TÜRGIT AVASTAMAS
Türgi võib igavale inimesele olla tõesti ainult rannapuhkuse
paik, kuid tegelikkuses on see avar maa võrratu looduse ja segapuntras
ajalooga. Kindlasti on sellel maatükil võimalik eraldada hulgaliselt erinevaid ajaloolisi
perioode, kuid minu jaoks jagunevad need laias laastus viieks - kreeka periood,
rooma periood, bütsantsi periood, osmanite periood ja tänapäevane Türgi. Kõige
toredam selle juures on see, et iga periood on endast maha jätnud jälgi ja need
jäljed on tänasel päeval märgatavad ja vaadeldavad. Kuna olen kreeka kultuuri
huviline, siis oli minu Türgi sõidu eesmärgiks tutvumine just kreeka ja rooma
perioodi aegsete antiikvaatamisväärsustega.
Rahaliselt oli kõige soodsam osta turismipakett, kus sees
juba lennupiletid, hotellid ja teatud vaatamisväärsuste külastus koos giidiga.
Paketil isaks rentisime auto, et tutvuda külaelu ja loodusega. Kokku läks meie
8-päevane Türgi külastus maksma kahel peale 1300 eurot. See summa oleks võinud olla ka hulga suurem,
kuid hoidsime ennast tagasi ja ei lasknud ennast ahvatleda osavate Türgi
kaupmeeste pakkumistest. Kauplemises on türklased tõesti osavad ja otsemüüa nad
oskavad väga hästi. Külastasime vaibatööstust, et aimu saada kuulsate türgi
vaipade valmistamisest. Alguses tehti meile muuseumis ekskursioon, näidati
tootmist, kus suures toas istuvad naised ja tõepoolest käsitsi sõlmitsedes
teevad imeliste mustritega vaipu. Seejärel pakuti teed, tutvustati erinevatest
materjalidest ja erinevate sõlmetihedusega valmistatud vaipu ja juba korraga
oli igaühe meist juures müügimees, kes pakkus müügiks soodushinna ja
järelmaksuga oma kuulsat toodet. Kõik on võimalik – peaasi, et sa ostaks.
Vaibad on muidugi kallid. Korraliku põrandavaiba hind algas 2500 eurost.
Seekord me ei ostnud, kuid nende oskused ostuprotsessist huvitav ja haarav
elamus, on siiski imetlusväärsed. Lisaks on kuulsad türgi kulla- ja
nahakaupmehed. Kui on soov midagi nende valikust osta, siis tasub seda
kindlasti Türgis ette võtta. Enda jaoks avastasin aga rahvaturult (vastandiks
turistiturule) hoopis pähklid. Olen pähklite sõber ja selline valik ja hea
hind, viis mind hetkeks segadusse. Oleksin tahtnud osta kõike ja kõike veel
rohkem. Pähklilett oli 10 m pikk ja kaetud vähemalt 50 erineva pähklisordiga.
Seal oli kõikvõimalikke erinevaid pähklisorte soolaste ja magusatena, lisaks
erinevad segud jne. Lisaks suurepärasele vaatepildile oli see kõik ka väga
maitsev.
Türgi on suur riik. Seda igas mõttes ja nädala või kahega ei
näe siin paljut. Türgit avastades tuleb see jagada enda jaoks osadeks ja siis
neid osasid sammhaaval avastama hakata. Meie käisime lääne Türgis Egeuse ja ka
Vahemere rannikul. Just seal on säilinud kõige rohkem antiikseid
vaatamisväärsusi alates Trooja linnast ja lõpetades suvekuurordi Antalyaga.
Türgis elab u 80 miljonit inimest, kelledest u 98% on islamiusku. Tööd teha see
rahvas armastab ja töötuid pidavat olema umbes 4%. Seejuures pidi vaatamata
suurele rahvahulgale ettevõtjaid kummitama oskustööliste puudus. Enamuses
lõunamaa riikidest peavad siestat, kuid türklased mitte. Ehitustel käis töö ka
lõõskava päikese all. Kuigi Atatürk keeras riigi lääne poole ja riik hakkas
toimima lähtudes ilmalikest euroopalikest seadustest, siis maapiirkonna külades
pidid jätkuvalt oleme au sees ajaloolised perekondlikud traditsioonid. Näiteks valib pojale naise ema sobivate perede
järglaste seast ja ei pidanud oleme haruldane, et ema käib miniakanditaadiga ka
saunas, et neiu igat üle vaadata. Peigmees kohtab pruuti alles ametlikul
tutvumisel mõlema pere juuresolekul. Noortel on omavahel raske suhelda, sest
neid ei jäeta hetkeksi üksi, ka kohtingule saadetakse nooremad õed-vennad
kaasa. Peretraditsioonid on tugevad, mis pidi ka väheste lahutuste põhjus
olema, sest isegi kui noored ei saa omavahel läbi, siis vanemate vastu ei
minda, enne kui viimased on siit ilmast igaveseks lahkunud. Seepärast on
lahutavus keskealiste hulgas suurem kui noorte hulgas. Pole tavapärast, et
mehel on veel ka teine naine, sest süda nõuab oma osa. Naised on reeglina
kodused ja alles tänapäeval näeb Türgi riik vaeva, et ka naistele tööd pakkuda.
