Esmaspäev, 4. aprill 2016

TÜRGIT AVASTAMAS

Türgi võib igavale inimesele olla tõesti ainult rannapuhkuse paik, kuid tegelikkuses on see avar maa võrratu looduse ja segapuntras ajalooga. Kindlasti on sellel maatükil võimalik eraldada hulgaliselt erinevaid ajaloolisi perioode, kuid minu jaoks jagunevad need laias laastus viieks - kreeka periood, rooma periood, bütsantsi periood, osmanite periood ja tänapäevane Türgi. Kõige toredam selle juures on see, et iga periood on endast maha jätnud jälgi ja need jäljed on tänasel päeval märgatavad ja vaadeldavad. Kuna olen kreeka kultuuri huviline, siis oli minu Türgi sõidu eesmärgiks tutvumine just kreeka ja rooma perioodi aegsete antiikvaatamisväärsustega.
Rahaliselt oli kõige soodsam osta turismipakett, kus sees juba lennupiletid, hotellid ja teatud vaatamisväärsuste külastus koos giidiga. Paketil isaks rentisime auto, et tutvuda külaelu ja loodusega. Kokku läks meie 8-päevane Türgi külastus maksma kahel peale 1300 eurot.  See summa oleks võinud olla ka hulga suurem, kuid hoidsime ennast tagasi ja ei lasknud ennast ahvatleda osavate Türgi kaupmeeste pakkumistest. Kauplemises on türklased tõesti osavad ja otsemüüa nad oskavad väga hästi. Külastasime vaibatööstust, et aimu saada kuulsate türgi vaipade valmistamisest. Alguses tehti meile muuseumis ekskursioon, näidati tootmist, kus suures toas istuvad naised ja tõepoolest käsitsi sõlmitsedes teevad imeliste mustritega vaipu. Seejärel pakuti teed, tutvustati erinevatest materjalidest ja erinevate sõlmetihedusega valmistatud vaipu ja juba korraga oli igaühe meist juures müügimees, kes pakkus müügiks soodushinna ja järelmaksuga oma kuulsat toodet. Kõik on võimalik – peaasi, et sa ostaks. Vaibad on muidugi kallid. Korraliku põrandavaiba hind algas 2500 eurost. Seekord me ei ostnud, kuid nende oskused ostuprotsessist huvitav ja haarav elamus, on siiski imetlusväärsed. Lisaks on kuulsad türgi kulla- ja nahakaupmehed. Kui on soov midagi nende valikust osta, siis tasub seda kindlasti Türgis ette võtta. Enda jaoks avastasin aga rahvaturult (vastandiks turistiturule) hoopis pähklid. Olen pähklite sõber ja selline valik ja hea hind, viis mind hetkeks segadusse. Oleksin tahtnud osta kõike ja kõike veel rohkem. Pähklilett oli 10 m pikk ja kaetud vähemalt 50 erineva pähklisordiga. Seal oli kõikvõimalikke erinevaid pähklisorte soolaste ja magusatena, lisaks erinevad segud jne. Lisaks suurepärasele vaatepildile oli see kõik ka väga maitsev.  
Türgi on suur riik. Seda igas mõttes ja nädala või kahega ei näe siin paljut. Türgit avastades tuleb see jagada enda jaoks osadeks ja siis neid osasid sammhaaval avastama hakata. Meie käisime lääne Türgis Egeuse ja ka Vahemere rannikul. Just seal on säilinud kõige rohkem antiikseid vaatamisväärsusi alates Trooja linnast ja lõpetades suvekuurordi Antalyaga. Türgis elab u 80 miljonit inimest, kelledest u 98% on islamiusku. Tööd teha see rahvas armastab ja töötuid pidavat olema umbes 4%. Seejuures pidi vaatamata suurele rahvahulgale ettevõtjaid kummitama oskustööliste puudus. Enamuses lõunamaa riikidest peavad siestat, kuid türklased mitte. Ehitustel käis töö ka lõõskava päikese all. Kuigi Atatürk keeras riigi lääne poole ja riik hakkas toimima lähtudes ilmalikest euroopalikest seadustest, siis maapiirkonna külades pidid jätkuvalt oleme au sees ajaloolised perekondlikud traditsioonid. Näiteks  valib pojale naise ema sobivate perede järglaste seast ja ei pidanud oleme haruldane, et ema käib miniakanditaadiga ka saunas, et neiu igat üle