Filipiinid. Minu reisipäevik
Esimene päev
Lennuki rattad
puutusid maad ja olimegi jõudnud õnnelikult kokku peale 15 tunnilist lennureisi
Filipiinide suurimale saarele Luzonile. Filipiinid on tõeline suurriik. Seal elab 7107 saarel kokku umbes 105 miljonit elanikku,
mis teeb temast rahvaarvult maailmas 13. riigi. Pooltele saartele on nimi
pandud, teine pool on nii väikesed, et pole nime väärinud. Inimtegevust leiab
u. 1000 saarelt. Pealinn Manila asub Luzoni saarel ja seal on umbes 11,5
miljonit elanikku. Need numbrid on siiski kaheldavad, sest kes suudab
sipelgapesas sipelgaid üle lugeda.
Filipiinid on vahel
6 ja vahel 7 tundi meie ajast ees. Seega kui oma kella järgi jõudsime kohale
ennelõunal, siis kohalik aeg hakkas juba õhtusse jõudma.
Meid on kokku neli,
kes me järgmised kaks nädalat oleme otsustanud Filipiinidega tutvust teha.
Kõigepealt tuleb ennast varustada sularahaga, sest ei kujuta ette, mis ootab meid
Filipiinidel ees. Lennujaamas on kurss ühe euro kohta 50 kohalikku peesot. Pean
kohe ütlema, et nii head kurssi hiljem enam ei leidnud. Kuid vahed on siiski
väikesed ja nii arvestasime kohalikke hindasid mõttes eurodeks ikka 50 jagades.
Hiljem muidugi selgub, et suurtes summades sularaha kaasas vedamine pole
vajalik, sest kõikjal suuremates linnades on pangaautomaadid, kust saab
muretult raha kätte ja samuti saab suuremates hotellides ja kauplustes maksta
kaardiga.
Lennujaamas pakuti
puhkajatele aktiivselt võimalust soetada endale
kohalik telefonikaart, mis võimaldab nutitelefoni abil internetis olla.
Nädalane internetipakett maksis 6 eurot ja oli oma hinda igati väärt. Mobiilne
internet toimis praktiliselt kõikjal, kuhu liikusime. Sellest oli suur abi,
sest google.maps oli reisi jooksul meie suurim abimees ja teejuht. Algul
tekitas küll võõristust google.mapsi ajaplaneering, kus 100 km läbimiseks
ennustati 4 tundi. Arvasime, et suudame 100 km siiski kiiremini läbida ja olime
oma reisiplaanid teinud liialt optimistlikud, sest reaalsuses kuluski 100 km
läbimiseks 4 tundi. Sellest aga edaspidi pikemalt.
Clarki lennuväli, kus maandusime on siiski nii väike, et seal
puudusid rahvusvahelised autorendifirmade esindused. Olime siiski kindlad, et
autorenti kaugelt otsima ei pea. Ausalt öeldes polnud me eelnevalt midagi
broneerinud ja see tuli kasuks, sest tõenäoliselt saime oma hotellitoad
soodsamalt, kui näiteks bookingu kaudu broneerides. Auto eest küsiti meie käest
50 euri ööpäevas, mis tundus nelja peale mõistlik, kuid hiljem Filipiinide
hindu nähes tundus siiski, et oleks olnud veel kauplemisruumi. Auto oli
see-eest suur mahtuniversaal Toyota Innova, kus oli ruumi inimestele ja ka
kottidele. Esimese peatuse tegime bensiinijaamas, et autol paak täis panna,
sest bensutuli armatuuris põles. Pean etteruttavalt tõdema, et see bensutuli ei
kustunudki, vaid põles reisi lõpuni. Diisel maksis 25 peesot ehk siis u 50
senti liiter. Mõistlik hind pikaks sõiduks.
Meie esimene
reisisiht olid Banaue riisiterrassid,
mis kuuluvad ka UNESCO maailmapärandi nimekirja. Siin tekkis ka juba esimene
tagasilöök, sest kuigi olime arvanud, et jõuame õhtuks juba Banaue linnakesse,
siis päristeel jõudsime vaid poole peale San Jose linna. Lennuväljalt viis kena
tasuline kiirtee saare südame poole, kus asuvate mäenõlvadel leiab ka kuulsad
riisiterrassid. Keerasime kiirteelt maha ja alustasime sõitu mööda kohalikku
maanteed. Meie maanteedega ei ole siin midagi ühist. Meie liikluskultuuriga
pole siin midagi ühist. Sõiduteed on vallutanud külgkorvidega ja külgkorvideta
mootorrattad. Külgkorvidega mootorrattaid ehk tricycleid kasutatakse kõigeks,
inimeste, loomade ja kauba veoks. Külgkorv on ta vaid meie jaoks, tegelikkuses
on tegemist eriotstarbelise kaetud raamiga. Sinna katusega kaetud kongi saab
soovikorral kahekesi sisse istuda, kolmas saab istuda juhi taha, kuid kui
lapsed näiteks siis enam ei mahu, siis nemad saab panna katusele või külgkorvi
taga oleva kasti sisse, kus tavapäraselt käivad kotid ja muud kaubad. Kõige
enam nägime tricyclil korraga kaheksat inimest. Loomulikult ei olnud neil
kiivreid. Samuti polnud neil tihti tulesid ja ootamatu õhtuhämaruse saabudes
võttis siis juht lihtsalt ühte kätte taskulambi või sõitis mälu järgi. See tegi
pimedas sõidu ohtlikuks, kuid seda vist vaja meie jaoks, sest liiklustihedust
pimedus ei vähendanud. Valgusfoore leidus vaid suurtes linnades, väiksemates
linnades olid liiklusohtlikumates kohtades lipu- või vilemehed, kelle juhtnööre
kaootiliselt kulgeva liiklusmassi poolt kummalisel kombel järgiti. Tricycleid on seal
kõikjal ja kogu aeg, sest kus üks küla lõppes, seal järgmine algas. Nii ei
suutnud me tõesti liikuda seal sama kiirusega, mis Eesti teedel. Tricyclitega
veeti ka kaupu ja loomi, siis oli ratta küljes muidugi vastav korv. Nii nägime
seal sõitmas siga ja sadu kanu, rääkimata munadest, veepudelitesit ,
riisikottidest ja teistest kaupadest. Oli huvitav tähedada, et teatud linnades
oli tricyclite välimuse peale pööratud väga suurt tähelepanu, nad olid kõik
kaunistatud erinevate joonistustega, millest peamised väljendasid juhi
elustiili. Seal oli bandide logosid ja surfilaineid. Enim oli siiski jumalasõnaga
seotud kirjutisi ja pilte. Aastaid tagasi oli riigis vastu võetud seadus, mis
keelas suvaliste loosungite kirjutamise tricyclite ja ka jeepneyte peale.
Sellest ajast alates saidki peamiseks tsitaadid piiblist ja teistest pühadest
tekstidest.
Suurest uudishimust
kohaliku elu vastu, keerasime kohe esimesse ettejuhtuvasse linnakesse. See
külatee oli kaetud tihedalt kollaste teradega, mida eespool käsitsi kokku
pühiti ja kottidesse topiti. Hiljem uurides selgus, et nõnda kuivatavad nad
riisi. Meie tee viis sõna otseses mõttes üle riisi. See ei olnud vaid selle
küla eripära, vaid sarnaselt tegutseti kõikjal , kuhu sattusime. Tõepoolest ei
tee kesta sees olevale riisiterale auto midagi. Linnakesse jõudes otsustasime
lõunatada kohalikus korea restoranis. Meie väga rikkalik lõunasöök läks maksma
12 eurot. Mõistlik hind kahe peale. Selle eest ehmatas meid restorani uksel
valvav automaadiga turvamees. Turvamehi on seal üldse palju. Neid on iga
kaupluse ja asutuse ees, kõikjal, kuhu
silm pöördub ja see tegi olemise kogu riigis
turvaliseks. Pean ütlema taas ,
et esimese päeva teadmatus ilmes ka siin söögiasutuses, sest hiljem me üle 6
euro kahe peale küll enam söögikordade eest ei maksnud.
