Kolmapäev, 3. detsember 2014

Ääremaa turvalisusest

Käisin möödunud reedel Metsamõisas ääremaade turvalisuse poliitdebatil. Korraldajad olid esindusliku seltskonna kokku kutsunud. Lisaks minule olid veel kohal Marko Pomerants IRList, Kristiina Ojuland sellest uuest erakonnast, Jaak Madisson EKREst, Siret Kotka Keskkerakonnast, Erki SDEst ja Indrek Reformierakonnast. Nende viimaste nimesid enam ei mäleta, mis ei vähendda muidugi nende tähtsust antud üritusel. Väike kokkuvõte siis minu elu esimesest poliitdebatist. Olin vist liiga viisakas ja lasin rohkem teistel rääkida, kuid järgmine kord tean kuidas paremini hakkama saada.
Kõige pealt tekitas minus küsimust, mis on ääremaa. Tallinnast vaadetes võin ju elada ääremaal, kuid ma ise seda küll ei tunne. Kiirabi jõuab minuni 15 min, tuletõrje 5 min, politseiga läheb aega, see on tõsi. Kas ma elan siis ääremaal. Mulle tundub, et ääremaa on rohkem inimese sisetunde küsimus. Vahest on ikka kuulda - Ma elan ääremaal ja ma ei saa seda teha ja mul pole selliseid teenuseid. Kui ma tulin maale elama, siis ma teadsin, et siin pole kõik sama moodi nagu linnas, sellepärast ma ära tulingi linnast. Ma ei tahagi, et siin oleks kõik sama moodi. Minu argumentideks olid lisaks veel vähene ennetustöö. Me saame kõik palju enam ära teha vandalismi tõkestamiseks, tulekahjude ennetamiseks ja samuti oma tervise hoidmisel. Siin oleks oluline ka alkoholipoliitika korrastamine. eesti on alkohol liiga lihtsalt kättesaadav ja see on paljude õnnetuste eelduseks. Lisaks saaks riik varustada riik vabatahtlikud tuletõrjekomandod toimiva tehnikaga. Miks ei võiks vabatahtlikul päästekomandol olla ka esmased esmaabi vahendid. Pean siin silmas hapnikumaskid jne. See eeldaks ka vastava kursuse läbimist , kuid see oleks ju võimalik. Kogukonna võimekus ise oma turvalisuse tagamisel peab paranema ja riigi poolt peavad tulema selleks vahendid.
Teine oluline teema oli elektriturvalisus. Kui elekter kaob ära, siis on põllumajandusettevõtted (laudad, kuivatid jne) suures hädas. Suuremate avariide korral tegutsetakse esmaselt suuremate asulatega. See on ka loogiline, sest seal on rohkem tarbijaid ja nii peavad metsatared ootama voolu teinekord nädalaid. Ometigi saaks vea kõrvaldamisega tihti hakkama ka kohalik elektrik lükates kaismed taas sisse, kuid selleks puudub tal luba. Elektrivõrk võiks koolitada välja kohalikud elektrikud kiirelt piirkonna vigu parandama. Mina omalt poolt pakkusin välja generaatorite olemasolu suuremates ettevõtetes ja päästekomandodes. Ajutise generaatoriga on võimalik paljud murekohad lahendada.
Järgmine suur teema oli teedehooldus. Minu ettepanek on , et ellu tuleb viia kiiremas korras haldusreform, mille käigus viia piirkonna teed ühis hoolduse alla. Siis kaoks ära see, kus riigitee on hooldamata. Vallatee on küll hooldatud, kuid kasu sellest pole, sest riigiteele jõudes oled ikka hanges kinni. Valla traktor sõidab sahk üleval mööda riigiteed vallateeni, et oma tööd teha, selle asemel, et sahk maha lasta ja ka see tee puhtaks teha. Absurdne olukord, millega olen kokku puutunud igal talvel. Siis jõudsime hhiselt arusaamale, et Eesti riigis tuleks tervikuna prioriteedid üle vaadata ja alustada uuelt lehelt. See tee , mida mööda praegu läheme viib kahjuks kindlalt edasi üha sügavamale rappa. Raske on praegustel võimuerakondadel tunnistada, et viimaste aastate töö pole olnud kõige parem, kuid usun, et see tooks ka neile tagasi pettunud valijad. Seniks valige Vabaerakond, kes toob uued edasiviivad tuuled riigijuhtimisse.
Debatist veel. EKRE mehe meelest taandus kogu turvalisus Eesti piiri halvale pidamisele. Korra olla 10 vietnamlast saanud üöle piiri. USA piiri ületavad igapäevasel 10 illegaalsed mehhiklased, Itaaliasse tuleb laevadega aafrika illegaalseid turiste jne. Pole see meie piir kuidagi teiste omast halvemini kaitstud. Mul on tuttavaid piirivalvureid ja tean, et nad võtavad oma tööd väga tõsisielt.
Kokkuvõttes leidsime, et maal elades peab iga inimene koostöös kogukonnaga hoolitsema oma turvalisuse eest, kuid riik peab võimaldama selleks kaasaegsed vahendid.

