Kolmapäev, 25. november 2020

Näidend. ÕNNESOOVID

ÕNNESOOVID

 Tegelased

Artur Õun,  75-aastane

Olli Õun, 70-aastane

Uurija Mäger

 

PILT1.

Korter. Kapi peal seisab vanas stiilis raadio. Raadiost kõlavad vikerviisid. Sügavusest kostuvad hääled.

Olli: Ma jään jälle hiljaks. Artur … Artur … Artur. Kuuled , ma ju räägin sinuga. Vasta siis

Artur: Jaa

Olli: Kas sa oled valmis?

Artur (tuleb lavale. Ülikond seljas, jalas sussid) : Jaa

Olli: Iga aastaga läheb selle sättimisega kauem aega.

Artur: Eks fassaad aastatega mureneb.

Olli: Mida sa rääkisid? Ma ei kuulnud hästi.

Artur: Ei midagi.

Olli: Midagi sa siiski ütlesid. Mingi mure oli sul või?

Artur: Ma räägin, et fassaad mureneb.

Olli: Mis fassaad?

Artur: Ei midagi.

Olli: Mida? (tuleb tuppa õhtukleidis. Värvib samal ajal huuli)

Artur: Kas see on ikka iga hommik oluline?

Olli: Artur, muidugi on. Teistel on sünnipäev ja meie siis istume ümber laua nagu mingid hulgused. Elu on pidu. Artur. Sul ei ole kingi jalas. Pane kohe kingad jalga. Vaata , mis kell juba on. Palju kell on?

Artur: Saab kohe kolmveerand.

Olli: Pane siis kõvemaks. Kohe algab. Kus su kaustik on?

Artur: Minust jäi ta eile laua peale. Siin käiks öösel nagu miski tont, kes kõik asjad teise kohta tõstab.

Olli: Ma ju koristasin eile.

Artur: Midagi sa ei koristanud. Tõstsid ainult minu kaustiku teise kohta. See oligi kogu su koristamine.

Olli: Mida sa urised.

Artur: Kuhu sa ta tõstsid siis? Seda pole kusagil.

Olli: Ega ta kaugel saa olla. Vaata hoolega ringi.

Artur: Iga hommik ikka seesama mäng. Kas see kaustik ei võiks olla lihtsalt laua peal. Siis me ei peaks teda iga hommik otsima.

Olli: Aga kui keegi tuleb külla. Astub uksest sisse ja laua peal on kaustik.

Artur: Hirmus lugu küll. Kaustik laua peal, mida küll inimesed võivad arvata, „Oo, need siin loevad“ No näed, kuhu sa ta pannud oled. Raadio peal.

Olli: Pane kõvemaks.

(Artur keerab raadio kõvemaks. Raadiost hakkavad kõlama Õnnesoovid)

Hääl raadiost: Õnnitleme tänaseid tähtpäevalisi. 98 sünnipäev. Armastatud vanaisa …. jne

Olli: Tule nüüd ruttu. Kus su pliiats on?

Artur: Ole tasa, ma ei kuule.

Olli: Pliiats, kus on pliiats?

Artur: Mis kuupäev täna on?

Olli: Tee ruttu, juba hakkas.

Artur: Mis kuupäev täna on?

OllI: Päev pärast eilset ja päev enne homset.

Artur: Vaata siis kalendrist järgi. Kurat, nüüd magasingi esimesed maha.

Olli: 13.aprill.

Artur: Pliiats. Kuhu sa pliiatsi oled pannud?

Olli: Võta minu huulepulk.

Artur: Huulepulk. Ole tasa.

(Kuulavad koos saadet. Artur teeb samal ajal kaustikusse märkmeid. Saade lõpeb)

Olli: Midagi uut ka oli?

Artur: Ma algust ju ei kuulnud. Kas me saaksime kokku leppida, et pliiats ja kaustik seisavad edaspidi siin laua peal ja sa ei tõsta neid ära, et me peaks neid iga hommik uuesti otsima.

Olli: Minu Artur sai nüüd vist pahaseks. Hea küll. Las nad olla siis sinu rõõmuks siin laua peal.

Artur: Meest sõnast, aga naisel on nagunii ühest kõrvast sisse ja teisest välja.

Olli: Oli siis midagi uut ka?

Artur: Silva Kukeverest, 80 aastane. Lapsed Tartust ja Soomest. Aga Elmarit Viisu külast, kes eelmisel aastal sai 78, enam ei olnud. Ja Leidal ei olnud enam lapsi, oli ainult Türi kogudus ja õpetaja.

Olli: Lastega riidu läinud. Kahju.

Artur: Ei tea. Võib-olla see aasta lihtsalt ei pandud Elmarile kuulutust.

Olli: See on nii hoolimatu. Inimesele on ju vaja väikest tähelepanu. Eriti sünnipäeva puhul.

Artur: Ma võtan nüüd lipsu eest . See nagu pooks. Mõte ei tööta, kui kõri on kinni pigistatud.

Olli: Mis aeg see selline on, kui oma isa ja ema sünnipäeval ära unustatakse. Ainult kogudus peab veel oluliseks meeles pidada.

Artur: Eks nemad ka rohkem selle pärast, et see aitab neil meeles pidada, kui palju maksumaksjaid veel on. Ma lugesin kokku, et Türi kogudusel oli eelmine aastal 42 õnnesoovi. 42! Ega nii väikese seltskonnaga uut katust kirikule ei pane.

Olli: Ega nad siis kogu kogudust õnnitle, ikka ainult vanemaid. Vast seal ole ikka nooremaid ka.

Artur: Oled sa selles kindel? Mida noor inimene kirikust otsib? Õnnesoove. Neil on endalgi piisavalt sõpru, kes õnne võiks soovida.

 

Pilt 2.

Artur: (räägib telefoniga) Mart …. Tere. Mina siin. … Isa noh. … Aa, tegid nalja … Homme on siis emal sünnipäev. Ärge unustage seda õnnesoovi raadiosse panna. Ta nii ootab seda. … Eks ta naljakas on jah, et külalised polegi tema jaoks  nii tähtsad, kui see raadio õnnesoov … Eks ikka külalised ka, aga seda raadiot ta ootab. Lugege siis ikka kõik õnnesoovijad kohe ülesse. Siis on nagu pikemalt tähelepanu ema peal … Ei koeri ja kasse ärge ikka pange. … Aa, sa tegid jälle nalja. … Ole siis tubli.

 

PILT 3. Sünnipäev

Laual on tort. Hääl kostub taamalt.

Artur:  Palju õnne sulle, palju õnne sulle, palju õnne, palju õnne, palju õnne sulle.

Olli: Kallis Artur, kui ilusad õied. Tänan sind.

Artur: Tule nüüd. Kell on kohe kolmveerand.

(Sisenevad mõlemad tuppa. Artur paneb raadio mängima. Algavad Õnnesoovid)

Artur: Tule istu nüüd. Ma valan sulle kohvi ja torti on ka.

Olli: See on nii ilus üllatus.

Artur: Tasa nüüd. Kohe tuleb.

Hääl raadiost: Õnnitleme tänaseid tähtpäevalisi . 95 sünnipäev … jne

(Õnnesoovid lõpevad. Vaikus pikk)

Artur: Äkki neil läks midagi sassi.

Olli: Ei läinud neil midagi sassi. Mind ei ole lihtsalt enam olemas. Ma olen tühi koht.

Artur: Lapsed pidid kuulutuse panema.

Olli: Lapsed-lapsed. Süüdista jah neid. Kas sa ei oleks võinud kontrollida?

Artur: Ma küsisin Mardi käest. Ta lubas panna.

Olli: Kõiki õnnitletakse. Isegi Leidale pandi kuulutus, kuigi juba kooliajal polnud tal üldse sõpru. Vastik tige vana inimene. Kõigile meie tuttavatele pannakse kuulutus, aga ainult mitte mulle. Naabri Marile tuli isegi Kanadast tervitusi. Klassivend Ülole loeti kõik tema lapsed ja lapselapsed ette, aga temal on neid ju kokku 18. 18 nime, aga mul mitte ühtegi.

Artur: Rahune nüüd. Ma uurin raadiost järele.

Olli: See pole enam see. Mind ei ole olemas. Mida nüüd kõik arvavad?

