Vestlus Reigo Ahvenaga

Trummar Reigo Ahven unistab väiketalude taastamisest.

Arlet Palmiste

Kui kamp noori saab kokku ja otsustab bandi teha, siis trummariks pannakse tihti see, kes teiste pillidega hakkama ei saa, sest mis see siis ära ei ole. Igaüks on meist on lapsena lusikatega potte tagunud. See tundub ju nii lihtne. Istudki siis trummide taha ja hakkad põrutama ja alles siis ilmneb, et see kuidas ja mida ja millal lüüa, peab kokku minema ka ülejäänud koosseisuga. Tõmbad vähe tagasi ja kuulad, mida sa siis teelt teed. Esimeste harjutuste ajal tundub see reeglina õudne. Siis mõistab igaüks, et trumm polegi nii lihtne instrument.

Eestlased on trummareid alati armastatud. Ansamblitest rääkides tulevad ikka esimesena silme ette lauljad või soolokitarristid. Ma pole mujal maailmas tajunud sellist austust trummarite vastu, nagu Eestis on. Seda juba alates esimestest tantsubandidest, mis Eestimaa lavasid vallutasid. Mõned meenutused. Eri Klas, kes alustas trummarina ja lõpetas maailmakuulsa dirigendina. Gunnar Graps, kes erilise laulva trummarina oli kuulus üle kogu endise Nõukogude Liidu. Harri Kõrvits, kes hetkel naudib ekraanikuulsust Vallavanemana. Paap Kõlar, kellest on saanud surfinduse suurim propageerija Eestis. Kristo Rajasaare, kes on Raadio2 peatoimetaja ja Raul Saaremets, kes on samas saatejuht. Peeter Jõgioja, Jaak Ahelik … seda nimekirja võiks lõputult pikendada. 

Eesti üks kõige tuntumaid ja hõivatumaid trummareid on hetkel Reigo Ahven. Reigo on 34-aastane. Noor mees, kes palju elus jõudnud ja kelle plaanid tulevikus on veel suuremad. Detsember tuleb Reigol tihe – ta läheb jõulutuurile koos Tanel Padariga ja teisele tuurile koos Maarja ja Karl-Erik Taukariga.  Lisaks on ta ansambel Lenna asutaja liige, mängib ka Raivo Tafenau jazz-ansamblis, machojazztrios Kirsiõied ja Estonian Dream Big Bandis. Lisaks koolitused ja eriprojektid. Peale seda kõike õpib ta veel Muusikaakadeemias ja korrastab oma esivanemate talu Vahukülas. 

Reigo lapsepõlvesuved möödusid koos õdedega Koeru külje all Vahukülas, kus elasid tema isa-poolsed vanavanemad juba 250 aastat nende perele kuulunud Lepiku talukohas. Kui vanavanemad vanaks hakkasid jääma, läks Reigo isa Raul neile appi majapidamist korras hoidma. Läks ja jäigi. Kaks aastat tagasi lahkus ka isa siit ilmast. Maja jäi Reigo ja õdede hoida. Juba varem oli isaga kokkulepitud, et seda maja ei müüda ega võõrandata ükskõik mis põhjustel. Sellest ajast leiab Reigo tihti tee Vahukülla, et vana maja taas elule puhuda.   

„Minu jaoks oli see, et maja meie hoida jäi pigem rõõm. See on ainuke koht, mis meid selle maaga kindlalt seob. Müün maja maha ja ostan kuhugi Viimsisse või Tiskresse maja osa, siis ma lõikan ju nagu matšeetega läbi oma juured ja kuhu siis edasi. Me otsustasime, et me ei müü seda maad, ega metsa ega talu, vaid püüame jõudu mööda teha sellest mõistlik suvekodu. Seal on olemas küün, laut ja muud loomapidamiseks vajalikud hooned. Ma tahaks need vanavanavanaisa tehtud hooned konserveerida ja proovida säilitada. Kuid peamine on see keskkond – jõed, järved, künkad, need on kõik need samad, kus minu esivanemad on aastasadu elanud. Ma olen väga õnnelik, et ma olen saanud olla mitte-tallinnlane. Iga suvi ma lüpsin seal kanu, jootsin lehmasid ja tegin muid maa-asju. Mu vanavanematel olid kõik loomad olemas kuni nutriateni. Põhimõtteliselt sõime me seal rotte ka. Nutria on hästi suur rott, aga see oli väga hea. Kõik loomad olid seal olemas, peale hobuste, mis on väga huvitav, sest kui minu vanaema oli väike tüdruk, siis oli see postihobuste vahejaam. Kunagi oli meie Lepiku talu üks ilusamaid Vahukülas. Praegu tahaks teha nii, et need hooned ümber ei kuku ja et seal oleks suveõhtul hea istuda ja näiteks õhtust süüa.“

Pillimehe elu on teistsugune, mis ei võimalda talupidamist. Tean seda omast käest. Tuleb palju ringi sõita ja teinekord mitmeteks päevadeks kodunt eemale jääda. Loomadele see ei meeldi, nemad tahavad ikka süüa ja juua. Loomad tähendavad vastutust. Teine populaarne vanadesse majadesse sobiv ärimudel on turismitalu. Paned aida alla voodid sisse ja korjad uksel eurod kokku.

„Ma kujutan küll ennast vanas eas näiteks alaska malamuute kasvatamas. Põhimõtteliselt olen ma siiski nõus, et see oleks keeruline. Alati saab palgata endale abilise, aga see oleks siiski keeruline. Aga muusikalisi laagreid võiks küll korraldada. Mul on sõbrad, kes korraldavad next-step laagreid. Need kestavad nädala või kaks ja võimaldavad osalejal kiiret arengut. Sead endale eesmärgid ja müttad selle nimel hommikust õhtuni. Sellist kohta, kus oleks trummid olemas ja kus oleks rahu ja vaikus ja kuhu saaks minna lisaks suvele ka kevadel, sügisel ja talvel, ma praegu ei tea. Samas on selge see, et minu praeguste eluplaanidega – olla hea trummar, pidada head jazzibaari ja teha Viljandisse praktilise trummi muuseum – läheb see idee risti. Ma peaks hakkama siis turismitalu pidajaks, aga ma ei tea, kas oleks sellist kohta Vahukülla vaja. Pigem näeks seda enda sellise taastamise kohana. Mõned plaanid mul siiski on. Ma panin sinna kolmteist kirsipuud. Nad on kenasti vastu pidanud ja kui nad on kevadeks elus, siis panen sinna sama sorti veel seitsekümmend puud. Siis on mul seal oma väike kirsisalu. Siis ma panen sinna valge aiamööbli ja käin seal hommikuti kohvi joomas, nii et valged kirsiõied lendavad ninna. See on mul küll plaanis. Küll  mulle meeldib mõte, et võimalikult palju kaasata oma küla või lähikülade tüüpe. Mul on hea meel, et side naabritega toimib, sest ka parima tahtmise juures ma ei jõua näiteks rohtu niitma. Selline suhe on kõigile kasulik. Mina võidan, sest koht areneb ja nende jaoks saavad jõude seisvad masinad rakendust ja saavad ka klotsi. See on üllatavalt raske leida endale kambajõmme. See on minu jaoks uus olukord – olla vastutav ühe tükikese Eestimaa eest. Suvel proovisin taastada üht vana hoonet ja see võttis kümneid tunde. Kindlasti ei anna ma lihtsalt alla.“

Kuidas sind Vahukülas vastu võeti? Vaadati sind kui veidrat linnameest või multikategelast, kelle tegemisi saab  telekast jälgida või olid kohe oma mees. Sa oled lapsepõlve suved seal veetnud ja külameestele juba lapsena tuttav Rauli-poiss .

„Eks ma olen vanaisa järgi ikka rohkem Lembitu-poiss. Kuigi seda endist kampa pole enam palju. Paljud on hinge heitnud ja paljud talud on vahetanud omanikku. Seal on oma seitse-kaheksa talu ja see on kõik. Sattusin täna Koeru Konsumis kokku mehega, kes minu vanaisa ja vanaemaga nooruspõlves tantsupidudel käis. Kummaline. Üldiselt nad võtavad hästi vastu, sest ma olen nende laste või lastega seal suvel koos kasvanud ja mänginud. Jaanipäeval ma olen käinud naabrid läbi ja viinud pudeli pühade õlut. Või kui näed naabrimeest õuel, siis ikka peatad auto, et juttu puhuda. Kuigi ma olen linnavurle ja moosekant, siis ikkagi tullakse appi ja ma olen saanud kõikidele probleemidele ägeda lahenduse.“

Kas sa oma ametialaseid oskusi plaanid ka kohalikuks hüvanguks rakendada. Õpetad lapsi trumme mängima või korraldada mõne muusikasündmuse?

„Seda oleks mul lihtne teha, sest olen viis aastat korraldanud Tudengijazzi, kuus aastat aidanud korraldada Tõrva Loitsu, kolm aastat Jazzibaari pidanud. Olen aidanud inimestel korraldada ja toimetanud ise. Muusikuna ma saan aru, mida ma peaks tegema, et üritus õnnestuks. Kuna see on aga minu töö, siis ma arvan, et ma jätaks selle teiseks kihiks ja esimene, millega saan külale kasulik olla, kui ma õdedega koos oma talu korda teen ja kohta jalad alla saab ja kokku ei kuku. Kuigi kunagi ühe väikses festivali võik teha. Samas mulle väga meeldiks joosta Koerus käima üks trummiring, kuhu koonduks informatsioon maailma parimatelt raamatute, plaatide, linkide  ja ükskõik, mille näol veel. Koerus on aga väga hästi, sest Koerus on väga kõva trummar Marko Sirila, kes on väga hea trummar.“  

Inimesi, kes linnast maale lähevad tabab tihti mahetoidu hullus. Sügiseks on keldrid hoidiseid täis. Kõik, mida annab purki panna ja metsast ja põldudelt kokku korjatud ja purki pandud.

„Ma olen natuke selline Villu Veski tüüpi mees, kes läks kuus aastat tagasi maale elama ja otsustas, et paneb kartulid maha. Panigi kartulid maha ja tänaseni on maas. Mul on samamoodi. Panin kartulid maha ja sinna nad jäid. Praegu on meil väikesed peenrad, till ja sibul jne. Ma annan endale aru, et mul on targem minna naabrimehe jutule, kes kasvatab suuremal hulgal. Aga mul on varjul hoitud huvi aianduse vastu. Minu jaoks on oluline, et minu pojad … Mul on kaks poega, üks on 12 ja teine saab kohe aastaseks. Et minu pojad saaksid nagu mina käia looduses, näha põtra, püüda jõest kala jne. See õpetas mind loodust, rahu, vaikust ja ka füüsilist tööd hindama rohkem, kui mõnda tavalist linnapoissi. Ma tahan, et minu poegadel oleks põhjus hoolida Eestist rohkem. Minu jaoks on üks kõige tüütumaid asju, kui vanemad peavad vaatama otsa tõsiasjale, et nende lapsed elavad kõik erinevatel kontinentidel. Mul tuttavatel on kolm last, kelledest kaks elavad Austraalias ja heal juhul nad kohtuvad korra aastas. Selline asi minu jaoks ei sobi. Mul oleks ka ju võimalust ja põhjust minna kuhugi mujale, aga ma ei usu, et see päriselt juhtub. Sellepärast, et ma vajan normaalseks funktsioneerimiseks neid kohti, mis ainult Eestis leiduvad.“

Mida sa ootad meie riigijuhtidelt, et see sinu nägemus tõeks saaks? Mul on tunne et sinul pillimehena on võrreldes kitsekasvatajast ministriga palju selgem visioon tuleviku Eestis.

