Arlet Palmiste
LIIV TEEL
Draama kahes
vaatuses. Tegevus toimub Laiuse kirikumõisas 1910.a.
Tegelased:
Juhan Liiv,
kirjanik
Johan Kõpp,
pastor
Marie Kõpp,
eelmise naine
Teenija
Mall,
külanaine
Kai,
külanaine
Postiljon
Mõisnik
Kirjastaja
I vaatus
Laiuse pastoraadi elutuba. Nurgas suur
kirjutuslaud.
Pilt . Kõpu pihtimus
Parun: Te olete noor ja haritud
inimene. Teie peaksite ometi mõistma, et see rahvas siin tillukesel maakamara
peal mitte ei tea, mida ta tahab. Just nii, ei tea mitte. See uus aeg on neile kangesti
pähe hakanud kui vana tubakas. Selginud aeg, uus aeg. Kõik on nüüd peremehed. Hahaha.
Uus aeg! Millal ei ole uus aeg.
Kõpp: Äkki parunihärra on unustanud,
et kuigi ma hetkel Laiuse kirikuõpetajaks olen, mina selle rahva seast sirgunud
olen. Seega ei saa mina päris kõrvalt vaadata, kui saksa vitsad seda kaua
kannatanud rahvast pigistavad. Ma näen, et teie mitte selle rahva kui rahva
peale, vaid kui mõisa sulaste ja töötegijate peale vaatate.
Parun: Seda nad ju eelkõige ongi. Kui
nad tõesti rahvas oleks, rahvas oma erinevate seisustega. Siis oleks ise-asi.
Pole nendele antud seda, mis ühest rahvast rahva teeb. Pole oma kirjamehi,
kelle sõnad rahva hinge poeks ja need üheks pereks kasvataks. Jah, nemad käivad
küll laulupidudel, kuid sealgi lauldakse eelkõige saksa laule, Niisamuti siin
kirikuski. Sest rahvaväärilist laululoojat nende hulgas pole.
Kõpp: Laskem siis eestlastel ikka
rahvuseks sirguda. Eesti rahvas on mõisaorjusest vabad alles napilt 50 aastat.
Küll sirguvad ka meie talutaredes pojad ja tütred, kes rahvast ühendavad ja
kelle sõnadel on laiemat kaalu. Juba praegu on kõigile kooliharidus
kohustuslik, kirikuski käiakse ikka emakeelset jutlust kuulamas.
Parun: Kõik need teie jakobsonid,
jannsenid, koidulad ja kes veel ainult mürgitavad rahva meelt ja viivad neid õigelt rajalt
kõrvale. Kuhu kurat me jõuame, kui kõik linna tormavad ja omad põlised talumaad
harimata jätavad. Aga just seda on viimasel ajal märgata. Haridus!! Ega haridus põldu künna ja raamatut
põllurammuna ei kasuta. Kõigil on vaja kole targaks saada. Tööd on vaja teha.
Mis rahvas see on, kes töötegemise jutumullide vastu vahetab.
Kõpp: Just selleks, et rahvas sirguks
rahvaks, keda naabrid nende kõrval auväärsena kohtleks, on neil vaja oma
haritud inimesi – koolmeistreid, õpetajaid, muusikamehi, kirjamehi. Sest
kultuur annab rahvale vajaliku väärikuse. Mina leian, et eestlastena peame
hoidma oma mõttejõu kandjaid ja looma neile väärilised tingimused.
Parun: Kellele seda vaja? Keda huvitab
see teie eesti laulu - või kirjahääl. Nagu te auväärt, õpetaja-härra, ise väga
hästi teate, on Piiblis kõik vajalik kirja pandud. Milleks veel see kõik muu? Teie
olete tark mees ja rahvas võtab teid kuulda. Kutsuge nad siis ometi
meelemõistusele ja tehke neile selgeks, et rohkem pole võimalik palkadeks
maksta kui töö sisse toob. Kes nad siis õige nüüd oma meelest on? Kurat küll …
Kõpp: Ah see tõi teid täna siis nii
ootamatule visiidile.
(Siseneb Marie Kõpp)
Kõpp: Paruni-härra on täna õige
särtsakas.
Parun: Vabandan, proua, oma sõnade
pärast. Pastoraat pole vist tõesti parim koht põrgulise nimetamiseks. Arutasime
siin teie abikaasaga maailma asju ja need teevad vahel meele ärksaks. Peangi
ennast minekule sättima. Ma loodan, et austatud õpetaja saab mulle vastu tulla.
Te ei pea seda kahetsema. Korjanduskarp saab pühapäeval kindlasti tublit
täiendust, kui rahvas ikka õiget sõnumit kuuleb.
Marie: Millest siis õige sõnum peab
jutustama?
Parun: Eks ikka jumalakuulekusest ja
ligemese aitamisest.
Kõpp: Eriti just viimasest ja ligemese
armastus ilmneb parimal kujul tasuta töötegemises.
Parun: Just. Vaata kui hästi te seda
öelda oskate. Teadsin, et teie peale saab kindel olla. Õpetaja ja proua, head
õhtu jätku.
Kõpp: Olgu jumalarahu teiega.
(Parun lahkub)
Marie: Mis erilist sõnumit siis mõisahärra
täna sinu käest ostis?
Kõpp: Kuulsid ju küll – ligemese
armastust. Hädas on mõisnik on
töölistega nüüd kui teokohustust pole enam ja raha tuleb välja käia. Mis ühe
jaoks on vähe, see on teise jaoks ilmatu palju. Mõni annaks viimsegi hilbu oma
seljast ligemese heaks, aga teine, kellel kukrud punnis, annab häda pärast mõne
kopika. Marie, õieti tahtsingi sinuga ligemese aitamisest rääkida.
Marie: Tahad mulle appi tulla
majapidamisetöödes. Ära ei ütleks. Oled alati teretulnud.
Kõpp: Istu, armas Marie.
Marie: Sosoh. Nüüd siis juba ka armas
ja istu ka veel. Hea küll. Tundub päris tõsine vestlus tulevat, kui selliseid
ettevalmitusi teed. (Istub ja Kõpp istub tema kõrvale)
Kõpp: Tõsine ta ongi. Tead ju küll, et
ma käisin Tartus. Kohtasin seal mitmeid kirjamehi, kes väga mures on meie
kirjanduse suure mehe Juhan Liivi saatuse pärast. Sa oled ju lugenud ja ma olen
ka sulle rääkinud, et Kitzberg ja Kirjameeste Selts kogunisti ülemaalise
korjanduse tema heaks korraldasid. Tema
vaimne tervis ei luba temal ühe koha peal töötada, sest tema ei suuda pikemalt
millegi juurde püsima jääda. Seepärast on tema elujärg kaunikesti vilets, sest
tema luuleread küll rahvale palju tähendavad, aga vääriliselt sugugi sisse ei
too. Mõnda aega elas tema Luiga juures närvikliinikus, siis on teda mööda maad
rändamas, küll Peipsi ääres, Raplas, Tallinnas ja Tartuski nähtud. Nii ei ole
temal rohkemat, kui see, mis ümber ja pauna sisse mahub.
Marie: See kõik on mulle tuttav, aga
kuhu sa praegu tüürid, ei mõista ma mitte.
Kõpp: Ära ole nii kannatamatu. Lase
mul rääkida. Ma tahan, et see sulle kohe selgeks saaks, et ma oma otsust pole
vaid tunnetele voli andes teinud, vaid selle igatpidi läbi olen mõelnud. Esiteks.
Meil on siin Laiusel suur maja. Teiseks. Olles võrdsed Jumala lapsed, peame
meie täitma oma kohust tema ees. Kolmandaks. Eesti rahvas ei ole nii rikas, et oma andekaid
poegi saatuse tuulte tõugata jätta.
Marie: See kõik on väga kena ja olen
kõiges sinuga ühte meelt. Kuid mida meie nüüd selle teadmisega peale peame
hakkama?
Kõpp: Ma tahtsin paluda sinult sinu
nõusolekut, et pakkuda ühele õnnetule Eestimaa pojale varju ja pelgupaika
saatuse löökide vastu. Minu sooviks oleks Juhan Liivile siin meile usaldatud Laiuse
kirikumõisas korralist elupaika pakkuda, kus tema saaks vaatamata kõigile oma
vaimsetele tujudele, loominguga tegeleda. Mina arvan, et temal oleks eesti
rahvale veel väga palju pakkuda, kui temal selleks õiged tingimused oleks.
Mõistmatust on palju tema ümber, mis temale tarvilikku rahu hingele ei anna.
Sellist rahu, mis tema sule jooksma paneks. Seda tahan mina temale pakkuda
hoolimata sellest, et tema inimeste poolt mõistmatuse tõttu kõrvale on
tõugatud. Ühte suud me jõuame veel toita ja ruumigi on meil rohkem, kui ise
kasutame. Mida sa, kallis Marie, sellest arvad?
Marie: Muidugi olen ma nõus. Aga kas
sa arvad, et sina neid tema tujusid suudad ravida. Ja mida arvab sellest
külarahvas, sest ega sa teda luku ja riivi taga saa hoida. See ei saa
saladuseks jääda, et hull Laiusele tasuta kostile on võetud. Aga hulluks rahvas
teda peab, sellega pead sa kohe leppima. Sina oma suures ligimesearmastuses
soovid ju parimat, kuid rahvas ei pruugi leppida sellega, mis nende jaoks
võõras ja hirmutav.
Kõpp: Sellega olen mina arvestanud.
Mina usun, et lahke sõna aitab teda tema meeltesegaduses.
Marie: Olgu siis nii.
