Teisipäev, 24. november 2015

Etenduse "Metsamuinasjutud" tekst

METSAJUTUD
Koostanud Arlet Palmiste

Jutustaja: Ma jutustan teile loo, kus rebane päästab Taadi karu käest. Talv valitses õues ja metsloomad kannatasid nälga rohkem kui enne. Käisid tihti ka taadi õues, aga kätte polnud midagi saanud, sest koduloomad olid laudas ja laudal kõva lukk ees. Ühel päeval rakendas Taat vana ruuma vankri ette ja sõitis metsa puid raiuma. Keset sügavat metsa tuli talle karu vastu, jäi tee peale seisma, tõusis püsti,   ajas käpad laiali ja urises.
Karu: Aa, taat, nüüd söön ma ära sinu või sinu hobuse.
Taat: Oh, kallis metsaisand, ära söö. Vaata ikka mis vilets ruun mul on ja ega ma ise pole ka midagi – kondipuru, murrad hambad katki veel.
Karu: Aga mu kõht on hirmus tühi.
Taat: Oota veel natuke. Las ma vean heinad metsast koju, söödan ruuna rammusaks ja siis saad ta endale.
Karu: Olgu. Mees sõnast, härga sarvist.
Taat: Oh, mis ma nüüd küll teen, mida ette võtan.
Jutustaja: Istub taat ree otsale ja mõtleb. Samas pistab Rebane nina põõsast välja.
Rebane: Jõudu Papake.
Taat: Tere, tere
Rebane: Miks sa täna nii kurb oled?
Taat: Miks ma kurb ei peaks olema. Kõigest kaks hobust mul on: vana valge ja see ja mõlemad on karule liiga head.
Jutustaja:  ja Taat jutustas Rebasele kogu loo.
Rebane: Hädas oled sa siis küll. Aga mis sa mulle annad, kui ma sind hädast välja aitan?
Taat: Saad suure rammusa kana.
Rebane:  Ei. Kanast on mul liiga vähe, aga luba mulle vana künnihärg ja regi, siis olen nõus.
Jutustaja:  Taat mõtles ja mõtles  ja mõtles veel. Veel natuke
Taat: Hea küll, olen nõus.
Rebane: Heake küll. Sina hakka siin nüüd puid raiuma, aga mina hakkan hõikuma. Kui karu peaks siia tulema ja küsima, et mida see tähendab, siis ütle, et kütid on metsa tulnud ja püüavad hunte ja karusid. Aia, aaeeeuuu.
Jutustaja: Hakkaski Rebane karjuma. Karu kuulis imelikku kisa, raputas pead ja läks taadi juurde.
Karu: Kuule Papa, mis kisa see on?
Taat: Ei midagi. Kütid tulid metsa - püüavad hunte ja karusid.
Karu: Oi-oi-oi.  Kulla isa. Unustame kõik vana viha. Kus mineva-aastased lood, seal ka mineva aastane meelepaha.  Kuule, las ma lähen su ree peale, ehk arvavad, et olen puupakk!
Taat: Olgu.
Rebane: Taat ae, Taat. Kas sa oled hunte või karusid näinud.
Taat: Ei ole.
Rebane: Aga , mis see sul seal ree peal on.
Taat: See on puupakk.
Rebane: Kui see on puupakk, siis seo nööriga kinni, veereb veel muidu ree pealt maha.
Karu: Kas läksid minema?
Taat: jah.
Karu: no seos siis kinni, muidu arvavad, et ma ei olegi puupakk.
Jutustaja: Taat võttis nööri ja sidus karu kinni. Vaevalt oli töö lõppenud, kui rebane tuli taas.
Rebane: Taat, ae, Taat. Kas oled siin hunte -karusid näinud?
Taat: Ei ole
Rebane: Aga mis see sul seal ree peal on?
Taat: See on puupakk.
Rebane:  Kui see on puupakk, siis löö kirves sisse.
Jutustaja: Seda öelnud lipsas rebane taas metsa. Taat võttis kirva ja tahtis lööma hakata, kui karu hakkas paluma.
Karu: Kulla kallis peremees. Pai papake, ära löö. Ma luban sulle kõike, mis sa tahad.
Taat: Heake küll, ma lasen su lahti, aga luba , et sa jätad mu loomad rahule.
Karu: Luban, luban, kulla taadike. Jätan su loomad rahule, lase ainult lahti.
Jutustaja:  Taat päästis karu nööridest vabaks.
Taat: Eks me näe, et kas sa oma sõna ka pead.
Karu: Pean, Taadike, pean.  
Rebane: No Taadike, kas ei aidanud ma sind hädast välja.
Taat: Aitasid.
Rebane: Aga lubadus.
Jutustaja: Taat ei tahtnud oma sõna murda. Läks koju, rakendas vana künnihärja ree ette ja uhkelt sõitis rebane nõõtades metsa poole.

Jutustaja:  Mul meenud veel üks lugu karust, kes metsas Taati kohtas. Eidel olid labakud kootud. Taadil olid vildikud vanutatud.  Tuli külm ilm. Taat pani end soojalt riidesse, labakud kätte, vildid jalga ning läks metsa puid tooma. Sai aga hakata kaske raiuma, kui äkki kasejuure alt välja – karu. Unine ja pahur… Mõmiseb: „Sina… miks sa mu üles äratasid? Otsekohe söön su ära!“
Taat näeb – pageda pole kuhugi, ja ütleb: „Mis seal`s ikka. Otikene, söö mind pealegi ära, söö aga! Ainult alguses proovi natuke, mine tea, kas kõlbangi süüa.“
„Olgu!“ möriseb karu. „Las ma proovin!“
„Aga mida sa prooviks soovid: kätt või jalga?“
„Anna käsi!“  Taat võttis labaku käest ja viskas karule.
Karu hakkas labakut närima, ja kus sülitama: „Ptüi, missugune jäledus! Anna jalg, aga ruttu!“
Taat võttis vildiku jalast ja viskas karule. Hakkas karu vildikut närima, sülitab veel hullemini kui enne: „Ptüi, jalg sul veelgi jäledam! Üle kere sa, taat, oled söögiks kõlbmatu. Käi minema!“
Karu lõi korraks käpaga õhku ja puges jälle koopasse. Taat aga pööras koju tagasi, elu ja terve mis terve. Ainult et – muidugi – ilma teise labakuta ja ilma teise vildikuta…



Jutustaja: Jõuluaeg oli saabunud. Lumevaip kattis maad. Saanud vanad sõbrad Hunt ja Rebane metsas kokku. 
Hunt: Nälg võtab silmanägemist ja kõht koriseb nii nagu tuhat ritsikat laulaks.
Rebane: Meil metsas nälg näpistab, aga külas istusid inimesed jõululauda.
Hunt: Mis need jõulud veel on?
Rebane: Sa ei tea, mis jõulud on, tule ma näitan sulle.
Jutustaja: Külarahvas oli kogunenud ühisele jõulusöömale. Söödi ja joodi ja löödi laulugi.
(Jõululaul)
Peremees: Nüüd oleme söönud, nüüd oleme  joonud. Läheme vaatame, kas saame laste rõõmuks ka õues lumememme püsti pandud.
Jutustaja: Läinudki külarahvas ühisel nõul ja rõõmsal meelel õue lumememme ehitama. Samas tulnud aga külla hunt ja rebane. Tulevad ja vaatavad, et talu tühi. Nuuskisid läbi kõik nurgad, tuhnisid läbi kõik toad. Viimaks istusid lauda. 
Rebane: Maitseme õige kakukest.
Hunt: Maitseme ka õllekest.
Rebane: Proovime ka koogikest.
Hunt: Proovime ka õllekest.
Rebane: Mekutame pudrukest.
Hunt: Maitseme ka õllekest. Vader. Laul kipub peale.
Rebane: Hoia tagasi, ära lase tulla.
Jutustaja: Hunt hoidnudki tagasi. Jatkasid loomad maiustamist ega teinud häältki.
Hunt: Vader, vader, laul kipub peale.
Rebane: Hoia tagasi, ära lase tulla.
Hunt: Ei jõua enam tagasi hoida. Ma ikka laulan ivake
Rebane: Ära laula , sandisti läheb.
Hunt: Uuuuu—uuuuuu
Jutustaja: Hundi laul on nõnda vali,  et kostus külarahva kõrvu. Kuulasid, jätsid lumememme kust seda ja teina ja jooksid maja poole.
Peremees: Kus koerad, kus koerad ... Kus matakad ja malgad. Hunt häbematu loom, tulnud jõulupeost osa saama.
Jutustaja: Hundil vaesekesel läks päris halvasti, pääses külarahva käest alles siis, kui kasukas juba triibuliseks oli vemmaldatud. Rebane kaval loom puges aga sahvrisse ja sõis seal nii palju rõõska koort ja seasülti, et raske kõndida. Juhtusid vanad sõbrad jälle metsas kokku.
Rebane: Noh sõber, kuidas jõulud meeldisid ka.
Hunt: Oh ära räägi, küljed veel praegugi hellad.
Rebane: Ega minugi tervis puutumata jäänud – kõht valutas viis päeva järgemööda.


