Kolmapäev, 31. jaanuar 2018

KOMODOD JA TEISED ELUKAD PAADIREISIL SUNDA SAARTEL

KOMODOD JA TEISED ELUKAD PAADIREISIL SUNDA SAARTEL
Sunda saarestik asub India ja Vaikse ookeanite piiril. Saarestikku kuulub 555 saart. Mõned neist on tõesti suured, kuid enamus tillukesed paradiisisaared, kus vulkaanilisi kaljusid ümbritsevad kuldsed rannad.  Sunda saarestiku suurimad saared on Sumba, Timor ja Flores. Tuntuimaks saareks on hoopis hiiglaslike varaanidega Komodo saar. Muidu kuuluvad saared Indoneesiale, vaid Timori saar jaguneb kaheks. Indoneesiale kuulub Lääne-Timor ja Ida-Timor on iseseisev riik.  Saartel elavad peamiselt mangaraianid, kes legendi järgi jõudsid siia end hoovustel kanda lastes Sumatralt. Kokku elab saartel 5 miljonit elanikku, millest 2,5 miljonit elab Floresel.
Rahvusevahelisi lende läheb saarestikku vähe ja seepärast lendame taas tuttavasse Denpasari, et sealt lennata edasi Florese saare väikelinna Labuan Bajo`sse, kus asub kohalik lennujaam. Rendime nelja peale väikese laeva või suure paadi, kõik sõltub kuidas vaadata. Peale väikest arutelu leidsime, et see on parim viis saada aimu saarestiku loodusest ja elukeskkonnast. Meie reisijuhiks kohalike saarte vahel on Gusti. Meie väikesel laeval … las ta siis olla ikka laev, kuidagi uhkem tunne on. Meie väikesel laeval „Sunda Indah“ on kaks kajutit, alumine tekk, kus sõime, ülemine tekk, kus sai päikest võtta ja ülemise teki kaptenisilla taha jääv tagumine pool, kus sai pidu pidada. Peale päikeseteki olid teised tekid kõik katusega kaetud. Laev on kitsam, kui neid Läänemerel sõitmas näeb. Köök jääb laevaahtrisse. See on omamoodi huvitav vaatepilt, sest ahter on avatud, see tähendab mere ja köögi vahel pole seina. Meie väikest kasvu noor kokk tegi vajadusel ühele plekkalusele lõkke, et kala grillida. Laevukese järgi oli köie külge seotud paat, millega meid vajadusel kaldale viidi, aga muidu elas paat merel köie otsas oma elu.
Olime Sunda saartel jaanuaris. Jaanuar ja veebruar on siinsetel meredel väga ettearvamatud. Meie kapten hoiatas meid kohe, et planeeritavas sõiduplaanis võib ette tulla muudatusi seoses ilmastikuga. Oktoobrist märtsini on nimelt siinkandis vihmaperiood, mis toob endaga kaasa tugevaid tuulehoogusid. Eriti ettearvamatu on ilm just jaanuaris ja veebruaris. Seega võis torm meid tabada ootamatult. Võtsime selle riski teatavaks ja asusime teele. Kolme päevaga merel oli plaanis läbi sõita Rinca, Komodo, Padar ja Kanawa saared.
Florese saar jaguneb pooleks kristlaste ja moslemite vahel. Väikesaared on  valdavalt islamiusulised. Seega läheme Labojan Bajos poest läbi, et võtta merele kaasa õlut ja pudel kangemat õhtuseks olemiseks. Alkohol on siin nii kallis, et karskust oleks lihtne alustada. Pooleliitrine õlu maksab umbes 2 eurot. Pudel kohalikku viina maksab u 6,5 eurot, kuid juua see väga ei kõlba. Etteruttavalt võin öelda, et hiljem ostsime kohalike käest pudeli kodust arakki. Arak on palmiviin, mis on kohalike hulgas populaarne ja nagu ütleb Gusti, et see on aidanud paljude perede lapsi koolitada. Palmimahla kogumiseks rajutakse puusse väikesed astmed, mida mööda latva ronida. Seejärel tehakse pikkadesse palmipuu viljadesse sisselõiked, kust mahl välja lasta.  Iga palmipuu vilja külge kinnitatakse pudel, kuhu mahl jookseb. Järgmisel päeval korjatakse mahl pudelitest kokku ja pannakse käärima. Edasine protsess sarnaneb meie samaka ajamisele ja ega lõhngi erine. Peatusin liialt alkoholil. Las see nüüd jääb, sest nagu öeldud, siis suuremaid pidusid siinsete hindade juures ei raatsi pidada.

Korraga hakkab meri keema. Rahulik meri muutub nagu joonlauaga tõmmatult laineliseks. Lainete keskel on peegelsiledad pöörised. See on kummaline vaatepilt, kuhu sisse sõidame. Sama  äkki kui meetrikõrguste lainetega keedupott algas, ta ka mõnesaja meetri pärast lõpeb. „Mis see siis nüüd oli?“ olen segaduses. „Siin kohtuvad India ookean ja Vaikne ookean. Enne olime Vaikses ookeanis, siis nüüd oleme India ookeanis“, selgitab Gusti.  Väga imelik looduslik piir kahe ookeani vahel. Kuna vastu vaidlemiseks puuduvad argumendi, siis olen seletusega rahul.
Möödume hooga ühe saarekese juure kogunenud reisilaevadest, kes on sinna ankrusse heitnud, et sukelduda ja snorgeldada. „Ma tean palju paremat kohta. Seal pole rahvast ja vaated on super“, ütleb Gusti silma pilgutades.

Snorgeldamiseks ja veealuse eluga tutvumiseks pakuvad Sunda saared suurepäraseid elamusi. Teeme  kolme päeva jooksul korduvalt peatusi, et maskid peas vette hüpata. Ei hakka teaduslikku juttu puhuma, vaid jagan vaid isiklikke kogemusi. Selliseid koralle kui nägin siin, pole ma kuskil näinud. Kui muidu mask peas ujudes vaatad ikka kalu, siis siin on peategelasteks kindlalt korallid. Neid on nii palju erinevaid, üks hämmastavam kui järgmine. Erivärvilised korallid moodustavad imepäraseid kooslusi, nagu oleks aedniku käsi nad maastikuks kujundanud. Üha enam kahetsen, et mul ei ole kaasas fotoaparaati vee all pildistamiseks, sest mulle tundub, et inimfantaasia ei suuda kunagi luua midagi sarnast looduslike korallmaalidega. Ega seda kirjeldada ei saa, selleks tuleb ise kohale sõita. Korallid on küll väiksed looma, kuid omavahel öeldes on nad väga paiksed ja täna nähtu võib ka aasta pärast samamoodi välja näha.

Seilame Rinca saare randa. Rinca saar on üks viiest saarest, kus võib näha ja leida maailma suurimaid reptiile ehk komodo varaane. Komodode kaitseks on loodud siin riiklik kaitseala, mis asub Komodo ja Rinca raartel. Kahel saarel on kokku loetletud 2800 komodot, seega otsest väljasuremiseohtu neil pole. Komodod ei ole kaitsealal piiratud aiaga, meri on piisav piiramaks nende liikumist. Seega ükskõik, kus saarel paadilt jalga maha pannes, pead arvestama võimalusega, et komodo sind varitseb.

Komodo varaanid kasvavad keskmiselt 3 m pikaks ja kaaluvad  70 – 90 kg. Suurim varaan oli 3,75 m pikk ja kaalus rohkem kui 100 kg. Hirmus elukas. Looduslikke vaenlasi komododel saarel ei ole. Ainsateks vaenlasteks on inimesed ja teised komodod. Salaküttmine on jätkuvalt probleem. Komodod söövad oma surnud liigikaaslasi. Samuti ründavad suuremad komodod väiksemaid. On teada lugusid, kus ema sööb omad lapsed ära. Komodo muneb ühe korraga 15 kuni 30 muna. Munad matab ta looduslikku inkubaatorisse. Selleks kaevab ta L-tähe kujulise käigu, sügavusega 1 m. Ema valvab oma pesakonna juures, sest mune jahivad teised komodod ja kiskjad. Vaenlaste petmiseks kaevab ema komodo hulga aukusid veel haudeaugule lisaks. Peale üheksat kuud soojas liivas haudumist, kooruvad tibatilluksed pojad, kes pistavad pea liivast välja. Esimese asjana ronib väike komodo lähima puu otsa, kus ta veedab oma esimese eluaasta toitudes seal putukatest, linnumunadest ja väiksematest lindudest.
Kaitseala keskuses toimetavad valvurid, kes viivad turiste turvaliselt saare jalutuskäigule. Suuremat ohtu komodod inimestele ei valmista. Aga valvsust ei tohi siiski kaotada. On teada lugusid, kus komodo saarel inimesi ründab. Üks kõiki ettevaatusabinõusid ja hoiatusi eiranud prantslane läks hiljuti üksi saarele jalutama. Fotograafina ronis ta oma aparaadiga komodole väga lähedale. See komodole ei meeldinud ja ta ründas fotograafi. Samal ajal kui komodo oma kuuekümne hambaga prantslase jalga näris, filmis ta ikka edasi. See võigas video on ka netis üleval ja seda saavad verehuvilised vaadata. See prantslane päästeti, kuid pääsemine lõugade vahelt ei tähenda veel lõpliku pääsemist. Esiteks ei saa siin kiiret esmaabi. Kui lähimast linnast saadetaksegi kaater vastu, võib see võtta tunde ja surm võib saabuda verekaotuse läbi. Teiseks kannavad komodod enda organismis 53-e ainulaadset bakterit. Isegi komodo loodud kriimustuse tagajärjel võib inimene pikalt viibida haiglas. Meie reisijuht Gusti rääkis just hiljuti juhtunud lugu, kus komodo ettevaatamatut inimest vaid kaapas ja kaks kuud hiljem ei olnud viimane veel haiglast välja saanud. Komodo enda jaoks on bakterid kasulikud. Komodo enda haavad kasvavad kinni väga ruttu ja vigane komodo abi ei vaja. Seepärast uurivad arstid komodosid suure huviga, et leida võimalusi inimeste haavade kiireks raviks.
Esimesi hiiglaslikke komodosid kohtame kaitseala söökla all. Arusaadavalt on siin kõik hooned kõrgetel jalgadel . Komodo kulgeb vaikselt teerada. Jälitame, pildistame ja vaatame tema koomilist taaruvat kõnnakut. Korraga komodod seisatab. Meie ka seisatame. Komodo pöörab pea meie poole, ngu tahaks öelda, et tõmmake uttu. Seisame ikka veel. Siis keerab komodo ennast kiirelt ja ootamatult ringi ja hakkab oma taaruval sammul meie poole tulema. Meie valvuril hakkab kiire, ta kamandab kõik tee ühele servale, metsa alla ja on oma harulise kepiga valmis komodot vajadusel peatama. Põlglikke pilke heites möödub komodo meist.
Komodod on väga hea haistmisega lihasööjad loomad. Nad haistavad lihalõhna väga kaugelt ja seepärast kogunevad vahel külastuskeskuse söökla juurde. Viktoriini küsimus. Miks tuleb Rinca saarel 3 kuud peale inimmatuseid haua juures valvata ja hauda hooldada? Aimasite kindlasti juba. Nimelt hea haistmisega komodod võivad kadunukese välja kaevata. Looduslikust toidust komododel saarel siiski puudust pole. Metsades elavad lisaks komododele veel metsikud hobused, pühvlid, kitsed, sead ja erinevad linnud. Jahti pidav komodo peab olema kaval, sest ta on aeglasem kui tema saakloomad. Komodo eelisteks on lühiajaline kiirus ja varitsemisoskus. Jalutuskäigul saarel jõuame kunstliku joogikohani, kus kuumal suvisel ajal kõik loomad joomas käivad. See on komodode pidupäev, sest puunotiks kehastunud komodol tuleb vaid oodata, et mõni loom jooma tuleks. Üks komodo võib korraga süüa kuni pool oma kehakaalust ja seejärel võib ta olla kuni kuu aega söömata. Ühe saaklooma kallal võivad maiustada paljud komodod. Söögilauas on hierarhia paigas. Suuremad alustavad ja väiksemad lõpetavad.

Külastame samuti Komodo saart, kus kordub juba Rinca saarel kuuldu ja nähtu. Väikese lisapalana kohtame jalutuskäigul metsas üht paariaastast komodot. Meie giid ütleb, et näha looduses komodot on pigem siiski haruldane.  Istume paati ja liugleme piki kallast edasi. Korraga lööb vesi meie ümber kihama. Tuunikalad hüppavad veest välja. Mulle jääb nende käitumine arusaamatuks. Kas on vees mõni vaenlane, kelle eest on vaja pageda või lustivad niisama. Söögipoolsit nad õhust küll ei leia. Liugleme vaikselt edasi, et teha peatus roosa liivaga rannal. Rand läheneb, kui korraga hüüab Gusti, „Vaadake, vaadake randa.“ Tormame reelingu äärde ja näeme rannal rahumeeli jalutavad hiiglaslikku varaani. Laevameeskond on elevil, Gusti on elevil ja meie oleme ka elevil. „Sellist asja pole ma varem näinud.“, on Gusti hämmastusest sõnatu. Ilmneb, et ka meie reisijuht ei ole varem näinud komodot nii ehedal kujul. Kuigi me vaatleme komodot paadist, on vaatepilt uhke. Hiiglaslik varaan roosal rannal. See on kogu reisi üks uhkemaid hetki.   

