Kolmapäev, 3. detsember 2014

Ääremaa turvalisusest

Käisin möödunud reedel Metsamõisas ääremaade turvalisuse poliitdebatil. Korraldajad olid esindusliku seltskonna kokku kutsunud. Lisaks minule olid veel kohal Marko Pomerants IRList, Kristiina Ojuland sellest uuest erakonnast, Jaak Madisson EKREst, Siret Kotka Keskkerakonnast, Erki SDEst ja Indrek Reformierakonnast. Nende viimaste nimesid enam ei mäleta, mis ei vähendda muidugi nende tähtsust antud üritusel. Väike kokkuvõte siis minu elu esimesest poliitdebatist. Olin vist liiga viisakas ja lasin rohkem teistel rääkida, kuid järgmine kord tean kuidas paremini hakkama saada.
Kõige pealt tekitas minus küsimust, mis on ääremaa. Tallinnast vaadetes võin ju elada ääremaal, kuid ma ise seda küll ei tunne. Kiirabi jõuab minuni 15 min, tuletõrje 5 min, politseiga läheb aega, see on tõsi. Kas ma elan siis ääremaal. Mulle tundub, et ääremaa on rohkem inimese sisetunde küsimus. Vahest on ikka kuulda - Ma elan ääremaal ja ma ei saa seda teha ja mul pole selliseid teenuseid. Kui ma tulin maale elama, siis ma teadsin, et siin pole kõik sama moodi nagu linnas, sellepärast ma ära tulingi linnast. Ma ei tahagi, et siin oleks kõik sama moodi. Minu argumentideks olid lisaks veel vähene ennetustöö. Me saame kõik palju enam ära teha vandalismi tõkestamiseks, tulekahjude ennetamiseks ja samuti oma tervise hoidmisel. Siin oleks oluline ka alkoholipoliitika korrastamine. eesti on alkohol liiga lihtsalt kättesaadav ja see on paljude õnnetuste eelduseks. Lisaks saaks riik varustada riik vabatahtlikud tuletõrjekomandod toimiva tehnikaga. Miks ei võiks vabatahtlikul päästekomandol olla ka esmased esmaabi vahendid. Pean siin silmas hapnikumaskid jne. See eeldaks ka vastava kursuse läbimist , kuid see oleks ju võimalik. Kogukonna võimekus ise oma turvalisuse tagamisel peab paranema ja riigi poolt peavad tulema selleks vahendid.
Teine oluline teema oli elektriturvalisus. Kui elekter kaob ära, siis on põllumajandusettevõtted (laudad, kuivatid jne) suures hädas. Suuremate avariide korral tegutsetakse esmaselt suuremate asulatega. See on ka loogiline, sest seal on rohkem tarbijaid ja nii peavad metsatared ootama voolu teinekord nädalaid. Ometigi saaks vea kõrvaldamisega tihti hakkama ka kohalik elektrik lükates kaismed taas sisse, kuid selleks puudub tal luba. Elektrivõrk võiks koolitada välja kohalikud elektrikud kiirelt piirkonna vigu parandama. Mina omalt poolt pakkusin välja generaatorite olemasolu suuremates ettevõtetes ja päästekomandodes. Ajutise generaatoriga on võimalik paljud murekohad lahendada.
Järgmine suur teema oli teedehooldus. Minu ettepanek on , et ellu tuleb viia kiiremas korras haldusreform, mille käigus viia piirkonna teed ühis hoolduse alla. Siis kaoks ära see, kus riigitee on hooldamata. Vallatee on küll hooldatud, kuid kasu sellest pole, sest riigiteele jõudes oled ikka hanges kinni. Valla traktor sõidab sahk üleval mööda riigiteed vallateeni, et oma tööd teha, selle asemel, et sahk maha lasta ja ka see tee puhtaks teha. Absurdne olukord, millega olen kokku puutunud igal talvel. Siis jõudsime hhiselt arusaamale, et Eesti riigis tuleks tervikuna prioriteedid üle vaadata ja alustada uuelt lehelt. See tee , mida mööda praegu läheme viib kahjuks kindlalt edasi üha sügavamale rappa. Raske on praegustel võimuerakondadel tunnistada, et viimaste aastate töö pole olnud kõige parem, kuid usun, et see tooks ka neile tagasi pettunud valijad. Seniks valige Vabaerakond, kes toob uued edasiviivad tuuled riigijuhtimisse.
Debatist veel. EKRE mehe meelest taandus kogu turvalisus Eesti piiri halvale pidamisele. Korra olla 10 vietnamlast saanud üöle piiri. USA piiri ületavad igapäevasel 10 illegaalsed mehhiklased, Itaaliasse tuleb laevadega aafrika illegaalseid turiste jne. Pole see meie piir kuidagi teiste omast halvemini kaitstud. Mul on tuttavaid piirivalvureid ja tean, et nad võtavad oma tööd väga tõsisielt.
Kokkuvõttes leidsime, et maal elades peab iga inimene koostöös kogukonnaga hoolitsema oma turvalisuse eest, kuid riik peab võimaldama selleks kaasaegsed vahendid.

vaata debatti

https://www.youtube.com/watch?v=Isrib4Y_czs&list=PLg4KNaOTAiBIZ1UlAuKBMbDNhctSGT8w_

Esmaspäev, 1. detsember 2014

Rolle ja Tolle jõuluseiklus. Pakkimine

PAKKIMINE
„Mis sa teed?“ hüüatas korraga Rolle.
„Kassasiiseinäe – pakin komme“ vastas Tolle, nii et sõber vaevalt aru sai, mis ta ütles.
„Sa ei paki komme, sa sööd komme“.
„Noo, natukene maitsesin“
„Sul ei ole veel ühtegi pakki tehtud, aga suur kast on juba poolenisti tühi“
„Aga kuidas ma tean, et milline komm teisega sobib ja, et millised kommid on head. Kommide pakkimine on tähtis töö. Kui kommid on halvad on lapsed kurvad.“ ütles Tolle rahulolevalt suud maigutades.
„Lapsed on kurvad, kui nad ühtegi kommi ei saa ja kui sa samamoodi jatkad, siis nii see lähebki“.
„Hea küll. Ma rohkem ei proovi. Kuidagi väheks on jäänud neid komme tõesti“.
Tolle võttis suure peotäie punase paberiga ja teise peoga kollase paberiga komme. Pani need kõik kingikotti ja peale pani veel ka kaks rohelise paberiga kommi.
„Vaata, kui ilus ja maitsev samuti“ oli Tolle oma kätetöö üle uhke. Ta võttis pliiatsi ja kirjutas pakile nime peale – JOHANNA
„Igale lapsele meeldivad ju erisugused kommid. Mõnele meeldivad lutsukad, teisele sokolaadi kommid, mõni armastab magusat, teine jälle hapukat. Johannale meeldivad kookosega kommid“. Ta pani kommikoti suurde kasti ja jatkas tööd.
 „Tead, Rolle, kui kommidest puudus tuleb, siis ma võin neid iga kell juurde teha“, ütles Tolle uhkelt ja omal käisid käed nii kiiresti, nagu ainult päkapikud oskavad, kui nad komme pakivad.
„Sa ei oska ju komme teha. Või kui ka oskad, ei usu ma, et neid keegi süüa tahab“, itsitas Rolle.
„Ära naera. Ma sain päkapikkude kommivalmistamise võistlustel kolmanda koha“, oli Tolle uhke, „võtad suhkrut, lased pannil sulama ja keerutad pulga otsa ja ongi kukekomm valmis. Muidugi on siin salanippe, millest ma sulle praegu ei räägi.“.
Märkamatult olidki kommid pakitud. Päkapikud kogunesid kööki ja tegid Tolle salanippide järgi komme juurde ja kommid said väga maitsvad. Proovi ka.