„Ma võin anda nõu kõikidele ministritele korraga. Maaeluminister, siseminister, kaitseminister, rahandusminister – olge valmis. Kõige parem garantii riigile riigi säilimiseks on tugev väiketalunik. Kui igas kohas, kus tõuseb suitsu on kanad, on üks lehm, kaks siga, siis seda riiki ei suuda keerati põlvili kahe päevaga. Nii pea, kui on ainult tuhandepealised farmid ja väiksed külad on loomadest tühjad, siis vaenlasena lõikad läbi olulisemad liikumisteed ja kahe päevaga on riik näljas. Kindlasti on kõik Iskanderid ja ja muud asjad lisaks sellele kahele protsendile SKPst, olulised. Ma olen selle poolt, aga kujuta ette kui raske on võidelda riigiga, kus süüa saab tuhandetest erinevatest punktidest. Sellist riiki on võimatu vallutada. Ma käisin Afganistanis, kus hommikusöök oli tehtud pulbrist. Vorst oli tehtud ühest pulbrist, munapuder oli tehtud teisest pulbrist, piim oli tehtud kolmandast pulbrist. See oli täitsa hommikusöögi moodi asi, kuid maitses nagu oleks tehtud pulbrist. Mul üks naabrimees on pidanud 40 aastat lehmasid, selle aasta 1. Oktoobril ta loobus kõigest. Müüs ära piimajahutid, lüpsimasinad, kõik asjad ja viis lehmad tapamajja. Ta oli traditsiooni järgija ja nüüd istub kodus käed põlvedel. See traditsioon hääbub koos temaga ja tagasi seda enam ei saa mitte ühegi jõuga. Praegu on veel olemas inimesi, kes oskavad anda nõu, kellel on olemas esivanemate tarkus millal midagi teha. Ma ei oska öelda, kuidas seda olukorda taastada. Ideaalses maailmas ma võtaks ühest suurest rahapajast raha ja tekitaks sellise toetuse, et noored pered, kes asutavad vana talukoha, saab toetust , et oma elamine üles ehitada. Tuleb leida inimestele põhjus taas hakata pidama väiketalusid. Teiseks teeksin kiirelt korda selle alkoholiaktsiisi puutuv. Samuti tuleks alandada raamatute, kontserdi ja teatripiletite käibemaksu. See on naljakas, et nende numbrite juures, mis suudame publikuna pakkuda, tuleb maksta veel 20% riigile. See on viinud kogu meie kontserttegevuse Lätti ja sama toimub alkoholiga. Kultuurirahastus on oluline, kuid väiketalunikke puutuv on riigi turvalisuse huvides siiski veel olulisem.“

Et saaks koha asi selgeks, kui kõva trummar sa siis oma kolleegidega võrreldes oled?

„Päris kõva, aga mitte kõige kõvem.  Siin ei saa vaadata stiilide järgi. Hea trummar peab kõike mängima. Lepime kokku, et Toomas Rull on tippude tipp Eestis. Ta ei jää maailmas mitte kellelegi alla. Tal on meeletult hea toon, meeletult hea sõnavara, väga äge kõrvulukustav tehniline võimekus. Tema on siis vanem generatsioon, mis on väga oluline, et meil on läbi põlvkondade võimekaid mängijaid. Noorematest on väga ägedad tüübid Hans Kurvits ja Tõnu Tubli, siis vahepeal Karl-Markus Kohv , Ahto Abner, Tiit Kevad, Kaspar Kalluste, Dima Nikolajevski, kes on ülemõistuse äge. Olulisem siiski meie paremusjärjestusse panemisest on see, et meil on olemas kollegiaalne ringkaitse. Me kõik hoolime teineteisest ja meid kõiki huvitavad üksteise õnnestumised. Võib-olla kuskil oodatakse, et kolleg kukuks kaljuservalt alla, aga meil seda ei ole. Trummaritega on nagu autoga, kus kõik osad peavad koostöös töötama.  Trummar peab sobima bandi. Mõni sobib ühte kollektiivi, teine jälle teise. “

Sa oled veel noor ja õpid hetkel ise alles Muusikaakadeemias trumme. Kas sul oleks soovi noortele oma kogemusi edasi anda?

„Mul oli eile kaks õpituba. Täna üks. Õpetamist ei saa kunagi ka isikliku aregu huvides kõrvale jätta. Ma arvan, et ma tegelen trummi ja rütmikaõpetamisega kvantiteedi mõttes rohkem kui keegi teine Eestis. Ma arvan, et rütmika ja trummimänguga on minu õpitubades kokku puutunud umbes 60 000 last vanuses 2-16 ja 40 000 täiskasvanut. See protsent eestimaalastest on päris suur. Ma arvan, et päris trummimängu oskuste edasi andmiseks olen ma veel liiga noor, kuigi ma olen õpetanud juba üle kümne aasta. Minu vanuses inimene õpib veel ise loodetavasti väga palju. Praeguses seisus ma ei kipu õpetama, sest ma tegin noorena ühe vea. Ma olin 22, kui läksin õppima Viljandi Kultuurikolledzisse ja samal ajal hakkasin seal ka õpetama. Siis oli kummaline olukord kus ma näiteks olin ise teisel kursusel ja õpetasin trumme kolmandale kursusele. Õpetamine võttis väga palju energiat ja fookus oli nagu valesti, sest ma ise õppides pidin õpetama endast palju vanemaid tüüpe. See lõi aparaadi sassi. Ma olen küll uhke selle aja üle, mil ma seal õpetasin. Minu rütmikaõpilaste hulgas on olnud paljud tänased pop ja muidugi folkmuusika staarid. See oli äge aeg ja ma tegin õige otsuse, et läksin õpetama, sest muidu oleks kolis auk sisse jäänud, sest kedagi teist polnud võtta. Hiljem ma ikkagi otsustasin, et  niipea ma siiski õpetamisega tegelema ei hakka. Ma tahaksin olla olulisemalt väljakujunenum enne kui hakkan õpetama.“

Sa oled ka välismaal õppimas käinud. Kas seal mängitakse teisiti?

„Ma ei ole kindel ka sellise taseme juures saab pilli üldse õppida. Saab omada teatud kogemusi. Mingis mõttes saad ju omandada teatud tehnilisi võtteid, kuid iga stiili ja bandi puhul on need siiski erinevad. Nagu autogagi – BMW remondikomplektiga Jaguarit ei remondi. Sul peavad olema teistsugused võtmed. Kui sul on trummarina mingi komplekt tehnilisi võtteid, siis need ei pruugi igale poole sobida. Õppida saab situatsioonide kaudu. Kui sa oled valinud teatud tee, siis ristmikule jõudes lähtud sujuvama liikumise huvides oma eelmisest otsusest. Ühe sõidu ajal ei ole otstarbekas masinat vahetada. Muusikat õpetades õpetatakse meid ära tundma, mis meile endale meeldib. Aeda harides ei näidata meile ilusat aeda, vaid antakse kätte matšeete ja siis anna pihta. Olen õppinud aasta Soomes ja siis kõinud pikematel ja lühematel kursustel Ameerikas, Rootsis ja veel siin seal. Lisaks ma olen proovinud õppida nii palju kui võimalik nendelt muusikutelt, kes siin meil käivad. Mul on hetkel au ja privileeg olla Muusikaakadeemia teise kursuse jazzosakonna trummitudeng ja see on päris põnev. Me oleme sõpradega arutades jõudnud nii kaugele, et 33 aastaselt minna ülikooli muusikat õppima pole üldse halb, sest mul on siht selge. Ma tean, mida ma tahan ja kuhu ma jõuda tahan. Lisaks muidugi õppida klaverit Olav Ehala käe all. Elu ei saagi enam paremaks minna. Ma pean praegu tunnistama,et kuigi ma olen täiskasvanud inimene, lapsevanem, ise õppejõud, siis on vahel ikka stress ka. Kas ma olen ikka piisavalt harjutanud, kas mul läheb ikka kõik hästi? Aga ma tunnen , et ma olen praegu õnnistatud, et saan õppida Olav Ehala käe all.“

Millest on tingitud eestlaste positiivne hoiak trummarite suhtes. Kas see võib olla juba pärit samaanide ajast, millal trummiga põristav külatark oligi kogukonna kõige tähtsam tegelane?

„Tõesti eestlased armastavad trummareid. Ma arvan sellepärast, et trummareid on Eestis nii vähe. Neid tuntakse nii hästi. Kitarri mängib iga teine, aga trummareid on vähe. Ega trummi ei saa igal pool harjutada ka. Seda ma ei usu, et samaanide suhtes tänaseni genotüüpi jälg on jäänud.  Samaanitrummi kasutati ikkagi varjatult ja personaalsete rituaalide juures, sellest rahvasse jälge ei jää. Aga selge on see, et mingi rütmikataju sellest on. Rütm on eestlastel ajus ja õnneks ka kätes ja jalgades. Millest see hea tunnetus on tingitud …? See võib olla tingitud seltskonna tantsudest või mängudest aga ka rütmilisest tööst, mida põlluharijatel ja karjakasvatajatel on rohkem aga küttidel vähem, sest viimased peavad olustikuga kogu aeg kohanema. Põlluharijad peavad tegema ühte moodi, et tulemus oleks parem ja lihtsamini saavutatav. Midagi meis on. Kui ma võtan suvalise seltskonna noori ja hakkama rütme lööma, siis me jõuame aafrika trummidega sama kaugele kui Otsa-kooli tudengitega.“

Kas rütmidega ja trummidega on võimalik ravida, mõjutada inimeste meeleolusid, saavutusvõimekust?

„Päris sama see ei ole, kui teeks näiteks magneesiumisüsti. Et võtad mõne rütmi ja maks hakkab kohe paremini tööle. Samas on selge, et rütm mõjutab meid. Kui me mingi grupiga mängime ja mängime ja ma tõstan jõuga mingisse vahemikku tempot, siis ma olen täiesti kindel, et näiteks 80% inimestest hakkab naeratama ja kui ma siis veel tõstan tempot mingisse vahemikku, siis paneb 95% nii, et tagumised hambad ka paistavad. Ma võin mürki võtta, et see juhtub ja ma ei saa seda ka pidurdada. See tõmbab inimesed käima.“

Ida filosoofia järgi on igal inimesel oma personaalne rütm, milles ta elab. Ta peab selle üles leidma ja vastu võtma. Inimest, kes ei ela oma loomulikus rütmis tabavad pidevad tagasilöögid.  Rütm saadab meid kõikjal - tuul puhub, vihma sajab, inimene astub jne

„Inimese orgaanilisel rütmile pole midagi segavamat või rajumat kui linn. See isegi ei riku, ta ei tee seda tahtlikult. Linn on nii võimas. Öeldakse, et linn on tõmbekeskus ja ta tõmbabki su kesktelje kõveraks. Ta tõmbab su sinna, kuhu sa ei taha. Sa ei taha olla ummikus, aga oled jne. Linn teeb selliseid asju. Olles elanud ka väiksemates linnades, siis see mõjutab sind hulga vähem.“

Sul on terve kollektsioon erilisi löökriistu üle maailma, aga sa oled neid veel ka ise juurde loonud. Kust selline imelikke pillide loomise mõte tuli?

