Esmaspäev, 18. november 2019

Tai puhkusesaar Koh Lanta


Tai puhkusesaar Koh Lanta

Tai tuntud turismisaarest Phuketist mõne laevasõidutunni kaugusel asub Koh Lanta saar. Pidime algselt Koh Lantale minema mõneks päevaks. Olin võtnud pähe, et peame Phuketilt ära saama ja mõne päeva veetma kuskil vaiksemal saarel. Lugesin, et Koh Lantal saab matkata ja sealt saab ka teha ka laevaväljasõite. See tundus just see, mida oleme reisides otsinud. Lisaks oli Triinul soov veeta mõned päevad bungalos, kus saaks otse toast merre astuda.

Phuketilt viis meid laevatee kõigepealt paradiisisaarena tuntud Phi Phile.  Sealt edasi järgmise laevaga Koh Lantale. Sealjuures toimus ümberistumine otse merel. Laevad tõmmatakse vaikses lahesopis teineteise külge kinni, üle reelingu pannakse plank ja roni siis oma kottidega teisele laevale. See võib ju eurooplasele tunduda ohtlik ja isegi ebanormaalne, kuid siin on see igapäevane ja muidugi saime hakkama. Kui Phi Phil on reisisadam kokkulepitud punkt keset merd, siis Koh Lantal on isegi sadamahoone olemas.  Laeval astus meie juurde transpordikorraldaja ja küsis, et millisesse hotelli sooviksime sadamast minna. Selliseid veidi kummalisi pakkumisi tasub uskuda ja kasutada. Süsteem toimib ja ühine sõit maksab vähem kui sadamast omale eraldi auto otsimine. Maksame 100 bahti ja ronime kasti. 100 bahti on u 3 euri. Väljume Andamanbay Bungalo väravas. Andamani nime kannavad saarel paljud erinevad asutused, sest sama nime kannab meri, milles Koh Lanta ja tema ümbruse saared asuvad.

Koh Lantal elab u 10 000 inimest. Erandina teistest saartest on Koh Lanta elanikest 70% moslemiususulised. Siin elavad juba aastasadu sõbralikult kõrvuti Tai-hiinlased, Tai- moslemid ja rannamustlased. Nende ajalugu on erineva, kuid väike saar on kujundanud ühtehoidva kogukonna. Koh Lanta Yai on 30 km pikk ja 6 km lai, kogupindalaga 81 km2. Saare keskel on mägisem ala ja seepärast on kogu elu koondunud vaid rannikule. Võimalik on sõita ümber saare või lõigata mägedest läbi. Mägedest läbi viib vaid kaks teed ja needki üpris ära peitetud, nii et esimesel korral sõidame õigest teeotsast mööda.  Peamine turismihooaeg saarel on novembrist märtsini. Aprillist oktoobrini on seoses vihmaperioodiga rahulikum, kuid vihma ei maksa karta, sest sajab peamiselt õhtuti ja sedagi vaid äärmisel juhul mõni tund järjest.