vaata debatti

https://www.youtube.com/watch?v=Isrib4Y_czs&list=PLg4KNaOTAiBIZ1UlAuKBMbDNhctSGT8w_

Esmaspäev, 1. detsember 2014

Rolle ja Tolle jõuluseiklus. Pakkimine

PAKKIMINE
„Mis sa teed?“ hüüatas korraga Rolle.
„Kassasiiseinäe – pakin komme“ vastas Tolle, nii et sõber vaevalt aru sai, mis ta ütles.
„Sa ei paki komme, sa sööd komme“.
„Noo, natukene maitsesin“
„Sul ei ole veel ühtegi pakki tehtud, aga suur kast on juba poolenisti tühi“
„Aga kuidas ma tean, et milline komm teisega sobib ja, et millised kommid on head. Kommide pakkimine on tähtis töö. Kui kommid on halvad on lapsed kurvad.“ ütles Tolle rahulolevalt suud maigutades.
„Lapsed on kurvad, kui nad ühtegi kommi ei saa ja kui sa samamoodi jatkad, siis nii see lähebki“.
„Hea küll. Ma rohkem ei proovi. Kuidagi väheks on jäänud neid komme tõesti“.
Tolle võttis suure peotäie punase paberiga ja teise peoga kollase paberiga komme. Pani need kõik kingikotti ja peale pani veel ka kaks rohelise paberiga kommi.
„Vaata, kui ilus ja maitsev samuti“ oli Tolle oma kätetöö üle uhke. Ta võttis pliiatsi ja kirjutas pakile nime peale – JOHANNA
„Igale lapsele meeldivad ju erisugused kommid. Mõnele meeldivad lutsukad, teisele sokolaadi kommid, mõni armastab magusat, teine jälle hapukat. Johannale meeldivad kookosega kommid“. Ta pani kommikoti suurde kasti ja jatkas tööd.
 „Tead, Rolle, kui kommidest puudus tuleb, siis ma võin neid iga kell juurde teha“, ütles Tolle uhkelt ja omal käisid käed nii kiiresti, nagu ainult päkapikud oskavad, kui nad komme pakivad.
„Sa ei oska ju komme teha. Või kui ka oskad, ei usu ma, et neid keegi süüa tahab“, itsitas Rolle.
„Ära naera. Ma sain päkapikkude kommivalmistamise võistlustel kolmanda koha“, oli Tolle uhke, „võtad suhkrut, lased pannil sulama ja keerutad pulga otsa ja ongi kukekomm valmis. Muidugi on siin salanippe, millest ma sulle praegu ei räägi.“.
Märkamatult olidki kommid pakitud. Päkapikud kogunesid kööki ja tegid Tolle salanippide järgi komme juurde ja kommid said väga maitsvad. Proovi ka.



