DEBATI PIDAMISEST

Külastasin loengut, kus lektor muude mõtete seas ütles, et debatt ei ole võitlus oma tõdede eest vaid ühiselt parima lahenduse leidmine. Ma sain korraga valgustatud. Lihtne lause avas minus uue vaatenurga, kuid samas tekkis küsimus – kuidas nimetada siis seda protsessi, mis toimub meie ühiskonnas, perekonnas ja ka meis enestes.

Jäin mõtlema debatile laiemalt. Debatt ei ole vaid poliitikute punnpõskne vahutamine tele-ekraanil või raadioeetris. Me peame debatti iga päev – kodus, tööl, tänaval, isegi iseeneses.

Muidugi on meil kõigil omad tõed ja nägemused, kuidas peaks asju korraldama või muresid lahendama. Arusaadavalt erinevad seisukohad põrkuvad. Ma ei tea, kust on tulnud arvamine, et enese seisukohtade kohendamine laiema kandepinna nimel, on inimesele nõrkuse tunnuseks. Poliitikutele heidetakse seda tihti ette, et nad taganesid oma sõnadest. Minu meelest on see pigem tugevuseks, kui inimene suudab enese seisukohti üldise kokkulepe nimele kohandada. Traadikimp on palju tugevam, kui iga üksik traat seal sees.

Meie tänaste poliitikute debatikultuur on väga madal. Kunagi vaatasin minagi teleekraanilt erinevaid debatisaateid, kuid juba ammu ei ole mõtet seda enam teha. Mul on isegi teleka ees istudes tunne, et nägu on oponendi pritsivast tatist märg. Aga alghariduse puudumist ongi raske varjata, sest sisemine tühjus paneb hääle kõmisema ja argumentide puudumisel antakse voli kätele. Haritud ja kogemustega inimesed, kelle sõnadel võiks olla ühiskonnas kaalu, ei taha end kulutada närvesöövates aruteludes ja nii saab matslikus lumepallina veeredes vaid hoogu juurde. Määravaks ei saa ühiskondlik heaolu, vaid isiklikud hüved ja soovid, mille olulisust saab mõõta vaid kisaga.

Kõige enam pidi närvitsejat solvama, kui vastaspool jääb rahulikuna enesekindlaks. Tark inimene hoiab suu kinni teades, et tema arvamus ei ole alati ainuõige ja on olemas veel teisigi seiskukohti. Rumal karjub kõvasti mõistmata teisi ja pidades vaid iseennast ainuõigeks. See rumaluse lumepall tuleks pidama saada.

Enne laiemasse debatti asumist peaks iga inimene pidama debatti endas. Samal koolitusel, mida algul mainisin, kirjeldas lektor küsimuste püstitamise tähtsust. Küsides õigeid küsimusi vastavad küsimused ise ja vastust pole tihti vajagi. Inimesed peaksid palju rohkem võtma aega mõtlemisele ja mõtestamisele. Meil tormatakse kohe tegutsema ja nii võib juhtuda, et jäetakse paljud olulised detailid tähelepanuta.

Meenub Aleksander Suumani luuletus “Üks , kes tõstis kaste küsis/Kuhu trügid?/ Kas sa ei näe – / Siin käib töö?/ Küsisin talt sedasama./ Ta pani kasti maha. Hingeldas./ Jalutasin pingsalt edasi.” Mõtlemine pole laiskus. Mõtlemine on väga raske ja isegi kurnav. Kurnavam, kui mistahes füüsiline tegevus, sest mõtlemisega ei kaasne tihtipeale käega katsutavat ja silmaga nähtavat tulemust. Rahulolu tehtust aga toidab keha adranaliigia, mis peletab väsimuse. Seepärast tõstame debatti pidades häält, sest siis on tunne, et me teeme midagi. Kuigi eesmärgiks on hoopis ühistele probleemidele lahenduste leidmine. Seega enne asumist poliitilise debati kallale tuleb inimesel pidada debatt enese sees.

Ma olen korra osalenud karjumise võistlustel, kus võitja selgus karjumise detsipillide järgi. Jäin teiseks. Kas see annab mulle hea eelise poliitikasse minemiseks. Sõnumit pole, kuid kisa on kõva.

Laua taga istuvaid ja mõtlevaid inimesi on igav vaadata. Andrei Zevakin ei tee sotsiaalmeedias muud , kuid vaatab teiste videosid ja reageerib neile, annab mõtlemisele emotsiooni. Ja see video video vaatamisest on ülipopulaarne. Mõtlemine pole glamuurne ja ei too inimesele jälgijaid juurde. Küll aga itsitamine, rühitsemine ja ropendamine. Mõtlev inimene on põlatud seal kus võimutseb nürimeelsus. Ühiskonna kangelaseks pole mitte inimene ise oma murede ja rõõmudega, vaid meedias loodud kuvand ühiskonnale sobivast inimesest.

Minu jaoks on A.H.Tammsaare “Tõde ja õigus” satiiriline teos, mis naeruvääristab eestlase nüridust, kes vaid füüsilises töös näeb ja leiab oma õnne. Nõukogude ajal tehti füüsilisest tööst kultus, kus paremaid premeeriti töökangelaste aunimedega. Mõtelda polnud vaja, sest seda tegi tööliste eest kompartei juhtkond. Nüüd võivad inimesed vabalt mõelda ja ka öelda. Kuid öelda tuleb siis, kui sul on midagi öelda. Sisemine tühjus paneb hääle kõmisema.

Debatt ei ole võitlus oma tõdede eest vaid ühiselt parima lahenduse leidmine. Aeg oleks pidada päriselt debatti, et leida ühiselt parimad lahendused. Põhjust ju oleks. Lõpetuseks veel üks Aleksander Suumani luuletus: “Joonistasin metsa/ Ja metsa kohale päikese/ Inimesed ütlesid,/ See on hommik./ Keegi ei öelnud : õhtu.”

Lootus, et kõik läheb paremaks, on inimesele omane. Peab minema.

Maroko kuurort Agadir

 Nullus enim locu sine genio est. Servius (tõlk – Igal paigal on oma vaim. Servius)

4.novembril startis Riiast esimene Riia-Agadir (Maroko) regulaarlennuliin. Kell 8 hommikul hakkasid sellel puhul terminalis trummid põrisema ja reisijatele pakuti torti. Agadiris maandudes võeti lennuk traditsiooniliselt vastu veeväravatega, mille tarvis olid kohale tulnud suured tuletõrjeautod. Sellist vastuvõttu ei olnud mina veel varem kogenud. Lennukist väljudes mürtsus orkester ja taas pakkuid rahvariietes härrasmehed juua ja süüa. Harju või VIPiks olemisega ära.

Maroko asub Aafrika loodenurgas olles üle Gibraltari väina Hispaaniast peaaegu palja silmaga näha. Agadir on Maroko tuntuim kuurortlinn otse Altlandi ookeani kaldal riigi lõuna otsas. Hetkel elab linnas u 200 000 inimest. Kes neid päris täpselt teab? Pooled elanikest on berberid, pooled araablased. Nii kõneldakse riigis ja ka Agadiris peamiselt berberi ja araabia keelt, endiste aegade jäljena ka prantsuse keelt.

Turism on linna jaoks oluline majandusharu ja 8 km pikkune puhta liivaga rannaäär on täis kümneid hotelle. Ranna äärel kulgeb kaunis promenaad, kus kohvikuid on siiski vaid mõned üksikud. See on veidi harjumatu, aga kuna kohalik elanikkond alkoholi ei tarbi ja hinnadki kohvikutes on neile üle jõu, siis on ka arusaadav, miks kohvikuid nii vähe on. Vahepõikena olgu mainitud, et keskmine palk Agadiris on u 300 eur. Toidu ja muud hinnad on aga võrreldavad meie hindadega. Ausalt öeldes, et saanudki päris täpselt aru, kuidas nad seal ära elavad.

Kõik kohalikud, kellega kokku puutusin, olgu siis hotellis, kohvikus või mujal, olid äärmiselt sõbralikud. Egiptuses nähtud kauplejate pealetükkivust seal ei kohanud. Söögid olid kõikjal väga head ja pettumust ei pidanud ma kordagi kogema. Lisaks armastavad kohalikud teenindajad nalja ja väikseid vimkasid visata. Ühes kohvikus soovis Triinu kasutada WC-d. Kelner vaatas talle kurva näoga otsa ja ulatas siis väikse ämbri ja paberi sõnades, et neil käiakse üle tee jäätiseputka taga. Triinu jäi teda suurte silmadega vaatama. Mees hakkas aga naerma ja juhatas ta tualetti. Meil ja neil kindlasti ka oli terveks päevaks hea tuju. Samas uurisin, et miks kallavad marokolased tassi teed kannu kõrgel õhus hoides. Mulle selgitati, et nõnda tulevad tee sisse väiksed mullid, mis toovad maitse paremini välja.

Suur osa puhkusest möödus rannas. Vesi on Agadiris aastaringselt soe ja kõrged lained veerevad rannale. Lustimist lainetes oli palju. Kohalikel oli kombeks õhtuti ja nädalavahetusel tulla oma toolide, laua, pillide, söökide, jookide, pliitide, pallide, sirmide jne randa ja lüüa üles perekondlik laager. Samuti tehti rannas päris palju sporti. Rannal kogunesid jalgpalli mängima mehed poisikestest vanameesteni, naised liigutasid enda samal ajal rannatrenazööridel, nende vahel võis näha ka jooksjaid.

Üleliia palju Agadiris just vaatamisväärsusi ei ole, kuid midagi ikka. Enim jäi meelde Crocopark, kus elas vist oma paarsada krokodilli. Lisaks oli pargis eraldi aed iguaanidele, varaanidele ja kilpkonnadele, kes vabalt külastajate vahel uhkes kaktuseaias liikusid.

Agadiris toimus 1960 aastal maavärin, mis hävitas 70% linnast ja milles hukkus u 15000 inimest. Seepärast puudub seal vanalinn oma algsel kujul. Huviliste jaoks on ehitatud üks osa endisaegsest vanalinnast ehk La Medina Itaalia arhitekt Coco Polizzi poolt 1992.a uuesti samasugusena üles. Kollaste liivakivist majade vahel kulgevad täpselt sellised kitsad tänavad, nagu kõik olema idamaistes muinasjutufilmides näinud. Jalutuskäik selles muuseum-linnas viib mõtted uitama ammustele aegadele. Samuti pakkuvad linnas vaheldust imekaunid pargid. Need roheluse oaasid on vahelduseks kõrbesse rajatud linnale. Olhao pargi veerel asuvad muuseumid – berberi muuseum, mis on kahjuks kinni, ja kunstimuuseum, mis annab kohalikust kaasaegsest ja ka traditsioonilisest maalikunstist väga hea ülevaate.

Agadiri rahvas on uhke argaaniaõli üle, mida toodetakse vaid seal piirkonnas kasvavatest viljadest. Argaaniapuu võib elada kuni 250 aastaseks. Kuulsad on pildid kitsedest, kes puu otsas osavalt turnides lehti söövad. Need on pärit just Agadiri ümbrusest, kus kohalikel kitsedel pole kuivaperioodil tihti peale pikkade teravate okastega argaaniapuu lehtede midagi süüa. Pähklite kogumine ja koorimine toimub kõik käsitsi. Endistel aegadel pressiti ka õli käisitsi, aga tänapäeval käib see töö juba masinatega. Satume argaania-festivalile. Õieti polegi see festival, vaid üks tubane tutvustus argaaniaõli tootmisest ja väärtustest. Saame teada, et õige õli nahale määrides ei haise ja imbub kiirelt sisse. Õlil on tõesti palju väärtuslikke omadusi ja nii tõesti leidub turul hulga koopiad. Seega argaaniaõli tuleks kasutada, kuid kasu on vaid originaalist.

Agadiri taga kõrgub Atlase mäeahelik. Rendime auto ja sõidame linnast välja tutvuma kohaliku looduse ja inimestega. Mägede vahele peitunud Paradise Valley üllatab oma rohelusega keset tolmkuiva ümbrust. Väike jalgsimatk viib orgu, mille põhjas voolab väike jõgi. Külastajate on võimalus ennast jahutada külma joogiga istudes jõkke pandud toolidel samal ajal kalad kandu näksimas. Omapärane tunne ja kogemus.

Edasi sõidame Taroudant, mis asub Agadirist 80 km kaugusel Õigupoolest on terve linn vaid üks suur turg. Kunagise kindluse müürid seisavad endiselt püsti ja nende vahel käib vilgas kauplemine. Kui oleme veidi jalutanud otsustame auto juurde tagasi pöörata, sest meile tundub, et võime tänavarägastikku ära eksida. Samal hetkel astub meie kõrvale laia naeratusega kohalik ja küsib, kas me juba linnaväljakut nägime. Me ei olnud seda näinud. Ta lubas meid juhatada, kuna ta just sinnpoole läheb. No, miks siis mitte. Hakkasime minema – parem pööre, vasak pööre, jälle vasak, siis parem, parem , ikka vasak või oli enne parem. Katsusin teed meeles pidada, et oskaks tagasi inna. Päikese järgi orienteeruda ei olnud võimalik, sest kõik tänavad on päikese kaitseks kaetud katusega. Olin eksinud ja sõltusin täiesti oma teejuhist. Pidin teda usaldama. Kui olime käinud ka filmi „Ali-Baba” võttekohas ja turul veidi ringi tiirutanud, siis arvasin, et peaksime auto juurde tagasi minema. Teejuht ütles, et pole probleemi. Ta teadis täpselt, kuhu olime auto jätnud. Ta oli meid jälginud juba sellest ajast, kui parkisime ja astus lihtsalt õigel ajal ligi, et siis teejuhatamise eest väike raha teenida. Samas ei oleks me ise osanud seal linnas kõiki kohti üles küll leida. Vahel tuleb inimesi uskuda ja usaldada. Kõik ei olegi pätid.

Kiirustasime järgmisesse linnakesse. Surfilinn Taghazout on maaliline külake ookeani kaldal. Istusime kohvikusse ja aeg seiskus. Kogu linnakest valdas mõnus chill-out meeleolu. Naudi ja oleskle, soovi korral hüppa vette ja unusta argimured. Ometi pidime jõudma Agadiri, sest hakkas juba pimenema. Politseid võis näha maanteede ääres päris tihti. Kiirteede kaks rada olid suunatud kokku üheks ja politsei tegi pistelist kontrolli. Ma olen sõitnud autoga u 25 riigis ja mind pole veel kunagi kinni peetud. Nii nüüd see siis juhtus. Mind nähes küsis ohvitser veatus inglise keeles, et kuhu kiirustame. Mis sa ikka oskad öelda, et õhtu käes ja kõht tühi. Ilmnes, et olin sõitnud 80-e alas 100-ga. „Selle eest on trahvi 300 drahmi (u 30 eur), milles saab maksa kohapeal sularahas”, lõi ohvitser faktid lauda. Minu argumendid näljast ei olnud piisavad. Trahvi vormistamine käis kähku ja tõesti saingi ametliku paberi. Kõige peale kulus max 5 min. Siin on meie politseil palju õppida, kes kõige pealt intervjueerivad, siis paluvad autosse, siis kirjutavad, siis lihtsalt venitavad.

Kokkuvõtteks peab ütlema, et kas soovib külmal ajal sooja otsides Egiptusele vaheldust, siis Maroko on selleks väga hea. Ma isegi julgeks arvata, et oluliselt parem.

Paide Teatri "Konsiilium"

 See oleks isegi lõbus, kui ta poleks nii traagiline.

Minu asemel peaks tegelikult ülevaate Paide Teatri lavastusest „Konsiilium” kirjutama tehisaru. Tal ei ole oleks raske talle antud sisendite toel koostada kriitiline kokkuvõte. Analüüsida iseenese tööd. Kuid siiski järgemööda.

Sisenedes teatrimajja palutakse QR-koodi abil lavastuse kodulehel anda etenduse loomiseks vajalikud sisendid – zanr ja tegevuskoht. Olen krambis, sest pole kunagi pidanud seda trikki ära õppima. Eks kunagi on ikka esimene kord. Saan hakkama. Liikudes saali poole pigistan 5 eurot oma taskus, et kava osta. Kasu sellest pole, sest ka kava ostmine käib QR-koodi abil. Saan sellega ka hakkama. Olengi viidud välja oma tavapärasest keskkonnast. Ma olen läbinud portaali reaalse ja tehisliku maailma vahel. Iseenesest võiks see portaal olla veelgi jõulisem. Tõsta mind tänavalt matrix-likult irreaalsusesse.