Artur: Rahune. Võtame torti. Teeme sampuse lahti. Ega siis pidu ei jää selle pärast pidamata.

Olli: Pidime me üldse seda kuulama.

Artur: (Võtab naise embusse) Ega elu sellest veel lõpe.

Olli: Kas sa armastad mind?

Artur: Mis küsimus see on? Eks ikka.

Olli: Kas sa armastad mind? Sa ei ole seda mulle nii kaua öelnud.

Artur: Ei mäleta täpselt enam.

Olli: Viimati ütlesid minu 50 sünnipäeval. Täpselt 20 aastat tagasi.

Artur: Vahepeal ikka ka. Vist kindlasti.

Olli: Sa võib-olla mõtlesid, et ütled, aga mina seda kuulnud sinu suust ei ole.  Üks kuradi tuim tükk oled. Korra mainid ja siis loodad, et on elu lõpuni sellega ühel pool. Aga mina olen ju naine. Ma tahan seda kuulda. Ma tahan kuulda, et mind armastatakse. Isegi nüüd, kui mul ennastki on paha peeglist vaadata. Kui maakülgetõmbejõud on kõik selle mis enne minust ülespoole kikkis oli nüüd allapoole kiskunud. Kes peaks armastama sellist vanamoori? (Virutab raadio vastu maad. Vaikuses heliseb telefon)

Artur: (Võtab toru) Tere … Ikka on kodus … Kohe kutsun (Katab toru käega) See on Mart.

Olli: Tere pojake. … Tänan … Teie olete ka kallid … Ootame teid … Papa arvas, et kuskil kell kuus. Meie oleme kodus. Tulge kuidas jõuate … Annan Papale. Olge siis tublid. Näeme. (Arturile) Mart tahab veel sinuga rääkida. Ma lähen toon harja.

Artur: Jaa. … Mis talle ikka kinkida. Meil on ju kõik olemas … Veidike tähelepanu. See on suurim kingitus. … Kui midagi väga tahete tuua, siis võiksite uue raadio kinkida. Vana läks katki. Ei taha enam hästi mängida. …. Mart! Üks asi veel. Kas sa kuulutuse saatsid raadiosse? … Läks meelest ära. Mis seal siis ikka. Eks järgmine aasta.

 

PILT 4.

Olli: (Dressides. Liigutab mööblit) Artur. Artur. Tule ometi appi. Sa ju kuuled, et ma olen hädas.

Artur: (Siseneb hommikumantlis) Mis siis nüüd juhtus?

Olli: Nüüd on kõik. Aitab oma kadunud aastate leinamisest ja sõpradele kaastundeavalduste saatmisest.  Tänasest hakkame elama uut elu – tervislikku ja optimistlikku. Pane ruttu dressid selga. Kohe algab hommikvõimlemine. Soojenduseks aita laud seina äärde lükata.

Artur: (Artur lükkab lauda) Kas mina pean ka selles aktsioonis osalema? Ma võiksin olla passiivne vaatleja.

Olli: Kõik on juba otsustatud. Me leppisime selles ju kokku.

Artur: Millal me selles kokku leppisime?

Olli: Just praegu. Ma ütlesin, et soojenduseks lükka lauda ja sa lükkasid. Sellega sa andsid nõusoleku.

Artur: Kuida moodi ma nõusoleku andsin?

Olli: Ärme praegu vaidle nii tühise asja pärast. Kohe algab võimlemine ja sul pole veel dressegi seljas.

Artur: (Võtab mantli maha ja jääb maikaga) Kas nii sobib?

Olli: Oo mister Hurmur. Kui sa selline oled, siis on mul sinu kõrval raske võimelda.

Artur: Jäta oma loba.

(Raadiost algab hommikvõimlemine. Vanapaar teeb usinalt kõike kaasa)

Olli: No näed , ei olnudki nii hull. Homme jälle, aga nüüd läheme jalutama.

Artur: Äkki puhkame vahepeal.

Olli: Otsi nüüd oma kepid välja ja läheme teeme ühe ringi.

Artur: Oleks ma vaid noorem. Küll siis teeks ühe ringi sinuga siinsamas.

Olli: Mis sa unistad. Korra aastas jõulude ajal on hea küll. Siis on kõige pikem öö. Sul võtab see ju nõnda kaua aega.

Artur: Tule siia, tüdruk.

Olli: Eks püüa kinni, kui sinust asja on.

 

PILT 5. Helmi

(Raadio mängib. Artur otsib midagi mööda elamist)

Artur: Olli. Olli. Kuhu sa pliiatsi oled jälle pannud? Mööbeldamist on nii palju, et ükski asi ei püsi enam oma koha peal. Olli. Kurat küll.

Olli: Mida ma kuulen? Kas me ei leppinud kokku, et hakkame mõtlema positiivselt ja avatult. Kuidas see Mitsurin ütleski - Me ei oota looduselt armuande, vaid võtame neid ise.

Artur: Sind vaadates ei maksa tõesti looduse armuandidele lootma jääda. Tuleb ise tegutseda.

Olli: Artur!!

Artur: Kuidas see sinu võitlus loodusimedega on pliiatsiga seotud ? Lähen saen puust välja või?

Olli: Just. Me ei hala, me ei nutu, me vaatame särasilmselt tulevikku võttes vastu selle hea, mida saatus meile kingib.

Artur: (demonstratiivselt optimistlikult) Kaua sa ikka positiivselt mõtled. Ihuliikmed on eilsest lidumisest nii valusad.

Olli: Pead rohkem trenni tegema. Siin su pliiats ongi.

Artur: (seob pliiatsi nööriga laua külge) Ma loodan, et nüüd ei lähe ta enam kaduma. (Võtab oma kaustiku välja) Mis kuupäev meil täna on?

Olli: 20.mai.

Artur: 20.mai. Täna on sinu sõbranna Helmi sünnipäev. Eelmine aasta oli tal pojapoeg Malil teenimas. See kõlas hästi küll – rahuvalvaja Jürgen Malilt. Aga ta peaks nüüd tagasi olema. Ega mulle need eputamised ei meeldi. Kanadast, Malilt, Soomest. Meil elab kõige kaugem sugulane Valgas. Parem jäta siis üldse juba koht nimetamata.

Olli: Ta sai vigastada.

Artur: Kes? Jürgen?

Olli: Ja. Sellepärast tuligi tagasi.

Artur: Pagan, ma ei teadnud. 

(Algavad Õnnesoovid. Kuulavad)

Hääl Raadiost: Õnnitleme tänaseid tähtpäevalisi. 91 sünnipäev ….

Olli: Helmit ei olnud. Kas ma peaks talle helistama? Issand. Midagi on kindlasti juhtunud.

Artur: Helista siis juba.

Olli: Vaata, kas sa numbri leiad üles.

Artur: See on siinsamas telefoni kõrval. (Valivad numbri. Mõlemad kuulavad.)

Olli: Keegi ei võta vastu. Mäletad, kui endast väljas mina olin, kui mind ei õnnitletud.  Pea-asi, et midagi juhtunud ei ole. Halloo. Helmi? … Palju õnne ja ikka tervist … Rahune nüüd kullakene …. Kuulsime küll või ei kuulnud tõesti … Kas ma tulen sinu juurde? Sa ei saa sellises olukorras üksi olla. … Helmi, rahune, ma hakkan kohe tulema. (Paneb toru hargile) Ta oli täiesti ära unustatud. Me olime esimesed, kes talle helistasid. Tal oli isegi laud kaetud. Ma pean minema.

 

PILT 6.

(Sisenevad üleriietes. Kergelt vindised)

Olli: Nii tore, et me ikkagi Helmile külla läksime.

Artur: Ma mõtlen, et kui hoolimatud on inimesed. Vaata kasvõi seda vanameest seal ülekäigurajal. Nii palju nüüd ei olnud autojuhil kannatust, kuni teine üle tee jõuab. Tuleb autost välja ja rebib vanemehe hõlmast üle tänava. Siis istub autosse ja sõidab läbi lombi kastes vanamehe tee ääres üleni märjaks. Milline hoolimatus. Milline tähelepanematus. Need noored saavad kunagi vanaks ja ega nad siis ei taha , et nendega samamoodi käitutaks.

