Merle Karusoo – Me
oleme üks rahvas. Meie kõik ja igaüks meist oleme see rahvas.
Arlet Palmiste
Märts on teatrikuu ja seda enam on põhjust teieni
tuua ühe Eesti lavastaja mõtteid. Eesti lavastajate liidus on ligemale 100
liiget. Enamuste nimed ei ütle teatrikaugele inimesele midagi, kuid sinna liitu
kuulub ka inimesi, kellega suheldes tahaks austusest mütsi peast võtta ja
kindlalt püsti seista.
Vabakutseline lavastaja Merle Karusoo on kindlasti üks
neist. Pean teda üheks nendest loojatest, kelle looming on minu tegemisi
oluliselt mõjutanud. Seega pean kohe ära rääkima need hetked eluteel, mis on
viinud mind Merlega kokku. 1993.a juhtis Merle Otepääl võimsa vabaõhulavastuse
Circulus sündi. Etenduses tegi kaasa mitusada harrastusnäitlejat ja tantsijat.
Olin teatritudengina kaasatud lavastusgruppi. Minu peamiseks ülesandeks sai
Merle abistamine rahvamassidega suhtlemisel ja erinevate gruppide
instrueerimine. Midagi sellist. Kord oli vaja üle platsi teada anda, et lõuna
lõpeb ja tulge tagasi. Haarasin jalalt mikrofoni, mida tavaliselt kasutas
lavastajana Merle, kui minu sõnad jäid suhu kinni. Mikrofon oli voolu all ja
seega ka mina. Minu näpud tõmbusid ümber mikrofoni krampi ja keel paindus
ütlema vaid kummalist lalinat. Teised naersid arvates, et ma teen nalja, kuni
helimees taipas, et asi on tõsine ja mikrofonil juhtme tagant tõmbas. Kõige
tänulikum kogu olukorra juures oli Merle, kes arvas, et kui tema oleks
mikrofoni kätte võtnud, siis oleks tagajärjed fataalsed olnud. 2007.a, kui
Merlel ilmus Eesti rahva elulugude tekstide kogumik „Kui ruumid on täis…“, kus
oli ka Circuluse tekst, siis saatis ta pühendusega eksemplari ka mulle. Tänutunne
tegi kohmetuks ja oleks tahtnud selle loojat kohe kallistada. Raamat ise jättis
mulle sügava mulje ja kindlasti on see olnud üheks tõukejõuks, miks hakkasin ka
ise lavatekste kirjutama. Merle lavastuste ja näidendite peategelaseks on
tekst. Aus, siiras ja sellena jahmatusena mõjuv tekst. Minu viimaste aastate
suurimaks teatrielamuseks on Vargamäel Merle lavastatud A. Tammsaare
mõjutustega „Saunanaine ..“, kus hiigelrolli tegi Katrin Saukas.
Käesoleval aastal anti Merlele elutööpreemia. Oli ka juba aeg. Varem on ta
saanud presidendilt Valgetähe 4.klassi ordeni ja võitnud Virumaa
kirjanduspreemia juba eespool mainitud raamatu eest.
Võtan ennast kokku ja helistan Merlele. Teietan, sest tunnen, et pean seda
tegema. Merle aga põrutab vastu, et meie peaksime ikka sinatama. Kohman, et see
on austusest, kuid samas tundub nüüd, et see võib hoopis solvata. Las parem
tekst räägib enda eest.
Kas sa oled eelkõige ja enda meelest
- lavastaja , dramaturg, pedagoog või hoopis keegi neljas?
Ehk siis XX
sajandi eestlaste elulugude koguja. Nüüd juba XXI ka.
Kunstnikud jutustavad läbi loomingu
oma lugu. Milline on sinu lugu, mida sa oled läbi elu jutustanud?
See lugu
muutub ajas ja kindlasti ka ühiskondliku formatsiooni muutudes. Algas 'valel
poolel' sündimisest. Minu isa ja tema vend lahkusid Eestist koos saksa
vägedega. Hiljem sai sellest keelatud elulugude kogumine ja lavastamine. Täna
on uued lood, mida rääkida ei taheta.
Kas sa oled endale valetanud?
Kindlasti.