Jutustaja: Juhtusid koos elama paara parajat:  Kass ja rebane. Kass koperdas kodus, rebane käis väljas jahil. Kord tuli rebane jälle talu poolt, part suus, kui hunt talle tee peal vastu tuli.
Hunt: Seisa. Pool minule.
Rebane: Ei saa, ei tohi.
Hint: Kuidas ei saa, kuidas ei tohi. Kes tohib mulle ütelda ei saa, ei tohi.
Rebane: Hiirekuningas.
Hunt: Kes?
Rebane: Hiirekuningas.
Hunt: Kes see on?
Rebane: On praegu minu juures külas.
Hunt: Ei ole ma sellisest mehikesest varem kuulnud. Mis jutud need on – sinu juures külas. Kes ta on?
Rebane: Midagi koledat. Nui ees, vääs taga, hiirekelder keskel. Pea kui kaalikas, silmad nagu söed.  Ja kihvad! Kihvad nina alla, nagu pajuväädid.! Ja saba. Saba nagu koormapuu! Ja küüned! Nagu nõelad.  Ise nigiseb ja nagisedb, uriseb ja nuriseb:  „Söön ma liha, söön ma rasva, murran maha rotirahva.“
Hunt: Issakene, kust selline pöörane on lahti lastud, mis ta tahab?
Rebane: Mis ta tahab, ma veel ei tea! Ei mina tohi pärida. Tuli otsekohe minu juurde ja käsib iga päev enesele üks part tuua. Ei mina julge vastu panna, muudkui vea teisele suupärast koju ja vahi ise läbi sõrmede. Nii on vennas! Ütleb enesel siin, meie pool, palju tegemist olevat. Lubas kõik loomad läbi käia.
Hunt: Mis nüüd teha?
Rebane: Kui tahad suure isanda südant pehmendada, siis püüa kuskilt lammas kinni ja too talle meeleheaks ja vaata , et homme juba minu pool oled, muidu võib su asi veel hulluks minna.
Hunt: Ei taha suurt isandat pahandada. Eks ma tulen homme lambaga siis härra südant pehmendama.
Jutustaja: Vaevalt oli hunt läinud, kui rebasele tuli karu vastu.
Karu: Paigal! Part siia.
Rebane: Ei saa anda.
Karu: No kui ei anna, siis võtan ise.
Rebane: Ei tohi. Ma keaban Hiirekuningale.
Karu: Kellele? Kellele sa kaebad?
Rebane: Hiirekuningale.
Karu: Mis mees see on?
Rebane: On minu juures külas.
Karu: Ei ole ma nihukesest isandast varem kuulnud. Kes ta on?
Rebane: Midagi hirmsat, midagi koledat! Midagi koledat. Nui ees, vääs taga, hiirekelder keskel. Ja silmad. Nagu söed. Ja saba. Saba nagu koormapuu! Ja küüned! Nagu nõelad.  Ise kägiseb ja nagiseb :  „Söön ma liha, söön ma rasva, murran maha rotirahva.“ Ära küsi, hirm tuleb peale. Käsib mind iga päev enesele värsket tuua. Kui ei too, siis lubab üles puua.
Karu: Mis siis nüüd teha?
Rebane: Püüa hea härg kinni ja too Hiirekuningale meeleheaks, muidu võib su käsi veel halvasti käia.
Karu: Ole sa tänatud hea nõuande eest. Eks tule suure isanda viha ühe härjaga siis leevendada.
Jutustaja: Mõne aja pärast oli hunt püüdnud lamba ja karu saanud härja kinni ja liikusid Rebase juurde. Te peal sattusid nad kokku.
Karu: tere Võsavillem! Kas sa oled rebase külalist Hiirekuningat näinud? Mis nägu ta on?
Hunt: Ei ole, aga pidavat hirmus kole elukas olema.
Karu: Kas minust suurem?
Hunt: Ei mina tea, aga usun küll.
Karu: Hei, hiirekene! Ae hiireke. Kuhu tõttad. Tule siia. Ütle, kas oled Hiirekuningat näinud?
Hiir: Oh, ärge küsige. Ma suren hirmu pärast. Praegu tulin sealt mööda: Istub teine ukse ees kännu otsas ja lõhub seda küüntega, mis lastud lendavad; silmad peas nagu sädemed  ja saba nagu aampalk.
Hunt: Ei mina küll rebase juurde lähe.
Karu : Mina ka mitte.
Hunt: Kuule Hiir. Mine sina Rebase poole ja ütle, et hunt-karu on juba ammu siin, ühel lammas, teisel härg Hiirekuninga meeleheaks kaasas.
Hiir: Hea küll, lähen vaatan , kas leian Rebase üles.
Karu: Kuule Hunt, ma lähen männi otsa ja varitsen kui nad tulevad.
 Hunt: Ma tulen ka.
Karu: Ei seda küll ei saa, aga ma peidan sinu hoahunniku alla ära.
Hunt: Väärt plaan- Lükka aga julgesti nüüd oksi peale, et midagi näha ei jääks. Mine roni nüüd nobedasti juba puu otsa. Juba tulevad.
Hunt: Kangesti pisike, muidu tillemannike.
Rebane: Ongi hunt va tubli loom lamba toonud. Eks maiustame siis.
Karu: Mis on?
Hunt: See sööb lamba ühe ampsuga. Päris hirmu ajab peale.
Rebane: Kas nägid hea Hiirekuningas, seal okste all minu meelest jooksis üks hiireke.
Jutustaja: Hiirekuningas kargas Hundi okste alt paistvasse sabasse kõigi kümne küünega kinni. Hunt kargas suures valuhoos mürinal okste alt ja pani leekides metsa poole. Kass , kes ehmus hundist kargas puu otsa, kus kükitas karu. Ei olnud karul aega alla ronida vaid hüppas alla niisama ja pani samuti metsa poole leekima.
Rebane: Hii hii hii hiii
Jutustaja : Ja süüa oli nüüd mõlemal pikaks ajaks.


Jutustaja: Aga ma räägin teile kuidas sääsed hobust ründasid. Hobune sõi koplis. Sääsk tuli lennates. Hobune ei pannud sääske tähele ja sääsk küsis.
Sääsk: Külamees , kas mind ei näegi.
Hobune: Nüüd näen küll.
Jutustaja: Sääsk vaatas hobust väga tähelepanelikult.  – vaatas saba, vaatas selga, vaatas kapju, vaatas jalgu, vaatas heha, vaatas kõrvu.
Sääsk: Oled sina ikka suur küll.
Hobune: Olen suur.
Sääsk: Sa oled ju kaim suurem minustki.
Hobune: Olen suurem sinustki.
Sääsk: Jõudu on sul ka vist päris palju.
Hobune: On palju, on palju.
Sääsk: Ega kärbsed tee sulle vist häda midagi.
Hobune: Noh, Kärbsed mulle küll midagi häda ei tee.
Sääsk: Sõgelasedki vist ... ei saa sinu vastu?
Hobune: Ei noh. Sõgelased minu vastu küll ei saa.
Sääsk: ega ole paremad palka parmudelgi?
Hobune: Kus sa sellega, ei ole paremat palka parmudelgi.
Sääsk: Ole sa suur mis sa oled, ole sa tugev nagu tahad – sääserahvas käib sust üle, nagu poleks sind olemaski.
Hobune: Ei ole, ei ole.
Sääsk: Käib, no käib.
Jutustaja: Vaidlesid nõnda hobune ja sääsk tunni, vaidlesid teise – kumbki ei andnud järle.
Hobune: Mis seal ilmaasjata tülitseda ja tühja tuult tallata  – katsume jõudu.
Sääsk:  õige, katsume jõudu jah. Meie mehed, kähku kokku. Meie  mehed, kähku kokku.
Jutustaja: Oi ,kus siis hakkas sääski lagedale lendama. Tuli neid kaasikutest, tuli neid kuusikutest. Ilmus neid laanest ja ilmus neid rabadest. Kihutas neid kohale soodest ja kihutas neid kohale sonnidest. Ja igaüks , kes kohale jõudis, asus kohe hobuse kallale. Kui kedagi enam tulemas polnud, vaatas hobune üle õla.
Hobune: Kas kõik on siin?
Sääsk: Kõik on siin, kõik on siin.
Hobune: ja kõik on tugevasti tööl ka.
Sääsk: Kõik tööl, kõik tööl.
Hobune: ja kõik on ikka tugevasti tööl kah?
Sääsk: Kõik tööl, kõik tööl.
Jutustaja. Hobune viskas nüüd selili ja hakkas kõvasti püherdama, ega jätnud enne järgi, kui sääskede vägi kõik surnud oli. Ainult üks sääsk oli ellu jäänud, tõusis vaevaliselt õhku
Sääsk: Pikali saime vaenlase. Oleks meil veel neli meest olnud, kes oleks hobust jalgadest kinni hoidnud -  kõik seadsin juba valmis, tahtsin hakata just nahka võtma.
Jutustaja: Tõusis õhku ja lendas metsa  poole kõigile putukatele mutukatele teatama, et sääserahvas võitis hobuse enda ja et sääserahvas on tänasest päevast kõige vägevam rahvas terves maailmas.  


Jutustaja: Vares nägi tihast ja otsustas talle kosja minna. Tihasele meeldis vares samuti ja võttiski kosjad vastu. Õhtul kui oli lauas istutud ja keha kinnitatud küsis vares
Vares: Ütle mulle , miks sa nii hirmus tilluke oled?
Tihane: Noor veel, noor veel
Vares: Nii ,et suuremaks sa ikka kasvad?
Tihane: Kasvan, no kasvan. Miks ma siis ei kasva. Mul on igav. Kõnele mulle mõni niisugune lugu, mis mul igavuse eemale  peletaks.
Vares: Hea küll. Mullu kasvas seal metsatguses, kus mu onu elab, nii kõrge uba, et tigu mööda seda kolm korda vihmapilve juurde jooma ronis.
Tihane: Ah see nööd mõni ime. Tunamullu nägin mina nii pikka hernest, et ritsikas käis mööda seda päikese peal oma piipu süütamas.
Vares: Kolm aastat tagasi tõusis selles samas metstaguse külas nii kange tuul, et inimesed käisid neljakõpukil. Sellest kombest said nad vabaks alles mitme kuu pärast.
Tihane: Ah see nüüd mõni ime.Viis aastat tagasi nägin ma nii kõva tuult, et veskid paistsid kõik lma tiibadeta olevat – tiivad keerlesid nii kiiresti.
Vares: Kõmne aasta eest olevat olnud nii kole pakane, et kuused metsas karanud kõik juurest kuni ladvani lõhki.
Tihane: Ah see nüüd mõni ime. Umbes tosin aastat tagasi, kui ma alles oma kolmandaid  poegi taga leinasin, tuli nääripäeva paiku sellin epakane, et ahjusuu ees leiba sõtkuval anisel kõlmus ksi taignasse ja pada ühest äärest kees, teises ääres oli aga supil paks jää peal.
Vares: Jajah, siis pidi ennemuiste ikka tõesti vali pakane olema. Vabanda, ma lähen käin korra väljas.
Jutustaja: Ja vares läks ega tulnukdi enam tagasi. Olgu lugu oaga, hernega või pakasega nii või teisiti, aga nii vana naist, kes seda kõike on näinud, ta endale siiski ei tahnud.