Lavastust „Konsiilium” mängitakse Paide Teatrimaja suure saali laval. Selles ei ole midagi erakordset. Eks lavastajad on ikka aeg-ajalt tõstnud publiku koos näitlejatega lavale. Polegi varem märganud, et milline suurepärane black-box on Paide suur lava. Stangede trossid katavad seinu olles kui internetikaablid, mida mööda liigub minu eelnevalt edastatud etenduse loomiseks vajalik info. Mängupind on kaetud kostüümide, rekvisiitide ja muu suvalise kolaga. Hiljem mõistan, miks see nii on, sest iial ei tea, mida tehisaru ette kirjutab. Kuhu viib näitlejaid tänane lugu? Lava teises servas on laua taga kunstilis-tehniline personal – dramaturg, kes sisendab arvutile rahvalt saabuvad sisendid, helikunstnik ja videokunstnik. Viimane võiks ka olemata olla, sest kaablitel jooksev pilt ei ole nagunii mõistetav. Õnneks on kavalehel arvuti loodud digitaalsed maalid vaatamiseks olemas.

Lava ees ja külgedel on suured ekraanid suunaga näitlejate poole. Korraks saabub teadvusse häiriv reaalne maailm. Saal on jahe ja prouad sätivad endale pleede ümber. Keegi haiseb hullult suitsu järgi. Kuid siis ta algab.

Tehisaru on häirivalt agresiivselt tunginud meie ellu. Mulle helistas kord üks vana tuttav ja küsis minu loetud raadioreklaame, kuna nad arendavad tehisaru, kes hakkaks ise raadioreklaame sisse lugema. Isegi see väike lisateenistus tahatakse ära võtta. Muidugi ma ei andnud talle reklaame. Juba kõlavad raadios muusikapalad, mis on sisse lauldud tehisaru poolt. Rääkimata suurtest kontserditest, kus ei ole enam ansambleid, vaid muusik tuleb lavale mälupulk programmiga näpus. Tehisaru maalib pilte just selles stiilis ja sellest kohast, mis sulle meeldib. Tehisaru kirjutab luuletuse või jutukese just sinule vajalikus stiilis. Rääkimata esseedest, kirjanditest või uurimustöödest, mida tehisaru kirjutab. Ja mis siin salata- tehisaru ongi võimekam.

Digitaalne kavaleht on inforohke, kus tuuakse meieni tänane olukord tehisaru arendamisel, mis tundub viivat hukuni, sest mõttevõime kaotanud inimene on määratud hukule. See ongi darwinism või nagu kirjutas Nietzsche, et puult raputatakse mädanenud õunad ja jäävad alles vaid päris viljad. Ometi leiab ka lohutust ajaloost. Kui tulid esimesed fotoaparaadid arvasid kõik , et portreemaal kaob ajaloo prügikasti, kuid ei kadunud ta midagi. Inimliku hoolt või armastust , mis pannakse loomingusse tehisaru ei suuda asendada.

Lavastuse lõpus kõlab oodatud küsimus: „Kas tehisintellekt suudab asendada päris loomingut?” Sellele küsimusele otsitaksegi vastust. Viis näitlejat tulevad lavale ja selgitavad, mis toimuma hakkab. Tänase etenduse teksti loob praegu ja siinsamas publiku antud sisendite toel tehisaru. Näitlejad jälgivad täpselt teksti, kuni iga stseeni lõpus oleva improvisatsioonini. Seejärel vahetatakse zanri, lugu jätkub ja kõik kordub. Näitlejad küsivad publiku käest veel veidi sisendit – oma tegelaskuju nime, ametit, salasoovi ja kiiksu. Seejärel tutvustatakse publikule nende loodud tegelasi ja lugu võib alata.

Näitlejatöödest pole siin suurt midagi rääkida, sest ka näitlejad ise ei tea eelnevalt, keda nad täna õhtul peavad kehastama hakkama. Näitlejad kannavad ette sõna haaval nende tegelasele ette kirjutatud teksti. Tekst on puine ja täis kummalisi võõrsõnamoodustisi. Ka teksti vahel olevad remargid loetakse ette. See annab võimaluse näitlejatele naeruvääristada programmi, mida ka lustiga tehakse. Kui remargis öeldakse, et tegelaskuju pööritab silmi, siis näitleja ülemängitult neid pööritabki. Trupp on ühtne ja teineteist toetav. Lugu viiakse ühiselt edasi ja käigu pealt otsustatakse, kes mängib tehisaru poolt loodud lisategelasi. Nii saabuvad laval kratt, vanapagan ja keegi Sirje. Ka näitlejad on segaduses, et kust tema esitatavasse näidendisse tuli.

Tehisaru Ai on programmeeritud kirjutama filmistsenaariumi. Kaadrid vahetuvad kiiresti ja tegelaste emotsioonid antakse tekstiliselt ette. Esimene pilt on situatsioonikomöödia, teine zombi-maailm, kolmas Andrus Kivirähu fantaasiamaailm. See kõik paistab välja kui üks maleva taidlusülevaatus või kooliteatri lustimine. Vigurdamine, veiderdamine, ülemängimine. Rahvas küll naerab, kuid selles naeruski on midagi võltsi. Kõik see võikski olla lõbus, kui ta ei oleks nii traagiline. Mõtlen juba, et milleks see kõik. Kuid siis jõuab see minuni – see ongi ju võlts. See kõik. See tekst on võlts, mängimine on võlts, kas see teatergi on päris. Ma läbisin portaali. Lavastaja Helen Rekkor ja dramaturg Mart-Matteus Kampus on leidnud suurepärase lahenduse vastamaks küsimusele „Kas tehisintellekt suudab asendada päris loomingut?”. Mu hing on kerge. Lavastuse põhjal võib kindlalt väita, et täna veel tehisaru loomingut ei asenda. Loomingu jaoks on oluline inimlik puudutus või jumalik hingus. Kriipsude ja punktide kogum, mida on üks töötlemisprogramm, ei suuda täna veel panna publikut kaasa elama tegelase hingerännakutele. Tal puudub empaatia.

„Konsiilium” paneb mõtlema tulevikule. Õnneks näitlejat laval ei saa tehisaruga asendada. Muusikas saab, filmis saab aga teatrilaval ei saa. Inimest tehisaru veel ei asenda. Ja kui me ei taha kaduda võltsprobleemidega võltsmaailma, siis peame sellele vastu seisma. „Konsiilium” väärib vaatamist.

Mati Undi elulooraamatust

Mihkel Mutt: „Ainus jääv tõde paistis olevat lühike resümee, mille ta (Unt) tegi oma teekonna lõpupoole: peaasi on mitte igav olla!”

Mutt kirjutas Undist raamatu. Nii võiks vabalt alata mõni lapsik anekdoot. Kuid anekdoodiga on siin vähe ühist. Kuigi nalja saab ka kõvasti. Milles siis asi? Mihkel Mutt kirjutas oma heast sõbrast kirjanik- lavastaja Mati Undist geniaalse elulooraamatu „Liblikas, kes lendas liiga lähedale”. Elulooraamatud võib laias laastus jagada kaheks. Esiteks raamatud, mis on koostatud, kellegi teise poolt ja teiseks raamatud, mille on kirja pannud peategelane ise tuginedes oma mälestustele. Lõpuni usaldusväärsed pole kumbki zanr. Esimene ei pruugi lõpuni tajuda kõiki peategelase eluvalikute põhjuseid ja teisel juhul tahavad kõik ennast ikka ilusamaks, targemaks ja julgemaks kirjutada. Tihtipeale surub peale ka aeg, sest raamat tuleb välja anda, kui inimese elutöö on veel kõigil meeles ja pakub huvi. See on ka üks põhjuseid, miks ei ole Eestis just üleliia palju hästi kirjutatud või koostatud elulugusid. Mihkel Mutt tõstab oma raamatuga aga Eesti elulookirjandus täiesti uutesse kõrgustesse.

Raamat on lugemise, meenutamise ja kaasamõtlemise nauding esimesest leheküljest viimaseni. See raamat ei jutusta ainult Mati Undist vaid ka ajast ja inimestest tema ümber. Mutt püüab mõista ja selgitada ka lugejale, miks käitus Unt teatud hetkedel just nii, nagu ta sellel hetkel käitus. Millised on tagamõtted või kes olid inimesed, kes teda mõjutasid. See on ühe geeniuse analüüs teise geeniuse elust ja peab sündima midagi erilist.

Mati Unts sündis 1.jaanuaril 1944 Linnamäe külas, Voore vallas. 1958.a lõpetas ta Leedimäe (tänane Voore) Põhikooli ja suundus edasi õppima Tartusse. Sellega tema pikemad kokkupuuted Jõgevamaaga lõppesid. Vaatlen veidi lähemalt, kuidas Mutt on näinud Undi lapsepõlve ja suhet vanematega. Kas inimene saab ennast oma lapsepõlvest lõplikult lahti rebida? Undi koduses raamatukogus oli suur osa inimloomust avavat psühholoogilist erialakirjandust. Unt pidi teadma, et oma lapsepõlve mõjude eest ei põgene. Mutt kirjutab „Ilmselt oli eestlaseks olemine talle samasugune käsitamatu nähtus nagu tema sündimine arveametniku ja tehniku pojana Voorel. Ta võttis seda nagu sattumast, oli loobunud selle üle juurdlemast ega puudutanud seda oma loomingus ka uuemal ajal.”

Alates Tartusse õppima asudes jäid tema kontaktid kodukohaga vaid visiitideks. Ometi kirjutab Mutt, kuidas nii mõnelgi korral satuti Tartu sõpruskonnaga Voorele. Undi suhetest oma vanematega võib aimata põlvkondade vahelist arusaamatust, kus vanemad lootsid oma pojas näha korralikku töömeest, aga kellest sai hoopis nende jaoks mõistetamatu ja veider boheemlane.

Tartu kultuuriringkonna läbi käimine oli 1970ndatel väga tihe. Mutt kirjeldab legendaarset sündmust, kui 1970.a saadeti Peeter Tulvistet sõjaväkke, mille käigus lõhuti mööblit ja visati jäägid kõrval asuvasse „Vanemuise” tiiki. Samal peol lennutanud Unt tugitoole mööda tube, „nagu Kalevipoeg kive”, mille kohta Mutt mainib tunnustavalt „ikka see Vooremaa”.

Niisamuti ei kiitnud Undi vanemad heaks tema rohkeid suhteid naistega. Unt oli abielus neli korda. Igakord õnnelikult. Unt kirjutab: „Kõik on ikka jube jama, kui armastust ei ole.” Tema jaoks oli oluline armastuse värskus ja armastuse lõppedes lahutas tagasivaatamatult. Unt kirjutab: „Armastus on nagu uni, keegi pole siis võimeline midagi korda saatma.” Samas väidab Mutt, et Undi jaoks oli oluline, et tal oleks protezee, keegi, kes vaataks talle imetlevate silmadega otsa. Armastusest saadud impulsi pani Unt loomingusse ja selle ammendudes otsis uus inspiratsiooniallika. Unt kirjutab: „Mul on tunne, et pean oma vanematest lahti ütlema. See on osaliselt nii juhtundki, ja see ei tee mulle rõõmu. Aga minu tee on viimasel ajal „ära” läinud, et ma ei suuda, ei viitsi enam vastata nende meeleheitlikele kirjadele. Nad ei suuda mõista, kuidas ma jätsin maha naise, lapse, korteri, mööbli, muugi, lõhkusin ühe perekonna, mis oligi katki juba algusest peale.” Siia sobib veel üks kodunt kaasa antud Undi mõte - „Mehe elu võib olla räpane, aga mehe kodu peaks olema puhas.”

Lihtsate inimestena hoidsid Undi vanemad eestlaste jaoks tavapärast madalat profiili. Unt selline ei olnud ja seda ei saanud vanemad heaks kiita. „Vanematekodust oli ta saanud kaasa alalhoidliku suhtumise, et võimuga ei tohi tüli norida, mis toona kätkes endas, et rahvuslust ei tohi torkida, sellega praalimisest rääkimata.”, kirjutab Mutt. Ela oma elu vaikselt ja vagusi ja siis ei puudu sind keegi. Aktiivsus tekitab tähelepanu ja sõjaaegsetele inimestele tähendas tähelepanu alati ohtu. Ideaaliks oli elust läbilibisemine ilma jälgi jätmata. Ometi kirjutas Unt 1980.a alla skandaalsele 40- kirjale. Unt on kirjutanud „inimene kui niisugune ei ole tegelikult loodud võitlemiseks mingi monstrumi või üldse mingi asja vastu, tähendab maailmakorra uutmine /.../ on inimelu seisukohalt ebaloomulik tegevus. Minu arust üldse maailma teiseks muuta on iseendast pisut paranoiline mõte.” Muuta saab inimene vaid iseend ja enese suhet ümbritsevasse. Ega Unt ka sellest hoolinud.

Unti valdas pidev soov kogeda midagi uut. Nõnda ei käinud ta peale esietendust oma lavastusi üle vaatamas. Esietenduse pidudel olla Unt tihti rääkinud hoopis oma tööst järgmise lavastusega. Näitlejad on meenutanud, kuidas Unt jälgis esietendust ukse vahelt piiludes, tehes nõnda publikule oma etenduse. Unt ei kannatanud, kui tähelepanu temalt kõrvale läheb. Publiku ja sõprade arvamused tema loomingu kohta olid Undi jaoks määrava tähtsusega. Seltskondlik viisakus kuulata ka partneri muresid Undil puudusid. Teda huvitas vaid üks – mida vestluspartner arvab tema loomingust.

Undi sarnaseid andeid ei ole Eesti kirjandus ja teatripõllul väga palju olnud. Ajalukku jääb ta uut stiili kirjaniku ja kaanoneid murdva lavastajana. Kes ta siis oli – lavastaja või kirjanik? Kindlasti pidas Unt ennast ise rohkem teatriinimeseks. Lavastajaks, kes nooruses kirjutas. Muti raamat sellele päris lõpliku vastust ei annagi. Mihkel Mutt: „Ainus jääv tõde paistis olevat lühike resümee, mille ta (Unt) tegi oma teekonna lõpupoole: peaasi on mitte igav olla!”

Muti raamat ei ole pelgalt ühe suure looja ja inimese elulugu. See on isiksuse arenemise ja kasvamise lugu läbi tema loomingu ja kaasaegsete mälestuste. Muti suhe Unti on austav, kuid mitte alati mõistev. Seepärast otsib Mutt vastuseid. Nii on „Liblikas, kes lendas liiga lähedale” ka ühe ajastu analüüs, mille lõppemist Mutt hinges leinab. Mutt viib end nostalgitsedes tagasi minevikku kasutades teejuhina Unti. Igal juhul sellise ajastust avava eluloona on tegemist suurepärase raamatuga. Isegi kui Jõgevamaa seal teenimatult vähe on kajastamist leidnud.

Peaksime rääkima Raimondist

 19. oktoobril esietendus Tallinnas Kultuurikeskuses „Kaja” Teatril Nuutrum Mart Sander näidend „Peaksime rääkima Raimondist”. Järjekordne, kes teab juba mitmes, vaade muusikalise geeniuse Raimond Valgre elulukku.

Publik koguneb saali. Laval istub vineerkasti otsas autor-näitleja Mart Sander ja mängib üksikuid fragmente Valgre lauludest. Nukruse helid. Vaikselt siseneb Valgre ema kehastav musta looritatud Liisa Pulk ja jääb kuulama. Tuled saalis ikka veel põlevad. Nüüd sisenevad lavale ka teised paksudes talvemantlites tegelased. Lava keskel domineeriv vineerkast sümboliseerib kirstu. Need on Valgre matused. Tegelased räägivad omavahel, kuid publik seda ei kuule. Saalis tuli ikka veel põleb, kuid jutukahin on vaikinud. Korraga vaatab Liisa Pulk publikusse ja sõnab: „Kas rohkem kedagi ei tulnudki. Ootame ikka veel.” Näidend on alanud. Tuled kustuvad. Rohkem kedagi ei tule.

„Peaksime rääkima Raimondist” sarnaneb peielauaga, kus kadunukese lähedased istuvad koos ja jutustavad helgemaid hetki koosoldud ajast. Raimond on lahkunud ja lavale kordagi ei astu. Iseenesest on see autoril päris huvitav võte - hoida peategelane, kelle ümber lugu keerleb, nähtamatuna, kuid samas laval olevana. Lavastuse lõpuni jäävad ootus ja pinge, et millal Raimond ise ometi tuleb lavale. Ootuseks see jäigi.

„Peaksime rääkima Raimondist” koosneb piltidest, mis on igaüks eraldi lugu, kuid tänu Raimondile moodustavad ühtse terviku. Mart Sander kirjutab kavalehel, et ta teab Raimondi elust uusi fakte ja saladusi, millest pole varem räägitud? Mis need on? Kõmuhuvilisena olen valmis ja ootel.