Hää küll. Räägime siis kohe
elulugudest. Sa oled elulugude kogumisest teinud oma elutöö, mille eest anti
sulle käesoleval aastal ka kultuuri elutööpreemia. See on ilus tunnustus ja
minu meelest oled sa õige inimene seda saama. Miks on nende lihtsate inimeste
eluloo jäädvustamine sinu jaoks nii oluline? Meil on ju raamatu poodides
meetrite kaupa kõiksugu tegelaste elulugusid.
Me oleme pool sajandit elanud mälutõkete taga, pidanud
maha salgama oma elulood ja ometi elanud selsamal ajal oma elusid ja pikemalt, kui on olnud mahasalatud aeg. 50 aastat olid ühed
elulood õiged, teisi polnud olemaski, nüüd on teised elulood õiged ja need, kes
oleksid okupatsiooni ajal võinud rääkida, ei tihka seda teha nüüd. Mõlemal ajal
on käivitunud autotsensuur.
Nagu jäi ellu ka mehi, kes võitlesid Nõukogude
Liidu vaatepunktist valel poolel.
Kindlasti elavad meie hulgas nii
küüditatute kui küüditajate järeltulijad. Ma oleme üksteisele palju haiget
teinud ja väga erinevatel põhjustel – veendumusest, argusest, teadmatusest.
Uued põlved kasvavad peale ja ühel hetkel ei taha nad enam teada, sest pikalt
on salatud, suid pole puhtaks räägitud, ähmane tunnetus reetmisest või reedetud
olemisest ei anna asu. Ma olen päris kindel, et üks põhjustest, miks noorel inimesel
on mujal kergem elada, on vajadus lahti lasta suhetest, millest päris hästi aru
ei saa.
Sinu eestvedamisel ilmus hiljuti
järjekordne elulugude raamat. Elulood pannakse kirja, kui inimene on juba
eakas, aga siis kipub mälu tuhmuma. Kas tänased noored võiks elulugudega juba
algust teha või kui vanalt võiks inimene oma eluloo talletamisele mõelda.
Me ei ole ometi unustanud, et nagu vabadussõjas olid
olulised tegelased lapseohtu noorukid, nii algas laulev revolutsioon lastest,
kes olümpia-aastal 1980 tänavatele kogunesid, keda julgeolek pildistas, filmis,
küsitles. Laste pärast ei saanud ega tohtinud nende tasakaalukad vanemad enam
vait olla ja sündis 40 kiri. Edasisi protsesse polnud enam võimalik pidurdada
ja keegi ei teadnud, milleni see viib. Ma ootan aega, mil hakkavad kirjutama need lapsed –
loomulikult polnud neil seda eesmärki, aga kui hea pildi me saaksime
revolutsiooni alghetketest. Või jäävadki meile ainult julgeoleku toimikud? On
need üldse alles? Ja teine tegelaste grupp, kelle mälupildid meile olulised peaksid olema, on
need, kes Pronssõduri juures karjusid Rossia! Rossia! ja linna lõhkusid. Ka
nendel polnud seda eesmärki. Aga kas meil on vähemalt protokolle?
Mina ei arva, et midagi peaks maha salgama. Meil on
tarvis aru saada, mis rahvaga toimub ja toimunud on, muidu ei oska me
järgmisi vigu vältida. Mida paremaks läheb elu ja mida rohkem probleemitsetakse,
lokku lüüakse, isegi kakeldakse tühja-tähja pärast, seda enam pingestub kuskil
miski, mille nime ma ei tea ja ähvardab prahvatada millekski, mida keegi ei
oota. Igal
inimesel on õigus oma eluloole ja mitte kellelgi pole õigust seda arvustada.
Laita võib tegusid, mitte inimest. Me oleme üks rahvas. Meie kõik ja igaüks
meist oleme see rahvas.
Sa
oled õige inimene, kelle käest küsida, et miks meil siin ja maailma poliitikas
tervikuna on jätkuvalt ääretult oluline II Maailmasõda? Sealsed sündmused mõjutavad meid veel tänaselgi päeval.
Teine ilmasõda.
