RAIMOND KAUGVERI looming
koostanud Katrin Kaugver
"Keskpäevavalgus"
1962, tr-arv 21 000
Algab 1950.
aastaga, lõpeb 13 aastat hiljem. Peategelane Kristjan on otse sõjast,
"õigelt poolelt" tulnud noor mees, kellel pole suurt kedagi ega
midagi alles ja kes saab töökoha trammiparki. Poiss on selline "lihtne ja
hea". Raamatu lõpul, kui "koidust on saanud hommik ja hommik on
muutunud päevaks", on ta naisest lahku läinud ja temast on saanud partei
liikmekandidaat. Olulised on aga hoopis teised tegelased: "valel
pool" sõdinud mehed, vanad töömehejuurikad, Kristjani peenemast perest pärit
noor naine Anne, naise sõbratar, ämm ja äi. Nemad ei ole nii lihtsad ja head ja
nemad elavad nii, nagu inimesed vahetult pärast sõja lõppu tegelikult elasid,
ja räägivad sellest, millest räägiti.
"Igapäevane
leib"
1964, tr-arv 24 000
10 aastat
on möödunud. "Keskpäevavalguse" tegelaste elu läheb edasi. Kristjan
läheneb neljakümnele, temast on saanud trusti vanemmeister. Raamat algab
vana-aastaõhtuga: Kristjan ootab külalisi, shampus jahtub vannitoas. Elu on
märgatavalt edenenud. Tegelaskonda kuulub igat masti Nõukogude aja tegelasi:
varustajaid, ametiühingu funktsionääre, brigadire, sekka juba ka haritlasi.
Taustaks trammitrusti remondibrigaadi mehed. Ka vahepeal uuesti abiellunud ja
lahutanud Anne on jätkuvalt mängus. Konfliktid on seotud n-ö igapäevase leiva
teenimisega, töö ja tunnustamisega. Inimesed Kristjani kõrval annavad talle oma
sisemonoloogides hinnanguid. Temagi ei ole enam nii üheselt lihtne ja hea.
"Seitsmendas
läänes"
1965, tr-arv 20 000
Elu
kaevandusasulas. Mäeinstituudi lõpetanud Käsper tuleb tagasi ja asub tööle
katsejaoskonna ülemana. Üht-teist on muutunud. Stalini pilt kombinaadi saali
tagaseinas on asendunud korvpallilauaga. Käsperil tuleb lahendada tülisid, mis
seotud kaevurite ja ülemuste erineva tööeetikaga. On plaani nimel rabamist,
õnnetusi, viinaviskamist, koosolekuid, ühiselamuelu ja tüdrukuid. Käes on aeg,
mil peainsenerid hakkavad nõukogude bürokraatia tulemusel infarkte saama.
"Nelikümmend
küünalt"
1966, 1995
Direktori
asetäitja Villem Alavain on jõudnud oma 40. sünnipäevani. Pidu on läbi, külalised
lahkunud, küünlad kustumas ja Villem mõtleb tagasi neile neljakümnele aastale -
küünal haaval. Iseenesest on Villemi elukäik sarnane nii paljude tema
aastakäigu poiste omadega: gümnaasium, põgenemine Soome, sõdimine "valel
poolel", Siberi vangilaager, vabanemine, tagasitulek ja vaevaline töö
otsimine. Villemit - nagu paljusid teisigi - aitavad tutvused
"õigete" inimestega, ta teeb kiiret karjääri ja enne neljakümneseks
saamist on tal justkui kõik olemas mis vaja: hinnatud töö, õnnelik abielu, hea
armuke, jõukus. Ometi on tal sel juubeliõhtul pärast külaliste lahkumist hinges
tusk ja tühjus. See kõik pole see, ta pole seda kõike tahtnud, olud on ta
lihtsalt selleni viinud.
"Jumalat ei ole
kodus"
1971, tr-arv 32 000
Lugu algab
sellega, et menukas kirjanik Sander Tümmeleht sõidutatakse tema naise Ingeborgi
initsiatiivil psühhiaatriahaiglasse viinaravile. Tümmeleht on sapine ja maailma
peale tige. Doktor esitab tavapärase küsimuse: Kuidas see algas? Vastust
sellele küsimusele hakkabki Tümmeleht otsima, taustaks psühhiaatriahaigla
värvikas tegelaskond. Andeka ja populaarse vaimuinimese allakäigulugu.
Viimaseks leheküljeks on minategelane jõudnud äratundmisele, et "jumalad
peavad olema, ja nad peavad kodus olema, alati kodus olema."