„See on sellest, et ma olen loll. See on nagu püsiv puue, see ei lähe üle. Mulle meeldib mõelda, et võimatud asjad on seni kaua võimatud, kuni tuleb mingi tüüp, kes ei teadnud, et see on võimatu ja teeb selle ära. Ja siis teised vaatavad, et see polnudki võimatu, siis minnakse edasi ja vaadatakse, et kus see võimatuse piir siis tegelikult on. Mulle meeldib nihutada neid piire, kuid see pole sugugi piiride nihutamise pärast, vaid pigem seikluse pärast. Toon ühe näite. Kohilas on vineeritehas, mis sai Lätist 80 miljonit investeeringut, sai aasta ettevõtteks siin Eestis. Siis korraldati seal sellel puhul tseremoonia, kuhu pidid tulema Läti ja Eesti president. Eesti president ei tulnud, aga Läti oma tuli. Siis kutsuti, et Ahven tuke ja tee mingi lahe show. Vineerist aga tehakse ju selliseid kastikujulisi pille. Mul oli siis kaks võimalust, et kas peksan viis minutit mingi masin metallist käsipuud, panen raha tasku ja närvid korras või ehitan Baltikumi suurima kastitrummi ehk cajoni.  Nii läkski. See võttis aega 25 tundi, enamus minu  uneajast ja lõpptulemuseks oli 1,20 m kõrge kast. Kui tavaliselt selle kasti sees teevad häält kitarrikeeled, siis selle sees on kontrabassi keeled. See kast on päris raske, aga asi toimis ja kõik olid õnnelikud. Ja mina ka. Ma annan endale aru, et kui kõik läheb hästi, siis on meil keskmiselt 23 000 päeva elu. Sellest 7500 magame maha, 7500 istume auto roolis või tegeleme muude kohustustega. Mis tähendab seda, et meil on ainult loetud päevad ja on väga tähtis, mida me nende päevadega teeme. Minu isa õpetas mulle, et ei tohi olla laisk. Sellest ma ammutan jõudu, kui ma ei jaksa enam. Kui ma laiselda tahan, siis ma käin kalal. Praegu on päevas kakskümmend erinevat asja ajada ja laiselda pole aega, kui siis pool tundi öösel oma une arvelt. Küll ma kunagi jõuan sinna,  et saan päev otsa kirsipuude all istuda.“

Kus sa oled ja mida sa teed kolmekümne aasta pärast?

„Ma olen siis ikka trummar, kes on teinud koos õdedega korda ühe ägeda maamaja Vahukülas. Siis ma olen värskelt kinni pannud ühe jazziklubi, sest ma lubasin, et pean seda kolmkümmend aastat. Ma olen pensionil, jalad laua peal ja võtan trassi peal päikest. Terrass on kinnitatud vanaonu ehitatud sauna külge ja varbad sihivad kodutiiki. Mul on kaks poega, loodan, et selleks ajaks on mul ka lapselapsed, kellega koos olla. Ma olen elanud teadmisega, et olen andnud ka tagasi. Olen õpetanud lapsi ja algatanud jazzifestivali, mis viib Eesti kultuurilisele maailmakaardile. Meil on haruldane vanalinn ja tahame ühendada kauneima vanalinna maailmas koos maailma muusika tippudega. Kindlasti olen selleks ajaks püüdnud ka ühe meetrise kala Eesti vetest, sest ma olen kirglik kalamees. Kui nende asjadega saaks hakkama, siis võiks rahus surra.“

Nädalalõpu raamatu kärpimata sissejuhatus

Olen ka käinud saates külaliseks, kuid kuidagi imelik on kirja panna oma vestlust armastatud saatejuhtidega. Nii mõtlesin, et oma isiklike juhtumiste asemel kirjutan parem oma koostööst ja sõprusest Teedu ja Kristjaniga.

Ma tutvusin Teedu ja Kristjaniga 1991 aasta septembris, kui astusin Tallinna Pedagoogilisse Instituuti ehk Pedasse. Hiljem muutus see kõrgkool Pedagoogika Ülikooliks ja veel hiljem Tallinna Ülikooliks. Mõelge, milline imeline aeg- kooli astusin nõukogude ajal, aga õppima asusin juba Eesti Vabariigis. Aeg oli segane, kuid koolis seda väga tunda polnud.

Peda kultuuriteaduskond asus Tallinna vanalinnas Laial tänaval ühel pool Nukuteater ja teisel pool Tallinna Noorsooteater, millest täna on saanud Linnateater. Ühel kursusel õppisid näitejuhid, tantsujuhid, koorijuhid ja orkestrijuhid. Üldaineid õpiti koos ja erialaained olid siis eraldi. Igal kursusel võis kokku olla umbes 20 inimest. See tähendas, et kogu teaduskonnas oli sõltuvalt aastast 80 kuni 100 üliõpilast. Seda oli ikkagi nii vähe, et kõik tundsid kõiki ja aitasid võimalust mööda ka teiste töödele kaasa. Majasisene õhkkond oli väga hea, toetav ja kokkuhoidev. Kuna koolimajas oli ruume vähe, siis tuli neid kasutada vastavalt graafikule. Erialased kodutööd ehk erinevad etüüdid, lavastused või luulekavad, tuli ju kuskil ette valmistada. Nii juhtus, et proove tehti vajadusel ka öösiti. Pidevalt tuli leida loomingulistel põhjustel erinevaid mängupaiku. Nii läksid käiku kelder, koridorid, klassiruumid ja ka tolmune pööning. Mingil hetkel kolis maja keldrisse baar. Enam ei olnud tudengite jaoks olulisim tegelane majas mitte dekaan, vaid baaridaam, kelle juures sai ka raamatusse kirja panduna oste teha. Loosungid muutusid. Kui enne öeldi, et ega kool pole kohvik , kus iga päeva käima peab, siis uueks hüüdlauseks sai – koolis on kohvik, kus iga päev käima peab. Seega oli maja kogu aega elu täis ja sõltumata ajast leidis sealt inimesi, kellega suhelda. Eriti hästi sain seda tunda, kui töötasin mõnda aega majas öövalvurina. Minu karjäär selles ametis ei olnud pikk, sest ööelu sellel perioodil hoogustus ja seda märkas ka teaduskonna juhtkond. Algul maksti ka õppestipendiumi, kuid see kadus ruttu. Kuna olin valitud kursusevanemaks, siis oli minu kohustuseks ka raha toomine ülikooli peahoone kassast Lai tänava koolimajja ja seal siis stipp tudengitele allkirja vastu välja maksta. Riigil oli raha vähe ja stipendiumipäeval oli tavapärane, et kassaluugi juures jäid viimased nõudlejad rahast ilma. Siin tuli kasuks minu eelnev elukogemus maadlejana. Küünarnukkidega tööd tehes suutsin läbi kaootilise massi ennast alati kassani pressida. Mis teha – olelusvõitlus. Suutsin alati oma kursuse stippi ära tuua. Sellega on omakorda tore lugu. Inflatsioon tegi rahaga hirmsat tööd ja stippi ei väljastatud mitte rahatähtedena vaid rahapakkidega. Terve kursuse raha mahtus kenasti ära suurde spordikotti. Nii ma siis sõitsin trammiga peahoonest Laiale tänavale, spordikott õlal rahast pungil. Oleks kaasreisijad seda teadnud.                                               

Peda näitejuhid on lavaka lõpetanud päris näitlejatest edukamad eelkõige oma mitmekesisuse ja läbilöögi võime poolest. Pedakatena pidime alati oma asjade eest võitlema. Pidin leidma ruumid, pidime leidma näitlejad, pidime leidma lavakujunduse jne. See andis meile palju laialdasema kogemuse lisaks õpitavale erialale ka kultuuritöö korraldamisel.

Siin peaks vist siis selgeks tegema, kes kellega ühel kursusel käis, sest Nädalalõpu saates liigub pidevalt läbi ühine minevik teatud külalistega. Kes on kellega sõber ja kuidas nad teineteist tunnevad? Teeme siis asja selgeks.

Mina astusin Peda kultuuriteaduskonda 1991.a

1992 lõpetasid näitejuhtimise Tarmo Kiviväli (Thors teleproduktsioonifirma produtsent) Venno Loosaar (näitleja, muusik), Toomas Tross (kloun, näitleja), Aili Teedla (noorteteatri juht), Anne Velt (Tallinna kultuuriametnik), Tim Janson (ettevõtja, karikaturist), Margus Rahuoja (diplomaat), Ants Tooming (Jaani koguduse õpetaja), Kadri Hinrikus (ETV uudisteankur), Eili Neuhaus (Rakvere Teatri lavastaja) ja Robert Kikas (vabakutseline). Teiste tegemisi pilvelt jälgib Tiina Rahuoja.

1993 lõpetasid Kristjan Jõekalda (telesaatejuht), Sepo Seeman (teater „Endla“ näitleja), Priit Valkna (filmiprodutsent), Hindrek Maasik (videorezisöör), Tõnu Paavo (ürituskorraldaja), Madis Milling (näitleja, riigikogu liige), Tiina Vilu (ERR Raadioteatri juht), Liivika Hanstin (Nukuteatri näitleja), Signe Aus (Kaarli koguduse lastetöö juht), Katrin Valkna (näitleja), Liis Eesmaa (õpetaja), Haide Männamäe (kloun, näitleja) ja enne lõppu jättis kooli pooleli Henrik Normann. See kursus on olnud üks kõige silmatorkavamaid. Kursuse juhendaja Rudolf Allaberdi eestvedamisel toodi lavale maailmaklassikat, mida esitati suurtel lavadel ka väljaspool koolimaja. Kursuse juurde loodi ka ansambel Kala, kus Kristjan oli showman ja tamburiini lööja. Tema musikaalsust saab kuulda Gunnar Grapsi laulu „Tühjad pihud“ kontsertsalvestusel, kus pool laulu lööb tamburiin hoogsasti, siis üha harvemini, kuni vaikib sootuks. Kristjan väitis, et tal tuli janu ja ta läks jooma.

1994.a lõpetasid Allan Kress (näitleja) ja Jaanus Kukk (Viljandi Kultuurikeskuse juhataja). Enne lõppu jättis kooli pooleli Teet Margna. Lavakunstikateedrisse astusid Marika Barabantsikova ja Karin Tammaru. Jaanus Kukk meenutas, et kui nad viimasele kursusele olid kahekesi jäänud, siis leppisid nad kokku , et 50% kursuse üliõpilastest võiks teatriajaloo loengutes kohal olla. Pikalt seda siiski ei juhtunud ja Aksel Küngas andis neile materjalid koduseks õppimiseks.