Pimedus saabus
ootamatult. Kuna meil puudus hotellibroneering, siis asusime otsima öömaja.
Hinnad on päris erinevad. Pidasime 50 eurot toa eest kalliks ja otsisime edasi.
Hosteleid, hotelle, võõrastemaju jne leidub linnades igal pool. Küsimus on vaid
külalise soovides ja pakutavates hindades. Leidsime kena hosteli 13 eurot toa eest.
Süüa hostelis ei pakutud, kuid hosteli ees leidus mitmeid kohalikke vabaõhu
kohvikuid. Leidsime ka kaupluse, kus võtsime õhtuks mõned joogid. Kohalik
alkohol on igati taskukohane. Odavaim rumm, mis kõlbas täiesti juua ja maitses
hea, maksis 0,70 eurot. Edaspidi jõime poole kallimat, kuid 2 eurot suure rummi
eest pole ka palju. Sama kogus õlut oli sealjuures kallim. Välismaine alkohol
on oluliselt kallim, kuid siiski odavam kui Eestis.
Toas põrkusime
väikesele takistusele, kui soovisime telefoni laadida. Nimelt on Filipiini
elektrisüsteem veidi erinev meie europistikutest ja meie laadijad lihtsalt ei
sobinud sinna pistikutesse. Järgmisel päeval ostsime vastava adapteri ja
edasipidi oli see mure murtud. Paadunud lugejana oleksin tahtnud õhtul raamatut
lugeda, kuid voodi kõrval puudusid vastavad lambid. Hiljem selgus, et
voodilampe polnud üheski hotellis. Ju nad siis ei loe seal õhtuti. Vaatamata
hoolikale otsimisele ei leidnud ma toast ka tekki. Lina alla pugedes mõistsin
ruttu, miks tekke ei ole, sest isegi lina tundus selles kuumuses liiga palju.
Õhtusöögiks võtsime
kohaliku tänavakaupmehe käest grillitud kana ja sealiha. Lähtusime vanast
turisti tõeterast, et osta süüa sealt , kus seda teeb ka kohalik. Küll tema ju
teab parimat kööki. Nii toimides saimegi ülihead liha, mis hakiti suurte
pussidega meie jaoks suupärasteks tükkideks. Süüa osatakse Filipiinidel teha
väga hästi. Järgnevate päevade jooksul saime suurepäraseid kala ja
liharoogasid. Riis käib iga toidu juurde ilma sellele tähelepanu pööramata.
Teine Päev
Soovisime õhtuks
jõuda riisipõldudeni ja seega hakkasime varakult liikuma. Luzoni saare pindala
on 110 000 km2 ja seal elab pool kogu Filipiini rahvastikust. Kõrgeim mägi
on Pulag (2922m). Seega on saar oma südames päris kõrge ja kaljune. Riik on
vaene ja seetõttu ei ole mägiteid rajatud läbi kaljude. Me ei kohanud oma teel
ühtki tunnelit. Tee kulgeb rahulikult piki mäe külge, kus üks kurv järgneb
teisele ja sirget teed on vähe. Sealjuures peab pidevalt valvel olema, et nurga
tagant ei sööstaks mõni kohalik uljaspea.
Mägikülad asuvad
teede ääres, sest tee on ainus sile koht kogu külas. Seepärast käib just
autoteel ka kogu kohalik elu. Seal mängivad lapsed palli või muid mänge. Korvpalli
korv oli nõnda pandud, et mäng käis teel ja korvpallurite vahel sõitsid ka
rekkad ja kõik muud kohalikud sõidukid. Tundub, et korvpalli armastasid
kohalikud noored mängida, sest korve oli kõikjal. Suuremates külades olid
siiski korvpalliväljakud alati katuse all ja mitte vihma vaid päikese kaitseks.
Teedel tuterdasid ka päris pisikesed lapsed, kes olid antud suuremate hoole
alla, kuid eks ikka vahel tähelepanu hajub. Lisaks toimetasid teel oma tegemisi
kanad, kitsed, sead ja suured koertekarjad. Koerad olid kõik ühte nägu.
Hakkasime neid kutsuma rebaskoerteks, sest just rebaseid meenutasid nad kõige
rohkem.
Kohalikud ajasid
omi asju lisaks tricyclitele veel ka jeepneytega. Jeepni (nii nad seda
hääldasid) on kohalik liinibuss ja neid on seal samuti palju. Jeepney on madal
buss, kus istutakse nägudega vastamisi seinte ääres ja sinna sisenetakse tagant
otsast. Kuigi buss mahutab umbes 20 inimest, siis kohtade puudusel sõidetakse
katusel või bussi taga rippudes. Katusele pannakse ka pakid ja kotid. Autod
pidid olema Filipiinidel kallid, mistõttu on neid tõesti väga vähe võrreldes
tricyclite ja jeepneytega.
Vahetult enne meie
reisi olid Filipiinidel olnud suured vihmad ja tormid. Selle tagajärjel olid
mägiteed kohati kaetud mudalaviinide jääkide ja suurte kividega. Suurim kivi ,
mida teel nägime oli kaks korda suurem meie autost. Sellega poleks küll tahtnud
pihta saada. Kuna tee koristamisega väga aktiivselt ei tegeletud, aga sõita oli
vaja, siis viis mägitee ajuti üle libeda mudavalli, kus ratta all haigutas
kuristik. Mõnest mudavaalust oli ka tee läbi kaevatud, kuid seda ainult auto
laiuselt, mistõttu tuli sellesse prakku sisenedes katkematult signaalitada, et
vastutulevad autod teaks ja samal ajal mudaprakku ei siseneks.
Lõunapausil ühes
järjekordses väikese linnakeses kiikasime sisse ka kohalikku katoliku
kirikusse, kust kostis muusikat. Kirikus toimus parasjagu laulatustseremoonia.
Mõistmata küll kohalikku keelt, jäi mulje, et tseremooniat viisid läbi korraga
ilmalik ja kiriklik tseremooniameister.
Filipiinide ametlikud
riigikeeled on filipino ja inglise keel. Filipino keelte hulka kuulub ligemale
70 erinevat murret, millede kõnelejad kuuluvad ka erinevatesse
rahvusgruppidesse. Ajaloost on teada, kus naaberkülades elavad inimesed
teineteist tihti ei mõistnud, sest nende keeled olid niivõrd erinevad, kuigi
vahe kahe küla vahel võis olla ainult mõni kilomeeter, kuid läbikäimine oli
minimaalne, sest mäed olid läbimatud. Samas on antropoloogid leidnud veel
möödunud sajandi 70ndatel aastatel mägedest tsivilisatsioonist puutumata
külasid. Filipiinlased on ainult üldnimetus ja tegelikult kuulub iga
filipiinlane palju isiklikumasse rahvusgruppi. Luzonil kohtusime enim
tagalogidega.
Jõudsime Banaousse.
Linna turismiinfo oli avatud ja leppisime kokku järgmiseks päevaks riisiterrasside
külastuse giidi saatel. Planeeritava kuue tunnine matk maksis 20 eurot inimese
kohta. Meid juhatati kaunisse hostelisse mäe nõlval, kust avanes kogu
linnakesele kaunis vaade.