Kõpp: Lähen annan sellest kohe
Kitzbergile kirja teel teada. Tema on Liiviga ühenduses ja leiab kindlasti
võimaluse talle meie pakkumisest teada anda.
Pilt2. Eided köögis
Mall:
(loeb lehest) „Aasta lõpeb, aruanded seatakse kokku ja minul on Juhan
Liivi asjus aru anda.“
Kai: Mida sa veerid seal? Endal pole
silmanägemist niigi palju antud, et
näeks lehmal nisast haarata, aga näe loeb lehte.
Mall: Te olge vakka ja kuulake, mida
Kitzberg „Postimehes“ kirjutab. Mul vanamees kodus luges ja minu kõrvad ei
tahtnud uskuda, mida ma kuulsin. Seepärast pidasin targemaks ise vargsi üle
vaadata, sest kui nüüd on nii, nagu vanamees luges, siis on küll hull lugu
lahti.
Teenija: Mis sind siis nüüd nõnda
kohutas? Kas vanamees luges, et linnas kannavad naised undruku alla veel
väikseid pükse ja rinnad seotakse nööriga kopsude külge kinni?
Kai: Aga sa ütle, et sul on ka need
moodsad vidinad olemas. Kust peaks see sinu
vanamees teadma, ta pole sinna allapoole nagunii mõnda aastat vaadanud.
Teenija: Hea, et mul vanameest pole.
Midagi jääb ikka enda teada ka.
Kai: Enda teha ka.
Teenija: Ole vakka. Kus sa selle jumalavallatu
mõte peale nüüd tulid?
Mall: Kuulake nüüd mõlemad edasi.
„Vaevalt olin mina üleskutse õhtuse lehega linnas laiali saatnud, kui teisel
hommikul juba minu kätte raha toodi. Ja annetusi toodi sealt, kus mina seda
üldse mõelda ei teadnud. Häid inimesi on palju igal pool. Siis oli ma süda väga
rõõmus ja ma võisin Liivile kirjutada, et tule. Aga kes ei tulnud, oli Juhan
Liiv. Üleskutse oli temale haiget teinud.“
Kai: Raha nüüd haiget teeb. Kui on
korjatud, tuleb vastu võtta.
Teenija: Kui ta ise midagi sellega
peale ei oska hakata, siis küsigu targematelt.
Kai: Ei tea siis kellelt? Sinult või.
Teenija: Minul on mitmeid häid
mõtteid, mida portsu rahaga peale hakata. Esiteks ostaks jupi nööri ja seoks
sinu suu kinni.
Mall: Kuulake nüüd ikka edasi. „Alles
kunstnik Weizenberg leidis õige sõna „Mis armastus annab, seda peab armastusega
vastu võtma.“ Annetuste üle olen juba
varasemalt kviteerinud …
Kai: Ropp inimene!
Mall: Oh juudas, ja ongi nii …
Kai: Mis seal sul juhtus? Kas kadedus
on nii suur, et teine raha sai ja süda jättis löögi vahele?
Teenija: Sa võta tõesti rahulikumalt.
Mida me sinuga teeme kui nüüd päkad taeva pool keerad. Ega siis teiste õnn pole
veel sinu õnnetus.
Kai: Kraabib nagu veskikiviga, kui
teistel hästi läheb.
Mall: Oodake teie vanad lobamoorid.
Kohe jätab teil endil ka süda löögi vahele. „Ma ei ole vaikida tõotanud, mul on
Liivi sõpradele midagi õige rõõmsat ütelda. Noor õpetaja Kõpp ja tema abikaasa
pakuvad Liivile Laiuse kirikumõisas jäädavalt kambrikese ja prii ülalpidamise.
See võidab küll ühe löögiga neile mõlemaile kõik südamed.“
(Vahivad lehte ja katsuvad kordamööda
lugeda)
Kai: „Kas tohime nii suurt pakkumist
vastu võtta ja kuidas saame Liivist võitu, et tema seda vastu võtta julgeks?
Tema kannataks ennemini kõik ära, kui et kellelegi koormaks langeb.“
Teenija: „Mis armastusega pakutakse,
seda tuleb armastusega vastu võtta. See
pakutakse ju kaudselt temale, õieti pakutakse see meile, kes meie kohustatud
oleme oma luuletaja eest hoolt kandma.“
(Pikk vaikus.)
Mall:
Vanamehel oligi õigus. Kõpp on hulluks läinud.
Teenija: Proua ka.
Kai: Kitzberg ka.
Kai: Pean lehma lauta viima.
Mall: Mul ka kraamimine pooleli.
Teenija: Mul on pesu väljas.
Mall: Pütsikud vaja veega üle lasta.
Kai: Lüpsiaeg käes.
Teenija:
Vaja kokku korjata.
Koos: See Liiv on ju hull.
Tormavad publiku vahele kella lüües.
Pilt . Liivi saabumine
(Pastoraadi elutuba. Keset tuba seisab
korralikus ülikonnas Liiv. Pikk vaikus.)
Liiv: Kitzberg andis mulle need
(osutab riietele). Arvas, et kirikhärra juures peab olema peenemalt riides.
Kõpp: See pole esmatähtis. Tähtis on,
et inimese hing oleks puhas. Riiet saab pesta, aga hinge pesta on väga raske. Või
nagu Piiblis on öeldud „Teadke, et teid ei ole kaduvate asjadega, ei hõbeda ega
kullaga lunastatud, vaid Kristuse kui veata ja laitmatu Talle kalli ja püha
verega“. Vabandust, et kohe ei
tutvustanud. Minu abikaasa Marie. Meie oma luuletaja Juhan Liiv.
Liiv: Ma maksan teile 20 rubla kuus,
muidu ma siia ei jää ja liigun edasi.
Kõpp: See pole nüüd küll vajalik. Meie
pakkumine Teile on täiesti omakasupüüdmata. Teie salmid on meid aastaid
turgutanud, sest enam kaunimana pole eesti keelt vist võimalik kasutada. Meie
sooviks on, et teie oma kunstiga veel kaua saaksite eesti rahvast rõõmustada.
Mina tunnen ja tean, et teil on veel palju neile anda. Seepärast tahtsime
pakkuda teile väikest paika siis sinise taeva all, kus saaksite segamata oma
loominguga tegeleda.
Liiv: 20 rubla kuus või ma lahkun.
Marie: Härra Liiv. Me tõesti ei soovi
teie raha. Kirikumõis toob piisavalt sisse, et midagi oma rahvale tagasi anda.
See on kristlik kohus – jagada oma rõõmu ja aidata väetimaid.
Liiv: 20 rubla kuus maksan ma teile.
Te ei tea, mis tunne on elada vallasandina. Kui sul ei ole kopikat oma raha ja
pead elama Kitzbergi kogutud almustest. Mina tahan oma loominguga nii paljukest
teenida, et seda sanditamist vaja ei oleks. Mina tahan oma arved maksta ja
võõrast ei himusta. Võtke või jätke.
Kõpp: Hea küll, kui see nõnda tarvilik
on, siis võime meie 20 rubla Issanda kiituseks vastu võtta. Omalt poolt luban,
et selle rahaga teisi abivajajaid aitame.
Marie: Me oleme teie jaoks kaks tuba
korda teinud. Seal on hetkel veel veidi rõske, sest toad seni tühjana ja
kustuseta seisid, aga nüüd saab seal koos teiega kindlasti palju elu olema, mis
ruumid rõkkama panevad.
Kõpp: Meil on siin oma majakord, aga
saame seda teie tegemistega sättida.
Meie tõusema tavaliselt kell 7. Kell 8 on hommikusöök. Lõunat sööme kell
üks ja õhtusöök on kella seitsme paiku. Ootame teid oma lauda ja loodan, et
meie koka pakutu sobib teile.
Marie: Tualett on siin koridori peal.
Samuti pesuruumid. Teie toad on kohe trepist üles esimene uks. Teisel korrusel
on vähem liikumist, sest meie ise elame alumisel korrusel. Loodan et see pakub
teile töö tegemiseks vajalikku rahu.
Liiv: Mul on Kitzbergi käes raha küll.
Ärge arvake, et ma võlgu jään.
Pilt. Õhtusöök. Unistused
(Õhtusöögi laud. Teenija toob asju lauale.
Kell lööb seitse. Tuppa astub Liiv. Vaatavad pikalt tõtt)
Liiv: Kas pole hullu varem näinud või?
Teenija: Olen igasugu lugusid kuulunud
, kuid oma silmaga pole veel varem näinud.
Liiv: Milline siis esimene arvamine on?
Teenija: Tavaline.
Liiv: Tavaline? Kas sa arvasid, et mul
on saba taga tilpnemas ja vaht tilgub suunurgas?
Teenija: No vaht just mitte. Aga
praegu on küll liiga tavaline.
(Sisenevad Kõpp ja Marie)
Kõpp: Tere õhtust, härra Liiv.
Marie: Tere õhtust, austatud
luuletaja. Meil on väga hea meel , et otsustasite meiega õhtusöögi lauas ühineda.
Liiv: Tänan teid kutsumast.
Kõpp: Mida me seisame. Istuge ometi.
(Istuvad) Söök pole midagi suurejoonelist, vaid kodune ja lihtne.
Liiv: Kodune ja lihtne ongi kõige
parem. Olen oma elus ka männikoort ja kaselaaste söönud. See kõik, mis teie
laual on, on minu jaoks suur rikkus.
Marie: Olen kuulnud tõesti, et kunagi
olid olnud teil päris kurvad ajad. Olite maailma eest päris kadunud.
