neljapäev, 27. detsember 2018

LÄÄNE-TIMOR – VEEL PUUTUMATA JA KAUNIS


LÄÄNE-TIMOR – VEEL PUUTUMATA JA KAUNIS

Selamat Datang!  – Tere tulemast! Lennuki rattad puudutasid maandumisrada. Olime õnnelikult jõudnud Lääne-Timori keskusesse Kupangi. Lääne-Timor on osa Timori saarest , mis kuulub Indoneesiale. Eks see ajalugu on siin keeruline olnud ja saare kaks poolt pole päris ühtsena ennast kunagi tundnud. 

Kogu segadus sai alguse 18. Sajandi lõpul , kui euroopa maadeavastajad saarele jõudsid. Poolel saarel läks võim Hollandi ja teisel poolel Portugali kätte. Kumbki pool teise õigust ei tunnistanud ja nii saigi alguse rusikatega vehkimise ajastu. 1974 toimus Portugalis riigipööre ja Ida-Timor leidis võimaluse emamaast lahku lüüa ja kuulutas ennast iseseisvaks. Kartes kommunistliku pesa tekkimist rahumeelsesse Aasiasse vallutasid Ida-Timori Lääne-Timoris võimul olnud Indoneesia väed. Rahu nüüd ühtsesse Timorisse  see käik siiski ei toonud. Vastupidi, idatimorlased asusid relv käes põõsastes oma õigusi kaitsma. Indoneesia diktaator Suhhartol oli neist ükskõik. Alles 1999, kui Indoneesias tuli võimule president Habibi, otsustati lõpetada enam kui 100 000 inimelu nõudnud vastasseis ja anda Ida-Timorile tagasi nende pikalt kaotatud iseseisvus.  Iseseisvuspüüdlusi õhutas teadmine, et mered Ida-Timori naabruses on naftarikkad ja rikkus tuleb lihtsalt üles noppida. Seepärast asus ka Austraalia kohe noort riiki igakülgselt toetama, et osa saada tolle rikkustest. Kuid on häda. Tehti uuringuid ühes ja teises kohas, uuriti kolmandat ja neljandat kohtagi suure ookeani sügavustes, kui naftat ei leitud. Pole leitud tänaseni.  Austraalia abist on tänaseni ametliku käibevahendaine kasutuses Austraalia dollar. Nüüd on saarel rahulik ja lääne ja ida poole inimesed suhtlevad tihedalt. Ometigi ei soovitatud meil külastada Ida-Timorit. Ma arvan, et see on kadedusest.

Jõudsime Kupangi. Meil on vastas hotelli transfeer, mis viis meid linna kõige uhkemasse hotelli Aston. Unistasin juba, kuidas sukeldun troopikakuumuses hotelli basseini. Tahtsime tunda saare äärmusi, sest teadsime, et järgmise  öö veedame mägihõimu juures bambusmattidel. Logisime oma sidevahendid hotelli wifi-sse ja telefon lõi kohe punaseks. „Kas te olete elus?“, „Miks te ei vasta?“, „Kas teiega on kõik korras?“. Appi, mis toimub? Ilmnes, et samal ajal, kui meie Floreselt Timorisse lendasime kukku sama lennukompanii Lion Air lennuk Indoneesias alla. See tõmbas kurku küll väikese klombi, sest ka tagasilend oli meil broneeritud sama firma lennukitele. Etteruttavalt võin öelda, et Aasias lennates ostke parem veidi kallimad piletid, et sealseid odavlennufirmasid vältida. Meie tagasilend hilines poolteist tundi ja nii jäime jätkulennule lootusetult hiljaks. Kuid jätkulend oli samuti Lion Airi poolt, mis tähendas, et ka see jäi kaks tundi hiljaks. Seepärast maandudes küll nii, et järgmine lend oleks pidanud juba õhus olema, siis jäi meil ikkagi piisavalt aega, et järgmisele lennule jõuda. Omajagu kõhedust tekitas teine lend, kui meie kõrvale esimese rea kolmandale toolile istus piloodivormis mees. Ilmselt lendab peale tööd koju, arvasime meie. Lennuk tõusis õhku ja sattus tugevasse turbulentsi. Lennuk hakkas värisema ja hüppama. Selle asemel, et rahustavalt ringi vaadata, hakkas piloot närviliselt risti ette lööma ja huulte liikudes palvetama. See ei suurendanud meie kindlustunnet.