Olli: Kuidas sulle tundus, kas Helmi oli lõpuks päris õnnelik?

Artur: Sa võid ju olla noor ja edukas, aga ühel päeval ootad samamoodi ristmikul rohelist tuld ja siis kihutab sinust ka mööda auto kastes su üleni märjaks. Elu on spiraal. Toob ikka tagasi sinna, kus korra oled juba olnud. Kui enne olid seespool, siis hiljem oled väljaspool. Koht on sama , aga vaatenurgad on erinevad.

Olli: Mis sa jaurad nüüd oma vanamehega. Sai märjaks, siis sai. Ega sina talle ka oma mantlit ei pakkunud. Hea, et Mart meid koju tõi.

Artur: Äkki oleks pidanud talle oma mantlit pakkuma. Meie olime ju autoga. Õudne lugu igal juhul. Mul on selle vanamehe nägu ikka silme ees. Mudavesi kulmudest alla voolamas. 

Olli: Hea asi see telefon, helistad pojale ja ongi kohe masinaga kohal. Ma tõesti ei märganud, et see kell juba nii palju on.  Tead vanamees, mis me nüüd teeme?

Artur: Teeme veel klaasi veini.

Olli: Ei. Me kirjutame ise ühe sünnipäevaõnnitluse. Sellise õnnitluse, mida kõik kadedusega kuulevad. Las nad siis mõtlevad, et oi, kui toredad sugulased ja sõbrad tal on.

Artur: Tohhoh. Kellele me selle kuulutuse siis kirjutame?

Olli: Helmile.

Artur: See on ju alles aasta pärast.

Olli: Paneme kuupäevaks 22.mai. Mis sellest, et on mõni päev hiljem. Parem ikka , kui üldse mitte midagi. Otsi paber välja. Pliiats on juba leitud.

Artur: (Toob paberi) Nii. Valmis.

Olli: Kirjuta. Palavalt armastatud endist rahvatantsijat ja kirglikku kudujat Helmi Moorat õnnitlevad 73 sünnipäeval kolleegid …

Artur: … ja Türi kogudus ja õpetaja

Olli: Unusta see kogudus ära. Seda ei pane. Too parem gloobus. Paneme sinna sellise riigi, millest keegi pole veel Õnnesoovides kuulnudki.

Artur: (Tuleb gloobusega) Ida-Timor. Neitsisaared. Põhja-Korea.

Olli: Just . Põhja-Koreast. Loe nüüd ette.

Artur: Palavalt armastatud endist rahvatantsijat ja kirglikku kudujat Helmi Moorat õnnitlevad 73 sünnipäeval kolleegid Põhja-Koreast.

Olli: Kuidas sulle tundub? Minu meelest on midagi puudu.

Artur: Ja midagi on üle ka.

Olli: Midagi on puudu ja midagi on üle. Muudame järjekorda …

Artur. Kuidas sa mõtled?  Palavalt armastatud Põhja-Korea rahvatantsijat õnnitlevad kirglikud kudujad. Või kirglikku Põhja-Korea kudujat  õnnitlevad kolleegid rahvatantsijad.

Olli: Ei. Nii ei sobi. Alustame otsast.

Artur: Olgu. Mida me Helmist teame? Kus ta töötas?

Olli: Kalatööstuse konservliini operaatorina.

Artur: Seda pole mõtet mainida. Kus ta õppis?

Olli: Ta lõpetas ainult 8 klassi ja pidi siis juba tööle minema. Neil ju isa polnud.

Artur: Seda pole ka mõtet mainida. Ega ta tõesti suuremate vaimuannetega ei hiilga. Mis tema hobid on?

Olli: Rahvatants ja kudumine.

Artur: Sellest oli juba juttu ….

Olli: Mul tuli mõte. Kirjuta. Et meretuul su juukseid paitaks.

Artur: Mis meretuul?

Olli: Ta oli ju kalatööstuses tööl.

Artur: Vahel on naiste loogika ainult neile enesele mõistetav. Kirjas.

Olli: Sõber raskustes sind aitaks …

Artur: Vahel keegi tehtut laidaks …

Olli: Mis mõttes? Ära seda nüüd küll kirjuta.

Artur: Ei kirjuta. Et meretuul su juukseid paitaks, sõber raskustes sind aitaks. Edasi

Olli: Nii ikka ei sobi.

Artur: Nõus. Kirjutame lihtsalt – Head ja asendamatud sõpra Helmi Moorat, kes muredes toetab ja kelle uksed on alati abivajajaile avatud tervitavad tema 73 sünnipäeval kõik sõbrad ja teekaaslased.

Olli: See on ilus, aga midagi oleks nagu puudu …

Artur: Türi kogudus ja õpetaja …

Olli: Lõpeta oma Türi kogudusega. Ideaalses õnnesoovis peab olema kindlasti ka keegi välismaalt.

Artur: Paneme siis lõppu Põhja-Koreast.

Olli: Just. Kirjuta nüüd ümber ja paneme posti. Vikerraadio, Gonsiori 22, Tallinn

(Artur kirjutab kirja ümber ja paneb ümbrikku)

 

PILT 7.

Olli: Tule juba. Mida sa seal kohmitsed nii kaua?

Artur: (Lava tagant) Ma pesen hambaid.

Olli: (Sätib kaustiku laulae, keerab uue raadio käima) Ma ütlesin Helmile ka , et ta oleks valvel, sest kunagi ei tea neid raadio asju. Vahel võivad neil minna päevad segamine. Helmi lubas siis olla raadio juures. Meil võiks olla mingi aparaat, millega Õnnesoove lindistada. Ma mäletan küll, kuidas vanasti sai mikrofoniga lintmakile salvestatud. Hiljem oleks nii hea kuulata enda saadetuid õnnitlusi ja teiste omade pealt maha kirjutada. Kell on kohe kolmveerand. Mida sa nii kaua teed seal?

Artur: Ma mõtlesin, et pesen sinu hambad ka ära.

Olli: Artur! Lõpeta. Tule juba.

Artur: (Tuleb tuppa) Siin ma siis nüüd olen. Kas juhtus midagi?

Olli: Veel ei juhtunud. Artur. Su lips.

Artur: Mis sellega on?

Olli: Seda pole. Õnnesoovid kohe algavad. Helmit õnnitletakse. Sina näed välja nagu maalt ja hobusega.

Artur: Kohe panen (Lahkub) Mida sa ennist rääkisid, ma ei kuulnud, vesi solises.

Olli: Ma räägin, et meil võiks olla aparaat, millega saaks Õnnesoove salvestada. Oleks hea hiljem enda soove teistele ette mängida.

Artur: (Tuleb tagasi) Mida?

Olli: Ma räägin, et meil võiks olla aparaat, millega saaks Õnnesoove salvestada. Oleks hea hiljem enda soove teistele ette mängida.

Artur: Sa oled nagu katkine grammofon. Seda ma juba kuulsin.

Olli: Algab.

Hääl raadios: Alustame Õnnesoovidega. 90 sünnipäev ….. Õnnitleme ka kõiki teisi tänaseid tähtpäevalisi.

Olli; Helmi õnnitlust ei olnud.

Artur: Seda ei oleks tohtinudki olla. Täna ei ole tema päev.

Olli: Aga me ju kirjutasime tänase kuupäeva.

Artur: Ega nad seal raadios päris juhmid ka pole. Neil on ju ka kaustikud ees ja kohe näha, millal kellelgi sünnipäev on.

Olli: Seda küll.

Artur: Mind paneb rohkem imestama, et kui neil nimekirjad ees on, siis kuidas nad ometi täna jälle kolm nime välja jätsid.

Olli: Äkki on ära surnud.

Artur: Ma olen jälginud ka surmakuulutusi ja need nimed kaustikust maha tõmmanud.

Olli: Äkki on siis lähedased surnud.

Artur: See võibki nii olla. Aga kuidas siis nad seal raadios ei taipa, et inimese jaoks on oluline kuulda õnnesoove, siis tea teab , et on veel elus. Neil on ju nimekirjad ja siis nad lihtsalt unustavad kolm nime ära. Sina tead ju väga hästi, millist südamevalu see enesega kaasa toob. Kuidas nad võivad siis inimesega niimoodi käituda?