Andamanbay Bungalo algab otse ookeani äärest ja kulgeb pikuti sisesaare poole. Meie askeetlik bungalo on kõige merepoolsem. Saabume saarele pealelõunasel ajal, kui on suurem tõus läbi saanud ja meri taandunud kaldast õige kaugele. Olen ausalt öeldes pettunud, sest  reklaamis lubati maja otse vee ääres. Siis ma seda veel ei teadnud, et tõusu tippajal ulatub meri täiesti majani. Tõus ja mõõn uhuvad kallast kaks korda päevas. Umbes kell kaheteist ajal on tõusu tippaeg. Nii suurt vahet tõusul ja müünal pole ma varem näinud. Meri taandub enam kui 100 m kaugusele. Väikese kaljunuki taha jääv kohalik kalasadam jääb mõõna ajal täiesti kuivale. Kaluritel on hea paati altpoolt puhastada ja hooldada. Samas, see kes õigel ajal sadamasse ei jõua, peab seni merel loksuma, kuni tõusuvesi taas sadama veega täidab. Hiljem uudistan sadamat lähemalt. Meri põhi on tihedalt täis veetud erinevaid kõisi, kuhu saab paadi kinni siduda, et mõõnavesi neid merele ei viiks. Kaldal on ka „sadamahoone“, mis kujutab endast koormaalusele kinnitud kolmnurkset kilekatust. Selle ümber on kuhjatud võrgud, aerud, tühjad kütusekanistrid ja muu nodi. Aga seal nad toimetavad ja oma perele leiva lauale toovad. Soovijad saavad kaluritega koos merele minna, et ise oma kalaõnn proovile panna. Õhtune pime meri on taamal täis suuremaid ja väiksemaid rohelisi täpikesi.  Uurin, et kes need merejaaniussid on ja ilmneb, et need on kalalaevade ninadesse asetatud valgustid, mis kalu lähemale meelitavad. Tundub, et süsteem töötab, sest ööpimeduse varjul tulevad kalalaevad kaldale ja kõigil on paadis saaki näha. Kohaliku restorani omanik teeb kaldal kaupa ja astub kotitäiega kaladega maja poole. „Tulge homme värsket kala sööma“, hõikab ta meile. Järgmisel õhtu lähemegi. Ilmneb, et tegemist on väga jutuka ja muheda mehega. Valime kalad välja ja kokk asub vastavalt omaniku näpunäidetele süüa tegema. Seni kuni ootame istub omanik meie lauda ja tunneb huvi, et kust me tuleme ja kauaks jääme. Ilmneb, et ta pidas siin rannal restorani pidanud juba siis kui 2006 aasta taifuun Tai rannad tühjaks pühkis. „Ma ei suutnud ära minna, sest see siin on minu lapsepõlvekodu“, rääkis mees. Ta ei läinud taifuuni eest pakku, vaid haaras kõvasti puu ümbert kinni ja nägi oma silmaga pealt kaost, mis tema äri tabas. „Kõige pealt lendas paat minema, siis mööbel ja lõpuks kogu restoran ise.“, meenutab vana kõrtsiomanik. Tema endaga ei juhtunud midagi väga hirmsat, sest kõik teravad ja suured esemed lendasid koos tormiveega temast õnneks mööda. Aga mitte sugugi kõigi naabritega ei läinud nii hästi. Taifuuni jälgi võib tänaseni looduses märgata. Jalutasime tühjal rannal ja korraga oli võsa sees korralik kemmergupott, mõned meetrid edasi  ja võsas on järgmine pott ja siis veel üks ja veel üks. Olin segaduses – milleks potid rannaäärses võsas? Aga siis mõistsin. Enne taifuuni olid pottide kohal ka rannamajad olnud, mille taifuun minema viis jättes järele vaid maasse kinni valatud kemmergupotid. Aastatega oli potid võssa kasvanud moodustades veidi sürrealistliku mälestusmärgi tormile. 

Kasutatud kempsupotte kasutavad kohalikud ka aiakaunistuseks. Külastame saare idakaldal asuvat Liblika-aeda. Tegemist on pigem väikese koduse aiaga, kus lisaks rikkalikule taimekollektsioonile on ka väike kohaliku fauna kollektsioon. Perepoeg, kes meile aeda tutvustab on väga uhke kempsupottide kollektsiooni üle, kus igaühes kasvab mingi kohalik taim. Sama kasutuse on leidnud ka vanad kraanikausid, mis on seintele kruvituna ideaalseks koduks ripptaimedele. Ise küll selle peale ei tuleks, aga siin neid kümnete kaupa nähes, on isegi päris huvitav. Kõige põnevam taim on kärbseõgija, kes oma kannukujulise õisikuga meelitab putukad sisse, et siis kannule kaas peale lüüa ja vaikselt maiustama asuda. Loomadest on aias tsiibetkassid, ahvid, üks rääkiv papagoi, kes ütle meid nähe „One boy, one girl“, pistrikud, lehmad, kilpkonnad, kalad ja muidugi liblikad, kes elavad eraldi kaetud liblikaaias. Samas on olemas ka orhideeaed, kuid kahjuks on see hetkel suletud, sest õiteaeg on läbi saanud.  