Kõpp: Aga looming, milline looming. Ma
pean tunnistama, et noore mehena oli teie looming minu jaoks teetähiseks. Teie
looming oli see, mis õpetas mind nägema eestlast ja Eestimaad. Ma arvan, et
selles, et ma õppisin jumalasulaseks, et oma rahvast teenida ja jutustada neile
selle maa ja rahva kordumatust ilust, oli teie loomingul suur teene.
Liiv: Te olete liiga lahked. Sõnad
tulevad ise minu juurde. Mina olen vaid toru, nagu teie ütlete, jumala ja
inimese vahel. Kõik on maailmas meie ümber olemas, tuleb vaid seda näha, hetke
tabada ja seejärel saadud tunded paberile valada. Luuletus on hetketunnete
jäädvustamine.
Marie: Te räägite nagu see oleks nii
lihtne. Haarad sule, heidad pilgu enda ümber ja kirjutad. Ma olen katsetanud
kirjatööga, kuid minul need hetked, nagu
te ütlesite, küll sellisel kujul ei õnnestu. Johangi on katsetanud
millegi enamaga kui kiriklik jutlus.
Kõpp: Need on siiski erinevad asjad,
mida ei tohiks teadmatusest segi ajada. Kiriklik jutlus peab aitama inimest
tema igapäeva elus, aga ilukirjanduslik looming peab inimeses avama tema
hingesügavused ja tooma sealt luulehelinal
välja tema kauneimad tunded.
Liiv: Armastus pere, inimeste, kodumaa
vastu. Kaastunne ja unistused. Need tunded on kõik Piiblis kirjas. Selle
poolest ei erine me sugugi. Teie soovite, et inimene muutuks paremaks ja eks
kirjanik oma loominguga loodab sama.
Marie: Jälle õige. Te mainisite
unistusi. Millest teie, härra Liiv, unistate?
Liiv: Ma olen väsinud olemast rahva
hoolealune. Ma tahan oma loominguga nii palju teenida, et võiksin ise ära
elada. Ma olen mõelnud, et ma võiksin rohkem tõlkida suurte kirjanike töid, mis
on mõjutanud kogu maailma mõtlemist. Näiteks kreeka filosoofid- Platon,
Sokrates ja teised. Selleks tahaksin kreeka keele ära õppida.
Kõpp: See on võrratu mõte. Eesti
rahvas peab jalule tõusma ja selleks peab tal olema võimalik lugeda maailma kirjandust
oma emakeeles. Meil on hakatud üha enam tõlkima, kuid see põld on nii suur ees.
Kreeka kirjandus – see on kogu mõtleva maailma alus. Sealt kõik algas.
Liiv: Veel olen ma mõelnud, et võiks
hakata ajalehte välja andma. Tänased ajalehed on kõik kellegi poole kaldu. Kes
kiidab venelasi, kes sakslasi, kes kuulutab eesti rahva oma riiki. Kui teeks
ajalehe, mis seisab sirgelt ainult tõe eest ja oleks majakaks rahvale tema
arengus, mitte ei sõltuks ühe kitsa rühma isiklikest huvides, olgu siis
ärilistest või poliitilistest.
Marie: Te olete väga tark mees. Ma
arvan, et selle mõttega tulevad paljud kaasa. Teil on ju sellel alal kogemust.
Omal ajal „Sakala“ teie kirjutiste peal püsiski.
Liiv: Kirjuta, palju sa kirjutada, aga
sisse ei toonud see midagi.
Kõpp: Ajaleht kui rahva majakas. See
kõlab väga kaunilt, kuid kas mitte ei hakata siis kohe sellist väljaannet
ründama. Olen pannud tähele, et kui miski liialt suure võimu saab, mida keiser
kontrollida ei saa, siis pannakse see kohe kinni või kärbitakse tema tiibu.
Marie: Johan, sa oled ise ka rääkinud,
et tõde on ainus, mis loeb. Isegi valus tõde on parem kui ilus vale.
Liiv: Ilusast valest jutustatakse
teile iga päev. Üks unistus lastakse lendu ja peagi saab temast mädapaise, mis
tuleb lõhki lõigata. Meie inimestel pole unistused lubatud. Tööta mõisniku
heaks, tööta keisri heaks, tööta ja tööta. See on sõnum, mida tänased ajalehed
kuulutavad. Rahva arvamus pole kellegi arvamus, seniks kuni meil on keiser.
Kõpp: Aga taevariik. Kas unistus
taevariigist ei saa siis millekski lugeda? Inimene teab, et kui ta on vaga ja
tasane, siis saavad tema vaevad tasutud.
Liiv: Millal see juhtub? Kas siis kui
inimene on ennast siin maises elus ribadeks rebinud erinevate kurnajate vahel.
Mis on see taevariik ja kus on see jumal, kes laseb sellisel viletsusel
sündida.
Marie: Härra Liiv. Meie siin lihtsalt
arutame asjadest nii nagu nad näivad. Ma olen nõus, et igal asjal on kaks poolt
ja vahel näeme meie ainult seda ühte ja siis oleme hämmingus, kui teisel pool
on asjad hoopis teisti. Teadmatust ei saa ette heita. Avatud hing ja otsiv meel
viivad inimest edasi.
(Siseneb Teenija, Korjab nõud kokku)
Liiv: Vabandan, kui tundus, et
ärritusin. Kellele Jumal, kellele keiser, kellele oma meel ja mõistus. Meil
kõigil on kellele loota.
Kõpp: Nii tõesti on. Igaühel meist on
omad väiksed soovid ja unistused, kuhu poole liigume. Kes tahab saada uut
lehma, kes tahab kopika rohkem teenida, kes tahab raamatu trükist välja anda.
Iga unistus on seda väärt, et tema nimel vaeva näha.
Liiv: Ainult mina olen nagu liivatera
teel. Ei tea millise ratta külge kinni jään ja kuhu see ratas mind viib.
Marie: Kas äkki tassike kohvi? Loodan,
et joote kohvi, härra Liiv?
Pilt. Eided köögis
Teenija askeldab. Mall siseneb
vaikselt munad kaenlas.
Mall: Hommikust kah. Tõin mune
Pastori-härrale.
Teenija: Pane sinna laua peale kausi
sisse. Prouat pole kodus, raha saad hiljem.
Mall: (uurib ringi samal ajal) Ei
sellega ole kiiret. Endal annavad kanad mune, lehmad piima, siga on ka sulus.
Mis nii viga elada. Paljukest seda raha siis inimesel vaja on, vahel mõni
kangatükk osta, et kleit selga õmmelda. Vanasti sai ise lina kasvatatud ja
riiet tehtud. Siis polnud sellega ka muret. Nüüd kulub vanamehel teinekord
pudeli ostuks. Noh?
Teenija: Mis noh?
Mall: Noh, milline ta on?
Teenija: Pudel või vanamees?
Mall: Mis vanamees. Ma räägin Liivist.
On tal ikka inimese nägu ees?
Teenija: Mida sa uurid. Inimene nagu
inimene ikka.
Mall: Kas ajab verist vahtu suunurgast
välja?
Teenija: Ei aja mingit vahtu välja,
lõpeta see tühja loba ajamine?
(sisse tormab Kai, piimamannerg käes)
Kai: Terekest. Näedsa, Mall juba siin.
Ma hakkasin küll juba kukega kodunt tulema, aga ikka jõudsid enne. Kas kõik
jutud juba räägitud?
Teenija: Oli sul asja ka või astusid
läbi lobajuttu ajama?
Kai: Tõin piima Pastori-härrale.
Teenija: Prouat pole praegu kodus,
Raha saad hiljem.
Kai: Ega ma raha tahagi. Vanamees ei
lubanud muidu välja. Ütles, et tal piinlik, kui ma mööda küla ringi jooksen. Ma
siis ütlesin, et toon piima pastori-härrale. Mannerg on tühi. Ma lüpsile veel
ei jõudnud. Millest ma ilma jäin?
Mall: Inimese näoga ja vahtu ei aja.
Kai: Sosoh. Seda pole just palju,
sellega õhtuni välja ei venita.
Teenija: No, mida te siis teada
tahate?
Kai: Ma olen kuulnud, et Liivil pidi
pea otsas olema nagu põis. Kui luulesalm sündima hakkab, siis läheb pea õhku
täis ja kui salm paberil siis läheb vilinal jälle tühjaks.
Mall: Mina olen kuulnud, et öösiti
jookseb ta mööda tuba, kaabib jalgadega nagu hobune ja ruigab nagu siga.
Kai: Mina olen kuulnud, et ta istuvat
hommikuti puu otsas ja kireb nagu kukk.
Teenija: Kas te sunnikud jääte vait.
Mall: Noh?
Teenija: Ühesõnaga. Liiv sõi koos
pastori-perega õhtust. Ma algul mõtlesin, et kas julgen talle nuga panna, et
äkki annan ainult lusika. Kui hakkab
lõhkuma, siis lusikaga on kahjud väiksemad. Pastori-proua käskis ikka noa ka
panna. Ma sidusin siis noa laua külge kinni. Igaks juhuks.
Kai: Mida ta sõi?
Teenija: Kotletti.
Mall: Noh?
Teenija: Mis noh?
Mall: Ainult kotletti?
Teenija: Kartulit ka.
Kai: Sinust kisu sõnu nagu sepatangidega
välja. Sõi siis kotletti ja kartulit.
Mall: Seda oleks lusikaga olnud raske
süüa. Aga kas ta toitu laiali ei loopinud või ei käitunud toidu laua taga muul
veidral moel?
Kai: Ma olen kuulnud, et nad söövad
käega. Ajavad pihuga sisse ja pärast öö otsa mäluvad.
Teenija: Miks ta oleks seda laiali pidanud
loopima? Värskest lihast tehtud kotlet. Pastor ka sõi ja kiitis hiljem.