Meie järjekordne peatus on Padar saarel. Siin saarel pole loomi, vaid saar on kuulus oma erilise kuju, randade ja matkaradade poolest. Alustame tõusu saare tippu rannast algavalt trepilt. Pool aastat tagasi oli saart külastanud üks Indoneesia valitsuse liige. Ta oli olnud nähtust vaimustuses ja nõudnud, et mudane mägirada peab kohe saama parema katte. Nii rajatigi kiirelt saare tipule tõusmiseks trepp. Trepi ehitus oli küll veel pooleli, kuid seda ülemises otsas, kuhu enamus nii ei läinud. Juba mitmel korral kohalikega vesteldes olin tähele pannud, et ega nad oma riiki väga hästi ei tunne. Heal juhul olid nad kuulnud erinevatest saartest, kuid avastasin ennast tihti pigem neile jutustamas, kuidas mingi koht välja näeb. Reisimine nõuab raha ja Indoneesia enamusel on raha siiski vähe. Kuigi kohalikud turismikorraldajad rääkisid, et siseturism teeb viimasel ajal suurt tõusu ja kui varem loodeti välisturistidele, siis nüüd saab teenust pakkuda juba ka kohalikele. 240 miljoni elaniku hulgas on kindlasti mõne protsent ülikrikkaid ja see tähendab siiski miljoneid rikkaid inimesi. Praegusel ajal domineerivad turistide hulgas eurooplased, nendele järgnevad hiinlased, siis ehk austraallased.  Ameeriklased ja ülejäänud Aasia turistid ei ole Indoneesiat veel avastanud. Potentsiaal on aga sellel riigil tohutu.
Nüüd oleks põhjust seoses trepi valmimisega rääkida korruptsioonist. Indoneesias on korruptsioon valdav ja see on nende jaoks normaalne elu ja asjaajamise osa. Maailmavaate propageerimisega või oma ideede elluviimisega on valitsuse olles vähe pistmist. Valitsuse liikmeks olek on äri. Mida kõrgem valitsus, seda rohkem raha. Toimuvate kuberneri valimiste taustal küsisin ühe kandidaadi kohta, et mis äri ta siis ka ajab? „Ta ei aja mingit äri, ta on valitsuse liige. Aga ta on üks riigi rikkamaid mehi praegu.“ , vastas Gusti. Lihtne ja normaalne. Välismaalasetel on Indoneesias äri ajamine praktiliselt võimatu. Asi muutub hulga lihtsamaks, kui teed kohalikuga usaldusväärse isikuga koos ettevõtte. Iga äri alustamine nõuab suuri summasid ametnikele maksmiseks. Kui ei maksa, siis hotelli või ükskõik, mida muud, ei ehita. Lihtne. Korruptsiooniga ametnike hulgas ei võidelda, sest need, kes peaks võitlema, võtavad ka ise raha vastu. Toimuvatel valimistel on küll mõned kandidaadid võtnud eesmärgiks korruptsiooniga võidelda, kuid rahval, kellega rääkisin, sellest suurt usku polnud. „Kui nad saavadki võimule, siis hakkavad nagunii raha vastu võtma.“ Seega on Indoneesia ärimudel lihtne. Esiteks leia endale kohalik sõber, kellega firma teha. Teiseks leia endale kohaliku valitsuse liige, kellele maksad ja kes su paberid korda ajaks. Kolmandaks pane rahapakk lauale ja hakka toimetama. Aga vaev tasub kindlasti ära, sest arenev turg on ikkagi meeletult suur.
 Jäin vist jutuga esimese sammu juurde teel Padar saare tippu. Trepp on päris järsk ja ilm on palav. Seega jäävad rättidesse mähkunud moslemi prouad juba esimesel vaateplatvormil seisma. Meie Triinuga ronime lõppu välja. Sinna ei jõua väga palju rahvast. Vaade, mis lõpust avaneb on hingemattev. Saare käärdude sees on kolm lahesoppi, mille randade  liiv on kõigil erivärvi. Heidan pilgu ümber saare ja loetlen kokku 30 saart. Naabersaarte kõrgemad tipud on mähkunud pilvedesse. Või on see hoopis merelt tõusev udu? Vahet pole, sest vaate naudingut see ei muuda.  Kuum õhk virvendab pannes kogu looduse oma värvikirevuses elama. Alustame laskumist olles rahul oma vaimse ja füüsilise naudinguga.        
Florese saare külje alla on üks üleni mangrooviavõsaga kaetud saareke. Seilame saareni ja paneme ennast ankrusse. Meie kõrval on veel ootele jäänud kümmekond laeva. Siin pidavad nägema õhtuti imelist looduse vaatemängu, kui lendavad rebased (flying foxes)  lähevad üle mere kõrval saarele toidujahile. Olen segaduses, sellist looma, nagu lendrebane pole olemas ja vikipedia ka ei aita. Mõtlen, et äkki on see suuremat kasvu lendorav, aga need ju liuglevad ja liuglemiseks tundub vahemaa kahe saare vahel liialt suur. Olen põnevil. Loomakeste ülelend peaks algama päikeseloojanguga ehk umbes kell 6. Viskan nalja, et kindlasti käivad praegu võsas viimased ettevalmistused enne suurt showd. Emarebane sätib lastel soenguid ja isarebane peab kõnet „Publik on koos. Alustame etendusega. Pidage siis meeles. Kõigil naeratus näole kui üle laevade lendame. Siis teeme väikese tiiru madalamalt. Lõpuks laskume hoogsalt ja lahkume aplausi saatel.“ Sellest saaks hea multika. Kell sai kuus ja nagu minu fantaasia elustamiseks tõusavadki võsast lendu esimesed loomad. Need pole mingid lendrebased vaid täiesti tavalised, kuigi hiiglaslikud, nahkhiired. Salk batmane lendab üle meie laeva.  Gusti loetleb „Üks , kaks , kolm … 24. Siis on kõik nad nähtud. Võime edasi sõita.“ Olen segaduses. 24 nahkhiirt olid küll toredad, aga kas seda saab nimetada looduse imeks ? Gusti ainult naerab. Nahkhiired lendavad Florese saarele, et seal einestada ja hommikul kell nelja paiku tagasi oma kodusaarele magama lennata. Nende peamiseks kõhutäiteks on erinevad puuviljad – banaanid, mangod jne. Korraga hakkab võsa keema ja sealt tõuseb taeva poole veelgi nahkhiiri ja siis veel ja veel ja veel ja siis veel mõni. Nahkhiirte jahile minek kestab umbes tund aega, selle aja sees lendab üle meie laeva kümneid tuhandeid nahkseid loomakesi. See vaatepilt on ikkagi väga võimas kui madala lõputa joana lendavad inimestes siiski rohkem hirmu toovad loomad üle meie laeva.

Jõuame Komodo külla. See on Komoda saarel asuv väike küla. Küla territoorium on väiksem kui Tallinna Linnahallil. Meid võtab vastu kohalik külavaht ja viib väikesele jalutuskäigule külla. Esmaselt külastame kooli. Kooli kõrval staadionil mängivad poisid jalgpalli. Pall on tühi, väljak tolmune, kuid mängijate meeleolu nagu MM-i finaalis. Jalgpall on üldse Indoneesia kõige populaarsem spordiala. Sellele järgneb sulgpall. Lihtsad ala, mida on kerge harrastada. Kooli õues mängivad tüdrukud võrkpalli. Täitsa hästi mängivad. Hüppama ka platsile ja see tekitab tüdrukutes palju elevust. Suured valged mehed, nagu karud, nende keskel. Kool ise on mannetu. Üks suur ruum on laudadega pooleks jagatud, kummalgi pool klassiruum. Pingid on sellised, mida näeme Palamuse muuseumis, kus Teele ja Toots õppisid. Seinal on tahvel ja see ongi kogu ruum. Seinad on täis soditud ja põrand on mullane. See on päris masendav ja tekitab soovi sealt lahkuda. Milline võimas kontrast Eesti koolimajade ja võimalustega. Indoneesia koolis on kohustuslik koolivorm ja ka õpikud peavad lapsevanemad välja ostma. Ühe lapse kooli saatmine võib maksata kuni miljon ruupiat, mis on suur raha ja kui sul on veel mitu last, siis on see veelgi kulukam. Tingimused on aga muidugi kesised. Oh, las see nüüd jääb, sest ei näe võimalust, kuidas neid aidata. Kui koguks kokku õppevahendeid, mis meil uuemate vastu vahetatakse, siis usun, et sellise kingituse eest oldaks väga tänulikud. Pallipumpa oleks neil ka vaja.

Komodo tänavad on valatud betoonist. Kujutan ette millised need olid varasemalt, kui sodi ja muda matsid tänavad ja kindlasti tungisid ka kodudesse. Küla on nii väike, et kõikjale jõuab jala ja mootorsõidukeid siin pole. Jõuame oma jalutuskäigul kohaliku haigla juurde. Külavanem on uhke oma haigla üle, sest see on nende jaoks uus teenus, kuna varem ajas arst asju haige kodus. Haigla on ta vaid sildi järgi, sest minu kujutluses haiglast midagi muud küll haiglale ei sarnane. Haiglas antakse abi väiksemat haiguste korral ja võetakse vastu ka sünnitusi. Tõttame edasi, sest meeleolu langeb iga sammuga. Mere ja küla vahel jookseb laudadest sillake, mida võiks isegi promenaadiks nimetada. Kohalikud porgandpaljad lapsed hüppavad sillalt vette  ja lustivad. Kogu selle viletsuse juures on nad ometi nii rõõmsameelsed ja muretud. Tahtmatult tõmbab minu sisemine arutelu paralleele Eestiga. Meil on kõik olemas, ometi on näod kõverad, neil pole midagi ja ikkagi on nad rõõmsad. Samal ajal lendab prügi otse merre. Meri on küla kõrval kohutavalt inimese loodud prügi täis ja see ei häiri siin mitte kedagi. Nende kodude ümbrused upuvad samuti prügisse, kuid nende jaoks on see nii tavaline, et sellele pole mõtet tähelepanu pöörata. Taas viib mõte kodustele asjadele ja meenub keskaegne Tallinn, kus samuti sitt visati aknast välja ja pidid ette vaatama, et pihta ei saa. Räägin Gustile, et meil Eestis on taaraautomaadid. Paned pudeli sisse ja saad raha vastu. See süsteem teeks siinsed rannad ja külad kiirelt palju puhtamaks.  Gusti on imestunud meie tehnikaimede üle, kuid lisab, et Indoneesia valitsus on selle probleemi tõsiselt ette võtnud ja vastavaid seadusi olevat juba vastu võetud. Loodan, et järgmisel korral on see imeliste inimestega riik juba puhtam. Korraga märkan silla all suurt merekilpkonna, kes on tulnud kalda juurde süüa otsima. Ta haarab mere põhjas vedeleva kilekoti oma lõugade vahele ja hakkab järama. Tahaks karjuda, et sülita välja, see ei tee sulle head, kuid olen jõuetu.  Minu ühekordne aktsioon ei muudaks asja.

Oleme tagasiteel. Meie sooviks on teha peatus hiiglaslike raide elukohas, kuid tormiseks kiskub meri ei lase meid soovitud kohale lähedale. Selle asemel sõidame Kanawa saarele, mis on pisike paradiisisaar. Kuldsel rannal on kämpingud. Matkarada viib mäeotsa, kus asuvas majakeses saaks vajadusel ööbida ja nautida öist saarte ilu. Jalutame pikki kallast ja minu pilku köidavad kummalised kalad, kes meid vees saadavad. Nad spurtivad koos lainega kaldaliivale ja siis prurdivad kaas taanduva veega tagasi. Vaatlen kalu lähemalt. Nad on umbes 50 cm pikad ja meenutavad pisikesi haisid. Mis kalad need olla võiks, pingutan oma ajurakke vastust leidmata. Lõpuks pöördu ühe kohaliku poole. „Need on beebihaid. Need ei ole ohtlikud. Siin nad kasvavad ja siis lähevad sinna kaugemale avamerele.“ Kas siin meres on ka haisid?“, olen ma segaduses. Ma olin mitmeid kordi sorgeldanud aimamata, et mu kõrval võib olla hai. Hea, et oleme tagasiteel.

 Meie laeva saadavad delfiinid. Teeme kiire peatuse Atlase pärlikasvanduses. Kuigi on pühapäev, siis tehakse erandkorras uksed meile lahti. Atlas on suur Austraalia firma, millel on Aasias viis pärlikasvandust. Meid võtab vastu firma kohapealne esindaja Catryn. Kasvandus ise asub peamiselt muidugi meres, kuid nende kauplus ja kontor on üksikul saarel. See on isegi veidi sürrealistlik, kui keset suurt ja lagedat merd on korraga üks moodne hästi sisustatud pärlipood.  Catryn tutvustab meile kogu protsessi. Väiksed pärlikarbid asetatakse kahe võrgust raami vahele, kus nad kaks aastat kasvavad. Raamid koos pärlitega tõstetakse iga päev korra veest välja ja pestakse neid. Kahe aasta möödudes võetakse nüüd juba suureks kasvanud merekarbid välja. Spetsiaalsel laual avatakse nende kaaned vaid veidi, et mitte loomakest häirida ja pannakse sinna sisse pisike tehiskivike. Selle kivikese ümber hakkab siis kogunema pärli poolt toodetav email. See pärli moodustamise protsess võtab aega kaks aastat. Siis võetakse taas karbid välja, avatakse nende kaaned ja võetakse pärlid välja. Ilusate ja ühtlaselt ümmarguste pärlitega karpide sisse pannakse uued kivikesed ja lastakse nad taas merre. Väikeste või ebastandardsete pärlitega karbid lähevad saatuse soovil restoranidesse. See oli nüüd väga lühidalt pärlite saamisloost. Terve vaike lahesopp oli täis poisid, mille otsas rippusid merevees restid pärlitega. Tootmises oli ametis 30 inimest, sealhulgas ka ööpäevaringsed valvurid maal ja merel. Catrynil jäi saarel elades palju aega üle ja nii otsustas ta oma vaba aja pühendada kohaliku küla elu parandamisele. Ta oli rajanud väikese mangrooviakasvanduse, et rannaääred taas rohelusega katta. Samuti käis ta kord nädalas külanaistele õpetamas, kuidas teha prügist suuri ja väikseid kotte. Hui sellise käsitöö vastu pidi kohalike hulgas suur olema ja kottide müügist saadud raha on suureks abiks kohalikele peredele. Lisaks saab rand veidigi puhtamaks. Firma abiga aidati kohalikku kooli ja külakeskust. Sellise suure firma ja tema esindaja positiivne ja sotsiaalne mõtlemine, panevad austusest mütsi kergitama. Enamus toodetud pärlitest müüakse maha suurtel pärlioksjonitel, kus ühtse paketina saad osta nii suuri kui ka väikeseid pärleid. Vigased ja defektiga pärlid sorteeritakse välja ja neid kasutatakse firma oma meistrite poolt ehete loomiseks. Meie oma panust firma edusse seekord ei anna, sest meie jaoks on need looduslikud merepärlid siiski liiga kallid.

Astume kaldale, et lennata taas Balile.

Pühapäev, 28. jaanuar 2018

Toraja – kultuuriline imedemaa Indoneesias.