Rolle ja Tolle jõuluseiklus. Kurb kuusepuu

KURB KUUSEPUU
Pikal jõuluõhtul kõndisid päkapikud läbi metsa kodu poole. Kingitused oli vaja viia veel ainult metsaloomadele, sest ka väikesed loomapojad ootasid Jõulutaati külla. Nad olid kõik terve suve oma emadele head lapsed olnud. Korraga kuulsid nad kellegi kurba nuttu.
„Kes see seal siis nüüd nii kurblikult ulub?“ ütles Tolle ja toetas ennast väsinult kännule istuma.
„Lähme vaatame, äkki on tal abi vaja“ pakkus Rolle ja sikutas sõbra taas püsti.
Nad lükkasid kuuseoksad kõrvale ja jõudsid väikesele lagendikule.
Ringi vaadates tundus lagendik tühi, aga ometigi kostis sealt ikka vaikset nuttu.
Päkapikud vaatasid teineteisele segaduses otsa ja astusid edasi.  
Korraga kostis lume alt hääl „Tere. Ma olen siin all ja palun ärge mulle peale astuge“.
Tõepoolest, hoolsal vaatamisel paistis lume alt ilus väike roheline kuusepuu.
„Tere sullegi ja kaunist jõulupüha. Miks sa nutad?    
 „Jõulukuu algul tulid isad ja lapsed ja viisid kõik mu õed-vennad kodudesse jõulupuudeks, ainult mina jäin siia, sest ma ei paistnud lume alt välja“ ohkas kuusepuu kurvalt, „siis kui kõik teised  kodudes särasid ja rõõmustasid, olin mina üksi siin pimedas metsas.“
„Ma  vist tean, kuidas sind aidata saame"
„Kuidas te mind aidata saate, jõulud on pea- aegu läbi ja enam ei taha mind keegi endale koju viia“ ütles kuuseke ja nuttis nii, et lumi hakkas ümberringi sulama.
„Kui sa veidi veel nutad ja lund sulatad, arvan ma, et saame siia täpselt paraja paiga loomalaste jõulupeo tarvis“
Parasjagu lendas mööda punakõhuline leevike.
„Hei, väike linnuke“ hõikas Rolle „lasku siia oksale. Palun tule aita meid“.
Leevike laskus kuuseoksale ja vaatas mõtlikult ringi.
„Kuidsss san aidatatata päkapikupoisss“ säutsus leevike omas keeles.
„Palun lenda metsas ringi ja kutsus kõik metsaelanikud siia väikese kuusepuu juurde jõulupeole, sest muidu peab ta päris üksi olema“.
Linnuke tõusis lendu ja kadus pimedusse. Maad kattis vaikus, ainult tähed särasid ja kuu tegi kavalasti silma. Rolle pani käe kotti ja võttis sealt neli küünalt, ta sättis need kuusokstele ja süütas leegi. Kuusepuu säras nii ilusasti hämaral lagendikul. Korraga kostis raginat ja metsast astus välja põder. Tema järel tulid rebane, jänes ja mäger. Õige pea oli lagendik metsaelanikke täis. Rõõmsalt võeti ringi – tantsiti ja lauldi, kuni korraga kostis kellahelinat ja oma saanil maandus lagendikule Jõuluvana. Iga loomalaps sai kingituse ja ära ei unustatud ka loomavanemaid.
„Nii ilusat jõuluõhtut ei ole küll kellegi teisel“ õhkas õnnelik kuusepuu ja sättis oma okstel kommidest keed, sest jõuluvana ei olnud ka teda unustanud.

Äkki langesid lagendikule suured ilusad lumehelbed ja kuusepuu jäi suurest õnnest päris tummaks.

Rolle ja Tolle jõuluseiklus. Lumeveskis

LUMEVESKIS
„Täna on juba teine advent. Kahe nädala pärast on jõulud, aga lumemõldrid pole veskit ikka veel tööle pannud“, oli Tolle aknast välja vaadates murelik.
„Mustad jõulud ei ole üldse toredad“ oli Rolle sõbraga nõus, „Lähme lumemõldritele külla. Äkki nad on jäänud talveunne“.
Päkapikud otsisid välja oma võlulennumasina, hüppasid sisse ja panid mootori tööle. Vuhinal lendasid nad läbi õhu ja peatselt maandusid nad lumeveski ukse taga.
„Hei, kas ka keegi kodus on?“ hõikas Rolle ja koputas uksele.
Uks läks kriginal lahti ja seal taga seisis mureliku näoga Lumeeit.
„Astuge edasi“ 
„Kas midagi on juhtunud? Maa on must ja teie olete siin nii kurvad“, pöördus Tolle laua taga istuva Lumetaadi poole.
„Ei saa veskit kuidagi tööle. Lumesõela polt on suvega kuhugi kadunud ja ilma selleta ei tohi veskit tööle panna, sest muidu langeks maa peale ilusate helveste asemel üks suur tükk, nagu pudru kausist ja siis võib veel keegi viga saada“ ohkas Lumetaat raskelt.
„Ära muretse. Selle leiame kohe üles, sest kadunud asjade otsimine on mu lemmik tegevus ja selles töös pole osavamat kui mina“, hõikas rõõmsalt Tolle.
„Ja-jah, ta iga hommik otsib oma pükse“ itsitas Rolle.
Juba jooksidki nad veskisse kadunud polti otsima.
Nad otsisid kõikjalt – lumejahu seest ja veskikivi vahelt, põranda pealt ja laepragude vahelt, kapi seest ja ahju tagant. Nad leidsid sealt igasugu asju – lumetaadi kadunud prillid, lumeeide niidirulli, lumememme kübara ja iseenda vana linnujäljemasina. Ainuke asi aga mida nad ei leidnud oli lumesõela polt.
Nõutult istusid kõik laua ümber.
„Tundub, et sellel aastal tulevad mustad jõulud“ ohkas Lumetaat.
„Ärge norutage, mõtleme midagi välja“ hõikas Rolle.
„Seni kuni te mõtlete, võtke värskeid kukleid“ ütles Lumeeit ja võttis ahjust välja imehästi lõhnavad ja ahvatleva väljanägemisega saiakesed.
Päkapikud võtsid saiakesi ja jäid vaikselt nosima. Üle köögi polnud muud kuulda kui suude matsumist.
„Ai“ karjatas korraga Tolle.
„No, mis nüüd lahti“ oli Lumeeit murelik.
„Ma murdsin vist hamba. Siin saia sees on midagi“
Tolle tegi suu lahti ja võttis sealt välja poldi.
„Näe, polt. Kuidas see siia sai?“ oli Tolle üllatunud. Ta tõusis, et polt visata nurgas seisvasse prügikasti.
„Oota, ära viska veel.“ ütles Lumetaat tõsise näoga „Näita siia“.
Päkapikk ulatas poldi Lumetaadile. Lumetaat uuris tema käes olevat asjandust ja korraga lõi ta nägu särama.
„See ongi kadunud polt. Kust ta küll sinu hammaste vahele sai?“
„Äkki oli ta jahu sisse kukkunud“ oletas Lumeeit.
„No, ma ju ütlesin, et ma olen osav kadunud asjade otsija“ oli Tolle uhke.

„Nüüd aga ruttu tööle, sest inimsed ootavad lund. Lapsed tahavad kelgutada ja ega Jõulutaatki ilma lumeta tulla saa“ ütles Lumetaat ja asus lumesõela parandama.

Rolle ja Tolle jõuluseiklus. Joosepil külas

JOOSEPIL KÜLAS
„Ei tea, kas Joosep on täna tubli olnud ja oma toa ära koristanud ?“ küsis Tolle , kui päkapikud järjekordse akna vahelt sisse piilusid.
„Midagi ei näe, tuba on nii pime“
„Nad võiks ikka tule põlema jätta, muidu koba alati nagu mutt ja otsi, kus see suss on?“ oli Tolle veidi pahur.
„Ai, ma astusin millegi sisse“.
Aknalaual oli Rolle talla alla kleebunud paks näts. Tolle tuli ja aitas sikutada. Näts andiski järle, aga päkapikud sikutamisest hoogu saanuna lendasid vuhinal üle toa. Rolle leidis end äkki prügikastist ja Tolle hoopis suure mängukaru sülest.
„Ehehh, kui sul mee isu tuli, siis oleks võinud kodus kõhu täis süüa, mitte siin karu rünnata.“ itsitas Rolle. Tema maandumine oli lõppenud päris õnnelikult, sest prügikast oli üpris tühi, ainult mõni paberileht. Tolle keeras karu süles jalad jälle maa poole. Ta haaras kinni laualinast, et püsti tõusta, kui laualina andis järgi ja koos linaga sadas talle kaela hunnik klotse. Samal ajal upitas Rolle end üle prügikasti serva, kuid maandudes sattus ta jalg seal lebanud mänguautole. Auto võttis hoo üles ja vuras päkapikk seljas üle toa. Korraga läks uks lahti ja tuli pandi põlema, samal ajal jõudis Rolle koos autoga laua alla.
„Mis mürgel siin siis nüüd on?“ küsis ema ja vaatas ukse vahelt sisse. Ta läks voodi juurde, pani teki lapsele taas peale ja läks välja jättes väikese tule põlema.
Mõne aja pärast söendas Rolle oma nina laua alt välja pista ja ümbrust uurida.
„Tolle“, hüüdis ta vaikselt, kuid toas oli vaikne.
„Tolle“, hüüdis ta nüüd juba kõvemini.
„Mis sa röögid, ma olen siinsamas“ ütles keegi korraga Rolle selja taga,“see läks küll napilt“.
„Kirjutame Joosepile kirja, sest nii küll ei saa komme sussi sisse tuua“.
Juba olid leitud ka paber ja pliiats.
Hommikul ärgates leidis Joosep sussi seest järgmise kirja.
„KULLA JOOSEP, PALUN KORISTA OMA TUBA, SEST MUIDU ME VEEL MURRAME OMA KONDID JA SIIS EI SAA ÜKSKI LAPS ENAM OMA SUSSI SISSE MAIUSTUSI. TÄNADES PÄKAPIKUD ROLLE JA TOLLE.“
Joosepil hakkas häbi ja ruttu koristas ta oma toa ja pühkis isegi riiuli pealt tolmu ära. Kui ema tuppa astus, oli ta väga üllatanud nähes kui korras kõik äkki on. Ta kallistas õrnalt poega ja tegi tema kahupeale pai.