Jutustaja; VARESE REIS SOOJALE MAALE
Vares oli juba vanasti ivake laisavõitu – ei viitsinud kunagi sügisel soojale maale lennata. Küll kutsusid sõbrad teda kaasa, küll kõnelesid nad talle kevadel tagasi jõudes: „Rumal oled, vareseonu, et sa alati siin konutad. Võta kätte ja saa virgaks nagu meie – hakka kah soojal maal talvitumas käima. Soojal maal on kõik ju hoopis ilusam kui siin. Seal on vesi puhtam, seal on taevas sinisem. Tule, tule, vareseonu, järgmisel sügisel sinagi soojale maale!“ Niisuguse alalise nokkimise pealevõttiski vares viimaks kätte ja lendas kah sügisel ära soojale maale.
Lendas, lendas, higistas, higistas, kuni jõudiski viimaks pärale. Istus palmi latva ja märkas kohe: tühja juttu oli talle aetud selle kuulsa sooja maa kohta – kuumus oli siin kole ja kuskil polnud tilgakest janu kustutamiseks. Ning vaevalt puutus ta teistele reisijatele silma, kui hakati veel pealekauba tänitama: „Näe, näe, va vares kah end siia vedanud!“
Vareseonu vihastas kõige selle üle väga, pööras ümber, rändas tagasi koju. Ja ütles sugulastele, kes tulid tema käest suure maailma uudiseid pärima: „Kehv koht! Kehv koht! Ei mina iialgi enam sinna tagasi lähe!“ Ega läinudki. Elab meil maal nii suvel k

LUULET

OOTAN

Istun aknal, päev loojumas juba
Läbi kärbsemusta pilk on teel
Istun vaikselt , hämar mu tuba
Kuid sind ei ole siin  veel

Ootushetk hinge rahutuks muudab
Kell tiksub, ei seisma ta jää
Üksi olla ma täna ei suuda
Ei teelt kosta tuttavat häält

Ilma sinuta uni ei tule
Voodi tehtud , ta ootab meid kaht
Aknaklaasile surun ma huuled
Ootan sind, ma olen öövaht

Igas hetkes on killuke ootust
Istun siin , mis tuleb ei tea
Ehk teelt oled eksinud sootuks
Või veel tööl sa olema pead


Üks tuledevihk pöörab teele
Ma tunnen Ma tean seda häält
Ma tõttan ja avan sul ukse
Suudlus aknaklaasile jääb

Hommik sinuga

Kell on kaheksa, sa oled juba köögis
Laud on kaetud, kohvi aurab pliidi peal
Veidi veel ja siis sa mulle hõikad
Tule sööma, aeg on ärgata

Küll kostub armsalt tuppa sinu kutse
Ma sulen silmad ja teen , et magan veel
Sest siis sa tuled, istud voodiserva
Ja mind kuumalt suudled otse huultele

Igal hommikul tõusta sinu kõrval
Igas hommikus näha ainult sind
Igal  hommikul sind tänan ma
Et armastus on üles leidnud mind

Siis tekiserva panen sinu ümber
Su jahe õlg mind õrnalt puudutab
See hetketunne võiks igavesti kesta
Ja kohvilõhn las jääbki hõljuma



HÜVASTIJÄTUKS 

kui ärkan unenäost , siis naeratus on huulil 
see olid sina, kes seal mulle naeratas 
kuid siis meenub, et on tavaline juuni
ja ammu lõppenud on sinu armastus 

ma padjad teki alla panin ühte ritta
ja kujutlusis olid sina teki all
siis kikivarvul käisin toast ma tuppa
sinu und ma valvan ööl nii palaval 

Kui kustub naeratus, siis tunnen hinges torget
Kui kustub naeratus, siis palun korra veel
Ei saa sa igavesti olla nõnda tõrges
Palun andesta , et käinud eksiteel 

kui silmad sulen, oled ikka minu kõrval
su üle voodis üsna vaikselt kummardan
ma tunnen ninas sinu juuste lõhna
kui sul sosistan - et SIND  MA ARMASTAN 