Esimesel päeval bungalo kõrval ujuma minnes olen pettunud, sest merepõhi on väga kivine, kuid mõõna ajal tõden tühjale rannale pilku heites, et olin üritanud ujuda ranna kõige kivisemas kohas ja paarikümne meetri kaugusel on meri täiesti kivivaba. Kujutan ette kuidas kohalikud pihku itsitasid nähes mind teravatel kividel turnimas. Ega samas ei ole kohalikud pahatahtlikud. Pigem vastupidi. Nad on väga avatud meelega ja katsuvad kõiges appi tulla. Samas on saarel ka väga turvaline. Hinnad vastavad hinnakirjale ja keegi ei ürita tõmmata puhkajatel nahka üle kõrvade.
Parim moodus saarel liikumiseks on rentida roller. Rolleri rent maksab 10 eur päevas. Väga hull ju pole. Kuigi rolleri rentimine pole minu jaoks sugugi lihtne ülesanne. Triinul on elus mitmeid hirme ja kui tema kardab, siis ta kardab ikka nii, et oleks kardetud. Esiteks kardab ta lehmi. See on tema suurim hirm. Siis kardab ta rollerisõitu ja kolmandaks suuri laineid. Kõigi nende hirmudega on muidugi Aasias üpris keerukas rännata. Alustasin mõjutustööga juba Eestis. „Me ei saa seal muidu ringi liikuda. Roller on ainus võimalus“. „Sina rendi, aga mina sinna peale ei tule. Mina võin rannas ka istuda.“ „Ega ma siis üksi ei lähe sõitma. See ei ole ohtlik. Lapsed ka sõidavad.“ „Aga kui lehm vastu tuleb?“ „Siis peatume.“ „Mitte mingil juhul.“. Ühesõnaga sarnaseid läbirääkimisi pidasime päris pikalt. Lõpuks on Triinu nõus rolleri selga istuma. Pean etteruttavalt ütlema, et lõpuks ta juba päris nautis sõitu. Kui olete rolleri rentinud, siis vaadake, et paagis oleks ka kütust. Asusime kohe teele saare lõunapoolses otsas asuvasse loodusparki. Ühel pikemal tõusul jätab mootor mõned löögid vahele. Siis veel korra ja siis veel kord. Mõtlen, et olen liiga raske väikese masina jaoks ja ei pööra tõrkele tähelepanu. Mäest alla sõites töötab mootor taas kenasti. „Peatume, peatume. Teeme pilti“, hõikab Triinu. Peatumegi, sest teeääres on kummipuude kasvandus. Olen neid ka enne näinud, kuid nii korralikku mitte. Kausikesed on kõik kenasti kummi täis tilkunud. Näha on, et koort on värskelt lõigatud ja mahla tilgub hoolega järjest juurde. Teeme siis pilti. Läheme rolleri juurde tagasi, kuid masin enam ei käivitu. Keeran korgi maha ja nii ongi. Kütus on otsas. Lükkan masina teele ja hakkan vaikselt roller käe kõrval edasi liikuma. Kuskil peab ju bensukas olema. Mäest alla veeredes istun masina selga ja Triinu jääb mäe otsa minust maha. Korraga peatub minu kõrval saksa noormees ja küsib, kas ta saab abiks olla. Ta oli näinud teel üksikut kiivriga tütarlast ja tundnud huvi, kas on muresid. Triinu osutas siis minu peale ja noormees tõttaski appi. Tõi kilomeetri kauguselt pudeli kütust ja ei tahtnud rahagi. Kütust müüakse siin liitristes pudelites. Vala siis paaki palju vaja on. Sakslane noogutab rõõmsalt „Ma tean, mida see tähendab. Ma olen siin ise ka teele jäänud.“

Jõudsime saare lõunatipus asuvasse Mo Ko loodusparki. Olen päris rõõmus, et lõpuks kohale jõudsime, sest tee sinna kulges üles –alla ja kurvitades vasakule –paremale ja huilged minu taga ei tahtnud lõppeda. Õnneks läks lõpuks Triinul juba ära.  Sissepääs loodusparki oli tasuline ja seepärast pargi kaunis rand üpris rahvavaene. Pargis pärliks on väikesel saarenukil asuv tuletorn. Torn ise ei ole kõrge, kuid tema asukoht on kõrge. Tornist mereni viivad püstloodis kaljuseinad. Natuke meenutab see Ameerika Vabadusesammast, kus tuli väljaulatuvalt üle inimeste ja mere paistab. Pargi keskusest algab 1,7 km matkarada. Pargivaht ütleb , et selle läbimiseks kulub koos peatustega u 2 tundi. 1,7 km ja 2 tundi? Naerame selle väite peale ja asume teele. Esimestel meetritel tuleb meile vastu üks saksa ärevil paar, kes hoiatab meid, et üleval metsas ründasid neid ahvid. Võtan kaika pihku ja läheme siiski rajale. Ahve ei tohi lüüa, sest siis nad lähevad veel rohkem närvi. Meile räägitakse, et ründavad ahvid taanduvad, kui pehme kaika vastu maad sajaks tükiks lööd. See pidi nende jaoks olema nagu kosmoseteadus ja tekitama lööja suhtes austust. Rada kulgeb ülesmäge ja siis kurvi taga ikka veel mööda treppe ülesmäge. Oleme pool tundi kõndinud ja rand ikka paistab veel meie all.  Selg on läbimärg. Raja ääres on sildikesed, mis tutvustavad kohalikku taimestikku ja loomastikku. Ahvid teevad häält, kuid meie neid looduspargis ei kohta. Hiljem küll rolleriga sõites arvavad mõned ahvid, et võiksid meid sõidu ajal rünnata, kuid roller on siiski kiirem. Mingil hetkel hakkab rada liaanide vahel keereldes laskuma. Laskumine on aga veelgi raskem, sest libedad astmed panevad kõiki lihaseid pidevalt pingutama. Ühesõnaga läbime raja tunni ja kolmveerandiga, siiski kiiremini, kui ette nähtud, kuid metsikust tempost väsinuna. Sellel hetkel tundub soe merevesi parim sõber. Järgmise tunni loksume lainetes, kuni nahk hakkab krimpsu kiskuma ja nälg näpistama.