Need aga polnud ainsad tagasilöögid. Jõudsime hotelli ja avastasime, et bassein on selleks päevaks juba suletud. Kell 17? Protestiseime sellise ennekuulmata ajastuse üle ja meile selgitati, et kuna päeval oli hotelli basseini kukkunud ülemise korruse aken, siis klaasikildude koristamisega läheb vähemalt päev aega. Lukshotellis kukkuvad aknad basseini, taevast kukuvad lennukid – kuhu me nüüd siis sattunud oleme?
Mida rohkem Aasias käia, seda väiksemaks läheb pagas. Võtsime oma käsipagasi mõõtu reisikohvrid ja asusime vastu seiklustele Timoris. Teise päeva hommikul ootas meie kohalik giid Stef meid hotelli ees. Tegemist oli väiksemat kasvu noore mehega. Nad on siin kõik muidugi väikest kasvu, kuid tema oli kohe eriti väike. Meie esimese päeva siht oli jõuda Boti külla, kus pidime veetma öö. Kupangi piiril tegime peatuse ja astusime sisse väikesesse töökotta, kus valmistati kohalikku rahvapilli sasandot. Tegemist on üpris kummalise pilliga, mis vist meile tuntud pillidest kõige enam meenutab harfi.  Pillikeeled on asetatud ümber ümara toru, mille üle kaardub lehvikuna kõlakast. Kohaliku meistri poeg astus pilli taha ja sealt kostusid kõige imelisemad helid. Ilmnes, et noore mehe näol oli tegemist rahvusvahelist tuntud sasando staariga, kes käinud kontserte andmas kõikjal maailmas. Kaasa arvatud Venemaal ja Soomes. See tegi temast ainsa inimese saarel, kes teadis, kus on Eesti ja kes on eestlased. Hurmav pool tund oli see iga tahes. Oma panuse minikontserdile andis meie autojuht, kes ühe loo ajal korraga lõi oma häälepaelad lahti ja hakkas kaasa laulma.
Teekonnad läbi saare on vaevalised, sest teed on saarel halvad. Ja siin ma ei mõtle, et võrreldes Eesti teedega halvad, vaid võrreldes isegi Indoneesia teiste saartega ikka väga halvad. 50 km mägise ja kurvilise tee läbimiseks varume 6 tundi. Arusaadav, et selline matk pole ilma peatusteta mõeldav. Meie teine peatus on järjekordse töökoja ees, kus valmistatakse palmisuhkrut. Protseduur on väga lihtne. Mehed ronivad puu otsa. Korjavad viljadest kokku mahla ja toovad selle siis kanistrites alla. See on siis töö raske osa. Mahl pannakse keema ja keedetakse kuni vesi on aurustunud ja järgi jääb puhas suhkur. Mehed istuvad ja vaatavad seda. Järgmiseks valatakse saadud šerbetti meenutab tahke vedelik vormidesse ja jäetakse seisma. Mehed ikka istuvad ja liigutavad vaid hädapärast. Kaasa saab valminud palmisuhkrut osta vormides või purustatuna pakendites. Muidugi ostame. Mehed liigutavad ennast hetkeks, võtavad raha vastu ja istuvad edasi. Nii muretu see saareelanike elu ongi.
Aga vist mitte alati. Kõikjal rannikuäärsetes külades on sildid „Jalur evakuasi“ ehk evakutsioonitee. Uurime et , millal viimane suurem hiidlaine saart külastas? Ilmnes, et seda polegi veel juhtunud. Nad on lihtsalt selleks valmis ja saarele on rajatud isegi spetsiaalsed varjendid. Mõistlik.
Tee muutub järjest kitsamaks ja kerkib ühtlasi järjest kõrgemale. Iga käänaku taga ootab meid järjekordne hingemattev vaade. Kohati on tee tulvavee poolt kaasa viidud ja tekkinud on ajutised teed kuristike serval. Enne pimedat jõuame siiski Boti külla ja pimedaks läheb siin umbes kell 6. Boti küla pole turismiatraktsioon vaid see on küla, kus elab Boti hõim. Seal nad toimetavad oma igapäevaseid tegemisi ja ühtlasi võtavad vahel vastu ka valgeid külalisi. Külaliste jaoks on olemas spetsiaalne maja, millele ei oskagi anda õiget nime. Majas on kolm tuba. Keskel elutuba ja kahel pool magamistuba. Tualett on väljas. Vett peame tooma kanistriga külavärava juurest veeplatsilt, kuhu see on toodud liitrikaupa mopeedi seljas kogu küla jaoks 5 km kauguselt allikast, sest küla enda allikas ei jaksanud vihmaperioodi ära oodata ja kuivas enne ära. Mõistame, et veega priisata ei tasu.  
Esimese asjana peale külaväravatest sisenemist tutvustatakse meid hõimu kuningale. Kuninga tiitel antakse edasi isalt pojale ja on juba aastasadu olnud ühe perekonna siseasi. Kui me ei teaks, et tegemist on kuningaga, siis ei oskaks me teda teistest külaelanikest kuidagi eristada. Siiski on kuningas külas auväärt mees, kes suunab ühiselulise küla kõiki tegemisi. Meile kaetakse laud kuninga „palee“ terassile. Maja kutsutakse paleeks, kuigi meie jaoks on ta lihtsalt väike kahe toaga maja. Tõsi küll. Tegemist on siiski maja, mitte bambuskatusega hütiga, nagu on küla teised elamud. Viisakused vahetatud, saame külas ringi vaadata. Hüttide vahel on suurem katusealune, mille all askeldab hulk naisi. Ilmneb, et see on küla köök. Jäigi küsimata, et kas süüa tehakse järjekorras, nagu meil on kortermajas trepikoja koristamine, või  on see mõne külanaise igapäevane ülesanne. Selge on see, et kellalöökide kõlades tuleb kogu küla kokku sööma. Mehed on parasjagu ametis puude lõikamisega. Üllataval kombel on nende kasutuses vähemalt meetrise- latiga mootorsaag „Stihl“. Tahaksin sekkuda tööprotsessi, sest nii valet sae kasutamist ei ole ma varem näinud, kuid hoian ennast siiski tagasi. Masinad ei ole nende traditsioonilised tööriistad ja minu targutamine ei annaks midagi.  Kirvest neil arvatavasti kasutuses ei ole, sest lisaks ristilõikele lõigatakse puud ka pikuti läbi nii, et kive ja mulda keti alt lendab. Paar vennikest on puu otsas ja raiuvad matšeetega palmilehti lahti, mida teised omakorda saabuva vihmaperioodi kaitseks hüttide katustele sätivad. Elektrit külas ei ole ja saabuvat pimedust aitavad leevendada päikesepatareidel töötavad pirnid. Kõik on tasuta käes. Kommunaalkulud on nullis. Söögikulud on minimaalsed. Riisi ja soola on vaja vaid eemalt keskusest tuua. Elu nagu paradiisi. Või ongi see paradiis.
Meile pakutakse kuninga majas õhtusööki. Toit on sama, mis kohalikel, kuigi paremini lauale sätitud. Pekikõrned riisiga. Austusest kostitajate vastu maitsen söögi ära, kuigi ma muidu liha ei söö. Rasvane ja toitev, aga seda ongi neile siin ju vaja. Kuningas jagab meiega sööki ja lauda. Uurime lähemalt nende elukorralduse kohta. Selleks, et oma küla traditsioonilist elustiili hoida, on neil lihtne reegel. Igast perest peab jääma üks laps külasse elama. Teised võivad minna otsima paremat elu, kui neil selleks soovi ja fantaasiat on, aga üks peab jääma koju. Kuningas pole oma külast välja saanud, tal ei ole rohkem haridust, kui kohaliku algkooli jagu. Kõik otsused lähtuvad traditsioonidest ja kogemustest. Kuninga vend on aga isegi ülikoolis käinud ja on suures linnas jurist. Parasjagu on ta kodukülas käimas ja allub täielikult oma vanemale vennale. Kuningas on 45 aastat vana ja juht olnud kümmekond aastat. Kuningal ei ole naist ega lapsi ja seepärast on troonipärijaks hoopis kuninga vennapoeg, kes hetkel elab küll suures linnas, kuid on arvestanud oma elus sellega, et ta peab ühel päeval oma juurte juurde naasma.
Vahelepõikena olgu öeldud, et see ei ole alati reegel ja lapsed võivad oma vanemaid ka alt vedada. Lisaks hõimukuningatele oli Lääne –Timoris ka põliskuningas, kes esindas kogu saare põlisrahvast erinevates poliitilistes võitlustes. Kuid viimase saarekuninga poeg ei tahtnud oma isa tööd jätkata ja läks elama linna tavalise ärimehena. Käisime tema palees, mis oli mahajäetud ja konserveeritud. Üheks põhjuseks troonist loobumisel oli riigitoetuse kadumine. Ometi kuulus talle suur maja ja hulk maad, mis oleks kindlasti hoolikal majandamisel andnud hulka tulu. Praegu meenutas kunagist kuningahiilgust vaid rohtunud aias asuvad hiiglaslikud hauasarkofaagid. Nimelt on siin kombeks matta pere auväärsemad esindajad koduaeda sarkofaage meenutavatesse betoonkirstudesse. Nähes uhket maja ja kaunist parki selle ümber viivad mõtted mind paratamatult võimalustele, mida kõike võiks sellega ette võtta. Timori inimesed ei ole väga ettevõtlikud, sest see ei ole nende äraelamiseks vajalik. Ometi pakuvad loodus ja rohke rahvaarv nii palju ideid erineva ettevõtluse arendamiseks. Ohkan ainult, kui näen neid kaduvaid võimalusi.
Õhtusöök lõppenud seame sammud läbi hämara küla taas meie külaliste majakesse. Teed, puud ja majad moodustavad mäenõlval korrapäraseid rühmi. Jääb mulje, nagu oleks siin askeldanud mõni maastikuarhitekt. Teeme oma majakeses ajaviiteks ühe kaardipartii. Mängu lähevad lihtsad soovid. Kui Triinu kaotab, siis on ta läbi järgmise päeva nunnu ehk ei mossita, vihasta ja ei tee muid asju, mida naised tavaliselt teevad. Kui mina peaksin kaotama, siis ei tohi ma reisi lõpuni habet ajada. Kaotasingi. Triinu poolt kiuslikuna mõeldud soov, hakkas tallegi meeldima ja nüüd ongi mul habe ees.
Korraga kuuleme oma majakesest eemalt kostvaid trummirütme. Kümned jalad liiguvad pimedas ilma , et me kedagi näeks, külaplatsile. Pakun, et see on kutse õhtusöögile. Kuid trummid ei vaibu. Uudishimu saab neist võitu ja läheme uurime asja lähemalt teadmata, kas oleme oodatu või mitte. Ilmneb, et oleme vägagi oodatud. Meil on pandud toolid ja programm jätkub. Katusealuse alla on koondunud naisansambel, kes igaüks lööb oma rütmipilli. Sellest rütmide segadusest koorub siiski äratuntavate käikude ja isegi meloodiaga palad. Külanaised keerutavad platsi ühes servas ja mehed teises servas. Meestel on käes noad ja oma tantsusammude võrdlus teeb neile palju nalja. Üks tipib nagu baleriin, teine kargab nagu ahv, aga kokku moodustab see koos öövarjudega maagilise pildi. Naistel on õlgadel rahvuslikke mustritega linad, mida kätega otstest kinni hoitakse. Nii jääb mulje, et tolmusel maapinnal tiirlevad suurte tiibadega linnud. Korraga pannakse ka meile linad õlgadele ja me liitume tantsijatega. Valged hiiglased teevad külarahvale veel rohkem nalja. Võtan oma tantsu tõsiselt ja huikan valjuhäälselt kaasa. Ilmselgelt ei ole kohalikud sellist imetegu varem näinud. Mõni on naerust täitsa krampides. Tantsuõhtu kogub hoogu, sest korraga vaikib rütmigrupp ja kuningas võtab kätte ukulelet meenutava pilli. Laisalt ja ilmselge narkootilise mõju alla alustab kuningas oma lugu. Seegi sarnaneb algul lihtsalt pilli piinamisega, kuid huvitaval kombel tuleb kohalikele lugu tuttav ja nad hakkavad kaasa laulma. Tantsijad on hinge tõmmanud ja jätkavad rahulikumas meeleolus. Täname külarahvast ja läheme tagasi oma majakesse. Rütmid jäävad veel kauaks ööpimeduses kõlama. Meie giid on hämmeldunud, sest kellelegi ei ole külarahvas varem sellist tantsuõhtut korraldanud. Oleme tänulikud ja laseme saadud muljetel üle enda võimust võtta.
Esimesed hommikukiired hakkavad läbi maja paistma. Uni maitses Boti askeetlikus voodis väga hästi. Voodi oli küll kitsas, sest Triinu ütles, et ma pean olema kogu aeg tema kõrval, sest iial ei tea, kes võib tulla, aga tegelikult selleks põhjust ei olnud. Tõusen varem, sest just sellel päeval, kui peame ärkama kuskil dzunglikülas, on Triinul sünnipäev. Olin juba varakult giidi palunud, et see ühe tordi linnast kaasa võtaks. Meie väike giid võttis asja väga tõsiselt ja läbi päeva autos torti varjates oli selle juba kuninga majja toimetanud. Muidugi hoiatas ta ka külarahvast saabuvast tähtpäevast. Punkt kell 6 oli pool küla üles rivistunud ja võttis Triinu lauluga vastu. Naised asetasid tema õlgadele kingitusena kauni salli. Seejärel tõstsime tordilt punutud kaane ja sünnipäevatordist sai osa kogu küla. Paljude jaoks oli see esimest korda süüa midagi sellist.  Pikalt planeeritud üllatus õnnestus ja Triinu oli sõnatu, õnnelik ja tänulik.    