Kui päkapikud õhtul taas poisi juurde tulid, leidsid nad aknalaualt piimaklaasi ja piparkoogid, mille juures seisis kiri „KALLID PÄKAPIKUD, PIPARKOOGID ON TEILE, ISE TEGIN, PALUN VABANDUST, ET TUBA SASSIS OLI. JOOSEP“.

Rolle ja Tolle jõuluseiklus. Piparkoogid

PIPARKOOGID
Oli pühapäeva pärastlõuna. Peale tegusat tööpäeva, või peaks ütlema tööööd, igaljuhul sirutasid päkapikud ennast mõnusasti voodis.
„Mis meil täna plaanis on ?“ küsis Tolle, ise tõmbas teki üle pea, nii et ainult mütsitutt jäi välja. Rolle keeras ennast külili ja heitis pilgu kalendrisse.
„Ohoo, piparkookide küpsetamine„ hüüatas Rolle ja oli hoopilt virgunud, sest ei ole midagi toredamat  piparkookide valmistamisest. Ka Tolle pistis nina teki alt välja ja nuusutas õhku.
„On jah piparkoogi moodi õhk“
Päkapikud panid ruttu riidesse, pesid hambad puhtaks ja juba olid ka piparkoogivormid ja tainas välja otsitud.
Tolle võttis seinalt suure panni ja Rolle tõi taignarulli. Vilunult rullis Rolle taigna laiali. Tolle võttis vormid ja vajutas taignale. Varsti olid pannil reas kuud ja kuused, jänesed ja lumememmed.
„Vaata sellel jänesel pole kõrvu“ imestas Rolle.
„Ma sõin nad ära, tainas on nii hea ja mina ei jõudnud oodata, kuni nad valmis saavad“ vastas Tolle ja muutus sama punaseks kui ta tutimüts „aga see jänes võib olla ka kass, siis pole talle nii pikki kõrvu vaja“.
Rolle võttis panni ja pani ahju. Päkapikud jäid läbi klaasukse vaatama, kuidas koogid valmivad, aga kaua sa ikka vaatad, sest ega seal ahjus ju midagi ei juhtu.
„Mängime midagi, kuni koogid valmivad“ pakkus Rolle.
„Teeme jõulusalmide kirjutamise võistluse“ pakkus Tolle, sest ausalt öeldes ei  oleks ta kulli mängus Rollet kunagi kätte saanud.
Juba olid päkapikkudel pliiatsid käes ja paberilehtedele tulid luuleread.
„Valmis“ hõikas Tolle.
„Mul ka“  vastas Rolle „kuula.
Laua ümber kogunevad maiasmokad
Pliidi ääres askeldvad jõulukokad
Ahujuplaadilt võtavad nad piparkoogid
Iga laps saab sellise nagu soovind.“
„Äh , see pole midagi, kuula minu oma“ itsitas Tolle
„Jänes sõi kooki nii mis matsus
Kui karu uksest sisse astus
Tal imestuest maha kukkus tass
Sest see jänes oli hoopis kass.“

Korraga nuusutasid mõlemad ninaga õhku. Miski imelik kibe lõhn oli toas.
„Nagu kärssaks midagi“ pakku Tolle.
„Piparkoogid“ karjatas Rolle ja oli ühe hüppega ahju juures. Kuid pilk, mis avanes läbi ahjuukse ei rõõmustanud kedagi. Piparkoogid olid kõrbenud. Rolle võttis panni ahjust ja kallas sõestunud koogid lauale.
„Nii musta jänest pole kunagi enne nähtud“
Varsti olid uued koogid valmis ja ka pann uuesti ahjus.
Jalgu kõlgutades istusid pakapikud ahju ees tooli peal.
„Laulame midagi“ pakkus Rolle.
Päkapikud lõidki laulu lahti. Järjekordse lõbusa laula ajal arvas Tolle, et tore oleks ka veidi tantsu lüüa. Ka Rolle hüppas toolilt maha ja juba keerutasidki nad koos põrandal. Korraga tants katkes, sest jälle hõljus toas mingi imelik lõhn.
„Piparkoogid“ karjatas Rolle juba teist korda ja hüppas taas ahju juurde, kuid jälle olid nad hiljaks jäänud, sest ahjust vaatasid vastu ainult koogikujuga söetükid. Päkapikkudel ei jäänud muud üle kui kolmandat korda täita ahjuplaat kookidega ja see taas ahju lükata.

„Paneme äratuskella helisema, siis me kuuleme kohe kui koogid valmis“ tuli Tolle heale mõttele. Nii nad ka tegid. Järgmisel hommikul leidis iga hea laps oma sussi seest ilusa kuldpruuni piparkoogi.

Rolle ja Tolle jõuluseiklus. Segadus kinkidega

SEGADUS KINKIDEGA
Öö oli saabunud. Kõik oli vaikne ja rahulik. Käes oli esimene advent. Ainult päkapikud hiilisid esimese lume krudisedes laste juurde. Tolle ja Rolle seisatasid suure maja seina ääres.
„Näe seal akna taga elab Eva- Lotta. Tema on küll tubli tüdruk – aitab ema ja ka koolis saab ainult viisi. Talle võiks väikese mänguasja sussi sisse panna. Ole lahke, Tolle“ ütles Rolle kotist karvast koerakest võttes.
„Näe suvega täitsa meelest läinud, kuidas need sinna akna taha said“ kratsis Tolle kukalt.
„Hüppa“ arvas Rolle.
Tolle taganes paar sammu, võttis hoogu ja hüppas, kuid jalad kerkisid vaid päka jagu maast lahti.
„Olen vist suvega juurde võtnud, näe ei ulatanud isegi aknalauani“ oli Tolle kohmetunud. „Ma tean. Heida käpuli ja ma ronin sinu selja peale“. Rolle heitis käpuli, kuid kui Tolle tema seljale astus vajusid tema käed - jalad laiali ja ta oli vastu maad surutud nagu pannkook.
„Sa oled liiga raske, tule maha“ karjatas Rolle.
„Tasa, tasa. Sa ajad oma kisaga kõik üles. Karju sosinal“ noomis Tolle sõpra.
„Appi“ kähises Rolle päris vaikselt.
„Nii vist siiski ei saa“ arvas Tolle Rolle seljalt maha astudes. „Aga sa roni minu kukile, mina jõuan sind hoida küll“. Ja ta toetas selja vastu seina. Rolle pani oma jala Tolle põlvele ja kui teise jala tahtis õlale asetada, libises ta korraga ja ta leidis, et tema jalg on hoopis Tolle taskus. Ootamatust sündmustekäigust üllatund Tolle kaotas tasakaalu ja kukkus Rollele otsa.
„Appi“  kähises taas hästi vaikselt jalgu siputav Rolle.
Tolle tõusis istuli ja sügas kukalt „Mnjaa, nii need kingid vist küll sussi sisse ei saa“
Kahekesi kõrvuti istudes vaatasid nad kuud ja püüdsid meelde tuletada, kuidas ometi see käis.
Korraga lõid Rolle silmad särama.
„Meil on ju võluvõime. Me saame ennast ju läbi akende ja seinte võluda“

Sõbrad tõusid rõõmsalt püsti ja sellel ööl neil rohkem muresid ei olnud. Hommikul leidsid kõik head lapsed oma sussi seest kingituse.

