Arlet Palmiste
PALUSALU
Esietendus 23.09.2021 Voose
Lavastaja Jaanus Nuutre, Kunstnik Jana
Volke, Video Andri Puusepp, Helid Jaanus Tüli
Tegelased
Kristjan Palusalu – Mihkel Tikerpalu
Ellen Palusalu – Liis Haab
Komissar Kumm – Riho Rosberg
Ajakirjanik Sepp – Kristjan Arunurm
Skulptor Roos – Rainer Miller
Johannes Kotkas – Arlet Palmiste
Tiiu – Heidi Pähn
Seersant Murumets – Gerhard Saks
I VAATUS
Stseen 1. Ajakirjanik, VIDEO, kommentaar. (Olümpiakommentaar Maadlus,
autasustamine Pildid suur raadio, siis vastavalt tekstile tuleb maadlusareen
koos maadlusega)
Ajakirjanik:
Tere kogu Eestimaa siit Berliini Olümpiamängude maadlushallist. Täna on
seiskunud vabrikutes töö, ärid on suletud, suletud on ka kontorihooned ja
põllupidaja ruttab põllult varakult koju. Terve Eesti on kogunenud raadiote
ette. Lauad on kodudes kaetud ja suur elevus valitseb kõigi hinges. Kas tõesti
tõuseb meie kaunis sini-must-valge taas kõige kõrgemale siin olümpiastaadioni
kohal. Kõik ootavad ja loodavad, et Suur Kristjan üllatab ja rõõmustab meid
taas. Korra hüüdsid juba kõik Eestimaa vabrikute viled tema auks, kui
siitsamast kaks päeva tagasi meie ja kogu maailma üllatuseks võitis ta
vabamaadluse raskekaalu kuldmedali. Medali, mida keegi ei oodanud , sest see
võistlus pidi oleme vaid soojenduseks tänasele lahingule. Kuid nüüd kohe-kohe
on Kristjan Palusalu astumas taas matile , et kreeka-rooma maadluse raskekaalu
finaalis kohtuda suursoosik saksa rahva kangelase Hornfischeriga. Teekond
finaalini ei olnud Kristjani jaoks kerge, sest eelmiste võitude raskus istus
veel kontides. Astusin enne algavat lahingut läbi Kristjani riietusruumist, kus
parasjagu tema lihaseid pehmendati. Eelmistest matsidest väsinud Kristjan
küsis, et kas oleks võimalik tema kohtumine homse peale lükata, kuid see ei
leitud seoses pingelise ajakavaga olevat võimalik. Omale rahulikul moel vastas
ta selle peale vaid, „Eks siis tuleb minna“. Aga nüüd on suur finaal
algamas.
Ja kohtunik
kuulutab suure finaali lõppenuks. Jaa võit. See on võit. Kristjan Palusalu on
kahekordne olümpiavõitja. Eesti on saanud Berliini Olümpiamängude
maadlusareenilt oma järjekordse kulla. Eesti maadlejad on kõige vägevamad
maailmas. Seda rammu, mis on meie maadlejatel ei ole suutnud murda keegi.
Kristjan Palusalu on taaskord olümpiavõitja oma väikese rahva uhkuseks ja
kodumaa kiituseks. (Taustal hääled „urra-urra, Kristjan murra“ ja „Palusalu
anna valu, riigivanem annab talu“)
Stseen 2. Rongisõit. Videos Kristjan
istub akna all
Ajakirjanik
(astub kupeesse): Kristjan. Kas tohib mõni sõna Päevalehe jaoks?
Palusalu:
(ärkab) Kus maal oleme?
Ajakirjanik:
Tapalt läbi.
Palusalu:
Siis tuleb ennast üles ajada. (Ajakirjanik kõlgub ukse vahel) Astu edasi. Pääsu
ei ole ju sinust nagunii.
Ajakirjanik:
Ega ei ole jah. (annab tervituseks käe) Kas ma tohin sind emmata? (kallistab
vastust ootamata) Tead kõik need viimaste päevade emotsioonid. Sa oled nagu
poeg ja isa üheskoos. Nii kallis, et tahaks sellist pärlit kohe hoida. (otsib
makki, leiab ja üritab käima panna kogu stseeni jooksul)
Palusalu:
Siis on hästi.
Ajakirjanik:
Mis on hästi?
Palusalu: Et
isa ja poeg, mitte püha vaim.
Ajakirjanik:
Mis vaim?
Palusalu:
Ise ütlesid, et isa ja poeg.
Ajakirjanik:
Aaa … nalja tegid. (kirjutab pliiatsiga märkmikusse) „Palusalu viskas rongis
nalja ja oli elevil saabuvast vastuvõtust.“ Me teeme reportaaži sinu
saabumisest kodulinna. … Kas oled teadlik, et sind Tallinnas suur vastuvõtt
ootab?
Palusalu:
Nii nad räägivad.
Ajakirjanik:
Kas oled rõõmus ka?
Palusalu: Ei
tea, ju ikka olen.
Ajakirjanik:
„Rõõmus naeratus Palusalu huulilt ei taha kaduda“ Kas väsimus ka vaevab?
Palusalu:
Pole viga. Eks ta oli raske, aga nüüd saab tehtud pikem paus, kohe sügiseni.
Ajakirjanik:
Sügis ongi ju kohe käes. „Vaid mõni päev puhkust ja ees ootavad uued
kangelasteod maadlusareenil“ Kas oled juba mõelnud, et kuhu kanti sa presidendi
lubatud asundustalu püstitad?
Palusalu: Ei ole sellele veel jõudnud mõelda.
Ajakirjanik:
Kas hakkadki nüüd päris põllumeheks?
Palusalu: Ei
tea. Maadlusele igal juhul veel käega lüüa ei tahaks.
Ajakirjanik:
Sa maadlesid nii vaba, kui ka kreeka-rooma maadluses. Kumb maadlus on sulle
meeldivam?
Palusalu:
Meeldivam on ikka kreeka-rooma maadlus.
Ajakirjanik:
(jändab makiga) Vaata, seda masinavärki nüüd. Ei taha käima minna. Aga pealkiri
on mul juba olemas - „Palusalu ootab paremat pakkumist. Praegused talu asukohad
teda ei rahulda.“ Aga kas perenaine
talule on juba välja vaadatud?
Palusalu:
Küll jõuab.
Ajakirjanik:
Üks pärl teise järel. (üritab paberile sirgeldada, kuid pole kindlat alust)
„Töö ja treeningud pole andnud Maailma Kristjanile aega kaasat leida. Talu peab
perenaist veel ootama.“
Palusalu: Ma
päris seda nüüd ei mõelnud.
Ajakirjanik:
Las olla. Peale seda jooksevad sul neiud robinal järgi. Vali ainult õige välja.
Mees, las ma aitan sind. Milline oli raskeim mats?
Palusalu:
Kõik olid rasked. Kuid sakslase Hornfischeriga andis eriti tunda.
Ajakirjanik:
Peale kohtumist türklase Cobaniga pidid teised sind matilt ära aitama, olid
nõnda väsinud.
Palusalu:
Jah, oli ikka kõva mees küll.
Ajakirjanik:
Mis meeleolud olid peale võitu?
Palusalu: Ei
saanud aru. Olin väsinud, iseäranis käed. Käed olid nii tuimad, et ei
tundnudki, kas neid on otsas või ei ole.
(Rong
seisatab ja kostuvad rahva hõisked „Urra, urra, urra, Palusalu murra“
„Palusalu, anna valu, siis saad presidendilt talu“ Palusalu astub välja.)
Skulptor:
(annab üle viljakimbu ovatsioonid)
Palusalu:
Tänan
(Rong
nõksatab teele)
Ajakirjanik:
Noh. Mis tunne oli , kui astusite 100 tuhande inimese ette auhinda vastu
võtma.?
Palusalu:
(vaikib) Erilist ei midagi. Veidi nagu oli imelik.
Ajakirjanik:
Mida sa praegu kõige enam tahaksid?
Palusalu:
Ema tehtud kotlette.
Ajakirjanik:
Oh, kui hea. „Rasketel hetkedel aitasid Kristjanit mõtted kodust ja ema tehtud
kotlettidest kodusel pliidil, kus puud praksudes köögile hämarat valgust heidavad.
Meil kõigil on oma kindlus ja Kristjani oma on kodus ema-isa ja vendade
juures.“
Palusalu:
See võib nii jääda.
Ajakirjanik:
Kas ehmatas ka kui Eesti hümni asemel hakkas kõlama autasustamisel hoopis Türgi
hümn?
Palusalu: Ma
ei pannud alguses tähelegi. Ärevus oli nii suur.
Ajakirjanik:
Ma sellest ei kirjuta. Kirjutan parem, et Palusalut solvas korraldajate
saamatus autasustamisel.
Palusalu:
Ära nii kirjuta. Pärast Hitler loeb ja hakka siis seletama. Oli nagu oli. Ega
medal sellest karva muuda.
Ajakirjanik:
Seda küll. Kas medal on ikka sul kindlalt taskus?
Palusalu:
Eks vaata järgi.
Ajakirjanik:
Kas võib?
Palusalu:
Tee proovi. (Ajakirjanik üritab vaadata, aga Palusalu ei lase ja naerab suure
häälega) Tundub, et Päevalehel jääb medal nägemata ja ajalugu tegemata.
Ajakirjanik:
Kas medal on päris kullast?
Palusalu: Ei
ta vist ole. Sa pane sinna artiklisse mõni nali ka ikka sisse.
Ajakirjanik:
Mis nali?
Palusalu:
Näiteks. Rongi oodates läks Neo jalutama, aga mina …
(Rong jääb
seisma. Kostavad pidulikud marsihelid.)
Ajakirjanik.
Mida sina tegid?
VIDEO Palusalu Tallinna saabumine
Stseen 3. Esimene armastus.
Palusalu ja Ellen
Palusalu
viskab kirja. Ellen püüab ja loeb. Kirjutab vastu ja viskab Palusalule. Palusalu
loeb ja viskab vastu.)
Ellen :
(hõikab eemalt) Millal?
Palusalu:
Kohe praegu.
Ellen: Kohe
ma ei saa. Ma pean ema köögis abistama.
Palusalu:
Aga õhtu poole?
Ellen: Oota,
ma küsin. (kaob ja tuleb taas) Ma tulen siis kohe.
(Palusalu ja
Ellen kohtuvad)
Palusalu: Ma
olen sind juba ammu märganud.
Ellen: Sind
on raske märkamata jätta. Sa oled nagu mingi magnet. Sina kõnnid mööda tänavat
ja kõigi kaelad on sinu poole kõverad.
Palusalu:
Ega mina neid viltu ei väänanud. (ulatab lilled) Ma aiast korjasin.
Ellen: Tänan,
Kristjan. Sind tuntakse vist tänavatel kogu aeg ära?
Palusalu:
Pole hullu. Las vaatavad, ega nad kurja tee.
Ellen:
Kuidas vanglas on töötada? Ega seal vist inimesed pole nii lahked.
Palusalu:
Eks seal ole ka igasuguseid. Kui Berliinist koju jõudsin ja esimest päeva tööle
läksin, siis rivistati vangid üles ja hüüti ühel häälel – Elagu. Nad olid kõik
väga kaasa elanud.
Ellen: Eks
nad vist väheke pelgavad ka sind.
Palusalu:
Mõned on tahtnud jõudu katsuda, aga see vist rohkem põnevuse kui tüli pärast.
Ellen: Kus
sa selle armi kaela peale said? Kas vanglas?
Palusalu: Oh
ei. See juhtus Suurupis, kui seal piirivalves teenisin. Pidasime peol korda.
Üks mees läks nii särtsu täis, et äsas kirkaga. Sain pea eest tõmmatud, aga
kaelale sai pihta.
Ellen:
Hirmus.
Palusalu: Ei
tea enam ole. Võtsin mehel turjast kinni ja keerutasin.
Ellen:
Juhtub seda tihti?
Palusalu:
Ikka. Iga päev.
Ellen: Iga
päev kakled?
Palusalu:
Ei, maadlen. Mida sa küsisid?
Ellen: Las
olla. Mida sa vabal ajal ka teed?
Palusalu:
Maadlen.
Ellen: Ega
sa ju kogu aeg maadle?
Palusalu:
Noo …
Ellen:
Maadledki või? Kas sulle teater meeldib?
Palusalu:
Ikka. Ega ma tihti teatrisse sattunud ei ole, aga alati on tore.
Ellen: See
pole küll sünnis, et mina sulle ettepaneku teen, aga kas me võiksime mõnikord
teatrisse minna.
Palusalu:
Arvad? Kõik vahivad.
Ellen: Aga
las vahivad. Saalis on pime. Muidugi kui sinul selle vastu midagi ei ole, et
mina sinu käevangus olen.
Palusalu: Ei
ole. (Haarab Elleni sülle ja keerutab)
Ellen: Jäta järele.
Palusalu: Ei
jäta. (Paneb Elleni maha) Vot kui küsin sinu isa käest su enesele. Ei taha mina
kedagi teist oma käevangu.
Ellen:
Kristjan! (Suudleb)
Stseen 4. Pulmad. Palusalu ja Ellen
Videos pulmapidu
Ellen: Kas
sa nüüd oled ainult minu oma, Maailma-Kristjan?
Palusalu:
Kelle siis veel?
Ellen: Ja
keegi ei saa tulla meie vahele?
Palusalu: Katsugu ta vaid. Lähme nüüd külaliste juurde
tagasi. Kõik ootavad.
Ellen: Kõik tahavad teada, kelle see suur Kristjan enesele
leidis, kuid mina ei taha sind teistega jagada. Mina tahan sind hoida ainult
enesele. Põgeneme siit.
Palusalu: Ellenikene, küll me jõuame igale poole minna. Aga
läheme praegu külaliste juurde tagasi.
Ellen: Ühe musi pead sina ikka oma pruudile andma, ilma ma
sind siit minema ei lase.
Palusalu: Lase olla.
Ellen: Miks sina mind kunagi avalikult ei suudle?
Palusalu: Suudlus on püha asi, ega see pole teistega jagada.
Ellen: Aga ilma musita ma sind siit praegu ära ei lase.
Palusalu: Hää küll. Pane siis silmad kinni ja ära tee enne
lahti kui ma ütlen.
(Ellen paneb silmad kinni ja sirutab
suu välja. Palusalu hiilib minema)
Ellen: Kristjan!
Stseen 5. sõda. Video
taustal + (Mikrofon)
Ajakirjanik (Tekst lindil): 1941.aasta nõukogude valitsuse
poolt korraldatud mobilisatsiooni käigus mobiliseeriti kokku umbes 50000 meest. Nõukogude tagalasse jõudis
neis 36000, kes enamuses suunati tööle tööpataljonidesse, kus elamistingimused
olid äärmiselt kesised. Esimese aasta jooksul hukkus nälja, haiguste ja
kurnatuse tagajärjel 6600 meest. Teada on mitmeid juhtumeid, kus mehed üritasid
põgeneda, kuid enamus neist võeti kinni ja lasti kohaliku tribunali otsusega
maha. Veel on teada juhtumeid, kus surma on mõistetud ka ainult oma kavatsusest
rääkinud mehi. Näiteks arreteeriti Järvamaal Esmast pärit Johannes Alev, kuna
ta oli teinud neli päeva varem oma jaoülemale avalduse „Teatan teile, et mul ei
ole võimalik teenida punaarmees. Põhjus: olen oma ilmavaatelt nõukogude korra
vastane ja seepärast ei saa võidelda selle eest.“ Ta lasti maha samal päeval.
Ajalehepoiss (Jookseb rahva keskel) : Ostke värske „Eesti
Sõna“ . Kristjan Palusalu on pääsenud Nõukogude tapatalgutest, Kristjan
Palusalu on elus. Ostke värske „Eesti Sõna“ . Kristjan Palusalu on pääsenud
Nõukogude tapatalgutest, Kristjan Palusalu on põgenes Soome. Ostke värske
„Eesti Sõna“ . Kristjan Palusalu on pääsenud Nõukogude tapatalgutest, Kristjan
Palusalu on elus.
Ajakirjanik: Soome
ajalehed kirjutavad 1941 lõpul, et nende poole on üle hüpanud Eestist pärit
kahekordne olümpiavõitja Kristjan Palusalu, kes peagi alustab teed koju oma
naise ja kaheaastase tütre juurde. Juba 4.jaanuaril kirjutavadki kohalikud
ajalehed, et Kristjan Palusalu on peale kolm kuud seiklusi koju jõudnud ja
puhkab lahinguväsimust oma kodutalus. Oma kaaslaste saatusest ei tea ta midagi.