Rolle ja Tolle jõuluseiklus. Kurb kuusepuu

KURB KUUSEPUU
Pikal jõuluõhtul kõndisid päkapikud läbi metsa kodu poole. Kingitused oli vaja viia veel ainult metsaloomadele, sest ka väikesed loomapojad ootasid Jõulutaati külla. Nad olid kõik terve suve oma emadele head lapsed olnud. Korraga kuulsid nad kellegi kurba nuttu.
„Kes see seal siis nüüd nii kurblikult ulub?“ ütles Tolle ja toetas ennast väsinult kännule istuma.
„Lähme vaatame, äkki on tal abi vaja“ pakkus Rolle ja sikutas sõbra taas püsti.
Nad lükkasid kuuseoksad kõrvale ja jõudsid väikesele lagendikule.
Ringi vaadates tundus lagendik tühi, aga ometigi kostis sealt ikka vaikset nuttu.
Päkapikud vaatasid teineteisele segaduses otsa ja astusid edasi.  
Korraga kostis lume alt hääl „Tere. Ma olen siin all ja palun ärge mulle peale astuge“.
Tõepoolest, hoolsal vaatamisel paistis lume alt ilus väike roheline kuusepuu.
„Tere sullegi ja kaunist jõulupüha. Miks sa nutad?    
 „Jõulukuu algul tulid isad ja lapsed ja viisid kõik mu õed-vennad kodudesse jõulupuudeks, ainult mina jäin siia, sest ma ei paistnud lume alt välja“ ohkas kuusepuu kurvalt, „siis kui kõik teised  kodudes särasid ja rõõmustasid, olin mina üksi siin pimedas metsas.“
„Ma  vist tean, kuidas sind aidata saame"
„Kuidas te mind aidata saate, jõulud on pea- aegu läbi ja enam ei taha mind keegi endale koju viia“ ütles kuuseke ja nuttis nii, et lumi hakkas ümberringi sulama.
„Kui sa veidi veel nutad ja lund sulatad, arvan ma, et saame siia täpselt paraja paiga loomalaste jõulupeo tarvis“
Parasjagu lendas mööda punakõhuline leevike.
„Hei, väike linnuke“ hõikas Rolle „lasku siia oksale. Palun tule aita meid“.
Leevike laskus kuuseoksale ja vaatas mõtlikult ringi.
„Kuidsss san aidatatata päkapikupoisss“ säutsus leevike omas keeles.
„Palun lenda metsas ringi ja kutsus kõik metsaelanikud siia väikese kuusepuu juurde jõulupeole, sest muidu peab ta päris üksi olema“.
Linnuke tõusis lendu ja kadus pimedusse. Maad kattis vaikus, ainult tähed särasid ja kuu tegi kavalasti silma. Rolle pani käe kotti ja võttis sealt neli küünalt, ta sättis need kuusokstele ja süütas leegi. Kuusepuu säras nii ilusasti hämaral lagendikul. Korraga kostis raginat ja metsast astus välja põder. Tema järel tulid rebane, jänes ja mäger. Õige pea oli lagendik metsaelanikke täis. Rõõmsalt võeti ringi – tantsiti ja lauldi, kuni korraga kostis kellahelinat ja oma saanil maandus lagendikule Jõuluvana. Iga loomalaps sai kingituse ja ära ei unustatud ka loomavanemaid.
„Nii ilusat jõuluõhtut ei ole küll kellegi teisel“ õhkas õnnelik kuusepuu ja sättis oma okstel kommidest keed, sest jõuluvana ei olnud ka teda unustanud.

Äkki langesid lagendikule suured ilusad lumehelbed ja kuusepuu jäi suurest õnnest päris tummaks.