Lava taustal olevale valgele kinoekraanile ilmuvad kuupäevad, mis liiguvad ajas tagasi. Surmavallast valguse poole. Elu õhtust elu koidiku poole. Jään mõtlema, et millised on inimese elu helged aastad. Valgre elu helgemad hetked jäid sõjaeelsesse aega. Sõjas lagunes riik ja lagunes inimene. Raimondi elu helgusest on lavastuses siiski vähe juttu. Autor on näidendis Raimondist loonud pildi, kes on inimeste jaoks nagu savi, kellel puudub võime ise enda elu kujundada ja nii mudivad kõik teda eelkõige enese eesmärkidele sobilikult.

Pilte seovad muusikalised numbrid. Kuulsad ja vähem kuulsad Valgre laulud, mille liikumised on seadnud Miika Pihlak. Iseenesest oleks võinud laulunumbreid rohkemgi olla, sest uusi laule oli põnev kuulata ja särtsakad- lustakad tantsud lõhkusid ajastu karmust.

Mart Sander on intervjuudes rääkinud, kuidas ta leidis Teatri- ja Muusikamuuseumi arhiividest 12 seni avaldamata Raimond Valgre laulu. Lavastuses saab ka selgeks, miks need laulud tundmata on. Nimelt keeldub Sanderi kehastatud kirjastaja ajakirjas „Modern lööklaulud” avaldamast Valgre laule, eelistades ajakirjas kuulsate näitlejate pilte. Kirjastaja on lavastuses Sanderi kehastatud tegelaste galeriis kõige eredam roll. Raha ja kultuur põrkuvad ka tänases maalimas ja sellega on Sander kindlasti kokku puutunud, sest ta suudab ärimehena väga veenvalt selgeks teha, miks ei saa ega tohi suvalise lõbulaulukesi ajakirjas avaldada. Tagantjärgi tarkusena oli see muidugi korvamatuks kaotuseks Eesti kultuurile.

Näidendis on 38 tegelast , keda kehastavad 7 näitlejat. Kiired rollivahetused ei häiri ja ei tekita segadust. Kuid kavalehel oleks võinud siiski selguse huvides veidi avada lavale astuvate tegelaste ajaloolist tausta ja kokkupuuteid Raimondiga. Hetkel eeldab autor, et laval kostuvad reaalsete tegelaste nimed on kõigi jaoks tuttavad. Minu jaoks enamuses nad olidki, kuid samas jutustab kavalehel Liisa Pulk, kuidas ta kohtus inimestega, kes ei teadnud midagi Raimond Valgrest. Seega oleks võinud siiski väikse tausta luua, kuigi ma saan ka aru, et sellised teadmatud inimesed ei tule teatrisse nagunii.

Kõiki viit naistegelast mängib Liisa Pulk. Kavalehel mainib Pulk, et Raimondi naisi sidus teatav eneseteadlikkus. Liisa Pulga mängitud naised on iseloomult tugevad, sambad õrna Raimondi kõrval. Naised võtsid Raimondi, mitte vastupidi. Tuntud seiga Valgre eluloost, kus ta abiellub esimese kõrtsu sisenenud neiuga on lahendanud autor sõprade sepitsusena, sest abiellunud punaväelasele antakse korter. Seda on aga kõigil vaja ja hiljem korterisse tikkuv Valgre visatakse hoopiski välja.

Lavastuse särtsakaim pilt avaneb noorte heliloojate repertuaarikomisjoni koosolekult, kus kuulatakse läbi uusi laule ja antakse neile eluõigus või lükatakse tagasi. Valgre esitatud minoorne „Saaremaa valss” kantakse laval ka sellisena ette. Lugu ei saa teadaolevalt repertuaarikomisjoni heakskiitu. Kõige enam protestib Podelski. Komisjon teeb ettepaneku viia laul masoori, nagu tunneme teda tänapäeval. Väga ootasin, et Miika Pihlaku kehastatud Podelski tõuseb ja sõnab, et selle loo päästab vaid korralik eelmäng ja improviseerib seejärel ette täna tuntud „Saaremaa valsi” eelmängu. Fakt sellest, et tuntud eelmängu just Podelski kirjutas, ei ole Sanderile autorina kindlasti teadmata. Ka siin oleks pilt vajanud ajaloolist selgitust, sest kõik ei pruugi teada, et avalikuks muusika esitamiseks oli nõukogude ajal sellele enne vaja saada pädeva repertuaarikomisjoni luba. Saatuselöögid saadavad Valgret – vaatamata rahva armastusele lükatakse tema laulud tagasi nii eesti kui nõukogude ajal. Naised jätavad ta maha vaatamata Valgre armastusele. Nõnda sunnib saatus haarama alkoholi järele. „Ma võtan viina, sest olen täna kurb..”, laulab lavastuses hoopis Liisa Pulga kehastatud litsakas Evi.

Jaanus Laagrikülli lavakujundus on minimalistlik koosnedes vineerkastidest, mida liigutades moodustatakse erinevaid ruume. Aegade vaheldumise toovad publikuni lisaks tagaseinale ilmuvatele kuupäevadele tegelaste ajastutruud kostüümid. Kostüümikunstnik Jana Wolke on teinud suurepärast tööd. Tema kostüümid tabavad ajastu meeleolusid, stiili ja võimalusi. Kostüüm on näitlejale oluline abivahend rolli loomisel. Siin teevad näitlejad ja kostüümikunstnik ühise eesmärgi nimel suurepärast koostööd.

Eestil on üks ajalugu. Teist meil pole ja ega neidki pole üleliia palju, kes oleks meie ajalugu muutnud või kujundanud. Neid ajaloos olulisi inimesi peaks igaüks meist tundma. Killuke meie kultuuriloost jõuab Teater Nuutrum vahendusel rahvani. Uudne lähenemine ajaloole, hea muusika, kaunid kostüümid, hoogne lavastus – kõik on loodud suurepäraseks teatrielamuseks, mida julgen soovitada.

EESTI KEELEST

 Külastasin perega Pariisi. Võtsin lugemiseks kaasa värskelt Loomingu Raamatukogus ilmunud Krisztina Tothi jutukogu „Piksel”. Ajakohasena tabas mind keset Pariisi lõiguke antud raamatust – „Üks neist oli pooleldi rumeenlanna, pooleldi ungarlanna, teine Kreeka juuditar, teisisõnu on nad täiesti tavalised prantslannad oma juba pensionieas ametnikest prantsuse meestega. Nad ei räägi ei rumeenia, ungari, heebrea ega kreeka keelt ning nagu prantslased ikka ei räägi nad ühtegi võõrkeelt.” No jah. Raamat on kirjutatud 2011 aastal ja ehk väljaspool Pariisi nii siis oligi. Täna sai vähemalt Pariisi turismiobjektide läheduses hakkama ka inglise keelega.

Pariis on nagu Paabel, kus valitseb keelte, nahavärvide ja uskude virrvarr. Ometi peavad nad kõik ennast prantslasteks. Neid seovad ruum ja keel. Kõik nad räägivad prantsuse keelt, sest teisti ei ole seal riigis võimalik elada. Prantsusmaa on prantsuse keele kodu. Prantsuse keele oskuseta ei ole võimalik Prantsusmaal elades hakkama saada. See loob inimesete vahel usaldusliku suhte, mis seob neid antud piiridega piiritletud ruumis. See on nüüd selge ja ei hakka seda enam kordama.

Samal ajal Eestis. Osa siinseid kodanikke on siiski arvamisel , et sellist aju koormavat ajaloo jäänukit, mis ainult õnnetute ajaloo eksimuste tõttu veel ikka miskil põhjusel hingitseb, nagu seda on eesti keel, ei ole vaja. Eestlased õppigu ise omal maal võõrkeeli, et siis vähemusega suhelda. Taas on paslik meenutada Eesti Vabariigi põhiseaduse preambulat riigi alustalade kohta: „ ... kaitseks sisemisele ja välisele rahule ning pandiks praegustele ja tulevastele põlvedele nende ühiskondlikus edus ja üldises kasus, mis peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade.” Kordan siis üle, kui kellelgi arusaamatuks jäi, sest keeleoskusega on nagu ta parasjagu on, ehk siis – Eesti Vabariigi esmaseks kohustuseks on meie riigi, keele ja kultuuri säilitamine tulevastele põlvedele. Kas see mitte ei kõla kõrvale kaunilt kuulata ja silmale ilus vaadata? Kuidas saakski teisiti olla, sest peale meie ei kaitse eesti keelt mitte keegi. Kui riigikaitses saame loota NATOle või raudtee ehituses EUle, siis keelekaitse on ainult meie enese vastutusel. Selles asjas nt lätlastelt abi paluda pole kohane. Ainult õpetliku valuga hinges peab tõdema, et paljud meie sugulaskeeled , kellel pole olnud õnne olla kaitstud riigi seadustega, on lõplikult kadunud.

Muidugi on Eestimaal valitsenud paljud rahvad, kuid eesti kultuur ja keel on vaatamata välisele survele püsima jäänud. Juba esimese eesti keele õpiku kirjutanud Heinrich Stahl mõistis 1630 aastal, et kui erinevad rahvad soovivad elada rahumeelselt kõrvuti ühel maal, siis peab neil olema üheselt mõistetav infoväli ja selleks on vajalik üks keel. Nii tõlgiti ja anti kirikukantslist teada kõik kuninga seadused ja käsud ikka eesti keeles.

Kuigi viimasel ajal tundub, et meie seadusandjad on oma peamise püha kohuse hooletusse jätnud.

Paberil on ju kõik ilus aga päris elus siiski teisiti. Me ei tohiks eesti keele säilimise nimel teha ühtegi mööndust ja anda järele nõudmistes keele kasutuses riiklikus korralduses ja avalikus ruumis.

Eestlastena peame oma keele üle olema uhked. Eesti keel on ometigi legendi tasandil kuulutatud maailma kauneima kõlaga keelte sekka. Siis tuleb seda keelet igal võimalikul juhul uhkus silmis kõneleda. Eestlane on alahoidlik, aga mõne asjaga ei tohi kokkulepetele minna. Seda, et meie tulevased põlved räägiksid uhkusega eesti keeles, peame meie tänaste eestlastena korraldama.

Mida hääd on siis keele säilimise nimel ellu viidud? ... Noh. Meelde tuli. Meil on eestikeelne haridus. Tõsi küll – ülikoolis kipub oleme ingliskeelsega juba segamini minema. Meil on tänavapildis lubatud ainult eestikeelsed sildid ja reklaamid. Ometi on Lasnamäe sildadel ka venekeelsed reklaamid ja kauplustes kõlavad venekeelsed raadioreklaamid. Mina olen hakanud neid kauplusi eirama, kus võib sattuda venekeelse mögafoni peale. Jõgeval on selles mõttes muidugi lihtsam. Me ei pea pugema selle muukeelse rahva jäänukile meie omal kodumaal. Õppigu eesti keeles, suhelgu eesti keeles, kuid samas austagu oma kultuuri. Seda õigust ei ole neid võetud ja see poleks mõistlikki. Ega siis inimene ei pea unustama , mis rahvusest ta on või rahvust vahetama. Ei. Lihtsalt austagu riiki, kus ta elab ja selle riigi põlisrahvast. Eestis on üks riigikeel ja selles keeles peab iga riigi kondanik kõnelema. Raskema taibuga inimestel tuleb olla vaid õnnelik, et meie riigikeelte hulka ei kuulu viipekeel, nagu seda on Uus-Meremaal. Samas on iga võõrkeel rikkus, mis avab uue maailma uksed ja eestlased rikas rahvas, sest enamus eestlastest räägivad vähemalt kolme keelt. Andkem ka teistele võimalus rikkaks saada.

Vastutusest

 VASTUTUSEST

Muinasajal asusid tänasel piiridega piiritletud Eestimaal mitmed muinasmaakonnad, mis igaüks koondus ühe või mitme linnuse ümber. Igal maakonnal oli oma pealik ehk vanem ja vanemate nõukogu, kes valitsesid rahvast oma parimate teadmistega ja isikliku vastutusega. Olemuselt olid nad nagu väikesed riigid, kes rahumeeles elasid ja aeg-ajalt, kui Jumal viljarammu ei andnud, tegid rüüsteretki naabrite juurde. Mis teha, kui naabri varakamber rohkem välja annab , kui oma põllupind. Mõned maakonnad, eriti saarlased, olid kuulsad oma metsikuse poolest. On ju teada legend, kuidas saarlased isegi Sigtunast linnavärava sõjasaagina kaasa tõid. Saarlased käisid varakeskajal rüüsteretkel isegi Järvamaal sooviga järvalasi karistada ristiusku astumise eest, kuid sattusid seal kokku ristiväega, kes saarlaste väe puruks lõi ja sõjasaagi tagasi järvalastele andis. Seega viisid rüüsteretked teinekord päris kaugele. Igaüks seisis enese eest. Vanema kohustus oli hoida oma rahvas elava ja tervena.

Koos ristirüütlitega tulid uued maaisandad, kes ei saanud omanikuks läbirääkimiste või ostu veel, vaid tugevama õigusel. Nüüd pandi küladesse püsti maaisanda märgina puust ristid. Hakkasid kujunema selgemad piirjooned erinevate valduste vahel. Lõunas valitses Saksa ordu, põhjas Taani kuningas ja saartel Lääne piiskop. Eestimaale tekkisid esimesed riigi tunnuste ja keskvõimuga haldusalad. Valitsejad vahetusid kuni 1918 sai maarahvana aastatuhandeid siin soisel maal elanud rahvas võõrvõimust vabana ise oma maa valitsejateks said.

Eks ta alguses vist hirmu tõi, sest eestlane ju oma naabrit tundis. Kohtuskäimine ja oma õiguse kompromissitu tagaajamine on olnud eestlaste meelistegevuseks juba kaua aega. 100 aastat oma riiki, millest pool veel ka vaenlase võimu all, on olnud lühike aeg. Ikka veel õpivad valitud juhid valitsemise kunsti ja püüavad mõista vastutuse suurust.

Mind väga häirib, kui avalikus meedias räägitakse stiilis „riik võttis”, „riik otsustas” jne. Sama kehtib ka valla puhul. Riik ei otsusta ega võta midagi. Võtavad ja otsustavad ikka inimesed ja seepärast tuleks ka selgelt väljenduda – valitsus otsustas või minister lubas või mõni ametnik keelas. Riik on piiridega mõõdetud maa, kus elab sarnast keel kõneleb rahvas. Riik oleme meie kõik – igaüks eraldi ja korraga koos. Kui süüdistatakse riiki, siis süüdistatakse kaudselt ka mind. Aga mina tõesti armastan seda maad ja rahvast, ega taha ennast sugugi süüdi tunda. Minu riik on looduskatastroofidest puutumatu, nelja aastaajaga, imekauni looduse ja veidi kinniste , kuid ometi äärmiselt lahkete inimestega maa. Kuidas saab küll selliste rikkustega riik oma inimesi kiusata või hätta jätta. Ei. Otsustajad on ikka inimesed mitte riik. Maailma muutmine algab iseenesest. Rohkem tolerantsi ja väheke empaatiat ja juba muutub riigikorraldus paremaks.

Seni on muidugi ametnikel mugav vingerdada. Jättes kõik negatiivsed ja ebameeldivad otsused ühe ebamäärase vastutaja nagu riik õlule. Ametnikud kardavad vastutada ja jätavad selles hirmus isegi vajalikud otsused tegemata ja sellest on saanud küll valulik murekoht kogu riigile. Nüüd tõesti riigile, see siis tähendab kogu rahvale, kes sellel pinnal elavad. Kaudselt siis ka neile ametnikele endile. Lahkhelid tekivad tihti konkreetsete otsuste erineval mõistmisel või tõlgendamisel. Seadused on peidetud kantseliitliku keelde, et lihtne inimene neist aru ei saaks, ega hakkaks uurima asjade sisulist olemust. 

See tava on laenatud nõukogude korra käest, kus kehtis põhimõte „mõisa köis las lohiseb”. Puudus vastutus ja vastutaja. Vastutades võid ka eksida, kuid seda tuleb ausalt tunnistada ja võtta vastutus. Oma vigade aus tunnistamine teeb tugevamaks ja loob tuleviku tarbeks rahva silmis usaldusliku vahekorra. Muidugi, kui neid eksimusi liiga palju ei tule. Ka Rooma keisreid valiti konsulite hulgast, kuid seal löödi liialt eksides nad lihtsalt maha. Tänapäeval lüüakse sind meedias risti. Välja näeb enam-vähem sama.