Kommunistid ja natsionaalsotsialistid. Kõike muud kõrvale jättes ja väga
lihtsustatult: ühed nägid tulevikku globaliseerumises, teised rahvusriigis. Aga
sisuliselt: ühed soovisid, et globaliseerutaks venelasteks, teised, et kõlblikud koonduksid saksa tuhandeaastaseks
rahuriigiks. Ja nende vahel meie, enamike veendumuste järgi ei see ega teine, kõik võitlemas vaba
Eesti eest. Ühtedest said kangelased siinpool, teistest teiselpool raudset
eesriiet. Ja jälle – siinpool neist kangelastest palju ei räägitud, nad olid
ebamugavad, nad ei olnud sobilikud. Ehk teiselgi pool samamoodi. Ja meie oleme
võlgu mõlemale poolele, sest meil on vähe päris lugusid, me teame liiga vähe
nende rõõmudest ja muredest, meil pole mälupilte. Me
ei osanud rääkida posttraumaatilisest sündroomist, sellist väljenditki polnud
olemas. Sündroom oli. Kangelaslauludes on osatud alati mööda vaadata sellest,
et sõjas tapeti, sõda ongi tapmine. Lihtne on öelda – ma ei tahtnud tappa.
Vähesed tahtsid. Aga söjas sa tapad või tapetakse sind ja need kes ei tahtnud
ja ei tapnudki, langesid esimeses
lahingus. Niisiis tahad või ei taha, sa ei mõtle sellele ja tapad kuni sünnib
vihkamine. Ja mis juhtub inimesega kes tapab? Kuidas ta sellest välja kasvab?
Kuidas sellest üldse võimalik välja kasvada on? Sellele ei mõeldud, sellest ei
räägitud, ja rohkem vaevlesid vaikuse käes need, kes sõdisid nii
öelda õigel poolel, need, kes meiega
jäid. Ja
kuni see on lahtirääkimata, visiseb nurjunud elu kuskil mälupõhjas ja kandub
tahes-tahtmata põlvkondipidi edasi ka siis, kui me ei oska sellele nime anda.
Teatrikuu on käes. Milline on
ideaalne teater? Minu jaoks on ideaalne see, kui kaks näitlejat istuvad laval
ja annavad teksti. Midagi ei toimu, aga tekstipinge on nii suur, et nõela
kukkumist oleks saalis kuulda. Minu viimaste
aastate suuremaid teatrielamusi on sinu
lavastatud "Saunanaine.." Vargamäel, kus Katrin Saukas tegi
hiigelrolli.
Teater...
Hea, et Sa ei küsi, milline MEELDIB. Sellele vastan ma alati -- 'meeldib' ei
ole minu kategooria. Mind kas kõnetab või ei kõneta, aga nüüdseks on ka see
väljend devalveerunud. Ma ei tea, kuidas edaspidi vastata.
Mind kõnetab
mitmesugune teater, enam veel see, millist ma ise ei teeks või teha ei oskaks.
Teatris olemine on mingi mõtlemise aegruum minu jaoks, millest mõtelda, leian
alati.
Aga mul on
väga hea meel, et Sulle sobib see, mis sobib, sest see on teater, mida mina
teha tahaksin. Ma usun nii väga SÕNA maagilist jõudu, ja kui ma ise lavastan,
siis ei tahaks seda millegagi varjutada. Paraku - vaataja nõuab üha enam
vaimutoitu, mis seedimist ei vaja. Ta ei tea, et sellist vaimutoitu pole tegelikult
olemas. Ta ajab segi kultuuri ja odava meelelahutuse. Meie ise, st
teatritegijad on oma pealetükkiva pakkumisega (kõik meie telekanalid!) nõudluse
tekitanud, nii et gurmaane jääb üha vähemaks. Neid on, aga tihti ei leia nad selles
segaduses üles, mida tegelikult vajaksid.
Ühe
lavastuse sünd on meeskonnatöö. Millised on selle meeskonna olulisemad
lülid?
Meeskondi on
mitmesuguseid. Repertuaariteatris on tähtis autor, kui ta meil võtta on,
kujundaja ja muusikaline kujundaja. Peategelane on muidugi näitleja.
Olulisim on,
et kõik mõtleksid ühes suunas. Näitleja, kes tuleb ainult rolli tegema või
kujundaja, kes... Ja nii edasi. Mind selline töö ausalt öeldes enam ei huvita.
Kui näitleja jaoks pole prooviperioodil meie ühine töö tähtsaim, siis pole see
talle üldse tähtis. Ta teenib -- tavaliselt ausalt -- oma leiba, aga see pole
looming.