1995.a lõpetasid Arlet Palmiste (vabakutseline), Piret Laurimaa („Vanemuise“ näitleja), Maarja Mänd (ürituskorraldaja), Jaagup Kreem (muusik), Meelis Sekk (harrastusteatri lavastaja), Margus Tammiste (ettevõtja), Ants Luhala (ettevõtja) ja Anneli Kivitoa (jurist).

1996.a lõpetasid Raivo Maripuu (telerezisöör), Meelis Pai (kultuuriametnik), Meelis Muhu (dokumentalist), Lauri-Kare Laos (vabakutseline näitleja), Merike Mätas (ettevõtja), Katrin Mõttus (huvijuht), Anne Arendi ja Katria Talts (ettevõtja).

1997.a lõpetasid Kalle Kõiv (ürituskorraldaja), Tanel Saar (VAT-Teatri näitleja), Margo Teder (VAT-Teatri näitleja), Janek Sarapson (VAT-Teatri näitleja), Andres Kask (noorteteatri lavastaja), Madis Raidaru (arvutigraafik), Rein Palosaar (Maahommiku saatejuht), Mariana Gutjuma (õpetaja), Birgit Lilienthal (riigiametnik), Siiri Mihkelson (Kuku raadio uudistetoimetaja) ja Katrin Jalakas (psühhoterapeut). Peale kolmandat kursust lahkus Heidy Purga.

Nagu oleks veel talvel koos koolis käimisest vähe, siis 1991 ja 1992 olime paljude pedakatega koos õpilasmalevas. Hänike rühma komandöriks oli Sepo Seeman ja 1992. a rändrühma üheks sihtkohaks Kristjani Saaremaa maja. Olid ikka ajad.  Seega olen nende võrratute inimestega tuttav juba enam kui 25 aastat ja neist umbes 10 aastat oleme teinud koostööd televisioonis. See on hirmutav, kuidas aeg lendab.

Jõulud vanaema juures

JÕULUD VANAEMA JUURES

Arlet Palmiste

Minu vanaema Irene-Miralda ehk Iru, nagu teda kõik kutsuvad, abiellus 1941 aasta 21.juunil 19- aastasena oma küla poisi ehk minu vanaisa Haraldiga. Nad olid selleks ajaks sehkendanud juba neli aastat. Sellel mälestusväärsel päeval asus vanaema elama Kuke tallu Sääskülas, kus ta tänaseni usinalt toimetab. Selles üle saja-aastases talutares on möödunud minu lapsepõlve suved ja koolivaheajad ja seepärast on see minu jaoks elus üks väga eriline koht.

Igal ajastul on jõule erinevalt tähistatud. Vanaema meenutab: „Esimese vabariigi ajal käis ikka ka jõuluvana. Ainult mitte selline punase kuuega, vaid tagurpidi pööratud lambanahkse kasukaga. Eks tal oli mingi takust habeme moodi asi ka ees.  Kinke jagati ikka ka ja kuusk oli alati kindlasti toas.“

19-aastasena taluperenaiseks saanuna tuli vanaemal ka sõja ajal jõule tähistada. Need ei olnud suured peod, sest sõda oli käimas ja ka vanaisa oli sõjas, kuid koju jäänud pidasid siiski oluliseks kombeid mitte unustada. Siis käidi kirikus ja kaeti tavapärasest pidulikum õhtusöögi laud. Loomulikult ei puudunud toast oma metsast toodud kuusk.

Nõukogude ajal oli raske jõule tähistada, sest vanaema lapsed oma peredega elasid linnas ja ei saanud jõuluõhtuks maale tulla, sest võimud olid jõulud sisustanud kohustuslike tööpäevadega. Maale koguneti vana-aasta õhtuks ehk näärideks. Kui lapselapsed majja tulid, siis jäi suuri pidusid vähemaks, kuid varasemalt oli vanavanemate talus nääre ikka suure mürtsuga tähistatud. Vanaema meenutab „Meil oli köögis tollal veel kooguga kaev. Aastavahetuse hommikul oli põrand magajaid täis. Naljamehed panid kaevule vooliku otsa ja üks mees siis pumpas ja teine lasi aga sorinal magajate peale. Pumpaja oli aga nii hoos, et ei märganud kui teine mees talle voolikuotsa tagant püksi pistis. Nii kui ta siis kooguga paugu pani, olid omal püksid vett täis ja ega ta saanud siis kohe aru. Pani ikka mitu pauku, enne kui taipas vooliku püksist välja võtta. Keegi ei pahandanud, vett olid kõik kohad täis, aga kõik olid rõõmsad“.

Vanu kombeid austades tõi vanaisa mõnel aastal ka õled tuppa. Selleks tehti talu väikesesse tuppa lahter, kuhu siis õled pandi, et need mööda kogu elamist laiali ei läheks. Õlgedes sai maadeldud ja hiljem ka magatud. Tänapäeval enam ei mõista, miks see õlgedes magamine nii põnev oli. Vanaema meenutab, et tema ema ei kannatanud õlgi toas, mis kogu elamise segi ajasid. Seepärast oli ta oma mehel karmilt keelanud õlgede tuppa toomise. Kord sõitnud vanema ema jõuluõhtul oma lastega kirikusse ja isa jäi koju, et teha ettevalmistusi jõuluvana saabumiseks. Kirikust naastes nägid lapsed , et isa oli siiski salaja õled tuppa toonud, sest tee peal ja põõsa küljes rippusid üksikud õlekõrred. Rõõmsad lapsed ees ja kuri ema kannul mindi tuppa. Pikemalt uurimata oli ema asunud isaga kurjustama, aga isa  itsitas vaid pihku. Kui lapsed olid ootusärevalt elamises ringi vaadanud, siis nad õlgi ei leidnud. Isa oli teinud väikese jõulunalja puistates õlgi õuele ja rahu saabus taas peresse.  

Ma ei mäleta, et meil oleks nääriõhtul näärivana käinud. Meile lastele räägitud legendi järgi oli Näärivana kingid ukse taha kärusse jätnud, kõvasti koputanud ja siis edasi sõitnud. Näha teda kunagi ei õnnestunud. Igal juhul lükati kingikoorem suvel muru ja muu aianduse vedamiseks kasutatava käru peal tuppa. Kõige otsas istus alati plastikust näärivana. Ma ei tegi, miks see nii pidi olema, aga plastikust näärivana oli seal iga aasta olnud ja ilma temata polnud asi õige. Suvi otsa seisis Plastikvana kapi otsas ja vaatas meie tegemisi kõrgelt, et siis nääriõhtul tulla alla salme kuulama. Suur osa minu lapsepõlve etteastetest sai esitatud just sellele Plastikvanale.

Ühel aastal olid lapsevanemad otsustanud, et nad teineteisele kingitusi ei tee, aga salmi oleks ju ikka tore kuulda. Siis juhtus nii, et erandkorras koputas Näärivana ukse asemel hoopis aknale. See juhtus tavapärasemast varem, enne veel kui saime söögilauda istutud. Kui meie lastena aknale tormasime, oli seal õues akna all suur pesuvann kingitusi täis. Kummalised anumad kingi toomiseks. Vann tõsteti tuppa, plastikavana kapi otsast alla ja läks kinkide lunastamiseks. Suur oli laste üllatus, kui vanemad said kingituseks ainult raskeid potte ja kausse, mis pealt nööriga kinni seotud. Pealegi tundusid need potid ja kausid vanad ja isegi tuttavad. Selliseid oli  vanaema kapis  mitmeid. Pealegi polnud potid-kausid  tühjad, vaid head-paremat täis. Ühes kartulid, teises liha, kolmandas salat jne. Kingiks saadud potid tõsteti kohe lauale, kui kingid jagatud, sai pidusöök alata. Aastaid hiljem ise kingitusi tehes, tundub see jätkuvalt päris tore idee.

Nääriõhtu eel käisime iga-aastaselt vanaisaga metsast kuuske toomas. Taas oli tegemist ühe oodatud traditsiooniga. Vanaisa toppis oma neli lapselast, kirved ja saed oranzzi Zapakasse ja sõitis metsa. Kuusk pidi olema kähar ja igalt poolt vaadeldav ja lisaks veel paraja pikkusega. Ega sellist lihtne leida polnud. Kuusk leitud ja maha saetud, sõitsime tagasi koju. Nüüd järgnes teine pool kuusesaagast ehk ehtimine. Ma arvan, et vanaema pole rohkem kui üks kord elus kuuseehteid ostnud. Igal aastal võeti sama karp eelmisel aastal hoolsalt pakitud ehetega kapist välja ja taas pandi samad munad ja kellukesed kuuse otsa. Võib-olla vahelduseks veidi teises järjekorras. Ehete vahel sätiti okstele küünlad ja mitte elektripirnid vaid tavalised parafiinist elusa tulega jõuluküünlad. Tänased tuletõrjujad oleks arvatavasti seda nähes kogu meeskonnaga minestusse langenud. Toas lendlevad mänguhoos õled ja nurgas kõrgub kuusk, millel põlevad jõuluküünlad. Ometigi ei juhtunud kunagi õnneks midagi. Ptüi-ptüi-ptüi, siinkohal on sobilik kolm korda üle vasaku õla sülitada. Räägitakse, et eestlane pole usklik. On küll ja kuidas veel.  

Kuke talu ja naabertalu vahele jääv tuulekoridor katab külatee tuisustel päevadel paksude lumevaaludega. 2006 aasta jõuluõhtu oli äärmiselt tuisune. Piibe maantee oli lumme mattunud ja vaevaliselt sain oma õel Aegviidus rongi vastas käidud. Tund hiljem kuulsin telefonist vaid lugusid, kuidas  autod kümnete kaupa keset maanteed kinni istusid. Meie pere istus tavapäraselt jõululauda, jagati kingitusi, lauldi laule ja veedeti soojas toas mõnusat jõuluõhtu. Seal , kus noori inimesi hulga koos, kipub neid ikka ka juurde tulema. Külameestel olid kodudes ka kõhud täis söödud ja nii kogunes päris paras seltskond väikesele jõuludringile. Meeleolu loomiseks surusin kõigile päkapikumütsid pähe. Kui jõulud, siis olgu jõulud. Keset kõige mõnusamat olemist märkasime läbi akna külateel tuledes seisvat autot. Torm oli tee katnud maja kõrvalt suure hangega ja üks auto oli kallil jõuluõhtul sinna kinni jäänud. Panime joped selga, haarasime labidad pihku ja läksime tutimütside kõikudes päästeoperatsioonile. Kuus meest, päkapikumütsid peas, labidad õlal jõudsid hanereas autoni ja hakkasid midagi ütlemata seda lahti kaevama. Vanem paar autos vaatas meid nagu ilmutust läbi jäise klaasi. Kaevasime umbes 15 meetrise lõigu lahti, tõukasime autot õlaga tagant ja auto sai teekonda jätkata. Me ei vahetanud paariga autos selle aja jooksul ühtegi sõna. Nad sõitsid minema vaadates meid uduselt õnneliku pilguga, nagu olles kindlad, et me olimegi päris päkapikud.