Olli: Kurb.

Artur: Mitte lihtsalt kurb, vaid lubamatu. Inimene istub raadio ees, laud kaetud, lips ees ja siis on vaikus. Sinuga ei räägi enam korraga keegi. Tähista üksi oma sünnipäeva. Isegi tervituslaulu ei lasta. (lauldes) „Kas ema südant tunned sa, nii kaunis ….“  Ilus.

Olli: Aga saadame neile ise raadiosse õnnesoovid. Kirjutame salmid valmis ja paneme posti, siis nad teavad, et nad on olemas, et keegi märkas ja teab, et tal on sünnipäev. Sul on ju kaustik kuupäevade ja nimedega. Isegi kohad on kirjas. Rääkimata sugulastest. Ega me ei pea ju oma nime all saatma. Kirjutame nende laste nimed alla. Ega siis inimene vahet tee, temal on ikka hea meel, et kellelgi meeles on.

 

PILT 8.

Laual on kaardid ja ümbrikud. Artur ja Olli kirjutavad.

Artur: Kellel kuulsustest täna sünnipäev on?

Olli: Erich Kriegeril.

Artur: Krieger? Ma arvasin, et ta on surnud.

Olli: Kus ta siis surnud on. Just laulis ju raadios.

Artur: Selleks, et raadios laulda ei pea elama. Seal tulevad laulud ju lindi pealt. Ega me 50ndatel ei ela, kus kõik, mis raadios kõlas otse ja elaval kujul ette kanti.

Olli: Palun vaata, et õige soov läheks õigele inimesele. Muidu peame jälle kõik lahti kiskuma ja üle kontrollima. Kas sa arvad, et see endine kõlavahäälne linnuvaatleja oleks õnnelik olnud, kui teda oleks tervitatud, kui tublit talisuplejat. Kordan üle, et isiklikus lähenemises, isiklikus pöördumises ongi kogu meie tegevuse võti.

Artur: Saan aru, aga neid kirju sinna raadiosse on minu jaoks veidike palju. Sina ju ei tea, mis see kõik meile maksma läheb, sest sina pole poes käinud, aga mina tean. Viimane kord pidin oma õllest isegi loobuma, sest raha oli otsa saanud.

Olli: Palju  see siis ikka maksab. 1 euro vast kokku.

Artur: 1,12. Aga päevas saadad sa vähemalt 10 kaarti. See teeb 11,20. Kuus teeb see 336 eurot, kui on 30 päeva. Aga see on pool minu pensioni.

Olli: Artur, heategu ei saa rahasse ümber panna. Hingesoojus on hindamatu. Ja nii palju neid ka ei ole. Iga päev me kümmet kaarti ka ei saada.

Artur: Aga on ikka küll ja praegu on sellel hingesoojusel konkreetne hinnalipik küljes. 336 eurot kuus. See teeb keskeltläbi 350 õlut ehk umbes 17 kasti. Kui vähem juua, siis teeb see 10 kasti õlut ja 60 pakki pelmeene sinna kõrvale. Kui ma kõik selle kuu algul koju tooks, siis ma ei peaks kuu lõpuni kodunt välja minemagi.

Olli: Kas ainult mulle tundub või on inimesed tänavatel tõesti rõõmsamaks muutunud? Sina oma urisemisega muidugi välja arvatud. Kas sa ei ole tähele pannud, et paljud, kes varasemalt käisid pilk maas, käivad nüüd naeratades sirge seljaga? Kas sullegi tundub, nagu oleks neil mingi ilus saladus, mida eneses hoida.

Artur: Tean-tean. Kui naine on õnnelik, siis on mees õnnelik, kui naine ja mees on õnnelikud, siis on lapsed õnnelikud, kui kogu pere on õnnelik, siis on nende sõbrad õnnelikud, kui sõbrad on õnnelikud, on ka nende pered õnnelikud.

Olli: Mida sa sellega öelda tahad?

Artur: Kõige olulisem on naise õnn. Kui naine on õnnelik, siis on elu planeedil Maa õnnis ja rahulolev. Naistel on lahinguväljadel hulga rohkem võite, kui suurtel kindralitel. Naisele kingitud briljantsõrmus Eestis võib Jaapanis sõja lõpetada. Selline globaalne mõõde võib olla naise õnnetundel.

Olli: Nüüd sa liialdad.

Artur: Kui siis väga vähe.

Olli: Hea küll. Pane nüüd kaardid ümbrikutesse ja vaata , et sa kirjutad õiged aadressid.

(Heliseb telefon)

Olli: Halloo … Tere pojake. Kuidas teil seal ka läheb? … Ah meil? Meil on kõik rahulik. Mina tegelen kirjatööga. Isa lakub. Eee, isa lakib. Lakib jah. … On siin üks laud. .. Sulle helistati politseist. Miks?... Milliseid imelikke küsimusi? … Helmi kohta? Minu sõbranna Helmi kohta … Meie ei tea sellest midagi. .. Hea küll siis.

Artur: Mis tal juhtus?

Olli: Mardile helistati politseist ja küsiti Helmi kohta, et kas ta tunneb ja kes tema sõbrad on. Millega tegelevad? Veider. Ei tea millega see Helmi nüüd on hakkama saanud. Ma helistan talle. (Võtab toru ja valib numbri)

Artur: Noh?

Olli: Kutsub. Keegi ei võta vastu.

 

PILT 9.

Olli ja Artur kuulavad Õnnesoove.

Hääl raadios: Õnnitleme tänaseid tähtpäevalisi. Täna on meil hea meel tervitada 100 sünnipäeval Hilda Mäge Liiapeksilt. Jätkuvat elurõõmu soovivad viis järeltulevat põlvkonda ja Türi kogudus ja õpetaja. jne

Olli: 100. Kas sa kujutad seda ette?

Artur: See tähendaks veel 25 aastat sinuga koos.

Olli: Just. Kas pole mitte armas? Kasvada teise inimesega üheks. Olla üks. Üks hingamine. Üks ..

Artur: Hinga nüüd väheke vaiksemalt. Ma ei kuule, keda õnnitletakse.

Olli: Sinus ei ole kübetki empaatiat, mitte ivagi romantikat.

Artur: Sa lihtsalt ei mäleta enam. 45 aastat tagasi ma olin väga romantiline. Ise sa väitsid nii.

Olli: 45 aastat tagasi, aga eile või üleeile. Vaata mind. Kas ma ei ole siis sinu jaoks enam ahvatlev?

Artur: Miks sa küsid mu käest, kui sa juba õiget vastust tead.

Olli: Nüüd ma siis tean – ei olegi enam.

Artur: Ära hakka jälle. Muidugi oled.

Olli: Tee mulle siis üks musi.

Artur: Kas me võime enne Õnnesoovid lõpuni kuulata või on sellega nii kiire?

Olli: Sa oled nii taipamatu.

(Heliseb uksekell. Toas on vaikus.)

Olli: Keegi on ukse taga.

Artur: Ma kuulen, et kell heliseb.

Olli: Kes see võib olla?

Artur: Ega me enne ei tea, kui järgi vaatame.

Olli: Mart oleks ette helistanud.

Artur: Äkki siis lähed ja teed lahti.

Olli: Ma käisin eelmine kord.

Artur: Millal see oli, kaks nädalat tagasi. Ma ju kuulan saadet. Sa võid vabalt ise minna.

Olli läheb ukse juurde.

Olli: Kes on?

Mäger: Uurija Mäger Kaitsepolitseist. Mõne sõna vestleks.

Olli: See on politsei.

Artur: Politsei? (Läheb ka ukse juurde) Mis asjus?

Mäger: Palun avage. Mul on mõned küsimused?

Artur: Mille kohta?

Mäger: Palun avage.

Olli: Mida ta tahab?

Artur: See on see sinu Helmi. Ta on meid kuhugi sisse mähkinud. Korja laualt asjad kokku.

(Olli korjab laualt kaardid ja ümbrikud)

Mäger: Ma kuulen teid ju. Te olete kodus. Palun avada.

Artur: Kas teil order on?

Mäger: Mis order? Mul on ainult mõned küsimused.

(Artur avab ukse.)

Mäger: Tervist. Uurija Mäger Kaitsepolitseist. Kas võin edasi astuda?