Rolle ja Tolle jõuluseiklused. Ettevalmistused

ETTEVALMISTUSED

Päkapikukülas on tähtis päev. Homme on juba esimene advent ja päkapikud Tolle ja Rolle teevad ettevalmistusi, et lastele kingitusi sussi sisse viia. Tolle on parajalt ümar, kuid see-eest piirkonna kõige tugevam päkapikk. Rolle seevastu on pikk nagu pliiats ja ka terav nagu pliiats. Nad sobivad hästi kokku ja toimetavad oma toimetusi alati sõbralikult koos.
„Ei tea, mida need lapsed ka tänapäeval söövad“ küsis ühel jõulueelsel päeval Tolle.
„Ma käisin eile poe akna taga piilumas, kõige rohkem osteti krõpsu ja limpsi“ teadis Rolle.
„Minul panevad küll krõpsud kõhu valutama. Viiks lastele midagi tervisklikku. Ma mõtlen, et porgandit või tilli või kõrvitsat.“ Ütles Tolle ja paitas oma ümarat kõhtu.
„Ega lapsed jänesed ei ole, et tilli söövad ja seda ma tahaks ka näha kuidas sa kõrvitsa sussi sisse topid“
„Sul on vist õigus. No aga viineritest või tordist küll keegi ära ei ütle“ arvas Tolle. Ise limpsas keelt ja pani silmad unistavalt kinni.
„Sa oled vist unustanud, et lapsed ootavad sussi sisse maiustusi – komme ja sokolaadi“
„ ... ja jäätist“ lisas Tolle ja limpsas jälle keelt.
„Jäätis sulab sussi sees ju ära ja mida peab siis tegema laps, kes sellise sussi jalga paneb ?“ pahandas Rolle.
„Hea küll, võtame siis kommi ja sokolaadi ja ka mõned mänguasjad eriti tublidele lastele“ oli Tolle sõbraga nõus.
Päkapikud pakkisid kingikotid kokku ja seadsid sammud laste poole.


Teisipäev, 25. november 2014

Noortemessi Teeviit bukleti jaoks koostatud tekst
ArletPalmiste
Meelelahutaja

Mida selle ameti esindaja teeb?
Olen kõige laiemalt võttes meelelahutaja. Olen lõpetanud Tallinna Ülikooli kultuuriteaduskonna näitejuhtimise eriala. Kuna kultuuritöötajaid on Eestis palju, siis tuleb olla omas töös võimalikult laiahaardeline. Seega astun vajadusel lavale laulja, õhtujuhi, klouni või näitlejana. Lisaks olen koostanud raamatuid ja kirjutanud näidendeid, asutanud kaks muuseumi ja olnud tegev giidina. Oma õpitud erialal tegutsedes juhendan laste näiteringi ja olen lavastanud kohalike harrastusnäitlejatega mitmeid lavastusi, mis on olnud auhinnatud ka harrastusteatrite festivalidel. Lisaks kui vahel on esinemisi vähem, siis korraldan ka ise üritusi. Minu alustatud on Käravete Järvemuusika, Aravete Teatripäevad ja Pitka kontsert.

Kuidas jõudsid oma ametini?
Ema ütleb, et lapsena olin ma normaalne, kuid mingi kiiks tuli külge keskkooli esimeses klassis. Olen mõelnud, et miks see nii oli. Oluline oli seltskond, kes selles klassis kokku said. Meie äärmiselt ühtehoidvas klassis polnud väärtuseks mitte mammona vaid näiteks kirjutatud luuletus. Kadedaks tegi, kui teine suutis omad mõtted paberile panna. Sellest seltskonnast on hetkel pärit mitmed ajakirjanikud, tõlkijad, näitleja ja üks meelelahutaja. Seepärast tundus ainuõige sammuna astuda Tallinna Ülikolli kultuuriteaduskonda. Tallinna vanalinnas asunud koolimajas valitses samuti äärmiselt hubane ja loomingut toetav õhkkond. Seal tekkinud sidemed pole hiljem katkenud ja neist on olnud abi  oma töös.

Kuidas kasutad enda oskuseid poliitikas?
Uudishimuliku inimesena olen kogu aeg huvi tundnud selle vastu , kuidas meie ühiskond areneb. Oma töös puutun üle Eesti kokku kõige erinevamate inimestega. Hea suhtlejana leian nendega lihtsalt ühise keele. Nii olen kuulnud uskumatuid elulugusid ja ideid maailma muutmiseks. Meelelahutaja kogemus tuleb poliitiku töös väga kasuks, sest oma mõtete selgesisuline viimine kuulajateni on siin üks peamisi katsumusi. Esineda rahvahulkade ees pole mulle võõras. Samuti on mul meelelahutajana võimalus oma mõtteid rahvani viia kasutades erinevaid kunstilisi kanaleid – näidendid, laulud, luuletused jne.  Olen näinud ja tundnud inimeste muret oma riigi pärast ja suutmatust sealjuures midagi ära teha. Olen otsustanud viia kodanike hääle tipp-poliitikale lähemale ja aidata poliitikuil taas leida oma inimlik pale.

MINU SOOVITUS NOORTELE

Tõeliselt õnnelikuks teevad inimese sinu sisemised rikkused ja teised inimesed sinu ümber. Seepärast tuleb õnne valemit otsides tegeleda iseendaga ja iseenese maailmapildi arendamisega. See tähendab lugemist, reisimist, õppimist, sportimist ja erinevate töökogemuste kogemist. Samuti tuleb hoida enda ümber reaalsed inimesed, kellega on sul ühine nägemus maailmast täna ja tulevikus. Head ideed ja kontaktid tekivad suheldes. Suhtlemine tähendab kohtumist mitte arvutiekraanil vaid elus.  Vabatahtlik panustamine oma kodukoha arengusse tekitab seotuse tunde ja loob hea meeleolu. Teretage naabrit või avage pakikandjal uks. Pisikesed heateod meie ümber teevad kokku suure ja elu ongi ilusam. 

Neljapäev, 20. november 2014

Kirjatükk 2012 aastast, kuid Kandivanema mõte aktuaalne jatkuvalt.


MÕTTETERA LIITUMISE JUURDE
Arlet Palmiste

Veidi sellel suvel nii mõnelgi meeli ärevil hoidnud liitumisest ja seda mitte ainult Ambla valla näitel vaid ka laiemalt.
Väikevalla elu pole kerge, see on selge kõigile. Tuleb otsida lahendusi olukorra parandamiseks. Liitumine on üks võimalikke teid selleks. Ambla volikogus liitumisläbirääkimiste alustamisele vastu hääletanute põhiargument oli, et see kõik käib liiga ruttu. Ei saa aru , kuidas ruttu. Liitumisest oleme arutanud juba mitu aastat ja lõpptähtaega pole ju keegi paika pannud. Tänase seisuga on ju selge, et ega järgmise aasta valimisteks me ei jõua veel kuhugi ja seda eesmärki pole ka püstitatud.
Suheldes rahvaga on põhiliseks hirmuks, et rahad hakkavad minema keskusesse ja meie jääme ääremaaks. Selline oht on olemas, aga selleks peetaksegi läbirääkimisi ja selliseid hirme tuleb juba alguses vähendada. Pakun läbirääkijatele aruteluks välja kanditeooriast lähtuva kandivanema ametikoha loomise võimaluse. Ambla vald on jaotatud kolmeks kandiks – Ambla, Aravete ja Käravete. Iga kandi piirkonda kuulub üks suurem asula ja mitmed külad. Miks just kandivanem ja mitte juba olemasolev külavanem? Külad on liialt erinevate suurustega ja ka erineva aktiivsusega, mistõttu ei suudaks nad neile pandud kohustusi täita. Osad külad on üldse ilma külavanemata, eriti arusaamatu on see linnade puhul. Oma linnapead ei ole Tapal ega Järvamaal ka näiteks Türil. Kant on aga parajalt suur kogukondlike probleemide lahendamiseks. Kandivanema ametikoht peaks olemas palgaline. Võibolla mitte päris põhipalgaline, aga igal juhul normaalselt kompenseeritud. Kandivanema juures tegutseks ka külavanematest või külatarkadest koosnev ümarlaud või kandikoda. Vanasti oli selle kohta ilus sõna – kärajad. See viiks ka igast metsatalust probleemid kandikotta, kus need oma võimalusi kasutades lahendatakse või viiakse edasi juba vallavalitsusse. Probleemide lahendamiseks peab kandivanemal olema ka oma eelarve, mille jagamisel tal on omad volitused. Loomulikult koos eelarvega kaasnevad ka kohustused. Mis need võiks olla? Esiteks vaba aja sisustamisega kaasnevad kohutused – oma seltsimaja, spordisaali ülal pidamine, ringitegevus, ürituste korraldamine jne. Teiseks sotsiaalse suunitlusega tegevused. Oma kogukonna nõrgemaid teame ise kõige paremini ja saame ka kõige operatiivsemalt aidata. Kindlasti võiks siin olla veelgi kohustusi. Siin sõltub kõik nüüd juba ka kandivanema aktiivsusest ja kandikoja tarkusest, kuidas suudetakse ennast tõestada ja seoses sellega ka oma kogukonna jaoks vajalikke tegevusi ellu viia. On ju arusaadav, et suures vallas ei suudeta tegeleda iga ümber lükatud prügikastiga, sellega peame kohapeal ise hakkama saama.
Usun, et selline astmeline vallasisese töö korraldamine kaotab hirmu, et kellegi probleemid jäävad tähelepanuta või veel hullem üldse märkamata.
Seega pean õigeks , et Ambla vald alustas läbirääkimise Tapa vallaga võimaliku liitumise osas. Mõelgem, et mida see meile head ja halba teeb, kumba on rohkem ja kuidas maandada alusetuid hirme. 