 Toraja – kultuuriline imedemaa Indoneesias.
Toraja on üks erilisemaid kultuurilisi piirkondi, kus ma käinud olen.  Toraja on pisikene iseseisev kultuurline piirkond Lõuna-Sulawesil. Seal elavad juba tuhandeid aastaid torajad, kes kõnelevad oma toraja keelt.  Torajalasi on umbes samapalju kui eestlasi ehk 1,2 miljonit. Toraja pindala on sealjuures kõiget 3200 km2, mis on jaotatud kaheks piirkonnaks. Põhja pool mägedes asuv Toraja Utara keskuseks on Rantepao ja madalalamal asuv Tana Toraja keskuseks on Makale. 
Toraja nimel on mitu legendi. Torajalaste põlised naabrid rannikult bugised ütlevad selle maa kohta „To Riaja“ ehk koht, kus põhjapoolne rahvas elab. Sealjuures tähendab To rahvast ja Riaja põhja. Luwa kuningriigi inimesed ütlesid selle ala kohta „To Rajang“ ehk inimesed lõunast. Samuti jutustab legend Gova Kuningriigi esimesest kuningast Puang Lakipadadast, kes tuli 13.sajandil kuningriiki idast. Gowalased ütlesid tema kohta Tau Raya ehk mees idast. Teda kutsuti ka Tana Tau Raya, kusjuures tana tähendab maad, tau tähendab meest ja raya tähendab ida. Aeg on algset nimekuju muutud ja tänasel päeval tuntakse maad Torajana.
Toraja maakonna sildil on nende rahvuslik põhimõte, millest nad on juba aastasadu lähtunud – Koos oleme tugevad , üksinda kaotad sõja. Toraja asub mägedes ja seepärast ei ole nad olnud ajalooliselt pikemas konfliktis. Konfliktidest hoidumine on muutnud torajalased äärmiselt rahumeelseteks ja sõbralikeks. Aastasadu tagasi teadsid mägedes kulgevad radu ainult kohalikud. Kuna torajalased teisi ei häirinud, siis möödusid ka suuremad sõjad neid puudutamata, sest lihtsam oli vaenuvägedel neist mööda minna, teades, et nad ei tekita probleeme, kui hakata vallutama maad, mis oli peitunud kaljuseinte taha. 20.sajandi algul hakkasid ümbruskonna maakonnad kolonialiseerunud hollandlased mägedesse teid rajama. Hollandlased olid kogu piirkonnas tublid teedeehitajad ja mina arvan, et mõned nende rajatud teed püsivad tänaseni. Esimeste teedega koos tulid Torajasse ka esimesed konfliktid. 1918 ründas Torajat naaberrahvas bugised. Olgu kohe öeldud, et rahvused ja nende vahelised suhted ulatuvad Indoneesias ajaloost tänase päevani. Oma juured on äärmiselt olulised sõltumata sellest , kus sa elad. Äri aetakse ikkagi pigem oma rahvuskaaslasega kui teistega. Torajalastel ei jäänud muud üle, kui kutsuda bugiste vastu appi hollandlased. Kuid hollandlaste abil oli hind ja kõik torajalased pidid astuma ristiusku. Nõnda juhtuski ja Toraja jätkas autonoomsena. 1965 käis üle Sulawesi väike kodusõda, kui kogu Indoneesias kõvasti võimu haaranud moslemid ründasid ristiuskset Torajat. Seekord tulid valitsusväed vaenupooli rahustama ja suurem sõjakirves maeti selleks korraks maha, kuid tuli hõõgus edasi. 1975 ründasid Toraja külasid üksikud moslemi väesalgad, kes võtsid külarahva kinni ja pöörasid nad väevõimuga islami usku. Vastuhakkajatel lõigati kõri läbi. Kujutate ette, et selline barbaarne ususõda toimus  vaid 43 aastat tagasi. 
Torajalaste elufilosoofiaks on Tallu Laluna ehk harmoonia kõige elava vahel. Tallu Laluna tähendab teineteise huvidest lähtuva arvestamist kõige elava, see on taimed, loomad ja inimesed, vahel.

Torojalaste juures määravad ühiskonna korraldust tänaseni klassid. Ühiskonna klasse on torojalaste hulgas neli. Esimene ja teine klass on kõrgklass ja kolmas ja neljas madalamad. Kui oled sündinud kolmandasse klassi, siis sinna sa ka jääd, isegi siis kui teed kõvasti tööd, teenid raha ja saavutatud kõrgema ühiskondliku positsiooni. Teisest klassist isikuga abiellumine tundus meie giid Ericule nii kummaline ja vastuvõetamatu, et ta ei suutnud isegi minu küsimusest aru saada.
 Nagu öeldud asub Toroja mägedes. Sealt tulenevad ka tema looduse eripärad. Mägede vahel kulgevad kitsad teed, mille kohati on varingud ära viinud. Teedel on maksimaalseks kiiruseks 30 km tunnis, sest kurvid ja augud ei lase suuremat kiirust arendada. Mööda teed sõites tulevad aeg ajalt kurvi tagant välja nõlvadel asuvad maalilised mägikülad. Toroja piirkond on veidi rikkam oma naabritest. Seepärast on siin ka traditsioonilised prügihunnikud väiksemad. Inimeste haritus mõjutab loodust. Ehk on see ka vastupidi. Vaated on nagu ikka mägedes hingematvad. Tühjad nõlvad on kaetud astmeliste riisiväljadega. Teeme jalutuskäigu mööda nõlvu ja läbi traditsioonilise küla. Loodus on kindlasti teiseks tugevaks põhjuseks ainulaadse traditsioonipärandi kõrval, miks Torojasse tulla.
USK
Meie reisijuht Eric ütleb, et ka tema jaoks on torajade usumaailm keeruline ja veelgi keerulisem on seda seletada võõrale. Nende uskumused on segu traditsioonidest, ajaloost ja tänapäevast. Valdavalt on torajalased juba 100 aastat ristiusulised. Linnades ollakse rohkem katoliiklased ja maa piirkondades luterlased. Oma usu kinnituseks on torajalased püstitanud Makale linna hiiglasliku Jeesuse kuju, mille kõrgus on väidetavalt 16 m. Käisime sees ka pisikeses luteri maakirikus. Kirik oli äärmiselt lihtne. Isegi altar oli tehtud tavaliselt lauast, mida vajadusel kõrvale tõsta, sest äkki peavad esinema altari alusel laval lauljad või tantsijad.
Torajade põlisusku, mida kutsutakse Aluk To Dolo ( järgib u 1% elanikkonnast. Seda pole just palju. Torajade uskumuse aluseks on „püha kolmainsus“  ehk taevas, õhk ja maa. Soovisin osta jumalakuju, kuid korduvalt kinnitati mulle, et nende jumalatel ei ole kuju, vaid nad asuvad inimeste südames. Ometi on neil mitmeid kaugele ajalukku ulatuvaid traditsioone, milles jumala olemasolu on selgelt tajutav. Kas on siis tänapäevased torajalased oma traditsioonide algpõhjused unustanud või ei tahetud neid mulle, kui võõrale avaldada. Eric jutustas, et põlisusulised viivad omarituaale tänase päevani läbi, kuid tänapäeval ohverdatakse inimeste asemel kanu. Aastasadu tagasi oli olnud suur torojalaste  juhtide kokkusaamine, kus otsustati loobuda barbaarsest kombest ohverdada inimesi ja vahetada inimesed kanade vastu. Seda järgitakse tänaseni, kui puu juurtele valatakse kana verd, et jumalad ja loodus oleksid vastutulelikud.
MATUSED
Matused on torajalaste elu keskpunkt.  See lause kõlab kummaliselt, aga nii see on. Elada selleks, et matused saaks peetud. Nende matustetraditsioonid on ainulaadsed kogu maailmas ja tänaseni sügavalt au sees. Katsun siis seda kõike teieni tuua.

Matusetseremoonia, mida kutsutakse Rambo Solo, on ainulaadne, verine ja kallis. Selleks, et teha oma klassile vastavaid matuseid peavad noored torajalased omandama hea hariduse. 70% neist läheb ülikooli ja see on kõrgeim näitaja kogu Indoneesia rahvaste seas. Ülikooli haridus annab võimaluse heaks töökohaks ja loogilise jätkuna heaks palgaks. Miks siis ometi on need matused nii kallid?
Kui torajalase peres keegi peaks surema, siis tuleb kokku perekonna koosolek ja otsustatakse, kui suurelt matuseid korraldatakse. Kuigi torajalased on enamuses ristiusulised, siis matustega seonduvalt on säilinud tänase päevani kaugele ulatuvad traditsioonid. Matustel tuleb läbi viia mitmeid rituaalseid tegevusi, mis kõik on kaunikesti kulukad. Kui lahkunu seisust arvestav eelarve on koostatud, siis hakatakse otsima sellele katet.  Kuna raha kogumine võtab aega, siis ei ole matuste korraldamisega kiiret. Teinekord võivad need aega võtta mitu aastat. Seniks kadunukene numifitseeritakse ehk muudetakse muumiaks ja reeglina elab muumia senikaua kodus edasi, kuni vajalik tseremoonia läbi viiakse. Tema kohta öeldakse surnu ja kui ta lõpuks ära saadetakse siis on ta surnud surnu. Senikaua kuni muumia on majas, antakse talle süüa ja vahetatakse riideid ehk käitutakse nagu elavaga. 

Kui lõpuks on raha koos ja otsustatakse korraldada tseremoonia, siis ettevalmistused algavad loomaturult. Käisime Makale loomaturul, mida korraldatakse kaks korda nädalas. Sinna tulevad kokku loomadega kauplejad üle kogu piirkonna, ka väljastpoolt Torojat. Nüüd jõuamegi selle jõhkra osani ehk torajade matusetseremoonia olulisim osa on vesipühvlite ohverdamine. Ühe esimese klassi isiku matustel tuleb ohverdada vähemalt 24 härga, kuid ohverdatavate pühvlite arv võib ulatuda kuni sajani. Madalamate klasside matustel saab hakkama vähemaga, kui vähemalt viis härga peab ikka ohverdatama. Lisaks härgadele veristatakse sigu, mille liha hiljem jagatakse külaliste vahel laiali. Ühe pühvli hind algab 5 miljonist ruupiast, mis on meie mõistes on 330 eurot. Erihinnaga müüakse valgeid albiino pühvleid, mis on kohustuslikud kõrgema klassi matustel. Kõige kallim pühvel, mida meie reisijuht Eric teadis kaubaks olevat läinud, maksis 700 miljonit ehk 44 tuhat eurot. Pühvleid kasutatakse ainult matusetseremooniatel. Igapäevaselt torajalased pühvli liha ei söö. Ometi oli loomaturg pakkujaid täis. Pühvlite müügiplatsi kõrval müüdi sigu. Sead viiakse kaasa matustele külaliste poolt. Piisab ühest seast perekonna kohta ehk iga külaline ei pea siga kaasa võtma.
Meil avanes  sõpradega ainulaadne võimalus saada osa ühest matusetseremooniast. Tseremoonia kestab tavapäraselt mitu päeva. Tseremoonia tarvis on küla keskele rajatud spetsiaalne väljak. Varasemal ajal peeti matuseid kodus, kuhu rajati selleks hetkeks spetsiaalsed hooned. Tseremooniale saabujad registreeritakse saabudes ja pannakse kirja nende kingituse suurus. Seejärel suunatakse inimesed ümber tseremoonia väljaku asuvate katusealuste alla. Meil paluti viia kingituseks plokk sigarette, mida me ka tegime. Selline kingitus pidi turistide puhul olema tavapärane. Kui külalised koos, veristatakse pühvlid. Seda tehakse spetsiaalse noaga. Pühvlid, mis on torajalaste elus mänginud olulist rolli töö – ja transportloomadena, aitavad inimest ka teispoolsusesse jõudmisel.  Usutakse, et ohverdatud looma hing viib inimese uuele tasandile. Mida rohkem ohverloomi, seda kiiremini ja kindlamalt ta järgmisele tasandile jõuab. See jutt on küll ilus, kuid ei mõju meie naisperele, kes valavad kaastundest loomade vastu väikse pisara.

Kõrgema klassi inimeste matusetseremooniatel on pühvlid kinni seotud spetsiaalsete kivist monoliitide külge. Monoliidid on kohale toodud ümbruskonna mägedest ja tahutud koonuseks. Suurimad monoliidid on enam kui 4 m kõrged. Ühel platsil võib olla sadu kivisambaid, olenevalt küla suurusest. Meie reisijuht Ericu kodukülas asus monoliitide ring otse küla luteri kiriku taga. Seega on tegemist kummalise kooslusega usust ja traditsioonidest.  
Kui pühvlid on ohverdatud, siis alustab kuulutaja külaliste välja kutsumist spetsiaalsesse tervitusmajja. Kuna rahvast võib olla kohal väga palju, siis kutsumiseks kasutatakse helitehnika abi. Kutsutud külalised, ikka 20 inimest korraga, asuvad rongkäiku ja liiguvad maja uksest sisse, teise rongkäiguna lähevad majja leinajad ja kolmanda rongkäiguna teenindajad. Mõne aja pärast kordub kogu protseduur. Tervitatud külalised lahkuvad ja istuvad oma katusealuste alla. Sõõris olevate katusealuste juures eralduvad teistest kaks kõrgemale tõstetut. Ühel istuvad küla kõrgema klassi esindajad ja teisel valitsuse esindajad. Oluline kogu tseremoonia juures on suhtlemine. See on aeg, kui kõik pereliikmed ja sugulased kokku tulevad ja omavahelisi uudiseid vahetavad. Samuti sõlmitakse matustel kokkuleppeid ja lepinguid. Leinajad astusid ka meie katusealusest sisse ja vahetasid paar lauset. Tänasime neid meid vastu võtmast ja loa eest tseremooniast osa saada. Meile pakuti kohvi ja maiustusi. See oli hingeliselt võimas hetk ohverdatud loomade kõrval. Tseremoonia jätkudes ohverdati ühel hetkel  pühvlite kõrval külaliste kaasa toodud sead, nüliti sealsamas ja jagati külaliste vahel laiali. Eric ütles, et ta pole kunagi poest liha ostnud, sest ikka on kellelgi matused ja siis tuuakse liha sealt kaasa. Seda saab siis pikemalt süüa, kuna kogused pole sugugi väikesed. Liha laiali jagatud, minnakse kodudesse laiali ja külaliste jaoks on sündmus läbi.

Leinajate jaoks jätkub tseremoonia nii mitu päeva kuni kõik külalised on tervitatud. Sellele järgneval päeval ohverdatakse pereringis taas pühvel ja viiakse kadunukene oma viimsesse puhkepaika. Alles siis kuulutatakse surnu surnuks.
Viimasesse puhkepaika viiakse muumiaks muutunud kadunukene kirstu asetatuna torajade traditsioonilist maja tongkanani kujutaval alusel, mida kannavad bambustugedel kuni 30 meest. Nüüd siis viimasest puhkepaigast, mis erineb ehmatavalt meie kristlikust surnuaiast.

Puhkepaikadena on Torajas kasutusel looduslikud koopad, kaljuseinad või kivid. Reeglina on ühe perekonna käes üks koobas või kivi. Lahkunu kantakse alusel koopani ja seejärel kantakse kirst koopasse, kuhu ta jääb aegade lõpuni. Koobastesse või otsetõlkes koobashauda, on ehitatud vajadusel riiulid, kuhu siis kirstud teineteise kõrvale asetatakse. Käisime ühes sellises koobas hauas, kus oli umbes 40 kirstu. Vanimad võisid olla sadakond aastat vanad. Kivihauda on raskem rajada ja selleks on Torajas ametis eraldi meistrimehed, kes kaljusse või hiiglasikku kivisse raiuvad kirstu mahutava koopa. Augu avaus suletakse kaunilt kujundatud luugiga. Siis on olemas veel kaljuhauad, kus kirstud kinnitatakse kaljusse raiutud vaiadele. Mida tähtsam inimene, seda kõrgemal tema kirst on. Sellel on väga ratsionaalne põhjus. Nimelt oli torajalastel komme panna surnule kaasa tema elu ajal kogunenud ehted ja muud väärtesemed. Eelmise sajandi algul aga suurenesid hauaröövid ja see sundis torajalasi oma surnuid kõrgemale matma. Mida rikkam surnu, seda rohkem vara ja seda kõrgemale ta maeti.
Loogiline. Üks uhkemaid kaljuhaudu asub Lemos. Mitmed perekonnahauad on külastajatele avatud. Seejuures ei ole need hauad mahajäetud vaid tänaseni kasutusel. Tampang Allo koobashauas nägime kümneid pealuid, mille ümbert on kirstud ära mädanenud ja mis on seejärel korjatud ühte hunnikusse. Samas nägime ka värsket hauda, mille nihkunud kaane vahelt paistis muumia rahulolev nägu. Kivihaudu võib näha igal sammul. Reeglina ei tehta neid elumajast kuigi kaugele. Tänasel päeval on hakatud rajama moodsaid kivihaudu. See tähendab, et enam ei rajuta hauda looduslikku kivisse, vaid ehitatakse hauakambrid, mille esiseinal on luuk, kust kirst täpselt sisse mahuks. Kambri sees on riiulid, kuhu kirstud asetatakse.  