Sätime ennast lahkuma. Meil palutakse kirjutada kohalikku külalisteraamatusse. See komme on igal pool, kuhu satume. Lappan raamatut, et näha kust ja kui palju on külas külalisi varem käinud. Avastan lätlase, soomlasi, rootslasi, palju teisi rahvaid, kui mitte ühtegi eestlast. 2018a enne meid on seal käinud juba veidi üle 100 inimese. Meid juhatatakse väikesesse hütti, kus prouad ketravad villapuu viljadest lõnga. Ausalt öeldes ei teagi , kuidas seda puud kutsutakse, kuid tema viljad meenutavad vägagi puuvilla. Igal juhul korjatakse villatuustid puu otsast kokku. Seejärel näpitakse peeneks ja keritakse kedra peal lõngaks. Väga lihtne protsess. Neljas proua rivis kudus väikestel kangastelgedel õlgrätti. Ka kangas tuleb neil loodusest ja selle saamiseks pole vaja mingit raha. Ma usun, et meie majanduskasvule orienteeritud ühiskonna juhid läheksid sellist kasumitta tööd nähes vägagi närvi, aga mulle see meeldib. Meile pakutakse kohalikke suveniire. Muidugi ostame mõne kuju ja lusika. Korraga vaatab kohalik proua mulle sügavalt silma ja seob mulle ümber käe kauni mustrilise paela. „See on kingitus. Ära meid unusta ja tulge tagasi“, tõlgib giid tema sõnad meile edasi. Ei unusta. Lahkume Boti külast võttes kaasa kõige toredamad mälestused.
Sõidame taas ussina liuglevatel mägiteedel, mille tulvaveed on kohati kaasa viinud. Sõidan, vaatan aknast kauneid vaateid ja mõlgutan nähtu üle. Lääne –Timor on vaesem, kui teised Indoneesia saared, kus varem käinud olen. Siin puudub tööstus. Suurimaks sissetulekuallikaks on põllumajandus. Saarel kasvatatakse kohvi, kakaod, riisi jne. Või oleks õigem öelda kasvab, sest palju vaeva pole kasvatamiseks vaja näha. Turismiteenused on pea-aegu olematud, kuid looduslikud eeldused on siin väga suured. Mõtlen, et mida kõike eestlasliku töökuse juures oleks siin võimalik korda teha ja korda saata.
Saarel on imekaunid rannad, kus meie vette minnes kogunevad pered kaldale valgeid vaalu imetlema. Vaal olen muidugi mina ja Triinu pigem näkineid, kuid sellest ei tea ju kohalikud midagi. Vulkaanilise saare iga käänu tagant avaneb uus ja veelgi kaunim vaade. Ookean, mäed, troopiline ja rikas loodus, lihtsad ja rõõmsameelsed inimesed. See ongi ju see, mida puhkajad otsivad.  Saare keskusesse Kupangi on kerkinud mitmekorruselised hotellid, kuid saare teistes osades ei leia bookingu ega teiste portaalide kaudu midagi. Siiski satume Kefemenanu linnas täiesti korralikku hotelli. Kohalik giid on kõhklev, et kas tõesti tahame nii uhkes kohas ööbida, sest see on liiga kallis. Vaatame, et hotelli esine on autosid täis ja uurin, et kes siin siis ööbivad, kui see nii kallis on. „Siin saavad käia ainult riigiametnikud,“ vastab giid.  Riigiametnik asub ühiskondliku hierarhia ülemisel pulgal. Igaüks tahab saada ametnikuks, sest siis on hea elu garanteeritud. Kui muidu on saareelanike keskmine sissetulek võrdne kahesaja euroga, siis riigiametnikel on need kordades kõrgemad. Kuid läänetimorlased itsitavad pihku, sest idatimorlased on veel vaesemad ja käivad üle piiri lääne pool oma sisseoste tegemas.
Peatselt jõuame None külla, kus elab samanimeline peaküttide hõim. Siin on tegemist juba turismiatraktsiooniga ja külastusel on ka oma väärikas hind. Meid võtab külaväraval vastu peamiselt lastest ja naistest koosnev delegatsioon. Meid tervitatakse ja vahetame külaesindajaga kingitusi. Seejärel siseneme külla, kus taas esitatakse meile juba tuttavat rituaalset tantsu. Mehed ja poisid hoolega kandadega tolmust maad tampimas. Meid juhatatakse edasi ja tutvustatakse küla traditsioonidega. None küla on kolmest küljest ümbritsetud kaljudega, mistõttu oli seda sõjakat hõimu omal ajal raske alistada. Kõik tutvustatavad hõimu traditsioonid põhinevad sõjakusel. Kõige pealt näidatakse meile vahiplatsi, kust avanev vaade ulatub vähemalt paarikümne kilomeetri kaugusele ja kus ööpäevaringselt peeti valvet. Sellele järgneb kuulutuse plats, kuhu mehed ohu korral kokku kutsuti ja kolmandana sõjanõu plats, kus lahingstrateegiat arutati. Seda viimast tehti ikka omal traditsioonilisel  moel. Kõige pealt purustati muna, et näha , kas jumalad on sõjateel nendega. Seda demonstreerides olid mehed nii tõsise moega, nagu olekski vaenlane väravale koputamas. Naer tuli peale, kuid traditsioonide üle pole ilus itsitada. Teiseks haarati kätte pikk kepp, millega mõõdeti edu suurust. Ega ma täpselt aru saanud, sest kohalikud rääkisid ainult kohalikku keelt ja peale paariminutilist juttu võttis selle meie giid ühe lausega kokku. Teine seletab juba viis minutit midagi põlevatel silmadel ja giid lausub vaid „Sellega mõõdavad nad oma sõjaedu.“ Üks oli selge, et kepp näitas, kas ees ootab kaotus või võit ja kas tasub lahingusse tormata või mitte. Tavaliselt tasus. Peaküttideks kutsutakse neid sellepärast, et peale lahingut raiusid nad oma langenud vaenlaste pead maha ja riputasid pead külaaiale teistel hirmutamiseks. Nii oli küla parimatel päevadel terve aed kaetud vaenlaste kolpadega. Kurbusvärinaga hääles, et ütles pealik, et tänapäeval nad enam nii ei tee. Ootamatult oli külaväravasse tekkinud kümnekonnast müüjast käsitööturg, kes kõik oma  kaupa pakkusid. Mõtlesin, et ei tea, kas on tulemas mõni suurem grupp, kuid ilmnes, et see oli ainult meie auks. Korraga Triinu karjatab, sest kohalikud poisikesed on puu seest linguga kätte saanud geko. Loomake on elus, kuid lapsed ei jäta tema piinamist. Eurooplase jaoks on vaatepilt ebameeldiv, kui looduserüpes kasvanutele on see ainult lust. Loomal ei ole siin hinge. Loom on toit või nagu vili, mida kasvatatakse, et siis kui aeg käes, ta maha lõigata. Puult murrad ka vahel oksakese hoolimata, kas see puule haiget teeb. Sama on siin loomadega. Kui ei ole külmkappi, siis tuleb sööki viimase hetkeni elus ja värske hoida. Kuidas loom ennast tunneb, ei ole oluline, sest ta on vaid lihatükk, mis kohe pannile läheb. Kui söögilauast rääkida, siis puuduvad siin poodidest ka piimatooteid, sest need säilivad kuumas kliimas veelgi halvemini.
Elu saarel kulgeb peamiselt ranniku ääres. Mägisel sisemaal on külasid ja ka inimesi vähem. Peale pikka  teeäärsete majadeta sõitu, aga majad on muidu kogu aeg palistamas teeäärt, jõuame Stone Villagesse ehk kivikülla. Järsule mäenõlvale on ehitatud traditsioonilised onnid. Kõikjal on ainult kivid ja liivamullast kohta võid leida vaid otsides. Ometi elab siin oma igapäevast elu kohalik hõim.  Parasjagu on hingedepäev ja küla on täies koosseisus läinud surnuaiale lahkunutele austust avaldama. Kodus on vaid külapealikku minia koos lastega. Hingedepäev on koolist vaba päev, et saaks kõik vajalikud rituaalid korralikult läbi viia. Üleüldse on siin koolist vaid kaks pikemat vaheaega. Kaks nädalat suvel ja kaks nädalat jõulude ajal. Lisaks antakse vabu päevi sõltuvalt piirkonnast ja tema eripäradest. Vabu päevi koolist saab ka riigijuhtide sünnipäevadel, traditsioonilistel riitusepäevadel jne.
Vestleme kiviküla hõimu elukorraldusest ja meile näidatakse bambuslehtedest katustega majade sisemust. Korraga hakkab helisema mobiil ja neiu peab väikese kõne. Tsivilisatsiooni tungimine muidu nii arhailisesse keskkonda tunduv võõristav, aga miks ei peaks nemadki osa saama tehnoloogia arengust. Kuigi vett toovad mitme kilomeetri tagant ja elektrit neil pole, aga telefon heliseb. Kui kellelgi tekkis nüüd küsimus, et kuidas nad telefone laevad, siis elu käib päikeseenergial. Päeval laetakse väikesed akud täis, lisaks on lampidel omad akud ja päikesepaneelid on muudelgi vajalikel tööriistadel. Külas elab 6 peret, kokku u 35 inimest. Neiu teatab uhkelt , et tema vennad on läinud tööle Balile. See on siinses elus edukuse võti ja uhkuse asi. Bali, mis 1970ndatel pühendus teadlikult turismi arendamisele, on tänaseks kogu piirkonna majanduse veduriks. Seal teenitud rahaga tullakse koju ja aidatakse ka oma peresid. Pere on üldse siinse elu kõige olulisem sotsiaalne vorm. Sa pole keegi ilma oma pere ja hõimuta. Kuuluvus on see, mis jutustab inimesest teistele ja loob inimese identiteedi. Astume külapealiku elumajja. Majas on kaks tuba. Magamistoas on seinaäärsetel vooditel madratsid tõstetud vastu seina, et päeval saaks lavatsitel süüa, mängida ja teha päevaseid tegemisi. Tagumine tuba on köök. Kõik. Astume sisse ka pealiku kõrval asuvasse „paleesse“, see on suurem kuue toaga maja, mida kasutatakse vaid eriolukordades ja pühadel riitustel. Korraga tormab meist mööda ahvikari. Neiu kurdab, et viimased on igavesed tüütused ja varastavad kõike, mis kätte satub. Veel elavad külas rotid, kelle eest on riis ja muu söödav peidetud maja teisele korrusele. Tugipostidel on ümber kraed, ümber mille rotid ei suuda ronida. Ega palju rohkem loomi saarel ei elagi. Veel vaid maod. Ainsateks vaenlasteks loomadele on inimesed. Omavahel nad söögilaua pärast ei konkureeri. Külarahvas hakkab tagasi jõudma. Peagi algavad hingedepäeva ohverdamise talitused. Arvame, et nüüd oleks õige aeg lahkuda.
Vulkaanilistel mäenõlvadel lookevad tihti imelisi koski moodustavad kärestikulised mägijõed. Teeme peatuse Oehala kose juures. Lugematutel astemetel vahutab kuskilt ülalt alla jõgi jättes igale astmele väikese tiigi, kuhu saab sisse astuda ja ennast jahutada. Muidu pruun ja vihmaperioodi ootav loodus on jõe ääres roheline ja lopsakas. Jõe kohale kaarduvad palmid moodustavad päikese eest varjava katuse. See vist ongi eksootiline paradiis. Fotoaparaati on võimatu käest panna, sest iga nurk tahab jäädvustamist. Kuigi mõistusega võttes, siis ei vaata neid pilte tulevikus äkki keegi. Aga hetkel tundub, et patt oleks jätta see emotsioon jäädvustusena kaasa võtmata.
Oehala kosk ei olnud veel kõige eksootilisem koht, kuhu satume ujuma. Kupangi linna veerel asub Crystal Cave ehk Kristallkoobas, kus kohalikud ujumas käivad. Koobas ei ole ametlik turismiatraktsioon. Teed sinna näitab meie giid. Peatame auto suvalise tühermaa ääres ja jalutame üle kivise ja pruuni välja. Mäe seest paistab välja kitsas käik. Käigu ette on rajatud isegi putka riiete vahetamiseks. Käigu suu ees kükitavad ja itsitavad kohalikud noormehed. Taas kord on valgete ilmumine nende ilmselgeks päeva õnnehetkeks. Kujutan ette, kuidas nende sõbrad kadestavad, kui nad hiljem kodus räägivad , et käisid koopas koos valgetega ujumas. Klaustrofoobikutel oleks seal raske ujuda. Koopasse sisenedes viib järsk suurtel ja libedatel kividel kulgev mõtteline tee mäe sisemusse. Mingit rada pole, vaid pead ise oma paljastele jalgadele sobiva koha leidma. Meie kohal lendlevad nahkhiired. Jõuame koobasjärve äärde, kus kohalikud vettehüppeid harjutavad. Järv pole suur, kuid kindlasti ei ole ma elus sellises kohas varem ujunud. Vesi on soolane ja soe. Giid teab rääkida, et tegemist on tegelikult jõega, mis maa all loogeldes jõuab lõpuks mereni. Mõned sukeldujad on selle tee ka läbinud. Vees on mõned suuremad kivid, kuhu saab jalad vahelduseks toetada. Muidu on ümber järve püstloodis kaljuseinad, mida mööda noored proovivad üles ronida, et siis rõõmsalt vette plärtsatada. Võtame aega ja mõnuleme emotsioonide pilves. Tee välja kuumavasse päikesepaistesse on juba lihtsam.
Jätame Lääne-Timoriga hüvasti ja astume Lion Airi pardale, et lennata Balile ja seal Kuta rannas mõned päevad ka päriselt puhata. Siiski olen ütlemata tänulik selle kogemuse eest. Mõistan, kui palju on mul kõike, mida ma tegelikult ei vaja. Pean oma elamises ja iseendas inventuuri tegema. Tihti on suured väärtused meie kõrval olemas, aga me lihtsalt ei tunne neid ära.