Võtame teeäärses kohvikus einet. Söögid on siin kõikjal head ja kui võtad kohalikku toitu on raske petta saada. Koduteel teeme peatuse matkateel, mis viib väikese koseni. Kosk on mannetu, kuid tee sinna läbi tõelise džungli huvitav. Rada läheb mööda ka ühest kaljukoopast, mis kindlasti pakub põnevust sellele, kes varem selliseid koopaid näinud pole, kuid minu jaoks pole siin midagi uut. Kose juures on ennast laagrisse sättinud rootsi perekond või perekonnad. Olen ka varem tähele pannud, et rootslased reisivad alati suurte seltskondadega. Ka siin tundub olevat kolm peret. See tähendab, et terve kari karjuvaid lapsi ja romantilisest kosesuplusest saab tavaline spa, kus laste visatud pallid sul vastu pead lendavad. Rootsi kommuun tundub saarel olevat suur, sest leiame mitmeid rootsi ärisid ja ka rootsi kooli. Vahepõikena olgu öeldud, et tee ääres oli veel üks kool, mis kandis kõlavat nime – Global Village School (Globaalne külakool). Kui juba külakool, siis olgu vähemalt globaalne. Seega see, mida vaatama läksime polnud suuremat sorti väärtus, aga retk ise oli väga mõnus.   

Järgmisel hommikul võtame ette tee saare ajaloolisesse vanalinna Old Towni. Väga originaalsed nime välja mõtlemisega ei ole nad just olnud. Korraga märkan teeäärses kraavis liikumisi. Kas võib olla, et nägin Komoda varaani. Keeran ringi ja seal ta ongi. Ma ei jõua pilti teha, sest ta lippab enne vette ja sealt ta enam nina välja ei pista. Ootame, aga ikka ei midagi. Bungalosse jõudes asun asja uurima. Tegemist on saarel küllalt levinud Aasia vesivaraaniga, kes väidetavalt inimesi ei  ründa, kuid tuleb inimeste elamiste juurde, et varastada kanu ja muid kodulinde. Selle kahemeetrise eluka nägemine siiski turvatunnet ei tekita. Olgu öeldud, et hiljem kohtame metsa vahel veel ka teist korda seda hiidsisalikku. Loomi kohtume looduss liikudes veelgi. Kuid mitte ainult looduses. Toas minu tühjas kokteiliklaasis istub tsiko. Vaeseke on vist klaasi roninud ega saanud enam mööda libedat külge üles. Või oli alkoholiaurudest uimastatud. Lasen loomakese vabadusse. Meie bungalo all elavad erakvähid, kes  oma elamiseks kasutavad teokarpe kandes neid nagu teodki kogu aeg kaasas. Õhtuti on neid rannaliival nii palju, et jalutades peab olema väga ettevaatlik.

Jõuame siiski Old Towni. Lantal olles tasuks Old Townis igal juhul läbi käia. See pisike linnake on rohkem kui 500 aastat vana. Tänavaäärsetest restoranidest viivad pikad sillad otse merele. Sildadel asuvad lauad ja seal on võimalik süüa kõige romantilisem õhtusöök. Linnake on 400 m pikk ja 100 m lai. Või umbes nii, igal juhul väga väike, kuid oma teistlaadse euroopaliku arhitektuuriga linnake kodune ja armas. Kaart ütleb et linnas peaks olema ka muuseum. Leiame muuseumi küll üles, kuid tundub, et selle uksed pandi juba aastaid tagasi kinni. Väikesest sadamast algavad väljasõidud piirkonna teistele väikesaartele. Võimalik on minna sukeldumistripile, snorgeldamistripile, nelja-saare tripile, romantilisele tripile jne. Lühidalt – tule ainult merele ja küll sulle pakutakse seda, mida just sinu süda ihkab.    
Linnast mõne kilomeetri kaugusel asuvad mangrooviametsad. Tegemist on vees kasvava metsaga, kuhu korraldatakse paadisõite. Võimalik on minna pikkpaadiga ja ka iseseisvalt kanuuga. Mõtlen, et kes küll viitsib kanuuga selles kuumuses putukate poolt närituna seal „lõbusõitu“ teha. Ilmneb aga, et see on väga populaarne ja selle saare poole üks kõige olulisemaid turismiatraktsioone. Eelistame rannas lugeda ja lainetes möllata jättes kanuutamise vahele. Tuletame taas endale meelde, et meil on puhkus ja me ei pea kogu aeg midagi tegema. Koduteel märkame tee ääres kohalikku turgu. Varem pole siin kaubandust olnud. Uurime asja ja selgub, et siinne kohalik turg liigub ringi ja on kindlatel nädalapäevadel kindlatel platsidel. Kohalik turg pakub kõige põnevamaid kohalikke maitseid. Ostame igalt poolt midagi ja proovime. Fantastiline kookosejäätis, võrratu vahvel, mõnusad kanavardad jne. Samas ei ole siin midagi sellist, mida poleks varem näinud või proovinud, aga maitsed on head.

