Kristjan Jõekalda
munadest ja teletööst
Armastatud teletandem Teet Margna ja Kristjan Jõekalda kohtusid esmakordselt 1990.a Pedas, kui Teet
sisseastumiskatsetele tuli ja Jõekalda juba esimese kursuse tudeng oli.
Kristjan meenutab: "Absoluutselt ei mäleta Teetu, täiesti null. Ei
hakanud silma. Ime, et ta vastu võeti." Kuid vastu ta võeti ja juba mõne
kuu pärast vaatas tema vanema kursuse näitlejameisterlikkuse etüüde.
" Ei tule üldse ette, midagi seoses Kristjaniga ei meenu. Eks ta nõrk
oli. Aga Sepo oli hea, ja Henrik, no ja Madis.“, meenutab Teet.
Ometigi juba pool aastat hiljem etendasid nad kahekesi, enda lõbustamiseks,
kaaslastele koridoris stseeni, nagu oleksid nad täiesti tülis ja valmis kohe
üksteist maha lööma. Kõik vaatasid jahmunult pealt ja Madis Milling suutis
poisid vaevu lahutada. Hiljem itsitasid kahekesi garderoobis kõhud kõveras. 24
aastat hiljem jätkus sama pull, ainult, et telekaamerate ees.
Kristjan lõpetas
Tallinna Pedagoogilise Instituudi 1993 a. Temaga koos lõpetasid veel Sepo
Seeman (teater „Endla“ näitleja), Priit Valkna (filmiprodutsent), Hindrek
Maasik (videorezisöör), Tõnu Paavo (ürituskorraldaja), Madis Milling (näitleja,
riigikogu liige), Tiina Vilu (ERR Raadioteatri juht), Liivika Hanstin
(Nukuteatri näitleja), Signe Aus (Kaarli koguduse lastetöö juht), Katrin Valkna
(näitleja), Liis Eesmaa (õpetaja), Haide Männamäe (kloun, näitleja) ja enne
lõppu jättis kooli pooleli Henrik Normann. See kursus on olnud üks teaduskonna kõige
silmatorkavamaid. Kursuse juhendaja Rudolf Allaberdi eestvedamisel toodi lavale
maailmaklassikat, mida esitati suurtel lavadel ka väljaspool koolimaja. Kursuse
juurde loodi ka ansambel Kala, kus Kristjan oli showman ja tamburiini lööja.
Tema musikaalsust saab kuulda Gunnar Grapsi laulu „Tühjad pihud“
kontsertsalvestusel, kus pool laulu lööb tamburiin hoogsasti, siis üha
harvemini, kuni vaikib sootuks. Kristjan väitis, et tal tuli janu ja ta läks
jooma.
Kristjan jutustab oma esimesest telekogemusest.
„Enne seda kui kõik muud kanalid tulid olid ETV kõrval olemas RTV ja EVTV.
Esimesed erakanalid. Mina olin RTVs ja Teet rivaalina EVTVs, sest mina olin
juba RTVs ees. Mind võttis oma tiiva alla Rein Karemäe ja mina olin
„Ringliikluse“ reporter. Esimest korda saatis ta mind ööreidile kaasa. Püüti
seal pätte ja liiklushuligaane. Me olime Tallinn-Tartu maantee peal
politseiautos ja ootasime, et mõni pätt sõidaks ülehelikiirusega ja meie
saaksime siis tormata süüdistama, et miks sa sõitsid nii kiiresti“. Kristjani
näos välgatab reporterlik raev korrarikkujate vastu. Kujuteldav mikrofon on tal
kogu aeg käes. „Mina närvitsesin, käed värisesid, tükk aega kedagi ei tulnud.
Kõik sõitsid õige kiirusega“. Kujuteldav mikrofon väriseb koos Kristjani
lõuaga.“Korraga kõlab politseiraadiost- 136“. Kristjan demonstreerib, kuidas ta
üritab ennast kiirelt autoistmelt üles ajada. Tema käed vehklevad ja pintsak
kisub viltu selga. „Mikrofon oli tollal ju kaamera taga juhtmega, sest
raadiovärki veel polnud. Jooksime autost välja. Juhe rebenes. Minul oli
mikrofon ainult mingi juhtme otsas, millest mingit heli läbi ei tulnud. Ok.
