Liaanidega seotud teater

23. novembril toimus Paide Teatri lavastuse „Monstera deliciosa” esietendus Paides. Veidi kohmakas lause, kuid nii on täpne öelda, sest koostöös Läti Gertrude tänava teatriga valminud lavastuse Läti esietendus oli toimunud juba varem. Laval on 6 naist – neli lauljat ja kaks muusikut. Lavastaja, helilooja, kunstnik, tehniline tugi – kõik on naised. Mis siin salata, nii jõuline feministlik rünnak teeb alandlikuks. Ma ei julge kodus oma naisegagi vaielda, siin on neid aga kümme. Tunnen, kuidas minu arvamus mattub jõulisemate argumentide alla ja seepärast püüan mitte eksida. Hoian pilgu kindlalt laval.

Lisaks võin öelda, et nii palju kaasaegset Läti kultuuri nautisin viimati Jurmalas Raimonds Paulsi kontserdil. Läti on ju ometi nii lähedal ja meil on nii palju ühist, kuid ikkagi kuidagi vähe teame nende kultuurielust. Selline rahvusvaheline ühistöö on kindlasti antud teatriprojekti suureks tugevuseks.

Koostöös valminud lavastus tekitas rohkem küsimusi, kui andis vastuseid. Kuna tegemist on rahvusvahelise lavastusega, siis peaksid teemad, mida lavastus käsitleb olema piiriülesed ja puudutama inimesi või inimest laiemalt. Jäin mõtlema, et kas teater üleüldse peab pakkuma lahendusi ühiskondlikele probleemidele või on teatri ja kunsti rolliks laiemalt olla rahva hääletoru ja diskusioonide algataja. Ometigi tuleb siin arvestada ka sellega, et publiku jaoks on teater ennekõige siiski meelelahutus. Tasakaalu leidmine kahe teatri pooluse vahel ei olegi lihtne. Tiit Ojasoo mains ETV saates „Plekktrumm”, et oleks normaalne, kui teater ei peaks piletirahana teenima enam kui 1/3, sest muidu võib majanduslik kasu hävitada kunstilised eesmärgid. Ometi on olemas ka teistsuguseid näiteid. Nt teater „R.A.A.A.M.”, kes toimib peamiselt kassapõhiselt, kuid ometi on teatri lavastused jõudnud aasta lõppedes auhinnatute sekka. Seda kunstilis-majanduslikku tasakaalu Paide Teater alles otsib. Need küsimused tekkisid, kuid ma püüdsin endas leida vastust küsimustele, et miks ja milleks Paide teater antud lavastuse just tänasel päeval välja tõi.

Taimedest

Lavastus otsib ühendust naiste ja taimede vahel. Võõrapärane pealkiri „Monstera deliciosa” on väljaspool lava levinud toataim meeldiv monstera. Uurisin internetist, et mis taim see selline on, et talle lavastuse pealkirjana nii oluline roll on antud. Ja tõepoolest on antud taimel ja naistel nii mõndagi ühist. Siit väike katke aianduspoe kodulehelt: "Vähenõudlikkuse pärast oli troopilise päritoluga liaan meeldiv monstera (Monstera deliciosa) levinud toataim juba meie esivanemate elutubades. Taime kasuks räägivad nii dekoratiivselt tore väljanägemine, vastupidavus, pikaealisus kui vähenõudlikkus. Kuna tegemist on liaaniga, siis vajab monstera kasvamiseks tuge. Tundlikumad inimesed peaksid arvestama asjaoluga, et meeldiv monstera on mürgine ja võib põhjustada nahaärritusi."

Tekstist

Hoolimata tõsiasjast, et laval kõlanud laulud olid lätikeelsed, oli kogu sündmustik tänu tagaseinas joooksvatele subtiitritele kergelt jälgitav. Kammerooperi libreto on koostatud lavastaja Barbara Lehtna poolt naistega tehtud intervjuude baasil. Iga laul on eraldi lühijutustus. Ainsana moodustab terviku minu jaoks erinevatest põlvkondadest lauljate vanima esitatud lood. Esimeses tema esitatud laulust saame teada, et avaliku tualeti koristaja ei saa minna pensionile, sest mis saab siis seal kasvavatest taimedest. Teises laulus teatab koristaja tütar, et lähevad perega välismaale elama. Emal ei jää kedagi. Kolmandas laulus teatab tütar, et nad teenivad nüüd nii hästi, et koristaja võib ometi töölt ära tulla. „Aga kellega ma siis räägin”, küsib koristaja. Säärane põlvkondade konflikt on väga tavapärane ja mõistetav üle piiride. Ilze Kalnina esitus sai ainsana ka aplausi etenduse sees.