Kas sul ei tulnud mõttesse Eesti
Vabariigi 100 sünnipäeva auks taas lavastada Eesti ajalugu kokkuvõttev
vaatemäng "Cirkulus"?
See mõte
tuli Harrastusteatrite Liidult, või kuidas iganes selle ameti nimetus on. Ma
vastasin, et kui leiame vaateratta ja lavastaja Toomas Lõhmuste nõus on, siis
muidugi. Ma ei tea, kui palju seda asja edasi aeti, ise olen nüüd vilksamisi
mõtelnud, et oleks ära kulunud küll.
(Mõtlen ise, et plaadil oleva
etenduse peaks panema tervikuna üles youtubi, sest see pole sugugi kaotanud oma
aktuaalsust ja sobiks suurepäraselt EV100 konteksti.)
Kultuur on rahvuse säilimise alus.
Kas Eesti rahval on lootust tulevikule?
Lootus sureb
viimasena.
Eestlased oskavad kõik mitut tööd,
millised on sinu erioskused?
Raske öelda.
Kui välja arvata lavastamine, intervjueerimine, tekstide töötlemine, siis on mu
lisaoskused kesised. Puude lõhkumine ja murutraktoritega töötamine ei tule vist
arvesse?
Tulevad ikka. Milline raamat on sind
kõige enam inspireerinud? Millise raamatu sa võtad ikka ja jälle kätte?
Erinevatel
aegadel erinevad raamatud, selge see. Neid on palju, neist on õppida palju. Üks
raamat, mis mulle rahu ei anna, on Aldous Huxley „Hea uus ilm“.
Kes on sind viimati vaimustanud,
kelle saavutatu üle oled heatahtlikult kade?
Viivi Luik.
Loen praegu tema „Pildi ilu“ rikkumise paratamatust.
Kui sul oleks võimalus annetada 5000
eurot, siis mille või kelle heaks sa selle annetaks?
Vähiravifondile
Kingitud elu. Hakkasin mõned kuud tagasi väikese summaga püsiannetajaks. Kui
keegi oleks küsinud, mida ma soovin eesti rahvale või eesti rahvalt suureks
sajaks, oleksin soovinud, et kogu rahvas teeks püsiannetuse, olgu see või 1
euro, sest kokku oleks see väga palju ja see fond ei aita ainult väärikalt
vananeda, vaid aitab ka lapsi ja kui fondil oleks piisavalt raha siis ka muude
haiguste puhul, kuni haigekassa ja sotsiaalsüsteem järele jõuavad.
Mis sind õnnelikuks teeb?
Võimalus
rahulikult, süsteemselt tegutseda. Et jääks aega lihtsalt olla. Minu maakodus
murdis tuulispask 12. augustil 2017 vana dendropargi maha. Maja eest pea kõik
puud. Kui teed maja ümber olid juba enamvähem läbitavad, istusin ükspäev
trepil, silme ees see, mis alles, ja sain äkki aru, et ma ei ole väga kaua aega
lasknud endal lihtsalt olla.
Mis sind häirib täna Eestis?
Pealiskaudsus.
Odav meelelahutus. Kanakarja kambakad.
Mida sa siis peale suuri pühasid ja
pidusid teed? Oled jäänud loorberitele puhkama või on miskit põnevat sündimas,
mis Eesti rahvast rõõmustaks?
Hetkel
tegelen peamiselt oma Pirgu arhiivi korrastamisega ja selle materjalide
üleandmisega Kirjandusmuuseumile. Samas annan tunde lavakoolis ja Viljandis,
kuid tsüklite kaupa. See ei ole järjepidev töö. Tulevikus on plaane palju, kui
neist ei tahaks rääkida, sest elu ja aeg kipuvad tegema oma korrektiive inimese
plaanidesse. See on normaalne protsess.
Oled hetkel oma maakodus Võhma
lähedal. Mis toimutusi seal igapäevaselt ette võtad?
Loen ja
kirjutan. Ootan, millal saaks õues toimetama hakata. Augustitorm murdis palju
põlispuid maja ümber. Kas sul saag on? Võiksid appi tulla, et selles segaduses
korda luua. Praegu on veel külm, aga äkki millalgi mais.
Eks siis peab tulema. Kutsume
saemehi veelgi ja teeme ühe talgupäeva. Supp on sinu poolt. Siis kohtume.