esmaspäev, 10. detsember 2018

Martti Kalda jutustab Aasiast, kuid jõulud veedab alati kodus.


Martti Kalda jutustab Aasiast, kuid jõulud veedab alati kodus.

Martti Kalda on üks huvitav mees. Paljud ei tea ega tunne teda, aga see ei tee teda vähem huvitavaks. Pikka aega oli ta Tallinna Humanitaarinstituudi India ja Aasia kultuuriloo lektor, siis saabus õpetamisest väsimus ja tänasel päeval on ta peamiselt vabakutseline reisijuht, Aasia kultuuri propageerija ja kirjanik. Tema koostatud ja juhitud on Vikerraadio saated „Valgus tuleb idast“, „Hommikumaa vägevad“ ja  „Palveränduri päevaraamat“. Need on saated, mida mina olen kõiki vähemalt kaks korda kuulanud. Martti räägib neis saadetes rahulikult sõnu rõhutades nagu laoks kivimüüri või teadmiste müüri. Lisaks ilmus Marttil lõppeval aastal suurepärane muinasjuturaamat „Printsess ja pühamees“, mis sobib lugemiseks kõigile. Olen kindel, et see raamat on hea kingitus saabuvatel jõuludel. Miks, seda saate lugeda.
Mina tean Marttit umbes 30 aastat, ajast, millal käisime koos noorteteatris. Me  pole kaua suhelnud, kuid aeg on toonud palju küsimusi ja seepärast tuleb vana tutvus üles soojendada ja Marttile külla minna. Vestleme aastavahetuse rituaalidest Aasias, vestleme elust ja vaimujõust. Maailm pöörleb alati ja kõigi jaoks ühte pidi, seda on vahel hea meelde tuletada.


Aasias elab tuhandeid rahvaid, kelledel on kõigil omad tavad ja traditsioonid. Uue aasta saabumine või pööripäev ei ole maagiline aeg vaid kristlaste jaoks, vaid oluline pöördepunkt ida kultuurides. Seepärast on sellega seotud paljud kombetalitused, kus on tänasel päeval segunenud kristlus või islam ja kohalikud usundid. Käiakse küll kirikus, kuid siis minnakse koju ja ohverdatakse siga.
Meenub, et kui Malaisias paar aastat tagasi lennuk alla kukkus ja kadunuks jäi, et siis kogu riik palvetas, et reisijad üles leitaks. Palvetati küll, aga mindi ka samaani juurde, kes paar kookospähklit pooleks lõi, pani näpu kaardile ja ütles kohe, et lennuk on seal. Islam Malaisias ja Indoneesias on muidugi nii, nagu on. Kui ma esimest korda Indoneesias käisin, siis lahkudes Jakarta mosee territooriumilt, hõikab üks mees mulle järgi „Hei sir, ega te pole unustanud, et siit saab lahtist õlut.“   Mul ei ole kunagi varem ega hiljem niimoodi juhtunud, et mosee alal, seespool aeda,  õlut pakutaks. Tänaseks on see muidugi ära koristatud. Neil on seal nüüd uus president, kes on küll endine rock-staar, kuid islami mõttes, siiski konservatiivsem mees.

Kui juba Aasiasse läksime jutuga, siis millistest meie jaoks veidratest uue aasta traditsioonidest oled osa saanud või kogenud. Hiljuti kristlikus Timoris käies räägiti meile küll suure ja olulise peo ootusest.
Kagu- Aasias saabub uus aasta järgmisel aastal 5.veebruaril ja peamiselt sellel ajal toimuvad nende suuremad pidustused. See on hõimuti ja riigiti nende jaoks liikuv püha. Mõnel pool on see märtsis, mõnel isegi aprillis. Ma olen osalenud Vietnamis traditsioonilise kookose-riisi koogi valmistamisel. Seda riisi on vaja sellise suure kahemehenuiaga kokku taguda. Tõstad üles ja lased alla. Me siis koos ühe kohaliku väiksema linna politseiülemaga tagusime seda rasket nuia. Fotograafid pildistasid ja järgmisel päeval oli uudis ka kohalikus ajalehes. Sellise maiustuse valmistamine on traditsioon, kus kohalik eliit seda rahvaga koos linnaväljakul valmistab.

Kui olulised on pööripäeva pidustused Idamaa rahvastele?
 Väga olulised. Hiinas tähistatakse aastavahetuse saabumist kolm nädalat. See on aeg, kus võetakse aeg maha. Meil on see seotud talve algusega. Neil on see seotud talve lõpuga. See on riisikasvatuse alguse tähistamiseks. Paljud  traditsioonid, mida me enda omadeks peame, on tegelikult ju Aasiast pärit. Näiteks saluut. Kui kord taheti Tallinnas seda ära jätta, siis oli rahvas pettunud. Samamoodi on kingituste tegemine pärit idamaadest. Püha Nikolaus tegutses ju Türgis, mis on ka Aasia. 

Kas Idamaades tehakse tänapäeval ka kingitusi?
Aasias on tänaseni säilinud komme, et kingitus peab olema sümboolne. Pigem on tähtsad pakend ja pakendi värv. Kas kingitus on kuldne või oranz või kollane. Igal värvil on oma tähendus, mida sobitatakse vastava aasta elemendiga. Idamaades on siis lisaks loomadele 5 elementi. Meil on nüüd algamas Hiina kalendri järgi maa-sea-aasta. Sellelt aastalt oodatakse rikkust. Siga on seotud rikkusega ja söömine on sellel ajal tähtis. Aastavahetuse saabumine on samuti seotud tohutu õgimisega. Mida paksem, seda parem. Usurituaalid on selle juures tänapäeval tahaplaanile jäänud. Budistlikes riikides on usurituaale rohkem. Tegelikult budistlikus kalendris puuduvad märtsis olulised sündmused ja aastavahetuse tähistamine on sinna teadlikult külge poogitud, nagu meilgi Kristuse sünnipäev on sobitatud paganlikule pööripäevale. Peamised budistlikud pidustused toimuvad muidu mais, kui Buddha kirgastus, sündis ja suri.

Milliseid rituaale või kombeid veel oled märganud?
Kõige veidram rituaal, mida olen näinud uueaasta pidustuse käigus on , kui Tais aeti sisse esimene vagu. See on tegelikult Vana  Indiast pärit rituaal, juba 1500 aastat enne Kristust, kus hõimujuht näitas ette kuidas adraga vagu lükata. Siis lasti vesi põllule ja hakati riisi istutama. Selle India tsivilisatsiooni mudeli on tänaseks üle võtnud kogu Kagu- Aasia.  Aga, mis selle juures veidrat on, on see, et sama rituaali nägin ma Bangoki peamisel staadionil, kus jalgpallimurule lasti vagu sisse. Kohal olid härjad, ja vana-aegne ader ja kes ajas vagu? Teadupärast oli Tai viimane kuningas juba paarkümmend aastat väga põdur ja muidugi asendas teda Tai põllumajandusminister. Kujuta ette olukorda, kus peenes ülikonnas põllumajandusminister, kes on pigem harjunud konditsioneeritud kabinetiga orden rinnas kõnnib oma valgetes kingades vaevaliselt härgade järel. Kambodzas viiakse sama rituaal läbi Angkori varemete vahel, kus on vana-aegne sõjaväe kogunemise plats, kus samuti kuningas määrab isiku seda austusväärset ülesannet täitma. Rituaal võib olla 3500 aastat vana, aga elus tänaseni. Hiinas on saanud peamiseks kombeks söömine. Tohutute toiduhulkade kogumine, varumine, valmistamine. Uus aasta pidustustel kolme nädalaga süüakse ennast paksuks ja seal süüakse ju kõike ja kõike seda on vaja ka lauale tuua. Seal on piirkondi, kus süüakse koeri. Kuna koer on kallis, siis Vietnamis tehakse näiteks sealiha koeraliha moodi. Hiinas on ju ka kõike saada, kui raha on. See on küll sotsialistlik ainuparteiga riik, kuid elab kapitalistlike põhimõtete järgi. Segane värk.