Artur: Olge lahke.

Mäger: Teie olete Artur Õun ja ma eeldan, et teie olete siis Olli Õun.

Artur: Olli Õun, ei olnud õuna. … See on meil selline omavaheline nali.

Mäger: Mul oleks paar küsimust?

Olli: Kas te kohvi soovite?

Mäger: Miks mitte. Kui see teile tüli ei tee.

Olli: Mis tüli see kohvi ikka teeb. (Läheb kööki)

Mäger: Nagu ma ütlesin, siis oleks mul mõned küsimused. Meieni tuli vihje Helmi Moora kohta. Ma saan aru, et te tunnete teda.

Artur: Jaa, tunneme küll.

Olli: (Tuleb köögist. Arturile kõrva) Kohv on otsas. Äkki pakuks küpsiseid.

Artur: Kohv on kahjuks otsa saanud. Kas soovite küpsiseid?

Mäger: Meelsasti. (Olli paneb küpsised lauale. Kõik võtavad ja närivad. Küpsised on ilmselgelt kõvad) Maitsvad.

Olli: Ise eile küpsetasin.

Artur: Viivad keele alla. Mis küsimus teil seoses Helmiga tekkis?

Mäger: Me saime vihje, et ta võib olla seotud välismaiste luureteenistustega. Tahtsime teada, kas olete märganud tema käitumises viimasel ajal mingeid muudatusi?

Artur: Kuidas te meie poole oskasite pöörduda?

Mäger: Vaatasime tema telefoniväljavõttest, kellega tal viimasel ajal on kõnesid olnud.

Olli: (Arturile) Sellepärast nad Mardigagi rääkisid. Me kutsusime ta ju Helmi juurest endale vastu.

Artur: Minu teada ei ole tema olemises midagi eriti muutunud. Sama loll lammas, nagu ta kogu aeg on olnud.

Olli: Artur!

Artur: Mida ma valesti ütlesin. Ausalt öeldes ei saa ma aru, kuidas Helmi saaks kellelegi üldse kasulik olla. Ta ei tee traktoril ja veoautol vahet. Peaministri või presidendi nime pole mõtet tema käest ka välja pinnida, nendest ei ole ta midagi kuulnud.

Mäger:  Me saime Vikerraadiost kirja. Õnnesoovidest. Lugege ise

Artur: „Head ja asendamatud sõpra Helmi Moorat, kes muredes toetab ja kelle uksed on alati abivajajaile avatud tervitavad tema 73 sünnipäeval kõik sõbrad ja võitluskaaslased Põhja-Koreast.“

Mäger: Saate isegi aru, et sellistele vihjetele me peame reageerima. Teid me koostöös ei kahtlusta. Me uurisime teie tausta. Siin on küsitavusi, kuid üldiselt saame teid usaldada. Siit tulebki minu järgmine palve. Kas oleksite Eesti Vabariigi turvalisuse nimel tegema võimuorganitega koostööd?

Artur: Milles see koostöö seisneb?

Mäger: Olen aru saanud, et ta usaldab teid. Te võiksite talle külla minna, juhtida  jutu tema sissetulekutele ja välja uurida, kas tal on olnud viimasel ajal ootamatuid tulusid. Või on tema mõtteviisis midagi muutunud? Seejärel helistate minu numbril (Ulatab visiitkaardi) ja annate teada. See on kasulik ka teile, sest riiklik turvalisus on meie kõigi turvalisus.

Artur: Arusaadav. Muidugi.

Mäger: Oleme siis kokku leppinud. Tänan küpsiste eest. Jään teie kõnet ootama. Kohtumiseni.

Artur. Kohtumiseni (Mäger lahkub)

Olli: Miks sa võitluskaaslased kirjutasid?

Artur: Tundus ägedam.

 

PILT 10.

Artur: Ma ütlesin kohe, et nende kirjade kirjutamine ei too midagi head. Aga sina rääkisid muudkui sellest, kuidas tänavatel on inimeste silmad särama löönud. Viin paneb inimestel silmad särama, aga mitte sinu õnnesoovid. Ma nägin juba nädal aega atagi, kui me Helmi juurest koju jõudsime seda kõike ette. Enne veel kui võtme lukuauku panime ja uksest sisse astusime tundsin, et me avaksime ukse kui uude maailma, mis jätab meisse jälje igaveseks.

Olli: Mis seal siis oli?

Artur: Lutikad.

Olli: Lutikad?

Artur: Suured ja täissöönud lutikad. Neid oli igal pool.

Olli: Meie kodus või?

Artur: Meie kodus jah.

Olli: Meil pole kunagi lutikaid olnud. See on praegu isegi solvav. Ma tõmban iga nädal kogu mööbli lapi ja keemilise puhastusvahendiga üle.

Artur: See oli unes.

Olli: Isegi unes on lutikad minu kodus solvavad. Mida see siis tähendab?

Artur: Mis asi?

Olli: Lutikad toas.

Artur: Seda sama tähendabki, millega me siin praegu tegeleme. Seda , et meie peame teise juurde külla minema nagu lutikad ja tapeedi vahelt piiluma, mis asja see Helmi seal tegelikult kinniste uste taga ajab. Mulle pole kunagi meeldinud mingisugunegi pealekaebamine.

Olli: Ise sa kirjutasid sinna õnnesoovi lõppu sõbrad Põhja-Koreast. Sa tead sama hästi kui mina, et Helmi pole milleski süüdi vaid ainult sina.

Artur: Ütle nüüd veel, et ma läheksin politseisse Mägra jutule ja kõik üles tunnistaksin.

Olli: Aga minegi. Mine ja ütle, et sinu haige huumor oli selle õnnesoovi taga ja mitte Helmi sõbrad.

(Heliseb telefon)

Olli: Halloo … Tere Helmi … Ära nuta. Mis juhtus? …. Nädal on möödas ja sulle pole keegi helistanud ega külla tulnud. … Kallis. Sind ei ole unustatud. …  (Artur üritab kõrval selgeks teha, et Helmi nad külla kutsuks) Mis Põhja –Koreast? … Meie ei tea sellest midagi. Meie käisime eelmine aasta korra Rakveres Põhjakeskuses. … Kas sa sooviksid , et läheksime välja. Läheme kuhugi kohvikusse? … Kasvõi praegu kohe. Meil ei olnudki täna midagi erilist plaanis. … Või äkki on parem, kui tuleme hoopis sinu juurde? … Teeme siis nii. (kõne lõpeb)

Artur: Noo? Kuidas jäi?

Olli: Ta ootab meid.

Artur: Midagi me peame sealt leidma ja Mägrale ette kandma.

Olli: Artur, kas see ei ole alatu. Helmi ei ole ju milleski süüdi.

Artur: Sina seda ju praegu veel ei tea. Igal inimesel on patud ja meie ülesanne on need praegu päevavalgele tuua, sest muidu tuuakse meie patud päevavalgele ja seda ju ka ei tahaks.

Olli: Mis patud meil siis on?

Artur: Ega sina ei pruugi seda praegu teadagi või patuks pidadagi, aga siis tuleb kontroll ja ütleb sulle, mis patt on. Igal juhul ei ole meile seda praegu vaja. Praegu oleks meil vaja seda aparaati millega salvestada saab.

Olli: See kõik on minu jaoks nii keeruline.

Artur. Läheme nüüd. Me võime ju seda minemist edasi lükata, aga ühel hetkel peame Helmi juures ikkagi ära käima.

 

PILT 11.

Artur astub tuppa ja paneb raadio mängima.

Artur: Kell saab alles pool. Ära kiirusta, muidu on sul jälle puusaluu põlveõndlas.

Olli: Mida sa räägid seal?

Artur: Kuula oma tänast horoskoopi. Neitsi. Ma ei tea, kes nendele tähtkujudele nimesid pani. Ma pole hullemaid maniakke näinud, kui neitsid.

Olli: Ma ei kuule.

Artur: Siis on hästi.

Olli: Mida?

Artur: Neitsi. Päev on täis üllatusi. Sul tuleb loobuda mõnestki harjumuspärasest tegevusest ja see võib su endast välja viia, kuid ära lase ootamatustel endale liiga teha, vaid õpi uuest olukorrast ja liigu saadud õppetükkide najal  õnnelikumana edasi.