Kloun Alberti lood 3 . lugu


KLOUN ALBERT KINGIB LILLI

Oli kaunis kevadine hommik. Päike sirutas läbi udu oma kiiri, linnud laulsid ja loodus lõhnas. Tsirkus oli püsti pandud linna äärde, otse suure metsa veerele. Seda juhtus harva, et majakesest väljudes oleks Albert saanud puude mühisemist kuulata. Tavaliselt ikka seisis tsirkus keset linna ja väljusid sa siis majakesest millal iganes, ikka sõitsid ja tuututasid autod ja kärasid inimesed. Praegu oli aga vaikne. Kui võib muidugi vaikuseks nimetada seda , et kaks lõvi mängisid möirates teineteisega ja elevant Cicilia krõbistas süüa. Sellega oli Albert harjunud.
„Kummaline nimi sellel elevandil,“ mõtiskles Albert suurest kruusist kohvi rüübates „ise on suur nagu mägi, aga nimi on rohkem liblika oma“.
Selle mõtte peale meenus talle kohe õhuakroaat Triinu. Triinu on küll nagu liblikas. Teinekord kui prozektor silmi pimestab ja köit, millel Triinu kõnnib näha pole, on selline tunne, et ta lendab. See oli nii- nii ilus. Albert oleks ka ise tahtnud seal üleval koos Triinuga hõljuda, aga ta kartis, et nii jämedat nööri pole veel tehtud, mis teda kannaks.
Korraga tungis Alberti roosasse unistusse keelegi armas hääl.
„Kaunist munadepüha hommikut. Tõin sulle kingituseks muna. Ise värvisin.“.
Appi. See oli Triinu. Albert muutus näost sama punaseks kui tema nina etenduse ajal.
„Ma tahtsin teha sellise, mis sulle meeldiks. Tükk aega nuputasin. Mis sa arvad ?“
„Muidugi meeldib. See on kõige kaunim pühade muna, mis ma olen sellel aastal saanud“ kogeles Albert.
„Sellel aastal?. Palju sa neid siis juba saanud oled?“
„Oh, mis ma räägin. See on alles esimene. Ma mõtlesin, et üleüldse“
„Aa. Aitäh“ vastas Triinu ja jäi ootasäreva näoga Albertile otsa vaatama. Albert sai aru küll, et nüüd on tema kord kingitus üle anda. Aga mida pole seda pole.
„Ma-a-a toon sulle sinu muna hiljem ära. Mul munad alles keevad“, oli vale kerge tulema.
„Ootan sind siis poole tunni pärast, ma panen teekannu podisema“ hüüdis Triinu ja hõljus minema. Just nagu liblikas. Albertile vähemalt tundus nii.
„Munad keevad, munad keevad“ pomises Albert omaette tuppa astudes. Ei keenud tal tegelikult midagi. Nüüd tuli ruttu tegutseda. Enne veel pani ta Triinu toodud muna kenasti puuviljakorvi, et sellega midagi ei juhtuks. Munad, kus on ometi munad. Ta tegi kapi lahti ja seal nad olidki kenasti karbi sees. Kolm ümmargust ja valget muna. Kui rohkem pole, siis aitab nendest küll.
Teate, tsirkuses on nii, et kui sul on juba  3 ümmargust asja peos, siis on raske vastu panna ahvatlusele paar korda zongleerida. Albert on zongleerimises osav. Seepärast ei muretsenud ta üldse ja viskas munad õhku. See on tegelikult väga erutav, kui sa midagi nii õrna oma käte vahel loobid. Samal ajal piilus Muffi ukse vahelt ja mängulembese koerana mõistis ta kohe, et siin on käimas mingi väga tore mäng. Ta kargas tuppa ja otse Alberti najale, üritades palli oma hammaste vahele saada. Aga pallid nad Muffi meelest olid, mitte munad. Albert kaotas tasakaalu ja kukkus toolile istuma. Üks muna kukkus lauale ja purunes. Albert üritas järgmist päästa, sirutades käe, kuid Muffi oli kiirem ja sai muna oma hammaste vahele. Millega Muffi ei arvestanud oli see, et munade puhul tegemist on siiski õrna kohtlemist nõudvate asjadega. Kui ta  hambad kokku surus pritsis muna üle kogu toa, samal ajal kui kolmas muna otse Alberti lagipähe maandus.
Muffi munarünnak oli kestnud täpselt kaks sekundit, kuid tagajärjed olid sellel katastroofilised. Albert istus toolil, vedel muna voolamas üle kulmude otse suhu. Albert limpsas keelt. Muffi üritas teda aidata ja ka veidi limpsida, kuid Alberti meelest oli Muffi abist tänaseks juba täitsa piisavalt.
„Tohoh. Mis see nüüd siis oli? Muffi ometigi, vaata mis sa tegid“
Muffi liputas saba. Tema meelest oli tähtis, et elu seisma ei jääks ja igas päevas särtsu oleks.
Rohkem mune polnud. Vaid 20 minutit on aega, siis juba Triinu ootab. Albert oli nõutu. Ta pani silmad kinni ja mõtles.
„Tüdrukutele meeldivad ju lilled“, lõid Alberti silmad korraga päästvast mõttest särama, „üks korralik lillekimp on küll see, mis munapuudumisel aitaks. Pealegi, mis see muna ikka nii väga ära ei ole“.
Albert astus uksest välja ja sammus oma suuri kingi kõrgele tõstes kiiresti üle õue metsa poole. Teate kui raske on kõndida 10 numbrit suuremate kingadega. Milline õnn, et esimesed kevadlilled kasvasid otse tsirkuse taga aasal. Albert korjas kiiresti kirju kimbu aasalilli. Seal olid kullerkupud, nurmenukud, nartsissid, meelespead, ülased ja mõned sinililled. Tõeliselt uhke ja värvikirev kimp sai. Albert seadis sammud ruttu tsirkuse poole tagasi. Vaevalt oli ta tsirkuse väravast sisse saanud ja möödumas just elevant Cicilia aedikust, kui korraga kostis kõrvu armas hääl.
„Albert, kuhu sa kadusid. Tee on ammu valmis. Ma käisin sind juba otsimas“ hõikas Triinu eemalt lähenedes. „Ma tahaks juba nii näha, millise muna sa minu jaoks tegid“.  
Ehmatades peitis Albert lillekimbu selja taha.
„Ma-aa, aa. Kohe toon.“ kogeles Albert. Kuid siis ta ohkas raskelt, sest ta teadis, et valetada pole ilus ja et valetajatega ei taha keegi sõbrustada.
“Tegelikult on nii, et mul pole muna. Need kukkusid kogemata katki, Aga ma korjasin sulle metsast ise lilli“.
„Aa, Albert. See on nii tore. Ma armastan lilli, eriti kui nad on ise korjatud. Aga kus nad siis sul on ?“
Albert võttis käe koos kimbuga seljatagant ja sirutas Triinu poole. Ise surus silmad kinni, nagu kartes vaadata, mida Triinu tema isekorjatud kimbust arvab.
„Palun. Siin see on“.
Vaikus. Albert surus silmad veel kõvemini kinni. Ikka vaikus.
„Mis see siis on, Albert?“ küsis Triinu üllatunult.
Albert avas vaikselt silmad. Uhke lillekimbu asemel oli tal käes punt varsi, nagu saunaviht.
„Kuhu siis õied kadusid ?“ oli Albert segaduses.
Korraga puhkes Triinu naerma vaadates Alberti selja taha elevandi aediku poole.
Albertki keeras ennast pelglikult ringi ja nägi kuidas elevant otse tema taga suud matsutas, endal üks kullerkupp suu nurgast välja vaatamas, siis tõmbas ta sellegi keelega suhu ja läinud kõik kaunid õied olidki.   
„Cicilia pani su lilled nahka. Häid pühi, elevant!“
Albert vaatas nõutult elevanti.
„Pole midagi. See, et sa minu pärast ikkagi vaeva nägid, on nii armas. Kas sa tuleksid minu juurde teed jooma?“, küsis Triinu.
Muidugi Albert läks, ise oli jälle näost punane nagu tema nina etenduse ajal.

Kolmapäev, 19. november 2014

Jatkuvad Kloun Alberti seiklused.

