mait: Oli natuke asja.
Gothard: Mis asja siis?
Mait: Seda ei või ma mitte teistele öelda.
Gothard: Soo. Miks sa seda siis öelda ei või? On see
mingi sala-asi?
Mait: Jah.
Gothard: Mulle võid ikka öelda.
Mait: Ei või.
Gothard: Kes sa oled?
Mait: Mait Luts.
Gothard: Meie
vallast?
Mait: Ei
Gothard: Kust siis?
Mait: Anija vallast.
Gothard: Kus
see on?
Mait: Harju Jaani kihelkonnas.
Gothard: See on ju kaugel. Kes sinu siia saatis?
Mait: Ei keegi. Ise tulin.
Gothard: Ja sa ei ütle mulle, mis asja pärast?
Mait: Ei
Gothard: Aga mina käsin sind öelda
ja kui mina käsin, siis sina pead ütlema. Mina olen paruni-härra poeg!
Mait: Ei ütle.
Gothard: (mudib
koerapiitsa oma käes) Mis sul seal kotis on?
Mait: Ei midagi.
Gothard: Kuidas –
ei midagi? See seal on ju üsna
suur asi.
Mait: Aga mitte noorhärrale.
Gothard: Kellele siis?
Mait: Paruni-härrale
Gothard: Näita siia!
Mait: Ei näita.
Gothard: Ah, et ei näita?
Mait: Ei näita.
(Gothard lööb
Maitu piitsaga. Algab rüselus. Mait lükkab
Gothardi eemale. Viimane komistab ja jääb tummalt otsa vahtima. Gothard
vilistab ja kohale suur koer)
Gothard:
Poiss, kas nüüd näitad, mis sul seal kompsus on või mitte?
Mait: Ei näita.
Gothard: Siis äsan sind piitsaga!
Mait: Ärge äsa – ma löön!
Gothard: Säh sulle!
(Koer ja poiss tungivad Maidule kallale. Mait kaitseb end
koera vastu kaikaga.)
Gothard: Kuidas tohid sina, lurjus, mind lüüa! Oota, küll ma sind õpetan!
Mait: Noorhärra
jätke mind rahule, muidu ma teen teile haiget.
(Kaklus jätkub ägedamalt. Läheneb Parun)
Parun:
Gothard, mis see tähendab? Mis siin sünnib?
(Kaklus lõpeb)
Parun: Mis see siin oli? Ma nägin sind selle poisiga kisklevat. Mida ta sulle tegi?
Gothard: Ta oli minu vastu häbematu.
Parun: Mil viisil?
Gothard: Ta ei andnud minu küsimuse peale vastust. Ja lõi mind.
Parun: Soh. Ja kes ta on? Kuidas sattus ta siia mõisa ette?
Gothard: Seda küsi tema enese käest, papa! Ega tea, kas ta sullegi
vastab. Ilmselt mõni
varas, tal on komps kaasas, mida ta näidata ei taha.
Parun: Mis su nimi on?
Mait: Mait Luts
Parun: Mida sa siit otsid?
Mait: Tahtsin Paruni-härraga kokku saada.
Parun: Mis asja pärast?
Mait: Seda võin Paruni-härrale üksi nelja silma all öelda.
Parun: Nelja-silma all. Soh? Mis sala-asju sul mulle siis
jutustada on? Mis sa seal kaenlas kannad?
Mait: Tahtsin Parunile seda nelja silma alla näidata.
Parun: Nelja
silma all? See noorhärra siin on minu poeg ja sa võid tema kuuldes julgesti rääkida.
Mait: Ei või.
Gothard: Näed nüüd
isegi, papa, kui häbemata see jõmpsikas on. Just niisama vastas ta ka
minule kõigi
küsimuste peal. Ja kui mina teda karistada tahtsin, siis lõi tema mind vastu.
Parun: Lõi sind vastu?
Gothard: Jaa, ning mitte üks kord.
Parun: Kuule poiss, sa oled noorhärrat löönud. Kuidas sa
seda tohtisid?
Mait: Noorhärra
peksis mind enne!
Parun: Ükskõik,
aga sina ei tohi saksa lüüa.
See olgu sulle õpetuseks.
Noorhärra karistas sind süü pärast. Sa ei tahtnud temale
vastata. Ja nüüd ei vasta sa ka mulle mitte.
Mait: Ma vastan parunile hea meelega, aga nelja silma all.
Parun: Kuule poiss, kui ma ütlen sulle, et sa pead vastama,
siis sa pead vastama, ka siin! Ja kui ma
ütlen sulle et sa pead näitama,
mis sul seal kaenlas on, siis sina pead näitama, mis sul kaenlas on! Said aru?
(Mait vaatab paluvalt parunile otsa)
Parun: Kust sa pärit oled?
Mait: Anija vallast.
Parun: Anija vallast? Sina oled Anija vallast Harjumaalt.
Mait : Jaa, Harju
–Jaani kihelkonnast.
Parun: Nii kaugele tulid minu juurde!
Mait: Jaa, paruni-härra.
Parun (Gothardile): Mine kööki ja vaata kas lõunalaud on kaetud?
Gothard: Aga papa!
Parun: Mine kui sulle öeldakse!
(Gothard
lahkub)
Parun: Tule ligemale, sa ometi tead, kes ma olen? Kes ma
siis olen?
Mait: Riesenthali
mõisa parun.
Parun: Ja nüüd räägi, mida sa
minust tahad?
Mait: Tulin suure palvega Paruni-härra jutule. Ma oskan
puust kõiksugu
asju välja leigata, teen seda tööd juba lapsest saadik ja mul oleks tuline himu
meistri juurde õppima
minna. Aga ei saksad talupoega linna lase. Neil ju tööinimesi tarvis.
Parun: Ja siis tulid minu juurde?
Mait: Jaa
Parun: Miks minu juurde?
Mait: Seda räägin
paruni-härrale üsna varsti. Enne näitan oma proovitööd, saate siis ise näha, mida oskan
ja kas ma õpipoisiks
kõlban.
(Mait võtab veski kotist ja näitab seda. Parun uurib hoolega)
Parun: Kas see on sinu tehtud?
Mait : Jah, viimase pulgani.
Parun: Hm. Sa oled osav poiss. Aga ütle, miks sa seda asja noorhärrale
ei tahtnud näidata?
Mait : Ma tahtsin
enne Paruni-härra enesega reakida.
Parun: Sa oleksid võinud ju minuga pärast rääkida.
Mait: Ei see ei läind. Noorhärra oleks siis mu käest pärima hakanud ja ma poleks saanud
talle vastata.
Parun: Mida
sa poleks saanud talle vastata?
Mait: No miks ma oma veskiga just tema papa juurde tulen ja
kust ma Riesenthali parunit tunnen ja muud veel ..
Parun: Seda kõike
tahaksin ma nüüd isegi teada.
Mait: Enne tahan teada soada, kas paruni-härra
tahab mind aidata, et ma linna meistri jutule saaksin.
Parun: Kuidas mina saan sind aidata, sa pole ju minu valla
poiss.
Mait: Kui te õige meie härrale kirjutaks...
Parun: See ei lähe Mait. Teie härra pahandaks minu üle. Ta mõtleks, et mis on
temal minu talupoegadega tegemist.
Mait: Meie härra
on ju Paruni-härra sugulane, ei ta paneks pahaks ühtegi.
Parun: Sugulane. Kust sina seda tead?
Mait: Olen kuulunud. Ja meie härral on rahvast vallas küll
ja küll. Kas temal
mind on või
mitte, sellest on temal ükspuha.
Parun: Seda ma ei usu. Tead, oled juba liiga vana, ei mõista saksa keelt – ei tea kas lugeda
ja kirjutadagi mõistad.
Mait: Lugeda mõistan, kirjutada ka natuke. Ja saksa
keelt hakkan kohe õppima.
Parun: Meistri õpipoiss peab kohe saksa keelt oskama.
Mida su isa sellest kõigest arvab?
Mait: Isa ei teagi,
et … et ma linna tahan minna.
Parun: Vaata, poiss, see pole sugugi ilus temp, mis sa
teinud oled. Sinu härra ei luba sind linna ja oma isale sa ka midagi ei ütle.
Siis lähed võõra saksa juurde, et see sind vallast
lahti aitaks! Sa oled ju jooksik! Ma peaksin sind kinni pidama ja haagrehi
juurde saatma…
Mait: (Rahulikult) Aga Paruni-härra seda ei tee.
Parun: Kui sa mulle sõna annad, et siit ilusti koju tagasi lähed ja jälle tööle hakkad, siis ei tee jah.
Mait: Nii
et Paruni-härra ei taha mind siis mitte aidata?
Parun: Ei.
Mait: (astub paruni nina alla, kindlalt) Aga te peate! Te
peate mind aitama, sest ma olen Paruni-härra enda poeg!
Parun: Mida sa ütlesid?
Mait: Ma olen Paruni-härra poeg. Minu ema on Liisu, ta oli
enne minu sündimist siin mõisas tüdrukuks.
Parun: Ma ei tunne seda inimest!
Mait: Paruni-härra ehk tuletab meelde – Liisu Mätlik
ja Küüska Joak. Paruni-härra ise käskis neid poari minna ja saatis siis Anija
valda elama. Mina sündisin seal.
Parun: Kes sulle ütles, et sina … sina …
Mait: Ema ise ütles mulle, et ma Joagu laps põle.
Parun: (vaikselt) Sinu ema valetab, kui ta seda on öelnud ja kui ta seda mitte pole öelnud, siis valetad sina ise!
Mait: Ma
ei valeta ja ma tean, et ka minu ema ei valeta. Seda teavad meil kõik inimesed.
Parun: Kõik inimesed!
Mait: Jaa. Mind narritakse
lapsest peale paruniks.
Parun: Kuule, poiss, ma annan sulle head nõu – kui sa mitte ei taha, et mu su
naha lasen tallis mehemoodi maha võtta,
siis katsu siit oma rumala loriga ruttu minema saada. Pea meeles, et ma mitte
nalja ei tee.
Mait: Lähen
kohe, kui paruni- härra teeb, mida ma
tema käest palusin.
Parun: Seda ma ei või. Sa oled võõra
härra vallast.
Mait: Paruni-härra
võib kõike, mida tahab.
Parun: Sinu veski ostan ma ära. Palju sa selle eest tahad?
Mait: Veskit ma ei müü. Paruni-härra täidab minu palve.
Parun: (Maidust haarates ja teda vihaselt raputades)
Hulgus! Jooksik! Silmapilk lähed talli. Ma
lasen sind siduda, kuuled, ma lasen sind siduda.
Mait: Paruni härra
võib ju oma poega siduda lasta, aga poja
suu jääb ikka lahti.
Parun: (peale mõttepausi rahunedes) Sinu rumalat juttu
ei usuks siin keegi (mõtleb). Ma näen, et sul on näppudega osavust ja terane mõistus peas. Ma olen nüüd järele mõelnud ja tahan sind aidata …. Ma
kirjutan sinu härrale, et ta sinul linna meistri juurde minna laseks. Ka ostan sinu veski kõrge hinna eest ära.
Selle rahaga võid
sina ennast linnas aidata. Aga sa pead mulle midagi tõotama. Sa ei tohi
minu maal ega tervel teel poolt sõnagi
oma rumalast lorist jutustada! Kas mõistad?
Mait: Minus suu on lukus.
Parun: Hea küll.
Kui keegi küsib, mis sa siin mõisas käisid,
siis vasta, et teie saks saatis kirjaga. Tõid mulle oma veski müüa. Muidu oled
vait ja lähed siit kohe minema. Said aru?
Mait: Aga kirja annab paruni-härra mulle kaasa.
Parun: Kirja võid
kaasa saada. Oota natuke.
(Parun lahkub. Tuleb Gothard. Poisid põrnitsevad teineteist. Siis läheb Gothard Maidust mööda, teda
tugevasti tõugates.
Parun tuleb tagasi)
Parun: Ma maksan sulle sinu veski eest kolmkümmend viis
rubla.
Mait: Kolmkümmend viis rubla!
Parun: Siin on kiri teie härrale. Selle annad härra enda kätte, mitte mõnele
muule. On selge?
Mait: Hoian seda kui oma hinge!
Parun: Katsu nüüd , et linna saad ja mind enam ära tülitama
tule.
Mait: Ei,
paruni-härra, teie silm ei
pea mind enam näha
saama. (lahkub)
(Parun uurib veskit.)
Pilt. Meistri vastuvõtul
(Mait saabub linna. Rahvas sagib ümberringi. Mait püüab teed küsida, kuid ta tõugatakse eemale. Erinevad meistrid
saadavad ta oma ukselt tagasi. Meister Georg Wittelbach istub perega kohvilaua
taga. Temaga koos tütred Emiilie ja Berta ja abikaasa Sanna. Meister suitsetab
sigarit.)
Mait: Austatud meister. Mina tulen Anija vallast. Paruni-härra andis mulle loatähe, et võiksin
asuda Tallinnas puusepa õpipoisiks.
Meister: Nii vana õpipoissi ei või
mina tarvitada. Kuidas sa üldse tulid mõttele, et antvärgiks tahad saada. Sa
oled ju talupoeg, keelt sina ei oska.
Mait: Saksa
keelt luban mina kohe usinasti õppima asuda.
Meister:
Missuguse töö sa siis oled juba ära teinud?
Mait: Tegin tuuleveski, mille eest üks parun mulle 35 rubla
maksis.
Meister: Sooh! Kahju, et mina seda kallist veskit näha ei
saanud. Kuigi mul ühte õpipoissi vaja läheks, ei või mina sind siiski võtta.
Mait: Meistri-
isand, aga võtke mind mõneks
ajaks proovigi peale. Ma nii viks õppija,
nagu teil enne pole olnud. Saksa keele võtan mina kohe õpikutest
suhu! Ma arvan, et mida inimene tahab, seda ta ka võib.
Emiilie: Papa, sa võiksid ta proovi peale võtta ju küll. Ta tundub terane ja tugev
poiss, kes tööd ei näi põlgavat. Vaata kui kindlatahteline lõug tal on ja kui ettevõtlik nina.
Berta: Ning kõrvad ei seisa tal pea küljes kuigi
kaugel lahus.
Emilie: Mida head
see siis tähendab?
Berta: No kas siis sellised laiad lahkkõrvad ilusad on või?
Emilie: Ah siis sellepärast meeldivad sulle tema kõrvad… Papa, sa võiksid poisiga katset teha küll.
Meister: Kas sul raha on poiss? Ma võtan oma õpipoistelt kui nad õppima tulevad sada rubla. Selle summa
annan ma neile, kui nad usinasti õppinud
on ja mingit suuremat süüd pole teinud, pärast
priiksütlemist tagasi.