Mall: Mulle ikkagi ei meeldi, et need
linna veidrikud siia maale tulevad.
Kai: Mulle ka mitte. Mida sa ütled või
teed, kui ta sulle küla vahel vastu tuleb?
Mall: Astud teelt kõrvale.
Kai: Vahid maha.
Mall: Aga kui ta peaks teretama.
Kai: Issand hoia selle eest. Algul
teretab, pärast küsib juba, et mis ilm on?
Mall: Mina siia selliseid ei taha.
Kai: Huvitav, kas siis ei saa neid kinni
panna kuhugi. Kuhugi , kus nad teistega kokku ei puutuks ja rahulike inimeste
elu ei häiriks.
Mall: Ma ei oska sellistega olla.
Kai: Mõisnik niigi ei taha päevade
eest palka maksta. Mõtle, mis juhtub, kui hull tööle läheb ja üldse palka ei
nõua.
Mall: Mis palka? Tal makstakse ju kõik
kinni. Lihtsalt puhkab siin, jalutab ringi. Kitzberg saadab aga linnast raha.
Kai: Aga meie peame tööd rügama, et
oma igapäevane leib välja teenida.
Teenija: Aeg on selline. Meil tuleb ta
vastu võtta ja kostitada. Kui pastori-härra on nii otsustanud, siis meil pole
siin midagi öelda või arvata.
(Siseneb Liiv)
Liiv: Tervist prouad. Tahtsin küsida, et äkki
oleks võimalik üks võileib paluda.
Teenija: On ikka. Ma ei teadnud valmis
panna. Ma ei teadnud, kaua kirjaniku-härra magab. Pastor koos prouaga sõid juba
mõnda aega tagasi ja läksid siis alevi peale.
Liiv: Ma siis paluksin … kui see teile
tüli ei tee.
Teenija: Palun. Kas soovite juua ka
midagi? Meil on piima. (kiigutab mannergut)
Kai: Piim on juba otsas.
Liiv: Pastor on siis piimavasikas.
(Liiv sööb leiba. Pikk vaikus.)
Liiv: Murdis suure tüki sooja leiba,
sooja leiba minule.
(vaikus)
Liiv: Kuidas siis ilm ka õues on?
(Mall ja Kai kohkuvad)
Liiv: Tulin linnast lumesadu, tööd ei
leidnud kusagilt, läbi läbi näljane….. Tänan. Lähen oma kambrisse. Andke palun
pastori-härrale teada, et kui ta tagasi jõuab, et mul oleks hea meel teda näha.
(lahkub)
Mall: Nägite?
Kai: Mida ta ütles, et pastor on
vasikas. See ei tähenda head.
Mall: Kas te nägite , kuidas ta mind
vaatas. Mul võttis põlvest nõrgast. Pea hakkas ringi käima. Mul on tunne , et
ta kaetas mind ära.
Teenija: Ära aja loba. Ei vaadanud ta
sind kuidagi eriliselt.
Mall: Vaatas. Silmad olid peas kui
tõllarattad. Nii …
Kai: Kas te panite tähele, kuidas ta
sõi. Hammustades paistsid pikad kihvad välja. Siis näris huuled kokku surutud,
ainult peenike vile oli kosta.
Teenija: Mis vilest sa räägid?
Kai: Kas sa siis ei kuulnud, et samal
ajal kui näris, kõlas peenike vile. (vilistab)
Teenija: Polnud seal mingit vile.
Kai: Siis lasi peeru.
Mall: See võib olla küll, sest mul
hakkas pea ringi käima. See võis olla kangest haisust. Mul laudas ka hakkavad
silmad vett jooksma.
Teenija: Lõpetage nüüd see loba.
Inimene nagu inimene ikka,
Kai, Mall: Ta on ju hull.
Mall: Ma pean nüüd minema. Täna tuleb
pikk päev.
Kai: Vanamees võib ju õhtul sõnelda,
et tööd tegemata, aga siin on praegu palju tähtsamad asjad ajada.
Mall: Ma lähen siis Jõgeva poole.
Kai: Ma lähen siis Kuremaa poole.
(Lähevad Välja)
Pilt Kõpp
ja Liiv.
Kõpp: Kirjutate.
Liiv: Mida muud on mul teha? Kõik teed on kinni pandud. Ei oota mind enam
keegi.
Kõpp: Olete täna tujust ära. Kui tohin
vastu vaielda, siis pole teie sõnad päris täpsed. Ma arvan, et Eestimaal ootab
igaüks teid. Iga uks on avatud, et nõnda suurele luuletajale pruukosti pakkuda.
(Vaikus)
Liiv: Mind on saadetud siia inimestest
hüljatud maale. Andke andeks härra õpetaja, ärge arvake, et ma olen tänamatu,
aga mu süda vaikib siin, sest tal pole piisavalt selget taevast kuhu lennata.
Külatänaval jalutades vahitakse mulle järel, näidatakse näpuga ja lauldakse
kummalisi lorilaule.
Kõpp: Inimesed võõrastavad. Nad on
siin elanud juba inimpõlvi, kõik tunnevad kõiki ja siis nüüd tulete teie,
kuulus ja austatud mees. Nad ei tea kuidas käituda. Neid tuleb mõista ja aidata
neid mõistmisele lähemale. Eesti inimene on tark inimene, aga tal läheb oma
tarkuse leidmisega aega. (Vaikus) Vaatan, et olete midagi paberile pannud. Äkki
loeksite ette.
Liiv:
Mina kõndsin kurba rada
Kurba rada kõndsin ma
Muresid mul mitusada
Oh, kuis mahajäetud ma!
Kivi kukkus kivi juurde
Jõgi püüdis meresse
Koerakutsik ema juurde
Ema juurde
- ussike
Kuhu lähen mina, vaene?
Kelle juurde, koduta?
Oh mu vend, mu sõsar, naine,
Ema, isa, isamaa!
Kõpp: See on lihtsalt imeline. Lihtsad
sõnad ja ometi nii sügav tähendus. Ma olen ikka mõelnud, et mis on see kodumaa.
Kust ta algab ja kuhu läheb?
Liiv: Minu kodumaa on rotiurg, kus saab vaikselt
istuda, aga kust pead välja pistes kukuvad kõik kisama ja roobiga taga ajama. Shinkiewitzile
kinkisid Poola riik ja rahvas mõisa. Mulle pole eesti rahvas midagi kinkinud.
Vaid Kitzbergi sandikopikad.
Kõpp: Mis armastusega antud, seda
tuleb armastusega vastu võtta.
Liiv: Mis armastusega antud, seda
tuleb armastusega vastu võtta. Muud mulle ei räägita. Mis armastus see on, mis
on vaid sandikopikaid väärt. Minu armastus on andnud rahvale nende südametunnituse,
andnud neile hetki, kus süda erutusest seiskub. Minu armastusest on loodud
sõnad, mis helisevad rahval meeles ja aitavad neid rasketel aegadel. Tänu selle
eest on vaid sandikopikad. Võtke oma raha, mulle ei ole seda vaja (viskab raha
põrandale).
Pilt. Kiri
Postiljon: uu. Koputasin, aga keegi ei
avanud. Pastori-härra. Proua Maria. (uurib ringi, silmnähtavalt hirmul. Tuleb
Teenija)
Teenija: kas sa saad köögist välja.
Jummel küll , kuidas ma ehmatasin. Mis sa luurad siin?
Postiljon: Mõtlesin pastori-härraga
rääkida. Mul on üht-teist südamel. Oleksin tahtnud nõu küsida.
Teenija: Või temal on miskit südamel. Või äkki on see
hoopis keegi eriline, kes su südamel on.
Postiljon: Jäta oma loba. Ütle parem,
kas Pastori-härra on kodus?
Teenija: Istu siis ometi. On teatud
asju, mille juures oskan mina palju paremat nõua anda, kui Pastori-härra. Nii.
Kes ta siis on?
Postiljon: Sinuga ma küll neid asju
arutama ei hakka. Sinuga räägid, siis on kogu küla juttu enne täis, kui ma toa
uksest välja saan. Poole päevaga tuleb pool juttu juurde ja hommikuks on jutt
juba hoopis teistpidi. Küll mina seda tean. Tuletan sulle meelde, et minu
ametis tuleb kirju kätte viia ja selle juures kuuleb nii mõndagi.
Teenija: Härra riigiteenistuja. Istuge
siis ometi. Tundub, et olin liialt pealetükkiv. Me lihtsalt oleme arutanud siin
teinekord prouad omavahel, et ei tea küll, kelle see postiülem ükskord ära
võtab. Küll see saab olema üks õnnelik naine. Mõtle ise. Mees tuleb õhtul koju.
Kott kirjadega kaasas. Milline võlumaailm seal võib olla. Kui palju imelisi
lugusid. Õnnelik naine on see. Kas piima?
Postiljon: Loba. Ma ei lähe iial koju
postikott üle õla. Postikott jääb kappi luku taha.
Teenija: Aga vahel võib see kott ju
sattuda kaasas olema. Kas piima?
Postiljon: Ju kui juhtubki kaasas
olema, siis ei ole kellelgi võõrast kirjavahetust õigust lugeda.
Teenija: Äkki siis teed ja kompvekki?
Postiljon: Tänan pakkumast. Ma lähen otsin
parem õpetaja-härra üles.
Teenija: Istu!
(Postiljon istub. Sisse astub Liiv,
Postiljon taganeb ajades ümber tooli ja muid asju)
Liiv: Kuulsin hääli. Tahtsin küsida,
kas keegi läheb alevi poole, kuid näen, et seda tarvidust enam pole. Mul oleks
kiri posti panna. Olge hea ja toimetage see edasi. (vaikus) Te ju olete
postiametnik. (Postiljon noogutab) Võin ma siis kindel olla, et saadate kirja adressaadini.