vaadata. Peigmees kohtab pruuti alles ametlikul tutvumisel mõlema pere juuresolekul. Noortel on omavahel raske suhelda, sest neid ei jäeta hetkeksi üksi, ka kohtingule saadetakse nooremad õed-vennad kaasa. Peretraditsioonid on tugevad, mis pidi ka väheste lahutuste põhjus olema, sest isegi kui noored ei saa omavahel läbi, siis vanemate vastu ei minda, enne kui viimased on siit ilmast igaveseks lahkunud. Seepärast on lahutavus keskealiste hulgas suurem kui noorte hulgas. Pole tavapärast, et mehel on veel ka teine naine, sest süda nõuab oma osa. Naised on reeglina kodused ja alles tänapäeval näeb Türgi riik vaeva, et ka naistele tööd pakkuda. Naine on koduses majapidamises ja pereelu korraldamises AjaO. Mehed liiguvad väljas ja seda vist suure rõõmuga, sest kohvikud on täis teed rüüpavaid mehi. Alkohol on Türgis meie mõistes ülikallis. Kõige odavam viin maksab 60 liiri ehk 20 eurot. See on kõige odavam, enamuses jookide hinnad on kallimad. Õlle hind on 3 eurot. Seega on Türgi hea riik napsust puhkamiseks. Olgu muidugi vihjena öeldud, et lennujaamas maksis liitrine pudel kangemat u 13 eurot ehk kui keegi tahab siiski napsata, siis võtke lennujaamast pudel kaasa. 
Esimene päev viis meid kolme küllalt lähestikku asuvasse antiiklinna. Esimene neist oli Priene. See on kolm tuhat aastat vana linn, mis asetseb kõrgel Mykale mäe nõlval. Omal ajal oli ta mere ääres, kuid tänaseks on meri taandunud 16 km kaugusele. Linna arhitekt Hippodamos oli sellesse iidsesse linna planeerinud täiuslikku linnapildi koos ristuvate teede, turu, parkide, keskväljaku ja muu linna juurde kuuluvaga. Linn on omal ajal lammutud vallutajate poolt, kes lihtsuse huvides kasutasid vanu ehitusmaterjale oma uute majade ehitamisel. Ometi on kogu linnaplaneering mõistetav. Linnas olid juba olemas veevärk ja kanalisatsioon. Mägedest mööda akvedukte voolav vesi jõudis igasse majapidamisse, kööki ja vannituppa. Nagu igas antiiklinnas, oli ka siin teater, mis oli antiikaegse ühiskonna meelelahutuse keskne koht. Siin peeti veinijumal Dionysose auks pidustusi, teatrietendusi, hiljem ka gladiaatorite võitlusi. Samuti on säilinud 640 kohaga linnavolikogu saal, mis sarnaneb teatrisaalile, kus otsustati linna olulisimad küsimused.
Teine külastatav linn oli Mileetos, kus linnast on tänaseks välja kaevatud hiiglaslik teatrihoone. Siit linnast olid omal ajal pärit terve rida mõjukaid filosoofe. Inimesed elasid siin hästi. Sadam ja kaubandus tõid kenasti sisse ja kuna sõdu polnud, siis oli inimestel aega mõtiskleda maailma üle ja püstitada küsimusi, miks asjad on just nii nagu nad on.  See ongo Mileetose koolkonna peamine teene – püstitada küsimusi. Mileetos oli ainus linn, kes rikka kuninga Kroisuse vallutustele ei alistunud. Ütlemine, et rikas kui Kröösus on just sealt pärit.
Kolmandana külastasime Didyma linna, mille keskmeks on oraakli tempel. Linnake ise on väike ja armas. Miks omal ajal oraakel siia asus on samuti selge. Veel hiljuti oli maa-alusest koopast , kuhu oraakel läks oma ennustust saama, imbumas gaas, mille sissehingamisel nähtud nägemusi ennustuste pähe müüs. Ometigi oli oraakel nii kuulus, et tema juurde tuldi isegi väga kaugelt, et teada saada oma plaanide õnnestumisi või siis mitte. Oraakli tempel seisis juba oma aktiivse tegutsemise päevil suhteliselt eraldatuna. Ehitis ise on muidugi ülivõimas. Suured sambad, hiiglaslik peasaal, mille keskel käik maa alla.  Tänapäeval on paljud kivid kuhjatud hunnikutesse, kuid hoone kunagi hiilgus pole fantaasiaküllase inimese jaoks kadunud.