Ta rääkis, et pääses surmasuust, sest mõisteti deserteerumise eest surma, mis
hiljem muudeti 10 aastaseks vangistuseks. Sugugi kõigil ei läinud nii
hästi. 1944 tulid nõukogude väed taas
Eestisse. See oli ohuks kõigile.
Stseen 6. Kungla talu. Palusalu,
Ellen, Ajakirjanik, Kumm, Murumets
(Varahommik. Mingi kuju liigub.
Kostavad hääled majast.)
Ellen: Ärka.
Keegi on õue peal. (Kristjan läheb vaikselt üle lava. Otsib kaigast.)
Palusalu:
Kes seal on? Ma lasen koera lahti. (Urin ja karjed. Kosta on klobinat.)
Ellen: Mis
seal toimub? Kristjan! Oh Jumal küll. Kristjan!
(Palusalu tuleb) Kes seal oli?
Mis seal toimus?
Palusalu:
(Ajakirjanik järgneb) Näe, kelle mina laudast leidsin. Mida sa varahommikul minu laudas tegid?
Ajakirjanik:
Ma tulin sinuga juttu rääkima.
Palusalu: Ja
lootsid mind laudast leida?
Ajakirjanik:
Ma nägin, et laudas keegi askeldab, mõtlesin, et sina. Läksin siis uksest
sisse. Mingid mehed jooksid mind nähes kohe välja. Üks virutas veel paugu vastu
kuplit. Nii ma sinna pikali kukkusin. Ajasin ennast püsti, aga siis olid juba
sina kohal.
Ellen: Kas
saite haiget?
Ajakirjanik:
Pole hullu.
Palusalu:
Huvitav, et mina ei näinud seal rohkem kedagi.
Ajakirjanik:
Pätid on nobeda loomuga. Oleks olnud palju soovida, et ma seal nendega võitlema
oleks hakanud.
Palusalu:
Eks peab sind siis uskuma. Mida sa üldse sellisel varajasel kellaajal siin
teed?
Ellen: Ma
lähen teen kohvi. (Lahkub)
Ajakirjanik:
Tahtsin varakult siin olla. Ei saa lasta ju päeval raisku minna.
Palusalu:
Vara jalgel, hilja voodi , nõnda rikkus majja toodi.
Ajakirjanik:
No umbes nii jah. Vaatan, et ise ka rabad tööd teha. Mis tast hullu moodi
rabada, kas sul raha veel vähe on?
Palusalu:
Ega puudust ei ole küll. Näed ju, et ilmad on niisked ja raha kipub hunnikus
hallitama minema. Võtsin ja laotasin ta ühte tuppa laiali ja käin nüüd kolm
korda päevas teist teibaga liigutamas.
Ajakirjanik:
Oled ikka huumorimeele alles hoidnud.
Palusalu :
Kuidas te meid üleüldse siit metsade vahelt üles leidsite?
Ajakirjanik:
Pillapalu on ju pisike koht ja Maailma – Kristjanit tunnevad kõik ….
Palusalu: Sa
ei sattunud siia siis kogemata.
Ajakirjanik:
Tõesti mitte. (Vaikus) Teed olid juba
päiksetõusul rahvast täis.
Palusalu:
Soo-soh ja kuhu see rahvas siis läheb?
Ajakirjanik:
Kes seda teab? Igaühel on omad hirmud. Ega venelastest pole kunagi ilusat
mälestust jäänud. Linnas on praegu raske, tööd pole ja süüa pole. Rahvas
tuletab nüüd meelde, et kus need sugulased maal elavadki. Maal on inimesed
alati ise hakkama saanud. Lehm annab piima ja põld vilja. Nii on.
Palusalu:
Nii on.
Ajakirjanik.
Aga kõige rohkem inimesed kardavad. Hirm ja teadmatus tuleviku ees. Kui
lahingukära vaibub ei tähenda veel, et inimeste jaoks sõda läbi saab. Vaenlane
tuleb üles leida ja hävitada. Paljud tegid ju sõja ajal koostööd sakslastega ja
.. no seda tead sa isegi, mis siis saab.
Palusalu:
Las olla. Ma ei taha sellest rääkida.
Ajakirjanik:
Ega pea. Mina kirjutasin ju ka saksa lehtedele, aga ma olin kaval – ma
kirjutasin teise nime alla – Fritz Bauermann. Katsuge nüüd selgeks teha, kes
see saksa vahvust kiitis. Aga nii tegid kõik. Tööd on ju vaja teha ja oma leib
lauale saada.
(tuleb
Ellen)
Palusalu:
Ajakirjaniku-härra on nime vahetanud. Fritz Scheismann või oli Beermann. Juba
läks meelest.
Ellen: Miks
Fritz? Ma mäletan, et tema oli Sepp.
Palusalu:
Eile oli Sepp, nüüd Bauermann, aga homme .. Kuznets. Tema muudab nime ja meelt
palgamaksjale sobivalt.
Ajakirjanik:
Päris nii see pole. Väikesel inimesel pole maailmavaadet, on ainult kohustused
riigi ees, olgu võimul, kes iganes.
Ellen: Kas
pakun midagi? Piima või tüki leiba?
Palusalu:
Rohke pekiga. Seda peab ajakirjaniku härra saama, sest ta hakkab nüüd samme
seadma.
Ellen: Juba?
Palusalu:
Juba jah.
Ellen: Tühja
kõhuga ei ole Kungla talust veel keegi lahkunud. (Lahkub)
Palusalu:
Mis siis sind täna siia tõi?
Ajakirjanik:
Kõik on mures sinu pärast. Seda, et sa vene väest Soome piiril üle hüppasid
kirjutas iga ajaleht. Nüüd on venelane sees ja sul võib haprasti minna. Keres
on juba korraldanud paadi, millega Rootsi sõita. Kutsub sind kaasa. Kuid jäägu
see jutt ainult meie vahele. Võta oma Ellen kaasa ja tulge. Sul läheb muidu
haprasti. Usu mind. Ega venelane ei unusta.
Palusalu: Ma
ei taha kuhugi minna. Ma olen siin harjunud. Terve sõja elasin siin üle. Vast
unustavad.
Ajakirjanik:
Naiivne oled. Maailma Kristjan ja unustatakse. Sinu juurde tulevad nad
esimesena. Sa oled eesti rahva jaoks kangelane.
Palusalu:
Mina ei ole mingi kangelane. Mina olen tavaline eesti mees, kes tahab elada oma
lihtsat elu. Mida ma teen, seda üritan teha nii hästi kui võimalik. Lõpetage see
minust kirjutamine.
Ellen
(tuleb): Nii ajakirjaniku – härra , klaas piima ja värsked pirukad.
Palusalu:
Meil on tehtud ettepanek Eestimaa maha jätta.
Ellen: Mis
sa räägid? Miks?
Palusalu:
Aga mina ei jäta, kes ma siis oleks? Ma ei taha. Lasku lihtsalt olla.
Ellen:
Ajakirjanikul on aeg edasi minna. Sulesepad on meile niigi palju muret toonud.
Ei ole seda enam juurde vaja. Kuulsite, mis Kristjan ütles – laske meid
lihtsalt olla.
Ajakirjanik:
Muidugi. Tahtsin küsida veel ühte asja, mis mind juba mitu aastat vaevab.
Palusalu:
Mida?
Ajakirjanik:
Kui me Berliinist rongiga Tallinna jõudma hakkasime, siis alustasid sa lugu
Neost. Ma olen kõik see aeg mõelnud, et mis selle Neoga siis oli.
Palusalu:
Mis lugu? Ma ei mäleta midagi …
Ajakirjanik:
Sa ütlesid vaid, et rongi oodates läks Neo kõndima .. ja siis sai jutt läbi.
Palusalu:
Aa. See. No sellega oli nii, et rongi oodates läks Neo kõndima …
(Siseneb
Kumm ja Murumets)
Kumm:
Tervitused. Kungla talu jah?
Palusalu:
Kungla jah. Mida soovite?
Kumm: Mida
või keda. Kes seda nii täpselt teabki. … Ah, see siis ongi kuulus Kungla talu.
Palusalu:
Seesama ta on. Kas härral oli asja ka või oskan äkki teed juhatada.
Kumm: Ei.
Siia ma pidingi tulema. Kõik on hästi.
Ajakirjanik:
Ma hakkan minema. Vaatan, et teil külalised ja ei taha tüliks olla.
Kumm: Jääge
siia. Seersant Murumets, vaadake, et ta kuhugi ei lähe.
Murumets:
Seisa, tõllakas. Liigud, kui kapten lubab.
Kumm: Tulin asja pärast ja meil võivad ka teile
mõned täpsustavad küsimused olla.
Ajakirjanik:
Mis asjus?
Kumm: Lubage
ennast tutvustada. Mina olen NKVD kapten Kumm, tema on seersant Murumets ja
kellega on mul tegemist?
Palusalu:
Mina olen Kristjan. Kungla talu peremees
Kumm: Ei.
Peremehed oleme siin meie.
Murumets:
Just. Kapten on peremees.
Kumm: Või
siis suur ja kuulus Kristjan Palusalu ise ongi meie ees.
Palusalu:
Jah.
Kumm: Siis
olen õige koha peal. Ja kes teie olete?
Ajakirjanik:
Ma astusin lihtsalt sisse, et vett küsida.
Kumm: Või
janu vaevab? Aga kellega on siis tegemist?
Ajakirjanik:
Mina olen Kuznets. …. Rätsep.
Kumm: Kas
võin teie dokumente näha?
Ellen: Kas
võin pakkuda külma piima ja pirukat? Ise tegin. Liha pole, aga kapsaga on ka
väga head.
Kumm: Ei
ütle ära. (Ellen valab kruusi ja pakub ) Kristjan Palusalu, te peate meiega
kaasa tulema. Auto ootab värava taga. … Kas väevõimuga või vabatahtlikult, see
on teie oma otsustada.
Murumets:
Just. Kas väevõimuga või vabatahtlikult, see on teie oma otsustada.
Palusalu.
Mis tarvis?
Kumm: Oleks
mõned küsimused. Kui kohale jõuame, siis kuulete.
Palusalu:
Eks küsige siinsamas.
Murumets:
Kas väevõimuga või vabatahtlikult, see on teie oma otsustada.
Kumm: Ärge
saage valesti aru. Mina olen ainult sõnumitooja. Kästi teid linna viia ja mina
viin. Selles ärge kahelge. Mida varem minema hakkame, seda varem tagasi jõuate.
Ärge jonnige.
Palusalu:
Kes käsib?
Kumm: Kes
seda teab? Kästakse ja meie kuulame. Täna oli sõnum siia Kunglale teile vaja
tuua. Homme kuhugi mujale kellelegi teisele, kellega samuti on vaja rääkida.
Ellen: Kes
siis kutsub või kuhu te Kristjani viite?
Kumm: Ma ju
ütlesin teile – on mõned küsimused. Meie saame küsimustele vastused ja teie
saate koju tagasi. Hakkame minema, jõuate veel õhtuks tagasi.
Palusalu: Ma
võtan koti. (lahkub)
Kumm: Ärge
ainult rumalusi tehke …. Kena aed teil, proua. Ise toimetate?
Ellen:
Vanemad aitavad.
Kumm: Tubli.
Talveks saab keldrisse ikka ka.
Ellen: Ikka
saab.
Kumm: Siis
on hästi. Seda läheb vaja. Kunagi ei tea, mis juhtuda võib.
Ellen: Kuhu
te Kristjani viite? … Kuhugi te tema ju ometi viite?
Kumm: Kuhugi
ikka. Te ei pea muretsema.
Murumets:
Teie ei pea kohe üldse muretsema.
Ellen: Me ei
ole siin metsas elades kellelgi halba teinud. Laske meid olla.
Kumm: Kas
saab olla ühel mehel suuremat õnne , kui armastav naine? Loomariigis, näiteks
lõvide juures, murrab emane saagi ja võitleb oma pere eest. Isane on ilus ja
hoiab oma maa-ala teistest lõvidest puutumatuna. Loodus on imeline. Kui sellele
mõelda, siis on ikka väga hea, et meie oleme inimesed ja oskame probleeme
sõnadega lahendada.
Ellen:
Viimased aastad pole seda küll näidanud.
Kumm: Kuhu
Teie mees siis nüüd küll jääb?
Ajakirjanik:
Ma lähen vaatan.
Kumm: Teil
pole vaja kuhugi minna. Seersant läheb.
Murumets:
Just nii, seltsimees kapten. (Lahkub)
Kumm: Teie
olete ilus naine. See on relvaks, mida tihti ei taheta kasutada. Ilu on naiste
käes võimas relv , mis avab paljud muidu suletud uksed. Kasutage seda.
Ellen: Mina
teie ees lömitama ei hakka.
Kumm:
(naerab) Aeg näitab. Aeg paneb inimese tihti asju ümber hindama.
Palusalu:
(tuleb tagasi) Hakkame siis minema.
Kumm:
Seersant, juhatage seltsimees Palusalu autosse.
Murumets:
Just nii, seltsimees kapten. Lähme nüüd. (lahkuvad)
Kumm: Teie
käituge korralikult. Aeg annab teile vastused. Nägemist. (Lahkub)
Ellen:
(ajakirjanikule) Miks te midagi ei teinud? Miks te midagi ei öelnud? Miks te
lihtsalt seisite siin?
Ajakirjanik:
Mina … Ma.. lasin vist püksid täis.
Stseen 7. Ülekuulamine. Kumm,
Palusalu, Murumets, Tiiu
(Kumm liigub ringi, ühes nurgas on
sekretär, teises Murumets ja Palusalu istub liikuva pirni alla. Stseeni katab
trükimasin pidev hääl)
Kumm:
Milliseid andmeid andsite pärast vangilangemist Eesti ja Soome ajalehtedele?
Palusalu: Ma
ei andnud kunagi mitte ühelegi korrespondendile mitte mingisuguseid andmeid?
Kumm: Teid
paljastavad Soome ja Eesti ajalehtede okupatsiooni ajal ilmunud artiklid. Kas
annate ikka õigeid tunnistusi?
Palusalu:
Ütlen veel kord , et mitte mingisuguseid kõnelusi ei ole mul olnud ei Soome ega
Eesti ajakirjanikega.
Murumets:
Valetab.
Kumm:
Seltsimees seersant, laske inimesel rääkida.
Tiiu: Teile
omistatakse järgmine väljavõte ajalehe „Eesti Sõna“ 1942.a 6 jaanuari numbrist
„Mind saadeti koos teiste mobiliseeritud eestlastega 28.juulil roniga Nõukogude
Liitu .. Tugeva valve tõttu ei õnnestunud neil põgeneda, nad võeti kinni ja
saadeti järgmise rongiga meile Kotlasse järele. Rääkides mobiliseeritute
töölerakendamisest, märgib Palusalu, et eestlased suunati lennuvälja ehitusele
ja kolhoositööle. Jutustades oma põgenemisest jätkab Palusalu, et kavatses koos
7 kaaslasega läbida jalgsi 1000 km kuni Soome piirini. Tsernuhhovi linnas andis
üks vana naine nad üles“.
Kumm: Kas
need faktid teie elust on esitatud õigesti?
Palusalu:
Need faktid minu isiklikust elust on esitatud õigesti, kuid las ma selgitan.
Olin tõesti mobiliseeritud Tallinnas 4.osakonna
poolt…
Kumm: Pole
vaja. Millal te võtsite eesmärgiks Eestisse jõuda?
Palusalu :
Kohe peale põgenemist tööpataljonist.
Kumm: Ja
kuidas te kavatsesite Eestisse jõuda?
Palusalu:
Mõtlesin, et sõidan rongiga Arhangelskisse , sealt edasi rongiga Vologdani,
sealt Leningradi ja siis juba Tallinna.
Kumm: See on
ilus plaan, aga vale (Lööb üle kaela) Kuradi nahahoidjad, ma pole neid kunagi
talunud. Kodutee asemel läksid sa ometi hoopis vaenlase poolele?
Palusalu:
Peale süüdimõistmist saadeti mind tegevarmeesse Karjalas Seesjärve lähedal.
Väeosa numbrit ma ei mäleta. Oktoobri lõpul alustas väeosa pealetungi, kuid
edasi jõuda ei õnnestunud. Algas kõva tulevahetus ja selle tagajärjel piiras
Soome vägi meid sisse. Meid oli umbes 50 meest, mina teiste hulgas. Lahingu
käigus sain miinikilluga kaelast haavata. Korraga piiras mind soomlaste salk.
Mind kästi tõusta ja alla anda. Seda ma ka tegin.
Kumm: See
oli siis oktoobris. Kuid juba 1942 aasta jaanuaris olete taas Tallinnas.
Kirjelda seda ülekuulamist, mis siin sakslaste poolt toimus?