Viimsete puhkepaikade juurde on kaljusse rajatud rõdule sarnanevad õõnsused, kus asuvad lahkunud kõrgema klassi inimeste puust elusuurused kujud. Valgesse riietatud kuju, mida kutsutakse tautau, on lahkunu täpne koopia. Nii võib ühel rõdurinnatisel olla kümneid kujusid, vanimad neist mitusada aastat vanad, et tänased lahkunute järeltulijad tunnetaks sidet möödunuga. 1970ndatel tabas Toraja haudasi rüüstelaine ja paljud tautaud rööviti. Ainuüks Lemos varastati 1980ndal kaheksa tautaud. 1984.a müüdi Pariisi oksjonil üks tautau maha hinnaga 75000 dollarit. Rüüstamises ei kahtlustatud kohalikke, sest kuigi neil oleks raha vaja, siis tautau varastamine ja müümine võrduks samaga kui oma vanemad maha müüa.

Eraldi matmispaigad on kuni 3-kuulistele lastele, kelle hambad pole veel kasvama hakanud ja kelle hinge peetakse seetõttu süütuks. Need lapsed asetatakse terra puu avausse püstisesse asendisse näoga kodu poole, et nad näeksid uuesti sündinuna tagasi tulla. Senikaua peab terra puu valge mahl neile asendama emapiima. Avaus kaetakse luugiga ja nii võib ühel terra puul näha kümneid väikseid luugikesi. Aja jooksul surnukeha laguneb ja siis öeldakse, et laps läks koju tagasi. Sellise beebipuu võib leida Kambirast.
Matusest on saanud Torajas turisminduse põhitugesid. Suurim kuulsus saavutati 1972.a , kui toimusid Toraja viimase kuninglikust soost isiku kuningas Puang Sangalla matused. Matustel osales üle 400 turisti,Natural Geograficu meeskond ja sellest tegi koos Rong Starriga filmi BBC. 1976.a külastas Torajat 12 000 turisti, 80ndatel juba 200 tuhat turisti aastas. Tänasel päeval on siiski sellised kuldsed ajad möödas ja turistide arv kahaneb. Meie reisijuht Eric viis meid viisakusvisiidile kohaliku valitsuse turismiameti juhataja juurde. Meile pakuti kohvi ja kohalike maiustusi. Tegime pilti , vahetasime viisakusi ja lubasime Toraja nime teha Eestis tuntuks. Hiljem avaldati foto meie külastusest ka kohalikus ajalehes. Jälle kuulsam J
KODU

Torajalaste maailmakeskmeks ja koduks on tongkonan. Tongkonan on täiesti ainulaadse arhitektuuriga ehitus. Legend räägib, et esimene torajalane saabus siia maale paadiga meritsi tänasest Hiinast. Tema paadi otsad kaardusid üles ja nii kaarduvad ka tongkonani katuse otsad teravikuna üles sümboliseerides esivanemate paate. Üks tongkonan kuulub ühele perele ja pärandatakse edasi põlvest põlve mööda vereliini.  Kui otsustatakse ehitada uus tongkonan, siis esmaselt võetakse kokku perekondlik koosolek. Sellise suurema perekondlikul koosoleku otsustada on torajalaste elus väga palju ja kõik tähtsamad elulised sündmused arutatakse ühiselt läbi. Koosolek kokku kutsutud planeeritava ehituse eelarve. Siis vaadatakse, kui palju keegi panustada saab. Kui eelarve ei täitu, siis vähendatakse hoone mahtu. Igal juhul perekondliku kokkuleppe ja otsusena asutakse lõpuks ehituse juurde. Arhitektuuriliselt on majad kõik sarnased. Tongkonan asub postide peal. Jättes maapinnal asuva esimese korruse alt tühjaks. Elamise alla elavad perekonna loomad ja linnud. Kitsuke trepp viib elukorrusele, mis koosneb kolmest toast. Esimeses on vanemad, keskmine on elutuba ja kolmandas elavad lapsed ja siia majutatakse kallid külalised. Elutoa ühe seinas on lõkkease, mida kasutatakse söögi tegemiseks. Lõkke aseme kõrval on auguga plaat. Auk avaneb alla ja ilmneb, et seda kasutatakse tualeti asemel, aga ainult pissimiseks. Pissipoti küljes oli uhmrinõu, kus peenestati vürtse, kui piss pritsib siis pole soola vaja lisadagi.  Eluruumide peale jäävates katusealustes  hoitakse perekonna väärtasju. Mulle tundub päris koomiline, kui naaber külla tuleb. Kui meie oleme harjunud ikka külla minnes uksele koputama, siis nemad koputavad pea kohal asuvale luugile ja luugi avades kõrgub peremees sinu kohal ja mõtleb, kas kutsub sisse või lööb luugi nina ees kinni.

Ühe tongkonani ehk eluhoone juurde kuulub alati vähemalt üks alang. Alang sarnaneb väljast tongkonaniga. Ainult, et põrandas oleva luugi asemel, on neil luuk otsaseinas. Alang on majapidamises, meie mõistes, kasutuses aidana. Peamiselt hoitakse seal riisi, aga ka muid kuumuses säilivaid toitaineid. Nii tongkonani kui ka alangi tugipostid on tehtud palmipuust, mis on nii libe, et rotid seda mööda üles ei saa. Tänasel päeval nägime juba ka betoonist poste. Ühe tongkonani juurde võib kuuluda mitu alangi, sõltuvalt perekonna rikkusest. Kogu seda kompleksi kutsutakse samuti tongkonan. Sarnaselt eesti keelega, kus sõna „talu“ samuti tähendab eluhoonet ja  ka kogu kompleksi koos aitade ja lautadega.

Tongkonan sümboliseerib torajade elamise naiselikku energiat ja alang mehelikku energiat. Samal põhjusel tohivad riisi alangi viia ainult naised, sest naised toidavad mehi. Ärge küsige, miks see nii on, aga nii mulle öeldi. Tongkonan on torajalaste maailma keskmeks ja kui nad ka tänasel päeval satuvad elama mujale maailma, siis tulevad nad alati oluliste sündmuste puhul tagasi oma tongkonani. Pikkadel vihmaperioodidel anti just tongkonani eluruumis edasi põlvkondade tarkusi. Kuigi väliselt on hooned traditsiooniliselt identsed, siis majaomaniku ilumeel võib anda hoonele ainulaadse välimuse. Nii on hoone põhjaküljele kinnitatud pühvli lõualuud ja hoone esiküljele pühvli sarved. Uurisin Ericu käest, et kas sarvedel on mingi usuline põhjendus olemas. Eric vastas lihtsalt, et ei ole, kuid jätkas samas, et sarved pannakse lõuna küljele ja hambad põhja küljele. Olen sisemises siiski kindel, et ajaloos oli nendel sarvedel ja muudel sümbolitel tugev tähendus. Seda lähemalt uurida seekord siiski ei jõua. Hooned on kaunistatud eriliste mustrite ja kirjadega, millel on samuti tähendused.  
Ühte külasse kuulub mitu tongkonani. Tongkonanid võivad kuuluda ühele perele, kus kõrvuti elavad õed-vennad või tädid-onud või muud sugulased, aga naabriteks võivad olla ka teise perekonna liikmed. Tongkonani ehitamine ei ole Torajas väljasurnud traditsioon. Ka tänapäeval uut elamist ehitades pannakse kõige pealt püsti tongkonan. Traditsioonilise hoone kõrvale on tihti ehitatud kaasaegne hoone või tongkonani esimene korrus elamiseks kinni ehitatud, kui ühtviisi teravikulised katused on neil kõigil. Loomulikult on mitmed ajaloolised külad avatud vabaõhumuuseumina. Näiteks juba 11. Sajandist pärit Palawa või kõige terviklikum külakompleks Kete Kesu või saladuslik Tumakke.
PULMAD
Olen käinud isamehena kümnetes eesti pulmades ja olen uurinud  meie pulmatraditsioone. Seepärast tundsin huvi ka torajade pulmakommete vastu. Lisaks olime näinud pulmadeks püstitatud telke kõikjal, kus me ringi sõitsime.
Pulmade korraldus algab samuti suurest perekondlikust kahe suguvõsa ühisest koosolekus. Pulma eelarve saadakse kokku ja see jagatakse kahe suguvõsa vahel võrdselt pooleks. Pulmad on kahepäevased. Esimesel päeval korraldatakse pidu linna- või külarahvale. Selleks püstitatakse telk linna keskväljakule. Me märkasime neid telke ka mägikülade autoteedel, sest tihti on autotee ainus veidi laiem ja sile koht kogu külas. Politsei reguleeris liiklust ja vaatas, et keegi telgiuksest auto ette ei astuks. Linnarahva peol mängib ansambel ja pakutakse suupisteid. Peo lõpetab südaööl striptiisi programm. Viimast taheti keelustada, sest need hakkasid muutuma liiga paljastavaks.
Teine päev algab noorpaari jaoks varakult. Kristlastena lähevad nad kõigepealt kirikusse, kus viiakse läbi laulatustseremoonia. Tseremoonia sarnaneb vägagi meie kirikutes toimuvaga. Seejärel sõidetakse peomajja. Kui rahvas on kogunenud peab üks vanematest sugulastest traditsioonilise õnnistuskõne, mis sisaldab lisaks headele sõnadele laule ja salme. Seejärel hakatakse sööma. Söögi lõppedes tänatakse noorpaari ja antakse üle kingitused, milleks on alati raha. Kingitus üle antud asutakse koduteele ja noorpaar läheb tavaliselt sealt kohe pulmareisile.
Peale abiellumist kolib peigmees pigem pruudi juurde kuni suguvõsa neile oma tongkonani ehitab.
Meie reisi aitasid kokku panna Facebooki lehe Aasia Privaatreisid kogenud konsultandid ehk inimesed, kes on palju ise Aasias reisinud ja rõõmuga oma kogemusi  jagavad. Meil aitasid nad kokku panna meie huvidest lähtuva reisikava. Nad pakuvad ka eestikeelse reisisaatja teenust, kuid sellest seekord loobusime.  Kui planeerite Aasia reisi, siis tasub igal juhul nendega ühendust võtta. Ilma nende soovituseta poleks eal osanud sellist haaravat reisikava kokku panna. Tänan!