Õhtusöök on iga riigi toitumisharjumiste tundmaõppimiseks väga põnevad. Türklased söövad väga tervislikult. Moslemitena on neil keelatud süüa sea ja veiseliha. Seepärast on laual väga palju värsket ja lihana peamiselt kanaliha. Kuna Türgit ümbritseb 4 merd, siis ootasin siin väga põnevaid kalaroogi, kuid minu pettumus oli suur, sest kala menüüs väga palju polnud. Põhjus olevat selles, et Vahemeri on lihtsalt tühjaks püütud. Vaid üksikud väikekalurid käivad merel, kuid nemadki peavad pere toitmiseks lisatööd tegema. Kuna pole kalu, siis pole merel ka kajakaid. Algul ei saanud aru, mis on merele vaadates puudu, kuid hiljem mõistsin, et just kajakate puudumine segas merevaadet. Türgis pidi elama hetkel 7 kajakat. Kõigil neil on nimed ja nad ei toitu mitte kaladest vaid turistide pakutavast.  Restorani salatilett on väga pikk ja meeldis, et sain endale ise koostada oma salati täpselt nendest komponentidest, mille meeldivad. Siis järgnes salati maitsestamine, milleks oli lauale pandud vähemalt 15 sorti erinevaid kastmeid ja samapalju maitseaineid.  Samuti üllatas magustoidu valiku rohkus ja maitse. Arvan, et reisil kogutud lisakilod tulid just magusa proovimisest, sest silmadega süües tundus kõik nii ahvatlev, et tuli ka päriselt järgi maitsta ja siis neid , mis eriti maitsesid, veel kord maitsta. Õudne ja hea.
Rentisime auto. Autorent hotellis maksis 40 eurot ööpäev. Polegi kõige hullem.  Liikluses peab teadma, et türklased ei armasta väga kohaviitasid ja kui midagi ilma GPSita leida tahad, siis võib see probleemiks olla. Samas on olemas kaardid ja pruuni värvi vaatamisväärsuste viidad on täiesti inglisekeelsed. Igaljuhul tuleb siiski korralik kaart kaasa võtta, sest ilma võite ekslema sattuda. Teed on Türgis head ja teedesse pidi riik igal aastal suuri summasid investeerima. Paljud pelgavad välismaist autosõitu, kuid Türgis pole karta midagi.
 Päev algas Efesose külastamisest. See on olnud maailma üks olulisemaid linnu läbi aegade. Tänaseks pole temast palju järgi jäänud, aga arvestades turistide rohkust, siis toob sisse riigile ikkagi hästi. Efesos oli antiikaegse Türgi või Väike-Aasia keskus. Türgi kuulsaim õlu – Efes – on saanud nime just selle antiiklinna järgi. Õlle järgi on nime saanud Meistriliiga korvpallimeeskond Efes Pilsen, nii et tundub , et linna kuulsus ei hääbu veel niipea. Türgi reis tasub ette võtta ainuüksi Efesose antiiksete varemete külastamiseks. Tänapäevani on linn säilinud ja välja kaevatud üllatavalt heas seisukorras. Keskväljak, skulptuuridega ääristatud marmortänavad, raamatukogu, lõbumaja, eluhooned, saunad, teater, agora ehk turuplats ja kindlasti avalik tualett.  Kõik on  säilinud sellisel kujul, et kujutlusvõimet kasutades ärkab see linn ellu oma antiikses hiilguses. Linnaväravas esimese hoonena võttis külalisi vastu saun. Arvestades, et arstiabi oli seal juba sellel ajal päris hea, pöörati siiski väga suurt tähelepanu ennetustööle. Kõik linna saabujad pidid ennast kõigepeal puhtaks pesema, et ei tooks linna erinevaid haigusi. Kui seda saaks ka tänapäeval teha. Arvati võis , et saunast käis päeva jooksul läbi sadu, kui mitte tuhandeid inimesi, seepärast oli saun linna üks suuremaid ja olulisemaid asutusi. Saun oli uhkelt dekoreeritud ja saunas käik pidi olema nauding. Ainsad, kes sellest rõõmu ei tundnud olid orjad, kes hiiglaslikku hoonet kütsid. Nende töö oli niiskes, pimedas ja kuumas ruumis oli väga raske. Arvatakse, et üle kuue kuu ükski ori seal tööl vastu ei pidanud. Saun oli ehituslikult väga moodne asutus – põrandakütted, soe vesi, purskkaevud jne ja seda kõike u 2500 aastat tagasi.