Eks selles eksimise hirmus on meie valitud liidritel ja otsustajatel kaduma läinud positiivne ja elujaatav energia. Rõõmu tehtud tööst ja saavutatud tulemustest on vähe märgata. Silm ei sära enam. Eks ma saan ka sellest aru, sest kui enne valimisi rääkida silmade särades uudsetest ideedest, siis valituks saaduna sumbuvad need ideed kõik kokkulepetesse, ametnike otsustamatusesse või lihtsalt arvamisse, et „meil on pole varem nii tehtud.”

Seega tuleks lõpetada riigi või valla süüdistamine meid kõiki mõjutavates otsustes, vaid nähkem tegude ja otsuste taga ikka inimest. Inimest, kes tehes ja otsustades ka vastutab.

Murust

 Murust

Mis siin poliitikast veel rääkida, kui palju lihtsamad asjad viivad inimesed tihtipeale kahte teineteist süüdistavat või ründavat leeri. Põllumees on täis õndsat rahu, kui vili võrsub ja oras sirgub, aga suvemaalase viib see endast välja. Suvemaalasel ei ole oma vähese ajaga muud teha, kui anduda niitmisele. Loodus on võimas. Isegi, kui inimene katab kogu maa asfaldiga, siis mõne ajab pärast ajavad ikka kuskilt pragudest rohukõrred ennast püsti. Rohi oli kõikjal ilmaruumis enne kui inimene. Nii vaadates oleme hoopis meie inimestena rohukoju sisse tunginud ja püüame nüüd rohelust tema enese põlisest kodust välja puksida.

Eesti taluõuedes on rohi alati kasvanud, kuid varasemalt sõid loomad selle ära ja vastutasuks katsid õue murule jõudu andvate väljaheidetega. Mõisaaedade eeskujul hakati 19. sajandi keskel eestlaste poolt päriseks ostetud taludes õue jagama kaheks. Elamise ümber tekkis loomapidamisest vaba iluaed ja teisel pool maja asus endiselt majandushoov, kus toimus edasi tavapärane taluelu. Selle väikse vahega, et sulaspoistel tekkis üks töö juurde, sest iluaed tuli rohust puhtaks niita. Seega on murupügamise taga matsirahvast eestlaste soov sakslikum välja näha, olla parem kui teised. Möödunud on 150 aastat ja võiks arvata, et iseseisvas riigis meil ei ole enam väikerahva komplekse, kuid soov murupügamisega ennast paremana näidata pole kuhugi kadunud. Aga kompleksidest tulevikus.

Korralik „murufoob” öise tööeluga inimesi ei armasta. Tema tõmbab laupäeva hommikul kell 8 kortermaja akna all niiduki käima ja asub lahingusse. Viimasel ajal on hakanud murufoobi häirima nooruslikud murufiilid (ilmselt veganid), kes räägivad elurikkusest ja sellest, et igas aias peaks olema mõni niitmata ala ehk kõrreväli, kus saaksid toimetada putukad, ussikesed, väiksemad linnud, kahepaiksed jne. Putukad on oluline toidulaud lindudele ja kõrrepõld tagab meie ümber loodusliku mitmekesisuse. Murufoob vaidleb muidugi vastu, sest pikema kui 5 cm muru sees elavad ka puugid ja teised inimese jaoks väga ohtlikud pisielukad. Puugid on aga murufoobi meelest inimese kõige suuremad vaenlased. Huvitav on see, et puukide pelgajad tavaliselt karu ei karda, aga väikest puuki kardavad niivõrd, et eelistavad tihti kõndida ainult laudterrassil ja muru eemalt vaadelda. Eks ole paljud ka oma aia katnud juba terrassilaudadega rajades maale linnale sarnase keskkonna. Huvitav on samas kuulata selliseid inimesi rääkimas maaelu võludest.

Teine tore seltskond on suvised telesaadejuhid ja suunamudijad, kellele maalt reportaazi tehes alati vikat kätte antakse ja kes siis kuidagi sellega hakkama ei saa. Võiks siis ju enne kaamera ette minekut mõne minuti harjutada. Iga füüsiliselt terve inimene saab vikatiga niitmise esmased võtted 10 min selgeks küll. Kas siis on meie eeskujudeks olevad meediapersoonid siis tõesti nii õppimisvõimetud? Äkki peaks nad endale mingi lihtsama töö siis vaatama. Igal juhul tunneb murufoob ennast sellist saamatust nähes kasuliku ja parema inimesena ning tõmbab ka pühapäeva hommikul kell 8 trimmeri tööle.

Nüüd võib ju arvata, et korteriinimestel on vedanud, sest ei pea ennast vaevama murumuredega. Aga ei. Ise nad ju niitma ei pea, aga selle-eest on nad kogenud kritiseerijad, kui kellegi on muru niitmata. Võiks ju arvata, et mis see teiste asi on, kas minu rohulapp on niidetud või niitmata, aga selline mõte on naiivne. Paljude nina on just nii pikk, et mahtuda võõraste aialippide vahele. Omavalitsuse keskkonnaametniku lauale kuhjuvad kaebekirjad niitmata maadest ja lohakates maaomanikest. Oi kui tihti võib näha ka FB avalikes gruppides postitusi stiilis, et „nägin kõrt, ei tea, kas meil on nüüd rahapuudusel avalikus ruumis niitmine üldse lõpetatud”. Siit väike ettepanek omavalitsustele. Korteriomanikele peaks kehtestama niitmismaksu. Ise nad ei niida ja selleks kuluv raha jääb neil ju täitsa üle. Aga muruniitmine ei ole odav. Korralik mururobot, kes laisemate eest orjatöö ära teeb, maksab min 2000 eur. Murutraktor maksab min 3000 eur. Tavaline niiduk kuskil alates 300 eur. Lisaks muidugi kütus ja niitja töötunnid. Aastane kulu muruniitmisele koos nt liisinguga on vähemalt 500 eur. Selle raha võiks muru hooldamisest vabastatud korteriomanikud vallale maksta. Muidugi ma saan aru, seda ei juhtu, kuid kas peab siis ikka alati virisema, kui omal käed taskust välja ei käi.

Muru on inimesele võimas vaenlane. Suur osa inimkonnast pühendab sellele võitlusele suure osa oma vabast ajast, kuid võitu pole siiski veel maitsta saanud. Pole isegi rahulolu tunda saanud, kuigi sellele võitlusele on kulutatud hulgaliselt töötunde ja raha. Muru on inimesest nii vaimselt, kui ka füüsiliselt üle ja võidab selle lõputa lahingu lõpuks ikkagi. Äkki võiks siis ennast vabastada murupingest ja kuulata murutraktori põrina asemel linnulaulu.

Margus Grosznõi: “Soorollid ei tohiks väga hägustuda.”

 Juba 20 aastat Rakvere Teatris töötav näitleja Margus Groznõi teeb 2023.a suvel oma

esimese külalisrolli Piibe Teatris. Ta astub publiku ette nimitegelase Vallo Salumina juulis

Vargamäel etenduvas lavastuses “Issanda teener”. Saame tuttavaks.

Sa oled lõpetanud Viljandi lavakooli, kas oled sellepärast tundnud ennast ka põlatuna?

Absoluutselt mitte. Rakvere Teater on Viljandi lõpetanutesse alati väga hästi suhtunud.

Millegipärast ei ole lavaka lõpetanud siia pidama jäänud. Viimane suurem seltskond, kes

lavakast tuli ja siia ka pidama jäid, olid Tarvo Sõmeri, Peeter Raudsepa ja Velvo Väli kursuselt.

Hiljem on neid tulnud ja on ka kiirelt läinud. Üllar Saaremets mainis kunagi, et ei tahakski

lavakast enam väga võtta näitlejaid. Mure on selles, et sellele tambile, mis meil siin on, väga

hästi vastu ei pea. Enam kui pooled etendused on väljasõitudega. See tähandab hommikul

proov, siis istud bussi, teed kuskil kultuurimajas etenduse ja bussiga tagasi. Ööseks oled

kodus, et siis hommikul proovi minna. Palju lihtsam on olla näiteks Draamateatris, kes eriti

välja ei sõida. Teed täissaalidele iga õhtu etendust ja poole tunni pärast oled kodus. See on

kindlasti hulga lihtsam.

Kust su teatripisik pärit on?

Ei teagi. Minu emapoolne suguvõsa on pigem arstid. Pärit olen ma Ahjalt. Lõpetanud Fr.

Tuglase nim Ahja Keskkooli, mis enam keskool ei ole, nagu maal kombeks. Ilus väike koht.

Sealt tehaks matkasid pikki jõge, Taevaskoda on sealt mõni kilomeeter. Ma olen maa poiss,

talus kasvanud, loomi karjatanud … Ei tea, kust see teater tuli.

Sul on kuninglik nimi – Groznõi. Kust see pärit on?

See on pärit vanausulistelt. Tsaariajal kiusati vanausulisi taga ja neid küüditati Peipsi taha ja

sealt mõne aja möödudes siis sattusid mõned neist Ahjale. See on vana staroveride nimi.

Tänapäeval mina selle usuga või liikumistega seotud enam ei ole. Juba minu vanaema rääkis

ainult eesti keelt. Minu kodus ei ole vene keelt räägitud, kuigi staroveride verd on.

Sa oled iga suvi teinud mõne rolli ka väljaspool teatrit. Mida see sulle annab?

See annab töö jaoks vajalikku värskust. Seal on võimalik kohtuda kolleegidega, kellega

igapäevaselt siin teatris ei kohtu. Ütleme nii, et kui oled 20 aastat kellegagi koos mänginud,

siis on temas üllatusi vähe ja tema arsenal ammugi tuttav. Hea on siis näha uusi inimesi ja

nende töövõtteid. Mis siin salata – ma olen päris õnnelik , et kadunud Roman Baskin kaasas

mind erinevatesse projektidesse, kus erinevad korüfeed on kohal olnud. See kogemus on

üüratu.

Sa mängid lavastuses “Issanda teener” kirikuõpetaja Vello Salumit. Tema jaoks oli Jumal

elav hing, mitte lihtsalt kujutlus. Kuidas on sinu suhe Jumalaga?

Nii usklik, kui Salum mina ei ole. Kuid ma ei ole ateist. Ma olen lapsepõlves neli aastat iga

pühapäev käinud pühapäevakoolis. Ma olen ristitud medotisti kirikus – voolavas jões.

Pastori roll on mulle tuttav, sest see on viimase paari aasta jooksul mul juba kolmas pastori

roll. Pastorite roll ühiskonna ühendajana ja inimeste õpetajana on olnud väga oluline. Seda

on vähe teadvustatud. Pastorid olid ka teadlased, kroonikud jne.

Kuidas sa valmistud rolliks, kus tuleb kehastada reaalselt elanud inimest? Kas see erineb

kuidagi teistest rollidest?

Ikka. Salumi puhul hakkasin otsima tema kohta materjali, et teada saada näiteks milline oli

tema kehakeel. Hakates rolli looma, siis saab läheneda mitut moodi. Mõnel on väike kõver

samm, peanõks või silmapilgutus, mis paneb sinu jaoks asjad paika. Salumi kohta on väga

vähe materjali. See on natuke isegi veider, arvestades tema rolli ajaloos.

Salumi ümber koondus noorte intelektuaalsete huvidega meeste ringkond. Salum ise

rääkis, et õige elamise viis on klooster, mis vabastab mehed pealetükkivast feminismist ja

naistele olulisest asjade maailmast. Kuidas sina sellesse suhtud?

Mehed ja naised ei pea kõiges ja kõikjal võrdsed olema. Mehed ja naised on erinevalt loodud

ja nad täiendavad teineteist. Seega ei saa nad teineteista päris edukalt hakkama. Kummalgi

on omad rollid, mis neile on antud. Seda nii tööalaselt, sest lihtsalt füüsiliselt ei ole paljud

tööd naiste jaoks võimalikud, kui kodus ka. Kuigi viimasel ajal on tehnoloogilne areng , kus

tööd teevad masinad ja inimene vaid juhib neid, hakanud soorolle ühtlustama. Mina arvan,

et looduse poolt inimestele antud soorollid võiks siiski rohkem säilida. Need piirid ei tohiks

hägusaks muutuda. Ma mõistan, et paljudele naistele on ajaloos liiga tehtud, kuid ma olen

ka kuulnud, et paljud naised siiski ihkavad olla naise rollis, mitte poolmees - poolnaine.

Miks peaks inimesed tulema juulis Vargamäele vaatama lavastust “Issanda teener”?

Selles lavastuses on üks väike alge või tuluke, mis 80ndatel süttis, sellel teel, mis viis Eesti

vabaduseni. Salumi sõnavõtud eesti kultuuri , keele ja rahvusluse teemadel olid väga jõulised

ja konkreetsed. Samal ajal ilmus ju ka 80 kiri. See tähendab, et midagi oli siis õhus. Siis

hakkasid inimesed mõtlema, et Eesti võiks vabaks saada. See oli protest venestamise vastu ja

vastuseis homo sovieticuse tekkimisele. Need tuuled hakkasid siis puhuma.

Mis sind õnnelikuks teeb?

Mind teeb õnnelikuks see, kui minu lähedastel läheb hästi ja neil on kõik korras – emal, isal,

lastel, kogu perel. See on kõige olulisem.

Eestlase kultuuriruumist

 Valimised ja valmislubadused panevad inimese mõtlema vastuolude peale. Miks on nii, et mõned ideed tunduvad olulised ja head ja teised sisutühjad ja kasutud. Ometi võideldakse mõlemate eest raevukalt rusikaid vastastikku rusikaid vibutades.

Seepärast tuleb endale aeg-ajalt meelde tuletada, et Eesti on rahvusriik, mis on sündinud eestlaste rahvuse , keele ja kultuuriruumi kaitseks. Ilmselgelt sellest üheselt mõistetavalt tõsiasjast lähtuvad kõik teised eesmärgid ja kokkulepped. Kuid ometi tõstavad vahel pead jõud, kes väidavad, et ega siis ainult eestlastel pea olema eestis hea elada. Ikka kõik on siia oodatud ja ikka kõigil peab siin hea olema. Kas ikka peab? Kas peab Eestis hea olema elada ka neil, kes eestlasi, tema keelt ja kultuuri ei austa? Ma arvan, et ei pea. Õigus saada osa riigi hüvedest peab olema ikka ainult nendel, kes üheselt mõistavad, et selle miljonilise rahva ainus võimalus ka tulevikus eksisteerida on kompromissitu kaitse oma keele ja kultuuri eest. Sulandudes ja kaitset lõdvendades kaovad keel ja kultuur kiiresti, sest surve väljaspoolt on valutekitavalt tugev. Ometi imbuvad sellest kaitsemüürist läbi ideed, mis kutsuvad üle globaliseeruma, sest eesti keele ja kultuuriga ei ole maailmas midagi peale hakata. Meie kultuuriruumi vaimne kaitsemüür peab olema oluliselt tugevam kui sõjamasinatega mehitatud riigikaitse. Meie riik võidakse ju vallutada, kuid kui meie vaimne kaitsemüür püsib, siis jääme rahvana kestma. Kui langeb vaimne kaitsemüür, siis kaob rahvus ja peale seda kingime oma rahvusriigi vabatahtlikult esimesele soovijale.

Mis asi on siis eestlase kultuuriruum? Juri Lotman on öelnud: „Peale individuaalse mälu on olemas meie kõigi ühine mälu – kultuur.” Kultuuriruum on rahvuslik märgisüsteem, mis on kujunenud läbi aastasadade. See salapärane märgisüsteem on lõpuni mõistetav vaid siin sündinud ja selles ruumis kasvanud inimesele. Eks olete kõik käinud välismaal ja tajunud, et ei mõista, miks mida vahel millekski tehakse. Tihti on kuulda, kuidas mõned agarad kultuurikandjad tungivad võõrasse kultuuriruumi ja hakkavad oma kogemusest lähtuvalt õpetama, et kuidas asjad peaks käima ja kui valesti elatakse. Eks oleme seda ka ise tajunud Euroopa tarkpeade poolt, kes vahel oma rahva teadmatust eeldavad ka meilt ja siis hakatakse õpetama, selle asemel, et vaikides hoopis meilt õppida.