Naine on koduses majapidamises ja pereelu korraldamises AjaO. Mehed liiguvad
väljas ja seda vist suure rõõmuga, sest kohvikud on täis teed rüüpavaid mehi.
Alkohol on Türgis meie mõistes ülikallis. Kõige odavam viin maksab 60 liiri ehk
20 eurot. See on kõige odavam, enamuses jookide hinnad on kallimad. Õlle hind
on 3 eurot. Seega on Türgi hea riik napsust puhkamiseks. Olgu muidugi vihjena
öeldud, et lennujaamas maksis liitrine pudel kangemat u 13 eurot ehk kui keegi
tahab siiski napsata, siis võtke lennujaamast pudel kaasa.
Esimene päev viis meid kolme küllalt lähestikku asuvasse
antiiklinna. Esimene neist oli Priene. See on kolm tuhat aastat vana linn, mis
asetseb kõrgel Mykale mäe nõlval. Omal ajal oli ta mere ääres, kuid tänaseks on
meri taandunud 16 km kaugusele. Linna arhitekt Hippodamos oli sellesse iidsesse
linna planeerinud täiuslikku linnapildi koos ristuvate teede, turu, parkide,
keskväljaku ja muu linna juurde kuuluvaga. Linn on omal ajal lammutud
vallutajate poolt, kes lihtsuse huvides kasutasid vanu ehitusmaterjale oma uute
majade ehitamisel. Ometi on kogu linnaplaneering mõistetav. Linnas olid juba
olemas veevärk ja kanalisatsioon. Mägedest mööda akvedukte voolav vesi jõudis
igasse majapidamisse, kööki ja vannituppa. Nagu igas antiiklinnas, oli ka siin
teater, mis oli antiikaegse ühiskonna meelelahutuse keskne koht. Siin peeti
veinijumal Dionysose auks pidustusi, teatrietendusi, hiljem ka gladiaatorite
võitlusi. Samuti on säilinud 640 kohaga linnavolikogu saal, mis sarnaneb
teatrisaalile, kus otsustati linna olulisimad küsimused.
Teine külastatav linn oli Mileetos, kus linnast on tänaseks
välja kaevatud hiiglaslik teatrihoone. Siit linnast olid omal ajal pärit terve
rida mõjukaid filosoofe. Inimesed elasid siin hästi. Sadam ja kaubandus tõid
kenasti sisse ja kuna sõdu polnud, siis oli inimestel aega mõtiskleda maailma
üle ja püstitada küsimusi, miks asjad on just nii nagu nad on. See ongo Mileetose koolkonna peamine teene –
püstitada küsimusi. Mileetos oli ainus linn, kes rikka kuninga Kroisuse
vallutustele ei alistunud. Ütlemine, et rikas kui Kröösus on just sealt pärit.
Kolmandana külastasime Didyma linna, mille keskmeks on
oraakli tempel. Linnake ise on väike ja armas. Miks omal ajal oraakel siia asus
on samuti selge. Veel hiljuti oli maa-alusest koopast , kuhu oraakel läks oma
ennustust saama, imbumas gaas, mille sissehingamisel nähtud nägemusi ennustuste
pähe müüs. Ometigi oli oraakel nii kuulus, et tema juurde tuldi isegi väga
kaugelt, et teada saada oma plaanide õnnestumisi või siis mitte. Oraakli tempel
seisis juba oma aktiivse tegutsemise päevil suhteliselt eraldatuna. Ehitis ise
on muidugi ülivõimas. Suured sambad, hiiglaslik peasaal, mille keskel käik maa
alla. Tänapäeval on paljud kivid
kuhjatud hunnikutesse, kuid hoone kunagi hiilgus pole fantaasiaküllase inimese
jaoks kadunud.