See on ülemaalise tähtsusega sõnum. (Postiljon noogutab) Ma panen siis kirja
siia lauale. (Lahkub).
Teenija: Noh. Vaatame üle või?
Postiljon: Mille me üle vaatame?
Teenija: Teeme lahti. Selline
võimalus. Mõtle nüüd oma peaga. Kogu aeg muudkui räägi küla vahel eitedele, et
mida see Liiv teeb ja mida see Liiv sööb ja kas ta söögi ajal puristab või
kempsus pussutab. Mul on juba kõik ära räägitud. Mingeid uudiseid enam pole.
Aga nüüd oleks ikka juttu pikemaks. Teeme lahti. (paneb vee keema)
Postiljon: Kirja või selle ümbrise
rikkumine on raske korra rikkumine. See võib kaasa tuua trahvi või halvemal
juhul isegi töölt vabastamise.
Teenija: Sa tahad nüüd öelda, et sa
pole ühtegi kirja lahti teinud, et näha mis seal kirjutatakse.
Postiljon: Muidugi mitte. Inimeste
kirja lugemine on nende eraelu puutumatuse rikkumine.
Teenija: Kes sellist jama ajab? Mina
olen kogu aega lootnud postiülema prouaks saada, et küll siis on ikka hea elu.
Söödad mehel kõhu täis, paned teki peale ja saad terve öö lugeda. Ainult
lugeda.
Postiljon: Ma olen sind tõesti
vaadanud. Istusin viimati kirikus sinu kõrvalegi. Sa oled ju ikkagi haritud
naine, õpetaja-härra köögitüdruk ja loed palju raamatuid. Kes siis ei tahaks
endale sellist kaasat?
Teenija: Ma pole elus ühtegi raamatut
lugenud. Mida sa ajad?
Postiljon: Ise ütlesid, et loeksid öö otsa.
Teenija: Ma räägin kirjadest. Ma
loeksin hommikuks kõik järgmise päeva kirjad läbi ja uudis oleks küla vahel
enne tead, kui kirja saaja sellest kuulebki. See oleks aus kõigi vastu. Mis
salatsemine see siis olgu. Mõni võib päranduse saada või armusõnumeid saata ja
hoiab nii olulisi uudiseid ainult endale. Siis oleks aga kõik kõigile teada.
(võtab kannu)
Postiljon: Hull jutt. Postiseaduses on
ära märgitud kõik karistused, mis kirjade avamisega kaasnevad. Mida sa nüüd
teed hull inimeseloom?
Teenija: Aurutan kirja lahti, siis
saab pärast jälle kinni panna, et keegi aru ei saaks.
Postiljon: Nõnda ei saa. Selleks tuleb
kasutada teisi vahendeid.
(Võitlevad kirja pärast. Sisse astub
Kõpp)
Kõpp: Vabandust. Ei teadnud, et siin
selline kuum armuromaan käimas on.
Teenija: Postiülem astus läbi ja küsis
teie järele. Tal pidi suur saladus rääkida olema.
Postiljon: Mis saladus? Ma tahtsin aru
pidada ja nõu küsida.
Teenija: Aga mulle sellest rääkida ei
võinud.
Kõpp: Hea küll. Las ta siis jääb.
Millest sa tahtsid siis rääkida? (Teenija seisab kõrval. Postiljon annab Kõpile
silmadega märku) Kas sa jätaksid meid hetkeks kahkesi. Palun mine vaata kas
kanakuudi uks sai kinni. (Teenija nagu lahkub, aga jääb ukse taha kuulama)
Räägi siis.
Postiljon: Ega teagi kuidas alustada.
See on minu jaoks veidi delikaatne. Igal juhul ma väga loodan, et see jutt jääb
meie vahele.
Kõpp: Sa tead ju hästi, et oma
õpetajat võid sa igas mures usaldada. Nagu ütleb piiblisalm Inimese
süda ja meeled on Issanda käes, nagu veeojad: tema juhib seda, kuhu ta iganes
tahab. Sa oled Issanda tahtel siiani jõudnud. Usalda oma südant ja ära karda
mitte.
Postiljon:
Mure on teie allüürniku pärast. Ma mõtlen Liivi.
Kõpp:
Mis siis temaga on? Kas ta on küla vahel lapsi hirmutanud või muul moel
sündsusetust üle näidanud?
Postiljon:
Ei midagi sellist.
Kõpp:
Ma tunnistan, et temaga on vahel raske, aga teda tuleb mõista ja aidata. Nagu
üks kristlane teist ikka peab aitama. Ta on teistmoodi ja tundub külarahvale
vahel võõrastav, aga uskuge mind, et oma hingelt ei ole ta kuri inimene, sest
kas suudaks hingelt kuri inimene luua värsse, mis kogu meie aja ja inimesed nii
kenasti kokku võtavad.
Postiljon:
Ei-ei. Õpetaja-härra on valesti aru saanud. Mina ei taha midagi sellist
rääkida. Asi on nimelt selles, et tema kirjutab kirju.
Kõpp:
Mis siis sellest halba on, et tema kirju kirjutab?
Postiljon:
Aga tema kirjutab väga palju kirju. Vahel isegi mitu tükki päevas.
Kõpp:
Eks temal on soov siit Laiuselt oma mõtte- ja aatekaaslastega sõnumeid
vahetada.
Postiljon:
No ma ei tea, kus suur mõttekaaslane Liivile võib olla keiserlik kõrgeausus või
Haagi rahukohtu kohtunik. Igal juhul tundus see mulle kahtlane ja ma tegin mõne
kirja lahti, sest keisrihärrat ei või tülitada tühiste soovidega.
Kõpp:
Kas selline asi on postiseadusega lubatud?
Postiljon:
Ega vist.
Kõpp:
Mis seal kirjades siis sellist kirjas oli, et sa ei tihanud neid ära saata?
Postiljon: Liiv palub oma kirjades
Keiserlikku Kõrgust, et see ei lubaks teda jälitada, sest tema sõnul pidavat kõik
kohad kubisema politsei nuhkidest, kes kõik vaid selleks on ametisse pandud, et
iga tema sammu jälgida. Minu teada ei ole kirikumõisas ühtegi nuhki, kui just
õpetaja-härra ise või tallipoiss nuhid pole. Aga seda ma muidugi ei usu. Ma
mõtlesin enne teiega rääkida, sest kui siin tõesti nuhid on, siis oleks
külarahval õigus seda teada. Kuidas me saame küla vahel rahulikult kõndida, kui
kuskil võib mõni nuhk meid luurata. Ma ei julge enam peenravahele asjalegi
minna.
Kõpp: See on sinust ütlemata tubli, et
sa selle murega minu juurde tulid. Ära neid kirju esialgu ära saada. Pane nad
kõrvale ja hiljem vaatame, mida nendega peale hakata. Ühte ma sulle kinnitan
aga praegu kohe, et midagi karta pole sul vaja. Ei ole siin ega kusagil mujal
pole mingisuguseidki nuhke. See on Liivi ettekujutus … nagu kirjanikud ikka
ette kujutavad elu ja meie ümber toimuvat. Mine nüüd ja ära seda kellelegi
räägi, muidu pean postiametile teada andma, et sa oled võõraid kirju avanud.
(lahkub. Uks läheb pauguga lahti ja Teenija astub selle tagant välja.)
Teenija: Mis seal postiseaduses nende
kirjade avamise kohta oli öeldud?
Postiljon: Ma avasin kirju meie kõigi
huvidest lähtuvalt. Ole hea inimene ja ära sellest nüüd kellelegi räägi. Kuhu
sa tormad?
Teenija: Ei ole minul siin sinu hala
aega kuulata. Mul on nii palju uudiseid, et need ei mahu enam minu sisse ära.
(Lahkub)
Postiljon: Oi jumal, Kallis
jumalukene, aita nüüd vaest patust oma helduses.
Pilt: Lahkumine Laiuselt Poola kuningaks
(Kõpp istub laua taga ja kirjutab, siseneb
Marie)
Marie: Millega sa nii hoogsalt ametis
oled, et ei märka, et teisigi su ümber on?
Kõpp: Ma kirjutan Luigale kirja. Mul
on suur mure Liivi vaimse tervise pärast.
Tema ei näe enam ilmaasju päris selge pilguga. Kümme aastat tagasi oli
ta Luiga juures ravil ja sellest paistis temale siis kasu tõusvat. Tahaks teda aidata,
aga minu mõistusest jääb siin väheks.
Marie: Minagi olen täheldanud, et ta
endamisi pobiseb ja enam üldse väljas ei käi. Toas istumine pole kellelegi veel
head teinud. Inimene on loodud liikuma. Ma olen lugenud arstiteaduslikke
kirjutisi. Seal on sulaselgelt kirjas, et kui sa ei liigu, siis kõik halvad
ained kogunevad sinusse, mis muidu higistades või muul loomulikul moel välja
tulevad.
Kõpp: Oh armas Marie. Küll sina oled
minul üks armas inimene sooviga kogu maailma mõista ja aidata. Aga ma ei tahaks
uskuda, et tema mured halvast toitumisest või sellest on, et kõht korralikult
läbi ei käi. Tema mured on tema peas. Ta kujutab ette asju, mida tegelikult
olemas ei ole. Postiülem avas Liivi poolt Keisri-härrale saadetud kirja, kus ta
kurtis, et kõikjal teda nuhid jälitavad, kes kõigest, mida ta teeb ette
kannavad.