Soovides kohalikku maitsemaailma rohkem sisse elada läheme tai köögi kursustele. Selliseid ühepäevaseid kursuseid pakuvad spetsiaalsed köögid ja neid võib leida igal sammul. Kursuse hind on u 40 eur. Oleme sellel päeval ainsad kursuslased. Meiega tegelevad peakokk ja tema kaks abilist. Tundub, et meestest kokapaar on paar ka väljaspool kööki. Igal juhul käib üks kudrutamine ja minagi saan tähelepanu osaliseks. Enne kindla roa valmistamist tutvustatakse kõiki taimi ja aineid, mis sinna sisse käivad. See on päris huvitav mõtterännak millega meil on siiski vähe peale hakata, sest meie loodusest ei leia enamust tai köögis kasutatavatest ürtidest. Vajalikud ürdid ja muud ained antakse meile ette ja siis peame me need ise hakkima ja mis tai köögis kõige raskem – tampima. Ürdid pannakse kõik kokku uhmrisse ja siis tuleb neid seni tampida, kuni neist saab ühtlane pasta. Seda pastat siis kasutatakse toidu maitsestamisel ja valmistamisel. Kõige pealt valmib suupiste.   Tegemist on lehttaignas pelmeeniga. Toit valmis, istume lauda, et seda proovida. Ühtlasi saame ülevaate ka tai lauakommetest.  Ühises pajas pole viisakas oma lusikaga sonkida. Kuhjad kõik söödava erinevates kuhilates taldrikule ja siis hakkad sealt lusikaga parajad suutäisi eraldama. Peale eelrooga valmib meil veel ka supp ja kaks põhirooga. Lõpuks antakse meile ka kirjalik sertifikaat, et oleme kursuse läinud ja võime hakata tai toitu pakkuma. Jälle üks asi, mis CVsse kirja panna.

ÖÖ otsa sajab. See on kõige tõsisem vihm, mida siin kogeme. Mägedest laskuv vesi on moodustanud jõed, mis on kaldaliivasse uuristanud sügavad jõed. Jõed on isegi kuni meetrisügavused ja mõned meetrid laiad. Merevesi on liivast sogane. Peagi kannab meri liiva kaldale tagasi ja lihvib tekkinud jõed siledaks. Imeline loodus.  Eelmisel päeval tegime väljasõidu naabersaarele Koh Lanta Noi.
Tegemist on rohkem põllumajanduspiirkonnaga ja turismindus pole siin nii arenenud. Leiame pika liivase inimtühja ranna. Kuna õhtu hakkab kätte jõudma, siis sõidame tagasi. Otsustame veeta uue päeva selles imelises rannas. Triinu teeb võileivad kaasa, mina panen õlled kotti ja sõidame taas Lanta Noile. Pikal rannal on vaid mõni inimene. Ujume ja viskame liivale. Olen üllatunud ja samas õnnelik, et nii imeline rand täiesti inimtühi on. Korraga jõuab minuni teadmine, miks see rand inimtühi on. Meid on avastanud pisikeste lendavate mutukate hordid, kes igapäevaselt elutsevad rannatagusel märgalal. Putukas on imepisike, kuid hammustab kuradi valusti. Torman nende eest vette, kuid see ei aita, sest nad tulevad järgi ja maanduvad näole kohe kui see veest välja pista. Pakime kiirelt oma laagri kokku ja jätame kiirelt rannaromantikaga hüvasti.

Lõpetuseks pean ütlema, et Koh Lant Yai on imeline saar, kui tahta lihtsalt puhata. Kui mulle pakutaks võimalust sinna tagasi minna, siis läheks iga kell.