Olli: (Tuleb tuppa) Minu eas on juba hilja õppida.

Artur: Kunagi pole hilja. See on ju tähtedes kirjas, et õppides oled õnnelik. Liigud õnnelikuna edasi.

Olli: Usud sa seda tõesti.

Artur: Meie võime ju mitte uskuda, aga tähetargad on aastasadade jooksul inimesi jälginud ja oma tähelepanekud kirja pannud. Nende tähelepanekute alusel tehakse üldistavaid järeldusi ja midagi seal kindlasti on. Tuleta meelde, kas sul ei ole olnud, et õhtul päevale tagasi vaadates  märkad, et kõik on täpselt nii, nagu lehes lubatud?

Olli: See läheb sellepärast nii, et inimene usub seda, mida lehes lubatakse ja hakkab vastavalt käituma.

Artur: Kas tõesti?

Olli: Mis sinu horoskoop kirjutab?

Artur: Täna on sinu päev. Kõik toimib ilma , et peaksid liigselt sekkuma. Seepärast naudi olukorda ja lase ennast vabaks. Edust tiivustuna võid kohata oma elu armastust.

Olli: Siin ma siis olen ja nüüd sa temaga kohtusid.

Artur: Sa segad alati vahele. Ma pole saanud kunagi kellegi teisega kohtuda, sest sa segad alati vahele. Nagu Eeva küsis Aadama käest „Kas sa armastad mind?“ ja Aadam vastas „Mis mul üle jääb. Teist ju pole“.

Olli: Ahaaha haa. Väga naljakas. (Lahkub)

Artur: Räägitakse, et üks eesti mees oli naist nii väga armastanud, et oleks talle  seda pea-aegu öelnud. 

Hääl raadiost: Tänases hommikuprogrammis uurime lähemalt, miks Vikerraadio on otsustanud lõpetada hommikuste õnnesoovide edastamise. (Artur tõmbab kohvi kurku) Hääl2: Viimasel ajal on ilmnenud, et meile on saadetud massiliselt libaõnnesoove. Tervitatud ja jätkuvat elurõõmu on soovitud juba ammu surnud inimestele. See on väga valuliselt puudutanud lahkunute lähedasi. Ei ole teada, kes on nende libaõnnesoovide taga. Kuid asjast on teavitatud politseid, kes on lubanud asjaga tegeleda. Hääl1: Kas siiski ei ole veider, et kellelegi on tulnud mõttesse tervitada juba meie seast lahkunud inimesi? Hääl2: Selline huumor on tõesti kohatu ja väga imelik ja see võib väga inimestele haiget teha. (Artur paneb raadio kinni)

Olli:  (Tuleb tuppa) Mis siis nüüd? Pane raadio mängima. Kell on kohe kolmveerand. Otsi oma kaustik nüüd ruttu välja ja teeme aga linnukesed nimedele taha. Tead, viimasel ajal on minu jaoks hommikud nii helged. Teadmine, et tõused üles ja saad kedagi rõõmustada, panna kellegi silmad särama, siis paneb ka oma enese südame laulma. Mul tuli täna öösel nii palju imelisi soove pähe. Kuula. Lihtsalt vanainimesele. Tervitame juubilari, kes on läbi elu rõõmustanud meid ja keda meie rõõmustame nüüd oma õnnesooviga. Endisele lüpsjale. Iga liiter , mida sinu hoolsad käed on lüpsikusse lüpsnud on kellelegi toonud tervist ja rõõmu, võta kõik see rõõm nüüd vastu. Sõjainvaliidile. Nagu mesilane lendab alati tarusse, siis ootame ka sind ikka oma kodutallu kas jala või ratastel.  

Artur: Miks ratastel?

Olli: Äkki ta on ratastoolis.

Artur: Väga südamlik. Lisa sinna juurde veel  - kas kuuliga või ilma.

Olli: Mis kuuliga?

Artur: No, äkki on veel kuul sees.

Olli: Ma ei saa enam sinuga arvestada, kui sa niimoodi musta huumorit teed. Õnnesoov peab tulema südamest ja kandma endas inimest rõõmustavaid soove. Seal peab leiduma mõtteid, mis seovad ühte helge mineviku ja veel helgema tuleviku. Inimene peab mõistma, et ta ei ole oma muredes üksi.

Artur: Tead, mida raadios …

Olli: Kas sind ei rõõmusta meie ühine töö?

Artur: Rõõmustab ikka. … (Kallistavad. Olli paneb raadio mängima. Kostab muusika)

Olli: Kell on juba kolmveerand läbi. Huvitav. Nad pole kunagi hiljaks jäänud.

Artur: Vikerraadio lõpetab Õnnesoovide edastamise.

Olli: Kuidas nii?

Artur: Raadios hommikul öeldi.

Olli: Miks ometi?

Artur: Liiga palju libaõnnesoove.

Olli. Kes see küll nii teeb?

Artur: Ei tea jah. Kummalised inimesed.

 

PILT 12.

Olli näpib raadiot.

Olli: Mõtlesin, et täna ei panegi raadiot mängima. Mida ta siin karjub, kuulata pole nagunii midagi.

Artur: (Tuleb teisest toast) Mida?

Olli: Mitte midagi. Mida ma üldse sinuga räägin. Sa ei kuule ja kui kuuledki, siis ei kuula nagunii.

Artur: Pane see raadio nüüd mängima, kuuleb mõnegi asjaliku mõtte.

Olli: Mõtlesin, et täna ei panegi raadiot mängima. Mida ta siin karjub, kuulata pole nagunii midagi.

Artur: Mis ühe jaoks on tühi loba, on teise jaoks edasiviiv tarkuseallikas.

(Olli paneb raadio mängima. Kostub nostalgiline muusika. Kuulavad pikalt.)

Artur: Teeks kohvi.

Olli: Aga tee ise.

(Heliseb uksekell)

Artur: Kes kurat see siis võib veel olla? Sellisel kellaajal.

Olli: Mine vaata ometi. Mida sa enam istud?

Artur: Lähen-lähen. (Lahkub. Siseneb hetke pärast koos Mägraga)

Olli: Oi teie härra inspektor!

Mäger: Uurija. Ma pole inspektor vaid uurija.

Olli: Olgu siis uurija. Kas meie juures on siis midagi uurida?

Artur: Uurija tahab vist teada saada, kas meie oleme midagi välja uurinud.

Mäger: (peab pausi) Olete või?

Olli: Kas te kohvi soovite?

Mäger: Tänan ei. Eelmisest korrast piisas. On teil mulle midagi rääkida?

Artur: Käisime Helmi juures.

Olli: Nii nagu meil juttu oli teiega.

Artur: Hoidsime silmad ja kõrvad lahti.

Olli: Katsusime jutu küll välismaailmale viia, aga tema rääkis ikka ainult oma lastest ja sellest, et need enam külas ei käi. Ja siis veel kuidas ta tunneb mehest puudust.

Artur: Küsisin, et kas keegi siis on külas käinud. Ilmnes, et peale meie vaid postiljon.

Mäger: Postiljon. See on huvitav.

Olli: See ei ole tema jaoks huvitav. Ta on Helmist hulga noorem, kuigi nägus mees.

Mäger: Ma ei pidanud küll sellist huvi silmas.

Artur: Postiljoni võib kahtlustavate nimekirjast julgelt maha tõmmata. Ta on kurt.

Mäger: Ja siis?

Artur: No, mis salaagent sa oled, kui midagi ei kuule.

Mäger: Kas te lindistasite oma vestluse?

Artur: Jaa, aga sellega on selline asi, et ….

Mäger: Mis asi sellega siis on? Näidake siia.

Olli ulatab diktofoni. Mäger paneb mängima ja sellelt kostuvad läbisegi Arturi ja Olli hääled. „Nüüd peaks töötama, ära enam näpi midagi.“ „See ei käi ju ringi“ „See ei peagi ringi , Ära vajuta“ „Las ma võtan oma kätte“ „Kuhu sa ta paned, rinnahoidja vahele või“ „Hoian käes“  „Lollakas. Anna siia, ma panen taskusse.“ Kostub sagin ja ragin.

Olli: Ta pani selle salvestamise masina tasku. Pintsaku põuetasku.