Kolmas päev
Kaasa ärkas
varakult, sest ei suutnud taluda katkematult kõlavat kukelaulu. Duss tilkus,
nii et kogu vannituba ujus, kuid kaunist hommikust vaadet ei suutnud see
rikkuda. Rikkalik ja maitsev hommikusöök maksis 2,50 eurot. Tellisime filipiini
hommikusöögi, mis sisaldas muidugi riisi, liha ja salatit.
Turismiinfopunktis
ronisime meid ootavasse jeepneysse. Meie giid oli väga head inglise keelt
kõnelev nooremapoolne mees. Kes oskab nende täpset vanust arvata. Igal juhul
saime talle esitada meid huvitavaid küsimusi. Saime teada, et filipiini
mägiperedes on keskmiselt 7 last. Suurim varandus on oma riisipõld. Seal
piirkonnas on põllud väikeomandis, kuid rannikul tegutsevad ka riisikompaniid
või on riisipõllud oma valdusse saanud
üks perekond, kes siis kasutab ka palgatööjõudu. Riisipõllud pärandatakse
vanimale lapsele. Maja aga noorimale. Vahepealsed lapsed peavad ise vaatama,
kuidas hakkama saavad. Uurisin, et millised on nende suurimad pidustused, kuhu
kogu küla koguneb, nagu Eestis näiteks jaanipäev. Ilmnes, et midagi sellist
neil polegi. Suurim pidu kogu küla jaoks, kuhu kõik kogunevad, on pulmad.
Pulmadeks veristatakse vesipühvel, keda kasutatakse siinseal ka põllutöödel,
kuid peamiselt kasvatatakse just pulmapidamise eesmärgil. Vesipühvleid oli seal
tõesti palju.
Meie giidi nimi oli
Elmar. Üldse on seal inimestel uskumatult palju tavalisi inglise eesnimesid
vastupidiselt perekonnanimedele, mis on kohalikku päritolu. Inglise keele hea
oskus ja inglise nimede rohkus on pärit 1898 alanud Ameerika kolonisatsiooni
päevilt. Filipiinid said Ameerika ülemvõimu alt vabaks ja moodustasid iseseisva
ühtse riigi alles 1946 aastal. Enne ameeriklasi olid võimul hispaanlased.
Hispaania kolonisatsioon algas 1565 aastal, millal rajati Cebu saarele esimene
eurooplaste asundus. 1571 rajati piirkonna keskusena Manila linn. Seega on
Filipiinide kirja pandud ajalugu enamvähem sama pikk, kui Ameerika
Ühendriikidel. Võrreldes Eesti ajalooga on nad ikkagi lapsekingades.
Sõit
riisiterrassideni võttis umbes tunni. Ajaviiteks keeras meie giid endale
erinevatest taimsetest lehtedest kokku sellise pöidlaotsa suuruse junni, mida
ta põske pistes hoolega närima asus. Tundsime huvi, et millega tegu, sest olin
märganud juba varem, et kohalikud mehed midagi hoolega närivad. Elmar polnud
kade, vaid keeras ka meile närimispakid kokku. Närimisel tekkinud sülge ei
tohtinud alla neelata, vaid see tuli sülitada välja. Sülg oli tulipunane ja see
selgitas kohe , miks tänavad ohtrate punaste laikudega kaetud olid. Närimispaki
koostisaineid sai poest vabalt osta. Igal juhul tekitas närimine peapööritust
ja sellel oli kerge ja lühiajaline narkootiline toime. Kohalikud aga sõitsid
seda pakki närides oma sõidukitega kitsastel mägiteedel sülg tuules lendamas.
Olime jõudnud 1500
meetri kõrgusele ja viis aastat tagasi ehitatud korralik betoonist mägitee
lõppes lihtsalt ära. Tee lõpus oli parkla ja edasi tuli minna juba jala.
Asusime läbi võsa teele. Ilma giidita poleks me kuhugi jõudnud. Mõnda aega
kõndides jõudsime Hapao külakesse, kust avanes fantastiline vaade
riisiterassidele. Riisiterrasside kogupindala selles külas oli 400km2.
Niisutuskanalite kogupikkus väidetavalt u 4000 km. Nende riisiterrasside vanus
oli 2000 aastat, kuid kõrvalküla põllud olid isegi väidetavalt kuni 3000 aastat
vanad. Need numbrid tekitasid aukartust ja avanev vaade oli hingemattev. Nende
põllulapikestel on sadu väikeomanikke. Peresisene tööjaotus on lihtne. Mehed
teevad ehitustöid – parandavad kanaleid, tugiseinu, hoolitsevad, et vesi
põllule jõuaks. Naised istutavad taimi ja koristavad saagi ja lapsed peavad
kandma kogu tulemuse külakesse. Uskumatu on nende liikumiskiirus seal kitsastel
jalgteedel. Nägime üht prouat meist hulga maad allpool liikumas, kui järgmisel
hetkel oli ta meie kõrval. Põllulapid on jagatud kolmeks. Kahelt saadakse saaki
peamiselt isikluks tarbeks ja võimalusel ka müügiks ja ühel kolmandikul
kasvatatakse seemnevilja uueks saagiks. Seemnevili keeratakse mudasesse vette
ja seemned idanedes võrsuvad peagi taas. Siis korjatakse kobaras kasvavad
rohukõrre pikkused taimehakatised kokku ja istutatakse ka teistele põldudele.
Meie eesmärgiks oli
jõuda teisel pool terrasse asuva maalilise kose juurde. Tee sinna viis mööda
kitsaid terrassi servasid ja mööda kitsaid treppe. Algul arvasin, et see on
mingi kõrvaltee, kuid siis ilmnes, et see ongi peamine liikumistee. Keset seda
võsa oli korraga pood, kust sai juua osta, veidi edasi liikudes oli suvalise
terrassi serva peal suveniiripood. Majad kohalikus külas olid puust ja kaetud
plekiga. Plekiga sellepärast, et see on kergeim ehitusmaterjal ja kõik
ehitusmaterjalid kantakse kohale inimjõul. Mõni aasta tagasi oli külakesse
jõudnud ka elekter, kuid tundus, et kõikidesse hoonetesse polnud see veel
jõudnud. Ometigi olid juba nendes onni sarnastes elamutes kohati telekad toas
mängimas. Küla keskel oli museaalse väärtusega arhailine hoone, mille kõrval
tegime väikese peatuse. Hoones elati ka tänasel päeval, kuigi see oli valminud
aastasadu vanade põhimõtete järgi. Hoones ise seisis neljal postil, mille kohal
oli püramiidikujuline katus. Katuse alla jäi ühetoaline eluruum, milleni viis
redel. Eluruumi peal otse katuse all oli panipaik, mis oli peamiselt mõeldud
riisi hoidmiseks. Seega käis elu peamiselt maa peal eluruumi all ja kogu pere
magas ühes ruumis maapinnast veidi kõrgemal. Uurisime, et miks on hoone
sellistel kanajalgadel. Põhjuseks ei ole kiskjad või muud loomad vaid hoopis
Filipiine teatud aastaaegadel ründavad tormid. Torm puhub majast läbi ja ei
kanguta teda maa küljest lahti, mis võib maa peal asetsevate kerghoonetega,
sest vundamenti mägedes ei tunta. Samal põhjusel on neljast jalast vaid üks
tugevasti maasse kinnitatud. Teised kolm jalga on maast lahti, mis annab neile
võimaluse liikuda tuulega kaasa. Maja küll veidi nihkub, kuid jääb terveks ja
alles. Tugipostide ümber olid laiad lamedad lauad, mille peal sai süüa või asju
hoida, kuid see ei olnud nende peamine eesmärk. Laiad lauad hoidsid eemale
rottide sissetungi eluhoonesse ja riisilattu. Rotte pidi kohalik külarahvas ka
söögiks tarbima. Söögiks lähevad siiski ainult põllurotid, mitte kodurotid, mis
pidid olema teist tõugu. Ju nad siis teevad vahet. Lisaks võib leida
filipiinlase menüüst ka koeraliha. Koerad jooksevad vabalt ringi, kuid kui tema
aeg kätte jõuab, siis nuumatakse teda mõnda aega. Selle protsessikirjeldus oli
ühe põhjamaise inimese jaoks siiski päris sokeeriv. Süüa tehti lõkke kohal.