Vanaema majja kogunevad tema järeltulevad põlved tänaseni. See päev kord aastas on alati tore ja oodatud. Vanaema 4 lapselast oma kaaslastega ja 9 lapselapselast saavad kindlasti kõik kokku korra aastas jõulude ajal. Talu tüüpi elamus on kõik toad ringis läbi käidavad, nii et tekib väike tubane ringrada. Juba lapsena tundus see põnev mäng kui joosta või sõita tubades ringi niikaua kuni võhma jätkus. Samas pidi joostes olema alati ettevaatlik, sest vanemad armastasid jooksurajale sättida erinevaid takistusi. See oli omakorda põnev, sest kuigi ring oli üksajasama, siis võisid sind alati oodata nurga taga üllatused. Tänasel päeval ei ole midagi muutunud, ainult , et nüüd jooksevad meie lapsed. Õhtu kulminatsiooniks on alati hetk, kui jooksuga liituvad ka täiskasvanud ja nii tekib rajale kahekümnest inimesest koosneb rong, millel pole lõppu ega algust. Sellest on saanud tore traditsioon. Enam põnevamat sündmust lapse jaoks olla ei saagi.

Onutütar Merit on viimastel aastatel algatanud veel ühe kena traditsiooni. Igal aastal peab igaüks meist andma vähemalt ühe lubaduse uueks aastaks. Merit on kirjutanud iga-aastaselt kõikide lubadused hoolikalt üles ja pannud tallele. Aasta möödudes otsib ta selle tapeedirulli lubadustega välja ja siis peab igaüks meist aru andma, kuidas sellega läinud on. Seejärel peab andma taas uue lubaduse. Kuidagi piinlik on teiste ees, kui lubatu on tegemata ja see on alati olnud minu jõuluõhtu suurim hirm. Seepärast punnitad kasvõi eelmisel õhtul, et näiteks koduremont valmis saada. Mina olen viimastel aastatel lubanud keldri valmis ehitada. Kuidagi ei õnnestu oma lubadust täita. Sellel aastal olen nii kaugele jõudnud, et oleks veel vaja uks ette saada. Loodan, et teised ka pole oma lubadusi täitnud, muidu on jälle ainult minul üksinda piinlik. Ma armastan jõule ja rõõmu, mida nad endaga kaasa toovad. Kuigi jõulude ajal on õues pime, siis toad sädelevad silmasärast ja see on nii soojendav. Las jõulud rutem tulla!

Bali ja Gili – Indoneesia pärlid.

Arlet Palmiste

Võtsime kaasaga nõuks, et seni kuni veel enam-vähem noored oleme, tuleb puhkusereise ette võtta kaugemale. Küll vanemana jõuab ka Euroopas seigelda. Seekordne sügisreis viis meid esmakordselt teisele poole ekvaatorit, sinna kus vesi kempsupotist valetpidi alla voolab. Kummaline. Mitu korda ümber istudes jõudsime lõpuks Indoneesia pealinna Jakartasse. Indoneesia asub kokku enam kui 17500 saarel. Seal elab kokku u 250 miljonit inimest, millega on Indoneesia suuruselt neljas riik maailmas. Ühtlasi on ta kõige suurem moslemiriik, välja arvatud Bali saar, mis on hinduistlik. Bali saarele oligi meil plaan jõuda.

Istusime lennujaamas ja ootasime oma lennu väljumist.   Aja sisustamiseks võtsime välja kaardipaki ja mängisime „küüned kanni“. Kell hakkas lähenema lennu väljumisele, kuid lennuväravas ei toimunud mingit liikumist. Peamiselt kohaliku nahavärvi ja olemisega reisijad olid kogunenud ja ootasid väljumist. Vahepeal jagati üle lennujaama kohalikus keeles informatsiooni, kuid aru saada oli sellest võimatu ja seepärast me sellesse ka ei süvenenud. Ühel hetkel , kui lennuk oleks pidanud juba õhku hakkama tõusma, avati väravad ja alustati pardale laskmist. Ootasime, kuni järjekord lühenes, tõusime, et samuti lennukile minna. Samas heitsin pilgu piletitele, et oma istekohad meelde jätta ja mida ma näen … Meie lend väljub väravast F2, meie oleme aga väravas F4. Tormasime minema, kohalik publik itsitades järele vaatamas. Meie lennuk oli aga juba väljunud ja värav suletud. Nii lendas meie kohver lendas ilma meieta. Jooksime kassasse ja selgitasime olukorda.

„Selge, selge“ kostis ametnik „Mis põhjusel te maha jäite, mis ma selgitusse panen?“

Püüdsin selgitada, et jalutasime ja ei märganud, kuidas aeg lendab, aga Triinu põrutas otse „Kaarte mängisime.“  Ametnik vaatas meile oma sügavate valgete silmadega otsa. „Mida te tegite?“

„Mängisime kaarte. Ei pannud tähele, et vales väravas olime.“, olin Triinuga nõus, loobudes oma algsest versioonist. Ametnik raputas pead ja tõmbas midagi ägedalt paberitest maha. Ilmselgelt ei saa me tasuta uusi pileteid. Meie õnneks läks järgmine lend juba tunni aja pärast ja saime 50 euroga sinna uued piletid. Indoneesias kehtib kohalik ruupia. Ruupia kurss euro suhtes on müstiline – 1 euro eest saab u 14500 ruupiat. Seega olime seal olles kogu aeg miljonärid.  ATMe ehk sularahaautomaate on igal pool ja need toimivad väga hästi. Samuti oli enamuses kauplustes võimalik kaardiga maksta. Seega polnud mingit põhjust suurt hulka sularaha kaasas vedada. Arveldamine käis 100 000 (7 eurot) kaupa ehk just sellised rahatähed olid kõige levinumad.

Olime tellinud ühe Balil elava tuttava kaudu endale vastu takso, mis meid hotelli sõidutaks.  Teavitasime taksojuhti, et jääme tunni võrra hiljaks. Triinu oli juba eelnevalt jõudnud osta kohaliku telefoni- ja netikaardi. See maksis 8 eurot ja meie seal oldud kolme nädala jooksul piisas sellest täielikult. Netiühendusega on Indoneesias samuti väga hästi. Enamuses hotellides ja kohvikutes on olemas tasuta wifi- ühendus. Hiljem autoga omal käel Balil ringi sõites ei katkenud netiühendus kordagi pikemaks ajaks. Kuigi välja näeb nagu feodaalriik, on Indoneesia siiski tehnoloogiliselt hästi arenenud.

Taksojuht oli nimesildiga meil vastas. Ta tervitas eesti keeles. Olime üllatunud. Enesest mõistetavalt haaras ta kohvri oma kätte ja astusime sõbralikult vesteldes auto poole. Kohalikud inimesed on Indoneesias väga sõbralikud. Turismipiirkondades tullakse meeleldi omakasuta vestlema ja oma maast jutustama. Küsimusel, et kust te tulete, ei jõudnud me enam lõpuks vastatagi. Seda küsitakse kogu aeg ja igal pool. Isegi siis kui inimene lihtsalt mööda kõnnib, võib ta selle küsimusega sinu poole pöörduda.  Sulle pööratakse tähelepanu kogu aeg. Ostsin poest kirju särgi – mitmed kohalikud hõikasid mulle järgi „rasta, ilus särk“. Või jalutasin pizzakarbiga hotelli poole, siis oli samuti vaja kõigil tähendada „oo pizza, head isu“. Sellega harjub lõpuks ka endassetõmbunud põhjamaa inimene ja nii hakkad isegi rohkem märkama ja rohkem ütlema. 

Jõudsime taksoni. Meie üllatus kasvas veelgi. Takso kapotil ilutses Eesti lipp ja esiklaasil oli suur kiri  - Terviseks!. Tagaklaasi võttis enda alla kiri „Eestlaste sõbrad Balil!“ Äge. Sukeldusime liikluskeerisesse. Liiklus on Indoneesias vasakpoolne. Kõrvalistujana pole ju vahet, aga plaan oli ka endal auto rentida. Balil elab 3,5 miljonit inimest, mis teeb temast ühe kõige suurema rahvastikutihedusega saare kogu Indoneesia saarte hulgas. Aastaid tagasi viidi ellu ümberasustamisprogrammi ja paljud pered koliti teistele saartele, kuid tänu planeeritud perepoliitikale, see rahvaarvu pikas perspektiivis ei vähendanud.

Tunne oli selline, et igal inimesel, kaasa arvatud sülelapsed, oli oma motorbike ehk meie keeli roller. Liiklus kihas nendest. Rollerite jaoks ei kehtinud tavapärased liiklusreeglid. Rolleril sõideti kogu perega, kiivreid ei kantud, tuled ei põlenud, ühesuunaline liiklus ei kehtinud, sõideti seal kus ruumi oli. Põrgu. Kuid ometi kogu see segadus toimis ja õnnetusi me ei kohanud. Mõtlesin, et miks see nii on, ja jõudsin lihtsale järeldusele.  Sealses liikluses juhid austasid teineteist, isegi siis kui teine käitus vastupidiselt igasugustele liiklusreeglitele, sest järgmine päev on sinul äkki vaja vahele süstida või kuskilt otse sõita jne. Valgusfoorist ja ristmikul seisvast politseinikust peeti siiski lugu. Uurisin, et milline on lubatud piirkiirus. Deva vaatas mulle arusaamatuses otse „Sellist asja siin ei ole.“ Hiljem mõistsin miks ei ole, kui üle 60km/h lihtsalt polnud võimalik sõita.

Püüdsin taksojuht Deva abil endale kohalike olusid selgemaks teha. Sõit lennujaamast Ubudisse, mis asub saare keskosas võttis aega 2 tundi. Jõudsime rääkida paljustki.  Bali on erandlik Indoneesia saarte hulgas, sest on ainus hinduistlik piirkond muidu islamistlikus riigis. Selle põhjused on sügaval ajaloos. Kokku arvatakse saarel oleva u 20000 avalikku templit. Lisaks on igas majapidamises ka oma kodune tempel. Korralik hinduist palvetab 3 korda päevas, kui aega ei ole, siis võib ka ühe korra, kuid vähem kindlasti mitte. Kogu kohalik rahvas on äärmiselt usklik. Või kas ongi uks siin see õige sõna ehk pigem on see elustiil. Palvetamine ja erinevate ohverduste ja rituaalide läbitegemine on normaalne osa elust. Iga kauplus hommikul uksi avades paneb ukse ette rituaalse ohvrianni. Väikeseid altareid võib leida kõikjalt. Tahad üle tänava minna, siis teed igaks juhuks väikese ohverduse, et õnnelikult teisele poole jõuda, hakkad teele minema – teed ohverduse, hakkad koju jõudma – teed ohverduse jne. 