Neljapäev, 25. jaanuar 2018

Lõuna-Sulawesi – elamusi terveks eluks

Lõuna-Sulawesi – elamusi terveks eluks
Otsustasime Triinuga veeta puhkuse Indoneesias. Midagi ei ole teha, aga Aasial on oma võlu. Indoneesias käies ei jõua turistid tavaliselt kaugemale Balist. Ometi on Indoneesias kokku üle 17000 saare, kuigi 6000 puudub elu, on siiski kõigil neil midagi põnevat uurida ja vaadata. Esimese hooga otsustasime minna Sulawesi saarele, mis laiutab nagu ämblik teiste saarte keskel. Sulawesi saar on suur. Kokku on tema pindala võrreldav nelja Eesti pindalaga. Otselendu Lõuna-Sulawesi pealinna Makassarisse ei lähe. Seega pidime kõige pealt ikkagi minema Balile ja sealsest Denpasari lennuväljalt lendama edasi Makassarisse. Meid võttis vastu meie kohalik reisijuht Eric. Eric töötab igapäevaselt Toroja, mis on üks Sulawesi piirkondi, omavalitsuses. Ta on väikest kasvu nagu kõik indoneeslased, rõõmsameelsete kavalate silmadega ja räägib täitsa normaalset inglise keelt. Saksa keelt räägib ta paremini, sest on kord käinud kolmeks kuuks Saksamaal õppimas. See on kohalike jaoks väga suur asi.
Pean vist kohe ümber lükkama kummalised eelarvamused, mis on seotud jaanuarikuise Indoneesia külastusega. Kuulen juba praegu, kuidas mõned targad teavad, et jaanuaris on Indoneesias vihmaperiood, vulkaanid purskavad ja turismiatraktsioonid on kõik kinni. Kõigepeal pean julgustama puhkajaid vaatama natuke kaugemale hotelli õuest. Selleks, et basseini ääres päikest võtta pole vaja sõita Aasiasse, seda saab teha ka näiteks Egiptuses. Jaanuaris on siin küll vihmaperiood, kuid eestlase jaoks tähendab see just sobilikumat ilma saarel seiklemiseks. Päevasel ajal on sooja u 30 kraadi. Saime osa ka mõnest tugevast vihmasajust, kuid need möödusid ruttu. Taevas oli küll pilves, kuid ringi sõitmiseks oli see just õige, sest sealne tavapärane üle 40 kraadine lõõskava päikesega ilm oleks teinud meie reisi väga raskeks. Muidugi veetsime ka päevi rannas päevitades ja koju tulles olime mõlemad Triinuga päiksest pruunid. Vulkaanid siin samuti ei purska. Vahel nad köhivad, see tähendab, et ajavad auru ja suitsu välja, kuid laavat pole siin voolamas nähtud juba kaua aega. Jaanuaris reisides olid kõik vaatamisväärsused avatud, kuid meie õnneks hooajaväliselt tühjad. Meie rahulikku kulgemist ei seganud miljonid pildistavad hiinlased. Hirmude mahavõtmise kokkuvõtteks võin öelda, et jaanuar-veebruar on Indoneesiasse ja Sulawesile reisimiseks suurepärane aeg.
Lõuna-Sulawesil elab hetkel 4 etnilist põlisrahvast. Bugised ja makassarid asuvad peamiselt rannikualadel, mandrid keskmaal madalamal mägedes ja toraajad on tõrjutud kõrgematele mägedele. Kogu Sulawesi rahvastike nimekiri on oluliselt pikem. Kõigil etnilistel gruppidel on tänase päevani säilinud väga tugev identiteedi tunne. Nende omavaheliste suhete ajalugu on keeruline ja ajaloo vastasseisud on tunda tänaselgi päeval.  Kõigil rahvusgruppidel on säilinud oma keel ja kultuur. Kogu Indoneesias on ühiseks keeleks indoneesia keel, mida õpetatakse koolis, kuid kodus ja tööl räägitakse ikkagi oma rahva keelt.
Sõidame vaatama Rammang Rammang loodusparki, mis kujutab endast maailma suuruselt kolmanda karstiala kaitseala. Aeg, vesi ja loodus on uuristanud kohalikku paekiviseina käike, uurdeid, koopaid, kus saab sisse minna. Tugevamad kivid on lasknud ajal endast vormida hiiglaslike kiviskulptuure, mis seisavad rühmadena paekivi klibusel väljal. Kuna on siiski vihmaperiood, siis on vesi tavapärasest kõrgemal ja suured paeskulptuurid on jalgupidi vees. Ronime kitsastesse lõputuna näivatesse käikudesse. Põnevamate koobaste sissepääsud on kadunud kõrge rohu sisse, kuid õnneks teab Eric meile suuna kätte näidata. Koobastega tutvunud istume paati, et mööda palmidesse mattunud jõge sõita  Bareu külla, kus elab 18 peret. Igas peres on kolm kuni neli last, kes hommikuti paadiga kooli viiakse. Vanemad ise tegelevad kalapüügi ja põllumajandusega. Bareu külas juhatavad meid suunaviidad King Kongi mäele, Teemandi koopasse või lihtsalt Kivimäele. Liigume piki kitsast rada Kivimäele, sest rada viib läbi kohaliku küla ja mööda ilusatest riisiväljadest ja sellest kogemusest ei tahaks ilma jääda. Rada kasutavad peale turistide ka kohalikud elanikud oma igapäevastes toimetustes ja seepärast on rada päris mudaseks ja libedaks tallatud. Korraga varitseb tee peal meid taas suurem lomp. Astun riisipõllu veerel kulgeva raja servale, et viisaka härrasmehena aidata Triinu üle lombi. Ja siis see juhtubki … Mätas minu talla alla annab järgi ja ma vajun põlvist saadik vette, see järel annab järgi ka mudane aluspõhi ja ma vajun sujuvalt veelgi allapoole. Tundub, et vajumine ei lõpe ja libedast kaldast ka kinni ei saa haarata. Olles rinnuni vees tunnen talla all tugevamat põhja. Eric ja pisarateni naerust rõkkav Triinu tirivad mu välja. Ma avalikult seda välja ei näita, aga tegelikult oli see päris naljakas. Kuigi olen märg, jätkame matka, sest õues on soe ja märjad riided toovad vaid mõnusat jahutust. Ometi on vette kukkumisel ka üks kurb tagajärg.  Mu taskus olnud telefon saab üleni märjaks ja enam pilti ette ei võta. Pean järgnevad kolm nädalat ilma telefonita hakkama saama. Ehk on see isegi hea.
Ööbime Makassari ühes uhkemas hotellis Aston. Tuba on kena ja vaade ulatub üle linna.. Hotelli 15. korrusel asuvad bassein ja mini-spa. Tõmbame rätikud ümber ja läheme spaasse lennuväsimust leevendama. Bassein on õue avatud ja vees lesides kostuvad meie kõrvu üle linna kajavad mosseede kutsed palvustele. Basseinis ligunedes näeme enda all sagivat linna. Tegelikult on suurlinn igav ja valgeid inimesigi väga vähe näha. Siis tabab meid üllatus. Spaas on olemas täiesti korralik soome saun. Saun on üleni klaasist ja see seisab spa ühes seinas. Lavalt saad vaadata tervet linna ja teiselt poolt spaad. Kurb on see, et teised saavad samal ajal näha sind. Igal juhul oli see kummaline ja ootamatu.
Mind hämmastab, et Makassari tänavad on täis pediküürisalonge. Astume ühte sisse, et asjast selgust saada ja lasta ühtlasi oma varbaküüned ära lõigata. Kuigi ma varbaküüsi värvida ei lase, on siiski kogu protsess nauditav. Minu kõrval on koha sisse võtnud paar kohalikku meest. Mis neid siia toob? Arutledes jõudsin iseendas vastuseni. Indoneesia rahvusjalats on tavaline varbavahe kummiplätu. Neid kantakse kogu aeg sõltumata, mida seljas kantakse või mida parasjagu tehakse. Arusaadavalt, kui sa kannad plätusid, peavad su jalad, mis on kogu aeg nähtaval, enam-vähem korras olema. Sellest ka pediküürisalongide rohkus ja populaarsus.
Uuel hommikul istume bussi. Meie autojuhiks on Panther. Tore nimi ühe vanaldase bussi juhile. Liikluses ei olnud Panter sugugi Panter vaid pigem panda, kes vaikselt ja rahulikult läbi liiklusdzungli kulges. Külastame Makassari keskel asuvat Fort Rodderdami. Selle nime panid kindlusele koduigatsuse leevendamiseks Hollandi kolonialistid, kes Sulawesi saarel pikalt valitsesid. Kindluses on avatud kohalikku ajalugu tutvustav muuseum. Tore on teada, et arheoloogiliste leidude põhjal elasid kunagi Sulawesi saarel kuni meetripikkused inimesed ehk kääbikud. Kui kunagi tundus Tolkieni „Kääbik“ fantaasiaraamatuna, siis uuemate leidude põhjal ja vaadates Sulawesi tänavapilti on sellest saanud juba ajalooline fiktsioon. Kas pole kummaline!
Lõuna-Sulawesil asus 16.sajandil kolm kuningriiki. Võimas ja suur Gowa kuningriik, kus elasid peamiselt makassarid. Veidi väiksem, kuid samuti suurt võimu omav Bone kuningriik, mille olid asutanud bugised, ja Luwu kuningriik, kus elasid mandarid. Tänane kilpkonnakujunline Fort Rodderdam oli Gowa kuningriigi südameks. Selles algse nimega Benteng Jumpandang kindluses elas ka Gowa viimane kuningas sultan Hassamutin. Hassamutin otsustas ühel ilusal päeval rünnata Bone kuningriiki. Bonelased mõistsid, et neil pole suurema Gowa vastu vajalikku jõudu ja kutsusid appi hollandlased, kes sammhaaval laiendasid oma valdusi kogu Aasias ja olid juba hõivanud maid Sulawesi saarel. Hollandlaste abiga võitis Bone kuningriik Gowa kuningriiki, kuid võidul oli oma hind ja hollandlased sättisid ennast sisse Gowa iidsesse kindlusesse. Holland valitses Sulawesi saarel koguni 400 aastat, kuni 1942 tulid jaapanlased ja hollandlased minema aeti. Pikalt ei pidanud rõhutud indoneeslased kannatama ka Jaapani ülemvõimu all, sest II Maailmasõja lõpptulemusena kuulutas Indoneesia ennast 1945 iseseisvaks. Kuid Gowa viimane kuningas sultan Hassamutin on tänase päevani bugise rahva jaoks kangelase staatuses.
Meie tee viib Phinisi külla, kus elavad saarele kuulsust toonud traditsiooniliste puidust laevade ehitajad. Küla enamus meestest on juba aastasadu laevu ehitanud ja omandatud kogemusi antakse edasi põlvest põlve. Hetkel oli ehitamisel viis laeva. Ühte neist värviti, teist alustati ja ülejäänud olid tööde järjega seal vahepeal.  Meile anti luba ronida ehitatava laeva sisse, et saada ettekujutus, milline see 8 kajutiga kruiisilaev olema saab. Laevafirma kliendid on pärit üle maailma. Peamiselt Aasiast, aga ka Austraaliast, Uus-Meremaalt ja mujaltki. Uurisime laevade hindasid. Ilmnes, et üks keskmine laev maksab umbes  100 000 eurot.  Polegi midagi nii hullu. Küla veerel küpsetab vanem naine omapärasel viisil riisi. Riis on keeratud bambuslehe sisse, mis omakorda on asetatud õõnsasse bambustorusse. Torud omakorda olid pandud püsti madala, kuid pika lõkke äärde. Seal torudes madalal kuumusel riis  küpseski. Ostsime ühe toru ja raputasime riisi välja. See oli väga maitsev.
Sõidame Bira randa. Tee algab kena asfaldiga, mis muutub peagi auklikuks, seejärel kaob asfalt sootuks ja jäävad ainult augud. Tee äärde jääb küla, kus iga maja all on karaoke-baar. Kes siin käib? Tee muutub üha kitsamaks. Lõpuks jõuame kohale. Meid ootab imeilus keskus Bira Beach koos mugavate kämpingutega.
Peale hommikusööki istume paati ja meid viiakse snorgeldama. Laevakapten elab ise üle lahe väikesel Liukangi saarel. Sukeldumiskogemus ei jää kuidagi alla Egiptuses või Vahemeres kogetule. Sulawesi veealune maailm on rikas nii kalade kui ka korallide poolest. Mõnda aega maskiga veepinnal hõljudes kalastud ka ise ja liigud silmad punnis vette vahtides sihitult ringi. Värvid neelavad mu endasse ja ise neelan emotsioone. Koralle on palju, see on ka loogiline, sest maailmakuulus Vallrahu ei jää ju tegelikult kuigi kaugele.  Korallid moodustavad kohati kindlusemüüre või kausse või muid fantaasiarohkeid kujundeid. Tundub, et korallid on lepliku meelega ja nii on mõned punapõsksed sellid kinnitunud vette jäänud nööri külge moodustades vees hõljuva korallipalli.
Kalu leidub vee all samuti rohkelt ja need erinevad suures osas Punases meres või mujal maailmas nähtust. Lõpuks kohtan ka siin nemo-kala ja picasso-kala. Teisi ma lihtsalt ei tunne.  Laevakapten Jafar kutsub meid külla, et pakkuda lõunat. Oleme nõus. Kas saab olla midagi paremat kodusest lõunast koos võimalusega näha kohalikku elamist seestpoolt. Liukangi saar, kuhu peagi jõuame, on nagu väike paradiis. Saarekülas elab kokku 200 inimest. Küla majad asetsevad tihedasti umbes kilomeetrise ringtee ääres, mille uudishimulike pilkude all läbi jalutame seni kuni lõuna valmib..
Külas on oma väike algkool ehk siis 6-klassiline kool, mis on kohustuslik kõigile indoneeslastele. Koolipäev on just lõppenud ja lapsed sätivad ennast lõbusalt kädistades koduteele. Koolivorm on Indoneesias kohustuslik, kuid koolivormid on ilusad ja värvikirevad. Koolivorm maksab vanematele umbes 250 tuhat ruupiat. Samuti tuleb välja osta õpikud. Kui arvestada, et ühes keskmises Indoneesia peres on kolm last siis on kooliminek kohalike jaoks päris suur kulu. Koolinädal kestab kuus päeva. Ainuke koolivaba päev on pühapäev. Päris hull lugu või mis? Aga see pole veel kõik. Algklasside koolipäev algab kell 7 hommikul ja kestab kell 11-ni. Teistel veel kauem. Kooliaastas on kaks vaheaega, detsembris kuu aega ja juunis kuu aega. Tundub, et Eestis on võrreldes Indoneesiaga päris suuri vabadusi võimaldav süsteem. Üldine koolisüsteem kestab kokku 12 aastat, mille järel on võimalik minna ülikooli. Ülikooli hariduse olulisus erineb etnilisest grupist. Toroojadest omandab kõrghariduse koguni kuni 70% noortest, sest nende jaoks on hea teenistus ja hea töökoht olulised kallite matuste korraldamiseks. Sellest kummalisest paradoksis, kus elu elatakse surma ettevalmistamiskeks,  juba hiljem.
Meie võõrustaja Jafar elab „moodsas“ kivimajas. Majaehituses on kogu Sulawesil domineerivad kaks suunda. Ajalooline puidust silk-house konkureerib kivist „moodsa“ majaga. Silk-house seisab puidust jalgadel ja nii jääb esimese korruse põranda alla avatud ehk ilma seinteta majandusala, kus tehakse süüa, pestakse ennast ja pesu ja mis kõige tähtsam  - see annab varju päikselisel suvepäeval ja mõnus tuuleke jahutab õhku. Seepärast on selles majaaluses võrkkiiged ja puidust alused, kus rahumeeli kuum päev magades mööda saadetakse. Elamisse pääsemiseks tuleb tõusta trepist üles. Toad on puhtad ja lihtsad. Igas toas on voodi ja kapp. See on kõik. Kõik. Elutoas on siiski ka diivan. Kuid siis on küll kõik. Elutoa nurgas on ka telekas, kuid ma pole kindel, et see pilti näitab. Elu käib siiski õues ja toas ainult magatakse.
Rikkamad inimesed on ehitanud endale juba kivist maja, mis sarnanevad vägagi meie majadega. Arusaadavalt ei ole seal ahjusid. „Moodsad“ majad, nii nad neid kutsuvadki, on oma sisustuselt sama lihtsad – voodiga toad ja mustav telekas nurgas. Uurime, et miks on nii, et majad on seest väga puhtad, kuid väljaspool maja vedeleb prügi suurtes hunnikutes. Jafar ei tea vastust „Kuhu sa selle sodi siis ikka  paned?“.  Rannas nägime kummalist korraldust, kui hoolega kokkuriisutud sodi jaoks kaevati rannaliiva auk ja sodi maeti lihtsalt samasse maha. Jafari proua oli katnud meile laua ja küpsetatud tuunikala maitses väga hästi. Söögi ajal uurime, et mida need inimesed siin saarel igapäevaselt teevad või millest nad elatuvad. Ilmneb, et 60% Sulawesi meestest, nagu ka sellel väikesel saarel, on kalurid. Neile järgnevad põllumajandus, riigisektor ja turismindus. Naised töötavad pehmetes ametites ehk on müüjad, õpetajad, õed jne.  Peale sööki jalutan veidi eemale ja teen puu all raamatut lugedes väikese uinaku. Täielik paradiis. Huvitav, kas saarerahvas ise ka teab seda.