"Ja kõik on
kuhugi teel"
1974, tr-arv 32 000
Ühe
provintsigümnaasiumi abituriendid vastuolulistes sõja- ja okupatsioonioludes.
Üksikasjalisemalt kirjeldatakse viie poisi käekäiku aastatel 1939- 1950. Golden
Five, nagu viisik end ise kutsub, käib selle aja jooksul läbi väga erinevaid
radu; 1950. aastaks on neist järele jäänud vaid üks - lapsena invaliidistunud
Hendrik, kellest raamatu lõpus on saanud õpetaja. Metsavahi poeg Paul langeb
bandiitide kuuli läbi, jaamaülema poeg Peeter saab otsa Pitka kompaniis,
advokaadi poeg Heiti sureb omaenda kaaslaste käe läbi, Teadusemeheks kutsutud
Andreas aga hukkub ihuüksi sakslaste vastu minnes. Raamatu pealkiri pärineb
Whitmani luuletusest, mille poiste inglise keele õpetaja neile viimases tunnis
ette luges.
"Suurte arvude
seadus"
1978, tr-arv 32 000
Tegelasteks
KEKi ehitusbrigaadi mehed, kes on sunnitud taotlema kommunistliku töö brigaadi
nime. Idee taga on nende fanaatiline brigadir Tõnis Praost, kes on sama vankri
ette rakendanud ka oma perekonna. Loomulikult toob see kaasa hulga konflikte.
Pealtnäha sileda pinna alt koorub välja näotuid lugusid. See on kirev
nõukogudeaegne tegelaskond - õpetajad, töömehed, harrastusteatri näitlejad,
kohtunikud -, kes jesuiitlikult süsteemi üle kavaldavad ja kelle elud alluvad
nn suurte arvude seadusele.
"Disko"
1982, kordustrükk 1995
Kooliromaan,
mille tegelasteks linnalähedase maakooli lapsed ja õpetajad. Kesksemad
tegelased on noor füüsikaõpetaja Künnapu ja nn raskest kodust pärit teismeline
Madis. Taustaks kooli sulgemise oht, mistõttu valitsema kipuvad minnalaskmismeeleolud.
Lastega lähemalt kokku puutudes saab oma kohustuslikku suunamisaega tegema
tulnud Künnapust missioonitundega koolijuht, kel tuleb võidelda vanade
pedagoogide kivinenud arusaamadega, alkoholilembeste lapsevanematega ja
nõukogude rutiiniga. Noorel õpetajal on õnneks ka mõttekaaslasi. Ja vaev tasub
ära - ootamatult kingib ikka justkui vägisi näitustele veetud Madis oma
kunstiõpetajale Viiralti albumi sissekandega: "Lugubeetud õbetajale
tänulik õbilane."
"Vana mees tahab
koju"
1983, kordustrükk 1985 tr-arv 40 000,
Ühes
haiglapalatis toibuvad operatsioonist kuus meest: vana kaevur Simmo,
miilitsavolinik Ütsmüts, pensionär Kuivits, keda lõuapoolikust ajakirjanik kohe
Kuivikuks hakkab kutsuma, maamees Kattai ehk Vintske ja tõlkijast minategelane
Albert Valter. Vaatamata valudele ja haiglavaevadele on palatis rohkelt lõõpi
ja aasimist. Tasapisi tõusevad keskseks kaks tegelast - seitsmekümneaastane
Simmo, kel amputeeritakse mõlemad jalad, ja tõlkija Valter, kes ise pääseb küll
kergemalt, kuid kelle poeg teeb isa haiglasoleku ajal avarii, milles hukkub
inimene. Valter tegeleb nii oma poja probleemidega kui vana vapra Simmoga.
Simmo lugu on kurb: tütar ei taha teda enam koju viia, ta saadetakse
invaliididekoju, kus ta raamatu lõpul ka sureb.
"Meie pole süüdi"
1984, 1996,
Poistekamp
peksab jõhkralt läbi kaks vanainimest, kellest üks hiljem sureb. Poiste vanemad
kutsutakse uurija juurde. Peategelaseks tõuseb perekond Puustusmaa, kelle pojal
Vahuril lasub süüdistus tapmises. Tegemist on n-ö korraliku perekonnaga: isa on
soliidse ehitusorganisatsiooni vaneminsener, ema kauplusejuhataja. Ka teistel
poistel on kodud ja vanemad olemas. Kohtupäeva eel püüab Vahuri isa Justus oma
elule tagasi vaadates selgusele jõuda, kus ja millal nad vea tegid, kust on
pärit poja vägivaldsus. Tulemus ei ole rõõmustav. Valet ja silmakirjalikkust on
olnud ohtralt. "Minul ei ole enam ammu mingeid illusioone, miks nad siis
teilgi peaksid olema," ütleb eeluurimise all olev poeg enne kohut isale ja
pöördub temast ära.