Mait: Kakskümmend kaheksa rubla võin meistri-isandale sisse maksta.
Meister: Seda on vähe.
Berta: Papa. Sul on ju vaja üht usinat õpipoissi.
Emiilie: Ja kui suurt kahju saab siis üks õpipoiss teha? Kahekümne rublaga saab kindlasti kõik need kahjud
kaetud.
Berta: Papa, vaata kui ausad silmad tal on.
Emiilie: Ja kui usinad ja suured käed.
Berta (õele):
Öeldakse, et suured käed, suured teod. (naeravad)
Meister: Mamma, mis on sinu arvamus?
Sanna: Ma arvan, et ta on tugev poiss veekandmiseks ja puulõhkumiseks, ta on ju talupoeg. Mis ütlevad meie
sellid ja teised meistrid selle kohta?
Meister: Sellega saaksime toime. Sumptivanemal eneselgi on üks õpilane maalt, kellegi külakõrtsmiku poeg. Ja paaril teisel
meistril on neid kah. Kas sa lugeda ja kirjutada mõistad?
Mait: Mõistan.
Meister. See juba
läheb. Tead, mina tahan sinuga katset teha. Poole aasta
jooksul saame näha, mis sinust
loota on. Siis kõneleme
edasi. Kui näen, et sinust asja ei saa, siis lähevad meie teed lahku. Oled nõus?
Mait: Täiesti
nõus Meistri-isand. Kui teie mulle pool
aastat aega annate, siis teie mind siit enam ära ei lase.
Meister: Näita
oma loatähte
Mait: (ulatab
loa)
Meister: (loeb) Sinu nimi on siis Mait Luts. Mait … kentsakas
nimi. Talupoja nimi. Selle peame kohe ümber muutma. Kuidas me uut õpipoissi kutsuma hakkame, lapsed?
Sanna: Mathias.
Meister: Väga õige,
Sanna. Mathias olgu ta nimi.
Emiilie: Lühidalt Mati.
Meister: Hea küll.
Meie hakkame sind Matiks kutsuma.
Meister: Sinu liignime võiksime ka siis väheke peenemaks teha. Luts – see on eesti sõna. Saksa antvärgil peab ka saksa liignimi olema .. Mil viisil saaksime sinu liignime
suursugustada?
Berta: See on
väga kerge. Te kirjutage s asemel z ja ongi sakslane valmis.
Meister: Õige jah! Edaspidi õpi oma nime nõnda
kirjutama – Mathias Lutz. Su liignimel on siis pikem saba taga ja saba on
uhkuse märk.
Pilt. Sirgumine
Mait voolib ja loeb. Inimesed liiguvad tema ümber. Meister hindab tööd.
Tütred kurameerivad
ja õpivad
temaga koos. Möödub 6 aastat. Emiilie on majast lahkunud. Mait on suureks
kasvanud.
Mait (pidulikult riietatud): Soovisite mind näha neiu Berta.
Berta: Jaa. Mul
on sulle väike kingitus.
Mait: Poleks vaja, neiu Berta.
Berta: Ega siis selliks iga päev vastu võeta.
Mait: Tänan.
(Berta võtab
kaelasideme ja seob selle Maidule kaela)
Berta: Nüüd oled valmis meistrite ette astuma.
Mait: Tänan
neiu Berta. Kas tulete hiljem ka pidulauda?
Berta: Mine nüüd. Sind oodatakse ja ega sa veel sell ei ole.
Mait: Su
isa ütles, et minu töö
on rohkem juba meistritöö,
kui selli oma. Kas tuled?
Berta: Kui selliks saad, siis äkki tulengi.
Pilt. Pidu
(PIDU TEKSTITA)
Pilt. Berta
Berta: Pea nüüd korraks ka pausi. Kas sa väljasõidule Keila –Joale tuled? Kõik tulevad.
Mait: Kes need
kõik on?
Berta: Kõik
sellid ja mamslid ja isegi Emiilie lubas tulla.
Mait: Kuidas neiu
Emiiliel läheb?
Berta: Ei ole tema elul häda kedagi. Mees on auväärt
meister. Tuba soe ja toit laual. Äkki
on peagi isegi pisikest peret oodata.
Mait: See on hea, kui inimene oma eluga õige koha on
leidnud. Kas neiu Bertale pole veel kosja tuldud?
Berta: Ootan ja
ootan, aga pole veel kedagi. Isa ja ema on vist juba lootuse kaotanud.
Mait: Räägitakse,
et Oskar Brandt on sulle juba ammu silma heitnud.
Berta: Oskar! Ta
on ju vana. Mulle meeldiks hoopis keegi teine. (Võtab käe alt kinni)
Mait: Kes siis on see õnnelik?
Berta: Mõtle
siis ometi oma peaga. (suudleb silmadega)
Mait: Noo …
mina pole kedagi ega midagi märganud.
Berta: Loll.
(jookseb minema)
Mait: Neiu Berta, kuhu te nüüd pimedas tormate. Kukute veel. Ma sain aru küll.
Neiu Berta. Nalja peab ju koa ikka viskama!
PILT. Perekondlik lõuna
(Pere on laua taga, Köögitüdruk Tiina teenindab)
Emiilie: Kelle me siit majast siis kirja paneme. Papa,
higistamist pole vaja karta.
Meister: Ma
tunnen neid väljasõite. Teel lase oma kondid kividel
pudiks põrutada
ja siis jookse mööda metsa ringi, ei asja ees ega teist taga. Mind jätke
rahule.
Sanna: Ja mind
ka. Oleks veel mõni
ligem koht.
(Berta astub sisse)
Emiilie: No tere õhtust
õekene. Kust sina siis meil tuled?
Berta: Mul on nii hea meel on sind näha! Tead kui suurt
puudust ma sinust tunnen, mul on sulle nii palju rääkida!
Emiilie: Jõuame veel hiljem ka. Sõidame Joale ja terve nädalavahetus on
meil aega rääkida. Papa ja Mamma räägivad, et nemad ennast vanaks peavad ja
Joale ei sõida.
Berta: Kahju.
Emiilie: Teie majast on siis veel tulemas vaid sina õeke ja ehk mõned mõistlikumad sellid. Äkki isand Lutz
(pilkavalt).
Sanna: Mathias Lutz siin, Mathias Lutz seal. Peale tema
pole ilmas enam midagi – ilma temata ei või isegi väljasõitu
ette võtta.
Juba laenatakse Mathias Lutzile raamatuid lugeda, juba kutsutakse teda kohvile.
Öelge , armsad
inimesed, mida see kõik tähendab. Sa ei ole enam lapsuke, sa
peaksid teadma, mis kõlbab
ja mis mitte. Kõik
inimesed juba irvitavad, eks ole neilgi silmad peas ja kõrvad küljes.
Berta: Mamma. Mina ei ole midagi salaja teinud.
Sanna. Salaja. No
see veel puuduks. Aga kes sedagi teab, pole ju minu silmad igal pool. Ütle mulle palun, mis on selle imeliku
sõpruse taga? Mathias Lutz ei ole mees,
kellega kõlbaks
sinusugusel tüdrukul läbi käia.
Berta: Mathias
Luts on meie kõige
tublim sell. Seda tõendab
papa iga päev.
Sanna: Ja sellepärast pead sina temaga sõbrustama?
Ma pean silmad paremini lahti hoidma. Seda nõuab meie maja au, mida sina, Berta,
kipud unustama.
Berta: Ma arvan, et niisugust valvet ja varitsemist pole
minuvanusel lapsel enam vaja! Ma tean juba mõnda head aastat
isegi, kuidas meister Wittellbachi tütar ennast ülal peab pidama.
Sanna: Berta!
Berta: Teised
pole minu lahkuse väärilised. Ma võin ju lugu pidada inimesest, kellel midagi peas on. Sa näed ju mamma,
et isegi papa Mathias Lutzi seltsi ei põlga. Kui mitu korda on nad ühiselt käinud Kanutis kaarte mängimas või Hartmuthi juures toopi tõstmas.
Sanna: Jaa, papa, sina pole ka mitte süüst puhas. Sa teed
selle endise maapoisi oma suure sõprusega
liialt ninakaks. Meie ei tohi mitte unustada, kes tema sünni poolest on.
Meister: Jätke mind oma sekeldustest välja. Mina käin oma sellidega nõnda ümber, kuidas mulle tulus ja tarvilik näib olevat. Ma
ei soovi mitte, et Mattias Lutz minu juurest kord ära läheks ja teie teate väga hästi, et
noored sellid kipuvad kohti vahetama. Ta on minu ärile uut hoogu toonud, jaa-jaa armas Sanna, just seesama
Mathias Lutz, ära kehita ühtegi õlgu. Kas kuuled? Ja seepärast, naine, ära
nurise, kui mina Mattias Lutzist lugu pean.
Sanna: Mis sa nüüd jaunad, vana? Lutzu töö ees võtan
mütsi maha, aga ega sellepärast sa temale mingiks südamesõbraks
pea hakkama. Tunnista parem ausalt, sulle meeldib tema loba ja sellepärast
otsid tema seltsi.
Meister: No seda ei saa mina salata, et Lutz mulle oma
jutuga meeldib. Aga nii kaugele, ja seda pange tähele, iseäranis sina Berta, ei
taha mina oma südamesõpruses Lutziga minna, et ma teda
endale väimeheks võtaksin. Seda naine, näid sina kartvat.
Sanna. Väimeheks!!!
Ei, Georg, niisugust kartust ei ole mul veel olnud. Ma arvan, et meie kõik oleme veel
terve mõistusega, ka sina Berta.
(vaikus)
Emiilie: No, kas nüüd on rahu? Sina Berta tead, et sina Mattias Lutzu endale meheks ei saa. Tõmba talle rist peale ja otsi mõni teine. Seega on tüli lõpetatud …
Aga nimekiri?
Sanna: Kirjuta siis see suur Mattias Lutz ka üles, aga
sellisel juhul tulen mina kaasa.
Emiilie: Kui tore. Mamma tuleb tütrele kaitseingliks kaasa.
Nii on kõik
kõige paremas korras.
Pilt. Väljasõit
Rahvas istub vankril ja Mattiase vedamisel lahti lüüakse laul.
Mingil hetkel tullakse maha ja kaetakse piknikulaud. Samal ajal käib pilkude ja
kohtade vahetamise mäng.
PILT. Kuramaaz
(Tagaplaanil kostab laul ja lindude hääled. Mait ootab, Berta jookseb ligi)
Berta: Pääsesidki tulema.
Mait: Kui nii kaunisti kutsutakse päikese loojangut
vaatama, eks siis peab võimaluse
leidma. Kas pole kaunis?
Berta: Väga kaunis.
Mait: Kahju, et seda ilu nii harva näha saab.
Berta: Miks sa ohkad, isand Lutz?
Mait: Sellepärast, et … seda ilu nii harva näha saab.
Berta: Sama pärast minagi. Sinu nägu on viimasel ajal nii
kurb ja murelik.
Mait: Te olete seda märganud?
Berta: Jah.. mis
rõhub su südant?
Mait: Aga see
ei või teid ju mitte huvitada, mis vaevab vaese selli südant.
Berta:
Selles sa eksid, isand Lutz.
Mait: Kas tõesti?
Berta: Mina võtan iga inimese saatusest osa.
Mait: Siis on
teil kuldne süda.
Berta: Ja meie kahekesi oleme nii kaua ühise katuse all
elanud.
Mait: Juba üheksa aastat. Aga viimaks peab ikkagi lahkumine
tulema ….
Berta: Lahkumine? Sa tahad meilt ära minna?
Mait: Sellepärast
ma nii kurb olengi.
Berta: Isand Lutz, ma ei mõista su
juttu. Kui teil on nii kurb lahkuda, siis ärge ometi lahkuge.
Mait: Ma olen sunnitud.
Berta: Kuidas?
Mispärast?
Mait: Seda ei või ma teile öelda.
Berta: Mispärast? Ma palun Sind.
Mait: Vaadake mamsel Berta, mina olen inimene, kes elus
edasi püüab, kes haljale oksale tahab tõusta. Ma olin
talupoeg ja nüüd olen käsitööline. Olin õpipoiss ja nüüd olen sell. Ma tahaksin
ka meistriks saada. Meistriks saada on mul aga Tallinnas võimatu. Siin tuntakse minu minevikku.
Seepärast on mul nõu võõrasse linna rännata, hoolsasti raha
korjata ja seal meistriks saada.
Berta. Meistriks saada on teil Tallinnas võimatu? Seda ma ei usu. Te peaksite … õige tee leidma.
Mait: Ja see
oleks?
Berta: On üks tee... kui...me...
Mait: Preili
Berta! Sellel teel on minul keelatud käia.
Berta: Aga
mis pärast?
Mait: Wittelbachi
tütrel pole
minusuguse härra käevangu asja. Pealegi on preili
Berta selleks liialt uhke. Ja seepärast pean mina meister Wittelbachi majast lahkuma.
Berta: Teie eksite. Ma ei ole uhke. Mina ei hinda inimest
mitte tema sünni, vaid ikka tema isiklikkude omaduste järgi.
Mait: On see võimalik?
Berta: Muidugi!
Mait: Teie ei põlgaks ära meest, kelle vanemad on
talupojad? Kui tema mitte saks ei ole? Vaid kõigest tubli ja
aus sell?
Berta: Jaa.
Mait: Aga mida
ütlevad sinu
vanemad?
Berta: Jäta nemad minu hooleks. See võtab
ehk aega, aga kui lõpp
on hea, siis on kõik hea.
Mait: (kallistab Bertat)
(Armunud liituvad eraldi peoseltskonnaga. Sanna hurjutab Bertat.)
PILT. Õhtusöök
(Meister istub perega lauas. Köögitüdruk Tiina toob
roogasid)
Sanna: Söö nüüd ometi. Sa pole juba nädal aega iva suhu
saanud.
Meister: Oled sa äkki haige?
Emilie: Pole tal viga
midagi.
Meister: Peale
Joal käimist, kallis laps, oled tõesti nagu ära vahetatud.
Berta: Nagu Emilie ütles, pole mul häda kedagi.
Sanna. Sa pead sööma,
oled juba kaunis näost ära
ja kes sind sellisena tahab.
Emilie: Ema!
Berta: Lõpeta. Ma lähen oma kambrisse. Ma ei taha seda
kuulata. (lahkub)
Sanna. Mida ma siis nüüd ütlesin? See on ju tõsi, et pruut peab olema tugev ja
selliseid piibuorke ei vaata ükski mees.
Meister: Kas sa
selle peale oled mõelnud,
miks tema alati ärritub, kui meheleminekust juttu tehakse?