Sealjuures asus lõke eluruumis maast kõrgemal. Lõkke tegemiseks kasutati puitu,
mida sai teede äärest kimpudena osta, kui endal metsa asja polnud.
Keskmine palk meie
giidi sõnul on Filipiinidel umbes 150 eurot. Seda polegi väga vähe arvestades
kohalikke hindasid, aga kui mõelda perede suuruse peale, siis kindlasti palju
seda ka pole. Inimesed tegutsevad kõigis meilegi tuttavates sektorites –
põllumajandusest on peamine riisikasvatus, rannikuäärsetes farmides
kasvatatakse ka muid puu ja juurvilju. Lisaks töötab hulk inimesi kalanduses,
merenduses,ehitustel. Naised on suuresti kodused.
Mööda kitsaid terrassiservu
kõndides ja laskudes püstloodis treppidest jõudsime lõpuks kose juurde. Avanev
vaade oli maaliline ja vesi soe. Vett oli ohtrasti ja vool mägijõele omaselt
kaunis kiire. Peale mitmetunnist jalgsi rännakut troopilises kuumuses, tundus,
et oleme jõudnud paradiisi. Kohalikud olid ühe osa jõest kividega eraldanud,
kuhu püüti kalu. Põhimõtteliselt oli tegemist kivist võrguga. Marssisime peagi
vapralt tagasi ja vurasime jeepneyga taas Banaousse.
Meie plaan oli sama
päeva õhtul veel jõuda Sagadasse, kus on kuulsad Ifuga hõimu rippuvad kirstud.
Tee Sagadasse läks läbi Bontoci linna, mis on Filipiinide Cordeljeeride
maakonna keskus. Maakond kannab kohaliku mäestikuga sama nime. Tegime Bontocis
väikese peatuse ja uudistasime niisama linna peal. Parkisin auto valele poole
teed ehk liiklussuunale vastupidi. Kohalik politsei tegi mulle keelava märkuse,
kuid suurt tüli minu jaoks sellest polnud, sest kohalik liiklus suleti hetkeks,
kuni ma auto ringi keeran. Turist on ikka boss. Kuna õhtu hakkas lähenema, siis
kiirustasime edasi, sest pimedus saabub seal ootamatult. Sagadasse oli 10
kilomeetrit ja tee kulges ruttu. Leidsime üles ka teeotsa kirstudeni, kus
kohalik giid ütles, et jalutuskäiguks kirstudeni on juba liiga pime ja ohtlik.
Võtsime riski ja läksime iseseisvalt ikkagi. Tee läks läbi surnuaia.
Surnuaedadega on
seal üldse kummaline. Olen surnuaedade fänn ja püüan igal reisil mõnda
surnuaeda sisse astuda. Minu meelest kõneleb surnuaed kohalikust rahvast väga
palju. Filipiinidel jäi mulje, et oluline on lahkunu väärikalt matta, kuid
edasine on juba tema enese asi. Surnuaedades olid tohutud hauakambrid, mis olid
seest ja väljast täiesti hoolitsemata. Sagada surnuaias hiiglaslikke
hauakambreid ei olnud, kuid olid madalad koerakuudile sarnanevad betoonist majakesed.
Iga surnumajakeses oli ka aken. Giid selgitas, et aken on vajalik, et lahkune
saaks valgust. Samas kiirendab see numifitseerumisprotsessi. Surnuaias asus ka
sõjas hukkunute mälestusmärk, mis oli kaotanud oma näo, kuid sellest polnud
hullu, sest nägu oli värvidega uuesti ette joonistatud ja hästi taas. Eestis
seda ette ei kujutaks.
Pimedus saabus
kiiresti ja sellel päeval jäid meil kirstud leidmata. Leidsime kesklinnast
endale hoopis väikese hotelli ja kolmas päev oligi lõpule jõudmas. Kokkuvõtteks
võib öelda, et sõites Filipiinidele, siis külastage kindlasti Banaue
riisiterrasse. See oli kogu reisi üks kõige põnevam ja elamusrohke
vaatamisväärsus.
Neljas päev
Hommikul sadas.
Tekkis kahtlus, et kas üldse võtta ette jalutuskäik kirstuseina juurde. Samas
sai kaine mõistus siiski võitu, et kui juba nii kaugele tuldud, siis vaatame
selle asja ikkagi üle. Samal hetkel katkes ka vihm. Seadsime sammud kirstuseina
juurde. Surnuaia väravas, kus ka eile oli giid ees olnud, istus nüüd juba
piletimüüja oma lauakesega. Piletöör tundis huvi, et kas oleme ennast linna
turismiinfopunktis juba kirja pannud, sest enne ei saa kirstuseinani jalutada
ja meie turvalisuse huvides peame kohustuslikus korras samast võtma ka giidi,
kes meile teed näitab. Meie vastuväited ei olnud tema jaoks tõsiseltvõetavad ja
kui kord on kord selline, siis tuleb meil linna tagasi jalutada. Turismiinfo
leidsime kergesti. Enese registreerimine tähendas ühtlasi ka 35 peeso suurust
makset inimese kohta. Saime kaasa ka giidi, kelle tasuks kulus 200 peesot, mis
tuli maksta otse talle. Kergendatud rahakottidega suundusime juba kolmandat
korda kirtsuseinani kindlas lootuses seekord asi ära näha.
Oma kirstu saavad
seinale ainult küla kõige vanemad ja väärikamad mehed, kes on selleks elu ajal soovi
avaldanud. Seega neid seal väga palju ei ole. Viimane matmine, kui seda saab
nii nimetada, toimus 5 aastat tagasi. Alguses kinnitatakse surnud seinale tooli
külge istuvas asendis. Seejärel, kui ta on juba piisavalt kuivanud, pannakse ta
kirstu. Tundus õõvastav. Samas on kaljuse seina erinevates urgastes veelgi
kirste, kus kõigis pidavat surnu sees olema. Me ei kontrollinud seda. Sarnast
kommet mujal Filipiinidel ei ole. Komme on pärit hiinlastelt, kes Sagada küla
omal ajal asutasid. Oleks meil rohkem aega olnud, siis oleks saanud sealsamas
ka kaljuronimisega tegeleda. Sagadas on ka kuulsad kaljukoopad, kuhu tehakse
ekskursioone. Jätsime ka need vahele.
Mulle meeldis, et
keelavaid liiklusmärke oli teede ääres väga vähe. Samuti kiirusepiiranguid, aga
nende paigaldamine oleks ka mõtetu olnud, sest kõik sõitsid nii kiiresti kui
said ja 60 km/h tunnis tundus juba hirmsa kihutamisena. Selliste
kiiruseületajate jaoks olid age ajal tee ääres tahvlid kirjaga – Slow Down.
School area. Või midagi muud sarnast. Koolipäevade lõpuaegadel oli koolide ees
teedele paigaldatud aiakesed, mis sundisi sind päris seisma jääma ja
vastutulevad auto läbi laskma ja siis ise väikest S- sõites edasi liikuma.
Lapsed said seal vahel siis samuti ohutult üle tee. Väga mõistlik liikluskorraldus.