Need said siis minema. Pool tundi hiljem tuli järgmine masin. Jälle
politseiraadiosse karjutakse sisse – 124. Selleks ajaks me olime juba mikrofoni
ära parandanud. Meie hüppame välja“. Kristjan peab finaalieelse pausi. „Must,
tumedate klaasidega BMW. Mina lähen mikrofoniga lähemale …“ Kristjan väriseb
demonstreerides tollast algaja hirmu. „Aken läheb alla. Politsei on ka seal
kõrval. Niikaua kui dokumente kontrollib, pistan mina oma mikrofoni sisse ja
vaatan, et autos istuvad ainult sellised kandilised vennad dresside ja
nahktagidega. Mina ütlen –Tere. Need tõstavad pilgud ja vastavad „strastvui“.
Ma tõmbasin kohe kõrvale.“ Kristjan lööb korraga särama ja jätkab lugu
enesekindlalt „ Ma ei oska vene keelt. Ma ei saa seda teha. See oligi minu
esimene tähelend. Läksin tagasi ilma ühegi intervjuuta. Karemäe ei olnud väga
kuri, aga sinna minu esimene tähelend lõppes.“
Minu käest on küsitud, et kas Kristjan võrreldes
Teeduga on tegelikult ka selline viriseja, nagu reisisaadetes välja paistab.
Minu meelest on küll pigem vastupidi. Nädalalõpu saadetes on ikkagi Kristjan
see, kes enamuses piinlikes katsetes osaleb . Teet jääb enamusel juhtudest
lõpuni soliidseks kõrvalvaatajaks.
„Tegelikult olen ma päris suur viriseja. Eksperimendid
või katsed on minu välja kiskumine minu
tavapärasest keskkonnast. Ma pole reisisell, ega sportlane ja seepärast on mul
pill kohe lahti kui on vaja midagi uut teha. Mul on näiteks niimoodi ja minu naine teab sead hästi, et kui mulle on vaja
minna ostma uusi riideid, vahel tuleb seda ette, siis ta hakkab juba kuu aega
ette rääkima ja paneb kuupäeva paika, et sellel päeval siis läheme. Kui see
kuupäev siis kätte jõuab, siis ma ei virise, sest ma teadsin seda oodata ja
ennast ette valmistada . Ootamatult poodi minnes on aga alati palav ja paha. Naine
tassib mulle erinevaid riideid ette. Ette teatades on mind selleks hetkeks
dresseeritud ja ma ei virise.“
Miks on siis ikkagi nii, et Kristjan on saanud juba neli
parima aasta telesaatejuhi muna, aga Teet mitte ühtegi, ometi teete asju
tandemina? Pean muidugi siia vahele ütleme, et soovisin kord Teeduga teha raadiointervjuud,
kuid ta keeldus viisakalt ja palus Kristjaniga vestelda. Ta vist hoiab eemale
avalikust suhtlemisest, kuigi töös see samas välja ei paista.
„Ega ma neid mune poleks Teeduta saanud. Teet mängib
mind enda kõrval nii suureks, et mul tuleb vaid tiitel vastu võtta. Kui Teet ei teeks seda, mida teeb, siis ei
teaks keegi, kui hea ma olen. Teet peab selle nimel kõvasti pingutama.“
Inimesi meelitatakse tihti erinevate
karjäärivõimalustega. Kristjan on Eesti populaarseim telesaatejuht, kuhu on tal
edasi liikuda või siiski.
„Ma ei liigu kuhugi, mulle meeldib, see mis praegu
on. Ma ei otsi uusi väljakutseid, Teet otsib, mina olen rahul sellega, mis on.
Kui tekib situatsioon, et minu nägu enam ei taheta teleekraanil, eks siis
paista, mis saama hakkab. Ju ma teles ikka midagi teen ka siis, ega ma muud ei
oska. See, mis ette on nähtud, tuleb ja kogu lugu.“
Kristjan on oma olemuselt tegelikult tõsine inimene.
Ega teda tihti südamest naermas ei näe. Meenub lugu, kui ütlesin talle, et tee
natuke lihtsam nägu ette, sest sinu kulmude vahele tuleb tõsist juttu ajades
nii sügav vagu, et sinna pane või kartulid maha. Ta vastas salakavalalt silma
pilgutades, et see pole tal veel kõige sügavam vagu. Selle peale küsis terane
naishääl publiku hulgast, et kas sinna teise vakku käivad porgandid. Kristjani võlu
seisneb pigem iseenese rumaluse avalikus tunnistamises ja võimes olla siiralt
üllatunud lihtsate inimeste jaoks elementaarsetes asjades. Reavaataja tunneb
ennast kohe targemana ja Kristjan lubab tal selles tarkuses enese üle naerda.