Teisipäev, 12. november 2019

Tähelepanekuid Shangaist


Tähelepanekuid Shangaist

Teel Taimaale veetsime paar päeva Hiina suurlinnas Shanghais. Olime Triinuga ammu seda linna külastada soovinud, sest see on meie tütre Johanna, kes kunagi siin õpinguaasta veetis,  lemmiklinn. Seepärast oli asjatundja, kes koostas meile detailse päevakava, käepärast võtta.
Oma 24 miljoni elanikuga on Shanghai Hiina niigi hiiglaslike linnade seas suurim. Kunagi oli Shanghai pisike kaluriküla, kuid on viimase paarikümne aastaga kasvanud Hiina majanduse ja rahanduse keskuseks. Kuskil väideti, et Shanghai saab endale ikka tund juurde ühe dollarimiljonäri.
Metroosõit lennujaamast kesklinna võtab poolteist tundi. Transport on selles suurlinnas hästi korraldatud ja kuidas saakski teisiti olla.  Peatused on lisaks hiina keelele kenasti rongides ja stendidel kirjas ka inglise keeles. Aga ennatlik on eeldada, et inglise keeles saab kõikjal poodides ja kohvikutes hakkama. Aga inimesed on heatahtlikud ja noogutavad sulle lahkesti silmade särades kogu aeg. Mis siin ikka salata – inimesed tunduvad mulle põhjaeurooplasele veidrad. Mehed on riietatud enamuses normaalselt, kuid naiste riietumise stiil jätab mulje nagu oleks sattunud karnevalile. Metroos koos tuhande inimesega sõites on aega kohalikke jälgida. Eranditult kõigi pilgud on suunatud telefoni ekraanile. Ühe- kahe inimese puhul poleks see ju veider, aga kui tuhat inimest seisavad lõug rinnal ja vahivad oma nina ees helendavat ekraani, siis tundub, nagu oleks sattunud mingisse psühhiaatrilisse katsesse.  Meieni pole veel jõudnud häälsõnumite edastamine, kuid Hiinas on see ülipopulaarne ja mobiilis pea-aegu ainus suhtlemise viis. Inimene lobiseb ekraani oma silme ees hoides jutu telefoni ja saadab sõbrale. Sõber paneb telefoni kuuldeaugu omale kõrva äärde , kuulab sõnumit, itsitab või nutab omaette ja vastab samaga. Ma võin julgelt väita, et nende paari päeva jooksul nägin vaid ühte inimest, kes  telefon kõrva ääres vanamoelisel kombel vestles. Ärge saage valesti aru – selline suhtlus pole halb, vaid minu jaoks ootamata, eriti sellisel massilisel kombel. Pange ennast nüüd tuhande hiinlase keskele metroosse ja kujutage seda ette, kui kõik oma sõnumeid telefoni kuulavad ja räägivad. See oli ehmatav.

 Tallinn on roheline linn, aga Shanghai on rohelisem veel. Mis on linna suurust arvestades isegi ootamatu. Kõnniteid ja autoteid eraldavatel piiretel ripuvad kõikjal õitemeres lillealused. Puudealused rohelapid on kaetud pokudega, mis on lihtne aga väga efektne lahendus linnapildis. Pargid on põnevad ja kenasti läbimõeldud. Teerajad kulgevad läbi erinevate tsoonide. Ühes saab mediteerida, teises võimelda, kolmandas nautida voolava vee rahu. Sellised oaasid suurlinna südames on hämmastavad. Muidugi on pargid rahvast täis , kes tegelevad aja arendava sisustamisega. Raske oleks ette kujutada, et istuks maha Tallinna Tammsaare pargis ja hakkaks võimleme. Siin kutsutaks mulle politsei, seal on see normaalne. Magada pargis siiski ei tohi. Olen reisist veidi väsinud ja heidan ühele pargipingile pikali. Hea on tõsta paistes jalad maapinnast kõrgemale. Kuid kohe on kohal vabatahtlik pargivaht, kes räägib meiega selges hiina keeles. „Teeb vist mõminaräppi“, arvab Triinu. Sellisena see tundub tõesti. Suu vaevu liigub tuues esile häälikutevoo, millest mitte midagi aru ei saa. Mõistame, et lesida siiski ei tohi. Kui räägime sellest hiljem tütrele, siis ta muutub ärevaks „Seal on ju kõik kohad kaameraid täis. Kui midagi teete on kõik kohe teada ja piiril võib jama tulla.“ Tõesti-tõesti. Riiki sisenedes andsime oma sõrmejäljed ja meist tehti passipilt. Süsteem, kus turvakaameras nähtud päti nägu viiakse kokku reaalse inimesega, Hiinas reaalselt  toimib. Kõnnime siis edasi. Võiks ju arvata, et suurlinnale omaselt on tänavail rahvahordide keskel raske liikuda, kuid see pole sugugi nii. Pigem on tänavad üpris hõredalt rahvastatud. Olen segaduses.