Palusalu:
Jõudsin tagasi Tallinna 1. jaanuaril ja juba 2. jaanuaril kutsuti mind
ülekuulamisele samas majas Karu tänava koolimajas, kus ma peatusin. Ma
rääkisin, kuidas mind mobiliseeriti 1941 aasta juulis ja kuidas juulis evakueeriti
Nõukogude Liidu tagalasse. Rääkisin üksikasjalikult oma deserteerimisest
sooviga jõuda koju Eestisse. Ma olen teile sellest juba rääkinud.
Kumm: Oled
sa kindel? Jätka.
Palusalu:
Rääkisin, kuidas kinni kukkusin. Kas ta peab kogu aeg toksima?
Kumm: Aga
mida ta siis peaks tegema. Sinu valed peavad saama kõigile nähtavaks ja
kuuldavaks. Jätka.
Palusalu:
Kuhu ma jäin?
Murumets:
Jätka sulle öeldakse!
Kumm:
Milliseid andmeid te andsite elu kohta Nõukogude Liidu tagalas?
Palusalu:
Mitte mingisuguseid. Ma vastasin ainult üksikutele mind puudutavatele
küsimustele ja mingeid üldistusi ei teinud.
(Murumets
virutab vastu nägu)
Kumm:
Valetad. Kas sa ei saa aru, et sinu vastu on tõendid.
Tiiu:
4.jaanuari 1942 ajalehest „Eesti Sõna“
võime lugeda „Kõik me eestlased olime juba varem kokku leppinud, et läheme üle
siis, kui avaneb juhus … Pärast seda me hüüdsime läheduses viibivatele
soomlastele, et siin on kolm eestlast, kas võime üle tulla? Loomulikult järgnes
luba üle tulla. Kuid haavatud venelane ilmselt rääkis meist kaaslastele ja nüüd
avati meie suunas äge tuli. Liikusime roomates soomlaste poole ja viimased
meetrid jooksime, mis veel jõudu oli … Meid, eestlasi, oli siis järel veel vaid
kolm – Põldmar, Paunel ja mina“.
Kumm: Kas
kinnitate , et see artikkel on tõene?
Palusalu:
Need on kuradi ajakirjanikud. Seda ajaleheväljavõtet ei saa kuidagi tõeseks
tunnistada, sest mina ei ole midagi sellist kellelegi rääkinud. Soomlaste
poolele sattumist ma rääkisin teile juba varem.
Kumm:
Oletame. Mida muud on teil antud asjas lisada?
Palusalu:
Midagi ei ole.
Murumets:
Temal ei ole.
Kumm:
Valetad. Sa valetad, kuradi nahahoidja. Vaata kui seome sul okstraadiga käed
kokku ja viskame merre. Seersant! (Murumets virutab)
Palusalu:
(Kargab püsti ja võtab tabureti kätte) Kui keegi sammu lähemale tuleb, siis
mina oma tegudes eest ei vastuta. Mina võin surra, aga teid võtan kaasa.
Kumm: Hea
küll. Pane tool maha.
Palusalu: Ma
olen teile rääkinud kõigest nii, nagu see oli või nagu ma seda mäletan.
Ajakirjanikud teevad oma tööd ja mõtlevad kõiksugu valesid välja, pea-asi , et
müüks.
Kumm: (rebib
lehe trükimasinast) Lugege siis protokoll läbi ja kirjutage alla.
Palusalu:
See on ju vene keeles.
Stseen 8. Ellen Kummi juures. Ellen,
Kumm
Ellen: Miks
te hoiate minu abikaasat kinni?
Kumm:
(Naerab) Miks ja miks. Sest nii on meie jaoks lihtsam.
Ellen: Kus
ta on? Ma pole teda näinud juba kuu aega. Ajast , millal te ta Pillapalust
kaasa võtsite. Kas temaga on kõik korras?
Kumm: Temaga
on kõik täpselt nii korras, kui ühel eksinud inimesel saab olla.
Ellen: Kas
ta on siin Tallinnas või on ta juba kaugemale viidud? Miks te vaikite? Te saate
ise ka ju aru, et teid ei saa usaldada.
Kumm:
Seltsimees, võtke rahulikumalt. Või mind ei saa usaldada. Aga kuidas meie saame
usaldada inimest, kes on põgenenud meie ridadest ja võidelnud vaenlase poolel.
Hoidnud sihikul ja lasknud meie relvavendi.
Ellen: Kas
Kristjan on veel Tallinnas või on juba saadetud kuhugi kaugemale?
Kumm: Kas ma
pean iga vangi käekäigust teile aru andma? Kui aeg on käes ja otsused tehtud,
siis anname sellest teile teada.
Ellen: Ma
pole ikka teie käest kuulnud, kas Kristjan on siin või mujale viidud?
Kumm: Mujale
viimise otsustab prokurör ja tänaseks ei ole veel tehtud Palusalu puudutavad
otsuseid.
Ellen: Ärge
keerutage. Kas Kristjan on siin?
Kumm: Ma
juba ju ütlesin teile , et on.
Ellen:
Tänan. Kas ma võin temaga kokku saada?
Kumm: Teie
lähete iga hetkega ikka julgemaks. Vaadake, et te üle piiri ei astu. Muidu
jäätegi siia, aga teil on väiksed lapsed. Te olete ilus naine.
Ellen:
(Võtab kotist Palusalu kuldmedal ja paneb Kummi lauale) Kas ma võin temaga
kokku saada?
Kumm: Aga
miks?
Ellen: Ma
tahan näha, et temaga on kõik korras.
Kumm: Aga
miks medal?
Ellen: Sest
rohkemat või paremat meil ei ole. Ma annaks kõik, kui saaks teda korra nähagi,
et temaga on kõik korras.
Kumm: See
siin on ju Berliini kuldmedal?
Ellen: On
küll.
Kumm: Te
pakute seda mulle.
Ellen: Võtke
kasvõi see talu Pillapalus, aga laske Kristjan välja. Ta ei ole kellelegi
kunagi midagi halba teinud.
Kumm: Kui ma
õigesti mäletan, siis oli see sakslane, keda ta finaalis võitis. Teie sõnul on
siis Palusalu nagu kaisukaru – suur ja armas.
Ellen:
(segaduses) Jah
Kumm: Hea
küll. Võtke see medal tagasi. Teil võib seda elus veel vaja minna. 10 minutit
ma teile kingin, aga pidage meeles, et te jääte mulle võlgu ja võlg on võõra
oma.
Ellen:
Tänan.
Kumm: Pole
tänu väärt. Ühel päeval ma tulen ja küsin, mida lubasite. Te olete ilus naine.
Näidake nüüd oma moonakott ette. Me keegi ju ei taha, et selles kotis oleks
midagi keelatut.
Stseen 9. Ellen toidukotiga Palusalu
juures . Ellen, Palusalu, Murumets
Ellen:
Kristjan. (Kallistavad) Kristjan.
Palusalu:
Jäta nüüd, mis sa töinad.
Ellen:
Kristjan. Sa oled olemas. Me kartsime sinu pärast. Me arvasime, et midagi hullu
on juhtunud. Ega venelast ju ei tea. Mul ei olnud sinust mitte mingisuguseid
teateid. Sa olid kadunud.
Palusalu:
Rahune nüüd. Mis siis minuga ikka juhtuda saab?
Ellen: Ma
olen kuulunud lugusid, kuidas inimesi kaasa viiakse ja nad jäävadki kadunuks.
Keegi ei tea neist enam midagi.
Palusalu:
Ära nii kõvasti kõnele. Siin peab ennast vaos hoidma. Seinad ka kuulevad.
Ellen: Ma
tõin sulle kodunt midagi kaasa ka. Poole võtsid nad ukse peal ära. Süüa te siin
ikka saate? Sa oled lahjaks jäänud. Põsed lohku vajunud.
Palusalu:
Midagi ikka saame. Lõpeta see muretsemine. Ei julge nad midagi teha.
Ellen: Hakka
pistma. See on kodune või. Ema eile ise kloppis.
Palusalu: (Hakkab sööma) Kas lapsed on terved?
Ellen:
Terved ikka. Igatsevad
Palusalu: Ma
viin teistele ka. (keerab toidu kokku)
Mõned on siin näljast täiesti liikumisvõimetud. Topitakse kakskümmend
meest ühte pisikesse kongi, ainult väike aken annab päevasel ajal valgust.
Tikust tuld tõmmata ei julge.
Ellen: Miks?
Palusalu:
Siis käiks selline pauk, mis lööks lõuad selja taha.
Ellen:
Kuidas sa saad nalja teha?
Palusalu:
Ega haletsemine ei aita. Ainult laul ja hea nali aitavad siin vastu panna.
Ellen:
Lõpeta. Sa lähed niimoodi veel kinni.
Palusalu:
Kus ma siis praegu olen?
Ellen: Ma ei
mõelnud. Ma tulen homme jälle. Toon süüa juurde. Hale on sind vaadata, sa oled
kaalu kaotanud.
Palusalu:
Ega see Kumm meil enam kohtuda ei lase. Kuidas sa ta üldse nõusse said?
Ellen: Ma
võin olla vahel väga veenev.
Palusalu:
Seda ma usun.
Ellen: Mida ma sinu jaoks veel teha saan?
Palusalu: Ei
saa sa midagi teha.
Ellen:
Midagi peab saama ju teha. Kas nad saavad siis inimest ilma kohtuta ja süüta
kinni hoida?
Palusalu:
Nemad saavad kõike ja süütu olen ma ainult sinu meelest. Nende meelest pole
suuremat riigireeturit olemaski kui Palusalu.
Ellen:
Riigireetur? Mis sa sellega mõtled?
Palusalu:
Selles mind süüdistatakse - riigi reetmises.
Ellen:
Issand! Mis karitus selle eest on ette nähtud.
Palusalu:
Noh….
Ellen: Mis
noh … Issand. Ära ei ütle.
Palusalu: On
jah nii.
Ellen:
Surmanuhtlus. See ei ole võimalik. Midagi peab saama ju teha?
Palusalu:
Mida?
Murumets:
(Siseneb) Teie 10 minutit on läbi saanud.
Palusalu:
Tervita ja kallista lapsi.
Ellen:
Kindlasti.
Murumets:
Peate lõpetama.
Ellen: Ma
tulen homme jälle.
Murumets: Ei
prouake. Enam te kokku ei saa. See ei ole siin mõni kontorihoone, kus sisse ja
välja käiakse. Hakkame nüüd minema.
Ellen:
Kristjan! Kristjan! Ma armastan sind. (tahab suudelda, kuid Palusalu keerab pea
ära)
Stseen 10. Ülekuulamine. Kumm,
Palusalu, Murumets
Kumm:
Tunnista üles. Sul on ju endal ka lihtsam.
Palusalu:
Mina valet vanduma ei hakka.
Kumm:
Seersant. (Murumets võtab Palusalul
kõrist) Küsin korra veel – milliseid andmeid te edastasite saksa ja soome
ametivõimudele olukorra kohta nõukogude tagalas. (Palusalu ei saa rääkida) Mitte ei mõista. Kas tahad midagi öelda?
Olgu alustame algusest. Kas te tunnistate , et põgenesite nõukogude sõjaväest
ja andsite ennast soome väekoondisele vangi. Ma ei kuule. Seersant, lase
lõdvemaks.
Palusalu:
Ei.
Kumm:
Seersant.
Murumets: Ma
ei saa midagi teha. See on harjunud, et teda kaelast pigistatakse.
Kumm: Kuidas
see juhtus?
Palusalu:
Meid piirati sisse. Laskemoon lõppes ja kui läksin seda roomates juurde tooma,
siis sain kaelast vigastada. Arm on tänaseni näha. Järgmisel hetkel olin sisse
piiratud ja olin sunnitud alla andma.
Kumm: Aga
mis kuradi pärast nad sulle vabaduse kinkisid ja lasid oma tagalasse minna.
Palusalu:
Seal leidus inimesi , kes mind ära tundsid.
Kumm: Vale.
Ma ju tean, et sa valetad. Mida ma sinuga peale hakkan. Seersant! (Seersant haarab taas kõrist)
Stseen 11. Ellen pakiga. Murumets, Tiiu, Ellen
(Videos on taustal Palusalu kongis. Murumets
juhatab Elleni sisse)
Murumets:
Oodake siin. Me kutsume teid. (Lahkub)
Tiiu: Võtke
istet. Kellele teie paki toote?
Ellen:
Abikaasale.
Tiiu: (Ellen
pöörab pea ära) Ma võin teile saladuskatte alla tunnistada, et mul on isa
kinni. Ma rääkisin küll, et lõpetagu oma õiguse taga nõudmine, aga kus tema.
Minu maja ja minu maja. Aga maja võtsid venelased poolenisti omale. No ja nüüd
said terve maja. Isale jäeti üks tuba. Aga see on ka õige. Isa on elu aeg
ainult teiste vaevast elanud. Tema käis ja ajas kõrtsus tähtsa näoga asju, kui
teised töötasid. Mul oli koolis seda väga raske varjata, et ma sellisest perest
olen. Inimesed on võrdsed ja neid tuleb ka võrdselt kohelda.
Ellen: Ju
vist.
Tiiu: Ega ma
tema surma ei soovi. Las elab ja näeb elu, nagu teised seda on näinud. Las elab
oma ühes toas ja tunneb kahetsust, et omal ajal palku ei tõstnud. Oleks ta
mõnegi rubla juurde töölistele pannud, siis oleks äkki kõik teisiti. Äkki siis
oleks töölised oma töökohast ja isa varast hoolinud. Praegu tervitati venelasi
rõõmuga ja võeti kõik temalt käest.
Ellen: Te
ise jäite ju siis ka kõigest ilma.
Tiiu: Mina
ei tahagi midagi, mis on saadud teiste vaevaga. Mina astusin parteisse ja
töötan nüüd siin, siseasjade komissariaadis. Hetkel küll peamiselt referendina,
kuid kes teab, kuhu ma välja võin jõuda. Küll mina juba oskan elus edasi
liikuda kui selleks vajadus on. Vähemalt sellegi olen ma oma isalt saanud.
(Ellen pöörab pea ära) Kas te seda valvurit panite tähele? Selline tugev ja
terve mees. Sellise võtaks voodisse küll. Mõelda vaid millised musklid tal olla
võivad? Ah. Mehed on lihtsameelsed. Pilgutad silma ja jooksevad nagu kutsikad
kohe järgi. Kas te olete kuulnud, et
Kristjan Palusalu pidi ka kinni istuma? Arvata on. Ma ju mäletan mida lehed
kirjutasid – ta põgenes vene väest. Ma olen teda pildi pealt ainult näinud.
Elus pole kohanud, aga tahaks küll. Mõelda, kus temal võivad veel musklid olla.
Selline võtab su käte vahele ja keerutab nagu mänguasja. Tema käte vahel oleks
ma küll mänguasi. Ja tema silmad. Nii sügavad ja sinised. Ma lõikasin tema
pildi ajalehest välja. Pikka aega kandsin rahakoti vahel, aga nüüd kui töötan
siseasjades ei ole enam sobilik. Kas teie olete Palusalu oma silmaga näinud?
Ellen: Jah.
Tiiu:
Tõesti. Kui põnev. Milline ta oli?
Ellen: Kena
ja rõõmsameelne.
Tiiu: Kas
saite temaga juttu ka rääkida?
Ellen: Jah.
Tiiu: Ah!
Murumets
(Siseneb): Ellen Palusalu.
Ellen: Mina.
Murumets:
Tooge oma pakk ja andke allkiri.
(Ellen
tõuseb ja läheb pakiga)
Murumets:
Kas midagi keelatut ka on?
Ellen: Ei.
Murumets: Kas
terariistu või teisi metallist esemeid?
Ellen: Ei.
Murumets:
Kas joovastavaid aineid, tubakat või alkoholi?
Ellen: Ei.
Murumets:
Pange siis allkiri siia. (Ellen kirjutab
ja Murumets lahkub)
Tiiu: Teie
olete Ellen Palusalu. Te olete Kristjani abikaasa.
Ellen: Jah.
Tiiu: Miks
te ei öelnud midagi?
Ellen: Mida
mul teile öelda on?
Stseen 12. Ülekuulamine, Kumm,
Murumets, Palusalu
Kumm: Sa
võid olla olümpiavõitja ja oma rahva kangelane, aga meie jaoks oled sa mitte
keegi. Kui sinusugune tahab siin riigis elada, siis teed, mida sulle öeldakse
või jäädki elu lõpuni nende müüride vahele. Mina olen sinu saatus ja seepärast
kõnele kordki tõtt. Kuidas sa sattusid soomlaste poole?
Murumets:
Kõnele!