(Siseneb Liiv)
Kõpp: Oh, armas härra Liiv. Astuge
edasi. Kuidas tervis täna on?
Liiv: Mis teil minu tervisest?
Kõpp: Proua ei tunne ennast täna
hästi. Mõtlesin, et teil äkki ka mingi tõbi külge hakanud.
Liiv: See on sellest, et hullu oma
katuse alla võtsite.
Marie: Kindlasti ei ole see sellest.
Mina tunnengi ennast juba paremini.
Kõpp: Kindlasti ei ole tõbi sellest ja
kindlasti pole ka teie hull. Kas miski häirib teid viimasel ajal? Vaatan, et te
üldse enam väljas ei käi?
(Siseneb Teenijanna tee kandikuga)
Liiv: Ma ei saa käia. Kõikjal
jälitavad mind politsei nuhid. Nad tahavad minu loomingut varastada ja kannavad
kõigest keisri-härrale ette.
Kõpp: Siin majas ja ka külas pole
kindlasti ühtegi nuhki, keda peaksite kartma või kes mingilgi moel teie elu
ohustaks.
Liiv: Aga tema (osutab Teenijannale)
Ma tean, et ta mind jälgib ja kõik kirja paneb. Ma sattusin ukse tagant pealt
kuulma, kui ta parasjagu oma ülemustele ettekannet tegi, et mida Liiv sõi ja
mida Liiv jõi.
Teenijanna. Mina? Mina! Mina pole
midagi öelnud … ma pole mingi nuhk. Me lihtsalt …
Kõpp: Nuhite?
Teenijanna: Ei. Me lihtsalt …
Kõpp: Luurata inimese järgi, et siis
küla peal kõigest ette kanda. Kas te ise aru saate, et te niimoodi inimese
hulluks võite ajada. Me oleme võtnud oma majja kalli külalise, et tema rahus
saaks oma loometööd teha, kuid teie keerutate siin tolmu üles ja ajate
külarahva ka ärevile.
Teenijanna: Kõik küsivad ja uurivad,
mida ma siis ütlen neile. Ma ei saa ju jätta rääkimata, mis mulje see veel
jätaks.
Marie: Sul oleks viisakas härra Liivi
ees vabandust paluda.
Teenijanna: Vabandust.
Liiv: Mina ei ole lihtsalt luuletaja,
kelle tegemised kedagi ei huvita, mina olen Aleksander II sohilaps, kes toodi
Alatskivile kasvama, et vaenlased keiserlikku verd hävitada ei saaks. Kuna mina
olen Aleksander II poeg, siis on mind juba ammu kutsutud Poole kuningatroonile.
Kõik on selleks korraldatud, et mind saabudes pidulikult vastu võetaks. Olen
seni oma lahkumisega oodanud, kuid nüüd ei ole enam mul midagi teha. Ma olen
juba kirja teel teada andnud, et nende kutsutud kuningas saabub peatselt. Kogu
Poola ootab mind, Igas raudteejaamas on orkester vastas ja pillid mürtsuvad.
Seni pole olnud mul raha rongipileti ostmiseks, kuid see ei saa enam olla
takistuseks kutsumuse ees, mis minule pandud on. Te võite olla õnnelikud, et
Poola kuningas siin Laiuse kirikumõisas elas ja ühel päeval raiute te selle
siin veel kivisse. (astub uksest välja)
Kõpp: Ma pean kirja kiirelt lõpetama.
II VAATUS
Pilt: Eided köögis. Tagasitulek
Teenija, Mall ja Kai seisavad laua
taga. Laual lebab Liivi kohver.
Mall: See ongi?
Teenija: Seesama.
Kai: Kuidagi väike
Teenija: No selline ta on. Rohkem seal
midagi ei olnud.
Mall: Imelik asi ikka. Tormata minema
sealt, kus sind on hoitud ja isegi nagu austatud. Tormata minema ja jätta omad asjad niimoodi
maha. Kaua ta juba kadunud on?
Teenija: Kuus nädalat saab sellest
päevast, kui tas siit paljajalu minema tormas.
Kai: On see vähemalt raske?
Teenija: Raske oli ta küll. Ma arvan,
et umbes sama raske kui kaks ämbrit vett.
Mall: Ta oli ikkagi kuulus mees.
Kai: Kitzberg saatis raha ka kogu aeg.
Mall: Paljukest ta seda raha siis
kulutas. Süüa sai ta köögist niisama.
Teenija: Ega ta tühi suurt söönudki.
Vahel võileib. Vahel mõni kartul. Teinekord ei söönud päevade kaupa.
Mall: Kas kohvrisse juba vaatasid ka?
Teenija: Ei mina julgenud vaadata.
Pastori härra ütles ka, et paneks härra Liivi asjad kenasti hoiule, et küll
tema ühel päeval tagasi tuleb ja siis on hea, kui tema asjad on kõik olemas.
Kai: Mis sa arvad, et mis seal kohvris
võiks olla?
Teenija: Ma ei oska midagi arvata. Mis
sellel inimesel ikka kohvris on. Üks särk, püksid, kuub … Ega ta kohvris tuult
kanna, midagi seal ikka on.
Kai: Kindlasti mõni raamat, ta oli ju
kirjanik.
Mall: Sa ütlesid, et kohver oli raske.
Äkki on seal kuld … või raha. Pole ju võimalik, et inimene töötab kogu elu ja
midagi endale ei kogu. Seal võib olla isegi mitusada rubla.
Teenija: Hullu juttu ajad. Kus selline
raha sellel sandil?
Mall. Ega me teisiti teada ei saa, kui
tuleb sisse vaadata.
Teenija. See pole küll võimalik.
Selleks pole mulle luba antud.
Mall: Vaatame ainult. Natukene serva
vahelt. Kui on raha võib see hallitama minna ja mida sa siis selle rahaga teed.
Kai: Ma arvan ka, et kindlam on järgi
vaadata. Seal võib olla ka toiduaineid ja mida sa siis teed, kui need hakkavad
mäda välja ajama.
Mall: Just.
( Teenija nuusutab kohvrit)
Mall: Mida sa tühjast nuusid?
Teenija: Kui oleks tühi siis ei
nuusiks. Nuusin, kas on juba mädahaisu tunda.
(Nuusutavad kõik)
Kai: Noh, kuidas tundub?
Teenija: Tolmand lõhn. Ju siis on
riided. Need koguvad tolmu.
Kai: Mädahaisu tõesti ei ole.
Kummaline. Tahaks ikkagi kangesti näha, mis varandust see kott peidab.
Mall: Kes ei tahaks?
Kai: Ei jää muud üle, kui tuleb lahti
teha. Mul uudishimust nii moodi pöörab sees. See oleks patt jätta see võimalus
kasutamata. Mis sellest halba on või kellele see halba teeks. Vaatama sisse ja
saame rahus edasi elada, muidu jääb elu lõpuni vaevama.
Mall: Kui veel küla vahel räägid, et
kohver oli laua peal ja sisse ei vaadanud, siis ei julge inimestele otsagi
vaadata.
Kai: Kuidas sa üldse siis edasi elad?
Mall, Kai: Ohh
Teenija: Teist ei saa ka muidu lahti.
(Lähenevad kohvrile. Uks avaneb ja
seal seisab Liiv. Liiv läheb laua juurde ja võtab oma kohvri. Lahkub)
Mall: Mis see nüüd siis oli?
Teenija: Liiv tuli tagasi ja …
Kai: .. ja võttis kohvri kaasa.
Mall: Me ei jõudnudki näha. Kõik
ootavad kõrtsi juures …
Kai: Vähemalt saame teada anda, et
Liiv on tagasi.
Mall: Tal olid saapad jalas.
Kai: Pintsak oli ka puhas.
Teenija: Ma lähen panen tema kambri
korda.
Pilt. Postiljon
Liiv istub oma toas ja üritab kirjutada. Õhk
on suitsust paks. Siseneb Postiljon.
Postiljon: Kas võib korraks tülitada?
(Liiv vaikib) Ma ainult hetkeks soovisin paar sõna kõnelda. Teie kirjutate
hirmus palju kirju. See kõik on kole kallis. Kas teil selle jaoks ikka raha on?
Liiv: Mul on raha nii palju , et võin
endale kirjatuvi osta, et see mu kirjad kohale viiks. Aga ma töötan praegu ja
kui sobib , siis jätkaksime meie vestulust hiljem.
Postiljon: Ja muidugi. Hakkan sättima.
Ega postituviga ei saa igale poole kirjutada. Nemad lähevad sinna, kuhu neid on
õpetatud lendama. Tuvile ei saa öelda, et lenda sinna või tänna. Postiteenust
kasutades on ikkagi kindlam. Seal pole kartust , et kirjad lähevad kaduma või
saavad muul moel kahju kannatada.
Liiv: Olete ikka kindel? Ma ei taha olla
ebaviisakas, kuid hetkel kirjutan …
Postiljon: Oo, muidugi. (pöördub uksel
tagasi) Tahtsin paluda, et kas teie minu kirja pandud salme võtaksite
arvustada. Mul on üks daam südamesse kinni jäänud ja kangesti tahaks talle mind
tabanud tunnetest teada anda. Samas ei tahaks, et see liialt pealetükkiv või
liialt peenutsev või liialt paljastav oleks. Mul on need kirjaread kaasa ka
võetud. Kuulake „Üksik süda tuksub põues, kuigi ilm on ilus õues, nagu sulus
siga ma, tahaks välja joosta ma. Otsiks kus on minu kallim. Kutsuks temagi sea
talli, kahekesi koos me kaks, sulus rõõmsalt röhitseks.“ Kuidas tundub? Olge
aus. Mida te arvate, kas neiu saab minu tunnetest aimu. Või peaks rohkem
lillesid sisse panema?