Alustame vastavalt tütre antud detailsetele juhistele ringkäiku hiigellinnas. Meie esimene peatus on Jing an Templi juures. Nagu igas Hiina linnas, siis on ka siin väga palju erinevaid templeid. Hiina peamisteks uskudeks on budism ja hinduism. Moslemeid on 4% ja kristlasi veel vähem. Jing uni Tempel on u hektari suurune kompleks, mis koosneb mitmetest  templitest, munkade eluruumidest ja avatud ruumist. Keskusesse sisenemine maksab 7 eur. Kui oled ikka patune või tahad juhiseid eluks, siis pead maksma. Õiglane. Usk on hiinlasele tähtis. Usk peaks olema oluline elu osa igaühele. Surnud põletatakse ja seepärast ei ole Hiina suurlinnades surnuaedu. Selle asemel on templites mälestuste seinad, mille juures viiakse läbi kõik lahkumisega seotud rituaalid. Buddha erinevaid kujusid on templi territooriumil väga palju ja igaühe juures on ka palves inimesed. Lahkelt annetatakse pühakujude ees seisvatesse annetuskastidesse ja meie kulgemist saadab templis pidev kõlin. Mind häiriks sagiva rahva keskel palves olemine, kuid palvetajad ei lase sellest ennast segada.

Siinsamas, vaid jalutamise kaugusel, asub Shanghai Muuseum. Muuseum on külastajatele tasuta, kuid sisse pääsemiseks tuleb läbida põhjalik turvakontroll. Ei tea, mis on neil välgumihklite vastu, sest need korjatakse igal pool taskutest. Lahkudes saab õnneks suurest korvis uue asemel võtta. Shanghai Muuseum väärib külastamist. Tegemist on hiiglasliku hoonega, mille neljal korrusel saab ülevaate hiina kunstist, tarbekunstist ja ajaloost. Igal korrusel on neli saali, kus iga ühes tutvustatakse üht valdkonda või siis ajaloo perioodi. Kõik me teame, et Aasia ja Hiina ajalugu ja kultuur erinevad Euroopa omast, kuid astudes korraga selle salapärase maailma sisse, siis alles tajun täiesti füüsiliselt seda tohutut erinevust. Kujutaval kunstil seal ja siin on täiesti erinevad  esteetilised eesmärgid. Hiina kunsti ülimaks eesmärgiks, mille poole harjutades läbi elu liigutakse, on kujutada kolme pintsli tõmbega tulles kõikuvat bambust. See joonistus peaks olema nii elus, et vaataja tajub tuult, mis bambust kõigutab, rääkimata  sellest, et vaataja näeb, kuidas bambus kõigub. Muuseum tasub külastamist, sest annab tõesti küllaltki kompaktselt esmase tutvustuse Hiina kunstist ja ajaloost. Muuseumi ümbritseb muidugi taas fantastiliste lillekompositsioonidega park.

Nüüd näeb meie päevakava ette Yu Yuan Gardeni külastust. Arusaadav – garden, aed. Otsime samanimelist metroopeatusest väljudes suurt aeda, aga ei näe ei kaske ega mändi. Aeda pole. Kulgeme siis koos rahvaga mööda laiemat tänavat ja korraga olemegi Yu Yuanis. Just nii on õige öelda, sest yuan on hiina keeles aed ehk siis Yu aed ehk Yu Yuan. Yu Yuan on rajatud 16. sajandi keskel ja kujutab endast ajaloolist linnaosa, mille südames on ka otsitud aed, aga hoopis teistsugune, kui seni Shanghais näinud olema. Majad on enamuses kolme-nelja korruselised. Majade katuste harjad keerduvad üles, nagu ainult filmides näinud olen. Vanad majad ja tänavad säravad tuledes. Hoonete esimestel korrustel asuvad kauplused, mis on suunatud otseselt turistidele. „Müüjad justkui laulaks oma kaupa pakkudes. „Võtke saiiiaaa“, tõlgib Triinu naljaga. Raputame pead. Müüja jätkab „Kui saiia ei saa, siis marmelaaaddiii“, tõlgib Triinu. Naeran kõval häälel, müüja vist solvus. Ühe maiustuste poe uksel keerutab kommitünni naeratav vanamees. Peatume ja teeme pilti. Ülikonnas hiinlane astub meie juurde ja ütleb ilusas inglise keeles: „See on kuju“. No ma sain sellest niigi aru. Järgneb tavapärane küsimus, et kust tulete. „Eestist“. Ja jätkub dialoog. „Seal on vist külm“. „Tõesti. Miinuskraadid juba“. „Ma olen siin omanik. Millega sa tegeled?“. „Ma olen meelelahutaja – laulan, näitlen, kirjutan.“. „Sa oled siis kuulus“. „Väga“, vastan muiates. „Või kuulus.“ Järgneb tutvutus kogu personalile „See on kuulus näitleja Eestist“. Minu nali   Naeratan tagasihoidlikult nagu Hollywoodi staarid seltskonnapiltidel teevad. „Tahate näha kogu Yu Yuani ülevalt?“. „Muidugi“. Hiinlane haarab meid kaasa ja viib nurgatagust treppi mööda üles rõdule, kus avanebki imeline vaade kogu Yu Yuanile, taustaks hiiglaslikud pilvelõhkujad. Koos uus ja vana linn. Hetk on võrratu. Samal terrassil asub Shanghai kuulsaim teepood. „See on kuulus näitleja Eestist“, teatab kommipoodnik teepoodnikule. Olen kohmetu. Teepoodnik katab meile degusteerimiselaua. Degusteerimist saadab jutt teesaali ajaloost. „Siin on käinud Putin ja Obama ja väga paljud teised Hiina riigi külalised.“ Nüüd siis ka „kuulus“ näitleja Eestist.  Aga tee on tõesti hea. Läheme liimile ja ostamegi paar purki koju kaasa. Hiljem naerab tütar nii, et prillid kukuvad maha. „See on Shangai kõige kallim teepood. Seal on kõik kümme korda kallim, kui mujal“, aga „kuulus“ näitleja võib ju endale lubada.“ Osavalt tõmmati mind alt. Aga jäägem positiivseks – maiustused ja tee on siiski väga head ja aitavad ka praegu seda juttu kirjutada.
kisub vist kiiva. Õnneks ei tunne mind siin keegi.