Palusalu: Ma
olen sellest juba rääkinud. Me olime pealetungil, kui padrunid lõppesid ja
roomasin täienduse järele. Samal ajal plahvatas minu kõrval mürsk. Sain kaelast haavata. Näete arm on
tänaseni näha.
Kumm: Mida
ma sinuga peale hakkan? Sa ju valetad. Mina tean, et sa valetad. Sina tead, et
sa valetada. Isegi kohtunik teab, et sa valetad. Miks sa ei jäänud välismaale?
Kõik mured oleks lõppenud. Nüüd sahkerda siin sinuga. Kinni hoida sind ei saa,
aga vabaks lasta ka mitte. Mida sa saksa ajakirjanikele rääkisid nõukogude
väekorraldusest?
Palusalu:
Midagi ei rääkinud. Langesin juba esimesel päeval peale rindele sattumist
kinni. Mida mina teadsin enamat kui ükskõik milline reamees?
Kumm: Jälle
valetad. Kuidas saab sinusugune vägilane elusana kinni langeda? Sa oleks
pidanud võitlema. Viimase verepiisani. Ma olin ka 36 aastal Balti jaamas , kui
sind peale Berliini vastu võeti. Sa olid kangelane, sa olid kuningas. Üks sõna
ja rahvas oleks sulle järgnenud. Aga äkki järgneb veel tänaselgi päeval?
Murumets:
Kas sa saad aru, et sinul ei ole kohta meie ühiskonnas?
Palusalu:
Mina olen ainult lihtne maadleja. Ma
pole kunagi riigiasjadest midagi teadnud.
Kumm:
Puuslik on ka ainult puust kuju, kuid ometi tassib rahvas seda enese ees ja järgneb talle kummardades.
Usk on oopium rahvale, ütles Marx. Kas sa saad aru, et ma ei saa sind tappa ja
ma ei saa sind ka vabaks lasta?
Palusalu:
Mida ma siis tegema peaks?
Murumets:
Teed, mida öeldakse.
Kumm: Väga
täpselt sõnastatud. Sa pead tänama oma naisukest, kes on käinud siin eest
palumas. Temasugusele on raske ei öelda. Laseme su vabaks, aga sa jääd väga
lühikese nööri otsa ja oma abikaasa vastutusele, kes on lubanud, et sa oled
kõige kuulekam nõukogude kodanik. Seda tahaks muidugi näha. Üks väike viga sinu
poolt ja rohkem sa oma peret ei näe. Meil on kõik selleks, et sind eluks ajaks
Siberi saata. Tee on sulle juba tuttav. Kui tahad vabadust, siis istud oma
kodus ja teed, mida me sulle ütleme. Kao mu silme alt. (Murumets avab ukse)
II VAATUS
Stseen 13. Kohtuotsus. VIDEOS
Kohtunik: Palun kohtuotsuse
ettelugemiseks püsti tõusta. Põhilisteks materjalideks, mis paljastavad
Polusalu kodumaa reetmises ja nõukogudevastastes laimavate avalduste tegemises,
on välja võtted Saksa okupatsiooni aegsetest ajalehtedest vahemikus 1941 –
1942, mis on lisatud uurimistoimikule. Kuid need väljavõtted ei saa tõendada
Polusalu süüd järgmistel asjaoludel:
1.Otsustades ajalehe väljavõtete sisu
järgi, ei olnud need kirjutatud Polusalu enda poolt, vaid justkui tema
jutustuste põhjal. Neis esinevatest vasturääkivustest järeldub, et need
artiklid kujutavad endast kirjutajate väljamõeldisi, mitte Polusalu juttu.
Nende artiklite autoreid pole võimalik kindlaks teha. Nende artiklite
originaale ei ole ENSV arhiividest leitud.
2.Polusalu puudutavate artiklite
sisus, milles räägitakse tema Punaarmees teenimisest ja vangilangemise
asjaoludest, on olulisi vasturääkivusi, mis tekitab kahtlusi nende tõele
vastavuses. Selle näiteks on ajalehe Linna Teataja 1941 a 23 novembri artiklist
, milles öeldakse. „Murmani raudteeliini suunas on peetud ägedaid lahinguid.
Verise võitluse järel on vallutatud tähtis raudteesõlm. Vangegi on saadud
mitukümmend. Hallist jõugust eraldub peajao teistes pikemana ja õlakamana
sinisilmne, avapilguline noormees, kelle näolt hiilgab võrreldamatu rahulolu.
See on eesti meistermaadleja, kahekordne olümpiavõitja Kristjan Palusalu“ See
fakt kinnitab, et Polulsalu võeti vangi soomlastega peetud lahingu käigus.
3.Süüdistav Polusalu ütles
ülekuulamisel, et tema ise ühtegi artiklit saksa okupatsiooni aegsetesse
ajalehtdesse ei kirjutanud, ning ka seda, et mingeid jutuajamisi tal
ajakirjanikega ei olnud, mida kinnitavad tunnistajate ülesed, kes kõik
iseloomustavad Polusalu positiivsest küljest.
Teisi fakte, mis paljastaksid Polusalu
kodumaa reetmise, antud süüasjas ei ole. Nimetatud materjalid on Polusalu
kodumaa reetmise eest vastutusele võtmiseks ebapiisavad, mistõttu siinesitatu
alusel ja juhindudes VNFSV UPK paragrahvist 204 määran: Polusalu Kristjan ,
Jüri poeg, süüasjas uurimine lõpetada ja toimik anda arhiivi, süüdistatav
Polusalu , Kristjan Jüri poeg vabastada vahi alt. (pauk vastu lauda).
Stseen 14. Kodu.
Ellen, Palusalu,
(Palusalu siseneb. )
Ellen: Tule nüüd juba. Söök on valmis.
Mida sa nii kaua kohmitsed seal? Kaua võib üks inimene ennast pesta?
Palusalu: Tulen-tulen. (Istub lauda)
Ellen: Kuidas trennis oli, ega õlg
viga teinud?
Palusalu: Ei tea teinud. Mida sa iga
kord uurid? Kui miskit juhtub, eks ma sulle ütlen esimesena.
Ellen: Ma lihtsalt muretsen. Mõtlen
sellele kogu aeg, kui sa ära oled, et teed endale viga ja siis pole sinust
üldse enam maadlejat. Aga mida ma siis sinuga peale hakkan? Oled üks torisev
mehemürakas toanurgas. Haavatud kere ei lase hingel lennata.
Palusalu: Mida ma küll sinuta teeksin?
Ellen: Eks sa teeks kõike sama, aga
kellegi teisega.
Palusalu: Ei. Vaata. Trennis näidati
maagilist trikki. On võileib (Pistab võileiva suhu) enam pole.
Ellen: (Naerdes) Kuidas tööl läks?
Palusalu: Läks nagu läks. Ei midagi
põrutavat.
Ellen: Midagi seal teil ju ikka
juhtub. Sa oled terve päeva ära, siis tuled koju ja räägid, et midagi ei
juhtunud.
Palusalu: Ma läksin juba lõunast
treeningsaali.
Ellen: Miks? Kas sind lahti töölt
lahti? Jälle?
Palusalu: Jälle jah.
Ellen: Nad ei saa ju nii kogu aeg
teha. Miks?
Palusalu: Tööd vähe ja inimesi palju.
Ära muretse. Kes on töömees, saab iga valitsuse ajal elada, kes on laisk ja
joodik, vireleb alati.
Ellen: See on juba neljas ettevõte,
kust sind peale paari nädalat minema saadetakse. Mida nad sinust tahavad?
Palusalu: Kardavad. Ma olen ju kinni
istunud. Küll õigeks mõistetud, aga riigi silmis siiski mitte soovitud isik.
Kõik kardavad, et kui minu tööle võtavad, siis see võib justkui heita ka neil
halba varju.
Ellen: Müüme talu maha.
Palusalu: Ei.
Ellen: Müüme talu maha. Saame endale
linnas korteri vaadata ja elamiseks ka midagi.
Palusalu: Ei. Talu me ei müü.
Ellen: Milleks sulle see talu? Sa ei jõua
sinna nagunii.
Palusalu: Selle talu kinkis mulle
Eesti rahvas oma austuse märgina ja mina ei saa seda müüa. Ainult rahvas saab
mu sealt minema ajada.
Ellen: Aga nälgida see rahvas sul
laseb. Müüme selle talu maha. See on nagu rist kaelas. Mis kasu sul temast on?
Palusalu: Kunglat me ei müü ja rohkem
me sellest ei räägi.
Ellen: Kurat sind sinu taluga. Võta ja ela seal siis. Mina sinna oma jalga
ei tõsta.
Stseen 15. Ellen
Kummi juures. Kumm, Ellen, Tiiu
(Nurgas istub
sekretär Tiiu)
Tiiu:
Tervist, seltsimees Palusalu.
Ellen:
Tervist. Mul oleks komissar Kummile eraviisiline jutt.
Tiiu: Teda
ei ole hetkel. Oodake, ta peaks kohe tagasi tulema. Võtke istet. Te vist ei
tunne mind ära. Me kohtusime vangla väravas, ma töötasin siis veel seal.
Ellen:
Mäletan küll.
Tiiu: Kuidas
teil läinud on? Kuulsin, et Kristjan vabanes vanglast. Kuidas temaga on?
Ellen: Teie
jaoks on ta seltsimees Palusalu, mitte Kristjan.
Tiiu: Või
selline proua. Sellisel juhul olen mina teie jaoks seltsimees Komissari
assistent. Jah, kuulsite õigesti. Küll mina juba oskan elus edasi liikuda kui
selleks vajadus on. Ning võtke teadmiseks, et teil pole mingit õigust
seltsimees Palusalu ainult enesele pidada. Tema on eesti rahva kangelane ja
kuulub rahvale.
Ellen:
Hoidke palun Kristjanist ja meie perest eemale. Ma olen elus kohanud palju
hoolitsust, mis on ainult viletsust kaasa toonud.
(siseneb Kumm)
Kumm:
Seltsimees Palusalu, kuidas saan teile kasulik olla?
Ellen: Ma
oleksin tahtnud rääkida.
Kumm: Tiiu,
too meile kohvi. Ma loodan, et teil on aega juua tassike kohvi?
Ellen: Ikka.
(Tiiu väljub)
Kumm: Kuidas
saan kasulik olla?
Ellen: Kristjan on olnud juba mitme
koha peal tööl, aga kõikjalt lastakse ta lahti. Aga meil on lapsed.
Kumm: Sellest on tuline kahju. Vaata
siis, kuidas elu võib kulgeda. Kord kantakse sind kätel ja siis ei taheta enam
töölegi võtta. Aga oma elu rajab iga inimene ise. Ei maksa loota jumalale või heale
juhusele. Kurb, kui inimene nooruses ainult kive kangutas ja oma õpingud
unustas ja ei omandanud ametit, mis
võiksid talle täna leiva lauale tuua.
Ellen: Kristjanil on kuldsed käed ja
pea jagab kõike lennult. Tal ei ole kuskil olnud muresid oskamatuse pärast. Algul
ollakse tema üle väga õnnelikud, aga nädala möödudes kõik muutub, nagu keegu
tume vari liiguks Kristjani järgi ja paneb kõik oma pilli järgi tantsima. Kõik
need, kes teda algul rõõmsalt tervitavad, ei taha mõne aja pärast enam näolegi
anda ja hoiavad temast eemale. Keegi ei räägi midagi. Iga kord saame vaid
kirja, kus palutakse tööle rohkem mitte tulla, sest polevat vajadust uute
töökäte järele.
Kumm: Ajad on rasked. Eks eelistatakse
ikka juba õppinud meistreid, kelle koolitamisega nõnda palju ei pea vaeva nägema.
Ellen: Mis koolitamisega? Ma olen
kuulnud, et teie ise olete see, kes kohal käib ja käseb Kristjani lahti lasta.
Kõik kardavad teid ja keegi pole julgenud keelduda.
Kumm: Kas te süüdistate mind? Ma ei
ole unustanud, et teie olete mulle võlgu, aga siis julgete tulla siia ja
süüdistada mind.
Palusalu: Mina ei karda teid. Palun
lõpetage meie tagakiusamine.
Kumm: Oma hädades on inimene alati ise
süüdi ja ei maksa otsida põhjuseid sealt, kus neid ei ole. Mina ei karda ka teid (Võtab Elleni
lõuast kinni) Ennast pole ollagi, aga tuleb nõudma. Mis relvad teil on, mis
selleks julguse annavad? (Silitab Ellenit). Neid relvi me tunneme.
(Tiiu astub kohvitassidega sisse. Kumm tõmbub
eemale.)
Kumm: Võtke kohvi. Seltsimees
Palusalu, meie võime kõike teha, aga kas me seda ka tahame. Tööpõlguritesse
suhtutakse meil halvasti. Neid tabab kogu ühiskonna hukkamõist. Kuidas sa
ehitad nõukogude ühiskonda, kui mõni selleks oma panust ei taha anda ja vaid
teiste saavutuste ja töö peal tahab mõnuleda. Kunagised tiitlid täna leiba
lauale ei too.
Ellen: Aga ta tahab oma panust anda,
ta tahab töötada, aga kuskil ei võeta teda vastu.
Kumm: See ei ole nii lihtne. Alandlikkus
on inimese suur voorus ja seda temas ei ole. Ta peab aru saama, et meie
ühiskonnas on kõik võrdsed, kõigil on oma osa kogu masinavärgis. Meile kõigile
on siinses elus oma ülesanne antud, aga tema arvab, et tema on eriline. Tema
arvab, et tema võib elada vaid rahva armastusest. Meil pole vaja teisi
eeskujusid peale partei. Tema kõrvale ei ole vaja teisi ebajumalaid. Tänu
parteile oleme loomas ühiskonda, kus kõik on võrdsed. Iga võit kuulub rahvale
ja inimene on vaid osa kogu suurest masinavärgist.
Ellen: Ja teie usute seda?
Kumm: Kuidas teisiti? Muidugi usun.
Idee sellest, et kogu saavutatu on ühine, muudab kõik. Keegi ei tõuse kellestki
kõrgemale, vaid me tõuseme tervikuna, ühiskonnana, järjest päiksele lähemale.
Kui me ei tööta kellegi jaoks, kes
rikastub meie töö abil ja oma rikkust kellegagi ei jaga, vaid töötame ühiskonna
jaoks, kuhu kõik annavad oma oas, ja kus igaühe saavutustest saavad ka kõik
teised osa.
Ellen: Kas see teid väheke laisaks ei
tee?
Kumm: Kuidas laisaks?
Ellen: Aga milleks pingutada, kui
teised juba pingutavad ja mina nagunii saan sellest tulu. Parem naudin elu ja
jälgin pingutusi kõrvalt.
Kumm: Just teiesuguste pärast olemegi meie olemas.
Me oleme partei valvekoerad, kes kahjulikud ja tagurlikud ühiskonna liikmed
likvideerivad, et nad ei pidurdaks teiste arengut. Kas teie ei tahaks paremat
elu? Muidugi tahate. Pingutage siis. Andke ühiskonnale , mis teil anda on.
Ellen: Hea meelega ju annaks, kui
võimalust oleks.
Kumm: Kujutage enesele ette, et nõukogude
ühiskond on nagu inimene. Seda inimest vaevab korraga janu, tema kurk kuivab ja
juba hakkab peale tulema nõrkus. Korraga näevad silmad laual klaasi veega ja
keha kerkib toolilt, jalad astuvad, käed sirutavad, näpud haaravad. Inimene
joob ja ta saab uut jõudu. Saate aru? Me peame kõik tegutsema oma võimete
piiril, et anda sellele janusele kerele uus elu.
Ellen: Me tahaks anda, aga Kristjanit
ei võeta kuhugi tööle.
Kumm: Ai-ai, Kuri saatus. Kas Palusalu
tahab olla Nõukogude korra ustav liige?
Ellen: Muidugi. Meie kodu on siin ja
meie ei taha midagi muud, kui elada oma kodus, töötada, lapsi kasvatada ja anda
oma osa …. ühiskonna heaks.
Kumm: Väga meeldiv. Kas seltsimees
Palusalu mõtleb samamoodi?
Ellen: Mis moodi samamoodi?
Kumm: Kas ka tema tahab anda endast
kõik nõukogude ühiskonna arengusse?
Ellen: Loomulikult.
Kumm: Kas on midagi ilusamat kui
rahvuskangelasest saab nõukogude kangelane? Kõik vaatavad Palusalu ja mõtlevad
nõukogude riigi võimsusele. Kas see poleks tore?
Ellen: See oleks väga ilus.
Kumm: Kas teie ikka olete veel oma
abikaasa nimel kõigeks valmis.