Kas seal ohverdatakse ka?
Esivanematele peab alati ohverdama. Huvitav on see, et sotsialistlikes riikides (Hiina, Vietnam, Kambodza), kus religiooni muidu põlatakse, esivanemate kultust religiooniks ei peeta. Olen näinud, kuidas hommikul, enne tööle minekut, ärimees läheb templisse, paneb oma Mersu lukku ja rahakoti altari servale ja palvetab käsi palves hoides. Siis tõuseb, võtab rahakoti ja läheb äri tegema. Mina näen seal kõiki religiooni elemente aga nende riikliku statistika järgi on mees puhas ateist. Uus aastal käiakse samuti templis jumaluste juures, keda võib seal üheaegselt olla mitut sorti. Peamiselt palutakse ikka edu ja raha ja pöördutakse sõjaga seotud jumaluste poole. Need võivad olla ka kuulsad mineviku sõjapealikud. Vietnamis pöördutakse mehe (prints Tran Hung Dao) poole, kes võitis kolmel korral mongoleid ja kes oli samal ajal ka luuletaja. Templitesse tuuakse ka kingitusi. Huvitav on sealjuures see, et ohverdades ei kingita mitte lille, vaid lille ilu, mitte lõhnapulka, vaid lõhna, mitte puuvilja, vaid puuvilja maitset. Loomade ohverdamine on seotud animismiga ja uskumusega, et jumalad söövad. Seda saab näha paljude põlisrahvaste juures Indias ja Indoneesias. Loomade ohverdamise ajal, seda tehakse ju tänaseni, kuigi see on paljudes riikides keelatud, peab olema palju verd. Loom pannakse oheliku külge kinni ja seejärel mehed lõikavad teda matšeetedega, et oleks ohtralt verd. Meie reaktsioon oleks, et tõmbud eemale, et mitte verega pihta saada, aga nemad astuvad lähemale, et saada verega pihta. Siin on paralleel ka kristlusega, kus samuti pakutakse Jeesuse ihu ja verd. See on osadus kuni sinnamaani, et mõned on üleni verega koos ja langevad ekstaasi rebides kätega toorest liha.

Ma kogun jumalate kujusid. Animismi piirkondades on aga raske jumaluse kuju leida. On olemas puukujud, mida turistidele pakutakse, aga kui lähemalt uurida, mida see kuju nende jaoks tähendab, siis reeglina vastavad nad, et see on lihtsalt ilus kuju.
Jumal elab igas loodusobjektis. Jumal võib olla erinevate asjade sees. Hinduismis ka ei usuta, et Jumal on selle konkreetse kuju sees. Jumal on vaim, kellele tuleb anda võimalus kuju sisse tulla. Selleks ehitatakse ka templeid. Idamaades usutakse, et öisel ajal, kui inimesi templis pole, siis Jumal laskub maale ja reaalselt viibib seal. Kõik templid on omamoodi jõukeskused. Näiteks klooster. Ainsad korralikud kloostrid idamaades on budistidel. Tihti inimesed arvavad, et klooster on kinnine usuasutus, kus mungad ajad oma asja, kuid ajaloos pole see nii olnud. Klooster oli kultuurimaja, sealt saadi koolitarkust, klooster oli ka pank, kust sai raha laenata. Seal, kus muud tsivilisatsiooni on vähe, näiteks Tiibetis, kus usujuhil ehk Dalai-Laamal, on täiuslik võim, oli klooster ainus toimiv ühiskonda siduv süsteem. Moslemiriikides samamoodi tuuakse mošeesse peale ramadani annetusi, paljudes riikides on see kohustuslik. Sealt saavad abi lesed ja orvud, makstakse õppetoetusi, maetakse surnuid, mida iganes. Ajaloos oli templil või kirikul väga oluline roll kogu ühiskonna toimimisel. Tänasel päeval on pühakodadest saanud vaatamisväärsused, kuhu kiirelt turistina sisse vaadatakse. Mõeldakse, et vaatame ära, aga tegelikult sa ei näe seda, mis seal sees toimub ja milleks ta on loodud. Meil on tekkinud paralleelstruktuurid, riik. On siis selle viimasega, kuidas parasjagu on.
 Kas sellest on kurb ka, et religioon on jäänud tahaplaanile?
See on kahe otsaga asi. Kui me vaatame religiooniga seotult pimedat ebausku, siis sellest eemaldumine on tore, aga religiooni väärtustest eemaldumine on jällegi kurb.
Aasias tegeletakse enese vaatluse ja sisekaemusega oluliselt rohkem, kui Euroopa kultuuriruumis. Siin on olulised edukus, tüütu majanduskasv, mitte enese sisemine rahulolu.
Eks erinevaid inimesi on igal pool. Tõepoolest olen ma Aasias kohanud inimesi, kes teevad meie mõistes tavalist tööd ja on võimelised kõrgfilosoofilisel teemal vestlema. Ma olen kord arutlenud ühe turbanit kandva ja vuntse kruttiva tavalise uksehoidjaga filosoofilisest usundist ja sellel teemal olid tal sügavad teadmised. Kord Põhja-Aafrikas olles tegin kohaliku muslimist saatjaga ramaadani kaasa. Hommikust päikeseloojanguni midagi ei söödud ega joodud. Eesti turistid muidugi kõrval sõid ja jõid. Mäletan, et kord oli meil selline arutelu, kus söögikoha kõrval oli ilus bassein. Ütlesin saatjale „Abdullah, hüppame sisse ja värskendame ennast“, Abdullah vastas, et seda ei saa teha, sest vesi võib ju suhu minna. See oli tõsine teoloogiline arutlus, sest mitte midagi ei tohi suhu panna. Abdullah tahtis suitsu teha, aga ei saanud. Lisaks nätsu ei tohi närida, arstimeid ei tohi võtta, muidugi ei tohi kedagi suudelda. Mitte midagi ei tohi suhu panna. Seda läbi elades sain aru, miks kell 4 õhtul ei taha keegi midagi enam teha, sest neil pole lihtsalt jõudu selleks. Pühapaigad on idamaades rajatud reeglina kuhugi mäe otsa või kõrgemale kohale ja sinna minnes pead vaeva nägema. Ma nimetan seda alandlikkuse õppetunniks. Ma arvan, et see on teadlikult nii tehtud, et teel sinu vaimsus muutuks, et kohale jõudes sa oleks valmis teispoolsusega kohtuma. Oled näljane, janune ja väsinud ja mõistad kui tühine sa oled Jumala kõrval.
Aasia on tavalise eestlase jaoks kauge ja arusaamatu  piirkond oma mõistetamatute kommetega. Kas meil on mindagi nendega ühist ka?
Ega siis inimese põhivajadused on ikka samad. Elu säilitamine. Vanal ajal ehitati kindlusi, tänasel päeval tehakse rannikukaitserajatisi jne. Aasiat jääb ju kogu aeg vähemaks – meri sööb ära. Elu kestab ka surmas. Mida tähtsam inimene, seda suurem mausoleum. Aasia kõige kuulsam vaatamisväärsus Taj Mahal on mausoleum. Valitseja ehitas selle oma naisele, kelle kõrval ta nüüd ka ise puhkab. Kolmandaks jumalad ja religiooniga seonduv. Need ongi need kolm peamist tungi, mille nimel inimene elab.  Meil on siin lihtsalt religiooniga seotud asjad jäänud tahaplaanile. Kõik muu on ju sama.
Üks ilus jõulukingitus on kindlasti sinu hiljuti ilmunud india muinasjutuvestmise traditsioone järgiv kaasaegne muinasjuturaamat „Printsess ja pühamees“. See on võrratu raamat. Mulle tõesti väga meeldis.
See raamat sündis nii, et juhtisin giidina ühte grupireisi Indias ja Himaalaja mägedes. Istusin seal juhi kõrval ja vaatasin aknast välja ja need lood tulid ise minu juurde. Ma ei usu, kui kirjanikud räägivad, et tegelased elavad oma elu ja mina ainult panen sõnad kirja. Need loomad kõndisid sealsamas India maastikul ja sealne muinasjutu traditsioon muidugi mõjutas mind ka. Indias on üldse tohutu palju loomamuinasjutte, kus loomadele antakse inimlikud võimed. Nendel võimetel ei pruugi olla seost loomade tegelike võimetega. Nagu meilgi, kus rebast peetakse kavalaks ja hunti kurjaks. Muideks, uurijad on tänaseks kindlaks teinud, et rebase kavalusel on tegelikult India mõju. Meie Reinuvader Rebane on juurtega pärit Indiast. Uurijad on veenvalt tõestanud, et kõik need on lood on olnud Indisas juba tuhandeid aastaid varem. Seal oli peategelaseks saakal ja siis valiti Euroopas lugude peategelaseks šaakalile kõige lähem loom ehk rebane. Rebane ei ole tegelikult väga kaval loom, aga saakal on ikka väga nutikas loom. India saakali lood on jõudnud läbi Lähis-Ida ja Vahemere- äärsete riikide meieni ja sellel ajateel on temast saanud vahepeal rebane. Indias ongi lugudes nii, et elevant on suur ja rumal, tiiger on valitseja, kavalad on kõik väikesed loomad nagu saakal, jänes ja papagoi.
Sinu kirja pandud lood annavad edasi  tuhandeaastast idamaade tarkust.
Ma tõesti püüdsin edasi anda neid teadmisi, mida Aasias rännates olen kogenud. Ei tea, kuidas see õnnestus, loodan, et õnnestus. Kõik need teadmised on tegelikult ka Euroopas olemas, aga siin pole neid sellisel moel kirja pandud ega õpetatud.
Kellele mõeldes sa selle raamatu kirjutasid – lapsed, suured, Idamaade huvilised?
Ma ei mõelnud kohe üldse. Olen nüüd hiljem märganud probleeme raamatupoodidel, kes ei tea, kuhu riiulisse raamatut panna. „Rahva Raamatus“ käisin, seal oli ta kinkeraamat, Viimsi „Apollos“ oli ta lasteraamat, kesklinna „Apollos“ esoteerika all jne. Võib-olla see ongi sellisena tore, sest ega see raamat pole otseselt kirjutatud lastele. Minule olid olulised lood ja neid lugusid on mul peas veelgi rohkem. Panin nad lihtsalt raami, sest Indias on raam väga oluline. Raam on selleks, et nende jaoks, kes muidu aru ei saanud, oleks läbi jutustaja ja kuulaja kahekõne lugude tarkused lihtsamini vastuvõetavad. Kummalisel kombel on Indias paljud muinasjuturaamatud tituleeritud poliitikaõpikuteks. Muinasjuttude kaudu õpetati printsidele riigitarkust või sõjakunsti. Me tahame lood nende algsest kontekstist välja kiskuda, see on võimalik, aga need lood ei toimi siis enam samamoodi.
Kuidas raamat on vastu võetud?
Mul oli selle raamatu kirjastamisega palju probleeme, sest paljud kirjatused lükkasid selle alguses tagasi. Kõik tõdesid, et on tore, et keegi kirjutab ka millestki muust, kui sellest, mis maal vanaema juures juhtus, aga raamat on nii eriline, et meil vist seda maha müüa ei õnnestu. Hetkel on müük kenasti läinud ja kõik on rahul. Isegi raadiost paluti luba lugusid eetris esitada. Mulle on selle raamatuga seoses kirjutanud väga erinevad inimesed alates kirikuõpetajatest  kuni kooliõpetajateni, kes on öelnud, et see raamat kõnetas neid. Juu siis tuli hästi välja.
Jõuluaeg on alanud. Millised on sinu isiklikud jõulukombed?
Tavalised. Ega ma kana kodus ei verista. Ma püüan jõulude ajal alati kodus olla, kuigi on pakutud võimalust sõita grupijuhina kuhugi soojale maale. Aga ma ei kujuta ette, et keegi tahaks jõulude ajal kodunt ära minna. Hinge soojus ja tähelepanu jagamine, seda inimesed vajavad. Aastaringselt ei suuda inimesed sellised olla ja siis on hea nautida neid hetki aasta lõpul, kui inimesed naeratavad ja lahkeid sõnu jagavad. Kui on pime ja kole aeg ja õues ei käida, siis on loogiline pöörata tähelepanu nendele inimestele, kes on sinu ümber.