Humoorikas pilt avanes Efesose antiikses avalikkus tualetis. Külalised pidid ju kuskil asjal käima ja kohalikud omavahel suhtlema. Tualett on üks suur ruum umbes 40 kõrvuti asetseva auguga, mis asuvad ruumi kolmes seinas. Ruumi keskel oli taas olnud purskkaev ja mängisid muusikud. Kodanikud istusid aukudel, suhtlesid omavahel ja veetsid seal tunde. Istujate ees voolas rennis vesi, kuhu kasteti pulga otsas olev kangas, millega siis ennast puhastati. See kõik tundub tänapäevaseid moraalinorme arvestades äärmiselt veider.  Otse tualeti kõrval asus puhkemaja, kus meesterahvad said vabameelsete daamidega vestelda. Ise mõistate , mis hoonest jutt on. See asutus oli juba tollal vajalik arvestades, et Efesos oli roomaaegse Egeuse mere ranniku olulisim sadamalinn ja siia tuli kaua merel olnud mehi kõikjalt maailmast. Selleks, et meremehed maja üles leiaksid, on avastatud tänavamarmorist maailma esimene reklaam. Marmorisse kraabitud märk kujutab raha, jalajälge ja lehvikut. Selle järgi pidi aru saame, et vabade daamidega saab raha eest suhelda majas vasakut kätt. Sealt on meieni tulnud ütlemine – vasakul käima ehk siis kõrvalehüppeid tegema.
Efesose vahetus naabruses asub ristiusu ja ka moslemitest palverändurite sihtkoht ehk Kristuse ema Neitsi Maarja väidetav viimane elupaik. Legendi järgi palunud Kristus, et Johannes tema ema eest hoolitseks ja 37.a tulidki nad siia. Maja on tänaseni säilinud oma algsel kujul. Eriti rahvarohke on siin 15.augustil, mis on Maarja surmapäev. Maja on lisaks turistidele külastanud ka mitmed paavstid, kelle kingitused on majas vaatamiseks väljas. Usud või mitte, kuid ka meie panime igaks juhuks küünla põlema. Halba ei tee see meile kindlasti. Pühapaigana omaselt ei ole selles kohas midagi peale selle väikese maja vaadata, kuid hingus on püha. Mitte kaugel ei asu ka Ristija Johannese elupaik või õigemini tema väikese majakese koha peale rajatud Johannese Basiilika. Basiilika pole tervikuna säilinud, kuid müüre saab raha eest katsuda. Selline ristiusu oluline pühapaik keset moslemite riiki on värskendav.
Piibli legend räägib seitsmest mungast, kes Kristuse surma järel koopasse magama heitsid ja magasid sada aastat. Siis nad ärkasid ja asusid piirkonnas ristiusku levitama. Hiljem kuulutati nad imeliste tegude eest pühakuteks. Seitsmemagaja koobas on samuti Efesose linna naabruses. Koopasse rajatud kirik on hetkel suletud, kuid võre tagant vaadeldav.  Hästi on näha hilisemad matmiskambrid, sest paljud tahtsid lasta enda matta kohta, kus seitse munka said 100 aastat rahulikult puhata. Need kaljusse rajatud kitsad hauakambrid on nagu voodid ja tekitasid tahtmist järgi proovida, et kui magus uni siis siin on.
Ööbisime Pamukka lähistel hotellis, kus samuti olid loodusliku sooja veega vannid. Proovisime seda loodusimet ja lasime soojas vees ihul pehmeneda. Hiljem viis tuul kuivama pandud püksid rõdult minema ja kadunuks nad jäigi. Pamukka mineraalide mäed on UNESCO looduspärandi nimekirja kuuluv objekt.
Teinekord tabad imelisi hetki täiesti juhuslikult. Tegime väljasõidu loodusesse. Loomulikult ei pääsenud me ka siin antiigist. Esimesena jäi meie teele antiikne linnake Side, mis tõlkes tähendab granaatõun. Armas väike linn, kes tee sadamasse kulges antiiksete müüride vahel ja lõppes jalakäijate teega, mida ääristasid kaupmehed oma poekestega. Täielik turistilõks, kuid väga ilus ja sümpaatne.