Sanna: Õde on tal juba ammu mehele saanud, eks ta süda
muretseb, et tema endale pole väärilist kaaslast
leidnud.
Meister: Aga kui tema armastab kedagi, kellega tema koos
olla ei saa?
Sanna: Mõni
abielumees? Issand, kus siis selle häbi ots.
Meister: Või keegi, kes pole väärikas seisuses.
(Siseneb Mait)
Mait: Kutsusite
austatud meister?
Meister: Jaa. Võta istet. Seda,
et noor mees sõpradega
suhtleb, ei pane mina pahaks, kuid tööd peaks valmima siiski õigel ajal. Või mis asja sul linna nii palju on?
Mait: Tahtsingi austatud meistriga juba ammu rääkida. Ärge nüüd valesti aru saage, aga ma
otsin endale teist kohta Tallinnast kaugemal ja olen käinud laevameestega rääkimas, et nad maad uuriks kaugemates linnades.
Meister: Mis jutt see siis nüüd on? Miks ometi?
Mait: Tänu
oma päritolule Tallinnas mina meistriks ei saa, kuid mina tahan saada
meistritunnistuse ja elus veel palju korda saata.
Meister: See pole ju
sugugi kindel. Ma võin
rääkida sumptivanemaga ja kindlasti
leiame sulle ka head eestkostjad. Meil on veel mitmed suured tööd ees.
Mait: (tõuseb) Egas ma täna
kohe veel lahkuma hakka. Aga kui meister lubab, siis läheksin praegu oma tööde
juurde. (lahkub)
Meister: See veel
puudus. Nüüd tahab lahkuda see, kes Wittelbachi nime on kuulsamaks
teinud kui eales varem.
Sanna: Sul on ju teisigi selle ja mõni neist vägagi osav.
Meister: Kuid teist sellist selli ei ole.
Berta: (siseneb) Mina ei saa enam ilma Mattias Lutzita
elada. Mina teda armastan ja temaga ühte tahan saada.
Sanna: Berta!!!
Meister: Oh
jumal...
Sanna: Sina ei saa
oma perekonna vastu nõnda
tõusta. Sa tead ja mõistad, et see on ilmavõimata, mida sina praegu siin palud.
Isa, ütle midagi!
Meister: Kallis tütar, sina oled mulle suurim varandus
selles samuses ilmas ja mina kõike sinule hea õnne nimel lubada
tahan, kuid talupoegade võsule
mina sind lubada ei saa. See pole võimalik.
Berta: Siis lähen mina ilma, et teie käest üldse küsiks. (lahkub)
Emilie: Vaadake nüüd, mida te tegite!
Sanna: Seda me
veel vaatame.
PILT.
Berta: Vanemad tahavad mind Peterburi saata, onutütre
juurde. Et ma seal oma meelt raviks. Aga mina ei taha sinu juurest kuhugi
minna.
Mait: Aga ega
sellest riiust pereringis ka kasu pole. Mina sind võtta ei taha, kui sina oma vanematega
sellepärast riidu lähed.
Berta: Sina mind võtta ei taha, sest siis ei saaks sina siin linnas meistriks.
Mait: Ei Berta …
Berta: Aga meie võime koos ära sõita, kaugetesse linnadesse. Mati,
miski ei rõõmustaks
mind enam, kui olla sinuga koos. Ma võin elada lihtsat elu, ma võin ise pesu pesta. Ma võin ise süüa valmistada ja kraamida.
Mait: Sellist elu mina oma kaasale ei taha.
Berta: Sina kohe kangesti tahad, et mina ära sõidan.
Mait: Ei, see pole sugugi nii. Mina ei taha sinule muret ja
valu tuua.
Berta: Hea küll, ma käin seal Peterburis vanemate rõõmuks ära, aga luban sulle, et mina sealt kedagi enesele südamesse
ei lase. Ma saan aru küll, et
vanematel just see soov on.
Mait: Ja mina ootan sind, pealegi, ei kesta see ju lõputult!
Berta: Ma arvan, et mind juba kahe kuu pärast tagasi
saadetakse, kui nähakse, et mina nende lõburavile ei allu.
Mait: Olgu või
kolm kuud, ikkagi on see lühike aeg võrreldes sellega,
mis meid ees ootab.
Berta: Luba, et me kirjutame tihti!
Mait: Ma luban!
(kallistavad)
PILT.
(Mait kirjutab kirja.)
Mait: Austatud preili Berta. Elu siin Tallinnas kulgeb oma
tavalisi teid pidi. Meister Wittebachi töökojas on kliendid järjekorda võtnud ja teineteist hinnaga üle lüüa püüavad. Majas on praegu kena rahulik …
Tiina: (eemalt)
Lutzu-isand! Lutzu-isand! (astub tuppa) Lutzu-isand, kas te olete kodus?
Mait: Sa ju näed, et ma kodus olen, mis sa siis nüüd enam
nii hirmsasti hõigud?
Tiina: Kas oleksite lahke ja tuleksite üles meie tuppa?
Meil oleks hädasti teie nõu ja abi tarvis.
Mait: No, mis teil siis viga, kas pistsite köögi põlema?
Tiina: Oh ei, hoopis hirmsam asi. Et niisuguseid asju ülepea
sündida võib, et
inimestel häbi pole, et nad põrmugi jumalat ei karda. Aga küll ta seda kõike
teile ise räägib.
Mait: Ta. Kes
ta?
Tiina: Tulge nüüd ja ärge pärige!
Mait: Ja neid peab ta siis mulle rääkima?
Tiina: Tulge, kuulake seda ise. Teie üksi võite teda aidata...
Mait: Kui nii, siis kutsu ta siia.
(Tiina jookseb hõisates minema, Mait paneb kirja ja tindipoti ära. Tiina ja
Leena sisenevad)
Mait: Võtke siis istet ja rääkige, mis lood
teiega juhtunud on ja kuidas mina saan siin aidata?
Tiina: Mõelge, isand Lutz, see tütarlaps
seal on tulnud linna redusse, oma lihase ema juurest põgenenud, minu kadunud venna viimane
laps. Räägi siis ometi, Leena. Räägi kõik ära ja ära häbene ühti. Isand Lutz
on aus mees ja tal on hea süda. Tema oskab meile nõu anda. Räägi. Räägi-räägi.
Leena: Tädi, sa tead, kuidas kõik oli, räägi ise.
Tiina: Ei mina oska sihukest koledat asja rääkida. Isand
Lutz peab seletama, et kas neil oli jumala ja kroonuseaduse järgi õigus või luba nõnda talitada.
Mait: Rääkige nüüd, mis siis juhtunud on?
Tiina: Kuulge siis, isand Lutz! … See vaene tütarlaps on linna redusse tulnud, sest
mõisahärra on tema au kallale kippunud.
Ja ema olnud härraga ühel nõul
ja vallatalitaja ka veel…
Mait: Missugune mõisahärra see oli?
Leena: Parun
Riesenthal.
Mait: Mida? Parun
Reisenthal Läänemaalt?
Leena: Seesama.
Mait: Kuidas, see
vana inimene...?
Leena: Mitte vana
parun, vaid noor. Mõis on nüüd noore käes.
Mait: Noor
Riesenthal. Gothard?
Leena: Just. Teie tunnete siis neid saksu?
Mait: Ma olen neist sakstest kuulnud. Aga jutustage oma
lugu nüüd ära. Kui ma teile
nõu oskan anda, siis teen seda.
Leena: Minu kadunud isa pidas Riesenthali mõisa maadel väikest talu.
Tiina: See on siis minu vend Siim.
Mait: Äkki sa lased
Leenal ise oma loo ära rääkida.
Tiina: Jah, muidugi.
Mait: Jätka.
Leena: Isal oli kolm tütart ja seepärast läksin mina juba üheksa-aastasena
köstriemanda juurde lapsehoidjaks. Kui
lapsed enam hoidmist ei vajanud, jättis köstriemand mind siiski enda palgale, sest sain talle ka
muudes töödes abiks olla. Vahepeal aga heitis minu isa hinge
Tiina: See on siis minu vend Siim, kelle matustele mina ei
jõudnudki…
Mait: Tiina!
Tiina: Jah- jah vabandust.
Mait: Jätka
Leena.
Leena: Peale selle viis surm ka mu mõlemad õed hauda ja ema oli sunnitud talu käest ära andma ning võõraste juurde teenima minema.
Riesenthali vana parun aga andis kogu mõisa noorhärrale majandada.
Peagi räägiti, et
tema kosis naabrusest ühe krahvipreili, kes talle lisaks rohkele kaasavarale
veel ka suure mõisa
pidi kaasa tooma.
Tiina: Mõtelge ometi, isand Lutz. Ta patuori on ise veel peigmees.
Noore krahvipreili peigmees. Aga mis tema teeb. Kuulake vaid.
Leena: Ühel päeval sattus noorhärra asjatoimetuste tõttu köstri majja. Vahtis mu peale nagu
tahaks mind silmadega neelata. Uuris siis köstri käest minu kohta ja sai kuulda,
et mina tema enese vallast olen. Paar päeva hiljem tuli talitaja köstri juurde ja tõi paruni kirjaliku käsu, et minu
otsekohe pean mõisa
tööle minema. Härra
käis iga päev mind minu toimetuste juures vaatamas ja muutus kord korraga üha pealetükkivamaks. Ja siis ühel päeval
rääkis noorhärra mulle, millised plaanid tal minuga on. Kas külluslik
elu mõisas
saate aru küll mille vastu või
vaene elu hurtsikus. Läksin koju ja rääkisin
emale juhtunust ja sellest, et ennem mina viskan mõisa põllul sõnnikut, kui lähen sinna tagasi õmblema. Ema aga hakkas õigustama. Mul ei jäänud muud üle kui põgeneda, sest ema oli mu juba talitaja
vahendamisel mõisahärrale
lubanud.
Tiina: Vaata ja kuula milliseid hirmsaid asju ilmas
aetakse. Tubli laps, õigesti
tegid, et siia tulid. Linnas leiame sulle kindlasti varjupaiga.
Mait: Kas keegi kodus võib aimata, et te linna tulite?
Leena: Seda ma ei usu, sest ma pole enne linnas käinud. Et
mul siin tädi on seda ehk
peale ema veel mõni
vaid mäletab.
Mait: See on sedapuhku üsna hea. Mõnda aega võite
ennast linnas varjul hoida, aga küsimus on, et kus. Kes võtab teid ilma tunnistuseta korterisse.
Leena: Mul on
leeritäht kaasas.
Mait: Sellest ei ole küllalt. Teid peab linnajao-ülema
juures üles antama ja selleks on vaja passi või mõisniku –lubakirja.
Tiina: Just selle asja pärast tulingi teie nõu ja abi paluma. Ma mõtlen, et Leena võiks meie majasse jääda. Kui teie räägiksite
meistriga, siis mina ise lähen räägin
emandaga ja kui muu ei aita, siis ähvardan ära minna. Vaadaku, kust tema leiab
siis teise Tiina, kes 20 aastat ta juures paigal seisab.
Mait: Selle asja ma räägin meistriga läbi. Senikaua võite mõne hea päeva
rahus siin majas mööda saata. Ja kui meister Wittelbach tahab teile varjupaika
anda, ja ma looda, et ta tahab, siis võite kauemaks jääda. Kui teid keegi otsima tuleb, siis ütleme,
et sellist inimest siin majas pole. Eks siis hiljem vaatame, mida edasi teema.
Tiina: Ma teadsin, et isand Lutz meid aidata tahab. Leena,
sina oled nüüd suure tänu võlgu.
PILT. Anija mehed
(Tänavalt on kosta rahva ärevaid hääli. Tiina jookseb aknale, )
Tiina: Mis seal siis nüüd lahti on?
Leena: Sõdurid
ja puha.
Tiina: Issand, nad ju peksavad talumehi. Jumal aita nüüd.
PILT. Peksustseen ilma tekstita
(Uks läheb lahti ja Mait
ja Huber kannavad vanemat meest
tuppa. See on Maidu isa Joak. Naised karjatavad)
Mait: Tehke ruumi.
Tiina: Issand milline ta välja näeb! Mis nad temaga tegid?
Mait: Jutustamiseks pole praegu aeg kohane, leppige
sellega, kui ma ütlen, et see mees sada viiskümmend kepihoopi palja ihu peale
sai. Tiina vaata, kas sa leiad rohtu, millega haavasid pestakse. Meil peaks
seda kuskil olema.
(Leena võtab
palitu seljast. Mait riietab isa lahti)
Leena: Kas ma tohin aidata? Mu jumal, miks teda sedasi
rapiti?
Mait: Astuge kõrvale, ma katsun siin ise hakkama
saada.
Leena: Ei, ma tahan teid aidata. Mu süda ei lähe sugugi pahaks. Ma pole nii nõrk, nagu te arvate. (rebib linast tüki).
(Mati imetleb Leena tegutsemist. Sisse astub Emilie)
Emilie:
(Karjatab) Aaah?!
Mait: Emilie!
Emilie: Mis
hirmus asi see on?
Mait: Ärge ehmuge , mamsel Emilie.
Emilie: Aga miks olete teie tema siia toonud?
Mait: Sest tema on minu isa.
(Emilie tormab välja
ja sidumine lõpetatakse)
Mait: Oodake, proua Emilie! Viime ta siit ära.
Pilt. Vanemate
koosolek
Sanna: Georg. Kas sa arvad, Mattias Lutz meie last
armastab, tõsiselt
armastab?
Meister: Ta kosib ju teda ja kui ta teda kosib …
Sanna: Kosib! Nagu ilma armastuseta kosida ei võiks. Kas sa siis
ei tea, mida see kaval inimene veel kosida võib.
Meister: Tean
muidugi, et ta Wittelbachi väimeheks ning meistriks tahab saada ja
Berta pärandust tema vist ka ära ei põlga.
Sanna: Just
sellepärast. Meil ei ole siis kõige vähematki
kindlust, et ta Bertat armastab. Ja see pole iseenesest sugugi halb.
Meister: Kuidas?
Sanna: See võib meile päästmist
tuua.
Meister: Ma ei saa sinu jutust aru?
Sanna: Kas sa siis mitte midagi pole märganud?
Meister: Ei.
Sanna: Meil on
see noor tüdruk kolmat nädalat majas, see pagulane …
Meister: Leena,
meie õmbleja.
Mis temaga siis on?
Sanna: Kas sa siis ei ole söögilauas pannud tähele millise
näoga Mattias Lutz selle tütarlapse
peale vaatab? Ega tüdruku silmadki mujal pole.
Meister: Minu arvates vahivad kõik sellid
Leenakese peale.
Sanna: Georg, mina mõistan vaate ja vaate vahel vahet teha.