Väätsal on „Ilus ilm”

 

Väätsa mõisa saal on omaette vaatamisväärsus ja hea leid jõululavastuse asukohaks. Koolilaste õpilasfirma pakkus sentide eest isetehtuid maiustusi, mis maitsesid hästi. Peale etendust tasub teha ring ka Väätsa pargis ja asulas, kus peagi avatakse kultuurimajal kaunistatud aknad ja lumememmed sätivad ennast tee äärde. Kindlasti on Väätsa Järvamaa jõulukeskus, kuhu iga järvamaalane võiks ja peaks jõulu ajal tee leidma. Paide Teatri lavastus on Järvamaa jõuluküla suurepärane täiendus.

Minu tunded seoses lavastusega on aga väga vastakad. Jõululavastuselt eeldaks õpetlikku seiklust, kus hea võidab läbi lustakate katsumuste kurja. Lavastuse kavalehel on kirjas: „Jääkristallid puulehtedel ja akendel loovad kordumatuid mustreid, mis sätendavad päikesevalguses. Kõik on justkui võimalik, sest meie ümber on talvine muinasjutumaa. Aga mis juhtub, kui see äkki kõik kaob?”. Mina ootaks sellise sissejuhatuse peale lugu, kuidas tuisueit on haigeks jäänud ja lumeveski ei jahvata enam, mida siis vaprad lapsed tõttavad päästma. Lõpuks hakkab sadama laia lund ja kõik on rõõmsad. Äkki tuleb isegi jõuluvana. Paide Teatri lastelavastuses kõlavad aga sõnad nagu ökoloogiline jalajälg, kliimakatastroof, globaalne soojenemine jne. Pigem meenutas tekst propagandistlikku ja maailmavaatelist kõnet. Prügist meie ümbruses võib ja tulebki rääkida, aga seda saaks teha ka teisiti. Näiteks võiks minna lumeveski katki, sest prügi on veskirataste vahele kinni jäänud.

Siret Campbelli näidendis muretsevad kolm last, et mis saab kui kliima niipalju soojeneb, et lumi sulab ja enam ei saa teha Väätsa kuulsaid lumememmesid. Lastel on aga nii palju toredaid ideid, millised peaksid nende lumememmed olema. Laste ehitatud lumekindlus hakkab lekkima, kuid parandada seda ei saa, sest lund enam maas ei ole. Saabub Karl Edgar Tammi väga muhedaks mängitud ametnik Hermes, kes teatab, et lund enam ei tulegi, sest kliima soojeneb ja lumi on kadunud. Ta loetleb mitmeid võimalusi, mida inimesed saavad kliimasoojenemise vastu ette võtta. Lapsed on otsustavust täis. Ootamatult saabub Väätsa mõisa kummitus, keda mängib Mariann Tammaru. Kummitus on tõesti veidi hirmus ja väiksemad lapsed publiku hulgas poevad vanemate selja taha. Kummitus vaatab tulevikku ja ütleb, et kui inimesed ennast ei paranda, siis ootab neid hukatus. Lapsed koristavad koos näitlejatega rännakul mööda maja prügi ja jääb lootus, et lumi tuleb ikka maha. Minu jaoks jääb küsimus, et kas maailmaparandamisest on vaja jutustada jõuluajal, kui ootaks pigem helgeid ja rõõmsaid tundeid.

Teisalt päästab kesise algmaterjali Mariliis Petersoni hoogne lavastus ja vallatud lavastuslikud leiud. Publik viiakse etenduse keskel rännakule mööda mõisa. Kolmes mõisatoas on kujundatud kolm erinevat keskkonda – kodu, merepõhi ja mets. Publik saab koristada merepõhja, sorteerida prügi ja kuulata metsavaikust. Peab kohe kiitma Madli Liiva ja Birgit Pikkori muinasjutulist lavakujundust. Rännakul läbitud toad viisid lapsed lihtsate vahenditega teise keskkonda ja pakkusid samas mängulist kaasalöömist. Lavakujunduses domineerisid padjasarnased lumekuulid, mis pakkusid näitlejatele rohkelt mänguvõimalusi. Samuti toetasid värvikirevad kostüümid näitlejat rolli loomisel. See oli tõesti kena. Lavastuse lõpus kõlab lõbus laul ja publik ahhetab, kui näitlejad kätel mööda lava kõnnivad.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et lavastust tasub igal juhul kogu perega vaatama minna. Maailm on meie kätes või oleme meie maailma peopesa soojuses – see on vastuolude algpunkt. Lavastus paneb muutustele meie ümber igal juhul mõtlema ja annab võimalusi neid ka lastele selgitada.