Enamus koolidest
Filipiinidel on riigikoolid, kuid on ka väga palju kirikukoole. Koolimajad olid
kõik enam-vähem kõik sarnased. Madalad hooned mitmete päikese eest varjavate
katusealustega. Kuna lapsed muudustavad Filipiinide rahvastikust u 40%, st
umbes 40 miljonit last, siis on koole üle riigi tõesti palju. Isegi väikese
mägikülas , kus me käisime oli oma koolimaja. Plaanilt väiksem, kuid olemuselt
samasugune.
Väike matk tehtud
võtsime suuna Luzoni saarel asuva teise UNESCO maailmapärandi nimekirja kuuluva
vaatamisväärsuse juurde. Meid ootas Vigani linn, mis oma olemuselt erineb
oluliselt teistest Filipiini linnadest. Vigani, ametliku nimega City of Vigan, näol
on tegemist rannikul asuva iidse hispaanlaste linnaga, kus on säilinud ka
vanalinna osa. Linn on asutatud 1572 ja linnas elab hetkel umbes 50 000
inimest. Vigani vanalinn ei ole nii suur ja ka mitte nii vana, kui Tallinna
oma, kuid kohalikus saareriigis siiski külastamist väärt. Parasjagu oli linnas
käimas ilutulestiku festival ja seega rahvast ja siblimist tavapärasest enam.
Vanalinnas saab sõitu teha Filipiinidele ainuomaste kaherattaliste kaarikutega,
mida vedasid meie hobustest pea-aegu poole väiksemad ratsud. Ühe maitseelamuse
sain vanalinnas veel, kui ostsin janu kustutamiseks kohapeal suhkruroost
valmistatud mahla. See oli väga hea. Linna keskväljakul suure katedraali ees on
igal õhtul värviline purskkaevushow. Päris uhke vaatepilt. Viganist leidsime
esimese suurema kaubakeskuse. Poodi sisenedes pead panema omad kotid kotihoidu.
Lisaks jälgib sind uksel seisev automaadiga turvamees. Kassalindilt pakitakse
sinu asjad kottidesse, peale maksmist võta kott näpp ja jaluta välja. Poes oli
ka müüjaid ja kaubapaigaldajaid harjumuspäratult palju. Iga inimene peab selles
suures riigis saama tööd teha. Hinnad on poes fikseeritud ja nendega ei
kaubelda. Kaubelda saab tänavakauplejatega. Samuti oli suures poes olemas
kassaaparaadid. Tänavapoodides ulatati tsekk meile küll, kuid see oli
pliiatsiga valgele paberile üksikasjalikult kirjutatud. Samasuguseid käsitsi
kirjutatud tsekke sai ka toitlustusasutustes. Harjumatu oli kõikjal kuulda
jõulumuusikat, sest Filipiinidel algavad kaupluste jõulumüügid juba poolest
oktoobrist ja nende jaoks oli täiesti loomulik, et jõulud kestavad 4 kuud. Jäi
üle vaid müüjatele kaasa tunda, kes selle sees igapäevaselt olema peavad.
Muusika , mis kõlas oli sarnane meie kauplustes kõlavatega. Samad klassikalised
jõululaulud. Olen igalt oma reisilt ka kohalikku muusikat kaasa ostnud, kuid
Filipiinidelt ei suutnud ma leida plaadipoodigi. Küll lubati mulle kiirelt
plaat kõrvetada, kui ma vaid ütlen, mida kuulata tahan. Uurisin siis, et mis
muusikat kohalikud ka kuulavad. Ameeriklaste mõjutusena on populaarseim
muusikazanr jätkuvalt kantri. Tõesti kõlas mööda tänavaid vuravatest
jeepneytest just kantrit. Kui vestlus juba kultuurile läks, siis uurisin ka
kuidas on lood neil teatrite ja kinodega. Kohalik giid teadis rääkida, et
Manilas on vist üks teater, aga mujal küll mitte. Kinosid on see-eest igal
pool. Kohalikku filmitööstust praktiliselt pole ja ekraanil saab näha peamiselt
Hollywoodi filme. Asi seegi.
Liikusime Viganist
mööda rannikut tagasi Manila poole sooviga külastada saja saare rahvusparki. Öö
saabus taas ootamatult ja nähes tee ääres silt „Surf Resort“ , keerasime sisse. Saime täiesti
taskukohase hinnaga toad otse ookeani kaldal. Toa uks avanes liivarannale.
Tundus, et hooaeg polnud veel saabunud, sest peale meie seal kedagi polnudki.
Tuba oli äärmiselt lihtne ja kui eelmistel öödel segas uinumast kukkede
kiremine või koerte haukumine, siis nüüd voogas meri kaldale suurte lainetena, mis samuti uinuda ei lasknud.
Viies päev
Hommikul uksest
välja vaadates leidsime ennast surfiparadiisist. Kogu meri meie ukse ees oli
täis surfareid. Nautisime veidi merd ja vaadet ja jatkasime teed saja saare
parki, millega seoses olid meil suured ootused, sest interneti põhjal oli
tegemist muinasjutulise paigaga, kus
paatidega saab rahulikult kulgeda väikeste saarte vahel, imetleda
vaadet, aeg ajalt peatuda ja snorgeldada või supelda mõni üksiku saare üksikus
rannas. Ühesõnaga meid ootas paradiis.
Mõned tunnid
autosõitu ja järgides google.maps juhtnööre lähenesime oma paradiisile. Mida
lähemale me jõudsime sihtmärgile, seda kahtlasemaks hakkas pilt muutuma.
Suurest teest sai kitsas rada. Paradiisist polnud märkigi, vaid ümbrus muutus
üha räpasemaks. Kogu maad kattis ühtlane suitsuving. Selles ei olnud küll
midagi ainulaadset, sest kogu meie teed kattis pidev ja katkematu ving, mis oli
tingitud riisipõldudel ja tee ääres prügi ja muude jääkide põletamisest. Kuid
siin oli see ving kuidagi eriti tugev.
Teele oli koos
postiga langenud elektriliin ja tundus, et see on siin olnud juba mõnda aega,
sest liini alune tee oli kive ja muud sodi täis ja autod tegid liinist möödudes
aukartliku kaare. Kiiret siin riigis ei ole, see oli meile selgeks saanud.
Elektriliinid, mis meie riigis on liigitatud siiski ohtlikke rajatiste hulka,
looklesid suvaliste voolikutena tänavate kohal. Kohati oli juhtmerägastik nii
suur, et varjutas taevast. Samas olid
elektripostid täis elektrimõõtureid ja jäi mulje, et keegi seal riigis ikka
maksab ka elektri eest.
Teel saja saare
parki nägime ka ainust liiklusõnnetust meie Filipiinide reisi jooksul. Üks
rekka oli kurvis teelt välja sõitnud ja ennast päris sügavale kuristikku rullinud.
Mehed seisid tee ääres sügasid kukalt ja ilmselt polnud neil aimugi, millest
alustada, et see masin sealt kätte saada. Vaatamata meie jaoks harjumatule ja
esmapilgul täiesti korraldamata liiklusele ei näinud me rohkem õnnetusi ega
kohanud ka avariilisi masinaid või olukordi. Meile küll räägiti, et iga päev
ikka mõni õnnetus juhtub ja vahel saab ka inimesi surma, kuid rahvaarvu
arvestades ei olnud selles midagi enneolematut.
Google.maps teatas
meile toreda uudise, et jõudsime kohale Saja Saare Parki. See olekski kindlasti
tore olnud, kui see paik oleks kasvõi ühe väikese nurga pealt sarnanenud
paradiisiga. Inetud ja haisvad bambusest majakesed, ilma konditsioneeri ja
tualetita. Hind selles paradiisis oli ootustele vastav ehk 50 eurot maja eest.