Teised sellid on kerged tiivaripsutajad, aga Mattias mitte. Tema on selleks
liialt kinnine, tõsine,
kaine…Ma ei saa üldse aru, kui sa nii tõsiste asjade üle,
nagu sinu lapse õnn,
saad sedamoodi odavat nalja visata.
Meister: Siis seleta palun mulle, mida sa oma oletustest või tähelepanekutest õieti järeldad? Sa loed Mattiase pilkudest välja,
et ta liblikas ei ole …
Sanna. Ma loen
tema pilkudest välja, et tema selle tütarlapse vastu
tundeid põues
kannab.
Meister: Hea küll,
tema kannab Leena vastu tundeid. Aga sa ütlesid ka, et tema on tõsine, kaine ja kaalutlev mees. Ja sel
mehel on võimalk Georg Wittelbachi väimeheks,
meistriks, suure maja, hea äri ning ilusa
ümmarguse summa omanikuks saada. Mattias Lutz poleks mitte
tõsine, kaine ja arupidav mees, kui ta kõik selle ühe sileda näokese eest ära annaks.
Sanna: Armastus, Georg! Armastus teeb imet ja teeb rumalusi
ka.
Meister: Tõisise mehe suhtes vaevalt, sest
Mattias Lutz on peale muud veel ka auahne, väga auahne. Ma tunnen teda ja läbi
ja lõhki.
Sanna: Georg, kas
sa tõesti
ei mõista?
Meister: Sa arvad siis, et Lutz Bertast taganeb ja Leena võtab. Meister
Wittelbachi varapärija maha jätab ja vaese toatüdruku
kosib?
Sanna: Ma ei tea üht ega teist arvata. Aga minu soov on, et
temast selle tütarlapsega õnnelik paar saaks, sest see teeks lõpu Berta õnnetule kirele ja meie saaksime oma tütre tagasi.
Meister: Mis sul
plaanis on?
Sanna: Sa katsu
Lutz vabas vestluses rääkima saada ja anna talle märku, et
Berta juures tal võimalusi
loota ei ole ja suuna ta vargsi selle mususe ja mesise õmblejanna poole.
Küll mina Bertale hakkan teisi vihjeid andma.
Meister: Ma panen imeks, et Berta silmad pole Lutzu juures
sama märganud, mida
sina.
Sanna: Sa eksid. Ta pilk uurib vahetpidamata Lutzu nägu ja
ma olen märganud, et tema kulm kortsu kiskus, kui Lutz õmblejannaga liiga lahkeid sõnu vahetas. Ja
veel midagi. Leena on ikka jaoskonnaülemale üles andmata. Kas sellest viimaks
pahandusi ei tule, et meie teda siin peidame?
Meister: Tühja
kah. Esiotsa ei tea teda siit keegi otsida. Niipea kui sekretär Rutov puhkuselt
tagasi jõuab,
panen asja tema ette. Ma arvan, et võime tema pärast
üpris rahulikud olla.
PILT. Meistri sõjaplaan
(Mattias lihvib ja lõikab puud)
Meister: Kallis
reede õhtu
käes. Ei saa ennast nüüd lõhki töötada. Hea meistri tunneb
sellest ära, kes oskab ka puhata.
Mait: Kui meister nii ütleb, siis tuleb tõesti tänaseks peitel puhkama panna.
Meister: Näe,
võta toop õlut.
Mait: (joob) Meistrite tehtud.
Meister:
Meistritest rääkides, siis saigi Stahl omale
meistripaberid kätte ja avab Nunne nurga peal uue töökoja.
Mait: Jälle üks võistleja
juures.
Meister: Sinnani
on veel aega, kuni tema äri siinset võib kahjustada ja kas mina siin siis
veel meister olengi. Kas sina, Mati, pole mõelnud
meistripaberite tegemisele.
Mait: Tasub mul nüüd selliste asjadega pead murda.
Meister: Miks mitte? Selline hakkaja käsitööline, nagu sa
oled. Kui sul pole meistrimõtteid,
siis kellel üldse veel!
Mait: Mis need
paljad mõtted
aitavad, kui kõik
muu puudub.
Meister: Raha või? Selle puudus ei saa ju suur olla.
Mait: Rahaga olgu
veel nagu temaga on aga eks meister mäletab, et minu õige nimi on Mait Luts, ilma saksa sabata.
Meister: No
saba pärast leiaks juba nõu. Kosige mõni meistritütar ära
ja ongi teil saba taga.
Mait: (kohmetult)
Teil lihtne öelda,
et kosige ära, aga kes
see sabata Lutsule meistritütart annab?
Meister: (ootusrikkalt) Miks mitte!
Mait: (joob) Head õlu on ikka aetud.
Meister: (pettunult) Teeb-teeb tuju heaks.
(Joovad pikkamööda ja silmadega teineteist jälgides)
Meister: Mõnel teeb tuju heaks, aga mõni ei oska teisiti, kui elab ka teiste
muredele kaasa. Võtame
või selle Leena loo.
Mait: See on
meistrist ütlemata kena, et tema Leenale peavarju pakub.
Meister: Aga kui nad viimaks ometi tulevad ja tema majast
leiavad? Siis ei tea mina tõesti, mida ma pean tegema. Mõisnikul on õigus oma inimesi
tagasi nõuda
ja politseinikel on kohus nad tagasi saata.
Mait: Aga te lubasite ju härra Rutovi kaudu.
Meister: Tean küll hea härra Lutz, aga seda härrat pole praegu kodus ja seni kuni
tema jõuab, võib paljugi sündida.
Mait: Ega te tütarlast
neile ometi kätte ei anna.
Meister: Aga mida ma pean neil siis vastama?
Mait: Et teie majas niisugust inimest ei ole … iseenesestki
mõista.
Meister: Aga kui need inimesed mind ei usu ja maja läbi
otsivad?
Mait: Siis peaksite asja otsekohe kubernerile ette kandma.
Meister: Teeksin seda meeleldi, aga võiks siis
sellest midagi head loota. Kuberner on rüütel nagu teisedki ja paljukest siis
minu sõna
tema juures maksab. Kui kuberner midagi teeb, siis teeb tema seda vaid mõjuva mehe palvel, aga sellist meest
meil praegu ei ole.
Mait: Aga midagi peab ju sündima. Me ei saa ju visata
inimest kiskja küüsi. Või on õiglus lõppenud maamuna
peal?
Meister: Oohoh,
Luts, teie lähete kohe üsna metsikuks. Aga see on ka
arusaadav, et asi teile sügavasti hinge torkab.
Mait: Minule?
Meister: Jaa, just teile. Võite arvata, et meie siin majas kõik pimedad oleme? Ei, ei vaid ka meie
näeme, et Leenake kena laps on ja see kena laps meie Lutzile meeldib ja enam
kui meeldib. Kirevuse päralt, mis siis sellest on. Teil pole vaja seda sugugi häbeneda.
(vaikus) Pole viga ühti. Nali jääb naljaks.
Mait: Loodan,
et see nali ainult oligi.
PILT. Vanemate hämming
Meister: Sul on õigus, Mathias Lutz vaatab erilise pilguga Leena Paju peale.
Sanna: Ahhaa!!
Meister: Kummaline on see, et oma sügavamest tunnetest noormees ise midagi ei näe teadvat. Ta jäi
mulle sellise lahtise suuga otsa vahtima, kui ma talle oma tähelepanekutest rääkisin
Sanna: Väga loomulik. Ta
ei olnud ise veel oma südames selgusele jõudnud, et Leenat
armastab, vaid ikka veel kinni mõttes, et süda on Berta pärast.
Meister: Sul võib õigus olla, sest ega ta muidu pole
Berta Wittelbachi kätt tagasi lükanud,
mida ma talle ise pakkusin. Ptüi, kurat, mul on
praegu veel häbi!
Sanna: Sa pakkusid ise talle Berta kätt!
Meister: Muidugi. Otsejoones pakkusin, aga tema ei võtnud vastu.
Sanna: Või
siis see oligi sinu lihvitud kavalus.
Meister: Ole nüüd
mureta, ega ma talle otsejoones ei öelnud, et võtta mu tütar naiseks, vaid andsin
talle võimaluse
minult minu tütre kätt küsida, aga tema ei teinud seda mitte.
Sanna: Tema ei küsinud mitte?
Meister: Ta oli vait, nagu mutt.
Sanna: Vaata külapoissi – tema põlgab meistri tütre ära. Talupoeg jääb talupojaks. Jumala pärast, sellest
ei tohi linnas keegi kuulda, see on veel suurem häbi, kui me talle oma tütre
oleks naiseks andnud.
Meister:
(naerdes) Nüüd on siis Lutz süüdi, et tema sinu tütrele kosja ei tulnud.
Sanna: See kõik on Berta süü.
Annaks jumal talle nüüd lühikese
aru ja et ta sellele loole kiire lõpu
teeks.
Meister: Sina küll,
aga kas ka Berta. Ise räägid armastuse jõust. Kas sa ei karda, et su tütar seda meest tõesti armastab ja see kõik temale suurt valu võib teha.
Sanna: Jäta see minu mureks.
Meister: See lugu on igatpidi okslik.
(Sisenevad Berta ja Emilie)
Meister: Tule,
Emilie, emal on su õega
üks jutt ajada.
Berta: Mis jutt?
Sanna: Kas sa oled juba kleidiriide proovi teinud?
Berta: Pole ma
veel midagi teinud. Mamma, ütle mulle palun kui kauaks see võõras tüdruk meie majja jääb.
Sanna: Leena?
Berta: See niinimetatud õmbleja , kellel midagi õmmelda pole.
Sanna: Kuidas nii? Leenal on ju iga päev tööd.
Berta: Mida vägisi
otsitakse.
Sanna: Sa tead ju, et meie teda tänavale ei saa heita. Ta
on tulnud siia ülekohtu vastu varju otsima.
Berta: Aga mis siis kui papa paariks nädalaks jooksiku
varjamise eest kinni pannakse?
Sanna. Küll
papa teab, mida peab tegema. Me ei saa ju süüta inimest politsei kätte anda.
Berta: Süüta? Kuidas teie teate, et tema süüta on?
Sanna: Mis sul
selle tüdruku vastu on? Minu arust otsid sa talle sihilikult süüd.
Berta: Ma ei salli teda, ta on mulle esimest pilgust vastik
olnud.
Sanna: Aga
selleks peab sul ju ometi põhjus
olema.
Berta: Mina nägin,
kidas tema eeskojas ühe selliga väga
avameelselt vestles.
Sanna: See sell pidi siis küll Mattias Lutz olema. Tema
jaoks on Leena ilusad silmad kõige
suuremat mõju
avaldanud.
Berta: Sina oled seda tähele pannud?
Sanna: Niikaua kui tema meie majas on, puutuvad sellid
temaga ikka kokku, teiste seas ka Mattias Lutz. Sinus kõneleb armukadedus, sõge armukadedus.
Berta: Armukadedus? Sellele taluplikale peaksin mina kade
olema. Seda ei suuda sa ise ka uskuda.
PILT. Õmbleja Leena
Berta seisab laual ja proovib kleiti. Leena askeldab tema ümber.
Berta: Ma paistan selles kleidis liialt paks … või on asi
kangas. Õmblejas ei saa viga ju ometi olla?
Leena: Preili, te ei ole paks.
Berta: Ai. Sa torkasid mind!
Leena: Vabandust!
Berta: Sa torkasid mind. Kuidas sa julged?
Leena. Ma vabandan. See juhtus kogemata.
Berta: Issand, milline käpard sa oled! Kaua sa plaanid meie
majas veel olla?
Leena: Seni kuni preili hea isa lubab.
Berta: Nii on see ikka. Tahad inimesele head, aga tema
kukub siin majas kohe peremehetsema.
Leena: Ma olen väga tänulik kõige eest!
Berta: Ja lõpeta see silmade laksutamist.
Leena: Silmade laksutamine?
Berta: Sa tead küll millest ma räägin!
(Siseneb Mait)
Mait: Vabandust. Näen, et preilidel on tegemist.
Berta: Ärge häbenege ühtegi. Tulge edasi. Hea isand Lutz,
kuidas teile tundub, kas see kleit istub mulle selga?
Mait: Ma ei tea neist asjust midagi.
Berta: Aga ikkagi. Kui mina oleks teie väljavalitu, kas
siis teile pakuks rõõmu minu kõrval kõndida, kui ma seda kannaks?
Mait: Usun, et küll. Preili näeb selles väga hea välja.
Berta: Mulle tundub, et see teeb mind liialt paksuks. Aga küll
see õmbleja oma eksimuse parandab.
Mait: Vabandage mind. (Lahkub)
Berta: Hoia sellidest heaga eemale, kuuled?
II VAATUS
PILT. Politsei.
(Töökoda, Meister ja Lutz töötavad)
Tiina: Meistri-härra. Politsei on majas ja tahab teiega
kokku saada.
Meister: Mida ta tahab?
Tiina: Mina ei tea, mind kästi aga meistrit kutsuda.
Mait: Kus Leena on?
Tiina: Peitsime ta sahvrisse.
Mait: Siis laske Leena uksest välja ja öelge, et teda majas ei ole.
Meister: Enne vaatame järele, kas meie maja ust mitte ei
valvata.
Mait: (uurivad
aknast) Passib sindrinahk, otse ukse ees.
Meister: Ei ole midagi parata. Kõige parem on , kui ma jutustan loo ära
ja püüan heaga saavutada, mis iganes võimalik.
Mait: Meister päästke
tütarlaps ära, muidu
tarvitan vägivalda.
Meister. Teen kõik , mis minu võimuses. Selles võite kindel olla. Tuleb. Teie oodake eeskojas.
(Mait Lahkub, siseneb Politsei)
Meister. Suur au on mulle osaks saanud. Olen uudishimulik,
millega saaksin auväärt hermandadile kasulik olla. (Pakub tooli ja sigarit)
Loodan, et see mark sobib teile. Salakaup hollandi laevalt, kui politseile võib seda öelda.
Politsei: (muigab) Politsei kõrvad on kurdid. Ma tulin väikese
ametliku asja pärast.
Meister: Ametliku?
Politsei: Teie
juures töötab õmbleja Leena Paju.
Meister: (köhides) Paju? Ma ei teagi, mis ta
liignimi on. Üks õmbleja, keda Leenaks kutsutakse on
meil küll.
Politsei: Kaua juba?
Meister: Kolm nädalat on vist täis.
Politsei: Ja te
pole teda veel minu juures üles andnud ja majaraamtusse sisse
kirjutanud.
Meister: Ei.
Politsei: Miks mitte, kui tohib küsida?