Sellesse rahvuslikku märgisüsteemi kuulub ka keel ja vaid keelt valdavatele inimestele mõistetavad keelelised eripärad. Eks oleme kõik kokku puutunud google translatega, kes ei mõista keele taga tema tähendust. Nt tuleb mees tuppa ja ütleb: „Tuleb nagu oavarrest”. Eestlane saab aru, et sajab tugevat vihma, kuid võõrkeelne arvab, et mees kohtas päkapikku, kes tuli oa otsast. Oluline on teada ka, kuidas öeldakse. Sama lause rõhuasetusi muutes võib muutuda ka ütlemise sisu. Mina viskan nalja, aga keelt mitte mõistev inimene solvub. Muidugi on keel elav instrument ja seepärast ka pidevas muutumises. Pidevalt tuleb keelde juurde uusi sõnu või termineid ja see on loomulik. Paljude tänasete igapäevaseid sünad on keelde toodud keeleteadlaste poolt ja pole sugugi alati rahva poolt kohe omaks võetud. Kuid täna me enam seda ei mäleta.

Kultuuriruum on terviklik süsteem. Lisaks keelele moodustavad kultuuriruumi paljud pisikesed igapäevased harjumused. Kultuuriruumi osaks on ka söömisharjumused. Mitte ainult meil söödavad söögid , vaid aeg, millal mida süüakse ja kombed, kuidas süüakse. Kultuuriruum on ka omavahelised suhted ja suhtlemised. Eestlane ei kipu võõrast kallistama või suudlema ja me ei ole sellestpärast veel tundetud või külmad. Eestlane ei kipu armastust avaldama. Armastust tuleb märgata läbi väikeste märkide. Kõik see on võõramaalasele võõrastav ja mõne jaoks kindlasti ka vale. Siis tuleb kuulus välismaa psühholoog ja räägib , kuidas ennast avada. Milleks? Õppigu parem märke märkama. Eks eestlane sellepärast ka metsa kaitseks välja astub, sest mets on meie identideedi oluline osa. Rahvana me ei kujuta ette olukorda, kus meil ei ole võimalust tegeleda korilusega või minna metsa jalutama. Võimalus korjata metsas seeni ja marju on enamusele maailmast mõistetamatu. Metsadega koos võetakse suur tükk meie rahvuslikust eneseteadvusest ja selle ees on vaid meile mõistetav hirm, mida välismaine ärimees ei saa kunagi mõistma. Mulle meeldib Jaan Kaplinski kirjutatu: ”Me ei saa leppida sellega, et inimene on nagu toru või torustik, kus peab ajaühikust läbi minema aina enam ressurssi st peame tootma, kulutama, ära viskama aina enam seda, mida loodusest saame. Nüüd kulutame, laseme oma keha ja kodukeskkonna süsteemist läbi rohkem, kui loodus suudab pakkuda.” Eestlase põhiolemuses on alati olnud kokkuhoidlikkus ja Ameerika imporditud majanduskasvule rajatud ühiskonnamudel pole meile kunagi päris omaseks saanud. Maa, looduse, ja inimeste hävitamine kasumi nimel pole eestlasele mõistetav ja tekitab mõistetavat viha. Meie kultuuriruumi rünnatakse vaimselt ja see on meie rahvusele palju suuremaks ohuks, kui mistahes pommid.

Lõpetuseks loomingust. Muidugi on ka kunstiline looming kultuuriruumi osa ja lähtub nendestrahuslikest kogemustest. Nii on looming tihtipeale mõistetav vaid samas kultuuriruumis elavatele inimestele. Looming on rahvusliku kogemuse talletamine. Iga loominguline kunstiteos on elava hetke jäädvustus, dokumentaalne jälg tänasest päevast ajalukku. See on ka põhjus, miks peame rahvana oma loojaid hoidma ja looma neile loominguks sobivad võimalused. Arhiivid talletavad meie ajalugu, kuid kultuuriline looming paneb selle tuleviku jaoks elama.

Hoidkem oma maad, keelt, kultuuri ja tema loojaid.

SAGADI PARUNIÄRRA MÕRVALUGUDEST

 

Jaanuari lõpul toimunud Eesti kirjanduse nädalal räägiti väga palju kirjanduse mälupaikadest. Need on siis reaalsed kohad meie ümber, kus toimuvad kirjadusteoste tegevused. Omas mõttes olen jaganud kirjanduse tegevusväljad kaheks. Esiteks kirjaniku enese elukeskkond ja sellest tingitud mõjutused tema loomingus. Siin on heaks näiteks Tõnu Õnnepalu, kelle kogu looming kulgeb tema elukohti mööda. Lugedes Õnnepalu loomingut saame kiirelt teada, kus ta parasjagu toimetamas on. Viimasel ajal ammutab Õnnepalu inspiratsiooni Jõgevamaalt ja Luua Puukoolist. Mulle enesele meeldib väga ka Aleksander Suumani luule, mis lisaks kohale on uue elu andnud ka seal elanud inimestele. Miski ei ole tema luules juhuslik ja nii räägivad luulelised jutustused vägagi täpselt külas elanud inimestest ja nende omavahelistest suhetest. Mul oli õnn koostöös Toomas Suumaniga teha tema isa luulest kirjanduslik põimik, mis tuleb sügisel lavastamisele koostöös Viljandi Kultuuriakadeemia lavatudengitega. Õnn, et tuleb, sest algselt pidime seda tegema koos Toomasega. Aga aeg tegi sellest hoopis teise näitemängu. Neist tänasel päeval aktuaalsetest lugudest, mis kirjeldavad kaasaegset maailma autori ümber, saavad kunagi ajaloolised romaanid ja tulevased põlved uurivad neid kui dokumentaalseid materjale. Siin meenub Jan Kausi miniatuuride raamat „Tallinna Kaart”, mis on küll kaasaegne kirjandus, kuid loob oma tagasivaatelise sisuga tänasele lugejale teatud Tallinna piirkondadest hoopis teistlaadi nägemuse. Kaus kirjeldab seal oma tundeid ja nägemusi ja neid ei saa võtta päris dokumentaalse tõena, kuid samas pole ühe inimese mälestus ju kunagi ka vale. Vastandina võib välja tuua Eduard Vilde „Prohvet Maltsveti”, mille eeltööna külastas autor Maltsvetiga seotud kohti ja kirjutas üles tema kaasaegsete mälestusi. Seega on ilukirjanduslik romaan siiski ka päris tugev ajalooline dokument, sest koha, aja ja inimeste kirjeldused on seal vägagi detailitäpsed ja tõepärased.

Siit jõuamegi teise jaotuse juurde, milleks on ajaloolised romaanid. Romaanid, mille kirjanduslik tegevus viib lugeja teise aega kajastades teatud sündmusi läbi autori nägemuse. Kohe meenub „Pirita kloostri viimased päevad”, „Mahtra sõda” , „Nimed marmortahvlil” ja muidugi Indrek Hargla Tallinnas askeldava apteeker Melchiori lood. Ajalooliste kriminaalromaanide, mille tegevus toimub Eestimaal, hulgas on ka üks kurioosum ehk Jules Verne „Draama Liivimaal”. Maailmakuulus kirjamees ei külastanud kordagi Eestimaad, kuid ometi tõi oma romaani tegevuse Pärnu lähistel asuvasse kõrtsi. Teda ajendas selleks Euroopa – Peterburi vaheline maantee, kus liikus vägagi kummaline ja suursugune rahvas ja kus on palju rahvast , siis seal võib alati midagi juhtuda. Sealjuures on Verne Eestimaa kirjeldamisel detailides vägagi täpne.

Kirjanduse tegevusväljadest on saanud läbi uuemal ajal ka turisminduse üks harusid. Ka Eestimaal viivad mitmed turismifirmad soovijad kirjandusteoste toimumiskohtadesse. Siin pole mõtet pikemalt rääkida kooli kohustuslikest sihtkohtadest nagu Palamuse või Vargamäe, vaid ka uuema kirjanduse jälgedest. Kohe meenuvad Vahur Afanasjevi „Serafima ja Bogdan” või Paavo Matsini „Kongo tango”, mille inspireerituna avati Tartus samanimeline kohvik, mille kujunduses on kasutatud tsitaate romaanist. Seega kirjandust saab müüa ka kirjandusväliselt.

Nüüd olengi oma pika sissejuhatusega jõudnud viimastel aastatel Lääne -Virumaale tugeva kirjandusliku jälje jätnud Ain Küti Sagadi paruni mõrvalugudeni.

Käesoleva aasta algul ilmus autorilt juba neljas raamat nimega „Kolme kaardi mõistatus” antud sarjast. Tegelased on saanud lugejatele eelnevatest raamatutest tuttavaks. Kriminaalseid lugusid lahendavad Sagadi mõisahärra Paul Aleksander Eduard von Fock, tema mõisavalitseja Gerhard Wagner ja Annikvere mõisapreili Maria Juliana von Nottbeck. Von Focki tegevuse ajendeiks on tema amet meeskohtu eesistujana, mis kohustab teda segaseid lugusid paljastama. Kolmes esimeses raamatus on ta seda ka vägagi eeskujulikult teinud. Kuid neljandas raamatus kahtlustavad kohalikud mõisnikud von Focki liigses agaruses ja tagakiusamises ja nii võetakse von Fock auväärt ametist maha ja tagandatakse teiseks assessoriks. Südamevalu ajab von Focki jooma ja rikub suhted sõpradega. Lisaks otsustavad kohalikud mõisnikud talle vingerpussi mängida ja näidata, mis tunne on, kui sind alusetult süüdistatakse. Kõik on valmis, et möll võiks alata. Nagu oligi arvata läheb vingerpuss vett vedama ja see, kes pidi teesklema surnut, tapetakse päriselt. Kõige tõenäolisem süüdlane on Sagadi mõisavalitseja Wagner. Uus meeskohta eesistuja, Idavere mõisnik Gernet, kõrvaldab von Focki uurimisest, kuid see ei hoia von Focki tagasi, vaid annab hoogu motiveeritult tegutsema. Möll läks lahti. Salapärased kaardid sifreeritud kirjaga mõrvatu taskus tunduvad olevat mõrva lahenduseks. Mõisnikud süüdistavad teineteist, kuid süüdlast ei kuskil. Samuti ei ärka oodatud armastust preili von Nottbecki ja von Focki vahel. Lugeja ootab seda juba ammu. Sisukokkuvõtteks olgu mainitud, et kogu tegevuse ajendiks on atentaadikatse keisrile, kes Virumaalt läbi sõidab. Õnneks hoitakse atentaat ära ja paljastatakse ka süüdlased. Armastust ikka ei kuskil. See oli sisust lühikokkuvõte.

Romaanil on omad vead ja omad tugevused. Romaani tegelased on suhteliselt üheplaanilised ja nende iseloomudest saab lugeja aimu vaid aimamisi. Von Focki kohta annab autor vihje, et tal tekkisid joomahood, kuid romaani käigus see ununeb. Von Nottbeck tundub olevat Von Fockist sisse võetud , kuid suuremate tunneteni see siiski ei lähe. Armastust ei ole ka teiste tegelaste vahel. Pigem on preilist autor üritanud luua veidi sarkastilist ja humoorikat tegelast, kes mõisniku tegevust kommenteerides pillub teravaid kilde. Samas ka mitte väga teravaid ja naljad tunduvad romaanis kui piinlikud täiendused, mis toimetaja palvel lisatud, et raamat ei oleks liiga sünge. Ka romaani kõrvaltegelased on visandatud vaid pealiskaudselt. Nii ei saa me päris täpselt lõpuni aru mõrvari motiividest või tema tegevuse sügavamatest ajenditest. Autori energia on läinud tegevuste kirjeldamisele ja nii on jäetud tegelased lõpuni avamata. Samuti pole kõige tugevamad romaanis leiduva dialoogid. Dialoogides puudub ajastule omane kõneviis ja pigem on need tänased käibefraasid. Autor ei ole tegelastele andnud eripäraseid kõneviise, mis avaks tegelase tausta. Olgu siis eripärad linna ja maa-aadli kõneviisis. Kuigi tegevus toimub Eestimaal, siis ei ole tegelaste hulgas eestlasi. Minu jaoks on see romaani juures miinuseks, sest ühe mõisa juures mängisid töölistest eestlased väga olulist rolli.

Kuigi autoril on Sagadi parunile veel palju juurde anda, siis on romaanisarjal ka omad väga suured tugevused. Ain Kütt, kes ajaloolasena töötab igapäevaselt Sagadi mõisas, on kirjeldanud suurepäraselt ajaloolisi olusid ja sidunud ajaloolised faktid ilukirjandusliku loominguga. Ootasin väga Sagadi mõisahärra uut raamatut ja seda just ajaloolise tausta täpse ja nauditava kirjelduse pärast. Mul oli võimalus mõni aeg tagasi külastada loengut, kus Ain Kütt kirjeldas oma uurimistööd romaani tarbeks ja rääkis juurde seda, mida romaanis kirjas ei ole. Pean ütlema, et tegemist oli äärmiselt huvitava ettekandega ja kellel võimalust, siis kindlasti võtke võimalusel aega Ain Küti loengut kuulata. Ajalugu on ääretu varasalv lugusid, kus välja saab võtta just need, mis hetkel päevakohased või enesele südamelähedased. Samas saab iga ajaloolist sündmust esitada ka just autori soovidest lähtuvalt ja nii võivad samast loost erinevad autorid teha sisult täiesti erinevad ilukirjanduslikud teosed. Sagadi parunihärra mõrvalood avavad u 200 aasta tagust elu Virumaa mõisates. Romaan sarnaneb kroonikale, kus teatud olustikulised kirjeldused võib romaanist välja tõsta ja eraldi vaadelda. Samas see ei kahjusta romaani süzeed. Olgu näitena toodud Vinni stift ehk aadlipreilide pansionaat. Kirjeldus, kuidas sinna satuti, milliseid eesmärke kool omas, kuidas suhtusid kohalikud mõisnikud kooli või millised ootused temale olid. See on täiesti eraldi käsitletav ja väga huvitav lisa ajaloo kuivadele faktidele. Samuti kirjeldus, kuidas toimisid postitee-äärsed kõrtsid, kes neid majandasid ja millised kohustused neil olid. Sarnaseid kirjeldusi võib leida romaanist mitmeid. Ajalooliste märkide ilukirjanduslikud avamised on kindlasti Sagadi parunihärra mõrvalugude kõige tugevamaks küljeks. Raamatus trükitud kaart romaanis nimetatud mõisate asukohtadega annavad võimaluse need tänasel päeval läbi sõita ja viia end romaani abil ajaloolisesse keskkonda.

Igal juhul on Virumaa saanud juurde mitmeid kirjanduslikke sihtkohti, mis tänu Ain Küti romaanidele on huviliste jaoks elama hakanud.

Erakondade valimeelsetest kultuuriprogrammidest

Erakondade valimeelsetest kultuuriprogrammidest

Valimised on tulemas ja tegin kodutööd vaadates läbi valimistel osalevate erakondade ideed ja lubadused kultuurivaldkonnas. Laiendades võib öelda, et kultuurielu sõltub suuresti riigi rahakoti suurusest ja jagajate lahkusest. Seega suunad kultuurimaailmas võivad olla vastavalt valitsevale erakonnale vägagi muutlikud. Kõige enam pööratakse programmides tähelepanu kultuuri kättesaadavusele ehk neile allikatele, mis tooksid kultuuri raha juurde. Näiteks: et Eesti filmidel oleks mitmekeelsed tõlked ja nad leviks digiplatvormidel, et eesti kirjandus ja muusika jõuaks maailma jne. Muidugi lubavad kõik hoida traditsioone, nagu laulupidu. Kõige mahukamad kultuuripoliitika programmid olid Reformierakonnal, Eesti 200 ja Rohelistel. Kõige enam pöörduvad otse loomeinimeste poole sotsiaaldemokraadid. Kultuuri rahvusluse ja riigi alusena mainib Isamaa. Samas ei lubanud ükski, et raskete aegade saabudes ei ole kultuur esimene, kellelt raha ära võetakse. Siiski saaks igast programmist parema välja võttes koostada Eesti tuleviku jaoks väga hea kultuuriprogrammi. Ainus küsimus on, et kuidas panna erakonnad ühiselt võitlema eesti kultuuri pikaaegse kestmise eest ja et võetaks arvesse ka nende erakondade mõtteid, kes riigikogusse ei pääse. Edetabelit otseselt koostama ma siin ei hakka, aga mina annaks oma hääle rohelistele.

Lisan erakondade kultuuriprogrammide kokkuvõtte.

SOTSIAALDEMOKRAADID

Pöörab palju tähelepanu inimestele kultuuris ja nende hakkama saamisele. Paremad palgad, suuremad toetused, ravikindlustus jne. Ilus lause programmist

„Kultuur teeb meist eestlased ja hoiab meie vaimset tervist kriisiaegadel.”