"Pariisi lõbusad
naised"
1985, tr-arv 50 000
Ülikooliaegsed
ühika toakaaslased Veronika ja Klara, kellest üks on nüüdseks majavalitsuse
jaoskonnajuhataja ja teine instituudi nooremteadur, kohtuvad taas üle kümne
aasta. Pariis on küla Virumaal, kus elab Klara. Mõlemad naised on üksikud,
Klaral on küll kuueaastane poeg. Naised otsustavad Pariisi kahe peale maja
ehitada. Maja projekteerimise käigus klaaritakse vanu segaseid suhteid ja
sõlmitakse uusi. Üldiselt on naised tarmukad ja tulevad oma asjadega toime.
Raamatu lõpul pannaksegi majale nurgakivi.
"Tee isa
juurde"
1987, tr-arv 100 000
Loo
käivitab peategelase, 25-aastase Jürgeni konstateering: "Ma olin
seitsmeaastane, kui nad lahku läksid." Jürgeni isa läks pere juurest ära,
ema abiellus uuesti ja poiss sai endale kasuisa. Ema sureb, kui Jürgen on
15aastane. Ta satub nn ärikate sekka, tüdruksõber süstib endale morfiini. Siis
otsustab kasuisa uuesti abielluda ja poiss saadetakse elama lihase isa juurde.
Seda tagasiteed teineteiseni romaani teine pool kirjeldabki.
"Kas ema südant
tunned sa?"
1988, tr-arv 115 000
Ühe
linnakooli eesti keele õpetaja Tehvan satub juhuse tahtel klassijuhatajaks 10.
klassile, kus õpib tema tütar Birgit, kelle olemasolust isal seni aimugi
polnud. Ka tütar peab isaks oma kasuisa. Ema teatab Birgiti isale, kuidas asjad
tegelikult on, sest tüdrukul on kooliga probleeme. Birgiti eest hoitakse seda
jätkuvalt saladuses. Mõistagi läheb asi sellest esiotsa ainult hullemaks, kõne
all on Kaagvere eriinternaatkooli saatmine. Juttu on teistestki probleemsetest lastest
ja kodudest. Lõpuks saab Birgit siiski oma pärisisa tagasi. Küsimus ema
südamest aga jääb.
„Kirjad laagrist“
1989, trükiarv 80 000
Autobiograafilised
ja dokumentaalsed jutustused Vorkuta vangilaagrist. Kõrvuti lausa uskumatu
eluiha ja ängistav lootusetus. Reetmised ja eneseohverdused, argus ja
suuremeelsus, visa võitlus vaimu nürinemise vastu. Üürikesed kiindumised ja
haprad laagrisuhted. Väike reekviem nendele, kel oli vähem õnne kui autoril.
"Postuumselt
rehabiliteeritud"
1990, tr-arv 80 000
Valekaebuse
peale 15 aastaks vangi mõistetud Verner Kivistik tutvub tapivagunis Tenno
Roodese nimelise mehega, kes on suremas ja kes teeb ahvatleva ettepaneku: võtku
Kivistik tema nimi endale. Kuna see annaks Kivistikule võimaluse vabaneda kuue
aasta pärast, võtab ta ettepaneku vastu. 1951 saabki ta laagrist vabaks. Paraku
on elu võõra nime all ahistav ja täis pidevat hirmu saada ära tuntud. Niigi
elavad inimesed veel läbiotsimishirmu all, võim jahib metsavendi, valitseb
pealekaebuste oht. Kivistiku/Roodese naine Hella ei tea mehe saladust ja peab
tema kummalist olekut vangilaagris läbielatu tagajärjeks. 1953, pärast Stalini
surma, algavad rehabiliteerimised. Paradoksaalsel kombel rehabiliteeritakse
Verner Kivistik, postuumselt, mõistagi. Valenime alla elamisest väsinud
Kivistik otsustab vana patu üles tunnistada.