Liiv: Ma kirjutan praegu, kas te ei
näe. Ma tahaksin rahu.
Postiljon: Muidugi. Te tunnete naiste
hingeelu rohkem. Ma mõtlesin, et neiut seaga võrrelda on ju imelik, aga samas
on sead nende kõige suurem varandus, nagu minu kõige suurem varandus on see
kaunis daam. Ega siga pole üldse paha loom. Kas teie olete seale pool tundi
järjest silma vaadanud? Milline tarkus seal on. Siga istus rehekambris ja
vaatas tuld. Nagu vaataks oma tulevikku. Nii sügav silma vaade on tal.
Liiv: Mul on tõesti raske hetkel teie
soovidest aru saada. Ma kirjutan ja mulle meeliks, kui mind rahule jäetaks.
Postiljon: Muidugi. Ikka jah. Mida ma
siis teen? Kas kirjutan ümber ja poetan tema ukse taha, kui ma juba siin olen.
Mida ma teie eest varjan, teie näete mind läbi. See pastori-majapidajanna on
mulle juba ammu silma ja südame jäänud. Mina ei oska neid asju öelda või teha.
Liiv: (karjub) Palun lahkuge kohe. Ma
ei jaksa enam
(Uks avaneb ja Siseneb Teenijanna)
Teenija: Mis siin toimub? Mida on sul
kirjaniku härra juurest otsida. Kas sa saad siit välja? Mis see sul näpus on.
Postiljon: Ma arm. See on sulle
Teenija: Anna kohe kirjaniku-härrale
tema salmid tagasi. Kirjad ootavad sind kapi peal. Siia tuppa ei ole sinul
asja. Mis arm. Jäta see rumal jutt. Ah, mis siin kirjas on?
Liiv. Välja
Pilt: Parun ja Alatskivi mehe kiri
Parun: Räägi, mis sa
räägid, aga ühes olen mina kindel. Talupojal on tema maja, tema loomad ja
lapsed, no kõik need kes seal veel on. See on tema kindel koht, kust tema välja
saada ei taha. Milleks tõtata linnadesse, koolidesse ja veel jumal teab kuhu
need teie rahvuslased rahvast kutsuvad. Maarahval pole vaja haridust. Piisab
sellest, kui ta Piiblit oskab lugeda ja sellest rohkem kui küll.
Kõpp: Inimese soovid peavad olema ikka
suuremad, kui ainult olemasolevaga leppimine. Selleks ju inimene undki näeb, et
tõuta kõrgemale argihallusest.
Parun: Kui kõik
muudkui tõusma hakkavad, kes siis tööd teeb. Ega und nähes kõht täis ei saa. Töö
on inimese pärisosa. Ma võin ju nõus olla, et kui kõik tööd tehtud , siis on
inimesel voli pillimängu saatel tantsida. Aga tantsi enne tööd või tants pärast
tööd, aga mitte töö asemel.
Kõpp: Aga mida arvab mõisnikuhärra
uuest mõtlemisest ja töö parandamisest. Õppinud inimene võib teha sama tööd
palju kiiremini ja jõuda selle ajaga rohkem. Kas see siis mitte ei kasulik
mõisa-härrale, kui tööd rutem tehtud saavad?
Parun: Piisab, kui
mina haritud olen. Küll mina tean öelda, mida ja millal teha tuleb. No ei
meeldi mulle mitte üks iva, et kõik see maarahvas linna voorib. Niigi töökäsi
vähe ja järjest vähemaks neid jääb. Ma ütlesin kubermanguvalitsuses – toome
Venemaalt töökäsi. Seal rahvast murdu, istuvad muidu ahju otsas ja imevad
näppu, tulgu tehku tööd. Aga kus selle peale tõsteti kisa. Kuhu me niimoodi
jõuame, kui kõik pliiats käes kontoorades istuvad. Tööd ei teha enam keegi
teha.
Kõpp: Eks tuleb siis mõisa-härral
endal ader pihku haarata.
Parun: … õpetaja teeb
vist nalja. Aga teil pidavat siin üks priileivasööja olema. Küla on nii juttu
täis, et pressib mõisaustest ka sisse. Kas tal poleks tahtmist tööle tulla? Ega
palju pole vaja teha. Hommikul kuuest põllule ja õhtul kaheksast koju.
Lühikesed päevad. Mehi oleks hädasti vaja.
Kõpp: Härra Liiv, kes meie kostil on,
on kirjanik. Näete siin on üks tema raamat, mis hiljuti trükist ilmus. Pealegi
on härra Liiv hetkel tõbine ja seepärast
ma arvan, et ta teid kuidagi teie põllutöödel aidata ei saa.
Parun: Need on ju
salmid. Salme oskab meist igaüks teha, aga mis tööd te teha oskab.
Kõpp: Kas mõisa-härra tõesti saaks
salmi kirjutamisega hakkama? Kuulaks kohe huviga
Parun: Mis see ära ei ole. Istun toolil , tuju hea,
väljas paistab päike, talunik mul heinu veab, koorem liiga väike. No, ma võin
veel põrutada, kui sellest väheks jäi.
Kõpp: Tõepoolest tundub teil selle
peale andi olevat.
Parun: Kirjatükk peab
olema selge ja konkreetne. Loed läbi, asi selge ja lähed tööle. Niisama pole
mõtet sulge kulutada. No , mis see siin raamatus siis on – kas kuldkollane,
pedak heleroheline. Kurat, seda teab igaüks niigi. Seda pole vaja kirjutada,
mine õue ja näed isegi. Ma räägin inimesed on liiga vähe õues, istuvad ainult
oma kontoorades. Tööd on vaja teha.
Seoses sellega meenus, et mul oli õpetaja juurde asja ka.
Parun: Mul on väike võlg ka veel maksta, sest ega minul võlgu ei
meeldi jääda. Ma annaks kiriku-õpetajale ilusa jutu eest kohe terve rubla? …
või kaks rubla? … ma arvasin kohe, et viis rubla on meie kiriku jaoks sobiv
summa. … Kõmme rubla on juba röövimine, jääb seitse. (loeb raha lauale, samal ajal astub sisse Liiv) No nii, nüüd
oleme teiega tasa. Igaühele oma ja kõik on õnnelikud.
Kõpp: Saage tuttavaks – kirjanik Liiv.
Parun: oo sõnaseadja. Võiks öelda, et isegi ametivend (naerab
suure suuga). Meil on hea meel teid siin kandis siis näha. Kas teie poole võib
pöörduda, kui mõnd väiksemat kirjatööd on vaja teha?
Liiv: Meelsasti aitan jõudu mööda.
Parun: Ega päev meie järgi oota, asutan ennast minekule. Sulg ja
ader – see on eesti rahva jõud. Need peavad ikka käsikäes käima ja ei saa ühte
teisest paremaks pidada. Kohtumiseni! Härra Liiv, oli väga meeldiv.
Kõpp: Tänud ja kohtumiseni
(Parun
lahkub)
Kõpp: Kuidas täna meeleolu on härra Liiv?
Liiv: Mis raha see on?
Kõpp: See on mõisniku annetus kirikule. Tal on ikka hea meel, kui
jumal tema põldusid ilusa ilmaga õnnistab. Mõisnik on kummaline mees ja ei
söenda raha kiriku korjanduskarpi panna. Käib alati ise kohal, et saaja ikka
teaks, kui palju ta seekord annab.
Liiv: See pole tõsi. Ma tean küll, et teile 5 rubla kuus
makstakse, et mind sind tasuta pruugikostil hoitakse. Nii palju teil seda
kristlikku meelt ongi. 5 rubla kuus. Siis pööritate aga silmi minu ees, nagu ma
ei teaks.
Kõpp: austatud härra Liiv, see pole sugugi tõsi. Kes teile selle
hullu mõtte on pähe pannud? Meie oleme teid siin vastu võtnud parimate
soovidega pakkuda teile üht püsivat paika siin ilmatuulte käes.
Liiv: See jutt, mida te räägite on ilus küll, kuid see hoidke
endale. Ma tean küll., et te olite mind nõus vastu võtma vaid siis, kui vald 5
rubla kuus teile maksab.
Kõpp: austatud härra Liiv. Ma ei tea, kust te sellist asja võtate,
aga teie vihahoog on aluseta.
Liiv: Või kust ma seda võtan? Minul on selleks olemas kindlad
tõendid. Minu sugulane Alatskivilt kirjutas mulle, et teie 5 rubla kuus saate
minul kostil hoidmise eest. Ta pani ette, et minul oleks kindlasti parem olla
oma sugulaste juures, kellele 5 rubla kuus majapidamises suureks abiks oleks.
Ma ei ole talle veel vastanud, kuid näen, et tema jutus tõde sees on.
Kõpp: Härra Liiv. Mina teid kinni hoida ei saa, kuid kardan, et
teie sugulane peab kangesti pettuma, kui tema viit rubla kuus ei saa. Meie
oleme teile peavarju pakkunud kristlikust südame headusest ja mingit raha selle
eest pole vastu võtnud. Tõtt öelda pole seda meile ka pakutud ja kui olekski
pakutud, siis meie sellest kindlasti keeldunud oleksime. Kardan, et teie
sugulane peab pettuma, kui raha saamata jääb.
Pilt: Unenägu
(Liiv oma toas.
Tuba katab paks suitsupilv)
Liiv: Kui mina olin veel väikene mees
Üks helin mul helises rinna sees
Ja kui mina sirgusin suuremaks
Läks helingi rinna sees kangemaks
Nüüd on see helin pea matnud mind
Ta alla rusuks on raugenud rind
See helin mu elu ja minu hing
Tal kitsaks on jäänud maapealne ring
(Liiv kuulatab. Jookseb akna juurde.