ISAMAA

Rahvus-idealistlik tuleviku nägemus. Seab ainsana kultuuri rahvuse säilimise mõõdupuuks. Lisaks on palju juttu keelest ja keele tähtsusest rahvuse säilimisel. Jutt on siiski ilma suuremate originaalsete lubadustega. Võimeline tegema teistega koostööd, sest on palju kattuvusi. Ilus lause:

„Perekonnas omandatud keel, kultuur, väärtused, ellusuhtumine ja hoiakud moodustavad identiteedi baasosa.”

PAREMPOOLSED

Ei suutnud programmist leida kultuuri kohta ainsat sõna. Üleüldse on nende programm kehvasti esitletud. Raske leida otsitavat.

REFORMIERAKOND

Keskendub suuresti digikultuurile ehk eestikeelse kultuuri kättesaadavusele. Tähtsustab loomemajanduse ja intellektuaalse omandi osa üldise majanduse taustal. Loomemajandus õigete investeeringute korral võib olla väga tulutoov ja kindlasti majandaks ennast ise ära. Ilus lause : „Eesti keel on kultuuri olulisim osa. Eesti keeles peab olema võimalik saada ja edastada teavet kõigil tehnoloogilistel platvormidel.”

EKRE

Ainus lause : „Toetame senisest enam rahvusteadusi ning Eesti algupärase kirjanduse, kunsti ja muusika edendamist. Viime sisse eesti kultuuriloo kursused ja taastame eesti kirjanduse kursuse nii põhikoolis kui ka gümnaasiumis.” Tore.

KESKERAKOND

Paljusõnaline , täis mitmeid väikseid lubadusi, mida ellu viia. Samas oleks sellised võinud nad ammu ära teha nt tasuta muuseumipühapäevad, suurem kultuuriranits lastele, filmilinnak jne. Puudub suurem plaan. Sponsorluse osas lubavad algatada maksudebati, selle asemel, et koheselt toetused kultuuri heaks ehk sponsorlus vabastada maksudest. Ilusat lauset polegi välja tuua.

EESTI200

Ma arvan, et kõige mahukama kultuurilise programmiga. Seavad aluspõhimõtteks Jakob Hurda öelda: „Kui me ei saa suureks rahvaarvult, peame saama suureks vaimult!“ Maalivad ilukirjandusliku pildi, milline peaks Eesti kultuuriruum olema 2035 aastal. Mainivad ainsana viipekeele tähtsust. Ilus lause: „Kultuuripoliitika märksõnad järgneval neljal aastal on digitaalsus, mitmekesisus ja rahvusvahelisus.”

ROHELISED

Pole neistki midagi arvanud, aga programm väga põhjalik ja rohelisest maailmast lähtuv. Ka kultuur on roheline ja plasttopse üritustel ei ole. Palju juttu pärandkultuurist ja looduse ja kultuuri koosmõjust. Mainivad põlisrahvaste tähtsust Eestis. Kultuur on oluline osa riigikaitse laiast käsitlusest ja positiivse väliskuvandi loomisest. Inimeste kultuurielus osalemine tõstab elanike silmis riigi usaldusväärsust ja tugevdab ühistel demokraatlikel väärtustel põhinevat ühiskonda. Ilus lause: „Reguleerime põliskultuuridest pärinevate psühhedeelsete loodussaaduste rituaalse kasutuse – potentsiaalselt positiivse sotsiaal-kultuurilise mõjuga kombestiku, mis on viimastel aastakümnetel levinud Euroopasse ja üle maailma.” Ootan.

Kultuurilubadused 2023

 

Sotisaaldemokraadid

Palju ilusaid mõtteid ja ongi õiged ja head, kuid fookust ei ole.

4. ELUJÕULINE JA AVATUD KULTUURIRUUM

4.1. Kultuur püsib inimestel – loojatel ja kultuuris osalejatel Kultuuri ülesanne on ühtaegu hoida eestlust, toetada avatud ja salliva ühiskonna kujunemist ning aidata käia kaasas muutustega maailmas. Eesti kultuur püsib pühendunud loomeinimestel ja kultuuritöötajatel. Nagu iga teine töötaja, vajab ka kultuuritöötaja palgastabiilsust ja sotsiaalseid tagatisi. Kultuur peab olema kättesaadav inimese kogu elukaarel, sõltumata inimese elukohast, vanusest, päritolust, erivajadusest, sotsiaalmajanduslikest võimalustest. Kultuur teeb meist eestlased ja hoiab meie vaimset tervist kriisiaegadel. • Suurendame kultuuriranitsa summat 150 eurole lapse kohta, mis võimaldab igal lapsel lasteaiast gümnaasiumini käia teatris, kontserdil, muuseumis, kinos või näitusel. • Kolmekordistame kohalikele omavalitsustele suunatud huvihariduse fondi, suurendades seeläbi regulaarse ja mitmekesise huvihariduse kättesaadavust. • Tagame kõrgharidusega riigi kultuuritöötajatele vähemalt Eesti keskmise palga ning koostöös omavalitsuste ja ametiühingutega kaotame riigi ja omavalitsuse kultuuritöötajate palgavahe. • Rakendame ravikindlustuse, töötuskindlustuse, vanemahüvitise ja pensionistaaži süsteemi vabakutselistele loovisikutele. Võimaldame töösuhtes olemist loometoetuste saamise ajal. • Jätkame palgatoetuse maksmist kooride, rahvatantsurühmade, orkestrite ja rahvamuusika kollektiivide juhtidele, et hoida nende palk kultuuritöötajatega võrdsel tasemel. • Tagame kunstniku- ja kirjanikupalga jätkumise, suurendame palgasaajate ringi ning rakendame filmirežissööri- ja heliloojapalga süsteemi. • Muudame ettevõtete ja eraisikute kultuurile ja spordile tehtavad annetused maksuvabaks. • Tõstame laenutushüvitisi ning indekseerime autorihüvitisfondi, et loetavatele kirjanikele ja illustraatoritele maksta õiglast hüvitist nende töö eest. • Toetame eesti keele ja kultuuri õpet sõjapõgenikele ning toetame kõigi sisserännanute kohanemist kultuuris osalemise kaudu. • Muudame erivajadusega inimestega arvestamise kultuurisektoris enesestmõistetavaks, nii et kultuur on kättesaadav nii füüsiliselt kui ka digitaalselt. • Hoiame ja arendame Eesti näitekunsti ja teatreid. Seadustame mitmeaastased toetuslepingud, suurendame rahastamist ja loome meetmed näitekunsti vormide ja muude loometegevuste põimimiseks, sh teatriresidentuurideks. • Väärtustame digikultuuri arengut ning aitame kaasa digipöördele ja digipädevuste omandamisele kultuurivaldkonnas. Toetame mängutööstust eestikeelsete hariduslike mängude loomisel. • Peame oluliseks kultuuriharidust, et kultuur oleks lõimitud koolitundidesse. • Tagame meedia sõltumatuse ja vabaduse, muudame Eesti Rahvusringhäälingu nõukogu koosseisu mitmekesisemaks ja suurendame kompetentsust. • Kohustame rahvusvahelisi voogedastusplatvorme panustama kohalikku filmitootmisse ning töötame globaalsete digihiidude õiglase maksustamise nimel. • Vähendame kultuurisündmuste, perioodika ja raamatute käibemaksu

PAREMPOOLSED

Nende programmist sõna kultuur või mõnel muul moel ei leidnud

ROHELISED

5. Kultuur

Me vajame ühiskonnahüpet, kultuurilist muutust, mis aitaks meie inimestel hoida ja kaitsta oma elukeskkonda. Meie kultuuripärandis on olemas väärtusruum, mida on vaja taaselustada, et taastada inimese ja looduse kooskõlas toimimist. Kultuur ja loovus saavad aidata meil ületada ees ootavad kriisid.

Kultuur on meie identiteedi kandja. Nii meie kultuur kui ka meie identiteet on mitmekesised ja rikkad, ühendades põliseid ja kaasaegseid lõimi. Meil tuleb hoida nii kultuurilist kui looduslikku elurikkust. Kultuuriline elurikkus teeb meid tugevamaks.

Tänapäeva ühiskonna keerukus nõuab hariduse kõigi astmete ja liikide ning teadus- ja kunstiloome sidusust. Loovad ning haritud inimesed on innovaatilised kõigis ühiskonna arengusuundades.

Jõustame loomingulisi tegevusi kõigis kultuurivaldkondades ning kihtides, sh põliskultuur, pärandkultuur, rahvakultuur, professionaalne kultuur, maailmatasemel algupärandite loomine, kaasaegne rahvakultuur ja digitaalsed loomelahendused.

5.1. PÄRANDKULTUUR

1. Tõstame vaimse kultuuripärandi alast teadlikkust ning kultuuripärandi, sh looduslike pühapaikade hoidmist elavas kasutuses. Toetame vaimse kultuuripärandi uurimist, hoidmist ja kasutusvõimaluste laiendamist.

2. Toetame põliskeelte (näiteks võru ja setu keel) ja pärandkultuuride säilimist. Toetame pärandkultuuri sünteesimist kaasaegsesse elusasse kultuuripilti.

3. Leiame raha looduslike pühapaikade (hiied, allikad jt) kaardistamise jätkamiseks, kaitse alla võtmiseks ning hooldamiseks. Ühtlasi teeme kõigile kättesaadavaks kaardirakendused kogu looduslike pühapaikade kohta käiva infoga.

4. Pakume kaardistatud ja hooldatud looduslike pühapaikade omanikele maksusoodustusi ja toetusi.

5. Vana-Võromaal, Setomaal, Mulgimaal ja saartel tuleb senisest enam panustada pärimuskultuurile tuginevasse või oma toodetes pärismuskultuuri elemente kasutavasse (väike)ettevõtlusesse, sest kultuuripiirkondade omapära on maailmas ainulaadne.

6. Muuhulgas tuleb senisest tõsisemalt tuua kooliõppesse sisse ka põlised piirkonnakeeled ja muud põlised (piirkondlikud) kombed, sest nii saavad lapsed teadlikuks oma kodukoha väärtustest ja tekib emotsionaalne side. Emotsionaalse sideme loomine oma kodupaigaga on parim moodus luua eeldused selleks, et täiskasvanuna sooviks seesama inimene oma kodupaigas luua kodu oma perele ja lastele, ning seda teadmisega, et ka tema lapsed saavad kindlasti seal nende kodukandis maailma parima hariduse.

7. Toetame Eesti kultuuri ja elurikkuse ühe osa – vanade kohalike tõugude ja sortide säilitamist ja kasvatamist.

8. Toetame Eestile omaste kultuurmaastike ja taluarhitektuuri kaitset ja säilimist. Toetame nõuannetega ja rahaliselt taluomanikke oma talu audentsel taastamisel ja sobitamisel maastikku.

9. Edendame loodus- ja kultuuriturismi.

10. Väärtustame laulu- ja tantsupidude traditsiooni ja tagame selle kestmise Eesti rahvuskultuuri olulise osana. Toetame terviklikult UNESCO inimkonna vaimse kultuuripärandi esindusnimekirja kantud laulu- ja tantsupeo protsessi. Jätkame ja laiendame liikumise järjepidevuse hoidmiseks kooride, rahvatantsurühmade, orkestrite ja rahvamuusika kollektiivide juhtide palgatoetust.

11. Reguleerime põliskultuuridest pärinevate psühhedeelsete loodussaaduste rituaalse kasutuse – potentsiaalselt positiivse sotsiaal-kultuurilise mõjuga kombestiku, mis on viimastel aastakümnetel levinud Euroopasse ja üle maailma.

12. Arendame kultuurilist läbikäimist ja kultuurivahetust kogu maailmaga. Globaliseeruvas maailmas pöörame erilist tähelepanu Eesti põlisrahvastele ja meie sugulasrahvastele, sest kultuuriline mitmekesisus on vajalik jätkusuutlikuks arenguks. Väärtustame kultuurilist ja bioloogilist mitmekesisust ühtse mõtestatud tervikuna.

13. Koostöös kohalike kogukondadega, arvestades neist igaühe vajadusi, aitame siduda kohaliku eripära ja kultuuripärandit senisest enam piirkondade turundamise ja turismiarendusega. Väärtustame juhtumipõhiselt maa- ja rannarahva ajalooliste tegevusaladega seotud kultuuripärimusi, väärtusi, traditsioone, elulaade, taluarhitektuuri, toidukultuuri jms nii Eesti kui ka rahvusvahelise kultuurilise mitmekesisuse elava osana.

14. Toetame hõimurahvaste ja Eesti organisatsioonide ühisalgatusi, loovisikute vahetusprogrammide, kultuurisündmuste ja koolituste läbiviimist ning ühise kultuurimälu uurimist ja vahendamist.

5.2. PÕLISRAHVAD

1. Eestimaal elavad põlisrahvad ja hõimud (näiteks setud) on üks osa laiemast Eestimaa pärandkultuurist. Põlisrahvaste keeled ja kultuurid globaliseeruvas ja digitaliseeruvas maailmas vajavad suuremat riikliku kaitset, hoidmist, säilitamist ja arendamist.

2. Mitmekesisus ja mitmekihilisus kultuuris on suur rikkus, mis vajab hoidmist ja arendamist. Põlisrahvad on kohandunud kohaliku loodusega. Põlisrahvad hoiavad üle 80 protsendi maailma elurikkusest.

3. Tunnustame põlisrahvaid Eestis, kes end põlisrahvana määratlevad ja kellel on usaldusväärne esindusinstitutsioon (näiteks Seto Kongress).

4. Pooldame põliskeeltele ja keelemurretele suuremat riikliku tuge ja suuremat kasutamist avalikus ruumis.

5. Tunnustame võru ja setu keelt Eestis omaette põliskeeltena, lõpetades nende kohtlemine murdekeele või piirkondliku erikujuna.

6. Teadvustame, et globaliseeruvas maailmas on paljud (põlis)kultuurid tarbimisühiskonna poolt ohustatud – parandamaks nende väljavaateid, on vaja arendada üleilmset koostööd nende vahel.

5.3. KULTUUR JA LOOVUS ÜHISKONNAS

1. Aitame kaasa loovuse kui võtmepädevuse arendamisele ja rakendamisele kõikides eluvaldkondades. Eesti ja kogu maailma jaoks on järjest olulisem osata probleeme lahendada ja kriitiliselt mõelda, mis mõlemad eeldavad loovust kui pädevust.

2. Arendame loomemajandust. Selleks aitame loomeettevõtetel luua tihedaimaid kontakte teiste valdkondadega ja teiste loomeettevõtetega. Kontaktide loomine aitab kaasata loomeinimesi kui spetsialiste riiklikku teadus- ja arendustegevustesse. Pooldame loomeinkubaatorite loomist ja käimas hoidmist.

3. Edendame Eesti kultuuri uurimis- ja teadustöö, sh loovuurimuse võimalusi.

4. Tagame igale lapsele ja noorele juurdepääsu mitmekülgsele ja kvaliteetsele kultuurile nii tegija kui ka osasaajana. Osalemine kultuuris peab olema võimalik sõltumata elukohast, erivajadustest, keeleoskusest, majanduslikest võimalustest või muudest tingimustest.

5. Seame sisse Noorte Kultuuripassi, mille väärtus on vähemalt 400 eurot igale 18-aastaseks saanud noorele, kes võib toetust kasutada kuni 21-aastaseks saamiseni erinevate kultuuriürituste ja teenuste tarbimiseks, raamatute ostmiseks Eestis.

6. Toetame rahvaraamatukogude tegevust keele ja kultuuri säilitajate ja kandjatena. Aitame igati kaasa, et maapiirkonna raamatukogust saaks koos kooliga veelgi olulisem rahva kooskäimise koht ja kogukonna ühendaja. Toetame kooliraamatukogusid kaasaegse kirjanduse hankimisel. Toetame raamatukogude juurde ööpäevaringsete iseteeninduslahenduste võimaluste loomist (laenutuskapid ja teised iseteenindusseadmed).

7. Laenutushüvitisi autoritele (kirjanikud ja raamatukunstnikud) tuleb tõsta, õiglane laenutustasu on vähemalt 30 senti laenutuskorra eest. Kooliraamatukogude laenutused (vähemalt ilukirjanduse fond) tuleb laenutushüvitise arvutamisel sisse arvestada.

8. Eesti keele, kultuuri ja väärtusruumi kestmiseks ja arendamiseks peavad kultuurisektori töötasud olema konkurentsivõimelised.

9. Toetame loomeliitude kampaaniat “Ravikindlustus kõigile!” Meile on oluline Eestis elavatele inimestele sotsiaalsete tagatiste tagamine. Tagatud ravikindlustus loob paremad tingimused ka näiteks ettevõtluse alustamiseks.