Filipiinide reisipäevik

Filipiinid. Minu reisipäevik
Esimene päev
Lennuki rattad puutusid maad ja olimegi jõudnud õnnelikult kokku peale 15 tunnilist lennureisi Filipiinide suurimale saarele Luzonile.  Filipiinid on tõeline suurriik. Seal elab  7107 saarel kokku umbes 105 miljonit elanikku, mis teeb temast rahvaarvult maailmas 13. riigi. Pooltele saartele on nimi pandud, teine pool on nii väikesed, et pole nime väärinud. Inimtegevust leiab u. 1000 saarelt. Pealinn Manila asub Luzoni saarel ja seal on umbes 11,5 miljonit elanikku. Need numbrid on siiski kaheldavad, sest kes suudab sipelgapesas sipelgaid üle lugeda.
Filipiinid on vahel 6 ja vahel 7 tundi meie ajast ees. Seega kui oma kella järgi jõudsime kohale ennelõunal, siis kohalik aeg hakkas juba õhtusse jõudma.
Meid on kokku neli, kes me järgmised kaks nädalat oleme otsustanud Filipiinidega tutvust teha. Kõigepealt tuleb ennast varustada sularahaga, sest ei kujuta ette, mis ootab meid Filipiinidel ees. Lennujaamas on kurss ühe euro kohta 50 kohalikku peesot. Pean kohe ütlema, et nii head kurssi hiljem enam ei leidnud. Kuid vahed on siiski väikesed ja nii arvestasime kohalikke hindasid mõttes eurodeks ikka 50 jagades. Hiljem muidugi selgub, et suurtes summades sularaha kaasas vedamine pole vajalik, sest kõikjal suuremates linnades on pangaautomaadid, kust saab muretult raha kätte ja samuti saab suuremates hotellides ja kauplustes maksta kaardiga.
Lennujaamas pakuti puhkajatele aktiivselt võimalust soetada endale  kohalik telefonikaart, mis võimaldab nutitelefoni abil internetis olla. Nädalane internetipakett maksis 6 eurot ja oli oma hinda igati väärt. Mobiilne internet toimis praktiliselt kõikjal, kuhu liikusime. Sellest oli suur abi, sest google.maps oli reisi jooksul meie suurim abimees ja teejuht. Algul tekitas küll võõristust google.mapsi ajaplaneering, kus 100 km läbimiseks ennustati 4 tundi. Arvasime, et suudame 100 km siiski kiiremini läbida ja olime oma reisiplaanid teinud liialt optimistlikud, sest reaalsuses kuluski 100 km läbimiseks 4 tundi. Sellest aga edaspidi pikemalt.
Clarki lennuväli, kus maandusime on siiski nii väike, et seal puudusid rahvusvahelised autorendifirmade esindused. Olime siiski kindlad, et autorenti kaugelt otsima ei pea. Ausalt öeldes polnud me eelnevalt midagi broneerinud ja see tuli kasuks, sest tõenäoliselt saime oma hotellitoad soodsamalt, kui näiteks bookingu kaudu broneerides. Auto eest küsiti meie käest 50 euri ööpäevas, mis tundus nelja peale mõistlik, kuid hiljem Filipiinide hindu nähes tundus siiski, et oleks olnud veel kauplemisruumi. Auto oli see-eest suur mahtuniversaal Toyota Innova, kus oli ruumi inimestele ja ka kottidele. Esimese peatuse tegime bensiinijaamas, et autol paak täis panna, sest bensutuli armatuuris põles. Pean etteruttavalt tõdema, et see bensutuli ei kustunudki, vaid põles reisi lõpuni. Diisel maksis 25 peesot ehk siis u 50 senti liiter. Mõistlik hind pikaks sõiduks.
Meie esimene reisisiht olid Banaue riisiterrassid, mis kuuluvad ka UNESCO maailmapärandi nimekirja. Siin tekkis ka juba esimene tagasilöök, sest kuigi olime arvanud, et jõuame õhtuks juba Banaue linnakesse, siis päristeel jõudsime vaid poole peale San Jose linna. Lennuväljalt viis kena tasuline kiirtee saare südame poole, kus asuvate mäenõlvadel leiab ka kuulsad riisiterrassid. Keerasime kiirteelt maha ja alustasime sõitu mööda kohalikku maanteed. Meie maanteedega ei ole siin midagi ühist. Meie liikluskultuuriga pole siin midagi ühist. Sõiduteed on vallutanud külgkorvidega ja külgkorvideta mootorrattad. Külgkorvidega mootorrattaid ehk tricycleid kasutatakse kõigeks, inimeste, loomade ja kauba veoks. Külgkorv on ta vaid meie jaoks, tegelikkuses on tegemist eriotstarbelise kaetud raamiga. Sinna katusega kaetud kongi saab soovikorral kahekesi sisse istuda, kolmas saab istuda juhi taha, kuid kui lapsed näiteks siis enam ei mahu, siis nemad saab panna katusele või külgkorvi taga oleva kasti sisse, kus tavapäraselt käivad kotid ja muud kaubad. Kõige enam nägime tricyclil korraga kaheksat inimest. Loomulikult ei olnud neil kiivreid. Samuti polnud neil tihti tulesid ja ootamatu õhtuhämaruse saabudes võttis siis juht lihtsalt ühte kätte taskulambi või sõitis mälu järgi. See tegi pimedas sõidu ohtlikuks, kuid seda vist vaja meie jaoks, sest liiklustihedust pimedus ei vähendanud. Valgusfoore leidus vaid suurtes linnades, väiksemates linnades olid liiklusohtlikumates kohtades lipu- või vilemehed, kelle juhtnööre kaootiliselt kulgeva liiklusmassi poolt  kummalisel kombel järgiti. Tricycleid on seal kõikjal ja kogu aeg, sest kus üks küla lõppes, seal järgmine algas. Nii ei suutnud me tõesti liikuda seal sama kiirusega, mis Eesti teedel. Tricyclitega veeti ka kaupu ja loomi, siis oli ratta küljes muidugi vastav korv. Nii nägime seal sõitmas siga ja sadu kanu, rääkimata munadest, veepudelitesit , riisikottidest ja teistest kaupadest. Oli huvitav tähedada, et teatud linnades oli tricyclite välimuse peale pööratud väga suurt tähelepanu, nad olid kõik kaunistatud erinevate joonistustega, millest peamised väljendasid juhi elustiili. Seal oli bandide logosid ja surfilaineid. Enim oli siiski jumalasõnaga seotud kirjutisi ja pilte. Aastaid tagasi oli riigis vastu võetud seadus, mis keelas suvaliste loosungite kirjutamise tricyclite ja ka jeepneyte peale. Sellest ajast alates saidki peamiseks tsitaadid piiblist ja teistest pühadest tekstidest.
Suurest uudishimust kohaliku elu vastu, keerasime kohe esimesse ettejuhtuvasse linnakesse. See külatee oli kaetud tihedalt kollaste teradega, mida eespool käsitsi kokku pühiti ja kottidesse topiti. Hiljem uurides selgus, et nõnda kuivatavad nad riisi. Meie tee viis sõna otseses mõttes üle riisi. See ei olnud vaid selle küla eripära, vaid sarnaselt tegutseti kõikjal , kuhu sattusime. Tõepoolest ei tee kesta sees olevale riisiterale auto midagi. Linnakesse jõudes otsustasime lõunatada kohalikus korea restoranis. Meie väga rikkalik lõunasöök läks maksma 12 eurot. Mõistlik hind kahe peale. Selle eest ehmatas meid restorani uksel valvav automaadiga turvamees. Turvamehi on seal üldse palju. Neid on iga kaupluse ja  asutuse ees, kõikjal, kuhu silm pöördub ja see tegi olemise kogu riigis  turvaliseks.  Pean ütlema taas , et esimese päeva teadmatus ilmes ka siin söögiasutuses, sest hiljem me üle 6 euro kahe peale küll enam söögikordade eest ei maksnud.
Pimedus saabus ootamatult. Kuna meil puudus hotellibroneering, siis asusime otsima öömaja. Hinnad on päris erinevad. Pidasime 50 eurot toa eest kalliks ja otsisime edasi. Hosteleid, hotelle, võõrastemaju jne leidub linnades igal pool. Küsimus on vaid külalise soovides ja pakutavates hindades. Leidsime kena hosteli 13 eurot toa eest. Süüa hostelis ei pakutud, kuid hosteli ees leidus mitmeid kohalikke vabaõhu kohvikuid. Leidsime ka kaupluse, kus võtsime õhtuks mõned joogid. Kohalik alkohol on igati taskukohane. Odavaim rumm, mis kõlbas täiesti juua ja maitses hea, maksis 0,70 eurot. Edaspidi jõime poole kallimat, kuid 2 eurot suure rummi eest pole ka palju. Sama kogus õlut oli sealjuures kallim. Välismaine alkohol on oluliselt kallim, kuid siiski odavam kui Eestis.
Toas põrkusime väikesele takistusele, kui soovisime telefoni laadida. Nimelt on Filipiini elektrisüsteem veidi erinev meie europistikutest ja meie laadijad lihtsalt ei sobinud sinna pistikutesse. Järgmisel päeval ostsime vastava adapteri ja edasipidi oli see mure murtud. Paadunud lugejana oleksin tahtnud õhtul raamatut lugeda, kuid voodi kõrval puudusid vastavad lambid. Hiljem selgus, et voodilampe polnud üheski hotellis. Ju nad siis ei loe seal õhtuti. Vaatamata hoolikale otsimisele ei leidnud ma toast ka tekki. Lina alla pugedes mõistsin ruttu, miks tekke ei ole, sest isegi lina tundus selles kuumuses liiga palju.  
Õhtusöögiks võtsime kohaliku tänavakaupmehe käest grillitud kana ja sealiha. Lähtusime vanast turisti tõeterast, et osta süüa sealt , kus seda teeb ka kohalik. Küll tema ju teab parimat kööki. Nii toimides saimegi ülihead liha, mis hakiti suurte pussidega meie jaoks suupärasteks tükkideks. Süüa osatakse Filipiinidel teha väga hästi. Järgnevate päevade jooksul saime suurepäraseid kala ja liharoogasid. Riis käib iga toidu juurde ilma sellele tähelepanu pööramata.
Teine Päev
Soovisime õhtuks jõuda riisipõldudeni ja seega hakkasime varakult liikuma. Luzoni saare pindala on 110 000 km2 ja seal elab pool kogu Filipiini rahvastikust. Kõrgeim mägi on Pulag (2922m). Seega on saar oma südames päris kõrge ja kaljune. Riik on vaene ja seetõttu ei ole mägiteid rajatud läbi kaljude. Me ei kohanud oma teel ühtki tunnelit. Tee kulgeb rahulikult piki mäe külge, kus üks kurv järgneb teisele ja sirget teed on vähe. Sealjuures peab pidevalt valvel olema, et nurga tagant ei sööstaks mõni kohalik uljaspea.
Mägikülad asuvad teede ääres, sest tee on ainus sile koht kogu külas. Seepärast käib just autoteel ka kogu kohalik elu. Seal mängivad lapsed palli või muid mänge. Korvpalli korv oli nõnda pandud, et mäng käis teel ja korvpallurite vahel sõitsid ka rekkad ja kõik muud kohalikud sõidukid. Tundub, et korvpalli armastasid kohalikud noored mängida, sest korve oli kõikjal. Suuremates külades olid siiski korvpalliväljakud alati katuse all ja mitte vihma vaid päikese kaitseks. Teedel tuterdasid ka päris pisikesed lapsed, kes olid antud suuremate hoole alla, kuid eks ikka vahel tähelepanu hajub. Lisaks toimetasid teel oma tegemisi kanad, kitsed, sead ja suured koertekarjad. Koerad olid kõik ühte nägu. Hakkasime neid kutsuma rebaskoerteks, sest just rebaseid meenutasid nad kõige rohkem.
Kohalikud ajasid omi asju lisaks tricyclitele veel ka jeepneytega. Jeepni (nii nad seda hääldasid) on kohalik liinibuss ja neid on seal samuti palju. Jeepney on madal buss, kus istutakse nägudega vastamisi seinte ääres ja sinna sisenetakse tagant otsast. Kuigi buss mahutab umbes 20 inimest, siis kohtade puudusel sõidetakse katusel või bussi taga rippudes. Katusele pannakse ka pakid ja kotid. Autod pidid olema Filipiinidel kallid, mistõttu on neid tõesti väga vähe võrreldes tricyclite ja jeepneytega.
Vahetult enne meie reisi olid Filipiinidel olnud suured vihmad ja tormid. Selle tagajärjel olid mägiteed kohati kaetud mudalaviinide jääkide ja suurte kividega. Suurim kivi , mida teel nägime oli kaks korda suurem meie autost. Sellega poleks küll tahtnud pihta saada. Kuna tee koristamisega väga aktiivselt ei tegeletud, aga sõita oli vaja, siis viis mägitee ajuti üle libeda mudavalli, kus ratta all haigutas kuristik. Mõnest mudavaalust oli ka tee läbi kaevatud, kuid seda ainult auto laiuselt, mistõttu tuli sellesse prakku sisenedes katkematult signaalitada, et vastutulevad autod teaks ja samal ajal mudaprakku ei siseneks.
Lõunapausil ühes järjekordses väikese linnakeses kiikasime sisse ka kohalikku katoliku kirikusse, kust kostis muusikat. Kirikus toimus parasjagu laulatustseremoonia. Mõistmata küll kohalikku keelt, jäi mulje, et tseremooniat viisid läbi korraga ilmalik ja kiriklik tseremooniameister.
Filipiinide ametlikud riigikeeled on filipino ja inglise keel. Filipino keelte hulka kuulub ligemale 70 erinevat murret, millede kõnelejad kuuluvad ka erinevatesse rahvusgruppidesse. Ajaloost on teada, kus naaberkülades elavad inimesed teineteist tihti ei mõistnud, sest nende keeled olid niivõrd erinevad, kuigi vahe kahe küla vahel võis olla ainult mõni kilomeeter, kuid läbikäimine oli minimaalne, sest mäed olid läbimatud. Samas on antropoloogid leidnud veel möödunud sajandi 70ndatel aastatel mägedest tsivilisatsioonist puutumata külasid. Filipiinlased on ainult üldnimetus ja tegelikult kuulub iga filipiinlane palju isiklikumasse rahvusgruppi. Luzonil kohtusime enim tagalogidega.
Jõudsime Banaousse. Linna turismiinfo oli avatud ja leppisime kokku järgmiseks päevaks riisiterrasside külastuse giidi saatel. Planeeritava kuue tunnine matk maksis 20 eurot inimese kohta. Meid juhatati kaunisse hostelisse mäe nõlval, kust avanes kogu linnakesele kaunis vaade.