Rolle ja Tolle jõuluseiklus. Lumeveskis

LUMEVESKIS
„Täna on juba teine advent. Kahe nädala pärast on jõulud, aga lumemõldrid pole veskit ikka veel tööle pannud“, oli Tolle aknast välja vaadates murelik.
„Mustad jõulud ei ole üldse toredad“ oli Rolle sõbraga nõus, „Lähme lumemõldritele külla. Äkki nad on jäänud talveunne“.
Päkapikud otsisid välja oma võlulennumasina, hüppasid sisse ja panid mootori tööle. Vuhinal lendasid nad läbi õhu ja peatselt maandusid nad lumeveski ukse taga.
„Hei, kas ka keegi kodus on?“ hõikas Rolle ja koputas uksele.
Uks läks kriginal lahti ja seal taga seisis mureliku näoga Lumeeit.
„Astuge edasi“ 
„Kas midagi on juhtunud? Maa on must ja teie olete siin nii kurvad“, pöördus Tolle laua taga istuva Lumetaadi poole.
„Ei saa veskit kuidagi tööle. Lumesõela polt on suvega kuhugi kadunud ja ilma selleta ei tohi veskit tööle panna, sest muidu langeks maa peale ilusate helveste asemel üks suur tükk, nagu pudru kausist ja siis võib veel keegi viga saada“ ohkas Lumetaat raskelt.
„Ära muretse. Selle leiame kohe üles, sest kadunud asjade otsimine on mu lemmik tegevus ja selles töös pole osavamat kui mina“, hõikas rõõmsalt Tolle.
„Ja-jah, ta iga hommik otsib oma pükse“ itsitas Rolle.
Juba jooksidki nad veskisse kadunud polti otsima.
Nad otsisid kõikjalt – lumejahu seest ja veskikivi vahelt, põranda pealt ja laepragude vahelt, kapi seest ja ahju tagant. Nad leidsid sealt igasugu asju – lumetaadi kadunud prillid, lumeeide niidirulli, lumememme kübara ja iseenda vana linnujäljemasina. Ainuke asi aga mida nad ei leidnud oli lumesõela polt.
Nõutult istusid kõik laua ümber.
„Tundub, et sellel aastal tulevad mustad jõulud“ ohkas Lumetaat.
„Ärge norutage, mõtleme midagi välja“ hõikas Rolle.
„Seni kuni te mõtlete, võtke värskeid kukleid“ ütles Lumeeit ja võttis ahjust välja imehästi lõhnavad ja ahvatleva väljanägemisega saiakesed.
Päkapikud võtsid saiakesi ja jäid vaikselt nosima. Üle köögi polnud muud kuulda kui suude matsumist.
„Ai“ karjatas korraga Tolle.
„No, mis nüüd lahti“ oli Lumeeit murelik.
„Ma murdsin vist hamba. Siin saia sees on midagi“
Tolle tegi suu lahti ja võttis sealt välja poldi.
„Näe, polt. Kuidas see siia sai?“ oli Tolle üllatunud. Ta tõusis, et polt visata nurgas seisvasse prügikasti.
„Oota, ära viska veel.“ ütles Lumetaat tõsise näoga „Näita siia“.
Päkapikk ulatas poldi Lumetaadile. Lumetaat uuris tema käes olevat asjandust ja korraga lõi ta nägu särama.
„See ongi kadunud polt. Kust ta küll sinu hammaste vahele sai?“
„Äkki oli ta jahu sisse kukkunud“ oletas Lumeeit.
„No, ma ju ütlesin, et ma olen osav kadunud asjade otsija“ oli Tolle uhke.

„Nüüd aga ruttu tööle, sest inimsed ootavad lund. Lapsed tahavad kelgutada ja ega Jõulutaatki ilma lumeta tulla saa“ ütles Lumetaat ja asus lumesõela parandama.