TSIRKUS
Ega Albert ja Muffi ole tsirkuses ainsad elanikud. Neid on tsirkuses tegelikult isegi päris palju. On artistid, loomad, töölised ja muidugi direktor. Direktor on pikk ja peenike vanem härra. Ta on nii peenike, et kord kargas Muffi tema najale ja hakkas teda lakkuma.
"Mis ta teeb? Koristage ta ära.“ ehmus direktor. Mida oskas Albert öelda
„Ta pole oma elus enne nii palju konte ühekorraga näinud“ kostis Albert. Muffi silmad särasid ja saba käis taga nagu propeller.
Ei, ega Muffi teda hammustanud või veel vähem ära söönud. Nagu öeldud oli Muffi peenemate kommetega ja sõi seega ka ainult peenemaid koeraroogasid. Kondid, mis talle anti, mattis ta viisakalt maha. Kuna tsirkus aga alati edasi liikus, jäidki Muffi kondid kadunuks või teiste koerte maiustada.
Tsirkuse töölised on Albertile suured sõbrad. Töölised panevad suurt tsirkusetelki püsti, talitavad loomi ja aitavad ka etenduse ajal, kui areenile on vaja midagi tuua või viia.
Artiste, nagu ka Albert, on tsirkuses samuti mitmeid – elevandimees Kalle, lõvitaltsutaja Antonio, akrobaadid Romeo ja Julia (need ei ole nende pärisnimed, vaid nad teevad areenil sellist numbrit, aga pärisnimega ei kutsunud neid keegi , ei tea kas keegi mäletabgi neid enam), mustkunstnik Viktor ja õhubaleriin Triinu. Oi, kuidas Albertile meeldis Triinu. Nii imeline oli alati vaadata, kuidas ta kõrgel tsirkusekupli all nööril  kõndis. Selline tunne oli nagu hõljuks ta õhus. Albert käis igakord salaja Triinu esinemist kardina vahelt piilumas, nii ilus oli see.
Artistid on kõik väga tähtsad ja ilma nendeta poleks ka tsirkust. Nad teadsid  seda ja käitusid siis ka hästi tähtsalt. Eriti tähtsad olid Antonio ja Viktor. Kalle on see-eest sama suur, kui tema elevanditki. No hea küll, veidi siiski väiksem, aga mitte palju, aga sama sõbralik kohe kindlasti. Kuigi jah, ka elevandid võivad vahel metsikusi teha. Romeo ja Julia käisid kõikjal koos ja ühtmoodi lahked kõigi vastu. Kui Albertil teinekord oli vaja näiteks suhkrut laenata, siis seda sai ikka Romeo ja Julia käest.
Kord oli lõunase teejoomise aeg, kui Alberti majakesse astus Kalle. Alati kui Kalle uksele koputas oli seda üle terve linna kuulda ja kui ta siis uksest sisse astus, vajus Alberti ratastel majake ühele poole viltu, nii et Albert pidi laualt teeklaasi kätte haarama. Aga sellest üksi oli vähe abi, sest laual oli ka kann. Albert suutis vaid silmanurgast märgata, kui tulist teed täis kann auru välja ajades tema poole sööstis nagu pull punast rätikut nähes. Kannu kaitseks peab ütlema, et Albertil oligi punane särk parasjagu seljas. Halvenevat olukorda kiirelt hinnates sirutas Albert oma 10 numbrit suurema kingaga jala ja peatas kannu hoo. Niimoodi jalad lae poole toolil istudes ei suutnud ta enam midagi teha, kui suhkrutoos talle sülle prantsatas.
„No, terekest“ ütles Kalle „teed hommikvõmlemist. No, tore, tore“.
Olukorra rahundes lükkas Albert kannu tagasi lauale, ise samal ajal ikka tassi käes hoides. Püsti tõusta ta aga ei saanud, sest kui ta oleks tahtnud õue minna , et ennast suhkrust puhtaks kloppida, oleks pidanud Kalle samuti väljuma, et Albert läbi lasta, aga see oleks põhjustanud majakeses uue maavärina. Nii jäi Albert kummalisse asendisse – pooleldi röötsakil, süli suhkrut täis, toolile istuma.
„Terekest jah. Joon parasjagu teed. Astu edasi“                    
„Näen jah, et teed. Hullad suhkruga. Eh, eh. See on õige, kui juba suhkrut panna, siis nii et tunda oleks“ müristas Kalle oma vägeval häälel.
„Soovid ka. Kostita ennast ise. Ma istuks meeleldi siin ühe koha peal“.
„Tead, kes just direktori juures käis“ küsis Kalle ja jatkas vastust ootamata “üks kummaline kuju, ta ütles, et hüppab pea ees pudelisse ja oh imet hüppaski ja kui direktor küsis endal silmad nii suured, et selja tagant näha olid, et kuidas sa imeloom seda küll tegid, vastas mees, et ma panin enne maandumist kiiresti lehtri ette. Ah, ah,ah. Lehtri ette. Kuuled ka, mis ma sulle räägin või? Mees hüppas pudelisse ja pani lehtri ette ...“
„Ja, ma kuulen, aga ma hästi ei usu su juttu“
„Ah sind, see oli nali, ise oled kloun, ma mõtlesin, et teinekord sul hea rääkida“
„Tänan väga. Tõesti väga naljakas lugu“ vastas Albert, kes polnud ennast ajast, millal Kalle majakesse astus üldse veel liigutanud.
Kalle silmitses klouni.
„Mis sind vaevab. Kas kaelakangestus? Mul on selle vastu rohtu. Las elevant puhub peale. Ah, ah, ah. Tead kui elevant sulle peale puhub, siis puhub sul lokid ka sirgeks.“   
Kalle tõusis ja maja värises.
„Tasa, tasa“, ütles kloun millegipärast vaiksel häälel.
„No hakkan minema. Sinuga oli lõbus nagu alati. Sinust paremat ei ole“
„Näeme siis“

Albert imestas, miks küll temaga lõbus oli, ta ju liigutanudki ennast.    

Teisipäev, 18. november 2014

Olen mõnda aega juba soovinud mõnda viimase aja kultuurelamust ka teiega jagada.
Soovist näha Sillamäe värskelt renoveeritud kultuurikeskust ja näha , milline on üks vene publik, käisin seal vaatamas Peterburi Suure Nukuteatri etendust täsikasvanutele "Vii", mis põhineb N. Gogoli samanimelisel novellil. Etendus oli vanas vene keels, mistõttu polnud kogu tekst arusaadav, kuid kas see on sellise effektidele rajatud etenduse puhul üldse oluline.
Nukuteater, ertiti täiskasvanutele mõeldud etendused, on mulle kogu aeg meeldinud, sest seal on palju rohkem väljendusvõimalusi  võrreldes klassikalise teatriga. Eestist on viimaste aastate suurimaid elamusi just Nukuteatri "Mängurid" ja "Ajuloputus". Ka see venelaste auhinnatud lavastus oli täis üllatusi ja ära kasutati vist kõik nukuteatri zanrilised võimalused.
Lugu jutustas sellest,  kuidas mees jääb ööbima üksikusse maamajja, kus teda külastavad vaimud, tondid ja erinevad mineviku varjud ja kus ta oma elu uuesti läbi elades sünnib uue inimesena. OOtasin, et sellel uuel eneseleidmise hetkel tuleb ta alasti lavale, kuid kahjuks ei tulnud. Ise võite aga arvata, milliseid võimalusi pakub nukuteater vaimude ja tontide kehastamiseks. Neid oli väikesi, ülisuuri ja vahepealseid. Raske on kirjeldada kirjeldamatut, kuid kui lisada ka helilahendus oli tegemist publikut endasse haarava ja raputava elamusega.
Siit lisandus veel kaks mõtet. Kuigi ma juba ammu ei tarbi Venemaa tooteid ,ega kasuta Vene firmade (Lukoil) teenuseid, siis Vene kultuur on nähtus, mis puhastab mingilgi määral seda roska, mida muidu Venemaalt saadetakse. Seda mõtet täiendab ka Margus Mikomägi väga huvitav ja silmaavav raamat "Minu inimesed" vestustega vene teatrilavastajatega. Kuidas nad selles maailmas toimetavad ja hakkama saavad. Ei tohi kritiseerida kehtivat võimu ja korda , aga kaasa laulda ka ei taha. Pidev balanseerimine kahe äärmuse vahel. Väga hea lugemine, mida soovitan soojalt mitte ainult teatrigurmaanidele.
Vahepeal arvasin, et peaks panema piri venelaste jaoks üldse kinni, kuid kurjusele ei saa päris kurjusega vastata. Mida rohkem venelasi siin käib ja mida rohkem nad näevad, et me oleme siin täitsa normaalsed inimesed, mida rohkem nad puutuvad kokku siinse inforuumiga kasvõi erinevates vestlustes, seda suurem on võimalus, et vene rahvas hakkab sealsele türanniale lõpuks vastu. Seega vestle venelasega, nagu nemad vestlesid läbi etenduse minuga. Tahaks veel minna vene teatrisse, nagu ülikooli ajal igal aastal tehtud sai.
Veidi õhtust lugemist lastele ja lastemeelsetele. Hakkab ilmuma järjejutuna. Täna esimene osa. 