Olles saarelt taas tagasi oma hotelli juurde jõudnud otsustasime teha jalutuskäigu teele jäänud külakesse. Ühe auto laiune tee viib läbi padriku. Pean vist botaanikat uurima hakkama, sest ükski teeäärsetest puudest mulle tuttav ei olnud. Meie ütleme palm, kuid neid on ju nii palju erinevaid – kookospalm, banaanipalm, datlipalm jne Kes neid kõiki teab? Korraga hakkavad puud ragisema ja kaarduvad ilma tuuleta allapoole. Üks ahvipere oli otsustanud meile ennast tutvustada. Jäigi selgusetuks, mis tõugu nad olid, sest kohalikud ütlesid nende kohta lihtsalt ahv – „just monkey“. Igal juhul suuremat kasvu isaahv elas seal metsas koos kahe heledama ja väiksema emaahviga. Just Monkey. Loomi elab Sulawesi metsades veel teisigi. Juba varem olime kohtunud umbes poolemeetrise varaaniga. Meie jaoks palju elevust tekitanud loom ei pannud kohalikke isegi kulme kergitama. Lisaks võib kohata siin metssigu ja metskassi. Kuna söödavaid metsloomi on vähe, on kristlikud lihaletid on kaetud peamiselt koduloomade lihakeredega. Kitsed, veised, sead,  kui vaid meile tuntud loomi üles lugeda. Kristlikud seepärast, et muidu islamiusulisel maal on peamisteks lihasööjateks just kristlased ja muidugi ka turistid. Moslemid söövad teadupärast peamiselt vaid kala ja kana. Seepärast kalapüük nii oluline majandusharu siin riigis ongi.
On laupäevaõhtu Bira rannas. Rannas asub kümmekond majutusasutust, kes kõik on oma rannaosa puhtaks teinud, kuid ülejäänud randa katab sodi, mida meri on sinna kandnud. Ranna ääre on oma valdusse võtnud putkad, kus müüakse juua, süüa ja riideid. Täna toimuvad rannas ühe kohaliku firma suvepäevad. Neil kõigil on seljas ühtmoodi sinised särgid. Mängitakse võistlusmänge ja lustitakse ja seda kõik ilma alkoholita. Pimeduse saabudes on plats sinisärkidest tühi. Siis saabuvad sinna linnanoored, kes panevad püsti telgid ja alustavad oma peoga. Pidu kestab poole ööni. Avalikult alkoholi rannapeol ei tarbita, kuid siiski märkasin mõne telgi all tühjasid õllepudeleid.  Purjus inimesi polnud siiski üldse märgata. Noored kuulavad muusikat, mängivad ise pilli ja palli. Meie, valged inimesed, oleme väga populaarsed. Kõik tahavad meiega pilti teha. Pilti tehakse igal pool, kus autost välja astuma. Oleme sellel päeval kindlasti kõige populaarsemad eestlased kogu Sulawesil. Ausalt öeldes, on see lõpuks juba päris tüütu. Hommikul tekib kahe  tõmmu mehe vahel rannas riid. Mõistmata nende keelt andis kehakeel täpselt edasi kogu vestluse sisu. „Koristage see telk minu müügileti eest ära.“ Telgis, mis asus täpselt ühe müügileti ees, oli vaikus. „Koristage kohe see telk siit ära. Kell on juba kuus ja ma pean är avama.“ Nüüd kostus telgist. „Rahune maha. Kes see tuleb sul nii vara ostma?“ Müüja ärritus veelgi. „Õhtul oli juttu, et hommikul koristate oma telgi kohe ära. Olgu tehtud.“ „Mees, sa said ju raha selle eest, et me siia saime telgi panna. Lase nüüd olla. Me alles läksime magama.“, on pidulinegi telgis juba ärritunud. „Kui te seda telki kohe ära ei korista, siis lohistan selle siit koos teiega minema“ ütles müüja ja haarab kuppeltelgi otsast. Nüüd kargas unine piduline rusikad püsti telgist välja olles valmis oma unerahu rikkumise eest kätte maksma. Juba hakkasid kogunema ka teised müüjad ja pidulised. Tundus, et vastasseis laieneb. Müüja sooritas tõsiseltvõetavuse suurendamiseks õhus paar lööki. Piduline vastas sõjahüüuga. Kahjuks sellega lahing lõppes, sest kummagi duellandi sõbrad astusid vahele ja kaklejad lahutati. Veidi hiljem oli ka telk kokku pakitud.    
Sõidame Tempe järve poole, et tutvuda sealse järvekülaga. Kuuetunnine sõit annab aega tutvuda liikluse ja teeäärse eluga. Teed on halvas seisuses. Kui google maps ütleb , et 50 km läbimiseks kulub 2 tundi, siis tuleb seda uskuda ja mitte arvata, et Ott Tänaku rahvuskaaslasena läbin selle tee poole tunniga. Aega peab varuma siin kõikjal ja kõiges. Kuigi teed on halvas seisus ei näinud me ühtegi teeremonti. Liikluses nendel kitsastel teedel on aga tihe. Võib-olla mitte nii tihe, kui Filipiinidel või Sri Lankal. Suuri rekkaid ja busse teedel näha ei ole. Nad lihtsalt ei mahuks siia ära. See-eest on siin nagu tirtsud parves sõitmas rollerid, kes kujundavadki liiklustempot . Rolleriga sõidavad kõik, kes jalul seisavad. Päris nagamannidest vanuriteni. Ei ole neil kiivreid ega muid ohutusvahendeid. Rollerile topitakse terve pere. Juba paariaastased lapsed sõidavad ema taga seljast kinni hoides ilma mingi turvatoolita.
2018 aastal toimuvad Sulawesil kuberneri valimised. Juhust kasutades avaldavad sulawesilased meelt oma kandidaadi toetuseks ja teiste vastu. Nägime kuidas tänaval olid süüdatud autokummid, mida politsei üritas tulutult kustutada. Mitmel korral sõitsid meile vastu aeglaselt liikuvad rollerikaravanid, takistades liiklust ja avaldades meelt halbade teede vastu. 
Teid ääristavad ühe lõputa jadana kioskid. Huvitaval kombel sarnanevad samatähenduslikud  indoneesia kios ja eesti keele kiosk. Kioskist puuvilju ostes saame rämedalt petta ja maksame mandariinide eest vist viis korda rohkem kui kohalikud. Igajuhul naerab Eric südamest kui ta kuuleb, palju me maksime. Tänaval tuleb siin kaubelda. See on tüütu, aga ilma selleta võid saada kõvasti tõmmatud. Oleme targemad ja teeme järgmise müüjaga kaotuse tasa. Kioskide vahele jäävate elumajade väravates on kummalised värvikirevad sildid, kus korduvad ühedsamad indoneesiakeelsed sõnad. Eric räägib, et need tahvlid on majapidamiste jaoks auasjad. Neid annab välja kohalik naisselts tunnustades sellega naiste tööd oma kodu ja pere heaks. Sildil on kirjas, et selle aumägi saanud on hoolsad, puhtad, südamlikud, külalislahked, abivalmid ja nende kodu on eeskujuks teistele. 
Hoolimata rolleritest, autodest ja nende vahel sebivatest jalakäijatest ei näeme ühtegi liiklusõnnetust. Siin on täiesti olemas oma liikluskultuur, mis lihtsalt ei kattu meie liikluskultuuriga. Paratamatult jään mõtlema, kas meie ülereguleeritud , igat väikest liigutustki lubav või keelav ühiskond, on ikka kõige õigem. Bussid on siin väikesed ja sinna mahuks korraga umbes 15 valget inimest.  Kohalikke mahub muidugi rohkem. Ma arvan, et isegi 30 poleks probleem. Bussidel puuduvad graafikud, nad tulevad siis kui kohale jõuavad. Ole mees ja tõsta kätt, kui sinist või punast, sest seda värvi on avalikud bussid, lähenemas näed. Kuna liigume palju jala, siis häirib mind, et ma ei saa põgeneda selle liiklussegaduse eest kõnniteele. Kõnniteed on küll olemas, kuid ilmselgelt pole jalakäijad siin mingid tegijad. Ausalt öeldes peale meie siin väga inimesi jalutamas ei näinud. Seepärast on kõnniteed täis parkivaid sõidukeid, reklaame, lillepotte, puid ja kõike muud, mida majas vaja ei lähe. Ühesõnaga on kõnnitee kohalike jaoks parkla ja oma elamise pikendus sõidutee ehk elu tuiksooneni. Nii jalutamegi autoteel püüdes ennast tee serva surudes ellu jääda.
Korraga on tee ääres politseinikud. Uurime Ericu käest, et mis asju nad siin segaduses ajavad. Ilmneb, et peamiselt kontrollivad suuri autosid ja busse. Kontrollitakse, kas on olemas sõidudokumendid ja kas makstud on riiklik maks vastava teenuse tegemiseks. Mõni kilomeeter edasi seisavad bussid ja autod teeäärses pikas rivis. Jutt politseireidist on kiirelt liikunud ja nii ootavad juhid, kellel dokumendid poolikud, et politsei lahkuks. Samal ajal juuakse kohvi ja arutatakse maailma asjade üle. Politsei andis neil lihtsalt võimaluse aeg maha võtta.    
Sisemaale minnes tõuseb tee järjest kõrgemale.  Teel püüab meie pilku kummi-puu kasvatus, mis laiub hektaritena tee ääres. Peatame auto, et seda imet lähemalt vaadata. Puudele on kinnitatud kopsikud, kuhu sarnaselt meie kuusevaiku kogumisele puudele  tehtud lõigetest koguneb valget ainet ehk kummit. Aine on nagu silikoon – pehme ja vetruv. Märkasime puude vahel töölist, kes oli ametis kopsikute tühjendamisega. Teen mehega juttu. „Kui palju päevas kummit kogud?“. Õnneks on mees jutukas. „Keskmiselt 15 kilogrammi päevas. Igas kopsikus on kokku 100 grammi.“.  „Kui pikad su tööpäevad on?“ „Keskmiselt 8 tundi. Vahel rohkem, kui raha vaja on, sest tasu saame koguse pealt. Meil on aastas 4 vaba päeva – ramadani ajal ja muslimite usupühal oktoobris. Siis ohverdatakse Muhhamedi auks veiseid, määritakse end verega ja rõõmustatakse ühiselt. “ Jõhker rõõm. „Palju siis teil teenistust on?“, uurin edasi. „Keskmiselt u 2 miljonit (125 eurot) kuus.“ Olgu kohe sulawesilaste kaitseks öeldud, et keskmine palk on siin siiski umbes 300 eurot. „Aga mida te selle kummiga siis teete?“, jätkan uudishimutsemist. „See kogutakse kokku ja viiakse Jakartasse, kus asub ainus kummit töötlev tehas. Sellest saab rehve ja muud vajalikku.“ Väga loodussõbralik lähenemine.
Jõuame Senkangi linna, mis oli omal ajal iidse Bone kuningriigi keskuseks. Linn asub Tempe järvest väljuva jõe suudmes. Osa innast ongi rajatud jõe suudmealale, mis tähendab, et vaiadele raiatud majad  moodustavad omapärase mini-Veneetsia, kus koduukseni saab paadiga sõites. Vaiadel majad moodustavad tänavaid ja terveid kvartaleid. Tempe järv on kogu Indoneesia suurim mageveekogu. Tema suurus on muutuv ja seepärast on avalikud andmedki vastuolulised. Vihmaperioodil on järv suur, kui kuivaperioodil kuivab päris väikseks. Igal juhul on tema suurus tavaliselt 350 kuni 450 ruutkilomeetrit. Vee toovad järve kaks kõrval mägedest alguse saavat jõge. Ka sügavus varieerub vastavalt aastaajale, kuid vihmaperioodil on see umbes 8 m. Kuivaperioodil kasvatakse kaldaäärses järvepõhja mudas riisi, kus selleks on ideaalsed tingimused.  
Istume traditsioonilist kanuud meenutavasse paati, mida kohalikud kutsuvad sampan. Oleme kitsukeses paadis neljakesti teineteise taga – mina, Triinu, Eric ja paadimees. Paadimootor meenutab labadega trimmerit ja rooliks on tavaline aer, millega kord ühelt ja siis teiselt vette pannes, paati õigel kursil hoitakse. Pooletunnine sõit viib meid üle lainetava järve, mis ristib uusi saabujaid korralike veepahmakatega. Minu pilku köidavad järvepõhja kinnitatud bambusritvade read. Ilmneb, et kuna järveküla elanikud on enamuses kalurid, siis sellisel moel kaitstakse oma kalu ja iga kalur on oma püügiala ritvade vahele asetsetud traatvõrkudega piiranud. Kui meie karjatame lehmi siis nemad seal karjatavad oma kalu. Vägagi mõistlik töökorraldus järvel toimetava 100 kaluri vahel. Ainsateks kalureid häirivateks röövliteks on linnud, kes järvel vohavate vesikasvude sees elavad ja tegutsevad. Haigrud, haned, pardid ja paljud väiksemad linnud, keda hulgana kohtame. Paadimees teab rääkida, et siin käib ka hulgaliselt linnuvaatlejaid. Mõistame neid täielikult.  Jõuame järvekülla. Tegemist on täiesti ainulaadse külaga. Küla asub sõna sõnalt järvel. Iga maja on omaette parv, kus veidi kõrgemal asetseva elumaja all on kanad ja kuked.  Peremees peab võitluskukkesid, kes talle väidetavalt miljoneid on sisse toonud. Eluruumi kõrval on majandusalana kasutatav tekk. Külas on 25 parvmaja, kus elab kokku veidi alla 100 inimese.  Majad asetsevad teineteisest umbes 30 m kaugusel. Kogu arhitektuuri juures on veel üks väga huvitav detail. Nimelt on kaks naabermaja omavahel ühendatud bambusridvaga, mis omakorda keskelt on ristlatiga kinnitatud järve põhja. See tagab, et lainetus ei vii maju minema ja majad pöörduvad paarisrakendina nagu vurrid vastavalt tuule suunale. See omakorda tagab loodusliku ventilatsiooni, et niiskus elamisest võimust ei võtaks. Algeline , aga tõhus.
Astun paadist parvmaja tekile. Peenikestest bambustest põrand ragiseb ehmatavalt. Ma olen juba korra vette kukkunud ja antud olukord teeb mind ettevaatlikuks. Peremees heidab mulle kahtlustava pilgu. „Palju kaalud?“ Mul on umbes 50 kiloste kohalike ees veidi piinlik ja ütlen ilustavalt, et 100 kg. „Aga mis su jalanumber on?“ Seda ei anna kuidagi ilustada, see paistab välja. „46“. „100 kilo ja 46!“ on peremees hirmul ja üllatunud ühekorraga. Ta kutsub toast naise ka sellist ilmaimet vaatama. Kahekesi seisavad nad mu ees nagu kaks väikest last ja löövad üllatusest käsi kokku. Meid kutsutakse edasi, tutvustatakse umbes 20 ruutmeetrist elamist ja pakutakse kohvi ja banaanipirukat. Viimane pidi olema järverahva hulgas traditsiooniks külalislahkuse näitamisel. Toad on spartalikult lihtsad. Ühtegi mööblieset seal polnud. Madrats on maas ja vähesed asjad laotud põrandale korratutesse hunnikutesse. Seina ääres seisavad akud, mida laetakse katusel asetsevate päikesepaneelidega. Süüa tehakse gaasipliidil. Ikka põrandal maas istudes. Nähes selles vaesuses rõõmu ja rahulolu paneb see mõtlema meie asjadekeskse maailma rahulolematusele. Asjad ei too õnne, vaid inimesed sinu ümber ja kogetud tunded. Ja tundeid oleme saanud siit järvekülast palju.
Ilmneb, et meie lahke võõrustaja on külas tavapärasest tähtsam mees. Ühes nurgas on algeline pood ja üks naabritest tuleb suitsu ostma. Teiselt poolt läheneb teine paat ja teine kalurist naaber toob oma värske kalasaagi võõrustajast kokkuostjale. Peagi saabuvad ka teised kalurid. Arvestus käib lihtsalt. Umbes 5 liitri suurune plekkämbri täis suuremaid kalu maksab 300 tuhat ja sama suur ämber väikeseid kalu 100 tuhat ruupiat.  Peremees lisab uhkelt,, et hea õnne korral võib kalur teenida päevas kuni miljon ruupiat (65 eurot). Seega pole elul häda kedagi. Õues on pimedaks läinud ja peremees pakub meile võimalust jääda nende juurde ööbima. Sellel korral loobume sellest ekstreemsest elamusest ja alustame tagasiteed.