Rand oli ülesküntud ja sugugi mitte puhkuseks mõeldud, sest randa mööda kulges
kohalik tee. Minu armas kaasa hakkas nutma. Uurisime veel hindu ja võimalusi.
Paadirent päevaks sõiduks saarte vahel maksis 50 eurot nägu. Kõrvuti asetsevad
kämpingud olid ühtmoodi hirmsad ja kallid. Põgenesime sealt ja keerasime suuna
lennujaama poole. Samal ajal hakkasime otsima lende mõnele Filipiinide
paradiisisaarele. Esimene hommikune lend, kus oli veel ka vabu kohti, läks
Boholi saarele. Sobis.
Jõudsime õhtul
Angelose linna ja andsime oma rendiauto viisakalt üle. Kuna meie lend läks
Manilast, siis olime meil vaja jõuda hommikuks sinna. Rendiauto omanik ütles,
et see pole probleem. Ta oli meid nõus Manila lennujaama viima. Umbes 130 km
sõit maksis 70 eurot. See tundus kohalikke hindasid vaadetes röövimisena. Olime
siiski nõus, sest see tundus hinnale vaatama kiireim ja kindlaim viis õigeks
ajaks kohale jõuda. Asusime teele. Mööda kiirteed liikudes läks meie sõit
nobedalt ja probleemideta, kuid peagi jõudsime Manilasse. Lennuväli asus teisel
poole linna, mis tähendas, et pidi sõitma läbi öise Manila. Kuigi oli öö, siis
liiklusele see vist sealkandis ei mõjunud, sest lisaks tricyclitele,
jeepneytele, tsiklitele ja autodele, liikusid seal veel sajad rekkad. Liiklus
kulges kontrollimatult ja seal kehtis ainult üks reegel – suurematel on alati
eesõigus. Ma arvan, et 10 km läbi linna sõitsime me 3 tundi, kui mitte rohkem.
Nähes seda liiklussegadust oleksin nüüd selle sõidu eest nõus isegi rohkem
olnud maksma.
Piletimaakler küsis
algselt meie käest 150 eurot pilet, kui hakkasime järgmise müüja juurde minema,
siis langes ka hind vastavalt venitatud ajale. Lennupilet Boholi saarele maksis
meile lõpuks 90 eurot. Oleksime selle kindlasti oluliselt odavamalt saanud, kui
oleksime pileti eelnevalt broneerinud. Olime pidevast rahvamassist, liiklusest
ja prügist siiski kauplemiseks liialt väsinud, tahtsime paradiisi.
Kuues päev
Cebu Pacificu
lennuk maandus hommikul Tagbilarani lennujaamas. Lennujaam oli väiksem kui
Tallinna Bussijaam. Ukse taga ründasid meid taksojuhid, kes aktiivselt oma
teenust pakkusid. Õnneliku juhuse tahtel sattusime Andrew minibussi. Lisaks
hotell- lennujaam transfeerile korraldas Andrew ka tutvumisreise piirkonnas.
Tegemist oli niisamagi päris muheda
mehega.
Kuigi sattusime
Boholile juhuslikult, on tegelikkuses tegemist siiski väga huvitava saarega,
kus teha ja vaadata päris palju. Andrew viis meid LaVeranda Resorti, mis oli
rannikuserval asuv kohaliku kultuurikeskusena toimiv majutusasutus. Otse meie
ukse ees oli bassein ja avanes vaade merele. Randa hotellil kahjuks polnud.
Võtsime päeva puhkuseks ja supluseks. Nautisime kohaliku koka grillil
küpsetatud suurepärast kala ja tundsime ennast hästi. Hotelli restoranis maksis
liitrine õlu 1 euro. Meid valdas suur janu. Kell 19 läksime õhtusöögile, sest
sel ajal pidi hotelli restoranis alustama oma programmiga ansambel. Kohalikud
lauljad ja pillimehed on suurepärased. Ansambel tegi vaheaja ja lubas peagi
tagasi tulla. Vahepausi sisustasid tantsijad. Tantsijate lavale tulles tabas
meid kultuurishokk. Sest tegemist oli transseksuaalide showga. Näha peenikese
häälega seelikus mehi laval esitamas tundelist tantsunumbrit on siiski
võõrastav. Etteaste lõppedes tegid nad mulle silma ja tänasid vaatamise eest.
Ma tõesti ei vaadanud meid kahe silmaga, vaid ainult ühega.
Öösel oli tunne, et
meid ründab läbi seina rott või vähemalt hiir, sest närimiseheli oli tugev.
Ärkasime selle peale ja panime tule põlema. Samas märkas armas kaasa seinal
tikutopsi suurust tarakani. Keset ööd algas jaht loomasuurusele putukale. Hotellitoa
põrandalaudade vahel olid parajad praod, nii et majaalune liiv paistis ja sinna
prakku ta ka kadus. Kuid nüüd ründasid meid uued vaenlased. Näljased sääsed
olid rõõmsad kaetud pidulaua üle ja asusid meie kallal usinalt maiustama. Halb
oli see, et nende lendu polnud kuulda ja nende hammustust tunda enne kui punn
sügelema hakkas.
Seitsmes päev
Hommikul ootas unetuid
hotelli väravas taas Andrew oma bussiga ja sõitsime saaretuurile. Saare tuur
maksis kokku 50 eurot. Tee viis Tarsier Parki. Tarsier ehk kohalikus keeles Jam
Pogi ehk eesti keeles kandlane on maailma väikseim primaat ehk inimese
lähisugulane. Filipiinide tarsieri leidub peamiselt ainult Boholi saarel ja
vähesel hulga ka Indoneesia Sulawesi saarel. Tegemist on armsa loomakesega, kes
on umbes mehe rusika suurune. Tal on pikk saba, mida ta toetab magades vastu
puud. Tarsier suudab oma pead keerata
180 kraadi ja seeläbi oma ebaharilikult suurte silmadega keha liigitamata hoida
tähelepanu all kõike enda ümber toimuvat. Tarsieri pargis olid suletud
territooriumil tarsierid vabalt lahti ja nende vahel said inimesed jalutada. Loomakesi
ei olnud palju ja nii oli igal ahvikesel oma jälgija, kes külastaja lähenedes
talle tähelepanu osutas. Seega ei olnud nende märkamine raske. Enamus
loomakestest on siiski suletud alal, kus tegeleti aktiivselt nende
populatsiooni suurendamisega. Loomulikult oli keskuse peamine rõhk siiski
suveniiride müügil, sest minu meelest ületas müügipunkti pindala tarsieride ala
pindala. Loomakeste armsust see siiski ei vähendanud ja hea meel oli nendega
tutvust teha. Filipiini metsadest võib leida mitmeid meiligi tuttavaid loomi.
Seal on karusid, hirvi ja jäneseid, kuid nende leidmine looduses praktiliselt
võimatu, sest keda saadakse, see pannile lüüakse ja seepärast on loomad
taganenud sügavale metsadesse. Filipiinidel leidub ka madusid, kuid ükski ei
ole neist inimesele ohtlikult mürgine. Sama kehtib ka ämblikke kohta. Suurim
looduses leiduv ämblik pidi olema mehe käelaba suurune, kuid iseloomult ja
teguviisilt süütu.