Õhtusöök on iga riigi toitumisharjumiste tundmaõppimiseks
väga põnevad. Türklased söövad väga tervislikult. Moslemitena on neil keelatud
süüa sea ja veiseliha. Seepärast on laual väga palju värsket ja lihana peamiselt
kanaliha. Kuna Türgit ümbritseb 4 merd, siis ootasin siin väga põnevaid
kalaroogi, kuid minu pettumus oli suur, sest kala menüüs väga palju polnud.
Põhjus olevat selles, et Vahemeri on lihtsalt tühjaks püütud. Vaid üksikud
väikekalurid käivad merel, kuid nemadki peavad pere toitmiseks lisatööd tegema.
Kuna pole kalu, siis pole merel ka kajakaid. Algul ei saanud aru, mis on merele
vaadates puudu, kuid hiljem mõistsin, et just kajakate puudumine segas
merevaadet. Türgis pidi elama hetkel 7 kajakat. Kõigil neil on nimed ja nad ei
toitu mitte kaladest vaid turistide pakutavast. Restorani salatilett on väga pikk ja meeldis,
et sain endale ise koostada oma salati täpselt nendest komponentidest, mille
meeldivad. Siis järgnes salati maitsestamine, milleks oli lauale pandud vähemalt
15 sorti erinevaid kastmeid ja samapalju maitseaineid. Samuti üllatas magustoidu valiku rohkus ja
maitse. Arvan, et reisil kogutud lisakilod tulid just magusa proovimisest, sest
silmadega süües tundus kõik nii ahvatlev, et tuli ka päriselt järgi maitsta ja
siis neid , mis eriti maitsesid, veel kord maitsta. Õudne ja hea.
Rentisime auto. Autorent hotellis maksis 40 eurot ööpäev.
Polegi kõige hullem. Liikluses peab
teadma, et türklased ei armasta väga kohaviitasid ja kui midagi ilma GPSita
leida tahad, siis võib see probleemiks olla. Samas on olemas kaardid ja pruuni
värvi vaatamisväärsuste viidad on täiesti inglisekeelsed. Igaljuhul tuleb
siiski korralik kaart kaasa võtta, sest ilma võite ekslema sattuda. Teed on
Türgis head ja teedesse pidi riik igal aastal suuri summasid investeerima.
Paljud pelgavad välismaist autosõitu, kuid Türgis pole karta midagi.
Päev algas Efesose
külastamisest. See on olnud maailma üks olulisemaid linnu läbi aegade. Tänaseks
pole temast palju järgi jäänud, aga arvestades turistide rohkust, siis toob
sisse riigile ikkagi hästi. Efesos oli antiikaegse Türgi või Väike-Aasia
keskus. Türgi kuulsaim õlu – Efes – on saanud nime just selle antiiklinna
järgi. Õlle järgi on nime saanud Meistriliiga korvpallimeeskond Efes Pilsen, nii
et tundub , et linna kuulsus ei hääbu veel niipea. Türgi reis tasub ette võtta
ainuüksi Efesose antiiksete varemete külastamiseks. Tänapäevani on linn
säilinud ja välja kaevatud üllatavalt heas seisukorras. Keskväljak,
skulptuuridega ääristatud marmortänavad, raamatukogu, lõbumaja, eluhooned,
saunad, teater, agora ehk turuplats ja kindlasti avalik tualett. Kõik on
säilinud sellisel kujul, et kujutlusvõimet kasutades ärkab see linn ellu
oma antiikses hiilguses. Linnaväravas esimese hoonena võttis külalisi vastu
saun. Arvestades, et arstiabi oli seal juba sellel ajal päris hea, pöörati
siiski väga suurt tähelepanu ennetustööle. Kõik linna saabujad pidid ennast
kõigepeal puhtaks pesema, et ei tooks linna erinevaid haigusi. Kui seda saaks
ka tänapäeval teha. Arvati võis , et saunast käis päeva jooksul läbi sadu, kui
mitte tuhandeid inimesi, seepärast oli saun linna üks suuremaid ja olulisemaid
asutusi. Saun oli uhkelt dekoreeritud ja saunas käik pidi olema nauding.
Ainsad, kes sellest rõõmu ei tundnud olid orjad, kes hiiglaslikku hoonet
kütsid. Nende töö oli niiskes, pimedas ja kuumas ruumis oli väga raske.
Arvatakse, et üle kuue kuu ükski ori seal tööl vastu ei pidanud. Saun oli
ehituslikult väga moodne asutus – põrandakütted, soe vesi, purskkaevud jne ja
seda kõike u 2500 aastat tagasi.
Humoorikas pilt avanes Efesose antiikses avalikkus tualetis.