laupäev, 1. detsember 2018

Margus Vaher „Mu elu on nagu filmis. Ise kirjutan stsenaariumi, huvitavad süžee käigud ja elan ta nii, et oleks, millele tagasi vaadata.“


Margus Vaher „Mu elu on nagu filmis. Ise kirjutan stsenaariumi, huvitavad süžee käigud ja elan ta nii, et oleks, millele tagasi vaadata.“


Muusik ja filosoof Margus Vaher jutustab naistest meestele ja meestest naistele. Tema raamat „Tee mehe südamesse“ on raamatumüügitabelite tipus, vestlusshow „Mida mehed tegelikult tahavad?“ läheb täissaalidele ja kontserdid väga nõutud. Ometi on ta ise jäänud kõrvale kõmuajakirjanduse klikimeediast. Kas pilves ilmaga võib päike tuppa tulla? Kas mehe südamesse on üldse teed? Loen tema raamatut ja palju jääb õhku. Eks siis tuleb kohtuda ja täpsustada.

Kes sa siis tegelikult oled? Sul on nii palju erinevaid tegevusi – laulja, helilooja, kirjanik, suhtenõustaja, psühholoog, filosoof, äkki midagi veel?
Ma olen positiivne ja õnnelik inimene. Professionaalses plaanis käsitlen ma ennast eelkõige muusiku ja kõlamaagina. Kirjutan muusikat – loon ja esitan. Kirjanik ei tihkaks ma enda kohta öelda, sest kirjanik on minu jaoks selline verbaalsete maalide looja, milleks mina veel võimeline ei ole. Mina olen autor, blogija. Isegi hetkel, kui mul on suhteliselt edukas raamat, siis ma vaatan ennast ikka kui autorit. Lisaks olen ma kõige paremas mõttes enda kodumaa üle uhke Eesti riigi kodanik. Meil on Helen Adamsoniga „Ei kiusamisele“ sari, mida oleme teinud põhikooli lastele kolmandast üheksanda klassini juba viis aastat. See on vabatahtlik projekt, mille raames oleme käinud üle 140 koolis üle Maarjamaa ja andnud üle 300 loengu. Selleks, et oleks vähem noori hingi, kes peavad koolis taluma vägivalda – olgu see füüsiline, verbaalne või küberkiusamine.

Mida see koolikiusamise loeng endast kujutab?
Me teeme Heleniga kumbki ühe laulu. Mina alguses ja tema lõpus. Vahepeal räägib Helen oma raskest ja komplitseeritud põhikooliajast. Mina koolikiusamist palju kannatama ei pidanud, aga minu sõber küll. Mina olin juba ülikoolis ja tema läks just 7.klassi. Räägin tema üsnagi dramaatilise kogemuse pinnalt. See, et lastele ei tule kooli rääkima politseinik või õpetaja, kes nagunii käivad ja räägivad, vaid inimene väljastpoolt , kes on ehk veidi tuntum ja cool rääkides asjadest nagu nad on, räägib tagajärgedest, mida koolikiusamine jättis ja kui kaua läheb aega , et sellest üle saada. Lisaks räägime, kuidas sellest välja tulla.

Miks te kulutate tuhandeid tunde oma isikliku vaba aega tasuta tööle, kui seda võiks teha need, kes selleks on ametisse pandud?
Teinekord kui oleme sõitnud näiteks 4 tundi Võrru, et seal siis kaks loengut anda ja hakata tagasi sõitma, siis oleme seda endalt ise ka küsinud. Aga põhjuseks on laste mega positiivne tagasiside. Parimaks tunnustuseks, on kui hiljem on kirjutatud mulle, et käisite kuu aega tagasi meil koolis koolikiusamisest loengut andmas ja enne olin kiusaja, aga nüüd olen hakanud inimestega rohkem sõbrustama, ma aitan neid ja astun nõrgemate kaitseks välja. See teadmine, et minu loeng on kedagi nii positiivselt mõjutanud, paneb jätkama vaatamata nendele tuhandetele kulutatud tundidele. Kui kasvõi üks kiusaja lõpetab oma tegevuse või mõned kiusatavad leiavad tänu meie loengule sellest nõiaringist välja, siis on minu ülesanne täidetud. See on nii ilus tunne. Oma karmaga peab igaüks ise tegelema. See, mida annad, tuleb sulle tagasi.
Ega sinu musta pesu pole tõesti kõmukirjanduses tuulutatud.
Ega ei ole jah. (Margus muigab salapäraselt jättes vastuse küsija tõlgendada)

Sa jutustad eesti naistele eesti meestest. Kas sa arvad, et sa tunned ja saad aru, mis paljude legendide ja kinnisideedega loom see eesti mees on?
Ma arvan, et ma olen mehena läbinud oma elus väga palju arengufaase. Ütleme, et kui teel saamaks tõeliselt küpseks meheks peaks läbima 100 klassikursust, siis äkki olen pool sellest juba läbinud. See tähendab, et ma saan suhteliselt lihtsalt hüpata tagasi näiteks 20. Klassi ja mõelda milline neandertaal või emotsionaalne elevant portselani poes ma olin. Kui sa oled oma teel neid erinevaid arengufaase läbinud, siis sa mõistad neid ja seda, et see on arengufaas sinu teel. Oma raamatus „Tee mehe südamesse“ annan ma eelkõige naistele nõu, kuidas minu meelest mehes see tõeline jumal välja tuua. Või kuidas meest empaatiliselt ja hellalt suunata arengule ning kuidas teda emotsionaalselt avada, sest mees ei ole nii aldis õppima ega tule vabatahtlikult koolitusele „Tee naise südamesse“. Sellisel juhul oleks seal kohal kolm inimest – mina, minu vend ja minu ema. Mehed õpivad suhetes eelkõige läbi isikliku eeskuju ehk kui nende armsam peegeldab nendele armastuse eri keeli või arhetüüpe või selgitab oma sõnumeid mitte ei nääguta, siis mees omandab need tehnikad ja hakkab naise positiivset käitumist ka naisele tagasi peegeldama.

Selles on sul õigus. Suhe on ikka võrdne ja usaldusväärne partnerlus. Kestvas ja positiivses suhtes ei saa olla domineerivaid pooli.
Mehed tahavad kõike seda, mida naisedki tegelikult tahavad – head und, head seksi, head toitu ja eneseteostust. Mina oma raamatus keskendun aga sellele, kuidas mehed seda kõike tahavad. Kuidas meest emotsionaalselt avada, kuidas mehele läheneda, miks mees vahel on just selline? Küsimuste ja vastuse stiilis, naistele hästi lihtsaks tehtud.   Ehk naine saab tohtu positiivse muutuse suhtesse tuua, kui ta teadvustab endale, et mees ei ole lihtsalt halvasti käituv naine, vaid mees.

Kas mehed peaksid sinu raamatut kartma?
Ei pea. Mehed peaksid mulle selle eest kunagi ausamba püstitama, sest võin mürki võtta, et naised mõistavad neid pärast mu raamatu lugemist tunduvalt paremini ja ei pane nii palju puid alla kogu aeg. Kui naine neile mehele õige nurga alt läheneb, siis on suhtes võimalik nii palju enam, kui julgeks soovidagi.