Meie reisi aitasid kokku panna Facebooki lehe Aasia Privaatreisid kogenud konsultandid ehk inimesed, kes on palju ise Aasias reisinud ja rõõmuga oma kogemusi  jagavad. Meil aitasid nad kokku panna meie huvidest lähtuva reisikava. Nad pakuvad ka eestikeelse reisisaatja teenust, kuid sellest seekord loobusime.  Kui planeerite Aasia reisi, siis tasub igal juhul nendega ühendust võtta. Ilma nende soovituseta poleks eal osanud sellist haaravat reisikava kokku panna. Tänan!

Esmaspäev, 8. jaanuar 2018

KOHTUMISED KÜLATEEL. Mart Vellama

KOHTUMISED KÜLATEEL. Mart Vellama
Vanapoiss Mart Vellama elas rahulikku elu Ahula külas, Järvamaal. Käis igapäevaselt Statiskaameti küsitlejana ringi ja tegeles aktiivselt oma hobidega, milleks on mälumäng ja ristsõnad. Päevad veeresid aktiivselt ja järjekindlalt. 53-aastase Mardi ellu saabus 2017.a kaua oodatud, kuid siiski ootamatu muudatus. Ta abiellus elus esimest korda, kolis Ahulast Jürisse, võttis kaalust 30 kg alla, jättis ka pühapäevase napsitamise ja tunneb ennast korraga uue inimesena.  Mart on hea näide, et kunagi pole hilja elus uut lehekülge keerata. Hea tahtmise ja toetavate inimeste olemasolu korral võib inimene vastu astuda ka kõige suurematele raskustele. Oma praeguse abikaasaga tutvus ta tööpostil ehk Statistikaameti küsituse käigus. „See oli armastus esimesest silmapilgust. Julgesin ta peale küsitlemist kohvile kutsuda ja edasi läks kõik nii nagu ilusas muinasjutus.“, meenutab Mart. Oktoobris nad tutvusid ja augustis kõlasid juba pulmakellad. Oma kaalukaotuse põhjuseks peab ta armastust, menüü jälgimist, koertega jalutamist ja nõelravi. Elumuudatustele vaatama pole mälumängust ja ristsõnadest ta siiski loobunud.
Veidi tema isiklikust ajaloost. Tulemussportlane pole Mart kunagi olnud. Noore mehena palli mänginud ja jooksnud küll. „Ega siis meie ajal arvuteid polnud. Jooksime nii kaua õues, kuni pimedaks läks“. Esimest korda osales Mart mälumängu võistlustel 1982.a Tamsalus. Mart meenutab :“Kuskil 70ndate lõpul tekkis mul spordi vastu statistiline huvi. Mul olid kõik olümpiavõitjad peas. Läksin Tamsalusse spordikilvale ja olin kindel, et panen kõigile ära. Aga olümpiavõitjaid seal üldse ei küsitud. Jäin hoopis eelviimaseks. Sain oma õppetunni kätte ja edaspidi pole enam nii halvasti läinud.“ Mart on tulnud 2013.a Läti võistkondlikuks mälumängumeistriks. Ta on saanud Eesti Mälumängu Karikavõistlustel kolm paariskarika etapivõitu, Eesti spordikilva paarismängudel kuus etapivõitu, lisaks veel mitmeid väiksemate turniiride ja medalivõite. Väljaspool Eestit on Mart tulnud Põhjamaade paarismängu võistlustel 12. kohale ja Euroopa Meistrivõistlustel paarismängus 17. kohale, lisaks võitnud Eesti –Soome spordikilva maavõistluse. Ristsõna võistluste tulemustest ei hakka parem kirjutamagi, sest leheruum on piiratud.  
Mart on sündinud 14. jaanuaril ja teadmistehimulise mehena korjanud läbi elu fakte, mis on seotud tema sünnikuupäevaga. Neid andmeid oli lõpuks kogunenud nii palju, et 2014.a otsustas  ta välja anda kronoloogilise raamatu „14.jaanuar“. Raamatut saab tema käest ikka veel osta. Mardi salasooviks oli, et raamatu saaksid kõik, kes on samal päeval sündinud.
Nüüd on põhjust leida raamatust põnevaid fakte ühe esmapilgul täiesti tavalise päeva kohta.
14.01 on vana kalendri järgi uue aasta esimene päev. Ühtlasi on korjusepäev, millal karu oma koopas keerab teist külge ja ka taliharjapäev, mis poolitab talve.
14.jaanuaril on sündinud Vana-Rooma väejuht Marcus Antonius (83 e.m.a.), saksa teoloog ja filosoof Albert Schweitzer (1875), moekunstnik Nina Ricci (1883), Dolittle lugude autor kirjanik Hugh Lofting (1886), raadioajakirjanik Mari Tarand (1941), USA filminäitleja Faye Dunaway (1941), Läti dirigent Mariss Jansons (1943), humorist Lembit Sibul (1947, surn 2001), Eesti esikokk Dmitri Demjanov (1947), näitleja Vello Janson (1948), jalgpallitreener Teitur Thordarson (1952), Päikeselinna vaimne juht Vissarion (1961), laulja Kait Tamra (1962), moekunstnik Inessa Josing (1964) Tsetseeni iseseisvuslane Samil Bassajev (1965), teleajakirjanik Urmas Vaino (1974), Hispaania väravavaht Victor Valdes (1982), käsipallur Risto Lepp (1983)

Taru nimetati Jurjeviks (1893), Marily Monroe abiellus pesapallur Joe Di Maggioga (1954), lõunapoolusele jõudis Edmund Hillary juhitud ekspeditsioon (1958), Mustamäel avati uus suusahüppemägi (1963), toimus Madonna teledebüüt, kus ta teatas, et tahab saada maailmavalitsejaks (1984), ilmus kõige raskem ajaleht 5,4 kg kaalunud ja 1612 lk New York Times (1987), Hansapank ja Hoiupank teatavad oma ühinemisest (1998),Bill Gates astub tagasi Microsofti tegevjuhi kohalt (2000),  avati Torontos maailma pikim maal, 2012 m pikk ja 0,91 m lai „Tuhat hobust“ (2002), oma tähe saavad Hollywoodi kuulsuste alleele Simpsonid (2007), Asotsiaalministeerium andis aasta parmu tiitli korvpallur Tanel Teinile (2010), viimast päeva kehtis maksevahendina eesti kroon (2011)

Pühapäev, 7. jaanuar 2018

Ants Käärma : Siin ilmas muidu läbi ei löö kui peab olema tahet ja soovi pürgida kõrgele.

Ants Käärma : Siin ilmas muidu läbi ei löö kui peab olema tahet ja soovi pürgida kõrgele.