Artur: Kuulake nüüd. Siit nagu oleks midagi kuulda. …

Mäger: (Paneb diktofoni kinni) See salvestus on täiesti kasutu.

Artur: Jah.

Olli: Ega Helmi ei ole ühegi vandenõuga seotud. Ta kardab hiirigi.

Mäger: Mida see tõestab?

Olli: Ta on enamuse ajast tooli peal püsti. Kord püüdis Artur ühe hiire kinni, siis ta jälle karjus, et lase lahti, mis sa piinad loomakest. Helmi on väga hella südamega.

Artur: Ma siis lasin ja Helmi hõljus nagu ingel lae all lambi küljes rippudes.

Mäger: Täiesti mitte vajalik info. Teie pärast ei saa ma nüüd õhtul magama jääda. Pilt lendlevast Helmist on silme ees. Mis tal seljas oli?

Olli: Meie kohtumisel?

Mäger: Ei. Siis kui ta lambi küljes lendles.

Olli: Kittel.

Mäger: Oh. Läks veelgi hullemaks. Ja ma mõtlesin, et olen elus kõike juba näinud ja kuulnud. Kitlis lae all hõljuv Põhja-Korea agent oligi veel puudu.

Artur: Ega ta kaua ei lennelnud, lamp kukkus koos Helmiga alla. Ta kaalub mingi tonn, ma arvan.

Mäger: Palju infot, millega pole midagi peale hakata. Kirja panite midagi?

Olli: Rukkijahu rabarberikoogi retsepti.

Mäger: Selge. Tundub, et teie abiga me selles uurimises edasi ei liigu.

Olli: Tore.

Artur: Kui vähegi jõudu ja jaksu on, siis aitame oma kallist riiki alati. Vaenlane ei maga.

Olli: Ei maga jah.

Artur: Astuge ikka läbi, kui teil on meie jaoks vähegi jõukohaseid ülesandeid. Selline süsteemne tegevus toob halli argipäeva kohe helget elevust.

Mäger: Rääkides süsteemsest tegevusest. Vestlesime raadiotoimetajaga, algul Helmi ja Põhja-Korea suhetest, siis juba ka sellest, et Õnnesoovide saade on üleujutatud valeõnnitlustega. Õnnitletakse juba surnuid inimesi ja nende lähedased on olnud sellisest tegevusest sügavalt sokeeritud. Kas teie kuulate Õnnesoove?

Olli: Muidugi kuulame. Iga jumala hommik istume märkmikuga siin laua taga.

Artur: Viimasel ajal küll mitte. Õnnesoovide edastamine lõpetati.

Mäger: Sellest on ikka tuline kahju. Minu vanemad ka alati ootasid seda saadet ja oh õnnetust, kui mõni aasta vahele jäi ja õnnitlemine raadioeetris ununes. Siis ei kutsutud enam külla, rääkimata kodustest pirukatest. Neid viimaseid ma igatsen küll.

Olli: Meil on küpsiseid , kui soovite.

Artur: Ole nüüd oma küpsistega.

Mäger: Tänan pakkumast, aga hetkel ei soovi.  Mis märkmik see teil siis ka on?

Olli: Selles on kirjas kõik, keda õnnitletakse. Me siis teame iga aasta lisada või maha tõmmata. Kurb oleks kui keegi õnnitlemata jääb ..

Artur: Ole tasa. Me peame arvet, et kõik sõbrad saaks ikka õnnitletud. Uuemal ajal ju inimesed nii väga enam kodunt välja ei tule ja näost näkku ei kohtu, eks siis peab helistama ja vahel ka kirjutama. Peab ikka inimesi meeles pidama. Mis rõõme sul elus siis rohkem ikka on vaja.

Mäger: Väga ilus vaade tänasele maailmale. Kas ma saaksin seda märkmikku näha?

Olli: See on siinsamas …

Artur: Istu ja ole vakka.

Olli: See on siin ..

Artur: Ja siis räägitakse, et naised oskavad mitut asja korraga teha.

Mäger: Äkki siis näitate seda märkmikku.

(Olli ja Artur ei liiguta)

Mäger: Teist korda ma ei palu, vaid võtan kasutusele karmimad meetmed.

(Olli võtab märkmiku ja ulatab Mägrale)

Mäger: Ei olnudki ju nii raske. (sirvib märkmikku) Huvitav. Väga huvitav. Kus teie libaõnnesoovide vabrik siis asub?

Artur: Meie ei tea sellest midagi.

Mäger: Ma ju tunnen käekirja ära. Sama käega on kirjutatud sajad õnnesoovid ja nüüd see märkmik siin. Ega ma ei ole kurt, nagu Helmi postiljon.

Olli: Pime ei näe. Kurt ei kuule.

Mäger: Ma tean, ega ma loll ei ole. Ma võtan selle märkmiku  asitõendina kaasa Õnnesoovide libaõnnitluste uurimises ja viin käekirja ekspertidele analüüsida.

Artur: See on meil ainuke.

Mäger: Olge mureta, te saate selle tagasi, kui siit ei leita fakte teie kaasatusele antud loos.

Olli: Me tahtsime tuua rõõmu inimeste halli argipäeva.

Artur: Ole vakka (haarab korraga südamest ja kukub)

Olli: Artur!!!

Mäger: (võtab taskust telefoni) Kas kiirabi kuuleb?  Siin uurija Mäger, vajame kiirelt arsti. Vanem mees on saanud südamerabanduse.

 

PILT 13.

Artur ajab ennast voodist püsti ja läheb ukse poole. Olli põrkab temaga uksel kokku.

Olli: Artur!! Mida sa teed? Marss voodisse tagasi. Kas sa ei mäleta, mida arst ütles. Mitte mingit koormust ja puhkad.

Artur: Kurat, mina sinna purki ei kuse. Nii palju olen ma ikka mees, et kemmergus ära käin.

Olli: Küll sa jõuad veel mees olla. Kobi kõige purgiga teki alla.

Artur: Eks ma siis kannatan veel. (Paneb raadio mängima)

Hääl raadiost: Alustame päevauudistega. Täna paljastati Põhja-Korea spioonide võrgustik. Kontaktisikuks Eestis oli pealt näha süütu pensionär Helmi Moora, kes oli loonud infovõrgustiku, mis jagas oma vahel sõnumeid Vikerraadio saate Õnnesoovid kaudu.  „Lihtne on värvata ilma pere ja sõpradeta inimesi“ kommenteeris kaitsepolitsei uurija Mäger “Jälgige oma tuttavaid ja andke ikka igast kahtlasest käitumisest teada.“  Politsei tänab tähelepanelikke inimesi, kes aitasid kaasa Põhja-Korea spioonivõrgustiku paljastamisele. (Artur paneb raadio kinni)

Helmi: Kes oleks võinud seda arvata ja me käisime tal nii tihti külas.

Artur: Nemad kutsuvad koputama. Kes seda küll teeks?

Helmi: See on hea, et meie midagi ei rääkinud. Meil oli nii palju lugusid, millest ma praegu alles aru saan.

Artur: Nüüd ma saan aru küll, miks need õnnesoovid nii veidra tekstiga ja arusaamatu sõnumiga on. Need olid hoopis kodeeritud sõnumid. Me võiks ka proovida. Kodeeritud õnnesoov. „Lilled on närtsinud, kuid mälestus jääb. Otsi õnne oma jalajälgedelt liival.“ Kas ei kõla hästi?

Olli: Mida see siis tähendaks?

Artur. Kuidas sa aru ei saa – Kohtume homme samal kohas ja samal ajal, kus eilegi. Vajan värsket infot.

Olli: Lõpeta see fantaseerimine ja kobi voodisse.  Sa pead puhkama.  

 

Pilt 14.

Artur magab voodis. Tuba on hämar.

Olli: (räägib telefoniga) Kui tore, et sa koju said.  … Jah. Artur on kodus. Ta sai rabanduse. Peab veel paar nädalat puhkama, aga jääb veel elama. … Muidugi peab ta oma elukombeid muutma. Võtma asju rahulikumalt. Kõik need fantaasiad spioonidest. … Helmi, ma tean. Ma olen talle kogu aeg rääkinud, et võtku aega enda jaoks. Ega maailm pöörlemist lõpeta, kui tema natuke tagasi tõmbab …. Ei lõpeta tema ka pöörlemist. Ühesõnaga kõik on nii hästi, kui saab olla. Ma pean lõpetama. Mart lubas tulla külla. Panen enne veel koogi ahju panema. Katsetan sinu antud retseptiga. …. Helistame hiljem.