"Laev keset
rägastikku"
1990, tr-arv 80 500
Käes on
Gorbatshovi-aeg. Raamatu peategelasteks on viiekümnendates abielupaar, kes
plaanib sõpradega väikesele automatkale minekut. Mees, Pärtel Kõvatoomas, on kergema
zhanri helilooja, naine Annereet teatrikunstnik, sõbrad Velli ja Vambo aga
taksojuhid. Paralleelselt keset metsa seisva laeva looga jutustab Pärtel
Kõvatoomas iseenda ja oma perekonna lugu. See on otseselt ja tihedalt seotud
nõukogude nomenklatuuri kuuluva Olaf Mõtsmehega, kelle pärast Kõvatoomas kord
Konservatooriumist välja visati ja selle tulemusel peaaegu põhja oleks läinud.
Lisaks kõigele hakkavad lahutama omavahel abielus olevad Mõtsmehe tütar ja
Kõvatooma poeg. Vanad vaenud ärkavad ellu. Tagatipuks lõhuvad vandaalid
matkasihiks olnud laeva. Juhtub muudki näotut. Ometi ei murdu idealistist
Vambo, kes ehk ise ongi üks säärane laev keset rägastikku.
"Peotäis
tolmu"
1992
Juba
vanaisa staatuses kirjaniku soe ja helge tagasivaat oma lapsepõlvele vanematekodus
Rakveres ja metsnikust onu juures Alutagusel. Lapsepõlve süütud, muretud
mängud. Sügavalt autobiograafiline, kuid siiski mitte dokumentaaljutustus. Mehe
lapsepõlv, kellele "olid kaela langenud kõik selle jumalast põlatud
aastakäigu egiptuse nuhtlused - sõda, Siberi vangilaagid, vaevane oma koha
otsimine ühiskonnas, mis temast ja temasugustest midagi teada ei tahtnud, siis
kaks ebaõnnestunud abielu, millest ta pärast mitu aastat kestnud kõhklemisi ja
arupidamist viimaks ummisjalu põgenenud oli, ja üks peaaegu õnnelik abielu,
mille kuri jumal või saatus luba küsimata ise talt ära võttis. Niisuguseid nagu
tema oli sadu, küllap tuhandeid." Autoril oli salasoov oma elu sel moel
uuesti läbi kirjutada, aga aega jäi napiks. Raamatu lõpul on minategelane R.
neljateistkümneaastane. Käes on juuni 1940. Lapsepõlve lõpp.
"Laevad kaotavad
tüüri"
1993
1951. a
sahtlisse kirjutatud romaan eesti kunstnikkonna algavast sovetiseerumisest.
Söakas ja kompromissitu, kirjutatud autori noorusele kohase maksimalismiga. Lähemalt
vaadeldakse kaht sõpra, tegevat maalikunstnikku Arvo Alast ja oma kohast ilma
jäänud kunstimuuseumi direktorit Ever Reeki, kes pole kaks viimast aastat
põhimõtteliselt enam midagi maalinud. Ka direktorikoha kaotas Ever
ideoloogilistel põhjustel. Romaanis on palju vaidlusi kunsti ja poliitika
vahekorrast, võimalikust kollaboratsionismist, uue rezhiimiga kohanemise
otstarbekusest. Kas passiivne vastuhakk või aktiivne mässamine - need on tolle
aja valikud. Tähtis koht on romaanis antud kaunile Marenile, muusale, kelle
jooni võib näha kordumas autori hilisemate raamatute naistegelastes. Ja üle
kõige laotub mingit endisaegade salonglikku hõngu. Raamatu on kirjanduslikult
toimetanud ja asjakohase eessõnaga varustanud Teet Kallas.
Sillad põlevad
2007
1950ndate lõpus kirjutatud lühiromaani sündmustik käivitub märtsis
1944, päeval, mil peategelane Gunnar Maandi vabaneb vangistusest Patareis. Käes
on „saksa aeg“ ja kõigile, kes omal ajal venelastega mehkeldasid, näidatakse
varjamatult näpuga. Maandi, kelle kodust sakslased läbiotsimisel nõukogude propagandat
leidsid, teab, et tal on metsalise märk otsa ees. Kuskilt tuleb aga alustada. Ta
otsib Tallinnas üles ülikooliaegse tuttava Ingridi, kuid see kohtumine ei too
õnne. Järgmisel päeval pommitavad venelased Tallinnat, Ingridi kodu hävib. Raev
kallaletungijate vastu kandub üle Maandile. Sõda alles käib ja Maandi jõuab teha
ka talutööd, redutada metsas ning teenida Pitka üksuses, oma pattu sel kombel
lunastades. Pärast sõda korjab mehe aga üles kunagine kongikaaslane, kes on
nüüd täitevkomitees kõrge koha peal ja nii saab Maandi oma eluga järje peale – alustab
nõukogude ametniku elu koos vastavate hüvedega. Ent ta on kaotanud sõbrad ja
armastatud naise ning tunneb ahastusega, et on kui inimene, kes kannab
põlevatele sildadele peoga vett...