Edasi liikusime
Sokolaadi mägedesse. Sokolaadi mäed on arusaamatu ja imeline loodusnähtus. Nimelt
on ühele maa-alale sattunud 1700 hiiglaslikku mutimullahunnikut. Paremini ei oska ma seda kirjeldada. Iga
künka kõrgus on umbes 50 meetrit. Vaatepilt, kus sajad hiiglaslikud künkad on
teineteise kõrvale rivistatud, on siiski võimas ja tekitab küsimusi looduses
toimuva kohta. Veelgi võimsam oli vaade lennukiaknast, kui nüüd
vaateplatvormilt. Teadlased ei ole jõudnud üksmeelele, kuidas need künkad
tekkinud on ja seni tuleb inimestel leppida rahvalike legendidega. Esimene
legend räägib, et kaks hiiglast said teineteise peale vihaseks ja alustasid
suurt mudasõda. Lahing kestis kaua ja kuna võitjat ei selginud, siis otsustasid
hiiglasid ära leppida, kuid mudahunnikud jäid. Teine legend räägib, et üks
hiiglane armus kaunisse neid, kuid neid ei armastanud teda vastu, sest hiiglane
oli liiga paks ja suur. Hiiglane otsustas armastuse nimel oma kehakaalu
vähendada ja ennast tagant kaudu kergendada. Nii ta siis sinna sellised
hunnikud tekitaski. Hiiglane muutus saledaks ja leidis neiu vastuarmastuse. Kas
pole kena lugu. Loodan, et nad elasid hiljem mõnel teisel saarel. Sokolaadi
mägedeks kutsutakse neid väidetavalt selle pärast, et kuivaperioodil muutuvad
künkad pruuniks nagu sokolaad.
Järgmisena
sattusime liblikate aeda, kus kohtusime taas väga toreda giidiga. Noormees tegi
meile väga huvitava ekskursiooni tutvustades liblika erinevaid elutsükleid ja
erinevaid õhus võrgu all lendlevaid liblikaliike. Poiss viskas nalja ja oli
väga osav meid pildistama. Üks tore äriidee, mida seal nägime ka. Klaaside
vahele olid pandud liblikatiivad ja kui pildistaja pildistas läbiklaasi teisel
pool seisjat, siis jäid fotol pildistatavale tiivad selga. Natuke pidi küll
sättima, aga mõte väga lahe. Pilet sinna maksis 80 eurosenti.
Kohustuslik peatus
oli tee-äärses harjumatult kõrgete puudega metsas. Mahagonimets ei ole
looduslik, vaid 1960 käsitsi istutatud Boholi nõlvadele.
Kindlasti soovitan
minna ka lõunasöögile jõeparvele. Jõeparv korjab inimesed peale ja siis
asutakse piki jõge liuglema. Kahel pool jõge on päris metsik loodus, kus puude
vahel näha ka prožektoreid ja võib arvata, et õhtul mets valgustatakse. Lisaks on parvel väga head söögid. Parvel
vaatasime enda ümber ja taas tõdesime, et olime erandlikud valged mehed, kes
liikusid ringi valge naisega. 80% parvel olnud paaridest koosnes valgest mehes
ja kohalikust või igal juhul tõmmunahalisest nooremapoolsest naisest. See trend
oli päris valdav. Me ei hakanud huvi tundma, kas neil on igavene armastus või
on neiud ajutised saatjad. Nii mõnelgi oli laps kõrval ja seega võis arvata, et
tegemist on siiski püsisuhtega. Boholil oli üldse rohkem valgeid inimesi ja
siin ei olnud me kohalike jaoks vaatamisväärsused, nagu paljudes mägikülades
seda juhtus. Üle meie peade liuglesid trosside külge kinnitatud inimesed. Tõsi
ta on, et eespool märkasin seikluspargi reklaami. Parv tegi peatuse ja meile
esinesid kohalikud lapsed koos saateansambliga. Neid võis kokku olla umbes 40
inimest. Selline töö ja raha teenimise viis. Laulud olid kohalikus keeles ja
tantsuringi meelitati ka turistid. Tantsu, mida tantsiti olen ka mujal näinud.
Kaks kükakil inimest löövad mööda maad pikki pulki kokku ja lahti ja kolmas
mängija hüppab seal vahel tõmmates jala iga kord enne välja kui pulgad taas
kokku löövad. Kõik kokku, parvesõit ja lõuna, maksid 10 eurot, lisaks korjati
hea teeninduse eest tippi vastavalt südametunnistusele.
Järgmise peatuse
tegime Baclayon Katoliku Kiriku juures. Kirik ise oli remondis, sest sai 2013 a
maavärinas tugevasti kahjustada, kuid muuseum ja altariosa olid avatud.
Väidetavalt oli tegemist piirkonna vanima kivikirikuga, mis jesuiitide poolt
ehitatuna valmis1727.a. Kirik kuulub Rahvuslikule Muuseumile, mis haldab üle
Filipiinide olulisi rahvusliku väärtusega objekte ja on tähistatud kui
Rahvusliku Kultuuriväärtusega objekt. Kohalikus muuseumis oli palju vanu asju
ja sellega muuseum piirduski. Filipiinid on Aasia üks kahest katoliiklikust
maast. Teine on hulga väiksem Ida-Timor. 80% filipiinlastest on katoliiklased.
10% on protestandid, 5% moslemid ja ülejäänud kuuluvad väiksematesse
usurühmadesse. Kirikuid on teede ääres palju. Enamus neist on pigem võrestikust
seintega katusealused. Esindatud on erinevad usurühmitused.
Jõudsime Dumaluan
Beach Resorti, kus veetsime oma ülejäänud puhkusepäevad. See oli valgel
liivarannal asuv euroopalik hotell, kus oli üks suurem maja ja otse terrassile
avanevate tubadega väiksemad majad. Lisaks rannale olid seal basseinid, mille
serval väikses putkas valvas suplejate üle vetepääste, kes enamuse ajast istus
küll pilk ekraanil internetis. Õhtusööki saime nautida restoranis, mille
söögilauad olid asetatud otse rannaliivale. See sarnanes juba veidi
paradiisile. Taas mängis suurepärane ansambel ja toit maitses samuti imehästi.
Kaheksas päev
Täna otsustasime
teha väljasõidu Balicasagi saarele. Balicasag on kohalik snorgeldamis- ja
sukeldumiskeskus. Saarele jõudmiseks tuli rentida paat koos paadijuhiga. Paadi
hind terveks päevaks oli 50 eurot. Paati mahtus umbes 10 inimest, kuid meie
olime neljakesi, hind oli ikka sama. Paat kujutas endast pikka ja kitsast
veesõidukit, millest kahel pool olid parema tasakaalu hoidmiseks kaardus
lattide küljes veepinnal liuglevad paadiga paralleelsed tugipuud. Paadimootor
tegi päris suurt lärmi, mistõttu seltskondlik vestlus oli pea-aegu võimatu. Jäi
üle vaadata merd ja tunda paadi loksumist laintel. Sõit saarele võttis veidi
üle tunni. Saarele jõudes lasti meid rannal maha ja paat ise sõitis eemale
selleks ettenähtud kohta ootama. Kaldal ootasid meid erinevad snorgeldamist
pakkuvad ettevõtjad. Ise vette minna oli keelatud. Loomulikult tuli randumise
eest maksta ka väike kohalejõudmise maks, mis sisaldas ka paadisõitu rannast
100 meetri kaugusele, kus oli peamine snorgeldamise ala . Sellele lisandus
snorgeldamise varustuse rent. Vesi maksis hingehinda, kuid kotte lubati
valvata. Olin Eestis kindel, et sellises mereriigis on kindlasti snorgeldamise
varustust kõikjal naljahinnaga müüa ja pole mõtet omi asju kaasa tassida.