Kolmas päev
Kaasa ärkas varakult, sest ei suutnud taluda katkematult kõlavat kukelaulu. Duss tilkus, nii et kogu vannituba ujus, kuid kaunist hommikust vaadet ei suutnud see rikkuda. Rikkalik ja maitsev hommikusöök maksis 2,50 eurot. Tellisime filipiini hommikusöögi, mis sisaldas muidugi riisi, liha ja salatit.
Turismiinfopunktis ronisime meid ootavasse jeepneysse. Meie giid oli väga head inglise keelt kõnelev nooremapoolne mees. Kes oskab nende täpset vanust arvata. Igal juhul saime talle esitada meid huvitavaid küsimusi. Saime teada, et filipiini mägiperedes on keskmiselt 7 last. Suurim varandus on oma riisipõld. Seal piirkonnas on põllud väikeomandis, kuid rannikul tegutsevad ka riisikompaniid või on riisipõllud  oma valdusse saanud üks perekond, kes siis kasutab ka palgatööjõudu. Riisipõllud pärandatakse vanimale lapsele. Maja aga noorimale. Vahepealsed lapsed peavad ise vaatama, kuidas hakkama saavad. Uurisin, et millised on nende suurimad pidustused, kuhu kogu küla koguneb, nagu Eestis näiteks jaanipäev. Ilmnes, et midagi sellist neil polegi. Suurim pidu kogu küla jaoks, kuhu kõik kogunevad, on pulmad. Pulmadeks veristatakse vesipühvel, keda kasutatakse siinseal ka põllutöödel, kuid peamiselt kasvatatakse just pulmapidamise eesmärgil. Vesipühvleid oli seal tõesti palju.
Meie giidi nimi oli Elmar. Üldse on seal inimestel uskumatult palju tavalisi inglise eesnimesid vastupidiselt perekonnanimedele, mis on kohalikku päritolu. Inglise keele hea oskus ja inglise nimede rohkus on pärit 1898 alanud Ameerika kolonisatsiooni päevilt. Filipiinid said Ameerika ülemvõimu alt vabaks ja moodustasid iseseisva ühtse riigi alles 1946 aastal. Enne ameeriklasi olid võimul hispaanlased. Hispaania kolonisatsioon algas 1565 aastal, millal rajati Cebu saarele esimene eurooplaste asundus. 1571 rajati piirkonna keskusena Manila linn. Seega on Filipiinide kirja pandud ajalugu enamvähem sama pikk, kui Ameerika Ühendriikidel. Võrreldes Eesti ajalooga on nad ikkagi lapsekingades.
Sõit riisiterrassideni võttis umbes tunni. Ajaviiteks keeras meie giid endale erinevatest taimsetest lehtedest kokku sellise pöidlaotsa suuruse junni, mida ta põske pistes hoolega närima asus. Tundsime huvi, et millega tegu, sest olin märganud juba varem, et kohalikud mehed midagi hoolega närivad. Elmar polnud kade, vaid keeras ka meile närimispakid kokku. Närimisel tekkinud sülge ei tohtinud alla neelata, vaid see tuli sülitada välja. Sülg oli tulipunane ja see selgitas kohe , miks tänavad ohtrate punaste laikudega kaetud olid. Närimispaki koostisaineid sai poest vabalt osta. Igal juhul tekitas närimine peapööritust ja sellel oli kerge ja lühiajaline narkootiline toime. Kohalikud aga sõitsid seda pakki närides oma sõidukitega kitsastel mägiteedel sülg tuules lendamas.
Olime jõudnud 1500 meetri kõrgusele ja viis aastat tagasi ehitatud korralik betoonist mägitee lõppes lihtsalt ära. Tee lõpus oli parkla ja edasi tuli minna juba jala. Asusime läbi võsa teele. Ilma giidita poleks me kuhugi jõudnud. Mõnda aega kõndides jõudsime Hapao külakesse, kust avanes fantastiline vaade riisiterassidele. Riisiterrasside kogupindala selles külas oli 400km2. Niisutuskanalite kogupikkus väidetavalt u 4000 km. Nende riisiterrasside vanus oli 2000 aastat, kuid kõrvalküla põllud olid isegi väidetavalt kuni 3000 aastat vanad. Need numbrid tekitasid aukartust ja avanev vaade oli hingemattev. Nende põllulapikestel on sadu väikeomanikke. Peresisene tööjaotus on lihtne. Mehed teevad ehitustöid – parandavad kanaleid, tugiseinu, hoolitsevad, et vesi põllule jõuaks. Naised istutavad taimi ja koristavad saagi ja lapsed peavad kandma kogu tulemuse külakesse. Uskumatu on nende liikumiskiirus seal kitsastel jalgteedel. Nägime üht prouat meist hulga maad allpool liikumas, kui järgmisel hetkel oli ta meie kõrval. Põllulapid on jagatud kolmeks. Kahelt saadakse saaki peamiselt isikluks tarbeks ja võimalusel ka müügiks ja ühel kolmandikul kasvatatakse seemnevilja uueks saagiks. Seemnevili keeratakse mudasesse vette ja seemned idanedes võrsuvad peagi taas. Siis korjatakse kobaras kasvavad rohukõrre pikkused taimehakatised kokku ja istutatakse ka teistele põldudele.
Meie eesmärgiks oli jõuda teisel pool terrasse asuva maalilise kose juurde. Tee sinna viis mööda kitsaid terrassi servasid ja mööda kitsaid treppe. Algul arvasin, et see on mingi kõrvaltee, kuid siis ilmnes, et see ongi peamine liikumistee. Keset seda võsa oli korraga pood, kust sai juua osta, veidi edasi liikudes oli suvalise terrassi serva peal suveniiripood. Majad kohalikus külas olid puust ja kaetud plekiga. Plekiga sellepärast, et see on kergeim ehitusmaterjal ja kõik ehitusmaterjalid kantakse kohale inimjõul. Mõni aasta tagasi oli külakesse jõudnud ka elekter, kuid tundus, et kõikidesse hoonetesse polnud see veel jõudnud. Ometigi olid juba nendes onni sarnastes elamutes kohati telekad toas mängimas. Küla keskel oli museaalse väärtusega arhailine hoone, mille kõrval tegime väikese peatuse. Hoones elati ka tänasel päeval, kuigi see oli valminud aastasadu vanade põhimõtete järgi. Hoones ise seisis neljal postil, mille kohal oli püramiidikujuline katus. Katuse alla jäi ühetoaline eluruum, milleni viis redel. Eluruumi peal otse katuse all oli panipaik, mis oli peamiselt mõeldud riisi hoidmiseks. Seega käis elu peamiselt maa peal eluruumi all ja kogu pere magas ühes ruumis maapinnast veidi kõrgemal. Uurisime, et miks on hoone sellistel kanajalgadel. Põhjuseks ei ole kiskjad või muud loomad vaid hoopis Filipiine teatud aastaaegadel ründavad tormid. Torm puhub majast läbi ja ei kanguta teda maa küljest lahti, mis võib maa peal asetsevate kerghoonetega, sest vundamenti mägedes ei tunta. Samal põhjusel on neljast jalast vaid üks tugevasti maasse kinnitatud. Teised kolm jalga on maast lahti, mis annab neile võimaluse liikuda tuulega kaasa. Maja küll veidi nihkub, kuid jääb terveks ja alles. Tugipostide ümber olid laiad lamedad lauad, mille peal sai süüa või asju hoida, kuid see ei olnud nende peamine eesmärk. Laiad lauad hoidsid eemale rottide sissetungi eluhoonesse ja riisilattu. Rotte pidi kohalik külarahvas ka söögiks tarbima. Söögiks lähevad siiski ainult põllurotid, mitte kodurotid, mis pidid olema teist tõugu. Ju nad siis teevad vahet. Lisaks võib leida filipiinlase menüüst ka koeraliha. Koerad jooksevad vabalt ringi, kuid kui tema aeg kätte jõuab, siis nuumatakse teda mõnda aega. Selle protsessikirjeldus oli ühe põhjamaise inimese jaoks siiski päris sokeeriv. Süüa tehti lõkke kohal. Sealjuures asus lõke eluruumis maast kõrgemal. Lõkke tegemiseks kasutati puitu, mida sai teede äärest kimpudena osta, kui endal metsa asja polnud.
Keskmine palk meie giidi sõnul on Filipiinidel umbes 150 eurot. Seda polegi väga vähe arvestades kohalikke hindasid, aga kui mõelda perede suuruse peale, siis kindlasti palju seda ka pole. Inimesed tegutsevad kõigis meilegi tuttavates sektorites – põllumajandusest on peamine riisikasvatus, rannikuäärsetes farmides kasvatatakse ka muid puu ja juurvilju. Lisaks töötab hulk inimesi kalanduses, merenduses,ehitustel. Naised on suuresti kodused. 
Mööda kitsaid terrassiservu kõndides ja laskudes püstloodis treppidest jõudsime lõpuks kose juurde. Avanev vaade oli maaliline ja vesi soe. Vett oli ohtrasti ja vool mägijõele omaselt kaunis kiire. Peale mitmetunnist jalgsi rännakut troopilises kuumuses, tundus, et oleme jõudnud paradiisi. Kohalikud olid ühe osa jõest kividega eraldanud, kuhu püüti kalu. Põhimõtteliselt oli tegemist kivist võrguga. Marssisime peagi vapralt tagasi ja vurasime jeepneyga taas Banaousse.
Meie plaan oli sama päeva õhtul veel jõuda Sagadasse, kus on kuulsad Ifuga hõimu rippuvad kirstud. Tee Sagadasse läks läbi Bontoci linna, mis on Filipiinide Cordeljeeride maakonna keskus. Maakond kannab kohaliku mäestikuga sama nime. Tegime Bontocis väikese peatuse ja uudistasime niisama linna peal. Parkisin auto valele poole teed ehk liiklussuunale vastupidi. Kohalik politsei tegi mulle keelava märkuse, kuid suurt tüli minu jaoks sellest polnud, sest kohalik liiklus suleti hetkeks, kuni ma auto ringi keeran. Turist on ikka boss. Kuna õhtu hakkas lähenema, siis kiirustasime edasi, sest pimedus saabub seal ootamatult. Sagadasse oli 10 kilomeetrit ja tee kulges ruttu. Leidsime üles ka teeotsa kirstudeni, kus kohalik giid ütles, et jalutuskäiguks kirstudeni on juba liiga pime ja ohtlik. Võtsime riski ja läksime iseseisvalt ikkagi. Tee läks läbi surnuaia.
Surnuaedadega on seal üldse kummaline. Olen surnuaedade fänn ja püüan igal reisil mõnda surnuaeda sisse astuda. Minu meelest kõneleb surnuaed kohalikust rahvast väga palju. Filipiinidel jäi mulje, et oluline on lahkunu väärikalt matta, kuid edasine on juba tema enese asi. Surnuaedades olid tohutud hauakambrid, mis olid seest ja väljast täiesti hoolitsemata. Sagada surnuaias hiiglaslikke hauakambreid ei olnud, kuid olid madalad koerakuudile sarnanevad betoonist majakesed. Iga surnumajakeses oli ka aken. Giid selgitas, et aken on vajalik, et lahkune saaks valgust. Samas kiirendab see numifitseerumisprotsessi. Surnuaias asus ka sõjas hukkunute mälestusmärk, mis oli kaotanud oma näo, kuid sellest polnud hullu, sest nägu oli värvidega uuesti ette joonistatud ja hästi taas. Eestis seda ette ei kujutaks. 
Pimedus saabus kiiresti ja sellel päeval jäid meil kirstud leidmata. Leidsime kesklinnast endale hoopis väikese hotelli ja kolmas päev oligi lõpule jõudmas. Kokkuvõtteks võib öelda, et sõites Filipiinidele, siis külastage kindlasti Banaue riisiterrasse. See oli kogu reisi üks kõige põnevam ja elamusrohke vaatamisväärsus.   