Külalised pidid ju kuskil asjal käima ja kohalikud omavahel suhtlema. Tualett
on üks suur ruum umbes 40 kõrvuti asetseva auguga, mis asuvad ruumi kolmes
seinas. Ruumi keskel oli taas olnud purskkaev ja mängisid muusikud. Kodanikud
istusid aukudel, suhtlesid omavahel ja veetsid seal tunde. Istujate ees voolas
rennis vesi, kuhu kasteti pulga otsas olev kangas, millega siis ennast
puhastati. See kõik tundub tänapäevaseid moraalinorme arvestades äärmiselt
veider. Otse tualeti kõrval asus
puhkemaja, kus meesterahvad said vabameelsete daamidega vestelda. Ise mõistate
, mis hoonest jutt on. See asutus oli juba tollal vajalik arvestades, et Efesos
oli roomaaegse Egeuse mere ranniku olulisim sadamalinn ja siia tuli kaua merel
olnud mehi kõikjalt maailmast. Selleks, et meremehed maja üles leiaksid, on
avastatud tänavamarmorist maailma esimene reklaam. Marmorisse kraabitud märk
kujutab raha, jalajälge ja lehvikut. Selle järgi pidi aru saame, et vabade
daamidega saab raha eest suhelda majas vasakut kätt. Sealt on meieni tulnud
ütlemine – vasakul käima ehk siis kõrvalehüppeid tegema.
Efesose vahetus naabruses asub ristiusu ja ka moslemitest palverändurite
sihtkoht ehk Kristuse ema Neitsi Maarja väidetav viimane elupaik. Legendi järgi
palunud Kristus, et Johannes tema ema eest hoolitseks ja 37.a tulidki nad siia.
Maja on tänaseni säilinud oma algsel kujul. Eriti rahvarohke on siin
15.augustil, mis on Maarja surmapäev. Maja on lisaks turistidele külastanud ka
mitmed paavstid, kelle kingitused on majas vaatamiseks väljas. Usud või mitte,
kuid ka meie panime igaks juhuks küünla põlema. Halba ei tee see meile
kindlasti. Pühapaigana omaselt ei ole selles kohas midagi peale selle väikese
maja vaadata, kuid hingus on püha. Mitte kaugel ei asu ka Ristija Johannese
elupaik või õigemini tema väikese majakese koha peale rajatud Johannese
Basiilika. Basiilika pole tervikuna säilinud, kuid müüre saab raha eest
katsuda. Selline ristiusu oluline pühapaik keset moslemite riiki on värskendav.
Piibli legend räägib seitsmest mungast, kes Kristuse surma
järel koopasse magama heitsid ja magasid sada aastat. Siis nad ärkasid ja
asusid piirkonnas ristiusku levitama. Hiljem kuulutati nad imeliste tegude eest
pühakuteks. Seitsmemagaja koobas on samuti Efesose linna naabruses. Koopasse
rajatud kirik on hetkel suletud, kuid võre tagant vaadeldav. Hästi on näha hilisemad matmiskambrid, sest
paljud tahtsid lasta enda matta kohta, kus seitse munka said 100 aastat
rahulikult puhata. Need kaljusse rajatud kitsad hauakambrid on nagu voodid ja
tekitasid tahtmist järgi proovida, et kui magus uni siis siin on.
Ööbisime Pamukka lähistel hotellis, kus samuti olid
loodusliku sooja veega vannid. Proovisime seda loodusimet ja lasime soojas vees
ihul pehmeneda. Hiljem viis tuul kuivama pandud püksid rõdult minema ja
kadunuks nad jäigi. Pamukka mineraalide mäed on UNESCO looduspärandi nimekirja
kuuluv objekt.
Teinekord tabad imelisi hetki täiesti juhuslikult. Tegime
väljasõidu loodusesse. Loomulikult ei pääsenud me ka siin antiigist. Esimesena
jäi meie teele antiikne linnake Side, mis tõlkes tähendab granaatõun. Armas
väike linn, kes tee sadamasse kulges antiiksete müüride vahel ja lõppes
jalakäijate teega, mida ääristasid kaupmehed oma poekestega. Täielik
turistilõks, kuid väga ilus ja sümpaatne.
Side linnast kaugele ei jää Manavgat. See on juba suurem
linn ja piirkonna tõmbekeskus. Linna läbib Manavgati jõgi, mis mägedest alguse
saanuna on üpris kiirevooluline. Seepärast on jõel mitu tammi. Oymapinari tammi
juurest korraldatakse ka raftisõite ja teisi seikluslikke meelelahutusi.