Rolle ja Tolle jõuluseiklus. Joosepil külas

JOOSEPIL KÜLAS
„Ei tea, kas Joosep on täna tubli olnud ja oma toa ära koristanud ?“ küsis Tolle , kui päkapikud järjekordse akna vahelt sisse piilusid.
„Midagi ei näe, tuba on nii pime“
„Nad võiks ikka tule põlema jätta, muidu koba alati nagu mutt ja otsi, kus see suss on?“ oli Tolle veidi pahur.
„Ai, ma astusin millegi sisse“.
Aknalaual oli Rolle talla alla kleebunud paks näts. Tolle tuli ja aitas sikutada. Näts andiski järle, aga päkapikud sikutamisest hoogu saanuna lendasid vuhinal üle toa. Rolle leidis end äkki prügikastist ja Tolle hoopis suure mängukaru sülest.
„Ehehh, kui sul mee isu tuli, siis oleks võinud kodus kõhu täis süüa, mitte siin karu rünnata.“ itsitas Rolle. Tema maandumine oli lõppenud päris õnnelikult, sest prügikast oli üpris tühi, ainult mõni paberileht. Tolle keeras karu süles jalad jälle maa poole. Ta haaras kinni laualinast, et püsti tõusta, kui laualina andis järgi ja koos linaga sadas talle kaela hunnik klotse. Samal ajal upitas Rolle end üle prügikasti serva, kuid maandudes sattus ta jalg seal lebanud mänguautole. Auto võttis hoo üles ja vuras päkapikk seljas üle toa. Korraga läks uks lahti ja tuli pandi põlema, samal ajal jõudis Rolle koos autoga laua alla.
„Mis mürgel siin siis nüüd on?“ küsis ema ja vaatas ukse vahelt sisse. Ta läks voodi juurde, pani teki lapsele taas peale ja läks välja jättes väikese tule põlema.
Mõne aja pärast söendas Rolle oma nina laua alt välja pista ja ümbrust uurida.
„Tolle“, hüüdis ta vaikselt, kuid toas oli vaikne.
„Tolle“, hüüdis ta nüüd juba kõvemini.
„Mis sa röögid, ma olen siinsamas“ ütles keegi korraga Rolle selja taga,“see läks küll napilt“.
„Kirjutame Joosepile kirja, sest nii küll ei saa komme sussi sisse tuua“.
Juba olid leitud ka paber ja pliiats.
Hommikul ärgates leidis Joosep sussi seest järgmise kirja.
„KULLA JOOSEP, PALUN KORISTA OMA TUBA, SEST MUIDU ME VEEL MURRAME OMA KONDID JA SIIS EI SAA ÜKSKI LAPS ENAM OMA SUSSI SISSE MAIUSTUSI. TÄNADES PÄKAPIKUD ROLLE JA TOLLE.“
Joosepil hakkas häbi ja ruttu koristas ta oma toa ja pühkis isegi riiuli pealt tolmu ära. Kui ema tuppa astus, oli ta väga üllatanud nähes kui korras kõik äkki on. Ta kallistas õrnalt poega ja tegi tema kahupeale pai.

Kui päkapikud õhtul taas poisi juurde tulid, leidsid nad aknalaualt piimaklaasi ja piparkoogid, mille juures seisis kiri „KALLID PÄKAPIKUD, PIPARKOOGID ON TEILE, ISE TEGIN, PALUN VABANDUST, ET TUBA SASSIS OLI. JOOSEP“.