Põhjavalgus
2010
60 aastat ootas see käsikiri oma aega. Autor oli
napilt kahekümneneljane, kui ta Vorkuta vangilaagrist vabanes ja oma seal
salaja kirja pandud märkmed joonelt romaaniks kirjutas, teades muidugi, et see
ühelgi juhul ilmuda ei saa.
Raamatu peategelane Mattias Raud käib viie aastaga –
1944-1949 – läbi kogu oma aastakäigule määratud põrgu: NKVD ülekuulamised,
Patarei, tapivagunid, Siber, kaevandus. Aga ta tuleb sealt eluga välja. Sest ta
on noor ja idealistlik ja tal on pisut õnne. Laagris juhtub kõike, inimene on
viidud oma viimse piirini. Ainult
nürineda ei tohi, teab Mattias kindlalt, lootust ei tohi hetkekski kaotada.
Mitte füüsilised piinad ei tapa, vaid see hall nürinemine. Ja nii nad siis
„kirjutavad ja arutlevad, loovad väikesi teoseid, mida kuhugi panna ei ole
peale ligase kuuetasku – aga nad loovad siiski.“ Ja üle kõige laotub kirgas põhjavalgus,
mis aitab jääda inimeseks ses hirmsas, jõletus elus.
Võõra mõõga teenistuses
2011
Romaan ilmus alles kolmandal katsel, posthuumselt.
1958 esitas autor käsikirja romaanivõistlusele, kus see ei läinud
ideoloogilistel põhjustel läbi. 1981 tegi ta loo mõneti ümber, kuid uus
versioon leiti olevat kehvem ja sinnapaika kõik jäigi.
Aeg, millest päevikuna esitatud romaan räägib, jääb
sakslaste sissemarsi ja venelaste teise tuleku vahele – 1941. augustist 1944.a
septembrini. Sõjaaeg niisiis. Loo moto seisab tiitellehel: Tugevad loovad olukordi, nõrgad langevad olukordade ohvriks. Kummatigi
on mõlemad oma tegude eest võrdsel määral vastutavad. Ja selle
paratamatusega tegelased end lakkamatult vaevavadki. Pidev sundus valida pooli,
otsustada, kelle leeris olla, kas sekkuda või vaadata kõrvalt, ajab tülli
klassikaaslased, isad ja pojad, poisid ja nende tüdrukud. „Kas ei peaks inimene
rohkem armastama ja vähem tegelema probleemide ja ideedega, mis teda teisi
vihkama õpetavad?“ küsib päevikut pidav nooruk lõpuks iseendalt. Võideldes
võõra mõõga all, võõral pinnal, võõraste ideede eest, tunneb ta üha selgemalt,
et on „ei keegi eikellegimaal“, ei muud kui „välihallis mundris nimetu kogu“.
Siseheitlused lõpevad leegionist deserteerumise ja põgenemisega.
Viimse
meheni
2017
1940. a lämbel hilissuvel tulevad neli Rakvere
koolipoissi kokku, et asutada ülelinnaline salajane rühmitus, sest: „Tarvis on
midagi ette võtta, kurat! Mina ei kannata seda enam välja!“, nagu ütleb mõtte
algataja, 17-aastane Rasmus. Sihiks seavad poisid võitluse „eesti rahvusliku
meelsuse ja poliitiliste ideaalide säilimise eest“. Nad näppavad relvi,
trükivad kooli teadetetahvlile üleskutseid ja jagavad salaja lendlehti. Ei saa
ju rahulikult kõrvalt vaadata, kuidas ümberringi komnooreks astutakse ja
enamlust propageeritakse. Muidugi on poiste tegevus ohtlik. Tekivad kokkupõrked
uue võimu poolt ametisse pandud õpetajatega. Tagajärjed ei lase end kaua
oodata. NKVD on jalul, algavad arreteerimised. Ja siis lasevad punased õhku
Vabadussõja ausamba ning panevad künkale püsti oma puust obeliski. See nõuab
kättemaksu ja poisid panevad punase obeliski põlema. Sel ööl hukkub üks sõpradest.
Järgmiste kuude jooksul saab poiste tõotus „Viimse meheni!“ kurvaks tõeks.