Meister: Kolmel põhjusel. Esiteks elab ta siin ajutiselt. Teiseks on ta siin
minu köögitüdruk Tiina külaliseks ja kolmandaks ei ole tal peale
leeritunnistuse mingitki paberit kaasas, millega oleks saanud teda politseis üles anda.
Politsei: Teie ju teate, et inimene ei tohi peale kolme nädalat
majas elada, ilma et tema oleks politseis üles antud, paberitega või siis ilma.
Meister: Aga nüüd
palun mina oma alandlikule küsimusele ausat vastust, kust teie teadsite, et
Leena Paju minu majas viibib?
Politsei: Seda tüdrukut otsib maapolitsei juba ammugi taga
ja meie kaudu ka linnast.
Meister: See ei seleta aga seda, kust maa- ja linnapolitsei
teada said , et Leena Paju just meister Wittelbachi majas on.
Politsei: Ametisaladus. Ma võin nii palju teada anda, et meile
vihjati, kus Leena Paju hetkel ametis on.
Meister: Kui ma teaksin, kes see äraandja on, siis kägistaksin
ta oma kätega ära.
Politsei: Seda nime ei saa mina teile siiski öelda. Aga minule on palju tähtsam teada, miks teie seda tüdrukut
siin varjate?
Meister. Suure rahuga. Aga enne kui seletan selle põhjust, tahaksin teada saada, millepärast
teda otsitakse., kas ta on midagi paha teinud?
Politsei: Ta on ilma mõisniku loata oma vallast välja läinud
ja mõisatööst põgenenud.
Meister: Ja muud ei midagi.
Politsei: Muid süüasju
pole vähemalt mulle
teada antud.
Meister: Seda võib arvata. Mõisnikul on omad põhjused, miks
ta kõiki
süüasju teatavaks ei tee. Neid kuulete nüüd minult. Kui ilmas veel veidigi õigust on, siis jätate teie selle tüdruku kohe rahule, kui olete minu
seletust kuulnud. Mis nõu teil temaga ülepea plaanis on?
Politsei: Minu nõu on kuri. Ma tahan tema siit kaasa võtta ja tagasi oma valda
saata.
Meister: Astuge edasi. Tiina!
(Tiina tuleb ahjuroop käes tuppa)
Meister:
(naerdes) Selle võite
küll käest ära panna ja tooge meile elutuppa
pudel kuldkirjaga valget veini ja kaks klaasi. (lahkuvad. Tiina tuleb üle lava
ja viib pudeli, Tuleb tagasi ja jääb nagu sõdur valvesse. Meister tuleb uksele).
Meister: Ja
ole hea, kutsu Leena siia.
Tiina: Leenat ei ole majas.
Meister: Jätke
oma tembutamine. Leena tulgu sahvrist välja. Talle ei tehta midagi paha. (Tiina
läheb Leenat tooma)
Politsei: Küll on hakkaja mutt.
Meister: Selline see meie Tiina on jah. (tuleb Leena ja
Tiina) Ole hea, räägi nüüd
Politseile kõik
kenasti ja ausalt ära, võite
teise tuppa minna. (lahkuvad)
Tiina: Kas Leena viiakse nüüd kinnimajja?
Meister: Ära muretse, ma usun, et Politsei härra mõistlik mees on ja talitab südame järgi.
Ei viida meie Leenat kuhugi.
Tiina: Annaks jumal, et meistrihärral õigus on. Minu süda ei kannataks seda välja.
Meister: Ole nüüd
Tiina, ära tühja üle muretse.
(tulevad Leena ja Politsei)
Politsei: Teie peate lubama, et teie seniks, kuni auväärt meister tagasi jõuab, vahepeal siit majast kuhugi ei lahku, kuniks mina
politseimeistri jutult tagasi olen.
Leena: Luban.
Meister: Teie võite oma soldati siis ukse pealt ka ära
võtta. Ei ole linnarahval seda auvalvet
vaja märgata.
(PILT: Opman)
Meister istub laua taga. Siseneb Tiina.
Tiina: Isand
Wittelbach, veel üks härra tahab teiega kokku saada.
Meister: Milline
härra?
Tiina: Mida teda ei tunne ega ole varem näinud. Temal
olevat isand Wittelbachile teateid Leena kohta.
Meister.
Sossoh. Milline see härra välja näeb?
Tiina: Härra nagu härra ikka. Vahest pole nii peenelt
riides, kui päris härrad.
Rohkem nagu linnahärrad.
Meister: Kas ta tuli üksi?
Tiina: Üksi
jah.
Meister: Veider. Juhata ta siia ja vii Leena alla tagasi.
Tiina: Kui härrad arvavad. Ma olen igaks juhuks ukse taga
ootamas. Ainult hõigake ja ma olen panniga kohal. (lahkub)
Opman: Tervist, hea isand Wittlebach. Teie kuulsus käib pika sammuga teie ees.
Meister: Tervist hea isand. Kellega on mul au?
Opman: Vabandust, mina olen Riesenthali mõisa opman
Salberg.
Meister: Teil oli
sõnumeid neiu Leena Paju kohta.
Opman: Minul
oleks temale üks pakkumine, kui teil midagi selle
vastu pole.
Meister: Tiina.
(tuleb Tiina panniga)
Meister. Pane
see nüüd ära ja kutsu Leena siia. (Tiina lahkub) Ma tohin ometi
pealt kuulata, kui teie minu teenijannaga räägite.
Opman: Mis minul temale rääkida on, see pole saladus ja teeb neiu Leenale ainult
rõõmu.
(Tuleb Leena. Ehmub tuttavat nägu nähes.)
Meister: Teie ei pea kartma, neiu Leena. Midagi kurja
teiega juhtuda ei saa.
Opman: Mul on
teile paruni-härra nimel teada anda, et teie linna võite elama jääda,
kui te seda soovite. Parun laseb teid mõisa alt välja kirjutada, kui teie vastava palve minu kaudu
temale saadate.
(Leena kohkub)
Meister: No mis
te ootate?
Leena. Ei tea,
see sõnum
on nii imelik.
Opman: te võite üpris julge olla. Kõik on õige. Öelge oma arvamine ilma kartmata.
Leena. Öelge paruni-härrale, et ma teda tema helduse eest tänan…
(vaatab Meistrile otsa)
Opman: Sellega on siis hästi. Parun aga paneb ette ka väikese
tingimuse, mille täitmine neiule raske ei ole.
Meister: Millise
tingimuse veel?
Opman: Ärge
ärrituge. Selles ei ole midagi sellist, mis neiu Leenale vastumeelt oleks.
Parun Riesenthali noorem õde
sai nädala eest mehele ja elab Tallinnas. Tema mees, parun von Reckenitz on
siin kohtuhärraks. Preili ei ole siin veel endale peremamslit leidnud ja
paruni-härra paneb ette, et Leena, kellest köstriemand palju head on rääkinud tema õe juurde teenima läheks.
Leena: Ma võtan härra tingimuse vastu.
Meister: Tõesti Leena?
Leena: Ma
tunnen toda emandat, ta on hea inimene.
Meister: Kas
parun andis mõista,
kui kaua mamsel Leena peaks paruni-härra õe
juures töötama.
Opman: Nii kaua, kui see temale meeldib. Parun ei nõua mingit
vormilist lepet. Pealegi on noor parun ka ise peagi altari ette astumas. Mõisas käivad juba ettevalmistused noore proua
vastuvõtuks.
Leena: Millal ta ootab mind ametisse?
Opman: Aametisse võite asuda just siis kui teile kõige paremini sobib.
Meister: Millal preili Paju oma paberid kätte saab? Mina
teda ennem teenistusse ei anna.
Opman: Usun, et täna veel viime teie soovi koos paruni
kirjaga linnaametile ülevaatamiseks. Sealt vajalikud allkirjad saadud, siis
saate paberi politseist kätte.
Meister: Hästi!
PILT. Selginemine
Mait teeb raevukalt puutööd
Huber: Sinuga ei saa viimasel ajal enam üldse mõistlikku
juttu ajada. Räägin mina hobusest , räägid sina lambast. Räägin mina aiast, räägid sina august. Mis sa ennast
vaevad? Tunnista, et sina ei suuda seda tütarlast unustada. Mine kosi ta siis ära, selleks need tüdrukud
ju on. Minu meelest pole maailmas midagi lihtsamat, kui kosida armastatud
naist. Ma mõistan
ju arvata, mida sa vastad, aga kahte naist ei saa sina ometi võtta. Ühe kummastki pead sa valima.
Mait: Aga kumma?
Huber: Kumb sulle
enam meeldib – Berta või
Leena?
Mait: Leena.
Huber: Mulle ka. Aga
kumb sulle rohkem meeldib – vaesus või rikkus?
Mait: Rikkus.
Huber: Mulle ka. Kujuta nüüd selgesti oma silme ette, et
tuleb röövel ja nõuaks sinult emba või kumba, kumma annaks sa ära kergema südamega?
Mait: Kumma sina
röövlile annaksid?
Huber: Kumb mulle
vähem armas oleks.
Mait: Aga kui mõlemad on ühteviisi
armsad.
Huber: Siis annaksin tüdruku röövlile.
Mait: Tüdruku?
Miks siis tüdruku?
Huber: Sellepärast
, et raha mulle sellel hetkel armsam on kui tüdruk.
Mait: Aga ma ütlesin ju …
Huber: Jaa, sa ütlesid, et nad sulle ühel määral armsad on. Aga see on lollus, vennas. Ühel määral
ei saa nemad mitte sulle armsad olla või ei armasta sina neist ühte õieti. Jõua lõpuks otsusele ja lase mul öösiti
magada.
(pikk vaikus)
Huber: Ma näen
kui raske sul on ja seepärast tahan sulle midagi tunnistada. Mina armastan
Leenat. Ma ei tahtnud seda seni tunnistada, sest sa oled minu parim sõber. Aga praegu näen, et minu armastus
on suurem kui sinu oma.
Mait: (lööb
rusikaga lauale) Mida see tähendab?
Huber: Mina arvan, et minu sõnad on küllalt selged. Ma nõuan endale vaba rada selle naise
poole, kellest sina oled loobunud. See tütarlaps on nüüd ju vaba.
Mait: Sina, Konrad, sina!!!
Huber: Mina jah. Ma annan sulle veidi aega toibuda sellest
uudisest, aga siis pead lubama, et sinu ja selle tütarlapse vahel on sellest
hetkest kõik
läbi.
Mait: Seda ma ei tee. Seda ei tee ma kunagi. See on sinust
alatu, et sa salaja minu selja taga sellisel moel oled lasknud oma tunnetele
voli anda. Sa pole mitte sõber, vaid vilets äraandja. See tüdruk on minu, kas kuuled, minu!
Huber: (naerdes) See oli möirgamine, mis
mulle meeldib. Näib, et sa pead rikkuse teistele jätma
ja puupaljale Leenale kosja minema.
Mait: Sa heitsid
minuga nalja?
Huber: Näib
nii. Aga mida ma siis pidin sinuga peale hakkama, kui sa kahte tüdrukut väidad
korraga armastavat. Sa oled ju armuasjus poisike ja sellistega võib ikka nalja heita, eriti, kui
sellest mõlemale
tulu tõuseb.
Mait: Kuidas mõlemale?
Huber: Nüüd
ma enam ei naljatle. Aga sa ju tead, kuidas Berta sinust hoolib ja kui palju
valu ja hingepiina sinu lahkumine talle toob Või kuidas?
Mait: Väga võimalik
ja mis siis?
Huber: See ju vaevab sinu südant ka ja kindlasti sa soovid
Bertale ju tegelikult ainult head.
Mait: Jaa.
Huber: Siin tulengi mina mängu. Ma kosin sinu maha jäetud
pruudi endale.
Mait: Sina??
Huber: Miks mitte?
Mait: Sa
tembutad, jälle, Konrad!
Huber: Mitte põrmugi. Minu käsi selle peale.
Mait: (surub kätt)
Minugi pärast, kui see mingi ogar nali jälle pole.
Huber: Sa ei tee mulle selles mingeid takistusi?
Mait: ei.
Huber: Ja sa lõpetad
oma endise pruudiga varsti kõik
vanad suhted?
Mait: Jaa.
Huber: Ning hakkad uuega niisama selgelt uusi suhteid
looma.
Mait: Ega mulle muud nõu jää.
Huber: Selle
peale võtame
(võtab pudeli põuest
ja hakkab naerma).
Mait: Mida see
tähendab?
Sa vedasid mind jälle
ninapidi ja mina loll jäin uskuma. Aga lihtsamaks see kõik
minu elu nüüd küll ei teinud.
Huber: Kui sa ei julge avalikult nende kummagi juurde oma
otsusega astuda, siis kirjuta neile.
Mait: Sul on õigus. Tead, ma lähen järgmine nädal maale mõisatesse tööle
ja sealt kirjutan neile.
Huber: Tore, sest siis oled ise tormi eest varjus, kui see
sinu peale tõusma
hakkab. Sinusugune armastaja peabki asju 100 versta kauguselt toimetama.
PILT. Paruni majas
Leena õmbleb
või toimetab midagi. Siseneb Gothard von
Risenthal. Leena tõuseb
püsti.
Gothard: Näe, kohtusimegi taas. Kas pole meeldiv?
Leena: Tere õhtust austatud parunihärra. Härraseid ei ole kodus.
Gothard: Ma tean, et neid pole kodus. Minu väike hea õde sõitis lõpuks oma oodatud pulmareisile.
Leena. Ma kutsun toapoisi. Ta oskab teid kindlasti aidata.
Gothard: Las ta olla. Sa oled ju ka siin majas juba oma
inimene. Kaua sa siin juba teenid?
Leena: Kaks nädalat, austatud parunihärra.
Gothard: Näed sa siis , juba kaks nädalat. Aeg läheb …. Mul on mõned päevad
linnas äriasju ajada. Minu hea õemees lubas tema korteris ööbida. Ma loodan, et teil pole selle vastu midagi.
Leena: On mul õigust
midagi arvata, kui härrased nõnda on lubanud.
Gothard: Eks ta nii on jaa. Ega ma palju tüli ei tee.
Sellest peaks piisama. … Ära
ole nii pelglik, Leena. Mina olen nüüd ju peigmees. Kahe nädala pärast on
pulmad ja sõuangi abieluranda. Mis sa arvad,
kas see rõõmustab
minu tulevast?
Leena. See on
väga ilus. Teie tulevane abikaasa on kindlasti väga õnnelik.
Gothard: No näed
saamegi lahkesti hakkama.
Pilt. Lahkuminek
Mati teeb puutööd. Siseneb linnarõivais Berta.
Berta: Üllatus,
minu kallis.