Kool on meie mõistes põhikooli ulatuses tasuta ja kohustuslik. Koolides on kohustuslik koolivorm ja see on nii tore. Keskkool ja ülikool on tasulised ja selle jaoks paljudel peredel raha ei jätku. Keskmine palk on eurodesse ümber arvestatuna u 200 eurot. Kui pere teenib 400 eurot, siis elavad nad mõnusasti ära ja saab ka lapsi koolitada.  Haiglad on ainult tasulised. Sotsiaalmaksu Indoneesias sarnaselt Eestile ei ole.  Kui sul raha on , siis sind ravitakse ja kui sul raha ei ole, siis lähed koju ja sure või ära. Nii oli juhtunud meie taksojuhi isaga. Perel raha ei olnud, et teda haiglas hoida ja koju tuues, ta kahe päeva pärast hinge heitiski. Raha puudus on ka põhjus miks lihtsamate vigastuste ja haiguste puhul käiakse posijate või külatarkade juures.  Matused on hinduistlikus ruumis kallid ja mitmeetapilised. Oluline on siin tunda hinduismi alustugesid, mis väidab, et inimene koosneb 5 põhielemendist – vesi, tuli, maa, õhk ja eeter. Peale surma peab ta kohtuma nende kõigiga. Esiteks lahkunu maetakse, siis kaevatakse välja ja põletatakse, see järel viiakse tuhk merele je teine osa tuhast mäele. Järele jäänud eeter ehk hing võetakse erilise tseremooniasaatel kodusesse templisse kaasa, kuhu ta jääb elama ja kus saab tema käest nõu ja abi küsida. Tundub lihtne, aga iga samm on seotud erilise tseremooniaga ja see on see, mis kogu asja kalliks teeb. Seepärast oodatakse külas peale põletamist teinekord terve aasta, et siis kõik  vahepeal lahkunud korraga merre heita. Sattusime nägema sarnast tseremooniat, kus kokku olid tulnud 50 lahkunu omaksed, et üheaegselt protsess läbi viia. Seal oli koos üle 1000 inimese. Pärast läksid kõik koos sööma.

Jõudsime Ubudisse. Ubud on Bali vaimne keskus. Siin on kõige rohkem kunstnikke, kloostreid ja muidu vaimseid asutusi. Seepärast tullakse siia tihti palverännakutele. Olime pannud omale toa kohalike eestlaste soovitusel paariks ööks kinni hotellis Sandat Bali. See on mõnus perehotell kesklinna ääres. Tuba maksis 300 000 ruupiat ehk u 21 eurot öö. Hinna ja kvaliteedi suhtes oli tegemist väga hea kohaga.

Teisel päeval asusime tutvuma linnaga. Minul on olnud reisidel alati üks põhimõte - vähemalt kaks elamust päevas. Üle ei maksa pingutada, aga niisama ei tahaks ka päevi õhtusse lasta. Ubudis on mitmeid turistilõkse. Suurim neist on Monkey Forest ehk Ahvide Mets. Seal käimine on kohustuslik kõigile. Ahvimetsas elab umbes 600 Bali pikasabalist makaaki. Ahvid võivad kaaluda kuni 8 kg ja elada kuni 20 aastaseks. Ahvid on maiad erinevate läikivate esemete peale ja seepärast tuleb olla seal liikudes hoolikas. Ahvibeebi elab ema juures u kümme kuud. Ema on hoolitsev ja kaitsev. Astusin teerajalt kõrvale, et pildistada lähemalt ühte imetavat ahvi, kui korraga ahviema mind  ründas. Hüppasin tagasi, kuid komistasin samal ajal laudtee serva taha ja nii kukerpallitades teisele poole teed veeresin. Teised turistid vaatasid minu hullamist muigel sui. Piinlik, aga mis teha. Metsaala on omavahel ära jaganud 5 erinevat ahvide gruppi, kellel igaühel on oma maa-ala, kus nad toimetavad. Vahel juhtub erinevate gruppide vahel ka kokkupõrkeid. Algul pildistasime igat ette sattuvat ahvi, kuid varsti loobusime sellest, sest ahve on seal tõesti palju ja kõiki neid pildile ei saa nagunii. Ühe tiigipuu all askeldas vanem ahvipaar, emane otsis isase karvadest täisid. Korraga tõusis isane püsti ja sättis emase tagumise poole enda ette ja juba ta alustaski seksuaalset rünnakut. Emasel ei paistnud tuju olevat, igal juhul kargas ta karjudes eemale ja lõi käega vastu otsmikku, nagu tahaks öelda, et loll oled vä. Ahve on kogu Bali metsikus looduses palju. Lisaks ahvidele leidub metsades veel metssigu, madusid, ämblikke, isegi paar tiigrit pidi mägedes elama , kuid kõige enam on seal metsikuid lehmi. Mingis mõttes on see loogiline, sest veiseliha seal ei sööda. Selles on moslemid ja hinduistid ühel meelel.  Nii lippavad lehmad looduses ringi. Sealsed lehmad on eesti omadega võrreldes väiksemad ja väga kenad, kui nii saab lehma kohta öelda.

Ahvimets on ka oluline vaimne keskus. Seal asub kolm olulist templit. Sealne vaimne õpetus põhineb Tri Hita Karana kontseptsioonil. Tri Hita Karana ehk Kolm Õnneliku Maailma on õpetus sellest kuidas saada õnniluks lähtudes kolmest põhimõttest – sina ja sinu olemus, sina ja maailma, sina ja jumalik vaim.  

Linnuaed metsas ja koduaias Balil on rikkalik. Lindudega kauplevaid poode on palju, sest balilased armastavad linnulaulu. Igas majapidamises siristab õue peal puuris vähemalt üks linnuke. Reeglina on nende olemasolul ainult emotsionaalne või esteetiline põhjus, välja arvatud juhul kui majaväravas on puur tidiraniga (väike värvuline), kelle olemasolu pidavat tooma majapidamisse rõõmu ja õnne. Lisaks puurilindudele on igas õues ringi jalutamas kanad. Populaarne on ka kukevõitlus. Võitluskuked on oma pisikestes puurides õuedel vaatamiseks väljas. Sattusime nägema, kuidas kukkesid treeniti. Algul kinnihoituna ässitati teineteise kallale ja siis kui lahti lasti, nad ründasidki teineteist. Ega see meeldiv vaatepilt ei olnud. Balil on olemas ka linnupark, kuid pilet sinna maksis u 35 eurot ja ühiselt leidsime, et eks ole neid linde looduseksi päris palju. Samuti on Balil olemas loomaaed, liblikapark ja elevandipark. Balist mitte kaugel Komoda saarel on võimalik looduses vaadelda haruldasi komoda varaane. Seekord jäid meil need atraktsioonid kahjuks  tegemata. On põhjust tagasi minna.

Balil elab, või oleks õigem öelda, et kasvatatakse veel üht haruldast looma. Maailma kalleima kohvi valmistamiseks kasutatakse indoneesia tsiibetkassi. Loomad lastakse öisel ajal puude vahele einestama. Kassid söövad vaid kvaliteetseid ja küpseid toorkohviube. Seen on üks põhjus, mis teeb kohvi ainulaadseks ja teiseks seedeprotsess lagundab kohviubades leiduvat proteiin, mis vähendab kohvi mõrudust. Seedekulgla läbinud oad korjatakse kokku, puhastatakse, röstitakse käsitsi ja jahvatatakse samuti käsitsi. Kohviistandusi, kus seda protsessi tutvustatakse ja  ka kohvi pakutakse on Balil palju. Ühe tassi Luvak kohvi ehk siis tsiibetkassi kohvi on on 50000 ruupiat ehk 3,5 eurot. Pole ta nii kallis midagi, ma olen Tallinna vanalinnas veel kallimat  joonud. Ma ei oska öelda, kas see kohv oli siis nüüd tõesti nii eriline. Enese rahustuseks ütlen siiski, et see oli ainulaadne maitseelamus.

Õhtul jalutasime linna peale. Taksojuht hoiatas meid , et pimedas ei maksaks agulisse ronida, sest seal võib kohata kriminogeenset kontingenti. Võib ju nii olla. Suurim pätt, keda meie nägime, oli ahv, kes pani ühelt turistilt prillid pihta. Tänavapilt on ikka väga turvaline. Astusime läbi Bazaarilt ja kohalikult käsitööturult. Müüjad ei ole siin nii agressiivsed kui näiteks Egiptuses või Türgi. Muidugi nad pakuvad oma toodangut, kuid kui sa tänades neist möödud, siis nad sind jälitama ei kipu. Kaubelda saab turul vabalt. Hind algsest poole odavamaks kaubelda pole mingi probleem. Samas on olemas ka firmakauplused, kus hind on juba fikseeritud. Astusime sisse ühte pisikesse toidukauplusesse, et osta pudel vett. Poe tagumine ots oli poepidaja elu ruum. Seal ta voodil lösutas ja vaatas mingit seebikat. Selleks ajaks ajas end küll püsti, kui oli vaja raha vastu võtta. Selline elukorraldus on Balil äärmiselt tavapärane. Äri aetakse eespool ja tagapool või teisel korrusel elatakse. Hommikul poodi vahel käies oli näha , et kohati olid madratsid veel lettide vahelt kokku korjamata. Tähendab öösiti magas osa suurest perest riiulite vahel.

Peale õhtusööki otsustasime osa saada kohalikust kultuuriprogrammist. Ubudis on seitse erinevat vabaõhusaali, kus on võimalik osa saada Bali rahvuslikust kultuuriprogrammist. Etendused on igal õhtul ja igal õhtul on nad erinevad. Kui on soovi ninna Bali kultuuriga süviti, siis tulebki vähemalt seitsmel õhtul etendusi vaadata. Barong dance, Frog Dance, Joged dance, Jegog dance, Kecak dance, Legong dance, Topeng dance ja Ramajana ballet – need on osad Balil esitatavatest tantsustiilidest. Meie jaoks on nad olemuselt sarnased, kuid nende jaoks on vahed täiesti põhimõttelised. Etendus, mida turistidele pakutakse, on segatud mitmest tantsustiilist. Uksel antakse sulle spikker kätte, kus kirjas, mis on tantsusisu, ja mida tantsija jutustab. Bali tants on alati jutustus, mida nad ise hästi tunnevad, aga meie jaoks vajab kõik selgitust. Igal käeliigutusel on märk ja tähendus. Seisab ja vehib näppudega, arvad sina, aga ei – kohalik loeb seda nagu raamatut ja on loetu üle õnnelik. Meie käisime esimesel õhtul vaatamas Kecak tantsijaid. See jättis mulle väga sügava mulje. 50 meest üheaegselt mitmehäälselt häälitsedes laulmas ja samal ajal tantsides. See oli võimas. Etenduse lõpus süüdati kuivanud kookusekoored ja nende keskel hakkas hüppama paljasjalgne hobuseks maskeeritud tantsija. Korraga lõi ta lõkke laiali, nii et söed lendasid ka publiku toolide alla. Kõik , kes olid magama jäänud, ärkasid ehmunult. Bali tants on ainulaadne kultuurivorm ja tema kadumist pole õnneks märgata. Etendustes tegid kaasa ka lapsed. Sattusime nägema laste tantsukooli tundi. Paarkümmend väikest tüdrukut võtmas erinevaid poose. Õpetaja käis nende vahel ja parandas. Teised nii kaua seisid poosis. Seejärel võeti uus asend.   