Neljas päev
Hommikul sadas. Tekkis kahtlus, et kas üldse võtta ette jalutuskäik kirstuseina juurde. Samas sai kaine mõistus siiski võitu, et kui juba nii kaugele tuldud, siis vaatame selle asja ikkagi üle. Samal hetkel katkes ka vihm. Seadsime sammud kirstuseina juurde. Surnuaia väravas, kus ka eile oli giid ees olnud, istus nüüd juba piletimüüja oma lauakesega. Piletöör tundis huvi, et kas oleme ennast linna turismiinfopunktis juba kirja pannud, sest enne ei saa kirstuseinani jalutada ja meie turvalisuse huvides peame kohustuslikus korras samast võtma ka giidi, kes meile teed näitab. Meie vastuväited ei olnud tema jaoks tõsiseltvõetavad ja kui kord on kord selline, siis tuleb meil linna tagasi jalutada. Turismiinfo leidsime kergesti. Enese registreerimine tähendas ühtlasi ka 35 peeso suurust makset inimese kohta. Saime kaasa ka giidi, kelle tasuks kulus 200 peesot, mis tuli maksta otse talle. Kergendatud rahakottidega suundusime juba kolmandat korda kirtsuseinani kindlas lootuses seekord asi ära näha.
Oma kirstu saavad seinale ainult küla kõige vanemad ja väärikamad mehed, kes on selleks elu ajal soovi avaldanud. Seega neid seal väga palju ei ole. Viimane matmine, kui seda saab nii nimetada, toimus 5 aastat tagasi. Alguses kinnitatakse surnud seinale tooli külge istuvas asendis. Seejärel, kui ta on juba piisavalt kuivanud, pannakse ta kirstu. Tundus õõvastav. Samas on kaljuse seina erinevates urgastes veelgi kirste, kus kõigis pidavat surnu sees olema. Me ei kontrollinud seda. Sarnast kommet mujal Filipiinidel ei ole. Komme on pärit hiinlastelt, kes Sagada küla omal ajal asutasid. Oleks meil rohkem aega olnud, siis oleks saanud sealsamas ka kaljuronimisega tegeleda. Sagadas on ka kuulsad kaljukoopad, kuhu tehakse ekskursioone. Jätsime ka need vahele.    
Mulle meeldis, et keelavaid liiklusmärke oli teede ääres väga vähe. Samuti kiirusepiiranguid, aga nende paigaldamine oleks ka mõtetu olnud, sest kõik sõitsid nii kiiresti kui said ja 60 km/h tunnis tundus juba hirmsa kihutamisena. Selliste kiiruseületajate jaoks olid age ajal tee ääres tahvlid kirjaga – Slow Down. School area. Või midagi muud sarnast. Koolipäevade lõpuaegadel oli koolide ees teedele paigaldatud aiakesed, mis sundisi sind päris seisma jääma ja vastutulevad auto läbi laskma ja siis ise väikest S- sõites edasi liikuma. Lapsed said seal vahel siis samuti ohutult üle tee. Väga mõistlik liikluskorraldus. 
Enamus koolidest Filipiinidel on riigikoolid, kuid on ka väga palju kirikukoole. Koolimajad olid kõik enam-vähem kõik sarnased. Madalad hooned mitmete päikese eest varjavate katusealustega. Kuna lapsed muudustavad Filipiinide rahvastikust u 40%, st umbes 40 miljonit last, siis on koole üle riigi tõesti palju. Isegi väikese mägikülas , kus me käisime oli oma koolimaja. Plaanilt väiksem, kuid olemuselt samasugune.
Väike matk tehtud võtsime suuna Luzoni saarel asuva teise UNESCO maailmapärandi nimekirja kuuluva vaatamisväärsuse juurde. Meid ootas Vigani linn, mis oma olemuselt erineb oluliselt teistest Filipiini linnadest. Vigani, ametliku nimega City of Vigan, näol on tegemist rannikul asuva iidse hispaanlaste linnaga, kus on säilinud ka vanalinna osa. Linn on asutatud 1572 ja linnas elab hetkel umbes 50 000 inimest. Vigani vanalinn ei ole nii suur ja ka mitte nii vana, kui Tallinna oma, kuid kohalikus saareriigis siiski külastamist väärt. Parasjagu oli linnas käimas ilutulestiku festival ja seega rahvast ja siblimist tavapärasest enam. Vanalinnas saab sõitu teha Filipiinidele ainuomaste kaherattaliste kaarikutega, mida vedasid meie hobustest pea-aegu poole väiksemad ratsud. Ühe maitseelamuse sain vanalinnas veel, kui ostsin janu kustutamiseks kohapeal suhkruroost valmistatud mahla. See oli väga hea. Linna keskväljakul suure katedraali ees on igal õhtul värviline purskkaevushow. Päris uhke vaatepilt. Viganist leidsime esimese suurema kaubakeskuse. Poodi sisenedes pead panema omad kotid kotihoidu. Lisaks jälgib sind uksel seisev automaadiga turvamees. Kassalindilt pakitakse sinu asjad kottidesse, peale maksmist võta kott näpp ja jaluta välja. Poes oli ka müüjaid ja kaubapaigaldajaid harjumuspäratult palju. Iga inimene peab selles suures riigis saama tööd teha. Hinnad on poes fikseeritud ja nendega ei kaubelda. Kaubelda saab tänavakauplejatega. Samuti oli suures poes olemas kassaaparaadid. Tänavapoodides ulatati tsekk meile küll, kuid see oli pliiatsiga valgele paberile üksikasjalikult kirjutatud. Samasuguseid käsitsi kirjutatud tsekke sai ka toitlustusasutustes. Harjumatu oli kõikjal kuulda jõulumuusikat, sest Filipiinidel algavad kaupluste jõulumüügid juba poolest oktoobrist ja nende jaoks oli täiesti loomulik, et jõulud kestavad 4 kuud. Jäi üle vaid müüjatele kaasa tunda, kes selle sees igapäevaselt olema peavad. Muusika , mis kõlas oli sarnane meie kauplustes kõlavatega. Samad klassikalised jõululaulud. Olen igalt oma reisilt ka kohalikku muusikat kaasa ostnud, kuid Filipiinidelt ei suutnud ma leida plaadipoodigi. Küll lubati mulle kiirelt plaat kõrvetada, kui ma vaid ütlen, mida kuulata tahan. Uurisin siis, et mis muusikat kohalikud ka kuulavad. Ameeriklaste mõjutusena on populaarseim muusikazanr jätkuvalt kantri. Tõesti kõlas mööda tänavaid vuravatest jeepneytest just kantrit. Kui vestlus juba kultuurile läks, siis uurisin ka kuidas on lood neil teatrite ja kinodega. Kohalik giid teadis rääkida, et Manilas on vist üks teater, aga mujal küll mitte. Kinosid on see-eest igal pool. Kohalikku filmitööstust praktiliselt pole ja ekraanil saab näha peamiselt Hollywoodi filme. Asi seegi.
Liikusime Viganist mööda rannikut tagasi Manila poole sooviga külastada saja saare rahvusparki. Öö saabus taas ootamatult ja nähes tee ääres silt „Surf  Resort“ , keerasime sisse. Saime täiesti taskukohase hinnaga toad otse ookeani kaldal. Toa uks avanes liivarannale. Tundus, et hooaeg polnud veel saabunud, sest peale meie seal kedagi polnudki. Tuba oli äärmiselt lihtne ja kui eelmistel öödel segas uinumast kukkede kiremine või koerte haukumine, siis nüüd voogas meri kaldale suurte lainetena,  mis samuti uinuda ei lasknud.

Viies päev
Hommikul uksest välja vaadates leidsime ennast surfiparadiisist. Kogu meri meie ukse ees oli täis surfareid. Nautisime veidi merd ja vaadet ja jatkasime teed saja saare parki, millega seoses olid meil suured ootused, sest interneti põhjal oli tegemist muinasjutulise paigaga, kus  paatidega saab rahulikult kulgeda väikeste saarte vahel, imetleda vaadet, aeg ajalt peatuda ja snorgeldada või supelda mõni üksiku saare üksikus rannas. Ühesõnaga meid ootas paradiis.
Mõned tunnid autosõitu ja järgides google.maps juhtnööre lähenesime oma paradiisile. Mida lähemale me jõudsime sihtmärgile, seda kahtlasemaks hakkas pilt muutuma. Suurest teest sai kitsas rada. Paradiisist polnud märkigi, vaid ümbrus muutus üha räpasemaks. Kogu maad kattis ühtlane suitsuving. Selles ei olnud küll midagi ainulaadset, sest kogu meie teed kattis pidev ja katkematu ving, mis oli tingitud riisipõldudel ja tee ääres prügi ja muude jääkide põletamisest. Kuid siin oli see ving kuidagi eriti tugev.
Teele oli koos postiga langenud elektriliin ja tundus, et see on siin olnud juba mõnda aega, sest liini alune tee oli kive ja muud sodi täis ja autod tegid liinist möödudes aukartliku kaare. Kiiret siin riigis ei ole, see oli meile selgeks saanud. Elektriliinid, mis meie riigis on liigitatud siiski ohtlikke rajatiste hulka, looklesid suvaliste voolikutena tänavate kohal. Kohati oli juhtmerägastik nii suur, et varjutas taevast.  Samas olid elektripostid täis elektrimõõtureid ja jäi mulje, et keegi seal riigis ikka maksab ka elektri eest.
Teel saja saare parki nägime ka ainust liiklusõnnetust meie Filipiinide reisi jooksul. Üks rekka oli kurvis teelt välja sõitnud ja ennast päris sügavale kuristikku rullinud. Mehed seisid tee ääres sügasid kukalt ja ilmselt polnud neil aimugi, millest alustada, et see masin sealt kätte saada. Vaatamata meie jaoks harjumatule ja esmapilgul täiesti korraldamata liiklusele ei näinud me rohkem õnnetusi ega kohanud ka avariilisi masinaid või olukordi. Meile küll räägiti, et iga päev ikka mõni õnnetus juhtub ja vahel saab ka inimesi surma, kuid rahvaarvu arvestades ei olnud selles midagi enneolematut.
Google.maps teatas meile toreda uudise, et jõudsime kohale Saja Saare Parki. See olekski kindlasti tore olnud, kui see paik oleks kasvõi ühe väikese nurga pealt sarnanenud paradiisiga. Inetud ja haisvad bambusest majakesed, ilma konditsioneeri ja tualetita. Hind selles paradiisis oli ootustele vastav ehk 50 eurot maja eest. Rand oli ülesküntud ja sugugi mitte puhkuseks mõeldud, sest randa mööda kulges kohalik tee. Minu armas kaasa hakkas nutma. Uurisime veel hindu ja võimalusi. Paadirent päevaks sõiduks saarte vahel maksis 50 eurot nägu. Kõrvuti asetsevad kämpingud olid ühtmoodi hirmsad ja kallid. Põgenesime sealt ja keerasime suuna lennujaama poole. Samal ajal hakkasime otsima lende mõnele Filipiinide paradiisisaarele. Esimene hommikune lend, kus oli veel ka vabu kohti, läks Boholi saarele. Sobis.
Jõudsime õhtul Angelose linna ja andsime oma rendiauto viisakalt üle. Kuna meie lend läks Manilast, siis olime meil vaja jõuda hommikuks sinna. Rendiauto omanik ütles, et see pole probleem. Ta oli meid nõus Manila lennujaama viima. Umbes 130 km sõit maksis 70 eurot. See tundus kohalikke hindasid vaadetes röövimisena. Olime siiski nõus, sest see tundus hinnale vaatama kiireim ja kindlaim viis õigeks ajaks kohale jõuda. Asusime teele. Mööda kiirteed liikudes läks meie sõit nobedalt ja probleemideta, kuid peagi jõudsime Manilasse. Lennuväli asus teisel poole linna, mis tähendas, et pidi sõitma läbi öise Manila. Kuigi oli öö, siis liiklusele see vist sealkandis ei mõjunud, sest lisaks tricyclitele, jeepneytele, tsiklitele ja autodele, liikusid seal veel sajad rekkad. Liiklus kulges kontrollimatult ja seal kehtis ainult üks reegel – suurematel on alati eesõigus. Ma arvan, et 10 km läbi linna sõitsime me 3 tundi, kui mitte rohkem. Nähes seda liiklussegadust oleksin nüüd selle sõidu eest nõus isegi rohkem olnud maksma.   
Piletimaakler küsis algselt meie käest 150 eurot pilet, kui hakkasime järgmise müüja juurde minema, siis langes ka hind vastavalt venitatud ajale. Lennupilet Boholi saarele maksis meile lõpuks 90 eurot. Oleksime selle kindlasti oluliselt odavamalt saanud, kui oleksime pileti eelnevalt broneerinud. Olime pidevast rahvamassist, liiklusest ja prügist siiski kauplemiseks liialt väsinud, tahtsime paradiisi.