Tegelikkus oli vastupidine. Nende äri peamine rõhk oli rendil ja osta varustust
oli võimatu. Hotellis olid küll komplektid müügil, kuid nende hind oli 75
eurot. Mis liig see liig. Sama kehtis ujumisriiete kohta. Kohalikud ujuvad
eranditult pikkades dressides, et ennast päikese eest kaitsta ja hiljem riide
niiskusega jahutada. Põhjamaa inimese jaoks, kes tahaks päikest ihule lasta,
oli riideid võimatu leida. Kui ujumisriided poes müügil olidki, siis olid need
nii väikesed, et korralikul valgel inimesel polnud nendega midagi peale hakata.
Istusime paati ja
liuglesime paadiga merele. Õige pea andis paadimees märku vette hüpata. Selles
kohas oli vesi heal juhul rinnuni. Hea oli, et olime lisaraha eest veel
sukeldusmiskingad laenanud, sest teravate korallide otsas oleks paljajalu olnud
väga valus. Hiljem hotelli rannas snorgeldades kasutasime omaenese kaasa võetud
tosse ja need ajasid asja väga hästi ära. Sellel päeval aga lubasime endale
väikese lisakulu. Paadijuht hoiatas, et mõni meeter veel ja siis langeb meri
300 meetrit sirgjoones alla. Panime maskid ette ja näod vette. Kas see
korallisein just 300 m langes, seda ei tea öelda, kuid järsult alla läks ta
küll ja põhja polnud näha. Selle ülemineku serval kõik turistid siis olidki
ennast vette sättinud. Pean ütlema, et seal vees nähtav ei olnud sugugi halvem
Punase mere liigirikkusest. Näha sai põnevaid koralle, hulgaliselt kalu ja
muudki põnevat. Igal juhul mõned tunnid vees läksid nagu lennates ja asutasime
ennast paadiga taas kalda poole. Lasime neiud ees paati, siis hakkasid härrad
paati ronima ja kui olime kõik paadis, hüppas ka paadijuht paati. Ei tea , mis
oli vahepeal juhtunud, kas olid püksid liiga märjad või oli keegi liialt
koralle püksitasku toppinud, igal juhul istus meie paat nii sügaval veel, et
paadiserva ja vee vahele jäi vaid mõni sentimeeter. Esimene laine lõigi paati
kopsikutäie vett, mille tagajärjel paat veelgi sügavamale vajus. Siis järgnesid
teine ja kolmas laine, kuni paadiserval ja veel polnudki enam vahet vahel. Nagu
Titanicul võtsime meiegi üles lauluviisi ja läksime põhja. Paadimees oli ähmi
täis, sest see oli ilmselgelt tema jaoks esimene kord laevahukk üle elada ja ta
ei asunud meid päästma, vaid hüppas ise esimesena paadist välja. Minu meelest pidi kapten alati viimasena
lahkuma. Aga nagu õeldud oli vesi seal vaid rinnuni. Meil ei jäänud muud üle
kui jalutada randa tagasi. Paadimees jäi oma paadiga üksi ja asus seda
lihasjõul kalda poole pukseerima. Siin oleks tahtnud kohalikus keelest aru
saada, sest kaldale jõudes seletas ta midagi emotsionaalselt oma kaaslastele näpuga
meie poole näidates. Meie naeratasime ja tegime pilti. Ei hakanud poolt raha
tagasi küsima.
Meie suurem
meresõiduk juba ootas meid, et tagasiteel astuda läbi ka Virgin Islandilt.
Virgin Island ei asunud kaugel. Tegemist oli liivasaarega, mille oli kohalik rikkur kinkinud ühele mungale, kes
selle oli omakorda teinud paradiisisaareks. Pikalt merre ulatuvad lumivalge
liivaga sääred lõid mulje nagu kõnnikski veel peal keset suurt merd. Lisaks
puhas ja kaunistatud rand, see kokku oligi veidi nagu muinasjutt. Saar ei olnud
suur, umbes 1 ha ja ega seal inimesigi palju olnud. Ühe katuse all oli
müügipunkt, kus sai ostude eest tasuda annetusega ja samas oli ka väike näitus
haiglaid avanud ja kohaliku tervishoidu panustanud munga elust. Eemalt lähenes
süsimust vihmapilv, mis peletas meid paradiisist. Seilasime merel täpselt pilve
ees. Ise olime kuivad, kuid meie taga liikus veesein. Kaukas me siiski kuivaks
ei jäänud, sest õhtune tõusuvesi tõstis lainet, mis kohati olid nii suured, et
kohalik paadimeeski võttis hoogu maha. Turistid aga tema muret ei jaganud ja
nii hüppasime lainetel nagu ameerika mägedes. Paadimehe näost võis välja
lugeda, et selliseid hulle , kes suuri üle paadi käivaid laineid naudivad ja
vees lustivad, näeb ta esmakordselt. Teist korda ühe päeva jooksul me põhja ei
läinud ja jõudsimegi taas hotelliranda. Vesi oli nii palju tõusnud, et nüüd
saime otse hotelli ette ennast parkida. Meil jäid küll nägemata lubatud
delfiinid, kuid meresõit ja päev olid sellegipoolest fantastilised.
Lõpupäevad
Aeg oli puhata.
Rand oli ilus, toidud head. Tundsime ennast juba koduselt. Soovi korral
jalutasime külasse poodi või sõitsime tricycliga lähimasse linna. Puhkus
Tagasisõit oli
plaanilt lihtne. Esimese lennuga Tagbilaranist Manillasse, öö Manilas ja seal
hommikul edasi Hong Kongi, kus samuti päev veeta. Kõik läkski plaanipäraselt.
Mõned huvitavad tähelepanekud veel. Väljudes Manila lennujaamast haaras meie
kohvri üks asjapulk ja teada saades, et soovime taksot, viis meid kassa juurde.
Kassas teada saades, kuhu soovime sõita, öeldi meile hind, mis tuli sinna
kassasse tasuda. Seejärel võttis kolmas inimene meie kohvri ja viis taksoni ja
taksojuht alustas sõitu sihtkohta. Tööd sai neli inimest ja kadus oht petta
saada, kas pole suurepärane. Hotellis tellisime hommikuks takso vastu. Hommikul
ütles hotelli administraator meile hinna ja midagi varjamata maksis taksojuht
talle sellest osa ära. Aus äri, igaüks teenis oma osa. Õhtu Manila äärelinnas
oli rahvarohke ja pime. Ometigi puudus tunne, et see võib ohtlik olla. Tänaval
oli küpses liha ja müüja vaatas sõpradega telekat, samas vuras mööda rekka ja
muidugi sajad tricyclid. Heitunud mesilassülem.
Lennujaama jõudes
avastasime, et olen unustanud piletile lisada kohvri. Meie käest nõuti kokku
900 peesot 15 kilogrammise kohvri eest ja veel 900 peesot kolme lisakilo eest.
Meil tõesti ei olnud rohkem sularaha alles jäänud kui 1000 kohalikku raha ja
deebetkaart lennujaamas ei töötanud. Vaatasime mõnda aega kurba nägu tehes
check-inni neiuga tõtt, mille peale ta halastas ja nõudis meie käest ainult 900
peesot. Milline õnn.
Kokkuvõtvalt võib
öelda, et Filipiinide sees on mitu riiki ja jättes neist mõne nägemata, ei saa
kogu riigist õiget pilti. Inimesed, loodus, liiklus jne erinesid mägedes,
rannikul ja paradiisisaartel. Seepärast on mul hea meel, et tegime tiiru Luzoni
keskmaa mägedes ja hea meel on ka , et jõudsime valge liivaga
paradiisisaartele. Filipiinid on avastamist väärt. Meie reis maksis kahe peale
kõigega kokku 2700 eurot. Oluline on seejuures, et leidsime kõik piletid ja
hotellid ise.