Olen aastaid Ants Käärmat (75) südames austanud. Kui tulin maale elama, siis sattusime Antsuga kõrvuti volikogu laua taga istuma. Ants astus küll mingil hetkel tagasi, kuid auväärse ja kogemustega mehe sõnavõtte ootasin alati huviga. Ants pole alati poliitik olnud. See on see, mis teda tänastest poliitikutest eristab. Ants oli pea 20 aastat Aravete kolhoosi maad ja põldu austav hinnatud peaagronoom ja suuresti tänu temale saavutas kolhoos oma legendaarse kuulsuse. Hiljem oli ta algul Ülemnõukogu liige, peale Eesti iseseisvumise väljakuulutamist ka Riigikogu kolme esimese koosseisu liige. Kaheks aastaks valiti ta koguni Riigikogu aseesimeheks. Suurest ja kohalikust poliitikast  kõrvale astudes tegeleb Ants tänasel päeval oma hobide ja perega.  Oleme koos Antsuga juba palju aastaid korraldanud mälumängusarja Järva Kilb. Oh, kui palju oleks vahelduseks temalt küsida. Mulle tundus, et ei ole väärikamat meest, kellega Eesti Vabariigi 100 sünnipäeva künnisel rääkida maast, kodust ja töö tegemisest.
Alustaks Siiri Sisaski laulusõnadega (tekstiautor on Peeter Volkonksi) „Mis maa see on …?
See on minu sünnimaa. See on see maa, kus elab minu pere, kus elasid minu esivanemad ja elavad ka minu lapsed.
Minu meelest on koos võõrvägede saabumisega Eestisse kadunud eestlaste seas patriotism. Kas sina astuksid, kui sa veidi noorem mees oleks, relv käes vaenlasele vastu?
Ma arvan, et ma astuksin ka praegu. Tegevvägi muidugi ei võta mind, sest ma olen jäänud noortest meestest tunduvalt aeglasemaks. Aga ma olen sellele mõelnud.
Tänapäeva sõjad käivad nii kiiresti, et õhtul magama minnes, ei teagi, et hommikul on riigikord muutunud. Kas sa tõesti usud, et Eestil oleks jõudu mõne vaenlasega võidelda?
Palju oleneb eestvedajatest. See aeg kus me elame on individualisti aeg, inimene proovib üksinda rabeleda ja kui ei õnnestu siis viriseb. Sellist isamaalist kasvatust, nagu oli enne teist ilmasõda Eestis, võiks rohkem olla. Kui on mehi, siis saame ka võidelda.
Räägi 20.augusti telgitagustest. Ega see päris nii ju polnud, et tulid hommikul tööle ja vaatasid tööplaanist, et täna on iseseisvuse taastamise poolt hääletus? Sellele eelnes ikka korralik eeltöö.
Tegelikult sellel perioodil, kui Moskvas mäsu oli, otsiti meil pigem vormi, millise sõnastusega  iseseisvuse taastamine vormistada. Tahe, et seda teha tuleb, oli algusest peale olemas.  Ülemnõukogu valimiskampaania peamine teemagi oli – kas ja kuidas saab Eesti taas vabaks. Eesti rahva tahe oli selge – Eesti Vabariik tuleb taastada. Ja eesti soost saadikute ülesanne oli see tahe seaduslikult ära vormistada. Kui see Ülemnõukogu poolteist aastat varem kokku tuli, alustasimegi omariikluse õigusaktidega, seadustasime hümni, vapi, lipu. Ülemnõukogu kuulutas välja üleminekuperioodi Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamiseks. Nõukogude võimu sümbol – Lenini bareljeef võeti kohe seina pealt maha. Lihtsalt see ei läinud – venelastest saadikud töötasid vägagi aktiivselt vastu. Paar meest korraldasid isegi näljastreigi istungite saalis, olid ka öösel seal. Kuid hommikul leiti nende istmete alt saiapuru. Ju nad öösel ikka nosisid midagi. Meid püüti mõjutada ka impeeriumimeelsete massirünnakuga Toompeale. Võib öelda, et eestlased ajasid oma asja tasa ja targu, kuid kindlalt. Ja kui 20. augustil 1991 võtsime 69 poolthäälega vastu Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamise otsuse, oli see ääretult ülev hetk.
Kas teie Ülemnõukogus olid olemas erinevad fraktsioonid või rühmitused, kes oluliste otsuste tegemisel pidid teineteisega arvestama ja läbi rääkima?
Ikka olid. See oli paljude jaoks esimene poliitiline tegevus, mis oli suunatud kindla eesmärgi saavutamiseks. Aga teed selle saavutamiseks olid väga erinevad. Eesti komiteelased ütlesid, et siin pole midagi vaja teha, sest Eesti Vabariik on juba 1918 aastast olemas. Aga de facto ju polnud. Mis iseseisev riik see on, kui vene sõdur marsib automaadiga meie maa peal. Kui asi jõudis otsustavasse hetke augustis 1991,  oli vaja kokku leppida, mil moel me seda teeme. Vähemasti eestlastel oli selge, et iseseisvus tuleb taastada . Ja kohe. Aga mis vormis ja mis sõnastuses? See oli vaidlemiste koht. Seetõttu ka Ülemnõukogu juhatajal Ülo Nugisel tekkis kõhklus, et kas saame ikka vajalikud hääled kokku. Lõpuks hääletas iseseisvuse taastamise poolt 68 eestlast ja üks venelane, Valeri Kois Kohtla-Järvelt.  Kohal olid kuid ei hääletanud kaks eestlast – üks veendunud kommunist ja üks eestikomiteelane. Viimane on küll tubli eesti mees, kuid tol hetkel pimestas teda poliitradikalism.
Kas välisriigid ka toetasid teie püüdlusi? Kas nad andsid teada, et kui iseseisvuse välja kuulutate, siis nemad kohe toetavad ühel või teisel moel?
 Toetus oli pigem reatasandil.  Riigijuhid olid üsna ettevaatlikud. Nad ei kujutanud ette, kuhu Nõukogude Liidu lagunemine viia võib. Ju nad kartsid, et see suur tuumariik võib anarhiasse sattuda ja siis ei tea enam keegi, mis juhtuda võib. Teada on, et Soome president Mauno Koivisto ei pooldanud Liidu lagunemist veel tükk ega peale seda, kui asi oli toimunud. USA riigisekretär Baecker hoiatas, et ärge kõigutage Gorbatšovi paati. Aga kuluaarides öeldi, et me toetame teid. Aeg oli keeruline, suhted olid keerulised.
Mina ei poolda Tartu rahu lepingu punktide piinlikku  järgimist kõigi suhete rikkumise hinnaga. Tänaseid Venemaale kuuluvaid Eesti Vabariigi maid ei saa me kunagi tagasi. Milleks on vaja selle ümber teha sellist piinlikku komejanti?
 Seda maad me tagasi ei saa ja meil pole seda tarviski. Miks peaksime tahtma siia veel mitukümmend tuhat venekeelset ja –meelset inimest? Iseküsimus on setode ala. Võimalik, et omal ajal oskusliku diplomaatiaga olnuks võimalik ka Venemaale jäänud setode ala saada Eesti Vabariiki. Nii see ei toimunud ja nüüd on hilja.  Poleemika selle ümber võib ehk rahuldada kellegi tähelepanuvajadust, võib-olla kruvitakse sellega ka tahtlikult pingeid.  Saksamaa kaotas peale II maailmsõda terve Ida-Preisimaa. Sakslased suhtuvad sellesse realistlikult. Pole mõtet rusikate vehelda, kui kaklus on juba lõppenud.
Räägime veel maast, millega sa oled terve elu tegelenud. Kas nõukogude korra ajal põldu harides tundsid, et teed seda endale või, et oled mutrike hiiglaslikus masinas , mis on suunatud suure Liidu toitmisele?
Eestlane on maasse suhtunud alati  lugupidamisega, see on meie esivanematelt pärit. Arvan, et geenides oli see oma maa tunne olemas, kuid me ei mõelnud sellele nii väga . Pigem oli soov teha tööd korralikult. Seegi joon on pärit meie esiisadelt. Nemad ei saanud talu pidada kui tööd korralikult ei teinud. Kuigi vormiliselt kuulus maa nõukogude ajal riigile, oli austus maa vastu paljudel maaharijatel olemas. Kui meie poleks maad harinud, siis kes oleks seda teinud? Korras põllud ja heinamaad on kultuurmaastiku osa.  Kas räämas ja umbrohtunud põld võiks tekitada positiivseid emotsioone?
Kas „mõisa köis, las lohiseb“ suhtumist siis märgata polnud?
Küllap seda oli ka. Eks see olenes üldisest korrast ja nõudlikkusest majandis.  Kui inimene oli motiveeritud tegema tööd korralikult, siis tavaliselt ta seda korralikult ka tegi. Nagu ikka oli peamiseks motivaatoriks korralik tasu. Kas seda õnnestus alati rakendada, on muidugi iseküsimus. Kui me suutsime müüa rohkem toodangut ja saada rohkem sissetulekut, siis sai maksta rohkem palka ja rajada neid ehitisi, mis lasusid majandi õlul – olgu selleks koolimaja, rahvamaja, spordisaal, staadion, elumaja või lasteaed. See oli majandi kohustus, keegi teine neid kohustusi enda peale ei võtnud. Kui sul ressurssi ehk võimet ei olnud, siis jäid need asjad ka tegemata.  Ega me siin sellist suurusehullustust ka ei põdenud, et toidame kogu Nõukogude Liitu. Me saime oma toodangu eest raha ja sellega saime parandada oma inimeste elujärge.
Tammsaare kuulsaim lause jäeti vene ajal lõpetamata. „Tee tööd, siis tuleb armastus …“. See jätkub „aga armastus ei tulnud“. Tammsaare teosed, kus töö tegemine oli elu ainus sisu, sobisid nõukogude ideoloogiaga ja sellepärast neid esile tõsteti. Mina päris sellist elufilosoofiat ei jaga.
 Töö tegemine on alati raske olnud.  Eesti Vabariigis ja enne seda tehti palju tööd ja tehti käsitsi, mitte nutiseadmega. Need, kes tegid palju tööd ja olid seal juures veel ka nutikamad, elasidki paremini kui teised.   Tammsaare kirjeldas selle kogemuse najal, mis oli temal Eesti Vabariigi ajal. Kuid tema ülekutse oma loominguga oli lihtne – ärge olge luuserid. Nõukogude ideoloogia iseenesest ju korralikku tööd tegema ei innustanud. Selleks tuligi muid loosungeid kasutada.
Juubelitel õhtujuhiks käies kuulen tihti, kuidas juubilari kiidetakse, et küll on ikka tubli töömees ja küll on ikka elu aeg tublit tööd teinud. Ma loodaks küll, et minu juubelil räägitakse, küll see Palmiste on ikka rõõmu ja armastust täis elu elanud. Töö ei saa olla ju elus eesmärgiks. 
Õige. Elu on üks ja ainuke ja elu tuleb elada ikka rõõmsalt. Ammu teada küsimus – kas elad selleks, et töötada või töötad selleks, et elada? Küsimuse viimases pooles sisalduvat võikski mõistlikult teha.
Kas sa oskad arvata, et mis mure eestlastel selle „oma maaga“ on? Kui naabri õunapuuoks juba üle aia sinu maa kohal lehvitab, siis tuleb minna ja rusikatega vehkida. Neid lugusid on nii palju , kus „oma maad“ haiglasliku raevuga süütute asjade eest kaitstakse.
Paarkümmend aastat tagasi oli siin lähedal lugu, kus kaks mees lükkasid piirikivi. Üks lükkas öösel pool meetrit naabri poole ja teine lükkas hommikul tagasi. Vaidlesid oma maa üle. See on midagi vastupidist nõukogude ajale, kus kõik oli „meie“.  Nüüd korraga on  „minu“ ja see „minu“ tunnetus läks nii tugevaks, et enam polnud ka mõistlikel inimestel võimalik näiteks ühistegevust teha, rääkimata piirikivist või õunapuuoksast. Oleme sattunud võrreldes nõukogude ajaga teise äärmusesse ja ega äärmuste rõhutamine pole kunagi head toonud. Väikse rahvana peaksime olema teineteise suhtes sõbralikumad ja tähelepanelikumad.
Samas teisel seltskonnal on see oma maa tunnetus absoluutselt kadunud. See on täiesti vastupidi, kus teatud aja elatakse ühes kohas, siis müüakse maja maha ja liigutakse edasi. Inimesed kolivad ka ühest riigist teise täiesti vabalt. Nii ei teki sidet kodumaa võika inimestega. Minu meelest on see ka suur probleem.
 Mul tütar õppis aasta otsa Saksamaal, kuid tuli tagasi ja ei kavatse siit kuhugi minna. Selline ärakäimine ja kogemuste omandamine on isegi hea. Ka poja  elamine ja töö on Eestis. Ma olen mõelnud ja abikaasaga arutanud, et võiks minna ja pikad talved kuskil Tenerifel üle elada, kuid seni pole sellest asja saanud. Siin on omad kohustused, lapselapsed ja kuhu sa siis ikka lähed. Päriselt ära kolida kindlasti ei taha. See siin on meie kodu.
Mida sa arvad sellest, et Eestimaad jupikaupa välismaalastele müüakse?
See on tõsine probleem. Teema piirangutest maamüügile välismaalastele oli üleval nii Ülemnõukogus kui ka mitmes Riigikogus. Paraku jäid maasaadikud selles küsimuses selgesse vähemusse. Oponendid väitsid, et kapitalil pole ju rahvust, las aga tuleb. Väide, et kapitalil on ju omanik ja  omanikul on küll rahvus, neid ei kõigutanud. Ja nii ostsidki välismaalased maad suhteliselt vabalt erastamise käigus riigilt ja kogu aeg ostavad ka ootamatult maaomanikeks saanud inimestelt. Nii on. Teisest küljest on see  maad müünud inimese südametunnistuse asi, et miks sa müüd oma maad kergekäeliselt välismaalastele.
Räägitakse, et riik peab suutma oma rahva ise toita. Olen lugenud, et meie riik tarbib rohkem kui toodab. Põline põllumajandusriik ja nüüd selline vastuolu.
Nii on juba mõnda aega. See algas kui ärimehed hakkasid sisse tooma välismaist, aegunud toidukaupa, värvilises pakendis ja massiivsed reklaamikampaania saatel. See kaup oli odav, kuna ta oli aegunud ja sageli ka ebakvaliteetne ning doteeritud päritolumaa poolt. See kaup oma odavuse ja kirevusega tõrjus eemale kodumaise. Nii väheneski kodumaine põllumajandustoodang kordades.  Pragmaatilist mõtlemist kodumaise põllumajanduse rollist meie toidulaua katmisel ja veel rohkem rollist kodumaise majanduse osana, oli vabariigi taassündides vähe. Rohkem oli emotsionaalset ja tulemus on  näha. Tundub siiski, et täna usuvad inimesed järjest rohkem seda, et just siin, Eestis kasvatatud ja toodetud toit on kõige tervislikum. Ja et põllumeeste toodetud saaduste osa meie majanduses on väga oluline ja vajalik. Kahjuks on toidukaupade sisseostmisel välja läinud tohutu hulk raha, mis võinuks hoopiski edendada meie oma majandust. Kas müüme maad ja metsa selleks, et osta sisse kirevas pakendis söödavat?
Eestlasi on ainult 1 miljon inimest. See on üks kõige väiksemaid rahvusriike maailmas. Islandlased on veel väiksemad. Ometi kõrvutame ennast pidevalt suurrahvastega, tahame , et meie sportlased oleks sama tublid, lauljad võidaks igal aastal Eurovisiooni, kõik meiega arvestaks ja kui see nii ei lähe, siis oleme hirmus pettunud. Minu meelest miljoni inimese kohta on meil siiski päris hästi kõik.
Island jah on rahvaarvult väiksem, kuid mitmes valdkonnas meist edukam. Ja meiegi tahame ju olla edukad, kasvõi mõnel alal. Eelkõige võrdleme me ennast siiski meie lähinaabrite, soomlaste ja lätlastega, kes ei ole ka  suured rahvad. Ja see on ju uhke tunne küll, kui Olümpiamängudel suudaks soomlastele ära teha. Suurte riikidega ennast nii väga ei võrdle, sellel poleks mõtet. Kuid vaimult peaksime olema küll suuremad, oma ideedelt peaksime kuuluma kõige suuremate hulka või vähemalt sinna pürgima.  Siin ilmas muidu läbi ei löö kui peab olema tahet ja soovi pürgida kõrgele.
Eesti Vabariik saab kohe 100 aastat vanaks. Kas sinu jaoks on see oluline tähtpäev?
Kuna meie riik on ikkagi nii noor veel, siis on see ikka väga tähtis. Võrreldes riikidega, mille ajalugu saab mõõta sadade aastatega on meie 100 aastat ikkagi väga oluline. Riigi sünnipäeva tähistamine on minu meelest isamaalise kasvatuse osa ja sünnipäeva väärikas tähistamine on oluline.
Mida peaks tegema teisti võrreldes tänasega, et Eesti Vabariik saaks ka oma 150 sünnipäeva tähistada?
Meie ühiskond on natuke liiga polariseerunud ja tundub, et natuke lõhki minemas. Vähemalt nende hääl, kes pole rahul, kõlab üsna kõvasti. Mitte et neid peaks vaigistama, kuid tuleks võtta kasutusele meetmed, et rahulolematutel poleks põhjust nii palju kurta raske elu või ebaõigluse üle või võimaluste puudumise üle. Ühiskonda tuleb rohkem konsolideerida. Selle juures on iga inimese enda tegemised, suhtumised ja pürgimised vägagi tähtsad. Kuid kõike ei saa oodata riigikogult, valitsuselt või presidendilt, iga inimese panus oma riigi heaks on hulga tähtsam.
Kui tänased riigijuhid tuleksid sinu juurde ja paluksid, et „Ants, sa oled kogenud mees, anna nõu, mida teha teisiti?“ Mida sa siis neil siis soovitaksid?
Aitähh. (Mõtleb ikka pikalt ja ohkab siis). See on hea küsimus. Inimestega tuleb rääkida rohkem. Palju rohkem. Rahvast on vaja rohkem kaasata. See, et otsustatakse ja siis alles teavitatakse otsustest, kutsub esile negatiivseid emotsioone. Millest tulevad rahulolematused? Olgu siis probleemid või vastuolud millised tahes.  Inimesi tuleb kaasata ja siis hakkab inimene ise ka mõtlema, kuidas ta saab ühe või teise probleemi lahendamisele kaasa aidata. Küllap vähendaks see ka rahulolematust. Nii valitsus- kui koalitsioonierakondadele soovitaks omavahel vähem kraagelda. Justnimelt – vähem kraagelda. Millekski muuks peale kraaklemise nendevahelist suhtlemist nimetada on raske. Sama kehtib ka paljude üksikpoliitikute kohta. Siis jääb rohkem aega tegeleda tõsiste asjadega.
Ma nüüd lahmin numbritega. Eestis on hetkel miljon elanikku. See tähendab, et näiteks 300 000 leibkonda. Hea tahtmise korral saaks kõige nende käest küsida otse ja personaalset arvamust tähtsamates küsimustes. Üks tänane väike parlamendierakond on seadnud endale eesmärgiks ehitada riik taas alates rahvast üles, et tuua iga kodanik oma muredega tähelepanu keskmesse. Kuid see idee ei sobi vist teistele, sest üksmeelselt tehakse neid maha ja kuulutatakse neid sisutühjaks. Minu jaoks on selles aga väga selge ja tugev sõnum.
Kaua võimul olnud erakondadel tekib eksimatuse tunne, tunne, et ainus tõde on nende tõde. Teiste arvamus on vale. Sellist suhtumist on teatud isikutel ja ka erakondadel. Kui siis keegi tuleb mõne mõistliku ideega välja, tehakse see maha, sest see justkui õõnestab võimulolijate tõde ja positsiooni. Tõeline suurvaim tabaks mõistliku ettepaneku ära ja aitaks seda ka ellu viia. Aga sellist vaimsust pole siia veel tekkinud. Ei aitagi muu, kui mõistlik osa ühiskonnast peab häält tegema. Ja kõvasti tegema.
Meil on suhteliselt vähe siiski väikeettevõtjaid, on suuri, kes koostöös riigijuhtidega teevad seadusi, mis neid soosivad ja väiksemaid järjest suuremate raskuste ette panevad. Koostööst jälle riigijuhid loobuda ei saa, sest need samad ärimehed maksvad nende kampaaniad kinni.
Aktiivsed ja tugevad väikeettevõtjad on ühe riigi kõige suurem varandus. Kui ise teed ja endaga toime tuled, siis on see suur panus, et kogu ühiskonnal läheks natuke paremini. Eesti rahvas on tegelikult väga tubli. Kuid alati on mingi grupp, kes pole rahul. Kurb on see kui nende hääl kostab kõige kõvemini ja nende häält, kes annaks kaalukat ja läbimõeldud nõu või analüüsiks erapooletult olukorda, ei taheta  kuulda võtta.  Kainust ja kaalukust  ei kajasta ka meedia. Ilmtingimata kajastab meedia aga halbu asju, kui nina veriseks lüüakse või kui keegi rahul pole. Ilmtingimata. Siis tekibki selline tunne, et kõik on kehvasti, aga tegelikult ju ei ole. Vaatamata kõigele on meil päris tore oma riik.
Mul on vahel kurb meel, et Eesti müüb oma rikkusi kergekäeliselt toorainena maha andmata neile lisaväärtust. Sama on tarkusega, kui Eesti helgemad pead lähevad tööle piiri taha, sest siin pole neile piisavalt rakendust. Eestis võiks asuda teaduskeskused, kuhu tahetakse välismaalt tööle tulla. Väikese rahva puhul on oluline, et iga inimene teeks võimalikult kõrgelt hinnatud tööd.
Suur osa Eestis lüpstud piimast veetakse Leetu. Miks? Meie töösturitel on küll töötlemise võimekust, kuid ilmselt napib turustamise oskust. Ja mis seal salata, mõni tegeleb ka avantüüridega, nagu mõne aasta eest üks tegelane keeras tuksi võimaluse eksportida Jaapanisse eesti piimasaadusi. Leedukatel on võimekus turustada ilmselt palju parem. Eestis lüpstud piima ostavad nad eelkõige piima kõrge kvaliteedi tõttu. Sellest piimast saab valmistada korralikku toodangut, mida saabki turustada. Paljud Leedu väiketootjad oma tagasihoidliku tehnoloogiaga ei suuda kõrge kvaliteediga toorainet toota.
  Ka metsa toorainet veetakse palju välja. Ja raiutakse liiga palju. Siin on poliitikud ja ametnikud osutunud täiesti küündimatuks mõistliku metsanduspoliitika kehtestamisel. Metsade lageraie on ületanud kõik mõistlikud piirid. Rahvas peab selle kohta  häält tegema. Seda asja ei saa jätta vastutustundetute poliitikute ja ametnike otsustada.
Mida sa arvad palju poleemikat tekitanud võõrtööjõust, millele nii visalt vastu sõditakse. Samas on minu paljud sõbrad ettevõtjad hädas, et pole inimesi, kes tööd teeks?
Igal pool üle maailma kasutatakse võõrtööjõudu.  Ka meie võiks seda teha, kuid teadlikult. Mitte massimigratsioonina vaid selgepiirilise valiku abil. Kui meil on vaja tööjõudu, siis tööle tulevaid inimesi saabki vastu võtta. Me ei peaks korraldama siin sotsiaalabiasumeid. Ei mingit massi-immigratsiooni. Kui viletsama majandusega piirkondadest inimesed siia tööle tulevad, siis nad töötavad ka rohkem ja panustavad enam. Ka eestlased, kes 1944 läände emigreerusid suutsid ennast tööga üles töötada.
Ma olen seda meelt, et riiki ei tohiks juhtida elupõline ametnik, kes ei tea, mida tähendab tulu teenimine. Teiseks ei tohiks riigi ette osta lasta laps-poliitikuid, kes poisiklikult omavahel kemplevad, solvuvad, eputavad jne. See viib alla valitsuse maine rahva silmis ja riigi maine välismaiste partnerite silmis ja mulle see ei sobi üldse.
See kõik on õige. Kui neil tekib veel eksimatuse tunne ja nad saavad aru oma võimu võimalustest, siis on olukord päris halb. Paraku kestab selline jama juba oma viisteist aastat.
Kuidas iga inimene saaks panustada oma riigi tulevikku, et meie lastel oleks ka emakeelne haridus ja riik, mida armastad?
Siin võiksid riigijuhid suuremat eeskuju näidata ja luua õhkkonna, kus rahva arengule pühendatud hetked oleksid au sees. Me peaksime omavahel olema hulga sõbralikumad. Kas meie tänased liidrid, meie nn eliit näitab kuidagi eeskuju? Kahtlane. Meie sinuga siin praegu vestleme, me oleme paljudes asjades ka ühel meelel. Ninad ei ole verised ja seda ei juhtu ka.  Inimesed saavad omavahel suheldud küll. Õigel hetkel kaaslasele naeratades tekib hoopis positiivsem emotsioon. Tervitad poemüüjat, kellel läheb tuju paremaks, tema omakorda tervitab ostjat, kellel läheb tuju paremaks. Kõik algab väikestest asjadest. Naeratagem.
Eesti keel ja emakeelne haridus on nii pühad asjad, et siin ei saa olla mingit järeleandmist.