Kuues päev
Cebu Pacificu lennuk maandus hommikul Tagbilarani lennujaamas. Lennujaam oli väiksem kui Tallinna Bussijaam. Ukse taga ründasid meid taksojuhid, kes aktiivselt oma teenust pakkusid. Õnneliku juhuse tahtel sattusime Andrew minibussi. Lisaks hotell- lennujaam transfeerile korraldas Andrew ka tutvumisreise piirkonnas. Tegemist  oli niisamagi päris muheda mehega.
Kuigi sattusime Boholile juhuslikult, on tegelikkuses tegemist siiski väga huvitava saarega, kus teha ja vaadata päris palju. Andrew viis meid LaVeranda Resorti, mis oli rannikuserval asuv kohaliku kultuurikeskusena toimiv majutusasutus. Otse meie ukse ees oli bassein ja avanes vaade merele. Randa hotellil kahjuks polnud. Võtsime päeva puhkuseks ja supluseks. Nautisime kohaliku koka grillil küpsetatud suurepärast kala ja tundsime ennast hästi. Hotelli restoranis maksis liitrine õlu 1 euro. Meid valdas suur janu. Kell 19 läksime õhtusöögile, sest sel ajal pidi hotelli restoranis alustama oma programmiga ansambel. Kohalikud lauljad ja pillimehed on suurepärased. Ansambel tegi vaheaja ja lubas peagi tagasi tulla. Vahepausi sisustasid tantsijad. Tantsijate lavale tulles tabas meid kultuurishokk. Sest tegemist oli transseksuaalide showga. Näha peenikese häälega seelikus mehi laval esitamas tundelist tantsunumbrit on siiski võõrastav. Etteaste lõppedes tegid nad mulle silma ja tänasid vaatamise eest. Ma tõesti ei vaadanud meid kahe silmaga, vaid ainult ühega.
Öösel oli tunne, et meid ründab läbi seina rott või vähemalt hiir, sest närimiseheli oli tugev. Ärkasime selle peale ja panime tule põlema. Samas märkas armas kaasa seinal tikutopsi suurust tarakani. Keset ööd algas jaht loomasuurusele putukale. Hotellitoa põrandalaudade vahel olid parajad praod, nii et majaalune liiv paistis ja sinna prakku ta ka kadus. Kuid nüüd ründasid meid uued vaenlased. Näljased sääsed olid rõõmsad kaetud pidulaua üle ja asusid meie kallal usinalt maiustama. Halb oli see, et nende lendu polnud kuulda ja nende hammustust tunda enne kui punn sügelema hakkas.