Ellen: Jah
Kumm: Mul on teile ettepanek. Kuulake
mind ära, enne kui vastu hakkate vaidlema. Teie saa te mulle kasulik olla ja
mina teile. See on mõlemapoolne rahulolu. Pidage meeles, et teie olete ilus
naine. Ilu on ka raskel ajal relvaks.
Stseen 16. Modelliks skulptori juures .
Palusalu, Ellen, Roos
Palusalu: See ei meeldi mulle.
Ellen: Miks sa vaidled? Sinu arvamus
praegu ei maksa. Sulle ei meeldi ja ongi kõik.
Roos: Hakkame siis pihta või?
Ellen: Kristjan , palun ära jonni. Kui
meile öeldi, et nõukogude kangelasel peab olema sinu nägu, las ta siis olla.
Kristjan: Minule ei meeldi saada rauda
valatud, et siis eluaeg kõigile vaatamiseks keset väljakut seista ja veel vene
mundris. Ma pole seda kunagi sallinud.
Roos. Ega mina ka mitte, aga mis sa
teed. Aeg on selline – elada tahad, siis teed seda, mis teha lubatakse.
Kristjan: Te saate ilma minuta ka
hakkama.
Ellen: Kas sa ei saa aru? Sa kas
seisad sinna ja lased ennast rauda valada või sõidad Siberi. Vali. Ma võitlen,
et meie pere koos hoida ja sinule lihtsalt ei meeldi saada rauda valatud. Sul
ei ole tööd ja leibki laual on kasin. Selle rauda valamise eest lubatakse sulle
ka tasu. Lõpeta see vaidlemine ja mine istu sinna.
(Palusalu istub alusele. Roos sätib
teda)
Roos: Väga hea. Istu nii.
Ellen: Ma ju armastan sind.
Palusalu: Palun ära anna minu eest
lubadusi …
Roos: Mis sa niheled? Kunst nõuab rahu
ja aega. Lihtsalt istu ja ära liiguta. Mis sa arvad, et ma olen uhke selle üle
mida ma tee? Sugugi mitte, aga pere vajab toitmist.
Ellen: Kristjan, tõesti. Istu
rahulikult. Me oleme tegelikult õnnelikud, et Kristjan võib olla sellise olulise
skulptuuri modelliks. Kui suur see kuju tuleb?
Roos. Kuju on juba valmis. Ma pean
andma talle nüüd lihtsalt Kristjani näo. Vana nägu ei sobinud. Vanas näos oli
valu, kuid Tallinna vabastamine tõi ometi rõõmu,. Mul oli kõik juba valmis, et
kuju saaks valukotta minna, aga näed seltsimeestele ei sobinud minu soldat.
Käskisid leida teise lahenduse. Nõukogude sõdur ei saa olla kellegi konkreetse
inimese nägu. Nõukogude soldat peab olema neutraalne. Temas peavad ennast ära
tundma grusiin ja kalmõkk, lätlane ja leedukas, ukrainlane ja kirgiis. Kõik.
Ellen: Aga venelane?
Roos.: Eriti venelane. Ta peabki olema
sellise juhmi näoga. Sellise näoga, kelle tahaks kohe maha lasta.
Palusalu: Aga lase siis.
Roos: Sina ära liiguta. Vaata lasengi,
aga minu relvaks on palju peenemad vahendid. Kuidas nemad sinu üldse nõusse
said?
Ellen: Ta tahab anda oma väärika
panuse nõukogude ühiskonna arengusse.
Roos: Sa olid ju soomepoiss ja
väejooksik ja korraga peab nõukogude kangelane olema sinu nägu. Sa oled
kangelane küll, no aga mitte nõukogude oma.
Mina olen küll õrnemat sorti mees, aga 1936 kuulasin raadiost sinu
finaalist ülekannet ja lutikad jooksid üle selja. Kas see on normaalne? Istud
raadio ees ja värised rõõmsast ärevusest. Ma muidugi erutun üldse kergesti.
Näiteks kui keegi karjub, ma hakkan nutma. Ma ei saa midagi teha, kui noodid
lähevad kõrgeks, mul kohe pisarad taga.
Ellen: Äkki sellepärast kunsti ei
hinnatagi. See on rusikatega vehkivate riigimeeste jaoks arusaamatu maailm.
Roos: Kunsti jõudu on paljud
riigijuhid alahinnanud, aga nemad on ka ajaloost kustutatud. Kogu maailma
pikast ajaloost tunneme ainult neid riigi- ja väejuhte , kes oskasid hinnata
kunsti. Kunst tagas nende surematuse. Need , kes hakkasid võitlema kunsti
vastu, kadusid ajaloo prügikasti. Te küsite, et kes need on. Ma ei tea, keegi
ei tea, nad on ajaloo valged augud. Neid
ei ole olemas.
Ellen: Kristjan pole ju riigijuht.
Roos: Just, tema pole riigijuht. Tänu
Jumalale selle eest. Kristjan on inimene. Kristjan on kangelane. Ta on puuslik.
Kas see pole mitte tähenduslik? Nimi Kristjan tuleneb otseselt Kristusest ja
kas pole mitte Kristjan nagu tänapäeva Kristus, kellesse rahvas usub ja kellele
loodab. Nii, et mina ei tee mitte nõukogude kangelase kuju, vaid mina teen hoopis
püha lootuse kuju. Vaadake sellele nii ja siis ei ole selles enam midagi valet.
Ellen: Kas mina saaksin ka oma meest
savisse jäädvustada?
Roos: Pole midagi lihtsamat. Istu
siia. (Ellen istub kõrvallaua taha) Nii. Tükk savi. Ja hakka pihta.
Ellen: Nii lihtne see ongi.
Roos: Iga algus on lihtne. Hiljem
võivad asjad keeruliseks minna. Aga sina ära mõtle, lase tunnetel ennast kanda.
Kas sa armastad oma Kristjanit?
Ellen: Ikka.
Roos: Siis sellel armastusel lase
enese käsi juhtida. Nagu tuul vormib lumehange. Väikese rahva esindaja peab
olema tänapäeval paindlik, nagu lumehang tuule käes. Kas sina helbena saad
tormile vastu? Ega vist. Seepärast lased ennast kanda ja katsud hoiduda suurema
sita sisse sattumast.
Ellen: Vist jah. Kristjan, sa tõesti
niheled kogu aeg. Ma vaatan sind ja siis oled juba jälle hoopis teine.
Roos: Kellena sina Kristjani näed?
Ellen: Minu jaoks on ta … mees.
Abikaasa.
Roos: See on kõik?
Ellen: Noh… ta on minu elu sammas.
Sammas , millele toetuda. Sammas , mis toetab mind. Ta on samas ka padi, millele
panna pea, kui olen väsinud, sest tema embus on kõige turvalisem koht kogu
maailmas. Ta on osa minust , sellest , kes mina olen.
Roos: Just ja see panegi siia savisse.
Iga liigutuse, iga tulemuse aluseks on mõte, idee. Kõik algab ideest või
tundest. Alles peale mõtte sündi hakkame astuma samme tulemuse poole ja kas ei
saanud maailmgi alguse ideest. Jumal ütles, et saagu valgus, aga enne seda ta
mõtles, et läidaks õige maailmas tule.
Palusalu: Ja siis tuli elektrik ja
keeras pirni lampi.
Roos: Jah. Eks ole nii, et inimesed
võivad sama asja näha kõik erinevalt. Sina näed oma käte vahel voolamas
armastust. Aga mina näen seal kangelast. Mõni teine näeb jälle nõukogude
propagandat, no ja nii edasi. Mõni näeb silmi, teine südant, kolmas hoopis
püssi tema õlal. Iga ühel meist on oma nägemus ja siis millegipärast asume kõik
kangesti kaitsma oma tõde ja oma nägemust hoomamata, et inimeste arvamused
võivadki olla lihtsalt erinevad. Veider on see inimese maailm.
Ellen: Ma ei saa hakkama.
Roos: Las ma aitan. (istub Elleni selja taha ja võtab tema käed
oma käte vahele) Kõigepealt tee vorm valmis. Umbes selline nagu sa arvad
seda kuju tulevat. Pea, lõug, nina. Siis hakka detailidele alles tähelepanu
pöörama. Kui suur on nina, kui laiali silmad.
Palusalu: Ärge neid detaile liialt
palju ka vaadake.
Roos: (tõuseb püsti) See on
protsess. See on töö, mida iga õpetaja
teeb oma õpilasega.
Palusalu: Veider töö.
Ellen: Kristjan , rahune. See oli
ainult väike abi.
Roos: Savi peab tunnetama. Iga
väiksemgi hingevärin on savis kohe näha. Savi võib olla käte vahel samas jälle
väga pirtsakas. Aga Ellenil on annet. Armastus annab kunstile tiivad.
Pilt 17. Ateljee. Murumets, Kumm, Roos
Murumets: Püsti, lutikas.
Kumm: Ma loodan, et olete jõudnud oma
tööga lõpuni. Monument koos skulptuuriga on plaanis avada juba septembris. Aeg
lendab.
Murumets: Pead ka lendavad.
Kumm: Seersant tahtis öelda, et kas
eelmine pea lendas kujult ja uus ja parem on valmis.
Roos: Just nii, seltsimees Kumm. Kõik
on valmis. Enne kui kogu skulptuur valusse läheb, tahtsingi paluda teie
heakskiitu , sest muidu võivad hiljem olla kahjud suured.
Kumm: Õige otsus. Kas te teate, kui
palju on meie riigil vaenlasi. Me väljusime sõjast võitjana, aga ometi
ümbritsevad meid vaid vaenulikud rahvad. Tänulikkust ei kohta kuskil. Sa annad
ühele rahvale vabaduse. Annad neile ilma kurnajateta rahvavõimu, aga nemad perutavad, nagu
hobused, löövad takka üles ja kipuvad aediku tagant paistvale haljale aasale.
See ei sobi. Ma loodan, et teile kui kunstnikule, seltsimees Roos, ei ole vaja
põhjendada kunsti ülimalt olulist jõudu oma põhimõtete ja väärtushinnangute
selgitamisel.
Roos: Sellest olen ma ammu teadlik,
nagu ka sellest , et mine ei tea midagi ilma suure partei juhtnöörideta. Minu
kunstis on valge täpselt nii valge nagu partei ütleb, olgu või punane.
Kumm: Aitab lobast. Näidake kuju ette.
(Roos tõstab kujult katte. Katte all on naeratav Palusalu) Mis see on? Ma küsin
… mis see on? Appi. Kas te tulete Kuult? Mis asi see on, mida te mulle praegu
näitate? Kas ee peab olema nõukogude kangelane? Kus on armastus rahva vastu?
See kangelane ju irvitab mulle vastu. Ta vahib mulle otse silma, isegi nagu
pilgutaks. Kas teie ei näe seda, aga mida tähendab pilgutus. See tähendab, et
kõik on vale ja silmakirjalik. Kõik on teisiti, kui näib. Pilgutus tähendab, et
meie oleme lollid. Kas seda tahab teie kangelane öelda?
Murumets: Pead hakkavad lendama.
Roos: (Kohkunult) Muidugi mitte. See
on rõõm nõukogude vägede võidukast sisenemisest kangelaslinna Tallinna.
Murumets: Tallinn ei ole kangelaslinn.
Kumm: Mulle tundub see rõõmuna
kangelaste surma üle. Seltsimees Roos, see skulptuur saab seisma nõukogude
langenud sõjameeste memoriaalil. Me koguneme memoriaali alla , et leinata oma langenuid
kangelasi ja siis kangelane irvitab meie ja meie seltsimeeste üle. Seltsimees
Roos, selle eest peaksin teid andma tribunali alla.
Murumets: Pead hakkavad lendama.
Roos: Just. See lendabki. Viuh ja juba
kadnud. See oligi proovitöö. Vabandan. Ma tegin teise variandi veel ja pean seda
oluliselt paremaks. (Otsib kuskilt asjade alt või teisest toast) Minu meelest
annab see edasi täpselt teie poolt kirjeldatud tundeid – kurbus, lein,
kaotusvalu ja muidugi armastus. Nagu on ka Piiblis öeldud, et jäävad usk,
lootus , armastus – need kolm, kuid suurim neist on armastus. Sest kui inimene
lahkub meie hulgast, siis pole enam usku, ega lootust, vaid on ainult armastus
meie mahajääjate südametes.
Kumm: Kurat , sa räägid liiga palju.
On sul veel midagi ette näidata või ei ole?
Roos:
Muidugi on. (Võtab Elleni tehtud kujult katte) Palun. See on tehtud
veidi teises stiilis. Püüdsin panna rohkem isiklikke tundeid kangelasesse.
Kumm: Mhm … See on hea. Langetatud
pea, kergelt silmile vajuvad juuksed, nagu oleks just lahingust tulnud. Te
üllatate mind. See on hea, isegi väga hea. Milleks teil oli alguses vaja
näidata seda poolikut tööd, nagu mõni õpipoiss oleks selle teinud. Sobib. Jääb
see. Veidi täiendage näokuju. Rahvas peab aru saama, et see on Kristjan
Palusalu, suur olümpiasangar, kes leinab nõukogude kangelasi. Kas me saame teineteisest aru?
Roos: Muidugi. Paneme Palusalu
niimoodi leinama, et tuvid ka kukuvad kurvastusest taevast alla.
Murumets: Mis mõttes?
Roos: Neil on nii kurb koos
Palusaluga. Nähes Palusalu , siis voorimeeste hobused langetavad leinas pea ja voorimehed
võtavad kohe väikse peienapsi.
Kumm: Või nii. Andke endast parim. Lükake
siis valusse ja kuu lõpul peab skulptuur püsti olema. (Väljub)
Murumets: Ma tulen veel läbi ja vaatan
asjad üle.
Roos: See läks napilt.
Stseen 18. Skulptuuri avamine. Palusalu, Tiiu,
Ellen, Kumm, Roos, Kotkas
(Kumm, Kotkas, Palusalu, Ellen sisenevad poole
jutu ajal.)
Ametnik (lindlilt): Käes on 21.
September 1947 aastal. Suure isamaasõja lõpust on möödunud juba kaks ja pool
aastat, kuid väärikat monumenti meie langenud nõukogude kangelastele tänuks
Tallinna vabastamise eest tänaseni ikka veel ei olnud. Juba 1945 aastal rajati
siia Tallinna Kesklinna Kaarli kiriku kõrvale puust monument, kuid kohe oli
selge, et sellisena see püsima ei jää. Nõukogude kangelased väärivad püsivat
austusavaldust, mis võiks nende tegusid meenutada veel aastakümnete või isegi
aastasadade pärast kõigile järeltulevatele põlvedele. Siin on mälestusmärk
kõigile neile, kes andsid oma elu meie vabaduse nimel. Sõduritele, kes langesid
fašistliku vaenlase kuulide all, jääme meie ellujääjad igavesti tänulikuks. Meie
ees seisva monumendi on projekteerinud arhitekt Arnold Alas. Monumendi
esiküljel on tahvel vene ja eestikeelse kirjaga "Tallinna
vabastamisel 22. septembril 1944. aastal langenud kangelased". Leinava
sõduri skulptuuri valmistas skulptor Enn Roos. Algselt oli planeeritud sõduri
kõrvale ka lapsed, mis pidi sümboliseerima leinavat sõdurit, kes koos kasvava
noorsooga rajab kindlat tulevikku. Kuid linnavõimud otsustasid asendada
skulptuuri elavate lastega ja nii hakkavad siin auvalves seisma Tallinna
koolide pioneerid ja kommunistlikud noored meenutamaks kõigile, kellele
võlgneme oma tänase vabaduse.
Kumm: Seltsimees
Kotkas. Rõõm , et olete leidnud aega osaleda niivõrd kordumatul üritusel.
Tahtsingi rääkida. Oodake korra. (hõikab ) Palusalu, palun tulge siia.
(Palusalud lähenevad). Mul on teile ettepanek. Seltsimees Ellen, ma väga
vabandan, kuid kas ma võiksin Kristjani teil korraks röövida. On mõned mõtted,
mida arutaks omavahel. (Ellen lahkub ja
vaatab üksinda kuju) . Mehed, ma arvan, et te saate aru. Praegusel raskel
ajal on inimestesse vaja süstida optimismi tuleviku ees. Inimestele on vaja
unustada sõjakoledused ja hakata üles ehitama nõukogude eesti riiki. Seda
saavad teha ainult terved ja tugevad inimesed. Seltsimees Kotkas on meil olnud
abiks paljudel sündmustel ja hoidnud Nõukogude lippu kõrgel laias maailmas.
Sind Kristjan austab jälle eesti rahvas. Meie partei juhtkond palub , et te
koos tutvustaksite sporti maarajoonides ja näitaksite, mida võib inimene teha
ja kuhu jõuda, kui tal on tahet ja
töökust. Teie olete selles osas meie parimateks eeskujudeks. Kuidas mõte
tundub?