KLOUN ALBERT
Kloun Albert on lühemat kasvu, heledate lokkis juuste ja veidi ettepoole punnitava kõhuga. Kogu oma elu on ta olnud kloun suures tsirkuses, mis mööda maailma ringi sõidab. Juba Alberti isa oli kloun ja omakorda tema isa oli kloun ja nii edasi ja edasi või pigem siiski tagasi, aega, mida pole kirja pandud ja nii ei teagi Albert kaua tema pere on klouniametit pidanud. Käivad jutud, et üks tema esiesiesiesiisa oli olnud narr koguni prantsuse kuninga õukonnas, aga seda Albert ei usu, sest ei ole ju võimalik, et auväärt klouniperes nüüd korraga üks narr sirgus. Aga narr ja kloun pole sugugi sarnased naljategijad. Albert peab alati oma naljanumbreid ettevalmistades palju vaeva nägema, aga ta teeb seda rõõmuga, sest tore on ju vaadata, kui lastel silmad üllatusest särama löövad. Siis peab Albert ise õmblema ja puutööd tegema ja vahel ka keevitama.
Kuigi Albert oli terve elu tsirkuses elanud ja koolis polnud ta käinud, ei olnud ta siiski sugugi rumal, suisa vastupidi – kloun pidi teadma tsirkusest kõike ja oskama iga inimese tööd, nii võis ta näiteks vabalt zonglöörida ja sai hakkama ka kassi dresseerimisega. Seepärast oli Albertil kummaline kuulda, kui raadios teinekord öeldi inimeste kohta, kes tänavatel karjusid või muidu arusaamatult käitusid, et „on ikka kloun“. Albert küll ei oleks kunagi niimoodi käitunud ja ei saanud ka aru miks neid veidrikke klouniteks nimetatakse. Nimetatagu hoopis kaevuriteks või sportlasteks. Tore oleks siis raadiost kuulda, kui uudistes öeldaks, et öörahu rikkus üks karjuv kaevur või, et riietub nagu sportlane. See oleks tore.        
Kloun Albert elab nelja rattaga majakeses. Kui tsirkus ühest linnast teise sõidab haagitakse tema maja suure veoauto taha. Muidu on seal auto peal kasti asemel tööliste tibatillukesed toakesed, aga sõidu ajal on siis Alberti maja ka. Majakeses on elutuba, magamistuba ja vannituba. Kõik toad on nii pisikesed, et  eriti peale Alberti sinna keegi ei mahugi. Kui Albertile tulevad külalised peavad nad lahkudes samasuguses rivis ka väljuma, sest mööduda majakeses teineteisest ei saa. Ka Albertil endal on hirm, et kui ta veel veidi kaalus juurde võtab, võib ta ringikeerates kõhuga tassid laualt minema pühkida.
Majakesel on ka kaks akent. Akende all maja küljes on tal väikesed lillepotid. Sõidu ajaks võtab ta need loomulikult ära, aga koha peal seistes toovad nad rõõmu. Akende taga on pea-aegu alati uus pilt. Nii on iga päev täis üllatusi ja huvitav. Igav on ainult siis, kui tema ratastel majake pannakse seisma mõne suure plangu või maja äärde, et aknast näed ainult seina. Vaade, mis siis avaneb pole sugugi põnev. Albert teab. Ta on palju kordi seina põrnitsenud ja proovinud leida sealt midagi erilist või midagi sellist, millest teistele hiljem rääkida. Aga ei midagi. Sein on ikka sein. Igav. Pealegi on kogu aeg tunne, et suure maja aknad on nagu silmad ja uks on suu ja et kohe teeb maja oma suu lahti ja sööb Alberti majakese ära. Aga ega seda ei juhtu. Maja on ikka maja. Suu ja silmadeta. Igav. Alberti maja pole sugugi igav. Tema majakese peal on suured reklaamid ja tema enda pilt ja Muffi pilt ka.
Muffi on väike karvane koerake. Mõned teadmatud nimetavad selliseid nuustikuteks, aga Muffi ei ole tavaline nuustik, vaid haritud koer kõige peenemate kommetega. Kui teda võrrelda inimesega siis oleks tal suisa mitu kõrgharidust. Selles mõttes on Muffi muidugi Alberitist üle. Ja kui on võimalust ei jäta Muffi seda ka kunagi Albertile demonstreerimast, pöörates pea kõrvale ja peites Alberti rumaluste peale silmad oma pikkadesse kõrvadesse. Ise samal ajal raskelt ohates. Tõesõna nagu inimene. Mitmeid kordi on Alberti külalised talle kummaliselt otsa vaadanud, kui Muffi laua all ohkab. Siis peab Albert seletama, et ta ei hoia maja alla kedagi vägisi kinni, kes hirmust värisedes ohkaks, vaid tema koerakesel on tema pärast veidi häbi.  



Esmaspäev, 10. november 2014

RABAJÄRVE NÄKINEIUD
Joosep ja Arlet Palmiste

Karukoobas oli suure kummuli kukkunud kuusejuurika all. Päikesekiired kõditasid karupoiste ninaotsi, kui nad hommikul silmi avades metsa uudistasid ja koopasuust välja piilusid.
„Tuleb ilus päev“ ütles karupoiss Kalle.
„Sellisel päeval tahaks ainult vees solistada“ vastas karupoiss Kaarel.
Kuigi metsas, otse raba ääres, oli kena väike järveke, siis oli karupoistel sinna minek rangesti keelatud.  Karuema teadis rääkida, et järves elavad näkineiud, kes oma lauluga metsaloomi uinutavad ja seejärel igaveseks enda juurde vetesügavustesse vangistavad.
Karupoisist sirutasid ennast päikse käes, pistsid kõhutäiteks paar mustikat põske ja seadsid sammud lagendikule, mille keskel ilutses  porine mülgas, kus samuti sai end palaval päeval  häda pärast jahutada. Teel lagendikule  tuli neile vastu rebane Ülo.
„Kuhu nüüd minek,  karumõmmid“ päris rebane Ülo.
„Läheme porimülkasse end jahutama“
„Miks mülkasse, kui siinsamas on kena järveke“ päris rebane edasi.
„Ema ei luba meil sinna minna“, vastas Kaarel.
„Seal elab näkineid, kes sind oma veealusesse riiki kaasa viib, kui sa seal ujud“ , lisas Kalle.
„Mis näkineid, mis riiki. Ma ujun seal iga päev ja pole veel kordagi ühtegi näkineidu näinud“ vaatas rebane karupoistele kavalalt silma ja lisas  “Tulge julgesti, ma näitan teile kõige parema koha kätte. Seal on nii madal, et kui tahad märjaks saada, pead päris pikali viskama ja nina jääb ikka kuivaks“.
Koos vesteldes jõuti peagi järve äärde.
„No näidake nüüd mulle , kus on siin see näkineid“ pööritas rebane järvele vaadates umbusklikke silmi.
Karud vaatasid järvele nii,  et silmad tahtsid pea seest välja hüpata, aga veepind oli sile nagu peegel, ainult sillerdas kutsuvalt päikese käes.
„Mis te oodate, hüpake sisse“ ässitas rebane.
„Pole siin tõesti kedagi vee all luuramas“ täheldas Kalle.
„Kui paneks ainult varba korraks vette“ lisas Kaarel.
„Kui me kaldast kaugele ei lähe , ei tohiks midagi juhtuda“ mõtiskles Kalle
„Pealegi ütles rebane, et siin on nii madal, et pead pikali viskama, kui tahad päris märjaks saada“
„Ja siis jääb ka ninaots kuivaks“
„Kui see näkineid peakski tulema, siis ma tõmban teid välja“ julgustas rebane karupoisse.
Kalle võttis hoogu ja hüppas vette. Küll oli vesi mõnus ja hea. Kui ta aga tahtis jalgu põhja panna, siis põhja polnud. Rabajärvedel on nimlet järsud kaldad ja sügav põhi. Kalle hakkas käppetaga vehkima ja tõmbas suu vett täis, nii et tema jutust oli aru saada vaid mulin.  Kaarel nägi, et vend on hädas ja sirutas talle käpa, et teda veest välja aidata, kuid kaldaserv oli pehme ja vajus karu raskuse all suure mürtsatusega vette. Nüüd hulpisid vees juba kaks karu.
„Ülo, tõmba meid välja“ hüüdis Kaarel.
„Kuidas mina väike ja nõrk rebane teid mürakaid sealt peaks kätte saama“ laiutas rebane osavõtmatult käppasid ja litsus metsa poole, nii et valge saba ots vaid välkus puude vahel. Korraga kuulsid karupoisid üle vee lauluhäält. See oli nii õrn ja ilus, et nad unustasid ujumise ja jäid lummatult kuulama.
Samal ajal jõudis karuema karukoopasse. Ta vaatas ringi ja mõmises endamisi
„Ei tea kuhu need poisid läinud on ?“
Ta hõikas neid ,kuid vastust ei saanud. Korraga avas väike karikakar, kes kasvas karukoopa kõrval, oma väikese lillesuu ja hüüdis õrnal häälel
 „Karuema“
„Jah, karikakar, kas sa tead kuhu mu poisid on kadunud?“
„Oi, karuema. Männid sosistavad tuules, et kaks karujõmmi on rabajärves hädas“
„Kas võib tõesti olla , et need on minu poisid. Aga teisi karusid siin metsas ju pole“ , mõtiskles karuema ja tormas järve poole.
Vahepeal oli karupoiste juurde jõudnud imekaunid näkineiud. Nad ujusid karupoiste ümber ja meelitasid neid endigi kaasa tulema. Nende hääled olid nii kutsuvad ja täis meelitusi, et karupoistele tundus, et nad ei taha enam kunagi midagimuud  kuulda. Näkineiud võtsid karupoistel käppadest ja koos laskuti vetesügavustesse, kus asus näkineidude kodu. Ootamatult purunes kaunis unenägu ja karupoisid leidsid end ema käppade vahelt. Näkineiud kadusid ja karuema tõusis koos poegadega pinnale.
Ta lükkas nad kaldale ja ronis siis ka ise järele.
„Ma olen teile ju rääkinud, et ei tohi tulla rabajärve äärde ujuma“  kurjustas ema poegadega.
„Aga rebane ütles et siin on mõnus koht, kus sulistada, et peab ka pikali viskama, kui tahad päris märjaks saada“ õigustas end Kalle.
„Aga kus see rebane siis on, kes sellist nõu andis“. Rebane oli aga karistuse kartuses ammu põõsasse peitu pugenud.
„Nüüd pidage alati meeles, et tundmatus kohas ei tohi vette hüpata, eriti kui te ujuda ei oska.“  Manitses karuema „ ja rebase nõuandeid ei tasu siin samuti kuulata“.
Karuema kallistas oma poegi, andis kummalegi plaksuva musi ja lisas
„Hea, et ma teid ikka näkineidude käest kätte sain, mu armsad karvakerad“