Seitsmes päev
Hommikul ootas unetuid hotelli väravas taas Andrew oma bussiga ja sõitsime saaretuurile. Saare tuur maksis kokku 50 eurot. Tee viis Tarsier Parki. Tarsier ehk kohalikus keeles Jam Pogi ehk eesti keeles kandlane on maailma väikseim primaat ehk inimese lähisugulane. Filipiinide tarsieri leidub peamiselt ainult Boholi saarel ja vähesel hulga ka Indoneesia Sulawesi saarel. Tegemist on armsa loomakesega, kes on umbes mehe rusika suurune. Tal on pikk saba, mida ta toetab magades vastu puud. Tarsier  suudab oma pead keerata 180 kraadi ja seeläbi oma ebaharilikult suurte silmadega keha liigitamata hoida tähelepanu all kõike enda ümber toimuvat. Tarsieri pargis olid suletud territooriumil tarsierid vabalt lahti ja nende vahel said inimesed jalutada. Loomakesi ei olnud palju ja nii oli igal ahvikesel oma jälgija, kes külastaja lähenedes talle tähelepanu osutas. Seega ei olnud nende märkamine raske. Enamus loomakestest on siiski suletud alal, kus tegeleti aktiivselt nende populatsiooni suurendamisega. Loomulikult oli keskuse peamine rõhk siiski suveniiride müügil, sest minu meelest ületas müügipunkti pindala tarsieride ala pindala. Loomakeste armsust see siiski ei vähendanud ja hea meel oli nendega tutvust teha. Filipiini metsadest võib leida mitmeid meiligi tuttavaid loomi. Seal on karusid, hirvi ja jäneseid, kuid nende leidmine looduses praktiliselt võimatu, sest keda saadakse, see pannile lüüakse ja seepärast on loomad taganenud sügavale metsadesse. Filipiinidel leidub ka madusid, kuid ükski ei ole neist inimesele ohtlikult mürgine. Sama kehtib ka ämblikke kohta. Suurim looduses leiduv ämblik pidi olema mehe käelaba suurune, kuid iseloomult ja teguviisilt süütu.
Edasi liikusime Sokolaadi mägedesse. Sokolaadi mäed on arusaamatu ja imeline loodusnähtus. Nimelt on ühele maa-alale sattunud 1700 hiiglaslikku mutimullahunnikut.  Paremini ei oska ma seda kirjeldada. Iga künka kõrgus on umbes 50 meetrit. Vaatepilt, kus sajad hiiglaslikud künkad on teineteise kõrvale rivistatud, on siiski võimas ja tekitab küsimusi looduses toimuva kohta. Veelgi võimsam oli vaade lennukiaknast, kui nüüd vaateplatvormilt. Teadlased ei ole jõudnud üksmeelele, kuidas need künkad tekkinud on ja seni tuleb inimestel leppida rahvalike legendidega. Esimene legend räägib, et kaks hiiglast said teineteise peale vihaseks ja alustasid suurt mudasõda. Lahing kestis kaua ja kuna võitjat ei selginud, siis otsustasid hiiglasid ära leppida, kuid mudahunnikud jäid. Teine legend räägib, et üks hiiglane armus kaunisse neid, kuid neid ei armastanud teda vastu, sest hiiglane oli liiga paks ja suur. Hiiglane otsustas armastuse nimel oma kehakaalu vähendada ja ennast tagant kaudu kergendada. Nii ta siis sinna sellised hunnikud tekitaski. Hiiglane muutus saledaks ja leidis neiu vastuarmastuse. Kas pole kena lugu. Loodan, et nad elasid hiljem mõnel teisel saarel. Sokolaadi mägedeks kutsutakse neid väidetavalt selle pärast, et kuivaperioodil muutuvad künkad pruuniks nagu sokolaad.
Järgmisena sattusime liblikate aeda, kus kohtusime taas väga toreda giidiga. Noormees tegi meile väga huvitava ekskursiooni tutvustades liblika erinevaid elutsükleid ja erinevaid õhus võrgu all lendlevaid liblikaliike. Poiss viskas nalja ja oli väga osav meid pildistama. Üks tore äriidee, mida seal nägime ka. Klaaside vahele olid pandud liblikatiivad ja kui pildistaja pildistas läbiklaasi teisel pool seisjat, siis jäid fotol pildistatavale tiivad selga. Natuke pidi küll sättima, aga mõte väga lahe. Pilet sinna maksis 80 eurosenti.
Kohustuslik peatus oli tee-äärses harjumatult kõrgete puudega metsas. Mahagonimets ei ole looduslik, vaid 1960 käsitsi istutatud Boholi nõlvadele.
Kindlasti soovitan minna ka lõunasöögile jõeparvele. Jõeparv korjab inimesed peale ja siis asutakse piki jõge liuglema. Kahel pool jõge on päris metsik loodus, kus puude vahel näha ka prožektoreid ja võib arvata, et õhtul mets valgustatakse.  Lisaks on parvel väga head söögid. Parvel vaatasime enda ümber ja taas tõdesime, et olime erandlikud valged mehed, kes liikusid ringi valge naisega. 80% parvel olnud paaridest koosnes valgest mehes ja kohalikust või igal juhul tõmmunahalisest nooremapoolsest naisest. See trend oli päris valdav. Me ei hakanud huvi tundma, kas neil on igavene armastus või on neiud ajutised saatjad. Nii mõnelgi oli laps kõrval ja seega võis arvata, et tegemist on siiski püsisuhtega. Boholil oli üldse rohkem valgeid inimesi ja siin ei olnud me kohalike jaoks vaatamisväärsused, nagu paljudes mägikülades seda juhtus. Üle meie peade liuglesid trosside külge kinnitatud inimesed. Tõsi ta on, et eespool märkasin seikluspargi reklaami. Parv tegi peatuse ja meile esinesid kohalikud lapsed koos saateansambliga. Neid võis kokku olla umbes 40 inimest. Selline töö ja raha teenimise viis. Laulud olid kohalikus keeles ja tantsuringi meelitati ka turistid. Tantsu, mida tantsiti olen ka mujal näinud. Kaks kükakil inimest löövad mööda maad pikki pulki kokku ja lahti ja kolmas mängija hüppab seal vahel tõmmates jala iga kord enne välja kui pulgad taas kokku löövad. Kõik kokku, parvesõit ja lõuna, maksid 10 eurot, lisaks korjati hea teeninduse eest tippi vastavalt südametunnistusele.
Järgmise peatuse tegime Baclayon Katoliku Kiriku juures. Kirik ise oli remondis, sest sai 2013 a maavärinas tugevasti kahjustada, kuid muuseum ja altariosa olid avatud. Väidetavalt oli tegemist piirkonna vanima kivikirikuga, mis jesuiitide poolt ehitatuna valmis1727.a. Kirik kuulub Rahvuslikule Muuseumile, mis haldab üle Filipiinide olulisi rahvusliku väärtusega objekte ja on tähistatud kui Rahvusliku Kultuuriväärtusega objekt. Kohalikus muuseumis oli palju vanu asju ja sellega muuseum piirduski. Filipiinid on Aasia üks kahest katoliiklikust maast. Teine on hulga väiksem Ida-Timor. 80% filipiinlastest on katoliiklased. 10% on protestandid, 5% moslemid ja ülejäänud kuuluvad väiksematesse usurühmadesse. Kirikuid on teede ääres palju. Enamus neist on pigem võrestikust seintega katusealused. Esindatud on erinevad usurühmitused.
Jõudsime Dumaluan Beach Resorti, kus veetsime oma ülejäänud puhkusepäevad. See oli valgel liivarannal asuv euroopalik hotell, kus oli üks suurem maja ja otse terrassile avanevate tubadega väiksemad majad. Lisaks rannale olid seal basseinid, mille serval väikses putkas valvas suplejate üle vetepääste, kes enamuse ajast istus küll pilk ekraanil internetis. Õhtusööki saime nautida restoranis, mille söögilauad olid asetatud otse rannaliivale. See sarnanes juba veidi paradiisile. Taas mängis suurepärane ansambel ja toit maitses samuti imehästi.
Kaheksas päev
Täna otsustasime teha väljasõidu Balicasagi saarele. Balicasag on kohalik snorgeldamis- ja sukeldumiskeskus. Saarele jõudmiseks tuli rentida paat koos paadijuhiga. Paadi hind terveks päevaks oli 50 eurot. Paati mahtus umbes 10 inimest, kuid meie olime neljakesi, hind oli ikka sama. Paat kujutas endast pikka ja kitsast veesõidukit, millest kahel pool olid parema tasakaalu hoidmiseks kaardus lattide küljes veepinnal liuglevad paadiga paralleelsed tugipuud. Paadimootor tegi päris suurt lärmi, mistõttu seltskondlik vestlus oli pea-aegu võimatu. Jäi üle vaadata merd ja tunda paadi loksumist laintel. Sõit saarele võttis veidi üle tunni. Saarele jõudes lasti meid rannal maha ja paat ise sõitis eemale selleks ettenähtud kohta ootama. Kaldal ootasid meid erinevad snorgeldamist pakkuvad ettevõtjad. Ise vette minna oli keelatud. Loomulikult tuli randumise eest maksta ka väike kohalejõudmise maks, mis sisaldas ka paadisõitu rannast 100 meetri kaugusele, kus oli peamine snorgeldamise ala . Sellele lisandus snorgeldamise varustuse rent. Vesi maksis hingehinda, kuid kotte lubati valvata. Olin Eestis kindel, et sellises mereriigis on kindlasti snorgeldamise varustust kõikjal naljahinnaga müüa ja pole mõtet omi asju kaasa tassida. Tegelikkus oli vastupidine. Nende äri peamine rõhk oli rendil ja osta varustust oli võimatu. Hotellis olid küll komplektid müügil, kuid nende hind oli 75 eurot. Mis liig see liig. Sama kehtis ujumisriiete kohta. Kohalikud ujuvad eranditult pikkades dressides, et ennast päikese eest kaitsta ja hiljem riide niiskusega jahutada. Põhjamaa inimese jaoks, kes tahaks päikest ihule lasta, oli riideid võimatu leida. Kui ujumisriided poes müügil olidki, siis olid need nii väikesed, et korralikul valgel inimesel polnud nendega midagi peale hakata.
Istusime paati ja liuglesime paadiga merele. Õige pea andis paadimees märku vette hüpata. Selles kohas oli vesi heal juhul rinnuni. Hea oli, et olime lisaraha eest veel sukeldusmiskingad laenanud, sest teravate korallide otsas oleks paljajalu olnud väga valus. Hiljem hotelli rannas snorgeldades kasutasime omaenese kaasa võetud tosse ja need ajasid asja väga hästi ära. Sellel päeval aga lubasime endale väikese lisakulu. Paadijuht hoiatas, et mõni meeter veel ja siis langeb meri 300 meetrit sirgjoones alla. Panime maskid ette ja näod vette. Kas see korallisein just 300 m langes, seda ei tea öelda, kuid järsult alla läks ta küll ja põhja polnud näha. Selle ülemineku serval kõik turistid siis olidki ennast vette sättinud. Pean ütlema, et seal vees nähtav ei olnud sugugi halvem Punase mere liigirikkusest. Näha sai põnevaid koralle, hulgaliselt kalu ja muudki põnevat. Igal juhul mõned tunnid vees läksid nagu lennates ja asutasime ennast paadiga taas kalda poole. Lasime neiud ees paati, siis hakkasid härrad paati ronima ja kui olime kõik paadis, hüppas ka paadijuht paati. Ei tea , mis oli vahepeal juhtunud, kas olid püksid liiga märjad või oli keegi liialt koralle püksitasku toppinud, igal juhul istus meie paat nii sügaval veel, et paadiserva ja vee vahele jäi vaid mõni sentimeeter. Esimene laine lõigi paati kopsikutäie vett, mille tagajärjel paat veelgi sügavamale vajus. Siis järgnesid teine ja kolmas laine, kuni paadiserval ja veel polnudki enam vahet vahel. Nagu Titanicul võtsime meiegi üles lauluviisi ja läksime põhja. Paadimees oli ähmi täis, sest see oli ilmselgelt tema jaoks esimene kord laevahukk üle elada ja ta ei asunud meid päästma, vaid hüppas ise esimesena paadist välja.  Minu meelest pidi kapten alati viimasena lahkuma. Aga nagu õeldud oli vesi seal vaid rinnuni. Meil ei jäänud muud üle kui jalutada randa tagasi. Paadimees jäi oma paadiga üksi ja asus seda lihasjõul kalda poole pukseerima. Siin oleks tahtnud kohalikus keelest aru saada, sest kaldale jõudes seletas ta midagi emotsionaalselt oma kaaslastele näpuga meie poole näidates. Meie naeratasime ja tegime pilti. Ei hakanud poolt raha tagasi küsima.
Meie suurem meresõiduk juba ootas meid, et tagasiteel astuda läbi ka Virgin Islandilt. Virgin Island ei asunud kaugel. Tegemist oli liivasaarega, mille oli  kohalik rikkur kinkinud ühele mungale, kes selle oli omakorda teinud paradiisisaareks. Pikalt merre ulatuvad lumivalge liivaga sääred lõid mulje nagu kõnnikski veel peal keset suurt merd. Lisaks puhas ja kaunistatud rand, see kokku oligi veidi nagu muinasjutt. Saar ei olnud suur, umbes 1 ha ja ega seal inimesigi palju olnud. Ühe katuse all oli müügipunkt, kus sai ostude eest tasuda annetusega ja samas oli ka väike näitus haiglaid avanud ja kohaliku tervishoidu panustanud munga elust. Eemalt lähenes süsimust vihmapilv, mis peletas meid paradiisist. Seilasime merel täpselt pilve ees. Ise olime kuivad, kuid meie taga liikus veesein. Kaukas me siiski kuivaks ei jäänud, sest õhtune tõusuvesi tõstis lainet, mis kohati olid nii suured, et kohalik paadimeeski võttis hoogu maha. Turistid aga tema muret ei jaganud ja nii hüppasime lainetel nagu ameerika mägedes. Paadimehe näost võis välja lugeda, et selliseid hulle , kes suuri üle paadi käivaid laineid naudivad ja vees lustivad, näeb ta esmakordselt. Teist korda ühe päeva jooksul me põhja ei läinud ja jõudsimegi taas hotelliranda. Vesi oli nii palju tõusnud, et nüüd saime otse hotelli ette ennast parkida. Meil jäid küll nägemata lubatud delfiinid, kuid meresõit ja päev olid sellegipoolest fantastilised.
Lõpupäevad
Aeg oli puhata. Rand oli ilus, toidud head. Tundsime ennast juba koduselt. Soovi korral jalutasime külasse poodi või sõitsime tricycliga lähimasse linna. Puhkus
Tagasisõit oli plaanilt lihtne. Esimese lennuga Tagbilaranist Manillasse, öö Manilas ja seal hommikul edasi Hong Kongi, kus samuti päev veeta. Kõik läkski plaanipäraselt. Mõned huvitavad tähelepanekud veel. Väljudes Manila lennujaamast haaras meie kohvri üks asjapulk ja teada saades, et soovime taksot, viis meid kassa juurde. Kassas teada saades, kuhu soovime sõita, öeldi meile hind, mis tuli sinna kassasse tasuda. Seejärel võttis kolmas inimene meie kohvri ja viis taksoni ja taksojuht alustas sõitu sihtkohta. Tööd sai neli inimest ja kadus oht petta saada, kas pole suurepärane. Hotellis tellisime hommikuks takso vastu. Hommikul ütles hotelli administraator meile hinna ja midagi varjamata maksis taksojuht talle sellest osa ära. Aus äri, igaüks teenis oma osa. Õhtu Manila äärelinnas oli rahvarohke ja pime. Ometigi puudus tunne, et see võib ohtlik olla. Tänaval oli küpses liha ja müüja vaatas sõpradega telekat, samas vuras mööda rekka ja muidugi sajad tricyclid. Heitunud mesilassülem.
Lennujaama jõudes avastasime, et olen unustanud piletile lisada kohvri. Meie käest nõuti kokku 900 peesot 15 kilogrammise kohvri eest ja veel 900 peesot kolme lisakilo eest. Meil tõesti ei olnud rohkem sularaha alles jäänud kui 1000 kohalikku raha ja deebetkaart lennujaamas ei töötanud. Vaatasime mõnda aega kurba nägu tehes check-inni neiuga tõtt, mille peale ta halastas ja nõudis meie käest ainult 900 peesot. Milline õnn.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et Filipiinide sees on mitu riiki ja jättes neist mõne nägemata, ei saa kogu riigist õiget pilti. Inimesed, loodus, liiklus jne erinesid mägedes, rannikul ja paradiisisaartel. Seepärast on mul hea meel, et tegime tiiru Luzoni keskmaa mägedes ja hea meel on ka , et jõudsime valge liivaga paradiisisaartele. Filipiinid on avastamist väärt. Meie reis maksis kahe peale kõigega kokku 2700 eurot. Oluline on seejuures, et leidsime kõik piletid ja hotellid ise.