Geniaalne.
Saadet vaadates on raske mõista, et kas tööjaotus
intervjuude läbiviimisel on teadlik või kujuneb see välja jutuajamise käigus?
Teet ja Kristjan kohtuvad eelnevalt
kõigi oma külalistega ja siis lepitakse kokku vestluse alla tulevad teemad.
Toimetaja paneb neile lauale eelnevalt koostatud resümee sellest vestlusest,
kus punktikaupa vestlusteemad kirjas. Mulle on jäänud mulje, et Teet hoiab
rangelt kinni sellest kokkulepitud stsenaariumist, kuid Kristjan oma ettearvamatute
emotsioonipuhangutega kipub seda lõhkuma.
„Kui see nii välja paistab, siis on tore. Meie
vestluse eesmärk on pajatada lugusid. Me ei tee intervjuud, seda me ei oska, me
vestame lugusid. Kui lihtsalt lugusid rääkida, ilma küsimusteta, siis jääb asi
kuivaks ja selgusetuks. Minu täpsustavad küsimused teevad pildi suuremaks.
Ühest loost võib kasvada välja teine lugu, mida alguses üldse plaanis polnud.
Meie saate vorm on nagu istuks kohvikus ja räägiks sõbraga maailma asjadest.
Kohvikus istudes ei räägi ka üks vestluspartner, kui küsid ta käest, et kuidas
elad, kümme minuti ja siis teine omakorda kümme minutit. Mina nii ei oska. Lood,
mida me oma külalistega räägime, on kõik
elust enesest, sest nendega on seotud ka teised inimesed ja vale tuleks kiirelt
välja. Seepärast on alati vestluses tore leida ühisosa. Kui kellegi on juhtunud
pruudiga mingi lugu, siis meenutan mina oma pruudikatsetusi. Kui midagi ongi
võrreldes algse looga muutunud, siis pole selles midagi pahatahtlikku. Ajaga
kipud liialdama oma tähtsust või siis alatähtsustama oma osa antud loos.“
Öeldakse, et kodu on inimese kindlus. Koht, kus
taastuda ja nautida. Kristjani puhul kehtib see 100%. Tal on kodus üleni musta
värvi oma tuba, kuhu naised ja lapsed siseneda ei tohi. Vahel muidugi võivad,
kui tõesti midagi tõsist on, aga koputades. Selles mustas toas on tal mänguautomaat,
plaadid, raamatud ja see on ka ainus koht majas, kus suitsetatakse.
„Ilma koduta ei saa. Ilma oma koduta ei kujutaks elu
ettegi. Kodu on tõepoolest minu kindel, koht, kus ma veedan suure osa oma elust
ja seal olen ka õnnelik. Kui räägid laste tervisest , siis ei tohi kunagi mainida
,et nad on terved, sest reeglina jäävad nad siis kohe haigeks. Seepärast ei
tohiks ka kodu kiita, ma olen väga ebausklik. Aga kodus ma tunnen ennast kõige
paremini, mulle meeldib kodus olla ja koju tulla. See on minu jaoks tähtis. Kõik
see ruum ja inimesed seal sees. Aga ei tohi ära sõnada … ptüi, ptüi, ptüi.“
Kristjan põeb erinevaid foobiaid, millest on jutu
olnud ka ühes probleemile pühendatud telesaatesarjas aastaid tagasi. Kas ta
siis teelt ka kardab erinevaid asju või on see näitemäng, sest põdedes nii
palju hirmusid pole võimalik elada.
„On küll võimalik nii elada. Elad koos oma
hirmudega, ma ei pea ju kogu aega lendama, või ronima puu otsa kõrgustesse, ma
ei topi oma nägu põõsasse, kus ämblikud võivad olla, ma ei kõnni tänavatel, kus
võib olla lahtisi koeri. See käib muuseas, ma ei keskendu sellele eriliselt. Sellest
saatest sain küll nii palju abi, et nüüd tean kuidas nende hirmudega võidelda.
Näiteks ämblikke ma kätte küll ei võta , aga peale astun juba julgelt. Hirmudega
tuleb lihtsalt tegelda, ja siis inimene harjub kõigega“
Eesti inimesed on väidetavalt Euroopa kõige
vähemusklikud. Mina arvan vastupidi – eestlane on väga usklik, aga ta ei kuulu
teatud kindlasse religiooni. Kas ka Kristjan on usklik inimene ja järgib teatud
kombeid või rituaale?