(Olli askeldab koogiga, telefon heliseb)

Olli: Oi tere Mart, pojake. … Isal on kõik hästi, magab. … Ega ta eriti söö. Aga ma panin koogi ahju. Helmi andis retsepti. See saab just siis valmis kui siia jõuad. Külm piim ja soe kook ootavad sind juba. … Ah soo. … Eks ikka tuleb ootamatusi ette. … Tuled siis homme? … Homme sõidad komandeeringusse? … Näeme siis hiljem (Olli hakkab nutma) … Kõik on hästi. Kõik on hästi. .. Ära meie pärast muretse.

(Olli läheb heidab Arturi kõrvale)

Olli: Polegi ammu enam sinu kaissu pugenud. Nii on hea. Mäletad kui Mart sai lapsena laagrisse saadetud ja kodu oli terve nädalavahetuse meie päralt. Küll sa mäletad. Kuidas sa saaksid seda unustada? Kuidas me saaksime üldse kedagi unustada, kes meie ellu on toonud kõige rohkem päikest või kuidas me saaksime unustada neid hetki, mis meid on tõstnud paradiisi. Neid hetki ei tahaks ma jagada kellegi teisega, kui ainult sinuga. Ma armastan sind täna rohkem kui eile, aga homme vähem kui ülehomme. Ära mine minu juurest ära, palun. Kes ma olen ilma sinuta? Ma ei saa üksi hakkama. Ma ei taha saada üksi hakkama. (Arturi käsi tõuseb ja võtab Ollil ümbert kinni).

 

 

 

 

 

 

 

 

SELETUSKIRI, miks ma olin nõus vastu võtma ühe külakoha kultuurimaja juhataja ametikohta.

 SELETUSKIRI, miks ma olin nõus vastu võtma ühe külakoha kultuurimaja juhataja ametikohta.

Kui nüüd kõik ausalt ära rääkida, pean alustama päris algusest. Lahkusin 2011 Ambla Kultuurikeskuse juhi ametikohalt või õigemini koondasin ennast ise ära. Vallavalitsusele saadetud kirjas sõnasin, et kui pole eelarvet üritusi korraldada ega hooneid remontida, siis ei ole ma mind vaja. Kui väga näha tahate, siis pange pilt seinale, katab vähemalt krohviaugu ära. Lõin ukse enda järel kinni ja lubasin mõttes, et sinna ma enam jalga ei tõsta. Mõnda aega saigi maja ilma juhatajata hakkama, aga peagi võtsid uued inimesed siiski töö üle. Aeg möödus märkamatult. Nüüd on aga uus vald, uued kombed ja uued inimesed. Naine ütles kodus ka, „Mida sa passid siin päevad läbi niisama? Kas sa ei näe, et kodumaa vajab sind?“ See oli muidugi terav torge otse hinge. Ma mõtlesin, et olen osavalt kodus välja mänginud kannatava kultuuritöötaja rolli, kellelt on ära koroonahirmus ära võetud kõik tööd. Sellised valitsuse ja arstide poolt tõrjutuid peaks ühiskond toetama, paitama ja kaasa tundma. Aga kus sa sellega - mine tööle. Ütlesin naisele, et kuidas te ilma minuta kodus hakkama saate, kes teile diivanilt näpuga näitaks, kus on tolm või kassikarvad või mainiks, et aeg oleks süüa teha, või tuletaks meelde, et ilma puudeta ahi ei köe. See on raske ja väga vastutusrikas töö. „Ma olen ikkagi piirkonna hinnatuim artist ja meelelahutaja. Mina ei hakka ju palgatööl käima. Kuidas sa seda ette kujutad?“ , ütlesin kaasale diivanilt tõusmata. Selle jutu peale oli naine alguses vait, siis viskas mu välja ja saatis vallavalitsuse ukse taha.  Naised oskavad väga arusaadavalt oma mõtteid väljendada.

Juba piiblis on kirjas, et koputa ja sulle avatakse. Koputasin ja mulle avati. Vallavanem võttis mu vastu uuris:  „Sina tahad siis tööle tulla?“

„Ega ma nüüd otseselt peale ei suru ennast, aga naine käskis küsida.“

„Nii-nii. Mida sa teeksid, et olemasolevat olukorda parandada?“

„Selleks , et midagi parandada, peab olema , mida parandada. Seal kandis tuleb kõik uuesti üles ehitada.“

„Või kohe nii? Millest sa siis alustaks?“

„Koostöö. Esiteks koostöö kõigi piirkonna aktiivsete inimestega. Minuga ei ole nende aastate jooksul keegi suhelnud või kutsunud mõnd üritust juhtima. Kõik , kellel on tegutsemistahe olemas ja säde sees, tuleb üles noppida, nagu kalleimaid õisi ja anda neile võimalus. Teiseks koostöö piirkonna erinevate asutuste vahel. Kool, kultuurimaja, muuseum, raamatukogu peavad töötama ühise eesmärgi nimel, sest need on ühed ja samad inimesed, kelle jaoks me töötame. Näiteks kui kultuurimajas on näitus, siis hommikul tutvustatakse seda koolilastele, päeval eakatele ja õhtul teistele huvilistele. Sama saab teha kontsertidega. Kui tuleb piirkonda keegi tuntud esineja, siis võiks ta esineda päeval koolilastele ja õhtul vallarahvale jne. Kolmandaks koostöö valla kultuurimajade vahel. Miks ei ole korraldatud vallaühisüritusi? Näiteks Järva valla muusikapäev, kus igas majas toimuks kontsert ja artistid liiguksid päeva jooksul majast majja.“

„Pea nüüd hoogu. Sellega on selge. Aga millistele üritustele sa kultuurimajas kohta näed.“ „Igasugustele. Maakultuurimaja ei ole ainult kultuuritempel, vaid see on ka kogukonna igapäevane kokkusaamise koht. Koht, kuhu on hea tulla ja hea olla. Mis eristab meid inimestena primaatidest, kui meil ei oleks kultuuri. See, mis teeb meist inimesed, on peidus südames ja seda kasvamist nimetataksegi kultuuriks. Inimeste maitsed on erinevad ja meil kõigil võiks olla võimalus oma kultuurilisi vajadusi kodu lähedal rahuldada. Aravete pole ainult „kapitehas“, siin elavad suurepärased inimesed. Kuigi see alati välja ei paista, siis oleme siiski kõik kodanikud võrdsed, kuigi vahel on see, mis linnainimesele on lihtne ja igapäevane, maainimesele seiklus ja ettevõtmine. No näiteks kinos käik. Linnas tuleb idee ja sa lähed. Kui sul maal tuleb idee kinno minna siis ootad, kuni rahvamajas kinoõhtu tuleb või siis võtad ette teekonna linna ja sõidad maha hulga aega ja kütust.“

„Aga hea , et vahel siiski näidatakse.“

„Amblas?“

„Las see olla nüüd.“

Juttu jätkus ilma kohvitagi kauemaks. Õhtuks olin ametisse pandud. Loomulikult on see minu jaoks missioon. Jagada seda, mida olen kogunud töötades aastaid vabakutselise artisti ja kultuuripromootorina. Astusin siis  Aravete Kultuurimaja uksest sisse. Perenaine on istus sama koha peal, laud oli sama kohal, korts vaibal oli sama koha peal, raamatud laua nurgal olid samad. Lae pealt kostis kopsimist. Katust vahetatakse. Mõtlesin, et see on nii sümboolne. Andes majale kindlama kuue võib olla kindel, et seda maja veel nii pea kultuurile ei suleta. Rääkisin seda ka vanaemale, kes Aravete Kultuurimaja avapeo ühispildil 1937.a esireas istub, et kultuurimaja püsib veel. Vanaema naeratas ja viis pilgu mõtlikult aknast välja. Eks tema silmade ees jooksid kõik need õnnelikud aastakümned, millal maja ööpäevaringselt tuledes säras.