Rolle ja Tolle jõuluseiklus. Piparkoogid

PIPARKOOGID
Oli pühapäeva pärastlõuna. Peale tegusat tööpäeva, või peaks ütlema tööööd, igaljuhul sirutasid päkapikud ennast mõnusasti voodis.
„Mis meil täna plaanis on ?“ küsis Tolle, ise tõmbas teki üle pea, nii et ainult mütsitutt jäi välja. Rolle keeras ennast külili ja heitis pilgu kalendrisse.
„Ohoo, piparkookide küpsetamine„ hüüatas Rolle ja oli hoopilt virgunud, sest ei ole midagi toredamat  piparkookide valmistamisest. Ka Tolle pistis nina teki alt välja ja nuusutas õhku.
„On jah piparkoogi moodi õhk“
Päkapikud panid ruttu riidesse, pesid hambad puhtaks ja juba olid ka piparkoogivormid ja tainas välja otsitud.
Tolle võttis seinalt suure panni ja Rolle tõi taignarulli. Vilunult rullis Rolle taigna laiali. Tolle võttis vormid ja vajutas taignale. Varsti olid pannil reas kuud ja kuused, jänesed ja lumememmed.
„Vaata sellel jänesel pole kõrvu“ imestas Rolle.
„Ma sõin nad ära, tainas on nii hea ja mina ei jõudnud oodata, kuni nad valmis saavad“ vastas Tolle ja muutus sama punaseks kui ta tutimüts „aga see jänes võib olla ka kass, siis pole talle nii pikki kõrvu vaja“.
Rolle võttis panni ja pani ahju. Päkapikud jäid läbi klaasukse vaatama, kuidas koogid valmivad, aga kaua sa ikka vaatad, sest ega seal ahjus ju midagi ei juhtu.
„Mängime midagi, kuni koogid valmivad“ pakkus Rolle.
„Teeme jõulusalmide kirjutamise võistluse“ pakkus Tolle, sest ausalt öeldes ei  oleks ta kulli mängus Rollet kunagi kätte saanud.
Juba olid päkapikkudel pliiatsid käes ja paberilehtedele tulid luuleread.
„Valmis“ hõikas Tolle.
„Mul ka“  vastas Rolle „kuula.
Laua ümber kogunevad maiasmokad
Pliidi ääres askeldvad jõulukokad
Ahujuplaadilt võtavad nad piparkoogid
Iga laps saab sellise nagu soovind.“
„Äh , see pole midagi, kuula minu oma“ itsitas Tolle
„Jänes sõi kooki nii mis matsus
Kui karu uksest sisse astus
Tal imestuest maha kukkus tass
Sest see jänes oli hoopis kass.“

Korraga nuusutasid mõlemad ninaga õhku. Miski imelik kibe lõhn oli toas.
„Nagu kärssaks midagi“ pakku Tolle.
„Piparkoogid“ karjatas Rolle ja oli ühe hüppega ahju juures. Kuid pilk, mis avanes läbi ahjuukse ei rõõmustanud kedagi. Piparkoogid olid kõrbenud. Rolle võttis panni ahjust ja kallas sõestunud koogid lauale.
„Nii musta jänest pole kunagi enne nähtud“
Varsti olid uued koogid valmis ja ka pann uuesti ahjus.
Jalgu kõlgutades istusid pakapikud ahju ees tooli peal.
„Laulame midagi“ pakkus Rolle.
Päkapikud lõidki laulu lahti. Järjekordse lõbusa laula ajal arvas Tolle, et tore oleks ka veidi tantsu lüüa. Ka Rolle hüppas toolilt maha ja juba keerutasidki nad koos põrandal. Korraga tants katkes, sest jälle hõljus toas mingi imelik lõhn.
„Piparkoogid“ karjatas Rolle juba teist korda ja hüppas taas ahju juurde, kuid jälle olid nad hiljaks jäänud, sest ahjust vaatasid vastu ainult koogikujuga söetükid. Päkapikkudel ei jäänud muud üle kui kolmandat korda täita ahjuplaat kookidega ja see taas ahju lükata.

„Paneme äratuskella helisema, siis me kuuleme kohe kui koogid valmis“ tuli Tolle heale mõttele. Nii nad ka tegid. Järgmisel hommikul leidis iga hea laps oma sussi seest ilusa kuldpruuni piparkoogi.