Ja tilgast saab järv …
Noore pere maale kolimise ja maal elamise eeltingimuseks, et vanemate töö oleks võimalikult kodu lähedal. Aeg, mis kulub sõitmisele, on maha visatud aeg. Tund tööle ja tund tagasi on tänapäevase elutempo juures pikk aeg. Selle aja saaks veeta lastega, toimetada kodus või harrastades terveid eluviise. Kurb on kui näiteks isad nädala sees üldse koju ei jõua. Olen arvamusel , et see lõhub siiski pereelu sisemist atmosfääri. Ega me keegi tea, mis toimub aastate pärast, kui tänased kärgperede, lahus elavate perede või lahutatud perede lapsed hakkavad ise peresid looma. Kas igapäevane suhtlus pereliikmete vahel polegi enam äkki tavaline, vaid pigem erand. Igal juhul tundub selline tulevik hirmutav.  Armastust on tänasel päeval vähe, sellist armastust, mida välja näidatakse ja mis südamesse rõõmu toob. Seepärast on ka rõõmu vähe. Olen pidudel, kus ma käinud olen, märganud, et inimesed ei oska rõõmustada või siis häbenevad rõõmustada. Vahel on tunne, et õnnelik olemine on patt.
Üheks lahenduseks, kuidas töö kodule lähemale tuua, on tänaste ettevõtete võimaluste piires oluliselt suurem panustamine kaugtööle. Muidugi oleks heaks lisaboonuseks maal tegutsevatele ettevõtjatele riiklike toetuste olemasolu. Täna konkureerivad linna ja maaettevõted ettevõtlustoetuste taotlemisel võrdsetel alustel. Üha raskem on maapiirkondades tegeleda tõsiselt võetava ettevõtlusega, mis ei oleks just seotud põllumajandusega. Peamiseks põhjuseks on siin tööjõu puudumine. Tean mitmeid ettevõtjaid, kes on pidanud plaani asutada tootmisega tegelev firma. Kõik on ilus kuni hakatakse uurima, et kuidas on lood tööjõuga. Reeglina tuleks seda sisse tuua mujalt ehk tavaliselt lähimast linnast, aga siis on ju mõttekas see ettevõte juba ka linnale lähemale rajada. Nokk kinni ja saba lahti. Seepärast olen tuline elustiiliettevõtluse ja pereettevõtluse toetaja. Maa tulevik on väikeettevõtete päralt ja just nende elujõulisusse tuleks panustada.
Samas saavad ka kohalikud inimesed ise tilkhaaval panustada kohaliku ettevõtluse ja läbi selle kogu piirkonna arengusse ostes ja tarbides kohalikke teenuseid. Vahel võib tõesti olla kohalik teenus kallim, kuid see võimalus tarbida teenust kohapeal kompenseerib selle kindlasti. Lisaks ei taha ju keegi, et tema naabermaja tühjana seisma jääb ja hoov võssa kasvab, sest naaber on kolinud linnale lähemale, kuna tema tööd kodukandis ei hinnatud. Saabuvate jõulude puhul võiksime üles leida kohalikud meistrid ja just nende toodangut kingitusteks kasutada. See on võike piisk, kuid piiskatest saab järv. Kui iga Eesti inimene ostaks 10 euro eest maaettevõtluse teenuseid või tooteid, tooks see maale 10 miljonit eurot ja sellega hoiaksime maaettevõtluse elus.
Kui maal elavad inimesed, siis Eesti elab. Eesti inimene on alati olnud pigem metsa- ja maarahvas kui linnainimene ja kuigi mõnel hetkel võivad linnaahvatlused tunduda ainuõiged valikud, siis eestlase süda ja hing kuuluvad siiski maale. Vaadake, kui paljud on omale maakodud rajanud või peale linnaelu maale elama läinud. Samas on ka neid, kes uuesti linna tagasi läinud just laste hariduse ja töö pärast. Kodulähedane töö on üks oluline asi, mis noore pere maale toob või maal hoiab. Teine pool on laste konkurentsivõimeline haridus ja positiivne keskkond nende kasvamiseks.
Võimalus koolivälisteks tegevusteks
Loomulikult ei ole maal tihti valida, kuhu trenni või ringi laps panna. Paned sinna, mis külas olemas on, aga peamine, et laps tegeleb millegagi ja ennast arendab. Kellel soov millegi erilisema järgi, peab teinekord sõitma keskusesse või kaugemale, aga maainimene on harjunud sõitma. Autokütus võiks muidugi odavam olla. Õnneks liiguvad veel ka bussid, kuigi nende graafik on tööinimeste, mitte laste järgi seatud ja nii pole  lapsel tihti võimalik tundide lõppedes soovitud sihtkohta jõuda.
Linna- ja maalapsed on väga erinevad. Erinevad on ka kodud, kus lapsed elavad. Mõnes kodus tuntakse laste tegemiste vastu rohkem huvi, teises jälle vähem. Linnalastel on võimalused koolivälisteks tegevusteks suuremad kui maalastel. Maal on vahemaad suured ja üle õue pole tihti võimalik sõbrale külla joosta. Nii käib suur osa suhtlust internetis, kus tuleb arvestada omade ohtudega, kuid eks neid tule teada ka linnalapsel
Soovides oma lapsele parimat, saadetakse ta tihtipeale linnakooli. Alati aga pole võimalustki kodukandis koolis käia, sest paljusid väikeseid koole on suletud. See tähendab, et pere elab ikkagi lahus ning sa ei saa lapse kõrval olla, kui tal on muresid ja ega see hea lahendus pole. Maakoolid on olulised, sest muidu lähevad inimesed küladest ära ja maa jääks tühjaks.
Korraga maal ja linnas
Võib-olla parim variant ongi lapsele see, kui ta elab linnas, aga nädalalõpud ja vaheajad saab olla maal vanavanemate juures. Või siis ka vastupidi, et muidu maal, aga vaheaegadel linnas. Tuleb näha mõlema kohta rõõme ja muresid. Et ei juhtuks nii, kus üks ametnik pidi külla tulema talvisel ajal ja korraga helistas, et ta ei tule, sest linnast välja jõudes kustusid linnatuled ja ümberringi oli nii pime, et ta ei julgenud edasi sõita. Tõestisündinud lugu. Selline linnastumine ei mõju inimesele hästi.
Linnas on suuremad võimalused kogeda erinevaid asju, nii halbu kui ka häid. Maal on ohtusid vähem, aga võimalusi niisamuti. Inimene on siiski osa loodusest ja oluline igaühe jaoks on kogeda tunnet, kui oled sügavas metsas ja ümberringi ei kostu ühtki tehislikku häält. Ehk nagu on öelnud Fred Jüssi –  „vaikusest on saanud meie kõige kallim loodusvara“. Kes on seda kogenud, see hakkab elule ja inimese osale siin ilmas teisiti vaatama.