Ilmuvad sandarmid. Unenäoline stseen varjudega.)
Pilt:
Mall: Kirjuta siis juba ometi. Mida sa
vahid sellest paberist. Kas loodad, et read sinna iseenesest tekivad? Ei teki.
Selleks peab ikka midagi ette võtma.
Kai: Ei tea küll mida?
Mall. Mul on hea idee. Äkki võtaks
sule, kastaks tindi sisse ja kirjutaks.
Postiljon: Kui te kõik nii targad
olete. Äkki siis kirjutate ise.
Kai: Oled mees või ei ole mees.
(Teenijale) On ta mees või?
Teenija: Mis sa minu otsa vahid? Ega
mina ei tea, kas tema mees on.
Kai: No näed. Isegi Juula ei tea. Eks
seda on siis tõesti kole raske kindlaks teha.
Postiljon: Seda ei ole nii lihtne
alustada, nagu teile tundub. See on ikkagi hingeline ja isiklik teema. Sõnad
võivad palju rõõmu tuua, kuid sõnad võivad ka palju haiget teha. Nendega peab
olema ettevaatlik. Ei saa ju prauhti välja öelda, et „ma armastan sind“. Seda
peab ikka vaikselt mõista andma.
Mall: Eesti mees on teada -
abielludes, et ütleb, et armastab ja siis
kui olukord peaks muutuma, annab sellest teada.
Kai: Ega sa praegu armastust ei
avalda. Sul on vaja midagi palju olulisemat kirja panna.
Mall: Hakka pihta. Austatud õpetaja
-härra …
Kai: Kirjuta ikka. Hea härra Kõpp.
Teenija. Või peaks üldse äkki prouale
kirjutama. Tema on neis asjus mõistvam ja oskab ka härrale asja ilust ära
rääkida.
Postiljon: See ei sobi. Siis jääb
härrale mulje, et me tema arvamusest ei hooli ja tahame temast mööda minna.
Mall: Alusta siis ometi. Hea härra
Kõpp.
(Postiljon kirjutab)
Kai: See on päris hea.
Mall: Ilus ka. Kas on õigesti ka?
Teenija: On küll. Aga edasi?
Kai: Kirjuta, et nii ei lähe enam
mitte.
Mall: See ei sobi. Kirjuta, et Laiuse
rahvas on väga murelik.
Kai: Just. Laiuse. Siis jääb arvamine,
et meie siin kolmekesi, vaid ikka rohkem murelikke inimesi. Et terve küla kohe.
Mall: Kirjuta. Laiuse rahvas koos laste
ja koduloomadega.
Teenija: Jumal hoia. Mida need
koduloomad siia puutuvad?
Mall: Aga miks ei puutu. Ka nemad on
väga häiritud ja ei oska olla, kui hull vastu tuleb.
Postiljon: Ma siis kirjutan, et Laiuse
koerad on häiritud, kui hull vastu tuleb. Hauguvad, mis hirmus ja see haukumine
segab kodurahu. Kas me võiksime paluda, et härra Liiv kõnniks ainult metsas.
Kai: Õige, nii kirjutagi. Siis on
mulje, et meile küll sobib, aga koerad on ärevil.
Teenija: Ära nüüd niimoodi küll
kirjuta. Kirjuta, et emad on mures oma laste pärast.
Kai: Seda küll ei saa kirjutada, sest
lapsed ajavad teda taga ja ei karda sugugi. Pigem pelgab Liiv neid.
Postiljon: Kas te saaksite ükshaaval
rääkida, et mida ma siis kirjutan.
Mall: Oled siis mees või ei ole. Mõtle
oma peaga. Võta sulg ja pane keerutamata kirja, mida me sulle rääkisime.
(Postiljon kirjutab. Siseneb Marie ja
märkab laua ümber kogunenuid)
Marie: Kaunist päeva kõigile. Õues on
imeline ilm ja teie istute köögis. Pole siis midagi koduses majapidamises teha
või? Tahtsin teada anda, et härra läheb täna hobusega Jõgevale ja hea meelega
võtaks veidi söögipoolist kaasa juhuks, kui nälg peaks näpistama. Härra
Postiülem, rõõm teid ka siin näha. Vaatan, et tunnete ennast austatud daamide
seltskonnas kaunis mugavalt. Kirjutate midagi? Mis siin õigupoolest toimub?
(vastust ei saa) Näidake kiri siia. (loeb) „Austatud härra Kõpp. Laiuse
perenaised ja peremehed koos laste ja koertega on väga häiritud…“ Millest siis
teie häiritud olete? See ei tule siit välja ja kui me siin juba kõik kenasti
koos oleme, siis äkki räägite ära.
Postiljon: See ei olnud sugugi minu
plaan. Mind paluti ainult appi.
Mall: Ohhoo. Kes istub laua taga sulg
käes? Ise tulid jutuga, et nii see enam jätkuda ei või.
Teenija: See pole õige. Teie tulite
jutuga. Postiljon sattus parasjagu siin istuma ja siis arvasite, et oleks tore,
kui Postiülem midagi paberile paneb.
Marie: See ei vii meid sugugi lähemale
sellele, et mis teid ja teie koeri nii väga häirib.
Postiljon: Asi on nõnda, et kogu küla
on juba mõnda aega rahulolematust täis. Meil kõigil on hea meel, et härra Liiv
siin elab, kuid tema pobiseb omaette ja käitub kummaliselt.
Mall: Just. Mina kõnnin rahulikult
mööda teed, kui korraga kargab tema nurga tagant välja karjub, et teda
jälitatakse, teeb mulle nägusid ja tormab edasi. Mul kukkus piimapütt maha ja
kõik ilus koor mööda külateed laiali.
Kai: Tuli mulle vastu. Nägu tahmane.
Juuksed sakris. Hõlmad laiali ja muudkui pobiseb.
Postiljon: Tuli postikontorisse. Käed
kirju täis, mida ta pidavat saatma Tartu politseiülemale, Haagi vahekohtule,
Poola valitsusele ja ei tea kellele veel. Räägib, et tema kirjade eest ei
maksa, sest tema on Poola kuningas ja Poola riik maksab kõik tema eest . Nii ei
saa, kui tahad kirju saata, siis pead ka maksma.
Teenija: Üks päev tuli mulle köögis
vastu. Ütles, et ma näen sama hea välja kui tema ema Lydia Koidula. Tema ema
Lydia Koidula. Tema ema ei ole ju Lydia Koidula.
Mall: See ei saa nii enam edasi kesta.
Külatänavale ei julge enam minna. Kogu aeg luura nurga taga, et kus see hull
jälle on.
Marie: Liiv on haige. Seda tuleb
mõista ja teda tema haiguses aidata. Ma möönan, et see pole lihtne. Iga
tundmatu inimene võib tekitada hirmu.
Mall: Just. Mul läks mitu aastat aega,
enne kui ma oma vanameest mõistma hakkasin. Nüüd siis pean taas harjuma uute
inimestega. See ei lähe kohe mitte.
Kai: Meile meeldib, kui kõik on nii,
nagu kogu aeg on olnud. Mul kihvatas isegi kui naaber uut lauta hakkas ehitama.
Peab ta seda siis tegema. Mis sellel vanal viga oli.
Kai: Või kui Külaotsa Karlal suri naine
ära ja ta tõi Rakkest uue. Kunagi ei tea, mida see inimene sinust arvab.
Teenija: Inimesed vaatavad mindki küla
vahel juba imelikult, nagu Liivi haigus võiks olla nakkav.
Postiljon: Teadmatuse ees on suur
hirm. Hea on tead, et seda vihkan ja seda armastan ja sellest ei arva midagi.
Liivi puhul pole aga miski kindel.
Marie: Johan. Johan, kas sa saad korra
siia tulla?
(Siseneb Kõpp)
Marie: Laiuse külarahvas on väga
häiritud Liivi käitumisest ja paluvad teda kinni hoida, et tema oma kohal
olemisega küla rahvast ja nagu ma aru saan ka küla koeri ei häiriks.
Kõpp: Oh, püha lihtsameelsust …
Pilt: Liiv
Liiv:
Tulin linnast. Lumesadu.
Tööd ei leidnud kusagilt. --
Lumesadu. Jalad väsind.
Läbi, läbi näljane.
Kuskil teed, ei tulekiiri,
aeg ju hiline.
Ennäe! tulukene siiski
vilgub viimati.
Koputan ja astun sisse --
lahkelt lahti tehakse.
Tüdruk võtab ahjust leiba,
sooja leiba -- mõtelge!
Soe saun ja lõhn nii armas. --
Tühi kõht. -- «Kas soovite,
külamees, vast sooja leiba?»
Murdis tüki minule.
Suure tüki sooja leiba!
Oh küll maitses magus see!
Soe leib ja soe süda,
perenaine tasane.
«Kust sa tulid, kuhu lähed?
Kas sul naine, võõras mees?»
Sealt ma tulen, sinna lähen,
olen vaene reisimees.
«Mitu venda sul või õde?
Isa, ema elavad?»
Mina üksi! Kibe tõde,
kõik nad ära surivad.
«Tibi-tibi, tibi-tibi --
suurem neist on kukeke.
Mul on neli kanapoega,
jutt neid ajas ülesse...»
(Liiv loobib oma luuletused laiali, võtab
kohvri, lahkub läbi saali, Näitlejaid tulevad lavale ja korjavad pabereid ja
loevad tema luuletusi või katkeid neist)