Rolle ja Tolle jõuluseiklus. Segadus kinkidega

SEGADUS KINKIDEGA
Öö oli saabunud. Kõik oli vaikne ja rahulik. Käes oli esimene advent. Ainult päkapikud hiilisid esimese lume krudisedes laste juurde. Tolle ja Rolle seisatasid suure maja seina ääres.
„Näe seal akna taga elab Eva- Lotta. Tema on küll tubli tüdruk – aitab ema ja ka koolis saab ainult viisi. Talle võiks väikese mänguasja sussi sisse panna. Ole lahke, Tolle“ ütles Rolle kotist karvast koerakest võttes.
„Näe suvega täitsa meelest läinud, kuidas need sinna akna taha said“ kratsis Tolle kukalt.
„Hüppa“ arvas Rolle.
Tolle taganes paar sammu, võttis hoogu ja hüppas, kuid jalad kerkisid vaid päka jagu maast lahti.
„Olen vist suvega juurde võtnud, näe ei ulatanud isegi aknalauani“ oli Tolle kohmetunud. „Ma tean. Heida käpuli ja ma ronin sinu selja peale“. Rolle heitis käpuli, kuid kui Tolle tema seljale astus vajusid tema käed - jalad laiali ja ta oli vastu maad surutud nagu pannkook.
„Sa oled liiga raske, tule maha“ karjatas Rolle.
„Tasa, tasa. Sa ajad oma kisaga kõik üles. Karju sosinal“ noomis Tolle sõpra.
„Appi“ kähises Rolle päris vaikselt.
„Nii vist siiski ei saa“ arvas Tolle Rolle seljalt maha astudes. „Aga sa roni minu kukile, mina jõuan sind hoida küll“. Ja ta toetas selja vastu seina. Rolle pani oma jala Tolle põlvele ja kui teise jala tahtis õlale asetada, libises ta korraga ja ta leidis, et tema jalg on hoopis Tolle taskus. Ootamatust sündmustekäigust üllatund Tolle kaotas tasakaalu ja kukkus Rollele otsa.
„Appi“  kähises taas hästi vaikselt jalgu siputav Rolle.
Tolle tõusis istuli ja sügas kukalt „Mnjaa, nii need kingid vist küll sussi sisse ei saa“
Kahekesi kõrvuti istudes vaatasid nad kuud ja püüdsid meelde tuletada, kuidas ometi see käis.
Korraga lõid Rolle silmad särama.
„Meil on ju võluvõime. Me saame ennast ju läbi akende ja seinte võluda“

Sõbrad tõusid rõõmsalt püsti ja sellel ööl neil rohkem muresid ei olnud. Hommikul leidsid kõik head lapsed oma sussi seest kingituse.

Rolle ja Tolle jõuluseiklused. Ettevalmistused

ETTEVALMISTUSED

Päkapikukülas on tähtis päev. Homme on juba esimene advent ja päkapikud Tolle ja Rolle teevad ettevalmistusi, et lastele kingitusi sussi sisse viia. Tolle on parajalt ümar, kuid see-eest piirkonna kõige tugevam päkapikk. Rolle seevastu on pikk nagu pliiats ja ka terav nagu pliiats. Nad sobivad hästi kokku ja toimetavad oma toimetusi alati sõbralikult koos.
„Ei tea, mida need lapsed ka tänapäeval söövad“ küsis ühel jõulueelsel päeval Tolle.
„Ma käisin eile poe akna taga piilumas, kõige rohkem osteti krõpsu ja limpsi“ teadis Rolle.
„Minul panevad küll krõpsud kõhu valutama. Viiks lastele midagi tervisklikku. Ma mõtlen, et porgandit või tilli või kõrvitsat.“ Ütles Tolle ja paitas oma ümarat kõhtu.
„Ega lapsed jänesed ei ole, et tilli söövad ja seda ma tahaks ka näha kuidas sa kõrvitsa sussi sisse topid“
„Sul on vist õigus. No aga viineritest või tordist küll keegi ära ei ütle“ arvas Tolle. Ise limpsas keelt ja pani silmad unistavalt kinni.
„Sa oled vist unustanud, et lapsed ootavad sussi sisse maiustusi – komme ja sokolaadi“
„ ... ja jäätist“ lisas Tolle ja limpsas jälle keelt.
„Jäätis sulab sussi sees ju ära ja mida peab siis tegema laps, kes sellise sussi jalga paneb ?“ pahandas Rolle.
„Hea küll, võtame siis kommi ja sokolaadi ja ka mõned mänguasjad eriti tublidele lastele“ oli Tolle sõbraga nõus.
Päkapikud pakkisid kingikotid kokku ja seadsid sammud laste poole.