Mait: Sa ei olegi kirikus. Kõik juba läksid.
Berta: Sinagi oled ju siin. Mõtlesin, et saan olla mõne hetke isekeskis oma tulevase
kaasaga.
Mait: Ma pean tööd
tegema. Meister ei anna asu. Homme hommikul pean mõisasse sõita, et seal mööblit
korrastada.
Berta: Oi kui kahju. (Paus) Mati, oma sõna ei ole sina ikka veel lunastanud.
Mait:
Missugust sõna?
Berta: Seda sa enam ei mäletagi. Sa tahtsid ju papa käest välja uurida, kuidas tema meie asjast nüüd
mõtleb.
Mait: Sest su isa andis mulle selgelt mõista, et meil kahel siin midagi loota
ei ole.
Berta: Kas tõesti? Minu isa
andis sulle märku, et tema sind vastu ei võtaks, kui sina minu kätt küsima läheks.
Mait: Jah. Nõnda võis tema
keeruliselt välja öeldud sõnu mõista. Ma arvan, et meie hästi
teeksime, kui endid mõttega
harjutaksime, et kõik
on otsas. Sinu vanemad on kindlat meie ühenduse vastu.
Berta: Mati, sa valetad!
Mait: Miks sa
seda arvad?
Berta: Sest juhuslikult ma tean, et minu vanemad teisti
arvavad. Just sellepärast ma täna teistest maha jäin, et seda rõõmusõnumit
sinuga jagada.
Mait: Kuidas nii?
Berta: Meie ühenduse
vastu oli pigem mamma, kui papa. Ja eile õhtul andis mamma selgesti märku. Ta ütles sõna -sõnalt, „
Tule jumal appi, ega meie või
oma tütart Lutzile pakkuma minna, kui ta ise küsima ei tule. Ja tema pole oma
kosjanõust, ei otse ega kaude veel sugugi märku
andnud. Kui tema märku annab, et tema sind armastab ja kogu südamest soovib,
siis …“ No , mis sa selle
peale kostad?
Mait: Imelik meelemuutus.
Berta: Imelik.
Minu meelest väga loomulik. Seda me ju lootsime. Ma loodan, et nüüd sa tead, mida tegema pead.
Mait: Anna andeks, Berta, aga ma ei või sinu vanemate ette ilmuda, et sinu kätt
paluda.
Berta: Mati!!!!
Mati: Ma tean, et
see on halb minust ja ma tunnen enese süüdlase olevat, aga ma ei või teisti. Ma
parem jään sinu vastus valelikuks nüüd, kui et terve elu sulle
valetan. Meie abielu ei kujuneks õnnelikuks
ja seepärast astun mina tagasi.
Berta: Mispärast?
Mait: Sellepärast,
et meie vahel abiellumiseks vastastikune armastus puudub.
Berta: Nurjatu kelm. Alles nüüd sa siis leiad, et meie
vahel vastastikune armastus puudub. Terve aasta, kui meie pruut ja peigmees
olime sa seda ei teadnud mitte. Kust tuli see teadmine nüüd?
Mait: Ma olen ennast proovinud, Berta. Võid olla kindel, et alles pärast rasket
võitlust jõudsin ma sellel
otsusel. Mida ma armastasin, oli sinu vara, mitte sind ise.
Berta: (naerdes) Või külapoiss kõneleb
armastustest. Vabandust, aga see ajab suure häälega naerma. Tunnista parem
kohe, et sa oled suurim narts kõige
meeste seas, kes kohe pea kaotab, kui sire neiu talle võrgutades vastu naeratab. See tüdruk, kes paar nädalat meie katuse all elas, on su pea
segamini ajanud, sest sina oled iseloomult nii nõrk ja väeti.
Mait: Tema pole minu meele muutmiseks midagi teinud. Temal ei ole selles süüd. Vastupidi. Meie
vahel on puudunud igasugu kokkupuuted, mis oleks kantud armastusest või hellematest tunnetest ja tema pole öelnud poolt sõnagi, et mind enda poole võita.
Berta: Sa armastad teda?
Mait: Jah.
Berta: Ning tahad teda kosida?
Mait: Jah.
Berta: Aga sa oled minu. Ma ei anna sind priiks!
Mait: Sa ei anna mind priiks, kuigi tead, et ma sind ei
armasta?
Berta: Ma ei vaja sinu armastust, ma suudan ilma selletagi
läbi elada.
Mait: isegi siis, kui tead, et ma teist armastan?
Berta: Ka siis.
Mait: Ja see peab
olema meister Wittelbachi uhke tütar?
Berta: Ma tänan selle meeldetuletuse eest. Ma võisin ennast korraks unustada, aga ma
toibun. Ja juba ma olengi toibunud. Ma kahetsen, et ma seda varem pole teinud,
mida ma nüüd teen. Seal on uks, isand Luts. Minul pole vaja armastust kerjata,
ma pole mõni
toatüdruk, mõni saunaeide tütar. Seal on uks, isand
Luts.
Mait: Targem on mul vist kohe ennast mõisasse teele asutada. (Mait pakib paar
asja kaasa ja astub välja)
Berta: Mati!! Mati!
PILT. Paruni majas
Leena koristab maja. Siseneb Gothard
Gothard: Küll on ikka hea, kui jõuad koju ja tuba on soe ja tuli põleb. Kena neiu kraamib tuba. Nagu
pildiraamatus. … Neiu Leena, sain võiksid oma härra vastu veidigi lahkust üles näidata ja väheke rõõmsam
olla. Tuled koju ja pilk on selline, nagu oleks keegi surnud. Mis olnud, see on
olnud. Kas me võime
edasi minna natuke lahkemalt?
Leena: Tänan härrat, et ta mind oma proua õele soovitas.
Gothard: Juba parem.Palju parem. Ja vallast tahad ju ka
veel priiks saada.
Leena. Härra on olnud väga lahke.
Gothard: Olen tõesti. Ma ikka mõtlen, et miks keegi seda ei märka. (Läheneb naljatades Leenale. Leena astub eemale) Ega sind ju
veel vallast pole priiks lastud. Võib-olla
ma ei anna sulle seda tunnistust. Mul on
nimelt väga kahju nii kena ja viksi tüdrukut vallast välja lasta.
Leena: Aga paruni-härra on mulle kindlasti tõotanud
tunnistuse anda.
Gothard: Eks
inimene tõotab
haleda südamega nii mõndagi,
millest tal hiljem kahju on.
Leena: Paruni-härra on oma mehe sõna pandiks pannud ja seda ei või isegi ükski parun rikkuda.
Gothard: Mehesõna. Ega mees siis mehesõna naisterahva vastu pea pidama. Mehesõna antakse
mehele.
Leena: Kas siis kuberneri-härra mees ei ole?
Gothard: Kuberneri-härra? Kuberneri-härrale ei ole mina sõna andnud.
Leena: Kuidas nii? See on ju teada, et teie kuberneri-härrale
lubasite mind mõisa
alt vabaks lasta.
Gothard: Tühi lora! Kes seda räägib, see luiskab. Sul, Leena, on linnas pagana head sõbrad. Aga ma ei andnud talle mingit tõotust, vaid lubasin asja üle järele mõelda.
Leena: Aga
kuberner võib
kohtuga nõuda, et paruni-härra mulle lubatud tunnituse annab.
Gothard: Arvad? Niisugust seadust pole olemas, et kohus mõisnikult tema talupojad tohib ära võtta ja seda nõuda pole ühelgi
kuberneril õigus.
Ja tead, mul on tulnud viimasel ajal kange soov sind maale mõisateenistusse tagasi viia.
Leena: Aga ma teenin härra õe
juures, kes minuga rahul on ja mind kindlasti ei taha ära lasta.
Gothard: Minu õde teeb, mis mina
soovin. (võtab
taskust kirja).
Leena: Miks ei taha paruni-härra mind siis praegusesse teenitusse
jätta. Paruni-härral on teenijaid küllalt ja mina lubasin proua von Reckenitzi kas või elu lõpuni teenida.
Gothard: Sama hästi
võid mind elu lõpuni teenida.
Gothard: Siin on kiri, et sind vallast välja kirjutataks.
Paki oma asjad ja õhtul hakkame minema. Tuled minuga kaasa.
Leena: See ei ole nii ruttu võimalik. Ma palun teid.
Gothard: Eks meil kõigil ole omad plaanid.
Leena: Aga härra tõotas ja andis lootust. Isegi kiri on
valmis.
Gothard: Hea neiu Leena, jätame nüüd selle jutu. Täna päev
lähete maale ja asute ametisse.
Leena: Mida te tahate, et ma teeksin, et teie selle kirja
praegu minule annaks?
Gothard: Neiu Leena teab väga hästi, mida ta peab tegema.
Leena: See ei ole võimalik.
Gothard: Iga asi siin ilmas on müüdav. Küsimus on vaid
hinnas.
Leena: Härra, ma palun, ma tõesti palun. Ärge kiusake mind
ja andke mulle see lubakiri.
Gothard: Ei, armas neiu. Minu isa õpetas mulle, et kui süda
läheb härdaks ja hakkad tasuta teeneid pakkuma, siis lõpetad ise hoopis
vaestemajas. Sinul on nüüd valida, kas elu siin – ja mine tea, ehk leiad ka
peigmehe, kes sind kosida tahaks, või tuled minuga mõisa ja seal sul juba tööst
puudust ei tule. Minu sõna selle peale.
Leena: Hea küll.
Gothard: Hea küll? Ah, et hea küll. Vaataks siis kas kaup
vastab kaubale. (Paneb lubakirja lauale)
See on minu osa kaubast. (Riietab Leena lahti. Armatsemine. Peale
armatsemist. Leena on ainult särgiväel)
Gothard: Võta oma nüüd oma lubakiri. (Leena võtab) Kas sa
ei tänagi mind? Võid elu lõpuni nüüd õnnelikult linnas elada.
(ukesele koputatakse)
Gothard: Kas sa ei kuule. Mine tee lahti.
Politsei: Otsin neiu Leena Paju.
Leena: See olen mina.
Politsei: Tallinna raad ja kuberner kinnitasid teie
kodanikutunnistuse.
Leena. Aga minu mõisa lubakiri on siin.
Politsei: See pole vajalik, kui kuberner asjaga päri on.
Igal juhul õnne teile linnakodanikuks saamise puhul ja kõike head. (Lahkub)
Gothard: Palju õnne! (naerab )
PILT.
(Huber istub tööpingi
taga. Siseneb Mait)
Huber: Kas sa näe, kes koju jõudnud. Kopsud paremat maa õhku täis ja võib taas linnas kergemalt hingata. Tule
nüüd edasi , hea
sõber. No millest selline morn olek. Kaotasid teel haamri ära
või? Sa pole päris sina ise. (Mati asub
tööle) Sul on midagi pihtida, Mati!
Mait: Miks sa
seda arvad?
Huber: Sinu nägu ütleb kõik.
Mait: Sul võib õigus olla. Mu nägu on on tõepoolest looja läinud.
Huber: Kas vaevab su hinge, et sa neiu Berta looja lasid?
Mait: Ei. See on unustatud. Meie vahel on kõik selge ja sellest on mul tõesti hea meel …
Võtame toobi õlut ja ma võin
sulle tunnistada, et sa eksisid.
Huber: Mina eksisin. Milles küll?
Mait: (ulatab kirja) Loe.
PILT. Mõisatööl
Mait: (loeb) Armas sõber. Vabandage, et ma teie viimasele
kirjale nii hilja vastan. Seda kindlam on nüüd otsus, millest teile teatan.
Andke väga andeks, kui see otsus teid pahandab aga ma ei saa teisiti. Ma olen jõudnud
selgusele, et ma teile raskesti ülekohtu teeks, kui ma teie kosjad vastu võtaksin.
Vaadake kaine pilguga ringi ja te näete, et õnn teile mujalt vastu naeratab.
Ainult ühte kirja palun teil veel, milles kinnitate, et mu tänamatu vastuse
mulle andeks annate ja kinnitate, et te oma eksliku kavatsuse õnnelikult olete
unustanud. Oma kõige kallima sõbra kätt pigistades Leena Paju.
Huber: Leena Paju käest. See on huvitav. (loeb) No nüüd söögu
mind rotid elusalt ära. See tüdruk on põrunud.
Mait: Minu
meelest kõneleb
tema kirjas väga selge mõistus.
Huber: Siis pole see kiri tema kirjutatud.
Mait: Seda
arvasin minagi algul, aga minul on temalt veel üks kiri ja
neid võrreldes
nägin, et see on
sama käega kirjutatud.
Huber: Ja mida ta ütleb esimeses kirjas?
Mait: See on tühine sõbrakiri.
Vastus minu samasugusele kirjale, milles ma oma südamesoove veel ei avaldanud. Tunnista, et sa eksisid.
Huber: Ma annan
oma nina pandiks, et see tüdruk sind armastab. Vahepeal peab
olema midagi juhtunud. Õige asi see ei ole.
Mait: Sa usud oma silmi rohkem kui tõde ennast. Ometigi seisab viimane sul
mustvalgelt käes.
Huber: Aga siin pole midagi öeldud, et ta midagi sinu vastus ei
tunne.
Mait: Ta on selleks liiga hea inimene ja ei taha mind
haavata. Kogu kirja sisu ju räägib sellest, et tema mind ei armasta ja ei taha.
See asi on otsas.
Huber: Kas sa tahad selle otsusega lihtsalt leppida ja
nurka pugeda. Kas tead, mida mina teeksin?
Mait: Mida sina siis teeksid?
Huber: Astuksin
temaga kohemaid ühendusse ja püüaksin teda panna suuga sama tunnistama, mis
paberil kirjas.
Mait: Ja mis nõu sa mulle annad?
Huber: Ülehomme on pühapäev. Kirjuta talle juba täna õhtul ja kutsu ta vabasse loodusesse
jalutama. Minu nõu
ja abi peale võid
kindel olla. Ja nüüd pea püsti. Kõik pole veel kadunud. Võta paber ja sulg ja hakka kirjutama.
Mait: (hakkab kirjutama)
PILT. Armunute piknik
(Vestlus on
poole peal. Noored vestlevad väga rõõmsalt)
Mait: Leena, miks teie ei taha mulle naiseks tulla. Tahaks
teada, mis teil minu vastu on?
Leena: Teie vastu?
Mait: Teil peab ju minu vastu midagi olema. Me saime ju kõige paremini läbi … nagu kõige paremad sõbrad …..
Ma arvasin, et teie mind sallite … Ma ei suutnud arvategi, et teie mulle
sellise vastuse annate. … mis teiega vahepeal juhtus?
Leena: Ma sallin teid siiani ja sõbrad oleme ka.