Kotkas: Mul on parasjagu
treeninglaager pooleli?
Kumm: Päeval treenite
ja õhtu esinete. Kas te ei saa sellega hakkama?
Kotkas: Muidugi saan.
Palusalu: Nagu ma aru
saan, siis see ettepanek ei ole arutamiseks.
Kumm. Aga millised on
teie valikud? Nagu mulle teada on, siis olete hetkel töötu, aga niisama
olelemist meie riigis ei sallita. Seega on antud pakkumine parim, mida saan
teie kurva olukorra lahendamiseks. Te peate mind uskuma, et ma olen rääkinud
paljude asutuste juhtidega ja hetkel ei ole keegi teie teenetest huvitatud.
Kotkas: See on veider
küll. Palusalu võiks ju kraana või buldooseri asemel tööle võtta. Või saata
maale ja las künnab põldu. Rammu nagu härjal.
Palusalu: Ma ei ole
ammu matil maadelnud. Ainult treenerina mati kõrvalt mehi juhendanud.
Kumm: Ega see peagi verine
võitlus olema. Näitate võtteid ja siis teete väikese näidismatsi ja tore oleks,
kui seltsimees Kotkas võidaks, sest kommunistliku partei liikmed ja kaota.
Kotkas: Ei minule
pole kingitusi vaja. Ma saan ilmagi rahvale võitjat näidata.
Kumm. Või astute ka
äkki parteisse, kindlasti annab see teile rammu juurde, seltsimees Palusalu?
Palusalu: Ma arvan,
et ma ei vääri seda suurt au. Parteisse ei tohiks kuuluda tööpõlgurid ja
väejooksikud.
Kumm: Õigesti saate
aru. Aga mul on hea meel, et te ise selle peale tulite ja teie väikene etteaste
maarajoonides võib teie registriandmeid tublisti parandada.
Palusalu: Mida muud
mul siis öelda on, kui et teeme ära.
Kumm: Hästi. See on
arukas otsus.
Kotkas: Minul ei ole
ka selle vastu midagi. (Kotkas ja Kumm lahkuvad. Tiiu astub kiirelt Palusalu
kõrvale)
Tiiu: Seltsimees
Palusalu. Ma olen juba ammu tahtnud teid oma silmaga üle vaadata. Pildi peal
olete nii ilus mees ja päris elus veel ahvatlevam. Arvasingi, et võin teid täna
siin kohata.
Palusalu: Väga
meeldiv. Kellega on mul au?
Tiiu: Mina olen Tiiu. Ma lõikasin nooruses kõik
pildid ajalehest välja , kus teie peal olite. Panin oma voodi kohale ja nägin
teid unes. Ärge kartke, ma ei ole mingi veidrik. Aastatega on need tunded
kadunud, kuni tänaseni. Te olete vanemaks jäänud, kuid see annab teile
väärikust juurde. Tänapäeval on väärikust nii vähe.
Palusalu: See kõik on
väga meeldiv, aga ma pean nüüd minema. Tänan teid lahke sõna eest.
Tiiu: Ärge
kiirustage. Me oleme ka varem kohtunud, aga teie mind kindlasti ei mäleta.
Palusalu: Tõesti ei
mäleta.
Tiiu: Vaadake
hoolega, aga kui ma teen nii (Matkib masinakirjutajat).
Palusalu: Mul on väga
kahju,
Tiiu: Sellest on väga
kahju. Kas tohin paluda siis teie autogrammi.
Palusalu: Autogrammi?
Seda pole ammu küsitud.
(Tiiu otsib pliiatsi)
Tiiu: Mul on teie
pilt ka juhuslikult kaasas, äkki saaksite siia pildi alla kirjutada.
Palusalu: Meelsasti.
(Hakkab kirjutama ja Tiiu
pressib ennast samal ajal Palusalu vastu. Tuleb Ellen)
Ellen: Mida teie siit
soovite?
Palusalu: Neiu küsis
autogrammi.
Tiiu: Teie siin. Ma
ei märganudki teid.
Palusalu: Te tunnete
minu abikaasat.
Tiiu: Me oleme
kohtunud.
Ellen: Palun hoidke
minu abikaasast eemale. Praegu kohe.
Tiiu: Ärge olge nii tõre. Ta on suur mees, siit
jagub kõigile.
Ellen: Minge minema,
palun.
Tiiu: Olgu, olgu.
(Palusalule) Ma otsin teid üles, kui natuke rahulikum on.
Ellen: Mida ta
tahtis?
Palusalu: Autogrammi
küsis. Miks sa nii vihane oled?
Ellen: Pole vaja , et
igasugused su ümber kiibitsevad.
Palusalu: Ta küsis
ainult autogrammi.
Ellen: Sellised ei
küsi ainult autogrammi. Sellised on nagu tatt, mis venib ja sinust enam lahti
ei lase. Mida need Kumm ja Kotkas veel tahtsid?
Palusalu: Mis
ülekuulamine see nüüd on? Algul tahtsid, et ma maadleks ja lõpul tahtsid , et
ma parteisse astuks. Pooltele pakkumistele vastasin jaatavalt.
Ellen: Astud
parteisse või?
Palusalu: Ei. Partei
jaoks olen liialt vääritu. Sinna saavad ainult need, kelle peegelpilt on ka
laitmatu.
Ellen: Ega sa ometi
ei lubanud maadelda?
Palusalu: Lubasin
jah.
Ellen: Aga sa ei
tohi, sa ei või. See poel võimalik. Kristjan, sinu õlg. See on niigi
vigastatud, kui sa nüüd maadlema hakkad, siis ei pruugi see enam kunagi sul
korralikult liikuma hakata. Ma ju tean, kuidas see sulle valu teeb ja kuidas sa
seda valu kõigi eest peidad. Kristjan, see ei ole hea mõte.
Palusalu: Ma tean,
aga mida muud mul üle jäi. Mulle öeldi päris otse, et kui ma ei soovi, et mind
tööpõlgurluse pärast vastutusele ei võeta, siis lähen ja maadlen Kotkasega ja
lasen võita, sest tööpõlgurid kaotavad ja partei liikmed võidavad.
Ellen: Ma lähen
räägin ise Kummiga. Ta peab ju aru saama, et kui sa ennast veel vigastad, siis
ei pruugi sinu käsi enam kunagi käia ja mida meie siis peale hakkame.
Palusalu: Siis
hakkame koos tööle. Mina keeran rooli. Sina istud kõrval ja vahetad käiku.
Sõidame niimoodi koos terve Eesti läbi. Kas see ei oleks tore?
Ellen: Lõpeta ära.
Sinu jutt või hiirepiss. Tahad kõike naljaks keerata.
Palusalu: Nali on
meid aidanud kõigist raskustest üle ja aitab edasi ka. Kas sulle on öeldud, et
sa oled väga ilus, kui sa murelik oled? Läheme koju, aitab sellest
seltskondlikust koosviibimisest täna.
Ellen: Ma ei saa sind
kogu aeg kaitsta. Igasugused pressivad sulle ligi ja sina annad kõigile
lubadusi, mis sulle üldse kasuks ei tule.
Palusalu: Sa ei peagi
mind kaitsma, ma olen suur poiss ja saan hakkama.
Ellen: Tule. Kas
sulle ei tundu, et selle sinu kuju pea oleks nagu minu tehtud?
Palusalu: Tule nüüd,
skulptor. (Naerab)
Stseen 19. Ateljee. Ellen,
Roos
Ellen: See skulptuur,
mis eile avati …
Roos: Mis sellega on?
Ellen: Sellel on
Kristjani nägu, nagu mina selle tegin.
Roos: Ei ole.
Ellen: On küll.
Roos: Te olete väga hea käega, proua
Palusalu, aga mitte nüüd nii hea käega ka. Selleks, et teie tehtud looming
saaks pronksi valatud, peab ikka veidi õppima. Ma väga imetlen teie tööd, kuid
detailitäpsusest jäi seal siiski puudu.
Ellen: Aga ta on täpselt selline, nagu
mina teda nägin.
Roos: See on ju sama inimene, keda
erinevad inimesed näevad erinevalt ja kujutavad erinevalt. Ta seisis siin meie
ees ja ega siis mina saanud teda paksemaks või kiilamaks teha. Sellisena ma
teda nägin ja sellisena ta savisse sai. Kristjanil on nii kandiline nägu, et
sinna ei saagi sisse panna mingit loomingulist eripära. Ja pronkssõdur, kes
läheb elavate lastega tulevikku ehitama, peabki olema nagu elav inimene. Isegi
ehmatavalt elav. Võib-olla teile sellepärast tunduski, et näete enda ees
tõelist Kristjani.
Ellen: Ehk tõesti.
Roos: Nii see on . Mina olen kunstnik,
kellele igasugu vigurid ei meeldi. Kui inimesel on suured kõrvad, siis mina
teen ka talle suured kõrvad. Ega siis austus inimese vastu ei kahane, kui tal
suured kõrvad on. Inimene väärib seda, et ta talletatakse ajaloo jaoks
sellisena, nagu ta oli või on.
Ellen: Muidugi. Aga ta oli nii sarnane
sellele, mida mina tegin. Ma nägin seal oma käega tehtud jooni. Ma seisin selle
kuju ees pikka aega, kuni pioneerid mind ära ajasid, sest teised tahavad ka
vaadata. Minu Kristjanit, mis nad temast vahivad. … Kõik ümbrus oli lilli täis.
Aga neid ei toodud Kristjanile tema tegude eest, vaid kellegi auks, kes lasi
ennast ära tappa. Ainult minu jaoks oli Kristjan kangelane ja siis ei lasta
vaadata ka.
Roos: Teie Kristjani portree oli täis
armastust. Seda pean tunnistama. Tema pilgus oli lohutamatut kurbust, aga ka
suunurkades väike naeratus. Nagu petaks vaataja ära. „Ma saan aru küll, et see
mida ma siin teen on võlts. Ma olen siin, kuid see pole mina.“
Ellen: Aga kus ta on?
Roos: Kes?
Ellen: Minu tehtud Kristjani pea.
Roos: Jah. Sellega on nii, et … See
vist kogemata sai koos teiste kavanditega ära visatud. hävitatud. Viisin lõpliku töö töökotta ja
õpipoisid lükkasid teised kõik kokku. Või midagi sellist. Vabandan. See juhtus
tõesti kogemata.
Ellen: Tõesti. Väga kahju.
Roos: Kahju jah. Kas ma saan selle
kuidagi heastada?
Ellen: Ega vist. Nägemist siis.
(Lahkub)
Roos: Nägemist. See läks napilt.
Stseen 20. Ajakirjanik, Kotkas ja Palusalu
(Taustal peohääled. Mehed riietuvad lava taga
ruumis- Alustavad soojendusega ja trügivad maadelda )
Kotkas: Tervitus. Sa juba kohal. Jõudsid
täna varem?
Palusalu: Tervitus. Aga mida muud mul
teha. Tööd pole praegu.
Kotkas: Vaata, et sind tööpõlgurina
kohtu alla ei anta.
Palusalu: Arvad sa, et ma niisama käin
siin sinuga mööda rahvamajasid. Seda, et ma spordisaalis poisse treenin ei
peeta suuremaks tööks. Töö on see, kui jupid taga.
Kotkas: Ma mõtlesin, et sa tahad
maadlust tutvustada. Viia sport massidesse, nagu öeldakse. Kuidas õlg , kas
peab vastu?
Palusalu: Peab – peab. (Kotkas tõmbab
käest) Kurat, see oli meelega.
Kotkas: Tahtsin sulle meelde tuletada,
kes siin majas kuulsus on.
Palusalu: Sina arvad, et meie oleme
kuulsad. Pole ühtegi. Kui siia jõudsin, siis küsisin majas askeldava koristaja
käest, et kuhu maadlejad lähevad. See vaatas mind ja sõnas, et sa oled küll
suur mees, aga mõtle, kui õhtul veel Kotkas ja Palusalu tulevad, need võivad
päris hiiglased olla.
Kotkas: Kas sa siis ei naudi neid õhtuid rahva keskel?
Kas sa seda ka tead, et maarajoonides on maadlustreeningutel osalejate arv
tõusnud mitu korda? Kõik tahavad olla Palusalud või siis Kotkad.
Palusalu : Pigem ikka Kotkad. Sa oled
ju Nõukogude Liidu meistersportlane, mina ainult olümpiavõitja.
Kotkas: Kus nüüd ütles. 48 Londonisse
Nõukogude koondist ei lastud aga 52 tulevad olümpiamängud Helsingis ja mina
kavatsen nii kaua vormis olla. Küll sa näed ja kuuled, et minulgi on võimalus
veel olümpiavõitjaks saada.
Palusalu: Selles see vahe ongi. Müra
siin sinuga üle õhtu mati peal. Mina olen ammu tegevspordi jätnud, aga sina
oled parimas vormis. Mis sul viga mind iga õhtu selili keerata. Sinu au ja
kuulsus kasvab, aga minu oma kahaneb. Ma saan aru küll, et see nende kohtumiste
mõte ongi, et Nõukogude meistersportlane keerab olümpiavõitja iga kell selili,
aga mina sain juba 42. Kas see väheke liiga vana ei ole, et matil mürada? Minu
võidud jäid kõik juba aastate taha ja hoopis teise aega.
Kotkas: Ära ole nii tagasihoidlik. Pole
sind keegi unustanud. Aga sa astu parteisse. Paljud uksed avanevad sulle kohe,
mis seni suletud on olnud.
Palusalu: Ma olengi tahtnud küsida …
Kas sina aitasid mind vangist välja? .. Sina oled ju venelastega samas leeris.
Keegi pidi seda tegema. Kõik oli minu vastu, aga minul lasti minna.
Kotkas: Ma olin liiga arg. Ma lihtsalt
ei julgenud. Igaüks vaatab, kuidas endal elu sees hoida. Sa ära arva, et minu
pea kohal kirves ei rippunud, kogu aeg rippus. Üritad siis olla kõigile
võimalikult meelepärane. Astusin parteisse, kandsin paraadil punalippu kõige
ees. Tule ka. Lase valehäbil olla. Vahel on piinlik endistele sõpradele otsa
vaadata, aga mina saan vähemalt vabalt vaadata. Paljusid vaatad läbi trellide
või vaatad üldse ainult hauaküngast. Kristjan, ma ju tean, et sul on raske. Kas
selle kopikaga , mida meil siit antakse , saab peret ülal pidada? Aga me elame
ja teeme seda , mida üle kõige armastame. Kas sa siis ei või oma pere ja elu
nimel teha hinges mööndusi? Tule parteisse ja sa näed, et kõik muutub.
Palusalu: Ei. Rohkem me sellel teemal
ei räägi.
Kotkas: Ei maksa sõnu loopida, aga sa
mõtle sellele. Ja minu peale pole sul mõtet viha kanda. Ma lihtsalt tahan
nendes oludes, mis meie kodumaal on, ära elada. Ja kui selleks on vaja teha
mööndusi oma hinges, siis olgu nii. Aga ütle, mis on mul viga, ma elan, ma
tegelen spordiga, mida armastan, mu ümber on rahvas, kes mind austab ja minu
tegevust toetatakse ja kõrgemalt poolt.
Palusalu: Aga sa oled tulnud Euroopa
meistriks esindades Eestit. Sinu võidu peale tõusis lipuvardasse
sini-must-valge ja nüüd sa kummardad vaenlase ees, kes meie kodumaale on tulnud
ja oled kõiges nendega nõus. Vähe sellest – vähem kui aasta hiljem, juba 1940
tulid sa Nõukogude Liidu meistriks.
Kotkas: Mida sa tahad , et ma teeks
siis? Võtaks matil Eesti lipu välja, et mind siis järgmisel hetkel maha
lastaks.
Palusalu: Vähemalt sa tunnistasid, et
sa olid arg. Selleks on ka julgust vaja.
Kotkas: Nemad seal saalis seda ei tea.
Palusalu: Selle oled sa neile kenasti
selgeks teinud.
Kotkas: (Maadlus vaikuses) Meil paluti
ööseks siia jääda. Metsad pidid vargajõuke täis olema.
Palusalu: Mina siia ei jää, vaid lähen
koju. Saagu või hullem. Mina lubasin Ellenile õhtul kodus olla ja oma
lubadusest ei tagane. Ta hakkaks muretsema.
Kotkas: Olgu. Aga teeme siis nii, et
kui on sinu omad, siis räägid sina ja kui minu omad, siis räägin mina. Koos
veame välja.
(siseneb Ajakirjanik)
Ajakirjanik: Kas tohib? Rajoonilehest.
Ajakirjanik Rätsep. Teen ülevaadet meie kangelaste rajooni külastusest.