10. Loovisikupalga saajate ringi laiendamine. Loovisikupalk peab olema ette nähtud mitte üksnes kunstnikele ja kirjanikele, vaid ka heliloojatele ja aktivistidele. Kuni pole kehtestatud kõiki kodanikke hõlmavat kodanikupalka, aitab loovisikupalk lahendada vabakutseliste loovisikute tasustamise ja sotsiaalsete garantiide probleeme ning liikuda kogu valdkonnas töö õiglase tasustamise suunas.

11. Näitusetasude avaliku taotlusvooru loomine ministeeriumi poolt. Avalik taotlusvoor aitaks lahendada aktiivselt näitustel osalevate vabakutseliste loovisikute tasustamise ja sotsiaalsete garantiide kitsaskohti. Ühtlasi aitaks meede teatud määral leevendada kunstiasutuste eelarveprobleeme ja looks võimaluse taotleda sihtotstarbelist toetust kunstnikutasudeks.

12. Viime näituse- ja kunstiasutuste tegevustoetused Kultuurkapitali ridadelt riigieelarvesse.

13. Kujundame kvaliteetset avalikku ruumi ja elukeskkonda. Ruumi kujundavate hangete puhul rakendatakse väärtuspõhist mudelit, mille eesmärgiks on elukeskkonna kõrge kvaliteet ning keskkonnaeesmärkide saavutamise toetamine. Ruumipoliitika on kooskõlas kliimaneutraalsuse ja elurikkuse eesmärkidega ning toetab kliimamuutuste mõjuga kohanemist. Arvestame ligipääsetavusega.

14. Muinsuskaitse peab olema omaniku initsiatiivi toetav ja hariv. Toetame restaureerimisalast haridust.

15. Kaasajastame autorikaitse seadust, viies selle vastavusse elektroonilise meedia arengutasemega, arvestades sõnalise ja visuaalse ning heliloomingu lihtsat paljundatavust tänapäeval ning vajadust reguleerida vahendajate kasumeid kunstiloojate õiglaseks tasustamiseks.

16. Tõstame autoriõigustega seotud võimaluste ja kohustuste alast teadlikkust, pidades silmas teoste loojaid, kasutajaid ja vahendajaid, ning toetame võimalusel uute tehnoloogiate arendamist loovisikute tööpanuse arvestamiseks, esiletõstmiseks ja hüvitamiseks rahvusvahelises digimajanduses.

17. Tagame ligipääsu kultuurile kogu inimese elukaare ulatuses. Edendame põlvkondadevahelist kultuurikorraldust. Arvestame eakate ja puuetega inimeste vajadustega kultuuriteenuste pakkumisel ning füüsilise ja digitaalse keskkonna arendamisel.

18. Tõstame kultuuriasutuste ja -korraldajate teadlikkust kaasava disaini põhimõtete rakendamisest ligipääsetavuse suurendamisel ning arvestame kultuuriteenuste pakkumisel erivajadustega inimeste heaoluga kogu kasutajateekonna ulatuses, sh abivahendite võimaldamisel, rehabilitatsiooni- ja tugiteenuste ning infoteenuste pakkumisel.

19. Juurutame keskkonnateadliku kultuurikorralduse põhimõtteid ja toetame kultuurivaldkonnas rohepöörde eesmärkide saavutamist, eesmärgiga vähendada kultuurivaldkonna keskkonnamõju. Arendame kestlikke toimemudeleid, soodustame kliimasõbralike lahenduste väljatöötamist, rakendame ringmajanduse ja -disaini põhimõtteid, kaasajastame kultuuritaristut ning soodustame kultuuriväärtuslike hoonete kasutuselevõttu ja vastupidavust kliimamuutuste mõjule, samuti lähtume kultuurmaastike kujundamisel põhimõttest hoida ja luua elurikkust.

20. Teadvustame kultuuri rolli riigi turvalisuse tagamisel ning demokraatia tugevdamisel. Kultuur on oluline osa riigikaitse laiast käsitlusest ja positiivse väliskuvandi loomisest. Inimeste kultuurielus osalemine tõstab elanike silmis riigi usaldusväärsust ja tugevdab ühistel demokraatlikel väärtustel põhinevat ühiskonda.

5.4. EESTI KEELE KAITSE

1. Soovime eesti keelt riigikeelena tähtsustada.

2. Toetame meetmeid, mille eesmärk on ohjeldada inglise keele eelistamist ja põlgust eestikeelsuse suhtes nii avalikus ruumis, veebikeskkonnas kui ka mujal.

ISAMAA

Rahvus-idealistlik. Seab kultuuri rahvuse säilimise mõõdupuuks

EESTLUS eesti keel, haridus, teadus, sport, kultuur Rahvuslus tähendab õigust säilitada ja kaitsta eestlust, Eesti iseseisvust, eesti keelt, kultuuri ja tavasid. Rahvuslus põhineb kõigi rahvaste õiguste ja kultuuri austamisel. Eesti keele säilimiseks kultuurkeelena on oluline edendada eestikeelset kõrgharidust ja teadust. Õppekeel lasteaedades ja üldhariduskoolides peab olema eesti keel. Peame oluliseks mitmekesiste kultuurivõimaluste arendamist ja rahvusvahelist koostööd. Perekonnas omandatud keel, kultuur, väärtused, ellusuhtumine ja hoiakud moodustavad identiteedi baasosa. Mida edasi, seda enam hakkavad identiteeti mõjutama lasteaed, kool, huvitegevused, sõpruskond ja meedia. Akadeemik Oskar Loorits toonitab, et isiku väärtuse ja kaalu ühiskonnas määrab esmajoones tema vaimne selgroog, maailmavaade ja iseloom. Eestluse edasikandmise aspektist muutub määravaks rahvuslike hoiakute, püsiväärtuste ja konstruktiivse maailmatunnetuse edasiandmine kogu haridustee vältel eakohases vormis. Üleilmastuvas maailmas orienteerumist ja enese määratlemist toetab religiooniõpetus. Eestluse elujõu hoidmise kõrval toetub haridusele ja teadusele ka ühiskonna sotsiaalmajanduslik võimekus ja inimese isikliku eneseteostuse edukus. Hea haridus avab noortele parimad eeldused edukaks tulevikuks. Edu tähendus ei ole kitsalt vertikaal-hierarhiline, vaid on seotud inimese isiklike eelduste parima võimaliku rakendamisega karjääriplaneerimise ja elukestva õppe kaudu.

Hariduse kvaliteet toetub õpetajale. Isamaa väärtustab õpetajat ning seisab selle eest, et ta oleks hästi tasustatud, kõrgelt kvalifitseeritud ning tunneks end tööl turvaliselt ja ühiskonnas lugupeetult. Teadussaavutuste jõudmine kõigini ka eesti keeles, kultuuri kättesaadavus ning head loomevõimalused autoritele kannavad edasi meie emakeelt ja kultuuri. Tegusad, haritud, motiveeritud ja rahvuslikult meelestatud inimesed tagavad ühiskondliku heaolu ja eesti rahvuse püsimise läbi aegade. Isamaa: • viib lõpule ülemineku eesti õppekeelele kõigis lasteaedades ja koolides, • tõstab õpetaja töötasu alammäära 125 %-ni Eesti keskmisest palgast, • eraldab vahendid alushariduse ja huvikoolide õpetajate palgatõusuks, • tagab Eesti kultuuri elujõu hoidmiseks ja majanduses lisaväärtuse loomiseks teadusja arendustegevuse ja innovatsiooni rahastamise koostöös erasektoriga 3% SKT-st, • võimaldab tõsta ülikooli professori palgamäära Eesti keskmisest 4-kordseks, kaasprofessoril 3-kordseks ja doktorikraadiga lektoril 2-kordseks, • sätestab keeleseaduses täiendavad eesti keele nõuded teenuste osutamisel, avalikus ruumis ja kohalike omavalitsuste volikogudes, • parandab kultuuri kogemise võimalusi üle Eesti, toetab Eesti tippkultuuri elujõulisust ning tagab professionaalsetele autoritele loomevõimalused, • jätkab loovisikute sotsiaalsete tagatiste süsteemi arendamist, • teostab Eesti kultuuritaristu auditi, eesmärgiga olemasolev taristu kaasajastada, • korraldab laulu- ja tantsupeo seaduse vastuvõtmise.

EKRE

Olematu

Toetame senisest enam rahvusteadusi ning Eesti algupärase kirjanduse, kunsti ja muusika edendamist. Viime sisse eesti kultuuriloo kursused ja taastame eesti kirjanduse kursuse nii põhikoolis kui ka gümnaasiumis.

REFORMIERAKOND

Keskendub suuresti digikultuurile ja loomingu majanduslikuole väärtusele

Reformierakonna eesmärk on selline ühiskonnakorraldus, kus eesti keele ja kultuuri säilimine ja areng oleks tagatud läbi aegade. Leiame, et selle tagatiseks on demokraatlik rahvusriik kui ühiskondliku organisatsiooni kõrgeim vorm. 

Eesti keel on kultuuri olulisim osa. Eesti keeles peab olema võimalik saada ja edastada teavet kõigil tehnoloogilistel platvormidel. 

Loomevabadus

Kunstilisele väljendusvabadusele ei sea riik piire ega raame.

Loomevabadust ei suunata ega raamistata riikliku poliitikaga ega selle rakendamisega. Eestis ei ole kohta riigikunstil.

Riik toetab kultuuriloomet.

Loomevabadus tähendab ka võimalust kultuuriloomega tegeleda. Vajaduse riikliku toetuse järele tingib eelkõige keeleareaali väiksus. Kultuuriloomingu toetamine peab toimuma läbipaistval ja süsteemsel viisil, mille keskmes on Eesti Kultuurkapital, mis tegutseb seaduse alusel iseseisvalt.

Teosed on intellektuaalne omand ja neid tuleb kohelda kui iga teist omandit.

Autoritel on õigus oma teostele ja nad peavad saama õiglast tasu oma teoste kasutamise eest, seda ka digiteeritud teoste puhul. Autoritasud peavad olema õiglased ja piisavad ka juhul, kui riik peab vajalikuks teoste avalikku tasuta kättesaadavust (näiteks raamatukogude kaudu). 

Kultuuri säilimiseks ja arendamiseks on vajalik optimaalne hulk institutsioone.Kultuuriinstitutsioonid peavad oma tegevuses olema vabad. Valdavalt peavad nad tegutsema eraõiguslike isikutena, mida riik vajadusel toetab.

Kultuuripärandi hoidmine

Muinsuskaitse peab muutuma rahvuslikuks väärtushinnanguks ja liikumiseks, mitte olema üksnes riigi institutsioon.

Riigi Muinsuskaitseamet peab olema inimtegevust nõustav ja abistav ametkond, millel on ka piisav ja efektiivne riikliku järelevalve funktsioon. Kodanikuühendused peavad kultuuripärandi hoidmisel kandma senisest suuremat rolli ja võtma suuremat vastutust. Seda on võimalik saavutada riigi poolt sõlmitavate halduslepingutega.

Kultuuriväärtused peavad olema inimeste kasutuses.

Ehitiste ja rajatiste kaitse ei saa seisneda nende sihipärase kasutamise tõkestamises. Mälestisi saab tulevastele põlvedele säilitada kõige paremini siis, kui nad on inimeste kasutuses, mis eeldab ka mõistliku tasakaalu leidmist nende säilitamise ja kaasaja vajadustele kohandamise vahel. 

Muuseumid peavad olema nii teadusasutused, kultuuripärandi säilitajad, haridusasutused kui ka elamuskeskused.

Eesti muuseumid on teinud viimase kümne aasta jooksul arenguhüppe. Muuseumide arendamisel peab riik lähtuma mõistlikust kogumispoliitikast. Riik peab toetama eramuuseume mõtestatud ja läbipaistval moel.

Riik toetab rahvusvähemuste kultuuriseltse ja piirkondlikke kultuuriruume.

Eesti piirkondlikud kultuuriruumid ja keelemurded on lahutamatu eesti kultuuri osa ning vajadusel tuleb neid läbipaistval moel toetada. Samuti väärivad toetust rahvusvähemuste kultuuri ja keelt säilitada ja arendada püüdvad kodanikeühendused. 

Kättesaadav ja ligipääsetav kultuur

Arendame loomemajandust.

Pelgalt majanduslike võimaluste puudumine ei saa olla eneseväljenduse ainsaks takistuseks. Loomemajandus peab aitama luua uusi teoseid ja võimaldama loojatel kunstilise eneseväljenduse abil toime tulla.

Teosed peavad olema kättesaadavad ja ligipääsetavad.

Kättesaadavus ei pea tähendama tasuta kasutusvõimalusi. Turutõrgete korral on teoste kättesaadavuse toetamine nii organisatsiooniliste kui ka rahalise toetusega igati õigustatud. Autorite õigused peavad sealjuures olema kaitstud. Tasuta kultuuri- ja spordiürituste puhul peavad riik ja omavalitsused alati kaaluma ettevõtjate õigustatud huve turgu sekkumisel. Juurdepääs peab olema tagatud ka erivajadustega inimestele.

Teoste digiteerimine on hädavajalik ja seda tuleb arendada.

Nii säilimise kui ka kättesaadavuse seisukohast on teoste ja muude kultuuriväärtuste digiteerimine hädavajalik. Samas tuleb hinnata selle tööga kaasnevaid kulusid ja nende suhet taotletava eesmärgiga. 

Arendame Kultuuriranitsat.

Kultuuriranits on toetusmeede põhikooli õpilastele, et tagada igale lapsele kultuurielamus. Kultuuriranitsa programm võimaldab lastel ja noortel külastada õppeprogrammi osana teatrietendusi, kinoseansse, muuseume või muud kultuurivaldkonnas pakutavat.

Digitaalne kultuur

Riigi digitaalse taristu areng peab toetama kultuuriloomet.

Ühenduste ja intellektuaalse tehnoloogia (sealhulgas tehisintellekti) arendamisel peavad riik ja ülikoolid arvestama kultuuriloome vajadustega. 

Globaalsetel platvormidel levitatav sisu peab olema maksimaalselt kättesaadav ka eesti keeles.

Ülemaailmse leviga platvormid (näiteks Apple, Netflix jt) on valdavalt ingliskeelsed, kuid võimaldavad järjest enam ka sisu tõlkeid kasutaja keeleruumi vajadusi silmas pidades. Eesti peab tegema pingutusi platvormide väärtusliku sisu kättesaadaks tegemiseks ka eesti keeles.

Eestis elamine ei tohi olla takistuseks ligipääsule digitaalsele kultuurisisule.

Riik peab senisest jõulisemalt kaitsma oma kodanike õigust võrdsele ligipääsule teostele, mida piiriüleselt digitaalselt levitatakse. Juhtumid, kus teoste levitamise territoriaalsed õigused Eesti osas on Eesti loata võõrandatud kolmandate riikide asutustele või äriühingutele, peavad olema välissuhtluse tähelepanu all ja vaidlustatud. Eesti ja Soome avalik-õiguslike ringhäälinguorganisatsioonide saated ja programmid peavad olema vabalt kättesaadavad nii Eesti kui ka Soome territooriumil.

Paremini tuleb kasutada rahvusvahelisi rahastamisvõimalusi.

Euroopa Liidul on mitmeid digitaalse kultuuri arendamiseks mõeldud rahastamisallikaid, mida Eestis kasutatakse tagasihoidlikult, kuna teave nende võimaluste kohta puudub või ei levi. Kultuuriloome rahastusvõimalusi tuleb senisest oluliselt paremini tutvustada ja selleks saab luua eraldi digitaalse keskkonna.

Toetame eestikeelsete ja Eesti kultuuri peegeldavate filmide tootmist ning muudame filmide tagasimaksefondi reeglid paindlikumaks.

Kehtiv rahastuse mudel ei arvesta filmitootmise pikka protsessi, seetõttu muudame tagasimaksefondi eelarve kasutamise paindlikumaks. Samuti soovime suurendada eestikeelsete filmide tootmise rahastamist, kaasates Euroopa Nõukogu pakutavat finantseerimist.

Riiklikult tähtsad kultuuriehitised

Lahendame Rahvusooper Estonia teatri töötingimused.

Tuleb jõuda kokkuleppele, kuidas lahendatakse rahvusooperi ja rahvusballeti kaasaegseks tegevuseks vajalike tingimuste küsimus.

Kultuurkapitali poolt riiklikult tähtsate kultuuriobjektide rahastamine peab olema paindlik ja mõistlik.

Kultuurkapitali nõukogu peab olema vaba iseseisvalt otsustama rahaeraldiste üle. Muutuvates tingimustes ei pea kultuurkapital jäigalt kinni pidama Riigikogus otsustatud objektide rajamise järjekorrast. Riigikogu peab enda poolt kehtestatud nimekirjas tegema korrektiive, kui muutunud keskkond seda tingib.