Öösel ärkasime juba kell pool kaks. Kella kahest oli meil vastas buss ja koos väiksese segarhuslise grupiga sõitsime Baturi vulkaani poole. See on Bali üks populaarsemaid matk-atraktsioone. Öösel tõustakse vulkaani tippu, et seal vaadata siis päikesetõusu. Romantika hinges läksime meie ka öisele rännakule. Ma olin kõige vanem. Üleüldse olin ma pidevalt kõige vanem. Bali on suures osas noorte eneseotsijate sihtkoht. Inimesi on siia kokku sõitnud kõikjalt maailmast. Kõige rohkem Austraaliast ja Hiinast. Ajaloolistel põhjustel indoneeslased hiinlasi ei saali, kuid raha parandab halva enesetunde ja nii neid siin siiski viisakalt teenindatakse. Meie grupis olid hispaanlased, inglane, sakslased ja kaks eestlast. Hästi palju on siin noorte tütarlaste seltskondi. Ma ütleks, et Balil seiklevatest noortest on 2/3 neiud ja 1/3 noormehed. Miks see nii on, on täiesti omaette pikema arutelu teema. Mäe jalamil jagas grupijuht kõigile taskulambid ja astuma me hakkasime. Õues oli pime ja seega polnud meie siht märgata. Peale tunnist lauget tõusu tegime pausi. Siit algas järsem tõus. Seda oli märgata meie ees liikuvate gruppide taskulampidest. Nagu mööda seina oleks jaaniussid üles roninud ja mina lootsin, et hakkame kohale jõudma. Väike palve ja teekond jätkus veel tund aega. Meie grupi hispaanlased rääkisid omavahel terve tee. Mina ainult hingeldasin ja mõtlesin omaette, millal neil hapniku kinni tõmbab ja nad vait jäävad. Tõus läks järjest järsemaks ja siis jäid ka hispaanlased vait. Veidi vaikust ja nad hakkasid … laulma. Teekonna lõpp läks meil hispaanlaste laulu saatel kiireks, sest päikesekiired hakkasid silmapiiri tagant juba välja piiluma. Mäeharjale oli kogunenud oma 200 romantikut. Tehti ohtralt pilte ja manustati hommikusööki. Õnneks müüdi mäeharjal õlut. Vaatasime ka kraatrisse sisse. Viimati oli Baturi vulkaan näidanud aktiivsust 2000. aastal. Viimane päris purse oli toimunud siiski u 40 aastat tagasi. Auru tuli maapragudest pidevalt, seega maa all kõik keeb. Giid rääkis, et korra aastas koguneb külarahvas kraatri servale, et ohverdada vulkaanile elusaid loomi. Vanasti oli ohverdatud sigu, kasse ja lambaid. Tänapäeval hanesid ja kanu, sest need pidid saama ära lennata.  Humanistid. Alustasime laskumist. Nüüd nägime, et teekond polegi nii ohutu. Teel oli mitmeid veriseid kive ja meiegi jalad libisesid ümmargustel kividel. Vulkaani jalamil olid suured tomati ja sibulapõllud. Tomatid kasvasid lageda taeva all kenasti rivis nagu kartulid.

Järgmisel päeval sõitsime Uluvatusse, kus pidid olema imelised liivarannad. Vahel tuleb ka kaasale meele järgi olla ja tema soovidega arvestada. Samas ei olnud ka minul väikeste päikesevannide vastu midagi. Meie uus elukoht ei olnud kaugel kuulsast Padang-Padang rannast. Läksime randa. Meid üllatas, et rand oli tasuline. Laskusime pikki kaljulõhet rannale. Rand oli kõrgete kaljude vahel kõige rohkem 100 m lai, kuid inimesi oli seal sadu. Lõpuks leidsime koha, kuhu oma rätik laotada. See ei olnud positiivne kogemus. Pikutades oli mul võimalus vaadata inimesi, kes olid sinna tulnud. See rand oli kohustuslik peatuspunkt turismigruppidele. Hiinlased tulid rannale, tegid ära pildid ja lahkusid.  Uus grupp laskus kohe rannale ja jälle pildistati. Vette mindi vaid varba või näpuotsaga. Kindlasti oli see kaljude vahele peidetud rand olnud kunagi nagu muinasjutus, kuid seoses turistide rohkusega oli ta kaotanud oma unenäolisuse. Lahkusime rannast. Läksime külateele jalutama ja astusime ühest rohtukasvanud teeotsast ranna poole. Korraga avanes meie ees täiesti uus rand. Pikk, kuldse liivaga, helesinise vee ja vaid mõne üksiku inimesega. See oli see rannaparadiis, mida olime otsinud. Ei tasu ikka minna reklaamiohvriks.  

Võtsime külavahelt takso, et sõita kuulsasse Uluvatu templisse. Taksod on siin odavad ja neid saab kaubelda veelgi odavamaks. Poolteist tundi sõitu lennujaamast hotelli maksis 300 000 ruupiat ehk 21 eurot. Seda ei sa kalliks nimetada. Üldse on teenused siin odavad. Täismassaaz (1h) maksis 100 000 ehk 7 euri. Samasse suurusjärku jäid ka kõik teised spa-protseduurid. Samas, kui teenused on odavad, siis kaubad on kallid. Alkohol on isegi kallim kui Eestis. Kohalikku alkoholi on väga vähe. Peamiselt pakutakse importkraami ehk meilegi tuttavaid kaubamärke.  

Uluvatu tempel asub ookeani kaldal kõrge kalju serval. Templi maa-ala on mitu hektarit. Iga siseneja peab endale ümber panema rituaalse rätiku. Uluvatu tempel on üks Bali suuremaid ja ka vanemaid. Kohalike kuningate usukeskusena on ta seisnud kaljuserval umbes tuhat aastat. Pikki kaljuserva kulgeval jalgteel avanevad imelised vaated ookeanile. Aeg-ajalt on tee ääres platvormid, kus saab pilti teha, kuid kus saab ka pilku kauguses hoides mediteerida. Pühamatest pühamad paigad on siiski külalistele suletud. Siseneda võib , kuid vaid palvetamiseks. Seega kaasaegsel turistil , kellel on tihti ainult üks – fotoaparaat – sinna asja ei ole. Pildistamismaaniaga puutusime kokku ka teistes templites, mida külastasime. Eriti torkas see silma  Bali kõige tuntuma templi Pura Ulun Danu ehk järvetempli juures. Ulun Danu pilt tuleb alati esimesena välja, kui alustad internetis otsinguid Bali vaatamisväärsuste kohta. Samuti on see foto kõigil tutvustavatel brozüüridel. Seega on see balilaste jaoks äärmiselt oluline koht. Tempel on kuusekujuline üheteistkümne ülalt kitsenevate korrustega hoone, mis asub Beratani järve saarel. Külastaja seega sinna päris ligi ei pääse. Templi ranna olid vallutanud fotoaparaatidega peamiselt aasia päritolu turistid. Fotosid tehti iga nurga alt – selfisid, portreesid, grupipilte, naerupilte, „olen mõttes“ pilte jne. Pildid tehtud kiirustati bussidesse, et sõita järgmist objekti pildistama. Mina oleks aga tahtnud teada, miks see tempel just siin on, millist usulist tööd siin tehakse, milline on tema ajalugu. See ei huvitanud enamust, oluline, et pildid saaks tehtud. Otsustasin, et rohkem templeid ma ei külasta, sest oodatud vaimse eneseleidmise asemel, kohtasin tihedalt kokkupressitud pildistavat rahvamassi. Mida nad teevad nende tohutute koguste piltidega???

Tegin ühe korra siiski erandi ja tagasi Ubudis olles, võtsime ette jalutuskäigu Goa Gajah ehk Elevandi Koopa Templisse. Kaardi pealt vaadates tundus, et see tempel asub vaid mõni kilomeeter linnasüdamest. Balil läheb umbes kell 6 õhtul järsku pimedaks. Me ekslesime tänavatevõrgus ja ei leidnud soovitud templit. Õues läks pimedaks. Tuli välja, et tempel asus oluliselt kaugemal, kui kaardilt vaadates tundus. Ometigi jõudsime peale 7 km pikkust rännakut lõpuks kohale. Olin kindel , et tempel on suletud, kuid mõtlesin, et piilume siiski sisse, kui juba nii kaugele tuldud. Templi väravad olid avatud. Lükkasin need lahti ja asutusime edasi. Trepp viis allapoole. Trepi otsas oli katusealune, kus istus üksik munk. Selgitasin talle meie tuleku põhjust. Ta vaid naeratas ja ütles, et tempel on avatud 24 tundi. Ta süütas kõik tuled ja saime alustada ringkäiku. Me olime kogu kompleksi ainsad külalised. Seal ei olnud kedagi peale meie. Astusime 1000 aastat vanasse pühasse koopasse. Mind valdas kummaline tunne mõeldes sellele kui paljud inimesed siin on käinud, kui paljud on leidnud siit oma eluks vajalikku tõde ja nüüd oleme siin vaid meie. Otsustasin , et kui tulevikus templeid külastame, siis vaid hilisel ajal, kui pole fototuriste. Hakkasime lahkuma ja munk küsis „Kas nägime kõike mida soovisime?“. Uurisin tema käest, et kas ka tänapäeval kasutatakse koobast usurituaalide läbiviimisel. „Ei. See on mediteerimise koht. Koht, kus enesega taas tuttavaks saada. Kohtuda oma mineviku, oleviku ja tulevikuga.“ Ta vaataas mulle pikalt otsa. „Paljud tulevad siia tagasi, kes tahavad oma elus leida uue raja. Me ootame teid.“ Ma olin nagu hüpnotiseeritud. Triinu pidi mul käest haarama ja viisakalt tänades tiris mind minema. Siiani on siiski sees tunne, et sinna tuleb tagasi minna.   

Rentisime auto. Triinu keeldus rolleri selga istumast. Olen autoga igal pool maailmas sõitnud ja lootsin, et saan ka Balil hakkama. Indoneesias on aga vasakpoolne liiklus. See ei tähenda ainult seda, et autoga pead sõitma vasakul poo, vaid rooli taga on autoga kõik valet pidi. Käiku vahetad vale käega, suunda näitad vale käega jne. „Kas sa suuna panid sisse“, küsis Triinu enne kurvi. „Näed ju kojamehed käivad, ju siis panin“. Seda ma ei suutnudki ära õppida. Polnud see liiklus seal nii kardetult õudne midagi. Autoga andis sõita küll, ainult väga täpne pidid olema, sest möödasõidud kitsastel teedel ei jätnud ruumi laiutamiseks. Seal, kus mina vaatasin, et me ei saa teisest autost mööda, sõitsime mööda ja roller mahtus ka veel vahele. Ainult peeglid plaksusid vastu külge pidevalt. Liiklusmärke siin ei armastata. Samuti infotahvleid. Kaardil on suurelt ja punaselt , et siin kuskil siin asub võrratu vaatamisväärsus, aga reaalsus ei juhata temani mitte üks infotahvel. Seega omal käel ringi sõitmiseks on äärmiselt olulised google maps ja internet.