Side linnast kaugele ei jää Manavgat. See on juba suurem linn ja piirkonna tõmbekeskus. Linna läbib Manavgati jõgi, mis mägedest alguse saanuna on üpris kiirevooluline. Seepärast on jõel mitu tammi. Oymapinari tammi juurest korraldatakse ka raftisõite ja teisi seikluslikke meelelahutusi. Sõitsime seda imet vaatama. Teele jäi Manavgati kosk, mis turismibukleti pildilt tundus imeline. Viidad juhatasid meid koseni, kuid koske me ei näinud. Pärisime kohalikelt aru ja ilmnes, et kevadine suurvesi on kose ära uputanud ehk teisisõnu kosk, mis ei ole eriti kõrge, vaid tema ilu seisneb tema pikkuses, oli veega kaetud. Osaliselt olid vesi ka majadesse tunginud. Päris huvitav vaade, kuid mitte täiuslik. Sõitsime edasi ja järjekordne pruun viit juhatas meid koduloomaaeda. Äärmiselt sümpaatne väike loomaaed, kus vaatamiseks väljas peamiselt kohalikud linnud ja loomad. Lisaks veel ka haruldased taimed. 2 euro eest vaatamist küll.
Türklased on alati olnud rändrahvad ja seetõttu on nende kodud seest korras ja kaunid, kuid väljas on meie mõistes prügimägi. Kummaline oli ka see, et külanaised, vanad ja noored,  olid kõik nagu ühe vitsaga löödud. Kõigil neil olid seljas laiad mitmevärvilised särgid, jalas lohvakad püksid ja peas rätik. Rätikki oli kõigil ühtmoodi seotud. Türgi on põllumajandusmaa ja suur osa ekspordist moodustavad just erinevad põllumajandussaadused. Veiseid on vähe, kuid ohtralt kõnnib ringi kodukitsi. Kitsekarjad on suured ja liiguvad vabalt ehk autoga sõites võisid teel olevad kitsed juhti tihti ebameeldivalt üllatada. Türklased on ka suured lambakasvatajad. Seda läbi pika ajaloo ehk karjakasvatuseks vajalike maade leidmine oligi rahva liikumise põhjuseks. On teada, et sultani karjas võis olla kuni 100 000 lammast. Sellise kamba karjatamiseks peab olema hulka maad.
Keerasime auto ringi, et käia enne pimedat veel ka Köprülü kanjonis. Olime sellest kuulnud ainult häid jutte. Tee sinna lookles peamiselt mägede vahel kulgeva Köprülü jõe kaldal. Meid saatsid pidevalt raftisõitjad. Järgmine kord tuleb see kindlasti järgi proovida. Hetkiti läks tee ka mägedesse ja siis avanesid sealt imelised vaated orule ja seda ümbritsevatele mägedele. Köprülü kanjon on imeline.  Kanjon on kitsas, ehk vaid 10 m lai, kuid järskude kõrgete seintega. Üle kanjoni viis kitsas antiikne sild. Sild oli 2,2 m lai. Nõnda oli kirjas tahvlil silla kõrval. Trepp viis ka päris kanjoni põhja jõe äärde. Imeline kuidas jõgi täitus kõikjalt mullitavate allikate ja ojadega. Vesi oli külm ja vaevalt ta ka päris suvel soojem on.  Teekond sinna tasub igal juhul ette võtta.
Külastasime Beleki linna. Belek on täiesti uus linn, mis viimasel kümnendil on aktiivselt ja hoogsalt arenenud. Hotellide ehitus käib pidevalt ja väike kesklinn areneb samuti. Igal ristmikul on purskkaevud ja antiiksete vaatamisväärsuste puudumisel on need asendatud tänapäevaste jäljendustega. Poed on suunatud turistidele ja hinnadki on vastavad. Küll annab aga kaubelda. Venelaste puudumine on teinud kaupmehed allahindluste osas eriti vastuvõtlikuks, sest kaubast on vaja lahti saada ja kellelegi see maha müüa.
Antalya on kuulus kuurortlinn, kuid siin on ka imeilus vanalinn oma kuulsate mošeedega. Siin saime ka mošeesse sisse vaadata. Ausalt öeldes  ma pettusin veidi, sest mošeed on seest ikka väga igavad. Pühakoda külastades tuleb meeled pidada, et jalanõud võetakse ukse taga ära ja naised peavad pea kinni katma. Põrandal olev vaip on säärase mustriga, et igaüks teaks, kus poole on Meka, et siis õigele poole palvetada. Muhamedi ei tohi kujutada ja nii on mošee seinad tühjad. Haruldane tagasihoidlikkus võrreldes näiteks õigeusu kirikutega.  Vanalinna kohal kõrgub kuulus 13. sajandil rajatud rihveldatud minarett, millest on saanud Antalya sümbol. Linna servas asub 30 m kõrge Karpuzkaldirani juga, mida tasub kindlasti külastada, sest vaade on kaunis.