KESKERAKOND

Paljusõnaline , täis väikseid asju. Need oleks võinud nad ammu ära teha. Sponsorlus eosas lubavad uurida, selle asemel , et anda maksuvabastus.

KESKERAKOND PEAB VAJALIKUKS: KULTUUR ■ Arendada koostöös omavalitsustega maakondlike kultuurimajade ja rahvamajade võrgustikku, tagamaks ligipääs kultuurile igas Eesti nurgas. Regionaalpoliitiliselt olulise objektina toetame uue Hiiumaa kultuurikeskuse rajamist Kärdlasse. ■ Arendada koostöös kohaliku omavalitsusega välja Tallinna Lauluväljak vastavalt toimunud arhitektuurikonkursile. Lauluväljak peab jääma laulupidude koduks, suurürituste toimumispaigaks ning täitma kaasaegse linnaruumi funktsioone. ■ Toetada Tallinna filmilinnaku rajamist ning Eesti filmitööstuse arengut. Soodustame rahvusvaheliste filmitootjate tulekut Eestisse läbi tagasimaksefondi Film Estonia, toetades meie valdkonna professionaalide tööhõivet. ■ Laiendada Kultuuriranitsa programmi, suurendades toetust iga õpilase kohta 60 euroni. Kõikidel lastel on võimalus läbi Kultuuriranitsa programmi osaleda kultuuriüritustel, näitustel, teatrietendustel sõltumata nende perekondade rahalistest võimalustest ning regionaalsest eripärast. ■ Toetada kultuurivautšerite kasutusele võtmist. Kultuurivautšerid aitaksid parandada majandus- ja sotsiaalsetesse raskustesse sattunud inimeste vaimset heaolu ning enesehinnangut. ■ Täiendada teatrite toetusmeedet, et soodustada külalisetenduste korraldamist igas Eesti maakonnas, arvestades ka saarelist eripära. ■ Laiendada “Muuseumipühapäeva” programmi kõikidesse omavalitsustesse, tagades igakuiselt ühel pühapäeval tasuta sissepääsu muuseumidesse. ■ Toetada professionaalse kõrgkultuuri püsimist ja arengut ning loomemajandust. ■ Kindlustada kultuuri riikliku toetussüsteemi jätkumine ning toetada Eesti kultuuri ■ tutvustamist maailmas erinevatel festivalidel ja üritustel. ■ Tugevdada vabakutseliste loovisikute sotsiaalseid garantiisid, tagamaks neile ravikindlustus. ■ Algatada kultuuritöötajate tööandjapensioni seadustamine. ■ Soodustada kultuuri rahastamise erinevaid võimalusi. Ettevõtete ja eraisikute annetuste rahastuse suurendamiseks viime läbi maksupoliitika muutmise analüüsi. ■ Tõsta Eesti autoritele makstava laenutushüvitise fondi mahtu, tagamaks väärikam loometöö tasu. ■ Anda hoogu raamatukogude digivõimekuse parandamisele ning suurendada koostöös omavalitsustega kõrgharidusega raamatukoguhoidja palka Eesti kultuuritöötaja palgamiinimumini. ■ Suurendada teavikute soetamise rahastust, et igas Eesti raamatukogus oleks lai valik kirjandust.

EESTI 200

Muinasjutuvestjad. Palju unistusi

KULTUUR

EESTI LUGU: IMEPISIKESE RAHVA KULTUUR, MIS ON ÜLE MAAILMA TUNTUD

Jakob Hurt ütles enam kui saja aasta eest: „Kui me ei saa suureks rahvaarvult, peame saama suureks vaimult!“ Saagem siis! Mitte kunagi ei ole Eestil olnud selleks paremat võimalust kui tänapäeval, kui meil on oma riik ning kui meie keel ja kultuur arenevad. Selleks pakub üha uusi võimalusi digiajastu. Praegusajal on rahvuskultuuri jätkusuutlikkus suuresti seotud võimega globaliseeruvas virtuaalmaailmas ellu jääda, kuid meie eesmärk ei peaks olema mitte pelgalt ellu jääda, vaid luua midagi enamat, luua virtuaalruumist eesti kultuuri võimendi!

Saja aasta pärast on meie rahvakild enam-vähem sama suur kui praegu, kuid meie kultuur saab olema mitu korda suurem ja nähtavam. Eesti võtab sihi saada kultuuri eksportivaks maaks ja loometööstusest on kujunenud Eesti üks olulisimaid majandusharusid. Elujõuline eesti kultuur ühendab eestlasi ja teisi Eestis elavaid inimesi, eesti kultuur on maailmas tuntud ja järgitud. Koos e-riigi ja teadusriigi kuvandiga on Eesti maailmas tuntud kui paljusid maailma elanikke kõnetava kultuuriga ühiskond. Eesti keel ja kultuur säilivad vaid siis, kui me suudame nende positsiooni kindlustada globaalselt, mitte üksnes siin, Eestimaal. Kui me suudame inimesi üle maailma panna kuulama meie loodud muusikat, vaatama meie tehtud filme, lugema meie kirjutatud raamatuid, külastama meie loodud festivale ja ehitama meie kujundatud maju, siis säilib vaid meile, eestlastele, omane maailmatunnetus ja selle väljenduskeel. Nutika Eesti kultuur on digitaalne, sest selle kaudu jõuame me ka kõigi sadade tuhandete eestlasteni üle kogu maailma. Tuleviku Eestis on autoritele tekkinud uued ja laiemad võimalused loominguga tegelemiseks, kultuurikogemused on mitmekesistunud ning Eesti rikkalik kultuuripärand on hästi hoitud.

Eesti riigil on eriline vastutus eesti keele arendamise ja keelekeskkonna kujundamise eest. Eesti kultuur kannab eesti keele vaimu ja on eestikeelne. Eesti viipekeel on iseseisev keel ning viibeldud eesti keel on eesti keele esinemiskuju. Eesti keel, tema murded ja selles keeles väljendatud tähendused esindavad globaalsel 21. sajandil eestlaste identiteeti ja väärtusi. Väiksearvulise hulga rääkijatega, kuid ometi väga laialdaselt kasutatav eesti keel alates maailmatasemel tippteadusest ning lõpetades infotehnoloogiarakendustega hariduses ja igapäevaelus on väike ime, mille Eesti peab endale looma. Keele arengu seisukohalt on väga oluline hoida aktiivses kasutuses ka keerulisemat eesti teaduskeelt. Tuleviku Eestis on nüüdisaegsete digitehnoloogia arenduste abil loodud eesti keelele võimalused olla globaalne suhtluskeel, nii et eesti keeles saab hõlpsasti hakkama kõikjal maailmas.

Ehitame Eestit, kus kultuur ja haridus käivad käsikäes: kultuurihariduse integreerimine elukestvasse õppesse ei ole siinkohal ainult osa õppetegevusest, vaid see toetab ka tuleviku tööturu ühte võtmeoskust: loovust ja ettevõtlikkust, mille arendamise on Eesti 200 seadnud prioriteediks. Kultuur on lõimitud nii haridus- kui ka majandusprotsessidesse, sest mida suurema kaaluga on kultuur ja kultuuritegevus ühiskonnas, seda suurem on selle ühiskonna majandusliku ja sotsiaalse innovatsiooni võimekus. Eesti peab kujunema riigiks, kus majanduslik ja kultuuriline mõtteviis on põimunud ning kus kultuuri ei nähta kui meeldivat esteetilist või emotsionaalset kaupa, vaid kui majanduse jaoks tähendusi loovat elu osa.

Lennart Meri on öelnud, et eestlus peab olema kui globaalne küla. Väljaspool Eestit elab poole Tallinna jagu inimesi. Suur osa neist on põgenike järglased, kes alustasid oma elu võõrsil nullist. Selle kõige kõrval jätkus neil aega ja tahet võidelda Eesti taasiseseisvumise eest. Teine arvestatav osa globaalsest eestlaskonnast on inimesed, kes on leidnud välismaal armastuse või töö

Eesti 200 lähtub põhimõttest, et 21. sajandi eestlus on globaalne. Meie rahvuskaaslased võõrsil on meie suursaadikud. Riik peab globaalseid rahvuskaaslasi kaasama otsustusprotsessidesse ja võtma suurema rolli globaalse eestluse toetamisel. Me peame toetama senisest rohkem oma globaalsete rahvuskaaslaste eesti keele õpet, kultuuriüritusi ja noortevahetusi. Ka kodakondsusseadus peab arvestama globaalsete eestlastega. Globaalse eesti rahvana oleme üheskoos tugevamad.

PIKK PLAAN AASTANI 2035

1. Teeme globaalsest virtuaalruumist eesti kultuuri võimendi. Toetame eesti kultuuri digiteerimist ja uute väljendusvormide arengut. Toetame eesti kultuuri eksporti kogu tema laias väljendusareaalis filmist muusikani ja kujutavast kunstist rahvakunstini. Eesti kultuuri nähakse kui ühiskonna ja majanduse arengu mootorit ning kultuurivaldkonna rahastust käsitletakse kui investeeringut, mitte kui kuluartiklit riigieelarves. Loome eesti kultuuri ambitsioonika ekspordikava.

2. Soodustame eestikeelset kultuuriloomet ja teadust, toetades muu hulgas Eestisse tulevate välistalentide eesti keele õpet ning eestikeelseid teadusväljaandeid.

3. Toome kultuuritööstusse, -haridusse ja -tegevusse rohkem ressursse. Erainvesteeringud ja metseenlus kultuuris on laialt levinud ning see on tehtud majanduslikult atraktiivseks. Riik väärtustab ja soodustab kultuuri- ja sporditegevuses osalemist (laulu- ja tantsupidu, rahvaspordiüritused jne).

TEGEVUSKAVA JÄRGNEVAKS VALITSEMISPERIOODIKS

Kultuuripoliitika märksõnad järgneval neljal aastal on digitaalsus, mitmekesisus ja rahvusvahelisus.

DIGITAALSUS

1. Loome digikultuuri arenduskeskuse. Vaatamata Eesti eduloole e-valdkonnas puudub praegu riiklik tugi- ja arendustegevus digikultuuri valdkonnas. Digikultuuri arenduskeskus ajakohastab Eestis pakutavat kultuurikogemust. Samuti peab digikultuuri arenduskeskus Eesti rikkalikule kultuuripärandile looma parema juurdepääsu ning nähtavuse. Avatud, kergesti leitav ja aktiivses kasutuses olev kultuuripärand on hästi hoitud kultuuripärand!

2. Eestist saab esimene riik maailmas, kus kõik riigis toimuvad olulisemad kultuurisündmused on saadaval koos kirjeldustõlkega (vaegkuuljatele ja -nägijatele mõeldud lisafunktsiooniga).

3. Arhiivide ja mäluasutuste kogud on digiteeritud ning kasutajasõbralikult kättesaadavad.

4. Arendame välja Eesti digiraamatukogu, kus teeme kättesaadavaks võimalikult suure osa Eesti kultuuripärandist. Digilahenduste abil pakume hariduslikku lisandväärtust meie tänasele raamatukoguvõrgustikule, muutes lugemistubade võrgustiku avatud ülikooliks.

5. Meie UNESCO maailmapärand ja metsik loodus on virtuaalselt kergesti leitavad ning kuuluvad maailma populaarseimate virtuaalekskursioonide esikümnesse.

6. Uued digiplatvormid hoogustavad pärandi kogumist ja loovad pärandikogumise renessansi.

7. Seame eesmärgiks, et meedia ja kultuuri digitaliseerumisel koheldaks võrdselt kõiki meediavorme. Ühtlustame ajakirjandusele kohalduva käibemaksu ja võrdsustame selle pabermeedia sooduskäibemaksuga. Seisame jõuliselt digimaksu kehtestamise eest reklaami müüvatele sotsiaalmeedia- ja internetihiidudele.

8. Eesti kultuuri ja autorite toetamiseks töötame välja lahenduse tasu kogumiseks erinevatelt rahvusvaheliste interneti meediaedastuse teenuste pakkujatelt.

RAHVUSKULTUUR JA KUNSTIVORMIDE MITMEKESISUS

1. Kaasame kultuuriarengu ja -investeeringute otsustusprotsessi rohkem kompetentsikeskuseid, eelkõige ülikoole ja erialaliite.

2. Kultuuriinvesteeringud (tegevus- ja investeeringutoetused) muutuvad sarnaselt kultuuriloomega dünaamilisemaks, kus eesmärk ei ole toetada kitsalt valdkonna arengut, nagu teater, film või kujutav kunst, vaid eelkõige arendada nüüdisaegset kunstiloomet. Dünaamilised kultuuriinvesteeringud annavad võrdsemad võimalused, samuti võimaluse luua erinevaid teemafookusi ja suurprojekte.

3. Jätkame kunstniku- ja kirjanikupalga võimaldamist tippvormis vabakutselistele loojatele ning otsime võimalusi selle programmi laiendamiseks (vahendite suurendamiseks ja ka teiste loomealade esindajate kaasamiseks).

4. Võtame suuna mitmefunktsiooniliste kultuuriasutuste rajamiseks väljaspool Tallinna ja Harjumaad eesmärgiga tuua kultuuriharidus inimestele lähemale, integreerida omavahel kultuur, majandus ja haridus ning luua võimalused kultuuriloomeks ka väiksemates linnades, asulates ja külades.

5. Arendame üle Eesti raamatukogude võrgustikku, mis on seotud nii koolide, teiste haridusasutuste kui ka avaliku ruumiga. Selleks loome pikaajalise raamatukogude arengu- ja investeeringukava ning seome raamatukogude tegevuse kultuuri, hariduse ja majandustegevusega konkreetses piirkonnas.

6. Taastame varem Kultuuriministeeriumis ellu viidud programmi „Eesti kirjandusklassika“ ja kahekordistame kehtivad laenutushüvitised.

7. Mäluasutustega koostöös loome Vikipeedia residentuuri, institutsiooni, mis tegeleb Vikipeedia keeletoimetamisega ning muuseumi- ja arhiivikogude teemaliste artiklite kirjutamisega.

8. Tagame loomeinimestele autoriõigustest tuleneva õiglase hüvitise kogumise ja maksmise.

9. Suurendame vahendeid looduslike pühapaikade säilitamiseks, kaardistamiseks ja neid tutvustavate digilahenduste loomiseks.

10. Toetame Eesti filmitööstust nii, et igal aastal valmiks vähemalt üks laste- ja noortefilm.

11. Arhitektuuriliselt ja ajalooliselt olulised hooned tuleb korrastada ja funktsioonidega sisustada. Riik võtab endale moraalse kohustuse vähemalt iga uue ehitatava hoonega paralleelselt taastada (renoveerida) vähemalt üks ajalooline hoone.

12. Algatame arhitektuurivoliniku (riigiarhitekti) institutsiooni loomise.

13. Eesti rahvakultuuri eri valdkondade kompetentsikeskuste loomine ja jätkusuutliku rahastusmudeli väljatöötamine ning tantsu- ja laulupidude ettevalmistuse ja korraldamise rahastuse kestlik tagamine.

14. Koori- ja tantsujuhtide tasustamismetoodika põhialuste loomine ning kollektiivide tegevustoetuste kohustuste riigipoolne tagamine koostöös kohalike omavalitsuste ja erasektoriga.

15. Kohalike omavalitsuste tasandil toimivate rahvamajade võrgustiku ajakohastamine ja riikliku sihtrahastuse tagamine, loomaks rahvakultuurivaldkondade spetsialistidele regionaalsed töökohad.

RAHVUSKULTUUR JA KUNSTIVORMIDE MITMEKESISUS

1. Eesti filmikunsti kui suure ekspordipotentsiaaliga valdkonna jätkusuutlikkuse tagamiseks suurendame filmitegemiseks mõeldud vahendeid. Ennast tõestanud ja seni vaid projektipõhiselt tegutsenud olulisemad filmitootmisettevõtted saavad kandideerida tegevustoetusele.

2. Eesti kirjandusteoste läbilöögivõime suurendamiseks loome rahvusvahelistel turgudel tegutsevate müügiagentide võrgustiku.

3. Soodustame kõrgetasemeliste välisautorite kultuurikontakte Eestiga (kontserdid, esinemised, näitusetegevus, kirjastamine jms).

4. Soodustame Eesti muusikaklassika esitamist, salvestamist ja plaadistamist nii kodumaiste kui rahvusvaheliste muusikute ja kollektiivide poolt.

5. Toetame eesti kultuuri tutvustavate infokanalite loomist võimaldamaks globaliseeruvas maailmas ja kasvaval e-residentide hulgal saada paremat ülevaadet Eestis toimuvast.

6. Soodustame Eesti noorte talentide osalemist rahvusvahelistel kultuuriüritustel.