Edasi viib meie jalutuskäik The Bundile. The Bund on Huangpu jõeäärne pooleteise kilomeetri pikkune promenaad, kust avaneb järjekordne võrratu vaade teisel pool jõge asuvale Shanghai pilvelõhkujate rajoonile. Huangpu jõgi on suur ja jõe peal käib päris tihe laevaliiklus. Kaubalaevad segamini reisi- ja kruiisilaevadega. Igajuhul tõmbab jõgi mõttelise ja ka füüsilise joone Shanghai erinevate poolte vahele. Võtan poest pudeli kohalikku õlut, istun pingile ja imetlen vaadet. Lasen ennast pikali, hea on olla. Korraga on taas kohal roosas vestis vabatahtlik korrakaitsja ja alustab oma mõminaräppi. „Sama laul“, arvab Triinu. „Äkki on unelaul“, pakun huupi. Korrakaitsja näoilme läheb mõmisedes tõsisemaks. „Vist ei tohi ikka pikali olla“. Istume, räpp raugeb ja korrakaitsja näkku tuleb naeratus. Samast väljuvad jõelaevad kruiisile. Tunnine sõit mööda jõge maksab 17 eurot. „Korra siin oleme, eks käime siis ära“, pakun. Triinu nõustub. Oletasin, et selle hinna eest saame ka parimad kohad laevatekil, kuid ei. Selle hinna eest saad ainult laeva. Kui tahad kohta tekile, pead juurde maksma, kui tahad kohta akna alla, pead juurde maksma. Keeldume solvunult ja istume laeva sisemusse väikese akna taha, kus läbi kulunud klaasi katsume näha mööduvaid vaateid. Väsimus võtab oma ja silm vajub kinni. Õnneks magada lubatakse siin tasuta, kuigi nii kallist und pole ammu näinud.

Imelised vaated nähtud ja paadiga sõidetud läheme taas metroosse, et sõita 200 m kaugusele teisele poole jõge pilvelõhkujate piirkonda. Shanghai pilvelõhkujad on kuulsad oma eriliste kujude poolest ja seda nad tõesti on. Silmaga näha ja käega katsuda, kuid ilma metroota nende ligi ei saa. Tütar Johanna kinkis emale sünnipäevaks piletid maailma kõrguselt teise hoone vaateplatvormile.
Shanghai Observatory Tower avati 2015.a ja on oma 632 meetriga kõrguselt maailma teine hoone. Hoones on 128 korrust ja 118 korrusel asuv vaateplatvorm kuulub Guinnessi rekordite raamatusse, kui maailma kõrgeimal asuv platvorm. Hoones asuvad maailma kõrgeimal asuv bassein, muidugi maailma kõrgeimal asub hotell, lisaks korterid ja kontorid. Hiiglaslikus hoones on ruumi kõigile. Maailma kiireim lift liigub hoone 118-le korrusele vähem kui minutiga. Teekond üles algab muuseumist, mis tutvustab hoone valmimist ja teisi maailma kõrghooneid. Astume lifit. Ekraanidel jooksevad erinevad numbrid – kui kõrgel oleme, mitmendal korrusel oleme, millise kiirusega liigume. Vahel on parem seda isegi mitte teada. Vaateplatvorm on suletud. Selles mõttes, et avatud rõdule kõndima ei pääse. Seepärast ei teki siin ka kõrgusekartust. Vaatad pigem nagu filmi. Ma ei tea, kas vaade on ka kõigi eelpool loetletud rekordite vääriline, kuid imestamist jagub. Jõeäärne promenaad särab ketina all, säravad laevad liiguvad mööda jõge, taustal heikleb valgus kõigil kõrghoonetel. Mõnel hoonel ujuvad kalad, teisel võbelevad dzunglivaated. Imeline igaljuhul.