Mait: See on
aga sõprus, mis mulle ei meeldi. Selle sõprusega jään mina nälga. Keda teie armastate, kellega
teie vahepeal olete tuttavaks saanud?
Leena. Ma pole kellegagi tuttavaks saanud, vähemalt mitte
sellisega, keda ma armastaksin.
Mait: Siis peate seletama, miks te minuga ei arva õnnelikuks saavat. Ma usun, et ma
sugugi kõige
halvem mees ei ole. Ma olen tugev ja hea tervisega ja tige pole ma ammugi.
Leena: Aga
te olete peigmees. Te pole enam vaba.
Mait: Kas see
on teie ainus põhjus?
Kas teie ei tea, et mina pole enam peigmees. Ma olen vaba, täiesti vaba. See
asi on ammugi lõppenud.
Leena. Seda ma ei usu. Pruudi ja peigmehe vahel võib nägelusi ette tulla aga see ei aja
neid veel igaveseks lahku. Ma olen ju näinud, et neiu Wittelbach teid kogu hingest armastab.
Mait: Jaa, aga nüüd enam mitte. Nüüd ta vihkab mind ja seda te pole näinud mitte.
Leena: Ja vihkab teid, kuna teie temast ära pöörasite, aga
kui te nüüd tagasi läheks,
siis tema armastaks teid jälle. See on üks
minu põhjustest.
Mait: Ja teine.
Leena. Teine on
see, et ma ka teie eluõnne
ei taha varastada.
(Pikk paus)
Mait: Ma ootan
ikka veel, et teie oma otsust selgitaksite.
Leena: Isand Lutz, ma ei armasta teid.
(Pikk paus)
Leena: Andke mulle andeks. (Leena võtab Maidu ümber
kinni, kallistab ja suudleb teda) See kõik pole tõsi,
mis mu suu rääkis. Ma ei uskunud seda isegi. Miks ma ei peaks sind, üksnes sind …
(Põõsast
astub välja Huber)
Huber: Küll
on kena pealt vaadata. Süda hakkas sees sulama ja suu vett jooksma. Õpipoisist
kohe meistriks. See oli hästitehtud. Nüüd ma ei kahetse, et ma teile salaja järele
ja selle juures kaks korda käpuli suutsin käija. Aga nüüd hakkame tähistama. Kihlusjoogi eest on muretsetud.
Mait: Sa tulid meile linnast saadik salaja järele?
Huber: Ma ei kaotanud teid kardetavaid isikuid viieks
minutiks ka silmist.
Mati: Meil oli ka tõsiseid asju läbi rääkida. See kuri
inimene siin torkas mu põrgutulle
enne kui paradiisiväravad avas.
Huber: See on tuntud naiste riugas. Enne annavad pipart, et
siis hiljem suhkur paremini maitseks. Noh, aga musu? (Mati teeb Leenale musi)
PILT. Pulmapidu
Laua taga meister, Huber, Maidu ema-isa, Tiina ja muidugi
Mait ja Leena.
Huber: Küll
on hea vaadata õnnelikke
inimesi ja nii õnnelike
inimesi, kui neid, kes täna Niguliste kirikus kellahelinate saatel paari pandi,
pole minu silmad eales näinud. Kas on olemas kaunimat naist
siin ilmas ja kas on olemas mehisemat meest ? Ei tea mina küll
mitte olevat. (kallistab mõlemat)
Mait: No võta nüüd vähe
vaiksemalt.
Leena: Ära
ole nii tagasihoidlik. Näed ju, et teisel on hea meel. Mina tänan Isand Huberit
väga ilusate sõnade eest. Noh …
Mait: Jah, meie täname. Tõstame klaasid heade sõprade terviseks.
Meister: Kui läks kõnede pidamiseks, siis sooviksin ka üht-teist
öelda. Minul on väga hea meel, et isand Lutz on
leidnud endale just õige
kaasa, kes tema meele rõõmsaks
teeb. Kui selle tööka mehe kõrval on nii kaunis ja lahke neiu, siis
on see elu, mida iga meistergi siin linnas kadestab. Hoidke ja armastage
teineteist.
Mait: Tänan meister Wittelbach.
Leena: Meister
Wittelbachi ees jääme meie küll elu lõpuni tänu võlgu, sest kui tema poleks mulle
pelgupaika pakkunud, siis ei tea mina,
millised saatuse nuhtlused mulle oleks peale langenud.
Meister: See on
meie kõigi
kristlik kohus aidata hädasolijaid ja ma arvan, et teie minu asemel sama oleks
teinud.
Huber: Siin läheb kõik nii härdaks, et vala üks pisar teise otsa. Meil on ju
ikkagi pidu. Kas siin tantsida ka saab? Noorpaar läheb tantsule. Võtame aga kõik laulu üles.
(Noorpaar tantsib
ja tantsu ajal kaovad teised ja noorpaar jääb kahekesi. Nad seisavad nägu
vastamisi, suudlevad, Leena libistab Maidul kuue seljast jne )
PILT. Leena lahkumine
Mait tuleb koju. Kodu on tühi. Laual on toit ja kiri.
Mait: (Loeb) Kallis
abikaasa. Need 7 kuud on olnud minu elu kõige õnnelikumad. Anna andeks, et
sedasi ootamatult pidin lahkuma. Küüdimees tõi teate, et emal tervis juba päris
hull. Supp on potis. Võtsin
paarkümmend rubla oma rahast igaks tarbeks kaasa. Saadan sulle peagi teateid
olukorra kohta, kui pean ema pikemalt põetama või
matma jääma. Ära
siis liialt kurvasta ja söö ikka korralikult. Kapis on varud, mida turult tõin. Sind
armastades Leena.
(Mait asub raevukalt puutööd tegema)
Huber: Ega see pole mingi maailmalõpp.
Mait: Kas nädalat juba. See polegi veel kõige hullem aga selle aja sees mitte
ainsatki teadet.
Huber: Tead. Naistel on omad käigud ja mõtteviisid. Nemad ei mõtle nagu mehed. Leena on siin veel üks ütlemata omamoodi tegelen. Ise mäletad,
kuidas tema oma õnne
maha salgas ja sinu õnne peale mõtles,
enne kui te kokku saite. Usalda oma kaasat ja kõik on korras.
Mait: See kamber on nii tühi ilma temata. Mis küll teda
kinni hoiab?
Huber: Hea sõber. Võta üks lonks. Kõik saab korda ja peagi naerad oma igatsusepisarate üle.
Mait: Sa oled
hea sõber,
kui sind ei oleks, ma kohe ei teagi, kuidas hakkama saaks.
(Ukse alt lükatakse
sisse kiri. Näeme, et see on Berta.)
Mait: (Loeb) „Aulik isand Lutz. Kui teie oma noore, ilusa abikaasa järele
peaksite igatsema, siis võite
teda kerge vaevaga leida. Ta pole mitte maale läinud, vaid elab Sauna uulitsas
nr 17, emand Brinki juures. Õnneküllast jällenägemist temaga ja veel suuremat erirõõmu, mis teid ees
ootab, soovib teile õiglasest
südamest keegi
hea sõber.“
Huber: See on
kindlasti mõni naljatilk, kes sinu kurba lugu teab ja sellele veel
hoogu juurde tahab anda.
Mait: See on üks ütlemata loll
nali sellisel juhul. Huvitav, kas seal Sauna tänava majas üldse proua Brink olemas on?
Huber: Seda saab ju lihtsa vaevaga järele uurida.
PILT. Sauna uulitsas
(Majal ripub väike
silt. Johanna Brink , Ämmaemand.
Mait astub uksest sisse ja jääb ukse kõrvale seisma. Eemalt kostab Leena hääl. Korraga astub Leena
tuppa, laps süles. Ta märkab
Maitu ja minestab. Mait tormab Leena juurde ja hoiab teda oma käte vahel)
Mait: Leena!
Leena: Kes juhatus su siia?
Mait: Leena, mida sa siin teed? Vasta, miks sa siin oled?
Kelle last sa hoiad, Leena?
Leena: Kes juhatus su siia?
Mait: Vasta, kelle last sa hoiad? Nüüd tuled minuga koju …(haarab käest)
Leena: Koju? Ma ei lähe enam koju.
Mait: Kuidas? Sa ei lähe enam koju?
Leena: Ei.
Mait: Leena, mida sa räägid? Ma olen sinu mees. Miks sa ei
taha minu juurde koju tulla?
Leena: Ma ei või
… Nüüd enam mitte …
nüüd mitte … nüüd on kõik otsas. (Leena hakkab nutma)
Mait: See laps
… on sinu, aga
mitte minu.
Leena: Mati, tapa mind.
(Mait tõstab rusika, kuid käsi langeb. Korraga
hakkab naerma)
Mait: See on kõik üks nali. Ütle mulle, et
see kõik
on nali. Aga miks sina selles kaasa lööd? Sa olid ju maal ja tulid nüüd koju
nalja tegema. Ma panen silmad kinni ja teie lõpetage saa nali ära. (Suleb silmad) Üks .. kaks .. kolm (Avab silmad)
Leena, tõuse üles. Tõuse üles
ja läheme koju. (sikutab, aga Leena ei tule)
Mait: Miks sa seda mulle tegid?
Leena: Mati, meie vahel on nüüd kõik otsas. Meie lahkume teineteisest.
Sa võid oma õnne mujalt otsida. Ma lähen homme hommikul õpetaja juurde ja tunnistan, mis on juhtunud. Sa võid julge olla, ta laseb sind minust
varsti päästa …
Mait: (vaikselt) Kõnele, Leena. Räägi ära, millise süü pärast sa mind nõnda oled karistanud. Tunnista üles, mis põhjusel
sa minu õnne
hukkasid …
Leena: Sinul pole süüd. Mati, sa oled kõige parem mees maailmas. Süü on üksnes
minu peal. Mina kiskusin su enesega hukatusse kaasa, sest ma sind liiga
armastasin ja liiga nõrk
oli oma armastust salgama. Aga usu mind Mati, peasüüdlane on keegi teine ja
mina olen ainult ohver, nagu sinagi oled praegu ohver. (hakkab nutma)
Leena: Hea küll, ma räägin sulle…
(Leena nutab ja räägib. Mait tõuseb
ja vaarub mööda tuba: Mõne aja pärast)
PILT. Berta
Tänaval põrkuvad Berta ja Huber.
Berta: Kaunist päeva, isand Huber.
Huber: Kaunist päeva ka teile, proua Brandt.
Berta: Meie pole juba mõnda aega kohanud teie sõpra isand Lutzu. Kas teie olete temast
midagi kuulnud?
Huber: Ta on kodus ja tõbine.
Berta: Oii,
see on küll pahasti. Pea-asi
, et haigus väiksele maimukesele liiga ei tee.
Huber: Mis maimukesele?
Berta: Oi, kas
teie pole veel kuulnud, et härra Lutz on vahepeal isaks saanud.
Huber: Seda teadmist mul tõesti ei ole.
Berta: Seda muidugi ei tea, et kas isand Lutz ikka lapse
isa on. Tead ju küll neid taluneidusid. Jalad harkis iga mehe ees.
Huber: Proua Brandt, see ei saa küll tõsi
olla. Neiu Leena on väga viisakas ja tagasihoidlik tütarlaps.
Berta: Isand Huber, teie olete ikka naiivne. Vaga vesi, sügav
põhi. Ju siis isand Lutzul midagi puudu
oli, et kaasa pidi küla pealt lisa
otsima minema. Ma ütlesin kohe, et see neiu on tavaline
lits.
Huber: Andke andeks, hea proua, aga seda juttu mina ei usu.
Berta: Või
ei taha uskuda (naerab)
Huber: Ma vabandan, kuid pean lahkuma. Kuid sellist juttu ärge
rääkige ei proua Lutzu ega isand Lutzu
kohta.
Berta: Uurige järgi,
kui te mind ei usu.
PILT.
(Mait istub laua taga ja joob, tuleb Huber)
Huber: Mis toimub, hea sõber? Sa pead
mulle nüüd kõik
ära rääkima. Ma tean juba.
Mait: Sa tead?
Kes sulle rääkis?
Huber: Proua Brandt. Sa vist ei teagi, et ta Oskar Brandtiga abiellu astus.
Mait: Mida sa minu asjast tead?
Huber. Seda, et Leena on jälle kodus ja tal on poeg.
Mait: Kas sa seda paned imeks?
Huber: Ei pane, aga sinu ja proua Brandi nägu nähes sain aru, et asi pole õige.
Mait: Pole õige jah! Sest
mina pole mitte isa.
Huber: Kõnele.
Mait: Mõisahärra von Riesenthal sealt majast,
kus Leena teenis, käis talle nõnda
peale ja kavaldas, et ühel päeval
Leena jõud
rauges ja talle enam vastu ei suutnud panna ja viimane ta vägisi võttis. See ongi kogu lugu.
Huber: Mis sa tahad nüüd selle mehega teha?
Mait: Aga mida sina teeksid?
Huber: Ma tapaksin ta. (Mait vaikib) Heaküll, päris nii ei
saa toimetada, jumal teab, mis temaga teha. Aga mina sellega ei lepi. Mina
vihkan seda meest, kes sinu õnne ära sõi.
Mait: Huber, ma ei jäta seda jumala tasuda.
Huber: Rahu vend, mis inimene vihas ütleb ei ole igakord
hea ja õige.
Rahu. Ma ise läksin liiga kaugele ja ajasin sinu ka endast välja. Alustuseks ütle,
mida sina tahad oma naise ja lapsega peale hakata.
Mait: Ma tõukan Leena endast ära.
Huber: Mati, kas sa oled mõistuse kaotanud? Sa tõukad oma naise ära, kellel kõige pole vähematki
süüd.
Mait: Ta on süüdlane!
Huber: Süüdlane?
Mil viisil? Tema kallal tarvitati vägivalda. Kuidas saab inimene, keda vägivallaga
sunnitakse midagi tegema olla süüdi?
Mait: Ta on süüdi! Ta on süüdi! Ta on süüdi! Vägivallale
astutakse vastu, aga tema alistus vägivallale sõnakuulelikult.
Huber: Seda oleks sina tema asemel ka teinud. Sinus räägib
ainult enesearmastus. Sa mõistad
hukka naise, sest see oma varakese röövlile andis, kes talle püstoli rinnale
surus ja mitte sulle. Ma ei tunne sind enam. Sa oled pealaest jalatallani
muutunud ja mitte nii, et sa mulle meeldiksid. Mati, kui sa oma naise uulitsale
viskad, siis oled küll põlgust väärt.
Mait: Kas sina seda ei teeks? Kas sina elaksid temaga edasi?
Sa toidaksid võõra
mehe armukest ja last. Vasta, kas sina teeksid seda?