Sõitsime vaatama Bali imelisi koskesid. Neid on seoses saare geograafilise eripäraga Balil palju. Üks kaunim kui teine. Kaunis oli Gitgit kahetasandiline kosk, kus turiste praktiliselt polnud. Oluliselt populaarsem oli rannikule lähemal asuv Tegenungani kosk. Kose all oli võimalik ujuda ja muidugi pildistada. Googli mapsi järgides olime jõudnud ühte sisemaa pisikesse külla. Triinu tahtis vett osata ja nii tegime väikese peatuse. Kuigi inglise keelega saab praktiliselt kõikjal väga hästi hakkama, siis siinne kohalik kaupmees seda ei mõistnud. Aga kui käed ja jalad on otsas saab ikka selgeks teha , mida sa soovid. Minu kitsale teele pargitud auto jäi liiklusele ette ja läksin, et auto ümber parkida. Astusin siis autost välja, et Triinule näidata, kus ma olen. Autosse tagasi minnes olid aga uksed lukus. „Tee lahti, ära lollita“, ütles Triinu. „Kuidas ma teen, sa näed ju ise ka, et võtmed on ees.“ Nii oligi. Auto uksed olid lukus ja võtmed olid ees. Kuidas siin umbkeelses külas olukord lahendada. Kohalikud prouad mõistsid meid. Nad näitasid ja seletasid kohalikus keeles kõige pealt kui rumalad me olema (sellest sain ma aru küll) ja läksid siis küla pealt inglise keele oskajat otsima. Peatselt tulid nad ühe noormehega tagasi, kes valdaski täitsa normaalset inglise keelt. Seletasime oma mure ära ja noormees läks omakorda mehhaanikut otsima. Õnneks oli töökoda sealsamas nurga taga. Mõne aja pärast tuligi mehhaanik ja avas luku plekiribaga, nagu mõnes seiklusfilmis.

Teeääri palistasid pikad ja lõputud riisipõllud. Kõige kaunimad riisiterrassid olid Ubudist mõni kilomeeter eemal Triwangsa külas. Pika oru järsud nõlvad olid kaetud kaunilt hooldatud astmestikuga. Teisel pool oru nõlval lookles tee, mida võimaldas kogu seda ilu ilma suurema pingutuseta näha. Loomulikult tuli seda kõike pildistada. Pildistajaid oli palju ja hea koha peal pildistamiseks tuli võtta järjekorda.

Olime kuulnud saare kagurannikul asuvatest musta liiva randadest. Otsustasime selle kordumatu loodusnähtuse üles otsida. Raske see ei olnud, sest tee lookles pikki rannikut ja sobival kohal seisma jäädes oligi võimalik varbad liiva pista. See oli kõige erilisem rand, kus ma võib-olla kunagi käinud olen. Suured lained murdusid enne kaldale viskumist kattes kalda valge vahuga. Tagasivool oli nii tugev, et lesides viskas see meid liival ringi. Must liiv, valge vaht ja sinine taevas – see oli nagu eesti lipp. Kõige erilisem oli muidugi must liiv ise. Musta liiva terad on suuremad kui meie kodusel valgel liival. Lisaks kippusid nad ihule kleepuma ja pugesid igale poole ihupragudesse.   

Järgmisel päeval pakkisime taas kohvrid ja sõitsime Gili Travangani saarele. Pakettreise ja laevapileteid saab osta igalt poolt. Turistidele pakutakse neid nagu suveniire, seepärast ei pea ise pikalt mõtlema, et kuidas ma kuhugi jõuan. Laevareisi piletihinna sisse käib ka transfeer hotellist sadamasse ja sama rada ka tagasi. Tõeliselt mugav. Plaanisime Gilil veeta äärmisel juhul kaks ööd. Pean kohe etteruttavalt ütlema, et viibisime seal lõpuks kokku poolteist nädalat. See on võrratu saar. Gili saari on kolm – Gili Air, Gili Meno ja Gili Travangan. Suurim on Travangan. Travanganil pole mootorsõidukeid. Kogu töö tehakse ära hobukaarikute ja jalgratastega. Travanagan on ühtepidi 3 ja teistpidi 2 kilomeetrit pikk. Saare ümbermõõt on 7 kilomeetrit. Kuigi väidetavalt elab saarel ka poolteist tuhat püsielanikku, siis tooni annavad ikkagi turistid. See on parim puhkusesaar, mida ma näinud olen. Peatänava ääres on kohvikud ja restoranid, kus igal õhtul on elav muusika. Tantsusaalid on avatud varajaste hommikutundideni. Päevasel ajal võid valida ühe kümnetest reisipakettidest, mida sulle pidevalt pakutakse. Võid jalutada või istuda välikinos, kus ookeanilained niisutavad varbaid ja suurelt ekraanilt filmi vaadata. Võid minna keskusest kaugemale ja nautida päikeseloojangut. Võid õppida sukelduma, snorgeldada või teha väljasõidu kõrvalsaartele. Võimalusi mõnusaks puhkuseks on lõputult. Laev randus otse rannaliivale. Ma polnud küll varem sellist reisilaevade sadamat näinud, kus laeva najale pannakse redel ja niimoodi redelilt laskudes saabudki saarele.

Asusime endale ööbimiskohta otsima. Sellega pole siin probleem. Erinevate majutusasutuste agendid on sul juba sadamas vastas ja tirivad kättpidi oma asutust vaatama. Alistusime ja järgnesime ühele agendile. Kahjuks ei sobinud pakutavatest tubadest meile ükski. Jalutasime omal käel edasi ja astusime sisse järjekordsesse teeäärsesse hotelli. Siin oli kõik olemas bassein, mis ulatus peatänavani, samas nurga taga oli omaette vaikne tuba. Nii said meist järgmisteks päevadeks Buddha Dive hotelli elanikud.

Läksime jalutama ja õhtust sööma. Söök on üldiselt Balil ja tema kõrvalsaartel hea. Veiseliha menüüs pole, kuid see-eest on rikkalik kala- ja mereandide valik. Sota Ayam on väga maitsev kanalihasupp. Basko ayam on sarnane sealihasupp. Mia Goreng on munanuudlid kanalihaga. See oli Triinu lemmiksöök, mida ta sõi nädal aega järjest. Mina proovisin erinevaid kalaroogasid. Normaalne praad maksab keskmiselt 50000 ruupiat ehk 3,5 eurot. Ülu toidu kürvale maksab sama palju. Enamustes söögikohtades on sul võimalik endale külmikust ise sobiv kala või lihatükk valida, mis siis sinu silme ees kohe valmis tehakse. Sattusime jalutades NightMarketile ehk ööturule. See on pimeduse saabudes avatuv söögiturg, kes avatud lettidelt saad näpuga näidates endale sobiva toidu komplekteerida. See tundub kiirtoidukohana, kuid hinnad on sarnased restorani omadega. Sealt võis leida igasugu tuntuid ja tundmatuid kalasid. Mul tekkis kahtlus nende värskuse osas, sest kui kaua saab ilma jääta kuumas õhus üks toit säilida. Kala, kana või liha juurde käib peamiselt alati riis. Riisi osatakse siin teha, sest igal õhtul maitses ta erinevalt.

Järgmisel hommikul läksime väikse grupi koosseisus snorgeldama. Snorgeldamine on maskiga veel hõljumine, kus eesmärk on vaadelda veealust maailma, mitte harrastada sportlikku ujumist. Esimene peatuspunkt oli niinimetatud kilpkonna-akvaarium. Meie giid ütles, et kilpkonnad on vabad loomad, ujuvad, kus tahavad ja seega ei sa ta garanteerida, et me neid näeme, aga ta annab endast parima. Mõne aja pärast siiski nägime suuri merekilpkonni vaid mõne meetri kaugusel meist ujumas. Küll nad olid ikka suured. Järgmises peatuses näidati meile üht uppunud laeva ja veealust koralliaeda. Ühtlaselt soe merevesi on pannud veealuse maailma rikkalikult vohama. Värvide küllus tappis silmanägemist. Kolmandas peatuses anti meile vee alla kaasa peotäis saia. Sealsed kalaparved olid seda oodanud ja nad ujusid otse minu poole, et otse peopesalt süüa. Ujuda korraga saja kala keskel , kes kõik sind oma ninaga togivad, oli isegi veidi hirmutav.

Järgmisel päeval võtsime ette jalutuskäigu ümber saare. Lootsime, et rahulikult kulgedes, päevitades ja snorgeldades, jõuame õhtuks tagasi. Travangan oli täpselt selline, millisena lootsin näha Balit. Soe ja chill. Mitmes teeäärses kohvikus pakuti meile seeni – kangemaid ja lahjemaid, vali ainult , millist soovid. Jätsime siiski seekord seened proovimata, sest kuulsime kogenumatelt, et ühest topsikust ei piisa selleks, et pea uduseks tõmbaks. Igal juhul tundus see kõik kahtlane värk. Jalutades sattusime peatänavast kõrvale, kus väikeste tänavate ääres käis kohalik elu. Ühe pingi peal istusid noored mehed ja rüüpasid midagi topsist. Jäin seisma ja uurisin, mida mehed tarbivad. Olin ammu tahtnud proovida kohalikku napsu, aga seda leida poelettidelt oli olnud võimatu. Minu rõõmuks teatas üks pruunisilmne, et nad joovad kodust riisiveini. Palusin ka endale valada. Mulle valati puhast kraami, ise nad segasid veini õllega. See maitses nagu riisivein. Uurisin, et kust ma saaksin ka sellise pooleteise liitrise pudeli. „Pole probleemi. Kohe toon. Maksab 100 raha“, haistis kohalik head äri. Olin nõus ja nii ta majade vahele raha näpus lippas. Tegime teiste noormeestega nii kaua veel ühe pitsi ja jalutasin kulleri saabudes pudel näpus edasi.

 Travangani sisemaa ühel tänaval asuv sein oli kaetud bambustaldrikutele joonistatud lippudega. Eesti lippu teiste hulgas ei olnud. Uurisime asja vastas asuvast kohvikust. Meile vastati, et ikka saab ka teie lipu, kui huvi on, lipu tegemine läheb maksma 100 000 ruupiat ja järgmine päev saab selle üles panna. Olime tehinguga nõus. Kutsusime selleks ajaks ka mõned teised saarel asuvad eestlased pidulikule avamisele. Panime lauale tordi ja siis toodi meie lipp välja. Kõik said sinna taha kirjutada oma nimed ja lüüa paugu naela pihta. Oli ikka uhke tunne küll näha Eesti lipu teiste suurriikide hulgas. Meie lähinaabritest oli seinal lipp vaid Rootsil. Minge vaatama.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et kolmest nädalast jäi ilmselgelt väheks , et elada sisse kohalikku ellu. Plaanin sinna tagasi minna ja siis juba pühenduda loodusmatkadele, mida seal pakuti väga erinevaid. Kellel on huvi , tulge kaasa.

Eestlaste sõber taksojuht

Dewa Nyoman - +6281 2366 3903, avatardewa@yahoo.com