Kui Epp Kärsim oma koolitustega on praktik, siis sina oled teoreetik.
Sellega on nii, et ma olen oma 34 eluaasta juures ära elanud 70 aastase mehe elu. Kui homne päev peaks mulle lennuk pähe kukkuma ja peaksin sussid püsti viskama, siis ei kahetse ma midagi, sest olen oma elus väga palju jõudnud ja väga tänulik selle eest, mida eksistents on mulle kogemuste näol kinkinud. Ma arvan, et sa saad väga hästi aru, millest ma räägin. Muusiku, looja, autori elu on kõike muud kui rutiinne või hall. See on palju intensiivsem, põleb ereda leegiga, kogemusi ja läbielamisi on rohkem. Selle pinnalt ma julgengi üldistada ja oma kogemusi jagada. Minu esimene suhe algas 16-aastaselt ja kestis kuini 23. Eluaastani. Sellest kolm aastat olin abielus väga targa naisega ja sellest kooselust sündis mu elu päikene - poeg Maru. Suhetest rääkides on pärast kooselu enda esimese armastusega olnud ka üks 3-aastane, 2-aastane ja paar aastast suhet. Kogemusi on ja tean, millest räägin.

Lits mees.
Kuidas sa nii ütled. (Margus naerab südamest)

Eesti meeste kohta öeldakse, et abielludes ütlevad nad naisele, et ma armastan sind ja kui hiljem elu jooksul see olukord peaks muutuma, siis annab sellest teada.
Ma armastan seda ütlust. See on väga iseloomulik. Kas see päriselt ka nii on, seda ma ei oska öelda, sest eesti mehega pole ma suhtes olnud (naerab). Aga see ütlemine  annab hästi edasi seda, et eesti mehed on keskmisest rohkem emotsionaalselt suletud. Kuid selle juures on väga lihtsad põhjused. Näiteks. On viieaastane pois ja viieaastane tüdruk. Poiss lööb varba ära, varvas läheb veriseks ja laps hakkab nutma, siis talle öeldakse, et võta ennast kokku, ära pilli nagu plika, ole mees ja väike mees surubki emotsioonid ja pisarad alla. Kui tüdruk lööb varba ära, siis hakkavad kõik lohutama, et tule siia, kõik saab korda. Naiste puhul on avatust palju rohkem lubatud ja nad ei pea ennast kinni tõmbama toimuva suhtes. Suletus on meestele peale surutud ja sellest nõiaringist on meestel võimalik välja tulla vaid läbi teadliku otsuse. Nüüd ma otsustan tegeleda iseenda minaga, oma minevikuvarjudega, ma ei reageeri olukordades üle. See, et minevikust lahti lasta ja olla sellest vaba, võib aastaid aega võtta. Ma olen aastaid tegelenud iseenda siseasjadega ja nüüd olen ma õnnelik ja elan harmoonias.

See on siis ikkagi sinu lugu.
Üks autor, üks arvamus. Ma ei pretendeeri psühholoogia teadustöö preemiale.

Mul on vahel tunne, et jutt eesti meeste kinnisustest näitab teelt eesti meeste tarkust. Ma olen seda ka ise kogenud. Naine hakkab midagi seletama, siis tõmbad teadlikult tagasi.
Blokid ära nagu metsavend. Naine võib keevitada, aga mees tõmbab emotsionaalses plaanid nagu tigu kotta. Mul on meestele soovitus , et kui naine on tasakaalust väljas ja tahab saagida, kas ta siis teab põhjust või mitte, siis mine naise juurde, vaata talle sügavalt silma ja ütle „Sul on õigus. Aitäh, et sa minuga seda jagasid. Ma mõistan sind“. Haarad naise kaissu ja ütled, et kõik saab korda.“ Naise silmad lähevad särama ja pool mure on juba poole väiksem, sest naine tajub mehe osavõtlikkust ja armastust. Millalgi tuleb probleemid ju ikkagi lahendada, miks mitte siis kohe nende tekkimise hetkel.

Sa rääkisid enne karmast. Mida karma sulle on tagasi andnud?
Kui ma räägin ennist sajast klassis, mis tuleks elus läbida. Siis mina oma esimeses viiekümnes klassis olen teinud inimlikult palju vigu ja rumalalt käitunud. Õppeprotsess, mis muud. Olen põhjustanud endale armsatele inimestele südamevalu,  olnud kohati  liialt armukade ja isekas. Kui ma sellest välja kasvasin, siis oma kunagiste vigade heastamiseks, ma loodan, et keegi õpib minu vigadest ja neid oma elus enam ei tee. Tark inimene õpibki teiste vigadest. Kui minu raamatut loeb mitu tuhat naist, praegu tundub, et nii see ongi, siis selle tagasiside järgi, mida ma olen saanud, on tunne, et ma olen midagi olulist saanud omalt poolt panustada naiste ja meeste üksteisemõistmisse. See on hea tunne. 

Kas sa oled nende naistega, kellega sa valesti käitusid, ka hiljem kohtunud ja nende ees vabandanud?
Ma tean, et ma olen hea armastaja, sest ma olen naisi alati austanud ja nendega lugupidavalt käitunud. Pannud neid tundma armastatuna. Aga minu enda kriteeriumid enda suhtes, nagu igal mehel, peaksid olema karmid ja vastutustundlikud. Kui ma olen teatud olukorras olnud rumal või käitunud valesti, siis ei pruugi see tähendada, et ma pole hea mees. Oma esimeses suhtes ma tegin palju vigu, aga ma püüdsin olla hea mees. Nüüd jääb mul vaid soovida, et teised minu vigu ei kordaks. Ma ei tunne, et ma oleks olnud oma suhetes täielik tropp, ma olen lihtsalt rumalasti käitunud. Kui olen aru saanud enda valest käitumisest, siis olen loomulikult vabandanud ja püüdnud seda heastada nii, kuis võimalik.

Kas mehed on läbi põlvkondade väga erinevad?
Ma arvan , et suhtlemiskunst on olnud läbi sajandite sama.  Asjad, millest ma oma raamatus kirjutan, teevad õnnelikuks ka meie vanaisad. Ainult selle vahega, et meie vanaisadel ei olnud aega käia koolitustel või seminaridel, sest  neil oli vaja maad künda ja sadat muud asja teha, et perele leib lauale tuua. Nemad pidi tegelema primaarsete asjadega, et  oleks söök, et oleks soe tuba, et oleks riided seljas. Neile võib andeks anda, et nad olid sellised mühakad. Aga nad olid armsad mühakad. Nad armastasid oma naist, nad armastasid oma pere ja tegid nende nimel ränka tööd. Neid ei saa süüdistada, et nad selle juures vaimuhiiglased polnud.  

Mis see suurim viga siis on, millest mehed peaksid hoiduma?
Suurim viga meeste ja ka naiste puhul on see, et omavahel ei suhelda mitte armastuse vaid hirmu baasil. Seda iseloomustab enesekesksus ning hirmutunne kõige suhtes, mis on suhtest ja mugavustsoonist väljaspool. Armastus tahab anda ja ego tahab võtta. Tänapäeval minnakse suhtesse nii, et meil on oma partnerile mustmiljon tingimust, aga ise anname vastu palju vähem. Ülekantud tähenduses saavad kokku kaks kerjust, kellel on ilus fassaad, siis minnakse suhtesse, aga aja jooksul tuleb päris olemus siiski välja ja mõlemad on pettunud. Et seda ei juhtuks, peab inimene kõigepealt enda sisemaailma ja tunnetega tegelema, iseennast armastama ja leidma isikliku tasakaalu. Alles siis on võimalik teist inimest tõeliselt armastada. Poliitikute töö kaoks ära, kui inimesed saaksid aru, et ainus tõeline revolutsioon on sisemine revolutsioon. Ava ja arenda oma tunde- ja vaimumaailma ja sa oled kõigile eeskujuks. Ja maailm muutubki. Ole siis see muutus, mida soovid maailmas näha.

Su jutt sarnaneb väga budistlikule õpetusele. Oled sa usklik?
Ma ei saa öelda, et ma olen usklik. Ma saan öelda, et on meist midagi kõrgemat. Kuna olen õppinud teoloogiat ja filosoofiat, siis ma ütleks, et erinevatele kultuuriruumidele on omane oma kindel religioon või traditsioon, kuid mul isiklikult ei ole soovi ühte teisele eelistada. Kõik usundid on ühe ja sama tüve erinevad väljendusvormid. Mina näen seda nii, et inimestel ei ole vaja kirjutatud moraalikoodeksit, kui nad usaldaksid rohkem omaenda südamehäält ja sisetunnet. Inimese vaimseks arenguks on ühel päeval vajalik tema poolt vastus ei ja teisel päeval samale küsimusele vastus jah. Elu ongi müstika ja paradoks.

Ometi on olemas ühtsed moraalinormid, mis lähtuvad Euroopas elades kristlikust usuruumist. Religiooni üks pool ongi usk kõrgemasse võimu aga teine pool on kogukondliku kuuluvuse tekitamine. On oluline tunda ennast kogukonna liikmena. See, et mujal maailmas käiakse tervete peredega kirikus, on suur jõud. Selle puudumine on meil nõrkus.
Ei tea, kas see on nõrkus. Eestlane on selle eest hästi loodusega kooskõlas. See on meile andnud läbi sajandite kestva usu iseendasse. Kui meil midagi juhtub, siis me ei rutta ülekantud tähenduses kohe  abi otsima Jumalalt, vaid püüame anda omaenda panuse, et olukorda muuta selles suunas, kuhu soovime. Religioon ja teadmised sellest on nagu kohustuslikud füüsikatunnid keskkoolis. Sa pead need läbima, et tekiks mingi ülevaade teemast - mõistaksid seda maailma ja usklikke inimesi, samas ei mõistaks neid kuidagi hukka. Sealt edasi võid olla juba astrofüüsik, kes otsib vastuseid küsimustele, mida pole veel esitatudki. Religioon annab põhja sinu vaimse arengule. Kas sa seda hiljem kasutad või mitte, see on juba sinu enda asi.  