„Minu usk on pigem ebausk. Ega ma redeli alt läbi ei jookse ja kui must
kass läheb üle tee, siis keeran ikka otsa ringi. Usun sellesse, et see mis
inimesele on ette antud, see talle tahes tahtmata tuleb. Usun ka seda, et kui teed
head, teed endale ja kui teed halba, teed ka endale. See on minu usk, mille
järgi püüan elada. Enne saatesalvestust pole mul mingeid rituaale. Talismane
taskus ei kanna, ja naela dekoratsioonist välja ei tõmba. Mida ma teen saateks
valmistudes on see , et päev varem ma ei suhtle. Ma ei suhtle enne salvestust
inimestega, sest ma kipun ennast tühjaks rääkima. Kui olen päev otsa vaikselt
suhtlemata kodus, siis on järgmine päev hea saatele vastu minna ja on soov
rääkida.“
Mis suhted tal tegelikult oma naisega kodus on?
Kristjani kommentaaridest jääb tihti mulje, et ta on rõhutud ja allasurutud ja naine
on kodune valitsejanna. Ühes intervjuus oli Kristjan siiralt imestunud, et kus
on need naised, kes vajavad varjupaiku ja keda kodus vägivallaga ähvardatakse.
Tema tutvus- ja pereringis on vastupidi – mehed on pigem need, kes kodus
vaikselt püüavad elada, et mitte teisi häirida ja jalgu jääda. Kristjan on
maininud, et pika ja õnneliku abielu eelduseks on, et tuleb lihtsalt naisel
lasta teha, mida ta tahab teha. Ta tahab koristada, nõusid pesta, lapsi kooli
ja trenni viia, ta tahab majapidamistöid teha. Ta tahab peret hoida ja Kristjan
teda selles segama ei hakka.
„Kuna ma olen peamiselt kodus, siis kellest ma veel
räägin saates, kui oma naisest. Tema võtab seda kergelt, sest ta teab, et see
on minu töö. Minu ema tunneb talle vahel kaasa, et Maris peab välja kannatama
selle õudse mehe. Ta ise võtab seda kergelt, nagu mina isegi, sest see kõik on
koomilise võtmega, see pole tõsiselt võetav. Ma loodan, et vaatajad mõistavad
seda. Minu ema kaitseb teda, see on õudne“, naerab Kristjan.
Mina olen oma elus teinud mitmeid inimkatseid. Ma
olen olnud kuu aega ilma lihata, kuu aega ilma nisujahuta, kuu aega ilma
napsuta, kuu aega ilma piimatoodeteta. Olen enda peal katsetanud erinevaid
toitumisreziime ja leidnud sobiliku. Täna ma liha ja nisujahutooteid ei söö ja
tunnen ennast hulga õnnelikumana. Teet mainis kunagi, et tema võttis kõige
rohkem alla, kui tal olid breketid suus. Süüa ei saanud midagi peale supi ja
kaal langes kolinal. Tõhus, kuid väga kallis. Kristjan on samuti katsetanud
hulga erinevaid dieete. Milline tema jaoks töötab ja kas ta on oma režiimides
kindel?
„Ma olen kõva alustaja, aga need katsetused ei kesta
kuigi kaua. Kui kilo on kaalust kadunud, siis on võit käes ja lased jälle
lõdvaks. Pikalt ma vastu ei pea, muidu oleks ma ammu kõhna poiss. Pikalt korraga
vastu ei pea, aga olen taas siis jälle visa alustama. Naisele on see raske,
sest tema on teinud toidu kodus meest oodates hoolitsevalt valmis, aga siis
teatan mina saabudes , et ma ei söö sellest midagi, sest alustasin täna uue dieediga.
Siis ta jälle ohkab raskelt.“
Mida uut toob algav telehooaeg lisaks vanadele ja
armastatud saadetele? Kristjan on hetkel tegev kolme saate juures. Üksinda
juhib „Lotokolmapäeva“, kahekesi koos Teeduga „Nädalalõpp Kanal2ga“ ja ühiselt
käiakse ka reisil reisisaateid tegemas.
„Uus hooaeg toob kõik vana tagasi. „Nädalalõpu“
saade on ikka sama rõõmus, katsume uusi nägusid kutsuda, kuid see ring jääb
järjest väiksemaks. Kes on käinud, kes ei tule kunagi, kellel pole midagi uut
pakkuda. „Lotokolmapäev“ jätkub vana formaadiga. Talvel sõidame ka uut
reisisaaadet tegema, mis tuleb eetrisse kevadel. On, mida oodata.“
Tundub, et tuleb taas üks muna.