Huber: Jaa, ma teeksin.
Mait: Aga millise südamega.
Huber: Rahuliku südamega, kui ma teda armastan.
Mait: Aga ta pole ju mitte minu oma!
Huber: Ta on sinu oma. Niikaua kui sa teda armastad, siis
on ta sinu oma.
Mait: Ma lükkan
oma otsuse niikauaks edasi, kuni selgesti tean, kas ma temata elada saan või mitte. Seni pole Leenal ja lapsel
midagi minu poolt karta. Võtame.
Huber: Ma arvan, et tänaseks juba küll on. Lähme, ma viin
su koju.
Mait: Ei. Nüüd
kui ma olen saanud veidi sooja oma naha vahele, tahad sina mind jälle külma kätte viia. Kurbust ja valu on küll olnud, lase nüüd veidigi lõbu
maitsta.
Huber: Hääkene
küll, siis … teeme kannu veel.
Mait: Minu sõber Huberi terviseks!
Mait toetub tuppa
sisenedes Huberile.
Huber: Kaunist õhtut, hea
emand. Ärge ehmatage meie üle ja ärge pange ka midagi pahaks.
Mati ja mina, meie olime veidi kergemeelsed. Seda teist korda enam ette ei
tule.
Leena. Ma mõistan. Ja pole mul õigust midagi pahaks
panna. Ma tänan, härra Huber, et te teda saatma tulite.
Mait: Jaa, sa peadki Huberit tänama. Ta on hea sõber, sinule veel
enam kui minule. Täna teda, täna teda selle eest, mis ta sinu heaks on teinud.
Huber: Tundub, et
kõik on nüüd hästi. Ilusat õhtut!
(lahkub)
Leena: Las ma
võtan sul saapad jalast.
(Leena võtab
Maidul ka kuue seljast. Korraga haarab Mait naise oma embusse)
Mait: Midagi pole
sündinud, kõik
on paljas kollitav unenägu. Sa oled minu … minu … ja sul pole mingit süüd. Ma olen õnnelik nagu ennegi. Mul on kõige puhtam, ausam, ilusam naine, kelle
peale keegi ei tohi näpuga näidata. Leena,
kinnita, et see kõik oli vale, et see kõik oli vaid minu peas tekkinud
rumalus.. Kinnita, et ma näen und, sonin vaid. (Leena vaikib) Mine minu
silmist! Jäta mind üksinda
minu hädas! Ma tahaksin, et ma sind enam iial ei näeks.
Mait: Leena, anna
andeks , et ma rumalat juttu ajasin, Sa nägid ju, kuidas minuga oli.
Leena. Sa ei öelnud
ühtegi rumalat sõna.
Mati, ma palun sind, tehkem kord lõpp.
Miks peaksid sa ennast asjata piinama. Me ei või kauemini kokku jääda.
Mait: Leena, meie
ei lähe mitte lahku, meie ei murra oma ühendust, olgu sündinud,
mis tahes. Ma tahan kõik
unustada, kõik
selja taha jätta ja ainult sellele mõelda, kes sa minu jaoks siiani olnud oled. Ma ei suudaks
sinust lahkuda ja ilma sinuta elada. Huber tundis mind rohkem, kui ma ise, sest
ta ütles mulle „Mati,
kui sa teda armastad, siis ei tõuka
sa teda mitte ära!“ Ja ma ei tõuka sind ära, sest nüüd ma tean, mis on minu kohus.
Leena: Mati, ma tahan sind teenida ja ümmardada, kuni mul
hing sees on. Ma tahan ainult õhk
sinu ümber olla – ilma ühegi nõudeta, soovita ja tarviduseta! Kogu
minu elu peab olema ainult tänu, tänu sinu armu eest, mida sa praegu kuulutad.
(Suudlevad)
PILT. Töökojas
Meister: Hea on sind taas meie seas näha, Mati! Ma väga loodan, et kõik, mis olnud, on nüüd selja taha jäänud. Sul on nüüd pere, kes ootab sinu hoolt ja armastust. See kõik annab elule
uued sihid, mõni
ei taipa seda ja jääb oma vanadesse jälgedesse edasi astuma, aga ega
sellest head tule.
Mait: Tänan,
hea meister. Eks ma püüan ..
Meister: Anna siis nüüd aga takka, sest vahepeal on hulga tööd
kogunenud, mis kõik tegemist ootavad. (Lahkub)
Mait: Annan-annan (Võtab põuest pudeli ja joob suure sõõmu. Sisenevad Berta ja Emilie)
Berta: Isand Lutz, meie siin igatsesime kõik teie järgi.
Mait: Tere,
proua Berta.
Tere, proua Emilie.
Berta:
Kuidas käib teie abikaasa käsi ja kas poeg on juba kosunud?
Mait: Kõik on korras!
Berta: Ärge
pahandage, isand Lutz. See on tavaline naiselik uudishimu. Mina väga loodan, et
teie leiate õnne,
mida olete otsinud.
Mait: Sama soovin
teile.
Berta: Tänan, kuid võin kinnitada, et mina olen õnnelikum, kui kunagi varem. Isand
Brandt on väga hea abikaasa, kes kõiki
minu soove juba silmist loeb.
Mait: Siis on see ju lausa paradiis.
Berta: Ei kurda. Tule,
Emilie! (Siseneb Huber ja Berta ja Emilie lahkuvad. Mait võtab pudelist suur sõõmu)
Huber: Ära nüüd keset päeva meelt nõnda
turguta.
Mait: Miski pole siin enam endine
Huber: Mida emand Brandt tahtis?
Mait: Irvitada
minu üle. Läheme
siit minema. Tule kaasa …
Huber: Kannata veidi sellega. Teeme mõned asjad valmis ja küll õhtul jõuab.
Mait: Sina jää siia kui tahad, aga mina pean siit välja
saama. See kõik
lämmatab mind. Need seinad suruvad
kahelt poolt peale… Lähme, teeme mõned toobid. (Väljub)
Huber: Oota, Mait!
PILT. Kodu
Emand Brink on uksel, pamp käes.
Brink: Nii on kõige parem.
Leena. Ma tean,
aga … (Brink lahkub, Leena vajub lauale ja nutab, siseneb
Huber.)
Leena: Teie isand
Huber. Teid ma küll ei osanud oodata.
Huber: Kas kõik on korras? Teie olete nutnud. Kas
Mati on kodus?
Leena: Kõik on hästi.
Mati läks hommikul tööle, ega ole veel tagasi tulnud. Kas miskit on pahasti?
Huber: Ta lahkus töökojast juba enne lõunat ja tema meeleolu ei olnud just päikseline.
Leena: Issand,
äkki on temaga midagi juhtunud?
Huber: Jääge
teie koju, emand Lutz, ma aiman, kuhu ta võis minna.
(Siseneb joobes Mati)
Mait: Tuvikesed kenasti koos.
Huber: Tulin sind otsima. Sa lahkusid ja tagasi ei tulnud.
Mait: Tule istu. Leena vaata külalisele midagi juua. (Leena
lahkub). Siis pidasin endaga aru ja mõtlesin välja.
Huber: Mida siis?
Mait: See neetud parun, kes on rikkunud minu ja minu naise
elu ei tohi samuti niisama kergelt pääseda. (Sisenen Leena, katab laua ja jääb seisma) Mis sa seisad, meil on meeste jutud. Mine
vaata, mida su laps teeb!
Mati: Mine, mine
nüüd. See sündis minu pärast, Leena?
Leena: Sinu ja minu enese pärast.
Mait: Ja sa suutsid seda?
Mait: Kui rumal ja hea sina oled, Leena. … sest mina … ma
pole ju seda väärt. Ma tean … Aga kannata minuga, kõik läheb viimaks mööda. Ma
saan terveks, nagu sinagi saad terveks.
Leena. Mati. Ma tegin seda just sinu tervise pärast. Sinu
ihu ja hingetervise pärast. Sa hukkad seda praegu iga päev. Lõpeta see enese hävitamine.
Huber: Võta oma kallis Leena ja sõitke minema, sinna, kuhu mineviku
varjud teiega kaasa ei tule.
Mait: Minu süda
enne rahule ei jää, kui need, kes minule kurja teinud, on karistada saanud.
PILT. Rünnak
Öine tänav. Tänaval jalutavad vesteldes noor ja vana parun Riesenthal.
Gothard: Papa,
kordan sulle. Mõisas
on kõik
korras. Viinavabrikus viin voolab, et võiks kogu Liivimaa täis joota. Sina ära muretse, jäta kõik minu hooleks.
Parun: Hästi. Ma teadsin, et mu poeg on täpselt
minu käe järgi ja ma millegi üle muretsema ei pea. Mis kell see raehärra meid
vastu võttiski?
(Korraga hüppab
pimedusest välja kuju kaigas käes ja üritab mehi rünnata. Gothard pareerib rünnaku
jalutuskepiga, võtab
noa vöölt ja torkab ründajat.
Viimane põgeneb,
kuid haavatud vana parun jääb maha. Gothard haarab isa sülle)
Gothard: Appi. Appi.
PILT.
Haavatud mees
(Politsei
on lahkunud. Mait on haavatud, varjab end. Ilmuvad Berta ja Emiilie, neile järgneb
Meister)
Emiilie:
Issand, kas te kuulsite?
Berta:
Äkki mingid röövlid.
Meister:
Tüdrukud! Tüdrukud!
Emiilie:
Isa, me oleme siin.
Meister:
Mis teil ometi arus oli, ma ju keelasin teil välja minna!
Emiilie:
Andesta papa, aga need hirmsad karjed...
Berta:
Mingit austust enam ei ole. Maarahvas arvab, et nad võivad endale linnas kõike
lubada.
Emiilie:
Sina tead seda muidugi omast kogemusest.
Berta:
Ja teangi! Mul tulevad praegugi külmavärinad peale, kui ma sellele mõtlen, et
ma…
(Kostub
köhatus)
Meister:
Kes seal on?
(Märkavad
Maitu)
Berta:
Issand, Mati, mis sinuga on?
Emiilia:
Ta on verine.
Meister:
Mati, kõnele, mis juhtus?
(Mait
vaikib)
Berta:
Mati! Mis sinuga juhtunud on. See kisa…. See olid siis sina?
Mait:
Mina, mina jah. Aga pooleli jäi mu tegu.
Berta:
Mis tegu?
Mait:
Ühel päeval see rott veel kõngeb. Et ta tunneks sama, mis mida olen pidanud
tundma.
Berta:
Kes?
Mait:
See, kes võttis minult selle, mida elus kõige armsamaks pidasin.
(Kostub
vile)
Meister:
Mati, mine! Me hoiame teda kinni.
Berta:
Mati, anna mulle...
Mait:
Aitäh, Berta.
(Mait
lahkub, ilmub Politsei)
Politsei:
Kas te nägite siin kedagi liikumas?
Emiilia:
Siin oli ...
Berta:
Siin oli ainult kõva kisa kosta. Meie ei ole kedagi näinud.
(Politsei
hakkab lahkuma)
Meister:
Kas midagi on juhtunud?
Poitsei:
Parun Riesenthalile tungiti kallale ja tema elu on ohus.
(Politsei
lahkub)
Meister:
Tulge tüdrukud.
PILT. Haavatu
Mait lamab
sonides voodil. Leena peseb põrandat.
Leena: Mati?
Mait: Leena, kas kasisid vere kojast ja trepilt ära?
Leena: Jaa.
Mait: Ja sind ei
näinud seejuures keegi?
Leena: Ei.
Mait: Ja sa pole minust kellelegi kõnelenud? Mitte appi karjunud?
Leena: Ei.
Mait: Ka mitte tohtrit kutsunud?
Leena. Ei. Ma ei julgenud seda teha, sest sa sonisid midagi
politseist.
Mait: Ma tänan
sind. Vaiki sellest ka edaspidi ja ära lase kedagi korterisse. Ma olen väsinud.
Leena: Mati, mis juhtus, näita ennast...
Mait: Ei!
(Mait uinub, Leena võtab
verise kepi ja puhastab seda). Põleta
kepp ahjus ära. Tee seda kohe. Mis alles jääb, viska minema. (Leena seistab) Võta mõned toolid, viska need koldesse. Ma
teen uued, kui terveks saan.
(Leena võtab
hälli ja lõhub
selle tükkideks. Kostab koputus.)
Huber: See olen mina, Huber. Leena tee lahti.
(Leena avab ukse)
(Huber astub Mati
voodi juurde)
Huber: Mida sa teinud oled?
Mati: Sa tead juba?
Huber: Terve linn räägib sellest.
Mati: Seekord
veel kõik
ei õnnestunud. Järgmine kord läheb paremini.
Huber: Järgmine
kord. Järgmist korda ei tule!
Mait: Leena ju
veel ei teagi, mis sündinud on. See inimene, minu
poolvend, peab teadma, mida tema on minule teinud ja peab selle eest kannatama.
Ma olen väsinud Huber.
Huber: Politsei pärast võid mureta olla. Nemad otsivad mõnda kaltsakat või hulgust. Sinusse ei hakka keegi.
Mait: Ma olen nii väsinud, sõber...ma jään magama. Tahtsin venna
teise ilma saata... Ma ei taha surra sõber, ei taha... Leena...Leena ma tahan jääda sinuga, tahan
andestust sinult ja kõigilt teistelt. Võtta tagasi kõik, mille ma korda olen saatnud.
Leena...
Leena: Sinu surmaaimus on lihtsalt väsimus ja sinul ei ole
minu ees mingit süüd.
Mait: Mind sa ei peta. Inimesi on kahte liiki – tarvilikud
ja ülearused. Mina olen ülearune. Huber, ole sina Leenale sõbraks, nõuandjaks, ära jäta minu naist hädas
maha. Kas sa kuuled mind? (Hubert noogutab) Leena.. ma.. arm.. sind.
(Mait sureb)
Leena:
Mati! Mati!
Huber:
Leena jäta, ta on surnud. Me peame ta siit ära viima. Usun, et meister oma abikäe
ulatab.
Leena:
Ma ei tahtnud, et see nii läheks! Ma olin kiviks tema kaelas...
Huber:
Ära näe selles endal süüd Leena. Me peame tegutsema.
Leena:
Mina ta põhja vedasin Huber, mina!
Huber:
Lõpeta! Me saame meistrilt abi, küll sa näed. Me otsime su lapse ülesse.
Leena:
Lapse...
Huber:
Leena ma tean, mida sa tunned. Ma olen samuti kaotanud armsama, kelleta ma
arvasin, et mul elu ei ole. Me saame hakkama, koos...
Leena:
Huber, ma armastasin teda.
Huber:
Ma tean Leena. Ja armastad ka edasi. Tule.