Hüppame korraks tagasi. Kas naised võtavad sind kuulda ka või naeravad sind pigem välja?
See oleneb sellest, kui küüniline inimene on. Kui inimene on saanud väga palju elult väga palju kõrvetada, siis on ta jäänud oma teel seisma ja ta tunnebki, et kõik on lollid või mölakad. See on kibestunud arvamus. Usun, et suurem osa eesti naistest on teadlikud, et kuigi naised on väga võimekad ja meestest emotsionaalselt  intelligentsemad, siis nad armastavad siiski eesti mehi, olenemata sellest, et me vahel siuksed masuurikad ja trollid oleme (naerab).
Naistel on läbi isikliku eeskuju meestele väga palju õpetada.  Nad toovad mehed ka olevikku ja õpetavad neid tundemaailmas paremini orienteeruma. Naised on selles mõttes võlurid, kes oskavad mehed tuua tänasesse hetke ja sellest algabki armastus. Muidu on nii, et inimesed elavad koos, aga on sisuliselt võõrad. Tead ju ütlust, et mees ehitab maja, aga naine teeb sellest kodu.

Ometi võivad tekkida pinged. Kuidas see eesti mees ennast maandab? Hoiab ta kõik pigem endas ja maandab siis erinevate mürkidega – alkohol, narkootikumid -  või oskab mees ka suheldes ennast maandada?
Ma annaksin naistele meeste pingete puhul käitumissoovituse. Ärge hoidke oma meest kodus kinni.  Mida rohkem te hoiata meest kodus kinni, seda rohkem ihkab mees vabadust ja kodunt ära. Kui mehel on antud vabadust, siis oskab ta seda hinnata ja seda rohkem hoiab oma peret ja ihkab oma printsessi juurde tagasi. Kooselu on oluline, kuid suhtes peab mõlemal poolel jääma ka oma elu. Mida mees saab kui ta käib sõpradega saunas või käib sportimas? Ta saab sealt mehelikku energiat, mis paneb teda ennast paremini tundma ja austama. Naistel on ju samamoodi. Lähevad sõbrannadega õhtul tantsima, kus nad saavad ka eluterves mõttes teiste meeste tähelepanu. See tõstab nende enesekindlust, nende naiselik olek saab uut energiat. Tulevad koju ja jagavad kõike seda oma kaasaga. Väljastpoolt suhtesse toodud uus energia maandab kõige paremini igasugu tekkivaid pingeid ja loob uut värskust.

Sa praktiliselt ei tarbi alkoholi ja sellegagi alustasid üpris hilja. Kuidas see on sul õnnestunud?
Ma olin kuni 21- eluaastani täielik munk. Ma polnud klubis käinud, ma polnud teinud ühtegi sigaretti, ma polnud joonud isegi pokaali veini. Viis aastat tagasi juhtus aga minu elumuutev sündmus kui ma kohtusin ühe inimesega, mille järel ma tundsin, et mu jalad ei puuduta maad ja ma nagu hõljuks. Ma astusin kohtumisele armukadeda tropina ja väljusin sealt niimoodi, et ma armastasin ennast ja ei tundnud enam armukadedust – täielik vabanemine. Pärast seda kogemust hakkasin ma ka elus värve rohkem nägema, sest enne seda oli minu elu olnud väga must-valge. Siis otsustasin, et proovin ära kõik, mille vastu ma seisnud olen. Narkot ma ei proovinud, aga võtsin esimesed kokteilid ja see oli vahva. Samas mõistsin, et minu jaoks alkohol ei ole vajalik. Ma suudan ilma alkoholita kõike teha ja lõõgastada ennast palju paremini, kui alkoholiga tuimestades. Mind pole alkohol ega muud meelemürgid kõnetanud, aga keda on, siis laske käia. Kõigil oma tee.

Minu tutvusringkonnas on väga palju ükskuid inimesi. Kas mingil hetkel inimene väsib otsimast või ootamast armastust. Lüüakse käega ja jäädaksegi üksikuks. Mis meie ajal viga on, et kaaslast on vahel nii raske leida?
Kui Ott Kiivikas ütles ühe oma järjekordse tiitli järel, et nüüd on ta küll välja teeninud puhkuse. See olukord kirjeldab hästi ka suhtes toimuvat. Kui ollakse näiteks 15 aastat suhtes ja siis läheb suhe hapuks ja minnakse oma teed, siis ongi inimesel põhjust võtta aeg maha ja analüüsida vaikselt enda jaoks selgeks kõik ootused ja vajadused ja soovid. Kunagi ei tea, mis võib juhtuda. Lähed 45selt lahku. Oled kümme aastat üksi ja siis äkki leiad endale „Elmari“ tantsuõhtult kaaslase, kellega oled elu lõpuni koos. Sellist puhkust ja üksi olemise aega on inimestele vaja. Ma arvan, et suhted oleks palju õnnelikumad, kui inimesed endale võtaks seda aega piiskhaaval juba ka varem.

Võib nii olla. Mul on aga tunne, et inimesed on endale loonud ideaalkaaslase, keda otsitakse ja mille nimel ei olda nõus kompromissideks. Elatakse mingis lootusepilves.
Üks müstik on öelnud „Kui sa lille armastad, siis ära nopi teda, sest kui sa ta nopid, siis lakkab ta olemast see, keda armastad, sest ta hukkub.“ Armastus on tänulikkus võtta inimest sellisena nagu ta on. Teda pole vaja noppida, et siis tunda omandamise rõõmu. See on suhetes kaduma läinud. Ei osata inimest võtta sellisena, nagu ta on. Mida suuremad ootused on meil enda partnerile ja mida rohkem tingimusi, seda rohkem on meil endil sisemisi puudujääke. Paraku oodatakse tihti põhjendamatult, et meie armsamal on kohustus meid õnnelikuks teha. Niikaua kui seda eeldatakse, ei saabu ükski õnn ega suur armastus õuele. Samas, kui inimene on iseendaga sina peal, õnnelik, tasakaalus, siis õige inimesega kohtudes on kõik tänapäevaseks muinasjutuks valmis.

Kas sa ise kardad üksindust?
Ma ei karda üldse üksindust. Ma olen olnud hetkel 6 kuud vallaline, kuid see on olnud minu vaba valik, sest käimas minu elu kõige kiirem aasta. Oktoobrilõpu seisuga 120 eventi ja november ja detsember on veel ees. Ma olen kontsertide ja etenduste „Mida mehed tegelikult tahavad?“, mida on ka sellel aastal olnud juba 54, kõrvalt tajunud, et mul ei ole hetkel aega armastuse energiat jagada. Järelikult olen mõni aeg üksik hunt. Lasen sellel ajal läbi saada ja siis olen jälle armastusele avatud.

Kas sa kahetsed ka oma elus midagi? Midagi, mida tahaks tagasi kerida ja uuesti teha?
Ma ei kahetse oma elus midagi. See on nii ilus, kuidas elu on kulgenud.  Just see elu on mind teinud selliseks, nagu ma olen. Ma olen õnnelik ja täitunud, aga kuidas ma saaks olla selline nagu ma olen, kui ma poleks kogenud seda teist poolt. Olen õnnelik ja naudin elu müstilist kulgemist.

Kus sa aega võtad nendeks sisevaatlusteks või enesega tegelemiseks? Mehed tulevad töölt, teevad koduseid toimetusi ja lähevad magama, et järgmine päev jälle tööle minna? Nad naeravad su välja, kui sa selle jutuga nende juurde lähed?
Asi pole kvantiteedis vaid kvaliteedis. Mis on aja kvaliteet. Kui teil on peres traditsioon, et iga õhtu istute kaks tundi teleka ees, siis las naine istub viieks minutiks sulle parem sülle, näoga sinu poole, jalad kaksiratsi ümber sinu, vaata talle silma ja ütle „Ma armastan sind.“. Ütle kõiki ilusaid asju, kas sõnadega või sõnadeta, tehes samal ajal enda kallimale pai või kallistades. See viis minutit on rohkem väärt kui kuu aega iga õhtu teleka ees istuda ja samal ajal õlut juua. Või võta päevas kasvõi 10 minutit enda jaoks, pane silmad kinni, mõtle kõigele ilusale enda elus, mõtle oma naisele ja perele, mõtle sellele rõõmule, mida nad sulle pakuvad. Olles tänulik näed, kuidas tülid kaovad ja sa õitsed.

Kas on sul jõuludega seoses omi traditsioone?
Ma hindan jõulude puhul seda, et siis ollakse oma perega keskmisest rohkem koos. Mõelge, et miks ei võiks elada kogu aeg, nagu oleks jõulud. Teed perega koos piparkooke või õhtusööki ja ei näpiks kogu aeg telefoni  ega vahiks spordiuudiseid. Siis oleks see teie unistuste elu. Kui minu elu oleks film, siis see on film, mida ma vaataks ikka ja jälle. Mu elu on minu lemmikfilm.

Mulle meeldib jõulude ajal kingitusi teha? See ei pea ju olema midagi suurt, aga südamest. Nii hea on vaadata, kui lastel silmad säravad? Aga mind väga häirib, et siis kui rahva kulutused on niigi suured, aktiviseeruvad erinevad annetuste otsijad. Kus nad ülejäänud osa aastast on? Kas sul oleks naistele soovitusi, mida nad võiks meestele kinkida?
On küll. Epp Kärsin teeb erootilise massaaži koollitusi. Ma olen ise seal käinud. Minu jaoks on seal kulutatud 60 eurot olnud elu parim investeering. See tasub ennast hiljem naudingutena tuhandekordselt ära. Pakud oma partnerile midagi nauditavat. Sellist kingitust ei saaks muidugi ämmade või äiade ees üle anda (naerab).

Mis sind tänasel päeval õnnelikuks teeb?
Mind teeb õnnelikuks, et minu eneseteostus on maksimumi lähedal. Ma olen tänulik selle eest, kuhu see tee mind viinud on ja ma saan teha seda, mida ma üle kõige armastan ja, et ma olen ümbritsetud nendest inimestest, kellega ma olen vaimselt ühel lainepikkusel ja kellega suhtlemine on puhas rõõm nagu üks aeglane romantiline tants.

Mis sind häirib tänasel päeval?
Mind ei häiri tänases päevas mitte miski. Ma saan aru, et Eesti, maailm, meie ühiskond on kõik just seal, kus nad olema peavad. See on arengufaas. Mis mõte on pimedat süüdistada selles, et ta ei näe. Kui kellegi on halb nägemine, siis on võimalik teha silmaoperatsioon. Nägemine paraneb, kuid see võtab aega.