Palusalu: Jälle sina … Rätsep. Sa pane
endale nimeks Suslik. Kogu aeg oled kuskil ninapidi sees nagu suslik.
Ajakirjanik: Töö ja elu on sellised.
Elu nõuab muutust , töö suskimist. Igaüks katsub ellu jääda.
Kotkas: Saan aru, et vanad sõbrad. Sa
Kristjan ära ole ajakirjanduse peale nõnda tõrjuv. Ajakirjandus on suur jõud.
Ilma ajakirjaniketa poleks ka meie sära. Madistaks siin majas kahekesi ja poleks
kellegi asi. Aga ajakirjanik annab ilusa ülevaate , teeb sellise kena
reportaaži ja homme on meil saal rahvast täis. Pane pilt lehte ja kohe tunned,
kuidas rahva armastus kasvab.
Palusalu: Kui see pilt just ei ilmu
rubriigis „Tööpõlgurid – pind ühiskonna persses.“
Kotkas: Oot, ära ole nii kindel. Mulle
üks mees rääkis, et ta on juba terve aasta seal rubriigis vastu pidanud ja
arvas, et tema ongi kangelane, sest see on tema lahing nõukogude korra vastu,
kuhu tema kopka eest oma panust ei anna. Aga meie tõesti sinna kuuluda ei taha
ja seltsimees ajakirjanik teeb kindlasti ilusa ülevaate nõukogude
matikangelastest, kes tuult ja tormi trotsides maarajoonides kuulsusrikast
spordiala tutvustavad. See ongi meie panus. Pane kirja – Võitudega pärjatud
maadlejad tutvustasid kolhoosirahvale terveid kombeid ja propageerisid
sportlikku eluviisi.
Ajakirjanik: Ma ei jõudnud. Kas te
võiksite korrata?
Palusalu: Mida iganes.
Kotkas: Euroopa meister Johannes
Kotkas tunneb rõõmu meie maarahva tervetest elukommetest. Üha vähem on märgata
meie noorsoo hulgas lodevust ja osavõtmatust. Spordisaalid jäävad kõigile
soovijatele kitsaks. Omade sportlaste ka väikesed võidud tõstavad kogu küla
eneseuhkust ja suurendavad töötahet.
Ajakirjanik: Väga tabavalt öeldud. Ma
kuulan ja kuulen nagu enese mõtteid. Ilusaid ja ülevaid.
Kotkas: Emotsioonide tuules, mida meie
sportlased pakuvad, tõuseb kogu nõukogude ühiskond maailmariikide esirinda. (Virutab Palusalule vastu õlga) Oi mul läks
meelest, et sul on ju see vigastus. Ma teen täna poole jõuga. Ei soovi keegi,
et sa ennast päris puruks rabeled. Meil veel mitu õhtut koos ees ootamas.
Hääl: Meil on külas täna vägagi harukordsed
külalised. Nende nimesid pole vaja Eesti rahvale tutvustada. Me tunneme neid
kõik.
Kotkas: Vabandust. Kuid aeg on astuda
suurele areenile.
Palusalu: Suurele areenile!
Hääl: Need mehed on viinud oma
ihurammuga Eesti maadluse suurte maailma spordiriikide sekka. Nad on võitnud
igat karva medaleid Eestis, Venemaal kui
kogu maailmas. Kutsume nad siis sisse.
Ajakirjanik: Kristjan. Ma olen tahtnud
kogu aeg küsida, mis selle Neoga oli peale olümpiat.
Hääl: Kahekordne olümpiavõitja
Kristjan Palusalu. (Aplaus ja Kristjan lahkub)
Kotkas: Loodan, et said kõik minu
öeldu kirja. Palusalu pole mõtet mainidagi. Kuula nüüd aplausi.
HääL: Ja nüüd veelgi uhkem aplaus,
sest kutsume teie ette kolmekordse Euroopa meistri ja koguni 10-kordse
Nõukogude Liidu tšempion, kommunistliku partei liige ja Nõukogude Liidu teeneline
meistersportlane seltsimees Johannes Kotkas. (Aplaus. Kotkas lahkub.)
Ajakirjanik: Rahvas võttis suure
tšempioni seltsimees Johannes Kotkase vastu aplausiga, mis pühkis pikematel
meestel mütsid peast. Rahvas armastab oma kangelast.
Videos. Maadlus ja kohtumine rahvaga.
Stseen 21. Tagatoas. Palusalu, Tiiu, Kotkas,
Ajakirjanik
Palusalu, riietub, istub ja hoiab kätt. Tal on
valus. Sisse astub Tiiu.
Tiiu: Siin te oletegi. Ma ütlesin, et
ma otsin teid üles.
Palusalu: Mida te soovite?
Tiiu: Kas Kotkas on ka siin?
Palusalu: Ei ole. Suhtleb austajatega.
Tiiu: See on väga meeldiv.
Palusalu: Mis?
Tiiu: Kui on austajaid. Ma olen ammu
soovinud teiega omavahel rääkida. Laske, ma aitan teid. (Aitab särki selga) Õlg teeb vist päris haiget.
Palusalu: Pole hullu. Mida te soovite?
Tiiu: Te näete ikka veel väga hea
välja. Las ma pühin higi teie otsmikult. (Tahab
pühkida. Palusalu lükkab ta kõrvale)
Palusalu: Mida te soovite?
Tiiu: (Võtab kuue pealt ja läheneb Palusalule) Mida mina soovin? Mida ma
olen juba ammu soovinud. Ma tahaks tunda ennast nende tugevate käte embuses, mis
mind hoiavad ja isegi pigistavad, nii et mul on valus.
Palusalu: Ma ei ole huvitatud. Ma pean
koju minema. Ellen ootab.
Tiiu: Mida te selles Ellenis näete?.
Kõhetu ja ilmetu naisterahvas. Te lihtsalt ei ole veel tunda saanud päris naise
armastust. Laske ennast hellitada ja siis unustate kõik teised.
Palusalu: Jätke järele.
(Siseneb Ajakirjanik) Ajakirjanik: Vabandust, seltsimees Palusalu.
Kes on teie võluv kaaslane?
Tiiu: Mina olen Tiiu.
Ajakirjanik: Olete vist päris
lähedased?
Palusalu: Mina teda ei tunne.
Tiiu: Ära ole nii tagasihoidlik. Me
tunneme teineteist juba pikka aega. Ma olen Kristjanit alati armastanud. Eks
ole, mu kallis.
Palusalu: Palun lõpetage see
näitemäng. Mina seda enam kaasa ei mängi. Kas teie auväärt ajakirjanik ise
sokutasite selle neiu siia, et mind kompromiteerida. Võtke teadmiseks, et ma ei
tunnista midagi.
Tiiu: Kristjan, miks sa nii räägid.
Kas sa oled unustanud kõik , mis meie vahel on olnud.
Palusalu: Meie vahel pole midagi
olnud. Kaduge siit välja.
(Siseneb Kotkas) Kotkas: Mis siin toimub?
Palusalu: Välja.
Tiiu: Ma töötan siseasjade
komissariaadis. Me veel vaatame seda. (Tiiu
väljub)
Palusalu: Teie ka seltsimees
ajakirjanik.
Ajakirjanik: Te peate siiski
selgitama. Ajakirjandusel on õigus teada, märgata ja kajastada.
Palusalu: Välja. (Ajakirjanik väljub)
Kotkas: Head see ei tähenda. Hädaga
sain organitele selgeks teha, et sind maadlema lastaks ja nüüd see.
Palusalu: Mul ei ole su teeneid vaja.
Video. Tallinna tänavad
Stseen 22. Kumm, Murumets, Palusalu ja Ellen
(Kumm ja Murumets on toas)
Ellen: Kristjanit ei ole kodus.
Kumm: Ma tean. Ta maadleb Kotkaga.
Ellen: Ta jõuab hilja, aga ta ei jää
kunagi öö peale.
Kumm: Ma tean sedagi.
Ellen: Mida te soovite siis?
Murumets: Jääme ikka viisakaks.
Kumm: Seersant, kas te ootaksite
väljas. Mul on seltsimehega omavaheline jutt.
Murumets: Just nii, seltsimees kapten.
Olen kohe ukse taga, kui peaks olukord käest minema.
Kumm: Väga hea. (Murumets väljub) Ma tulin, et teiega kohtuda. Ma loodan, et te pole
unustanud, et olete mulle võlgu. 10 minutit Kristjaniga ja 10 minutit minuga.
Ellen: Ma ei ole seda unustanud,
kuidas ma saaksin.
Kumm: Ma arvasingi seda. Inimesed
kipuvad liiga tihti arvama, et küll meie ära unustame, kui meile võlgu ollakse.
Ma tean , et teie ei ole selline. Teie peate oma lubadustest kinni.
Ellen: Jah.
Kumm: Teil on kena kodu.
Ellen: Tänan. Kristjan ise remontis.
Kumm: Mees peab oma elus ehitama kodu
ja kasvatama lapsed. Siis on mehe elus eesmärgid täidetud. Olete kuulnud, et
niimoodi öeldakse?
Ellen: Olen.
Kumm: Ma mõtlen ka nii. Peale meid
peab maailma maha jääma parem paik. Meie lapsed peavad kasvama paremas
ühiskonnas. Kas me mitte sellepärast ei võitlegi praegu raskustega, et meie
lastel oleks parem elu?
Ellen: Kas teil endal on lapsi?
Kumm: Ei ole. Pole seni veel õiget
võimalust olnud. Kus teie lapsed on?
Ellen: Magavad tagatoas.
Kumm: Tõesti. Juba? Te olete vist väga
hea ja hoolitsev ema.
Ellen: Tänan. … Aga maja. Kas teie
olete oma maja juba ehitanud?
Kumm: Maja on sümbol. Maja - see
tähendab jälge tuleviku jaoks. Me võiks öelda ka maamärk, mille olemasolu
pidevalt tunneme. Kas siis kaudselt või otseselt, see on juba iseküsimus.
Ellen: Ja milline on teie maamärk?
Kumm: Kes nüüd keda üle kuulab?
Ellen: Vabandust.
Kumm: Pole midagi. Kas meie
riigivaenlastest puhas maailm võiks teie arvamusel sobida maamärgiks minu
saavutuste teel?
Ellen: Muidugi.
Kumm: Ma arvan ka. Parem homne ka teie
lastele. Teie võite mind selles aidata. Igasugu vihjed lõhede kohta ühiskonnas on
alati oodatud. Meie käed on küll pikad, aga ega need kõikjale ka ulatu.
Ellen: Mida te sellega mõtlete?
Kumm: No näiteks. Teil käib vist palju
külalisi. Kas nad kõik on ikka meie
nõukogude riigi ustavad toetajad või on nende seas neid, kes ikka veel
kahtlevad nõukogude korra püsimajäämises ja selle vastu võitlevad.
Ellen: Ei käis siin eriti kedagi.
Kumm: Mina olen kuulnud teisti. Te
saate ju aru, et vette visatud kivi moodustab ringe, mis võivad päris kaugele
ulatuda. Meienigi on ulatunud teatud kuuldusi. Võnked on väiksed ja seepärast
tahaks sellest kivist meie nõukogude tiigis rohkem teada saada. Aeg on võlg
meie ees tasuda.
Ellen: Vabandage minu ebaviisakus, kas
ma võin midagi pakkuda?
Kumm: Miks mitte. Äkki klaasike veini.
Ma loodan, et teie majapidamises on veini. Samas neid sportlasi ei tea kunagi.
Mõned joovad nagu loomad, teised üldse mitte.
Ellen: Veidi on. (lahkub ja naaseb pudeliga)
Kumm: Valage endale ka. Ma pole
harjunud üksi jooma.
Ellen: (Valab) Kas teil oli mingi ettepanek?
Kumm: Võlg on hirmus paha asi. Rõhub
turjale ja võtab une ära. Ma laseks teil rahus magada. Mul on vaja teada neid
nimesid, kelle meelsus ei vasta meie üldise mõttelaadiga. Ärge karte, et
nendega midagi juhtub. Sugugi mitte. Meie tahame vaid nendega vestelda ja
näidata meie nõukogude ühiskonda sellisena, nagu mina seda tunnen. Selles ei
ole midagi halba.
Ellen: Aga kui mul ei ole teile midagi
rääkida?
Kumm: ai-ai. Kui ei ole, siis ei ole.
Ma loodan, et oma südames te jagate meie seisukohti. Muidugi on ka teisi
mooduseid, kuidas võlg tasuda. Te olete tõepoolest kaunis naine. Teie
terviseks! (Tõstavad klaasi) Kas Kristjan Palusalu olümpialt võidetud kuldmedal
on teil kodus?
Ellen: Kodus.
Kumm: Kas ma võin seda näha?
Ellen:
Jah.
Kumm: Äkki siis tooksite?
Ellen: Jah. (toob karbis medali) Palun.
Kumm: Kas ma võin selle kätte võtta?
Ellen: Jah.
Kumm: (Võtab medali ja paneb kaela)
Kuidas see sobib? Üks väike tükk metalli, aga kui palju lugusid on selle taga.
See on vaid tükk metalli. Te ise olete seda käes hoidnud? Mis tunne see oli?
Ellen: Suursugune, võidukas, ülev.
Kumm: Aga minul on vastik. Seda sama
plärakat on käes hoidnud Hitler. (Võtab kaelast ja sülitab medalile). Pange ta
sellisena karpi tagasi. Nüüd on tal mingigi väärtus. Kas lihtsam ei oleks elada
sellise võltsauta?
Ellen: Jätke meid juba rahule. Me
tahame elada oma lihtsat elu. Võtke see medal enesele. Meil ei ole seda vaja.
Võtke ja peitke ära, et ta enam kellelegi meid meelde ei tuletaks. Võtke see
maja, mis rahvas kinkis. Võtke kõik, kuid jätke meid rahule. Me ei ole kellelgi
kunagi halba tahtnud. Me oleme hoidunud eemale kõigest, mis pahandust võib
tuua. Laske meil lihtsalt olla.
Kumm: Vihasena olete veelgi kaunim.
Ometi ei taha ma teid sugugi vihastada. Mina teen lihtsalt oma tööd.
Ellen: Jätke meid rahule (nuttes)
Kumm: Kas te pole aru saanud, et ma ei
saa teid rahule jätta?
Murumets: (Pistab pea tuppa) Kas kõik on korras?
Kumm: Korras. Seltsimees erutus
mõistes nõukogude ühiskonna peamisi alustalasid.
Murumets: Kas paneme käed raudu?
Kumm: Seersant, oodake väljas.
Murumets: Just nii. Ma olen olemas,
kui te mind vajate. (Väljub)
Ellen: Mina kellegi peale kaebama ei
hakka ja hakake nüüd minema
Kumm: Võlg vajab tasumist. Ma tuletan
teile seda veel meelde.
Ellen: Mida ma pean siis tegema, et te
laseks meil lihtsalt elada?
Kumm: Ega informatsioon pole ainus
asi, millega teiesugune ilus naine saab kasulik olla.
Ellen: Öelge välja. Ma saan ju aru
küll, millele te vihjate. Tahate kohe, siinsamas (rebib särgi eest lahti.)
Võtke siis.
Kumm: Ilus, aga mitte veel. Lihtsalt elage
ja teadke, et ma võin tulla iga hetk oma võlga sisse nõudma. Katke ennast
kinni.
(Ellen tõmbab hõlmad kokku. Kostuvad
sammud ja hääled. Palusalu „Laske mind sisse. see on minu kodu“. Murumets
„Praegu ei saa ma teid sinna lubada“ Palusalu „Mis moodi ei saa mind minu koju
lubada“ Sisenevad Murumets ja Palusalu)
Murumets: Seltsimees , kapten, ma ei
saanud teda takistada.
Kumm: Ei ole hullu. See on ju tema
kodu.
Murumets: Kas kutsun abiväge?
Kumm: Ei ole vaja.
Palusalu: Mis siin toimub?
Kumm: Tere õhtust, seltsimees
Palusalu. Ootasingi teid. Teie abikaasa pakkus … veini. Väga maitsev. Teil on
kaunis kodu. Iga siin viibitud hetk on sulaselge rõõm. Kahju, et teie abikaasa
peab pikad õhtud üksi kodus veetma. Aeg on üllatusi täis. Kes iganes võib sisse
astuda ja kõigi mõtted ei ole nii puhtad kui minul.
Palusalu: Oli siis asja ka?
Tööpõlguriks mind enam ei peeta, ma loodan. Iga õhtu oleme esinenud.
Kumm: Olen kursis. Mitu võitu olete
saanud? (Vaikus) Või ei ole võiduõnn veel naeratanud. Oli ikka asja ka. Kui
need teie demonstratsioonid rajoonides lõpevad, siis oleks Tarbeklaas teie
teenetest huvitatud. Minge ja uurige lähemalt. Neil on hädasti töökäsi vaja. Teid
oodatakse.