Sõitsime seda imet vaatama. Teele jäi Manavgati kosk, mis turismibukleti
pildilt tundus imeline. Viidad juhatasid meid koseni, kuid koske me ei näinud.
Pärisime kohalikelt aru ja ilmnes, et kevadine suurvesi on kose ära uputanud
ehk teisisõnu kosk, mis ei ole eriti kõrge, vaid tema ilu seisneb tema
pikkuses, oli veega kaetud. Osaliselt olid vesi ka majadesse tunginud. Päris
huvitav vaade, kuid mitte täiuslik. Sõitsime edasi ja järjekordne pruun viit
juhatas meid koduloomaaeda. Äärmiselt sümpaatne väike loomaaed, kus vaatamiseks
väljas peamiselt kohalikud linnud ja loomad. Lisaks veel ka haruldased taimed.
2 euro eest vaatamist küll.
Türklased on alati olnud rändrahvad ja seetõttu on nende
kodud seest korras ja kaunid, kuid väljas on meie mõistes prügimägi. Kummaline
oli ka see, et külanaised, vanad ja noored, olid kõik nagu ühe vitsaga löödud. Kõigil neil
olid seljas laiad mitmevärvilised särgid, jalas lohvakad püksid ja peas rätik.
Rätikki oli kõigil ühtmoodi seotud. Türgi on põllumajandusmaa ja suur osa
ekspordist moodustavad just erinevad põllumajandussaadused. Veiseid on vähe,
kuid ohtralt kõnnib ringi kodukitsi. Kitsekarjad on suured ja liiguvad vabalt
ehk autoga sõites võisid teel olevad kitsed juhti tihti ebameeldivalt üllatada.
Türklased on ka suured lambakasvatajad. Seda läbi pika ajaloo ehk
karjakasvatuseks vajalike maade leidmine oligi rahva liikumise põhjuseks. On
teada, et sultani karjas võis olla kuni 100 000 lammast. Sellise kamba
karjatamiseks peab olema hulka maad.
Keerasime auto ringi, et käia enne pimedat veel ka Köprülü
kanjonis. Olime sellest kuulnud ainult häid jutte. Tee sinna lookles peamiselt
mägede vahel kulgeva Köprülü jõe kaldal. Meid saatsid pidevalt raftisõitjad.
Järgmine kord tuleb see kindlasti järgi proovida. Hetkiti läks tee ka mägedesse
ja siis avanesid sealt imelised vaated orule ja seda ümbritsevatele mägedele.
Köprülü kanjon on imeline. Kanjon on
kitsas, ehk vaid 10 m lai, kuid järskude kõrgete seintega. Üle kanjoni viis
kitsas antiikne sild. Sild oli 2,2 m lai. Nõnda oli kirjas tahvlil silla
kõrval. Trepp viis ka päris kanjoni põhja jõe äärde. Imeline kuidas jõgi täitus
kõikjalt mullitavate allikate ja ojadega. Vesi oli külm ja vaevalt ta ka päris
suvel soojem on. Teekond sinna tasub
igal juhul ette võtta.
Külastasime Beleki linna. Belek on täiesti uus linn, mis
viimasel kümnendil on aktiivselt ja hoogsalt arenenud. Hotellide ehitus käib
pidevalt ja väike kesklinn areneb samuti. Igal ristmikul on purskkaevud ja
antiiksete vaatamisväärsuste puudumisel on need asendatud tänapäevaste
jäljendustega. Poed on suunatud turistidele ja hinnadki on vastavad. Küll annab
aga kaubelda. Venelaste puudumine on teinud kaupmehed allahindluste osas eriti
vastuvõtlikuks, sest kaubast on vaja lahti saada ja kellelegi see maha müüa.
Antalya on kuulus kuurortlinn, kuid siin on ka imeilus
vanalinn oma kuulsate mošeedega. Siin saime ka mošeesse sisse vaadata. Ausalt öeldes
ma pettusin veidi, sest mošeed on seest
ikka väga igavad. Pühakoda külastades tuleb meeled pidada, et jalanõud võetakse
ukse taga ära ja naised peavad pea kinni katma. Põrandal olev vaip on säärase mustriga,
et igaüks teaks, kus poole on Meka, et siis õigele poole palvetada. Muhamedi ei
tohi kujutada ja nii on mošee seinad tühjad. Haruldane tagasihoidlikkus
võrreldes näiteks õigeusu kirikutega.
Vanalinna kohal kõrgub kuulus 13. sajandil rajatud rihveldatud minarett,
millest on saanud Antalya sümbol. Linna servas asub 30 m kõrge Karpuzkaldirani
juga, mida tasub kindlasti külastada, sest vaade on kaunis.