Palusalu: Tänan. See on väga
meeldiv.
Kumm: No näete nüüd, et ei ole vaja
halvimat kahtlustada. Ma olen tegelikult hea inimene, kes meelsasti toob head
uudised ise teistele headele inimestele koju kätte.
Palusalu: Aeg on hiline. Tahaks
puhkama heita, kui teil muud ei olnud.
Kumm: Muidugi. Seltsimees Ellen,
teiega oli väga meeldiv vestelda ja mõelge minu sõnadele. Kui teil midagi selle
vastu ei ole, siis ma külastaksin teid jälle. Seersant, lähme. (lahkuvad)
Palusalu: Head õhtut. (Ellen vajub nuttes Palusalu embusse)
Mida nad tahtsid sinust? (Ellen nutab)
Mis ta tahtis sinust? Rahune nüüd. Võta ja joo.
Ellen: Ma tahan siit ära. Ma tahan
maale.
Palusalu: Sa pole kunagi maale
tahtnud. Mida ta tahtis?
Ellen: Ta tahtis, et ma hakkaks
koputajaks. Et ma kannaks ette talle kõigest, mida meie külalised omavahel räägivad. Ma olen talle võlgu. Ma pole sulle rääkinud,
aga selle eest, et ma sain vanglasse pakke tuua, lubasin kunagi tasuda. Nüüd
tuligi ja nõudis oma tasu sisse.
Palusalu: Ega ta sulle liiga ei
teinud?
Ellen: Ei.
Palusalu: Mida sa talle lubasid?
Ellen: Midagi ei lubanud. Ma ütlesin,
et mina teiste peale kaebama ei hakka. Miks nad meid rahule ei jäta? (Palusalu võtab Elleni kaissu ja oigab)
Ellen: Kas su õlg?
Palusalu: Natuke on valus. Kotkas
väänas täna mõnuga.
Ellen: Näita siia. (Tõstab ja väänab kätt. Palusalu oigab)
Tõsta käsi üles. (Palusalu ei saa)
Natuke on valus. Su käsi ei liig enam üldse. See on ju täiesti puru. Me peame
sellega kohe arsti juurde minema.
Palusalu: Las nüüd olla. Küll saab
korda.
Ellen: Midagi ei saa niisama korda.
Hommikul lähed kohe arsti juurde.
Palusalu: Ise kuulsid, et pean
Tarbeklaasi minema. Sellised pakkumised kaua ei kehti.
Ellen: Enne lähed arsti juurde.
Võib-olla pärast seda ei olegi sul enam põhjust Tarbeklaasi minna. Jumal, küll
, mida sa endaga teha lasid. Las ma seon kõvasti kinni. Siis saad vähemalt
magada. Võta särk maha.
Palusalu: Ellen, ei ole vaja.
Ellen: Võta särk maha ja istu. Mida ma
sinuga peale hakkan, kui sa vigane oled. Sa oled meie varandus.
Palusalu: (Märkab medalit) Mida see Berliini medal siin teeb?
Ellen: Niisama. Tuletasin endale
meelde, kes sa oled. Kas sa armastad mind?
Palusalu: Eks ikka.
Ellen: Siis ütle seda, siis ütle,
mille pärast ma pean kogu aeg kartma.
Palusalu: Mis sul juhtus? Muidugi ma
armastan sind.
Ellen: Ma ei jõua kõigi nende noorte
ja ilusatega, kes sinu ümber tiirlevad võidelda. Ma olen juba vana.
Palusalu: Jäta. Sa oled ilusam kui
kunagi varem. Peale meie pere ei ole muul tähtsust. Homme läheme kõik koos
parki jalutama.
Video.
Tallinna tänavad
Stseen 23. Töömehe elu. Ellen, Palusalu, Tiiu
Ellen: Tule juba. Sa pead enne , kui
ära lähed sööma ka. Miks sul seal tööl täna üldse nii kaua läks.
Palusalu (tuleb teisest toast): Töö asjad. Mitte midagi erilist.
Ellen: Miks sa sinna maadlusareenile
täna veel minema pead?
Palusalu: Üks kohtunik on puudu.
Sellega ei lähe kaua.
Ellen: Hakka siis ruttu pistma.
(Sisse
astub Tiiu) Tiiu: Tere õhtust.
Ellen: Tere. Kes teid sisse lasi? Te
ei ole siia oodatud.
Tiiu: Ma lihtsalt tahtsin teid näha.
Kristjan, kas sina ei igatse mind.
Palusalu: Mitte kõige vähematki.
Pealegi on mul hetkel kiire.
Ellen: Mis kiire? Ütle talle, et ta
pole siia oodatud ja viska ta välja. Ma ei taha teda hetkekski oma kodus näha.
Palusalu: Kuulsite, mida Ellen ütles.
Ma palun teil lahkuda.
Tiiu: Ma olen teid nii kaua kõrvalt
jälginud. Vaadanud, et teil kõik hästi läheks ja nüüd selline kurb hetk. Selle
asemel, et kuulda tänu, visatakse mind välja.
Palusalu: Ma ei tea, millest te
räägite.
Ellen: Ta on meid jälginud. Ta on meie
eludesse tunginud. Ma ei taha teda näha.
Tiiu: Ma olen ingel teie õlal. See,
kui te mind ei näe, ei tähenda, et mind ei ole olemas. Oma inglile vastu ei
hakata.
Ellen: Minu jaoks te ei ole ingel. Te
olete … põrgu saadik.
Palusalu: Ma palun teil veel kord
lahkuda. Te näete, et see ei mõju Ellenile hästi.
Ellen: Mida sa palud, viska ta välja.
(Siseneb Roos) Roos:
Tervitus armas, Palusalu pere.
Ellen: Skulptor Roos. Astuge edasi.
Roos. Oo, te ei ole siin omavahel.
Mina olen Skulptor Roos. Kellega on mul au?
Tiiu: Mina olen Tiiu, praegu lihtsalt
Tiiu.
Palusalu: Mis sind siia tõi?
Roos: Uudised. Ma ei tea , kas ma võin
rääkida, aga need on olulised uudised. Istute. Istuge edasi, sest teisti ei saa
järgmist uudist vastu võtta.
Palusalu: Mis juhtunud on?
Roos: Kumm heitis täna hommikul hinge.
Ellen: Issand. Suri ära. Kas see on
kindel?
Roos: Kindel, mis kindel.
Usaldusväärsed kuulujutud.
Palusalu: Millesse?
Roos: Mul ükskõik. Peaasi , et surnud
on. Iga kord kui ateljee uksele koputati, siis kartsin, et jälle tema. Aga ta
oli ju loom. Tal ei olnud tundeid. Tema näos ei liikunud ükski lihas, kui minu
loomingut vaatas. Või kui ma nalja tegin, siis pidin alati ütlema, et see on
nali. Siis suunurk liikus. Ohh. Nagu päike oleks välja tulnud. Mul oli seda
uudist kuuldes nii kerge olla. Ma tean, et teil ka ei olnud temaga lihtsad
suhted.
Palusalu: Kas keegi on tema asemele ka
juba määratud?
Roos. Ma ei tea täpselt. Räägitakse,
et üks naine. Pidi sama hull olema.
(Vaatavad Tiiu poole. Tiiu naerab)
Tiiu: Kuhu kadus teie rõõmus meel?
Olge õnnelikud , et elate. Paljud ei ela. Kristjan, me hakkame sinuga nüüd
tihti kohtuma. Mul on üks vanematelt päritud anne. See on mälu, mis ei unusta.
Ma mäletan igat sinu hääletooni. Mäletan kõike. Ma vabandan, seltsimees
Palusalu, kuid ma pean lahkuma. Kohtume peagi. (Väljub)
Roos: Nägemist. Perenaine, kas sul on
sorts kanget oleks pakkuda?
Ellen: Muidugi. (Võtab pudeli ja paneb klaasid lauale)
Palusalu: Vala mulle ka üks.
Roos: (ei mõista Tiiu juttu) Kes see oli? Ma nagu oleks teda varem kuskil
näinud.
Ellen: Üks Kristjani töökaaslane.
Roos. Kaunid öökaaslased, tahtsin
öelda töökaaslased. (Naerab) Saad aru selline sõnade mäng.
Ellen: Ma lähen puhkama. (Lahkub)
Roos: Kuule teeme, ühe veel. (Valab
ise) Ma ei jõudnud enam vorpida neid punaste tegelaste iseloomuta päid. Äkki
saab nüüd hakata ka päris kunstiga tegelema. Kumm tuli uksest sisse ja nõudis.
Tema ei mõistnud, et kunsti ei saa niimoodi teha. Selleks on vaja aega,
käivitavat emotsiooni. Ega siis kunst pole mõni linnupesakasti tegemine. Nael
sisse ja valmis.
Palusalu: Elava kunsti terviseks.
Roos: Ilusti öeldud. Elav kunst. Just.
(Võtavad) Paljud asjad, mida kirja pole pandud, kaovad olematusse. Sa ei tea,
kui kaua ma pidin neile teeneid tegema ja seda ainult ühe väikese möödalaskmise
pärast.
Palusalu: Mis möödalaskmise?
Roos: No … väikesel viinavõtul
kleepisin Stalini foto ahve kujutavale pildile. Kohe olid koputajad kohal. Mida
ma tahtsin sellega öelda? Hea küsimus. Kas veel selgemalt oleks võimalik seda
öelda, kui nõnda nagu see tehtud sai. Oo küll … Ma olen vaba.
Palusalu: Ära nüüd liialt ka rõõmusta.
Hiljem võib kukkumine valus olla. Ma pean kahjuks minema. Teine päev räägime
pikemalt.
Roos: Ma tulen kaasa. Eks ma ainust
uudist tulin tooma. Lähen räägin teistele ka. (Väljuvad)
VÄRVILINE VIDEO toob uuemasse aega
Stseen 24. Lauluväljak 1987
Ajakirjanik: Tänasele
raskejõustikuõhtule on Tallinna Lauluväljakul kogunenud sajad, täpsemalt öeldes
umbes poolteist tuhat inimest. Eestimaa kanged pojad on kehastunud muistseteks
kangelasteks, et näidata oma ihurammu ja maadlusoskusi. Teie ees on Jõgeva Rahu
Aap Uspenski, Rapla Välk Valeri Nikitin, Neile astub vastu maailmameister
Aleksander Kudrajvtsev Venemaalt. Kuid enne kui alustame maadluslahinguid on
mul au tutvustada tänast aukülalist – olümpiavõitja Kristjan Palusalu. Ole hea
istu siia tänasele aukohale. (Pakub istet tugitoolis)
Palusalu: Olge nüüd. Ma lähen ikka
rahva sekka. (Istub rahva sekka)
Ajakirjanik: Kas on ka hea meel näha,
et 51 aastat peale sinu vägevaid olümpiavõite, elab Eesti maadlus ikka veel päris uhkelt?
Palusalu: Eks ma ikka olen jälginud
meie poiste tegemisi ja pean ütlema, et teeb südame rõõmsaks küll praegune
seis.
Ajakirjanik: Ma olen tahtnud ikka
küsida, et kunagi mainisid, et peale Berliini oli teil üks lõbus seik Neoga.
Palusalu: Ei tule meelde.
Ajakirjanik: Sa mainisid, et samal
ajal kui Neo läks korraks kuhugi, siis sina … tegid midagi.
Palusalu: Aa. See lugu. Selles ei ole
midagi erilist. Neo lidus kempsu ja ma panin talle sellel ajal paar tellist
kotti. Mees tuli kempsust tagasi ja võttis koti õlale, nagu poleks midagi
olnud. Avastas alles Tallinnas, kui hakkas kotti lahti pakkima.
Ajakirjanik: Kuidas ta siis reageeris?
Palusalu: Järgmisel treeningul olid
tal kivid kaasas. Andis auhinnaks.
Ajakirjanik: Auhindadest rääkides, siis
teile kingitud võidutammed, mis istuti Kadrioru staadioni väravasse, kadusid
juba järgmisel päeval.
Palusalu: Nii oli jah.
Ajakirjanik: Kas nende saatus on teada
ka?
Palusalu: Räägitakse , et Järvamaa
mehed viisid need omale koju, et ei hakataks rüüstama. Kuskil seal nad ka
praegu kasvavad.
Ajakirjanik: Mis teie auhinnaks saadud
majast on saanud?
Palusalu: Majas käib elu täie hooga.
See on antud Kalevi raskejõustikukoolile. Seal toimuvad pidevalt noorte ja
laste treeninglaagrid. Uhke värk. Õu on väikseid maadlejaid täis, kas saab veel
miski enam südant rõõmustada.
Ajakirjanik: Kallid kaasmaalased,
austame meie olümpiasangarit, kes 51 aastat tagasi tõstis Berliini
olümpiaareenil Eesti lipu kõrgele teiste maailma riikide lippude kõrvale. Tõuseme üles ja teeme
tema auks suure aplausi.
(Rahvas tõuseb ja teeb aplausi)
Ajakirjanik: Härra Palusalu, kas
soovite midagi öelda täna siia kogunenud rahvale.
Palusalu: Ma kohe ei teagi. Tunne on,
nagu oleks Berliinist koju tulnud. See kõik on väga ilus. Ma väga tänan kõiki.
Stseen 25. Lõpp 1987 Ellen, Palusalu
Ellen: Juba kodus.
Palusalu: jah. Tulin jala.
Ellen: Kuidas oli?
Palusalu: See oli … see oli ilus.
Ellen: Ilus ja kõik? Isegi ajalehes
oli reklaam. „Maadlusõhtu Kristjan Palusalu auks. Matil Eesti tugevamad
matimehed. Muusikat teeb Modern Fox, õhtut juhib Raimo Aas“. Palju rahvast
sinna siis kokku tuli?
Palusalu: Laulukaare alune oli rahvast
täis. Mulle oli pandud eraldi uhke tugitool, aga ma ütlesin, et pole vaja ja
istusin rahva sekka. Kõik käisid ja tervitasid. Lõpuks läks juba segi, et kes
on kes. Sa oleks pidanud seda nägema. See oli nagu mingi laulupidu
Ellen: Kuulan sind ja isegi on kahju,
et kaasa ei tulnud.
Palusalu: Oleks võinud.
Ellen: Mis seal siis tehti?
Palusalu: Modern Fox tegi muusikat.
Need oli täpselt meie noorusaja laulud. Räägiti minu olümpiavõidust ja siis
tulid selle aja laulud. Kõik tuli meelde, isegi see , kuidas meid Tallinnas
vastu võeti.
Ellen: Kas sina midagi rääkisid?
Palusalu: Kõigile tegi nalja, kui
rääkisin, et olümpial autasustamisel hakkas minu auks kõlama hoopis Türgi hümn.
Ma ei tea, kas neile oli seal Berliinis öeldud, et ju türklane võidab. Coban
oli kõva vastane küll, aga mina sain ta ikkagi selili. Mina seisin aga
pjedestaalil vapralt hümni lõpuni. Hea, et kaasa ei hakanud laulma.
Ellen: Ja rahvas naeris selle peale.
See on ju kurb ja solvav lugu.
Palusalu: Ah mis. 50 aastat on mööda läinud. Keda see ikka enam solvab.
Aja möödudes vaatad kõike kaugelt. See mina , kes elas 50 aastat tagasi, polegi
enam nagu päris inimene, vaid keegi teine. Nagu mõni raamatukangelane, kellest
räägitakse ja kõik tunnevad.
Ellen: Täna oli siis teisiti. Täna sa
ei olnud ju keegi teine , vaid sina ja ainult sina – olümpiavõitja Kristjan
Palusalu. Mul on sinu üle hea meel.
Palusalu: Ma olen väsinud.
Ellen: Heida puhkama. Ma teen sulle
teed. (Lahkub. Palusalu istub toolil ja kukub sealt maha. Ellen tuleb tagasi)
Ellen: Mis juhtus? Kristjan! Issand
küll. Kristjan. Appi. Appi. Ole siin ja ära liiguta. Ma lähen kutsun
kiirabi.
Videos Palusalu matused.
Ajakirjanik: (tekst lindil) Võimud tundsid hirmu Palusalu
ees ka peale tema surma. Nii ei lubatud teda ära saata nagu teisi eesti
suurmehi Estonia kontsertsaalist, vaid leiti sobivaks olevat Pirita
Purjespordikeskuse paadikuuri. Inimesi
see tagasi ei hoidnud. Ta on tänaseni ainus maadleja , kes võitnud ühtedelt
olümpiamängudelt kullad nii vaba, kui ka klassikalises maadluses.